fs

Otse loodusest tulevad uudised ja arvud ei suuda enam kedagi üllatada. Septembris saabus teade, et sel aastal vähenes arktilise jääkatte suvelõpu miinimum rohkem kui viielt miljonilt ruutkilomeetrilt neljale miljonile ehk aastaga on peaaegu veerand jääd vähem. Juba räägitakse, et suvine Arktika võib jäävabaks muutuda paarikümne aasta jooksul. Lisaks avanes sel aastal legendaarne Loodeväil ehk otsetee Atlandi ookeanilt Vaiksesse ookeani, aga see pälvis meedias üldjuhul ainult uudisnupu jagu tähelepanu.

Kuidas kliimamuutus mõjutab Eestit? Hinnangud merevee taseme tõusu kohta lähevad üha lennukamaks, jutt on juba paarist meetrist sajandi jooksul. See tähendab näiteks suure osa Pärnu mahajätmist või siis kaitsmist saja aasta jooksul. Suved lähevad soojemaks, mis tõstab jahutuskulusid, ning ka talved lähevad soojemaks, mis vähendab küttekulusid, nii et selles osas oleme tõenäoselt nullis või isegi plussis. Aga erinevalt füüsilistest mõjudest võivad poliitilised olla suuremadki. Pole välistatud, et sõlmitakse rahvusvaheline (mitte tingimata ülemaailmne, vaid nt Euroopa Liidu, Aafrika ja Lõuna-Ameerika) kokkulepe, mis võtabki eesmärgiks fossiilkütustelt ülemineku 20–25 aasta jooksul. Sel juhul me lihtsalt peame muutma oma energiakasutust või vastasel korral jääma oma liitlastele igavesti selgitama Eesti omapära ja seda, miks me ei saa ilma kivi põletamata elada.

Teine väitlus, mis kipub ka ühele poole ära kalduma, on naftatipu teema. Eelmise aasta novembris kogunes Colorados kinniste uste taga Hedbergi konverents, millest võtsid osa maailma suurimate era- ja riiklike naftafirmade spetsialistid ja kuhu ajakirjanikke ei lastud. Eesmärgiks oli lõpuks aru saada, kui suured naftavarud ikkagi maailmas on ja kui palju on realistlik kasutatavat naftat veel leida. Ray Leonard, üks konverentsil osalenutest, kes töötab praegu Kuveidi energiafirmas, aga on tegelenud ka Jukoses Lääne-Siberi maardlatega, avaldas mõningad järeldused. Kõige tugevam arusaam oli, et avastada on umbes 250 miljardit barrelit naftat, mitte 650 miljardit, nagu siiani on arvanud autoriteetne USGS (US Geological Survey). Olemasolevates maardlates on reserve pigem 500 miljardit kui USGS pakutud 612 miljardit barrelit. Niisiis, praeguse tarbimise juures (ca 30 miljardit barrelit aastas), jätkub Hedbergi konverentsil osalenute arvates naftat umbes 25 aastaks. See number erineb suuresti ilusatest muinasjuttudest, mis räägivad veel vähemalt 50 või isegi 100 aastat kestvast naftaajastust.

Aga kuidas on meil Eestis, mis asub samuti planeedil nimega Maa? Olen juba paari aasta eest osutanud naftahinna ja Eestist raha väljavoolamise seosele. Seos on laias laastus selline, et kui toornafta maailmaturu hind tõuseb 5 dollarit, siis läheb Eestist välja miljard krooni ja seda eelkõige Venemaale, kust meie põletatav nafta peamiselt pärineb. Milline on Eesti sõltuvus naftast –on see miljoni dollari (või hoopis barreli) küsimus? Järgmise aasta riigieelarve menetlemisel katsuks selles pisutki selgusele jõuda. Muidu on nii, et riigieelarve aina kasvab, aga suur osa tõusust võib minna riigiaparaadi käigushoidmiseks vajaliku nafta sisseostmiseks. Mis oleks, kui vähendaks riigitöötajate ringivuramist näiteks tõhusa videokonverentsi tehnika sisseseadmise ja kasutamisega?

Veel autodest, kuna me armastame neid tõepoolest väga. Teeme lihtsa ja hüpoteetilise arvutuse riigi autode kohta. Oletame, et riik maksab kinni 10 000 auto kasutamise ja igaüks neist sõidab keskmiselt 20 000 kilomeetrit aastas, kokku seega 200 miljonit kilomeetrit. Kui vahetada see autopark tasapisi välja säästlike diiselmootoritega autode vastu, mis võtavad keskmiselt 5-6 liitrit 100 km kohta, võib kindlasti kokku hoida ca 2 liitrit kütust 100 km kohta. Rahasse ümber pandult oleks see tänastes hindades ca 300 miljonit krooni – rahaline kokkuhoid ja väiksem CO² saaste korraga.

Meie president rääkis ÜROs ka Eesti eest ning ütles, et primaarenergia tarbimine on vähenenud. Ilmselt mõtles ta seda ühe SKT krooni kohta, sest minu teada pole viimastel aastatel küll Narva jaamades vähem kivi ahju aetud ega ole märgata autode arvu vähenemist Eesti teedel. Kuna SKT kasv põhineb eelkõige sisselaenatud rahal, mitte tootmisel ja ekspordil, siis võib ilmselt väita, et ühiskond pole efektiivsemaks muutunud.

Ma loodan, et kliimamuutuse ja naftatipu reaalsus jõuab Eestisse pigem varem kui hiljem ja et siis tõepoolest kogu ühiskonnana mõeldaks ja tegutsetaks nii, et üleminek uude, teistsugusesse ja võib-olla päris mõnusasse (vähem sebivasse ja stressivabamasse) ühiskonda oleks teadlik, mingilgi määral plaanipärane ja võimaluste piires sujuv. Kõige parem algus oleks näiteks presidendi sõnum oma rahvale asjade seisust ning suunaandmine edasiseks elukorralduseks.

Või peaksime alustama küsimusest – kuidas me ikkagi tahame elada? Me ei ole seda küsimust ju tegelikult esitanud peaaegu kakskümmend aastat. Tollal me ei küsinudki, vaid pigem teadsime tolles hetkes õigeid vastuseid: tahame elada vabana ning lääne moodi külluses. Aga kui küsiksime nüüd, millised oleksid vastused? Võib-olla sisaldaksid need õnne mõistet, mis viimasel ajal on isegi n-ö tõsisesse meediasse jõudnud. Aga kas õnn peitub näiteks nafta ja põlevkivi põletamises? USA ühiskonna enamus on oma valikute läbi vastanud sellele küsimusele jaatavalt ning sellest tulenevalt püüab õnne allikaid võimalikult palju oma valduses hoida.

Aga võib ka teisiti küsida. kuidas saada rohkem õnne vähima energiakuluga? See pisut turumajanduslikult sõnastatud küsimus võiks saada lähiaja rahvuslike arutelude teemaks. Ja ma olen veendunud, et vastused on meil juba olemas, kui ainult võtame aega ja julgust selle nurga alt mõelda.

 Räägin kultuurist. Sõnast „kultuur” ja selle sisu igapäevasest tõlgendusest, tähendusest igale inimesele. Uuringust selgus, et tavaelus ei tunnetanud küsitletud inimesed üldjuhul kultuuri kui niisuguse tähtsust või mõju oma argielule. Niipea aga, kui kultuuri mõiste kirjutati lahti, täpsustati seda sisuliselt, nimetades sõnu „teater”, „kunst”, „arhitektuur”, „sport”, „muuseumid” jne, tundsid paljud vastajad, et kogu nende elu seisnebki kultuuris.

 Üks, mis seda situatsiooni kindlasti selgitab, on kultuuri mõiste kõikehaaravus. Mõiste hõlmab endas suurel hulgal omavahel vaid kaudselt seotud aspekte, selle alla liigendatakse nii vaimne kui kehaline areng, see, mida näeme ja hindame täna ja mille mõjusid tunnetame alles aastasadade pärast. Kultuurielu on täis emotsioone ja see tagabki meie kestmise, annab jõudu olelusvõitluseks. Emotsioonidest üksi aga ei piisa.

Eelarve vaatab nii kultuuri sisu kui vormi

 Üldine arvamus on, et kultuur tekib ise, eimillestki. Nii see paraku ei ole. Kultuur algab inimestest, loost, legendidest, loomingulisest inspiratsioonist, entusiasmist ja, kui tahate, ka fanatismist. Kultuur vajab alust, struktuuri, millele toetuda. Selleks on erinevad kultuuriinstitutsioonid: teatrid, kontsertorganisatsioonid, muuseumid, rahvamajad ja muud kultuuriasutused. Ühelt poolt on olulised nende ehitiste seinad, katused, põrandad ja tehniline baas, kuid veelgi olulisem on sisu. Kõik see vajab raha. Kolmveerand (73,4%) järgmise aasta kultuuriministeeriumi eelarvest ongi ette nähtud väärtkultuurile: tegijatele ja institutsioonidele arhitektuuri, kirjanduse, kunsti, muinsuskaitse, muuseumide, muusika, raamatukogude, rahvakultuuri ja teatri valdkonnas.

 Kõike seda haldab ja korraldab üle 4000 kultuuritöötaja, kes saavad palka riigieelarvest. Eelmise aastaga võrreldes tõuseb kõrgharidusega kultuuritöötaja palk 2008. aastal keskmiselt kuni 16%, jõudes ligi 13 000-kroonise palgani, mis on tegelikult kõrgem Eesti prognoositavast keskmisest palgast järgmisel aastal. Kultuuri elutööpreemiad tõusevad järgmisel aastal miljonile kroonile. Lisaks on endiselt olemas kultuuriministri stipendiumid, mis on suunatud peamiselt õpinguteks ja enesetäiendamiseks väljaspool Eestit, neid on eelarves 720 000 krooni eest.

Süsteemis tegutsevad asjatundjad

 Suure osa Kultuuriministeeriumi eelarve tõusust hõlmab Eesti Kultuurkapitali eelarve kasv, toetusi jaotavad sealt valdkondade spetsialistid ise. Kultuurkapitali eelarve on eeloleval aastal üle 440 miljoni krooni. Lisaks kultuuriürituste, erinevate projektide toetusteks ja loovisikutele stipendiumiteks makstavale rahale (163 miljonit krooni) saab kultuurkapitali toel alguse Eesti Rahva Muuseumi projekteerimine ja ehitus, see on liialdamata üks selle sajandi suurimaid kultuuriehitisi.

 Asjatundjate kaasamisel on tähtsaks sammuks kaunite kunstide nõukoja taaselustamine. Loomeliitude esindajaist kokku kutsutud nõukoja eesmärk on tuua Kultuuriministeeriumisse loomeliitude meeleolusid, vajadusi ja soove ning koostöös ministeeriumiga muredele lahendus leida.

Vahendatud kultuur

 Järgmine aasta on Eesti Vabariigi jaoks tähtis aasta, sest just 2008. aastal tähistame oma riigi 90. aastapäeva. On oluline ja hea, et tervet seda aastat kannavad tegelikult kultuurisündmused, viies omariikluse ideed igasse Eestimaa kaugemassegi nurka. See põhimõte kehtib nii meie riigis sees kui ka riigist väljas – Eesti kultuur peab jõudma kaugemale. Kultuuriministeeriumi kaudu on initsieeritud erinevaid sündmusi selle tähtsa aasta raames ligi 70 miljoni krooni eest.

 Kultuur on ühendavaks lüliks erinevate rahvuste ja tavade vahel, sageli algab just kultuurisuhetest riikidevaheline laiem mõistmine ja koostöö. Kultuuriesindajad nii Prantsusmaal, Suurbritannias, Euroopa Liidu juures, Saksamaal ja uue algatusena ka Soomes annavad meie kultuuri ja Eesti Vabariigi arengule tõuke, mida saame hinnata alles aastate pärast.

 Kultuuriekspordist kõneledes on hea korraks meelde tuletada Eesti edu Göteborgi messil, see oli kindel märk huvist Eesti kultuuri ja kirjanduse vastu väljaspool Eestit. Seetõttu tuleks senisest suuremat tähelepanu pöörata meie väärtkirjanduse tõlkimisele erinevatesse maailma keeltesse, et teisi rahvaid nii meie kultuuriga tuttavamaks teha.

Omamoodi kultuurivahendaja on kahtlemata ka meedia ja Eesti kontekstis eriti meie rahvusringhääling. Eesti Rahvusringhäälingule on järgmise aasta eelarves planeeritud 337 miljonit krooni, millega tagatakse paljude ühiskonnagruppide infovajaduse rahuldamine. Järgmisel aastal on siin peamine rahvustelevisiooni teise kanali ettevalmistamine, mis oma multikultuurse programmiga peaks saama televaatajate jaoks äärmiselt huvitavaks. Mis on veel eriti oluline, kaua oodatud kultuuriuudised jõuavad kultuuriministeeriumi initsiatiivil ja heas koostöös rahvusringhäälinguga eetrisse juba käesoleva aasta novembris.

Kokkuvõttes on järgmine aasta kultuurivaldkonnale ja -tegijatele siiski üsna hea. Kultuuriministeeriumi eestvõttel on järgmisel aastal tulemas rida olulisi kultuuripoliitilisi algatusi ja peagi avaneva Euroopa Liidu uue struktuurfondide perioodi vältel on eelarvele tulemas lisaks märkimisväärsed summad Euroopa Liidu fondidest. Siinkohal kutsun kõiki kultuuritegijaid üles aktiivset huvi tundma struktuurivahendite võimaluste vastu, et nii Eesti kultuuriellu veelgi rohkem rahalisi vahendeid tuua.

Ja päris lõpuks tahaksin lükata ümber ühe müüdi, mis püüdlikult korrutab, et spordi valdkond on rahastatud rikkalikumalt kui väärtkultuur. Numbrid kõnelevad aga enda eest ise. Siin nad on. Kultuuriministeeriumi eelarve jaguneb valdkondade vahel järgmiselt: 73,4% eelarvest on kindel toetus kultuurivaldkonnale, 16% vahenditest suunatakse meediale ja vaid 10% kehakultuuri ja spordi toetuseks.

Eesti ajalooteaduse grand old lady, ajaloodoktor Ea Janseni (1921–2005) postuumselt ilmunud monograafia „Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda” (Eesti Ajalooarhiiv, 2007) kujutab endast põhjalikku kokkuvõtet tema aastakümnete-pikkusest pühendumusest XIX sajandi Eesti kultuuri- ja sotsiaalajaloole. Ta ise on varemalt selle perioodi põhisisu lühidalt kokku võtnud lausesse: see „on võõraste valitsetud maa põlatud talurahvaseisuse omanäoliseks rahvuseks saamise ja teiste Euroopa haritud rahvaste sekka astumise lugu” (Sakala 22. III 2003). Kõnealust teemat on eesti ajaloolased, sh Ea Jansen ise, siiani üldjuhul käsitlenud rahvuskoosluse kujunemise vaatenurgast; oma viimaseks jäänud raamatus vaatleb ta seda aga eeskätt kodanikuühiskonna kujunemise aspektist.

Kodanikuühiskonna väljendus, kujundaja ja organ on avalikkus. XIX sajandi teisel poolel arenes ka siinmail „traditsioonilisest rahvakultuurist radikaalse intelligentsi mõjul ja modernse kommunikatsiooni tingimustes uus poliitiline kultuur oma organisatsioonivormide ja praktikaga” (lk 19). Ea Janseni huvikeskmes on uued koosteotsemise ja vastastikuse mõjutamise vormid ning tavaliste inimeste järjest elavam osalemine avalikus elus seltside ja ajakirjanduse kaudu kasvava sotsiaalse mobiilsuse mõjul. Teose esimeses pooles iseloomustatakse baltisaksa aadli, linnakodanike, literaatide ja talupoegade eluolu ja mõtteilma XIX sajandi algupoolel, käsitluse teises pooles langeb põhirõhk nende seisuste ümberkujunemisele sajandi viimastel kümnenditel, kui „isandavõim” asendus „rahavõimuga”.

Üheks kogu raamatut läbivaks teemaks on eestlaste ja baltisakslaste vahekord: nende „ühtsus ja lahknemus”. Autor püüab otsida vastust küsimustele, miks eestlased ei saksastunud, kas ja mis tingimustel oleks võinud saada teoks ühiste kodanikuühiskonna institutsioonide tekkimine ja selle alusel ühtse rahva väljakujunemine. Eestlaste rahvusliku identiteedi vahetamisele vastu töötanud tegurite seas nimetab ta keelelist eraldatust, „truudust oma päritolule”, herderlike ideede omaksvõttu, „sakslaste sageli tõrjuvat hoiakut”,  omakeelse kommunikatsioonivälja tõhusat laienemist.

Teisele küsimusele vastust otsides keerlevad autori argumendid liiga kõrge seisusebarjääri ja sellest tuleneva „mentaliteedikuristiku” ümber. Ta arvab, et sotsiaalse sarnastumise korral ehk olekski võinud sündida ühtne rahvas. Integratsioon ei olevat saanud teoks seetõttu, et autokraatlik süsteem oli jalus nii eestlastel kui ka baltisakslastel, kelle autonoomiat hakati XIX sajandil ikka rohkem kitsendama (lk 455). Seisusliku korra ja seisusliku mentaliteedi püsimises ehk teisisõnu baltisakslaste „ebapiisavas moderniseerumises” näib autor süüdistavat ennekõike tsaarivalitsuse tsentraliseerimis- ja venestuspoliitikat, mis ohustas nende identiteeti. Olulise põhjusena toob ta välja ka eestlaste madala kultuuritaseme. Maa põlisrahva „osasaamine euroopalikust elitaarkultuurist oli vähene”, neist polnud veel partnereid baltisaksa kihtidele ei majanduslikus ega ka kultuurilises mõttes (lk 459-460). Baltisakslaste „ebapiisava moderniseerumise” kirjutamine tsaarivalitsuse tsentraliseerimis- ja venestuspoliitika arvele ei tundu olevat piisavalt põhjendatud. Pigem olid nii tsaarivõimud kui baltisaksa eliit ühtviisi demokraatia ja eestlaste enesemääramise vastu ning käsitasid eestlasi etnograafilise materjalina, kes pole võimeline arenema kultuurrahvaks. Konkurents ja vastasseis nende jõudude vahel tekkis alles siis, kui päevakorda kerkis küsimus, kumb valitseb Balti provintse. Eestlasi ajendas ehitama oma rahvusühiskonda see, et neile „oli ette nähtud otsustamisõiguseta alamrahva roll” (Toomas Karjahärm). Kitsad olud ja diskrimineerimine ei võimaldanud sotsiaalsele tõusule pürgivail eestlastel, eeskätt haritlastel, leida endale väärilist rakendust. Ka Ea Jansen pole oma argumentatsioonis kuigivõrd järjekindel ning väidab teisal, et hoopiski „koloniaalvähemuse paratamatu hirm oma positsiooni pärast takistas Balti provintside sotsiaalsete ja rahvuslike suhete kainet hindamist” (lk 458) ja „baltisaksa kihid kaitsesid seisuslikku korda oma grupihuvides” (lk 404). Niisiis tulenes baltisakslaste klammerdumine oma aja ära elanud institutsioonide, seaduste jm külge nagu ka põlisrahvast alla suruv poliitika paratamatult nende püüust säilitada oma ülemvõim provintsides. Jansen näitab, et aadli siinse elanikkonna lõimumist takistav mõju toimis ka kirikuasutuste kaudu. Balti luteri kirik, mis võinuks saada saksa kõrgkihtide ja eesti talurahva ühendajaks, ei suutnud seda rolli täita aadli kontrollile allumise tõttu (lk 341). Tsaarivalitsuse sammud võimendasid vanameelsust, kuid ei tinginud seda. Baltisakslaste soovimatus loovutada oma positsioone ja eestlaste pürgimustele mitmesuguste tõkete seadmine tegid integratsiooni võimatuks. Selline oli ühiskonna arenguloogika.

Mitmes (ala-)peatükis peatub autor venestuspoliitikal ja selle kaksipidisel toimel eestlaste sotsiaal-kultuurilisele arengule. Negatiivse kõrval on Jansen söandanud (nagu ka oma varasemates töödes) osutada selle maa põlisrahva „moderniseerimist” ja edasijõudmist toetavale mõjule. Eesti talurahvas tervitas venestamiskampaania sisse juhatanud senaator Manasseini revisjoni ja kasutas aktiivselt avanenud võimalust edastada oma soove võimudele. Vene keele pealesurumine, mis avas tee Vene ülikoolidesse, kiirendas „märgatavalt” eesti haritlaskonna kujunemist. Viimased lootsid kasu lõigata tsentraliseerimisreformidest ja seisusliku korra laostumisest nende mõjul. Osalt nii ka läks. Näiteks alles kooli- , politsei- ja kohtureformi järel hakkas eestlastest riigiametnike arv jõudsalt kasvama. Suurenes eestlaste „enesetunnetus riigikodanikena” (lk 460) ja laienes seltsiliikumine.

Kõnealuse raamatu suur voorus on kahtlemata püüd haarata ühiskonda tervikuna ja kirjeldada tema liikmeskonda nende vastastikustes seostes. Ent ka kõige olulisemaid sotsiaalseid kihte ja nende mitmetähenduslikku osa ühiskonnas pole alati suudetud kujutada piisavalt mitmemõõtmeliselt. Kõige enam kummastust tekitas siinkirjutajas Ea Janseni püüd „rehabiliteerida” baltisaksa mõisnike käitumist ja tegemisi XIX sajandi esimesel poolel, mille tõttu ei joonistu viimaste kahetine roll välja küllaldase selgusega. Võib küll imetleda autori oskust näha toonases baltisaksa aadelkonnas uute suhtlusvormide, moodsate ideede, uue majandusliku käitumise jm võrseid, kuid toonasest mõisahärrast maalitud pilt annab tegelikkusest moonutava ettekujutuse. Kahtlen, kas enamik meie sel ajal elanud esivanemaist tunneksid raamatus loodud portree(de)s ära oma mõisahärra. Baltisakslaste eneserefleksioonile tuginedes ja lehekülgede kaupa näiteid tuues pärishärrade „headusest” ja „uuemeelsusest” (lk 47–60) pole autor loonud sugugi vähem ühekülgset ettekujutust mõisnikust, kui seda üritasid tekitada rahvusromantilised või nõukogudeaegsed kirjatükid. Ainult et värvid on teised. Talupoja-mõisniku suhete varjukülgi mainitakse möödaminnes või eituse vormis; rohket tähelepanu pühendatakse aga suhete positiivsetele aspektidele, mõisnike hariduslembusele ja humaansusele, kunstiharrastusele ja toetamisele, nende „teravalt kriitilisele hoiakule kohalike olude suhtes” ja ettevõtmistele talurahva heaolu nimel, nende seas populaarsust kogunud arusaamale teotöö kahjulikkusest ja palgatöö kasulikkusest. Ea Jansen kirjeldab pikemalt kahe heatahtliku ja sihiteadlikult tegutsenud suurpõllumehe/aadlipoliitiku tegemisi (Hellenurme omanik von Bruiningk ja Võisiku omanik von Bock), vastupidiseid omadusi evinute kohta ei too ta ühtki näidet. Ja see negatiivnegi, mis talupoegadele mõisniku poolt osaks sai, ei olevat tulenenud Balti mõisnike erilisest kasuahnusest või julmusest, vaid „süsteemist” (lk 54).

XIX sajandi sotsiaalse ja kultuurilise murrangu kirjeldamine ja mitmekülgne analüüs nõuab ajaloolaselt l
isaks paljule muule ka suurt lugemust ja uurijakogemust. Kahtlemata ei jäänud Ea Jansenil kummastki vajaka. Siinkohal tahaks lühidalt osutada vaid paarile eksitavale momendile. Näiteks väidab ta, et Euroopa ajalookirjandus kujutab talupoegkonda konservatiivsena, nii majanduslikus kui poliitilises mõttes (nt lk 290). Tegelikult ei evi niisugused käsitlused enam erilist kõlapinda juba paar aastakümmet, mõnel pool isegi kauem, hoopis vastupidi. Rõhutatakse talurahva enda „uuemeelsust” või vähemalt nende suutlikkust ja tahet uuendustega kaasa minna. Ja seda suunda näikse esindavat ka Ea Jansen ise, kes ei väsi toomast näiteid eesti talumeeste majandusliku ettevõtlikkuse ja mobiliseerumisvõime suuruse kohta. Samas hoiatab ta igati põhjendatult modernistliku mõtteviisi edu ülehindamise eest (lk 291). Näitena talupoegkonna „inertsi” ja alalhoidliku „maailmasuhtumise” kohta toob ta rentnike esiti umbuskliku hoiaku talude päriseksostmise suhtes. Ilmselt pole tegemist kõige õnnestunuma näitega, sest rohked arhiiviallikad räägivad sellest, et rentnike soov saada oma koha pärisperemeheks oli mitmel pool suur, eriti seal, kus polnud karta mõisnike „krutskeid” (kroonumõisates). Hirmu ostulepingu sõlmimise ees ei tekitanud selle „uudsus”, vaid, nagu Ea Jansen ka ise teisal märgib, rahapuudus (lk 292).

Ülaltoodud kriitilistele märkustele vaatama on kõnealuse raamatu näol tegemist hinnatava teosega, mille lugemist ei tee nauditavaks mitte üksnes autori erudeeritus vaid ka tema ladus sulg ja soojus, millega ta oma tegelastest kirjutab. Punase niidina läbib teost usk hariduse jõusse ja eestlaste arenguvõimesse, mis ülemöödunud sajandil tegi võimalikuks meie esivanemate „imepärase ärkamise” ja rahvuse tekke. Tahaks loota, et Ea Janseni kergesti haaratav, kuid ühtaegu teaduslikku täpsust esindav XIX sajandi „suurte muutuste ajastu” (lk 509) uus käsitlus  jõuab laia lugejaskonnani ja ärgitab paljusid juurdlema oma mineviku üle, nii nagu äratas siinkirjutajas koolipõlves sügavama huvi ajaloo vastu tema raamat „Carl Robert Jakobson muutuvas ajas” (Tallinn 1987).