feminism

Möödunud laupäeval esinesid Tallinna raekojas Elar Kuiv (barokkviiul), Olev Ainomäe (barokkoboe), Lembit Orgse (klavessiin) ja Egmont Välja (barokktšello) kontserdiga “Itaalia sonaadid”. Muusikaõhtule jõudes võis küll tõdeda, et need ajad, kui eesti interpreetide kammerkontserdid olid pooltühjad, on nüüd õnneks möödas. Piletilaual ilutses silt “välja müüdud”.

Eestis on mitmeid asjatundlikke varajase muusika interpreete ja kollektiive ning õnneks jagub neile ka esinemisvõimalusi. Kuiv, Ainomäe, Orgse ja Välja on erudeeritud ning hästi isikupärased muusikud, kuid pole päris sellises koosseisus varem esinenud. Oma mitmete tegevusalade kõrval (Elar Kuiv mängib Soomes Ostrobotnia Kammerorkestris ja õpetab Kaustise muusikakoolis, Olev Ainomäe on Hortus Musicuse liige ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud, Lembit Orgse on pedagoog ja EMTA klahvpillimuusika ajaloo õppejõud, Egmont Välja mängib mitmetes vanamuusikakollektiivides ja tegutseb kontserdikorraldajana) on varajane muusika kahtlemata nende suur huvi ja kirg, ning päris kindlasti pole tekkinud “töörutiini”.

Muusika vajab nagu inimese loomine piibliloos “elavat õhku”, et elustuda. See itaalia vanamuusika kava oligi väga elus. Mängiti muusikat itaalia hilisrenessansist barokini. Kava kronoloogiliselt vanimate heliloojate, XVII sajandil elanud Uccellini ja Castello muusikat on vähe kuuldud ja esitatud – tegu oli omapärase, mõnes mõttes Frescobaldit meenutava stiiliga. Itaalia baroki täit hiilgust näitasid aga Bassani ja Geminiani sonaadid, Scarlatti ja Pasquini klavessiiniteosed ning Corelli ja Vivaldi sonaadid.

Kava ülesehitus oli väga vaheldusrikas: kord kõlasid sonaadid kahele sooloinstrumendile ja basso continuo’le, siis ühele neist, sekka ka klavessiini sooloteoseid. Stilistiliselt on selle ajastu Itaalia muusika eklektiline, meeleoludelt väga vaheldusrikas, ent konkreetne kava oli pigem rõõmsameelne, kohati lausa riukalikult vaimukas (näiteks Vivaldi sonaadi obligato-oreli, viiuli ja oboe kiired dialoogid ja duetid, mis panid oma ansamblilises ühiskeeles ja -mõtlemises lausa hämmastama).

Väljenduses tuleb kõik n-ö lõpuni viia, et ideed ja kavatsused jõuaksid selgelt kuulajani. Ning väga paljuski see esitajatel ka õnnestus. Vaimulaadilt on neis muusikutes midagi sarnast: võrdne asjatundlikkus, sarnane muusikatunnetus (ühelt poolt lüürilisus ning teisalt hea karakterite taju), seetõttu moodustuski väga orgaaniline ja igas mõttes nauditav ansambel.

Tore oli neid kuulda ning ilmselt veelgi toredam oleks meie kontserdipublikul selle koosseisuga ka edaspidi kohtuda.

Ringhäälingu tegi muusika

Kuigi telegraafi ja telefoniga sai saata sõnumeid välgukiirusel ka ookeani taha, said ühenduse vaid kaks või paremal juhul veel mõni inimene korraga. Raadio muutis kogu olukorra ja sellega ka maailma. Ega asjata saanud selle nimeks broadcasting, ‘ringhääling’ – heli oli võimalik kinni püüda ringiratast. Ja just muusikal oli selles uues riistapuus, uues elektrilises kõlakojas, eriti suur roll. Ning on seda tänini.

Transistorkõlakojad ilmusid müügile poole sajandi eest. Veel II maailmasõja ajal ja järel oli raadio ikkagi suuresti imenähtus, mille sai kodanikelt vajadusel ära korjata. Transistor, pooljuhttehnoloogia, muutis kõlakoja maailma lõplikult. Nüüd sai hakata oma kõlakoda igale poole kaasa tassima. Ilma et ise muusikat teha osataks, ilma et tuntaks ühtegi moosekanti, sai oma meelismuusikaga hakata rikastama looduse kõlakoda. Lapsed ei pidanud enam kuulama sama muusikat, mis nende vanemad. See vallandas staarikultuse ja seksrevolutsiooni.

Transistortehnoloogia lõi ühtlasi ka rock-muusika. Ja muidugi tungis pooljuht muusikainstrumentidesse. Sest kui juba muusika jõuab elektriliselt kodudesse, milleks siis tekitada seda kuidagi vanaviisi, ilma elektrita? Ja see, et transistori leiutaja Walter Brattain avaldas kahetsust, et rock-muusikud kasutavad tema leiutist võimendamiseks rohkem, kui talle meeldinuks näha, ei muutnud muidugi asja.

Elektrist sai muusikaline mänguasi ja see tungis seeläbi sügavamalt inimese teadvusse. Elektrilised muusikariistad mitte ainul et said vanade, akustiliste pillide järeltulijateks, vaid laiendasid tohutult muusika levikut ja mõjujõudu. Elektrikitarr ei tarvitse olla mingi kõlakojaline imeasi. Selleks pole vaja Stradivarit, et ehitada elektriline viiul. Piisab mingist lauajupist ja mõnest traadist, et asi valmis teha. Muidugi on vaja ka veel elektromagneteid, mis teeksid keele võnkumised elektrisignaaliks. Aga neid sai häda korral ka näiteks avalike kõnetelefonide torudest.

Pooljuht lõpetas külma sõja

Nõnda oli pooljuht see, mis tegelikult hakkas lõpetama külma sõda, mitte mingite poliitikute meelsus või ühe osa maailma mentaalne vaesumine. Pooljuhtkõlakoda hakkas tasandama Lääne ja Ida erinevusi. Ning personaalarvuti pani sellele viimase põntsu.

Kui kaoks elektriline vastastikmõju, kukuks maailm kokku. Elektrilistel jõududel ju suuresti molekulid ja nende ühendused, sealhulgas inimene koos seisavad. Kui kaoks elektriline mõju, kukuksime kohe läbi põranda. Ja pistaksime ühe käe läbi teise. Sest ega me tegelikult oma sõrmede ja jalataldadega teist kätt või põrandat, isegi mitte rahatähte otseselt puuduta. Vahele jääb tükk tühja maad, mida me küll palja silmaga ei näe, aga paremate nüüdsete mikroskoopidega ometi. Elektrilised tõukejõud on need, mis meid põranda kohal hõljutavad ega lase läbi seina minna.

Oletame, et elektriline maailm on alles, aga ühel heal hetkel me lihtsalt unustame, kuidas elektrit teha. Ja kasutada. Mis meist siis saab? Saja viiekümne aasta eest poleks juhtunud midagi, saja aasta eest ka suurt midagi. Nüüd aga kukuksid alla lennukid, katkeks meie nabanöör sooja, vee ja toiduga. Isegi heategevuskontserte ei oskaks me korraldada. Sõnaga – oleme palju abitumad kui meie vanavanavanemad. Noh, ja muidugi kaoks rock-muusika ja popstaarindus.

Elektriline kõlakoda on tunginud meie ellu nii muusika kui seda toetava ja võimendava pildiga ulatuslikumalt, kui seda mõistame. Elektrilise kõlakoja tõttu ei suuda inimene enam olla vaikusega üksi. Ikka peab mängima mingi muusika, ikka peab näha olema mõni laulev nägu või pilli mängiv keha.

Kui Heinrich Herz oma laboris võttis 1887. aastal ühe traadist riidepuu, tegi sellesse lõhe ning rakendas pinge, nägi ta sädelahendust. Siis võttis ta teise traadist riidepuu, talitas samuti ja ennäe – see võttis labori teises otsas sädelahenduse signaali vastu. Sealt oli vaid sammuke elektrilise kõlakojani, mille avastamisele on pretendeerinud Guglielmo Marconi, Alexander Graham Bell, uuemal ajal ka Nikola Tesla. Ning Venemaa avarustes Aleksandr Popov.

Meelelahutaja elekter

Tegelikult ei tea me elektrist just liiga palju. Kui lülitame sisse raadio, siis arvame intuitiivselt, justkui vallanduks elektrijaamast seepeale elektronide jõgi, mis jõuab meie kõlaritesse ja paneb need kõlama. Kuid kas näeme seepeale toanurgas elektronide hunnikut? Küllap mitte. Kas kogunevad elektronid meie raadioaparaati? Tegu on vaid lainetega, mille õhk meile kannab ja mille energia ka kõlarid võnkuma paneb. Nende samade lainetega, mille püüdis kinni Heinrich Herz ja mille saatis Euroopast Atlandi kaabli kaudu Ameerikasse William Thomson.

Elekter meelelahutajana pole aga miski uus asi. Kui Hollandis Leideni linnas avastati moodus, kuidas ühte metallvardaga purki koguda midagi, millele isegi nime ei osatud anda, sai sellest lihtsast seadmest ometi pea üleöö ülipopulaarne mänguasi. Elektrilaeng, mille olemasolu polnud teadmata ka Vana-Kreekas, muutus oma sädelevate efektide tõttu millekski seesuguseks nagu 1970. aastatel laserikiir või XX sajandi lõpul Internet – meelelahutustööstuse osaks. Louis XV pani ritta 700 munka, käest kinni, ja ühendas need siis suure laenguga rikastatud Leideni purgiga üheks vooluringiks. Lõbu missugune. Nii et esimene vooluring oli tegelikult mungaring.

Ja 1752. aastal demonstreeriti Louis XV õukonnas Ameerika vabadusvõitleja Benjamin Franklini katset, misläbi ka Euroopa veendus lõplikult, et pikne on sama nähtus nagu Leideni purki kogutud elekter. Pikse muusikat pelgame siiamaani. Ja on ka põhjust, kuid siiski üha vähem. Poole sajandi eest pidi igal raadioaparaadil olema antenn, sellel ka maandus, millega varras siis pikse ajal ühendati, et miskit hullu ei juhtuks.

Nüüd ei näe me oma vähimast kõlakojast, mobiiltelefonist, paistmas enam ühtegi antennijuppi. See on märk maailma turvalisusest. Õhk on täis elektrit, elektromagnetilisi laineid, ja on meie õnn, et me peas pole piisavalt tundlikku vastuvõtjat. Muidu saaks sellest põrgulik kõlakoda, mis teeks elu üsna ebameeldivaks, et mitte öelda võimatuks.

Franz Xaver Mozart  Cyprien Katsaris

CYPRIEN KATSARIS (klaver, Prantsusmaa/Küpros) Tartus Vanemuise kontserdimajas 30. I ja Tallinnas Estonia kontserdisaalis 31. I, kavas Leopold Mozart, Wolfgang Amadeus Mozart, Franz Xaver Mozart, Schumann, Liszt, Chopin ja Bach.

Möödunud nädala kolmapäeval esines Estonia kontserdisaalis Cyprien Katsaris. Pianistide hulgas on ta päris eriline nähtus eelkõige oma sügava musikaalsusega. Mugavatelt radadelt püüab ta kõrvale astuda. Ta oli (esines Tallinnas 1998) ja on ka praegu valmis ootamatusteks nii kava ülesehitust kui ettekannet silmas pidades.

Kontserdi esimeses pooles kõlas kolme helilooja, Leopoldi, Wolfgang Amadeuse ja Franz Xaver Mozarti muusika. Nende panust muusikaajalukku saab ka koos vaadata. See tavaline vaatepunkt, et Wolfgang Amadeuse looming varjab ära nii isa, poja ja veel kellegi, on kesine. Tema muusika ei varja midagi ega kedagi. Kes tunneb huvi kogu paleti vastu nagu Katsaris, see leiab. Leiab seda ka, et Leopold Mozarti muusika on parim informatsiooniallikas heitmaks valgust küsimusele, mis seal Mozartite kodus õieti toimus.

Kontsert algas Leopold Mozarti (1719 – 1787) 1763. aastal kirjutatud C-duur sonaadiga. Selles teoses on palju sära ja tõsist tunnet ka. Esimeses osas ei leia ühtegi takti, kus ei oleks kaunistusi. Teises osas oli vaja suurejooneliselt parema käega bassijoonist kujundada. Sonaat lõppes menuettidest koosneva osaga. Helitöö mõjus väga kaasakiskuvalt ja mängimakutsuvalt.

On selge, et oma lastele Maria Annale ja Wolfgangile ei võinud Leopold Mozart üldse keskpärast muusikat kirjutadagi, see poleks olnud võimalik, näiteks tema “Lastesümfoonia” – kui juba lastele, siis ikka sonaat või sümfoonia. Tema kahele lapsele ei õpetanud keegi, et sümfoonia on üks raske sõna. “Lastesümfoonia” on seadnud Katsarise jaoks klaverile Matthew Cameron, kes on osanud suure asjatundlikkusega kõik võimalikud viled ja vidinad klaveril mängitavaks teha.

Oma mänguga saavutas Cyprien Katsaris täieliku vahetuse ja vabaduse, kui ta esitas väikese Wolfgangi helitöid. Mulje on ikka üks – Mozartil oli algusest peale midagi tähtsat öelda. Võib-olla sai ta selle kõik välja öeldud tänu oma isa tarkusele.

Kolmas Mozart

Franz Xaver Mozart sündis 26. juulil 1791. aastal. Seega siis viis kuud enne, mitte pärast isa Wolfgang Amadeuse surma, nagu kavalehel kirjas oli. Üheks tema õpetajaks oli, muuseas, Antonio Salieri. Ta on kirjutanud huvitava käekirjaga väga head muusikat ja nagu Katsaris oma väikeses kõnes enne tema teoste mängima hakkamist märkis, on Xaveril “Melanhoolses poloneesis” Chopinile iseloomulikud harmooniad. Xaveri loomingust kõlas veel seitse variatsiooni menuetile ooperist “Don Juan” (seesama, mida eestlane teab ja tunneb teksti järgi “Suur kontsert algab koidu aal…”), mis esitab pianistile kõrgeid tehnilisi nõudmisi. Sealt leiab kuus variatsiooni, milles see teema on transformeerunud muusikaks, mis kangesti tulevast Schubertit meelde tuletab. W. A. Mozarti loomingust kuulsime “Fantaasiat” c-moll KV 396 ja tema õpilase J. N. Hummeli klaveriseadet g-moll sümfoonia I osast. Katsaris kasutas siin tavapärasest rohkem pedaali, muutes sellega kõlapildi mitmekesisemaks, ühendades või lahutades harmooniaid. Kava teises pooles kõlasid Schumann, Liszt, Chopin ja Bach.

Tartus häiris saali kostev tümps

Tartus Vanemuise kontserdimajas mängis ta päev varem sama kava. Aga seal, kui kõlas “Jumala õnnistus üksinduses” kolmas osa Liszti tsüklist “Poeetilised ja religioossed harmooniad”, andis kummalist värvi kogu teise poole ajal kusagilt saali kostev tümps. Õnneks Katsaris ei katkestanud kontserti ega astunud saalist minema. Ta ainult lükkis palasid tihedamalt kokku. Probleem pole uus, seda on enne ka juhtunud.

Chopini loomingu esitajana on Katsaris kuulus. Kursustel EMTAs ütles ta, et Chopini lemmikhelilooja oli Mozart ja Chopini väga hea sõber oli Bellini. Neist lausetest võib teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Üheks Katsarise lemmiktegevuseks näib olevat Chopini teoste harmooniatest pärit nootidest uute alahäälte loomine ja nende nii ere esiletoomine, et see jumalapärast kellelgi kahe silma vahele ei jääks, näiteks cis-moll valsis. Näib, et vahel leiab ta koha, kus omalt poolt ka midagi juurde lisada. Eks see üks kahtlane asi on, aga tema puhul see ei ärrita, sest maitse on hea ja helilooja mõtet ei muudeta.

Raske on ette kujutada paremat hällilaulu esitust kui see, mida Katsaris meile pakkus. Tal on eriline võime panna inimene muusikat kuulama. Kontsert lõppes Bachi d-moll tokaata ja fuugaga orelile, Cyprien Katsarise enda seades. Bachi idee oli tal toetatud võimsate oktavitega.

Et olla muusikas vaba ja iseenda peremees, on ta loonud 1. jaanuaril 2001. aastal omaenda plaadifirma Piano 21, kus ta püüab võimalikult tihti kasutada kontsertsalvestisi. Näiteks Schumanni plaadil on koos “Lastestseenide” 1989. aasta Tōkyō esitus, “Liblikad” 1977. aastal Pariisis ja C-duur fantaasia kontserdivõte 1998. aastal Tallinnas antud kontserdilt. Ootame teda varsti jälle Tallinnasse tagasi ja Tartusse ka, ülikooli aulasse.