fs

Mike Stern pani “Magma”

pulbitsema.NETIFOTO

“JAZZKAAR”: Jan Gunnar Hoff Group (Norra) feat. Mike Stern (kitarr, USA) Vene teatris 25. IV, kavas Hoffi “Magma”.

“Magma”? Ei, muidugi mitte see legendaarne (nn zeuhl-muusika stiili rajaja) samanimeline prantsuse kollektiiv (kellest muide võiks saada omapärane tõmbenumber mõnel tulevasel “Jazzkaarel”), vaid hoopis tunnipikkune kaasaegne jazzkompositsioon, mille norra klahvpillimängija ja helilooja Jan Gunnar Hoff oli kirjutanud oma ansamblile ja viimasel ajal sellega tihedat koostööd teinud väljapaistvale ameerika jazz-fusion-kitarristile Mike Sternile. Just nimelt see eepiline teos sooritas oma Eesti debüüdi “Jazzkaare” raamides 25. aprillil Vene teatri laval. Ja debüüt oli üldjoontes võimas.

Hoffi “Magma” on minu meelest vägagi õnnestunud loominguline sünnitis. Selles on nii kargeid Skandinaavia maastikke (kus magma on muutunud laavaks, s.t tulnud mitu tuhat aastat tagasi maapõuest välja ning moodustanud jahtudes fantastilisi looduslikke konstruktsioone), mille kõlaline kirjeldus oli väljapeetud ja üsna impressionistlik. Siin võis kuulda “tuliseid vulkaanipurskeid” virtuoossete soolode näol (mis nii mõnigi kord teenisid publiku aplausi) kui ka pilte magma salajastest teekondadest sügaval maakoore all (vabad improvisatsioonid ja abstraktsed heliefektid). Huvitaval kombel ei puudunud ka puht inimlik moment teatud lüüriliste teemade esitamisel ja arendamisel (võib-olla oli tegu kahe vastassoost vulkanoloogi armulooga?). Need kippusid kohati hiilima ohtlikult lähedale smooth jazz’i piiridele, kuid ei hakanud tänu muusikalooja ja tema bändikaaslaste laitmatule maitsele kordagi lausa mäest alla veerema.

Hoffi ansambli põhikoosseisus säras eriti trompetist Mathias Eik. Pilli täielik valdamine ei lubanud tal mitte üksnes pimestavalt sooritada ülikiireid passaaže, vaid ka sõna otseses mõttes vaevu kuuldavalt “sosistada” vaiksemate hetkede ajal. Minu kõrvad olid ka hästi tänulikud juba seetõttu, et ta ei püüdnud võtta neid kõige-kõige kõrgemaid noote, mida trompetil füüsiliselt üldse on (või pigem ei ole) võimalik intoneerida ja mis tihtilugu on minu arvates rikkunud nii mõnegi puhkpillisoolo jazzi ajaloos…

Jan Hoff ise paistis silma suurepärase improvisaatorina. Tema pillideks olid akustiline klaver, rhodes, süntesaator ja… Maci sülearvuti. Viimasest kostus aeg-ajalt varem programmeeritud rütmilisi luupe ning sekventse, mis olid kasutatud hea maitse piirides, s.t õigetes kohtades ja mitte liialt kaua. Iga kord, kui arvuti “esitas” oma partii, bändi sound korraks hõrenes ja taandus, kuid mitte ainult selleks, et pillimehed saaksid pisut hinge tõmmata, vaid ka selleks, et hiljem maksta külmale digitaalsele tehnoloogiale kätte järjekordse emotsioonide purskega.

Löökpillimängija Audun Kleive üllatas mind omapärase mängumaneeriga. Ka puht mängutehnikast tal puudu ei tulnud ning tema trummisoolo oli üks teose paljudest kõrgpunktidest. Koos kogenud bassimängija Bjorn Kjellemyriga moodustasid nad väga soliidse ja paindliku rütmisektsiooni.

Mis puutub Mike Sterni endasse, siis see mees saaks vist kinnisilmi improviseerida ükskõik milliste harmooniliste järgnevuste saatel, kuigi, jah, Allan Holdsworth ta siiski pole… Esimest korda tutvusin tema mängustiiliga Jens Johanssoni plaadil “Fission”, kus ta oli ametis koos teise jazz-fusion’i kitarrikuulsuse Frank Gambaliga, et täita Johanssoni ülikeerukad kompositsioonid maitsekate soolodega selleks ette nähtud kohtades. Pärast nägin teda esinemas oma bändiga “Jazzkaarel”  2001. aasta (etteaste oli samuti väga hea) ja nüüd siis kõnealune “Magma”.

Meistrit oli üsna põnev mitte ainult kuulata vaid ka jälgida. Kord jooksis ta maestro Hoffi juurde ja kukkus talle midagi energiliselt seletama, katkestamata hetkekski enda mängu (muide, Hoff ei katkestanud enda oma kah). Siis äkki hakkas ta tegema eitavaid pearaputusi, nagu poleks ta millegagi rahul – ei sound’iga, ei sellega, kuidas ta ise ja tema bändikaaslased mängivad! Iga kord, kui ta vahetas nendega paar lauset, olid viimastel näod naerul (ju siis nendel mingi eriline klapp seal laval oli). Kord (trompeti või klaveri soolo ajal, kui Stern ise parasjagu ei mänginud) hakkas ta ilmses segaduses noodipuldil sorteerima oma noote – pani ühe lehe sinna, siis tõstis teise jälle tänna. Korraks tekkis isegi tunne, et ta ei leiagi seda kõige vajalikumat ja tähtsamat lehte ning midagi jääb katki. Kuid iga kord, kui ta puudutas oma pilli, tuli sellest ainult seda õiget värki. Olgu see siis improvisatsioon või väljakirjutatud partii.

Tõsi, loo algfaasis kõlas tema esimene improvisatsiooniline lõik pisut hämaralt ja mitte eriti veenvalt, kuid üsna pea hakkas kõik laabuma, nagu oligi oodata. Ainus, mis minus erilist eufooriat esile ei kutsu, on fakt, et Stern eelistab suuremal või vähemal määral ühte ja sama kitarriefekti (chorus’t) peaaegu kõikide oma soolode puhul.

Igatahes nii suure ja tehniliselt väga nõudliku teose esitus on ju pillimeestele päris kõva pähkel, samuti publikule säärase pähkli seedimine. Kuid pikk ja vaimustunud aplaus andis kontserdi lõpus mõista, et vähemalt meie publik sai oma “seedimisülesandega” hakkama.

Tuli ka lisalugu, paraku siiski vaid üksainus. Kipun arvama, et see pärines Mike Sterni sulest, ent kuna suhtlemine saaliga oli sel kontserdil minimaalne (see piirdus vaid Jan Hoffi poolse põgusa muusikute tutvustamisega kohe pärast põhikava esitamist), siis võin ehk ka eksida. Kuuldud lisapala oli pisut funky’likum ja rokilikum ning mõjus kontsertnumbrina pärast hiiglaslikku “Magmat” väga efektse maiuspalana, millele viitas ka tormiline aplaus. Publik, kaasa arvatud mina, oleks kindlasti tahtnud saada veel paar sellist “kommi”, kuid seekord jäime nendest ilma – ju siis järgmine festivali esineja juba koputas lavatagusele uksele.

Jään põnevusega ootama, millal “Magma” stuudioversioon jõuab plaadile. Luban, et ostan selle jalamaid! Kuid esialgu piirdun hea meelega Mike Sterni viimase albumiga “Who Let The Cats Out?”, mille ostsin pärast kontserti sealtsamast teatri fuajeest. Läksingi pärast kontserti seda koju kuulama.

Millegipärast on meie hariduses juba üle poole sajandi juurdunud tõdemus, et muusikaõpetus on eesti kultuuris midagi hästi kõrvalist, tähtsusetut ja marginaalset. Ühest tunnist nädalas (kas te kujutate ette matemaatika, füüsika jms õpetamist selles režiimis?) peaks täiesti piisama selleks, et sirguksid omasoodu uued Pärdid, Tormised, Tüürid, Kaljusted ja Rannapid. Ollakse veendunud, et see kõik juhtub ladusalt justkui iseenesest, hariduspoliitikast ja vähegi adekvaatsest mõtlemisest sõltumata.

Aga räägime siis juba adekvaatsest mõtlemisest – kas kõik haridusprogrammide otsustajad-tegijad on siis pimedad või kurdid, et nad ei näe ega kuule, et üks muusikatund nädalas on sisuliselt mitte miski? Mitte ükski meie hariduselu korraldavatest funktsionääridest ilmselt ei pahandaks, kui muusikaharidus kui selline kaoks sootuks. Sellega tahan ma öelda, et Leivategija probleemiasetus on küll (antud tingimustes) õige, ent lähenetud tundub olevat siiski valest otsast.

Ja see argument, et “mahuka muusikaloo materjaliga peletab noore inimese muusikatunnist eemale”, ei kannata minu arvates mitte mingit kriitikat tingimustes, kus muusikaõpetaja ei oska (või oma inertsusest isegi ei taha) teha õpetatavast endale sobivat valikut. Mulle tundub, et kui üldhariduskoolide muusikaõpetaja on situatsioonis, kus ta näeb uut (või ka vana) muusikaõpikut ning juurdleb, kuidas see kõik õpilastele “pähe taguda”, siis on midagi väga valesti.

Võib-olla ongi meie muusikahariduses midagi väga valesti, võib-olla saab tõeks ka see, et meie kui “laulurahva” laulupeod muutuvad edaspidi tõesti ainult virtuaalseteks. Ainult et kõik on ju meie endi kätes – ka Pärt, Tormis ja Tüür käisid ju kunagi esimeses klassis. Ja said muusikaõpetust. Aga millist toona, ja millist nüüdses visioonis?

Tean mitmeid tuttavaid, kes sätivad oma puhkuse ja välisreisid selle järgi, et juuli lõpus saaks kindlasti Viljandis olla. Tundub, et juba sealtkaudu pakub Viljandi festival meie pärimusest võõrandunud kaasajal just sedasama mõnu ja turvatunnet pidevast kordumisest, taastulemisest ja üksteisega koosolemisest, mida ka paljud agraarse eluviisiga seotud pühad on endas kätkenud.

Teadlikult või alateadlikult on ka korraldajad vist sellest aru saanud. Mulle meeldib, et palju sellest, mis kõlab folgil, tekitab otseseid seoseid eelmiste festivalidega. Arvan, et pärimusmuusika festivali jaoks on ühtedesse nähtustesse süvitsi minek sümpaatsem ja sobivam tee rõhutatult uue pakkumise asemel.

Nii pakkus ka seekordne festival rõõmu varasemast tuttavate mõttelõngade ja mõtteradade lahtihargnemisest ja neil uuesti käimisest: mitmed laulud sai taas meelde tuletatud, tantsud uuesti läbi tantsitud ja tuttavad, keda võib-olla aasta otsa ei ole näinud, üle nähtud.

Eraldi elamusi Kanadast ja Skandinaaviast

Muusikalisest poolest pakkusid mulle seekord kõige eredamaid elamusi kanada ja soome-norra ansamblid. Kanada Quebeci osariigi pärimusmuusikat esitav trio Genticorum võlus oma hea tunnetuse, viimistletud esituse ja ka lihtsalt muheda olemisega. See oli hiilgav jätk kaks aastat tagasi Viljandi folki külastanud Anne Ledermanile, kelle esinemine kujunes suurele osale eesti publikust esimeseks sissevaateks sellele Põhja-Ameerika prantsuskeelse osa äärmiselt omanäolisele ja rikkale pärimuskultuurile.

Nii nagu Ledermani kavas domineerisid ka Genticorumi etteastes ühelt poolt iiri-šoti ja teiselt prantsuse pärimusmuusika traditsioonid. Ansambli hingeks oli kahtlemata viiulimängija Pascal Gemme, kes Quebeci viiuldajate kombel saatis oma mängu jalgadel esitatava rütmiga. Just too veidi stepptantsu meenutav rütmisaade on see, mis annab Quebeci muusikale eripärase ja ainuomase hõngu, sest sellist mängustiili ei leidu kusagil mujal. Äärmiselt võluv oli ka ansambli prantsuskeelsete laulude esitus, mis oli väljendusjõult ja esitustäpsuselt kindlasti Quebeci tuntumate pärimusmuusika ansamblite vääriline. Huvitaval kombel sisaldab ka Quebeci laulutraditsioon meile tuttavat eeslaulu ja koori vaheldumist, ainult et siin eristuvad lõigud pikkuselt üksteisest üsna palju ja korduslik struktuurgi on üksjagu keerulisem.

Teiseks folgi tippelamuseks kujunes soome-norra ansambel Frigg. Sellist tulevärki, mida pakkusid ansambli viis viiuldajat, kuuleb harva. Samuti sellist ühistunnetust ja esitustäpsust: kogu ansambel solistide ja saateansambliga näis hingavat ühes rütmis, kusjuures seda ka kõikvõimalike taktimõõdu vahelduste, kapriissemate kulgemiste ja ülimalt virtuoossete lõikude ajal. Friggi kava andis sissevaate nii soome-norra instrumentaalsesse rahvamuusikasse kui ka nende kahe traditsiooni pinnalt võrsunud ühistunnetusse, sest lisaks pärimusmuusikale kõlas ansambli esituses ka äärmiselt võluvat traditsiooni vaimus loodud omaloomingut. Lugude seaded olid samuti väga maitsekad ja fantaasiarikkad.

Omaette elamus oli ka see, kuidas seda kõike ette kanti – Friggi esituses oli pöörast vaimustust ja naudingut pillimängust ja lavalolemisest. Ansambli ühest juhtfiguurist Esko Järveläst hoovas mingit harukordset metsikust ja hullust, mis nakatas, vaimustas ja innustas nii lavalolijaid kui publikut.

Rõõm oli näha, et kübeke sellest pöörasusest jäi ka Eestis võrsuvasse rahvamuusikasse. Seekordne etnolaagri pillimängijaskond, kes astus üles koos Friggiga, üllatas meeldivalt oma tehnilise suutlikkuse ja tunnetuse osas.

Süvenemine oma päritolukultuuri

Pärimusmuusika loogika kohaselt ei piirdunud folgi kõige eredamad elamused sugugi mitte ainult lavalaudadel pakutuga. Nii nagu varasematel aastatel pakkus ka seekordne festival vaimustavaid hetki “Tegelaste toa” spontaansetel jam session’itel. Ja seal hiilgasid suures osas needsamad mängijad, kes juba lavalt meelde jäid. Jäi üle ainult imetleda Pascal Gemme’i ja Esko Järvelä ammendamatut hoogu, mida jätkus laupäeva ööst hommiku kella seitsmeni välja. Et instrumentaalne pärimusmuusika on oma loomuselt äärmiselt kosmopoliitne nähtus, sai taas kord kinnitust asjaolust, et pillimängijate ringis oli ülaltoodud maadele lisaks ka rootslasi, eestlasi, portugallasi ja teisi, kes leidsid omavahelise ühisosa kiiresti ja valutult. Ja paradoksaalsel kombel tundus see ühisosa rajanevat iseenda pärimuskultuuri põhjalikule tundmisele.

Sest süvenemine ja sügavuti minek oma päritolukultuuri tundub olevatki vahest hea rahvamuusiku üks olulisemaid eeldusi. Nii on Pascal Gemme’i ja Esko Järvelä puhul tegemist mitmenda põlve rahvamuusikutega – Järvelä on lausa soome legendaarsemaid pelimann’ide suguvõsasid. Selline päritolu ja taust on kahtlemata suur privileeg ja kui sellele lisandub veel pühendumus ja teadlikkus, siis ei ole vähemalt ülaltoodud kultuuride puhul nende elujõulisuse pärast vist vaja muretseda.

Samas on ka rahvamuusikas selgelt tunda sedasama pinnapealse üleilmastumise survet, mis kummitab nii paljudel elualadel. Pascali sõnul piirdub suur osa noori oma pärimusmuusika tundmaõppimisel üksnes väikse osaga, minnes tihtipeale üle näiteks iiri ja rootsi traditsiooni juurde. Selle tulemusena õpitakse tundma aga üksnes pinnapealset osa kõigist neist traditsioonidest. Pascali sõnul tegi ta teadliku valiku – jääda üksnes oma traditsiooni juurde, mis on tema sõnul piisavalt suur ja rikas, et pühendada sellele terve muusikukarjäär.

Huvitaval kombel on see mõttekäik väga sarnane Veljo Tormise küllaltki karmide ja intrigeerivate seisukohtadega regilaulu osas – sügavuti minekut ühe rahvamuusika traditsiooni raames ei saa millegagi asendada. Seosed ja sillad muude traditsioonidega mõjuvad veenvalt üksnes sellisele põhjalikkusele rajanedes. Ma arvan, et folgi kõige eredamad kontserdid tõestasid seda seisukohta veenvalt.

ERSO peadirigendi maestro Nikolai Aleksejevi kohta on päris täpselt öeldud, et ta on traditsioonidele toetuv aristokraat. Eelmise hooaja avakontserdi kohta võib tõepoolest nii öelda. Tuletame meelde, et siis oli avateoseks traditsiooniline Heino Elleri “Koit” ja Rahmaninovi I klaverikontserdile järgnes Šostakovitši VI sümfoonia. Võib ju öelda, et see oli traditsiooniliselt aristokraatlik sümfoonilise hooaja avalöök.

Tänavune programm oli ootamatult palju kaldu klaverisse: Rahmaninovi II kontsert ja Raveli Klaverikontsert vasakule käele ning sama autori balletisüit nr 2 ”Daphnis ja Chloë”. Seekord oli hüljatud üks kena, tänaseni kehtinud traditsioon, et avakontsert algab eesti autori helitööga, milleks ülekaalukalt on seni olnud Elleri “Koit”, aga viimastel aastatel ka Tormise või Tambergi teosed. Sel aastal siis sedasi – ei tea, miks?

Pea kogu õhtu oli “areenil” kontserdi peategelase rollis vene tänapäeva tipp-pianist Nikolai Luganski. Avakontserdi kavavalikut põhjendas peadirigent Nikolai Aleksejev Eesti Raadiole antud intervjuus järgmiselt: “Soovisin ilmtingimata Eestisse tuua pianist Nikolai Luganski ja just nimelt Rahmaninovi Teise kontserdiga, sest pean teda maailma parimaks Rahmaninovi mängijaks. Tema aga soovis esitada Raveli Klaverikontserti vasakule käele ja nii me kokku leppisimegi.”

Nikolai Luganski on meile tuttav festivalilt “Klaver 2004” ja tõepoolest on ta maailmas väga kõrge reitinguga pianist. Piisab ehk teadmisest, et 2001. aastal avas ta Londonis kontserdihooaja, aastal 2003 Pariisis ja tänavu siis Tallinnas. Paljude konkursivõitude, nende hulgas Tšaikovski 1994, ja muude auhindade hulgas on ta Tambovi maakonna Ivankovo linnakese aukodanik ning peab seda eriti austavaks tiitliks, kuna selles linnakeses on Sergei Rahmaninovi muuseum. Aastatel 1890–1917 oli Ivankovo Rahmaninovi suveresidents ja 1982 avati seal majamuuseum, mis on tuntuks saanud suurte Rahmaninovi pidustustega üle maailma.

Veel on ehk huvitav teada, et pianist Luganski on 1988. aastast tänaseni esinenud koos 151 dirigendiga ning selles loetelus esinevad ka Neeme Järvi ja Arvo Volmeri nimi. Fikseeritud on samuti iga dirigendi juures esinemiskordade arv ja siin juhivad “edetabelit” Mihhail Pletnjov (39), Vladimir Fedossejev (30) ja Jevgeni Svetlanov (22). Kõige selle kõrval tuleb aga kõrgeimana väärtustada Luganski õpetaja Tatjana Nikolajeva hinnangut, et Luganski näol on tegemist “suure järgmisega” vene pianismikorüfeede reas – ennustus, mis tundub küll olevat täide läinud.

Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2 c-moll op. 18 on kindlasti maailma populaarseimate kontsertide esireas ja on üks nendest, mis kõlab kuulajate kõrvus tõenäoliselt juba enne selle esitust. Nikolai Luganski ettekandes torkas juba sissejuhatavates akordides kõrva väga meisterlikult diferentseeritud kõla ning ootamatult võimsalt ja mahlakalt kõlav peateema orkestrilt. Luganski üldine Rahmaninovi-tõlgendus oli hästi meeldivalt karge ja dramaturgiliselt väga veenev, rääkimata virtuooslikust üleolekust tekstist.

Suurte meistrite saatmine pole teatavasti just kerge ülesanne, ent seekord oli väga hästi kuulda ERSO ja maestro Aleksejevi motiveeritus anda endast parim, et olla pianistile võrdväärne partner. Ja see õnnestus, ma arvan, sajaprotsendiliselt. Nikolai Aleksejev, muide, toonitas jutuajamises siinkirjutajaga eraldi sellesügisese ERSO erilist motiveeritust ja värskust, tuues esile oma üllatuse esimeses proovis. Nimelt olevat ta saabunud Tallinna magamata öö järel ning otsustanud, et ta teeb esimese proovi kergemalt ja lühemalt, et siis ennast välja puhata ning keskenduda teisele proovile. Ent alustanud tööd, tundis ta orkestri poolt äkki sellist innustust ja hasarti, et unustas magamata öö ja “ärkas” alles siis, kui talle öeldi, et prooviaeg on nüüd lõppenud.

Selle hooaja avakontserdi tulemus on veelkordne tõestus asjaolule, et me üldse veel ei tea, kus on ERSO kunstiline “lagi” või milleks on kooslus võimeline, kui ta saaks pühenduda oma põhitööle. Igatahes Rahmaninovi Teine kontsert ületas seekord selle ettekujutuse piirid kõigis aspektides. Pilgeni täis saal võttis esituse vastu auga välja teenitud ovatsioonidega ja lisapalaks esitas Luganski Rahmaninovi Prelüüdi gis-moll op. 32 nr 12.

Pärast vaheaega jätkas Luganski oma tegevust ainult vasaku käega Raveli Kontserdi D-duur erakordselt kõrgetasemelise esitusega. Kui Ravel on öelnud, et ta soovis kirjutada Kontserdi vasakule käele nii, et see kõlaliselt mitte millegi poolest ei erineks “kahe käe” kontsertidest, siis minu kogemustest lähtudes oli Luganski ja ERSO esitus esmakordne, kus ma tõepoolest seda nii ka tajusin. Veel enam kui Rahmaninovi kontserdis oli siin tunda Luganski erakordset dramaturgi-meisterlikkust – ka siin ei ole ma kuulnud talle võrdväärset esitust. Selle dramaturgia lõppfaasi juhtiv kadents oli aga hoopis vapustav ja, ilma eputamata, jääb mulle aastateks selle teose ettekande meisterlikkuse etaloniks. Niimoodi siis avas üks mees – pianist Nikolai Luganski – kaks hooaega kahe kontserdiga ühes pakendis.

Maurice Raveli Süit nr 2 koreograafilisest sümfooniast “Daphnis ja Chloë” on ju üks päris efektselt värviline suure orkestri teos ning selle ettekande puhul ei saa küll midagi ette heita ei ERSO-le ega tema peadirigendile, kuid tahes-tahtmata jäi see eelnenud klaverikontsertide esituse varju. See mõjus tegelikult mõnusa pingelangusena, Paani ja Syrinxi pantomiimina, millele järgnev tantsurõõmgi tundus pärastlõunase puhkusena.

ERSO hooaja avakontsert oli võimas, selle baasilt loodame uusi eneseületamisi, kuniks jätkub jõudu.