flavonoidid

Iraagis on rahvas tulnud poliitikasse

Iraagis on käesoleval aastal olnud kaks võimalust käia valimisurnide juures: aasta algul olid ajutise parlamendi valimised ja nüüd hiljuti uue põhiseaduse referendum. Mõlema puhul oli osavõtt (esimesel puhul ka boikoteerimisüritusest osavõtt) õige suur. Iraaklaste enamus kuulas tähelepanelikult oma kandidaate ja arvamusliidreid ning tegi kuuldu põhjal omad otsused, hääletamas käis ka palju naisi. Kuid ei tohi unustada, et Iraagi rahvastik on väga ebaühtlane. Kõrvuti haritud linlastega, kes vaimselt ja tehniliselt elavad XXI sajandis, on Iraagi keskosas ja piiriäärsetel kõrbealadel araablaste rändhõime, kelle sotsiaalne korraldus ei erine palju sellest, mis oli araabia maadel prohveti tegutsemisajal. Osa vähemusrahvusi on vaevalt lugema õppinud ja elab maal oma traditsioonilise põllunduse juures. Kui need inimesed ka üldse käisid hääletamas, siis võib arvata, et tegid seda vastavalt oma šeikide korraldustele. Kui rahvamassid tulevad poliitikasse, siis näitab maailma kogemus, et poliitika tase langeb, tõuseb sõjakas sallimatus ja agressiivsus teistsuguste keelte või uskude või naaberriikide suhtes, kasvab poolehoid sotsiaalsetele utoopiatele, aga ka häälte ostmise-müümise võimalus. Kuivõrd niisuguseid nähtusi tuleb ette Iraagis, näitab tulevik.

Kurdi rahvusriigi kujunemine

Rahvusriikide tekkimine aladel, kus on ajalooliselt olnud segarahvastik, on ikka tähendanud vägivaldseid piirimuutusi ja rahvastikuvahetusi. Kuid kui see faas on möödas, siis hiljemalt põlvkonna pärast hakkab paistma silma rahulolu. Pärast II maailmasõda ei olnud rahvusriikidest rääkimine hea toon. Nii ei oldud valmis kommunismi kokkuvarisemise järel rahvusriikide  tekkimiseks. Nägime hiljaaegu, kuidas peaaegu kogu Balkan kujunes ümber rahvusriikideks, kuigi see suundumus seal ei ole veel lõppenud: muu hulgas on päevakorras albaanlaste püüdlused ühtse suur-Albaania riigi poole. Kuid rahvusriigi idee oli juba enne seda hüpanud Euroopast ida poole, viies esialgu küll kunagise Türgi impeeriumi aladel kristlike ja muhameedlike rahvaste asualade etnilise puhastamiseni ja rahvastiku vahetamisteni, nagu kreeklaste ja türklaste puhul pärast I maailmasõda; veidi hiljem aga ka juutide rahvusriigi Iisraeli loomiseni. Ka varasemalt Kesk- ja Lähis-Idas domineerinud pärsia keeltest idapoolsemat, kurdi keelt kõneleva rahva riigi loomine on olnud kõne all juba sadakond aastat. Rahvusriigi idee paistab praegu kiiresti liikuvat üle läänepoolsema Aasia India ja Hiina suunas. Sellest ei ole jäänud puutumata ka praeguse Venemaa lõunapiiril elavad mägirahvad.

Kurdide rahvusriigi tekkimisele on vastu seisnud nii araablaste kui türklaste ja iraanlaste riigid. Väike kurdide de facto riik on eksisteerinud Iraagi sees Lahesõjast saadik. Sel ajal paistab olevat toimunud ka oluline muutus kurdide eneste hulgas. Peaaegu kogu XX sajandi oli kurdide iseseisvusliikumise domineerivaks vormiks, et seda teostasid oma privaatsõjaväe abil traditsioonilised hõimuliidrid, kes olid selleks puhuks ümber nimetatud mingi partei esimeheks. Selliseid sõjavägesid oli mitu, ükski neist ei suutnud olla teistest palju tugevam ja naaberriigid olid kogu aeg võimelised kallutama sündmusi enda huvides sel teel, et hakkasid varustama ja toetama endale kõige meelepärasemat kurdide parteid. Vahepeal aga on kurdide ühiskond moderniseerunud, on kasvanud peale noor ja kõrgesti haritud kiht, kellest paljud on saanud hariduse maailma parimates ülikoolides. Tundub, et uus põlvkond, kes on kurdi riigi loomise ürituse üle võtnud, on võimeline seda tegema tulemuslikult ja esitama oma maad ja rahvast muule maailmale kui tõsiseltvõetavat ja ühtset. Iraagi kurdide poliitilise eeskava järgmine samm on püüda ühendada Kurdistani autonoomiaga ka kolme naaberprovintsi kurdidest asustatud alad. Kurdistanis viimasel ajal käinud on kinnitanud, et seal ei olda nii intensiivselt religioosne nagu Iraagi araabiakeelsetes osades. Rahvusriigi tekkimise hüpoteesi poolt räägib ka see, et Kurdistani autonoomiasse püütakse kaasa haarata ka kurdide asuala lõunaserval jm kurdi keelt kõnelejad, kes ei ole islami usku, jeziide jt. Uue põhiseaduse järgi peaks uus Iraak olema praktiliselt araablaste ja kurdide kaksikriik. Kas kurdide de facto riik säilib Iraagi koosseisus või eraldub kunagi pärast okupatsioonivägede lahkumist sellest lõplikult, millised saavad olema kurdide rahvuslikud püüdlused naaberriikides Süürias, Türgis ja Iraanis, näitab tulevik.

Araablaste islamiriigi loomise katse tulemas? 

Valdav osa Iraagi elanikest on araablased, kelle usulisi tõekspidamisi ja mitmesuguseid traditsioone kutsutakse üldnimega šiia. Šiiitide ajalugu on tähendanud üle tuhande aasta vastutöötamist maailmale, mis nende vaatepunktist on läinud lootusetult valet teed. Neil puuduvad riigikorraldamise ja riigijuhtimise traditsioonid. Neil ei ole muud silmapaistvat juhtkonda kui nende islami autoriteedid mullad ja ajatollad.

Kuid šiiitidel on eeskuju, naabermaa Iraan, mis on juba 25 aastat islamiriik. Iraagi šiia-araablaste ühe osa teadvuses paistab olevat kindlustunud arusaam: kui iraanlased said sellega hakkama, siis saame meigi. Iraani-Iraagi sõjas võitles Iraani poolel palju iraaklasi, osa oli põgenenud Iraagist, osa aga sattunud sõjavangi. Pärast Saddam Husseini režiimi likvideerimist on neist paljud tulnud kodumaale tagasi, ehitatakse üles ka oma relvajõude – arvatavasti ka Iraani riiklikul toetusel.

Kuna Iraagi kodanike enamus on šiia-araablased ja kuna nende hulgas on tõusmas islamiriigi loomise idee, siis pole võimatu, et uue demokraatliku poliitilise süsteemi tulemusena võivad uues parlamendis saada enamuse just niisuguseid sihte üles seadvad nimekirjad, kes siis võivad üritada islamiriiki põhiseaduse alusel ja  demokraatlikul teel.

Sõda, mis Iraagis käib, on kodusõda.

Kuigi massiteabevahendid teatavad meile pidevalt okupatsioonivõimude tabavatest plahvatustest, ei paista, et okupatsioonivägede ründamine oleks ühelegi Iraagi kodusõja rühmale spetsiaalne eesmärk. Okupatsioonijõude rünnatakse pigem sellepärast, et nad jäävad ründajatele ette, et neile tehtud edukad rünnakud ületavad uudisekünnise ja annavad seeläbi propagandavõimaluse, või siis sellepärast, et okupatsioonijõud kaitsevad (või arvatakse, et nad kaitsevad) teisi iraaklasi, keda käsitletakse vaenlastena.

Iraagi kodusõda ei ole klassikalist tüüpi kodusõda, kus on kaks selgelt eristatavat võitlevat poolt ja nende vahel selge rindejoon. Traditsiooniliselt relvastatud rändhõimud püüavad kaitsta ja edendada oma huvisid. Vähemusrahvused, poliitilised organisatsioonid, usulahud või ka lihtsalt linnad ja külad on kutsunud ellu omakaitse relvastatud organisatsioonid, Kurdistani autonoomial aga on päris oma sõjavägi. Okupatsioonirežiimi poolt avalikust elust ja riigiametitest keelatud endise valitseva sotsialistliku partei (Baathi partei) tegelased ja endised sõjaväelased sõdivad selle eest, et säilitada uues Iraagis endale kohta päikese all. Terve rida revolutsioonilisi või usulis-revolutsioonilisi organisatsioone, mis näevad oma ideaalina kas suur-araabia või veelgi laialdasema islamiriigi loomist, peavad partisanisõda kõigi teiste vastu ja ka omavahel.

Praeguseks ei ole veel üldsegi selge, kas üldse õnnestub Iraagis luua uue valitsuse kontrolli all olevad relvajõud (politsei ja sõjavägi), mille liikmed peaksid ennast keskvalitsuse esindajateks, mitte aga mõne paikkonna või sõdiva poole toetajateks, ja suudaksid kodusõja lõpetada. Partisanisõja meetodeid kasutavate osaliste puhul aga on otsustav see, milline on nende toetus tsiviilelanikkonna hulgas. Praegusel hetkel, paraku, ei paista küll, et Iraagis ei leiaks äärmusliku eeskavaga  ja vägivaldseid vahendeid kasutavad rüh
mad rahva hulgas piisavalt toetajaid.

Denis Diderot’ “Fatalist Jacques” on romaan, mille kohta kehtib suurepäraselt, et “uus on põhjalikult unustatud vana”. Sestpeale, kui romantikud XIX sajandi algul hakkasid võitlema klassitsistlike reeglite vastu kirjanduses ja kunstis, on ikka tundunud, et klassitsistlikul selgusel, sõnade ja asjade üksühesel vastavusel, millest räägib Michel Foucault, pole meie keerulises maailmas enam kohta. Diderot’ romaan aga tõestab otse vastupidist. Sest mis on “Fatalist Jacques” muud kui, nagu juba pealkirigi ütleb, katse aktsepteerida maailma just selle ootamatuses, korrastamatuses, kaootilisuses. Kuigi valgustusfilosoofia usub tõesti üldjoontes rohkem korda kui kaosesse, on enamik valgustajaid, sealhulgas ka Diderot, deistid, kes möönavad, et Jumal on maailma käima lükanud, aga rohkem ta selle tegemistesse ei sekku. Mistõttu ongi nii, et “… despootlikke ja õelaid kuningaid on siin ilmas, on’s ta väitnud, et neid pole? Halbu, pillavaid, ahneid ministreid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid pole? Kõlbluseta linnaisasid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid ei ole? Valelikke, arutuid ja fanaatilisi preestreid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid ei ole? Kõiksugu kirgedest pimestatud inimesi, karme ja hoolimatuid isasid, tänamatuid lapsi, truudusetuid kaasasid on selles ilmas; on’s ta väitnud, et neid ei ole? Niisiis pole ta loonud ideaalset maailma. Aga ta on uskunud ja usub tänini, et inimene armastab tõde.”

Nagu Voltaire’gi, nii suhtub ka Diderot oma kaasaega – ja inimloomusesse üldse – irooniliselt ja eriliste illusioonideta, kuid mitte ilma teatava idealismita. Ta on mees, kelle kohta vähimagi kahtluseta võib öelda honnete homme. See “aus inimene” on XVII ja XVIII sajandi ideaal: suurilmainimene, kellel oli meeldiv käitumine, peened kombed, aga ka peen, kohati sarkastiline vaim, esprii. Muidugi on selline inimene ka ühtlasi filosoof; Diderot pidas end küpseks filosoofiks juba kolmekümneaastaselt. Ja valgustusaja filosoof, kui ta just Rousseau ei ole, usub kindlalt, et teadus, haridus ja kultuur teevad inimese paremaks, vooruslikumaks ja õnnelikumaks. Puhkes ju ülejäänud valgustusfilosoofide tüli Rousseau’ga üldisemalt sellepärast, et too ei jaganud nende progressiusku, konkreetsemalt sellepärast, et Rousseau julges võtta sõna teatrikunsti vastu, mis olevat ohtlik, kuna ta on vaid ühiskonna peegel, suutmata ühiskonda parandada. Kuna aga Diderot, Voltaire ja teised ausad inimesed armastasid teatrit kirglikult, leidiski Rousseau end peagi üldise pilkeobjektina või, nagu ütles Voltaire: Rousseaud’ lugedes tekib tahtmine käia neljakäpukil.

Ühiskonna asjades on Diderot ratsionaalne ja selgesõnaline: “Kogu inimkonna korraldus toetub üldisele ja lihtsale põhimõttele: ma tahan olla õnnelik; aga ma elan koos inimestega, kes kõik tahavad omakorda õnnelikud olla nagu minagi. Otsigem siis võimalust kindlustada oma õnne, kindlustades teiste oma, või vähemalt seda mitte kunagi hävitades.” Samas teab ta, et maailm pole kaugeltki nii lihtne ja kergesti struktureeritav kui klassitsistlik mõte seda näha tahaks. “Fatalist Jacques” on  üles ehitatud nagu maailm ise, kaootiliselt, sündmused ei ole ette teada. Romaan räägib kahest rändurist, isandast ja tema teenrist, kes tulevad ei tea kust ja lähevad ei tea kuhu, rääkides selleks, et aeg lõbusamalt mööduks. Teener Jacques räägib oma armulugudest, kuid nende vestlust katkestavad pidevalt igasugused juhtumised ja kohtumised. Moraalselt paistab teener isandast tunduvalt üle olevat, kuna võtab kõike ettetulevat stoilise rahuga, fatalistlikult, kuna nagunii oli “kõrgemal pool niimoodi ette nähtud”. Ülesehituselt on lugu tegelikult palju väikesi, üksteisega põimuvaid lugusid; kõik räägivad korraga, nii Jacques ja tema isand kui need, keda nad kohtavad oma teel, ja need, keda nad on kohanud minevikus. Romaanis võib ekselda nagu rännakul: pole kindel, mis ootab järgmiseks, milleski ei saa olla kindel, sest kõik muutub, kõik möödub. Selles häälte paljususes kaob romaani loogika, enam ei saa aru, mis on tõsi, mis mitte, kõik on kokku kaos, kus mõistus püüab suure vaevaga korda luua. “Fatalist Jacques’i” puhul on seega juba tegu tõelise tekst-labürindiga, mis võinuks meelt mööda olla isegi Borgesele.

Siiski on “Fatalist Jacques” vaid köömes Diderot elutöös, milleks polnud sugugi mitte ilukirjandus, vaid märksa suurem ambitsioon koguda kokku kõik inimkonna seni omandatud teadmised matemaatika, meditsiini, ajaloo, grammatika, teoloogia, õigusteaduse, muusika, kirjanduse kohta. Kui see valgustusaja monumentaalne ettevõtmine kõigi raskuste kiuste valmis sai, koosnes see 28 köitest, millest 17 oli teksti ja 11 illustratsioone. “Entsüklopeedia” ilmumisest vaimustus kogu haritud maailm Katariina II õukonnani välja, kuid oli ka neid, kes pidasid seda konspiraatorite vandenõuks ühiskonna vastu, sest oli see ju esimene kord, mil avalikult ja süstemaatiliselt seletati maailma ilma piibli abita. Juba esimene, 1799. aastal ilmunud köide keelustati, et aga ükski seadus ei keelanud otsesõnu järgmiste köidete avaldamist, jätkus töö salaja ning neelas Diderot’ elust viisteist aastat. Katariina II pakkus talle isegi võimalust viia töö lõpule Riias, millest filosoof aga sõltumatuse kaotuse kartuses ära ütles.

Elukommetelt oli Diderot üpris vabameelne, abielludes siiki ühega oma paljudest armukestest. Rousseau leiab oma “Pihtimustes”, et naine olla olnud kohutavalt inetu. Neil oli kolm poega, kes varakult surid, ja tütar, kellesse Diderot olevat armunud, mistõttu ta armukadetsenud kogu elu oma väimeest. Elu lõpu poole loobus ta kirjutamisest, kuid pidas tihedat filosoofilist kirjavahetust Euroopa vaimueliidiga. Oma suure raamatukogu müüs ta aga Katariina II-le, kes talle sestpeale, kuni tema surmani, elatist maksis. Diderot’ kirjavahetust on järk-järgult avastatud XIX ja XX sajandi jooksul ning see avastamine jätkub praegugi. Ja näib, et kokkuvõttes avastatakse aktuaalsemalt kõlav filosoof, kirjanik ja ühiskonnakriitik, kui pealiskaudsel tutvumisel võinuks arvata.

Jonathan Wolff, SISSEJUHATUS POLIITIKAFILOSOOFIASSE. Tõlkinud Tiiu Hallap. TÜ eetikakeskus ja TÜ kirjastus, 2005. 252 lk.

Kas poliitika on tõsine asi? Ja kas poliitika peaks olema tõsine asi? Kui me ei eelda, et ajaloo lõpp on käes, peaksid vastused mõlemale püstitatud küsimusele olema jaatavad. Miks mitte eeldada, et ajaloo lõpp on käes? Meie maailmas käivad täiesti uued ja veel õieti mõtestamata protsessid: me elame enneolematute kvaasipoliitiliste moodustiste (Euroopa Liit) ning lõhestunud identiteetide, terrorismi ja demokratiseerumise (sageli ja mitmel pool vägagi ebaliberaalse demokraatia tekke) ajastul. Need ennustamatud protsessid annavad aimu, et kuskil maailmas võib-olla polegi sõna “poliitika” tarvitusel ainult “volikogu kohtade” või “seaduse muutmise seaduse” tähenduses.

Mis on õigusel sellega pistmist?

Kahekümnendal sajandil on poliitika nimel maha löödud sadu miljoneid inimesi. Loomulikult on paljud ka “õnnelikuks” tehtud nn postmodernistlikus heaoluriigis; ja omakorda: sotsiaalsete garantiide abil “korda” tehtud vaim kogeb täiesti ootamatut “õnnetuse” liiki – identiteedikriisi. Tahtmatult meenub nietzschelik tees “kõigi väärtuste ümberväärtustamisest”, kui heita korrakski pilk lõppenud aastasaja ajalukku. Ja mitte ainult mõeldes ajastut koondavaks sümboliks ennistatud “gaasikambritele”, vaid ka nendele lugematutele “kapist välja tulnud” võitlustele, mille peamiseks nõudeks ei ole enam ammugi mitte “võrdsus”, vaid “tunnustus” (st erikohtlemine). Kõik see näitab, et “õiguse”-keskne lähenemine ühiskonnale – peamiselt liberalismi näol – on lihtsalt pea liiva alla peitmine ja selle mahavaikimine, mis maailmas toimub. Tõepoolest, mis on õigusel sellega pistmist – what’s law got to do with it? –, kui  inimesi viiakse loomavagunites laagrisse (seejuures riiklike struktuuride korraldusel)? Või kui me “võrdõiguslikkuse” nimel kehtestame kvoodid? Õigusel on sellega niipalju pistmist, et ta aitab aeg-ajalt võtta mõned teemad poliitilisest päevakorrast maha. Liberalismi kui poliitilise filosoofia probleem on aga selles, et ta eeldab, et õigusel on justkui maailma kirjeldav funktsioon; et meil on tõepoolest teatud võõrandamatud õigused (rights), mille raiumine õigusesse (law) on “loomulik”/“loogiline” või siis “eetiline”, mitte aga poliitiline samm.

Mis juhtub aga siis, kui me tunnistame, et kõige olulisemaid teemasid ei saa kunagi päriselt “õiguse” kivisse raiuda ja seega poliitilisest päevakorrast maha võtta? Mis siis, kui me näiteks tunnistame vaieldamatut tendentsi, et tänapäeva maailmas on üks Londoni pommirünnaku ohver määratult rohkem “väärt” kui tuhat iraaklasest tsiviilohvrit? Me peame varem või hiljem tunnistama, et poliitika on tõsine asi (ka “rahuajal”)! Et alati on kellegi/millegi võimuses kehtestada “eriolukord”, kus meie “võõrandamatud õigused” ei maksa krossigi. Vajadus poliitilise mõtlemise, s.o poliitilise teooria ja poliitilise filosoofia järele kuulub nii või teisiti ühiskonna baasvajaduste hulka. Ja Eesti teeb oma esimesi, vägagi verisuliseid samme nende valdkondade kodustamisel.

Wolffi raamatu näol on tegu angloameerikalikus/liberalistlikus võtmes kirjutatud poliitilise filosoofia õpikuga. Lähenemine on probleemikeskne, mitte ajalooline. Seega asetub Wolffi teos samasse kategooriasse nt D. D. Raphaeli klassikalise tööga “Problems of Political Philosophy”. Erinevus on aga selles, et Wolffi raamatu esitus on oluliselt kergemini seeditav ning sestap võib tõesti ütelda, et lugejaskond ei peaks piirduma ainult sotsiaalteaduste üliõpilastega. Wolff ei aseta poliitilise filosoofia probleeme nende laiemasse konteksti, vaid seletab tõepoolest nagu lapsele, st vaimukalt, aga lihtsalt, teatud teemadega haakuvaid klassikalisi argumentatsiooniliine, tuues dialoogi partneritena ära mõningaid tuntud ja vähem tuntud filosoofe Platonist Marxini, Hobbesist Nozickini.

Kuidas rünnata intellektuaalset fallost?

Viimases peatükis esitatud feminismi käsitlus võiks olla mõnevõrra kosutav vähemasti Eesti kontekstis, kus neutraalsetest (st mitte ideoloogiatöötaja kirjutatud) feminismi lühitutvustustest meenuvad ainult Piibe Jõgi õpiku “Õigus ja eetika” (Juura, 1997) ja Esa Saarineni “Symposium” (Avita, 2003) vastavad peatükid, mis aga oma lühiduse ja liigse ülevaatlikkuse tõttu jätavad feministidest siiski pigem idiootide mulje. Wolffi raamatu viimast peatükki soovitaksin aga kindlasti ka meie “soolise võrdõiguslikkuse osakonna” daamidele, sest meie “fallokraatlikus” ühiskonnas ei teeks paha, kui osata rünnata “intellektuaalset fallost” tema enda relvaga, s.o mõistuslike argumentidega (ja Wolff pakub ses suhtes sissejuhatust).

Wolffi teos on tehtud korralikult, omas võtmes isegi hiilgavalt. Ette võiks heita vaid ehk seda, et mõningaid mõisteid – ja siin mängib ilmselt rolli ka inglise keele eripära – peetakse nii enesestmõistetavaks, et neid ei peeta vajalikuks koguni määratleda. Pean silmas eelkõige sõna justification (“õigustamine”), mis on ju tegelikult teatud arutluse tüüp, eristudes mitmesugustest teistest (tõestamine, tõendamine, seletamine). Nii või teisiti, raamatu peamiseks vooruseks on väga suur analüütiline selgus ja lihtsus. Loomulikult haakuvad tollega omad probleemid (nt lihtsus, mis sisuliselt osutub lihtsustuseks jne), ent oma rolli eessõnana täielikule sissejuhatusele poliitilisse filosoofiasse see kindlasti täidab. Aga rõhutaksin: jutt on teosest “An Introduction to Political Philosophy”. Paraku on hoopis teised lood selle teose eestikeelse tõlkega. Tõlkes on kaduma läinud algupära põhivoorus: analüütiline selgus ja lihtsus. Tihti on eksitud reegli vastu, et mõistete tähendused ei ole tuletatavad sõnade tähenduste summast!

Mõningate asjadega on niikuinii nagu kommunismiehitaja käsiraamatu tõlkimisega: kas jätta tõlkimata affirmative action või tõlkida see näiteks “positiivseks diskrimineerimiseks”, nagu seda on nt senimaani tõlgitud?  Igatahes ei astu Wolffi eestinduses figureeriv “toetav toimimine” üldse mingisugusesse dialoogi senise tõlketraditsiooniga. Ent märksa tõsisemad on segadused selle ümber, mis puudutab ingliskeelset sõna “nature”. Kui me tõlgime selle “looduseks” ning vastava omadussõna “natural”, siis peaks see ka igal pool nii olema: seega meil peaksid olema “loodusseisund” (state of nature), aga samas ka “loodusseadus” (law of nature), “looduslik vabaduse õigus” (natural right of liberty). Mitmed asjad kõlavad eksitavalt – nt too “loodusseadus”, mis ju tegelikult on locke’ilikus/hobbes’ilikus käsitluses mõistuse või moraalipõhimõte, mitte füüsikaseadus. Paraku on tõlkes tehtud nii, et kord tähistab “nature” “loomust”, kord “loodust” – ja see on kõige halvem variant analüütilise selguse seisukohalt.

Loomulikult tuleks rõhutada, et riigil ei ole mitte “agendid” (lk 52), vaid sotsiaalteadustes on kasutusel mõiste “toimijad”. Ning kindlasti ei saa sama sõnaga “kohustus” tõlkida ingliskeelseid termineid “duty” ja “obligation” (nt lk. 74, 78) – see peaks selge olema ka mitte just ülearu põhjaliku Rawlsi ja Kanti tundmise kaudu. Jne.

Kokkuvõttes: Wolffi raamatu algupära sobiks täitma eessõna rolli sissejuhatusele kaasaegsesse poliitilisse filosoofiasse. Kõik laseb oletada, et asjadel on seal jätkuvalt “olemus” ja võimu puhul on jätkuvalt mõttekas küsimus, kuidas seda õiglaselt jaotada, ilma et küsiksime, mis võim on. Otsekui poleks olnud ei Wittgensteini keelefilosoofiat, Nietzsche platonismi kriitikat ega Carl Schmitti liberaaldemokraatiat õõnestavat käsitlust poliitilisusest. Tegemist on klassikalise liberalistliku (platonistliku) lähenemisega
ühiskonnale – kaasa arvatud ka liberalismi alternatiivide analüüsil. Schmitti meenutades: liberaal on see, kes siis, kui temalt küsitakse “Kristus või Barabas?”, paluks otsustamise edasi lükata või määraks tegutsema uurimiskomisjoni. Mõjukas Schmitti uurija, California ülikooli poliitilise teooria professor Tracy B. Strong osutab, et Schmitt ründas nimelt liberalismi alusveendumust, mille kohaselt poliitika on küll paratamatu, aga ta ei peaks kunagi muutuma tõsiseks. Pidades silmas meie konteksti, võiksin ütelda, et liberaal on inimene, kes minu vanaemalt, 18 aastat Siberis asumisel olnud inimeselt küsiks: “Aga miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditama tuldi?” Vältimaks seda tüüpi küsimusi, on vaja aru saada, kuidas võim toimib – on tarvis astuda kaasaegsesse poliitilisse filosoofiasse. Ja just sissejuhatus sellesse vajaks endale eessõna, mida pakub Wolffi kõnealune teos – kuid paraku vägagi kesisel määral selle eestikeelne tõlge. Kuid lootkem parandatud kordustrükile!

 Äsjased noorterahutused Prantsusmaal näitavad üht tänapäeva maailma külge, millele pole seni küllalt palju tähelepanu pööratud, mis on aga vältimatult seoses sama kapitalismi-jõukuse-demokraatia kompleksiga. Tegu on noorte inimeste rahulolematuse muutumisega vastuhakuks. Siin ei ole olemasolev demokraatlik kapitalistlik ühiskond suutnud paljude rahulolematust kanaliseerida, pakkuda inimestele seda, mida nad tahavad ja ootavad. Siin on selle ühiskonna üks põhiparadokse: ühelt poolt stimuleerib ta rahulolematust, soovi paremini elada, rohkem tarbida, teiselt poolt ei suuda seda soovi enam hästi rahuldada.

Loeme Prantsusmaad, Suurbritanniat ja USAd vanadeks demokraatiateks, neis riikides kinnistusid tõepoolest tänapäeva demokraatia põhiväärtused, mis formuleeriti sellistes dokumentides kui „Magna Charta”, Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon või „The Bill of Rights”. Tuleb aga meeles pidada, et nii nagu antiikses Ateenas, oli ka neis riikides tegu demokraatiaga valitutele, eliidile, kelle heaks, kelle õiguste, jõukuse ja demokraatia heaks pidid töötama hulgad õigusteta orje, proletaarlasi, asumaade elanikke. Nii tuleb meeles pidada, et sellal kui Suurbritannia oli demokraatlik maa, ei olnud Briti impeerium seda mitte: India või Kenya elanikul ei olnud mingit võimalust kaasa rääkida selles, kes teda Londonis valitseb. Madagaskari elanikul polnud midagi öelda selle kohta, mis erakonnad Pariisis valitsuse moodustasid.

Olukord on näiliselt palju muutunud. Kuid vähem, kui arvame. Globaliseeruvas maailmas on võim sama vähe või isegi veel vähem tavalise elaniku kontrolli all kui võim Londonis oli Briti impeeriumi aafriklasest või hongkonglasest alama kontrolli all. Samal ajal on traditsioonilised ühiskonnad, religioonid ja väärtussüsteemid endistes kolooniates muutunud drastilisemalt kui varem.  Asumaid hoidsid eurooplased kontrolli all osalt tänu sõjalisele ülemvõimule, osalt kokkulepetele kohalike võimukandjatega, osalt sellele, et suur osa aafriklastest, indialastest või indoneeslastest leppisid traditsioonilise eluga, pidamata seda mahajäänuks, armetuks ja soovimata selle suuremat muutumist.

XX  sajandi teisel poolel hakkas Lääs vajama “kolmanda maailma” elanikke tööjõuna omaenda tööstuses ning ka oma ületoodangu tarbijatena. Algas võõrtööliste migratsioon Euroopasse ja kolmanda maailma moderniseerumine. Mis tänapäeval on jõudnud selleni, et läänemaailma elulaad on saanud ideaaliks, mille poole püütakse igal pool Celebesist Sierra Leoneni ja Tulemaast Kamtšatkani. Suur osa inimkonnast, eriti noortest, elab kujutlustes ja ootustes, mida on kujundanud Lääne reklaam ja meelelahutustööstus. Ka sääl, kus võimud sellist ideaalide amerikaniseerumist püüavad takistada, nagu Iraanis või Birmas, on ometi pesapallimüts, coke ja McDonald’s saanud ihaldusobjektiks. Suur osa inimkonnast on laenanud oma väärtused ja eesmärgid Ameerikast ja teistest rikastest maadest.

Siin aga põrkavad ideaalid kokku tegelikkusega. Rikas Lääs, õigemini Põhi, on loonud senisest tõhusama majanduse, osalt tootmist automatiseerides, osalt odavamatele maadele paigutades. Võõrtöölisi on vaja vähem. Tulemus on krooniline tööpuudus, sisuliselt osutub suur osa inimesi lihtsalt ülearusteks sääl, kus nad elavad. Eriti käib see võõraste, välismaalaste kohta.

Euroopa, kus võõrastele on pakutud enamvähem samasuguseid soodustusi kui omadele, ei saa nüüd neile sageli pakkuda muud kui tööpuudust ja abirahasid, mis annavad võõrastele küll võimaluse keskmiselt ära elada, kuid võtavad neilt inimväärikuse, muudavad nad iseenda ja lähikondsete silmis kerjusteks. Mis näiteks muslimile, kus mehe põhikohuseid on oma pere eest hoolitseda, on eriti alandav. USAs, kus sotsiaalseid garantiisid on vähem, leiavad võõrad küll tööd, kuid  satuvad ühiskonna kindlustamata, õigusteta põhjakihti. Seni on USAs võõrastel siiski olnud paremad võimalused end teostada ja ühiskonnas positsioone saavutada kui Euroopas, kuid pole kindel, kui kaua selline olukord kesta saab. Kui Ameerika majandust tabab tõsisem kriis, on esimesed ja kõige rängemad kannatajad muidugi hilisemad tulnukad, illegaalsed või poollegaalsed immigrandid, kelle tööd siis enam ei vajata ja kes võivad kaotada kõik, ka minimaalsed toimetulekuvõimalused, mida Euroopa on immigrantidele seni suutnud pakkuda.

Nii on suur osa inimkonnast praegu haaratud globaalsesse tarbimis-ideoloogia võrku, samal ajal kui globaalne majandus ei suuda nende ootusi ja vajadusi rahuldada. On selge, et hiinlased ja indialased ei saa kunagi endale lubada USA elulaadi, autot igale pereliikmele ja viie magamistoaga maja. Seda saavad vaid vähesed, ülemklass, kes orienteerub oma tarbimises Läänele. Nii ei too globaliseerumine kolmandasse maailma oodatud rikkust, vaid ebavõrdsust. Lääneliku eliidi ja vaese enamuse vahel on ületamatu lõhe, mille olemasolu sünnitab meeleheidet ja vastuhakke, äärmuslust ja terrorismi. Seda näeme islami maailmas, kuhu rikkus tänu naftadollaritele jõudis kõige ennem ja kus vastuolu valitseva eliidi ja masside vahel on juba ohtlikult suur. Seda näeme ka Hiinas ja mujal Ida-Aasias, kus masside rahulolematust ohjeldab valitsev diktatuur. Kapitalistlikus maailmasüsteemis on selliste diktatuuririikide olemasolu ilmselt vältimatu, nagu on vältimatu ka heaolupiirkondade nagu Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa kindlustamine siia pääseda üritavate vaesemate maade elanike eest. Tarbimisdemokraatia loob ebavõrdsust ja ebavõrdsus diktatuuri ja vägivalda. Kuivõrd diktatuur ja vägivald jäävad meie silmist kõrvale, “Euroopa kindluse” piiridele ja piiride taha, ei sega see meid eriti teoks tegemast oma euroopalikke või ameerikalikke unistusi. Kuid varem või hiljem ei suuda piirid seda kõike pidada ja jahmunud heaoluühiskonna asukad seisavad silmitsi põlevate autode ja märatsevate noortega, kes ei lepi enam sellega, et nad on osutunud siin maailmas ülearusteks inimesteks. Ei noorte mäss ega võimude püüded olukorda kontrolli all hoida ei saa ülearuste inimeste probleemi lahendada. Selleks oleks vaja kogu maailmasüsteemi radikaalselt muuta, mida aga praegu ei soovi ega oska teha keegi. Nii liigub globaliseeruv maailm vastu aina suurematele vastuoludele ja konfliktidele ning aina jõhkramatele püüetele neid konflikte ja neisse segatud inimesi kontrolli all hoida. Pole aga põhjust arvata, et needki püüded saavad pikemas perspektiivis olla edukad. Pole võimatu, et demokraatia jääb ajutiseks episoodiks inimkonna ajaloos ning kestab mõnda aega vaid osas õnnelikumates maailma riikides.