feminism

Pärast Põhjasõda kasvas ka Eestis kiiresti kirjaoskus ning XVIII sajandi puhul võib siinsete linnakodanike ja maa-aadlike puhul rääkida lausa lugemisrevolutsioonist. 1721. aastal  avati Tallinnas esimene raamatukauplus, raamat muutus üha kättesaadavamaks ega kuulunud enam üksnes vähestele privilegeeritutele. Edaspidi asendus intensiivne lektüür aina enam ekstensiivsega. Kui varem loeti üksikuid olemasolevaid teoseid aina uuesti üle, siis XVIII sajandil kujunes lugemislaud piisavalt rikkalikuks, et keskenduda üha uute teoste lugemisele. XVIII sajandi vältel teisenes ka ilmunud kirjanduse iseloom. Teoloogilise ja teadusliku  kirjanduse kõrval omandas aina suurema tähtsuse ilukirjandus.

Kui veel XVIII sajandi keskpaigas moodustasid ligi poole ilmunud raamatuist teoloogilised teosed, siis sajandi lõpul vaid kümnendiku. Tavapäraseks said eelkõige noortele mõeldud seiklus- ja naistele suunatud armastusromaanid. Selleaegsetest saksa naiste lemmikromaanidest võib mainida näiteks Erziehungsroman’i (kasvatusromaan) žanrisse kuuluvat Friedrich Heinrich Jacobi tundelist „Woldemari” ning Johann Martin Milleri õilsahingelise nooruki elulugu käsitlevat romaani „Siegwart: eine Klostergeschichte” („Siegwart. Kloostrilugu”). Mõlema teosega on võimalik tutvuda ka Internetis „Google books” vahendusel. Vaadeldavas allikapublikatsioonis on ära toodud 17 Tallinna literaadi ja ametniku, 33 käsitöölise, 44 kaupmehe, lisaks nendele ka üheksa Pärnu literaadi-ametniku, sama arvu  käsitööliste ja kaupmeeste eraraamatukogu nimekirjad. Esitatud andmestiku põhjal võib nentida, et käsitöölistel oli keskmiselt vaid 5–7 köidet, kaupmeestel 10–15 ringis. Rohkem kirjasõna leidus aga literaatidel, eelkõige õpetajatel ning raeliikmetel ja ametnikel, kelle pärandi hulgas leidus keskmiselt ligi 100 raamatut. Ülisuurteks loeti sellal juba üle 150 raamatuga raamatukogu.

Eestis leidus aga ka suuremaid kogusid, nõnda oli Tartu ajaloolase  ja justiitsbürgermeistri Friedrich Konrad Gadebuschi kogus üle 3000 raamatu, mis oli sellases kontekstis väga haruldane. Tallinna teadaolevatest XVIII sajandi eraraamatukogudest võib suurimaks pidada professor Georg Solomo kogu, mis koosnes ligi poole tuhandest teosest. Kaupmeestest võib kõige suuremaks raamatusõbraks pidada Diedrich Vermeer nooremat, kellel oli teoseid tunduvalt rohkem kui isegi raamatuköitjatest käsitöölistel.  Ootuspäraselt leidus siinsetes XVIII sajandi eraraamatukogudes kõige rohkem teoloogilist kirjandust ning laulu- ja palveraamatuid. Nii nagu enamasti Läänemere maadel oli üheks loetavamaks raamatuks Tallinnas luteri teoloogi Johann Arndti XVII sajandi algul ilmunud „Vier Bücher vom wahren Christenthum” („Neli raamatut tõelisest kristlusest”). Väga populaarsed saksa autorid olid ka teoloog Gottfried Arnold, teoloog ja filosoof Johann  Franz Buddeus ning pietismi apologeet August Hermann Francke (kelle mõju Eestis on käsitlenud 1920. aastatel Olaf Sild). Teoloogilisest kirjandusest seisis seega esikohal pietistlik kirjavara, mis kui protestantismi uuendamise katse leidis ka Eestis vennastekoguduse liikumise kaudu laialdast vastukaja. Loomulikult ei puudunud raamatukogudest Martin Lutheri teosed. Sagedamini loetud pietistlikeks autoriteks olid veel Johann Hübner, Johann Jacob Rambach ja Johann Anastasius Freylinghausen.

Ka Ain Kaalep on nentinud ilmunud allikapublikatsiooni tähtsust esile tõstes, et tollane pietistlikhernhuutlik maailmapilt ilmneb selgelt juba raamatukogude koosseisust. Sajandi keskpaigast levis aina enam ilmalik kirjandus, näiteks Daniel Defoe „Das Leben Robinson Crusoe” („Robinson Crusoe elu”) ja Voltaire’i „Emilie”, tähtsal kohal olid kreeka ja rooma klassikute väljaanded nagu Cicero  „Orationes”, Ovidiuse „Metamorphosen”, Homerose „Odyssee” jt. Oluliseks lektüüriks kujunes ajalookirjandus – nõnda kohtab Tallinna eraraamatukogudes mitmeid retoorikaja ajalooprofessor Christoph Kelleri ja ajaloolase Hieronymus Freyeri töid. Laialdaselt loeti ka rahvalikke saksa juturaamatuid, näiteks saksa esimest rahvapärast kirjanikku Christian Fürchtegott Gellertit, kes kirjutas mitmeid moraalitsevaid raamatuid näiteks „Das Leben  der Schwedischen Gräfin von G***”. Mõnigi tollastes eraraamatukogudes leiduv raamat pole aga tänapäevani säilinud ning osa omal ajal tuntud autoreid on unustusse vajunud. Filosoofilisest kirjandusest oli XVIII sajandil üheks lemmikautoriks ja eriti naiste seas moes Jean-Jacques Rousseau, kelle teoseid ei leidu aga üheski Tallinna eraraamatukogus.

Tunduvalt hinnatumad olid Tallinna vaimuinimeste seas humanismi õpetlase Rotterdami Erasmuse  tööd. Üllatuslikult ei leia siinsetest raamatunimekirjadest ka prantsuse valgustajate Diderot’, Voltaire’i ja Montesquieu’ ega saksa XVIII sajandi kirjanduse suurkujude Herderi, Schilleri, Goethe, Wielandi ja Lessingu teoseid. Samas võib nentida, et Goethe ja Schiller olid ka Tübingeni XVIII sajandi eraraamatukogudes väga vähe esindatud. Filosoof David Hume’i loomingust võib leida vaid ühe teose Tallinna raamatuköitja Gottlieb Wilhelm Boldti lese  pärandi hulgas, loeti aga näiteks filosoofi ja universaalõpetlast Christian Wolffi ning paremini tunti John Locke’i vaateid. Valgustusajastule iseloomulikult leidub Tallinna kogudes ka arvukalt Göttingeni ülikooli professorite töid (Schlözer, Sartorius, Gatterer, Erxleben jt). Üllatuslikult ei leia siinsetes raamatukogudes märke aga Königsbergi suurkuju Immanuel Kanti teoste kohta, mis ilmusid Hartknochi kirjastuses 1771. aastal Riiaski. 

Üsna julgelt võib väita, et XVIII sajandi Tallinna eliit oli suure lugemuse ja laia silmaringiga. Ei loetud üksnes usutemaatilist kirjandust, samavõrd huvituti ajaloost, filosoofiast, juriidikast, muusikast, astronoomiast, keeleõpetusest, arhitektuurist, kunstiajaloost, matemaatikast, geograafiast, tervishoiust jne. Hinnati reisikirjeldusi ja suurmeeste elulugusid, praktilise väärtusega käsiraamatuid, teatmeteoseid ja leksikone. Mitmekesist kirjavara  võib leida isegi kohalike sadulseppade, möldrite, kellasseppade ja muude käsitööliste pärandi hulgast. Kõige rohkem leidus vaadeldavates eraraamatukogudes siiski teoloogilist kirjandust, valgustuse ideoloogiat ja ajalooteoseid. Valdavalt oli tegemist tõsise sisuga kirjandusega, kuid nii Tallinna vasesepa Carl Wilhelm Goedersi kui Pärnu komandandi Schwengelmi raamatukogus leidus näiteks Molière’i raamat. Samuti võis Tallinna kaupmehe  Martin Heinrich Gebaueri raamaturiiulil leida Shakespeare’i köited. Üsna ulatuslikult loeti ladinakeelset kirjandust, vähesel määral esineb rootsi- ja prantsuskeelseid teoseid. Kuna raamatud olid eelkõige luksusesemed, annavad need muu hulgas informatsiooni eraraamatukogude omanike materiaalse olukorra kohta. Kõigile XVIII sajandi vaimse ja materiaalse kultuuri uurijatele on tegemist väga olulise publikatsiooniga, mis  võimaldab mitmesuguseid interpretatsioone tollaste linnakodanike eluolu ja mentaliteedi vallas.

Eelkõige võrdluses naaberriikidega on võimalik teha ulatuslikumaid järeldusi, näiteks publitseeritud andmeid teiste Läänemere riikide vastavate materjalidega kõrvutades avaneb võimalus täpsemalt määratleda siinse kultuuriruumi erisust ja piire. Ilmunud allikapublikatsioon lõpetab Raimo Pullati aastakümneid kestnud töö,  mille tulemusena on ajavahemikul 1997–2009 ilmunud XVIII sajandi Tallinna ja Pärnu kohta seitse varaloendite köidet, mida võib pidada mahukaimaks kunagi eestlase poolt koostatud allikapublikatsioonide sarjaks. Ilmunud materjalid on leidnud väga positiivset vastukaja nii Eestis kui Euroopas.

Nõnda on viimase köite raamatuajaloolise koondregistri suurt tähtsust esile tõstnud Poola kuulus varauusaja uurija professor Maria Bogucka, tuntud saksa  etnoloogiaprofessor Ruth Mohrmann, saksa juhtiv keeleteadlane professor Helmut Glück Bambergi ülikoolist jt. Tegemist on vaieldamatult olulise täiendusega senistele valgustussajandi kohta ilmunud raam
atukultuuri käsitlustele. Avaldatud materjalide põhjal on ilmunud juba mitmeid uurimusi, kuid siiani pole see igaühele kättesaadavaks tehtud materjal kaugeltki ennast veel ammendanud.

Tahaks loota, et leige vastuvõtt ei nuhtle Voldemar Kurese päevaraamatuid, mis üllitati pealkirja all „Seitsme lukuga suletud raamat”. Viis köidet, ligikaudu 3000 lehekülge, ülestähendusi aastatest 1945–1959 valgustavad pagulaste elu Rootsis. Ärge laske end hirmutada hiiglaslikust mahust, need raamatud on algusest lõpuni haruldaselt põnev ja kaasahaarav lektüür, sisukad kui Elo Tuglase, Jaan Roosi, Voldemar Panso ja Vaino  Vahingu päevikud. Ütleme „väliseesti” ja silme ette kerkib pühalik pilt auväärsetest ja kasinatest vanahärradest, kes peavad väsimatut vabadusvõitlust, sinimustvalge ümber kõhu ja iseseisvuse aade südames, olgu siis Stockholmis, New Yorgis või Torontos. August Rei, Aleksander Varma, Heinrich Laretei ja teised legendaarsed pagulased pole lihast ja luust inimesed, vaid pronksmehed rahvuslike suurmeeste panteonis!

Kellele säärane ülev kujutlus väliseestlastest armas on, peaks Voldemar Kurese päevaraamatutest küll eemale hoidma  nagu seagripist, sest pärast Kurest pole väliseesti asi enam endine. Lihtne sini-must-valgeks võõbatud maailm muutub korraga värviliseks, pühalikkuse asemele tuleb kaleidoskoopiline argipäev oma naljakate, tüütute ja vihastavate seikadega, ajaloost tuttavad nimed kerkivad pinnale ootamatutes seostes ning selgub, et kõik nad olid päris tavalised inimesed oma kiiksude, himude ja tahtmistega. Diplomaat Heinrich Lareteile olevat meeldinud pildistada napis riietuses noori tütarlapsi ja oma fotovõitudega teiste vanameeste ees uhkustada, Laretei olnud sage külaline Ernst  Idla võimlemistundides, kus teda hüütud tissitõstjaks, kuni võimlejate vanemad fotoamatööri käperduste vastu protesti tõstsid. Lustlik on pajatus ärimehest Augustin Orrist, kes end 5. detsembril Anno Domini 1959 kella ühe paiku päeval rootsi advokaadi kihluspeol täis joonud ja saali vaibale kusenud. Misjärel isand Orr jätkanud prassimist juba oma kontoris koos ühe litsiga ning kogu see nali läinud talle maksma rikutud renomee ja 850 krooni.

Need lood on paar pinnaseproovi, et lugeja saaks aimu Kurese rokkivast ainesest ning esituslaadist. Ma ei hakka ümber  jutustama, mida mahlakat on Kuresel jutustada piiskop Johan Kõpu, keelemees Johannes Aaviku, luuletaja Artur Adsoni ja paljude, paljude teiste tuntud pagulaste kohta. Kures ei teinud seda mingi erilise tagamõttega, kutselise ajakirjanikuna oli tal lihtsalt harjumus registreerida elus ette tulevaid seiku. Jah, Voldemar Kures (1893–1987) oli ajakirjanik, üks omaaegse Eesti parimaid. Kures alustas reporteritööd 1911. aastal Postimehe juures, osales sõjakirjasaatjana Vabadussõjas, oli akrediteeritud Tartu rahuläbirääkimistele, kuulus muuseas ka Siuru santlaagrite hulka. Hiljem töötas Vaba Maa, Päevalehe,  Kaja ja Tallinna Teataja toimetuses, oli Soome ja Rootsi lehtede korrespondent Tallinnas, vabariigi viimastel aastatel teenis riiklikus propagandatalituses, osales ainsa ajakirjanikuna 1939. aasta baaside lepingu sõlmimisel Moskvas ning Laidoneri häbiväärsel Moskva visiidil 1939. aasta hilissügisel, kohtus Staliniga. Saksa okupatsiooni ajal pisteti Kures vanglasse – kunagiste vapside sepitsetud kättemaks vanade asjade eest. 1943. aastal põgenes ta perekonnaga Soome.

Kurese ainus poeg Toomas hukkus soomepoiste õppelaagris laskemoonalao plahvatuse tõttu, 1944. aastal siirdus Kures koos abikaasa Gretega (Margarete  Kures oli legendaarse lehemehe Anton Jürgensteini tütar) Rootsi, kus töötas ajalehe Stockholms Tidningen Eestlastele juures kuni väljaande sulgemiseni 1959. aastal. Stockholms Tidningen Eestlastele oli ainulaadne nähtus pagulasajakirjanduses. See kujutab endast rootsi päevalehe küljes ilmunud eestikeelset lehekülge, sisuliselt väliseestlaste päevalehte. STEs töötas kolm ajakirjanikku: Voldemar Kures, Vello Pekomäe ja peatoimetaja Juhan Kokla. Eks ole ammu teada, mida kujutab endast üks ajalehetoimetus, olgu ta nii tilluke kui tahes: seal intrigeeritakse, aetakse poliitikat, elatakse  seltsi- ja muud elu, võetakse viina, tülitsetakse raha ning positsiooni pärast. Ustest ja akendest pressivad sisse grafomaanid, ullikesed, poliitikud, ärimehed, literaadid ja igat sorti daamikesed, kõigil üks ja ainus soov: lehte pääseda! STE polnud ses suhtes loomulikult mingi erand, märkimisväärse osa Kurese kroonikast hõlmavad intriigid ning klatš, tabava stiili poolest ei jää hoogsad leheküljed alla Michael Frayni humoristlikule ajaleheromaanile „Hommikupooliku lõpu poole”.

Eksiilis sõpru ei valita, ammugi ei saa pagulasajakirjanik valida kolleege, niisiis on ohtralt ruumi pühendatud Pekomäe ja  Kokla nurjatuste ning lolluste üleslugemisele. Toimetuse ümber tiirleva tüüpide galerii kujutamisel ei säästeta värve. Kui mõne pastori juubeliartikkel lehte ei pääsenud või oli lugu usumehe meelest liiga lühike, siis läks põrgu lahti. Rääkimata Ernst Idla, Hjalmar Mäe ja teiste prominentide pidevast irinast, mis lehetegu saadab. Hirmus mõelda, kui Kurese arhiiv oleks sattunud Nõukogude Eesti ideoloogiatöötajate kätte – küll need oleksid saanud siis vägevat vastupropagandat teha ja emigrante paljastada. Ometi ei jää muljet, nagu teeks vana hea Voldemar kellelegi ülekohut. Kures hindas kriitilist, objektiivset ning stiilset  ajakirjandust ning köidetele lisatud „Lisalood” – näited Kurese eri aegadel kirjutatud žurnalistlikest tekstidest, kusjuures neilgi lugudel on tugev ajalooline ja emotsionaalne väärtus – kinnitavad, et tegemist oli hiilgava, enese väärtusest teadliku sõltumatu professionaaliga, kes ei sallinud diilitamist, susserdamist ega tähtsate tegelaste seebitamist. Mida vastasleeri mehed temast ka arvasid, lugeja sümpaatia püsib kindlalt Kurese poolel. „Seitsme lukuga suletud raamat” on justkui elav entsüklopeedia, mis keeb värskest informatsioonist ja asjatundlikest kommentaaridest, teoses sisaldub kihte ning probleeme, millest  mõnigi põhjalikumalt läbi kirjutamata.

Üks suur teemapundar puudutab pagulaste suhet Rootsi riigi ja rootslastega. Nagu nägime juba Ristikivi paranoilisest päevaraamatust, oli mõistmatust, rahulolematust ning hirme üksjagu, Kurese märkmed kinnitavad seda muljet. Lollide ja upsakate svenssonite kõrval valmistasid Ristikivile meelehärmi kirjad ning külalised koduEestist, kui piirid 50ndate keskel paotusid ning post ja turismigrupid liikuma hakkasid. Suguvendadega kohtuda on muidugi vahva, aga ei ole eriti tore saada Tallinnast nõudlikke kirju lõputute pakisoovidega ja nädalate kaupa majutada külalisi, kes  nõuavad prii korterit, kosti ja kingitusi. Kurese päevikud sisaldavad kurioosseid kilde kodueestlaste asjaajamisest, kuna mingil hetkel hakkasid kirjad Eestist tulema STE toimetuse aadressil. Mõned eriti markantsed näited torkab Voldemar lahkelt oma ajaraamatusse.

Keegi naiskodanik O. Samok (elukoht Tallinn, Vesivärava 46–12) postitab 4. oktoobril 1956. aastal Stockholmis elavale Anton Käole läkituse, kus ta 1.) sõimab Käod selle eest, et mees ta maha jättis ja Eestist teise naisega jalga lasi; 2.) sõimab Käod selle eest, et too ei andnud talle serviise, mööblit ja riideesemeid, ehkki oli lubanud; 3.)  sõimab Käod maksmata arvete eest; 4.) lükkab kategooriliselt ümber vastiku laimu, mille allikaks on neljanda korruse Lismanimutt, kellel on kaks vanatüdrukust tütart, kes käivad ringi nagu palveõed ja kadestavad kõiki, kellel on austaja või midagi taolist; 5) nõuab Käolt kompensatsiooni põhjustatud kannatuste eest.

Kompensatsiooniks olgu olla: 1) riided ja jalanõud vastavalt lisatud nimekirjale; 2) pakk head oakohvi, sest kirjakirjutaja süda kipub vahel „puperdama”. Lõpetuseks toonitab vitaalne korrespondent okupeeritud kodumaalt, et kui isand Käo tahab oma perekonna rahu ja õnne alal hoida, olgu pakid silmapilk  teele pandud. Kirjale on lisatud nahkbotiku nr 38-39 joonistus, missugust Tallinna daam tahab saada!

Pealkiri „Seitsme lukuga suletud raamat” on hästi valitud. Ajal, mil raamatus mainitud isikud elus olid, oleks Kure
se päeviku avaldamine kaasa toonud metsiku skandaali. Huvitav oleks kuulda, mida vanemad väliseestlased sellest asjast nüüd arvavad. Peale Enn Nõu hapuvõitu repliigi Maalehes pole erilist vastukaja nagu märgata olnud. Ometi ei kirjutanud Voldemar päevikut ainult iseendale. Vähemalt üks püsilugeja oli tal kindlasti olemas – kallis ja lugupeetud abikaasa Grete, kes luges iga päev  üle, mis Voldemar kirjutanud oli. Just armsale Gretele on adresseeritud päevaraamatu lehekülgedel sagedasti ette tulev karm enesekriitika ülemäärase alkoholitarvitamise, tarbetu kraaklemise ning moraalselt küsitavate libastumiste pärast. Näiteks kirjeldab Kures vintispäist töllerdamist koos kamraadiga mingis Stockholmi lõbustuspargis, kus saadi tuttavaks volüümika neegritariga, kes esitas telgis vaimulikke laule. Ning resümeerib seejärel südamlikult: „Milleks kogu seda jama üldse tarvis oli? Grete, sa hakkad minuga selle neegrinaise pärast nüüd kindlasti pahandama. Anna mulle andeks!”. 

Nii kirjutab vana kooli härrasmees.