flavonoidid

Vene vanausulised on pika ja vana traditsiooniga. Te olete elanud üle erinevaid ideoloogiaid ning tagakiusamisi. Kuidas elavad vanausulised praegu?

Võrreldes minevikuga, ei saa öelda, et halvasti. Majanduslikust küljest võttes võiks öelda, et normaalselt, ent kombestik hakkab hääbuma. Noored ei tule enam kirikusse ja selles mõttes on raske.

Kui nüüd rääkida kombestikust, siis milline see on praegu ja kui laialdaselt te seda järgite?

Nii kaua kui see on meie võimuses, siis püüame vanu kombeid täita. Praegu ei saa me täies mahus kiriku juures teenistusi läbi viia. Öiseid talitusi ainult siis, kui on suured pühad. Õhtused, öised, varahommikused teenistused on ära jäämas. Inimesed on vanad.

Praegu tulid kaks noort tüdrukut ja nad peavad nii kaua olema meie keskel, kui nad nii-öelda küpseks saavad. Kõige raskemad ongi meil laulud ja ka see muudab kõikide talituste pidamise keeruliseks.

Täna (intervjuu on antud kohe pärast teenistust ? M. M.) hakkasid just noored rääkima, et laulma peaks ka väljaspool teenistusi, selleks, et olla tasemel, ja loomulikult ka sellepärast, et inimestel oleks hea kuulata.

Olmekombeid ikka järgitakse.

Teie religioon on siiski üsna omapärane. Kuidas suhtuvad teised inimesed teisse?

Kes on teised? Siia on tulnud üsna palju inimesi Kohtla-Järvelt, kes on siia maju ostnud. Mustveesse on nad tulnud just sellepärast, et siin on vaikne ja rahulik. Varguseid ei ole.

Häirib see, et suviti tuleb siia neid liiga palju, ja kui arvestada seda, et Kohtla-Järve on üsna kriminaalne koht, siis on oma oht olemas. Kohalikest saame kõige paremini läbi babtistidega ja luterlastega. Õigeusulistega on läbikäimine väiksem. Põhjus tuleb sellest, et kui Romanovite dünastia ajal kirik lagunes, siis uus kombestik ning maailmanägemus ei olnud vanausulistele vastuvõetav ja sellepärast neid piinati ning sõimati. XVIII sajandi lõpul, kui oli arutlusel küsimus, kuidas suhtuda teistesse uskudesse, siis üks autoriteetne isik leidis, et kui sakslased tahavad siia (Venemaale) ehitada oma kirikuid, siis las ehitavad; tahavad muhameedlased, las ehitavad, aga vanausulistele on keelatud, sest nad on rahva seas liialt populaarsed ja seda ei tohi lubada, et nad endale kirikuid ehitavad.

Meie praegune kirik Mustvees on ehitatud esimese Eesti vabariigi ajal ja siis oli ka tema õitsemisaeg. Seega, kui sul pole õiguseid, siis sa pead absoluutselt kõike  kartma. Me elasime kuni aastani 1905 ilma õigusteta.

Kas teid teatakse ka väljaspool Mustveed? Ma mõtlen, et kas teil käib siin palju huvilisi?

Siin käis just ühest Viljandi koolist 40 õpilast koos õpetajatega. Ka kohalik Eesti kool käib siin üsna tihti ja kui neile tuleb mõni sõpruskool Soomest, siis nad toovad neid siia, samas kui Vene kool pole eriti huvitatud. Inimesed, kes on siin aastaid elanud, ei oska kirikusse sisenedagi! Isegi eesti naised, kes on läinud vanausulistele meestele, teavad kombestikku. Kui on näiteks matused, siis riietutakse ja käitutakse nii, nagu on ette nähtud: neil ei ole püksid jalas, vaid tumedad seelikud. Meie omad jällegi leiavad, et võivad ka pükstes siseneda või kübaraid kanda ja meie jaoks on see väga inetu, meie kombestikule käib see vastu.

Religioon nõuab tavaliselt ka kirikuväliseid kombeid, mida tuleb täita. Millised on teie argielu kombed, mida tuleb järgida?

Igas toas on meil ikoonid. Enne magamaminekut tuleb alati palvet lugeda. Ikooni ees on küünlad ja need peavad kogu öö põlema. Palves kiidetakse jumalat, et päev läks hästi ja et öö tuleks rahulik. Hommikul, kui oled tõusnud ja ennast pesnud, siis tuleb samuti palvetada. Kui keegi on surnud, siis tuleb ka neid oma palvetes meeles pidada, et nad saaksid ikka taevariiki. Loomulikult ka laste eest palvetatakse. Enne sööki loetakse ka palvet või kui ei loeta, siis rist lüüakse vähemalt ette.

Millest see võib tulla, et noori nõnda vähe kirikus käib?

Eelkõige vast selle tõttu, et peale kooli lõpetamist on siit raske tööd leida. Nad lahkuvad suurematesse linnadesse, kus nende võimalused suurenevad. Muidugi oleneb palju ka kodust. Kui seal on usul mingi koht olnud, siis küllap lapsed sellest ka huvituvad.

Vanasti oli siin iga kiriku juures ka kool. Siis oli sakraalne ja ilmalik märksa rohkem ühendatud. Seal õpetati laulmist ja lugemist. Kuid viimane laulukursus oli enne sõda. Praegu on üks 83aastane proua, kes veel oskaks õpetada, kui tema lahkub, siis pole enam kedagi.

Kui veel rääkida kiriku lagunemisest, siis ajaloos on ikka olnud niimoodi, et tavaliselt püütakse vanale usule kindlaks jääjaid teise usku meelitada. Kas vanausuliste ajaloos on olnud ka selliseid juhtumeid?

Tsaarivalitsuse ajal oli sinodil selline plaan, et tuleb meelitada vanausulisi õigesse usku, sest ametlik usk riigis on ikkagi õigeusk. Vanausulised olid teistsugused, nad olid kanged ja ei tahtnud. Seega käituti järgmiselt: kui mehed läksid järvele kala püüdma, siis naised olid kodus lastega ja lapsi oli tol ajal perekondades palju. Agitaatorid kasutasid olukorda ära ja käisid meelitamas. Naised alul keeldusid, aga siis pakuti raha ja see pani mõtlema, sest lapsi oli vaja toita ja mõned läksidki teise usku. Neile öeldi, et ei maksa muretseda. Nad võivad lugeda omi raamatuid, palveid ja laulda omi laule, ent meie poolt on papp. Aga nagu öeldakse, milline papp, selline ka kogudus.

Veel oli nõue, et vanausulisest ainuusuliseks võis astuda, ent tagasiteed polnud. Vastupidi ei kehtinud.

Vanasti oli oht, et keegi lihtsalt reetis usu raha nimel. Millised võiksid olla praegu kõige suuremad ohud?

Vanasti nõukogude ajal ei tohtinud noored käia kirikutes ja nüüd on tulemus käes.

Milline on teie enda tulevikuvisioon? Kas vanausulised jäävad püsima?

See oleneb muutustest, mis toimuvad Venemaal. Sealt me saame kirjandust. Vanasti, kui Baltikum ei kuulunud liidule, siis oli meie keskuseks Riia. Nüüd on meil suhted Moskvaga ja Peterburiga ja nendest kõik sõltubki.  

 

?Lihula sõda? ning sellest alanud tants monumentide ümber on teenimatult tähelepanu alt välja jätnud mitmed II maailmasõja lahinguid kajastavad trükised, mis on viimase aasta jooksul vaikselt ilmunud. Üks neist on Saksamaal Büsumis Ösel 1941 ? 1944 huviklubi poolt välja antud mälestusteraamat lahingutest Saaremaal. Koostajate kinnituse kohaselt poleks saanud toimuda Saaremaa muuseumi ja eriti Raul Salumäe lahke abita. Huviklubi Ösel 1941 ? 1944 ühendab II maailmasõja ajal Saaremaal Saksa armees võidelnud mehi ja nende omakseid ning on käesoleva raamatu näol oma tegevusest vägagi nähtava jälje maha jätnud.

Koostajate kinnituse kohaselt oli kogumiku koostamise motiiviks anda senisest objektiivsem ülevaade II maailmasõja lahingutest, laskudes selleks tavalise ülevaate tasemelt üksikvõitleja tasemeni. Kogumikus soovitakse näidata Saksa sõdureid sellistena, nagu nad olid, üritades vastata ka küsimusele, kas tegemist oli tõesti sõjakurjategijatega. Kindlasti mälestab kogumik ka kõiki Saaremaa lahingutes langenuid, eriti kuna paljude nende nimed on tänaseni teadmata.

Kuigi kogumiku sissejuhatuses on mainitud, et see sisaldab mälestusi nii 1941. aasta kui 1944. aasta lahingutest Saaremaal, puudutatakse enamasti 1944. aasta sündmusi. 1941. aastast on vaid katked eesti keeleski avaldatud Hans-Eberhard Brossoki  sõjamälestustest ning Hans H. Hankeri meenutused lahingutest Muhus, Saaremaal ja Hiiumaal 1941. aastal. 1944. aasta lahingute mälestustele on aga lisatud veel mitmeid dokumente, nagu näiteks Saaremaa lahingute ajal kirjutatud kirju kodustele, ülevaade poja reisist Saaremaal siin langenud isa haua otsingul ning mälestuskatke saksa sõjavangidest Kuressaares 1946. aastal.

Laskumata pikemasse ülevaatesse raamatus kirjutatust, tuleks siiski märkida, et tegemist on äärmiselt huvitava materjaliga. Eesti lugejale on kättesaadavad paljud Eesti Laskurkorpuse ridades võidelnud meeste mälestused, nõukogudeaegsetele meenutustele on viimasel ajal lisandunud ka arvukalt autentsemat materjali. Tehumardi öölahing on Eestis omandanud sedavõrd legendaarse kuulsuse, et sellele pühendas Saaremaa õlletehas koguni oma eriti kange õllesordi. Sellest kogumikust on huvilisel võimalik leida mehe mälestused, kes juhtis läbi laskurkorpuslaste kolonni omade juurde öösel läbi murdvat saksa võitlusgruppi. Rüütliristi kandja Klaus Ritteri mälestused annavad hea pildi, kuidas tal õnnestus hakkama saada võimatuna tundunud ülesandega ehk tungida oma vastase tagalasse maha unustatud võitlusgrupiga läbi punaväe ridade omadeni.  

Eestlastele traagilistest lahingutest kirjeldatakse mälestustes veel kaotuserohket Vintri dessanti, aga ka muid lahinguid, mis senise tihedalt asutatud Sõrve poolsaare tühjaks ja laastatuks jätsid. Hitler oli keelanud Sõrve evakueerimise ning andnud vägedele käsu siin viimse meheni vastu panna. Götterdämmerung?i ihalev Hitler lootis, et Sõrvest kujuneb uus Stalingrad, seda küll selle vahega, et Sõrves kõik mehed tõepoolest ?kangelaslikult? hukkuksid ega end vangi ei annaks.

Selline hullumeelsus viis veriste lahinguteni. Sakslastel polnud lihtsalt kuskile taanduda ning nii panid nad mitmekordses ülekaalus punaväele meeleheitlikult vastu. Väga huvitav materjal on raamatule lisatud sõdurite kirjad. Neist ei õhku enam mingit võitlustahet ega isegi huvi tuleviku vastu, peamine on vaid lootus, et saaks see kõik ükskord ometi otsa.

Ning kuigi lõpuks jõudis kätte hetk, mil armeedegrupp Nord juhataja kindral Schörner omavoliliselt käsu andis Sõrve maha jätta, oli mehi selleks ajaks nii ühel kui teisel poolel arvukalt langenud. Sõrve tuletorni juures oma üksuste laevadele laadimist juhtinud 9. grenaderirügemendi hauptmann, hilisem Saksamaa Liitvabariigi president Richard von Weiszäcker võis olla õnnelik, et paljudel meestel õnnestus tänu sellele käsule pääseda. Paljud jäid aga igaveseks Sõrve mulda.  

Kui millegi kallal nimetatud kogumikus norida, siis liig lühikese ajaloolise ülevaate kallal 1944. aasta lahingutest. Pikem ja põhjalikum kirjeldus oleks lugejal paremini võimaldanud orienteeruda, millest ühes või teises mälestuses juttu tehakse. Kuid see on iseenesest pisiasi, mida tõelisel huvilisel on võimalik ajalooraamatute põhjalikuma uurimisega korvata.

Oluline on pigem see, et tegemist on ausate ja ehedate tekstidega, mis annavad sõda edasi kogu tema koleduses. Nendes mälestustes on ühelt poolt palju lihtsat kangelaslikkust, kuid samas on need ääretult inimlikud. Need mehed ei sõdinud Saaremaal ei aaria rassi ega Adolf Hitleri eest, nende peamine soov oli koju oma omaste juurde jõuda. Õnnestus see kahjuks vähestel. Seetõttu pole nimetatud kogumiku näol tegemist mitte sedavõrd mälestusmärgiga elavatele, vaid neile, kes siiamaani tundmata ja ristideta haudades kuskil Sõrve säärel puhkavad ning keda kõiki keegi koju ootas.

Üritusel, mis oli pühendatud Vilde Krimmis käigu 100. aastapäevale, osales kirjanduse ja ajaloo uurijaid Tartust, Tallinnast, Kiievist ja Simferoopolist. Konverentsi raames avati tänapäevateemaline fotonäitus ?Eestlased Krimmis? ning Vilde muuseumi koostatud eluloonäitus ?Eduard Vilde ajakaaslane Amandus Adamson? meenutamaks 1903. aastal Krimmis käinud eesti skulptorit, kelle sünnist saab 2005. aastal 150 aastat.

Erinevalt 2001. aasta esimesest ühisest teaduskonverentsist oli seekord temaatika valdavalt Krimmi eestlaste keskne. Etnograafiast elulugudeni käsitleti Krimmi eestlaste ajaloo kõige erinevamaid tahke. Krimmi uurijad astusid seekord üles 5 ettekandega, Eestist oli ettekandeid 10, kesksel kohal ajalooline romaan ?Prohvet Maltsvet? ja Vilde reisikiri ?Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks?. (Kaasa tulemata jäi seekord prof Ott Kurs, kes osales juunis Krimmis saksa diasporaa konverentsil ning kelle sulest on ilmunud õige mitmeid Krimmi rahvaid käsitlevaid artikleid.)

Esimesel päeval arutleti Eesti riigi panuse üle eesti keele ja kultuuri säilitamisel (Tõnu Tender, ?Eesti riik ja eesti ümberasujad ? eile, täna, homme?), kõneks oli elulugude kogumise olulisus ajaloo uurimisel, sealhulgas ka emakeele kaoga seotud probleemistik (Rutt Hinrikus, Eesti Kirjandusmuuseum). EKLi Tartu osakonna juhataja Janika Kronberg vaatles seda, kuidas Vilde Krimmi nägi (?Eesti kirjanik eurooplasena Krimmis?). Aarne Ruben Vilde muuseumist kõneles Eesti ümberasujate tsaari juures käimi­sest 1861. aastal, andes toonasest sündmusest huvitava pildi. Krimmi ülikooli ajaloo osakonna üliõpilane Oleg Vorgul käsitles eesti talupoegade XIX sajandi esimesel poolel toimunud ümberasumist kui protsessi, avades oma ettekandes nii mõndagi seesugust, mis seni käsitlust pole leidnud, olgu selleks või pearaha maksmise jätkamine väljarännanute eest teiste kogukonnaliikmete poolt kodumaal. Grigori Kondratjuk M. P. Dragomanovi nim Kiievi Pedagoogikaülikoolist kõneles eesti hariduse arengust XIX sajandi lõpus, XX sajandi esimesel veerandil. Tema järel sõna saanud Tiiu Kuurme (TPÜ kasvatusteaduste doktor) ettekande teemaks oli ?Eesti laste kasvukeskkond Krimmis?. Kuulaja tähelepanu juhiti kogukondliku mentaliteedi kasvatuslikule küljele, võõrastesse kultuuridesse võrdväärse suhtumise kujundamisele maast madalast, hariduse väärtustamisele ning kodu ja vanemate austuse enesestmõistetavusele. Prof Jaan Õispuu TPÜst kõneles Krimmi eestlaste eesti keele säilitamisest ja elujõust, tuues näiteid Vilde muuseumi arhiivifondidesse laekunud memoraatide ja mitmete ajalooliste dokumentide põhjal. Eesti keel kadus koos eestlusega, ent ometi pole eestlus Krimmist täielikult kadunud, võiks öelda ? uued õpetajad seisavad oma ameti kõrgusel.

Simferoopolis tegutseva teadusliku toimetuse grupi ?Reabilitirovannõje istorijei? juhataja Dmitri Omelt?uki ettekande teemaks oli ?Krimmi Autonoomse Vabariigi poliiti­liste repressioonide erinevused 30ndatel aastatel. Rahvuslik aspekt?. Sõnavõtus analüüsiti karistuste sõltuvust kaebustest ja nende vormist rahvuste lõikes, peatudes põhjalikumalt eestlastel. Sama grupi teaduri Natalia ?evtsova haigestumise tõttu jäi kuulmata ettekanne, mis puudutas eesti diasporaa represseerimist ja saatust 20ndatel. Eestimaa Rahvaste Ühenduse president Jaak Prozes kõneles eestlaste ja tatarlaste suhetest põhirõhuga Eesti tatarlastel. Krimmi etnograafiamuuseumi eesti osakonna juhataja Jelena Prokofjeva oli oma ettekande koostanud kahasse Leonhard Salmaniga. Viimane, eesti päritolu kultuuriloo­lane, on pärit D?urt?i külast ning uurinud eesti asunduste ajalugu väga pikka aega. Ettekanne käsitles Krimmi eesti taluhoonetele iseloomulikke jooni XIX sajandi lõpust XX sajandi alguseni. Nooremat põlvkonda esindas eesti juurtega Maria Kallaus Tabat?novski üldhariduslikust koolist, teemaks Beregovoje küla eestlaste ajalugu ja kultuur.

Allakirjutanu teemaks oli ?Ilukirjanduse ja dokumendi vahekord ?Prohvet Maltsvetis?, rõhuasetusega Maltsveti kui raamatutegelase retseptsiooni erinevustel läbi aegade. Kristi Salve (Eesti Kirjandusmuuseum) ?Eesti rahvaprohvetid. Ajaloolisi taustateadmisi Maltsveti mõistmiseks? kergitas saladuskatet teistegi toona tegutsenud rahvaprohvetite tegevuselt. Juta Saroni (Eesti Vabaõhumuuseum) ettekandes ??Prohvet Maltsvet? etnograafi pilguga? analüüsiti esimest korda teose etnograafilist külge, kusjuures võrreldi 140 aasta tagust Orgmetsa küla tänapäevasega.

Konverentsi lõppsõnas rõhutas etnograafiamuuseumi direktor Juri Laptev Eesti ja Krimmi teadlaste koostöövõimaluste jätku, sooviti ka konverentsitraditsiooni jätkamist. Nii Eesti kui ka Krimmi pool pidas vajalikuks noorte teadlaste kaasamist Krimmi eesti diasporaa uurimisse ? uuritud on ju aga alles väga vähe.

Konverents sai teoks tänu Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi keeletalitusele ning Eesti Kultuurkapitalile.

 

Ent küsimus polegi selles, kuidas keegi oma lapsele eelmängu ja orgasmi mõiste lahti seletab. Olemata suur puritaan, leian ometigi, et niisugune reklaam koolimaja ees on rohkem kui kohatu, oma pealetükkivuses häiriv ja, mis teha, mõjub nilbelt. Meil on demokraatia ja sõnavabadus, nii et vaevalt saab kedagi keelata ennast reklaamimast, reklaamipinda ostmast-müümast, kui selle taga on nii võimas ekvivalent nagu RAHA, mis annab justkui vääramatu õiguse linnakodanikele teavitada endast igal võimalikul moel. Ometigi, kui Tallinna linnavalitsus suutis reklaamipindu omavatele firmadele seada tingimuseks, et koolide läheduses ei reklaamitaks alkohoolseid jooke, siis võib sellest järeldada, et ?keegi kuskil? ikka kontrollib-jälgib, kuhu ja mis sisuga slõuganid üles riputatakse.

Või ikkagi ei kontrolli? Kaldun uskuma viimast, nähes, milliseks on muutunud meie avalik linnaruum, mille osas linnakodanikul puudub igasugune võimalus oma sõna sekka öelda. Minult kui linnakodanikult ei küsi keegi, kas ma tahan bussi oodates vaadata bikiinides kirjanikuneidist (uh, pealegi on see veel esteetiliselt kole reklaam!) või liikuda linnas, saadetuna kutsetest eelmängule, orgasmile jms. Teatavasti on linnal ja majaomanikel kohustus linnatänavad puhtad hoida, aga vaimselt ja esteetiliselt risustatud avalikust linnaruumist ei näi hoolivat keegi. Tegelikult tuleks tervele mõistusele kutsuda neid, kes reklaamipindu müüvad-ostavad (rääkimata reklaamifirmadest), ehk siis mõtlema selle üle, kus, kuidas ja mida reklaamida. Võiks isegi enesemüüjate huvi olla, milline sõnum potentsiaalsele tarbijale saadetakse. Kui see on agressiivne, rumal, esteetiliselt mage, siis võib reklaam saavutada vastupidise efekti ja suur raha on tuulde lennutatud (markantne näide Res Publica valimiskampaania). Või nagu anub kolmapäevases Postimehes Sepo Seeman: ?Andke mulle pisut ruumi elada ja hingata ning ise oma telefonid, lennukid, naised ja ajakirjad valida.?

Omaette küsimus on hoopis see, kas Cosmopolitan oma seksinippide maaletoomisega mitte lahtisest uksest sisse ei torma: nn seksirevolutsiooni on Eesti juba rohkem kui kümmekonna aasta eest läbi teinud. Või peitub Cosmopolitani avangardsus selles, et pakkuda orgasmiõpetust juba esimese klassi põnnidele?

 

Thomas De Quincey, INGLISE OOPIUMISÖÖJA PIHTIMUSED. Inglise keelest Aulis Leif Erikson. Odamees, 2004. 144 lk.

Oma 1821. aastal ilmunud autobiograafia 85. leheküljel lubab oopiumi tumeda pooleni jõudnud Thomas de Quincey lugejal end pidada ?korrapäraselt ja sihikindlalt oopiumi tarvitavaks inimeseks?. Teisisõnu sõltlaseks. Kuigi, kui täpne olla, siis sõltlast kui kontseptsiooni, mis tähistaks hälvet, ebanormaalsust, kuritegu iseenda ja ühiskonna vastu tollal veel ei tuntud. De Quincey sõltuvus on tema isiklik kokkulepe Saatanaga. Tõsi küll, selline, mille lahtikirjutamisel uskus ta teatava üldistusjõu, mõnesuguse hoiatava õpetusiva olevat. Tollasel Inglismaal ei olnud oopium midagi erakordset ning sellest räägib oma raamatu algul ka De Quincey. Ja mitte ainult ühiskonna eliidist pole jutt. Lehekülgedel 6-7 rabab De Quincey meid näiteks avastusega, et isegi Manchesteri puuvillavabrikute töölised, suutmata lubada enesele rahapuudusel alkoholijoovet, asendasid selle just oopiumiga. Seesugune tarvitus oli vaikne ja varjatud, seetõttu ka elementaarne ja mitte kuigi problemaatiline. Ja selle tajuhäirelisi võimalusi ei teatud samuti veel aimata.

 

Abiks industrialiseerimise pingetes

Vahest alles hiljem on püütud selgitada, miks oopium sedamoodi võimukaks kujunes. Ilmselt pole näiteks vale, kui oopiumitarvituse kaudseid põhjusi nähakse XVIII sajandi lõpu tehnilise revolutsiooni ja industrialiseerimise tekitatud pingetes. Oopium oli ehk teatav vastus inimeste suutmatusele kohaneda muutustega, teatav illusoorne kergendus. Aga kui see nii ka oli, siis tollal seda kuigivõrd ei uuritud. Nagu öeldud, narkomaani kontseptsiooni ei olnud veel olemas ja narkotarvituse ideoloogiat tänapäevases mõttes samuti mitte. Narkootilist enesetunnetamist on tavaliselt selgitatud vastandlikult. On väidetud, et droogid toovad esile inimese päris olemuse. Ka De Quincey alustab just siit, kujutlusest, nagu oleks ta oopiumi kaudu inimolemise sügavama tähenduseni jõudnud. Selles on poeetilise vaimuga aristokraadi ülbet tahtmist maailmale ja argisele, puhtmateriaalsele determineeritusele ülevalt alla vaadata, jõuda ilma Jumalalt luba küsimata jumalikule vaimsele kõrgusele. Ja loeme, kuidas ta kirjeldab oopiumi eeliseid alkoholi ees: ?…kui vein lööb vaimsed võimed korrast ära, siis oopium, vastupidi /—/ loob nende vahel ülitäpse korrapära, seaduspära ning harmoonia? (lk 64).

De Quinceyle oli see, kuidas ta teadvus oopiumi mõjul avardus, justkui midagi vaimuvalgustuse taolist. Ta kohtus ammu mälu soppidesse kaduma läinud detailidega oma lapsepõlvest ja ka iga olevikuhetk näis kätkevat eneses rohkem kui pealtnäha paistis. Oopium justkui paotas eesriiet, mis kõigi meie argimõistuse eest oli siiani eemal hoidnud vaimumaailma sügavamaid saladusi. Ja De Quincey ei tahtnud seda tõepoolest pidada illusiooniks, vaid pigem inimese õnnestunud katseks oma surelikust kestast korra väljapoole vaadata: ?Kuid oopiumi puhul pole ohutumate, tasasemate tunnete laienemine palavikuhoog, vaid tervistav taastumus seisundisse, milles vaim asub harilikult loomupäraselt, pärast igasuguste süvahingeliste ärrituste kõrvaldamist, mis olid häirinud ja rikkunud südant, kes algselt on õiglane ja hea.? (lk 65).

Kuid on veel ka teine arusaam narkootikumidest ja see on alati öelnud midagi muud: ei, sa ei jõua sedakaudu oma päris olemuseni, vaid ikka ja ainult moonutuseni, haiglase ja inimlikkust hävitava valeni. Ning aja jooksul avastas ka De Quincey, et oopium mitte ainult ei taaselusta meie loomust meie mälu sügavustes tuhnides, vaid loob meile sootuks uut olemust. Tulid fantaasiad, hallutsinatsioonid, täiesti võõrad ja siis juba ehk isegi vaenulikud heiastused. Oopium viis teda üha enam sinna, kuhu ta minna ei tahtnud, ja oma luupainajaid ei saanud ta enam välja lülitada. Tasapisi läksid ärkvelolek ja oopiumiuim omavahel segamini ning oma pihtimuses mõistab De Quincey ka ise, et tema isiksus on koost lagunemas. Umbes nii, nagu seda aastakümneid hiljem kirjeldas oma dr. Jekylli ja mr. Hyde?i loos Robert Louis Stevenson.

 

Hüvasti metafüüsika

Aga vähe sellest. De Quincey jaoks oli kõige süngem, kõige rängem küllap just see, kui ta taipama hakkas, et oopium pole tegelikult midagi vaimset, vaid hoopis midagi tehnilist. Ta ei söanda seda ehk otse nõnda välja öelda, kuid mõistis ometi, et tema narkootiline seisund on mingis mõttes masinlik, programmeeritud, puhtalt keemiline ja neuroloogiline. Ja tollal, XIX sajandi esimesel poolel, tekitas selline arusaamine tõelist õudust. See oli tegelikult õudsem kui hallutsinatsioonid ise. Mulle meenutab see olukord, kust De Quincey end leidis, toda George Langelaani vana ulmelugu ?Kärbes? (sedasama, mille põhjal tegi David Cronenberg oma kuulsa filmi). Nii nagu tolle loo peategelase kehas hakkas ebaõnnestunud eksperimendi tulemusena kärbes inimest välja tõrjuma, hakkas ka De Quincey tajuma, et osa temast pole enam üldse inimene. Oopium elas tema kehas oma elu. Nagu öeldud, siin raamatus ta masina kujundist veel otsesõnu ei kirjuta. Hiljem küll. Essees ?Suspiria De Profundis? aastaid hiljem kirjeldab ta näiteks inimese aju nagu hiiglasuurt salvestusmasinat, mis uue info saabudes vana ära kustutab, kuni üks sobiv kehaväline keemiline koostis selle ootamatult taas loetavaks muudab. Tundub, nagu poleks tal inimese vaimu osas enam illusioone.

See vahetegemine lootusrikka müstika ja halastamatu ratsionaalsuse, ideaalse ja materiaalse vahel on nähtav ka narkootikumide tarvituse hilisemas ajaloos. Näiteks too niinimetatud ?psühhedeelia?, sõna, mis ju algselt kreeka keeles osutabki ?hinge nähtavaks tegemisele?. Esialgu oli see mõistetud kui vastuhakk  tehnitsistlikule maailmale ja püüdlus kõrgemate vaimuseisundite poole, omamoodi jumalaotsimine. Aga paradoks seisnes selles, et põlvkond, kes neid unistusi endas hellitas, oli piltlikult öeldes kogu oma elu ehitanud sisse- ja väljalülitustele. Ning nüüd mõistsid nad ka oma teadvust avardada ikka vaid selsamal moel, läbi ?ekstaasitehnikate? (Mircea Eliade termin). Ja tasapisi jäi vaid sisselülitus üksi ilma mingi ihaluseta kõrgema vaimsuse suunas. Enam ei tee suurt keegi katseid siduda narkootikume mingi metafüüsilise tasandiga. Ühtedele on see lihtsalt puhas kuri, teistele puhas lõbu, nagu mõni muu heaoluühiskonna tarbimisühik. De Quincey raamat on veider signaal aegadest, kus narkootikum oli veel salapärane ja seletamatu. Veider ja raskepärane, kuid siiski mitte naiivne.