Toeta
Otsi

flavonoidid

  • Kumus saab vaadata Tallinna, Tartu ja Pärnu kaasaegset kunsti

    Evelina Vedom

    Reedest, 19. oktoobrist saab Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis vaadata näitust „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik”. Nelja Eesti kuraatori koostatud näitus annab ülevaate eesti kaasaegse kunsti tegevustest ning keskendub tavapärasest suuremal määral kunstitegevustele Tallinnas, Tartus ja Pärnus ning kunstikolmnurka mõjutanud kunstiinstitutsioonide ja gruppide vaatlusele. Näituse mentaalseks nurgakiviks on Eesti Kunstimuuseumi restauraator-konservaatori Hilkka Hiiopi doktoritöö kaasaegse kunsti restaureerimise problemaatikast. Näitusega kaasnevad publikuprogrammid ja konverents.
     
    Lugupeetud ajakirjanikud! Neljapäeval, 18. oktoobril kell 17 tutvustavad Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) uut näitust kuraatorid Eha Komissarov, Hilkka Hiiop, Rael Artel, Kati Ilves ning Kumu direktor Anu Liivak.
     
    „Näitus mängib maha ühe võimalikest stsenaariumidest, kuidas valitseva pluralismi tingimustes teha nüüdiskunsti arenguid kokkuvõtvat ülevaadet ja kaasata erinevate tehnoloogiate või ideoloogiate alusel grupeerunud kunstnikke ja institutsioone,” ütles näituse idee autor, Kumu kunstimuuseumi kuraator Eha Komissarov.
     
    Komissarov esitleb enda kureeritud näituse osas uus-klassitsistlikke tendentse eesti maali skeenel, tutvustab Tartu maaliskeenet traditsioonide tõlgendajana, kirjeldab linna tähtsust kaasaegse kunsti tegevustiku initsieerijana ning jätkab sekkuva kunsti teemat. Näitus tutvustab ka sellist olulist skeenet kui Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) Köler Prize, mille esimese auhinna pälvis 2011. aastal Jevgeni Zolotko installatsioon.
     
    Viimastel aastatel on dramaatiliselt pingestunud kunstiülevaadete ja kunsti tutvustamisega tegelevate näituste usaldusväärsuse küsimus. Selle põhjusteks peavad näituse kuraatorid kaasaegse kunsti produtseerimisviiside muutumist. Galeriide, kultuuritehaste ja kunstihoonete infrastruktuurid võtavad osa kunsti loomisest just nende pinnal toimuvate näituste tarvis.
     
    Kunstimaailma laienemisega käib kaasas struktuuritus ja killustatus, kunstikeskused ja iseorganiseerunud kunstnike ning kunstitegijate kogukonna positsioonid on sageli seotud kas marginaalsete subkultuuride või kohaliku elustiili otsinguga, mida laiema ringi kunstitarbija keeldub jagamist. Ka muuseumi roll, mis traditsiooniliselt tegutseb kultuuritraditsioonide hoidja ja tutvustajana, on muutunud ning kaasaegset kunsti eksponeeriv muuseum initsieerib uute teoste loomist, mille sünonüümiks on kohaspetsiifiline kunst.
     
    „20. sajand nihutas drastiliselt kunstiloome piire – traditsioonilisest käsitöö ja materjalidega tegelevast valdkonnast liikus raskuskese kontseptsioonile, emotsioonile, probleemitõstatusele, protsessile ehk teisisõnu kõigele mittekombatavale,” ütles Eesti kunstimuuseumi konservaator-restauraator Hilkka Hiiop. „Nüüdiskunsti loomepraktikate efemeerset ja dünaamilist iseloomu on keeruline sobitada traditsioonilise muuseumi säilitamissüsteemi. Sellega seoses tekib rida küsimusi nüüdiskunsti ebapüsivate loomematerjalide ning mateeriat mõtestavate ideeliste, kontekstuaalsete, assotsiatiivsete jmt tasandite konserveerimisest, kogumisest ja säilitamisest.”
     
    Rahvusvaheliselt levinud „skeene” mõiste on tuletatud P. Bourdieu kunstiväljateooriast, kus väli kujutab endast suhteliselt sõltumatut universumi, mis paratamatult on seotud teiste aladega.
     
    Kui inglise-eesti idioomisõnaraamat esitab sõna scene tegevuskoha või olukorra kirjeldajana, on skeenet edukalt rakendatud kogu maailmas ühise ideoloogiaga kitsama kunstivälja nimetajana.
     
    Rael Arteli kureeritud näituseruumis „Plahvatus Pärnus” antakse rangelt kronoloogilises järjekorras ülevaade Pärnus toimunust ajavahemikus 1993 kuni tänaseni. 1990. aastaid ja 2000. aastate algust võib pidada erakordselt intensiivseks kunstiproduktsiooni ja eksponeerimise ajaks – korraldati tohutult näitusi ja üritusi. Väljapanekus osalevad kunstnikud Mila Balti (1970), Billeneeve (1975), Janno Bergmann (1975), Andrus Joonas (1970), Toomas Kuusing (1976), Marianne Männi (1981), Non Grata, Pusa (1979), Tanel Saar (1979), Siram (1968), Sorge (1963), Rauno Teider (1978), Ville-Karel Viirelaid (1981), Jasper Zoova (1975).
     
    Näituse osa pealkirjaga „Vanad uudised” toob kokku valiku eesti kaasaegset kunsti, mille lähtepunktiks ja teemaks on tänapäeva Eesti sotsiaalne reaalsus. Käsitlemist leiavad järgmised igapäevaelu nähtused: majandusbuum ja -kriis, vähemuste õigusi puudutav debatt, töö ja tööpuuduse temaatika, klassiküsimuseks kujunenud rahvusküsimused, tarbimine. Eksponeeritakse järgmiste kunstnike teoseid: Peeter Allik (1966), Alexei Gordin (1989), Johnson ja Johnson (asut 2005), Flo Kasearu (1985), Marge Monko (1976), Fideelia-Signe Roots (1976), Anna-Stina Treumund (1982).
     
    Kuraator Kati Ilvese esimene käsitletud skeenedest on „Tallinn-Amsterdam graafilise disaini telg”, mis vaatleb Eesti päritolu, aga Hollandi disainikoolides (peamiselt Gerrit Rietveldi akadeemias Amsterdamis) hariduse omandanud disainerite tegevust. Selle ekspositsiooni keskmeks on mentaalsete hoiakute kokkuvõtmine ning kaardistamine. Fookuses on eksperimentaalne graafiline disain. Teiste hulgas on eksponeeritud autoreid: Indrek Sirkel, Mikk Heinsoo, Anu Vahtra, Elisabeth Klement, Margo Niit, Laura Pappa, Koit Randmäe jt.
     
    Ilvese kureeritud teine skeene on „Tartu tekstikunst ja psühhogeograafia; EKSP”, mis on osalt teksti- ning keeleeksperimentidega, aga ka koha metafooridega tegeleva kunsti skeene. Tegemist on Tartu-põhise nähtusega, kus paljude autorite taust on kunsti asemel hoopis filosoofias, semiootikas või muudes humanitaarteadustes. Skeenet iseloomustab nii aktiivne sekkumine keelde kui ka eksperimenteeriv koha-, ajaloo- või distsipliinikäsitlus. Heaks näiteks on Erkki Luugi eksperimentaalluule, Kiwa keelemängud, teaduskonverentsi tavapärase tõsiduse absurdi pöörav „Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents”, Toomas Thetloffi „Tõde ja õgius”, chaneldiori ja Erkki Luugi „Tammeöö”.
     
    Näitust „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” toetas Eesti Kultuurkapital.
     
    Näitusega kaasnevad publikuprogrammid sarjas „Pikad kolmapäevad Kadriorus”:
     
    14. novembril kl 18 ringkäik näitusel kuraator Hilkka Hiiopiga
     
    19. detsembril kl 18 ringkäik näitusel kuraatorite Kati Ilvese ja Eha Komissaroviga
     
    20. detsembril algusega kl 10 toimub Kumu auditooriumis konverents „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik”. Ettekannetega esinevad: Indrek Sirkel, Maarin Ektermann, Hilkka Hiiop jt.
     
    Osavõtt muuseumipiletiga.

    Näitus „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” on avatud Kumu kunstimuuseumis 30. detsembrini 2012.

  • Kuulates rändavaid pilvi…

    Virve Normet

    Otsesed muusikamuljed tulenevad siin neljast esimesest kontserdist: Süd-West Rundfunk Sümfooniaorkester kutsus end kuulama tänu solistile, pianist Piotr Anderszewskile; põnevat kava tõotas Pärnu Linnaorkestri kontsert Kristjan Järvi juhatusel; uudishimu ajendas Pärnusse sõitma Duo Martinika kontserdile, mis äraseletatult tähendab flötist Maarika Järvi ja fagotist Martin Kuuskmanni kammerkooslust; veel oli mul võimalus kuulata Pärnu kontserdimajas Euroopa Liidu Kammerorkestrit ning selle viiulisolisti, napilt põlvpükstest välja kasvanud endist imelast Christoph Konczi.

     

    Ehedad pärlid?

    olid neist neljast esimese ja viimase kontserdi solistid. Süd-West Rundfunk Sümfooniaorkester on igati korralik saksa orkester, mida ka sellise avatud temperamendi ja sisendusjõuga dirigent nagu Sylvain Cambreling ei suuda imet tegema panna.

    Ime ise oli aga pianist ? Mozarti (Klaverikontsert nr 20 d-moll) muusika loomulik siirus sündis justkui samal hetkel, pianisti käte all. See d-moll kontsert on iseenesest lüüriline teos ja rikas kaunitest kujunditest. Piotr Anderszewski ei muutu aga tundeliseks: see oleks liiga piiratud tõlgendus, surutuna vaid ühte emotsioonilainesse. Kunstnik jätab meid mingite avatud maailmade väravaile, kus kogu Poeesia, Ilu ja Nauding tunduvad olevat vaid käeulatuse kaugusel, lõpmatult lähedal.

    Kristjan Järvi dirigeeritud kontsert oli valik Ameerika mandri heliloojate muusikast, põhjast ja lõunast. Kristjan Järvil on muusikunärvi iga võimaliku ?anri jaoks. Ka käesolev kontsert lähenes tema käes kiiresti ?keemistemperatuurile? ja imekombel kaob sellisel puhul piir nn meelelahutusliku ja tõsimuusika vahel olematuks. Pärnu Linnaorkester kui instrument pole dirigendi käes just Stradivarius, aga Järvi suutis mängijad nakatada oma muusikarõõmuga ja tulemus läks kontserdi edenedes üha nauditavamaks.

    Esmakordselt Eestis kõlas Charles Colemani fagotikontsert ?Latarnia?, loodud just Martin Kuuskmanni kui virtuoosi silmas pidades. Ja Martin on virtuoos! Kuigi selle teose helikeel on dissonantskõladest tulvil ja rütmi pulss ning keerukad ?jagamised? nõudsid orkestrilt kohati üle jõu käinut pingutust, siis ühes mõttes oli kontsert siiski klassikaline ja sellisena tõenäoliselt fagotirepertuaari kinnistuv: solist sai võimaluse oma meisterlikkust igati demonstreerida!

    Oodatud eksootika oli kuulajate jaoks bandoneon kui instrument ja Astor Piazzolla kontsert ?Aconcagua? (Andide kõrgeim mäetipp) bandoneonile ja orkestrile. See võõra nimega akordionilaadne pill on, tsiteerin, ?konstrueeritud 1850. aastal Heinrich Bandi poolt, mängitakse mõlema käe sõrmedega ca kuuekümnel nupul. Kuna nuppude asetus ei allu loogilisele muusikalisele süsteemile, nõuab selle pilli valdamine ülimat meisterlikkust.? Tangokuningas Piazzolla mängis ise bandoneoni ja nimetatud kontsert sai helilooja leivanumbriks tema paljudel esinemistel. Hollandlane Carel Kraayenhof oli just nii vaba ja piazzollalik oma ?anritunnetuses, et esitusest kujunes triumf. Viimane teos kontserdil oli samuti lõunast: Argentina helilooja Alberto Ginastera süit balletist ?Estancia?, lugu, milles orkester ja iseäranis dirigent said näidata oma temperamenti ja sära.

     

    Maarika Järvi värvis emotsioone

    Igal pillil on oma iseloom. Kui üldse saab rääkida olemuslikult kelmikast muusikast, siis seda võime kuulda enim flöödimängus. Fagott ? puhkpillidest tämbrilt kõige lähedasem inimhäälele ? säilitab teatud tõsidusevarjundi isegi oma kõige tehnilisemates ja virtuoossemates etteastetes. Duo Martinika on andnud väga originaalseid kontserte paladest, mis seatud või kirjutatud sellele kooslusele kas mõne saatepilliga või ilma.

    Pärnu kontserdimaja kammersaalis oli duo klaveripartner Kanada helilooja ja pianist Matt Herskowitz. Õhtu kavas oli julgeid kõrvutamisi: Beethoveni Trio G-duur (1786), Herskowitzi Sicilienne ja fuuga fagotile ja klaverile (1999), Jindrich Feldi Sonaat flöödile ja klaverile (1957), Daniel Schnyderi jazzisugemetega Sonaat fagotile ja klaverile (1984), Pärdi ?Aliinale? (1976) ning Poulenci Trio klaverile, flöödile ja fagotile (1926). Kontserdil oli palju kauneid hetki, duo mängijad on ju väga head kunstnikud ja oma pilli virtuoosid.

    Ometi ei saavutanud muusikaõhtu oodatud ühtlast kõrgtaset ? fagotiteostes ja Poulenci trios ?tappis? klaveri võimas kõla virtuoosid. ?Aliina? ei toiminud publikule ootuspäraselt, pigem tekitas küsimärgi. Beethoven avaloona lasi juba aimata karisid, mida kontserdi käigus kuulaja ka koges: lisaks mängutehnikale ja muusikarõõmule on paraku vaja ka ?higi?, ent kokkumängu võimalust oli muusikutel ilmselgelt vähe olnud.

    Kokkuvõttes mäletagem siiski kaunist: põnevaim teos oli Schnyderi Fagotisonaat, parim õnnestumine Feldi Flöödisonaat, mille puhul tahaksin eraldi imetleda Maarika Järvi interpretatsiooni. Ootan alati teoste aeglast osa, et saada midagi ?teada? helilooja ja esitaja isiksusest. Maarika Järvi on äärmiselt delikaatne ? ta justkui värviks emotsioone filosoofilis-saatusliku varjundiga. See annab tema lüürilistele osadele omapärase ?pärlmutrilise? helgi, distantsilt vaadeldud emotsiooni, eepilise alatooni.

     

    Ei staaritsemist ega poose

    Euroopa Liidu Kammerorkester mängib dirigendita. Orkestri A ja O on kontsertmeister, kelle ?esti ja ilmeka mängu järgi kollektiiv orienteerub. Elamuse pakkus siin viiulisolist Christoph Koncz, kes on juba aastaid ringelnud kontserdilavadel koos suurte dirigentidega (Haitink, Gergiev, Temirkanov, Neeme Järvi). Pärnus mängis noor kunstnik Mozarti Viiulikontserti nr 5 A-duur. Ma ei püüagi leida sõnu, sest oma ehedas musikaalsuses oli esitus täiuslik. Rõõmus, lihtne, endastmõistetav, ei mingit staaritsemist ega akadeemilisi poose.

    Euroopa Liidu Kammerorkester, kes tegutseb 1981. aastast, annab aastas ca 70 kontserti. Suurepäraselt mängisid nad nii Gustav Holsti kui Giovanni Sollima muusikat, parim oli aga Haydni Sümfoonia nr 42 D-duur.

    Festival kestab 20. augustini.

  • Juudi süvakultuuri festival on Eestis üks samm, et olla kultuuririik

    David Vseviov

    Kui Ilja Kabakov oleks Areenis Harry Liivranna küsimusele vastates öelnud, et ?väikestes, mononatsionaalsetes riikides ? on rahvuslikku eneseteadvust kerge defineerida??, siis oleks see vaevalt kedagi üllatanud, juhul kui Kabakov poleks jätnud täpsustamata, mida ta silmas peab. Maailmanimega kunstnik läks konkreetsemaks ja tõi selliste riikide näitena Itaalia ja Prantsusmaa. Ning võrdluseks toodud Ameerika Ühendriikide ja endise Nõukogude Liidu kõrval võibki see nii olla. Loogiliselt peaks mononatsionaalset riiki iseloomustama monorahvuslik kultuur. Ning pakutud Itaalia ja Prantsusmaa variandis polekski see mingi katastroof, sest need ?väikesed? riigid on piisavalt suured, et oma jõududega katta kogu kultuuri selle ääretus mitmekesisuses. Aga mida teha siis, kui riik on veelgi väiksem ehk väga väike, nagu on seda Eesti? Kas nii pisike mononatsionaalne riik saaks monokultuurilisena olla kultuuririik? Vaevalt. Sest selleks pole lihtsalt inim- ja raharessurssi. Seega saab Eesti olla täisväärtuslik kultuuririik vaid avatuna ning paljurahvuselisena (kas või ajutiselt, kontsertide ja näituste ajaks). Mida kultuursem Eesti tahab olla, seda avatumaks peab ta saama.

    Iga Eestis toimuv kultuurivahendus, iga üritus,  nagu seda on ka Eesti Kontserdi ja juudi süvakultuuri festivali ?Ariel? koostöö tulemusena siia saabuv sefardide  traditsioonilisi laule esitav Emil Zrihan Ensemble, pole  meie jaoks mitte lihtsalt külalisesinemine, vaid järjekordne hädavajalik samm, et olla kultuuririik. Avatus pole Eestile mitte ainult kultuurilise eksistentsi  paratamatu tingimus ja teoreetiline võimalus asetuda ?väikeste mononatsionaalsete? Itaalia ja Prantsusmaaga ühele pulgale, vaid ka missioon. Seda eriti siis, kui meie uks on avatud kõigile; näiteks järgmiseks Eesti Kontserdi koostööks mõne araabia maailma kollektiiviga. Ning poleks ka Ilja Kabakov tulnud tänapäeval nii hõlpsalt Eestisse, kui omaaegne Eesti NSV poleks olnud ülejäänud liidust tsipakene avatum.

     

  • Pealelend

     

    Academia Grata Berliini residents on mõeldud eesti loomeinimestele (kunstnikele ja kriitikutele, tudengitele ja õppejõududele) elamispinnaks, ateljeeks, galeriiks ning on ühtlasi ka hea võimalus osaleda Berliini kunstiüritustel, käia rahvusvahelistel suurnäitustel.

    Residents asub Mitte-Charlottenburgis, Berliini kunstiülikooli (Universität der Künste) ja Zooloogische Garteni vahetus läheduses. Selleks, et tulla Berliini, tuleb reserveerida soovitud ajavahemik ning saata tegevusplaani lühike kirjeldus.

    Kohapeal on võimalus korraldada presentatsioone, näitusi, performance?eid Open Space?i galeriis Mitte-Kreuzbergis ja ameeriklase Theodor di Ricco SoToDo tegevuskunstiruumis. Seni on seal toimunud Peeter Alliku maalinäitus ?Privaatdokumentide põletamine?, Non Grata ?Art of the Invisibles?, Mari Sobolevi näitus ja presentatsioon ?Ad free Zone?, Eesti performance?i-näituse ?Alle gegen alles? LIVE Performance Nacht (Andrus Joonas, Sorge, Toomas Kuusing, Ville Karel, Remo, Teija Kotipalo, Egle Vesk, Gert Hatsukov, Erki Kasemets, Minna Hint, Bille Neeve, Tuuliki Avango, Pink Punk) ja Silja Saarepuu ning Villu Plingi performance.

    Berliin, mis on teada-tuntud kunstimeka, ajutransiidi ristmik, rahvusvaheline multi-kulti-treffpunkt mastaapsete kunstihoonete, muuseumide, galeriide ja raamatukogudega. Residentsi eesmärk ongi anda eesti tudengitele ja kunstnikele vahetu kogemus sellest Euroopa metropolist ja lasta neil sulanduda aktiivselt sellesse. Mis ühenduva Euroopa hiiglaslikus artworld?is ja lugematutes alternatiivsetes subkultuurides on tõsiselt võetav ja mis pelgalt müütidel ja luuludel põhinev, võib igaüks ise välja nuputada ja omal nahal kogeda.

    Omast kogemusest ütleksin, et Berliin on hoopis ohtlik kiirpuder, kergelt vahetatava identiteediga ja pealiskaudse koeralikult sõbraliku õhkkonnaga. Kapitalismi ja kunsti võitlus, mis Ida-Euroopas veel käimas, on seal juba ammu lõppenud ja kunstnikud piirduvad oma igapäevaste vajaduste rahuldamisega selleks eraldatud territooriumil. Saksa kord avaldub ülibürokraatlikes ühiskondlikes kokkulepetes, müüt läikivast ja puhtust armastavast aarialasest on kadunud ajalukku. Reaalne fluidum avaldub pikemaajalisel kohalolekul ennast sootuks teistsugusena kui kiirel paaripäevasel läbisõidul ja kindlasti on sellest palju õppida. Residents on selleks suurepärane võimalus ja seda kuni 31. IX. Residentsi tegevust toetab Eesti Kultuurkapital. Kontakt: taje@nongrata.ee

  • T.M.M.K. Abstraktsed naismaalikunstnikud Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Neljapäeval 18.10.  kell 17.00 avatakse Vabaduse galeriis nelja abstraktse maalikunstniku ühisnäitus  “T.M.M.K”.  Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Mari Roosvalt ja Kristiina Kaasik on kõik esinenud Vabaduse galeriis oma isiknäitustel ent  seekord loob nende erinev maalikäsitlus, kauaaegne maalijakogemus ja professionaalne suhe maalikunsti galeriis erakordse maalilise sünergia. Näitus kestab 18.10. – 06.11. 2012
     
    Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit. Galeriid toetab Kultuuriministeerium
     
    Tiiu Pallo-Vaik (1941) kuulub kunstnikegeneratsiooni, mis muutis Eestis 1960. aastate lõpul oluliselt arusaamu kujutava kunsti olemusest. Ta kuulus kunstirühmitusse ANK 64, mille tugevaim vaimne liider oli Tõnis Vint. Ühiselt 70.ndate aastateni tegutsenud rühmituses olid veel Jüri Arrak, Malle Leis, Kristiina Kaasik, Marju Mutsu, Aili Vint, Tõnis Laanemaa, Enno Ootsing ja Vello Tamm. Ta on lõpetanud Tartu Kujutava Kunsti Kooli ning Eesti Riiikliku Kunstiinstituudi, kus praegu on ise maalieriala.
     
    Tiiu Paalo-Vaik on maalijana visionäär, kes jääduvustab hingeseisundeid ja naiselikult leebet kontemplatsiooni. Maale iseloomustab õrn pehme palett, sulavus värvilahendustes ja tajutav tundlikus nii maalikunstnikuna kui ajavoogude vaatlejana. Õlimaalidena esitatud visioonid on kirkad ja jätavad vaatajale piisavalt mõtlemisruumi.
     
    Mall Paris (1954) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti osakonna 1984. aastal. Aastail 1981-1989 esines ta noortenäitustel ja 1985. aastast alates eesti kunsti ülevaatenäitustel. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Maalikunstnike Liidu ja Akvarellistide Ühenduse liige, osalenud aktiivselt arvukatel ühisnäitustel Eestis ja välismaal ning korraldanud mitmeid isiknäitusi alates 1990. aastast.
     
    Mall Parisest on kujunenud üks eesti äratuntavaid ja armastatud abstraktseid maalijaid. Tema õlimaalitehnikas kujundid lähenevad geomeetsilisele käsitlusele ent sisaldavad enamasti ka midagi muud, otseselt määratlematut. Tema teostes on jälgi minimalismist ja poeetilisest arte poverast. Omal empaatilisel moel poetiseerib ta elustiili ja kunsti, mis on välja kasvanud kõige kasinamatest vahenditest, ent samas sisaldavad tema maalid parimaid professinaalse maalikunsti tunnuseid. Maalide õrn mitmekihiline tähendusväli kõnetab vaatajat pealetükkimatult ent sisaldab ka resonantsi ühiskonnas toimuvale.
     
    Mari Roosvalt (1945) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal 1969. Ta on kauaaegne Akadeemia õppejõud. 1970. aastast näitusetegevuses osalevat kunstnikku on tunnustatud mitmete auhindandega, sh maineka Konrad Mägi maalikunstipreemiaga. 1980. aastail suundus ta abstraktsesse maalilaadi, 1990. aastail abstraktsesse ekspressionismi, lisandades hiilgavale pintslitehnikale kollaaži elementel
     
    Mari Roosvalti looming on olnud abstrahheeriv. Ta suudab ühendada glamuurse esmamulje  visuaalselt mõtiskleva ning kunstimaailmas jätkuvalt kõrges hinnas oleva arutleva ja tekstikeskse lähenemisega. Samas häirib ta teadlikult oma maalide ilu, tuues maalipinnale ornamente, mälestusmotiive ja erinevaid faktuure. Tema viimaste kümnendite loomingut võib vaadelda ka jätkuvalt areneva meenutusprojektina, kuhu lisandub üha uusi kihistusi autori paljudelt reisidelt, isiklikust elust ja sotsiaalsest tunnetusest.
     
    Kristiina Kaasik (1943) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 1967 teatridekoratsiooni erialal. Kuuludes kunstiüliõpilaste loomingulisse rühmitisse ANK’64, lõi ta abstraktsete kujundite ja eripärase värvitajuga maale. Ta on üks neid eesti silmapaistvamaid kaasaegseid maaliklassikuid, kelle aktiivne osalemine kunstielus uuendas maalikunsti võimalusi juba 1960. aastaist. Tema aastakümneid viljeldud sügavalt läbitunnetatud sümbolistlik maastikukäsitlus on erandlikult mõjuv ja intensiivne. Nägemusliku valgustuselamuse visualiseerimine metafoorse maastikukäsitluse kaudu avab vaatajale kunstniku isiksuslikud ja intellektuaalsed otsingud märksa laiemas diapasoonis, kui see eesti kujutavas kunstis on tavaks.

  • TÜ maaliosakond 20

    Rauno Thomas Moss

    Tartu-suuruses linnas on oluline, et aasta 2008 ei märgi vaid TÜ maaliosakonna 20. sünnipäeva. Sama eakaks on saanud Kursi koolkond (kelle näitus on kuni 2. III vaa­data Tigutornis) ja Konrad Mäe nimeline maali­stuudio (mis loodi kunstiühingu Pallas juur­de). Maaliosakonna ja teiste arengulugu ning -keerdkäike arvestades on nende koos vaatamine omamoodi põnev ning peegeldab hästi ajastut ja selle vaimu. Tähenduste ja seotuse võrgustik, mis on oluliselt mõju­ta­­nud ka sisemisi liikumisi ja eesmärke Tartu kunstnike loomingus, on tihe ning nüansside­rikas. „Juubilar” pakub sellele vaadet läbi ühe prisma.

    Eeldan ja loodan, et puhtalt rahumeelse distantseeritud ajaloolise vaate jaoks on veel kaugelt vara. Kunstide osakonna ees seisev professor Jaan Elken ei lase osakonnal langeda vaiksesse Tartu-meelsesse unne ning läbi aas­tate on osakonnast väljakasvanutele jäänud omaseks stiililine ja temaatiline mitmekesisus. Seda viimast on peetud tavaliselt märgiks, et kunstide osakond on võimaldanud läbi aja areneda loovisikutel eri suundades vastavalt igaühe isikupärale, püüdmata neid sisuliselt maha suruda või vormida. „Juubilari” vaadates see meenub, aga kerkib ka küsimusi, sest niivõrd erinev on tase ja kunstnike eesmärgid. Kas selline ideoloogiline ja vormiline vabadus ei kanna endas eneserefleksiooni-võimetust ja oskamatust end positsioneerida laiema kontekstiga?

    Mida on maaliosakonna vilistlaste näitusel vaatajale pakkuda? Rohkem neile, kes tabasid hetke ning on näinud samades ruumides eelmisel aastal (3. X – 11. XI 2007) ülikooli juubeliaasta puhul Elkeni kureeritud näitust „Tartu. Ülikool ja maalikool”. Elkeni valik oli ideoloogialt homogeensem ja sellest tuleneva „võtmega” kergemini hoomatav näituse kui terviku ja selle sõnumi suhtes. „Juubilar” on koostatud diametraalselt teisi eesmärke silmas pidades ning seega räägib ka täiesti teise loo maaliosakonnast. Leebe ja intelligentse vaataja jaoks, kes ei kiirusta nimesiltide panekuga ega seisukoha võtmisega, täiendavad ja rikastavad need kaks näitust kindlasti koos vaadelduna teineteist. Võiks öelda, et need on mängud maalide kui tekstidega.

    Palju räägitakse Tartu maali eripärasusest. Kas see avaldub siin? Tõesti, vähesem sot­siaalsus, suurem tähelepanu lüürilisele pintsli­tööle ja värvikäsitlusele. Mida see lüürika siin tähendab? Eks ikka seda, et Tartus maalijalt otsekui oodataks abstraktseks ja müügi­artikliks lagunenud Pallase koolkonna idee jätkamist.  Kuid sotsiaalsus peegeldub sageli sügavamas ja keerukamas teemavalikus ning -arendustes. Vaatame sellelt näituselt kas või Angela Orro vanavanemate portreed „Amanda ja Ludvigh” kõrvutatult talumajaga „Aastaajatu” ning selle lähedal leiduvat väga kummastava komposit­sioonilahendusega piimapukki hiiglasliku Coca-Cola pudeliga Anna Mäelt. Üldiselt võib olla siiski nõus teatava järjepidevuse osas, mis puudutab värvide segamise ja kombineerimise tundlikkust. See on kindlasti üks paremaid asju, mida Teise maailmasõja eelsest Tartu maalist kaasaega kaasa tuua.

    Näituse külastajale suures saalis esmalt esitletav on aga kõike muud kui rahumeelne ja unelev. Pigem vastupidi. Meile lajatatakse sõna otseses mõttes vastu silmnägu Marju Audova hiiglasliku punasest kilest ja kleep­sudest „Kurikakraga”, millest paremale jääb Riho Pärna plakatlikus vormis maal, mis küsib meilt: „Do you really want to eat the vegetables wich are grown by a negro?”, ja vasemal pool juhatab Peeter Allik meid sisse veebruarikuisesse vabaduse temaatikasse suureformaadilise teosega „Vabadus”. Siit ja sealt ilmnevad üle saalide eksistentsialistlikud hirmud ja surma adumised. Jane Remmi töö „Seni ikka veel nimeta töö” on nende seast üks pärl. Nadežda Tšernobai suureformaadiline söe-etüüd, mis kujutab naisi kirstus, mõjub muu väikekodanliku humanismi (vabandan, et kasutan siin stalinistlikku retoorikat) kõrval tõesti anakronistlikult ning nihestavalt.

    Tartu ülikool on mõnes mõttes eripärane ja väärtuslik paik maalikunstniku arenemiseks. Kunstiainete kõrval on õppeprogrammis suur maht üldainetel, kuhu mahub filosoofiat, keeli, religiooni, semiootikat ja muud, mida üliõpilane vaid taipab enesele õppeperioodi jooksul haarata. Loomulik, et noored ini­me­sed, kes omandavad elukogemusi ja kel­lest vaid vähesed on juba väljakujunenud isiksused, ei saa lõuendil näidata seda, mida nad ei ole: küpset elutunnetust ja tugevat eneserefleksiooni moodsa maalikunstnikuna.

     Tahan öelda, et Tartu ülikoolis maali õppides ehitab üliõpilane oma kunstnikuisiksust aeglasemalt ning protsess on komplitseeritum kujutava kunsti stuudiumisse lõikuvate teadus­ainete tõttu. See peegeldub ka töödest ning tööprotsessist üldisemalt. Mõneti aeganõudvam, kuid väärtuslikum?

    Niisiis, see, kas sellest hulgast maalidest on tunda ebakindlust, segadust või mit­mekesisust ja dialoogirikkust, on ühtaegu küsimuse püstitaja valik, kuid ennekõike mõt­lemise ulatuse näitaja. Probleem on hoo­pis selles, et Tartus on kuulda liiga palju juttu provintslikkusest. Kui sellest Tartus nii palju ei räägitaks, ei oskaks keegi sellest ka nii palju mõelda. Pigem peegeldab see puudulikku distantsi. Tuleks võtta rohkem aega mõtlemiseks ja töötamiseks, mitte enese tõestamiseks ja kiivaks kõrvutamiseks. Tartu kultuuriauhindade jagamisel võis kuulda, et isegi Tartu kultuuriametnikes on näha seda kummalist hirmu ja ebakindlust ning Tartu kui omanäolise ja elujõulise linna tõestamise soovi. Mida siin tõestada? Või pole nad meie, s.t kunstnikega Tartus rahul? Kas nad ei oska meie loomingu suhtes seisukohta võtta? Vaimne kapatsiteet määrab elujõulisuse. Need 20 aastat tööd Tartu ülikooli all näitavad, et inimesed, vaimsus ja materiaalne baas on olemas.

  • Erkki Rautio taas Eestis

    Toomas Velmet

    Koos Erkki Rautioga saabus Pärnusse legendaarne instrument, XVII sajandist pärit Cremona meistrite perekonna Amati t?ello. Ka selle instrumendi ajalugu on hästi põnev. Saksa t?ellovirtuoos Friedrich Wilhelm Grützmacheri (1832 ? 1903) omandusse kuulusid Amati ja Stradivari t?ello. Yrjo Selin õppis Grützmacheri juures ja Amati liikus läbi tema kuni Selini õpilase Rautioni. Olen saanud seda pilli näha, kuulda, katsuda ja isegi sellega häält tekitada ning sellest tegevusest tekkiv seisund on absoluutselt eriline, s.t kirjeldamatu.

    Eestis on professor Rautio käinud oma tagasihoidlikul moel ja mitte liiga sageli kontserdiga. Ta on olnud siin konkursi?ürii ja eksamikomisjoni liikmena ning targa nõuandjana oma Sibeliuse akadeemia rektori positsioonilt ajal, kui Eesti muusikaakadeemia seisis silmitsi reformidega üheksakümnendate alguses. Erkki Rautio on tundnud huvi eesti muusika vastu ning on näiteks salvestanud 1990. aastal Ylesradios koos Kalle Randaluga Eduard Tubina Sonaadi vioolale ja klaverile ETW 63 t?elloversiooni. Nüüd üle pikkade aastate taas kontserdiga Eestis üllatas maestro eelkõige sooloõhtu kavaga.

    Kontserdi terve esimene pool oli pühendatud jaapani helilooja Michio Mamiya (1929) loomingule. Kuus jaapani rahvalaulu t?ellole ja klaverile (Nata-Ly Sakkos) on tõepoolest see muusikaline materjal, millesse Rautiole meeldib süveneda. Kuuest palast viis on Andante-meeleolus ja alles kuues, ?Kometsuki-madara?, tempos Presto. Erkki Rautio lahendas tolle Andante-massiivi sellise süvenemisega üksikasjadesse, et ei lasknud hetkekski kuulajat lahti, enne, kui saabus vabanemine Presto?s.

    Sama autori Sonaat t?ellole ja klaverile (1968) on esmapilgul pisut samalaadne kuue palaga just oma tempolise kulgemisega: Lento, Lento (senza tempo), Andante ja viimane Adagio pealkirjaga ?Genuflection? (?Põlvitus?). Kõik need tempomärgid ei tähenda aga ometi tekstivaest seisundit, vaid otse vastupidi. Ainult silmitsedeski ajaühikusse mähitud noodirägastikku, tekib austus teksti süvenenud interpreedi vastu ning nende artistivõimekusse selle kuulajateni viimisel.

    Kontserdi teises pooles tõestas maestro Rautio, et aeg ei ole astunud tema virtuositeedile varba peale ning esitas Zoltán Kodály Sonaadi soolot?ellole op. 8, mis pianistide keelde tõlkides tuleks kanda raskusklassi Balakirevi ?Islamei?. Ning keegi ei tohi teha etteheiteid, justkui võinuks teose kõlaline külg olla eredam, sest Pärnu vähemalt sajaprotsendilises õhuniiskuses oli üldse ime, et poognajõhvid pinget talusid ja XVII sajandi instrument soostus kannatama XX sajandi temperamenti, lisaks autori poolt ette nähtud skordatuuri (bassikeeled pool tooni madalamale häälestatud) olukorras.

    Kontsert lõpetati maestro vanema venna Matti Rautio (1922 ? 1986) populaarse teosega ?Divertisment I?, mille huumor ja südamlikkus ei jäta kuulajaid kunagi ükskõikseks ? seda enam, et nüüd sai teost kuulda esmaesitaja ettekandes. Meie Nata-Ly Sakkos oli professor Rautiole suurepärane partner, nagu oleksid nad aastaid koos mänginud. Mine tea, äkki ongi. Lisaks sai publik nautida kahte soome rahvamuusika pala samuti Matti Rautio seades, mis kahtlemata teostatud vend Erkkile mõeldes.

    Vaatamata asjaolule, et Pärnu on suviti Eesti muusikametropol, oleks selletaoline kontsert teretulnud perifeeriaski nagu näiteks Tallinn ja Tartu.

  • Illusoorne ärapanemine

    Tarmo Teder

     

     

    Bordell, salaviinaköök, kasiino, narkolabor, relvalaadung, pistisepatakas jne. Need teemad lehelugejat külmaks ei jäta ning nende teemade kunstiline töötlus on juba ammu ka kirjanduses, kinolinal, teatris jm teostatud. Vahest võiks neid pahesid käsitleda kui armastusest alaneva tungi, kire, iha ja himu derivaate. Legaalsed on vaid viinapood ja kasiino; ülejäänu on enamjagu põrandaalune, must ja kriminaalne äri, mis ei anna peatoidust mitte ainult allilmale, vaid ka lõimunud varimajandajatele. Ja nagu homme Pärnu Endlas näete, annab tööd ja leiba ka dramaturgile, lavastajale, näitlejaile, sest tsirkuse 1001 lõbu ja põneviku kõrvale vajab mingi rahvas veel draamat ja tragöödiat.

    Viimasel ajal on ajalehis juttu tehtud osavusmängude sildi varju maskeerunud nn kohviku-kasiinodest. Eeskujuks Jaapan, kus hasartmängud pole lubatud. Keelatud vili on aga pea alati magus ning naljaga pooleks võiks väikse salaurka käigult improviseerides püsti panna siinsamas ajalehetoimetuses, restoranis (nagu Endlas esietenduvas ?Diileri valikus?), ministeeriumis või parlamendis, kartmata nõukogudeaegse karmi kriminaalkoodeksi paragrahvi. Vaja on vaid karakterite ühtsust, sünergilist huvi ja tahtmist riskeerida, pidu panna, mängida. Sest peale laste ja loomade, mängivad ühel või saja teisel viisil kõik inimesed ja mänguna võib vaadelda mis tahes inimtegevust nagu Johan Huizinga oma ?Mängivas inimeses? veenvalt väidab.

    Hiljuti avaldatud Faktumi uuringu järgi on Eestis 25 000 hasartmängusõltlast, neist 80%

    20 ? 44aastased mehed, kuigi Läänes on kasiinode püsikliendid hoopis naispensionärid. Lisaks varitseb meil 27 000 inimest oht libiseda mängusõltuvusse ja 10% elanikkonnast on probleeme õnnemängudega. Sotsiaalministeeriumi seinte vahele polsterdunud ametnikele mõjub see uuring muidugi ehmatava üllatusena, mänguhaiguse ennetamiseks ja sõltuvusest vabanemiseks lubatakse professionaalset abi. Seda lisaks Wismari haigla keldris juba mitu aastat koos käivate anonüümsete mängurite grupiteraapiale.

    Kõik need litsimajad, doosid, diilerid, vaadid ja laadungid keerlevad ümber inimliku lõbujanu ja ahnuse, mida dirigeerib raha kui ühiskondliku edujahi kuradi universaalne mõõtühik. Psühholoogid arvavad, et emotsionaalselt labiilsed lähevad impulsihäirest tõukudes mängupõrgusse või ka bordelli elule illusoorselt ära panema, end asendustegevuses tõestama. See pole bioloogiline sõltuvus, vaid vaimne narkomaania. Õnn kaasa! Aga kui maksmiseks läheb, siis unustage igasugused pangakaardid kui elementaarsed luurelüpsikud. Oma higi ja vaevaga teenitud papp tuleb sulas lihtsalt letti laduda ja asi ants.

     

  • Tartu Folgiklubi: Paul Daniel

    Traks

    Kolmapäeval 17. oktoobril on klubis Jazz järjekordne Tartu Folgiklubi.
     
    Autoritunnis esineb Paul Daniel, temaga vestleb Ants Johanson.
    Jätkusündmusel teevad kaasa Annika Mändmaa, Karl Laanekask, Tiinamai Keskpaik ja kõik, kes soovivad!
     
    Kohtumiseni kolmapäeval Tartu Folgiklubis!
     
    Täname:
    Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Tartu Kultuurkapital, Tartu LV kultuuriosakond, ERR, Bookmill, klubi Jazz.

  • Eesti nooruslik energia Berliinis

    Anneli Remme

    Eesti Muusikaakadeemia sümfooniaorkester ja dirigent Paul Mägi esinesid 8. augustil festivali ?young.euro.classic? raames Berliini stiilses kuldses Kontzerthausis. Peaaegu täissaalile (ja see saal pole just väike) mängitud kavas kõlasid Ülo Kriguli teose ?Jenzeits? esiettekanne, Arvo Pärdi III sümfoonia ja Eduard Tubina V sümfoonia. Festivali taseme kohta võiks palju öelda ainuüksi fakt, et kaks päeva varem juhatas samas saalis itaalia noorteorkestrit Krzysztof Penderecki.

    Usun, et sellest esinemiskogemusest ning innustunud ja emotsionaalsest publiku reaktsioonist saadud positiivne energia mõjub orkestri liikmetele nagu suur karp eriti kvaliteetseid vitamiine, millest jõudu saades oma asja edasi ajada. See, mis orkestri mängu ja dirigendi valitud tõlgendusviisi kuulates kriitilise meele üles äratas, jäi lõppkokkuvõttes esinemise ilmekuse ja atraktiivsuse varju. Akadeemia orkestrisse oli kaasatud pisut abijõude ? lavalt vaatasid vastu mõned ERSOst tuttavad näod ?, sest väikese riigi muusikakõrgkoolis ei saa vist kunagi olla korraga nii palju pilliõppijaid, kui nõuavad sümfoonikute partituurid.

    Tundugu järgnev mõtteavaldus ükskõik kui pateetiline, aga peale muusikaelamuse pakkumise tekitas see kontsert märkimisväärses koguses trikoloorseid tundeid. Nii väikese rahvaarvuga maa, aga ikkagi suudab saata Euroopa metropoli esinema valdavalt väga noortest inimestest koosneva orkestri, kes on sisemiselt piisavalt tugev, et nii palju kuulnud saalis temperatuur kõrgele kütta ja keda tõstetakse kohapeal esile kui üht parimat esinejat festivalil osalenud maailma noorteorkestrite seas.

    Ülo Kriguli (1978) teose ?Jenzeits? saksakeelse sõnamängulise pealkirja võiks tinglikult eesti keelde tõlkida kui ?Sealpool aega?. Loos on tunda eesti uusima muusika mõttemustreid, aga kindlalt ka isikupära. Ma arvan, et kui teoses on vähemalt kaks lõiku, mille järgi loo ainult ühe kuulamise järel ära tunneb, siis võib öelda, et selles muusikas on midagi. ?Jenzeits?ist? jäid kõige paremini meelde ilus peenelt mõeldud ?kristalli kirjeldamise koht? ning ?tume sammumine veidi karedal pinnal?, milles olulised värvitekitajad on löökpillid. Loodetavasti saab vähemalt teose autor aru, milliseid hetki tema mõttetööst ma nende piltlike väljenditega kirjeldada püüan.

    Kriguli teose esitust kummitas ?normaalne esiettekande probleem?: ei ole olnud piisavalt aega, et vormida uuest muusikast terviklikuna mõjuv ja kõiki peenikesi kõlavärvileide esiletoov kunstiteos. Aga sõnum heliloojalt sai saadetud maailmaruumi leidmaks uusi kuulajaid.

    Kõige rohkem küsitavusi valitud tõlgendusviisi ja tunnetuse osas tekitas Pärdi III sümfoonia kuulamine. Pärdi ettekandes oli liiga vähe teose kõiki osi ühendava pideva joone tunnet ja pingestatust. Selline mulje jäi eelkõige sellepärast, et pausikohad ei olnud pärdilikult mõtestatud, heli ja vaikuse vahel ei tekkinud mõttejoone püsimiseks vajalikku pinget ja suhet.

    Millest esituses eespool puudu jäi, selle kompenseeris elamus Tubina esitusest. Tubina V kõlas võimsalt. Selles oli kuulda mängimise mõnu ja rõõmu, muusikast arusaamist ja üksteise kuulamise oskust.

    Juba proovi jälgides istus mu pähe mõte, et nii noortel inimestel, kellest orkester valdavalt koosneb, ei saa enamasti veel olla sellist valukogemust, mida sisaldab Tubina looming. Võib-olla ei olnud sel põhjusel akadeemia orkestri ettekandes nii palju suure valu ja hinge kriisi väljendamist, nagu on ERSO Tubina-esitustes ? noorte mängituna kõlas Tubin veidi erapooletumalt. Aga ühest hetkest hakkas EMA orkestri kõlapilt ja suhe Tubinasse tunduma üha sümpaatsem. Esiplaanile tõusis kõik see, mille poolest on Tubina muusika universaalne, ka autori tausta mitte teadvale kuulajale mõistetav ja mõtterikas.

    Kui EMA sümfooniaorkestri ülesastumist Berliinis vaid kahe sõnaga iseloomustada, siis need oleksid: tubli ja atraktiivne.

     

     

Sirp