Propaganda on tunnetele mõjuv ja ennekõike tunnete kaudu töötav masin. Ja tunnete seas on kõige tugevam hirm. Seda teavad ammu nii parteide propagandabossid kui ka ajakirjandus. Ja nii seda katelt muudkui köetakse. Viimase aja teema on muidugi majandus. Hinnad tõusevad taevasse. Gaas saab otsa. Elekter võetakse kõigepealt ära kodudest. Tulevad külm ja nälg. Kukume tagasi koopasse.
Aga uus tundeteema on tõusmas, sest valimiskampaania on alanud. Reformierakond ja EKRE panid teineteist paigale ja lubavad meile plahvatusi läbi sünge sügise ja talve. Aga see kampaania kisub algusest peale kuidagi kiiva.
Ajakirjandus näeb hoolega vaeva, et Helmeid iga hinna eest pildil hoida. Kõik lehed kihavad Helmetest. Hiilgavaim saavutus on kaks külge Õhtulehes Martin Helme tütrest. Vabandust, mis on selle mõte? Ma tean, mida ajakirjanikud mulle vastavad. Et mingit propagandat ei ole. Et nemad on tegelikult EKRE vastu. On muidugi, valdavalt. Aga ajakirjanikud peaksid hästi teadma, et pildil olek suurendab poliitikute populaarsust ka siis, kui selle sees on eitus. Aga vaikida ei suuda … ja nii nad lihtsalt valetavad iseendale.
Ka Reform aitab hoolega kaasa. Reformil on alati olnud kaks põhiloosungit: igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab, ja rahvas, raibe, söögu heina. Muidugi nad ei ütle seda otse, kuigi vahel tütar Kallase lapsesuu vääratab. Aga kaudselt ikka. Nagu isa Kallas, kelle järgi poeg Helme ehitab oma poliitilist liikumist eluga rahulolematutele inimestele, kes ei taha peeglisse vaadata. Mida see lause tegelikult tähendab? Ise olete süüdi, et olete vaesed ja armetud.
Seejuures alustab ta oma lugu kiidulauluga sama Helme kohta: tark, võimekas, meeldiv suhtleja, peab sõna. Vabandust, mida veel tahta Eesti poliitilises maailmas, kus lollus ja sõnapidamatus vohab nagu malts? Härra Kallasel oleks nagu kujutlus, et valitakse ideoloogiaid. Jah, seda muidugi. Aga alati valitakse ka inimesi. Ja kui mõnele ei hakka otseselt vastu Helme ideoloogia, siis keda peaks ta eelistama? Kas tarka ja sõnapidajat või lolli ja sõnamurdjat?
Ja siis paneb isa Kallas edasi, kuulutades, et Helme on põhimõttelage. Ja temal sellest põhimõttelagedusest moraali seisukohalt täiesti ükskõik. Mida ütleb see lause ütleja enese kohta? Et ütlejal on moraalist kama. Õudne ju. Tegelikult ei ole poeg Helme põhimõttelage. Just vastupidi. Tal on väga selged põhimõtted. Ainult tema poliitiline lipukiri on samasugune nagu stalinistlikul propagandaajakirjandusel: ideoloogia on püha, fakt on vaba.
Siit jõuame muidugi Venemaale. Ajakirjandus on hoolega süüdistanud EKREt, et too on Putini hääletoru ja sabarakk. Ideed on tõepoolest samad. Aga ma ei tea, et ühelgi Eesti parteil oleks kunagi olnud mingeid originaalseid suuri ideid. Kõik nad on laenanud Euroopast ja USAst. Võib isegi kesksete originaalimaade loendi kokku panna. Ja seetõttu on selle sabarakustamise vahule kloppimine mu arvates pigem halb. Muidugi läheb see hästi lugejatele peale, aga varjab ära olulisema. EKRE põhieesmärk ei ole toetada Putinit, Orbánit ega Trumpi. Nende eesmärk on tulla ise võimule.
Mis siis saab? Kaja Kallas kuulutab, et EKRE viib Eesti tagasi koopasse. Martin Helme järgi pole probleemi, sest nende koopas saab olema soe, valge ja turvaline. Seal on kõigil kõht täis ja kõik räägivad eesti keeles. Kallase koopas on aga Helme järgi külm ja pime, seal on inimesed näljas ja võõraid tuleb lakkamatult juurde. Seda lugedes tuli meelde, et väga uhked koopad leiab Helme mõisapargis. Helme koopaid on vanarahva seas ka Põrguks kutsutud …
PS. Kui poliitikuid ja ajakirjandust hakkab juhtima hirm, lähevad asjad väga hulluks. Paluks tunnete asemel mõistust, sest uinuv mõistus sünnitab koletisi koopa seinal.
Kirgi ja teravaid arvamusi on meie ümber palju. Vahel näib, et põletavate teemade üle polegi võimalik laiemalt arutada, ilma et arutelus osalejad kiiresti kahte vastasleeri ei jaguneks. Kirgede tormi on tekitanud ka uus peretoetuste tõstmise eelnõu, mis on praeguse valitsuskoalitsiooni üks nurgakivi. Eelnõu kohaselt suurenevad uuel aastal peretoetused rohkem just kolme ja enama lapsega peredel. Ühest küljest tahetakse väärtustada just suurt peret, teisest küljest küsivad väiksemad pered, mille poolest nad siis kehvemad on ning miks esimese kahe lapse kasvatamine justkui vähem maksab. Ringleb ütlus, et kõige parem on kaks esimest last vahele jätta ja saada kohe kolmas. Kahe lapsega emad on algatanud petitsiooni, et perehüvitiste seaduse ja perekonnaseaduse muutmisele pidurit tõmmata.
Raha sünnitama ei pane, kuigi meespoliitikud kipuvad nii arvama. Sünnitama ei pane ka sõrmeviibutused, et rahvas sureb muidu välja ja ühiskond vananeb. Lasterikkust soodustab pigem tugev sotsiaalne võrgustik, usaldusväärne partner ja kindlustunne, et lapsesaamine ei tähenda naisele kohe kõigest harjumuspärasest ja oma ambitsioonidest loobumist.
Kõige selle keskel pole õigupoolest küsitud, mida siis suure pere vanemad tegelikult vajavad. Kas see on üldse rahaline toetus või saaks peresid toetada ka muudmoodi ja ehk riigi eelarvet vähem koormates? Mul on neli last. Pereseaduste eelnõu ja toetuste tõstmine on justkui minu huvides, uuest aastast oleksin justkui või sees, kuid ometi näen, et raha asemel oleks tuge ja abi vaja muudeski asjades.
Kõige rohkem aega võtavad väikesed pereelu sujuva toimimisega seotud askeldused: tee süüa, tassi nõusid nõudepesumasinasse, vaidle selle üle, kas ikka on vaja jope selga panna, kanna hinge eest hoolt. Ehk tahaks lapse trenniviimise asemel hoopis mõtelda, maailma päästa, kirjutada, projekteerida või niisama raamatut lugeda? Lasteaialapsed on tihti haiged: tsükkel nädal lasteaias, kolm nädalat kodus on üsna tavapärane. See tähendab, et keegi on selle lapsega kodus, laob Lego klotse, teeb süüa, viib õue. Või hoopis teeb tööd ja tunneb pärast süümepiinu, et laps on piltlikult öeldes näljas ja paljas. Moodsad olud, meedia ja kõikvõimalikud lapsekasvatamise teooriad tekitavad alati süümepiinu, et teed midagi valesti, liiga palju või liiga vähe. Sel puhul oleks abi riiklikust süsteemist, mille kaudu saad endale sobival ajal riigi kulul leida usaldusväärse inimese, kes aitab väikseid, kuid aeganõudvaid ja tüütuid argiaskeldusi toimetada. Ta teeb süüa, võtab pesu pesumasinast, viib ühe lapse trenni ja toob teise eelkoolist, peab meeles, millal keegi sõbra sünnipäevale minema peab, hoiab hinge ja meelt. Vabalt turult sellist inimest naljalt ei leia.
Vaja oleks ka läbi mõelda, kuidas tööd ja pereelu paremini ühendada. See algab muidugi sellest, et ühiskonnas aktsepteeritaks vanemaid, kes käivad mõnikord lastega tööl. Keegi ei võta vabatahtlikult last tööle kaasa, kuid mõnikord pole muud valikut. Kui palju on meil riigi- või eraasutusi, kus pakutakse vanematele päevast lastehoidu? Kui laps ei saa või ei taha lasteaeda minna, siis võiksid väikesed lastehoiud olla ju ka töökohtade juures. Ka seda võiks riik toetada.
Mida näitavad Mailis Repsi ja Liisa Pakosta juhtum? Et meil puuduvad õigusaktid, mis lubaksid ka tegelikult ning rahaliselt töö ja pereelu ühildada. Puudub ka sallivus. On ainult kõlavad sõnad ja paragrahvid. Väikeste laste vanemad saavad aru, et teinekord tuleb väike inimene endaga lähetusele kaasa võtta, sest nii on kõige parem tema arengule ja vaimsele tervisele. See pole kindlasti lapsevanema esimene valik, sest samal ajal töötaja ja ema rolli täitmine nõuab topeltpingutust, kuid mõnikord pole teist võimalust. Selge see, et seadusi tuleb täita, ja see, mis kehtib härjale, peaks kehtima ka Jupiterile, kuid rahapildumise asemel võiks hoopis parandada seadusi nii, et väikelapse lähetusele kaasavõtmiseks ei peaks skeemitama ja tegelikke kulusid peitma.
Selle kõige väljatöötamine võtab aga muidugi rohkem aega ja tööd kui toetuste suurendamine.
19. oktoobril otsustas Eesti Filmi Instituudi nõukogu lubada kolmandal ametiajal jätkata EFI juhtimisega senisel juhil Edith Sepal. Sepp oli nõus Sirbiga rääkima väljavaadetest, mis järgnevatel aastatel võivad ees oodata.
Alustuseks, palju õnne! Teie EFI juhiks tagasivalimise pressiteate lõpus on ka lause: „Samal ajal otsustas nõukogu teha Kultuuriministeeriumile ettepaneku muuta EFI põhikirja ja piirata EFI juhatuse liikme volitused edaspidi kahe järjestikuse ametiajaga.“ Kas seda reeglit siis juba ei olnud, et EFI-t võib juhtida kaks ametiaega?
Ei olnud jah. Põhikirjas on küll peaprodutsenti puudutav punkt, et filmiekspert tohib olla kaks ametiaega järjest, mis on ka õiglane. Sama reegel on näiteks Põhjamaades. Pärast pausi võib tulla uuesti. Üks ametiaeg on viis aastat. Praeguse peaprodutsendi Piret Tibbo-Hudginsi kümme aastat saab märtsis täis ja tema rohkem kandideerida ei saa. Juhi osas polnud aga mingit ettekirjutust ja minu teada pole seda kultuuriasutustes reguleeritud. Kandideerimise korral võib ametiaeg kesta ka kauem.
Filmivaldkonnas on see piirang nüüd siis plaanis?
Praegu ei ole põhikirja ju veel muudetud. Ma arvan, et see põhikirjamuudatus tehakse kõikidel kultuuriasutustel ühiselt, mitte ühekaupa. Usun, et Kultuuriministeeriumis algavad arutelud, kuidas neid ametiasutuste juhte valida ja kui kauaks nad tohivad ametisse jääda.
Pressiteate sõnul „luuakse mängufilmide eksperdi ametikoht“. Mida see täpselt tähendab?
Minu ettepanek oli see, et tööülesanded mängitaks ümber. Peaprodutsent nimetatakse peaeksperdiks ja sellele tööle, tootmisosakonna juhiks, pakkusin ma välja praeguse dokumentaalfilmide eksperdi Filipp Kruusvalli, kelle töövaldkond nüüd muidugi laieneb – tuleb ikkagi vastutada kogu tootmisosakonna töö eest.
Mängufilmide ekspert hakkab eraldi tegelema ainult mängufilmidega – taotlusvoorude ja filmiprojektidega. Selle ametikoha täitmiseks on meil läbirääkimised käinud ja see inimene ka teada, aga praeguse seotuse tõttu tuleb info avalikuks pisut hiljem. Tööle asuvad mõlemad märtsist.
Edith Sepp: „Probleemiks on minu meelest see, et me tegeleme väga vähe oma lavastajatega, oma talentidega. Režissööridel ja ka stsenaristidel tuleb filmide vahel ise hakkama saada.“
Mida see mängufilmieksperdi ametikoha loomine eesti filmile annab?
Me otseselt töökohta juurde ei loo, sest inimest juurde ei tule. Enne oli peaprodutsent ka mängufilmiekspert. Mängufilmiekspert vastutab mängufilmide stsenaariumi-, arendus- ja tootmistoetuste andmise eest. Praegu on veel ka lahtine, kes hakkab vastutama telesarjade arenduse eest. Tänase seisuga jäävad mängufilmieksperdi hooleks põhiliselt ainult mängufilmid.
Kas võib väita, et eksperdifookus on nüüd kunstilisem kui enne?
Sisulisem, jah. Tunduvalt. Mängufilmiekspert saab põhilises ulatuses tegelda filmiga.
Meil on olnud natuke vähe raha selleks, et lüüa näiteks Taani näitel lahku kunstiliste filmide ja nn vaatajafilmide taotlusvoorud ja rahastamine. Kui meil õnnestuks tootmisraha lähiajal suurendada 10 miljoni euroni aastas – mille nimel me praegu ka tööd teeme –, siis saaks seda teha.
Eraldi teema, millel on taga üsna arvestatav poliitiline toetus, on eraldi skeemi loomine laste- ja noortefilmide tootmiseks. Kui head kunstilised filmid küpsevad kauem, siis teised skeemid võiksid olla natuke kiiremad. Mis ei tähenda muidugi, et kvaliteeti võib alla lasta. Ega seda, et peaks tingimata hakkama toetama neid filme, mis saavad erakapitali toel niikuinii tehtud.
Kuidas teie majas seda suurt muutust üldse nähakse, et erakapital on nüüd välja tulnud oma nn kassafilmide ideega, mida nad ise ka teostavad?
Lühidalt: see on ju väga hea, et osaline tootmispaine meie pealt ära võetakse. Esiteks on kassafilmid väga olulised, et rahvas käiks kinos eestikeelseid filme vaatamas. See on see positiivne pool, mis mõjub meile hästi. Teisest küljest on EFI kohustus pigem kunstilise filmi toetamine. Meie autorid peavad saama piisavalt aega, et süveneda ja oma projekte ette valmistada. Minu arvates on mõju eesti filmile väga positiivne, et osa filmiprojekte on siit majast välja läinud.
Teie tagasivalimise põhjusena on seni ära toodud, et teie visiooni ja kavandatavat tegevust peeti konkurentide omadest kaalukamaks. Kas räägiksite lähemalt, milline on siis teie visioon uueks ametiajaks?
Paratamatult küsitakse nii filmitegijate kui EFI nõukoguga suheldes kohe seda, kust tuleb raha. Kui palju ja millal? Eesti hiljutise jagamismajanduse maksustamise plaanide valguses saame ehk ka meie edasi liikuda audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga (AVMSD), mille artikkel 13 seab maksukohustuse suurtele voogedastusplatvormidele ning platvormide kasutajate pealt läheks teatud protsent otse Eesti Filmi Instituudi eestikeelsete filmide tootmiseelarvesse. Kuna andmed pole praegu avalikud, on keeruline prognoosida, kui suurt tulu saadakse, aga pärast koroonat võiks sealt tulla aastas näiteks 2-3 miljonit eurot.
Kas unistus võib isegi saada reaalsuseks?
Enne koroonat oli unistus, kuna rahandusministeeriumi seisukoht oli selline, et sellise väikese kasu pärast pole mõtet hakata neid otsuseid vastu võtma. Nüüd, kui on summad suuremad, inimesed ministeeriumis vahetunud, ollakse muudatuse poolt. Direktiiv on parlamendis vastu võetud, nüüd on vaja see muudatus sisse viia. Järsku saab enne valimisi ära vormistada, aga võib ka kauem minna.
Aga kui räägime visioonist rahast sõltumatult?
Valdkond on väga kiires muutuses, aga ma ei näe seda nii mustades toonides kui mõni teine. Probleemiks on minu meelest see, et me tegeleme väga vähe oma lavastajatega, oma talentidega. Režissööridel ja ka stsenaristidel tuleb filmide vahel ise hakkama saada, mõnikord saavad mõne väikese stipendiumi, aga soorituspaine algab kohe, et tuleb midagi uut hakata ette valmistama. Meil on mõte teha taas Taani eeskujul selline lavastajate talendiprogramm. Pole oluline, kas nad on noored või vanad, me aitame autoritel pärast filmi valmimist arendada järgmist projekti, loome võimalused ennast täiendada näitlejatega töötamises või lookirjutamises. Otsime vajaliku juhendaja, korraldame kohtumised valdkonna professionaalidega mujalt, et suurendada soovi korral tegijate enesekindlust. Võtaksime aastaks-pooleteiseks lavastaja oma hoole alla nagu Taanis või Soomes ja aitame tal liikuda järgmise projekti juurde. Nüüd on soomlased seda tegema hakanud ja nendegi filmid on Cannes’i võistlusprogrammides.
Maailmas on turul sisutootmiseks piisavalt vahendeid, aga lähiaastate põletavaim küsimus on meie andes ja selle hoidmises. Inimestes. Ja selles, kuidas neid kasvatada veelgi enesekindlamaks, et nad suures konkurentsis ellu jääksid. Me paneme ikka oma autoritele peale suure soorituspinge ja see mõjutab nende mõttemaailma. Suuremas riigis on võimalik elada vahepeal ka muud elu, aga meid on nii vähe, et kohe on teada, millega keegi millalgi tegeleb.
Produtsendid juba tegelevadki sellega, et otsivad ja kasvatavad lavastajaid ja stsenariste n-ö oma talli.
Me pole seda skeemi veel päris lõpuni läbi mõelnud, aga oleme umbes pool aastat vaadanud, mida tehakse teistes riikides. Loomulikult aitame ka tootjatel oma eesmärke saavutada, üks ei välista teist, aga siinkohal pigem toetaksime filmilavastajat otse. Meil on miskipärast just tootjad need, kes käivad suurtel festivalidel ja vaatavad filme, režissöörid aga ei reisi sama palju, ja tihti nad ei näe, mis maailma filmikunstis toimub. See on natuke paigast ära. Meie toetused peaksid arendama tegijaid võrdselt.
Kui reaalne võiks olla režissööripalk?
Oi, usun siiralt, et see on ainult aja küsimus. Ma loodan, et asekantsler Taaniel Raudsepp on minuga nõus. Kultuuriministeerium soovis teha turuanalüüsi, et saada teada, kui keeruline on tegijate tegelik olukord. Inimestel on raske mõista, et pooleteise-kahe miljoni suuruse eelarvega eesti filmi juures ei pruugi lavastaja tasu kuigi rikkalik olla. Režissööride palgad on paraku võttegrupi ühed väiksemad. Kirjaniku- ja kunstnikupalk meil juba on ning plaan on juurde teha režissööri-, ja ma saan aru, et ka heliloojapalk. See on loodetavasti järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistel üks kultuuriministeeriumi prioriteetidest.
Mida veel soovite alanud ametiajal korda saata?
Väga põletav on endiselt ka filmi kirjaoskuse teema. Täna hommikul oli mul telekommunikatsioonitehnikuga siin kaasas kümneaastane poiss. Küsisin temalt, millist eesti filmi ta viimasena vaatas, sain oma rõõmuks vastuseks, et „Kalevit“1. Pärisin edasi, mida ta veel on näinud, kuni selleni välja, kas ta „Viimset reliikviat“2 teab. Ja kui vanem vend poleks kõrval tuttavat lugu laulma hakanud, siis vist poleks ära ühendanud. See on ikkagi suur probleem, et me laseme noored voogedastusmaailma lahti ja riigil ei ole probleemi, et noor tarbib ingliskeelset sisu. Meil pole mingeid soovitusi, me ei suuna teda eesti filmi vaatama, me ei seleta oma filme lahti, me ei too eesti noort oma filmi juurde tagasi. See on väga suur probleem, mis hakkab meile kümne aasta või isegi vähema aja jooksul kõvasti kätte maksma.
See on osalt tingitud sellest, et ingliskeelne sisu on kõikjal vabalt ja tasuta kättesaadav. Kuidas sellega konkureerida?
Meil tuleb kohe-kohe välja selline nn eesti filmi ookean nimega Arkaader. Netiplatvorm, kus on ühest kohast kättesaadavad kõik eesti filmid. Vähemalt nii paljud, kui me sinna panna saame. Kõik arhiivifilmid, vabariigi algusaja filmid, Tallinnfilmi toodang – kõik, mis me üldse Eestis oleme 110 aasta jooksul teinud. Tootjatega on ikka kohati keeruline läbi rääkida, aga uutele filmidele saab seal olema oma sektsioon, kus on ka aktiivses levis olevad filmid, millele on võimalik vaatamisõigus osta. Üle viie aasta vanad ja vanemad filmid võiksid olla juba tasuta kättesaadavad, aga see on tootjatega kokkulepete küsimus.
Geoblokeeringud seavad oma piirangud – välismaal ilmselt tuleb ka vanematele filmidele juurdepääsu eest maksta –, aga üldiselt on kõik filmid kogu aeg kättesaadavad. Lisaks on plaanid teha kureeritud eriprogramme ja pidevalt uuenevaid alajaotusi. Filmid saavad kõik olema üleval 4K resolutsiooniga ja poolenisti digiteeritud asju me sinna ei lisa.
Ehk et nimekiri piirdub siiski taastatud filmidega?
Jah, selles mõttes küll, aga suur osa on juba taastatud. Meil on massdigiteerimisprojekt, lisaks on iga-aastane nimekiri taastatavatest ja digiteeritavatest filmidest. Reageerime nõudlusele suhteliselt kiiresti, sest võimalused selle tegemiseks on päris head. Tervet arhiivi me muidugi aastaga sinna üles ei jaksa panna, aga eesmärk on kõik eesti filmid digitaalselt kättesaadavaks teha.
Kas siis kõik filmid on ka subtitreeritud inglise keelde?
Nii platvormi funktsionaalsus kui ka platvormipõhi on kahes keeles, lisaks eesti keelele ka inglise keeles. Kõigil filmidel kohe subtiitreid ei ole, see on meie plaanis järgmine samm. Arendajad esimeses etapis selleni paraku ei jõua.
Kõigepealt tuleb platvorm eestikeelne, teises etapis lisanduvad ingliskeelsed subtiitrid. Eraldi plaan on lisada koolidele mõeldud sektsioon hariduslikel eesmärkidel kasutamiseks, nii klipid kui rohkesti lisamaterjale. See on Arkaaderi platvormi kolmas etapp.
Noorema vaataja seisukohast on ainus argument, miks eelistada eestimaist see, et räägitakse eesti keeles. Aga kui neil on inglise keel sama hästi selge või veel paremini, on seegi konkurentsieelis olematu. Kas on veel mõni põhjus?
Tuleb hakata tegelema filmi kirjaoskuse õpetamisega. Tuleb neile ära seletada kultuuriline taust, et need filmid on ikkagi meie kultuuriga seotud.
Varem olid filmid tihedamalt seotud teatri, kirjandusega … Nüüd seda seost enam ei hinnata.
Eesti filmis on ikka kõik eesti loojad koos. Aga filmi peaks tõesti vaatama kogu kultuurivaldkonna osana ja pärandi säilitajana, sest meie heliloojad, näitlejad, kirjanikud, kunstnikud on kõik otsapidi audiovisuaalse valdkonnaga seotud. Me ei tea, kas kultuuri kümne aasta pärast toetatakse nii tugevalt kui praegu.
PÖFFi juht Tiina Lokk võttis väga häälekalt sõna EFI planeeritava uue digiplatvormi vastu ja seadis küsimärgi alla selle mõttekuse.
Ta vist ei küsinud, milleks see on ja millega seal tegelema hakatakse. Valdkonda peab vaatama ikka alati tervikuna. Üks osa sellest on filmiinstituut, teine näiteks filmifestival. Alati võib enne küsida, mis plaanid on ja siis seejärel sõna võtta. Me ei taha kindlasti luua Jupiter 2.
Jupiter on riiklik, aga kas olete suhelnud eraettevõtetega nagu Netikino, kes on just selle asja arendamisega tegelenud?
Netikino sai ju alguse siiski Tänaku dokist3 ja oli ellu kutsutud selle promomiseks. Arkaader on oluline selle poolest, et filmid leiavad võrdset kohtlemist, mitte ühed pole eelistatud teistele. Aga me võime Arkaaderi platvormile nende soovi korral kindlasti võtta ka Tänaku doki. Oleme Netikinoga heades suhetes – nad on teinud tänuväärset tööd.
Eks meie ülesanne on ka prominentsuse kujundamine: hakkame otsima kuraatoreid, kes panevad kokku eriprogramme ja propageerima mingit teatud lõiku eesti filmiloost.
Millal siis Arkaader plaani järgi avalikuks saab?
Selle aasta jooksul. Tahtsime oktoobris, aga praegu läheb alles testimiseks, nii et pisut hiljem.
Kuidas on sealsete materjalide õigustega? Kas noor inimene võib teha mõnest stseenist remiksi ja panna selle näiteks oma nime all Youtube’i üles?
Meil ei ole sellega probleemi ja meie eesmärk on saata asjad uuskasutusse. Hullem on see, kui filmid seisavad seal platvormil ja keegi neid ei kasuta. See toob meid nüüd netiplatvormide teema juurde. Peame leidma rohkem väljundeid oma materjalide eksponeerimiseks. Kaks aastat oleme rahastanud ühe minuti filme, mis oli Covidi ajal loodud programm filmitegijate kiireks toetamiseks. Nüüd võiks selle lahti lasta ja laiemaks ajada ning anda uutele tegijatele võimalus samuti kaasa lüüa, ka neil, kes saaksid ehk oma TikToki ideid veidi struktureeritumalt teostada. Ja pärast võivad nad tulemuse üles laadida sinna, kuhu soovivad.
Kas film „Allakäik“4 on võitnud või kaotanud sellest, et Hitleri punkri stseen on kõikvõimaliku tekstiga minisketšidena taaskasutusse antud?
Mina arvan, et on võitnud. Aga sina?
Tegelikult arvan mina ka, et on võitnud.
Küsimus on see, kust need uued talendid peale tulevad. Nad ei pruugi üldse teada, et Eesti filmi instituut on olemas.
Nad peaksid tulema filmikoolist.
Me koolitame seal ainult mõnda režissööri ja kui neist kaks-kolm ära kaob, siis kas me saame vaid sellele süsteemile toetuma jääda? Minu jaoks on TikTok hea võimalus vaadata, kas inimesel on annet, kas ta on võimeline visuaalselt mõtlema.
TikTok on selgelt aja märk ja uus viis vormistada audiovisuaalset sisu. Küsimus on, et kas nad on midagi enamat kui aja märk?
TikTok on vaid selle sümbol, mida noor täna teeb ja ajapikku muutub see millekski muuks. Küsimus on selles, kui avatud ollakse ja kui palju lastakse neil katsetada.
Kuidas see osalus siis tekitada, sest nad teevad ju igal juhul ja niikuinii. Et EFI doteeriks?
Võid teha meie programmi alt ja meie raha eest ning pärast oma platvormile üles panna. Kus neid meie ühe minuti filme praegu on võimalik näha? Jupiteris. Ongi kõik. Levipoolega tuleb ka tõsiselt tegelema hakata ja levikanalid tuleb vabaks lasta. Kui inimene tahab tuua oma doki välja mingil muul moel kui kinolevis, kas peame seda piirama?
Kuidas sa vaatad tagasi aastale 2022, mis tänavusest meelde jääb?
Kuigi statistikaamet siin just avaldas mustades värvides pressiteate5, siis mina seda olukorda nii negatiivselt ei näe. Inimesed ikkagi tulevad kinno tagasi. Võib-olla mitte sellise hooga ja hulkades kui enne koroonat, aga eesti filme ikkagi vaadatakse, „Kalev“ on näiteks neli nädalat kinos olnud ja liginemas 100 000 vaataja piirile, praegu on vist 89 000. Kui Eesti filmid on kvaliteetsed, siis minnakse neid kinno vaatama küll, mitte ei oodata televisiooni või voogedastuse taga. Tuleb teha häid filme, mida vaadatakse.
Kuidas siis ikkagi tagada, et esitatavad projektid oleksid paremad?
Tahame alati mõelda, milline on edu valem, aga teema pole võitja väljaloosimises vaid selles, kuidas saaks kogu tegijate seltskonda arenemise teel edasi lükata, siis on nad ühel hetkel valmis tegema midagi, mis meid kõiki üllatab. Selles on probleem. Hoida annet elus ja inimesi töös. Nii ei saa, et las nad tulevad, teevad, saavad hakkama ja me ainult nopime. Talenti tuleb rohkem hoida, ja mitte ainult siis, kui taotlus on esitatud, vaid ka enne seda ja eriti pärast seda, kui film on valmis. Eesti filmi instituudi kohustus on siin pilti laiemalt vaadata. Kuidagi on jäänud mulje, et kõik keerleb raha ümber. Et meil on siin rahapada laua peal ja vaatame, kellele jagada. Tegelikult see ei ole nii. Me tegeleme inimestega, keda me peame hoidma ja kes lõpuks seda väärtust loovad.
Mis seis selle filmipaviljoniga praegu on? Sai justkui ehitamiseks rohelise tule, aga nüüd on vaikus.
Ikka tuleb. Kõigepealt tuleb teha hanked ja linn ehitab selle järgmisel aastal valmis. See pole kuskile seisma jäänud.
Mis saab Artise kinost? Artise omanik on Eesti filmi instituut ja selle ümber on tants käinud juba palju aastaid, et majanduslikult pole otstarbekas seda Solarise keskuses pidada, aga paremat lahendust ka pole.
Kusjuures rahalised raskused ei olegi enam nii põletavad ja nendest raskustest oleme välja rabelenud. Probleemid on pigem mujal. Meil on uus nõukogu liige Sander Saar, kes on teinud ettepanekuid, kuidas Artisega edasi liikuda ja ma arvan, et lähiajal otsustab nõukogu midagi ära.
Kas võib midagi prognoosida?
Ma vastaksin Sander Saare sõnadega, et eks kino peab olema seal, kus on vaataja.
Mind vaataja ja kriitikuna paneb pigem muretsema võimalus, et pannakse kinni ja midagi asemele ei tule.
Ma arvan, et kino kujul Artist kinni ei panda, aga küsimus on selles, milline on programm ja kuidas see oleks kättesaadav. Tegevusväli peab laienema. Nüüd kui Apollo käes on 80% kinoturust, ei saa riik kindlasti kino kinni panna.
Kas ei teki ohtu, et arendate oma uut digiplatvormi ja kino jääb selles sisekonkurentsis tagaplaanile?
Usun, et kui nii või naa on vaja pilet osta, siis valitakse siiski kino, vähemalt filmide väljatulemise alguses. Näiteks „Kalev“ kaotab väikselt ekraanilt suure osa oma mõjust. Kinos tahtsin vahepeal püsti hüpata ja plaksutama hakata, kodus sellist emotsiooni ei teki.
1 „Kalev“, Ove Musting, 2022.
2 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.
3 „Ott Tänak. The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.
4 „Der Untergang“, Oliver Hirschbiegel, 2004.
5 Statistikaamet: mullu oli kinokülastuste arv viimase 16 aasta madalaim. Kultuur.err.ee, 25. X 2022. https://kultuur.err.ee/1608764524/statistikaamet-mullu-oli-kinokulastuste-arv-viimase-16-aasta-madalaim
23. septembril avaldas audiovisuaalsektoris teed näitav ja mõjukas Briti Filmi Instituut (BFI) pommuudisena verivärske ning senise filmipoliitikaga võrreldes radikaalse kümneaastase strateegia„Ekraanikultuur 2033“ („Screen Culture 2033“). Briti Filmi Instituut, Brexiti-järgselt siiani ehk Briti, Euroopa kui ka kogu maailma mõistes üht valdkonna võtmerolli kandva organisatsiooni kümne aasta kauguseks eesmärgiks on „vormida ümber suhe avalikkusega ja saada üldtuntuks kui kõigile avatud platvorm filmide ja liikuva pildi avastamiseks ja nautimiseks“, „olla ekraanikultuuri eestkõnelejaks kogu selle mitmekesisuses, kaasa arvatud videomängud ning interaktiivsed teosed, luua tuleviku ekraanimeedia arhiiv, mis on avatuim kogu maailmas, olla esmajärgus digitaalne, edastades kultuurisisu BFI+, järgmise generatsiooni voogedastusteenuse abil, parandades selle sisu kättesaadavust ja ligipääsetavust, edendada ekraanikultuuri koolide õppekavades ning tagada kvalifitseeritud ja jätkusuutlik tööjõud, mis peegeldab Suurbritannia elanikkonda“, „keskenduda valdkondadele, kus audiovisuaalne sektor vajab tuge … rahastamise, poliitika kujundamise ja tõenduspõhisuse kaudu“1. Mahukat, 46-leheküljelist strateegiat toetab ka sisukalt läbi mõeldud ja põhjendatud ning samavõrd ambitsioonikas tegevusplaan, mille alapeatükkides võetakse üksipulgi lahti fookusteemad, nagu filmipubliku mitmekesistamine, ekraanikultuuri laiendamine (sh videomängude, liitreaalsuse ja metaversumi valdkonnas – sic!), arhiivide ajakohastamine, digiplatvormide arendus, pikaajaline filmihariduse ja professionaalsete oskuste edendamine ning ekraanimeedia kultuurilise ja majandusliku mõju arendamine. Ilma igasuguse kahtluseta võib öelda, et BFI nägemust ekraanimeedia tulevikust ja sellega seonduvatest vajadustest ning edasist tegevusplaani hakkavad kultuuri(poliitika) valdkonna professionaalid palju lugema, selle üle arutlema ning sellele viitama. Nii siin kui ka teisel pool La Manche’i väina nüüd ja lähitulevikus. Seejuures on „Ekraanimeedia 2033“ kui sahmakas jääkülma vett krae vahele aastakümnetetagust status quo’dpingutustega senisel kursil elus hoidvale rahvuskinopõhisele Euroopa väikeriikide filmi- ja kultuuripoliitikale, mille hoovusi on laias pildis järgitud ka Eestis. Või on BFI strateegia värske õhu pahvakas täistuubitud koosolekuruumis, mille uksed ja aknad on ammu kinni, aga keegi pole julgenud neid aastakümneid paotada. „Ekraanimeedia 2033“ teeb aknad põhjendatult pärani lahti, tabades filmitööstuse tänaseid ja homseid vajadusi otse naelapea pihta oma ajakohasusega, suhestudes olulisemate trendide ja muudatustega globaalses filmiäris. Dokumendis tunnistatakse avalikult vajadust ajakohastada organisatoorsed tööprotsessid (näiteks hakata koguma andmeid ja tuginema nende analüüsile, kasutada pilvetehnoloogiaid ja iduettevõtlusest tuntud eksperimendipõhist lähenemist – sic!2). Ei kardeta ka julgelt märkida, et film ja audiovisuaalne kultuur ei ole enam juba aastakümneid olnud kivisse raiutud põhimõtetega rahastamis-, tootmis- ja leviprotsessidel põhinev publikukauge elitaarkultuur. Hoopis vastupidi. BFI juht Ben Roberts märgib strateegiat selgitavas intervjuus: „On aus öelda, et noored loovad Tiktoki klippe tehes liikuva pildi uut grammatikat. On oluline anda mõista, et hoolime sellest. On oluline, et filmiga seonduv oleks vormi, formaadi, žanri osas vähem piirav, elitaarne või hierarhiline“3.
Millistele filmivaldkonna olulistele üleilmsetele muudatustele BFI strateegias osutatakse ning mida on siit Eestil õppida?
Vaikus enne varingut
Seisukohta, et autorifilmi ja Euroopa sõltumatu filmikunsti väärtusahel on katkenud (the value chain is broken), kuuleb tüdimuseni peaaegu igal olulisemal valdkonna rahastamise seisu ja võimekust puudutaval arutelul juba aastaid.4 Paraku on 2022. aasta näidanud, et kui see väärtusahel on pidevas purunemiseelses seisukorras kuidagi veel toiminud, siis ei pruugi see enam kaua kesta. Tahame või mitte, aga senisel kursil jätkav filmitööstus seisab silmitsi aastakümnete suurima krahhiga.
Ben Roberts: „On aus öelda, et noored loovad Tiktoki klippe tehes liikuva pildi uut grammatikat. On oluline anda mõista, et hoolime sellest. On oluline, et filmiga seonduv oleks vormi, formaadi, žanri osas vähem piirav, elitaarne või hierarhiline.“
Kaks aastat koroonapandeemiat tõi paljude tarbimisharjumuses kaasa muutuse: kinoseanss asendus mugava ja piisavalt kvaliteetse üleilmse voogedastuslevi pakutavaga. Sõda Ukrainas ning energiakriis ja üleüldine ostuvõime langus on aga koos ekraanivaldkonna platvormistumise, rahastus- ja tootmisprotsesside konsolideerumise ning uute tehnoloogiate, nagu tehisintellektipõhine pildi- ja helimeedia ning LED-ekraanidele ja mängumootoritele tuginev virtuaaltootmine (virtual production), kuidagi endal hinge sees hoidnud autorifilmisüsteemi lõplikult upakile tõukamas.
Sügiseks 2022 oleme jõudnud paradoksaalsesse olukorda, kus ühelt poolt upume sisusse ja teiselt poolt ei suuda selle eest enam maksta. Sisu toodetakse niivõrd palju (seda nii stuudiotes, voogedastusplatvormidel kui ka väikeriikides), et keskmine tarbija Euroopas või Ameerikas ei jõua enam ei ööpäeva ega ka oma eluaja jooksul sisulainega silmitsi seista. Näiteks uuringufirma Activate Consulting viimaste andmete põhjal kestab keskmise Ameeriklase digipäev 32 tundi, millest 13 tundi võtab mitmesugune ekraanisisu5. Sellest omakorda 5 tundi ja 28 minutit kulub videosisule (kaasa arvatud tasuta voogedastusplatvormid nagu Youtube, Tiktok jt). Trend on samasugune ka Euroopas, kus eri andmetel on ekraanimeedia osakaal eurooplase päevast umbes 7 tundi (vt näiteks OfComi uuringud).
Paralleelset sisu mahu kasvuga on vähenenud aga publiku ostujõud ning käärid lüüakse tavaliselt esimesena sisse Maslow’ püramiidis kõrgemal asuvatele toodetele ja teenustele, sealhulgas filmi- ja kultuuritarbimisele. Teenusekärbe (subscription cutting) on muutunud niivõrd oluliseks, et endine Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) digistrateeg ja üks olulisemaid Euroopa digimeedia üle mõtlejaid Ezra Eeman on sellele pühendanud oma nädalakirja Wayfinder terve erinumbri6, kus ta viitab hiljutisele Lloydsi uuringule, mille järgi on ligi 47% Briti kasutajatest hiljuti tühistanud oma regulaarsed meediatellimused just majanduslikel põhjustel7. Loodus aga tühja kohta ei salli ning vaataja asendab tasulised platvormid tasuta alternatiividega, olgu selleks siis Tiktok, mis ei toimi juba ammu enam ühismeediana, vaid pigem sisuplatvormina, võttes arvesse, et sellest on saamas olulisim uudisekanal Briti elanikkonna peaaegu viiendiku jaoks8. Youtube’i digisisu tarbimine on aga pandeemia ajal kasvanud kolmandiku võrra. Viimase Youtube’i aastaaruande kohaselt kasutab 78% vaatajatest seda just seetõttu, et seal edastatakse sisu, mis on kasutajale isiklikult oluline.9 Rääkimata sellest, et z-põlvkonnale (alla 30aastased) on lühiformaatidel põhinevad platvormid esmane tutvumiskanal teel pikema kultuurisisu juurde.
Sisu plahvatusliku kasvu, drastiliselt vähenenud ostujõu ning tasuta alternatiivide ülekülluse tõttu peaksid Eesti kultuuri- ja filmipoliitikud, institutsioonid ning filmivaldkond peeglisse vaadates endalt küsima kahte asja. Esiteks miks peaks inimene tegema oma viietunnise video- ja filmiakna sees valiku just minu loodu ja toodetu, s.o Eesti filmi kasuks? Teiseks, milline on meie filmi- ja kultuurivaldkonna kaugele vaatav visioon ja ärimudel, et tagada nähtavus, kättesaadavus ja jätkusuutlikkus, kui turul on pakkujaid sadu kordi rohkem kui ostjaid (k.a müügiagendid ja levitajad)?
Kui seni on süsteemil hinge sees hoidnud rahvusriikide dotatsioon, sealhulgas Eestis, välisinvesteeringuid sisse toonud tagasimakseprogrammid või mõni haruharv juhtum, kui voogedastusplatvorm ostab mõne filmi näitamisõigused, on tulevikuväljavaade ilmselgelt mustades toonides. Riikide subsideerimisvõimekus on pandeemia- ja energia- ning riigikaitsega seotud prioriteetide tõttu drastiliselt vähenemas lähitulevikus, aga ka pikemas perspektiivis. Mängumootorite loodud fotorealistlikel võttekeskkondadel põhinev virtuaaltootmine sööb üha rohkem nii odavat kui ka kallist tagasimakseturgu, sest miks peaks filmima mõne väikeriigi keeruliste lennuühendustega ja raskesti ligipääsetavas võttekohas, kui seda saab teha odavamalt, kiiremini ja alatise digipäikese all LED-stuudios kodumaal. Platvormide aina harvemad ostud keskenduvad aga A-klassi festivalide paremikule või tippautorite teostele, mistõttu on nii väikeriikidel kui ka väikeriikide filmitootjatel jalga ukse vahele saada aina keerulisem, kui mitte võimatu. Kogu ökosüsteemi kriisi haldamist ei saa siiski jätta ainult valdkonna organisatsioonide õlule, kui meenutada, et 2007. ja 2008. aasta majanduskriisist taastumiseks kulus kultuuriorganisatsioonidel peaaegu terve kümnend. Kriisiga toimetulekul ei loe organisatsiooni maine või ajalugu uues reaalsuses kahjuks enam midagi, nagu tõestab ilmekalt nädalapäevad tagasi pankrotti läinud üle poole sajandi korraldatud ning küllaltki maineka Edinburghi filmifestivali näide10. Ühe Briti filmivaldkonna insaideri sõnutsi on olukord festivali ümber niivõrd segane, et müüki on pandud juba festivali kinnisvara. Siiski usutakse, et tõenäoliselt tuleb Edinburghi filmifestival tagasi, kuigi uues vormis ja uue juhtimise all.
Stsenaariumid Eesti filmipoliitikas
Millele peaksid keskenduma Eesti kultuuri- ja filmipoliitika kujundajad ja tegijad juba praegu, et vältida sama saatust, võttes arvesse Eesti Filmi Instituudi juhi ametiaja pikendamist, riigieelarve arutelu ja BFI teed näitavat eeskuju?
Esiteks peab Eesti filmipoliitika ja kultuuripoliitika olema ajakohane ja asjakohane, selle üle arutades tuleb tunnistada ja arvesse võtta üleilmseid trende ja muutusi. See tähendab selget, ekspertiisipõhist ja filmiringkonda kaasavat audiovisuaal- ja kultuurisektori digitaal- ja platvormipoliitikat ning arusaama, millised hetke- ja tulevikutehnoloogiad valdkonda juba täna mõjutavad ja kujundavad. Heaks alusplatvormiks saab siin olla kultuuriministeeriumi eestvedamisel käivitatud kultuurivaldkonna digistrateegia, mille koostamisel on kaasatud Eesti valdkonna eksperte (kaasa arvatud siinkirjutaja) üle poole aasta. See ei ole töögrupi soovituste kiuste siiski laiema arutelu objektiks saanud, vaid jäetud „majasiseseks kasutamiseks“. Youtube, Tiktok ja teised digiplatvormid ei peaks olema poliitika tasandil käsitletud mingite teismelistest juutuuberite pärusmaana, vaid selge kanalistrateegiaga töövahenditena Eesti filmi ja kultuurisisu kättesaadavuse tagamiseks ja võimendamiseks, kuna Eesti filmi tulevaste vaatajate elu just nende platvormide ümber keerlebki.
Teiseks, EFI juhtimise uue ametiaja, aga ka valdkonna võtmeprioriteediks peab olema praegustele vajadustele vastava audiovisuaalvaldkonna ja seda toetavate ristvaldkondade (andmeanalüütika, mängumootorid, liitreaalsus, sünteetiline meedia jne) globaalselt konkurentsivõimelise hariduse tagamine nii esmase kui ka täiendusõppe vallas. Olukorra paradoksaalsuse, et Euroopa turu vajadused ei ole haridussüsteemiga mitte mingisuguses sünkroonis, tõi hiljuti välja Frankfurdi B3-biennaalil toimunud filmifondide diskussioonis Film Londoni tegevjuht Adrian Wootton, kes peab seda kuritegelikuks. Ainuüksi Briti filmivaldkonnas oleks vaja aastas ligi 20 000 spetsialisti, kes tunneksid uusimaid tehnoloogiaid ja tootmisvõimalusi ning oleksid suutelised kaasa lööma spetsialiseerumist nõudvates stuudio- või voogedastusproduktsioonides. Lisaks digioskuste arendamisele tähendab see Eestis ka filmivaldkonna teenindussektori täienduskoolitamist virtuaaltootmise võimaluste osas, kui võtta arvesse, et maailmatasemel LED-ekraane, mis juba praegu teenindavad Eesti tagasimakse konkurente, leiab juba Soomest, Taanist, Lätist ja peatselt ka Rootsist. Eesti tegijate probleem pole lähiaastatel mitte tagasimakseprogrammi rahastus, vaid meie valdkonna potentsiaalne mahajäämus ja vähene efektiivsus ümberkaudsete riikidega võrreldes.
Kolmandaks on vaja tagada Eesti filmile ligipääs nutikale Euroopa ja globaalsele rahale ja seda kiiresti ning pikaajalises strateegilises vaates. Hiljuti ellu kutsutud Euroopa kultuurivaldkonna teadmiste ja innovatsiooni ühendus (KIC) väärtusega ligi 150 miljonit eurot, Cannes’i filmifestivalil välja hüütud, just väikefonde toetav Media Invest (planeeritud suurusega 400 miljonit eurot), „Loova Euroopa“ mitmemiljonine „Media 360“ toetusprogramm valdkonna organisatsioonide pikaajaliseks arendamiseks või „Horisont Euroopa“ n-ö pehmetele teemadele eraldatud ligi pool miljardit eurot kinnitavad, et jutt „raha pole“ ei vasta tõele. Raha on, kuid sellele ligipääsemiseks on vaja ambitsiooni, tegevuskava ning avaliku sektori ning erategijate koostööd. Kui ei küsi, siis ei saa.
Kokkuvõttes on Eesti filmivallas lähitulevikus valida kahe stsenaariumi vahel: kas jääda passiivseks ning loota imedele riigieelarve läbirääkimistel, kui tuleb piltlikult öeldes valida riigikaitse ja filmikunsti vahel, või haarata BFI näitel härjal sarvist ja kujundada valdkonna visioon, juhtimine ja tegevus ümber, et tagada Eesti filmi tegemine ja nähtavus globaalses sisuookeanis mitte ainult täna, vaid ka tulevikus. Eesti on küll maailma parim digiriik, ent peaks olema ka parim digikultuuririik.
3 “We have to do more with less”: BFI unveils ambitious 10-year strategy titled Screen Culture 2033. – Screendaily 23. IX 2022. https://www.screendaily.com/news/we-have-to-do-more-with-less-bfi-unveils-ambitious-10-year-strategy-titled-screen-culture-2033/5174703.article
4 Sten Saluveer, Kas digilõhe või digipööre? – Sirp 9. IV 2021.
5 Activate Technology & Media Outlook 2022. https://activate.com/wp-content/uploads/2021/10/Activate-Technology-Media-Outlook-2022.pdf
6 Wayfinder #17 – Life Without Subscription, 2022. https://www.linkedin.com/pulse/17-life-without-subscription-ezra-eeman
7 Over a million subscriptions stopped by customers as households feel the squeeze. Lloyds Banking Group, 8. IV 2022. https://www.lloydsbankinggroup.com/media/press-releases/2022/lloyds-bank/over-a-million-subscriptions-stopped-by-customers-as-households-feel-the-squeeze.html
8 TikTok is fastest growing news source for UK adults, Ofcom finds. – The Guardian 21. VI 2022. https://www.theguardian.com/technology/2022/jul/21/tiktok-is-fastest-growing-news-source-for-uk-adults-ofcom-finds
10 Edinburgh film festival shuts down as organisers call in administrators. – The Guardian 6. X 2022. https://www.theguardian.com/film/2022/oct/06/edinburgh-film-festival-shuts-down-as-organisers-call-in-administrators
Taavi Suisalu vaatles EKKMi isikunäitusel „Tähelepanufiguurid“* tehnoloogia arengu mõju inimese psüühikale, eelkõige kujutlusvõimele ja kujutamistungile. Loovuse tähendus on masinõppe programmide tekkega muutumas, tuues endaga kaasa visuaalkultuuripöörde.
22. septembri vestlusringis „Meie kujutame teda, aga kuidas kujutleb tema meid?“ arutleti tehisintellekti mõju üle loomevaldkonnale ja pilditajule. Vestluses osalesid Tartu ülikooli arvutusliku neuroteaduse spetsialist Madis Vasser, kunstnik ja riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi digilahenduste endine nõunik Valdek Laur, Tallinna ülikooli sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri professor Katrin Tiidenberg ning vestlust juhtis Tallinna ülikooli filosoofiadoktorant ja Eesti kunstiakadeemia nooremteadur Oliver Laas.
On kolm mõistet, mis omavahel ristuvad: tehisintellekt, loovus ja kunst. Kuidas te neid määratlete?
Madis Vasser: Tehisintellekt on masinlik, algoritmide tekitatud „miski“. Ühes psühholoogia aines ma kunagi kirjutasin, et kõik on loov. Näiteks, kui kass kõnnib üle kapoti, siis tema jäljed on väga loovad. Väga avaralt võiks öelda ka, et kõik on kunst.
Katrin Tiidenberg: Tehisintellekti osas olen nõus. Minu valdkonna teadlased püüdsid pikalt selle sõna kasutamisest hoiduda, sest sellel on turunduslik või brändinguline, populaarkultuuriline maik. Kui räägime tehnoloogilise võimekuse seisust, siis räägime masinõppe mudelitest: algoritmidest, millele ei ole kõik sammud ette antud, vaid on öeldud, et siin on esimene samm ja järgmise otsustab ta juba ise andmete põhjal. Kuid iseseisev osa on siiski üsna väike. Sõna „tehisintellekt“ osutab aga millelegi palju iseseisvamale. Loovus on võime sooritada midagi originaalset ja värsket või saada milleski originaalseks ja värskeks. Kunst on vaataja silmades. See on piiri seadmise küsimus, kellel on võim otsustada, milline loovus kvalifitseerub kunstina.
Valdek Laur: Sõna „tehisintellekt“ kasutatakse liiga palju. Tehisintellekti pole veel päriselt olemas. Ei saa rääkida intelligentsest koodist. Algoritmide uurijate assotsiatsiooni looja David Waltz on osutanud, et kui räägitakse tehisintellektist, kujutatakse ette midagi ohtlikku. Parem võrdlusalus on ookean: ujud ookeanis, kus on meeletus koguses infot, mille sees hakkad tekitama seoseid. Loovuse osas mängivad võtmerolli agentsus ja taotlus. Mis tahes taotlusega teadlikult tekitatud uus seos võib käia loovuse alla. Kunsti puhul õpetati, et autor on tähtis. Autoril peab olema positsioon, sellest piisab, et kunsti teha. Mängu tulevad ka publik ja kriitiline vastuvõtt.
Taavi Suisalu näituse külastaja sai lasta ennast III korruse peegelruumis kinnisilmi pildistada. Fotost sai kõrvalruumis reaalajas muunduvate näoportreede kogumi osa.
Tihti öeldakse, et evolutsioonis ilmneb loovus. Kas siin on agentsusega tegemist? Või kus on agentsus? Kas masinad või mudelid saavad olla loovad?
Laur: Mudel ise ei ole agentne. Agentne on inimene, kes on selle mudeliga interaktsioonis, mingil määral ka need, kes on algoritmi loonud. Masin praegu veel ei mõtle.
Tiidenberg: Kirjanduses räägitakse loovuse puhul juhuslikkusest või ka jumalikust sekkumisest või inspiratsioonist. Kuidas taotluslikkuse ja agentsusega (sellel on eesti keeles ilus vaste – toimevõimekus) ikkagi on? Mis puudutab masinõppelahendusi, siis mina olen ise teinud intellektuaalses elus läbi protsessi. Algul olin veendunud, et inimene on eriline – inimese agentsus on kvalitatiivselt niivõrd teistsugune, et teiste nähtuste puhul tuleb kasutada muud sõna –, aga praegu meeldib mulle mõiste „hübriidtoimevõime“. See päästab meid mõnevõrra ka mõtlemisest selle üle, mida masinõppelahendus mõtleb või ette kujutab. Kui mina kasutan masinõpet nii, et ta teeb outsource-otsuseid, siis omistan talle toimevõimekuse, see aga tähendab, et ta ongi võimeline toimima. Mulle meeldib selline assamblaažlik lahendus: mina ja tehnoloogia, koos oleme hübriidtoimevõimega.
Vasser: Kui vaadata masinlikke algoritme, siis neid nimetatakse ka masinõppe agendiks. Algoritmid ei hakka ise vabast tahtest midagi tegema.
Laur: Tegelikult võid generaatorile panna ka null-prompt’i: nt sisestada „imagine“ (kujutle) ja jätta kõik mu tühjaks. Kummalisel kombel hakkavad ühel hetkel ilmuma india naised sarides. Miks, seda keegi täpselt ei tea.
Vasser: Loovust on raske defineerida. Üks populaarne algoritm oskas mängida go’d. Ta mängis maailma parimatega, kuid ühe mängu ajal tegi ta liigutuse, mille peale kommentaatorid olid pahviks löödud ja küsisid, kas see on masina loovus või viga. Ükski inimene ei teeks midagi sellist.
Mõnikord räägitakse loovusest evolutsioonilises, loomulike protsesside kontekstis, kuid välistatakse kunst. Kunst on eraldi tüüpi loovus. Hiljuti sai USA Colorado osariigis üks mängudisainer digikunstivõistlusel peavõidu pildigenereerimise rakenduse abil.
Hiljuti leidsin üles ühe saksakeelse raamatu ingliskeelse tõlke, kuid ei leidnud tõlkija nime – see oli masintõlgitud. Kas tõlkijad ja illustraatorid võib nüüd kuulutada töötuks? Kas see, mis juhtus Colorado osariigi võistlusel, oleks mõeldav ka Veneetsia biennaalil?
Laur: Kindlasti kvalifitseerub Colorados näidatu kunstiks, hoolimata sellest, et sisend oli ainult teksti-promt. Visuaalgeneraatoritesse lausete kirjutamine ei ole päris niisama, sest tuleb kasutada keelt, millest algoritm aru saab. Ka piltide loomisel on oma viis ja oskus.
Kunstimaailmas ei ole promtimine midagi uut. Duchamp ei teinud pissuaari ise. Tommy Cash, kellel oli Kumus näitus, ei keevitanud ise mitte midagi kokku. Mis vahet on, kas see teine on arvuti või inimene? Me ei võta illustraatoritelt ja kunstnikelt tööd ära, nad saavad aega juurde, et tegeleda päris asjadega.
Tiidenberg: Kunstnikud olid algul hirmul ja pahased, sest suures osas on lahendused tehtud nende tööde, Deviantarti kataloogide, eriti digikunsti kogu järgi. Sageli, kui õpitakse tööriistadele käsklusi andma, öeldaksegi ette, kelle stiilis tuleb teos teha. Kui öelda algoritmile „Horse riding gloriously“, siis lisatakse ka mõne kunstniku nimi. Algoritmid tsiteerivad ja miksivad. Ka kunstnikke õpetatakse varem tehtud kunsti abil, see on alati kuulunud kunstitegemise juurde. Algoritmi puhul on see automatiseeritud, aga kas kvaliteet selle tõttu veel erineb?
Vasser: Juba on olemas ka sellised mudelid, mis küsivad kunstnikult, kas ta on nõus, et algoritm tema stiilis kunsti teeb. Nii nagu räägime ekspressionismist või kubismist, nii tuleb rääkida ka promtismist.
Tiidenberg: Milline on taieste eesmärk või kunsti funktsioon? Praegu mõjub algoritmi tehtud kunst faasinihkena ja pälvib seetõttu palju tähelepanu. Seda vaadatakse taiesena iseeneses.
Laur: Kahe aasta pärast ei ole enam haruldane, et näiteks stsenaariumi ei kirjutata ise, produtsendi jutule minnakse arvuti genereeritud storyboard’iga.
Kui illustraatorite puhul võib algoritmi kasutamine tähendada elukorralduse muutust, siis kunstimaailmas tegutsevate kunstnike puhul mitte nii väga. Ka varem on kasutatud teoste loomisel tehnilisi abivahendeid. Mõelgem kas või Mozarti muusikalise täringumängu peale, kus partituurid sõltuvad sellest, milline number täringuga visatakse, või dadaistide mängude peale. Tehisintellekt on veel üks tööriist. Minu võhikliku kõrvaltvaataja mulje järgi on kunstimaailm nõudluse ja pakkumise majandussuhtest isoleeritud, võrreldes näiteks illustraatori või tõlkija maailmaga.
Tiidenberg: Sõltub sellest, kelle nimi on alla kirjutatud, mõned saavad seda endale lubada tänu staatusele. Sel on tehnoloogiaga vähe ühist, rohkem sellega, kuidas toimivad staatus, kapital ja inimgrupid. Viimased kolm aastat on tekstipõhiste masinate lahendused läinud umbes kolme päevaga hapuks, on avastanud enda tarvis rassismi, seksismi jne ehk muutunud jätisteks.
Vasser: Mitte algoritmid ei avastanud rassismi ja seksismi, vaid sellise mõtteviisiga inimesed.
Laur: Algoritmid on peegel: algoritm võib olla sama, aga tulemus sõltub sellest, kuidas inimene sellega interakteerub.
Vasser: Esimesed pildigenereerijad nagu DALL-E olid üsna üheülbalised: kui nad pidid arsti kujutama, siis ilmus see valge meesarsti kujutisena ja inimene pidi kujutist mitmekesistama. Ka internetisisu on suuresti lääneriikide heal järjel inimese keskne.
Tiidenberg: Inimgeograaf Trevor Paglen ja andmeuurija Kate Crawford tegid projekti „ImageNet Roulette“, kus teadus kohtub kunstiga. ImageNet on üks suurimaid andmebaase, mille peal on välja õpetatud palju mudeleid, kuid need pildid on sildistanud ikka inimesed. Enamasti on asjade sildistamine olnud tükitöö ja seda on teinud nii-öelda kallutatud inimgrupid, kes pole läbinud tundlikkuse treeningut. Paglen ja Crawford tegid vastupidi: algoritmid sildistasid inimeste tehtud selfie’sid. See andis positiivseid hinnangulisi vastuseid, näiteks, et kujutatu viiks tumeda nahavärviga queer’ist sõbra maale vanaemale külla.
Vasser: Tartu ülikooli ühes loengus, kus oli juttu andmete kallutatusest, esitati küsimus, miks andmeid nii-öelda mürgitatakse, sest andmed pole ju halvad. Paljud programmeerijad mõtlevad nii, aga maailm on palju mitmekesisem. Keskkonna teemal oodatakse, et tehisintellekt pakub lahenduse, aga selle suurimad arendajad ja rahastajad on ameeriklased ja hiinlased. Kui ameeriklased küsivad algoritmilt, milline on suurim keskkonnaprobleem, siis vastab nende algoritm, et hiinlased. Ning vastupidi.
Tundub, et tehisintellekti praegused rakendused on lihtsakoelised – soovitavad, mida Netflixis vaadata. Kui jõutakse tehisliku üldintellektini, kes on tunnetuslikult inimesega võrdne, või isegi superintellekt, kes ületab inimese võimed, siis on paradiis maa peal. Selle kohta on aga ka hoiatavat kirjandust, küsitakse, kas tehisintellekti arendamine sellise piirini on ikka hea mõte. Kust tulevad sellised hirmud?
Vasser: On vähemalt kaks koolkonda: need, kes ootavad, millal see päev saabub, ja need, kes ütlevad, et lähenetakse täiesti valest otsast. Kuna tehisnärvivõrgud võtavad palju energiat, pole loogiline, et inimene ainult lisab andmeid ja nii jõutaksegi üldintellektini. Inimaju toimib hoopis teistmoodi. Praegust lahendust saab veidi arendada, aga mitte liiga kaugele. Hirmud tulevad ikkagi Hollywoodist.
Tiidenberg: Kui rääkida tehnoloogia ja sotsiaalsete muutuste suhtest, siis on kolm teoreetilist suunda. Tehnoloogiline determinism: väidetakse, et tehnoloogia põhjustab muutusi ja sellele omistatakse kõige suurem toimevõimekus. Skaala teises otsas on tehnoloogia sotsiaalne konstrueerimine: toimevõimekus on inimestel, kes loovad ja kasutavad tehnoloogiat, aga võivad seda ka vääralt kasutada. Nende vahepeal seisab sotsiaalse vastastikuse vormimise teooria, kus keskseks mõisteks on „lubatus“. Hirmud kaasnevad tehnoloogilise determinismi valdkonnaga, mis on ka kõige ahvatlevam, sest sellel on nii-öelda tugeva teooria tunnused: lubatakse kerge vaevaga ebakindlust vähendada või probleemid lahendada. Ajakirjanikud, aga ka õpetajad kipuvad kalduma tehnoloogilise determinismi poole ega jää ainult selle juurde, et tehnoloogia põhjustab sotsiaalseid muutusi, vaid leiavad, et näiteks nutitelefonid on saatnud hukatusse põlvkonna jagu noori, kuigi andmed seda ei kinnita. See nähtus on ärevusporno, tundub, et hirm ja paanika tekitavad veidral moel mõnu.
Laur: Palju räägitakse ka sellest, et hiiglaslik tehisnärvivõrk, mille oleme üles ehitanud, on äädikakärbse aju tasandil. Praegu ei saa rääkida inimajuni jõudmisest. See aga ei tähenda, et tehnoloogia ei sisalda ohtusid. Tehnoloogiasse tuleb suhtuda eluterve ettevaatlikkusega.
Tiidenberg: Palju huvitavam on vaadelda, kuidas inimene tehisintellektile reageerib, kuidas algoritmilised kujutelmad on üles ehitatud. Eriti algoritmid, mis on korporatiivomand ehk millest avalikult ei teata, kuidas need on ehitatud. Sealt tuleb antropomorfism, et algoritm vihkab mind ja peidab mu pilte ja sellepärast ma ei olegi populaarne.
Kuidas on tehnoloogia mõjunud inimesele, tema suhetele keskkonnaga, aga ka tehnoloogiaga? Kuidas on masinõpe muutnud meie suhteid?
Laur: Igasugune tööriist võib teha nii head kui ka halba. Algoritmid on tekitanud hästi palju ärevushäireid ja psühholoogilisi probleeme, aga võiksime ka peeglisse vaadata. Ma ei näe põhjust, miks algoritm meid ka aidata ei võiks.
Tiidenberg: Tehno- või moraalipaanika üks tunnus on, et eri põhjused on segunenud erinevate tagajärgedega. Enda meelest räägitakse tehnoloogiast, aga üsna sageli räägitakse hoopis kapitalismist või ebavõrdsusest, diskrimineerimisest vms. Me ei ole abitud marionetid: oleme õppinud kuidagi reguleerima leiutisi ja muutusi, millel on nii head kui ka halvad küljed. Millegipärast kipume aga rääkima, nagu oleksime täiesti abitud, nagu me ei saaks midagi muuta ja reguleerida ettevõtteid, kus nende teemadega tegeletakse.
Laur: Algoritmidel on suur potentsiaal. Näen seda eelkõige kommunikatsiooni vaatepunktist: tehisintellekti abil saab suhelda loomade, lindude, seente ja teiste elusolenditega.
Vasser: Näiteks taastuvenergia on paljuski ilus unistus, aga see ei aita olukorda lahendada, sest ka taastuvenergial on jalajälg. Liiga palju energiat ja aega kulutame selle peale, mida keegi asjast arvab, mis on väärtuslik ja mõistlik ja mis mitte.
Tiidenberg: Siingi on kaks aspekti. Esiteks utilitaarne, et taastuvenergiale kulub nii palju energiat ja kas see on ikka seda väärt? Ja teiseks nii-öelda baasteaduse kõige põhimõttelisem tees, et ei ole vaja uurida ainult seda, mis on kohe praktiliselt kasulik, vaid on vaja uurida pelgalt uudishimust ajendatuna. Enamik asju või nähtusi, mis on pärast osutunud hästi praktiliseks või kasulikuks, on tegelikult avastatud uudishimuprojekti kõrvalnähtusena. Iga hinna eest tuleks vältida seda, kuhu rahastajad tahavad meid suunata: et pühenduda tuleb ainult rakendusuuringutele.
Laur: Selleks et tehisintellekt saaks inimesele head teha, peab inimene ise heaks saama. Siis saab hakata rääkima kasusaamisest.
Vasser: Küsimused on vanad, aga praeguse aja relvad on palju võimsamad. Valitsuse võib kukutada ka tavalises magamistoas, kui toota seal mõjukaid võltsvideoid ja -pilte.
Laur: Vaidlen vastu: Ukraina sõda on näidanud, et võib võltsvideo teha, aga seda ei usuta.
Tiidenberg: Eelmisel aastal tuli väga hea uurimus välja selle kohta, et deep-fake’ide ehk masinmanipuleeritud videote suurim probleem ei ole mitte see, et inimesed usuvad neid, vaid et need suurendavad üleüldist ebakindlust. Tekib tunne, et enam ei saa midagi usaldada: infokeskkond on niivõrd räpane või üleküllastatud, et keegi ei suuda sellega enam üldse seostuda. Seega see, kuidas midagi relvana kasutatakse, ei tähenda ainult seda, mida kuvatakse, vaid mida see teeb kogu ökosüsteemiga.
Vasser: Maailm areneb väga kiiresti, kuid on reguleerimata, aga on ka selge, et arengul on lagi ees. Kunstil on väga tähtis roll nende probleemide nähtavaks tegemisel. Kunstnikel on suur võim tuua need küsimused ühiskonnas välja. Hiljuti tegi üks ettevõte robotkoera, mis vahvasti ringi kõndis, avas uksi jne. Kunstirühmitus MSCHF või ka ideevabrik, nagu nad ennast ise kutsuvad, pani koerale aga relva selga. Kohe tuli suur skandaal, et sellist koera me küll ei tahtnud. Tehnoloogia tähendus sõltub eelkõige sellest, kuidas seda kasutatakse.
* Aleksander Tsapov, Kiirkohting: Taavi Suisalu. – Müürileht 5. IX 2022; Stefan Peeter, Võime sulgeda silmad ja kujutleda masinaid. – Sirp 23. IX 2022; Kaido Einama, Lõpuks ometi näeme, mida tehisintellekt meist arvab. – Postimees 27. IX 2022.
Konverents „Networking Performance Art Production Workshop“ (NPAPW)12.– 14. IX Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
EMTAs toimus etenduskunstide valdkonnas kasutatavaid interaktiivseid võrgulahendusi käsitlev konverents NPAPW, mis toob kokku spetsialistid tervest maailmast. Infot vahetati mitmesuguste andmesidetehnoloogiaid rakendavate lahenduste kohta, mille abil võib näiteks luua reaalajas interaktiivset kunsti, anda distantsilt meistriklasse, tantsida partneriga samas virtuaalkeskkonnas üksteisest füüsiliselt kaugel olles või esitada kahes kontserdisaalis kahele publikule korraga Debussyd nii, et tšellist on Tallinnas, aga pianist hoopis Vilniuses.
Konverentsi eestvedajad on GÉANT ning Internet2: vastavalt Euroopa ning USA riiklike teadus- ja haridusringkondade andmesidevõrkude ehk NRENide (National Research and Education Networks) koostööd koordineerivad organisatsioonid. NPAPW toimub 2003. aastast vaheldumisi ühes Euroopa või USA muusikakõrgkoolis, teiste hulgas on see olnud IRCAMis, Viini muusika- ja teatriülikoolis, Londoni kuninglikus kolledžis, Taani kuninglikus muusikaakadeemias ja Praha etenduskunstide akadeemias.
Traditsiooniliselt avatakse konverents sessioonidega uutele tulijatele, et anda neile alusteadmised ja ülevaade peamistest lahendustest, mis võimaldavad võrgukoostööd. Mida peaks teadma, kui esitada, ette valmistada ja õpetada ajas sündivaid kunstivorme distantsilt? Kui kõnes ja kirjas ei ole praegu raskusi infot vahetada, olenemata geograafilisest vahemaast, olgu suhtlejad teine teisel pool maakera (üks Eestis ja teine näiteks Lõuna-Ameerikas), siis esituskunstide puhul peab info kvaliteet olema palju parem. Telefonikõne puhul piisab vähesest: tuleb eristada sõnu. Seetõttu jäetakse helisignaalist alles vaid hädavajalik (minimaalne andmemaht) – sellest ka äratuntav telefonikõnetämber.
Mida on aga vaja näiteks kahel muusikul, kes paiknevad üksteisest kaugel, aga soovivad muusikaliselt reaalajas suhelda? Nootide eristamiseks piisab samuti vähesest – ka telefonikõne kvaliteedist –, aga kui soovime tajuda teise osapoole instrumendi tämbri ja dünaamika muutumist ajas, siis sellest enam ei piisa. Sel juhul on vaja detailselt edastada terve sagedusspekter ja dünaamiline skaala. Peale selle võib vajalik olla veel visuaalne informatsioon ehk video. Praegu saab sellises olukorras kasutada näiteks Zoomi: tarkvara kannab heli- ja videoinfo edasi aktsepteeritava kvaliteediga. Vaikimisi on Zoom optimiseeritud kõne tarvis nagu telefon ning Zoomi müra summutavad algoritmid võivad pillimängust palju välja filtreerida ja seda moonutada. Kui teha näiteks muusikatundi, saab Zoomi seada muusika jaoks sobivasse režiimi. Selleks tuleb lülitada sisse funktsioonid „original audio“, „high fidelity music mode“ ja „stereo audio“, mille rakendamise puhul jäetakse filtrid vahele ning saadetakse audio Zoomi kaudu ruumiliselt, stereos. Dünaamika täpseks edastamiseks on võimalik välja lülitada seadistus, millega tasandatakse automaatselt mikrofoni helinivood.
Etenduskunstides kasutusel võrgutehnoloogiad
Võrgutehnoloogiad, mida saab praegu etenduskunstide valdkonnas kasutada, võib jaotada kahte rühma. Ühtedele lahendustele on ligipääs igaühel ning teised on mõeldud kasutamiseks vaid spetsiaalsete andmesidevõrkudega nagu NRENid ning seetõttu on neile ligipääs vaid liitunud haridus-, kultuuri- ja teadusasutustel.
Tavakasutajatele mõeldud platvormidest jagati konverentsil uudiseid mitme uue ja ka juba kasutuses tarkvara kohta. Kõigil on võimalik need alla laadida, neid proovida ning kasutada. GÉANTi uus tarkvara eduMEET on eelkõige loodud distantsõppe jaoks ja see töötab täies mahus veebilehitseja sees. Ühendkuningriigis välja töötatud Cleanfeedi saab kasutada, kui on vaja edastada või reaalajas salvestada kvaliteetset audiot. Stanfordi ülikooli CCRMA loodud rohkesti populaarsust võitnud audio minimaalse viiteajaga edastamise süsteem Jacktrip sobib ennekõike reaalajas koos musitseerimiseks. 13. septembril lõpetas päeva 11 muusikut, kes paiknesid kõik eri kohtades Euroopas ja Ameerikas: NowNet Arts Ensemble Sarah Weaveri dirigeerimisel esitas võrgus reaalajas sünkroniseeritult improvisatsioonilise helimaal-teose. Nemad kasutasid ühendumiseks just Jacktripi. Ka Digital Stage on uus, kuid üha enam tähelepanu pälviv Saksamaa virtuaalse prooviruumi kontseptsioon ning Deck 10 on ürituste, kontsertide, seminaride ja teiste ettevõtmiste võrgus korraldamiseks mõeldud lahendus.
Konverentsil esitleti ka kolme spetsiaalsetest andmesidevõrkudest sõltuvat lahendust. Milleks meile spetsiaalne andmesidevõrk nagu NREN? Võib tekkida küsimus, et kui juba Zoomi kasutades on võimalik edastada reaalajas kerge vaevaga piisavalt kvaliteetset visuaal- ja heliinfot, siis kas ei saaks koos ka musitseerida, tantsida või esineda. Näiteks antifooni või kahekõne vormis materjali on vahest võimalik Zoomi kaudu koos esitada, aga kui tahta mängida koos mõnd keerulisemat teost … See viib põhilise tehnoloogilise limiidini – ajafaktorini. Koos kunsti esitamine eeldab, et ollakse koos samas – täpselt samas – ajas.
Nagu inimest saab näiteks rööpaid pidi liikuva rongi abil liigutada kiiremini, kui ta ise joostes kunagi liiguks, siis saab ka heli arvuti abil kaablit pidi liigutada kiiremini, kui ta ise läbi õhu liiguks. Tõsi küll, helilaineid ei liigutata nagu inimest rongis, kuid need osatakse mikrofoni abil kinni püüda, seejärel neid arvutile kirjeldada, läbi kaabli heli kirjeldus uude asukohta saata ning see seal siis kõlari abil taas esile manada. Heli suudetakse kaablis liigutada teoreetiliselt valguskiirusel.
Austria koordinatsioonikeskus net:art tõi konverentsi osalejateni oma hiljutise lavastuse „Echtzeitkunstwelt“ ehk „Reaalajakunstimaailm“, kus viidi kahe tantsija (üks EMTA multimeediakeskuses ja teine Viinis) koreograafiakava virtuaalreaalsesse ruumi. Nemad kasutasid ühendumiseks Ultragridi, väiksemat investeeringut nõudvat suure eraldusvõimega video- (kuni 8K) ja audioülekande tarkvaraplatvormi, mille nõrk koht võib olla vaid käsurea kujul kasutajaliides.
12. septembril esinesid Lola süsteemi vahendusel pianist Mihkel Poll ning tšellist Henry David Varema klassikalise kammermuusikakavaga. Nad ühendasid virtuaalselt Tallinna ja Vilniuse kontserdisaali, esitades detailitäpselt ja mõjusalt Debussy sonaadi tšellole ja klaverile d-moll, mis nõuab mängijailt eriti täpset koostööd ja tunnetust ajas. Lola on Itaalias välja töötatud kasutajale lihtne tarkvara ja riistvara hõlmav ühendussüsteem. See võimaldab muusikahariduses kvaliteetse pildi ja kõrge resolutsiooniga kaovaba audio edastamist NRENi võrgu kaudu väga väikese, kuni 5 ms sisemise viiteajaga (lisandub viiteaeg, mis tuleneb distantsist ja teekonnast võrgukaablites). Lola abil saab luua ühenduse samal ajal kuni kolme eri asukoha vahel.
Ka MVTP esindajad demonstreerisid oma süsteemi muusikalise etteastega. MVTP on spetsiaalsele riistvarale tuginev ja seetõttu kallis süsteem, mis suudab 3 ms süsteemisisese viiteajaga edastada JPEG XS kompressiooniformaadis kuni 8K eraldusvõimega pilti ning kõrge kvaliteediga audiosignaali.
Mis uut?
Konverentsil tutvustati ka mitmesuguseid uusi projekte ja arendatavaid süsteeme. Poolast olid kohal Maszyna Koncertowa loojad. Kontserdimasin on avatud lähtekoodiga veebiprogramm, mis võimaldab luua muusikalise etteaste, mille esitamisel saab publik aktiivselt osaleda. Kui on vaja distantsilt heli töödelda, pakub lahenduse tarkvara Audiomovers, mis on loodud eelkõige produtsentidele või helirežissööridele ja võimaldab edastada võrgus heli kadudeta otse ühest helitöötlustarkvarast teise. Tampere ja Coventry ülikooli esindajad kirjeldasid koostööprojekti „Telepresence“süsteemi, mida rakendada teatrihariduses ja teatrilaval: see teeb võimalikuks inimestevahelise suhtluse reaalajas ja elusuuruses. Barcelonas tegutsev kunstiplatvorm Kònic thtr esitles veebikeskkonnas olevat audiovisuaalse luule sarja „BRUMA/NET“ ning projekti „Muusika tervishoiukeskkondades“, mille eesmärk on korraldada veebi kaudu hooldekodude muusikalist tegevust. Põhjamaade muusikakõrgkoole koondava programmi Nordplus allprojekt NewTimeMusic 2.0 esines möödunud aasta tegevuse aruandega. Paljudes ettevõtmistes osalesid ka EMTA üliõpilased.
NPAPW22 programmi komitee on tunnustanud EMTA võimekust korraldada tehniliselt erakordselt keeruline ja niivõrd palju tähelepanu pälvinud üritus. Konverentsi nimetati kõige külluslikumaks, hinnatumaks ja kõige paremini võrgustunud etenduskunstide ürituseks, mis selle programmi raames on korraldatud. Järgmisel aastal toimub NPAPW konverents mõnes mainekas USA ülikoolis.
* Vt konverentsi veebisaite https://bit.do/npapw22est ja https://npapws.org/. Selle aasta ettekandeid saab järele vaadata EMTA Youtube’i kanalilt: t.ly/LVIQ.
Paolo Girol ja Karl Erik Laas kuuluvad netipõhise distantstegevuse arendamise töörühma, mis arendab ja korraldab EMTAs distantsõpet ja võrgupõhist tegevust.
Pärast koroonakriisi. Teaduse vastutusest ühiskonna ees
MARGUS LATTIK
Teadus on tänapäeva ühiskonnas ammu enamat kui elu äärealal toimiv väike omaette maailm. Teadus, eeskätt empiiriline, katseliselt korratud ja kinnitatud teadus, on see, mille poole oma tõeotsinguis vaatame – õigupoolest pole vist liialdus öelda, et empiirika tunnistamisest reaalsuse adekvaatseima mõõdupuuna on saanud ühiskonna sõnatu aluskokkulepe. See kokkulepe ütleb, et sõltumata kellegi esteetilistest, usulistest või poliitilistest vaadetest pakub empiiriline, katseline teadus meile ühise ja kõigile võrdse aluse maailmas toimimiseks. See, et õun kukub puu otsast alla, mitte ei lenda üles, ei sõltu kuidagi sellest, kas inimene valib vasak- või parempoolseid, ning täpselt samamoodi kehtib energia jäävuse seadus ikka, olgu inimene kristlane, moslem või ateist. Siinse artikli eesmärk ei ole seda kokkulepet vaidlustada, küll aga teadvustada selle kitsaskohti ning ennekõike küsida, kas ja kuidas on võimalik teadust (või selle nimetust) oma ambitsioonide kattevarjuna ära kasutada.
Kaks näidet meditsiini vallast
Märtsis avaldas maailma juhtivaid meditsiiniajakirju British Medical Journal (BMJ) artikli, mille autorid väljendavad muret korporatiivsete huvide kasvava mõju üle tänapäeva meditsiinis. Näidete ja kogemuste põhjal väidetakse, et paljud teadusuuringud ei ole enam sõltumatud, vaid otseselt või kaudselt kallutatud suurkorporatsioonide huvidest. „Meditsiini valitseb väike hulk väga suuri ravimifirmasid, kes võistlevad küll omavahel parima aktsiapositsiooni pärast, ent teevad ka koostööd ravimituru laiendamise nimel,“ leiavad artikli autorid, Adelaide’i ülikooli teadusuuringute juht Jon Jureidini ning California osariigi ülikooli (CSUN) emeriitprofessor Leemon B. McHenry. Nad on pannud oma loole pealkirjaks „Tõenduspõhise meditsiini illusioon“.1
Artiklis peatutakse „tõenduspõhise meditsiini“ mõiste loomisel ja edendamisel. Autorid viitavad Karl Popperi kriitilise ratsionalismi filosoofiale, mis propageerib teaduse terviklikkust ja hoidumist lemmikteooriatest. Ometigi teevad loo kirjutanud teadlased järelduse, et tõenduspõhise meditsiini mõiste on tänapäeval minetanud oma tähenduse. Mõiste eelduseks on usaldusväärsed, sõltumatud kliinilised uuringud, ent kuna riikidel puuduvad piisavad vahendid – või pole piisavalt poliitilist tahet –, et rahastada meditsiiniuuringuid, teevad seda enamjaolt ravimitootjad ise. Jätmaks muljet erapooletusest, esitatakse korporatsioonide rahastatud uuringute tulemused mõnigi kord tunnustatud akadeemikute nime all, kuigi nood ei ole olnud uuringutega seotud.
Ravimitootjad otsustavad tihti ka selle üle, milliseid uute ravimite uuringuid üldse läbi viia ja milliseid tulemusi avalikkusega jagada. Autorid toovad näiteid juhtudest, kui uurimuste negatiivseid tulemusi on varjatud ning toorandmed on tulnud hiljem kohtu kaudu välja nõuda. Näiteks firma GlaxoSmithKline’i gripivaktsiini Pandremix ohud osutusid algul esitletutest palju suuremaks.2 Vabaturumajanduse eestkostjad on küll kiitnud tõuget, mille biomeditsiiniuuringute erastamine tootjatele esialgu andis. Ent selle poliitika pikaajalised, tahtmatud tagajärjed on olnud rängad. Nii nendivadki autorid: „Ärihuvide põimumine uurimiseesmärkide, ülikoolikavade ja seadusandlusega on kaasnähuna tähendanud hulga patsientide surma.“
Meditsiini fookus on ravimite manustamisel ja vaevuste allasurumisel ning palju vähem ollakse huvitatud haiguste ennetamisest ja nende põhjuste tuvastamisest.
Ehkki ülikoolid on alati olnud seotud sihtannetuste ja fondidega, on püütud kaitsta tõde ja täita ühiskonna südametunnistuse rolli. Riikliku alarahastuse tingimustes on paljud neist seevastu omaks võtnud neoliberaalse ideoloogia ning nõustunud oma toetajate ärihuvidega arvestama. Nad on lubanud korporatiivsetel huvidel imbuda akadeemilisse sfääri ning nii on ühiskonna vaimne eliit muutunud suurtööstuse tööriistaks, kes edendab vaid ettemääratud tooteid ja lähenemisi.3 Tööstuse ja akadeemilise ringkonna omavaheliste suhete moondumine seab aga küsimärgi alla kogu senise, teadusel põhineva avatud ühiskonna käsitluse.
Harvad pole juhud, kui institutsioonide juhid on ise ravimifirmade aktsionärid, mis toob ühe või teise ravimi tunnustamisel samuti kaasa huvide konflikti. Sama kehtib riiklikke ameteid nõustavate teaduskodade kohta. Autorid viitavad seejuures probleemile, et uute ravimite kasutuslube väljastatakse sageli ohutusuuringute toorandmeid nägematagi.
Neli aastat tagasi ilmus teiseski tunnustatud teadusajakirjas Science artikkel4, kus sedastatakse, et USA toidu- ja ravimiameti (FDA) hüvitisdokumentide uurimisel leiti, et mitmetele selle ameti nõukodade liikmetele oli tehtud pärast ametist lahkumist personaalseid väljamakseid või olid nad saanud mitmetelt ravimitootjatelt uuringutoetusi. Nelja aasta kohta ulatusid need summad mõnel puhul üle miljoni USA dollari. Arusaadavalt tõstatub siinkohal nõustajate soovitusel kehtestatud eeskirjade ja õigusaktide ning väljastatud lubade objektiivsuse küsimus.
Olukord peegeldub lõpptulemusena maailmavaates: meditsiini fookus on ravimite manustamisel ja vaevuste allasurumisel ning palju vähem ollakse huvitatud haiguste ennetamisest ja nende põhjuste tuvastamisest. Kui meditsiini õpetavad ja uurivad institutsioonid peavad ühtaegu arvestama kellegi ärihuviga, on ka loomulik nende püüd kõrvaldada iga vaevus majanduslikult tulusa ravimiga. Tervist tugevdavad meetmed, mida ei pea tootma, või väga odavad ravimid ei pääse aga enam löögile. Nõnda on allutatud meditsiingi turumajanduse loogikale, kus kõrgeim väärtus on materiaalne kasum.
Teaduse moraalne roll
Empiirilisus kui võrdsuse loov maailmakäsitlus omistab ometigi teadusele ainulaadse moraalse rolli: eeldatakse, et teadus pole kallutatud kellegi isiklikest huvidest lähtuvalt ning teenib tõeotsingu, mitte ettemääratud tulemuse tõestamise huve. Ühiskonna usaldus teaduse vastu põhineb õigupoolest eeldusel, et teadusel on jõudu vabastada meid omavahelisest lõhestatusest ning põhjendamatutest eelarvamustest. Sama võib küllap laias laastus öelda ka meie akadeemiliste institutsioonide kohta, mis peaksid idee poolest endasse koondama kõige targemad ja tõele lähemad meie hulgast.
Vaevalt on see eeldus olnud eales ilmsem kui koroonapandeemia ajal, mille sagedasemaid loosungeid oli „tuleb usaldada teadust“. Ja ometigi saatis seda paradoksaalsel moel ka teadusele põhiolemusliku ja hädavajaliku dialoogi kasinus ning isegi selle mahasurumine. Ühendriikides on näiteks nüüdseks kohtusse jõudnud endise Harvardi ülikooli meditsiiniteaduste professori Martin Kulldorffi ning Stanfordi ülikooli tervishoiupoliitika professori Jayanta Bhattacharya hagi föderaalvõimu vastu. Selle aluseks on riigiinstitutsioonide tuvastamist leidnud korraldused ühismeediafirmadele teatud teadlased tühistada või neid tsenseerida.5 Iseloomulik näide on niisamuti ÜRO globaalse kommunikatsiooni osakonnajuhataja Melissa Flemingi hiljutine märkus Maailma Majandusfoorumi (WEF) korraldatud sümpoosionil, kus ta kiitis Google’i otsingumootorile seatud tahtlikke eelistusi, öeldes: „Teadus on meie omand ja maailmal tuleb seda teada.“6
Koduselt tandrilt võib meenutada minimaalset kajastust aastatagusele konverentsile „Pandeemia õppetunnid“ või meedikute ja teadlaste ühispöördumise7 eemaldamist Eesti Päevalehe veergudelt koos sellele järgnenud tühistamisartikliga.8 Tõdeda võib ka mRNA-vaktsiinide arenduses töötanud immunoloog Alar Aabi tühistamist üheksa eksperdi poolt9 pärast seda, kui Aab oli soovitanud10 olla teaduspõhiselt ettevaatlik laste valimatu vaktsineerimisega katsetusjärgus vaktsiinidega, mille toime oli nakatumise ärahoidmisel äärmiselt piiratud ja lühiajaline, ent risk laste südamele arvestatav.
Mõnevõrra paradoksaalseks võib pidada ka viltuvaatamist igasugusele kahtlusele, et vaktsiinitootjad võivad olla oma tooteedenduses kuidagi mõjutatud kasumihuvist ning vaktsiinide tõhususega liialdanud, olgugi et tootjate müügitulu ulatus läinud aastal kümnetesse miljarditesse ja nt Pfizeri puhul kasvas see eelmise aastaga võrreldes ligi 100%.11 Küsimus ei ole kellegi põhimõttelises kahtlustamises, küll aga omakasuhuvi teadvustamises, milleks annab piisavalt põhjust ka ravimitootjate minevik.12, 13 COVIDi-vaktsiinide uuringute puudulikkuse või kiirustamise ning potentsiaalsete kõrvalnähtude kahandamise kohta viimasel ajal ilmunud käsitlused kinnitavad kahtlemata säärast võimalust.14, 15
Võib-olla sellest kõigest kõnekam on isegi vaikus, mis on saatnud mõiste „teadus“, nagu õigupoolest ka mõiste „tervis“, mõtestamist viimasel paaril aastal, hoolimata nende pinnaletõusust. Seejuures on veel omaette küsimus – seda ma siinkohal lahkama ei hakka –, mis üldse lubab meil eeldada empiirilisuse kõikehõlmavust ning kas empiirika ülim tõepära reaalsuse kirjeldamisel pole mitte niisamuti üksainus tees. Jääb mulje, et „teadus“ on määratletud paljuski staatilise infokogumi ja fikseeritud tõena – otsitakse ettemääratult üht ja ainuõiget, n-ö totalitaarset „teadust“ –, mitte kui lõputult muutuv, dünaamiline, dialoogiline protsess, mille kogu olemasolu eelduseks on kestev teadmatus. See on lubanudki kehtestada hoiaku „science is settled“ ehk „teadus on paigas“, olgugi et just inglise keelele mõeldes on kõnekas „teadusuuringu“ vasteks olev sõna „research“, mis kätkeb juba keeleliselt endas vajaduse ikka uuesti otsida (re-search), uurida ja kahelda. Kui kõik oleks meile juba teada, puuduks teaduse järele õigupoolest vajadus.
Selleks et teadus saaks kanda välja oma moraalse ja sotsiaalselt siduva rolli, peab see alati jääma läbipaistvaks, avalikuks ja omakasupüüdmatuks. Käsitletud artiklid ajakirjades BMJ ja Science on hoiatus mitte omistada praegusele meditsiinitööstusele ja sellega seotud institutsioonidele (tegelikult ka teadusele kui institutsioonile) moraalse laitmatuse oreooli või eeldada neilt jäägitut objektiivsust. Kui eetika seguneb äriga, on alati olemas tõenäosus kallutatuseks ja manipulatsioonideks. Selle asjaolu eitamine ei ole mitte ainult ebateaduslik, vaid õigupoolest ka ebaeetiline kõigi nende suhtes, kes sõltuvad meie otsustest.
Ukraina relvajõudude edusammud ja Putini režiimi kaotused rindel on pannud Putinit kasutusele võtma laiaulatusliku terrori ja šantaaži. Hävitatud on umbes kolmandik Ukraina energia- ja soojatootmise võimest, üles on kerkinud nn räpase pommi kasutamise oht, Kahhovka hüdroelektrijaama tammi õhkimine ja Hersoni maatasa pommitamine. Tammi õhkimisega kaasneks globaalset mõõtu katastroof, millega ujutataks üle tohutu ala Dnepri vasakkaldal, see tooks kaasa suure hulga inimohvreid ja seaks ohtu Zaporižžja tuumajaama jahutussüsteemi, mis sõltub Dnepri veetasemest. Sellega on ühtlasi päevakorras laiaulatusliku tuumakatastroofi korraldamine. Hersoni pommitamise kartust toidab ennekõike okupatsioonivägede juhiks määratud Sergei Surovikini käekiri. Tsiviilelanikkonna vastaste sõjapidamisviiside tõttu Tšetšeenias ja Süürias on Surovikin pälvinud Süüria lihuniku ja Armaggedoni hüüdnime. Hersoni maatasa pommitamise kavatsusest näib kõnelevat ka kollaborantide evakuatsioon ja mõnede eliitüksuste väljaviimine piirkonnast.
Venemaa suurimaks abiliseks terroritöös on saanud Iraan, kes müüb Venemaale droone Ukraina linnade ja taristu ründamiseks, kuivõrd rindel need erilist efekti ei anna. Iraan on saatnud Venemaale appi ka oma droonieksperdid ja Vene armee koosseisus tegutsevad Iraani vabatahtlikud. Lisaks on kõne all on lühimaarakettide ostmine Iraanist. USA poolt terrorismi sponsoriks tunnistatud Iraani ilmumine Ukraina sõja areenile lubab kõnelda olukorrast, kus kaks terroririiki on seljad kokku pannud ja ähvardavad kogu maailma. Esialgu pole teada, mida Venemaa Iraanile vastutasuks annab. On arvatud, et need võivad olla kas tuumamaterjalid ja tuumatehnoloogia või sõjalennukid.
Kuigi Iraani droonid ei mõjuta otseselt olukorda Ukraina rindel, koormavad need Ukraina õhukaitset ja sunnivad droonide vastu kasutama kallihinnalisi rakette, mida seetõttu võib hakata nappima teiste sihtmärkide, ennekõike Vene tiibrakettide ja lennukite vastu. Droonid on odavad, aga raketid kallid. Ka sunnib keskendumine droonitõrjele soetama süsteeme just nende vastu ja pärsib muid relvatarneid, mida oleks vaja edukaks ründetegevuseks. Viimases osas on jäänud lääne tarned endiselt ebapiisavaks, eriti suurt puudust tunneb Ukraina haubitsatest, mille arvus on Venemaal jätkuvalt ülekaal.
Tapjariik
Sõja seitsme kuuga on Venemaa lasknud Ukraina suunas välja ligi neli tuhat tiibraketti1 ja viimase kuu jooksul ka üle kahesaja Iraani tapjadrooni Shahed,2 et halvata Ukraina energia- ja soojatootmine ning jätta Ukraina linnad ilma elektri ja toakütteta. Ühelt poolt kannab see eesmärki Ukrainat hirmutada ja sundida ta läbirääkimiste laua taha, kuid teiselt poolt rahuldatakse sellega Venemaa riigisisest nõudlust võitude ja kättemaksu järele. ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti andmeil on Ukrainas alates 24. veebruarist kuni oktoobri keskpaigani hukkunud 6306 tsiviilisikut, neist 397 last, ning vigastada on saanud 9602 tsiviilisikut, nende hulgas 723 last,3 kes peaksid siis seda nõudlust rahuldama. Oma rõõmu tapatöö üle pole Vene propagandistid varjanud ja kutsuvad üles seda laiendama.
Ühelt poolt püütakse terroriga Ukrainat hirmutada ja sundida ta läbirääkimiste laua taha, kuid teiselt poolt rahuldatakse sellega Venemaa riigisisest nõudlust võitude ja kättemaksu järele. Pildil venelaste poolt puruks pommitatud Mariupoli lastehaigla varemed.
Kuigi Venemaa võimul oleva režiimi on tunnistanud terroristlikuks nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kui ka riikidest eraldi Leedu, Läti ja viimati Eesti, oodatakse seda ennekõike USA-lt, kuna sellega kaasneksid kõige mõjuvamad sanktsioonid. Põhjenduseks, miks Valge Maja ei kuuluta Venemaad terrorismi sponsoriks, nagu ta on teinud seda Põhja-Korea, Iraani, Süüria ja Kuubaga, on ta toonud nii poliitilisi, humanitaarseid kui ka majanduslikke kaalutlusi. Valge maja pressiesindaja Karine Jean-Pierre’i selgituse järgi tooks see kaasa olukorra, kus pole enam võimalik pidada olemasolevaid kokkuleppeid Venemaaga ja tema nurka ajamine võtaks võimaluse tema mõjutamiseks.4 Nii võib paariariigiks kuulutamine põhjustada globaalse toidukriisi, sest see seaks ohtu nii Ukraina kui ka Venemaa viljaekspordi Aafrikasse.
Analüütikud on Bideni keeldumise põhjusena välja toonud ka muid globaalpoliitilisi tegureid. Näiteks rahuldab Venemaa olulise osa India ja Hiina energiavajadusest ja Venemaa kuulutamine terrorismi sponsoriks sunniks neile riikidele peale ebamugavaid otsuseid. Arvestades Ameerika kohustust kaitsta Taiwanit, eelistab USA suhtes Hiinaga pigem stabiilsust, samal ajal kui India osas soovib USA oma positiivset mõju suurendada ning vähendada selle kaudu Venemaa rolli, mida ultimatiivne sekkumine Vene-India majandussuhetesse ja majandusraskuste tekitamine Indiale kindlasti ei edendaks. Nagu on märkinud India rahandusminister Nirmala Sitharaman, aitab Vene odav nafta ohjeldada inflatsiooni.5
Pole kahtlust, et ühelt poolt huvitab USAd, et sõja võidaks Ukraina, sest see näitab muu hulgas ka Hiinale, et sõjaga pole võimalik territoriaalseid pretensioone lahendada, kuid teiselt poolt püüab ta vältida pingeid Vaikse ookeani regioonis. Lisaks sõltub vägagi palju nii Hiinast kui ka Indiast, kuidas Venemaa käitub. Mõlemal riigil on väga head hoovad, et hoida Putinit tagasi tuumarelva kasutamisest, ja see on samuti üks põhjus, miks neid riike Venemaa-vastaste sanktsioonide kehtestamise nõudega mitte survestada.
Luureorganid terrori teenistuses
Seni pole usaldusväärset infot selle kohta, kes korraldas plahvatuse Kertši sillal või kes õhkis Nord Streami gaasitorud. Nord Streami osas on pakutud, et seda tegi Venemaa julgeolekuteenistus FSB, mis tähendab, et tegemist on Venemaa enda kätetööga, mille eesmärk on mõjutada mingeid protsesse kas kogu Venemaale või kitsamalt mingile huvigrupile vajalikus suunas. FSB ja Putini selline käekiri sai tuntuks seoses teise Tšetšeenia sõja eel toime pandud terroriaktidega, sh kortermajade õhkimine Venemaal, et sõda Tšetšeenia vastu põhjendada.
Nii mõjub usutavalt ka Nord Streami gaasitrassi õhkimine just Vene salateenistuse poolt, et jätta Lääne-Euroopa külma kätte ja kallutada lääneriike selles suunas, et nad lõpetaksid relvaabi Ukrainale ja sunniksid Ukraina läbirääkimiste laua taha. On välja pakutud ka mõnevõrra äärmuslikum versioon, et Putini eesmärk on teha Venemaast suletud riik, nagu seda oli NSV Liit ja kõik sidemed läänega läbi lõigata, sest vaid nii jääks ta võimule. Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid on selle majanduslikult suletud riigiks juba teinud ja gaasiekspordi lõpetamine läände palju ei muuda. Venemaale palju olulisem on nafta müük, mille eksport 2021. aastal ületas gaasieksporti kordades. Austria Rahvuspanga andmetel moodustas Vene nafta eksport 2021. aastal 10% Venemaa SKTst, 36% kogu ekspordist ja 72% energia ekspordist, samal ajal kui gaasieksport moodustas 2% SKTst, 8% kogu ekspordist ja 16% energiaekspordist.6
Venemaal toimuvad protsessid ja Venemaa ebaedu Ukrainas osutavad kasvavatele pingetele eri huvigruppide – kaitseministeeriumi, relvajõudude ja sõjaväeluure (GRU), FSB, Rosgvardija ja Wagneri palgaarmee – vahel. Kõik üritavad nii- või teistsuguste aktsioonidega kas enda mõjuvõimu suurendada või endalt negatiivset tähelepanu kõrvale juhtida. Üldisemalt võib kõnelda ka FSB ja GRU grupeeringute vastasseisust.
Plahvatus Kertši sillal kui võimuvõitluse osa
Ühena viimastest spekulatsioonidest Kertši väina silla plahvatuse teemal on pakutud, et plahvatuse korraldas GRU, kes tegi seda selleks, et diskrediteerida FSBd, kes vastutab sisejulgeoleku eest ega suutnud plahvatust ära hoida. Vastasseis FSB ja GRU kestab juba sõja algusest saadik, kui Vene blizkrieg’i ebaõnnestumises hakati süüdistama FSBd ja selle juhtkonda, kes pidi Vene armee sisstungi Ukrainasse ette valmistama, kuid pistis selleks ette nähtud miljardid oma tasku. Sellele järgnes Vene armee ebaõnnestumine ja sõja venimine, milles omakorda hakati süüdistama Vene kindralstaapi, kellele allub GRU.
Poliitiliseks võtmefiguuriks FSB poolel on Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär ja endine FSB direktor Nikolai Patrušev, keda ennast või tema poega Dmitri Patruševi on nähtud Venemaa ühe võimaliku liidrina pärast Putini režiimi kokkuvarisemist. GRU poolt on peamise niiditõmbajana välja toodud palgaarmee Wagner looja Jevgeni Prigožin, kes on oma tegevuses tuginenud ennekõike GRU-le ja kelle poole kaldub ka Ramzan Kadõrov, kelle selja taga on tšetšeenidest Rosgvardija ja Ukrainas tegutsevad nn Ahmadi grupi üksused, arvestades, et ka kadõrovlaste ja FSB suhted pole kuigi head. FSB ja GRU (Wagneri grupp) on ära jaganud ka oma mõjupiirkonnad okupeeritud territooriumeil, nii et esimesele kuulub nn Donetski ja teisele nn Luhanski rahvavabariik, kuhu Wagner on rajanud kaitseliini, mida vastavalt on hakatud kutsuma Wagneri liiniks.
Samal ajal pole selge, kes GRUd juhib, kuna selle ülem admiral Igor Kostjukov paistab olevat samasuguse formaalse staatusega tegelane nagu kaitseminister Sergei Šoigu, kes tegelikult midagi ei otsusta. Ka on tagaplaanile jäänud Rosgvardija juht armeekindral Viktor Zolotov, kes aastatel 2000–2013 oli Venemaa presidendi julgeolekuteenistuse ülem ja keda on vaadeldud ühes grupeeringus Prigožini ja Kadõroviga.
Nii pole välistatud, et plahvatuse Kertši sillal korraldas mõni GRU diversioonigrupp võimuladviku teadmata ning et see oli üllatuseks ka Putinile. On pakutud, et välja on koorumas sõjaväeline hunta, kes on valmis vajaduse korral võimu Venemaal üle võtma. Kuna Prigožini ja Kadõrovi puhul on tegu Putinile väga lähedaste isikutega, siis võib see kõnelda ülimalt keerukast võimumängust. Kadõrovist on räägitud ka kui ühest pretendendist võimu tippu. Kuigi see on väheusutav, ei saa tema ambitsioone ja venemaalaste pelgust kadõrovlaste ees ka alahinnata. Pigem võib selle grupeeringu liidriks kujuneda Putini administratsiooni asejuht Sergei Kirijenko, keda väidetavalt toetab ka meediamagnaat ja nn Putini pankur Juri Kovaltšuk. Kes praegusest võimuladvikust tippu kerkib, on veel vara ennustada, kuid nii või teisiti hakkab Putini võim ammenduma ja keegi peab selle kunagi üle võtma. Praegu võib veel kõnelda äraootavast perioodist, kui ei tegutseta otseselt Putini vastu. Ühelt poolt on Putinil veel piisavalt võimu, et oma rivaalid kõrvaldada, kuid teiselt poolt, kuna uue võimu niiditõmbajad kuuluvad Putini lähikonda, on ta sunnitud neile toetuma. Nii oodatakse, kuni Putin on oma viimasedki võimalused ammendanud.
Et initsiatiiv sõjas uuesti enda kätte haarata, on Putin välja kuulutanud üldmobilisatsiooni ja plaanib Ukrainat uuesti rünnata Valgevenest, et läbi lõigata Ukraina relvajõudude varustusteed Poolast. Mobilisatsioon on taganud sõjapidamiseks vajaliku kahuriliha pideva pealevoolu ja pidurdanud Ukraina relvajõudude edasiliikumist, kuid ka selle meetme võimalikud piirid on juba käeulatuses. Laiaulatuslikuks mobilisatsiooniks pole Venemaal ressursse ja juba on saabunud esimesed teated hukkunuist, mis teatud kriitilise piirini jõudes hakkavad mõjutama avalikku arvamust. Väidetavalt olid Prigožin ja Kadõrov mobilisatsiooni vastu, samal ajal kui seda toetasid Šoigu ja Patrušev, millega vastavalt hakkasid formeeruma ka nende grupeeringute piirjooned.
Kõneldes võimalikust rünnakust Valgevene poolt, siis ilmselt pole see lähiajal tõenäoline. Putin on sinna koondanud küll teatud hulga uusmobiliseerituid, praeguse seisuga on neid umbes üheksa tuhat ja saatnud sinna uusi ešelone sõjatehnikaga, kuid esialgu neist uue rinde avamiseks ei piisa. Samuti pole Putinil õnnestunud sundida Lukašenkat sõjategevuses osalema. Nii on tegemist ähvardusega, et siduda teatud hulk Ukraina relvajõude Valgevene piiriga. On ka arvatud, et Valgevene formeering võib lähikuudel siiski formeeruda ja Putinil õnnestub lõpuks ka Lukašenka selgroog murda, sest viimases vaatuses, kui kõik on kaalukausil, Lukašenka kas allub või ta saadetakse „Kobzoni kontserti“ kuulama. Viimases vaatuses pole Lukašenkal enam mingit väärtust.
Teise versiooni kasuks, et plahvatuse Kertši sillal võis korralda FSB, räägib GRU diskrediteerimise soovi kõrval ka tõsiasi, et pärast plahvatust Kertši sillal võttis FSB silla turvalisuse tagamise Rosgvardijalt üle, millega läks sellele üle ka kaks miljardit rubla Venemaa eelarvest silla kaitsmiseks.
Kui keegi nüüd küsib, et miks Putin Kertši silla õhkijaid otse Punasel väljakul maha ei lase, siis näitab selle tegemata jätmine, et tema võimu piirid on kätte jõudnud, eriti kuna silla õhkijad on tema lähikonnast. Nii on Putin leppinud FSB kiiresti kokku klopsitud ametliku versiooniga, mille kohaselt korraldasid plahvatuse Ukraina eriteenistused eesotsas sõjaväeluure juhi Kõrõlo Budanoviga. Kuid välja toodud „tõendid“ on olnud nii ebaveenvad, et vaevalt Putin isegi neisse usub. Ukraina ametlikud kanalid on, varjamata siiski oma heameelt, seotust Kertši silla ründamisega eitanud. Samal ajal ei saa ka Ukraina eriteenistuse osalust välistada ja nii mitmegi eksperdi meelest on just see tõenäoline, kuigi mitte see versioon, mille Vene pool on esitanud. Tasub siiski üle rõhutada, et need kõik on spekulatsioonid ja kui tõde kunagi selgub, siis võib-olla luurajate Valhallas.
Kuid ükskõik, kes Kertši silla õhkis, andis see Putinile põhjenduse vallandada 10. oktoobril juba varem ette valmistatud raketirünnak Ukraina linnade vastu. Ühe päevaga tulistati välja 84 tiibraketti, millest Ukraina suutis alla tulistada 43. Raketirünnakud on küll jätkunud, kuid mitte enam sellises mahus.
Plahvatus näitas ka seda, et silla konstruktsioon ei ole kuigi tugev ja see on kergesti purustatav. Nii võib arvata, et see on vaid aja küsimus, millal silla vastu toimub järjekordne rünnak, ja sedakorda juba kindlasti Ukraina poolt, kus seni domineeris avalikus arvamuses seisukoht, et silla ründamine on kas raske või võimatu.
„Miks Putinile politseid ei kutsuta?“
Kuidas on võimalik, et vaatamata süüdistustele terrorismis ja sõjakurjategudes, pole see takistanud Putinil osalemast rahvusvahelises suhtluses? Kuidas on võimalik, et Putin, kes ähvardab kogu maailma tuumasõjaga, reisib mööda maailma ringi ja tema lennukit pole juba alla tulistatud?! Kuidas on võimalik, et teda pole tabanud Bin Ladeni või USA droonirünnakutes tapetud Iraani revolutsioonikaardi kindrali Qasem Soleimani ja al-Qaeda juhi Ayman al-Zawahiri saatus?! Miks Putinit ega teisi Vene sõjakurjategijaid vähemasti ei arreteerita ega anta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alla?!
Piirdudes siin Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimusega, siis võib kohus küll Ukrainas toime pandud kuritegusid uurida, ent sõjakurjategijate vastusele võtmiseks puuduvad sel piisavad volitused. Kuigi ÜRO Peaassamblee on Venemaa anneksiooni hukka mõistnud, on sellel deklaratiivne tähendus ja mingeid volitusi ÜRO-le sellega ei kaasne, kuna volituste andmiseks rahvusvahelisele tribunalile peaks seda toetama ka ÜRO Julgeolekunõukogu ja selle liikmeks olev Venemaa. On kõneldud täiesti eraldi tribunali loomisest, kuid siingi tekib küsimus, millise mandaadi alusel seegi toimiks ja kuidas kurjategijad kohtu ette saada. Kui tuua paralleele Nürnbergi rahvusvahelise tribunaliga Teise maailmasõja järel, siis selle korraldamiseks tuli natslik Saksamaa eelnevalt alistada ja sõjakurjategijad kinni pidada, millest järeldub, et ka kohtupidamine Vene sõjakurjategijate üle saaks toimuda vaid pärast Venemaa kapituleerumist ja Venemaa nõustumist süüdlased kohtu ette toimetada.
Et rahvusvaheline tribunal Vene sõjakurjategijate üle võiks kunagi toimuda, selleks annab teatud lootust G7 11. oktoobri avaldus, milles Vene raketirünnakute taustal tuletatakse meelde, et süütu tsiviilelanikkonna vastu suunatud rünnakud kujutavad endast sõjakuritegu ning lubatakse president Putin ja teised sõjakuritegusid korda saatnud isikud vastutusele võtta.7 Samas deklaratsioonis kinnitatakse, et Ukrainat aidatakse nii sõjaliselt kui ka majanduslikult niikaua, kuni ta on taastanud oma territoriaalse terviklikkuse, ja kinnitatakse valmidust sõlmida sõja lõppemise järel kokkulepped Ukraina julgeoleku tagamiseks. See on tugev avaldus, kuid mis tahes avaldusel on omadus kiiresti unustusse vajuda.
Kuigi enamik maailma riike väldib Vene esiterroristiga suhtlemist ja on oma ukse talle sulgenud, pole otsustavaid samme siiski astutud. Putin jätkab tegutsemist riigipea staatuses, ta naudib diplomaatilist puutumatust ja on osale riikidele ikka veel legitiimne partner. Siiani on kõne all Putini osalemine novembri keskel Indoneesias G20 kohtumisel, mis paneb küsima, kas selle ürituse korraldajad ikka tajuvad maailma adekvaatselt? G20 tippkohtumise puhul on arutletud koguni selle üle, kas ka Putin ja Zelenskõi võiksid seal omavahel midagi kokkugi leppida.
Kas Putin G20 kohtumisel osaleb, olgu või videosilla vahendusel, on esialgu veel lahtine, kuid isegi selle üle arutlemine paneb ajaloos tagasi vaadates küsima, miks ei kaalutud Teise maailmasõja lõpufaasis võimalust kutsuda Jalta konverentsile ka Hitler ega tehtud kokkuleppeid temaga? Konverents toimus mäletatavasti 11. veebruaril 1945 ning mingite järeleandmiste tegemine natsi-Saksamaale oleks ära hoidnud mitu kuud sõjapidamist ja säästnud hulganisti inimelusid. Tõsi, see eeldanuks, et Hitler ja tema juhitud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei jäänuksid Saksamaal edasi võimule, mis tundub tagasivaates kohatu ja mitte tõsiseltvõetava spekulatsioonina. Aga miks siis ometi ei ole see kohatu sõjakurjategija Putini ja Venemaa juhtpartei Ühtse Venemaa puhul?! Putinist on saanud maailma esiterrorist, kõige ohtlikum inimene maailmas ja viimane aeg on saata ta ajaloo prügikasti – kas nii nagu Bin Laden, Qasem Soleimani, Ayman al-Zawahiri või mingil kolmandal moel, see on juba tehnika küsimus.
Venemaalt on Euroopasse ja mujalegi pagenud plejaad silmapaistvaid teatritegelasi, kelle loomingu paremikku on Eestis mängitud teatrifestivalil „Kuldne mask“. Kuulsate vene lavastajate tööplaani on tekkinud ajaaknad, kuna koduteatritesse neil enam asja pole. See olukord annab harukordse võimaluse teha Eesti teatritel koostööd parimatega, keda Vene diasporaast võimalik leida. Septembri lõpul oli Tallinna Vene teatri trupil kokkusaamine Timofei Kuljabiniga, kes tuleb siia lavastama „Kolmanda Reich’i hirmu ja viletsust“ Bertolt Brechti näitemängu ainetel.
Kus on praegu teie kodu?
Kohvris. Septembri keskel sain Saksamaal elamisloa. Kui sõda algas, lavastasin Prahas. Minu seni viimane töö, mis esietendus Berliinis septembri teisel poolel, on Tšehhovi „Platonov“.
Kui pikalt oma tööd kalendris ette planeerite?
Plaanid on tehtud kaheks ja pooleks aastaks: mul on kavas lavastused Frankfurdis, Lyonis, Tel Avivis, Riias ja samuti Kreekas. Tegutsen nii ooperi- kui ka draamažanris. Draamalavastuste lepinguid on rohkem, selles vallas on mul pikem kogemus, mind tuntakse. Ooperi lavastamise juurde olen tulnud hiljem.
Skandaalne lugu juhtus teie lavastatud Wagneri ooperiga „Tannhäuser“ Novosibirski ooperiteatris 2015. aastal: kirik süüdistas seda ooperit usklike tunnete solvamises ja lavastuse üle peeti riigi tasemel kohtuprotsess. Kas mõni teie lavastus on praegu veel Venemaal mängukavas?
Moskva Suure teatri repertuaarist on „Don Pasquale“ maha võetud. Rahvaste teatris Kleisti „Lõhutud kruusi“ ja Tšehhovi „Ivanovit“ mängitakse. Novosibirskis on mu lavastused mängukavas. Venemaal mul kuigi palju lavastusi polegi, olen töötanud seal ainult kolmes teatris: Moskva Suures teatris ja Rahvaste teatris ning Novosibirski teatris Krasnõi Fakel.
Timofei Kuljabin: „Seoses sellega, et ma ei pöördu tagasi Venemaale, tekkis mu tööplaani vaba aken, nii Tallinna tulingi.“
Kuidas elab Novosibirski noor trupp? Oleme Tallinnas näinud selle esituses nii lumpenlikku „Jevgeni Oneginit“ kui ka hääletut, viipekeelset „Kolme õde“.
Nad veel mängivad, aga vaimuseis pole kiita – mind pole nendega. Teiseks saavad nad ju aru, mis toimub, neil on praegu väga raske. Ma ei tea, kas keegi on mobilisatsioonikutse saanud, aga, jah, pool truppi on ea tõttu löögi all.
Riias lavastasite hiljuti Leedu kuulsa näitlejanna Ingeborga Dapkūnaitė ja Hollywoodi staari John Malkovichiga „Puuvillaväljade üksinduse“.
See on tehtud Läti Kunstiteatri baasil, aga mõeldud gastroleerimiseks. Rändab Soome, Bulgaariasse, vist üks Balti tuur on plaanis Riias ja Vilniuses.
Millal teie lavastusplaanidesse tekkis Tallinn?
Siinse Vene teatri direktor Svetlana Jantšek tabas mu väga õigel ajal. Seoses sellega, et ma ei pöördu tagasi Venemaale, tekkis mu tööplaani vaba aken, nii siia tulingi.
Eestis Bertolt Brechti näidendit „Kolmanda Reich’i hirm ja viletsus“ mängitud ei ole. Adolf Šapiro lavastas selle 1980. aastatel Riias. Mis on teie valiku tagamaa?
See on minu esimene Brecht, aga lugu ise on kõnekas, räägib totalitarismi ajajärgust, kui purunesid saatused ja inimesed olid sunnitud võitlema hirmuga. See kõik juhtub praegu minu kodumaal. Paralleelid tänapäevaga on väga tugevad, tekst on järsku muutunud hüperaktuaalseks. Lugu on pärit 1936. aastast, aga mõjub kui täna kirjutatu.
See näidend ei ole üks tervik, vaid stseenide kogum: 24 lugu kirjutas Brecht mitme aasta kestel emigratsioonis paljude pealtnägijate tunnistuste järgi, genereerides nende juttude põhjal dialoogi. Valitseb olukord, kus keegi proovib põgeneda, pääseda või satub tunnistajaks, kui keegi kinni võetakse. Samu tundeid ja mõtteid kogevad inimesed, kes on jäänud Venemaale, kellel ei ole olnud võimalust ei ära sõita ega emigreeruda. Põhjused võivad olla erisugused: pole raha, pole viisat jne.
Kohandame materjali nii, et 1930. aastate Saksamaa asemel saame anda üldistuse meie päevade totalitaarse režiimi kohta, otsime oma analooge.
Kuidas emigratsioonis hakkama saate? Kas teil on kontakte saatusekaaslastega?
Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse. Palju lavastajaid ja näitlejaid on läinud, kes Riiga, kes Berliini, Jerevani, Thbilisisse. Venemaalt on lahkunud inimesi mitmest põlvkonnast, läinud on Dmitri Krõmov, mitte ainult noored pole emigreerunud. Mõnel on välislepingud, mõned alles otsivad uusi võimalusi. Vaja on saada elamisluba, leida kodu. Jagame üksteisega kogemusi, aga praegu peab igaüks ise vaatama, kuidas ellu jääda.
Sõda toidab must-valget maailmapilti ja radikaalseid seisukohavõtte. Kas olete seda omal nahal tundnud?
Inimesed, kellega Saksamaal töötan, saavad kontekstist aru ja mõistavad keerukuse astet. Aga, jah, on tehtud väga radikaalseid avaldusi. See on emotsionaalne reaktsioon ja märk üleelatust. Igaüks läheb hulluks omal kombel: kes vaikselt, kes kärarikkalt. See annab tunnistust, et tegu on ebanormaalse, vastuvõtmatu olukorraga, millega on võimatu harjuda. Ma ei saa kohut mõista inimese üle, kes teeb ultraradikaalseid avaldusi vene kultuuri aadressil. Saan aru tema motiividest, kuigi ei pruugi nendega üleüldse nõus olla. Praeguses olukorras ei hakka ma andma hinnanguid üliemotsionaalsetele väljaütlemistele.
Praegu alles teadvustame suures plaanis seda, mis on juhtunud, mitte lokaalselt ja situatsioonipõhiselt, nagu esimestel sõjakuudel. Pean silmas protsessi, mis on käivitunud: mis saab edasi, millised uued suhted sõlmuvad, kui jõuab kätte lõpplahendus? Selles lõpupunktis tehakse palju asju teistmoodi, aga kuidas, seda on praegu väga keeruline analüüsida. Olukord rindel on iga päev tulisem, ohtlikum.
Pool aastat on inimesi emotsionaalselt materdanud. Tundub, et see on lõputu, aga harjuda sellega pole võimalik. Aga, jah, töötades pole ma tajunud, et keegi ootaks minult pidevat seisukohavõttu või nõuaks minult aru, mis lipu all ma esinen.
Kas Venemaale on jäänud teie lähedasi, kas kardate nende pärast?
Jah, on! Minu hirm ei ole seotud mitte ainult nendega, mul on hirm kõige pärast. Saan aru, et sellest olukorrast pole lihtsat ja kiiret väljapääsu. Vähemalt mitte minu kodumaa tarvis. Selle verise ja haiglasliku agressiooni tagajärgi tuleb kaua lunastada. See kõik ei möödu karistuseta. Mitte ainult poliitilisel ja majanduslikul, vaid ka moraalsel pinnal. See hind tuleb väga-väga kõrge, et mitte öelda, Venemaale saatuslik.
Iga rahvas on oma valitsejaid väärt, on selline ütlemine. Mida tegi Vene intelligents valesti, mida tegemata jättis?
Ei oska vastata, ma ei usu kollektiivsesse vastutusse. Pigem esitame üksteisele küsimuse, mis oli see, mida me tähele ei pannud. Keegi ju ei uskunud, et see on võimalik. Jah, oli mingi tsensuur, seda me teadvustasime, aga et ühel hetkel võib puhkeda sõda ja seda pole enam võimalik tagasi keerata, seda minu ringkonnas ei tajutud. Mõned said aru, kui ohtlik on olukord, ja tegid kisa, aga nad jäid vähemusse.
Meenub jutuajamine Vene dokumentalisti Vitali Manskiga, kes oli seisnud väga lähedal Jeltsini meeskonnale. Küsisin talt Putini kaasuse kohta pärast Krimmi annekteerimist, et mis läks valesti toonastel poliittehnoloogidel, kui pukki pandi selline mees. Valesti läks see, et Putin määrati, mitte ei valitud, oli ta vastus. Rikuti demokraatia põhireeglit. Sealtpeale hakkas kõik uppi minema. Mis te sellest arvate?
Jah, olen selle mõttekäiguga päri. Tegu oli halli kujuga, kompromissiga ajal, kui käis klannide võitlus. Aga ole sa kui hall tahes, tšekist jääb tšekistiks. On suur viga anda võim inimesele, kes on käinud KGB koolis. Tšekist tähendab ilma moraalita, küünilist ja julma inimest. Nii et viga oli valikus: kui otsiti halli kuju, siis ei oleks ta tohtinud olla mingil juhul KGB taustaga.
Millal alustate Tallinnas proovidega?
Mais algavad proovid, augustis on esietendus.
Vene teatri kuldne dekoor teie mängu sisse ei murra?
Ei! Toon näite Saksamaalt. Müncheni kõige kaunimas barokses Cuvilliés’ teatris, kus ekskursandid käivad maja ilu imetlemas, lavastasime Šalamovi „Kolõma jutud“. Sobis.
Küsimusi, millega aasta jooksul nii tihedas programmis tegeldakse, on mitmeid. Kitsam, pigem esialgne eesmärk oli äratada ellu linna mineviku varjud ja panna tärkama linna tulevikumüütide alged. Selle õnnestumise kindlustamiseks on kaasatud maailmakultuuri raskekahurvägi alustades Yoko Onost ja Marina Abramovićist ning lõpetades William Kentridge’i ja Robert Wilsoniga. Juba paar kuud enne finišit on selge, et see aasta on olnud Kaunase suur edulugu, mis ei lõpe suurnimede näituste kokkupakkimisega.
Rahvusvaheliselt tuntud nimedele mängimine on olnud ratsionaalne otsus. Keda ma Leedust teadsin enne kultuuripealinna aasta algust? 2019. aasta Veneetsia kunstibiennaali võidutöö („Sun & Sea (Marine)“) autoreid; filmilegendi, Ameerika avangardkino ristiisa Jonas Mekast (1922–2019) ja Leedu maffia noorukest liiget Deimantas Bugavičiust, kelle kaks eestlast seitse-kaheksa aastat tagasi Kaunases Šilainiai asumis koduväravas maha lasksid. Sedagi märkasin ainult siis, kui Deimantase elust rääkiv näidend „Mul oli nõbu“ jõudis Eestis teatrilavale.
Kultuuriaasta programm kasvatab selle arvu mitmekordseks. „Kaunas 2022“ programmi ei ole isegi Kaunase elanikuna võimalik täielikult kogeda, paratamatult jääb nägemata paljude seal kaua oodatud kunstnike Ida-Euroopa debüüt.
Nii jääb mul nägemata Marina Abramovići retrospektiiv „Olemise meenutus“ („Memory of Being“), tema esimene näitus Ida-Euroopas, mida käis vaatamas muljetavaldavalt suur publik – 25 000 inimest, kellest 6000 jõudsid kuulama ka Abramovići loengut. Ent olen kindel, et Abramovići pärast Kaunasesse sõitnud jäävad mäletama ka Kaunase tõesti võimast modernistlikku arhitektuuripärandit, sealseid noori entusiastlikke kultuurigiide, elamusmajutuse pakkujaid (kelle nimed jäävadki saladuseks), sealseid muusikuid, disainereid, tantsijaid ja kogukonnaaktiviste, kes tõid huvilised peatänavale pika õhtusöögilaua taha kultuurist rääkima.
Ühe hinnatuma kunstniku William Kentridge’i esimene Ida-Euroopa näitus on olnud Kaunase kultuuripealinna aasta publikumagnet.
Ühena kolmest tänavusest Euroopa kultuuripealinnast Esch-sur-Alzette’i (Luksemburg) ja Novi Sadi (Serbia) kõrval saab teine Leedu linn väärilise tähelepanu osaliseks. Kaunase võlu seisneb sõdadevahelise arhitektuuri kontsentratsioonis ja on lootust, et selle modernistlik arhitektuur omandab peagi UNESCO maailmapärandi staatuse. Sealset modernismi tutvustatakse kultuuriaastaprogrammi raames esilinastunud filmis „Voldid“ („Folds“). Pandeemiakogemus on inimesi pannud rohkem huvi tundma linnaruumis pakutavate elamuste vastu, sest neid saab väikeses seltskonnas vabas õhus nautida. Nii on plahvatuslikult kasvanud entusiastlikult mööda linnu reisivate arhitektuurihuviliste arv, ja Kaunasel on, mida pakkuda.
Peategelaseks tõuseb arhitektuur
Vähemalt mulle tõusiski kahe sõja vaheline arhitektuuripärand ja tolleaegsete hoonete lood kultuuripealinna programmi peategelaseks. Sada aastat on möödunud Kaunase hiilgeaegade stardipaugust ja nüüd püüab linn justkui ühe aastaga kahe aastakümne kultuurisaavutused üle trumbata. See on võimalik saavutada ainult linna ajalugu hästi tundes ja programmi koostajad on võtnud linna ajalugu tõsiselt, nad on toonud ka kohvilauavestlustesse aastakümneid keelatud olnud tabuteemad.
Kaunas on praegu peaaegu täielikult leedukeelne linn, üsna monokultuurne, ent kahe sõja vahel oli see tõeliselt mitmekultuuriline pealinn, kus leedulaste kõrval elasid saksa, poola, juudi, tatari ja vene kogukonnad. Kui Leedu oli kaotanud Esimese maailmasõja lõpus puhkenud erakordselt keerulises territoriaalvaidluses kontrolli oma ajaloolise pealinna Vilniuse üle, sai de facto pealinnaks Kaunas, mis oli küll pika ajalooga, ent lagunev ja räämas militaarlinn. Kaunas toibus sellisest üllatavast asjade käigust kiirelt ja kasvatas nendel aastatel oma elanikkonda 66%. Südalinna rajati puiesteid ja kerkisid uued hooned – majad kõikvõimalikeks avalikeks üritusteks ja ettevõtmisteks, aga ka kortermajad ja eramud, et mahutada vajalikke ametkondi ja järjest kasvavat linnarahvast.
Kui mõnusalt pisike ja unine Kaunas enne pealinnaks saamise üllatust oli, annab ilmekalt edasi tõsiasi, et uut viiekorruselist postkontorit (valmis 1932, arhitekt Feliksas Vizbaras) nimetati ilma igasuguse naljata pilvelõhkujaks ja selle ehituse ümber käis elav debatt nii hiiglasliku kõrghoone sobivusest pealinna südamesse. 1920ndad ja 1930ndad olid Kaunase kuldaeg ning sellest ajast pärinev art déco ja modernismipärand, mille Kentridge’i kunsti või Robert Wilsoni „Doriani“ nägemiseks linna sõitnud turistid nüüd avastavad.
Hulkusin tundide kaupa Kaunase kesklinna tänavatel mulle tundmatute arhitektide meistriteoseid jahtides ega pidanud paljuks minna hiljem veel arhitektuurituurile „Tuleviku modernismi“ („Modernism for the Future“) programmi juhi Žilvinas Rinkšelisega. Sain teada, et Kaunases polnud üht staararhitekti, sinna kogunesid Leedu, Läti ja Valgevene modernistid, kes lisasid Euroopas populaarsele stiilile uhkusega peotäie Leedu rahvusmotiive ja sündiski hullutavalt ilus uus Kaunas. Viimase kultuuripealinnas käigu ajal elasin 1920ndatel populaarseks suvituspiirkonnaks saanud Panemunė asumis kuldajast läbi imbunud villas – see on programmi „Voodi ja kultuur“ („Bed & Culture“) osa, kus pakutakse võimalust ööbida ajastutruudes Kaunase villades ja korterites.
Ent Kaunas ei olnud ainult rikaste ja ilusate linn, veel põnevamaks läks, kui kolasime koos kultuurigiid Domas Ramažauskasega ringi kunagistes slummides Brazilkas ja Argentinkas: Ladina-Ameerika favela’te kuulsus oli juba saja aasta eest ulatunud Kaunaseni ja hüüdnimed jäid külge nagu sügisene pori selle kitsastel tänavatel jalutades. Need südalinna servale ja paljude meelehärmiks sinna lausa ära paistnud töölisasulad on Kaunase mitte just prillikivina särava ajaloo osa, nendest rääkimine on tõstetud programmi tähtsaks osaks, lausa nii oluliseks, et kultuurigiidide teenused on tasuta. Ehkki need paigad on kohati väga vaesed ka praegu, toimib nimemaagia mitut pidi: Brazilka ja Argentinka majade ümber asendavad tihtipeale tavalisi hekke viinamarjaväädid, küpsetest mahlastest marjakobaratest rasked.
Selle kõik oskab Kaunas oma külastajatele, kunstimaailma superstaaridele, kes on kohale lennanud nagu kärbsed poola-leedu traditsioonilise koogi šakotis’e peale, maha müüa.
Kauaoodatud kunstimaailma superstaarid
On põhjust arvata, et maailmasõdade vahel ümbruskonna arhitektide koorekihi kohale meelitanud Kaunas jääbki nüüd magnetina kunstimaailma tippe ligi tõmbama, sest linn on tõestanud, et pakub kunstnikele tänulikku publikut ja rahvusvahelist tähelepanu.
Kunstnike valikul pole ainsaks argumendiks olnud nende tuntus maailmas, linn on püüdnud oma juurte juurde tagasi tuua neid, kelle esivanemad on kunagi Leedust lahkunud – nende hulgast leiabki nimed nagu näiteks William Kentridge, Jenny Kagan, Philip Miller, Bruce Clark, Marilia Destot ja paljud teised, kes nüüd on oma töödega tagasi pöördunud.
Lõuna-Aafrikas elav William Kentridge on vaieldamatult üks maailma mõjukamaid kunstnikke ja tema näituse esimest korda Ida-Euroopasse toomine märkimisväärne saavutus: tema väljapanekuid ihaldavad maailma parimad galeriid ja raske uskuda, et ainult Leedu päritolule mängimine mõjus.
Kentridge’i teos hõlmab mikrokosmost ja makrokosmost, inimkonna ajaloo laiaulatuslikku ülevaadet ja elu pisiasju. Tööga „See, mida me ei mäleta“ („That Which We Do Not Remember“) antakse publikule muu hulgas ka haruldane ülevaade Kentridge’i töömeetoditest – näitusel on taastatud kunstniku ateljee. See väljapanek on sügavalt tõsine ja täiesti absurdne … ja arusaadav inimestele kõikjal maailmas.
Faktide, ajaloo ja mälestuste tagasilükkamine enese alalhoiu või propagandavahendina on Johannesburgi ja Rooma elanike seas sama levinud nähtus kui Kaunases, on Kentridge ise öelnud. Me kõik valime, mida tahame mäletada ja mida oma mälestustest välja jätta.
Kentridge on täitnud need lüngad meie mälus ja räägib sellest, mida tahtlikult või alateadlikult enam ei mäletata. Kentridge on tõstatanud suurt segadust tekitava küsimuse „kuidas unustamata edasi minna?“.
Sama teemaga tegeleb ka Jenny Kagan (Ühendkuningriik) näitusel „Pimedusest välja“ („Out of Darkness“), kus tutvustatakse Kaunase geto ajalugu ja räägitakse Kaunases holokausti ajal Kagani vanemate ellujäämise lugu. Esmapilgul kõlab uskumatult, et sel teemal kellelgi veel midagi mõjusat öelda on, ent mahajäetud majja üles ehitatud detailitäpne, sünge keskkond teeb kõheda loo nii üldinimlikuks kui ka isiklikuks. Kaunase kunagise suure juudi kogukonnaga tegeletakse tänavu palju, publikul oleks ilmselt huvitav selle kõrval näha ka lugusid sealsest poola, saksa ja tatari kogukonnast. Kardetavasti pole need vähem sünged.
Teiste tippnäituste hulka kuulub veel kindlasti Yoko Ono suur retrospektiivne näitus. Kui kevadel sai Leedu panga Kaunase filiaali teenindussaalis raha vahetamise ja pangatoimingute kõrvale vaadata Yoko Ono installatsiooni „Ex It“, siis aasta teine pool tõi näituse „Vabaduse õppimise aed“ („The Learning Garden of Freedom“) Kaunase pildigaleriisse. Rahuliikumisega tihedalt seotud Yoko Ono tuletab igas saalis meelde, et kunsti ja vabaduse tähenduse saab igaüks ise luua.
Vanameister Robert Wilson
Oktoobrisse oli kavandatud teatriprogrammi kõrghetk, mil esietendus üle 80aastase teatrilegendi Robert Wilsoni „Dorian“ – teos, mis põhineb Oscar Wilde’i elul ja loomingul ning Francis Baconi biograafial. Juba nende kahe suurnime sidumine on eriskummaline ja paralleel esmapilgul justkui puudub, ent selgub, et kui üks tüüp tungis Baconi Londoni stuudiosse, siis selle asemel et politsei kutsuda maalis Bacon temast portree ning neist said armukesed.
Wilson on selle lavale toonud korra juba Düsseldorfis, ent Kaunases ei ole tegemist monotükiga nagu Saksamaal, Kaunase draamateatri laval on duo – sarmikad, galantsed, nartsissistlikud Mantas Zemleckas and Dainius Svobonas.
Kui etenduse alguses kustusid saalis tuled, siis muutus Kaunas Berliiniks. Ma ei ütle midagi kvaliteedi kohta, ma ei ole varem selles teatris käinudki, ent kogu esteetika, millega olen kokku puutunud, on olnud lihtsalt niivõrd erinev. Kuid ka minu viimane Robert Wilsoni lavastus oli Berliinis ning see atmosfäär, see käekiri – kõik tõi tagasi Berliini.
Wilson tõusis teatritaevasse 1970ndatel, kui tema loomingus nähti üldiselt ainult tagasitulekut visuaali juurde. Tema lavastused on terviklikud lavakunstiteosed, kus elemendid on viimistletud viimse detailini. Selles mõttes ei erine „Dorian“ kuidagi varem nähtust, ent sellise perfektsionismi nägemine on alati täiesti hämmastav kogemus. Tema visuaali paisutamise oskus on erakordne: see on legendaarsete kunstnike deliiriumite taaselustamise ja elujõulise, peatumatu evolutsiooni segu.
Arvestades Wilsoni vanust on kõigil, kes veel pole näinud ühtegi tema tööd ja sooviksid seda kogeda, kõige mõistlikum nüüd kohe Kaunase poole sõitma hakata.
Puuduvad „tavalised kahtlusalused“
Üllatuslikult ei leia programmist aga nimesid, mida Kaunases kõige rohkem oodanud oleks. Puudu on Kaunases elav režissöör Rugilė Barzdžiukaitė (snd 1983), kirjanik ja dramaturg Vaiva Grainytė (snd 1984), Kaunasest pärit kunstnik Lina Lapelytė (snd 1984) – trio, kes 2019. aastal Veneetsia kunstibiennaalilt Kuldlõvi koju viis, esimest korda Baltimaadesse. 100. sünniaastapäeval ei räägita Kaunases midagi ka Jonas Mekasest, ehkki näiteks mõni tema sõpradest ja mõttekaaslastest, täpsemalt Yoko Ono, on esindatud. Tema näitust näidati veebruari lõpuni hoopiski Vilniuses.
Kultuuripealinna aasta ei ole veel lõppenud. Viimased sisutihedad kuud on ees ja võivad vabalt tuua sama suuri üllatusi ja tähenduste lisandumisi, kui seda tegid esimesed.
Kaunase draamateatris on Francis Baconi, Oscar Wilde’i, Basil Hallwardi ja Dorian Gray lood segunenud, põimunud ja kattunud Robert Wilsoni lavastuses „Dorian“.Jenny Kagani näitus „Pimedusest välja“ täidab tervenisti ühe Kaunase kesklinnas tühjana seisnud maja, kus saale ühendavad okastraatidega palistatud sünged koridorid.
