Toeta
Otsi

feminism

  • Runneli eeposevajadus

    Toomas Liiv

     

     

    Suurvaimudele on ikka määratud olla veidi üksik ja õnnetu. Suureks ja ülevaks saavad nad oma väikese ja madala aja kirjutada ikka ainult ise. Kui oma mõttelugu ise ei tee ega loe, pead leppima sellega, et eeposed jooksevad nüüd muukeelseid seebiseriaale pidi. Sirbi arhiiv

     

    Hando Runnel, Viru veri ei värise. Ilmamaa, 2006. 72 lk.

     

    Runneli äsja ilmunud luulekogusse koondatud tekste aastaist 1972 – 2006. Tegemist on valikkoguga, millel alapealkirjaks “Armastuse laulud” ning mis on pühendatud “sinistele, mustadele, valgetele ja rohelistele”. Nende pühendusvärvide juures on oluline “punase” puudumine. Vihje on olemas: punase värviga seostuvatele kommunistidele ei pühendata selles raamatus ridagi. Luulekogu esimese tsükli, aastaga 1972 dateeritud “Lindprii” puhul käivitub aga otsekohe intriig. Need luuletused on ju seotud kommunist Jaan Anveldi (kirjanikunimega Eessaare Aadu) romaani “Linnupriid” (1922-1923) filmiversiooniga, millega oli ENSVs, paraku, tõsiseid probleeme (vt lähemalt Küllo Arjakase kirjutist ajakirjas Teater.Muusika.Kino 2007, nr 1, lk 87 – 101).

    Ent see selleks. Luulekogu “Viru veri ei värise” on jagatud kahte suurde ossa: “Laulud”, kus on tekste ENSV ajast, ja “Loitsud” tsüklitega alanud aastatuhandest. Seejuures esindab “Laulud” traditsioonilist, populaarset ja laululist Runnelit. See on lihtrahvale. “Loitsud” seevastu pakub proosatsevat, “pajatavat” poeesiat, mille nautimine eeldab elitaarset eruditsiooni.

     

     

    Runneli lubadus

     

    Runnelist ja tema luulest on kirjutatud piisavalt. On ka mainitud, et Runnel on prohvet, enamgi veel – vanatestamentlik patriarh (vt näiteks kas või Aare Pilve perfektset käsitlust: Sirp 10. III 2006, lk 6). See on õige, ja sellest järgnevas lähtugemgi. Sest Runnelil on patriarhaalseid probleeme. Ta on ise oma põhiprobleemi avameelselt tõstatanud aastaga 2002 dateeritud tsüklis “Kreutzwaldi ja Kalevipoja suhetest”, kus, muuseas, kordub “pajatama” verbiga seostuv tuletuslikkus. Just see tsükkel on luulekogu “Viru veri ei värise” võti. Oli ju Kreutzwaldki viru verd ja mütoloogiliselt seotud Viru vandega (Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Nocksi väidetava vandega Rakvere lossimäel ajada nn eesti asja). Mainitud tsükli probleem iseenesest on lihtne: ükskord kevadsuvel olevat Runneli “mina” andnud lubaduse pajatada Kreutzwaldi ja Kalevipoja suhetest uute mõtete valgel, ent… uus saab peagi vanaks ja tuleb konstateerida: “Ei tohiks ükski anda liigseid lubadusi noorelt: / elu muutub, mõte muutub, / kangastused võivad kaduda!” (lk 30).

    Kahtlemata on vähemalt selle tsükli puhul tegemist pajatamisega (mida iganes siis see termin ei tähendaks). Samas – samuti on tegemist ühe asjalikult mõtleva eesti mehe credo-laadse kokkuvõttega, mida teljestab nii isiklik (loome)kogemus kui ka pajatamisvajadus.

    Vaatame asja aga laiemas perspektiivis. Kahtlemata on Runnel ise pikka aega olnud teatav lubadus, täpsemalt – eelkõige ikkagi teatav rahvuslik, s.t mingi Eesti (kehastamise/loomise) lubadus. Ta on ju nii patriarhaalselt väitnud: “Maa tuleb täita lastega / ja täita lastelastega / ja lastelastelastega”. Need on legendaarseks saanud read, samaväärsed Kreutzwaldi surematu visiooniga: “Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” Siinkohal peabki küsima: kas võiks Runnelit käsitada tänase Kreutzwaldina?

    Kõnesolevas luulekogus väidab Runnel Kreutzwaldi kohta: “Ta oli liiga suur. / Ümbrus oli väiksevõitu. / Kuigi mitte nii väike kui ehk praegu.” (lk 39). Kreutzwald kirjutas “Kalevipoja”, eepose. See on oluline. “Kalevipoeg” ei ole ju lüürika, luulekogu(d), vaid lugu, juhtumiste jada. “Kalevipoeg” on eepika, ent Runnelil eepikat peaaegu et ei ole. Siin on point. Runneli probleem ongi “oma/personaalses” “Kalevipojas”, oma loos. Milline võiks olla Runneli Kalevipoeg? Ehk on Runneli “Kalevipoeg” n-ö naturaalne Eesti, ilma Vabariigi, Valitsuse ja Riigikoguta, lihtsalt (eestikeelsete) laste ja lastelaste ja lastelastelastegagi täidetud Eesti? Ent see Eesti on veel kirjutamata. Kuigi programm/projekt on ju juba (Runneli poolt) luuletatud. Aga nad lähevad Eestist lihtsalt ära, need Runneli luuletatud “lapselapsed”, nad hääletavad n-ö jalgadega Runnelile (ja meilegi!) nii armsa Eesti vastu. “Lapselapsed” lähevad sinna, kus neile rohkem makstakse. Runnel (meie?) jääb (jääme?) üksi. Runnel on vist üksildasem kui Kreutzwald. Selles ongi Runneli suurus ja tema luule kvaliteet. Aga, jah, “lapselapsed”, s.t Eesti ümbrusena, on liiga väike ja läheb ära. 2001. aastal ilmunud nn tartlaste kirjanduslugu Runneli puhul seda rõhutabki: “/—/ mõjuka ideoloogi ning kultuuritegelase kõrval elab edasi opositsioonilise ja marginaalse asendi valinud kirjanik” (Eesti Kirjanduslugu. Tallinn 2001, lk 462). Tartlaste arvates on Runnel siis ise valinud endale marginaalse asendi.

     

     

    Suur, üksiklane, ja mitte väga õnnelik?

     

    Tegelikult on see ikka seesama – mees ja tegu. See on seesama – küsimine mehe ja tema teo järele. Tallinlasena vastan tartlastele: mees/Runnel on luuletamise/lüüritsemise (kui teo või ka tegemise) kõrval koostanud, kokku pannud ka oma loo, juhtumiste rea, nimelt – eesti mõtteloo, s.t ta annab välja sellenimelist raamatusarja. Sarja kirjutajad on küll teised mehed, n-ö Viru mittevärisev veri, ent koostaja on ikkagi Runnel. Runneli probleem on seejuures aga ka suhtlemises “suurustega” ja ta kirjutab Kreutzwaldi ning “suurustega” seoses: “Nad suhtlesid. / Kalevipojale Kreutzwald ei kirjutanud. / Ta kirjutas Kalevipoja.” (lk 39)

    See on äärmiselt tähelepanuväärne suhtlemise vorm: mitte partnerile/suurusele kirjutamine, vaid n-ö partneri kirjutamine, Runneli puhul siis eesti mõtteloo kirjutamine endale partneriks. Luulekogu “Viru veri ei värise” haakub kõige otsesemalt tänase eesti rahvusteadvuse suurteo, “Eesti mõtteloo” sarja teostumisega. Kas pole Runneli poolt produtseeritav “Eesti mõttelugu” siis tänase Eesti “Kalevipoeg”? “Kalevipoeg” on ju mingis osas teiste meeste/naiste loodud ja Kreutzwaldi kokku pandud, konstrueeritud. Runnelil on vajadus Kalevipoja järele, ja tema Kalevipoeg (või vähemalt osa tema Kalevipojast?) on “Eesti mõtteloo” sari. See sobib. Runnel postuleerib oma luulekogus: “Kalevipoeg on suuresti / Kreutzwaldi enese isiku kajastus. / Suur, üksiklane, ja mitte väga õnnelik” (lk 39).

    Siinkohal võib vaid tõdeda, et üks tänase eestikeelsuse tegelikumaid probleeme on, kas “Eesti mõttelugu” on Runneli enese isiku kajastus. Kas võib Runneli kohta ütelda: suur, üksiklane, ja mitte väga õnnelik? Kas Runnelil on praegu partner? Kas ta ikka tõepoolest peab kreutzwaldlikult endale partneri kirjutama/konstrueerima?

    Sest ikka on Runnelil meeles Eesti reedetud lähiminevik ja reedetav olevik. Ühesõnaga – Eesti reedetus. Viru veri ei värise, ent v(V)iru veri reedetakse (pidevalt). Meie rahvusliku suurnaise/Kirjaneitsi Koidula kibedalõpulisest visiidist lauluisa Kreutzwaldi ja viimati nimetatu emanda juurde Võrru kirjutab Runnel: “See oli reaalsuse trauma. / See meenutab, muide, hilisemast ajaloost / eestimeeste käiku Moskvasse ja tagasi / baasidelepingu tegemise suurel kutsel (1939 siis)” (lk 36).

    Ootuspäraselt jõuab Runnel käesolevas raamatus ka Tallinna Tõnismäe pronkssõduri juurde (lk 67). Runnel on pronkssõduri vastu. Runnelile omakorda on vastu professor Kaalu Kirme (vt Sirp 19. I 2007, lk 5), kes tõestab pronkssõduri olevat eestlaste Maailma-Kristjani, Kristjan Palusalu: “Teisalt olen veendunud, et Palusalu sügavalt isamaalisele hoiakule ei heida mingit varju see, et ta võis seista ühe tolleaegse parema eesti
    kujuri Roosi ees, kui see täitis üht järjekordset tellimustööd.” Aga Palusalu oli ju 1930ndate aastate Eesti Kalevipoeg! Palusalu võitis ju 1936. aastal maadluses tervenisti kaks olümpiakulda! Kui käsitada pronkssõdurit eesti meeste tööna, Kalevipojana, kelle ees tänase Eesti venekeelne kogukond koogutab ja kummardab… Küsimus on ju iseenesest ülimalt lihtne, küsimus on märkide loomises, mõistmises ja mõtestamises.

    Runnel läheb aga kaugemale. Runnel jõuab ka veel ühe olematu skulptuuri juurde (lk 68): “Meie eluhoidva müüdi purustamine oleks / tahes-tahtmata ka Kalevipoja kui sümboli viimine merre. / See on küll meie omade meelehaigus.”

    See on küll liiast, see Tauno Kangro olematu skulptuuri mõnitamine. Siin ajab Runnel pilli lihtsalt lõhki, ja see rikub luulekogu lõppemise ära. Runnel ei oska lõpetada. Selles on midagi sl-õhtulehelikku. Mingi olematu Kalevipoja nimetamine meelehaiguseks ei ole Runneli vääriline. Pealegi on tegemist Tallinnaga, aga Runnel on tartlane. Nii et Runnelgi libastub. Ent eks libastunud ka Kreutzwald, ja seda isegi oma “Kalevipojas”. Kahju, et “Viru veri ei värise” lõpeb (ja lahustub!) päevapoliitikas. Tegelik Runnel on igavikuline. Ta on ikkagi tõeliselt tänane Kreutzwald, patriarh. Teisisõnu: ma austan Runnelit. Meil on isa ja meil on Kalevipoeg. Meil on hea olla. Aga me väheneme. Ja me jätame (Eesti)maa mitte lastelastele, vaid venelastele.

  • Liblikad, vesi ja tuli

    Toomas Velmet

    Kui pisut mõelda, siis saaks pika nimekirja neist eesti tegevpianistidest, noorematest ja täiskasvanumatest, kelle isiksuslikud väärtused, rahvusvahelisel tasemel meisterlikkus ja suutlikkus ennast realiseerida peaksid meie kuulajatele huvi pakkuma. Kontserdisaale meil jätkub, kontserdikorraldajaid samuti, meil on klaverivabrik, EMTA klaveriosakond toodab suurepäraseid interpreete, aga soliidne Klavierabend eesti pianisti esituses on haruldane nähtus, mille slogan’iks sobiks ühe vana anekdoodi puänt: “…harva küll, harva küll – peaaegu üldse mitte”.

    Ma ei arva, et peaks taga nutma aegu, kui lokaalse konkursi võitjale anti kesklinnas korter, kuid investeerida interpeetidesse – ja mitte ühekordselt –, kes on saavutanud kõrget rahvusvahelist tunnustust, peab olema riigi kultuuripoliitika prioriteet. Vastasel korral jäämegi küsima, kus on meie rahvusvaheliselt tunnustatud instrumentalistid, ja vastus on: taastoodavad omasuguseid.

    Nendes mõtetes ei ole ju midagi uut ja ootamatut – seda on juba aastaid korrutatud kitsamates ja laiemates ringides, aga seis on endine. Jääb üle veel küsida, kus ja kes peaks tegelema (sportlikult väljendudes) vajalike “taustajõudude” loomisega, on see igamehe isiklik asi või peaks nn riikliku tellimuse puhul eksisteerima ka riiklik huvi.

    Mittetulundusühing Eesti Interpreetide Liit on seadnud oma tegevuse eesmärgiks eesti interpreetide loominguliste huvide kaitsmise ja sellest tulenevalt on ka EIL korraldanud kontserte vastavalt oma võimalustele. Sari “Akadeemiline kammermuusika” kestab juba aastaid. EILi pakutud võimaluse kasutas ära 12. II Kadrioru lossis pianist, muusika- ja teatriakadeemia doktorant Mati Mikalai vaimuka temaatilise kavaga liblikatest, veest ja tulest.

    Avateos, Robert Schumanni “Papillions” op. 2, mis assotsieerub tegelikult esitatust kõige vähem pealkirjaga, on aga lahenduselt keerukaim, jäigi nii kõlalist kui vormilist lahendust otsima. Kuid nagu korduvalt öeldud: tühja lossisaali akustika erinevus publikut täis saaliga nõuab aega ja kohanemist. Järgnenud Edvard Griegi “Schmetterling” op. 43 (“Lüürilised palad”), Arvo Pärdi “Liblikad” (1956), Stasys Vainiunase “Drugelis-Liblikas” tema “Putukate süidist” (1940) ja Maurice Raveli “Noctuelles” (“Ööliblikad”) kogumikust “Miroirs” on selgelt autorite poolt panustatud pianisti näpunobedusele ja seda Mikalail jätkub nii öö- kui päevaliblikate kirjeldamiseks.

    Väärtustatuselt oli kulminatiivne kindlasti Raveli öine insekt ja esituski hasartseim. Kõik need liblikad said siiski sissejuhatava rolli järgnenud “vee- ja tulemöllule”. Kui Ferenc Liszti “Villa d’Éste purskkaevud” “Rännuaastatest III” ja Maurice Raveli “Vetemäng” on üles ehitatud virtuooslikkusele, siis Claude Debussy “Tulevärk” on lihtsalt värviline, ent Aleksandr Skrjabini “Poeem leegile” (1914) on kirjutatud autorile kangastunud “müstilisest maailmalõpust tules” (Vladimir Horowitz). Seda kuueminutilist teost on nimetatud ka autori 11. sonaadiks. Mati Mikalai interpreediväärtused olid selgelt eksponeeritud just kava teises pooles ja eriti viimane tekitas ootusi ja lootusi pianisti Skrjabini-huvi jätkumise osas.

    Põneva kava kõrgetasemeline esitus Kadrioru lossis Mati Mikalai poolt ei kustuta, vaid tekitab veel enam janu klaveriõhtu järele suures kontserdisaalis kõrgkvaliteetsel kontsertklaveril, aga selleks peaks liblikana lendama mõnda teise riiki.

     

     

  • Eestlased Peterburi teatriakadeemias

    Enn Siimer

    Peterburi teatriakadeemia on Nõukogude perioodil mänginud eesti teatri arengus üpris tähelepanuväärset rolli, kuna teatriteadusliku hariduse on seal saanud mitmed praegu aktiivselt tegutsevad eesti teatriteadlased. Nimetagem siin vaid Reet Neimarit, Andres Laasikut, Riina Schuttingut, Maarika Rinki. Peale teatriteadlaste on samas osakonnas saanud teatritöö korraldamise alase hariduse Rein Neimar ja Ülle Kuusk. On ka neid, kes suundunud teistele aladele nagu näiteks Rein Heinsalu, Feliks Šubin, Kadi Purru, Marianne Kaat, Reet Soonpere. Peterburi teatriakadeemias kaitses oma Panso-teemalise väitekirja Kadi Vanaveski.

    Kindlasti tuleb märkida, et teatriakadeemia teatriteaduslik haridus andis vägagi hea professionaalse ettevalmistuse. Võib-olla isegi parima, mis tol ajal üldse võimalik oli. Seal oli väga tugev nii üldhumanitaarne kui ka teatri eripära põhjalikult tundev õppejõudude ja professorite kaader. Õppetöö käis selles üliõpilaste arvult väikeses instituudis kursuste süsteemis, kus õppejõududega suhtlemisest polnud sugugi mitte vähem tähtis üliõpilaste omavaheline läbikäimine. Nii nagu näitlejakursustest moodustus tihtilugu uusi stuudioprintsiibil tegutsevaid teatreid, nii said ka teatriteadlaste kursustest tavaliselt mõttekaaslaste ja põlvkonnatunnetust väljendavad kooslused. Peterburi akadeemias, erinevalt Moskva sõsarkoolist GITISest ei nõutud ideoloogilist tuulenuusutamist, ka ei mindud seal kaasa poliitiliste tõmbetuultega.  

    Kindlasti oli Peterburi teatriteadusliku hariduse kogemusest suur abi Tartu ülikooli eesti kirjanduse osakonna juures 1990ndate algul avatud teatriteaduse õppesuuna käivitamisel, mille juures olid Luule Epneri ja teiste kirjandusteadlaste kõrval nii Reet Neimar, Lea Tormis, Riina Schutting kui ka allakirjutanu. Tänaseks on aga see andnud käegakatsutavaid tulemusi terve põlvkonna noorkriitikute ja teatriteadlaste näol, kellest on tänaseks saanud teatrimaastikul  avalikku arvamust kujundav kriitikkond. On kaitstud mitmeid teatriteaduslikke magistri- ja doktoritöid. Just see asjaolu ajendaski allakirjutanut võtma akadeemia aastapäevakonverentsil Peterburis sõna ettekandega Eesti teatriteadlaste ettevalmistusest Tartu ülikoolis.

    Autor on tollase Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituudi vilistlane aastast 1976 .

  • Lennusadam avab kevadhooaja uue labürintnäituse ja NUKU teatri etendusega

    Triin Visnapuu-Sepp

    3. märtsil kell 14:00 avab Lennusadam oma kevadhooaja, mille keskmes on möödaniku unistajad ja tänapäevased leiutajad.

    Esmakordselt pärast läinudkevadist avamist tuleb Meremuuseumi Lennusadam välja kevadhooaja programmiga. Lennusadama kevadhooaeg algab labürintnäituse „Allveefantaasiad: Jules Verne’i ja Ottomar Gerni unistused“ avamisega ning NUKU teatri etenduse „20 000 ljööd vee all“ esietendusega. Hooaeg kestab jaanipäevani ning lisaks näitusele ja etendustele oodatakse inimesi osalema põnevas filmiprogrammis, õpiköökides, arutelusarjas ning peredele ja sõpruskondadele mõeldud nutikatel võistlustel.

    „Meie jaoks on märgilise tähendusega, et enne aastaseks saamist saame pakkuda sisukat programmi, mis kindlasti toob põnevust paljude külastajate kevadesse,“ rääkis Lennusadama tegevjuht Ott Sarapuu.  „Allveekinos linastuvad legendaarsed mängufilmid „Das Boot“ ning „Enigma“, Leedust tuleb külla mees koos iseehitatud allveelaevaga ja Lennusadama lahtistel meistrivõistlustel saab end proovile panna mitmetel taibukust nõudvatel aladel,“ tõi ta näiteid.

    Lennusadama kõige esimene näitus „Allveefantaasiad: Jules Verne’i ja Ottomar Gerni unistused“ avatakse 3. märtsil kell 14.00 ning sellest saavad osa lisaks kutsutud külalistele ka kõik need, kes sel ajal on muuseumisse tulnud. Näitus keskendub kahele 19. sajandi unistajale, nende leiutistele ning kutsub külastajaid kaasa mõtlema, missugused tänased unistused võiksid tulevikus teostuda.

    Näituse kuraatorid on Anna-Liisa Õispuu, Krislin Kämärä ja Roman Matkiewicz. Kujunduse on teinud Andrus Kõresaar, Liina Rohtlaan ja Marko Ausma Produktsioonigrupist.

    3. märtsil toimub ka NUKU teatri esietendus „20 000 ljööd veel all“. Lavastuse teeb eriliseks enneolematu mängupaik, sest esmakordselt tehakse Lennusadamas teatrit. „Meil on väga hea meel, et saame märtsis ja aprillis muutuda teatrisaaliks ning inimestel on võimalus näha muuseumi hoopis teise nurga alt,“ lisas Ott Sarapuu. „See on samaaegselt seikluslik ja müstiline, nagu Lennusadamgi,“ selgitas ta. Saladuslikust kapten Nemost jutustav lavalugu on tehniliselt üsna ebatavaline: teatritükk liigub mööda Lennusadama angaare kõigil kolmel tasandil ja publikuni jõuab heli kõrvaklappide kaudu.

    „20 000 ljööd vee all“ on Jules Verne’i samanimelisel teosel põhinev seikluslugu.  Etendust mängitakse Lennusadamas märtsis ja aprillis kokku enam kui 20. korral ning see on mõeldud vaatajatele alates 7. eluaastast. Etenduses mängivad Andres Roosileht, Riho Rosberg, Anti Kobin, Tarmo Männard ja Lee Trei, kaasa teeb NUKU noortestuudio. Etenduse dramatiseeringu kirjutas Ingel Undusk, lavastaja on Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll külalisena Ugalast, valguskujundaja Triin Rahnu ja muusikaline kujundaja on  Liina Kullerkupp. Seoses Lennusadama muutumisega teatriks on etenduse päevadel muuseum avatud etenduse ajal vaid teatrikülalistele. Täpsemad ajad Lennusadama koduleheküljel.

  • Keeleseaduse eelnõust. Konstruktiivselt

    Tiit Hennoste

    Ei ole olemas õiget ja vale eesti keelt. On olemas erinevad allkeeled, mille seas ka kirjakeel/normikeel/ standardkeel. Ainult selles allkeeles on olemas normingud, mis ütlevad, milline vorm on õige. Muudes allkeeltes  neid lihtsalt ei ole. Seega on keeleseaduse keskne küsimus: kus peab tarvitama normikeelt? Keegi pole kahelnud, et seda tuleb teha ametlikus tekstis.

    Uus keeleseadus toob aga kirjakeelsuse nõude avalike tekstide maailma, pannes selle kohustuse ka osale ajakirjandusest. „Kas neis nõuetes on midagi valesti?” küsis eelmises Sirbis peatoimetaja Kaarel Tarand ja vastas ise: „Mitte üks raas.” Minu jaoks on pea kõik valesti. Öeldud on: seadus kehtib üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannetes, sh veebiväljaannetes.

    Vabandust, millised  on üleriigilise levikuga veebiväljaanded? Ja miks kohaliku levikuga ajakirjandusväljaanded võivad kirjakeele normidele vilistada? Või pannakse kõik nende vead piirkondliku erikuju alla, sest see on lubatud? Erandid lubatakse lahkelt kunstilise teksti suhtes. Mh. Nagu ma aru olen saanud, on seaduse remontijatel õilsad eesmärgid kaitsta eesti keelt võõraste keelte pealetungi eest. Kui keegi tahab tõepoolest leida keelekasutust, mis lausa hävitab eesti keele aluseid, siis tuleb tal just nimelt minna kunstilise teksti juurde. Võtke kaupluses mõni ajaviitekirjanduse  tõlge ja lugege seda.

    Ma kirjutan tihti ajalehtedes. Ja mu tekstid ei ole kindlasti kunst. Keeletoimetajad on seal aastaid osa kõnekeelt kirjakeeleks teinud ja osa alles jätnud. Selle seadusega algab uus ajastu. Sest kui ajaleht peab hakkama minu eest trahve maksma, siis teeb ta mu teksti nii kirjakeelseks, et ma ei taha selle all oma nime näha. Kui aga vastutama pean ma ise, siis ei kata mu honorarid kardetavasti trahve ära. Tänan, ma parem ei kirjuta enam, vaid räägin.

    Aga tutkit, brat. Selle katse kõrvale hiilida on seadusetegijad targalt  ette näinud. Tele- ja raadiosaadetes tuleb samuti kasutada normikeelt. Ma tean, et suurem osa püha eesti keele valvureid järgnevat ei usu, aga jään siiski oma suulise keele uurimisel saadud teadmiste juurde. Nimelt erineb suuline keel kirjakeelest väga palju ja spontaanselt kõneldes rikub igaüks igas tekstis kirjakeele reegleid, kui see tekst pole just „Jah, härra! / Ei, härra!”. Aga usun, et seaduseandjad leiavad ka siin abinõu. Omalt poolt pakun mõne lihtsa, osalt juba nõukogude ajal läbi proovitud variandi. 

    Üks võimalus on lihtsalt loobuda meedias otsesaadetest ja lõigata inimeste keel normi. Aga kahjuks sellest ei piisa. On hulk inimesi, kelle keelt ei saa parima tahtmise juures kirjakeelseks lõigata. Näiteks mitte-eestlased. Need tuleb lihtsalt telekast ja raadiost eemal hoida. Ja igal juhul peab Aktuaalne Kaamera kohe lahti laskma ka oma Saaremaa korrespondendi, kelle hääldust ei saa ka parima tahtmise juures normiks pidada. Ja lisaks on mul ettepanek normida ka eesti kehakeel. Kaua võib kesta see anarhia, et ametiisikud žestikuleerivad teleris ilma norminguteta. 

    Asi pole ju selles, hüüab seaduseandja! Seaduse eesmärk on muus: jõuda selleni, et avalikus elus kõlaks selge ja arusaadav keel. Nüüd pean ma minema hetkeks kõrvale. Eesti kirjakeeles on hästi normitud morfoloogia ja ortograafia. Aga nende reeglite rikkumine annab väga harva ebaselge teksti. Selguse juured on süntaksis. Aga seal on norminguid väga vähe ja needki mõjutavad harva selgust (nt sihitise käänded). Seda ala juhivad hoopis stilistika ja retoorika soovitused. Teisisõnu, selget teksti saab väga hästi teha kirjakeelest väljaspool ja kirjakeele reeglite järgimine  ei tee teksti pea üldse selgemaks. Ja avalik või ametlik elu ei puutu üldse asjasse. Aga seadusega reguleeritud stilistika on midagi, mis ajab hirmujudinad peale.

    PS Ah jaa. Käesoleva lehe peatoimetaja nõudis eelmises numbris konstruktiivset ja edasiviivat kriitikat. Panen siis kirja, ilma igasuguse irooniata.

    1. Visata seadusest välja kõik suulist spontaanset keelekasutust puudutavad osad, sest siin ei saa normingulisust põhimõtteliselt saavutada.

    2. Visata välja kõik mitte-ametliku keelekasutuse alad,  eeskätt ajakirjanduskeel, sest siin viiks seadustamine vastuolude ja demokraatiapiiranguteni.

    3. Teha selge vahe normingutega ja soovitustega kaetud keeleosade vahele ja jätta viimased seadusest välja.

     

  • Pealelend: Piret Viires, Eesti Kirjanike Liidu juhatuse liige

     

    Eesti Kirjanike Liidul paraku selline hinnakiri puudub ja seda pole ka kunagi olemas olnud. Küll alustas paar aastat tagasi juhatus koos mõne liidu liikmega info kogumist makstavate honoraride kohta ja sellest lähtuvalt soovituslike miinimumhonoraride väljatöötamist. See töö jäi siiski tookord pooleli. Üheks poolelijäämise põhjuseks oli kindlasti ka see, et enamasti on leping autorite ja kirjastajate vahel individuaalne ja iga autoriga peab kirjastus eraldi läbirääkimisi. Liidu hinnakiri oleks sel juhul ainult soovitusliku loomuga, selle järgimist nõuda ei saaks.

    1998. aastal proovis kirjanike liit ja tema tookordne esimees Mati Sirkel sõlmida kirjastustega raamlepingut, mis määraks autori teose kasutamise õigused ja korra ning kehtestaks ka miinimumautoritasu. Paraku ei olnud ükski kirjastus nõus sellist raamlepingut Eesti Kirjanike Liiduga sõlmima. Ainuke kirjastus, kellega läbirääkimised kaugemale jõudsid, oli praeguseks pankrotti läinud Kupar, kuid ka see polnud nõus miinimumautoritasu fikseerimisega. Nii ei sõlmitudki raamlepingut ühegi kirjastusega. Näide tolleaegse lepingu tekstist on väljas Liidu kodulehel.

    Tundub, et aeg on edasi läinud ja vajadus miinimumtariifide ja võimaliku raamlepingu järele on taas päevakorda kerkinud. Liidu juhatusel on plaanis oma järgmisel koosolekul neid probleeme arutada ja võimalikke lahendusi otsida.

    Kui palju on kirjastajad ise huvi tundnud ning aktiivsust ilmutanud?

    Mõned kirjastajad ja ka autorid ise on huvi tundnud, millist honorari üht või teist laadi teose eest üldiselt makstakse. Kui kirjanike liidul on olnud vastavaid andmeid, siis on ka neile küsimustele vastatud.

    Kas autorid ise pöörduvad liidu juhatuse poole sageli selliste muredega, et nende autoriõigusi on rikutud või nende loomingukasutamise eest liiga vähe makstud?

    Otseste autoriõiguse rikkumiste korral on Eesti Kirjanike Liit osutanud oma liikmetele juriidilist abi (nt Aino Perviku kohtuvaidlus kirjastusega Mix Eno Raua “Kalevipoja” loata avaldamise asjus). Kui autor kaebab, et ta on saanud oma loomingu eest liiga vähe tasu, ei ole kirjanike liidul paraku olnud alust sekkuda, just seetõttu, et puudub raamleping ehk õiguslik alus kirjastajaid mõjutada. Liit saab ainult soovitada, et autorid loeksid tähelepanelikult enne allakirjutamist kirjastuste poolt pakutavaid lepinguid ega nõustuks sobimatult väikeste honorarisummadega.

  • Toidulaulik René Eespere ooper

    Heili Vaus-Tamm

     

    RENÉ EESPERE ooper “GURMAANID 2”: I ja II vaatuse libreto Ervin Õunapuu, III vaatuse libreto René Eespere; dirigent Arvo Volmer, lavastaja ja kunstnik Ervin Õunapuu. Osades Jassi Zahharov, Riina Airenne, Rauno Elp, Priit Volmer, Mart Madiste. Esietendus rahvusooperis Estonia 3. III.

     

    Iga uus eesti ooper on meie uudisooperite põuas suur sündmus ja rõõmustav nähtus. René Eespere – Ervin Õunapuu tandem on lisaks hakkama saanud väga stiilse tulemusega. Koos tegevustiku, laval kokkamise ja videoga on see lavastus ooperiteatri kohta märkimisväärselt kaasaegse lahenduse ning dramaturgilise tasemega teos.

    Pahelis-kriminaalselt süžeelt ja hoogsalt tegevuselt meenutab lugu kõige rohkem XX sajandi II pooles loodud thriller-muusikale. “Gurmaane” on hea kuulata ja mugav vaadata, orkester ei mata lauljaid, kõik on kuulda. Muusika on ere ja läheb tegevusega nüanssideni kaasa, võib isegi öelda, et see on filmilikult illustreeriv. Tegevus on psühholoogiline, põnev, üllatab puäntides ja finessides hea dramaturgiaga.

    Ooperi esimene vaatus etendus iseseisva teosena 2002. aastal kammerooperina. Nüüd on lisatud teine ja kolmas vaatus ning Eesti muusikas üks terviklik täismõõdus ooper juures.

     

    Botticelli lõuend praeks

    Ooperi algversioon räägib rikkast (“Pole väärtust rahal”) kunstikogujast. Parunist, kes oksjonil 10 miljoni eest ostetud Botticelli “Dante portree” lõuendi õhtusöögiks rituaalselt ära praeb ja koos külla palutud vaimulikuga orgialikus ekstaasis ära sööb. Jassi Zahharovi (Parun) tugev, elujõuline ja maskuliinselt meeleline lavakuju jõuab just esimeses vaatuses kõige eredamalt publikuni. Eespere-Õunapuu ooper erineb klassikalisest ooperitraditsioonist meeldivalt just seetõttu, et tegevus läheb kohe lahti. Konflikt luuakse esimeses vaatuses, pole mingit venivat sissejuhatust. Teiste vaatuste tegevus (küll igati loogiline ja haarav) enam sellise tiheduseni siiski ei küüni.

    Teises vaatuses näeme gurmaanist Paruni elu pahupoolt, tema originaallõuendite söömise illusioon saab purustatud. Langeb kate ka pimeda vürstinna kujult, kes osutub Paruni endaga lähedastes suhetes olnud naiseks. Vaatus lõpeb sellega, et pettumusest meeletu Parun tapab oma abilise, kes osutub naise pojaks. Lõppvaatus näitab peategelast hullumajas, teda külastab ratastooli-nukukeseks muutunud naine. Vaimulikust hulluarstiks teisenenud kaaslane viib Paruni taas kord mõttes endistesse aegadesse, et siis talle kiire lõpp teha.

    Selle ooperi kulminatsioon on vaieldamatult I vaatuse finaalis – söömaajas. Kammerooperi esietendusel mõjus teos võimsalt ja terviklikult. Suure ooperi teised vaatused on marginaalsemad ja vaibuvamad. Ka II vaatuse Paruni ja naise tüli, ega isegi tapmine tekita erilist emotsiooni. Sellise ülesehituse tõttu ei jää ooperi lõpuks enam kuigi tugevat emotsionaalset laengut järele.

    Muusikalisele fragmentaarsusele vaatamata on teost läbiv pinge ja areng märkimisväärsed. Selle annavad alateadvusesse kanduv vemmeldav rütm ja sisulisi kaari moodustavad juhtmotiivid.  

    Huvitav on aga see, et kui tegevus ei saavuta enam I vaatuse mitmekülgsust, läheb muusika läbikomponeeritumaks ja ühtsemaks. Kui I vaatuses reageerib muusika lühikeste lõikudena tegevusele, siis edaspidi kuuleb pikemaid orkestriliine, kuigi orkester taandub delikaatselt iga kord, kui laulja sisse astub. Kahtlemata teeb ka see sümfoonilise liini katkendlikumaks. Vaid ühel korral tabas kõrv orkestri ja laulja ühiselt kujundatud mäetippu: Paruni II vaatuse traagiline tõdemus, et söödud pilt oli koopia. Orkestrikulminatsioone oleks tervikmulje tugevuse nimel võinud tõesti rohkem olla, dramaturgia ju seda võimaldanuks.

     

    Filosoofia ja farss

    Õunapuu faabula on irooniline ning jääb filosofeerimise ning farsi piirile, sellest ka vastavad lavastuslikud üle vindi mängimised. Hetkiti aimub tekstist midagi poeesisarnast, juhtmotiivina läbib libretot laulmise teema: “Ma kuulen, kuidas nad laulavad,” ütleb Parun hardalt Botticelli ja Dante kohta maalikohvris. II vaatuses pilkab vürstinna: “Koopiad ei laula.” Ja III vaatuses: “Sebastian, tema enam ei räägi… Nüüd ta juba laulab.”

    Ooperi teksti- ja tegevusrikkus pakuvad osalistele väga häid näitlemisvõimalusi. Tuntud tugevuses näitlejaomadustega Jassi Zahharovi kõrval teeb hea rolli ka Riina Airenne, kes on juba pikemat aega silma paistnud üle keskmise ooperilaulja psühhologiseeritud rollilahendustega.

    Kõige laulvam tundub Rauno Elbi Sebastiani roll, mille ta täidab oma stabiilse ning heatämbrilise vokaaliga. Kui juba niigi gastronoomilisi väljendeid ses teoses hulganisti kasutusel, siis nimetan, et minul tekkis ooperi jooksul meloodianälg. Vokaali on palju, aga see on enamasti kõnelaul (Sprechgesang on siin ideaalse kasutuse leidnud). Hinnatumates tänapäeva ooperites (näiteks Saariaho omades) on aga lisaks kõnelaulule, mis on ju olemuselt võrreldav kunagise retsitatiiviga, ka naudinguga jälgitavaid meloodiakaari. Ja Eespere oma laululoominguga on küll mees, kellel viisid sees.

  • “Läheb kõik, nagu soovisin…”

    Maris Peters

    Siirast soovist avastamisrõõm kõigile alles jätta ei tahaks pikalt detailidel peatuda. Olgu siinkohal vaid õige põgusalt visandatud mõned jõujooned. Lisaks olukordi ja inimesi kontrolli all hoidvale Prosperole oli käesolevas lavastuses ka Mirandale (Kaia Skoblov) jagunud maagilisi võimeid. Huvitav segu tavapärasest naiivsest süütusest, mis sunnib käsi kokku lööma ja vastavastatud maailma ning selle asukaid millekski ebatavaliseks pidama, ning iseendalegi teadmata suurusega võlujõust. Igal juhul on selge, et sellise Miranda puhul poleks Calibanil (Tanel Saar) mingit erilist lootust.

    Kuigi Calibani kutsutakse lavastuses peletiseks, mõjus ta võib-olla inimlikumanagi kui Tanel Saare “Cymbeline’is” mängitud Clotten. Selles suhtes on haluga vastu pead koputamine puupäisuse rõhutamiseks isegi natuke eksitav – pole teine nii rumal ühti. Heaks lahenduseks oli Calibani “paarimine” oma joomakaaslastega ning nende kolme (või peaks ütlema ühe?) omavahelistes suhetes on kindlasti veel uusi võimalusi situatsioonikoomikaks.

    Esimese armastuse imelisuse üle pani tõeliselt muigama kohmakas ja nõrguke prints Ferdinand (Margo Teder), kes tundub saarerahva võlumeelevallas olles eriti äbarik ning kelle vastu Miranda huvi küll tõenäoliselt kohe kaob, kui ta uue imelise maailma teiste printsidega kokku puutub. Kuid see on juba üks teine lugu. Sestap – eelarvamustevaba ja muhedat tormikogemust!

     

  • Asjade seisust Eesti dokumentalistikas

    Kristiina Davidjants

    Aasta 2004

     

    Tagasivaatavalt võib öelda, et 2004. aasta oli eesti dokumentalistikale kirev. Üle 30 linastunud tõsielufilmi seas leidus ?anriliselt midagi igale vaatajale. Eesti dokumentaalfilmid linastusid nii mainekate dokumentaalfilmi festivalide põhi- kui ka nn A-kategooria mängufilmide festivalide kõrvalprogrammides. Eesti Televisioonis on selleks kevadeks lõppenud sarja ?Eesti lood? kolmas hooaeg ning neljandaga alustatakse sügisel. Eesti dokumentaalfilm on asunud tasasel moel hõivama kinosaale: juba traditsioonilise eesti doki näitamise kõrval meie art house?is Sõprus, linastusid filmid ?Palju õnne!? (re? U. E. Liiv) ja ?Vali kord? (re? Andres Maimik) meie kommertskino templis Coca-Cola Plaza.

    Et suurem osa (ehk siis 26) eespool mainitud filmidest valmis Eesti Filmi Sihtasutuse toel, toogem ära ka mõned arvud. Eelmisel aastal eraldas EFS dokumentaalfilmide valmimiseks kuus miljonit krooni, tänavu on summa tõusnud 7,5 miljonile. Meie dokumentaalfilmide eelarve ulatub mõnekümnest tuhandest kroonist kolme miljonini. Varieeruvad ka tegijad ning nende loominguline ja kogemuse pagas. Seega oleme olukorras, kus meil on juba toimiv dokumentaalfilmi tootmine koos kujuneva publikuga. Aga nüüd tuleb hakata tähelepanu pöörama meie filmide siseriiklikule levile ning filmitootmise tehnilistele aspektidele.

     

    Kasutage rohkem professionaale!

     

    Kummalisel kombel on kujunenud välja situatsioon, kus filmi tehnilisest kvaliteedist rääkimine oleks justkui väiklane porin. Otse loomulikult on idee/sõnum filmi juures esmatähtsad. Kuid samas võib kergelt tekkida olukord, kus hea idee kannatab tehnilise oskamatuse käes ehk siis teisisõnu öeldes saboteerib abinõu eesmärki.

    Seminaril esinenud ekspertide eesmärgiks oligi juhtida filmitegijate tähelepanu nendele nüanssidele. Esimesena üles astunud Maarek Toompere võttis lähema vaatluse alla ?Eesti lugude? sarjas linastunud dokfilmid ning juhtis oma ettekandes tähelepanu filmide tehnilise teostuse detailidele. Paljudest väikestest märkustest joonistus välja pilt, mille põhilise paatose võiks panna lausesse ?Kasutage rohkem professionaale!?. Oleme olukorras, kus kõik teevad kõike, kuid kahjuks on korraga kõigi asjade õnnestumine pigem erand kui reegel. Seljataha on jäänud 1990. aastad, kus krooniline rahapuudus sundis filmitegijad ise kõike tegema, ühes käes kaamera, teises statiiv ja mikrofon jalge vahel (montaa?ist rääkimata). Praeguses olukorras on pea kõigil stuudiotel oma tehnika, kuid tihtipeale on küsitav nii tehnika professionaalne väärtus kui ka filmitegija oskus seda kasutada. Nähes valmis teost, tekib vahel kahtlus, et raha on ära raisatud väikeste kaamerate ja magamistoamontaa?i peale, ja kerkib küsimus, et kas pole siiski arukam pöörduda inimeste poole, kes oskavad aidata nii know-how kui ka tehniliste lahenditega. 

    Väga huvitava sisulise tähelepanekuna mainis Maarek Toompere reality tv hukutavat mõju eesti dokumentaalfilmile. Passiivne kaamera jäädvustab tegelaste liikumist ja kulgemist. Idee pole ju paha, muret teeb aga see, et sel kaameral pole midagi jäädvustada ning nii võibki vaataja näha ekraanil nohisevat ja pobisevat tegelast, kelle puhul jääb arusaamatuks, kes ta on, mida ta teeb, kuhu läheb ja mis üldse võiks olla tema (ekraani)eksistentsi mõte.?

     

    Millist heli me kuuleme?

     

    Palju elevust tekitas Kaur Klaamanni sõnavõtt, kus oli ebameeldivaid üllatusi nii mõnegi tootja jaoks, kuid sellest hiljem. Helinäidete toel, võis publik oma kõrvaga kuulata, mis viltu ja kus jälle vastupidiselt helistuudios väga head tööd on tehtud. Erinevalt Maarek Toomperest, kes üldistas kõik märkused üheks suureks valupunktiks, tõi Kaur Klaamann välja hulga küsitavusi meie filmide helindamises. Siin valik tõstatatud teesidest, mida ettekandja kohapeal näidetega illustreeris. Kas ilmselgelt teleprodukti tehes, on mõistlik kaasata protsessi kinofilmi puhul vajalik meeskond, sest tehtud tööd televiisorist ilmselgelt ei kuule? Kas poleks siiski parem helimees kõigil võttepäevil kaasa kutsuda, sest hiljem võib järelhelindamises pea olematu heliga probleeme tekkida? Kas nn rääkiv kaamera (kus re?issöör mõmiseb intervjueeritavaga kaasa) on tulnud, et jääda? Kas filmi on ikka tarvis pärast kokkusalvestamist veel muuta? Jne.

    Ebameeldiva üllatuse põhjustas aga Kaur Klaamanni tähelepanek, mis puudutas filmide tira?eerimist. Valdaval osal tema läbi kuulatud VHSidel oli heli ebakvaliteetne, et mitte öelda lausa hirmus. Harvad pole juhud, kus heli on üksnes ühes kanalis, rääkimata muust praagist. Ehk siis, saanud kätte järjekordse VHSi tiraa?i, peaks tootja üle kuulama/läbi vaatama ühe kassetti algusest lõpuni, et tuvastada tolle tehniline kvaliteet. Igatahes tõmbas see avastus nii mõnelgi tootjal saalis näo valgeks ja kulmu kipra. VHS, mis jõuab laia tarbijani ebakvaliteetselt, nullib ju sisuliselt kogu filmi helilist poolt puudutava töö.

     

    Kui heli ja pilt söövad sisu

     

    Seminari edenedes võttis tuure üles ka rahvas. Viimase eksperdi Piret Suurvälja esinemise aegu lõid küdema saalis viibijate meeled. ETV toimetaja analüüs, mis oli alguses keskendunud subtiitrite ja tiitrite õigele kasutamisele filmides, pani arutellu sekkuma Rein Marani ja Enn Säde, kes mõlemad tõstatasid probleeme.

    Esimese punktina toodi välja toimetaja roll filmi valmimisel ehk siis pigem leviva trendi kohaselt säärase ameti totaalne puudumine. Publiku poolt välja pakutud variandid, et toimetajaks võib olla ka sinu naine, laps, sõber või EFSi ametnik, pole kahjuks siiski rahuldavad, sest ükski mainitutest ei ole siiski osa filmitootmise normaalsest protsessist.

    Teine valupunkt kujutas endast tegelikult kogu seminari kokkuvõtet: tuleb kehtestada tehniliste standardite nõue! Olemata oma olemuselt ultimatiivne, vaid pigem suunav, aitaks säärane samm stabiliseerida meie filmide tehnilist kvaliteeti.

    Tulles tagasi artikli alguse juurde, kordan, et idee on filmi juures primaarne, kuid oskamatus oma ideed vormistada võib filmitegijale kalliks maksma minna. Kui heli pole kuuldav ja pilt nähtav, siis kaob ka idee raginate taha ära. Koostöö inimestega, kes oskavad oma ametit, aitab loovisikul oma unikaalse ja kordumatu idee võimalikult paeluvaks vormida. Vaataja pole loll ning seetõttu pole vaja muretseda, et kas ta ikka mõistab filmitegija suurepärast ideed. Kuid vaataja väärib ka korrektset teostust, mitte koduvideot.

     

    Kokkuvõtteks

     

    Üritusest on nüüd juba kaks nädalat mööda läinud, loodetavasti pani arutelu nii mõnegi osaleja mõtted vilkamalt liikuma. Siin toodud tähelepanekud kujutavad endast tegelikult hästi unustatud vana, aga fakt, et me neist jälle rääkima peame, tähendab seda, et on aeg midagi muuta, midagi otsustavalt ette võtta. Eesti filmitegijad võtavad osa rahvusvahelistest foorumitest-festivalidest, nagu näiteks mainekas IDFA foorum Amsterdamis, Baltic  Sea Documentary foorum, Marseille? ?Sunny Side Of The Docs?, Jihlava filmiturg ?East Silver?. Kuigi dokumentaalfilm on ennekõike kodumaine ?kaup?, tähendab eespool mainitu, et meie filmitegijatele on avanenud rahvusvahelised turud, koostöövõimalus. Nii et üritagem korda saada oma vundament ja alles siis alustada maja ehitamist.

     

  • Eesti esimesed naisskulptorid

    JUTA KIVIMÄE

    Kui rääkida naisskulptoreist Eestis, peaks kindlasti nimetama ka peamiselt saksa kultuuriruumis karjääri loonud, ent Härgla mõisas sündinud Constance Elisabeth Wetter-Rosenthali (1872 ? 1948), kes sai oma kunstnikuhariduse Dresdenis ja Berliini Preisi akadeemias. Peale muuseumis säilinud artdeco?liku vabaplastika teavad eestlased tema loodud Parrot? ja Aleksander I pronksreljeefi Tartu Ingli- ja Kuradisillal, enamasti neid siiski kunstniku nimega seostada oskamata.

    Näitusele koondatud naisskulptorid kuuluvad põlvkonda, kes lõpetas oma kunstihariduse õppeasutustes enne 1940. aastat ning sai tuntuks juba 1920. ? 1930. aastatel. See näitus peaks mõnevõrra avardama üldist vaadet Eesti kunstiajaloole: oleme nimelt oma kunstiajaloo üles ehitanud peamiselt meestest koosnevale staaride süsteemile. Ega põhjus polegi ainult meestekeskses kultuurikäsitluses, pigem on meil alati olnud raskusi kunstiajalooliste väljaannete publitseerimisega, mistõttu kilbile on jäänud eelkõige kunsti arengu pealiine esindavad isiksused. Leontine Lind-Karu, Irmgard Luha, Linda Sõbra, Amanda Jasmiini, Lidia Laasi, Marie Kalmuse, Hilda Orgusaare ja Salme Riig-Reimani suures osas kipsis teostatud varajane looming mõjub eesti 1930. aastate skulptuuri üldpildis eristuvana, ehkki mitte otseselt feminiinsena. Õpiti koos meesõpilastega enamasti Anton Starkopfi juhatusel (aga ka Soomes ja Peterburis). Aastate 1923 ? 1940 lõikes Pallase skulptuuriklasside koosseisu uurides polnud suhe igal aastal kaugeltki mitte meesõpilaste kasuks. Naisskulptorite suhe akti, naiste ja laste portreeþanrisse on aga enamasti tundlikum, vaade inimkehale pigem idealiseeriv kui naisekeha erootilisi või karakteerseid aspekte esile manav, nagu see oli enamasti meesskulptorite loomingus.

    Linda Sõbra (1911 ? 2004) kaht täisfiguuri ja naiste portreebüste vaadates avaneb väga andeka emantsipeerunud naise pilk teisele naisele, modellile. Eesti skulptuuritraditsioonis on naisskulptori erotiseeritud vaade naismodellile tavatu. Juta Eskeli, Ellen Kolgi või Hille Palmi tantsijannad ei ole kuidagi võrreldavad Sõbra ?Tantsijatar Helle Viidasega? (1938). Viidase meeleliseks ilmestatud näojoontest ja tugevast õlapartiist aimub ülimalt karakteerne isiksus. Ka ?Istuv tüdruk? (1938) ja ?Naise büst? 1930. aastaist ning Endel Taniloo erakogusse kuuluv ?Naise pea? 1940. aastaist oma sisselõigatud näojoontega mõjuvad eesti skulptuuris erandlikult tundlikult. Linda Sõber esines näitustel juba Pallase õpinguaastail, pälvides aina tähelepanu ja kiitvaid hinnanguid. Kahjuks ei ole tema tegevusest eksiilis kuigivõrd andmeid. Äsja jõudis Eestisse teade, et Linda Sõber suri 4. IV oma kodus San Remos.

    Hiljuti oma 102. sünnipäeva pühitsenud Stockholmis elav Amanda Jasmiin (1902) on ilmselt viimane sõjaeelsel ajal karjääri alustanud Eesti naisskulptoreist. Jasmiini arvukas looming kodumaal hävis enamuses sõjatules. Tema näitusel eksponeeritud 1937. aastal graniiti raiutud Pallase lõputöö ?Ema ja poeg? ning kümmekonna aasta eest Tartu Kunstimuuseumile kingitud ?Poisi pea? (1937) esindavad 1930ndate skulptuuri igavikulisemat, gallia vaimust rikastatud klassikalisest traditsioonist lähtunud suunda.

    Usun, et näitusekülastajaile võivad olla avastuseks Kristiine Mei (1895 ? 1969) soojast huumorist kantud väikesed terrakotakompositsioonid ja Hilda Orgusaare (1889 ? 1969) portreteeritud koerad. Viimast polegi nimetatud ?Eesti kunstnike biograafilises leksikonis?, ent tema akadeemilises laadis teostatud laste portreid ning loomafiguure leidub tänaseni mitmes Eesti erakogus.

    8. VI kell 15 algab skulptor Maire Männikule (1922 ? 2003) pühendatud mälestuspäev: näha saab Rein Raamatu filmitud rikkalikku materjali kunstniku Pariisi elu- ja töökeskkonnas.

Sirp