füüsika

Museaalid puukuuris

Riigikontroll analüüsis museaalide säilitustingimusi 40 fondihoidlas, heaks või rahuldavaks sai tingimusi hinnata üksnes kolmandikus neist. Peamised probleemid on ruumipuudus, ebasobiv temperatuur ja niiskustase.

Leidub muuseume, kus osa kogust hoitakse valvesignalisatsioonita puukuuris tabaluku taga, mõni muuseum on sunnitud hoidma oma kogusid kütmata keldrites ja laohoonetes.

Muuseumitöötajad on kindlad, et 5 ? 10 aasta jooksul ei juhtu ebasobivates tingimustes hoitud kultuuriväärtustega veel midagi, aga seda, kas need esemed ka 50 aasta pärast alles on, ei julge keegi kinnitada.

Kultuuriministeerium on aktiivselt tegelenud muuseumide renoveerimise ja uute hoonete ehitamisega, mitmed muuseumid on saanud uued hoidlad. Riigieelarvest on muuseumidele aastatel 2000 ? 2004 eraldatud 162,3 miljonit krooni.

Ministeeriumi pingutustele vaatamata vajavad veel mitmed muuseumid lisapinda ning nõuetekohaseid säilitustingimusi. Kõige rohkem teeb aga muret fakt, et ka uued hoidlad saavad ükskord täis. Kehtiva muuseumiseaduse kohaselt ei ole võimalik museaale muuseumikogust välja arvata (v.a taastamatult kahjustunud, kadunud või hävinud asjad), kuigi muuseumitöötajad on ise tunnistanud, et praktiline vajadus kahtlase kultuuriväärtusega esemete ümberhindamiseks ning muuseumikogudest väljaarvamiseks on olemas. Eelkõige puudutab see Eesti NSV perioodil kogutud museaale, kuna sel ajal oligi muuseumide eesmärk koguda teatud hulk asju, et täita (või koguni ületada) ette antud norme.

Kultuuriministeerium on seisukohal, et museaalide muuseumikogust väljaarvamise korra  muutmine eeldab muuseumispetsialistide laiemat arutelu, sest museaalide kultuuriloolise väärtuse ümberhindamisel tuleb vältida ennatlikkust.

Hämarad kogumispõhimõtted

Siiani puudub Eesti muuseumidel selge kogumispoliitika, mis peaks sisaldama kogude täiendamise põhimõtted, kehtestama tingimused ja piirangud uute asjade omandamisel ning tagama kogumistegevuse koordineerituse. Nii on kõikidel muuseumidel põhikogudes hulk sarnaseid asju. Muuseumikogud täienevad 90 protsendi ulatuses tasuta saadud asjadega.

Muuseumide ülesanne pole mitte ainult kultuuriväärtuste kogumine, uurimine ja säilitamine, vaid ka üldsusele vahendamine nii teaduslikel, hariduslikel kui ka meelelahutuslikel eesmärkidel. Muuseumivaradest osasaamiseks ja nende kasutamiseks ei ole suudetud aga luua häid eeldusi. Info selle kohta, kui suurt hulka muuseumikogudest on kasutatud, puudub.

Auditi käigus selgus, et 2004. aastal olid auditeeritud muuseumid eksponeerinud oma kogudest 1,3 protsenti. Muuseumivarade kohta ei ole siiani suudetud luua toimivat infosüsteemi. Kultuuriministeeriumi eestvedamisel töötatakse vastavat süsteemi välja juba 1990ndate lõpust, see peab valmis saama 2006. aastaks.

Kuna muuseumidest ei saa kultuuriväärtusi koju laenutada, siis on oluline, et uurijatel oleks võimalus tutvuda museaalidega muuseumis. Riigikontrolli auditi ajal selgus, et mitmetel muuseumidel puudusid sobivad tingimused.

?Karikas klaasi taga? sündroom

Esialgu planeerisime hinnata ka muuseumide tegevust omatulude kogumisel, võttes eeskujuks eelmisel aastal Suurbritannia kõrgeima kontrolliasutuse (National Audit Office) avaldatud auditi. Kuid selleks polnud piisavalt andmeid. Teine takistus oli aga põhimõtteline, sest idee hinnata muuseumide nn turundustegevust ehk seda, kui palju ja kuidas suudetakse külastajaid ligi meelitada ning milline on muuseumide enda panus oma tegevuse rahastamiseks, osutus praeguses Eesti kontekstis nii ministeeriumile kui ka muuseumitöötajatele vastuvõetamatuks.

Selleks et teha head auditit, peavad aga auditeerija ja auditeeritav olema vähemalt põhimõttelistes väärtusküsimustes üksmeelel ja aru saama, et uuritavad küsimused on olulised. Kui muuseumides töötavate inimeste hulgaga suudetakse vaevu sisuline töö ära teha, siis oleks naeruväärne eeldada, et jõutaks tegeleda turundusega.

Ometi oleks aeg loobuda arusaamast, et muuseum on nagu asi iseeneses. Käesoleval aastal ka eesti keeles ilmunud raamatus ?Kultuuriturundus? kirjutab üks maailma tunnustatuim kultuurikorralduse spetsialist dr Bonita M. Kolb, et kunsti ei saa enam käsitleda nii, nagu seal oleks n-ö püha õigus avalikkuse toetusele. Kultuuriorganisatsioone iseloomustab kalduvus kapselduda, mistõttu varitseb oht keskenduda liialt oma valdkonnale, unustades, et enamiku inimeste jaoks pole see valdkond sugugi prioriteet. Selline kapseldumine on omane ka Eesti muuseumidele.

Atraktiivsus toob huvi

Tänapäeva muuseumid püüavad kombineerida nii harimise, meelelahutuse kui ka meelierutava elamuse pakkumise eesmärke ja selle tulemusena on neist saanud uus avalik ruum. Millal võiks aga Riigikontroll, pelgamata lõputuid ideoloogilisi vaidlusi, oma lääne kolleegide eeskujul auditeerida ka Eesti muuseumide aktiivsust kultuuripärandi ja ajaloo tutvustamisel ning omatulu kogumisel?

Lõppenud auditi järel ei saanud Riigikontroll kahjuks kinnitada, et kultuuriväärtuste olemasolu ja säilimine muuseumides oleks täielikult tagatud. Me ei tea täpselt, mida meil muuseumides hoitakse. Kultuuriväärtuste säilitamine nõuab pidevaid kulutusi, kogud paisuvad ning on viimane aeg kaugemale tulevikku vaadata ning mõelda, milliseid muuseume Eesti endale lubada saab ja tahab. Võimete piiril lihtsalt uute hoidlate ehitamine ei ole piisav lahendus.

Alles hiljuti oli ajakirjanduses juttu sellest, et uus kunstimuuseum on küll jõutud valmis ehitada, kuid halduskulude katmiseks veel kevadel rahalist katet ei olnud. Tõenäoliselt nõustuvad kõik sellega, et kultuuriväärtuste ning ajaloolise mälu säilitamine on väga oluline, kuid tuleb aru anda, et üksnes säilitamisel on vähe mõtet, kui huvilistel ja teadlastel ei ole võimalust selle varaga tutvuda.

Sidebar: Eestis on 209 muuseumi

Eesti Statistikaameti andmetel on Eestis kokku 209 muuseumi, millest 76 on riigimuuseumid (koos filiaalidega), 75 kuuluvad kohalikele omavalitsustele, 53 eraõiguslikele isikutele ja 5 avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele. Muuseumides on hoiul kokku 8,1 miljonit museaali (kultuuriväärtusega eset). Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuulub 28 muuseumi ning 2004. aasta lõpu seisuga säilitati seal 3,4 miljonit museaali. Eelmisel aastal käis Eesti muuseumides kokku ligikaudu 1,7 miljonit külastajat, enamik külastas (u 1 miljon) riigimuuseume.

Sidebar 2: Uued hoidlad

Viimasel viiel aastal on valminud hoidlad Tartus Eesti Rahva Muuseumil, Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumil, Eesti Ajaloomuuseumil ja Eesti Meremuuseumil, Rakveres sihtasutusel Virumaa Muuseumid, Põlva talurahvamuuseumil, Värska seto talumuuseumil, Kuressaares Saaremaa muuseumil, Keilas Harjumaa muuseumil ja Elvas Tartumaa muuseumil. 2005. aastal valmib Eesti Kunstimuuseumi uus hoone Kadriorus. Lisaks on remonditud ja saadud kogudele uusi ruume Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumile ning Haapsalus Läänemaa muuseumile.

Me elame mõttetraditsioonis, mis eelistab nn ratsionaalseid argumente tundelistele. Ratsionaliseerimise ja objektiviseerimise püüd on modernismi ja ?teadusajastu? ning totalitaarideoloogiatest ja massipsühhoosidest rikka lähiajaloo loomulik pärand. Kollektiivsed tundeseisundid tunduvad ohtlikud, sest need meenutavad veriseid sündmusi. Ehk on objektiviseerimispüüd ka ühe maskuliinse mõtlemisnormi avaldus (mida postmodernne feminiseerumistrend näib isegi ergastavat). Üldiselt peetakse nn emotsionaalseid argumente arhailise, primitiivse, nõrga ja  kohanemisvõimetu vaimulaadi väljenduseks (nn vingujad ja virisemise ?anrid ka meedias).

Objektiviseerimiskirg valitseb täna ka valdkonnas, kus on tegu inimest totaalselt hõlmava, subjektiivse ja metafüüsilise olemiskogemusega, mis justkui ei vajakski tõlget mõistuse ja loogika keelde. Ilus näide oli Toomas Pauli vormilt elegantne ja poeetiliselt lohutav ?jumalatõestus? artiklis ?Perspektiiv ja pagupunkt? (EPL 17.VIII). Formaalselt tõestusest ? objektiviseerimistaotlusest ? lahti öeldes kasutab autor selles objektiviseerimise põhivõtteid: konstrueerib jumala mõiste inimtunnetuse ja ruumitaju ?erapooletuid? abstraktsioone (perspektiivi ja pagupunkti ning süsteemi mõisteid) abiks võttes ja asetab end sel viisil otsekui ?väljapoole? süsteemi, sulgude taha. Igal kõnelejal on selline privileeg: asetada ennast sulgude taha, väljapoole süsteemi ? tundeline teadmine sees ja ühtlasi väljas olemisest, peaaegu jumala positsioon…

Objektiviseerimistraditsiooni taustal on loomulik, et emotsioonide roll isiksuse ja masside elus on leidnud tunnustust eelkõige rakenduslikus mõttes. ?Emotsionaalse intelligentsuse? teooriat kasutatakse juhtimisteoorias ja pedagoogikas kui oskust tundeid praktilise eemärgi nimel juhtida. Tunded lähevad hästi müügiks ja määrivad rahamasinat. Inimestele ei müüda asju, vaid sotsiaalse staatuse sümboleid. Kollektiivseid tundeid kasutatakse edukalt ära reklaamipsühholoogias ja poliitilises propagandas.

Eelistatud on siiski positiivsed, jaatavad tunded. Sotsiaalset stressi väljendavad negatiivsed tunded on tõrjutud seisus. Ajuti tundub, et näiteks ainus ametlikult tunnustatud kollektiivse leina põhjus Eesti Vabariigis tohib olla suuremat sorti liikluskatastroof ? ühtlasi ka armastatuim, poliitiliselt korrektne meediasündmus. Teised kollektiivse leina või sotsiaalse frustratsiooni ilmingud on stabiilsust ihkava ja üleilmset poliitilist konjunktuuri haistva eliidi abiga enamasti tõrjutud. Selle tõrjumise veepealseks sündmuseks oli Lihula. Ausambana ühele suurele ja jätkuvale tõrjumisele seisab Tõnismäel ?vabastaja? kuju.

Aga valimised on ukse ees ja veealune maailm, kollektiivsed emotsioonid lähevad hinda: Isamaaliit on teinud tundelise avalduse ?endiste jätkuvast võimust? Eesti Vabariigis. Meenutades sama erakonna karmilt pragmaatilist ja ?objektiviseerivat? (?okiteraapia!) poliitilist joont, mõjub see avaldus täna äärmise silmakirjalikkusena, rääkimata sellest, et ka tänu rahvuslikku joont kuulutanud erakondadele puudub sellistel avaldustel täna tõsiselt võetav juriidilis?praktiline väljund.

Muidugi, sotsiaalne ?tundekasvatus? on teatud piirini arukas, kaost ja konflikte vältiv hoiak ja tegevus. ?Kultuurse? ühiskonna üks tunnus ongi ka teatav tundeahistus mingi kollektiivse heaolu nimel. Küsimus on ahistuse hinna ja eesmärgi suhtes. Ei ole juhtunud lugema värskemaid uuringuid eestlaste sotsiaalse frustratsiooni ulatuse põhjustest ja selle seostest näiteks enesehävitusliku käitumisega (millega me ju endiselt Euroopas esirinnas oleme), aga valimiste eel hakkab see huvi pakkuma. Ka demokraatia räsitud mõiste tuleb meelde.

Tundub, et demokraatiast meil või mujal tasub kõnelda alles siis, kui eliit ei käsitle sotsiaalse frustratsiooni avaldusi valimiste eel manipuleerides ja pärast valimisi ärakeelamise või tõrjumisega. Ja eriti siis, kui enamasti ju samuti sügavalt ?tundeline?, võimuiha või rahaahnust peitev ratsionaliseerimispüüd ei varjuta tõsiasja, et ka kollektiivne äng, viha ja tõrjumisreaktsioonid on ühiskondlikult ja kultuuriliselt ?objektiivsed? ning eksistentsiaalselt väärtuslikud seisundid ? ohusignaalid, mis osutavad inimliku elukorralduse stabiilsust ohustavatele ja lahendust nõudvatele nähtustele.

Kes soovib veenduda arenguloo kujutamise hõlpsuses, vaadaku juurde lisatud fotot. Kunstnik ise ütleb pildi saamislugu kommenteerides, et torne olevat ta märganud alles pärast foto valmimist; ülesvõtte tegemise ajal köitis kogu tähelepanu laternaposti otsas istuv vares. “Lind kui Jumala loodud elu ja latern kui inimese leiutis lähiminevikust, ning veel ümmargune – ideaalvorm, maakera või galaktika või universum, niisiis Jumala looming inimloominguga koos. Lõpuks torn, suur TORN, XIX aastasaja sünnitis, mis nagu suguelund tungis maailma ja kuulutas kõval häälel: Mina tulin ja viljastasin sind poltide, mutrite, neetide ja taladega. Mina lisan Jumala loomingule selle, mis on “puudu”, ebatäiuslik ning avan ukse tehnoloogilisele rahutusele. See raua ja elektri rünnak on saja aasta jooksul osutunud nii edukaks, et enamus ei saa aru, kus võrgus ollakse, kuna võrgul ääri pole – ta on samuti kerakujuline ja kuskilt pole kinni hakata.”

Hädasid on tõesti palju. Ühelt poolt räägitakse küll eimillestki vähemast kui surematusest ja igavese nooruse geenist, kuid sellele vastukaaluks lähevad eetrisse saated lähenevast maailmalõpust. Jääb vaid lohutada end teadmisega, et need kaks, surematus ja Viimnepäev, on alati käsikäes käinud. Üldse võib vist öelda, et lõhe keskaegsuse ja nüüdisaja vahel ei ole nii ületamatu, nagu meil on ehk tavaks kujutleda; kontrast tundub üliterav sellepärast, et tollaseid taevaskõrgeid sihte järgitakse praegu maisuse madalamates oludes. Või täpsemalt: nüüd tahame tollaseid asju nende “tõelisel” kujul. Keskajal kujutleti surematust mingi surmajärgse õndsusena, uusajal aga hakatakse seda nägema igaveses, surematu inimkonna teadvusse kinnitunud mälestuses. Praegu paraku ei piisa ka sellest ja surematusest räägitakse selle päristähenduses, see tähendab nõnda, nagu vanakreeklased laulsid oma igiõndsaist jumalaist.

Skolastikud – elukauguse võrdkuju

Selles, et praegune peasiht ei erine igiammusest, peaks veenma iga tasakaalukam lähivaatlus. Mispärast õieti peame skolastikute elutööd elukauguse võrdkujuks? Sellepärast, et me ei kahtle säärase uurimistöö viljatuses. Aga see ei tähenda, et skolastikute tahtmised oleksid meie omadest erinenud peamise osas; nemad samuti tahtsid saada maailma isandaiks, aga viga oli selles, et nad tahtsid eesmärgini jõuda otseteed minnes. Või äraseletatult: skolastikud huvitusid Jumalast, soovides teda oma mõistusele allutada. Sest mida muud peale allutamise saaks vaimne omaksvõtt tähendada? On meil ükskordüks peas, siis see oskus muutub meie töövahendiks; ja mida suuremaks meie oskuste hulk kasvab, seda vägevamaks võimendub suutlus. Aga skolastikud ei osanud veel soovida nii vaevalist minemisviisi; nemad läksid otseteed, soovides oma mõistusele allutada kogu nähtava kõiksuse algpõhjust. Cicero poetab möödaminnes, et jumala loomuse ja ülima hüve tundmine oleks inimesele kõige kasulikum; sellest kummalise kõlaga tarkusest saame aru alles siis, kui oleme juurde mõtelnud täienduse: jumala loomuse täielik tundja teab kõike-kõike. Samast seaduspärast juhindusid ka skolastikud: on Jumala loomus meile piisavalt selgeks saanud, siis ühtaegu oleme jõudnud ka jumaliku loome saladuste jälile.

Sarnaselt muude tollaste üliilmingutega evib nüüdisajal “tõelist” kuju ka jumalikkus. Teritatud sõnastus mõjuks muidugi humoristlikult; ei võetaks seda tõsiselt, kui täie jäikusega väita, et nüüdisaegseks jumalaks tuleb pidada arvutit. Kuid seda vastuvõetavam peaks olema pehmendatud ja sisulise küljega piirduv formuleering. Kellele või millele me siis praegu kõige rohkem loodame? Skolastik lootis, et kord ehk jõutakse jumaluse loomuse piisava selgitamiseni; praegu aga loodame eelkõige sellele, et loodusteaduste ca pool aastatuhandet jätkunud ja arvutini viinud areng pole veel kaugeltki lõppenud. Arvuti pole kummitus, vaid nähtav ja kombatav vaheaste inimvaimu arengus. Ja nagu ta nähtamatust jumalast erineb väliskujult, nii on sootuks teiselaadiline ka tema tagapõhi ja vaimne alus. Nähtamatu jumalani loodeti jõuda sõna, täpsemalt inimkeele toel, arvuti seevastu rajaneb matemaatikal; sõna osutub rakendatavaks alles siis, kui ta on eelnevalt taandatud arvudele. Vormel, mis võtab kokku uusaegsuse olemuse, on seega lühike ja selge: varasemail ajastuil valitses sõna, uusajal valitseb arv.

Kui selle triviaalsuse omaksvõttu miski takistab, siis eelkõige kahe peategelase, “arvu” ja “sõna” ülim tuntus, mis ei lase meil huvituda lähemalt nende tähendusest. Ilmekalt tõendab seda mõiste, mis ülalpool on korduvalt esinenud: jumalus. On siis palju lugejaid, kes soostuksid tunnistama, et jumalamõiste pole muud kui tingtähis ülimale üldisusele, midagi “nulli” või “lõpmatusega” võrreldavat? Kui üldised ka oleksid “headus”, “ilu” ja “õiglus” – neilegi on vaja ühisnimetajat ja nii nad kõik ühinevad jumalamõistes. Aga selline triviaalsus ei paku meile kuigivõrd; meile mõjub virgutavamalt teadmine, et “jumalat pole olemas” ja me ei taha kuuldagi säärastest, kes on arvamisel, et peaaegu pole vahet, kas jumalat jaatada või eitada.

Arv märgib puhast ideaalsust

Arvu osas, kui pidada meeles matemaatika kõigile tuntud ülitäpsust, tohiksime ehk suuremat selgust eeldada, kuid ometi meile antakse teada, et ka lihtsa täisarvu “loomuse” äratundmiseni jõuti alles XIX sajandi lõpu poole, mil sai selgeks, et arv oma päriskujul märgib nii-öelda puhtvaimsust, puhast ideaalsust. Äraseletatult see tähendab, et arvudes saab küll maiseid vahekordi väljendada, kuid arvulisuse ja maiste vahekordade samasus sellest ei johtu. Samastuks arv temas väljenduva tõelusega, siis ju maiseid kitsaskohti saaks kaotada vägagi hõlpsalt. Oletame näiteks, et meil pole elamispinda; puuduvat maja märgib matemaatikas “ – 1”. Miinus üks korda miinus üks võrdub pluss üks; niisiis jääb vaid korrutada puuduvat maja ta enesega ja elamispinna probleem on lahendatud. Aga häda just selles ongi, et “ – 1” ei ole puuduv maja, vaid ainult puhtvaimsus, millega saab puuduvat maja tähistada.

Mille poolest “ – 1” oma sõnalistest vastetest siis erineb? Kõige ilmekamalt peaks see erinevus esile tulema mõtteloolises kontekstis. II sajandist pärinevas õpikus, mis tutvustab platonliku filosoofia põhitõdesid, leidub tõdemus: Kuna mõistuslikult lähenetav võib olla esmane (ideed) ja teisene (aines sisalduvad, ainest lahutamatud eidos’ed), siis kahene on ka mõtlemine: üks mõtestab esmast, teine teiseastmelist.

See võõrastavalt mõjuv nending on tegelikult päris selge: jutt käib sellest, et Platon tunnistas eidos’te maailmavälist olu, sellal kui Aristoteles soostus eidos’eid kui selliseid tunnistama ainult maailmasisestena, ainesse jäävatena. Üks mõtestas sealpoolsust, milleni suudab tungida üksnes mõistus, “hinge tüürimees”, teine nõustus vaimsust nägema ainult maailmasisesena; ka jumal on Aristotelesel maailmasisene ja passiivne, sellal kui Platoni demiurg meenutab rohkem Loojat. Kõnealune kahesus sobib kõigiti arvu ja sõna erinevuse näitlikustajaks; miski ei takista, kui me teiseastmelise ja maailmasisese eidos’e au määraksime arvule. Muule lisaks oleks see kooskõlas ka platonlike arusaamadega; Platon nimelt kaldus arvudes nägema midagi vahepealset, midagi eidos’te ja maisuse vahealale jäävat. See tähendab: arvu seisund on vahepealne, ta seostub niihästi lähenematute eidos’te kui ka muutliku maisusega. Arvus ju samuti, nagu eespool juba mainisime, väljendub puhas vaimsus ning sellisena ta kuulub “eidos’te riiki”, kuid samas toimib arv maiste vahekordade väljendajana ja see seob teda siinpoolsusega.

Iseäranis aga tuleb toonitada usaldusväärsust. Arv ei suuda hõlmata maisuse erinevaid varjundeid, kuid see, mida ta suudab hõlmata, väljendub laitmatu täpsusega. Ja muidugi on
ta eidos’likult muutumatu. Juba Sokrates jõudis oma arutelude vältel teha vaimseid ekskursse, mis pidid selgitama arvu “kolm” tähendust ja hilisemail sajandeil sigitas see ainulaadne arv määratu mütoloogia, kuid “kolme” matemaatiline tähendus on ka praegu täpselt samasugune, nagu see oli Sokratese päevil. Isegi problemaatilised arvud, nagu “null” ja “lõpmatus” (õigemini nemad eriti), on oma puhtvaimsuses tardumuseni muutumatud ja igasuguse mütoloogia suhtes ükskõiksed. “Lõpmatus” matemaatikas ei ole jumaluse sünonüüm, vaid kõigest süsteemisiseselt tarvilik tingmärk, milles pole vähimatki jumalikkust, ei passiivset ega aktiivset.

Sõna hakati umbusaldama

Usaldusväärsus ja muud voorused tunti ära juba aastatuhandeid tagasi, kuid sellest paraku, missugust määratut eeltööd on vaja arvus sisalduvate võimaluste tundmaõppimiseks, ei saanud aimu olla. Niisiis pidi arv ootama teistsugust, endale kohasemat ja teisenenud huvisuunitlusega aega. Ja see aeg saabus; mingil seletamatul põhjusel hakati tundma, et inimene, kes tahab jõuda usaldusväärsete teadmisteni, peab oma mõtestamistöö rajama eelkõige arvudele, maailmasisestele eidos’tele. Sõna hakati umbusaldama. Olid ju aastatuhanded näidanud, et sõnalisel teel saab küll jõuda maailmaväliste eidos’te riiki, kuid sealt, nagu oli selgunud, ei viinud enam edasi ühtki teed. Ja seepärast arvati õigemaks piirduda oma taotlusis ainult selle maailmaga. Galilei, kes tõusis viltuse torni keerdtreppi mööda, polnud enam keskaegne uurija, kes arvude saladuste tundjana tahab maailma valitseda juba oma eluajal.

Milleni tema katsed viisid, on praegu selgesti näha ja sellele oleme kirjutise avaosas juba vihjanud. Aga meeldigu praegune olukord või mitte – Galilei ja tema kaasaegsete uus usk pole selle eest kohe kuidagi vastutav. Niisama süüdimatud on ka praegune usk arvutisse ja kunagine usk sõnasse.

Olles seda mõistnud, saame ühtlasi aru Jüri Arraku etteheite tagamaadest: viimase aastasaja tehnoloogiline võrk on ümmargune sellepärast, et ta pinguldub ümber varasemate sajandite. Tornid, olgu siis kiriku või Eiffeli, tahavad vaid näidata, mida me eri aegadel oleme väärtustanud iseäranis.

Tommaso Campanella, Päikeselinn. Itaalia keelest tõlkinud Kristiina Rebane. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 15. 64 lk.

Kord küsinud üks prantsuse kirjandusõppejõud loengus oma üliõpilastelt, kui paljud neist on lugenud François Rabelais’ “Gargantuad ja Pantagrueli”. Enamik üliõpilasi tõstis käe. Aga Rabelais’ kolmandat, neljandat ja viiendat raamatut (mis on “Gargantua” järjed ja räägivad fantastilistest merereisidest)? Iga kord kerkis vähem käsi. Sest mis mõtet on lugeda tänapäeval kirjeldusi mingitest saartest ja nende elanikest, keda päriselt olemas pole? Campanella sündis pisut pärast Rabelais’ surma ja selleks ajaks polnud rännukirjandus veel kaugeltki oma võlu kaotanud. Endiselt leidus maailma kaugetes soppides muinasjutulisi paiku, veidraid olendeid, uskumatut rikkust või tarkust ja ehk isegi maapealne paradiis, mida keskajal nii visalt otsitud oli. Campanella suure eeskuju, Thomas More’i Utoopia on ju mingi kauge saar ja Campanella enese “Päikeselinn” küngas kusagil ekvaatori all.

Õigupoolest oli suurtest merereisidest alates maailm veelgi põnevamaks muutunud ja lugude jutustajate fantaasia uut hoogu saanud; laseb ju More oma raamatus kõnelda Amerigo Vespucci meeskonnaliikmel ning Campanella Kolumbuse enese laevamehel. Nii et klassikaline odüsseia pole XVII sajandi alguseks kuhugi kadunud, üksnes maise paradiisi mõiste on haritumatel autoritel võtnud veidi maalähedasemad jooned ja jõudnud ringiga tagasi sinna, kust üks teine kreeklane, Platon oma riigiteooriaga alustas.

On ju üldjoontes lugematagi teada, milline üks kommunistlik utoopia välja näeb: eraomandi puudumine, igaühelt tema võimete järgi, ühised naised ja lapsed ning kui tegu on XVII sajandiga, siis ilmselt ka tarkade valitsus, usk mingisse kõrgemasse mõistusesse ning siis veel kõiksugu hierarhilisi ja geomeetrilisi kirjeldusi võimalikult korrapärase maailmamudeli loomiseks. Ei midagi uut.

Kuid Loomingu Raamatukogu on lähenenud asjale süstemaatiliselt ja “Päikeselinn” on juba kolmas eestindatud utoopia viimase kolme aasta jooksul, lisaks eelnimetatud Thomas More’i teosele ja Francis Baconi “Uuele Atlantisele”. “Päikeselinna” võib nautida, kui mitte meie mõistes veidrate või kulunud ideede, siis kas või ajastu koloriidi pärast, et tabada kaja maailmast, kus oma veendumuste eest võitlesid Giordano Bruno ja Galilei, kus Koperniku avastusi alles hakati laiemalt tunnustama, kus toimusid vaidlused inimese vaba tahte üle, levisid uued pedagoogilised ideed ja inkvisitsiooni agaruse kiuste juurdus humanistlik maailmakäsitus; ühesõnaga, kohata kõiki neid kooliõpikulikke renessansi märksõnu veidi peidetud kujul, ehedas tekstis. Pealegi tekstis, mis on hästi tõlgitud (tõlkija Kristiina Rebane) ja varustatud asjalike kommentaaridega (vist küll mitte originaalkommentaaridega, vaid tõlgitutega, millele viitavad mõned apsakad à la Platoni teos “Repubblica”).

Kooliõpikute ülevaated renessansist, ammugi siis XVII sajandist, jätavad sageli mulje, nagu pöördunuks maailm äkki ära igasugusest ebausust kaine teaduslikkuse poole. Selle arusaama kummutamiseks võrreldagu taas Thomas More’i aastal 1515 alustatud “Utoopiat” Campanella 1602. aastal ilmunud “Päikeselinnaga”. Sajandi võrra varasem raamat ütleb oma utooplaste kohta: “Mis aga puutub taevakehade sõbralikkusesse ja vaenulikkusesse ja kogu sellesse võltsi ennustamisse tähtede abiga, siis pole nad sellest iial undki näinud”. Campanella seevastu usub kirglikult astroloogiasse ja pühendab sellele palju lehekülgi. Päikeselinna elanikud mõistavad hukka “Koperniku ekstsentrilisused”, sest üldjoontes progressiivne Campanella ei tunnista maailma lõpmatuse ideed, kuna lõpmatu saab olla ainult Jumal.

Mitmeski asjas on More Campanellast tunduvalt tänapäevasem: ta mõistab näiteks hukka igasugused sõjad, ajal kui Campanella ideaalses riigis on sõjad teretulnud kas või juba sellepärast, et ei lase inimestel laisaks minna. Suhteline seksuaalne vabadus, mida kuulutab “Päikeselinn”, on seevastu diametraalses vastuolus “Utoopia” värvikate ähvardustega kõlblusetute aadressil ning üldse on “Päikeselinn” oma eelkäijast vahemerelikult päikeselisem ja helgem.

Nii More’i kui Campanellaga on teadlastel üks ja seesama probleem; nimelt pole teada, kas nende teosed ka nende tegelikke tõekspidamisi väljendasid. “Utoopias” ei kõnele More omaenese nimel, pigem on ta seal vastuvaidleja rollis. Campanellal aga oli elu jooksul nii palju tegemist inkvisitsiooniga, et võimatu on öelda, millal ta ütles, mida mõtles, ja millal lihtsalt jälgi segas. Sama veenvalt kui kommunistlikku ideaali jutlustas ta ka üleilmset monarhiat paavsti juhtimisel, ning see pole tema loomingu ainus vastuolu.

Postkommunistliku aja lugejat huvitab võib-olla kõige rohkem küsimus, mis sai More’i ja Campanella riikides nendest inimestest, kellele see elukorraldus millegipärast ei istunud. Campanellal selliseid inimesi lihtsalt ei olnud, sest ütleb ju raamat vaid, et “vanglaid neil pole, välja arvatud üks torn mõne mässulise vaenlase tarvis”. More’i Utoopias kehtib see-eest range liikumispiirang. Oma territooriumilt väljumiseks on vaja eriluba ja ka siis võib minna vaid koos terve salgaga ja valitseja kirjadega “mis tunnistust annavad, et neil luba on reisile minna, ja samuti nende tagasituleku päeva ette kirjutavad”. Kes seadust rikub, langeb kõige rängemasse orjusse. Nii palju siis isikuvabadusest. Kuid ega paremini läinud ka utopistidel endil neis riikides, mida nad oma teostega varjatult kritiseerivad. Thomas More jäi teatavasti tapalaval peast ilma, Campanella oleks peaaegu surnud inkvisitsiooni käes, Bacon elas vanglast vabanedes ühiskonnast tagasitõmbunult. 

Niisiis midagi eriti uut Päikese all ei ole. Idealistid ja utopistid unistavad ega jää karistamata. Mõned utoopiad tõestavad oma realiseerimatust. Aga võimaluse üle neist unistustest ka eesti keeles lugeda rõõmustavad muude gurmaanide kõrval kindlasti siiralt ka kirjandusõpetajad, sest enam pole vaja piirduda katkenditega paarikümne aasta vanusest “Renessansi antoloogiast”. Mis sest, et üliõpilased võivad endiselt küsida: “Milleks meile mingi kommunistlik utoopia, kirjeldus riigist, mida pole olemas ja millesse pole mitte kuidagi võimalik uskuda?” 

Fareed Zakaria raamatu sõnum on selge. Demokraatia areng maailmas on läinud liiga kaugele ja ohustab inimeste vabadust. Üha laiemaid inimmasse lastakse valimiskastide juurde. Võimu saamiseks on poliitikuil vaja meeldida üha suuremale, samas aga intellektuaalselt järjest piiratumale auditooriumile. Tulemuseks on, et võimule ei tule mitte need, kes valitseksid kõige targemalt ja demokraatlikumalt, vaid need, kelle sõnum on kõige populistlikum ja lihtsam. Zakaria raamatu sisu saab kokku võtta lausega “Tänapäeva poliitika vajab mitte rohkem, vaid vähem demokraatiat” (lk 266).

Zakaria sõnum pole üldsegi uudne. Juba José Ortega y Gasset tundis 1930. aastatel oma “Masside mässus” pahameelt selle üle, et laiad rahvamassid nõuavad endale üha häälekamalt ja julgemalt järjest suuremat osalust poliitikas ja avalike asjade otsustamisel ning aitavad niiviisi võimu juurde diktaatoreid. Jürgen Habermas on “Avalikkuse struktuurimuutuses” osutanud sellele, et massiavalikkuse tekkega XX sajandil on arutlev avalikkus kadunud. Poliitilised ja turujõud kasutavad avalikkust selleks, et panna masse liikuma endale kasulikus suunas.

Zakaria raamat on praeguses ajas väga selge märk. Autor on kogunud ühtede kaante vahele oma varem ilmunud kirjutised ning varustanud need sissejuhatuse ja kokkuvõttega. Kogumik on valminud 2003. aastal, pärast New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakuid ja USA sissetungi Afganistani, veidi enne Iraagi sõja algust. Tolle aja keskseks sisepoliitiliseks küsimuseks USAs oli see, kas võib terrorismivastase sõja sildi all piirata kodanikuvabadusi ja inimõigusi. Raamat annab sellele küsimusele ülivõimsa jaatava vastuse. Sest kuigi raamatu sisu puudutab 2001. Lugejale antav sõnum demokraatia piiramise vajalikkusest väga selge.

Raamatu saab tinglikult kaheks jaotada. Üks osa sisaldab Zakaria maailmaajaloolisi ja globaalseid spekulatsioone demokraatia ja vabaduse teemal. Teises osas käsitleb ta USA sisepoliitilisi arengusuundi. Ülemaailmseid arenguteid analüüsides jõuab Zakaria seisukohale, et vabaduse tagab see, kui omavahelises võistluses ja konkurentsis arenevad välja poliitiliselt ja majanduslikult tugevad, samas elitaarsed suletud jõukeskused ja institutsioonid.  Zakaria usk valgustatud eliiti on tugev. Seetõttu tunnebki ta USAs toimuvaid arenguid analüüsides muret sellepärast, et traditsioonilised elitaarsed institutsioonid (Valge Maja, kongress, juristide ja arstide kutseühingud, traditsioonilised kirikud jne) on avanenud massidele ning muutunud seetõttu valitsemisel ebaefektiivseks. 

Kohe raamatu alguses võtab Zakaria kasutusele mõiste “massipärastumine” (lk 9). Kvantiteet on asendanud kvaliteedi. Kunstiteost ei hinnata enam selle põhjal, milline autoriteet selle väärtust tunnustab, vaid kui suurtele rahvamassidele see meeldib. Massipärastunud on ka vägivald, sest riikidel puudub monopoolne kontroll vägivalla vahendite, sh massihävitusrelvade leviku üle. Illegaalne relvakaubandus on globaalne, tuumarelva ja teiste massihävitusrelvade valmistamise õpetusi on võimalik igaühel hankida Internetist.

USA on Zakaria sõnul süüdi massipärastumise levikus. Ning väljaspool USAd võtab massipärastumine üha ähvardavamaid jooni. Demokraatlikke vahendeid (valimised, sõnavabadus, inimõigused jne) kasutades rajavad endale teed võimu juurde mittedemokraatlikud jõud. Demokraatia hävitab vabaduse. Liberaalne demokraatia rajab teeb mitteliberaalsele demokraatiale (illiberal democracy). Peab siiski tunnistama, et jõulisest sõnumist hoolimata puudub Zakaria raamatul veenmisjõud. Kokku on kuhjatud liiga suur hulk esmapilgul mõjukaid näiteid eri riikidest ja ajastutest. See paneb kahtlema valitud näidete võrdlus- ja tõestusjõus. Kuid nähtavasti polegi see olnud autorile peamine. Liberaalse demokraatia kriitiku maine hankimine on olnud akadeemilisest veenvusest olulisem.

Sarnaselt Francis Fukuyamaga on Fareed Zakaria USA poliitilises kontekstis autsaider. Aasia immigrant, kes peab andma oma parima, et teda USAs kiiresti omaks võetaks. Mis võiks olla lihtsam viis selle saavutamiseks, kui toetada oma kirjutistega USA liidrite elluviidavat poliitikat. Fukuyama “Ajaloo lõpp” ilmus vahetult pärast külma sõda ja kiitis marksistlikul moel liberaalset demokraatiat kui inimühiskonna arengu kõrgeimat vormi. Fukuyama kontekstis oli just USA see, kes oli kommunismi põrmustades viinud liberaalse demokraatia globaalse triumfini.

Zakaria “Vabaduse lõpp” ilmus ajal, kui USA poliitiline eliit pidi avalikkusele  põhjendama kodanikuvabaduste ja inimõiguste piiramise vajadust. Autor on võtnud selle ühiskondliku tellimuse uljalt vastu ja tootnud teksti, mis kaasaegsesse USA ideoloogilisse konteksti peaks kõigiti sobima. Keegi ei peaks Zakaria teost käest pannes tundma kurbust oma demokraatlike õiguste kahanemise pärast. Kuid Zakaria raamatus on ka peidetud sõnum. Raamat näitab, et liberaalses demokraatias, eriti aga selle USA variandis, pole midagi erandlikku, ülimat ega ainulaadset. Kui aga liberaalne demokraatia pole ülim, nii nagu seda kuulutas Fukuyama, siis ei saa süüdistada ka neid maailma piirkondi, mis ei järgi valitsemisel liberaalse demokraatia ideoloogiat. Seega, autoritaarne võim Aasias või mujal, kui see suudab tagada majandusliku kasvu ja sotsiaalse heaolu, pole sugugi halvem valitsemisvorm kui liberaalne demokraatia Põhja-Ameerikas ja Euroopas.

Paraku jätab Zakaria selgitamata, kuidas on võimalik liberaalsest demokraatiast tagasi pöörduda vähemdemokraatlike valitsemisvormide juurde. Kuidas võtta inimestelt need demokraatlikud õigused, millega nad on harjunud? Kuidas kaotada massipärastumine ja massiühiskond? Kuidas tuua, demokraatiat vähendades tagasi vabadus? Kuidas seda teha ilma vägivalla, autoritaarsuse, korporatismi ja avalikkuse jõhkra manipuleerimiseta?

Eestikeelse tõlke tagakaanel tsiteeritakse Euroopa Komisjoni voliniku Siim Kallase mõtteid. Kallas kirjutab, “Fareed Zakaria raamat avaldas mulle muljet. On ju tihti nii, et peas liiguvad mingid mõtted mingi probleemse valdkonna kohta, aga need on hajusad, katkendlikud, poolikud, vajaksid tõsist läbitöötamist ja edasiarendamist. Ja siis leiad raamatu, kus keegi on samade asjade peale mõelnud ja rohkete faktide alusel suutnud materjali põhjalikult analüüsida”. Tõepoolest. Zakaria tunneb muret, et kapitalismi pidevalt piiratakse ja demokraatiat edendatakse (lk 257). Tõenäoliselt on riigimees Kallasel samad mured. Huvitav, kas tema leidis Zakaria raamatu lehekülgedelt nendele muredele lahenduse?