Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Eesti Rahva Muuseumi näitus „Meie siin maal“ tervitab saabujaid Tallinna Lennujaamas

    Reimo Rehkli

    Eesti Rahva Muuseumi ja fotograaf Alar Madissoni fotonäitus „Meie siin maal“ pärandiaastal 2013 Tallinna Lennujaamas 20. veebruarist 31. detsembrini.

    19. maist kuni 24. septembrini 2008 käisid Alar Madisson ja tulevase näituse muuseumipoolne kuraator Maris Rosenthal välitöödel Eestimaa kõigis maakondades eesmärgiga jäädvustada läbilõiget 21. sajandi alguse eestimaalastest. Viis kuud kestnud töö käigus pildistati peaaegu 500 eestimaalast nii linnadest kui küladest. Kogutud rikkalikust materjalist kasutati kolmandikku muuseumi juubeliaastal välinäitusel „Meie siin maal“ Raadil lossi varemetes. ja Külastajate hulgas populaarne näitus on avatud käesoleva ajani.

    Väikest osa fotodest kasutati 2010. aastal Tartus teatris „Vanemuine“ toimunud presidendi vastuvõtul (kunstnik Iir Ermeliin).

    Inimesi pildistati 2–4-liikmeliste gruppidena vabas õhus. Inimesed tundsid ennast oma loomulikus keskkonnas vabalt ja see on piltidelgi tunnetatav. Dokumenteeritud said mitmete ametivaldkondade esindajad oma tavapärases riietuses lihtsatest töörõivastest pidulike esinemiskostüümideni. Pildistavate vanus oli 1 aastast 92 aastani. Pildistatavate otsimisel olid toeks ja abiks kohalikud elanikud. Kõik pildistatavad täitsid ka ankeedi, milles küsiti nime, vanust, ametit, haridust, rahvust ja elukohta. Neid andmeid säilitatakse koos fotodega Eesti rahva Muuseumi arhiivis.

    Minevikus on Eestimaa inimeste jäädvustamist ette võtnud Charles Borchart, Heinrich Tiidemann ja loomulikult fotograaf Johannes Pääsuke, kes käis ERMi saadikuna 1913. aastal Põhja-Eesti rannikul ja Muhu- ning Saaremaal pildistamismatkal. Antud projekt jätkas seda traditsiooni.

    Fotodel oleme meie – täna, siin maal.

    Näituse koostamisel kasutatakse seni avaldamata materjale.

  • Kes liitlasega ei räägi, räägib vastasega

    Kaarel Tarand

    Tähendab, igiliikuri tekitamine ei õnnestu, riigi sõja-, haridus- ja tervishoiumasinad ei tööta, kui neid rahaga ei toida. Raha aga tuleb maksudest, mitte ei kasva metsas, mida valitsus praegu kangesti müüma kibeleb. Kümme aastat tagasi, kevadel 1999, oli valitsus samuti kibedasti ametis negatiivse lisaeelarvega. Olukord oli praegusega võrreldes tunduvalt kehvem, sest Eesti polnud oma otsustes vaba, vaid rahvusvahelise järelevalve  all. Et üldse mingit rahvusvahelist tunnustust leida, tuli eelarve- ja majanduspoliitika teha vastuvõetavaks kõikvõimsale Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF), kus kinnitati valitsuse ja keskpanga ühine majanduspoliitika memorandum.

    Nüüd annab IMF ainult nõu ja alles siis, kui talt raha küsima minnakse, võtab endale vastutasuks õiguse ka ettekirjutusi teha. 1999. aasta 7. mai Postimees teatab: „IMFi esindaja Eestis ja Lätis Dimitri Demekas ütles eile, et tegelik auk Eesti eelarves võib ulatuda kahest kahe ja poole miljardi  kroonini. Kuid samas mõistab ja toetab IMF ka Mart Laari valitsuse otsust kärpida üks miljard, kui poliitiliselt ei ole praegu võimalik eelarvet rohkem vähendada”. Kui rahanduslikult hea pole poliitiliselt võimalik, siis seda tegema ei pea. Ka ajal, mil IMFil oli Eesti suhtes sunniõigus, suhtuti valitsuse võimalustesse mõistvalt. Tekib küsimus, miks ei peaks see praegu nii olema?

    Sel nädalal Eestit üle vaatamas käinud IMFi delegatsiooni juhi Christoph Rosenbergi avaldused ongi oodatult hoopis leebemad kui valitsuse enesepiitsutajad ise meile  pakuvad. Eesti Päevaleht (18. V) kirjutab: „Küsimuse peale, kas Eesti peaks makse tõstma, vastas Rosenberg: „See on poliitiline otsus. Mina ei saa öelda, mida Eesti valitsus tegema peab. Kogemus näitab samas, et täpselt ja hästi kavandatud maksutõstmised annavad kiiret efekti””. Teisal täpsustab Rosenberg, et maksutõusu negatiivne mõju oleks muude sammudega võrreldes kõige väiksem. Kui palju selgemini peaks seda ütlema? Kui läbi 1990. aastate kõlbas IMF suurepäraselt rahanduslikuks tippautoriteediks, siis miks mitte nüüd?

    Võimalus, mille kasutamist maailm aktsepteeriks ja mis annaks ka kiiresti soovitud tulemuse, jäetakse kasutamata, selle asemel aga üritatakse teha midagi, mille osas suuremat sundust ei olegi. Kas see ongi Eesti huvi? Partokraatiast kui probleemist on siinmail juba pikka aega räägitud. Mihkel Mutt diagnoosis aasta tagasi selle partokraatia sarvestumisena (Postimees 4. III 2008), mis on diagnoosist kulunud aastaga mühinal jätkunud. Paistab, nagu mõne mehe pea olekski juba üksainus suur sarv ja mitte midagi enamat. Partokraatia õitsengule on lisandunud  uus mõõde: kui varem oli asja mõte omadele, s.t erakondlikule eliidile teatud kindlate privileegide hankimine, siis nüüd on privileegide nimekirja lisandunud ka otsustusõigus kui selline. Otsustamine otsustamise pärast. „Mina pean igal juhul otsustada saama, sest ainult mina tean Tõde,” tundub olevat nii Reformierakonna kui IRLi lipukirjaks saanud. „Mina teen otsuseid, sest mina teen otsuseid.” Tõe teadmine ei ole just hea positsioon läbirääkimisteks.

    Muidugi kui läbirääkimiste mõte on jõuda kompromissini, kokkuleppeni, mida kõik pooled täidavad.  Kui „läbirääkimised” on vaid protseduur, mille käigus tugevam alistab nõrgema, ei saa lõpptulemust nimetada kokkuleppeks. Eks on ka sotsiaaldemokraatide leeri käitumises „Tõe teadmise” elemente, mis läbirääkimisi muidugi ei lihtsustanud, kuid väiksema partneri manööverdamisruum on ka väiksem ning seetõttu nende viimase aja käitumine arusaadavam. Kuidas olukord lahendada? Selge see, et kokkuleppe saavutamisele orienteeritud põhjamaist koosolekupidamist meie erakonnad-poliitikud üleöö ära ei õpi (kuigi, juba  ligi 20 aastat on aega olnud õppida, järelikult on õpilased imekspandavalt andetud).

    Kuid tulemus sünnib kindlamini, kui absoluutse tõe teadjaid on ruumis vähem. Seega on kahe erakonna vähemusvalitsus parem kui kolme partneri enamusvalitsus. Las siis need kaks kehtestavad end teineteise peal ning kui nad oma toast rahunenult väljuvad, peavad asuma kokkuleppe otsingule. Opositsionääri nimelt, erinevalt liitlasest, ei saa üldse sundida. Temaga tuleb kompromissini jõuda.

  • Hõimukalender on ühistöö

     

    Äsja ilmunud 2008/2009. aasta kalender sisaldab väga põneva valiku soome-ugri rahvaste rahvalaule. Kui mitu kalendrit olete koostanud?

    Täpset arvu ei teagi, aga olen olnud enamiku hõimukalendrite juures – täielikuks erandiks esimene. Seetõttu ei oska öelda, kellel see tänuväärt mõte kalendrit teha esimesena pähe tuli. Erandlik oli ka 2003. aasta kalender, kus valisin ainult tähtpäevad, kuna tekstiosa koostas Enn Ernits. Selle ja esimese kunstnik oli Loit Jõekalda. Minu koostöö on algusest peale seotud Kadri Viiresega ja  meeskonnaga, kus määrav on tema ise, sinna kuulus veel Mare Raidma ühel aastal ja Tiit Rammul  pidevamalt. Stabiilselt on meeskonda kuulunud Eha Viluoja toimetajana, samuti tõlkijad Tatjana Nikitina, Henni Ilomäki, Sirje Ainsaar. Viimased tõlgivad need tekstid, mis vaja, vastavalt vene, soome ja inglise keelde.

    Õnnelik inimene nagu ma olen – kõik mu tööd on huvitavad ja ka kalendritegemine. Kimpus olen muidugi alatihti olnud, aga ka väga rõõmus – ning see kokku ongi huvitav mu meelest.

     

    Soome-ugri rahvaid on palju ja nende folkloor on rikkalik. Ka tähtpäevi on palju. Kuidas kalendritegija töö käib?

    Esimene kord, kui ma koos Mall Hiiemäega kaasa lõin, otsustasime teha ülevaated soome-ugri rahvaste iga kuu tähtpäevadest ja kommetest-uskumustest. See oli tore: jagasime kuud ära, kirjutasime, siis tegime vastastikku täiendusi. Hiljem, kui tegin tekstiosa üksi, otsustasin, et ehe folklooritekst on parem, ja läksin neile üle. Ülevaatel oleks ju oht hakata ennast kordama, sest tähtpäevi on ikka piiratult.  Valdavalt on need folklooritekstid kas rahvalaulud või – ja seda paraku enamasti, sest mõelgem vaid läänemeresoomlaste, mordvalaste, obiugrilaste parallelismile, mis ei lase asju „lühidalt ja konkreetselt” öelda – laulukatked, kuigi vahel olen valinud ka vanasõnu ja kalendritähtpäevadega seotud  ilmatähelepanekuid ja -endeid, samuti mõistatusi, loodushäälendeid jm. Alguses lähtusin ikka valikul kuust, selle  järel siiamaani rahvusest, keda esitab sama lehekülje pildiosa.  

    Olude sunnil olen kahe kolmandiku keelte osas sunnitud kasutama kaudtõlkeid. Muidugi, ungari keele oskajaid Eestis piisab, aga mida teha handi ja mansi keelega? Ja näiteks mari keelest saan ise mõnevõrra aru ning siis, kui näib, et kasutatud raamatu  tõlge pole täpne, on mind aidanud, nagu ka udmurdi, komi, ersa keele puhul, seda keelt emakeelena rääkivad sõbrad ja kolleegid. Neid  ikka jagub, alates  omaaegsest  professor Ariste aspirandist Niina Aasmäest kuni viimastel aegadel hõimuprogrammi toel Eestisse õppima tulnuteni. Aga oleks ju keerukas, kui udmurt valib ühe laulu, ungarlane teise ja komi kolmanda – ja ülejäänud üheksa jääksid minu hooleks. Niisiis olen  julgelt tõlkinud saksa, inglise, vene ja soome keelest, rääkimata siis vepsa, karjala ja liivi keelest – ning soome keelest kui originaalkeelest. Ma olen valinud kompromissvariandi poeetilise ja otsesõnalise tõlke vahel – iga kord iga rea juures kõheldes, kummale poole kalduda. Kui pole proovinud, siis  ei kujuta ettegi, et näiteks soome või karjala runovärsi tõlkimisel ei õnnestu vahel kuidagi algriimi edasi anda. Teine häda on, et tõlkes jääb värss liiga lühikeseks ja lombakaks.  Veel keerulisem on hoopis erinevatele poeetilistele printsiipidele rajatud rahvalauludega, mis on omased kaugematele hõimurahvastele.

     

    Tekst on ju tegelikult moto, mis annab igale kuule tähenduse ja võimendab kalendri kasutaja kujutlust. 2009. aasta kalender on soome-ugri ornamendi kalender ja siin tundub võim olevat kirjutaja käes: ka ornament, olgu see kirikinnas või puidu sisse põletatud muster, on kirjutamine. Ornamendi juurde rahvalaulu valimine on antud juhul eriti põnev. Mis määrab valiku?

    Eks ole aluseks ikka ühelt poolt kalendrikuu, teiselt iga numbri teema – eelmisel olid selleks lapsed, äsja ilmunud kaheaasta-kalendril soome ugri kirjad. Aitab ka konkreetne pildimaterjal, mille Kadri Viires mulle töö algusjärgus saadab. Need kõik on nagu mere- ja maamärgid, piiritähised, mille järgi oma otsingud ette võtan. Ja kuna hakkan seda aegsasti, hiljemalt eelmise aasta alguses tegema, siis võib hõlpsasti juhtuda, et mõnd värsket uurimust lugedes leian viite väljaandele, kus ju võiks midagi kalendrigi jaoks olla. Hangin siis selle, sirvin ja loen – ja jääb kaks võimalust: kas leian või ei. Kui leian, on väga hästi, aga kui ei leia, on ka hästi, sest olen tutvunud raamatuga ja saanud veidi targemaks igal juhul. Teiselt poolt võin võtta sihiteadlikult kätte „Volkslieder der Liven’i” – sest ega ammendavamat kogu liivi lauludest ole ega tule – ja vaadata, mis seal (meie vanas omatähenduses) kirjade kohta leidub. Tänapäeval kõneldakse muidugi mustritest ja ornamentidest. Ning leitu hulgast valin loomulikult selle, mis on minu meelest ilusam, millele silm peale jääb, millest ei raatsi loobuda, isegi kui seos teemaga  näib nõrgavõitu.  

     

     

  • Noored üllatasid mitmeti

    Heili Vaus-Tamm

    Järgmistel aastatel on muusikaellu lisandumas mitmeid eredaid isiksusi ja säravaid pillimehi ? muusikakeskkooli solistide kontsert oli põhiväärtus laiemale üldsusele. Kõige enam hämmastas lavaline kindlus, neil oli hea mängida. Iseenesest pingeline tegevus, pilliga publiku ees tehniliselt raskete teoste esitamine, tundus nende laste ja noorte puhul hästi loomulik. Arvan, et see on väga oluline. Muusikakeskkooli solistide kontserdil ei esinenud hästi treenitud õpilased, vaid muusikast rõõmu tundvad noored inimesed. Polnud kahtlust, et nad olid valinud õige tee. Oli selge, et see, mida nad praegu teevad, tuleb neil kõige paremini välja. Kõigi mängus peegeldus mugav kontakt pilliga (järelikult hea koolitus) ja tohutu läbitud tehniline ettevalmistus.

    Märkimisväärne oli, et viiest viiulinumbrist neli esitasid õpetaja Tiiu Peäske õpilased. Alates III klassi poisi, erakordselt tragi Robertiga (muide, samal õhtul esinenud kammerorkestri kontsertmeistri Harry Traksmanni pojaga) ja lõpetades XI klassi virtuoosi Kaija Lukasega. Peäske võimekas muusikutedünastia oli esindatud veel Raivo Peäske flöödiklassi õpilase ülesastumisega.

    Stiilset head barokki kuulis Hortus Musicuse taustaga Neeme Punderi flöödiõpilase Liis Lulla ja Tallinna Kvarteti vioolamängija Toomas Nestori duo Marie Helen Rannat ? Liisi Assavi esituses.

    Kuna Eestis kõige rohkem õpitav pill klaver selles kavas esindatud ei olnud, astusidki seekord üles noored viiuli-, t?ello-, flöödi-, klarneti- ja saksofonikunstnikud. Juba mainitud Robertiga kolmandast klassist kuni keskkooli lõpuklassini.

    Juhuslikul repertuaaribaasil kokkupandu andis meeleoludelt vaheldusrikka ja stiililiselt põneva kontserdi: Vivaldist (jälle Robert) Milhaud?ni (Uku Kudu Olavi Kasemaa saksofoniklassist) ? läbi nelja sajandi ulatuv repertuaar. Aga ega saksofoniga saagi (või pole mõtet) varasemat kui XX sajandi muusikat mängida. Nii et reaalselt võttes oli kava siiski klassikakeskne ? eks keskkoolis olegi põhirõhk klassikalisel repertuaaril. Aga seda enam olid tänuväärselt kontserti ilmestavaks Sarasate ?Carmen-fantaasia? (Kaija Lukas) ja Altmanise Kontsertiino klarnetile (Helena Tuuling õpetaja Vahur Vurmi klassist).

    Märkimisväärset tehnilist taset näitasid Kaija Lukas ?Carmen-fantaasiaga? ja Mozarti esitajad Martin Lumijõe (Raivo Peäske flöödiklass) ning Triin Ruubel (Tiiu Peäske viiuliklass).

    Ent kõige vabamalt ja kunstiliselt küpsemalt mõjusid abituriendid Helena Tuuling ja Johannes Teppo. Samuti kammerorkestri t?ellokontsertmeistri Leho Karini mitte küll poja, aga õpilase Johannes Teppo esitatud Schumanni t?ellokontserdi ja Tuulingu mängitud klarnetikontsertiino ajal ununes, et oled õpilaskontserdil. Tehnika polnud enam ülesanne, vaid loo sügavast mõistmisest tulenev sisemine eneseväljendus. Loomingulisus ja ülim emotsionaalsus andsid aimu tugeva andega noortest.

    Kõige raskemat iga, keskmist vanuserühma, esindas ainsana Egert Leinsaar jällegi õpetaja Tiiu Peäske viiuliklassist.

    See aga, et kõigil oli hea mängida, tulenes suuresti dirigent Jüri Alperteni rahulikust ja mõistvast, ka suuri interpreete ja soliste oma ooperiteatris väga pieteeditundeliselt järgivast juhatamisstiilist.

    Tallinna Kammerorkester oli paindlik ja kõlas vähegi pikemates sissejuhatustes hästi. Mustpeade maja on sellele orkestrile peaaegu nagu kodusaal ning akustika hästi sisse töötatud.

     

     

  • Minsk ja RAM 7

    Evelyn Müürsepp

    Kaalu Kirme Eduard Taska Estoköidi nahaalbumiga.

    RAM

     

    Võib kergesti sattuda ärevusse ja segadusse, kui su ümber on hunnik uut ja moodsat tehnikat: kõige kiiremad multimeediaarvutid, videokaamerad, -projektorid. Veel suuremasse ärevusse ja segadusse võib sattuda siis, kui seda kõike ühtäkki ei ole või kui on, siis jaopärast.

    Kui varasemad kuus RAM-i (Reapproaching New Media. Models of Collaboration/Ümber­hinnates uut meediat. Koostöömudelid) on toimunud alates 2002. aastast Põhja- ja Baltimaade uue meedia keskustes (Crac, Atelier Nord, E-media keskus, Olento, RIXC, Vilma), siis RAM 7 korraldajad Tatjana Du?ina ja Denis Romanovski üritavad  luua uue meedia keskust Valgevene kunstiakadeemiasse. RAMi workshop?ide sarja nihkumine Valgevenesse andis uue meedia ümberhindamisega tegelevale ürituste sarjale uue, ka elulisema sisu, tõstatades küsimuse, kuivõrd ja kuidas on infosulg ja isolatsioon võimalikud internetistatud, satelliseeritud maailmas?

    Uus, digitaalne meedia ei olegi tegelikult nii uus: digitaalsed tehnoloogiad hakkasid arenema juba 1970ndail. Uus on laiema üldsuse juurdepääs sellele tehnoloogiale. Uue meedia abil saab teha ju sama, mida n-ö vana meedia abilgi. Küsimus on ainult selles, kuidas teha: kuidas uus meedia ja selle kasutamine muudab meie igapäevaelu, suhtlemist, tavasid ja mälu, info edasikandmist ka tulevastele põlvedele?

     

    Tegelikkus Valgevene moodi

     

    Minsk ja Valgevene üldse olid justkui unenäoline kohtumine mitte kunagi realiseerunud nõukogude minevikuga tänapäevas. Arvutid ja muu tehnika jätsime John Grzinichiga targu koju, sest olime kuulnud, et Valgevene piiril konfiskeeritakse tihti tehnilisi imevidinaid. Meiega koos reisis Resonance Fm-ile saateid tegev Mark, kes oli Londonist kaasa vedanud  hulganisti raadiosaateks vajalikku tehnikat. Õnneks ei näinud piirivalvurid tema kotte läbi. 

    Minski viivat teed ääristasid kilomeetrite viisi uhked kolhoosiasulad: need koosnesid  majadest, mis meenutasid meie 1980ndate mitmepereelamuid. Teeäärsed kolhoosiasulad läksid sujuvalt üle Minski uhkeks peaprospektiks 8. märtsi tähistavate lilleplakatite, võidumonumendi, Lenini, Kalinini jt nõukategelaste kujudega. Unenäolisust lisas bussiaknast silmatud kummaline ümar kolossehitis, mis, nagu hiljem selgus, pidi olema valmiv rahvusraamatukogu ? selle ehitamiseks arvati kõigi valgevenelaste pangaarvelt väike summa maha.

    Minskis suunati meid hotelli 40 Aastat Võitu ja siis Ohvitseride Majas paiknevasse Interneti-kohvikusse SojuZ Online, kus saime juhised, et osaleda Valgevenes ülipopulaarses fotomängus ?FotoOhota?. Väliskülalised jagati vennastumise eesmärgil kohalike vahel ära. Fotojaht toimub paaril korral kuus ja osaleda võivad kõik soovivad meeskonnad. Osalejad peavad kuue tunni jooksul pildistama Valgevenet, tööde digitaalne töötlemine ei ole lubatud. Nii on Internetti üles riputatud fotojahi tulemustest kujunemas omamoodi Valgevene olude peegeldus. SojuZ Online paistis noorte, aga ka keskealiste seas olevat ülipopulaarne kooskäimise ja reedeõhtuse hängimise koht. Kohviku VIP-ruumis, kus leidsid aset ka workshop?id, hoidis igal õhtul meie tegemistel silma peal üks mõistatuslik mees.

    Muudest seikadest olgu veel näiteks toodud Austria ja Hollandi vabatarkvara propageerijate üllatus, kui nad soovitasid minskilastel Dyne:bolic vabatarkvara programmi Internetist maha laadida ja kui kohalikud ütlesid, et neil võib igasuguseid kräkkversioone vabalt tänavalt osta, keegi ei hakka midagi Internetist alla laadima. Sellele järgnesid välismaalaste valgustavad selgitused vabavara kasutamisest kui omaette ideoloogiast, mis põhineb lähtekoodi kollektiivsel täiendamisel ja parendamisel.

    RAMi sarja algatamine oli kantud üllast ideest luua ürituse näol platvorm, kust saavad alguse uued projektid, ideed ja koostöö. RAMi peainitsiaatori CRACi meedialabori idee oli luua kunstnike, tehnikute, disainerite, meediaaktivistide ja kultuuripraktikute rahvusvaheline võrgustik. Kahjuks kipuvad paljud workshop?id keskenduma rohkem representatsioonile kui millegi produktsioonile. Ka RAM 7 pearõhk oli kunstiakadeemia saalis toimuvatel presentatsioonidel, kus sai kiirreklaami korras teada, mida teevad välismaa ja valgevene meediaaktivistid. Valgevenelastest äratasid huvi poliitilisi aktsioone korraldav ja võimu kritiseeriv Navinki meediakeskus (www. Navinki.net) ja EHU (European Humanities University). 

     

    Vabad ülikoolid

     

    Ürituse tõhusam ja loovam osa sündis osalejate initsiatiivil.  Näiteks Guy de Waagile (Anatomix, Amsterdam) ja John Grzinichile (MoKS, Eesti) tegid korraldajad ettepaneku modereerida vabade ülikoolide (Free Universities)  kursust. Kursuse teemavalik oli tingitud eelkõige vajadusest töötada välja alternatiivne töömudel eelmisel suvel Valgevene võimude poolt suletud EHU-le. EHU oli ainus mitteriiklik ülikool Valgevenes ja seda finantseerisid põhiliselt lääneriigid (mitmed Euroopa Liidu ja ÜRO fondid). Osal mitmest tuhandest EHU tudengist oli võimalus jätkata õpinguid EHU partnerülikoolides Leedus, Venemaal ja Ameerikas. EHU tuumik otsib aga ülikooli jätkamise võimalust: eksiilis, Internetis või mõnel muul teel.  Neljal päeval käsitleti avatud süsteemide ja organisatsioonide struktuure, nende majandamist, läbipaistvuse olulisust kommunikatsiooniprotsessis, juurdepääsu Interneti vabavara ressurssidele, loovat õppimist, võrreldi alternatiivseid õppimismudeleid traditsiooniliste ja institutsionaalsetega ning arutati, kuidas kõike nimetatut saaks rakendada Valgevenes.

    Waag demonstreeris kollektiivset tekstitäiendussüsteemi WiKi, näitas, kuidas odavate vahenditega teha audio- ja videostriimingut ning seada üles avalikult juurdepääsetavaid ja täiendatavaid Interneti-arhiive, kõigutades seega kohalike arusaama, nagu peaks kõik uue meediaga seonduv olema hirmkallis.  Kuulu järgi olevat EHU litsentsi äravõtmise üks põhjusi olnud see, et EHU keeldus oma programmi sisse viimast riikliku ideoloogia propageerimist. Valgevene koolides on alates IV klassist igal nädalal poliitpropaganda veerandtund, kus käsitletakse Luka?enka kõnesid. Seda toetab visuaalne propaganda Luka?enka stendide ja mitmel pool üles riputatud näopiltidega. Õppimine on Valgevene ülikoolides tasuta, riigil on õigus lõpetanuid suunata sinna, kus spetsialiste napib. Suunamisest saab keelduda, kui maksta kinni riigi poolt koolituseks kulutatud raha.

    Teised RAM 7 üritused toimusid kaootilisemalt.  Vene individeo ja Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna meediakultuuri ja kommunikatsioonilabori taktikalise meedia workshop?ist kujunes ?tee ise oma video? töötuba. Järgmise sammuna,  kuidas video abil luua oma uudiseprogramm, viia see infokanalitesse, workshop kahjuks ei jõudnud.

    Lisaks kirjeldatule toimus töö sektsioonides nagu  teadus ja kunst ning PD, kus Valgevene helikunstnik Andrei Savitski  õpetas vabatarkvara Pure Data tundmist jne. Valgevenes sündival tasub silma peal hoida: see riik on omamoodi labor. Kui tahate teada, kuidas ja milliste vahendite ning millise hinnaga kaitseb riik oma majandust neoliberalismi, suurriikide ja rahvusvaheliste suurkorporatsioonide surve ning globaliseerumise negatiivsete külgede eest, siis leidke endale Valgevenest sõber ja sõitke talle külla. Lääneriikide massimeedias ilmuv info võib olla sama propagandamaiguline kui Valgevene enda riiklik ajakirjandus.

     

     

     

     

  • FILMIPÜHAPÄEVAL ON EKRAANIL PRIIT PÄRNA JOONISFILMID!

    Reti Meema

    Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi filmipühapäevade kevadisel hooajal on fookuses JOONISFILM. Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 2013 kell 13.00 näitame Maarjamäe lossis (Pirita tee 56) joonisfilme „Tuukrid vihmas“ ja „1895“. Külla tulevad režissöörid PRIIT PÄRN ja OLGA PÄRN.

    „Tuukrid vihmas“  on 2009. aastal valminud mustvalge joonisfilm. See on sümboleid ja veidraid arenguid tulvil Koidu ja Hämariku lugu. Tegemist on väga eduka Eesti animafilmiga, mis on võitnud 18 auhinda, valdavalt maailma tippfestivalidelt.

    Režissöörid: Priit Pärn, Olga Pärn

    Filmi pikkus u 23 minutit

    Joonisfilm „1895“ on valminud Eesti Joonisfilmi ja YLE (Soome avalik-õiguslik tele- ja ringhäälingukorporatsioon) koostööna aastal 1995 ja pühendatud kino sajandale aastapäevale. Film räägib vendadest August ja Louis Lumierist ning käsitleb üldsusele seni tundmatuid fakte ja sündmusi kahe kuulsa venna elust, kes on läinud ajalukku, kui kinematograafia leiutajad.

    Film on illusioon. Kas illusioon on tõde? See väide ja küsimus olid aluseks filmi „1895“ autoritele, kui nad võtsid endale õiguse kinnitada, et just nende versioon vendade Lumieride elust ja kino sünnist on seni teadaolevatest kõige originaalsem ja ainulaadsem.

    Režissöörid: Priit Pärn, Janno Põldma

    Filmi pikkus u 30 minutit

    Filmidest tulevad rääkima rahvusvaheliselt tuntud animafilmirežissöörid Priit Pärn ja Olga Pärn.

    24. veebruaril kell 12-16 toimub Maarjamäe lossis traditsiooniline perepäev „ELAGU, EESTI!“. Toimuvad ekskursioonid, avatud on meisterdamis-  ja maalimisnurk lastele ning toimub muudki toredat.

    Vaata lähemalt SIIT !

    Maarjamäe lossis on avatud Eesti Filmimuuseumi näitus „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“ ja Eesti Vabariigi ajalugu tutvustav suurnäitus „ISEOLEMISE TAHE“.

    Avatud on Stsenaariumi kohvik!

    Maarjamäe loss on avatud K-P kell 10-17, esmaspäeviti ja teisipäeviti suletud.

    Sissepääs filmiüritusele on TASUTA!

    Kohale saab bussidega 1A, 5, 8, 34A ja 38, peatus Maarjamägi.

  • VASAR: Muinsuskaitse meil ja mujal

    Liisa Pakosta

    Esimeseks miljööala regulatsiooniks võib pidada Lübecki linnaõigust, kus uute ehitiste püstitamine oli seotud täpselt samasuguste piirangutega nagu tänapäeva miljööväärtuslikel aladelgi. Totalitaarse riigi okupatsioon tõi kaasa nii inimestekultuurihoidjate kui ka kultuuripärandi enda füüsilist hävitamist, nomenklatuurse  “pärandi” ja kõikehõlmavad keelualad. Praegu sarnanevad meie muinasseadused suuresti taas Põhjamaade süsteemiga, argine tegelikkus aga vähemal määral. Lisaks oleme nii väike maa, et tõhusaks toimimiseks on vaja igal inimesel mitme eest väljas olla, sealhulgas ka igal muinsuskaitsjal. Iga seadus peab olema efektiivsem ja iga määrus selgem kui suurtes, vanades ja rikkamates riikides. Samal ajal on muinsuskaitse endiselt oma loomult samamoodi  üdini rahvusvaheline ala nagu looduskaitsegi: pärand on inimkonnal ühine.   

    Hea tava vajab väljakujunemiseks aega

    Eestis ja muinsuskaitse poolest eeskujulikuks peetavates Põhjamaades erineb riikliku tähtsusega  mälestiste arv kümme korda. Kui meil on mälestisi 25 000 kanti, siis elanike ja territooriumi poolest mitu korda suuremates Põhjala riikides igas vaid mõne tuhande ringis. Kui veel lisada, et muinsuskaitse üheks peamiseks rolliks peetakse seal varjamatult ka kohaliku majanduskeskkonna elavdamist, investeerimiskliima parandamist ja uute töökohtade loomist, siis võib tõesti küsida, et milles nende eeskujulikkus siis seisneb, kui meil on palju  rohkem kaitstavaid objekte ja igasugune arendamine püütakse mälestistest eemal hoida. Vahe on aga Eestis veel välja kujunemata heades tavades. Pole mõtet kaitsta hooneid, mis vajavad üsna põhjalikku ümberehitamist, kuid mille lammutamist keegi kultuurset tausta arvestades ei kavandagi. Ei ole põhjust iga mõisakompleksi iga hoonet eraldi mälestisena kaitse alla võtta, kui mõisaomanikel ei tule pähegi hakata tervikut lõhkuma või eraldi  arendusprojektideks killustama. Ja plastaknad vanale puitmajale… Rootsi tudengid käivad mööda Nõmmet ega jõua ära imestada, kust küll inimestel selline mõte pähe tuli. Meil jääb ainult osundada, et ega kõik pole kuld, mis hiilgab – ja viia jutt möödunud sajandi 60.–70. aastate ehitusbuumile, mille käigus Põhjamaades entusiastlikult vanu aguleid lammutati ja asemele moodsaid maju ehitati. Aga mis siin ikka osatada, nüüd on nendestki osa kultuuripärandiks saanud. Helsingi vanasse väärikasse südamesse 1964. aastal ehitatud Makkaratalo (vorstimaja) oli pikka aega tuntud kui linna kõige inetum ehitis, mille arhitektid Viljo Revell ja Heikki Castrén kuulutati peaaegu et rahvavaenlasteks. Nüüd on maja muinsuskaitse all ja kujunenud üheks linna sümbolehitiseks.       

    Suurim muutja on haridus

    Head tavad on alati kahepoolsed. Põhjamaade kolleegidel ei teki olukordi, kus objekt võetakse kaitse alla omanikku informeerimata ja temaga nõu pidamata (eriarvamusi loomulikult esineb). Otsuste suvalisuse vältimine on ametiau küsimus, need peavad tuginema uuringutele, metoodilistele materjalidele, füüsikale, materjaliteadusele, bioloogiale ja inimõigustele. Aja- ja põhjalikkuse mõõde, aga ka kasutada olevate ressursside hulk projektide menetlemisel erineb Eesti oludest märgatavalt. Oma osa mängib muidugi ka riigi suurus: selliseid olukordi nagu meil läinud suvel, kus kõik arheoloogid olid hõivatud ühes kohas – Tallinnas Vabaduse väljakul –, naljalt ette ei tule. Hariduslik taust määrab palju, et mitte  öelda kõik. Haridus on määrav nii kodanikuaktiivsuses kui ka ametkondade tegutsemise tasemes. Eesti Kunstiakadeemia ja mitmed kutseõppeasutused on aidanud suuri lünki täita, kuid arvestades seda, et üha suurem osa projekteerijatest ja ehitajatest ajakohastab olemasolevaid ehitisi, vajaks see valdkond enam tähelepanu ka üldhariduses. Sarnaselt LääneEuroopa ja Põhjamaadega on ka meie Haridusja Teadusministeerium koostöös Muinsuskaitse  Ümarlauaga asunud koolimaterjale ette valmistama. Kui Eesti koolide õppekavasid vaadata, siis loomingulistele ainetele on ehk liiga vähe ruumi jäänud. Samas julgen ennustada, et muinsuskaitse eluterved põhimõtted ei ole kliimamuutuste tähtsustamise ja säästva eluviisi üha vajalikumaks muutumise tulemusena varsti enam mingi muinashiirte pärusmaa, vaid tavalise alalhoidliku elulaadi loomulik osa.     

    Seadusi tuleb vaadata tervikpildis

    Muinsuskaitseseadused tegelevad riikides, kus on olemas eraomand, peamiselt ühe ja sama teemaga: kuidas reguleerida riiklike huvide ja erahuvide tasakaalu, pidades sealjuures silmas veel avalikke huve. Muide, viimaseid ei  ole kuskil üheselt sõnastatud ja selle all mõeldakse üldiselt kõike, mis puudutab inimeste turvalisust ja tarbijaõigusi, sealhulgas ka õigust tarbida esteetilist, mugavat ja säästlikku keskkonda. Erinevusi leiab väärtushinnangutes, millest seaduste või konventsioonide arendamisel lähtutakse. Üks omaette valdkond on vastuolude lahendamine teiste seadustega või kultuuriliste erinevustega arvestamine, klassikaliseks näiteks Euroopa Liidu puutõrva  valmistamise keeld ja selle mõju põhjamaiste puukirikute argisele hooldamisele või siis jaapanlaste komme oma vanu puukirikuid perioodiliselt uuesti üles ehitada. Tegeletakse ka proosalisemate asjadega, näiteks Leedu ja Suurbritannia on võtnud eesmärgiks bürokraatlike protsesside kiirendamise ja kaitseeesmärkide suurema ühildamise planeeringutega. Merearheoloogia tähtsustub praegu kogu Euroopa Liidus, põhjuseks ilmselt suurenenud  surve meremajandusele tervikuna. USAs erinevad regulatsioonid osariikide kaupa, kuid majandussurutis on seal esile kergitanud Euroopa mõistes niigi tohutult detailsete, kuid samas külluslike toetusskeemide läbipaistvuse ja kõikehõlmavuse (toetusi saab näiteks määratud protsendi ulatuses teatud töödest, mida omanik teeb ajalooliste hoonete korrastamise ja säilitamise nimel). Kinnisvaramaksuga riikides soodustatakse avalike huvide teenimist alandatud maksumääradega, ka Eestis on see mälestiste ja maamaksuvähenduse sümbioosina kõne all.     

    Teabelevi tähtis töö

    Inglismaa muinsuskaitsejuht Simon Thurley on ülimalt populaarne telesaatejuht ja raamatuautor.  Eri riikide muinasjuhid ei põlga ära naisteajakirju, et tutvustada sealgi muinsuskaitse eesmärke. UNESCO korraldab muinsuskaitse teemal joonistusvõistlusi. Riikide propagandakapitalis leidub midagi igale maitsele – lauamängudest iga-aastaste festivalideni, heategevatest ballidest lasteaiaprogrammideni. Kõik ikka selleks, et inimesed oleks innustunud ise vanu väärtusi hoidma, sest ainult seaduste või toetusmeetmete peale loota ei saa. 

    Ka Eesti muinsuskaitse karismaatilised juhid on teinud ära suure populariseerimistöö isikliku eeskuju, raamatute, artiklite ja avalike esinemistega, meenutagem kas või Rasmus Kangropooli, Agne Trummalit või oodakem jätkuvaid kaalukaid panuseid Juhan Maistelt, Jaan Tammelt, Anneli Randlalt, Mart Kalmult ning teistelt arvamusliidritelt. Kas me kujutaksime ette muinsusteadlikkust ilma Krista Kodrese, Jüri Kuuskemaa, Boris Duboviku,  Trivimi Velliste, Oliver Orro ja veel paljude teiste aasta(kümne)te pikkuse panuseta? Eesti erinevus seisneb ehk pigem kohaspetsiifiliste uuringute vähesuses, propagandakanalite nappuses ning lääne- ja põhjapoolsete riikidega võrreldes väga tagasihoidlikus riiklike trükiste või muude meediakandjate arvus. Metoodilised juhendmaterjalid ja teaduslikud uurimused on muinsuskaitsehariduse üks alusmüüre, kuid tähtis hariduse abimees on ka Õhtulehe või  naisteajakirja artikkel. Peaasi, et loetakse, kuulatakse ja kaasa mõeldakse ning saadud teadmisi praktikas rakendatakse. Muinsuskaitse vajab teatud karismaatilisust. Olemuselt alati opositsioonimaiguline (sest kaitsta on vaja millegi eest või vastu), on teabelevi rolliks ka valdkondlikest vastuseisudest tulenevatele lõhedele sildade ehitamine. Tervisekaitse ja turvalisuse eest vastutavate ametnikega vaid
    levad muinsuskaitsjad igas  riigis, eriti kui kõik kolm osapoolt juhtuvad olema oma ala tõelised entusiastid. Kui ühiseid eesmärke paremini mõistetakse, leitakse kergemini ka kõikidele sobivaid lahendusi. Head oma ala tutvustajad teevad ära suurema töö, kui suudaksid kümme uut seadust.   

    Kodanikud löövad üha enam kaasa

    Eestis kui ühes omanikerikkamas riigis on väga kiiduväärne kodanikualgatus juba seegi, kui keegi üleüldse investeerib vanade hoonete korrastamisse või omandamisse kordategemise ja päästmise eesmärgil. Vaimse kultuuripärandi hoidmisel ja pärandi avaliku osa korrastamisel  on tegusad olnud mitmesugused kodanikuühendused, nimetagem kas või Muinsuskaitse Seltsi, Muinsuskaitse Ümarlauda või kogudusi, mõisakoole, asumiseltse, muuseumisõprade ühendusi, kodulooringe… Need inimesed teevad tööd, milleta võiks ametkondlikud struktuurid laiali saata – sest neil poleks enam midagi kaitsta. Muinsuskaitse roll kogukonna ühendajana, identiteedi hoidjana ja omanike  ning ühiskonna sidujana on üha enam fookuses nii Põhjamaades kui ka vanas Euroopas, loodetavasti üha enam ka Eestis. Meil on väga mitu põhjust saada selles osas oma vanematest kolleegidest paremateks.

  • Mõned sammud baltisakslust ja eestlust lahus käsitleva arusaama lammutamise suunas

    Aija Sakova, Liina Lukas

     

    Jaan Undusk Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskusest annab Michael Fleckile Bad Hersfeldist üle Fr. R. Faehlmanni teosed.Aija Sakova

     

    17. IX korraldasid Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Goethe-Selts Tartu Saksa Kultuuri Instituudis III rahvusvahelise baltisaksa kirjakultuuri sümpoosioni (vt ka Sirp 16. IX 2005). Sissejuhatus sellele tehti juba päev varem kolme ettekandega Riia Läti Ülikoolis, millest kaalukaimaks osutus Michaeli Flecki (Bad Hersfeld) ülevaade Victor Hehnist kui klassikalisest filoloogist. Ühtlasi taheti topeltürituse kahe toimumispaigaga rõhutada Riia ja Tartu, kunagiste Balti provintside poliitilise ja vaimse pealinna sidet, mille kuni XIX sajandi keskpaigani tagas kohaliku kõrgkultuuri põhiline saksakeelsus.

    Tartu sümpoosionil “1840. aastate nonkonformistid? Victor Hehn (1813–1890) ja Friedrich Robert Faehlmann (1798 – 1850)” võeti vaatluse alla XIX sajandi keskpaiga Tartu vaimuelu, keskendudes kahe Tartu literaadi, eesti päritolu Fr. R. Faehlmanni ja saksa päritolu Victor Hehni, tegevusele Tartu ülikoolis, Õpetatud Eesti Seltsis ja kitsamates haritlasringides. Põhirõhk langes esinejatest tulenevalt peamiselt Hehnile, kuna Saksa uurijatele on Eesti olud ja Fr. R. Faehlmann siiski üsna kauged ning Eestis omakorda napib uurijaid, kes tegeleksid võrdlevalt baltisaksa ja eesti kirjakultuuriga. Ehk siis selliselt, et lähtepunktiks ei ole mitte keel ja rahvus, vaid ajalis-geograafiline ruum.

    Baltisaksa kirjakultuuri sümpoosionide sari ongi püüdnud teadvustada sellise ruumi olemasolu ning vaadelda kõrvuti eesti päritolu kultuuritegelasi saksa päritolu haritlastega. Samuti arvestada ja teadvustada baltisaksa literaatide ning filosoofide uurimisel nende elu- ja tegutsemiskeskkonda. Omamoodi kõnekad on selles valguses Victor Hehni enda kultuuriuurimise printsiibid, milles Hehn näeb vaimu realiseeruvat mingis ajalooliselt ja geograafiliselt konkreetses ruumis ja konkreetse inimtegevuse kaudu. Seega tuleb iga üksiku kirjaniku juures arvesse võtta teda ümbritsevat elukeskkonda. Victor Hehni suhteliselt laialdases saksakeelses käsitluses seda aga seni tehtud ei ole. Ka sümpoosionil oli ettekandjaid, kes ei adunud kultuuri spetsiifikat. Nii võttis berliinlane Stephan Schütz vaatluse alla Hehni Venemaa-käsituse, otsides selle mõjutegureid saksamaisest Vene-kuvandist, kuid jättes arvesse võtmata baltisaksa ühiskonna erilise suhte Vene keskvõimuga ning selle kujundatud mitmekihilise Vene-käsituse Hehni Venemaa-pildi taustana. 

    Riiast konverentsile sõitnud Thomas Taterka järgi pakkus tolleaegse saksakeelse ruumi piirialal asuv Dorpat ühele saksakeelsele teadlasele palju vabamaid ja vähem konventsionaalseid tegutsemisvõimalusi kui Saksamaa pinnal asuvad ülikoolid. Nii tõestas Taterka oma ettekandes, et Hehnil, kes töötas aastatel 1846 – 1851 Tartus saksa keele lektorina, olid palju uuenduslikumad uurimismeetodid, kui see oleks Saksamaa ülikoolides sel ajal mõeldav olnud. Oma Tartus peetud loengutes käsitles ta kaasaegset saksa kirjandust, mis Saksamaa ülikoolide õppeprogrammidesse jõudis alles palju hiljem. Mitte-mugandumisele ja uuendusmeelsusele viitab ju ka sümpoosioni pealkiri. Ja tõepoolest võib nii Victor Hehni kui ka Fr. R. Faehlmanni nimetada nonkonformistideks, kes olid küll mõlemad balti literaadiseisuse esindajad, kuid kasvasid kumbki omal moel üle oma seisuse ja selle paika pandud habitus’e, aga ka eriala piirest.

    Jaan Undusk alustas oma ettekannet Hehni tekstides korduvast kaariku kujundist, näidates, kuidas Hehni hiljem kuulsaks saanud Itaalia piltide algupära peitub tema varastes Balti olude kirjeldustes. Hehn stiliseeris Baltikumi oma Itaalia elamuste mõjul ja avastas Itaaliat balti kõrgkihtide elulaadist lähtuvalt, vastandades need mõlemad Saksamaale. Balti literaadi kasvamist euroopalikuks esseistiks soodustasid kodumaa mitmekeelsed ja -kultuurilised olud. Ka Faehlmanniga seostub eestlase kultuurimälus just lõppematu kaarikuga kihutamine Tartu tänavail ning see ei olnud üksnes tema arstiametist tulenev vajadus, vaid ka eneseteadlik seisuse tunnus: Faehlmann oli esimene ühiskonnaredelil nii kõrgele tõusnud balti literaadiseisuse esindaja, kes nimetas end avalikult eestlaseks. Siit alates hakkas balti literaadiseisus jagunema kaheks rahvuslikuks haruks ning kujunema eesti ja baltisaksa kirjamees. Undusk tõi välja ka selle, et estofiilne eetika sai lähtuda esmajoones J. G. Herderi keele- ja rahvuse käsitlusest; Hehnist kui põhiliselt hegeliaanist ei saanud − hoolimata oma perekonnatraditsioonist − juba seetõttu estofiili.

    Huvitava ettekande kolme põlve tartlastest perekond Hehnist pidas Marburgis Hehni arhiiviga tutvunud Dorothee Goetze. Victor Hehni vanaisa, Johann Martin  Hehni (1743 Baieris – 1793 Otepääl) tegevuse on eesti kirjanduslugu mälust kaotanud ühes tema koostatud esimese eestikeelse ilmaliku jutukoguga. Suurepärast eesti keelt kõnelev pr. Goetze ütles end olevat unes näinud, et leiab selle 1778. aastal arvatavasti Tallinnas trükitud, kuid kaduma läinud raamatu pealkirjaga “Jutto nink Moistu könne, Ma-Rahwa Tullus nink Röömustamisses trükkitu”  üles.

    Ralph-Rainer Wuthenow, Maini-äärse Frankfurdi ülikooli saksa kirjanduse professor, vaatles Hehni Goethe-uurijana. Tema kolleeg Michael Schwidtal käsitles antisemitismi Victor Hehni kirjutistes. Faehlmanni ja Hehni kohtumiste jälgedes käis Kristi Metste, kes piilus sisse Marie von Bruiningki salongi kui vabameelse ja revolutsioonilise meelsuse keskusesse Baltimaadel, kus mõlemad literaadid kokku puutusid. Intrigeeriva ettekande Hehni eluloo ja kirjandusliku programmi faaside sünkroonsusest pidas Tartu Saksa Kultuuri Instituudi juhataja Siret Rutiku.

    Isegi kui neid ettekandeid, mis oleksid suutnud siduda kaasaegsete ja kaasmaalaste Hehni ja Faehlmanni tegevust ning vaateid, oli konverentsipäeval vähem, võis siiski näha ja tunda saksa ja eesti uurijate vaadete põrkumist. Mis aga omakorda on märk sellest, et suudeti taas kord ühte ajalis-geograafilisse ruumi asetada erinevate taustade ja lähtekohtadega uurijad, et mõjustada üksteise arusaamu ja seisukohti. Ehk teisisõnu, suudeti astuda mõned sammud baltisakslust ja eestlust lahus käsitleva arusaama lammutamise suunas. Sümpoosioni lõpetas ringkäik Tartus Hehni ja Faehlmanni jälgedes, mille käigus külastati vana anatoomikumi, ajakirja Akadeemia toimetust, mille ruumides Faehlmann kunagi elas ja töötas, Jaani kirikut, kus oli tegev mitu põlvkonda Hehne, ja raekoja platsil mindi mööda ka raehärra Brucki majast, kus Victor Hehn ülikooli õppejõuna elas.

     

     

  • Noras vormis muusikalise kalliskivi

    Vahur Luhtsalu

    Valentin Silvestrovi ja Krzystof Penderecki teoseid on Eestis varemgi ette kantud ja siin on tihtipeale Andres Mustonen olnud n-ö maaletooja rollis. Suur osa nende heliloojate teostest on Eestis esiettekandes kõlanud just Mustoneni käe all.

    Kontserdi avanud Silvestrovi ?Vaikne muusika? (2000) on ehe näide helilooja stiilist, mida ta iseloomustab sõnadega ?külmutatud aeg?. Ühtlasel vaiksel foonil väljapeetud muusika paelus lihtsusega ja mõjus rahustavalt. Tänapäeva kirevas helimaailmas on ääretult hea avastada heliloojaid, kes ei loo muusikat mitte selle pärast, et lihtsalt midagi produtseerida, vaid et see ?midagi? ehk igale inimesele iseloomulik olemuslik aines on eneses üles leitud, noodipaberile valatud ja niiviisi rikastamas paljude inimeste sisemaailma.

    Penderecki Kontsert t?ellole, löökpillidele ja keelpilliorkestrile (1983) on dramaatiline ja äärmiselt pinguletõmmatud kõlakangaga teos, mis kõlas siinmail esmakordselt. Penderecki soov katsetada erinevate XX sajandi kompositsioonitehnikatega teeb temast vaieldamatu meistri teostele arusaadava, korrapärase struktuuri loomises, mis aitab paremini mõista ka komponisti komplitseeritud helikeelt. Ladusas koostöös orkestriga valmis solist Arto Norasel mõjus ja jõuline esitus, mis pälvis publikult ohtralt ovatsioone.

    Eesti keelpillimängijaile on Arto Norase nimi kahtlemata teada-tuntud. Eestis on ta korduvalt kontsertteoste solistina üles astunud meie sümfooniaorkestrite ees. Legendaarse t?ellisti Paul Tortelier? kunagist õpilast võib tinglikult nimetada prantsuse t?ellokoolkonna esindajaks, samas on Noras ise tänu oma pikaajalisele pedagoogitööle Helsingi Sibeliuse akadeemias olnud soome t?ellomängutraditsiooni suur mõjutaja ja edasiarendaja.

    Gabriel Fauré Pavaan op. 50 fis-moll on kahtlemata üks maailma kauneimaid orkestriteoseid. Olgugi et tegemist on suhteliselt lühikese palaga, on helilooja muusikalise materjali äärmiselt meisterlikult vorminud ühtseks, hästi hoomatavaks tervikuks. Siinkohal tahakski enim esile tõsta orkestri flötisti, kelle õlul lasus põhiraskus teose muusikaliste fraaside kujundamisel.

    T?ellistide kullafondi kuuluva Fauré ?Eleegia? t?ellole ja kammerorkestrile op. 24 avas uusi tahke Norase t?ellomängus. Ääretult loomulikult hingava fraseerimise, hingestatud vibrato ja täiusliku vormitunnetuse abil vormis Noras sealsamas, publiku silme all, eheda muusikalise kalliskivi.

    Astor Piazzolla tangosüiti ?Ingel? oli siinkirjutajal kokkusattumuse tõttu võimalus kuulata kontserdil sellel hooajal juba teist korda. Nimelt esitas sama teose hiljuti argentiina pianist Luis Ascot Tallinna Filharmoonia kontserdisarja ?Diplomaatilised noodid? raames. See tõik tõendab ehk üsna ilmekalt, millist võidukäiku teeb Piazzolla muusika Eestis ja kogu maailmas. Võrreldes klaveriversiooniga tundus orkestrile seatud süit kahtlemata värviderohkem, kuid samas ka n-ö kohmakam: materjal, mis klaveril kõlab ühelt inimeselt, tuleb orkestris jaotada paljude interpreetide vahel, mistõttu fraasid ei pruugi haakuda sedavõrd ladusalt kui klaveril.

    Andres Mustoneni tõlgendus oli eeldatult kõrgetasemeline, originaalne ja temperamentne. Üldse tundub nii, et kes Mustoneni kontserdile läheb, saab elamusi ?kogu raha? eest ja midagi kindlasti ka kauba peale. Samas pole ma kindel, et ettekande ajal tempo kulgemise rütmis jalaga taktilöömine või sõrmenipsutamine, millele lisanduvad eksalteeritud hüüded, annab asjale lisaväärtust. Mustonen on alati üritanud vältida raamidesse surutust, kitsarinnalist akadeemilisust, mis on iseenesest tervitatav. Samas ei kujuta ausalt öeldes ette, kui iga orkestrant hakkaks Mustoneni eeskujul midagi sarnast tegema. Muusikast ei jääks siis vist suurt midagi järele…

    Publikule teeb selline asi kahtlemata nalja ning tekitab põnevustki, kuid siinkirjutaja arvates on see lihtsalt muusikaväliste asjadega endale kuulajate tähelepanu tõmbamine. Kui interpreet röövib endale kogu publiku tähelepanu, kas ei taandu siis teisejärguliseks muusikasse endasse kätketud sõnum?

  • Very Complicated, indeed!

    Jürgen Rooste, rock?n?roll-poeet

    Rock?n?roll puudutab mind väga, see on omamoodi elustiil ja pidevalt rulluv ja arenev poeesia ja võimalik kontrakultuur pea igas ajas. Ja kitsamas mõttes vastandub rock?n?roll oma erinevates ilmumisvormides poppkultuuri sees ka popile. See on peaaegu et paradoks, eksole, aga väga tõsine küsimus paljudele, kes on oma isesuse, oma traagilise või radikaalse või olmelise erinevuse sootsiumis määratlenud rock?n?roll?i kaudu. Ma näen uhkust nende noorte gootitüdrukute ja punkide nägudel, kes teavad, et neil pole midagi ühist päeval Viru keskuse koridores rippuva ?klubirahvaga?, kes otsib ilusamat roosat toppi… Muidugi, see on nii väline, nii pealiskaudne, nii stiilne. Ja üldsegi mitte nii very complicated, kuigi sotsioloogid, noortepsühholoogid jms XX sajandil siginend uusteadusrahvas saab sest väga palju ainest.

    Ja nüüd on kunstnikud Laimre ja Sukmit sirutanud käe rock?n?roll?i järele ? nagu on tehtud juba vähemasti Warholi aegadest (ega palju enne seda rock?n?roll?ist rääkida ei saa; see tekkis ikkagi viiekümnendate keskel, kui rütmibluusi hakkasid mängima valged lõunaosariikide poisid, kes lisasid sinna oma redneck-suhtumise ja country-western-muusika võtted) ? ja näitavad veidi toda intellektuaalsusele pretendeerivat rock?i-mütoloogiat. Siin kohtuvad suuremõõtmelistel värvitriibutet siluettidel Patti Smith, Susan Sontag ja Friedrich Nietzsche; Igor Stravinski, Frank Zappa ja postiljon; Kim Gordon, Sherlok Holmes ja Mariah Carey (mida see imalavõitu ja üleprodutseeritud popiprintsess siin maailmas teeb, võib muidugi küsida, aga omamoodi vastus on kompositsiooni loos antud); Elvis Presley ja Richard Nixon. Tõtt-öelda ongi see paraku kõik, tööde seeria eeldaks isegi pisut suuremat, monumentaalsemat mõõdet; neid lavastatud situatsioone võiks olla vähemasti kauamängiva jagu mõnel palju suuremal näitusepinnal, aga eks see galeriidega suhtlemine ja suurte teemade lahendamine ole alati veidi keerukam, kui pealt paistab.

    Lugedes tööde juurde käivaid tekste, mis lõid/põhjendasid veidi sürreaalsel, vabalt assotsieeruval moel tolle complicated-oleku, hakkasin ma tundma sellist imelikku nihelust, nagu rohke saatetekstiga kunsti puhul ikka. Enamas­ti pakuvad eri kunstide sümbioosid mingit kummalist pinget, aga kui suured kunstiteosed vajavad tekstilist lahtiseletamist, siis tekib sel kohal küsimus kunsti väärtusest.

    Rock?n?roll?i näiteks seletavad enamasti seltskonnaajakirjad, muusikavideod, kontserdi­dokumentaalid; Lester Bangsi sarnaseid poeetilisi-intellektuaal­seid esseiste on vähe.

    Samas on pisikesed lood rock?ist mu jaoks üks põnevam materjal, üks kummastavam uurimis- ja vaatlemisaines, mis võimalik. See on täiesti sümboolse maailma naljakas telgitagune tasand, mis näitab, kuidas need krutskid irreaalsel moel ometigi koos seisavad ja end ka põhjendada lasevad. Laimre-Sukmit on valinud päris head lood, ootamatud haakumised, kuigi Elvise-Nixoni puhul oli töö iseenesest juba liigagi etteantult valmis, see lugu ei ole palju muud, kui ta omal ajal meediast inimeste teadvusse jõudes ja Nixoni-Ameerika totaalset paranoiat toites oli.

    Neoonne New Yorgi või isegi Vegase tänavale passiv kiri ?Very Complicated? on nagu irooniline kommentaar sellele absurdikogumile, mis neist töödest välja kasvab, nagu öeldes ? on ikka keeruline lugu küll. Eks ta ole. Vajaliku sammukese pealiskaudsusest ja stiilsusest edasi hulluse suunas need saatetekstid muidugi teevad.

    Ent kõige kaunim, mõjuvam on ikkagi näituseruumi psühhedeelia, Indrek Pinseli (bass), Andres Lõo (trummid), Riho Sibula (kitarrid), Erkki-Sven Tüüri (?Mythos 1990/1999? ? t?ello eri mängutehnikad, veiniklaasihääled, siia juurde Sibula kidra) ja Rainer Jancise (heliinstallatsiooni seadmine) koostööst tekkiv atmosfääriline ja ambientlikult uitav müra-rock ja suureformaadiliste tööde triibud, mis mu peas hakkasid tööle nagu erinevad tühjad kanalid, ?valge müra?, umbes selline, mille kujul esines telekasse püütud Pätu, metafüüsiline pahandusolend eesti lastekirjanduses. See andis selle lennu, mille kaudu maailma keerukusse on võimalik tungida. Kõige pealispindsem osa tööst. Olemisnauding ja kuulmekiledest alateadvusse jõmisev basskitarr. See õigustas ühtlasi üllail rock?n?roll-laineil surfamist.

     Oxfordi sõnaraamat annab õige kirjakuju rock and roll = rock ?n? roll.

Sirp