feminism

„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub.” Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse” ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.

Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali Tšurkini teravas toonis esinemised ning vastastikused süüdistused andsid nii mõnelegi vaatlejale võimaluse küsida: kas külma sõja ajastu on tagasi?

Gruusia sündmuste arutelu käik julgeolekunõukogus oli juba mitme varasema vastasseisu loomulik jätk. Tegelikult on ÜRO julgeolekunõukogu toiminud rahvusvahelises mõõtkavas vähegi efektiivselt üksnes 1990ndate aastate algul. Seega siis, kui Nõukogude impeerium kokku varises ning maailmas levis fukuyamalik ajaloo lõpu hingus. Enne seda, külma sõja ajal, lõppesid sisuliselt iga vähegi mõõtuandva lokaalse konflikti nagu Nõukogude invasioon Ungarisse aastal 1956 või USA luurelennukite ülelennud Nõukogude Liidust, arutelud ÜRO julgeolekunõukogus vetoga. 261 juhtumist, kui ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige on blokeerinud resolutsiooni, 244 leidis aset enne 1995. aastat.

Euroopa hääl on nõrk

Euroopa välispoliitika nõukogu värskes analüüsis on rõhutatud Euroopa Liidu rolli järsku kahanemist ÜRO otsustusprotsessis ja seda eriti inimõiguste alal. Hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algatatud inimõiguste-alaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasel paaril aastal vaevalt pool.

Teemad, mille puhul Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab igal aastal New Yorgis küll oma tuhatkond sisekohtumist, kuid teistega räägitakse koordineeritult vähe. Tegelikult ei viita selle analüüsi tulemused mitte üksnes Euroopa Liidu rolli kahanemisele, vaid ikkagi laiemalt Lääne ja muu maailma hoiakute suuremale vastandumisele. Võime ju retooriliselt küsida: kui Euroopa Liidu mõju on nüüd kahanemas, siis milline oli see külma sõja aegadel? Vastus on lihtne: samamoodi madal.

Analüüs annab sisuliselt tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on nähtavalt kasvanud Venemaa ja osati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ning oma geopoliitiliste sihtide ambitsioonikas väljamängimine on Euroopa Liidu „pehme” poliitika tulemuslikkust suuresti kahandanud.

ÜRO on oma kõikehaaravuselt maailma jõujoonte hea lakmuspaber. Ükski olulisem vastandumine ei jää ilmnemata ka sellel rahvusvahelisel foorumil. Täna näeme, et külma sõja aegne ideoloogiline vastasseis pole kuhugi kadunud. Kommunismi ja kapitalismi jõukatsumine on lihtsalt asendunud demokraatliku ehk läänemaailma ning autoritaarse ida vastasseisuga.

Esmajärjekorras on see mõistagi näha julgeolekunõukogus, kus viiest alalisest liikmest kaks esindab autoritaarset võimuideoloogiat. Kui külma sõja ajal polnud Hiina ja Venemaa kuigi koostööaltid, siis viimasel paaril aastal on mitu korda astutud ühiselt lääneriikidele vastu. Ainuüksi sellel aastal on Hiina ja Venemaa kahel korral blokeerinud lääneriikide algatatud resolutsioonid. Jaanuaris pandi veto Birmat ning juulis Zimbabwet puudutavale resolutsioonile.

Selline asjakäik teeb muidugi väga keeruliseks ÜRO kaua räägitud reformi võimalikkuse. Venemaa ja Hiina poleks kindlasti huvitatud julgeolekunõukogu otsustusmehhanismide muutmisest, sest tänane seis annab Moskvale ja Pekingile väga suure eelise oma huve kaitsta või ka tahtmist peale suruda. Õigupoolest oleks ÜRO sisulise reformi puhul tegemist millegi esmakordsega maailma ajaloos. Siiani pole ükski suurte suhete süsteem olnud võimeline rahumeelselt reorganiseeruma. Nii Viini kui Versailles’ maailm kukkus kokku suurte konfliktide tõttu.

Ja mida meie seal teeme?

Ma ei taha tingimata öelda, et ÜRO reform on välistatud. Maailm on täna kindlasti sedavõrd interaktiivsem, et traditsiooniliste ohtudega osatakse paremini hakkama saada. Suured konfliktid pole mõistagi võimatud, kuid tuumaajastu heidutus on vähemalt siiani olnud päris tõhus.

Seega pole kahtlust, et ÜRO on oma ebaefektiivsusele vaatamata tänases maailmas jätkuvalt rahvusvaheliste suhete ja õiguse üks nurgakive. Paljudele võib ÜRO tegevus tunduda küll arenguabi andmisele keskendunud mittetulundusühingu omana, kuid tema rolli julgeolekupoliitiliste küsimuste käsitlemisel ei tohiks siiski lõpuni alahinnata. Viimane on eriti oluline väikeriikidele, ka Eestile. Meile on kahtlemata väga tähtis ÜRO mõjuvõim, sest ajaloost on meil võtta juba üks kurb kogemus Rahvasteliidu näol. Täna on meie seis tunduvalt parem, sest liitlassuhe Euroopa Liidu ja NATOga on teinud Eesti hääle palju mõjusamaks.

Eesti võimalus ÜROs edu saavutada sõltub otseselt nii Euroopa Liidu kui kogu läänemaailma suutlikkusest vastu seista eelmainitud autoritaarsuse tõusu trendile. Mida efektiivsem on lääneriikide koosmeelne tegevus, seda kindlam on ka Eesti positsioon selles maailma rahvaste katlas.

Seepärast ei taandu meie ÜRO poliitika mitte üksnes New Yorgis või Genfis toimuvale, vaid ka sellele, kuidas toimivad läänemaailma organiseerivad liidud. Seega on tähtis, millises suunas liigub Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika, kuidas määratleb oma väljakutsed NATO ning kas võiks kunagi teoks saada globaalse demokraatlike riikide liidu idee.

Kuid globaalsemad mõjurid ei tohi kindlasti häirida meie enda konkreetset igapäevast tegevust ÜROs. Puudutagu see siis Eesti soovi saada julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, osalemist arengu- ja humanitaarabiprogrammides, diplomaatiliste kontaktide edendamist meile kaugemate riikide või organisatsioonidega, noortele diplomaatidele väärtusliku stažeerimiskogemuse pakkumist või muud.

1.

Mul on mitmeid sugulasi ja tuttavaid, kes käivad üsna tihti arstide juures oma tervist kontrollimas ja peavad seda igati normaalseks tegevuseks. Kui ma neid siis pärast arsti juures käimist uuesti kohtan, ja kui neil kõik kardiogrammid, vereanalüüsid ning uriiniproovid jälle kord tehtud on, siis esitavad nad mulle oma tervislikust olukorrast üksikasjaliku ja rõõmsa aruande, justkui selguks sedakaudu, kui kaugel isand Surm neist parasjagu seisab. Kas sealsamas vasaku õla taga või kümmekond meetrit eemal pojengipõõsaste vahel, või kilomeeter-poolteist eemal (kui kõik näitajad korras on), mõne maja, põllu ja metsatuka taga kesk kollast viljapõldu, kus ta siis vahel harva enda olemasolu meeldetuletamiseks huikab ja vilistab.

Olen ka ise vahel plaaninud arstide juurde minna, sest mingeid kummalisi valusid rindkeres ja hulkuva neeru taolisi sümptomeid tunnen siin-seal juba kümmekond aastat, kuid enamasti on asi ikka jäänud kas siis viitsimatuse või ebausu taha. Ja nii ma siis ei teagi, kui kaugel isand Surm minust parasjagu asub. Kas otse vasaku õla taga, veidi eemal mustsõstrapõõsaste vahel või kaugemal, oru ja metsa taga. Aeg-ajalt sisendab see muidugi hirmu ning suurendab tundmatuse ja eksi-elaja tunnet, kuid paradoksaalsel kombel kätkeb säärane teadmatuse võlu endas tunduvalt suuremaid vabaduse võimalusi kui igatepidi oma tervisest informeeritud ja teavitatud inimese tunne. See teadmatuse võlu ja need kummalised valud, mis elamisega kaasnevad – need on osa minus elavast Loova Vaimu organismist.

Loovaks Vaimuks nimetan ma teatavat psühholoogilist fenomeni, teatavat sisemist mootorit, mis on igale kunstnikule, kirjanikule või heliloojale (s.t igale loominguliselt mõtlevale inimesele) sama oluline instrument nagu kirurgile skalpell või lennukipiloodile lennuk.

Sama nagu pideva tervisekontrolliga on lugu kõiksugu teadmistega, tohutute, järjest kasvavate teadmiste ja infohulgaga, mis on iga hetk inimese teenistuses ning mis nõrgema kaitsevõimega inimeste algupärast loovust sageli kipuvad oma müraga lämmatama. Teadmised pole iseenesest halvad, vastupidi, need kasvatavad ja arendavad inimese vaimu, kuid seda siiski teatava piirini. Meie praegusel infomüra ajastul on see piir ammu ületatud.

Loov Vaim on loomuldasa midagi väga naturaalset, õrna, ürgset ja spontaanset. Loovas Vaimus peavad teadmised olema tasakaalus teadmatusega, õige tee eksiminekuga, hirm julgusega. Need vastandnähtused on kõik omavahel pöördvõrdelises seoses ning juuripidi üksteisest läbi põimunud. Tänapäevane euroopalikult eeskujuliku inimese mentaliteet aga rõhub praegusel tehnilise hiilguse ajastul enamasti ainult teadmistele, ainult õigetes ja otstarbekohastes suundades enesearendusele ning ainult julgusele.

Meie kaasajal on tehtud kõik selleks, et pühkida maamuna pealt minema need väikesed „vana-aja deemonid”: hirm, teadmatus, üksindus. Mõistusega inimene võitleb hirmu vastu. See on loomulik. Igasugune info ükskõik kui keeruka asja kohta asub vaid ühe klõpsu kaugusel teadmishimulisest inimesest. Ta saab rahuldada oma uudishimu ükskõik mis vallas viie minutiga. Ent säärane teadmiste üleküllus sarnaneb kaudselt III-IV sajandi Vana-Rooma impeeriumi orgastilise ülekülluse ja liiasusega. Me elame info-orgiate ajastul.

Minu arust hakkab varem või hiljem säärasel puhul toimima teadmiste inflatsioon. Teatud koguse infohulga juures ei ole inimene enam võimeline uutest teadmistest naudingut tundma. Nagu autoga matkates mööda kauneid maastikke: inimene ei ole enam nende suure hulga möödalibisevate maastikega tegelikult kontaktis – ta vaatab aknast kiirelt mööduvaid looduspilte, aga ei taju tegelikult neid maastikke, ei ole enam nendega üks. Samamoodi saab inimene kogu aeg midagi uut teada, aga ta ei tunne selle teadasaamise üle enam rõõmu.

Tehnilise progressi valguses tundub inimese eksistentsiaalne üksindus justkui midagi juba põlastus- või naeruväärset, midagi klounilikku – seda peetakse anakronismiks. Invaliidsuseks. Selline tendents on mõnevõrra kummaline, sest Loova Vaimu juurte juurde kuuluvad ju risoomidena tegelikult kõik need nn anakronistlikud deemonid: surmahirm, üksindus, äng, teadmatus, teatav annus liiderlikkust ja rumalust. See on ühtaegu samavõrd seaduspärane kui paradoksaalne, nagu kogu loodus meie ümber ja meie sees. Ja loodus valitseb inimest, mitte inimene loodust. Juba oma organismi ülesehituse ning geneetilise koodi kaudu on inimene seotud ebatavalise ja ähvardava loodusega. Ja sellega tuleb arvestada vähemasti senikaua, kuni pole loodud geneetilisi mutantinimesi.

2.

Milline on siis Loova Vaimu mehhanism? Mis on selle käivitaja? Enamasti on selleks ikka see vana hea eksistentsiaalne hirm. Hirm oma imeliku hinge-elu ees, hirm iseendaga üksijäämise ees, hirm oma rumaluse ees, hirm suutmatuse ees luua kaasinimestega harmoonilisi suhteid. Just needsamad hirmud on Loova Vaimu mootorit millegi uue suunas käivitav süütelukk. Teadmatusest tõusev hirm paneb vere ning mõtted käima.

Iga inimese jaoks, kes tahab eneses elavana hoida algupäraselt loovat ja elujõulist vaimu, on reaalsus, kus puudub igasugune hirm, reaalne silmitsiseismine sellega, kes ma parasjagu siin ja praegu olen, kust puudub tundmatuse võlu ja pingutus, raske ja ohtlik teekond enese ja oma loomuse mõistmise poole – võlts reaalsus.

Sellist elu elav inimene on nagu mugavas tõllas istuv reisija, kes jälgib roidunult tolmuse akna taga mööduvat elu. Hämar tõld on seest umbne, veidi läppunud õhuga ja tolmune, kuid seinad on kaetud piltide ning huvitavate artiklitega ja neid siis inimene muudkui loeb.  Kuid akent avada see reisija ka enam ei oska, ei julgegi enam osata. Sest ta kardab tajuda tegelikku elu, mis on loomuldasa liiga värske, liiga heidutav ja julm – ta kardab saada värske õhu mürgitust kohtumisest tundmatuga iseeneses.

Kas need teadmised, see infohulk ja enese üha täiuslikuma tehnikaga varustamine (digikaamerad, videoprojektorid, kõikvõimalikud tasku-entsüklopeediad, optilise sihikuga jahipüssid, mis teevad igast kobakäpast „kõva jahimehe”, kodukino jne) ei sarnane veidi mitte selle tohutu hulga nn vitamiinitablettidega, mida aina enam süüakse päris toidu pähe sisse, et ravida säärase dopinguga oma kasvavat jõuetust silmitsi seista iseendaga. Lakkamatult ja üha täiuslikuma virtuaalse reaalsuse abil elimineeritakse neid „kohutavaid” üksinduse hetki, mil inimene tunneb, justnagu oleks ta kesk elu äkki ära eksinud, et ta ei tea, kus ta parasjagu on, mis temast saab või kuhu ta kord välja jõuab. Kas säärane enese tehnikaga varustamine ei sarnane mitte vaktsineerimisega kõikvõimalike „allergiate” vastu?  Antud juhul on selleks „allergiaks” siis inimese eksistentsiaalne üksindus ja hirm oma surelikkuse ees. Neist elementaarsetest ja elulistest meeleoludest on tehtud tänapäeval lausa deemonid ning kuulutatud neile välja nõiajaht.

Paljudele noortele inimestele, algupäraselt ja omapäraselt mõtlevale Loovatele Vaimudele, võib saatuslikuks saada just morfiinina mõjuv infokülluse ahvatlus. Pidev teave ükskõik mille kohta, mis uksest ja akendest sisse voolab, võib inimese vaimu ära lõigata tema hingest, infomüra täidab inimese keskosa, sellest saab tema fantoomlik Mina Ise – ning inimene lõhestub, ei saa enam iseendaga kokku. Kaob harmooniline suhe iseenda ja oma üksinduse, oma hirmude ja teadmatusetundega, mis on tegelikult vajalik osa loovust käivitavast algseisundist. Ühel hetkel võib see kõik lõppeda iivelduse ja steriilse tühjuse tundega, infomüra all lämbumisega.

Kohtumine iseenda Loova Vaimuga, omaenese algupäraselt kummaliste mõtetega – see tundub justkui arengus tagasiminek või seismajäämine, samal ajal kui kõik teised „teadmistejanused” tohutu galopiga sust mööda kihutavad. See on nagu Orpheuse allilma laskumine, kui too oma saatusliku armsama Eurydike järele läheb. Ohtlik, kuid ometi äärmiselt v
ajalik teekond Loova Vaimu jaoks. Sest Eurydike, see loomuldasa puhas, originaalne ja tõeliselt algupärane idee (algupärane aga kätkeb endas samal ajal ka midagi ürgset), asub just seal all, allilma labürintides ehk teisisõnu hinge hämarates ja ohtlikes soppides. Sinna alla aga pääseb Loov Vaim ainult läbi üksinduse ja hirmuseisundi värava.  Allilma ehk siis omaenese hingepõhja laskumisega kaasneb alati hirm. Ja üha rohkem inimesi sulgeb selle ebameeldiva tunde ees silmad, pöördudes teiste varem välja mõeldud teadmiste poole, mida pakutakse meie kaasajal aina mugavamalt, konspektiivsemalt ja kergemini seeditavalt.

Tegelikult on just hirmutunne hea märk. Kui inimene tunneb hirmu, siis on veel lootust. Kui hirmule vastu minna, ja selle tormilist meeleolu tekitava tundega kaasa minna (nagu südaöises metsas jooksmine, mis joovastavast eluhirmust kantud), siis võib see välja viia positiivse koostööni selle esmapilgul negatiivsena tunduva meeloluga. Kui Loov Vaim kätkeb endas elutervet, loomingulist hirmu, seda südaöist ja ohtlikku metsa, siis see mets ka samal ajal hoiab ja kaitseb seda inimest psüühilise laiavalgumise ja isetuks muutumise eest.

Liikuda just teadmatuse ning segaduse, teadvuse hämarseisu, vaikuse ja hirmu maastike kaudu teadmiste maastike poole, selles on Loova Vaimu paradoksaalne valu ja võlu. See on nagu suurde ja tundmatusse metsa eksinud lapse tunne – kuid just see ehe ja algupärane tunne võib saada midagi täiesti uut loovaks rajaks seal metsas.

Loov Vaim on tihtipeale väga õrna konstruktsiooniga, seda on väga kerge haavata ja mõjutada. Ja sellisena võib sellise vaimu kandja tunduda kuidagi poolik, vigane, ta pole eluks ja olemiseks justkui valmis – ebasobiv isik. Kuid just siin võib peituda tegelikult Loova Vaimu tugevuse võti. Kui inimene nüüd julgeb teadlikult olla elu jaoks liiga nõrk, ei häbene olla mingite imelike hirmude meelevallas, võib ta oma kummaliselt nõrgas ja hirmunud iseolemises olla loojana väga võimas ja algupärane. Just sellistes äraspidistes meeleoludes viibimise julguses peituvad sageli originaalsed ja mõtlemist edasi viivad pool-, veerand-, kümnend- ja sajandiktoonid.

Seda loomingulist helinat, mis Loovas Vaimus säärasena võngub, elab ja õitseb väga õrnalt, võib võrrelda mõne haruldase loodusliku oruga kusagil Peruu Andides, kus teatavate klimaatiliste kokkusattumuste tulemusena kasvab kümneid haruldasi taimi, mida mujal maailmas kusagil ei leidu. Me oleme ajakirjandusest lugenud sääraste haruldaste orgude kohta, ja ka seda oleme lugenud, kui brutaalselt tehniliselt hästi varustatud metsalangetajad ja kautšuki- või maavarakütid sääraseid orge aina hävitavad. Inimestega on enam-vähem samamoodi. Säärase iseolemise õrna ja kummalise helina lõhuvad sageli ära asjalikud ja elurõõmsad inimesed, kes propageerivad kõikjal julget ja päevavalget, tehnilist ja infoküllast maailmataju.

3.

Loova Vaimu teekond mõne algupäraselt uue idee või mõtte juurde on muidugi alati olnud raske. See võib tunduda isegi hullumeelse teekonnana. Mõni tume, teadvustamata, kummaline meeleolu… sageli täituvad kunstniku meeled säärasele teekonnale asudes kohutavate eelaimustega, on tunne, justnagu oldaks mitmekümne meetri sügavusel vee all – tohutu raskus rõhub ajusid, tohutu süngus valdab hinge. Hirmunult kujutab säärasele teekonnale asunud inimene siis enesele ette kes teab mis ränkasid tõbesid – koljuluu paisumist, ajuentsefaliiti või progresseeruvat paralüüsi –, kujutlused lõpust ja hääbumistest võtavad kohutavad mõõtmed, äratades nõnda üles sügavas uinakus deemonid, nood kõige ürgsemad ja vanemad, kõige ohtlikumad, ent ka kõige suurema jõuga, nood, kes on uinunud Loova Vaimu hinges justkui sügaval maa all kuni selle hetkeni… neil hetkedel ununevad kõik senised teadmised, jääb vaid kummaline heidutav olevik, mis ümbritseb loojat nagu tume novembrikuine ja tundmatu kõrge mets. Sel tundmatusest kantud meeleolul on džinni vägi: hirmu poolt pudelist välja lastuna hoiab see kohutav ja uudne meeleolu loojat enese peos ega lase lahti, ta on väetimast väeti selle meeleolu käes…

Sel hetkel… Jah, sel hetkel võtab tänapäeva inimene juba ette teekonna perearsti või psühhiaatri või neuroloogi juurde, et kuulataks ära tema soniv, hirmunud jutt, määrataks mingid organismi tasakaalustavad tabletid, et kõik suubuks, vaibuks normaalsusse, et tundmatu kesköise jõe metsik kohin tema sees lakkaks, et jääks vaikne järveidüll, tasakaalukas reaalsusepilt…

Loovale Vaimule oleksid need rohud ja need perearstid ja neuroloogid sel hetkel timuka eest, sest kaoks see põhimine, see miski, mis loomeprotsessi juures on kõige olulisem. Just nonde hirmude kaudu üle säratatud ürgvaimud, nimetagem siis neid deemoneiks või müütilisteks olendeiks või kelleks tahes, on needsamad, kes ühel hetkel, kui inimene on küllalt osav ja kiire, rakendatakse Loova Vaimu vankri ette ning tuhatnelja kihutamine algab siis juba selles suunas, kuhu inimene tahab neid juhtida. See viimane ei ole muide mitte minu kujund, see on Ingmar Bergmani kujund, ja psühholoogilise fenomenina ning inspiratsiooni võrdpildina on see väga täpne metafoor. Olen veendunud, et sel moel või vähemasti poolenisti sel moel on sündinud Goethe „Faust” ja Shakespeare „Hamlet”, Kerouaci „Teel” ja Ginsbergi „Ulg”, või kas või meie enda Tõnu Õnnepalu „Piiririik” – kõigis neis teostes on tunda inspiratsiooni lakkamatut ja vastupandamatut võlu.

4.

Sophoklese „Kuningas Oidipus”, kreeka mütoloogilised lood Orpheuse laskumisest allilma, Ikarose tungist Päikese poole ja Minotaurose labürindist, Homerose „Odüsseia”, Püha Graalilegend, Shakespeare’i „Hamlet”, Goethe „Faust”, Dante „Jumalik komöödia”, Bernt Notke „Surmatants”, Bulgakovi „Meister ja Margarita” – hirmu ja õuduse element on olemas kõigis neis müütides, piltides ja inimeste vaimu kinnistunud lugudes, kus saab kangelane kavaluse ja tarkuse abil neist hirmudest jagu või halvemal juhul jääb nende kütke. Kõik need mütoloogilised lood on ju tegelikult psühholoogilised fenomenid: röntgenipildid eri ajastute Loovate Vaimude hingerännaku­test. Need on olnud retked alateadvusse, all­ilma, ning kõige julgemad rännakud läbi oma psühhokosmose on sünnitanud ka kõige suuremad müüdid, need on kinnistunud inim­vaimu igaveseks.

Väga mitmed arhailised müüdid sisaldavad endas sümboolselt Loova Vaimu teekonda uue kunstiteose suunas. Võtame kas või loo Minotaurose labürindist. Loov Vaim – kes ta sel puhul on? Ta on ühtaegu Theseus, kes on teel labürindi sisemusse Minotaurost tapma, kui ka neitsilikku noorust himustav deemon, kes oma vastast pimedais käikudes varitseb – kohtumine, lahing nende vahel ongi kunstiline akt, Loova Vaimu võitlus iseenese tumedate tungidega. Ja vähe veel sellest, ühel hetkel võib Theseus kunstilise akti käigus muutuda Minotauroseks, nad põimuvad üksteisest läbi ning võivad koguni vahetada kohad. Olevikuliselt psüühilises protsessis võib see müüt läbi mängida tohutul hulgal variatsioone. Kõik on võimalik.

Säärased müüdid on justkui illustreeritud raamatud meie endi hämarast hingeelust, need ei saa oma väärtuselt ning struktuuripeenuselt iialgi alla jääda ükskõik kui suurele tehnilisele saavutusele, ei mehitatud raketile, mis lendab tõenäoliselt juba lähitulevikus Marsile, ega ka mitte geneetiliselt muundatud ja täiustatud inimesele, kes tõenäoliselt samuti juba lähitulevikus meie maa hõivab. Inimese sisekosmos, alateadvus, on müsteerium – alkeemiline labor kõige puhtamal kujul.

Loov akt, see iidvana ja puhas alkeemiline kunst, toimub alati olevikus, on alati kaasaegne, moodustades aina uusi ning imelisi kombinatsioone meie deemonite ja inglite – meie hirmude ja lootuste vahel. Ning kangelane, kes sellele teele asub, on enamasti lihtne, kaval ja mitte eriti tugev (ka mitte väga julge) inimene. Ta
läheb ikka ja jälle teele seitsme maa ja mere taha, tema ees on tundmatud metsad, ning loomulikult tunneb ta hirmu ja üksindust – see seisund jääb psühholoogilise fenomenina korduma ikka ja alati.

Olla omaenese loomuse metsikust tihnikust ümbritsetud ning üheaegselt selle meelevallas, kaitsetu ja täis ärevust, liikuda kesk omaenese aina muutuvaid ning ikka ja jälle üllatavaid hingemaastikke – need maastikud on ohtlikud ja peibutavad, olevikuliselt läbi uurimata ürgsood ja savannid –, selles on pideva väljakutse võlu. Loov Vaim tunneb kihku neid segaseid hingemaastikke läbi uurida, kaardistada ja paika panna, ja iga kord teeb ta seda uuesti – sest alati on olevik ning meeleolude võrgustik ja mets pisut teistsugune kui eelmine kord. Metsikud rajad meie sisemetsades rohtuvad ruttu ja tundmatud loomad, kes seal ringi hulguvad, loovad aina uusi, eksitavaid radu. Nii viibib Loov Vaim pideva väljakutse seisundis.

Neis müütilistes hingemaastikes on kindlasti üks tegelasi ka isand Surm. Ja tihti võib minna nii, et oma retkedel seisab Loov Vaim silmitsi selle tabuliku olendiga, nagu Rüütel kohtub oma teekonnal Surmaga Bergmani filmis „Seitsmes pitsat”, hakkab temaga malet mängima ja vestlema.

Hirm on vaenlane senikaua, kuni ollakse teel kohtumise juurde omaenese algupärase minaga. Kui algab juba jutuajamine, olgu see siis su enese Üksindus või Meeleheide, Surm või mõni muu deemon, siis ollakse eksistentsiaalses mõttes oma olemise põhjas. All-Ilmas. Sina küsid Surmalt midagi, ja tema vastab. Või vastupidi. Te saate üksteisega lähemalt tuttavaks. Lähete üle sina peale. Ja siis ei ole enam hirmu. Siis on loov mõttevahetus, mille käigus sünnib midagi uut.

Rahvusvaheline konverents “Mälu transdistsiplinaarsetes perspektiivides” (“Memory from Transdisciplinary Perspectives: Agency, Practices, and Mediations”) 11. – 14. I Tartus 

11. – 14. jaanuarini peetakse Tartu ülikoolis rahvusvahelist konverentsi “Mälu trans­dist­siplinaarsetes perspektiivides” (“Memory from Transdisciplinary Perspectives: Agency, Practices, and Mediations”). Konverentsi on korraldanud TÜ kultuuri- ja kommunikatsiooniteaduste keskus, interdistsiplinaarne teadusüksus, mis loodi 2005. aastal eesmärgiga edendada humanitaar- ja sotsiaalteadlaste koostööd. Konverentsi idee kasvas välja keskuse projektist, milles uuritakse mälu  mõiste erinevaid distsiplinaarseid, interdistsiplinaarseid ja transdistsiplinaarseid tähendusi. Eeldatakse, et mälu uurimisobjekti ja analüütilise vahendina kätkeb endas võimalusi sotsiaal- ja kultuuriteaduste tugevamaks integreerimiseks.

1990. aastatest oleme tunnistajaks sellisele mälu-uurimise  tõusule, mida liialdamata võiks nimetada plahvatuslikuks. Mälu semantiline väli on selle tulemusena mitmekesistunud ning samaaegselt hägustunud. Eri distsipliinides või ka distsipliinidevaheliselt räägitakse sotsiaalsest ja kultuurimälust, kollektiivsest ja kommunikatiivsest mälust, narratiivsest ja materiaalsest mälust, avalikust ja privaatsest mälust.  Konverentsi eesmärk on anda kriitiline ülevaade mälu-uurimise mõistetest, ideedest ja teooriatest, nende kujunemisest ning arenguvõimalustest, kaaluda mälu-uurimise transdistsiplinaarsuse plusse ja miinuseid.

Transdistsiplinaarne hoiak rõhutab pideva aktiivse dialoogi vajadust mälu uurivate valdkondade vahel, kusjuures ühte vaatepunkti ei või eelistada teisele, teoreetilis-metodoloogilisi haakumisi tuleb leida üldisematest mäluga seotud küsimustest (nt vahendatus, kehastumus, agency, jms). Samuti on transdistsiplinaarsuse puhul oluline mälu kompleksne käsitlus, mitte ainult akadeemilise maailma huvidega arvestamine, vaid püüd lülitada mälukäsitluste kaardile ka teised ühiskonnas mälu määratlevad diskursused ja praktikad (poliitika, meedia jt), aidates nii kaasa sotsiaalkultuuriliste lõhede ületamisele tänapäeva maailmas. Ka paljud Eestis viimasel ajal lahvatanud ”mäluskandaalid” (nt Lihula ja pronkssõduri mälestusmärk, ERMi uue maja arhitektuurikonkurss ja Sakala keskuse rekonstrueerimine) viitavad laiapõhjalisema dialoogi vajadusele küsimustes, kuidas me mõistame mälukihistusi ja ennast kollektiivse mälu aktiivsete kujundajatena.

Nelja päeva jooksul astub ettekannetega üles üle 90 teadlase Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Ungarist, Soomest, Rootsist, Leedust, Poolast, Slovakkiast, Austraaliast, Saksamaalt, Austriast, Hollandist, Venemaalt, Kanadast, Iisraelist, USAst, Tšehhist, Horvaatiast, Itaaliast, Portugalist, Bulgaariast, Singapurist ja Eestist. Distsipliinidest on esindatud antropoloogia, ajalugu, kirjandus- ja teatriteadus, semiootika, etnoloogia, folkloristika, meedia-uuringud (ajakirjandus, film, nn uus meedia). Konverentsi kuus plenaarettekannet on teadlastelt, kelle mälukäsitlused on ühel või teisel viisil mõjutanud mälu uurimist tänapäeva kultuuri- ja sotsiaalteadustes: kultuuripsühholoog James Wertsch (Washingtoni ülikool), kirjandusteadlane ja kultuuriteoreetik Susannah Radstone (University of East London), semiootik Paul Bouissac (Toronto ülikool), folklorist Seppo Knuuttila (Joensuu ülikool), kirjandusteadlane Tiina Kirss (Tartu ülikool) ning antropoloog David Berliner (Kesk-Euroopa ülikool). Konverentsi neljal päeval toimub ühtekokku 23 erineva temaatilise rõhuasetusega sessiooni.

Konverentsi teoreetilise suunitlusega ette­kannetes analüüsitakse kriitiliselt peamiselt kollektiivse mälu kategooriat. Arvestades mälutemaatika populaarsust (sellest räägitakse juba distsipliinideüleselt kui mälu-uuringutest), on mälu kontseptsioonide suhtes arvatavasti vaja ilmutada samasugust epistemoloogilist “valvsust”, mis viimase 25 aasta jooksul on osaks saanud teistele kultuuriteaduste “supermõistetele” nagu “kultuur”, “traditsioon” või “etnilisus”. Ettekannetes ongi uuritud seda, kuidas mälu mõistmine on muutunud ajas vastavalt sellele, kuidas on toimunud muutused distsipliinides ja teoreetilistes mõttevooludes (eelkõige ajaloos, psühholoogias, sotsioloogias, antropoloogias, kultuuriuuringutes ning poststrukturalismis). Tuuakse välja, millised valesti- ja mitmetimõistetavused tekivad sellest, et mälu mõistet kasutades rõhutatakse tihti erinevaid asju (nt ühiseid minevikurepresentatsioone, mitmetist mälestamise praktikat, minevikukogemuse vahendamist). Nii mõnigi osalejatest on lubanud välja tulla ettepanekute ja lahendustega, kuidas päästa mälu mõiste kontseptuaalsest hägususest, millesse ta on langenud.

Kaks mõistet, mis ettekannetest kriitiliste märksõnadena läbi käivad, on “kehastumus” (embodiment) ja “individuaalne teotsemine, indiviidi aktiivne kultuuriloome” (agency). Esimene keskendub küsimusele, kuidas see, mida me kultuuriks nimetame, on manifesteerunud meie kehas. Mälu-uurijad on probleemi ees, et sotsiaalse konstruktsiooni jt teooriatest arendatud mälumudelid jäävad sotsiokultuuriliste protsesside analüüsil liiga abstraktseteks – ka kognitiivsed protsessid on kujundatud kehalise kogemuse poolt. Ettekanded tematiseerivad seda probleemi erinevate juhtumianalüüside (nt arvutiõpe klassiruumis, amneesia, Alzheimeri tõbi,  kätteharjunud argitegevused) kaudu, samas pakutakse ka metodoloogilisi lahendusi, kuidas ühendada filosoofilised ja lingvistilised kontseptsioonid bioloogiliste mudelitega.

Individuaalset teotsemist rõhutavates ettekannetes argumenteeritakse, et see kultuurilise toimimise aspekt tuleb tõsta analüüsi keskmesse, kui püüame selgitada mälu rolli (kollektiivse) identiteedi kujunemises. Ettekanded problematiseerivad subjektsust, aga ka konteksti (nt mis oleks, kui me ei piiraks mälestusi kontekstis ettemääratud ruumiliste ja ideoloogiliste piiridega, kuidas saavutada kontekst, mis poleks niivõrd abstraktne taust, vaid pigem otseste suhete läbipõimunud võrgustik, “kuhu” paigutada indiviid tema konteksti suhtes?). Siia probleemide ringi kuuluvad ka avaliku-privaatse suhted mäletamises, see on paljude ettekannete keskmes.

Konverentsi põhifookuses on mälu ja ajalugu. See on väga laialt esindatud teemavaldkond, mille raames otsitakse vastuseid küsimustele, kuidas tõlgendatakse olnut muuseumides, monumentides, linnapildis, historiograafias, eluloolises mäletamises. Ajalugu käsitletakse laias laastus kahel, üksteisega tihedasti läbi põimunud tasandil: teatud ühise kogemusena ja teisalt (kollektiivsete) ajaloopiltide konstruktsiooni, re- ja dekonstruktsioonina.

Eraldi sessioonides käsitletakse konverent­sil (re)migratsiooni- ja küüditamiskogemust. Võrdlusbaas “migratsioonimälu” üle arutlemiseks on mitmekesine: Volõõnia tšehhide tagasituleku lood, Teise maailmasõja järel Austriasse väljasaadetud sloveenide, Rootsi põgenenud lätlaste ning Slovakkia mustlaste lood. Nende lugude põhjal esitatakse laiapõhjaline küsimus mälu rollist ajaloo (ümber)kirjutamises vastavalt muutustele, mis Euroopas XX sajandil on toimunud. Sama problemaatika on õhus ka teistes sessioonides, kus keskendutakse nn suurte ajaloosündmuste kogemusele. Näiteks Teise maailmasõja mäletamisele pühendatud sessioonis räägitakse rumeenlaste sõjamälestustest konfliktsete mälurežiimide kontekstis, portugali töölisnaiste sõjaaegsest argikogemusest ning sõja pidevast kohalolekust soomlaste sõjajärgses igapäevaelus.

Lisaks küsimusele, mida kujutavad endast need kogemused, mis on avalikust ajaloopildist kõrvale jäänud ning millest me suurt midagi ei tea, esitatakse konverentsil küsimus, mis täpsemalt “juhtub” “raskete aegade” mälestustega. Kaks sessiooni vaagivad seda küsimust ühelt poolt trauma, teiselt poolt nostalgia võtmes.

(Kollektiivse) mäletamise seisukohast pole sugugi ükskõik, mis toimub ajalookirjutuses ning laiemalt ajaloo tõlgendamises avalikul väljal. Ettekanded otsivad näiteks vastuseid küsimustele, miks nõukogude ajalookäsitluse mälukujundamise missioon läbi kukkus, kuidas, millistes ideoloogilistes, poliitilistes ja kogemuslikes pingeväljades kujuneb ajaloopilt sotsialistlikust minevikust ning millega on seletatav asjaolu, et mõned tõlgendusskeemid ajalookirjutuses suudavad vastu panna ka kõige suurema ümberlükkamisvõimega faktidele. Ootuspäraselt on siin rõhuasetus postsotsialistlikul ruumil, kus eriti aktuaalne ajaloo kirjutamise ja õpetamise suhe kollektiivse mälu ja identiteediga. Eraldi sessioon on pühendatud ka sotsialismi mäletamisele, sellega seoses ideoloogia, tõeloome ja õiguse probleemidele, näidetega eeskätt Saksamaalt.

Kollektiivne mälu on alati seotud poliitika ja võimuküsimusega: milliste gruppide mälul on riiklik vm institutsionaalne toetus, millised kogemused valitakse esindama “meid”, kes on kurjategijad, kes kangelased, kes ohvrid? Ja millised ohvrid saavad olla kangelased? Mäletamise poliitika probleemistik sisaldub olemuslikult pea kõikides konverentsil esindatud teemavaldkondades. Esile tuleks siiski tõsta mälu ja vastumälu suhteid lahkavat sessiooni, mis põhineb USA, Suurbritannia ning Prantsusmaa mäletamise poliitikat võrdlevalt uurival rahvusvahelisel projektil. Sessioon keskendub holokausti ümber tekkinud konkurentsile ohvristaatuse pärast ning uurib, milline koht on holokaustil eri etniliste gruppide eneseidentifikatsioonis ning kuidas seda on mõjutanud globaalsed konfliktid, alustades Kuuepäevasest sõjast 1967. kuni sõjani Liibanonis 2006. aastal.

Ajaloo kirjutamine ja õpetamine on üks viis mälu kujundada ja vahendada. Konverentsil analüüsitakse põhjalikult ka teiste meediumide, eriti kirjanduse, filmi ja teatri mäluloome strateegiaid. Vaadeldakse, kuidas mõjutavad erinevad mälukontseptsioonid kirjandusteksti loomet, kas ja kuidas tekib kirjandusteoses ajalootunnistamise “efekt”, kuidas suhestub moodne (vabaõhu)teater rahvusliku kultuurimälu ja lokaalse identiteediga.  Eraldi tuleks esile tõsta filmi kui mälumeediumi analüüsivaid ettekandeid, mis peaksid huvitatutele andma väga laiapõhjalise pildi mäletamise visuaalsetest strateegiatest Austraaliast Eestini. Erilise tähelepanu all on dokumentaalfilmid, kuid visuaalse meedia käsitlused hõlmavad ka klassiruumis kasutatavat digitaalmeediat ning perekonnamälu “salvestavaid” koduvideosid ja perealbumeid. Mäletamise sotsiaalne praktika tuleb vaatluse alla teisteski iseäralikes vormides nagu vinüülplaatide kogumine, “mälu kudumine kampsunitesse” või eesti toidu “lavastamine” tänapäeva restoranikultuuris.

Mineviku mäletamisest rääkides on rõhk enamasti ajal (ja selle komplekssusel mäletamise protsessis). Üheks konverentsi eesmärgiks on ka koha kategooria (taas)aktualiseerimine mälu analüüsis. Koha- (ja keha)mälu käsitlevate ettekannete aluseks on väide, et mälestused on kohaspetsiifilised – koht hoiab mälestusi, andes neile elupaiga, elava ja liikuva keha kaudu puutume kokku nii mäletamise psühholoogiliste kui ka koha füüsikaliste aspektidega. Üks konverentsi sessioonidest keskendubki kehale kui mäletamise “kohale”. Kaks sessiooni on pühendatud kohamälu(de) poliitikale näidetega USAst, Venemaalt, Küproselt, Iisraelist, Poolast ja Ungarist. Viimased toovad ka esile, et ideoloogia ei peitu ainult diskursustes, vaid ka materiaalsetes objektides, mis lisaks kannavad (edasi) oma loojate motiive ja kavatsusi ning on ise aktiivsed tähendusloojad sotsiaalsetes protsessides. Konverentsil on kavas mitu ettekannet mäletamisest mälestusmärkide vormis, muu hulgas vaagitakse nõukogude mälestusmärkide tarbekaubastumist postsotsialismi kontekstis (Grūto Parkas Leedus), arhitektuurimälestiste kaitset kui vene rahvusluse avaldumisvormi Nõukogude Venemaal ning Saksa vastumonumenti kui uut viisi mälestada holokausti.

Tänapäeval räägitakse ühiskonnas palju nn mäluasutustest, kus usutakse säilitatavat grupi järjepidevuse seisukohast olulist “mälu”. Üheks neist peetakse muuseumi. Muuseumi kui mäletamise institutsionaliseerimise viisi problemaatika aktuaalsust näitab seegi, et konverentsil ületab teemale pühendatud ettekannete arv ühe sessiooni piirid. Ettekanded (millest osas on jällegi keskendutud postsotsialistliku ruumi spetsiifikale) käsitlevad ajaloomuuseumide väljapanekute representatsiooni ja komplekssuse probleemidele, otsides vastust küsimusele, kuivõrd on tegelikult muuseumide võimuses esitada selline kollektiivselt aktsepteeritud minevikutõlgendus, millel ühtlasi oleks otsene (ja aus) suhe inimeste eluga ja grupi minevikumäluga. Muuseumisessioon tõotab kujuneda iseäranis huvitavaks ka seetõttu, et kohtuvad praktikud, kes vaatlevad mäluloomet muuseumis spetsiifilises museoloogilise kommunikatsiooni kontekstis, ning nn teoreetikud ehk uurijad, kes pole muuseumiga igapäevatöös seotud ja kelle jaoks ekspositsioon kui ajaloorepresentatsioon on eelkõige uurimisobjekt.

Lõpuks tasub esile tuua veel üht konverentsil selgelt eristuvat probleemivaldkonda, autobiograafilist mäletamist.  Kuigi suuliselt ja kirjalikult jutustatud elulugusid ja mälestusi analüüsivaid ettekandeid on konverentsil rohkemgi, eristub kaks sessiooni, mille fookuses on omaeluloolise jutustamise suhe kollektiivse kultuurimäluga. Ettekannetes on näidatud erinevate elu- ja kohalugude põhjal, kuidas üksikindiviidi elule tähenduse andmiseks pöördutakse ühiste tähenduste ning kultuuris kristalliseerunud vormide poole (ka nende mälu on ettekannetes vaatluse all). Iseenda elust jutustamist analüüsitakse kui samaaegselt individuaalse ja kollektiivse mälu akti.