Toeta
Otsi

fs

  • Kõrgtasemel Šostakovitši kava

    Toomas Velmet

    Dmitri Šostakovitš .Repro

     

    Tallinna Filharmoonia hooaja avakontsert:

    TALLINNA KAMMERORKESTER ja solistid ERI KLASI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 14. IX, kavas Šostakovitš.

     

    Alapealkirjas toodu on Dmitri Šostakovitši XIV sümfoonia VII osas “Adagio. Santé vanglas” esitatava Apollinaire’i poeesia venekeelse tõlke eestikeelne mõte. Nüüd kujutage ennast ette Moskva konservatooriumi (MK) Suurde saali 6. oktoobril 1969. aastal kuulama sümfoonia esiettekannet Moskva Kammerorkestrilt Rudolf Baršai juhatusel, solistid Galina Višnevskaja ja Mark Rešetin, ja te kuulete lavalt sellist teksti, mida saadab keelpillide – vähem kui geniaalseks ei saa seda hinnata – kaheteisttoonine fuuga, mis kõlab üheaegselt nii pizzicato kui col legno. Ainult aasta oli möödas Praha sündmustest ja kõik kruvid olid päris kinni keeratud. Ma olin seal saalis ja mäletan seda igavesti.

    XIV sümfoonia legend küpses juba sama aasta kevadsuvel, kui MK suures saalis käis avalik peaproov. Saali sisenes kurja kuulsusega “aparatšik”-stalinist Pavel Apostolov ning kui saalis kostsid finaali viimased sõnad “Kõikvõimas surm. Ta on valvel…”, lebas koridoris juba surnud Apostolov, kes oli viimast jõudu kokku võttes saalist väljunud.

    Terve see 11-osaline sümfoonia on erakordne oma vormilise kammerlikkusega (19 keelpilli, tšelesta ja kuus löökpilli) ning sisulise kaalukusega, rääkimata tekstidest vokaalsolistidele. Üheteistkümnest osast kuues on tekstid valitud Guillaume Apollinaire’i (1880 – 1918), kahes Federico García Lorca (1898 – 1936), kahes Maria Rilke (1875 – 1926) ja ühes Wilhelm Küchelbeckeri (1797 – 1846) poeesiast. 1969. aasta alguses oli Šostakovitš pikemat aega haiglas. Karantiini tõttu ei lubatud ka abikaasat külastama, nimetatud poeetide luuleraamatud sai ta siiski kätte.

    Sümfoonia klaviir valmis veel enne haiglast väljumist ja 2. märtsil andis Šostakovitš partituuri Baršaile. Baršai tegi teosega 60 (!) proovi, enne kui julges sügisel esiettekandega Leningradis ja Moskvas välja tulla. Kogu teose temaatika on seotud surmaga selle olekutes ja olukordades. Päris uudne on autori kompositsioonitehnika, üheteistkümnest osast on ainult üks selgelt tonaalne. See on IX “Oh Delvig, Delvig” (Des-duur) ning nii mõneski osas on päris rangelt järgitud dodekafoonia reegleid.

    Absoluutselt eriliselt kammerlikult ökonoomne on orkestrikäsitlus. Lehekülgede viisi võib leida näiteks kooslusi vokaalbass koos kahe kontrabassiga või absoluutselt geniaalne duett soprani ja soolotšelloga, milline idee on iseenesest küll varem ekspluateeritud “Seitsmes laulus Aleksandr Bloki sõnadele”, kuid hoopis teises kvaliteedis. Kõik see tõi Moskva esiettekandel saali üheaegselt sellise seltskonna, keda vist pole seal nähtud ei varem ega hiljem. Piisab, kui nimetada Hatšaturjani, Kabalevskit, Denissovit, Kondrašinit, Rostropovitšit, Solženitsõnit, Jevtušenkot ja Lilja Briki. Parandatagu mind, kui ma eksin, aga oma mälust ei leia ma kuidagi XIV sümfoonia ettekannet Eestis enne Tallinna Filharmoonia 2005/2006. hooaja hiljutist avakontserti Estonia kontserdisaalis eelmise nädala neljapäeval.

    Tegelikult läks filharmoonia juhtkond välja suurele riskile, avades hooaja kavaga, kus kantakse ette Šostakovitši XIV sümfoonia ja Esimene tšellokontsert ja seda absoluutselt kodumaiste jõududega. Esitajateks Tallinna Kammerorkester, solistid Pille Lill (sopran), Leonid Savitski (bass), Silver Ainomäe (tšello) ja dirigent Eri Klas. Lisaks olid sel laval äsja esitatud kõrgel kunstilisel tasemel Šostakovitši VI sümfoonia ja eelmisel päeval XIII sümfoonia. Kuid ma arvan, et nad teadsid, millega riskisid, sest selles “korrespondentsvõistluses” kuulutan võitjaks kindlalt Tallinna Filharmoonia nii kava sisukuselt kui esituse kvaliteedilt. Ma ei tea, mitu proovi tegi Eri Klas, kuigi arvan, et umbes kümme korda vähem kui Baršai, ent tulemus oli vapustavalt kvaliteetne nii ühe kui teise teose puhul.

    Erilist esiletõstmist väärivad kõik lülid solistidest löökpillideni, dirigendist kõnelemata. Kuna ka tšellomängija veri on paksem kui vesi, siis tahaks meenutada, et Neljateistkümnenda Moskva esiettekandel mängis duetti Višnevskajaga legendaarne Borodini kvarteti tšellist Valentin Berlinski ja kuluaarides räägiti, et ilmaasjata istus Rostropovitš saalis. Kuulates Pille Lille ja Leho Karini etteastet IV osas pealkirjaga “Enesetapja”, ei tulnud Višnevskaja ja Berlinski meeldegi. Samuti oleksin kindlalt eelistanud Leonid Savitskit ka eelmisel päeval XIII sümfoonia ettekandel soleerinud Aleksander Anissimovile.

    Tšellokontserdi esitusel oli Silver Ainomäe enesekindlalt eneseusku kui vana ja kogenud “lavakala”. Vaatamata oma lääneeuroopalikule koolitusele, on tal täiesti olemas see Šostakovitši puhul nii vajalik ängi ja sarkasmi kujundite ring, mida mõistmata jääb nii mõnigi ettekanne mõttetuks. Ma ei tagane ka nüüd, vahetult kontserdi mõjusfääris, väljaöeldust ning see kõlab nii: XIV sümfoonia ettekanne oli kõikides komponentides parem kui esiettekanne 1969. aastal Moskvas ja lisan veel juurde, et kui Moskva esiettekanne oli sensatsiooniline saavutus, siis Tallinna oma kunstiline. Silver Ainomäe Tšellokontserdi ettekanne oli mõjuvam kui mõned aastad tagasi tema õpetaja Arto Norase interpretatsioon. Õpilased peavadki oma õpetajaid ületama.

    Teksti reaalune tõlge kavalehel oleks muidugi vajalik olnud, aga loodetavasti ei jää selline kava ühekordseks etenduseks ja seda viga annab ju parandada.

  • Asi on kinnisvaras, te oinad!

    Kaarel Tarand, Eesti P?aleht

    Ma ei arva sugugi, et eetikateema pole tähtis. On küll, aga kohalikel valimistel pole sellega suurt midagi peale hakata. Puhtprofülaktiliselt on muidugi vaja kommunisti sõnaroosaga nüpeldada iga kord, kui temas bolševistlikud kiusatused jälle vinnidena välja löövad. Kommunismi kui inimesi pisivargusest massimõrvadeni ulatuvatele kuritegudele tõuganud mõtteviisiga saab minimaalselt arveid klaarida parlamendi, veel parem kui rahvusvaheliste otsustega. Või siis aitab aeg.

    Eesti õpetatud politoloogidel on tavaks rõhutada, et valimised võidavad need, kes sõnastavad keskse valimisteema. Nende valimiste keskne teema oli paraku “minna või mitte minna” ja napp enamus valis viimase variandi. Hääletamas käinute eelistused aga kujunesid hoopis sekundaarsete ja odavate pisiasjade põhjal nagu näiteks 700-kroonine vaesteabi. Neis paigus, kus rahvuslik koosseis kirjum ja suurem kaal mitte-eestlaste häältel, valiti Keskerakonda pigem ükskõiksusest, mitte siirast usust, nagu kirjutas Eesti Päevalehes Aleksandr Astrov.

    Erakondade seisukohalt läksid valimised muidugi korda. Kuna kulus väga palju raha (ainuüksi Reformierakond pani erakonna peasekretäri Kristen Michali kinnitusel kampaanias magama vähemalt 15 miljonit krooni), siis mingi kasu sellest ju pidi olema. Hääled jagunesid üle riigi nii, et kõik saavad end vähemasti kuskil võitjana tunda. Erakondade esimehed rääkisid valimisööl nagu ühest suust, et “tulemus on väga hea baas, millelt edasi minna”. See on julgustav, sest pole karta, et erakonnad piirduksid järgmisel korral seniste kõlvatute kampaaniatrikkide lihtlabase kordamisega. Ikka leiutatakse “rohkesti meeldivaid üllatusi”, nagu kaubamajades allahindluspäevadel.

     

     

    Põhiteemal valitses vaikus

    Kui iroonia kõrvale heita, tuleb paraku tõdeda, et omavalitsuse korraldamisel oleme me ajas teinud vähemasti sajandipikkuse hüppe minevikku. Eriti linnades, kus Eesti majaomanikud just sada aastat tagasi volikogudes võimu haarasid. Volikokku said rohke häältesaagiga küll ka nüüd nii maja- kui ka korteriomanikud, paraku mõni neist on oma maja(d) saanud sedavõrd segastel asjaoludel, et polegi päris kindel, kas tegu on ikka majaomanikuga või mitte. Voldemar Lenderi ja Jaan Poska puhul oli tase ikka hoopis teine. Majade väärtus võis toona olla väiksem, kuid meeste oma seda suurem.

    Kinnisvaraturul toimub teatavasti kiire ja vääramatu tõus. Ja kellele meist ei meeldiks mõelda, et näe, aasta tagasi maksis mu maja ainult miljoni, nüüd aga juba poolteist. Täpselt sama lugu on korteritega. Rikkus muudkui kasvab ja ise ei pea selle nimel midagi tegema. Mis sellest, et lisandunud väärtus pole iga päev toiduks vahetatav.

    Kõik me elame kuskil, kas korterites või majades. Ainult meie poliitiline eliit ei paista seda teadvat. Kui ta teaks ja märkaks, poleks tal ka keeruline aru saada, et kohalike valimiste põhiküsimuseks saabki olla ainult elukoha, see tähendab kinnisvara küsimus. Aga kas keegi rääkis meile kohalike valimiste eel sellest, et esindab majaomanike huve? Mitte keegi. Võib-olla oli rohkem õnne korteriühistutel? Ei raasugi. Isegi üürnikega ei tegelenud keegi, kui välja arvata ehk need ääremärkusena mainitud “sundüürnikud”, kelle koguhulk Keskerakonna poliitilises tootes ei vähene, ükskõik, kui palju neile kortereid ehitada või kompensatsiooni maksta.

    Majad ei ole loomult parem- ega vasakpoolsed. Muidugi, kui piki tänavat vaadata, siis jäävad ühed majad hüva- ja teised kurakätt. Aga pöörad ringi ja kõik on vastupidi. Eesti omandireform tegi oma elukoha omanikeks valdava osa kõigist elanikest. Seetõttu ei saa elukoha omandi järgi siin inimesi jagada nii nagu ettevõtluses: et tööandjad on parempoolsed ja töövõtjad vasakpoolsed. Kui suhe eluasemesse ilmavaadet dikteeriks, siis peaksid pea kõik Eesti elanikud puruparemal paiknema. Tegelikult aga üks keskklass kõik.

     

     

    Ähmaste piirjoontega peremees

    Niisiis, loogika on väga lihtne. Linn kogu oma infrastruktuuriga kasvab välja inimeste elukohtadest. Tänavate heakord ja turvalisus sünnib omanike-elanike ühishuvist samamoodi nagu koolide, poodide ja töökohtade asukohadki. Kui avalik võim ja erakonnad keskendaksid oma tähelepanu inimeste eluasemetele ja teemat tähtsustaksid, tõuseks see kinnisvaraomanike endi silmis samuti “prioriteetide tabelis” kõrgemale kohale. Aga seda erakonnad ei tee. Miks? Millegipärast suruvad erakonnad valijatele peale usku, et elukoht on eraasi ja see peab pälvima avaliku võimu tähelepanu ainult siis, kui inimene oma eluasemekuludega enam toime ei tule. Seega, avalikul eluasemepoliitikal on vaesuse lõhn juures.

    Küllap seepärast ei leia ka erakondade programmidest mõistet “eluasemepoliitika”, maksimaalselt on seal punktike noortele peredele laenusoodustuste tegemisest. Või siis lausejupp mitte millekski kohustavast “ühistute toetamisest”.

    Mõistagi on erakondadel majaomanikele ka keeruline lubadusi adresseerida. Kui öeldakse “majaomanik”, kangastub eeskätt väikese sõjast vanema agulimaja õigusjärgne (seega poliitiliselt märgistatud) pärija. Kuid enamasti pole majade peremehed inimesed, vaid ettevõtted ja ühingud. Mitte inimesed-valijad, vaid juriidilised paberkonstruktsioonid. Uued majad ei saa ehitamise käigus tuttavaks peremehe, vaid arendaja järgi. Kui majad valmivad, kuuluvad need veel paarkümmend aastat formaalselt pankadele. Ja kui ka kõik võlad makstud, tundub paljudele omanikele “raamatupidamislikult” kasulikum hoida maja mõne segast seltsi osaühingu või muidu riiulifirma nimel.

    Miks peaks eluase ja majaomand olema kohaliku võimu keskne teema? Aga seetõttu, et majaomanikud ei kujunda oma kinnisvara väärtust sugugi ise – seda teeb otse ja kaude oma otsustega just volikogu. Kui ooperiteatri asemel näiteks oleks Tallinnas Süda tänavale tahetud haisvat keemiatehast rajada, poleks hõlmikpuu praegu mitte siunamise objekt, vaid püha puu, mille juurde palverännakuid korraldataks.

    Segastel aegadel ka Tallinna linnapea ametit pidanud linnageograaf Hardo Aasmäe (keda on põhjust sel teemal usaldada) rääkis mulle hiljuti pikalt kinnisvara hinna ja erakondade omavalitsusliku aktiivsuse seostest. Lühidalt: mida kõrgem hind, seda rohkem parteilist sebimist, seda rohkem nimekirju valimistel. Nii et tegelikkuses saavad erakonnad aru küll, millise kivi all vähk peidus on. Publik, nagu valimisteemade püstitusest näha, ei pea seda teadma. Nüüd, kui selleks korraks valimised seljataga, polegi muud, kui loota, et ehk järgmisel korral on kõik teisiti – nii seadused kui laulud kandidaadi nokas.

     

     

     

     

  • Pealelend:RAIVO ROOSMAA, Tallinna Kunstikooli direktor

    R. V.

    Oleme aastate jooksul oma eesmärke mitmeti sõnastanud, pidades oluliseks nii klassikalise esteetilise kultuuri vahendamist, eelprofessionaalsete tead­miste ja oskuste andmist, kaasaegse kunstimõistmise sisendamist, hea kunstitarbija kasvatamist kui ka kunstiande avastamist, loovuse arendamist jpm. Tegelikult ei ole probleem mitte ilusate eesmärkide püstitamises, vaid nende saavutamises; selles, mis nende eesmärkide realiseerimise käigus inimestega reaalselt toimub ja millised on kunstiõppes rakendatavate tegevuste ning kasutatavate meetodite tulemused. Sellest, mis muutub nende 12 – 18aastaste noorte teadvuses, kes neli aastat järjest kolm korda nädalas kunstiga tegelevad, teame me üsna vähe. Tundmata aga kunstilise tegevuse psühholoogilisi arengumehhanisme, on üsna lootusetu tulemusi sihipäraselt mõjutada. Vaid asja enesele selgemaks mõeldes on võimalik jõuda olukorrani, kus see, mida taotletakse, ja see mida saavutatakse, hakkavad tasapisi lähenema.

    Seega, kui üritada sõnastada kunstikooli praegu kõige olulisemat ülesannet, siis julgen väita, et selleks on kunstihariduse protsesside sügavam uurimine, kunstipedagoogilise tegevuse, kaasa arvatud tehtud vigade igakülgne ja süsteemne analüüs ning tulemuste kõigi aspektide selgem teadvustamine ja arvestamine edasises töös. Selle ülesande lahendamine ei tohiks piirduda vaid ühe kooliga ja kindlasti ei saa see toetuda ainult kunstipedagoogidele. Kaasa tuleks haarata nii kunstipsühholooge kui -sotsiolooge. Loodan väga, et toetust leiab Tallinna ülikooli loovuse uurimiskeskuse rajamise idee ja et ka kunstiakadeemia kunstiteadlased ja õpetajakoolitajad probleemi oluliseks peavad ning selle uurimiseks inimesi ja vahendeid leiavad. Kui kõik ühe lausega kokku võtta, siis kavatseme küsida, miks me midagi teeme ja kas me tegelikult teeme seda, mida me arvame end tegevat.

     

  • Tartu Linnamuuseumi loengusarjas „Asjalugu“ räägitakse õpilasvastupanust organistatsiooni “Sini-Must-Valge” näitel

    Kaari Siemer

    Kolmapäeval, 24. oktoobril kell 16  jätkub linnamuuseumi loengusari „Asjalugu” KGB kongide muuseumi kuraatori Maris Viiburi ettekandega õpilasvastupanust ühe noorsoo-organistasiooni näitel.

    1949. aasta kevadel asutatud Tartu koolinoorte vastupanuorganisatsioon „Sini-Must-Valge“ oli üks paljudest noorsoo-organisatsioonidest, mis võttis osa vastupanuliikumisest pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Koos võideldi stalinistliku terrori ja ideoloogilise surve vastu lootuses, et peatselt Eesti Vabariigi iseseisvus taastatakse. Olenemata visast võitlusvaimust, iseseisvust enne 1991. aastat ei saavutatud. Vastupanu erinevad väljundid suruti julgeoleku poolt maha ja paljud vabadusvõitlejad, sealhulgas „Sini-Must-Valge“ noored, saadeti laiali Nõukogude Liidu erinevatesse vangilaagritesse.

    „Sini-Must-Valge“ liikmete mälestused on KGB kongide muuseumi väärtuslikuks osaks. Organisatsiooni liikmed on kaasa aidanud muuseumi loomisele.

    “Asjalugu” toimub kord kuus kolmapäeviti Tartu Linnamuuseumis.

    Sissepääs tasuta.

    Info tel. 7461911

  • Luksuslikud helid

    Marju Riisikamp

    Kadrioru lossi saal on luksuslik ja esinduslik kontserdikoht. Luksus nii silmale kui kõrvale – siinne akustika, esteetiline ümbrus ja haruldane vaikus, mida ei häiri rahvasumm ega sõidukid. Lisaks kuulajatele-vaatajatele naudivad head akustikat mitte ainult publik, vaid ka interpreet ise, nii et seda toredust on siia ruumi kontsentreerunud tõepoolest hulgaliselt! Seepärast tekkis kurblik küsimus: kuhu on kadunud algaegade “Akadeemilise kammermuusika” sarja hästi kujundatud ja kvaliteetsele paberile trükitud kavalehed?

    Kadrioru lossi kaunis saal kumises seekord viola da gamba ja klavessiini helidest, nii eraldi kui ka ansambli sümbioosis. Suhteliselt noor duo on seni esinenud Saksamaal ja Eestis, viimati mõni kuu tagasi David Oistrahhi festivalil Pärnus. Tegemist on andekate muusikutega, kelle puhul võlub äärmiselt meeldiv lavasarm ning sundimatu musitseerimine. Seekordne kava oli pühendatud saksa ja prantsuse heliloojatele: Buxtehude, Abel, d’Anglebert, Marais ja Ph. E. Bach.

    Andkem eesõigus külalisesinejale ja tutvustagem Holger Faust-Petersit, kes on omandanud hariduse viola da gamba, tšello ja barokktšello alal Kölnis ja Münsteris ning jätkanud õpinguid Baseli Schola Cantorumis. Ta on pälvinud laureaaditiitli rahvusvahelisel Bachi-Abeli konkursil Köthenis ning esitab ka nüüdismuusikat. Tallinna kontserdil kasutas ta pillimeister Christian Brosse viola da gamba’t, mis on inglise Barak Normani ajaloolise pilli (1696) koopia. Käesoleval Mozarti aastal tekkis juba esimesi toone kuuldes kujutlus “Võluflöödi” fenomenist, niivõrd kaunilt kõlas see ülemheliderikas pill! Loomulikult on suur osa heakõlalisusest kvaliteetse meistripilli “töö”, seda suurem on aga rõõm, kui see on sattunud hea kooliga esitaja kätte.

    Õhtu avas Dietrich Buxtehude ainuke viola da gamba’le ja basso continuo’le loodud Sonaat D-duur. Meil seni harva esitatud teos üllatas oma ebatavalise vormiga, tekitades üksteisele järgnevate attacca-osadega asümmeetria efekti ning meenutades pigem vaba ehitusega itaalialikku fantaasiat kui sonaati. Duo kõlas heas tämbrilises tasakaalus, saateks klavessiini täiskõlaline continuo-mäng. Gambavirtuoosi kunst puhkes aga tõeliselt õitsele Marin Marais’ viieosalises süidis G-duur, mis haakus ülihästi mängija natuuriga. Hea intonatsioon, tooni “värvingud”, võrratu fraseerimine, elegants – see muudele rahvustele igitabamatu prantsuse esprit… Tsükli tantsud pakkusid ka toredaid karakterportreid, nagu ebatavaliselt furoorika liikumisega Allemande la Fiere (“Uhke”, “Metsik”) ja Gigue la Pointilleuse (“Pedant”).

    Kauni sisemonoloogina kõlas Carl Friedrich Abeli sooloteos viola da gamba’le – tõepoolest meisterlik teostus! Sellele järgnes bravuurikas Carl Philipp Emanuel Bachi Sonaat g-moll. Kuigi samuti laitmatult esitatud, jäi siin vajaka tervikutunnetusest ning “tundelise” stiili temaatilistest kontrastidest, dramaatilistest pausidest, sõnaga – teatraalsusest. Ehk oli kava lõpulugu mõlemale ansamblipartnerile liiga järsk üleminek eelnenust nii erinevasse dimensiooni.

    Iren Lill jätkas pärast klavessiiniõpinguid EMTAs oma haridusteed mainekas Kölni Muusikakõrgkoolis ja lõpetas selle 2004. aastal. Kontserdil musitseeris ta flaami tüüpi klavessiinil, mis on ehitatud 1971. aastal Heidelbergi meistri Rainer Schütze töökojas. Selle pilli rikas tämbriline skaala tõi veelgi paremini esile klavessinisti hea kõlakvaliteediga vormitud nüansid. Kontserdi kõrgpunktiks kujunes Lille esitatud sooloteos, Jean-Henry d’Anglebert’i Prelude süidist d-moll, mis kõlas tugeva emotsionaalse laenguga ning demonstreeris mängija head harmooniatunnetust helide organiseerimisel, sest on ju seda laadi prantsuse stiilis teosed esitajale tõeliseks pähkliks just rütmi liigendamise osas. Tulemus oli nauditav ning kõik harmoonia ekstravagantsused ja mõtteliinid kandusid kuulajani. Basso continuo realiseeringus väljendub selgelt iga mängija fantaasialend ja esteetilised valikud. Lille continuo-mängu isikupära ja peen diferentseeritus mõjus eriti veenvalt Buxtehude sonaadis. Prantsuse stiilis oleks võinud olla rohkem nõtkust, kergust, läbipaistvust ja õhku rippuma jäävaid efekte.

    Täissaalile mängitud kontsert oli oma vitaalsusega kahtlemata sulaselge õnnestumine. Mängijate kõlakultuur lisas muusikaõhtule uusi toredusi: elegantsi, head maitset, rahu, peenelt intoneeritud detaile, süüvimist ja kõiksuse harmoonia taju. Tore, et seda laadi seisundit vajab ka tänapäeva ekstreemseid kogemusi pakkuvast maailmast väsinud inimene. Ent nii on see õnneks alati olnud. Sellest annavad tunnistust Johannes Semperi Itaalia reisikirja märkmed 1924. aastast, kus ta kirjeldab tolle raske aja inimeste äärmuseni üles kruvitud hingeseisundit ja seda peegeldavat saksa moodsat ekspressionistlikku kunsti: “Sturm’i rühma luuletajate lühivärsid on nagu karjatused, ja kui nad neid ise ette kannavad, tunned, nagu peaks iga sõna neis plahvatama. Teatris kuuled kas näitlejate kisa või siis sosinat – ikka hüpatakse ühest äärmusest teise. Seda rahutut visklemist katsuvad lõuendil edasi anda Kokoschka, Nolde, Pechstein ja paljud-paljud teised. See kõik ei tähenda muidugi veel seda, nagu oleks rahulik, sügav, harmooniline kunst sootuks kadunud.”

  • Pealelend: Krista Aru,

    R. V.

    Mida tähendavad muuseumikogud? Kas tuleb aja jooksul kujunenud kogud tervikuna säilitada või on õigem vastavalt aja nõuetele teha korrektuure?

    Korrektiive vastavalt aja nõuetele on ajaloos tehtud (nõukogudeaegsed) ja sellest pole sündinud midagi head. Seega ei pea seda õigeks. Kogud ja nende juurde kuuluvad legendid iseloomustavad ju ka aega, millal need koguti. Kes on see tark, kes suudaks teha korrektiive olemasolevates kogudes? Kogude terviklikkus on väärt printsiip ja seda tuleb järgida. Eeldusel muidugi, et kogude moodustamise aluseks on kogumispoliitika ja ikka teatakse, mida ja miks kogutakse.  

     

    Kas Tartu kunstikogud nagu Tartu ülikooli professorite mööbel, Tartu Arsis tehtud tarbekunst jne peaksid jääma Tartusse või pole see vajalik?

    Kui mainitud Tartu kunstikogud on juba Tartu muuseumi kogus olemas, siis ei näe küll mõtet ega vajadust neid sõidutama hakata. Riikliku muuseumi kogud peavad pakkuma iseloomulikku ja tunnuslikku kogu Eestile, eelkõige konkreetset kohta iseloomustav võiks olla ikka paigal. Muuseumi kogusid pole mõtet laiali lammutada, kui need on normaalsetes tingimustes. Olulisem kui füüsiline kokkukoondamine on teave, mis ja kus on, ja et nendega on kõik korras.

     

    Mida teha väliseesti kunstikogudega? Näiteks Toronto, New Yorgi, Stockholmi või mõne muu linna eesti majade kunstikoguga? Kõrge kunstiväärtusega teoste kõrval leidub seal ju ka sellist kunsti, mis n-ö suurde kunstiajalukku ei kuulu ja mida meie kunstimuuseumid oma kogudesse ei ihka.

    Kuigi nendes kogudes on kõrvuti nn suurt ja väikest kunsti, pean küllalt oluliseks, et Toronto või Stockholmi eesti maja kunstikogu ülevõtmisel säilitataks selle terviklikkus: see kogu iseloomustab ka konkreetset eesti maja, aega, mil maja tegutses, ja selle ümber koondunud inimesi. Pigem võiks siis jaotus olla selline: Toronto nt Tallinnasse, New Yorgi kogu Tartusse või vastupidi. Ja et oleks teada, mis kus asub.

     

  • Valimistulemus on rahva tahe

    Jaanus Betlem

    See, et Keskerakond on neis piirkondades erakondade seas liider, pole kellelegi saladus. Ometi ei ole pelgalt see nende valimisvõidu põhjus. Kui vaadata valimistel kogutud häälte arvu ja osakaalu, siis võib öelda, et selgelt ennast parempoolseks kuulutanud parteid Reformierakond ja Res Publica, juurde võiks ehk lisada ka Isamaaliidu, kogusid ühtekokku umbes kolmandiku valijaskonna toetuse. Ülejäänud kaks kolmandikku hääli kuulub järelikult neist vasakpoolsematele, suurema sotsiaalse suunitlusega jõududele. Minu arvates on just see nende valimiste peamine sõnum. See, kuidas need jõud ehk Keskerakond, Rahvaliit ja SDP sealjuures üksteise suhtes on meelestatud, ei oma valimistulemuste poliitilise hinnangu seisukohast tähtsust. Rahva valik kinnitab, et Eestis oodatakse poliitikat, mis hooliks rahva sotsiaalsetest vajadustest. Keskerakonda peetakse sel tiival praegu lihtsalt kõige tugevamaks ja usutavamaks, maapiirkondades ka Rahvaliitu. Sotsiaaldemokraatidel paistab selles seltskonnas seis olevat kõige nigelam. Usutavasti on see tingitud Mõõdukate, nende partei eelkäija, tegevusest. Pikka aega kuulus see parempoolsetesse koalitsioonidesse ning aitas aktiivselt kaasa parempoolse suunitlusega poliitika hiljutisele võidukäigule Eestis.

    Näib, et tänaseks on pendel nihkunud. Kuhjunud sotsiaalprobleemid, millest esikohal on kahtlemata tööpuudus ja suhteliselt madalad sotsiaaltoetused, nõuab aga Eesti parteidelt ja poliitikutelt senisest hoopis läbimõeldumaid lahendusi. Samuti arstiabi kättesaadavuse kindlustamine, väikekoolide säilitamine, lasteaiakohtade tagamine jpm. Sotsiaalsete probleemide ja valukohtade loetelu on üsna pikk ja seetõttu kõike siin nimetada ei jõua, aga see on üldteada. Rikaste jõmmide sülitamine õigusnormidele, räige omakasuahnus ning hoolimatus sotsiaalse tasakaalu ja suurema võrdõiguslikkuse suhtes on just see, mis on eesti valija arvamust viimastel aastatel kõige rohkem kujundanud ning leidnud selge väljenduse ka valimistulemuses. Inimesed ootavad poliitikutelt suuremat hoolivust ja tähelepanu igapäevaelu valukohtade lahendamisel. Parempoolsed erakonnad on selles mõttes ise endale augu kaevanud ehk valimistulemuse teinud, et on ellu viinud poliitikat, mis on kujundanud tänase Eesti näo. Kui sel näol on inetuid paiseid, siis ei tasu rahvast kiruda, kes neid märkab ja neile tähelepanu juhib!Siinjuures võiks muidugi küsida, kas valimiste võitja ehk Keskerakonna näol siis neid paiseid pole? Kahtlemata on. Ei oluliselt rohkem ega vähem kui teistel ilmselt. Aga rahvas, kes ootab senises poliitikas muudatusi, on Keskerakonna suhtes sisse võtnud teatud kaitsva hoiaku. Arvan, et selleks on just nimelt alust andnud parempoolsemate erakondade (aga ka näiteks sotsiaaldemokraatide) kaunis otsene ja räige rünnak nii Keskerakonna tervikuna kui eriti tema liidri Edgar Savisaare vastu. Kuna aga needsamad parempoolsed erakonnad jäävad Keskerakonnale toetuses alla, siis on tulemus olnud n-ö äraspidine – hoopis kasvatanud Keskerakonna toetajaskonda.Sellest kõigest tuleks parempoolsetel jõududel teha oma järeldused. Viimane aeg on silmad tegelikult avada Eesti kuhjunud sotsiaalprobleemide suhtes ning välja pakkuda sellised lahendused, mida rahva (valijaskonna) enamik tõesti ootab ja toetab. Vastasel korral on Keskerakonna võit järgmistel valimistel veelgi suurem. Kohalike valimiste tulemuse valgusel võiks mõelda sellelegi, kellel Eesti poliitikuist on suurimad šansid saada Eesti järgmiseks presidendiks.Mõtlemisainet on. Kuid ausate järeldusteni jõudmiseks tuleb ka olukorra põhjuseid ausalt tunnistada.

  • Kumu kutsub Avo Keerendi ja Evi Tihemetsa graafikanäitusele

    Evelina Vedom

    Kolmapäevast, 24. oktoobrist saab Kumu kunstimuuseumi graafika kabinetis vaadata näitust „Avo Keerend ja Evi Tihemets. Värv eesti graafikas”. Näitus tutvustab kahe eesti kunsti klassiku, Avo Keerendi ja Evi Tihemetsa loomingu näitel puhaste värvide ja geomeetriliste vormide ilmumist nõukogude eesti graafikasse.

    „Hallide ja mustade toonide asemele ilmusid eesti graafikasse 1960. aastatel, sotsialistliku realismi ja nn karmi stiili ammendudes, jõulised värvid,” ütles näituse kuraator ja Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja Anne Untera. „Jutustava ja kirjeldava sisu asemel muutusid olulisemaks kunsti sisemised arengud, meediumikesksed probleemid. Värv vahendas ühtlasi, kas teadlikult või mitte, progressiusku ja optimismi, 1960. aastate doktriini inimnäolisest sotsialismist.”

    Koos säravate värvidega tekitas geomeetriliste kujundite askeetlik puhtus tasakaalu ja harmoonia illusiooni. Ehkki mitmeti vahendatult, andsid ka eesti graafikale 1960.–1970. aastate vahetusel tugeva impulsi rahvusvaheline abstraktne ekspressionism ja popkunst.

    Avo Keerend (1920–2012) tegeles juba 1960. aastate keskel erivärviliste kõrgtrükis (linool- ja plastikaatlõige) dekoratiivsete vormidega. Näitustel esines ta sel ajal sageli küll biomorfsete kujundite ja figuraalse kunstiga, millest hiljem aga täielikult loobus.

    Sarjast „Stereoskoopilised vormid” (1969, linoollõige) kujunes tema hilisema, modernistliku graafika läte. Keerendi 1970. aastate geomeetrilised teosed viitavad nii rahvusvahelise modernismi pärandile (Paul Klee, Joan Miró) kui ka eesti kunsti 1920. aastate uuendusliikumistele, eriti kubismile-konstruktivismile.

    Avo Keerend õppis graafikat aastail 1936–1940 Riigi Kunsttööstuskoolis Tallinnas. Teinud rindekunstnikuna läbi Teise maailmasõja ja viibinud sõjavangina 1945–1946 Tšehhoslovakkias, jätkas ta kunstiõpinguid Tartu ja Tallinna kõrgkoolides, lõpetades 1949. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituudi maalierialal. Graafikuna oli ta üks viljakamaid, pikaealisemaid ja suurt rahvusvahelist tähelepanu äratanud eesti kunstnikke. Avo Keerend lahkus 2012. aasta 5. juunil, tema varase graafika esitlus on kunstnikule väikeseks järelehüüdeks.

    Evi Tihemets (1932) hakkas aastatel 1968–1969 esimesena näitustel värvilist graafikat eksponeerima. Tema väga mitmetahulise loomingu värvimaagia alguspunkt on 1967. aasta litograafia „Punane kuninganna” (Lewis Carrolli „Alice imedemaal” ainetel). 1972. aasta abstraktne „Geomeetriline kompositsioon” oli tellitud Viru hotelli sisekujundusse, ent sinna see ei jõudnudki. Teosest sai alguse Evi Tihemetsale omane graafilise pannoo formaat.

    Mõjuvõimsad geomeetrilised kujundid sidus Tihemets siiski tihti erinevas tehnikas (kuivnõel) portreede, skemaatiliste või isegi fotografeeritud figuuridega. Oma sõpru ja mõttekaaslasi portreteerides viitas graafik keerulistele psüühilistele protsessidele, jäädes ka vormimängudes sotsiaalselt mõtlevaks kunstnikuks. Näiteks lehel „Poeet” kasutas ta Jaan Klõšeiko portreefotot noorest luuletajast Paul-Eerik Rummost, asetades ta pea kohale punase nelinurga, mida on tõlgendatud punase päikesena.

    Evi Tihemets lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) 1958. aastal raamatugraafikuna. Ka tema loominguline biograafia on väga pikaajaline ning pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust. Evi Tihemetsa varase värvilise graafika esitlus Kumu kunstimuuseumis on komplimendiks kunstnikule tema juubeli puhul.

    Näituse visuaalid asuvad aadressil: http://digikogu.ekm.ee/filiaalid/kumu/pressimaterjal/keerend_tihemets/year-2012

    Näituse kujundaja: Villu Plink.

    Eesti Kunstimuuseum avaldab tänu Evi Tihemetsale, kes loovutas näitusele oma teoseid.

    Näitus „Avo Keerend ja Evi Tihemets. Värv eesti graafikas” jääb avatuks 10. veebruarini 2013.

  • Kes sa siis tegelikult ikka oled, kulla helilooja?

    Igor Garšnek

    Kunagi, aastakümneid tagasi, toimusid heliloojate liidus heliloojate majas teisipäeviti loomingulised kohtumised stiilis “uued teosed ja esiettekanded”. Seal sai kuulda omas ajas täiesti uuenduslikke teoseid nagu näiteks Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilis oopused, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüüri jt heliloojate uued tööd. Need õhtud polnud küll üksnes uue muusika kuulamiseks, kohe anti ka võimalus aruteluks, s.t küsimuste esitamiseks autorile endale. Siinkirjutajale jäi sellest meelde väga muljetavaldavaid hetki.

    Vana mõte, aga samas uus algus: heliloojate liidu ja Von Krahli teatri uus talk-show vormis muusikaline koostööprojekt “Helilooja, kes sa oled?” tõi teatrisse kuulama need muusikahuvilised, keda huvitas Peeter Vähi looming.

    Õhtu avanumbriks oli tegelikult Peeter Vähi teos “Müstiline ühinemine” (Neeme Punder flöödil, Peeter Vähi tanpura’l), mis oli ka antud muusikaõhtu ainus “elav” kontsertnumber.

    Vestlusring avas Timo Steineri hoogsal eestvedamisel Peeter Vähi kui helilooja ja interpreedi muusikalisi muutumisi. Näiteks, et kuidas Peeter Vähi leidis enda jaoks tähenduse ida kultuuris ning kuidas ta loobus aastal 1989 levimuusikast kui sellisest üldse.

    Teadagi on keeruline, kui helilooja räägib oma loomingulisest kujunemisteest, ja eriti huvitav, kui seda teeb Peeter Vähi, ida muusikat läänelikuga sünteesiv helilooja, mõtleja ning tõlgendaja.

    Kõlab muusika ning räägib helilooja – sellest, kuidas teda kunagi huvitasid rock-ansamblite publikumenu ning hiljem audiovisuaalsed kunstimustrid. Töö ja inspiratsiooni vahekorrast rääkides mainis Peeter Vähi, et esmane on loomeprotsessis ikkagi inspiratsioon, mis tähendab hetke, kui tuleb teose idee. Samas jäi jutuajamises kõlama mõte, et inspiratsiooni ei “saa tellida” – kui on, siis on kõik korras, ja kui pole, eks siis tuleb oodata järgmisi aegu.

    Mis oli sellel üritusel hinnatavat ja mis oleks võinud olla ka teisiti? Hea kogemus oli eelkõige see, et nüüd on heliloojate liidu ja Von Krahli teatri koostöös tekkinud uus suhtlemiskanal vahendamaks heliloojat ja publikut, kunstniku ja tema tõlgendajat. See on juba iseenesest rikastav kontaktivõimalus nii paljude muusikaliste loojatega, kelle nimekiri olekski paslik avaldada edasiseks meelespidamiseks: Age Hirv (24. X), Tõnu Kõrvits (21. XI) ning Margo Kõlar (19. XII). Ilusaid ja huvitavaid muusikalisi kohtumisi – küsida võivad ju kõik. Vastused on päris kindlasti hästi huvitavad.

     

  • Tõmbetuul Euroopas

    Ahto Lobjakas

    ELis käib ridade koondamine, ülevaade tuleb sihiseadmisel kasuks nendele riikidele, kes ei ulatu sündmusi kujundama. Selged sihid on vähematele vendadele sine qua non enda tõmbetuule vastu kaitsmiseks.

    On märke, et oleluskriis, mis on ähmastanud ELi ühist perspektiivi vähemalt Nizza tippkohtumisest alates, on lõppemas. Laienemine, ELi põhiseadus, Türgi, globalisatsioon on lülid sisevaatluse fragmenteeritud ahelas, mille taga oli vajadus avaneda. Mitu kohanemisüritust ebaõnnestus, kuid nüüd on võimalik, et pannakse pikaks ajaks paika ELi jõujooned ja arengusuunad. Kui nii, siis saab Euroopa ääremail olema üsna vilu.

    Iseloomulik on praegu riikide erahuvide üha varjamatum avaldumine. Aeg, mil kaalukauss tundus kalduvat ideaalide poole, on nüüd möödas. Eriti Mandri-Euroopas on taastumas soov oma huve taas ette lükata, kuid käsi sidumata. Prantsuse ärileht Les Echos diagnoosis tippkohtumise päeval 28. X juhtkirjas, et tosinkond aastat pärast Kohli, Mitterrand’i ja Delors’i tagasitõmbumist on “Prantsusmaa ning Saksamaa juhtide Euroopa-entsefalogramm olnud sile.” Seda brittide rõõmuks, kes ise ELi kujundasid.

    Nüüd on tuul pöördumas. Suurbritannia on nõrk eesistuja ning Le Monde (29. X) täheldab, et president Chirac valmistub ründama Tony Blairi liidripositsiooni.

    Prantsusmaal loodetakse maailmavaatelisele ümberjoondumisele Euroopas. Samuti Le Monde’is (28. X) diagnoosib Thomas Ferenczi uusliberalismi süveneva kriisi. Tõenduseks on Poola ja Saksa valimised ning (parem)liberaalide loobumine laissez faire ideoloogiast Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Hispaanias, Itaalias jm. “Sellega kaasneb teatav riigi majandusetu rehabilitatsioon,” ütleb Ferenczi.

    See reaktsioon on kahesuunaline. Laienemise ja globalisatsiooni vastu on nii parem kui vasak tiib. Sissepoole suunatud ridade koondamisel jääb aga peale parem tiib kui selgelt kohanenum artikuleerimaks entroopiast häiritud enesesäilitusinstinkte.

    Tegemist on lokaalse sisuga väljakutsega globaalsele liberalismile. Liberalism kasutab globaliseerumist relvana oma rivaalide vastu, kuid relva tera on pöördumas. Selle asemel, et toimida majandusmudelite edukuse standardina, on Euroopas globalisatsioonist tehtud “teine,” mis on vaja piiridega eraldada.

    Majandusteooria annab muidugi õiguse edukaile. Austria leht Die Presse (28. X) vahendab Prantsuse teoreetiku André Sapiri tuntud analüüsi: Saksa-Prantsuse ja Vahemere majandusmudel on jätkusuutmatud. Sama arvab ELi majanduslikku haldust koordineeriv Euroopa Komisjon.

    Kuid ratsionaalse analüüsi käed on lühikesed. Seda liberaalide endagi territooriumil. Les Echos osutab (31. X), et kuigi Suurbritannia tööpuudus on 6,5% ja Prantsusmaa oma 9,4%, kasvatab esimene tööhõivet suuresti poolikute “töökohtade” arvelt. Sissetulekukäärid Albionil kasvavad ja alla vaesuse piiri elab 20%. Avaliku sektori kvaliteet jääb sealjuures Prantsusmaa omast kaugele maha.

    Kokkuvõttes on sellised võrdlused siiski tühi töö ja vaimunärimine. Sotsiaalsete mudelite tõe kriteerium pole majandusteooria. Need on oma ajalooga ideoloogilised konstruktsioonid, millesse ühiskonna kollektiivne mõistus on püüdnud akumuleerida ühiseid väärtusi. Kuni süsteem pole pankrotis, konverteeruvad need väärtused automaatselt rahvuslikuks uhkuseks. See on poliitiline kapital, millele apelleerimata ei püsi hinges üksi partei. Sama printsiip toimib ka vaieldamatult edukas Skandinaavias, kuigi vähem täispuhutult kui Prantsusmaal.

    Vähese väärtuste akumulatsiooniga Eesti jaoks on see kõik uus. Oma valik tuleb siiski teha meilgi. Paradoksaalselt on muidu pea absoluut-dünaamilise Eesti nõrkus välispoliitika varalubjastumine. Viimases Sirbis (29. X) esitatud vaadete buketis esindab välispoliitilise establishment’i olemust stiilipuhtalt Enn Soosaar. Seda kontseptsiooni võiks nimetada “punktriigiks”: sisepoliitiline arvamuste paljusus peab välispoliitikas koonduma ühte punkti. Parafraseerides süsteemi üht loojat Lennart Merd, saab Eestil olla vaid üks välispoliitika korraga.

    Omal ajal see funktsioneeris. Tänaseks on Eesti välispoliitika mandunud orientaalseks mantraks, mille stabiilsuse tagab süsteemi suletus. End taastoodab pidevalt staatiline, 90ndate alguse maailmapilt, mida animeerivad ab ovo lineaarselt defineeritud julgeolekukaalutlused. Need on sisult väljaspool kriitikat ja seda lämmatavad eos katsed süsteemi avada ja muutuvate oludega kohandada. Punktriigi kindlaim variant on paigalseis. Muu hulgas on selline süsteem võimetu adekvaatselt suhestuma ELiga. Viimase  mitmetahulisusega ei suuda üheks kiireks koondatud välispoliitika haakuda.

    Üheks Eestis süveneva kriisi väikeseks märgiks olid Hampton Court’i päevil Eesti Berliini suursaadiku Clyde Kulli intervjuukatkendid Frankfurter Allgemeine Zeitungis (30. X). Saadik rääkis energiapoliitikast, mille koordineerimine oli oluline teema ELi tippkohtumisel. Poola ja Balti riigid protestivad teatavasti Saksa – Vene gaasitoru vastu. Vähemalt Eesti teeb seda aga absurdini taandatud positsioonilt, millest reaalse elu muutmiseks tugipunkti loota pole. Kulli tähelepanekud kõikusid diplomaatiliselt väga lahtisest tekstist, millega ta tervitas Merkeli valimist (“Schröder leidis alati aega Putini ja Kuveidi saadiku, aga mitte meie jaoks”) geopoliitilise autismini (energiatransiit tuleb ELis “demokratiseerida”).

    Pole mingit alust arvata, et Pariis või Berliin hakkaksid mingi ratsionaalse argumendi ajel ajama Eesti soovitud lineaarset välispoliitikat. Kantsler Merkel eelistab kahtlemata oma riigi huvidele vastavat pragmaatilist lähenemist. Viimast hakkab lisaks kureerima sotsiaaldemokraat ja üks Schröderi lähemaid nõunikke Frank-Walter Steinmeyer.

    On suuremaid ohumärke. Chirac elustas oma Hampton Court’i eelses kirjas tuumik-Euroopa idee. Samast rääkis Belgia peaminister. Puust ja punaseks tegi Ida-Euroopa jaoks asja Financial Timesi kolumnist Wolfgang Munchau (31. X), kes sarnaselt Chiraci ja Verhofstadtiga jõuab järeldusele, et tuumik peaks kattuma eurotsooniga.

    Eestile on kõige soojem koht igasuguste tuumikute südames, et sinna saada, tuleb tööd teha. Selleks on tarvis otseliine olulisematesse pealinnadesse, mitte vesiliivale ehitatud teid läbi Varssavi või, veel halvem on ühitada jõuga kehtestada oma õiglustunnet. Eduks on vaja paindlikku ja reageerimisvõimelist välispoliitikat. Pikemas perspektiivis on vaja süsteemi, millesse on programmeeritud initsiatiivi tunnustamine, multilateraalne mõtlemine ja piiratud võimalustest loovalt maksimumi võtmine. See on võimalik vaid avatuse korral.

     

Sirp