feminism

Silma torkab kiirus, millega rahvusluse teema on hakanud  tekitama samasugust ebamugavustunnet kui eelmise korra ajal. Valdav on kõrgendatud valmisolek analüüsida seda provokaatorite, ignorantide, süüdlaste ja ohvrite maatriksis, mille abil näib olevat võimalik kõikjalt leida vaenlase kuju. Üllatavalt suur paistab ka usk, et korraga saab lahendada kaht, nii teatud ajaloosündmuste tõlgendamise kui ka rahvussuhete küsimust. Suutmatus või tahtmatus neid eraldada, nii et esimese küsimuse moraliseeriv foon hakkab ängistama teise ratsionaalseid arutelusid, ei lase näha detailsemat pilti. Alata võiks iseloomuliku väikse skandaaliga. Hando Runnel  räägib 2008. aastal antud intervjuus, et „kui üks rahvas saastatakse teise rahvaga, ükskõik kui sõbralik sa oled, sureb see rahvas välja”. (1)

Juba on ta kaitseks kostetud, et luuletajal on vabadus kasutada kujundeid ka juhul, kui need provotseerivad. Ometi otsustatakse, ja vist õiglaselt, et see vabadus puudub, kui kujundid isegi ettevaatamatusest sarnanevad natside „poeesiale”. (2) Nii ei oma tähtsust, kas need öeldakse välja intervjuus või luuletuses. Küsimus pole juhuslik, tuletades meelde  teist diskussiooni loomevabaduse teemal. Andrei Hvostovi kogumikule „Võõrad lood” on süüks pandud ebasobivat ideoloogilisust. Seal ei esitatavat üksi eestlasi naeruvääristavat, õieti alatähtsustavat ajaloonägemust, seal kõneleb juba nii varase tegelase kui Põhjasõja-aegse kasaka hinnang, mille põhjal on siinsetele inimestele iseloomulikud „külmad kalasilmad ja nurgelised näod” ning nende veri „aurab ilusasti”.(3) Küllap jällegi õiglaselt leitakse, et puhtkirjandusliku mõõtmine, teises käes parteiprogramm, pole suurt enamat kui nüansimeele puudumine.(4) Niisugust sõnakasutust võib pidada halvaks maitseks või õelaks kiusuks, mis esimesena nimetatul tekkis juba ammu, näiteks luuletuse näol, kus kutsuti kõigevägevamat appi üht rahvust siit minema juhatama. Häda on selles, et enese kaotuse pärast muretsedes tormatakse n-ö lahtisest uksest vales vormis sisse. Mõlemal juhul öeldakse pigem midagi enda kui teiste kohta.

Mis mõte on üldse „rahvuskehandi puhtuse” võrdpildil? Et mõistel „rahvus” oleks tähendus, peab meil olema arusaam, mis on see, mille ümber „meie” kui rahvus koondume. Maailmas elab romantistliku harmoonilise ideaali kohaselt kõrvuti palju rahvusi ja nii ongi hea, sest neil kõigil on anda ainulaadne panus. Igale peaks seepärast kuuluma oma maa, et ka tulevikus oleks olemas järelpõlved, kes kannaksid edasi ta keelt ja traditsioone. See eesmärk pole riikide konstitutsioonides universaalsete inimõiguste kaitsmise ja muu kõrval täna haruldane. Ohtu kujutab aga endast meile kui rahvusele keegi, kes elab meiega koos, ent pole samast etnokultuurilisest grupist ja/või ei jaga meie peamisi kooselu põhimõtteid. Ta on võõras, sest ta kas ei taha või teda ei lasta saada meiesuguseks. Aga kui meie ja võõrad oleme n-ö eri rajajoontel, ei saa me mõttekalt rääkida  küsimustest nagu „kuhu oleme teel?”.

Neist lätetest algav jõud lagundab demokratiseeruvad paljurahvuselised impeeriumid. Kuid sealt lähtub ka hulk probleeme, alates kultuurilise stereotüpiseerimise, ksenofoobia ja diskrimineerimisega, lõpetades vägivaldse konflikti, etnilise puhastuse ja genotsiidiga. Nii on peaküsimus selles, kuidas inimesi määratletakse. On mitmeid kollektiivseid samastusvõimalusi, enam tähelepanu väärivateks alusteks peetakse täna sugupoolt, seksuaalsust, etnilisust ja religiooni, aga ka klassi jt. On ka individuaalsed alused (arukus, sarm), mille alusel me inimesi ei kategoriseeri.  Enda mõtestamisel võib rõhu asetada ühele või teisele tunnusele, kuid „valitakse” ikkagi selle hulgast, millest saab. Ja vastandutakse, millele saab. Romantiline boheemlane vastandumisele oma minapildi rajaski. Kuid siit ei tulene, et seda saaks üleöö muuta. Võiks ju arvata, et kui miski on konstrueeritud, asi seda siis dekonstrueerida pole. Kuid mõtte liigkiiret hoogu näitab tõsiasi, kui raske on alaväärtuslikeks peetud mustadel või naistel olnud eelarvamustest vabaneda ja oma identiteedile väärilist tunnustust leida. Selle saavutamiseks on ühevõrra jõuliselt tulnud  võidelda nii teistes kui endas kinnistunud kuvandiga. Nõnda võib identiteet ka kammitseda.

Väljapääsu ei otsita mitte oma „mina” mahasalgamisest, ehkki juhtub ka seda, vaid sellele püüeldakse positiivset staatust. Nii et nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil osutub tähtsaks ümbritsevate suhtumine. See dialoogilisus hakkab omal iseäralikul moel tööle ka süüdlasteohvrite identiteedi kujunemise loogikas. Näiteks nagu on hakanud Eestis. Eesti ei ole tavaline sisserännumaa. Siinsete venelaste enamusele kukkus olukord välja pigem nii, et mitte nemad ei ületanud  piiri, nagu immigrandid tavaliselt teevad, vaid liikusid piirid. Nii on vähemalt leitud. Üldiselt oli 1990. aastate teisel poolel levimas seisukoht, et meil pole rahvuslikku grupipõhist vastandumist. Kümnendi lõpu analüüsides leiti ka, et üha enam etnilisi venelasi tunneb rohkem sarnasust eestlastega siin ja lätlastega Lätis kui venelastega Venemaal. Nn rahvuskaaslaste „kaitse” ja nende kui terviku nimel kõnelemine naaberriigi poolt ei tulene igatahes „kaitstavate” ühistahtest.

Kuid ohvrite ja süüdlaste kollektiviseeriva retoorika jõud pääses vägagi hõlpsalt maksvusele. Miks? Pealtnäha on tähelepanu keskmesse sattunud pronkskuju isegi identiteedi materialiseerunud sümbolina kuidagi maine. Lihtsaim hüpotees pakuks, et vahest oli klammerdumine „fašismi purustaja” diskursuse külge positiivse enesekuvandi loomise käepäraseim võimalus. Mujal, aga eriti Euroopas toimuvat vaadeldes ehk peaaegu ainus mõeldav võimalus. Kas see diskursus äratati varjusurmast Venemaa ametliku võimu või kohalike provokaatorite poolt või oli mõlemat, pole pikas perspektiivis isegi oluline. Nii oli suurt osa venelasi lihtne mobiliseerida nägema pronkssõduris tunnustamise lakmuspaberit seetõttu, et see kujutas  endast otseteed okupandi (süüdlase) imidžist vabanemisel ja lõppkokkuvõttes ohvri identiteedi saavutamisel. Või tegelikult üldse mingi ühise identiteedi saavutamisel, mida pole senini tõepoolest olnud. Tähelepanu pole aidanud teemalt kõrvale juhtida ka rahvusvaheline taust. Mälu ja monumendid on saanud moekaks uurimisteemaks, sh Euroopa ühismälu võimalikkuse analüüsil. Kuid Teine maailmasõda oli Lääne-Euroopas natsikuritegude osas suuresti läbi vaieldud ja holokaust  kui muu hulgas tunnustusepõhimõtte eitus hukka mõistetud. Sest mis on holokaust ideena muud kui tunnustuse kõige hirmsam vastand: keegi pole niigi palju väärt, et elada. Hinnang, et natsismi võitmine on väärtus, oli langetatud algusest peale.

Kommunismi sõjakuritegusid puudutavat teadmist aga alles hakati äsja lagunenud idablokis üles sulatama. Sellist „taastatud mälu” hakkasid mälestiste materiaalsel kujul kehastama memoriaalid, muuseumid, tahvlid. Kuid sellest sai ka poliitilise võitluse vahend ja kui üks kippus unustama, tuletas  teine seda eri motiividel kohe meelde. Igatahes said nüüd nii eestlastest kui venelastest ohvrid. Siin on tuntavad religioossed mõjud, mis on kannataja staatuse teinud vägagi auväärseks. Tunnustust otsitakse mujal juba laialdaselt heaks kiidetud kategooria abil: ühel poolel on kommunistliku okupatsiooni all vaevelnud, kes niigi sajandeid orjapõlve talunud, teisel Teise maailmasõja võidu nimel kõige enam ohverdanud kangelased, keda ei hinnata. Nii või teisiti, kui tunnustus ei tule lähedalt, otsitakse seda kaugemalt. Ja kui mina olen ohver, siis annab see mulle õiguse teha ja öelda teatavaid  asju. Eestlus seostub nende lihtsustuste teel ühtede ajalookäsitustega, venelikkus sootuks teistega.

Meil on kaks juhuslikult, kui mitte meelevaldselt kokku sobitatud poolt: rahvusluse lahutamatuteks komponentideks on etnokultuuriline mõõde ning ühtne arusaam, kuidas ajalugu tõlgendada. Kui
kasutada ülepruugitud näitena revolutsiooniaegset Prantsusmaad, kus rahvas ja „õiged” printsiibid kippusid samastuma, siis seal ei kuulunud aadlikud rahva sekka, olgugi et olid etniliselt laias laastus õigest puust. Kaugem analoogia on poliitvangid GULAGis, kellele omistatud moraalne süü oli põhjus, miks nad ei saanud olla tõeline osa (töö-) rahvast. Näeme paralleeli ka nn punaprofessorite küsimusega: kui õige eestlus vastandus võimalusele, et pronkssõduris on midagi aktsepteeritavat, pidid professorite üleskutsed – ja märkame sarnasust hiljutise kooliõpilase pahameelega Vene saatkonna suunal – tunduma n-ö omadele arusaamatuna. Nii kujutas pronkssõdur endast midagi samalaadset, milleks arvukate eestlaste jaoks muutus  „nui neljaks” Vabadussõja võidusammas, mis tuleb enese kehtestamise nimel maksku mis maksab püsti panna. Vahendit ja eesmärki eristamata hakkab kommunism ning nõrgemate okupeerimine tasapisi samastuma venelikkusega ja vastupidi. Nii ütleb „marginaalse tähtsusega” Johan Bäckman Helsingi Eesti saatkonna „Hirm müüri taga” seminarile osutades: „Kuigi seal on näiteks teema „Kommunismi kuriteod eestlaste vastu”, siis tegelikult on see Venemaa-vastane propaganda”. (5)

Paistab, nagu saab ühe ohvristaatus olla tõeline vaid teise kannatuste mahasalgamise arvel. Küllap on mõlemapoolseid  näiteid. Viga on selles, et vahend (teatav ohvristaatus) ja eesmärk (positiivne enesekuvand) saavad üheks ning nõnda jäävad selles kahetoonilises pildis tähelepanuta nii venelaste kannatused kommunismi kui eestlaste omad natsirežiimi all. Vastandust esitatakse identiteetide vastandusena. Mida on sel juhul üldse mõistlik inimestelt oodata? Vaatlusaluses kontekstis on pea igal moel tarvitatud sõna „sallivus”. Esialgu, nagu ka eestikeelne vaste edasi annab, tähendas see konfliktsete religioossete veendumuste talumist. See oli Euroopa riikide reformatsioonijärgse ajastu eluline vajadus. Keegi veendumustest  loobuma ei pidanud, neist sai eraasi. Veelgi olulisem: praktilise tähtsuse kaotas küsimus, milline on õige.

Täna on olud veidi teised, sest veendumusi, mida varem tolerantsi abil privatiseeriti, esitatakse tihti kui identiteedi põhiolemuslikku tahku. Need tuleks avalikkuses sümboolselt heaks kiita, et inimesi vääriliselt kohelda. Seda teha tähendaks respekteerida (seni) marginaliseeritud grupi kollektiivset identiteeti ja mitte üksnes laiendada grupi liikmete individuaalsete vabaduste hulka. Tõepoolest, kui räägime meist erineva inimese omadusest, mida ta muuta ei saa, näiteks nahavärvist, siis oleks ebainimlik  ja ühtaegu mõttetu rääkida selle sallimisest või mittesallimisest. Ent kas mõni veendumus, religioosne või mitte, on identiteedi muutmatu tahk, jääb tihti kultuuri ja võimu perspektiivide vahel pendeldavaks vaidlusküsimuseks. Kas eestluse määrab kindel ajalooarusaam ja eesti keele oskus? Või ainult keel? Või piisab kommunismi vihkamisest?

Oletagem aga, et maailmas on endiselt olemas vastakad veendumused ning et iga niisugune erinevus pole tingimata identiteedierinevus. Siis on pilt teiselaadne. Kui inimeste vastuseisu teatavale eristuvale identiteedile põhjustavad veendumused,  mis kuuluvad tolle identiteedi juurde, on meil põhjust enne järele mõelda, kui nõuame, et nad oma vastuseisu lõpetaks. Seda tehes me nõuaksime, et nad ohverdaksid enda veendumused ja võtaksid üle teiste omad. See pole mõistlik soov. Siis peame lootma sallivusele. Kui identiteedid vastanduvad veendumustena, ei saa tunnustamine nende poolt, kes erinevad, kõne alla tulla, ilma et keegi end muudaks. Seda liberaalne riik ette võtta ei saa. Ta võib kõige enam pakkuda n-ö vahendatud tunnustust. Tunnustada vähemusi mõne sümboolse aktiga. Antakse mõista, et me austame  kedagi kui eestimaalast ja tema õigust omi veendumusi oluliseks pidada. Kuid me ei tunnusta otsesõnu tema veendumusi. Nüüd tekib küsimus, kas inimesed on sellega rahul?

Aga pole ju küsimus ka üksi selles, kuidas enamus suhtub vähemusesse. Vähemusel tuleb, kui eesmärk on õiglus seni domineeritute suhtes, omakorda teistesse vähemustesse respektiga suhtuda. See pole sugugi lihtne. Võtame teistsuguseks, kuid probleemi ilmestavaks näiteks homoseksuaalid ja muslimid, kes lääne kultuuriruumis nõuavad enda marginaliseerimise lõpetamist. Teineteise mõtte- ja eluviisi heakskiit nõuaks neilt  loobumist olemast need, kes nad on. Raskeks osutuks nõuda kõigilt üksteise aktsepteerimist, eeldamata seejuures oma minapildi muut(u)mist. Kuid see läheks vastuollu sellega, miks vähemused oma identiteedile üldse austust nõudma hakkavad. Ja lõppude lõpuks pole tunnustamine nõudmise või pealekäimise peale siiras tunnustamine, vaid armulikkus. (6)

Nii et kas eri ajalookäsitustes tuleb näha (eestlase, eestivenelase) identiteedi lahutamatut osa või üksnes kaasnähtuseks olevaid erimeelsusi, mida võiks hingerahu nimel sallida? Kas meie lõimumisprotsesse pidurdab peaasjalikult see, kui avaralt  tõlgendame viimase sajandi sündmusi? Kui jah, siis jätkakem selle perspektiivi otsimist. Kuid kui see oli positiivse enesekuvandi puudumine, mis asjaolude kokkulangemisel korvati seekord teatud minevikusündmustel rajaneva ohvristaatusega ja mis lõi võib-olla esmakordselt üldse mingi ühise identiteedi, siis ehk tülitseb Eesti eliit asjatult kõiki õiglasesse valgusesse seadva ajaloo formuleerimise üle. Võib-olla pole need püüded ja nendega seotud lootused ja kartused sel juhul üldse kõige asjakohasemad? Inimestes kõneleb nii hirm enesesse sulguda  kui ka end liialt avades kaotada. Enesekaotuse hirmu ei peaks võtma provintslikkuse kehastusena, isegi kui selle väljendusvorm pole vastuvõetav. Ega ole vaja ka ühe õpetaja tõrksas suhtumises keeleinspektsiooni näha mingit erilist Eesti-vaenulikkust. Äärmuslus on muidugi alaealisuse märk, see on aeg, mil püütakse näida keegi, kes sa ei ole või kes sa olla ei tohi. On ju kõrvuti ka ökofašism ja tavalised loodusesõbrad. Kuid võib-olla on rahvuslus, nagu seda oleme mõistnud, tõesti vaid kammitsaks ja oleks  mõistlik end niisugusest köidikust lahti rebida? Inimeste unustamisvõime pole aga ühesugune. Ka eneseotsing võtab aega, teinekord terve elu.

Kes ütleb, et too ökoäärmuslane, olles järjekordse moevoolu säärase innuga läbi elanud, et see end tema jaoks ammendab, oma juurte juurde tagasi jõuda ei soovi? Siis oleks hea, kui need on alles. Demokraatiaga pole lood halvad, kui valitseb konsensus selles, „kes me oleme ja kuhu läheme”. Seda ka siis, kui parasjagu ei peeta kooselu põhimõtteid puudutavaid arutelusid. Pole häda midagi ka juhul, kui konsensus küll puudub, kuid need  arutelud käivad. Aga kui pole ei konsensust ega mõistlikku, sallivust tõsiselt võtvat arutelu, on väljavaade kehv.

1 Hando Runnel, Tõelise kodu tunne on murenenud. – http://uudised.err.ee/index. php?06147635 (14. XII 2008).

2 Rein Ruutsoo, Kas lõpuks väsime vihakeelest. – Eesti Päevaleht 22. XII 2008.

3 Ülo Mattheus, Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu. – Sirp 1. XII 2008.

4 Marek Tamm, Nüansimeele kriis: Ülo Mattheuse juhtum. – Sirp 8. XII 2008.

5 Kalev Kask, Johan Bäckman: natsism on Eesti ametlik ideoloogia. – Eesti Päevaleht 17. III 2009.

6 Vrd analoogilise kimbatusega, kui küsimuse all on kultuuride võrdväärsus: Charles  Taylor, The Politics of Recognition. Rmt: A. Gutman (toim), Multiculturalism: Examining the Politics of Recognition. Princeton University Press, Princeton 1994.

Praegu, kus ettevõte ei ole tellimustega üle koormatud, tuleks ajareservi kasutada ettevõtte efektiivsuse  tõstmiseks ja tootearenduseks. Uue kasvu alguseks peab ettevõtte tööviljakuse kasv ületama palgakasvu. Nii saab kindlustada end parima tööjõuga. Maksude küsimuse tõstmine päevakorda on tingitud valimiseelsest perioodist ja sellega ei saa teha midagi olulist kriisist väljumiseks, sest maksumehhanismide mõju on liiga pika vinnaga. See, et maksusüsteemi tuleb pidevalt reformida, on siililegi selge.

Samuti see, et kasvav tulumaks ei kasvata riigikassat ega vähenda vahet rikaste ja vaeste vahel. Küll aga nõuab see riigiaparaadi kasvatamist, et makse arvestada ja kontrollida,  sest rikkad on piisavalt targad, et leida teid vähem maksmiseks. JOKK-reeglite järgi makse „optimeerivad” või korruptiivseid meetodeid kasutavad rikkad otsivad ja ka leiavad reeglite võrgustikes või võrkude vahel auke, millest läbi pugeda. Seda ei ole võimalik põhimõtteliselt vältida, sest reeglistiku loovad riigiametnikud, keda on vähe, eriti nii õhukeses riigis kui Eesti. Enamikul riigiametnikest ei ole piisavat majandus- ja juriidilistes süsteemides töötamise praktikat. Nad töötavad kaheksa tundi päevas ja reeglite väljatöötamisega on peaaegu alati kiire, eriti siis, kui puudub arengustrateegia.

Seadustes aukude  või möödahiilimise teede otsijaid on aga sadu tuhandeid ja nende mõtlemisaeg ei piirdu kaheksa tunniga. Lai avalikkus ei tunne majandusteooriat ja ilmselt ei saagi tundma. Sellega ei saa aga leppida seadusandlike kogude liikmete puhul. Oleks aeg tagada seadusandlike kogude professionaalsus. Miks mitte seada igale parlamenti kandideerijale lisaks vanadustsensuse nõudele lisaks magistri tasemel eksami sooritamine makro- ja mikroökonoomikas ja õigusloome põhialustes? Samal ajal peaks meedia ka valijaskonda harima. On suur vahe, kas valitud kogu, olgu selleks volikogu või riigikogu, valib  teadlik või usklik valijaskond. Tõsiusklikku ei mõjuta mingisugune argumentatsioon. Nii saab seletada Savisaare fenomeni eestikeelse kõikumatu ja temale truu elektoraadi silmis.

Tuleb tunnistada tema ärateenitud autoriteeti Eesti iseseisvuse kättevõitlemisel. Tuleb ka tunnistada väga õigeaegset 200-kroonist süsti pensionäridele, mis toimis kui sõltuvust tekitav narkosüst, ja tema tarkust seda sõltuvust kinnistada reeglipäraste ja katkematute iga-aastaste ergutustega. Selle taustal ei kõiguta Savisaare usku inimesi vähimalgi määral tema patuteod, sest ka teiste parteide esindajad teevad patutegusid. 

Ajakirja The Economist toimetaja Edward Lucase arvamus Eesti majanduskriisi peapõhjuse kohta oli „kinnisvaramulli meeletu kasv” (EPL 26. III). Selles arvamuses ei ole midagi uut. Kuid põhjuse väljatoomisest on vähe. Et kavandada kiireimat teed sellest väljatulekuks, tuleb analüüsida toimunut lähemalt. Eesti keskmine elamispinnaga varustatus iseseisvuse alguses oli umbes 20 m2 inimese kohta. Euroopas oli see arv kaks korda kõrgem. Kuna kodu kuulub inimese esmatähtsate vajaduste hulka, siis siit tuligi suur nõudlus. See jätkub ilmselt ka pärast kriisist väljumist, kuna saavutatud tase on soovituga võrreldes  umbes poolel teel. Pealegi lisandus ja lisandub ostjate poolele hulk elanikke magalatest sooviga parandada elukeskkonda, vaatamata sellele, et elamispinna suurus ja korteri planeering on rahuldavad.

Loomulikult leidub alati spekulatiivseid investoreid, kes loodavad tõusvast nõudlusest põhjustatud hinnatõusust hõlptulu teenida. Ilma pankade vastutustundetu kõrgendatud kasuihast tingitud kaasajooksmiseta, lühiajaliste hoiuste kasutamiseta pikaajalisteks laenudeks, ei oleks üldjuhul isereguleeruv vaba turg suutnud tagada kõrgendatud nõudlusele rahalist katet. Seega ei oleks ilmselt nii kõrge majanduskasv  siseturu arvelt võimalik olnud. Osa nõudlusest oleks jäänud ostujõuga tagamata nõudluseks. Kuid probleemil on ka teine külg. Kinnisvara koosneb maast ja ehitistest. Ehitise tekkimiseks on aga vaja tootmist, see tähendab ehitust. Kui enne kinnisvarabuumi algust oli tegutsevaid ehitusettevõtteid tuhande ümber, siis buumi ajal nende arv kahekordistus. Peale selle on teist sama palju ettevõtteid märkinud äriregistris oma tegevusalaks ehituse. Ilmselt igaks juhuks, lootuses, et nõudlus jätkub lõputa.

Stabiilses majandussituatsioonis töötab ehituses umbes 7–10% kõigist  töötajatest ja buumi ajal see arv kahekordistus. Võib arvata, et ainuüksi ehitussektori arvelt võib tööotsijate turule lisanduda töötuid veel 7–10% kogu töötajate arvust. Aga teised majandusja tootmissektorid, mis on kriisist puudutatud? Arvestades statistikat töötute arvu kohta, võib eeldada töötuse edasist kasvu. Ehitustöö on üldiselt käsitöö, mis ei nõua teadmisi, ja seetõttu on selle kontingendi kasutamine ja ümberõpetamine lahendatav lühiajalise ettevõtmisega. Kõrgendatud nõudlus ja näiliselt soodsad laenud ajasid kinnisvara (ehitiste) hinnad lakke. Nagu turumajanduses ikka, viib  tsükliline areng langusele – et lasta õhk välja, puhastada turgu, majandus ümber struktureerida ja järele mõelda.

Õnneks ei nullistu majandusmulli lõhkemisel kõik ettevõtted, mõned jäävad poolele teele pidama ja mõned hoopis võidavad. Seekordne kriis on raskem kui mõnedki eelmised. Kas selles on süüdi globaliseerumine finantssektoris ja on vaja alustada selle vastu võitlust – nii mõnedki poliitikud on juba läinud seda teed – on vist vara väita. Kui ehitussektorile on kriisi löök ilmselt kõige valusam ja seda eelkõige inimeste tööga kindlustamise osas, siis tuleks ka leevendust otsima hakata eelkõige sealt. Enne ilmasõda ja nõukogude ajal ehitatud niinimetatud külmi maju, mille piirete soojatakistus on väga madal, on Eestis kaugelt üle 10 miljoni m2. Energiabilansid, millest järeldub, et Eestit ootab 15 aasta pärast 25% energiadefitsiit, lähtuvad olemasoleva vajaduse ekstrapoleerimisest tulevikku.

EU statistika näitab, et 40% kogu energiatarbest kulub hoonete kütmiseks ja ventileerimiseks. Otstarbekas oleks läheneda probleemi lahendamisele ka teisest otsast. Energia tootmise kasvu asemel, mis on muidugi sobiv Eesti Energiale, tuleks seada eesmärk piirata energiavajadust külmade  majade soojustamisega. Seda enam, et nii saaks leevendada/ lahendada korraga kaht muret: töötust ja energiadefitsiiti. Hoonete soojustamise tasuvusarvutused näitavad, et sellised investeeringud tasuvad ära 13–15 aastaga, energiatootmisse tehtud investeeringute tasuvusaeg ületab 20 aastat. Sealjuures ei ole selge, kas on arvesse võetud kõik väliskulud ja nii tuuma- kui ka tuuleenergia puhul tootmise ja tarbimise vältimatu ebaühtluse kompenseerimise kulud. Seega, kui arvestada, et valitsuse ülesanne on laiendada elektri tootmist 20–25%, siis ehitiste energiasäästlikus renoveerimises peituv  potentsiaalne sääst on sama suur ja sealjuures palju väiksema kapitali erikuluga. Pealegi jäetakse energiadefitsiidile lahenduse otsimisel ainult tootmise suurendamise kaudu kõik kulud elanikkonna kanda. Elanikkonna kulud küttele ja soojale veele kasvavad niigi katastroofilise kiirusega ainuüksi energia toorme kallinemise tõttu.

Lisainvesteeringud elektritootmisse toovad elanikkonna jooksvatele kuludele veel märgatavalt lisa. Sellest järeldub, et ei ole tark ignoreerida energiasäästmisele suunatud tulevikustsenaariume. Arvutused näitavad, et külma korterelamu kompleksne energiasäästule suunatud  rekonstrueerimine võimaldab vähendada soojuse erikulu praeguselt tasemelt 290 kWh/m2 aastas tasemeni 100 kWh/m2 aastas kapitali erikuluga 2200 kr/m2. Arvestades, et hoonete kasutusiga on palju pikem, on see strateegia veelgi efektiivsem. Ainult 20aastase arvestusliku perioodi puhul kasvaks sääst veel ühe kolmandiku võrra, mis viiks elanikkonna soojakulu säästu 20 aasta keskmisena 50 m2 korteri puhul 500 kr kuus. Praegu tundub, et riik on hoonete ja rajatiste kompleksse energiasäästliku rekonstrueerimise alternatiivi jätnud kaalumata,
lootes, et sellest vaikimise korral, võtab elanikkond sellest  aru saamata kõik need kulud enda kanda ja seda kaugelt üle 10% töötuse tingimustes. Praeguse laenuintressi juures kujuneks korteriühistu 15 aastaks võetud laenu tagasimaksmise koormuseks elanikkonnale 21 kr/m2 kohta kuus ehk üle 1000 krooni kuus 50 m2 suuruse keskmise korteri puhul. See käib aga suurele osale elanikkonnast ja eriti pensionäridele üle jõu.

Energiatootmisse planeeritud, ilmselt laenatud raha tuleks suunata energiasäästu programmidesse, jagades kulud elanikkonna ja riigi vahel vahekorras 50:50. Elanikkonnale tähendaks see, et saavutatud kokkuhoid maja soojussäästliku renoveerimise arvel kataks korteriühistu kaudu võetud laenukoormuse. Rääkimata seejuures sellest, et nii jääksid alles töökohad ehitustöölistele, kes võiksid uute elamispindade ehitamise asemel ajutiselt maju soojustada. Ehitustöölise ümberõpe soojustamistöö tegemiseks on suhteliselt lihtne ja seda saab teha töökohal. Tööd leiaksid ka paljud projekteerijad. Kui valida soojustuse katteks õige viimistlusmaterjal, näiteks hooldamist mitte vajavad Tempsi või Kiveksi plaadid, saaksid ka Mustamäe ja Lasnamäe majad väga korraliku välimuse, nii et elanik ei  peaks häbenema maja, kus ta elab (vt näiteks Sõpruse pst 204 või Ravi t 19). Siinjuures tuleb rõhutada, et majade soojustamine peab olema kompleksne. Osaline lahendus, nagu praegu sageli kombeks, ei pruugi anda efekti. Näiteks mitmekorruselises kortermajas, kus keskkütte majasisene jaotussüsteem ei olnud täielikult reguleeritav, asendati osas korterites „külmad aknad“ uute pakettakendega ja temperatuur tõusis seal 3-4 C0 . Kuna puudus majasisese soojusjaotussüsteemi reguleerimise võimalus, siis olid korterivaldajad sunnitud liigse soojuse aknast  välja laskma. Põhjuseks oli see, et küttetase majas peab tagama elamisväärse temperatuuri ka nendes korterites, kus on vanad aknad, mille väljavahetamist pensionäri õhuke rahakott ei võimalda.

Paneelmajades, kus pole pööningut, tuleks katused soojustada viilkatuse alla, tekitades sellega võimaluse väljaventileeritava õhu kogumiseks ja soojusvaheti paigaldamiseks, et selle arvel toota sooja olmevett. Ilmselt oleks õige lahendus riigi ja elanikkonna vahendite koopereerimises, mis tähendaks, et komplekssele energiasäästule suunatud hoone rekonstrueerimisprojekti puhul toetaks  riik korteriühistuid või eramuomanikke, kes võtavad selleks sihtotstarbelist laenu. Meie riik nagu ei olekski kuulnud publicprivate partnership’i skeemidest. Peremajades ja tootmishoonetes on seesugused lahendused ammu järele proovitud.