fs

Praegu ei ole võimalik öelda, millised institutsioonid teostavad selles riigis kõrgemat poliitilist võimu. Veel mõni aeg tagasi oli võim justkui presidendi käes ja peaminister oli teisejärguline figuur. Nüüd näib kehtivat vastupidine, mistõttu on alust arvata, et tegelik võim Venemaal kuulub mingile grupeeringule, huntale, kes eelistab vastavalt vajadusele ühte või teist institutsiooni oma eestkõnelejana. See ei ole sama kui konstateerida lihtsalt fakti, et selle maa asjade üle tippotsustajatest vähemalt 70% on seotud eriteenistuste või sõjaväega, pidades Venemaad samal ajal demokraatlikul arenguteel olevaks riigiks. Olukord on paljuski ebamäärasem kui nõukogude ajal, mil sõjaväge ja eriteenistusi hoiti kommunistliku partei kõrgema juhtkonna kontrolli all, kasutades selleks avalikke võimumehhanisme.

Venemaa demokratiseerimine ja vastavate institutsioonide väljaarendamise protsess lõppes president Boriss Jeltsini poliitiliselt areenilt lahkumisega. Koos julgeolekupolkovnik Vladimir Putiniga tulid võimule pagunitega mehed jõuametkondadest. Sisuliselt tegid need ametkonnad 1998. aastal sama, mida oli püütud ebaõnnestunult teha 1991. aasta augustis, s.o võeti üle võim. Kui aktsepteerida arusaama, et Venemaal kehtib juba kümme aastat sõjaväeline diktatuur, kui analüüsi lähtepositsiooni, saavad selgemaks mitmed asjad.

Ajalugu sõjast sõjani

Võimu sõjaväelisusele osutab II maailmasõja võidu jätkuv ülistamine ja selle võtmine riikliku ideoloogia üheks põhialuseks. Kui ülejäänud sõjas osalenud riigid vaatavad suhteliselt emotsioonivabalt ligi 70 aasta tagustele sündmustele, näib idanaabri jaoks suur sõda äsja lõppenuna.

Ajalugu kulgekski justkui ühest sõjast teiseni, oleks nagu rivaalitsevate vastaste jõukatsumiste rida, kus ühe poole võit saab tähendada vaid teise kaotust. Samasuguse loogika järgi on need, kes 1990ndate alguses lasid NSVLil laguneda, reeturid, kes andsid käest vere hinnaga võidetud maa-alad. Nii saab paremini mõistetavaks intensiivne reageerimine sõja mälestusmärgi ümberpaigutamisele Tallinnas või suhtumine XX sajandi inimsusevastaste kuritegude toimepanemisse (nt Ukraina näljahäda, Poola ohvitseride massimõrv). Kõik, mis võib ohustada jõustruktuuride positsiooni ühiskonnas, tähendab riikluse õõnestamist.

Ei ole kerge ette kujutada olukorda, kus demokraatlik riik korraldab oma riigi ühe osa vastu täiemahulise sõja koos raskerelvade kasutamisega ja selle tulemuseks pole enneolematuid poliitilisi tagajärgi. Nii on aga mitmeid kordi tehtud Tšetšeenias ning juhtunu pole põhjustanud võimulolijate positsioonide nõrgenemist. Pigem vastupidi, niisugused aktsioonid on tugevdanud „võimuvertikaali”, andes sealsele huntale veelgi suurema mõjukuse.

Politiseeritud noorteliikumised on alati iseloomustanud imperialistlikke riike, sest järeltulevat põlvkonda vaadeldakse seal eelkõige tulevaste sõduritena. Nii nagu kurikuulus Hitlerjugend oli aktiivne natsi-Saksamaal, võime tänase Venemaa puhul sageli kuulda niisugustest noorteorganisatsioonidest nagu Naši, Molodaja Gvardija jt, mille liikmeid ühendab intensiivne ajupesu ning valmisolek osaleda ükskõik millises võimude tellitud provokatsioonis.

Väide, et Venemaal näib tavapärases mõistes majandustegevus, mis on poliitilistest mõjutustest puutumata, on kergelt öeldes vale. Võimul grupeeringuga vastuollu minek tähendab ettevõtjale kohe märgatavaid materiaalseid kaotusi ning äritegevuse lõppu. Piisab kui meenutada Jukose ja selle firma juhtkonna kurba saatust, samuti Gruusiast pärit veinide ja muude kaupade puhul ilmnenud „kvaliteediprobleeme”. Seda näitab ka praegu Venemaal aset leidev väljakuulutamata boikott Eesti kaupadele ja Eestisse registreeritud firmade mitmel viisil diskrimineerimine.

Venemaa suhtumine lääneriikidesse on olnud viimasel kümnel aastal varjamatult agressiivne. Dominantse motiivina on nii kohalikule elanikkonnale kui muule maailmale üha sisendatud arusaama, nagu oleks teised riigid Venemaad regulaarselt alandanud, mõnitanud ja mitte austanud (resp. mitte kartnud). Riik oleks justkui sõjaseisukorras, kus vaenlased igast küljest piiravad ning surmahaaret tugevdavad, meelitades muu hulgas üle jooksma reeturlikke liitlasi. Ainult selles võtmes on nähtud NATO laienemist endistesse sotsialistlikesse riikidesse ning mõnede maade soovi valida demokraatlik arengutee koos integreerumisega läände (Ukraina, Gruusia). Seetõttu peab Venemaa vajalikuks oma globaalsete sõjaliste ambitsioonide uuesti esiplaanile seadmist, põhjendades seda välismaalt lähtuva ohuga.

Reaalsus, mitte paanika

Pärast NSVLi lagunemist jäi uue Venemaa piiridest väljapoole arvukalt inimesi, keda hunta kasutab intensiivselt viienda kolonnina asukohamaade vastu. Lisaks sellele toetatakse majanduslikult ja sõjaliselt piiriäärsetes piirkondades separatistlikke liikumisi (Moldova, Gruusia). Niisuguse tegevuse kaudu tahetakse N Liidu iseseisvunud piirkondi destabiliseerida, hoida neid oma mõjusfääris ning võimalusel liita taastekkiva impeeriumiga. Samasugused püüdlused tulevad esile majanduse sfääris, kus äritegevuse varjus püüeldakse geopoliitiliste ja strateegiliste eesmärkide poole (nt Nordstreami projekt). Seni suhteliselt vaikselt kõlanud hoiatused Venemaa energiakandjate osakaalu suurendamise eest ei ole põhjendamatu paanika, vaid reaalsus. Lääne-Euroopa kasvav energeetiline sõltuvus sellest riigist on hukatuslike tagajärgedega, sest poliitilise ja majandusliku koostöö üldlevinud vormid ei toimi tänase Venemaa puhul tavapäraselt ning ütlevad üles Euroopa jaoks maksimaalselt ebasobival ajal.

Kõik eelöeldu tõestab, et viimase kümne aastaga on vabaduse ja demokraatia teel olnud maast kujunenud militaristlik riik, mille ambitsioonid on suunatud mõjusfääri ja territooriumi kasvatamisele. Kõik see saab toimuda vaid seetõttu, et poliitiline võim Venemaal kuulub ilmselt jõuametkondade taustaga grupeeringule, kes pole kohustatud oma tegevusest rahvale aru andma. Kahjuks on vene demokraatlikud jõud samal ajal muutunud sisuliselt nähtamatuks.

Lääneriikide poliitikud ei tohiks laskuda soovmõtlemise halvaendelistele radadele, kus diktaatori silmavaatest loetakse välja soojust ja sõbralikkust ka siis, kui tema teod räägivad teist keelt. Keegi ei tohiks lasta ennast petta Vene-suunalise äritegemise näilisest kasumlikkusest, sest kogu tegevus on hunta kontrolli all täpselt sel määral, mil määral too seda vajalikuks peab.

Iga aktiivsus ja poliitiline seisukohavõtt Moskvas näitab, et sealsetele juhtidele on talumatu N Liidu lagunemisega välja kujunenud status quo ja nad on valmis kasutama kõiki vahendeid selle muutmiseks. Tänane Venemaa sarnaneb paljuski I maailmasõja järgse Saksamaaga, kellega võitjariigid oleksid justkui ülekohtuselt käitunud. See, mida tehakse viimasel kümnel aastal, on nõrkade lülide pidev otsimine ja kompamine vastaste leeris (ehk läänemaailmas). Venemaa sõjaline rünnak Gruusia vastu meenutab ehmataval viisil N Liidu poolt 1939. aastal Soome vastu alustatud sõda või samal aastal toimunud Poola jaotamist Saksamaa ja N Liidu vahel. Millised traagilised tagajärjed sellistele sündmustele järgnesid, mäletame kõik, mistõttu demokraatlik maailm ei tohi mingil juhul lubada niisuguste asjade kordumist. Praegu Gruusias toimuvat tuleb võtta punase joonena, millest Venemaa poleks tohtinud üle astuda.

Lääneriikide reaktsioonid peavad olema vastavalt kujunenud olukorrale ühetähenduslikud, sest silmade sulgemine toob kaasa üha raskemaid tagajärgi tulevikus. Riik, kus on võimul sõjaväeline hunta, ei saa sellisena kuuluda mitte ühessegi demokraatlikke riike ühendavasse organisatsiooni. Niisuguse riigi mõjukuse kasv tähendab pikas perspektiivis ettenägematuid tagajärgi, sest tegemist on ennast Läänele aktiivselt vastandava režiimiga, mille juhtkond ei pea läänelikus mõttes eetilist käitumist oluliseks. Kõiki tänaseid
järeleandmisi võetaks nõrkuse väljendusena ja intressid kasseeritaks mitmekordselt sisse. Nii et muret ei peaks tundma mitte üksnes Venemaa lähinaabrid, vaid ohustatud on kogu NSVLi lagunemise järgne maailm.

Seega võikski kulka asju omavahel, „siseringis” rahulikult edasi arutada. Mina ise arvan, et kulka töötab üsna hästi – väita, et kirjanikele arvutite ostmine on kahtlane, on sama hea kui väita, et kergejõustikuliidu kavatsus soetada kettaheitjatele kettaid tundub ülimalt kummaline. Sellegipoolest annaks kulka tööd kindlasti veelgi parandada.

Kulka kirjanduse sihtkapitali nõukogu esimees Ilona Martson kirjutas rünnakute tipphetkel rahuliku ja tasakaaluka artikli („Palju kära eimillestki”, Eesti Päevaleht 1. VIII), mis lõppes huvitava sedastusega:  „Mina ise tunnen tegelikult kõige rohkem puudust taotlustest, mille puhul ütled: „Jess! Muidugi tahaks sellele raamatule raha anda, sest seda tahaks ju lugeda!” Kuid kahjuks on selliseid projekte vähe. Aga muidu on kõik hästi”. Sellest tõukuvalt võiks arutada, kas ja kuidas võiksid kirjanduse sihtkapitali – ja ükskõik millise muu sihtkapitali – nõukogu liikmed kaaluda enda, sh sihtkapitali algatatud toetuste või stipendiumide senisest aktiivsemat kasutamist ja praktiseerimist, eesmärgiks heade projektide suurem osakaal. Või kas ja kuidas tasuks harrastada „rohujuuretasandil” tegutsemist, kus toetust küsitakse mitte endale, vaid mõnele andekale kolleegile. Kindlasti leidub häid ja huvitavaid tegijaid, kes mingil põhjusel ei küsi oma ideede ega projektide tasustamiseks toetust. Kulka võimaldaks väga hästi selliseid ideid või projekte toetada. Ning tõesti, headele tegijatele võib jagada stipendiume, ilma mingi aruandekohustuseta, lihtsa toetuse või tunnustusena selle eest, et nad on olemas ja teevad või ajavad oma asja – või on teinud asju, mille puhul on öeldud „Jess!”. Tõsi, kirjanduse sihtkapital annab mitmeaastaseid loomingulisi stipendiume, kuid siin saab ikka ja jälle kaaluda võimalusi tõsta nimetatud stipendiumide arvu/summasid. Jne, jne.

20. augustil kultuuriinimestele peetud kõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves: „Teatud hämmeldusega pean tõdema, et lõppeval suvel kuulsime tõesti taas kultuuriavalikkuse häält küllaltki kõvasti ja ühtselt kõlamas kultuuri raha ja kultuurkapitali teemadel. /—/ Mitte sellest pole aga tingitud minu hämmeldus. See on tingitud sellest, et Gruusias kestva tragöödia taustal kõlas vähemalt sama valjult ja kõnekalt Eesti kultuuriavalikkuse vaikimine…”

Sellele vajalikule seisukohavõtule on juba mõistlikult reageeritud, eelkõige väites, et riigi niigi jõuline sekkumine ja seisukohavõtt on antud küsimuses piisav. Samuti võib arvata, et mitmed kultuuritegelased ei usu tundvat piisaval määral Georgia olukorra tausta ja nüansse, et sekkuda avalikku arutelusse. Aga teema on oluline, moodustades lüli küsimuses kultuuri osast ühiskonnas.

President jättis esiteks kahe silma vahele tõsiasja, et kuigi Georgia tragöödia osas on kultuuriavalikkus tõepoolest püsinud vaiksevõitu, on juba mõnda aega juhitud tähelepanu Tiibetile, kus toimuvat võib samuti pidada „kestvaks tragöödiaks”. On korraldatud mitmeid aktsioone, tuletagem meelde kas või Chalice’i, Riho Sibulat ja teisi Hiina saatkonna ees lumetuisus või viimast teatriauhindade pidu, kus NO99 näitlejad väljendasid vägagi jõuliselt oma poolehoidu Tiibetile. Muide, sama teater korraldas ka tähelepanu pälvinud Gerd Kanteri kullavõistluse avaliku vaatamise ja selle saatmise aruteluga Tiibeti olukorrast. Seega mõjuvad pisut kummalisena etteheited, mille kohaselt on Georgia kultuuriinimestele kauge koht ja seeläbi kauge teema. Tiibet on veelgi kaugem, kuid just Tiibet on valusam seetõttu, et näitab globaalse suhtluse muutumist üha majanduskesksemaks ja inimõiguste marginaliseerumist. Tundub, et ükski riik ei taha minna tülli Hiinaga, kellest prognoositakse maailma suurimat majanduslikku jõudu. Seetõttu möödusid Pekingi olümpiamängud hiilgava simulaakrumina, tõelise PR-Potjomkini suurlinnana, kus Tiibetis toimuva valguses üliküünilisena mõjuv lööklause „One World, One Dream” ei paistnud väljast vaadates häirivat eriti kedagi. Seega oli kurb avastada, kuidas „Märkamisajal” reageeris publik Jaak Johansoni improvisatsioonile, kus tema õhku hüütud „Gerd Kanter” ja „Gruusia” tekitasid võimsa ovatsiooni, kuid nende vahel kõlanud „Tiibet” põhjustas vaevutajutava vastureaktsiooni, mis mõjus „Kanteri” ja „Gruusia” kõrval vaikimisena, reaktsiooni puudumisena.

NO99 korraldatud aktsioonist, mille vastuolulisemaks osaks kujunes Kanteri katsete ajaks elektri väljalülitamine, edastati selgelt negatiivse suhtumisega uudis, mis paistab mulle osana suuremast arusaamast, kus Tiibeti pooldajaid püütakse näidata marginaalseina, „hullukestena”. Seda vaadates meenusid Moskva olümpiamängud 28 aastat tagasi, mida boikoteerisid paljud riigid, ettekäändeks Afganistani sõda (ja kust Nõukogude Liit korjas eesrindlikult 80 kulda ja Saksa DV poole vähem). Olgu, eks seegi aktsioon oli osa maailmapoliitikast, külmast sõjast, kuid ometi olid sellised žestid toona veel võimalikud ja loomulikud. Neli aastat hiljem, kui Varssavi bloki maad valmistusid boikoteerima „vastutasuks” Los Angelese mänge, otsustasid Rumeenia ja Jugoslaavia ikkagi isepäiselt osaleda, ninanipsuna Moskvale. Pekingis aga ei tulnud ühelgi delegatsioonil pähegi kas või väikselt ja kõnekalt kuidagi Tiibeti olukorda meelde tuletada – kindlasti saab juhtida tähelepanu probleemidele ka mänge boikoteerimata. Praegune Eestis toimuv hüsteeriline arutelu Eurovisioni lauluvõistluse boikoteerimise üle tundus nii hetkeks justkui süütunnet kanaliseerivana: kuna Hiinat ei tahetud ega saadud kritiseerida, püütakse nüüd jätta muljet, et vene karu pistab haavunult möirgama, kui Eesti oma laulukesega tulemata jätab ja seeläbi kogu maailmale oma julgust ja sitkust näitab. Fakt on aga see, et Tiibet on jäetud omapäi ning paljude kultuuriinimeste kõrval on antud teemat siinmail üleval hoidnud vaid mõned üksikud poliitikud.

On ka aga täiesti võimalik, et kuna uudised jubedustest Georgias saabusid ajal, mil rünnati hoolega kulkat, kus „kuulsime tõesti taas kultuuriavalikkuse häält küllaltki kõvasti ja ühtselt kõlamas kultuuri raha ja kultuurkapitali teemadel”, ohkasid ehk mitmedki kulka kaitsjad tahtmatultki teatud kergendusega – meedia haaras kinni uuest teemast. Seega peaks Vabariigi President arvestama ka tõsiasjaga, et loominguline valdkond ei saa sekkuda jõuliselt aruteludesse – pidevalt ja laial rindel –, kui tema avalikuks rolliks on aktsiooni asemel pigem reaktsioon. Pealegi reaktsioon, mis seisneb olude sunnil liiga tihti enda kaitsmises. Oleks tore, kui Vabariigi President aitaks oma autoriteediga seda olukorda pisut paremuse suunas nihutada – et kultuuriavalikkuse põhiline tegevus ei väljenduks pidevas vajaduses kaitsta oma territooriumi, tõestada oma eksistentsi.

*Soovitan lugeda, kuidas Aare Pilv on tekstitundlikult ja põhjalikult Ummelase arvamusele reageerinud. Ummelase vastus sellele lähtub „rahva teenri” ja „arvamusliidri” täispuhutusest ning irdunud kujutluspiltidest. Vt http://aaree.blogspot.com/2008_07_01_archive.html

Alustaja jääb selgusetuks

Täpsemini väljendudes  oli Gruusia augustiks 2008 valmis oma vägede sisseviimiseks Lõuna-Osseetiasse, sest Vene vägede/„rahuvalvajate” väljaviimine Gruusiast oli – erinevalt Moldovast – pidev protsess (Ahhalkhalakhist ja Bathumist olid nad juba lahkunud). Miks ettevõetust sõda sai ja kes esimesena tulistas, jääb kauaks selgusetuks, sest Moskva kinnitustest hoolimata on ebanormaalne mõelda, et väike riik läks suure riigi armeele kallale. Pigem oli tegu hästi lavastatud provokatsiooniga ja näiteks NSVL-Soome sõja puhul läks 30 aastat, enne kui ka Moskva hakkas rääkima, et korraldas ise kallaletungi Mainila piiripunktile. Võib pidada tunnuslikuks juhtunu kiiret kõrvutamist kuulsa Talvesõjaga, kus väike hakkas kõvasti vastu ja nurjas sellega peamise (mida kinnitab Kremli pidev kurtmine) – nukuvalitsuse paikapaneku Thbilisis. Abhaasia tuli Kremli päevakorda selgelt hiljem ehk siis, kui minimaalne variant A asendati maksimumvariandiga B.

Konks on selles, et Saakašvili aktiivsus ja pinge üleskruvimine (oma valitsuste paikapanek Tshinvali taga ja Kodori kurus) sundis tegutsema suurriigid, kes olid juba 2003. aastal end kuulutanud Gruusia sõpradeks (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa + Venemaa). Nii ilmuski juulis välja Steinmeieri plaan Abhaasia kriisi lahendamiseks, mida Saksa välisminister käis tutvustamas isegi Abhaasias. Nagu lugeja märkab, ei puudutanud see Lõuna-Osseetiat. Õpetaja Laur soovitas teatavasti rahulduda ka pooliku ettevõtmisega, ent poliitikas kehtivad teised mängureeglid. Lõuna-Osseetia mainimata jätmine oli nii või teisiti märguanne, et suurriigid ei võta seda kanti tõsiselt omapoolse pingutamise mõttes. Thbilisis mõeldi ilmselt teisiti: miks mitte pingutada ise põhimõtete pärast seal, kus teiste huvi on vähene, kuna mäng pole küünlaid väärt.

Poliitika paradokside juurde tagasi tulles pole „iseseisvat Lõuna-Osseetiat” just kerge ette kujutada ja pole ka juhus, et võitjad räägivadki juba Lõuna-Osseetia ühendamisest Põhja-Osseetiaga. See tähendaks Venemaa territoriaalset laienemist, millega muu maailm ei nõustu. Ometi ei tekkinud kisa, kui Moskva kirjutas 18. augustil Lõuna-Osseetia oma riigieelarve objektiks!? Lõuna-Osseetia puhul on tegu sõna otseses mõttes tunnelitaguse kuruga, millel nüüd, pärast sõda, uus sein ees. Tupik mis tupik. Kui siiani oli osseetide tuluallikaks andami võtmine kaupadelt (veinid, viinamarjad, mandariinid), siis nüüd on sellel lõpp ja kuniks püsib sein, võivad kõik kaubavood suunduda kergemini läbitavatele trassidele suunaga läände.

Lõuna-Osseetia väljajäämine suurriikide päevakorrast tuletas meelde nn Korea sündroomi. Nimelt jättis USA president Truman oma 1950. aasta läkituses sõbralikest ja toetatud riikidest rääkides mainimata Lõuna-Korea ja levinud arvamuse kohaselt teinud Põhja-Korea just sellest järelduse, et on aeg see jõuga ühendada. Raske öelda, kas Lääs taipas või ei taibanud Lõuna-Osseetia sündroomi tekitamist enne, kui kuri karjas oli. Moskva aga mõikas ruttu, kuhu Saakašvili tähelepanu juhiti: pole juhus, et kui aasta algul räägiti lennukitest Abhaasia taevas, siis selge vahelejäämine ja omaksvõtt tuli ikkagi suvel Lõuna-Osseetia taevas.

Soovis Kreml seda või mitte, kuid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisega n-ö vastukaaluks Kosovole tegi ta ise selge vahe sisse: Gruusia osade iseseisvumisele panid ju aluse nendele aladele jäetud Nõukogude/Vene armee väeosad, kes asusid konfliktiolukorras selgelt separatistide poolele. See tuletab paratamatult meelde Teise maailmasõja eelset aega: algul surutakse nõrgematele peale baasid, siis pannakse ametisse sobiv valitsus. Kosovo puhul pole ju millestki taolisest võimalik rääkida, sest NATO väed (baasid) ilmusid sinna alles pärast seda, kui albaanlased olid korduvalt iseseisvuse poolt hääletanud, korraldanud mitmed valimised jne. Miks Kosovo iseseisvumisega viivitati, on omaette küsimus. Kuna eespool sai viidatud, millal Kreml hakkas süstemaatiliselt tegutsema, siis tasub meenutada, et NATO-EL ühe arusaadava, kuid rumalavõitu konstruktsiooni, Serbia+Kosovo+Montenegro liitriigi lõpp saabus muud maailma edukalt lüpsnud (Saksa mark ja euro!) Montenegro uhke lahkulöömisega 2006. aastal, mil sama õiguse pidanuks saama Kosovo. Paraku andsid Palestiina parlamendi valimised Läänele ootamatu tulemuse (järelikult oli sealt edastatud info vale!) ning algas venitamine uue moslemiriigi loomisega. See andis ka aega Vene propagandamasinale kõik hoolikalt süsteemi panna.

Meedia saavutused

Fakt on see, et kui enne 8. augustit oli Eestis täis selgus Gruusia suhtes – kõik läheb õiges suunas, sest meie mehed on seal ametis jne – siis 8. augustil kippus jääma mulje, et midagi pole selge. Sõjad ehmatavad alati, eriti kui on tegu lähedase riigiga. Vene propagandamasina mõjul puhkenud kriis toimuvasse suhtumises tulenes siiski Eesti poliitmaastiku enda ammusest lõhkiolekust suhtumises Venemaasse. Oli küll teada, et septembris 2002 kuulutas Siim Kallas Reformierakonna USA poolel olevaks ja detsembris 2004 (igal juhul pärast Eesti liitumist NATO ja ELiga) sõlmis Keskerakond koostöölepingu Venemaa valitseva parteiga (kes, muide, sõlmib sääraseid lepinguid vaid valitsevate parteidega!), ent neist asjust räägiti vaid aeg-ajalt. Aeg-ajalt kähmeldi ka riigikogus Aserbaidžaani ja Valgevenesse suhtumise pärast, ent nüüd oli käes sõda ja tuli võtta hoiak Venemaa agressiooni suhtes. Nagu ikka sõdade puhul, taanduvad kõik vahepealsed hoiakud – kui hästi ka need pole formuleeritud – must-valgele skaalale: oled kas Gruusia poolt või Venemaa poolt. Suurem osa Eesti valitsusladvikust end ka selgelt määratles. Ometi jagub neidki, kes esindavad eht eestlaslikku sündroomi – ei liha ega kala. Igal juhul oli huvitav lugeda (EPL 30. VIII) Venemaal käinud vallavanema juttu: „Hoolimata sellest, et ajakirjanikud püüdsid huvi tunda ka meie poliitilise meelsuse ja Gruusia sündmuste vastu, jäime siiski apoliitiliseks, rõhutades kultuuri tähtsust”. Pehmelt öeldes Idas seda ka meilt oodatakse. Ja kuni me nii käitume, ei maksa ka imestada Lääne kõhklusi Venemaa õigustamatu jõupoliitika korral – kui juba Moskva lähinaabrid nii arvavad, siis…

Vene-Gruusia sõda (ja mitte konflikt!) tuletas valusalt meelde veel ühe tahu meie ajakirjanike tegevuses, milleks on lihtsalt väljendudes riigi saladuste väljalobisemine. Kui enamikus riikides kehtib riigi julgeolekuga seotud probleemide avaliku käsitlemise osas ametlik keeld või tabu, siis meil on sääraste asjade suure kella külge panek vaat et kangelastegu ja midagi kohustuslikku. Tuleb meelde kümne aasta tagune lugu, kui üks ajaleht oli „õnnelik” kogu maailma teavitamise üle sellest, et Eesti välisluures on kuus inimest. Hommikul vastu tulnud välisriigi suursaadik ütles siis muiates: „Ei käigi tööl, loen teie ajalehti.” Nüüd said samasuguseks tõmbenumbriks Gruusiasse siirdunud Eesti vabatahtlike riietus ja Punase Risti embleemi kasutamine. Nii mõnigi mees võiks meenutada, kuidas kasutati kiirabiautosid Läti ja Leedu poliitikutega suhtlemiseks 1991. aasta kriitilistel päevadel. Ka Colombia pantvangide vabastamiseks kasutati Punase Risti embleemi, millest sai number mitu kuud hiljem – ja tuli ka ametlik vabandus. See, et eestlased Punase Risti märgi all üritasid Gorisse pääseda hetkel, mil välismaalaste seal viibimine oli kõige olulisem, sattus aga süüdistusena Eesti ajalehtedesse veel enne, kui omad oli konfliktikoldest lahkunud!? See nüüd küll pole saavutus, seltsimehed ajakirjanikud!

Suured arhitektuurilised rajatised püsivad enamjaolt kauem kui neid püstitanud inimesed, ja mida pikem on ehitiste ajalugu, seda vähem soovitakse neid vaadelda ainuüksi füüsiliste objektidena. Nii on kunagi sajandeid tagasi ehitatud palleedest, templitest ja väljakutest tänaseks saanud tuntud kaubamärgid, mis tähistavad terveid riike ja ajastuid ning määravad turismitööstuse olulisemaid sihtpunkte. Väärikamate ja võimsamate rajatiste nime kasutatakse tihti märksõnana, et viidata konkreetsetele ühiskondlikele ja kultuurilistele nähtustele, ning arvukad teoreetikud ei väsi arutlemast arhitektuurimälestiste ajaloolise ja poliitilise tähtsuse üle. Suurendatud tähelepanu all kipuvad objektid aga oma ajaloolisest tegelikkusest võõranduma ning ei ole sugugi harv olukord, kus ühe või teise rajatise kohta levivad müüdid ja väärarvamused hakkavad kujundama arvamust nii objektist endast kui ka selle püstitanud inimestest. Üheks niisuguseks üldtuntud ehitiseks on kahtlemata tuhandeid kilomeetreid mööda Põhja-Hiina mäeharju looklev Suur Hiina müür. Hiinlaste rahvuslik uhkus, Pikk müür, nagu hiinakeelne nimi Changcheng kõlaks otsetõlkes, asub teenitult maailma vaatamisväärsuste pingerea tipus, meelitades miljoneid välisturiste tunnistama selle loonud riigi vägevust. Astronaut Neil Armstrong on öelnud, et seda olevat koguni kuult näha olnud (paraku osutus tema väide ekslikuks), ja Richard Nixon kuulutas 1972. aastal Pekingit külastades, et „…nii suurel rahval, kellel on nii suur müür, on ka suur tulevik”.

Kuid kas müür tähendab ikka võimu ja tugevust? Cambridge’i ajaloolane ja publitsist Julia Lovell väidab vastupidist. Oma raamatus „Suure müüri taga” keskendub Lovell Hiina müürile, mis tema käsitluses esineb Hiina poliitilise kultuuri määrajana, olulise sümbolina, mille analüüs peaks aitama paremini mõista riigi mitme tuhande aastase ajaloo kestel toimunud protsesse. Juba raamatu sissejuhatuses purustab autor müüdi ühest ainsast kahe tuhande aasta vanusest Hiina müürist, näidates veenvalt, et kurikuulus Pikk müür, millele viidatakse iidsetes kroonikates seoses esimese Qini keisri tegevusega kaks sajandit e.m.a ja mis püsivat selle ehitamisel surnud sunnitööliste luudel, ning Pikk müür, mille pildid ilutsevad arvukates reisiraamatutes, ei ole üks ja seesama asi. Hiinas on müüride ehitamist peetud tõepoolest juba iidsetest aegadest ülima tähtsusega riigiasjaks. Paljude dünastiate võimulpüsimine sõltus suuresti sellest, kui hästi nad suutsid kaitsta oma põhjaalasid nomaadi rändrahvaste ehk Hiina impeeriumi terminoloogias barbarite eest, keda peeti madalamat sorti poolinimesteks ja kellega ei soovitud alustada diplomaatilisi ja kaubandussuhteid. Kuid Hiinas ei ole iial olnud üht ainsat Pikka müüri, mis oleks tähistanud riigi põhjapiiri. Oli hulganisti väiksemaid kivist ja mullast ehitatud kaitserajatisi, millest enamik on tänaseks muutunud „termiitidest kubisevaiks ning varisemise äärel olevaiks liivalossideks”. Vaieldes vastu üldlevinud ettekujutusele vanadest hiinlastest kui ülimalt rahumeelsest rahvast, väidab Lovell, et müüre ei ehitatud seal alati kaitse eesmärgil, vaid rõhutamaks oma sõjalist üleolekut okupeeritud territooriumil. Selles mõttes ei ole müür ilmtingimata hiinlaste rahvusliku vägevuse sümbol, vaid pigem märk nende poliitilisest nõrkusest ja saamatusest, arvestades tõsiasja, et nende imperialistlik suhtumine naaberrahvastesse viis esimese aastatuhande lõpus e.m.a killustatud rändhõimude ühinemiseni võimsaks vastupanuväeks, mis laastas riigi põhjapoolseid alasid veel mitmesaja aasta vältel. Raamatu autor rõhutab korduvalt, et ka siis kui müüre püstitati enesekaitseks, ei olnud see strateegiliselt kuigi mõttekas, sest nagu Hiina ajalugu on näidanud, ei saanud ka kõige kõrgemad ja paksemad müürid takistada põhjast saabunud nomaadide horde.

Müüride ehitamisega sai Lovelli meelest mõõta, kui avatud või suletud Hiina piiripoliitika parasjagu oli. Ainuke periood Hiina ajaloos, mis möödus ilma uute müürideta, oli Tangi dünastia (618–907) esimene pool – riigi kuulsusrikas kuldajastu, mille märksõnadeks olid muu hulgas „vabameelsus” ja „salliv suhtumine võõrmõjudesse”. See oli aeg, mil tänu kaubanduspoliitika avatusele tekkisid linnadesse välismaalaste kogukonnad ning paljud mittehiina päritolu inimesed said tõusta kõrgetele ametipostidele. Olukord muutus kaheksanda sajandi keskpaiku, pärast türgi päritolu väejuhti An Lushani algatatud mässu, mida osa teoreetikuid nimetab, sealjuures väga liialdades, Hiina ajaloo murdepunktiks. Mässule järgnenud poliitiline kriis vallandas ksenofoobia laine, mille tagajärjel hakati riigis suhtuma veel suurema umbusuga kõigesse võõramaisesse. Põlu alla sattus isegi juba sajandeid enne seda Hiinasse sisse rännanud ja seal kindlalt kanda kinnitanud budism. Ehkki Tangi dünastia ei püstitanud ühtegi müüri, ei kadunud Suure müüri idee Lovelli sõnul kuhugi. Selle äratasid taas ellu hiinastunud ja paiksele eluviisile üle läinud rändkarjakasvatajate kitanite ja tšurtšenite juhid, kes asusid oma Põhja-Hiina aladele rajatud riike piiritõketega ümbritsema. Tõsi, uutest müüridest polnud suurt kasu XIII sajandil kui Tšingis-khaani juhitud mongolite väed tungisid Hiinasse, et rajada sinna oma üüratu, kuid kaugeltki mitte nii pikaajaline Yuani impeerium. Järgmise Mingi dünastia keisrid, kes polnud kunagi unustanud mongoli okupatsiooni koledusi, läksid ajalukku kui kõige suurejoonelisemad müüriehitajad. Just nemad püstitasid XVI sajandil sellesama Suure müüri, mida tänapäeva Hiina külastajad vaatamas käivad. Ent ka seegi kõige pikem Pikk müür ei saanud 1644. aastal takistada tšurtšenite etnilisi järglasi mandžusid Pekingit vallutamast. Kui mandžud asutasid Hiina viimase Qingi dünastia, võtsid nad ajapikku üle hiina elu- ja riigikorralduse. Iroonilisel kombel hakkas neile külge ka hiinlane olemisega kaasas käiv kõrge kultuuriline enesehinnang, mis lõppkokkuvõttes ei lasknud neil pidada konstruktiivset dialoogi uute barbarite – kolonialismi ajajärgus olnud Lääne-Euroopa elanikega.

Julia Lovell rõhutab, et esiteks paljude dünastiate ning lõpuks ka kogu Hiina impeeriumi languse peamiseks põhjuseks oli hiinlaste äärmine etnotsentrism: soov tõmmata piir enda kui kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni ja teiste sellest väljapoole jäävate rahvaste vahele.

Raamatu viimastes peatükkides räägitakse uuest Hiinast, selle sisepoliitilistest heitlustest ning suhetest välismaailmaga. Lovell toob hästi välja moodsa hiina ühiskonna määravaima vastuolu, mille kohaselt „läänt ühekorraga vihatakse ja imetletakse ning Hiinat ja selle minevikku põlatakse ning samas hardalt kummardatakse”. Suur Hiina müür on Lovelli raamatus koondtermin, mis tähistab kõiki reaalseid füüsilisi ja kujuteldavaid barjääre, mida hiinlased on püstitanud esimese riigimoodustise tekkest kuni tänapäevani, et eraldada end nii võõramaalastest kui üksteisest. Postmaoistliku Hiina turusotsialismi tingimustes aitab isolatsioonipoliitikat ellu viia uus müür – kommunistliku valitsuse julgeolekubüroo rajatud Suur Hiina Tulemüür, mille ülesandeks on blokeerida teatud välisriikide veebilehekülgi ja väljaandeid. Nõnda, väidab autor, on hiinlaste armastus müüride vastu, mis määravad konservatiivse, etnotsentristliku suhtumise välismaailma, jäänud püsima mis tahes geopoliitilises olukorras.

Suur müür on omamoodi monumentaalne narratiiv, kuhu on sisse kantud Hiina ajaloo kõige olulisemad sündmused, ja sobib Julia Lovelli vahendatuna ka laiemale lugejaskonnale. Lovell on käsitletava teemaga väga hästi kursis: ta on elanud Hiinas pikki aastaid ja tõlkinud hiina keelest mitmeid raamatuid, tema stiil on vaba ja kujundlik. Ta ei puista lugejat üle liigsete aastaarvude ja nimedega, vaid aitab luua visuaalseid seoseid, vältides jämedaid üldistusi ja faktide moonutamist. See on hea populaarteadusliku u
urimuse näide, mis võib olla ühtaegu põnev ja tõsine, loetav ja informatiivne. Mõnevõrra häiris arvatavasti autori ajakirjanduslikust taustast tulenev tänapäeva meediale iseloomulik teravalt negatiivne alatoon, mis teeb isikliku arvamuse kujundamise kohati raskemaks.

Seoses äsja lõppenud Pekingi olümpiamängudega on Hiina teema olnud tavalisest rohkem päevakorral ka Eesti meedias ning on võimalik, et nii mõnelgi uudiste vaatajal/lugejal tekkis sügavam huvi selle maa, rahva ja kultuuri vastu. Selles mõttes on Julia Lovelli töö sobiv materjal nii neile, kellel puudub Hiinast igasugune ettekujutus, kui ka neile, kes on teemaga mõnevõrra tuttavad.