1. Olen alati mõelnud, et tühjale saarele võtaksin kaasa piibli ja kogutud Shakespeare’i, nende abil asustaks endale terve mandrigi ära. Aga mustast sarjast ilmselt võtaksin Wittgensteini „Filosoofilised uurimused”, seda saab ka pildikaupa lugeda, siit või sealt lahti võtta ja mõtiskleda. Siis ehk veel Habermasi „Avalikkuse struktuurimuutuse”, et üksinduses meelde tuletada, mis asi see ühiskond on; ja lõpuks vahest Abū Hāmid al-Ghazālī „Eksitusest päästja. Lampide orv”, et oleks üks teistmoodi maailm, millega suhelda.
2. Popperi „Avatud ühiskond” on muidugi kaua oodatud. Siis tuleb pähe veel Michael Manni „Sotsiaalse võimu lätted”, mille kolmas, eeldatavasti globaliseerumist käsitlev köide on alles ilmumata, aga esimesed kaks annavad väga huvitava ülevaate võimu ajaloost läbi aegade. Ka Manni „Demokraatia tume külg”, kus analüüsitakse etnilist puhastust. Clifford Geertzi „Kultuuride tõlgendamine” vääriks kindlasti ilmumist. Ernest Gellneri „Ader, mõõk ja raamat” on jälle huvitav ajaloofilosoofiline katse seletada sotsiaalseid muutusi läbi inimkonna ajaloo, küttimisest-korilusest kuni postindustriaalse ühiskonnani. Aga häid raamatuid on alati tohutult; tore on, et nii paljud siiski juba on tõlgitud! Häid leide ja palju õnne AER ile ka järgmiseks sajaks raamatuks!
Alvar Loog:
1. AER i ümmargune tähtpäev on mulle, kes ma selle raamatusarja peal üles olen kasvanud, otsekui vanaema ja vanaisa kuldpulm, selline family thing. Ei suuda kujutleda Eesti viimase kümnendi ja tänase päeva kultuuriruumi ilma nende tõlketeosteta. Üksikule saarele valiksin eelkõige kohapealsetest vajadustest lähtuvalt aga E. M. Ciorani „Lagunemise lühikursuse”, Seneca „Moraalikirjad Luciliusele” ning Kierkegaardi „Kartuse ja värina”.
2. Oleksin oma kodukultuuri üle uhke ja õnnelik, nähes kord tõlgituna kõiki kolme Kanti „Kriitikat” (alustuseks piisaks täiesti ka Jüri Saare „Prolegomena” tõlke taastrükist). Kui saaksin sarja järgmisi raamatuid tellida otsekui näärivana käest, küsiksin järgmiste autorite (pea)teoseid: Hegel, Husserl, Spengler, Jakobson, Saussure, Popper, Lacan, Adorno, Arendt jpt. Uuemast filosoofialektüürist võiks eestindada Rorty „Filosoofia ja looduse peegli”.
Kristiina Ross:
1. Kui kohe tuleks sõita, haaraksin laualt Seneca „Moraalikirjad Luciliusele”, mida hiljuti kasutasin, nii et hammas jõudis taas verele minna. Eriti reipas hetkemeeleolus ja väga päikeselisele saarele suundudes söandaksin ühes võtta Kristeva „Jälestuse jõu”, mis on nii õudne ja masendav, et siin ei jaksa seda päriselt lugeda. Kuivõrd suur osa sarja autoritest on mõtlejad, kellest igaühe peale võiks süvitsi minnes pool elu kulutada, siis autoriti lähenedes valiksin Emmanuel Lévinasi, kelle tõlkimises osalesin ning kes tookord kuidagi eriti ahvatlevalt pooleli jäi – ehkki siis peaks lisaks kõigile tema originaalidele kaasa võtma veel igasugust judaistika-alast lisavarustust.
2. Mõjuks virgutavalt, kui rohkem tõlgitaks eksootilisi autoreid. Senine sari on olnud (mõne erandiga) üsna üksluiselt euroameerikalik, mis on kunagisi lähtepositsioone arvestades igati mõistetav. Ja olulisi lünki on siingi ikka veel täita. Aga kogu sarja kaunistaks, kui edaspidi toodaks eesti keelde julgemalt Aasia mõttemaailma keeltest, milles mõeldule lugeja ise ligi ei pääse.
Jüri Lipping:
1. Võtaksin raamatu, mida ma siinses ajanapis elus ilmselt kunagi ei leia mahti lugeda, Adam Smithi „Uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”. Hämmastav lugu sellest, kuidas nööpnõela üle mõtiskledes võib totaalselt muuta kogu maailma ajalookulgu ja elukorraldust. Annab Nietzschelegi silmad ette. Vaba aja lohutuseks haaraks aegumatu intellektuaalse padjaraamatuna kaasa ka Pascali „Mõtted”.
2. Aristotelese „Poliitika” kui lääne ühiskondliku mõtlemise alustrajav tekst, Hobbesi „Leviaatan” kui selle uusaegne võrdväärne vastandpoolus – need kaks teost moodustavad justkui maatriksi, millesse on kätketud inimliku koosolemise lootuse ja traagika kogu spekter. Ajuti tundub, et kõik inimese maise seisundi olulised võimalused ja võimatused on nende kahe visiooni pingeväljas õigupoolest juba läbi mängitud. Siis veel järelejäänud Platoni dialoogid kui lääne kultuuri igavene ja lakkamatu kahekõne iseendaga ning Machiavelli „Arutlused”, rooma poliitilise geniaalsuse õpetlik ümberpanek moodsale inimesele passivasse keelde. Hegeli „Vaimu fenomenoloogia”.
Ülle Madise:
1. Kui saaks mõneks ajaks kenale soojale üksikule saarele sõita, kõik need raamatud kaasas, sõidaks kohe hea meelega! Kui aga peab valima, siis võtaksin kaasa Bachelard’i ja von Wrighti raamatud.
2. Sarja raamatute valimise põhimõtteid ma päris hästi ei tunne, aga praegu loen Otfried Höffe filosoofilist esseed demokraatia tulevikuvõimelisusest, mis minu meelest võiks ka teistele huvi pakkuda. Kuna see on saksa keeles ja uus, siis ilmselt paljud seda lähiaastail muidu lugeda ei saakski. Värskest kirjandusest on ka Amartya Seni „Õigluse idee” täitsa hea.
Ene-Reet Soovik:
1. Eks AER i sarjas ole ilmunud raamatuid mitmete huvide ja vaimuseisundite, elujuhtumite või olukordade tarvis. Üksiku saare stsenaariumi korral võiks kaasa võtta näiteks Sir James Frazeri „Kuldse oksa”, mis lubaks kohalike elanike ja nende tavade puudumist kompenseerida pilguheitudega erinevate kultuuride uskumustesse ja tegemistesse, ning lisaks ka lugupidamisest Triinu Paku tõlkijatöö vastu. Võimaliku koduigatsuse leevendamiseks ja turvatunde tekitamiseks võiks ühes olla Gaston Bachelard’i „Ruumipoeetika” Kaia Sisaski tõlkes. Ning kui tegu on ühe otsa piletiga, siis võiks lisanduda ju ka midagi igavikulisemat, näiteks Kristiina Rossi vahendatud Pascali „Mõtted”.
2. Ilmuda võiks midagi vaheda sulega ja selgelt Edward Saidilt. See ei tarvitseks tingimata olla „Orientalism”, vaid näiteks „Maailm, tekst ja kriitik”, mille esseed pakuvad muu hulgas kriitilist kokkuvõtet (kirjandus)teooriast 1980. aastate seisuga, puudutades nii mõnegi sarjas varem ilmunud kirjutaja seisukohti; huvi võiks pakkuda ka teooriate rännule ja levikule pühendatud peatükk. Palestiinlasest sekularisti võiks aga tasakaalustada juudist müstikuga: Walter Benjamini „Pariisi passaažid”, montaažimeetodil esitatud urbanistliku modernsuse käsitlus on kindlasti paljudele oodatud klassika.
Tiina-Ann Kirss:
1. Kesk tänast keskpärasust tunnetan, et humanitaarse õpetlase olemine ongi üksikul saarel elamine. Aga kui valida, siis võtaksin saarele kaasa vihmase ilma jaoks Aristotelese „Nikomachose eetika” ja Borgese esseed. Pilvise ilma tarvis de Beauvoir’ „Teise sugupoole” ja Elias Canetti „Massid ja võimu”. Beauvoir’ tõlge on näide, kuidas ei tohi üht raamatut tõlkida – kärped on jäetud märkimata ja põhjendamata. Canetti teose valmimine võttis autoril ligi 30 aastat – aukartustäratav näide, kuidas raamatuid kirjutada tuleks, teadusbürokraatia kiuste. Päikesepaistel sobiks lugeda kõrvuti Platonit ja Lotmani „Kunstilise teksti struktuuri”.
2. Sooviksin tõlgituna näha Julia Kristeva teisi raamatuid, Simone Weili filosoofilisi tekste, Derrida „Grammatoloogiat” ja rohkem ning rikkalikumalt psühhoanalüüsi põhitekste: Melanie Kleini ja Jacques Lacani, ehk ka Abrahami ja Toroki teoseid. Leian, et oleks ka aeg eesti keeles lugeda Mary Wollstonecrafti elegantselt argumenteeritud raamatut „Naiste õiguste kaitseks”, eriti kuna Edmund Burke on olemas.
Anders Härm:
1. Sarja raamatutest on mind vahest enim mõjutanud Rorty „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus”. Olin selle il
mudes (1999) ülikooli viimasel kursusel. Kvalifitseeritud õppejõud puudusid ja õppekavad olid suvalised. Teooria väljast tuli end üksi ja sõprade abiga läbi murda. „Sattumuslikkus” sai kiirelt kapsaks loetud ning märkusi täis kritseldatud. Žižeki lõksu olin selleks ajaks juba ammu langenud, aga „Ideoloogia ülev objekt” on väga oluline raamat. Välja tooksin ka Deleuze’i ja Guattari „Kafka”, deleuzeguattarilikult rokkiva käsitluse. Kõik Bourdieu’ ning Foucault’ tõlked kuuluvad ka väga olulisele kohale raamaturiiulis.
2. Kohati on mind pannud imestama mõnede autorite sekundaarsete teoste tõlkimine, samal ajal kui põhiteosed, kus avatakse mõisteid, millega teistes teostes opereeritakse, on tõlkimata. Deleuze’i ja Guattari „Anti-Oidipus” ning „Tuhat platood” on minu arvates kohustuslikud, mina tõlgiksin ka nende „Mis on filosoofia?”. Agamben, Rancière, Badiou ning Balibar kuuluksid autoritest minu nimekirja etteotsa, kuigi siit on puudu oi-oi kui palju Lacani, Foucault’, Derrida, Chomsky (poliitilisi) ja Žižeki teoseid.
Indrek Ibrus:
1. Michel Foucault „Hullus ja arutus”, Thomas S. Kuhni „Teadusrevolutsioonide struktuur”, Juri Lotmani „Semiosfäärist”, Niklas Luhmanni „Sotsiaalsed süsteemid”. Kui kujutada raamatute saarele tarimise eesmärgina ette platonlikku Utoopia saare asutamise kihu, siis oleks neli ülaltoodud teost päris heaks aluseks, millelt üht veidi paremat ühiskonda ette kujutada.
2. Omaenda spetsiifilistest huvidest lähtudes näeksin „meedia arheoloogia” klassiku Friedrich Kittleri peateose „Märkmesüsteemid 1800/1900” jõudmist eesti keelde. See Foucault’ „Teadmiste arheoloogiale” ning McLuhani meediumiteooriale rajatud teos on ülimalt põnev ja detailirikas uurimus, kuidas vormis meediatehnoloogiate omaaegne areng XVIII ja XIX sajandi saksa kultuuri Nietzsche filosoofiast kuni Rilke luuletusteni välja. Küllap kuluksid marjaks ära ka mõned teaduse ja tehnoloogia sotsiaalteaduslike uuringute klassikud. Näiteks Bruno Latour võiks sellesse valdkonda uksi avada küll. Mina küsiksin veel ka Anthony Giddensi strukturatsiooniteooriat ja Roger Silverstone’i mediatsiooniteooria näidet. Kas või tema surmaeelne „Meedia ja moraalsus. Meediapolise tõus”, mis kõneleb meedia rollist üleilmastunud maailmas, eetilistest valikutest, kuidas meile Teisi (rahvusi, riike, inimesi, nende kultuuri, eelistusi jne) vahendatakse Ja lõpuks: sari võiks palju julgemalt sotsioloogia ja võib-olla isegi majandusteaduse suunas vaadata ning ehk oleks tekstivaliku osas peatselt aeg ka XXI sajandisse astuda.
Jüri Adams:
Oskan vaid kadestada neid hulga laiemaid võimalusi, mis on nüüdsel noorte eestlaste põlvkonnal. Sama töö jätkamise suhtes oleks mul vaid soov, et tuleks rohkem vanemate autorite, sealhulgas antiikautorite tõlkeid. Mitmesugusele originaalitsevale ja mõttedistsipliinitule moekirjandusele, mis kaob kiiresti unustusse, ei pruugiks nii palju vaeva raisata.
Iivi Masso:
1. Saarele võtaksin Jaspersi „Aja vaimse situatsiooni” ja Platoni teosed. Lisaks ehk mõne Kołakowski, ilmselt „Miniloengud maksiprobleemidest”. Eeldades, et saarel on aega, lähtun valikus sellest, mida võiks lugeda mitte korra, vaid ikka ja jälle uuesti. Meeldivaimad püsikaaslased nimekirjast on tegelikult J. S. Milli „Vabadusest” ja Isaiah Berlini esseed, aga neid eelistan lugeda originaalkeeles.
2. Karjuv auk on Hannah Arendti puudumine sarjast. „Totalitarismi lätted” on üks avatud ühiskonna tähtsamaid võtmeteoseid. Arendtilt võiks sarjas olla vähemalt paar monograafiat ja üks-kaks esseekogu. Tõlgiksin neid võimalusel isegi meeleldi. Silma torkab üldse naissoost mõtlejate väljajätmine. Nagu oleks sarja pealkiri „Avatud meeste raamat”. See, et sajast teosest vaid kolm on naiste kirjutatud, kõneleb karmi keelt sarja koostajate valikukriteeriumidest.
Aare Pilv:
1. Ei tea, kas üldse siit midagi üksikule saarele võtaks, need on ju enamasti raamatud, millel on mõtet suhtlusrikka, avatud ühiskonna puhul või selle poole püüeldes. Aga kui peab valima, siis Camus, Pascal, Lévinas ning Wittgensteini „Tractatus”.
2. Kanti põhiteoseid või Hegelit pole senini eesti keeles (kuigi mingid tõlkekatked netis või käsikirjadena liiguvad). XX sajandist võiks kindlasti olla Lacan, veelgi Lévinasi, Ricoeur on oluline autor, kelle kohal on eesti keeles kummaline tühik, kindlasti peaks tõlkima algset postkolonialismi teooriat; veel meenub Charles Taylori „Mina allikad”. Ja isikliku kiiksuna: Edward Gibboni suurteos Rooma impeeriumist eesti keeles oleks ülitore (selle võtaksin isegi üksikule saarele kaasa).
Berk Vaher:
1. Jungi „Tänapäeva müüt” läks ilmumisjärgselt ikka väga korda. Bachelard’i „Ruumipoeetika” tuleb ka ikka ja jälle ootamatutel hetkedel meelde. Kolmas võiks olla Borgese „Valik esseid”. Saarekeskkonda arvesse võttes oleksid ehk abiks ka Lévi-Straussi „Metsik mõtlemine” ja Pazi „Üksinduse labürint”.
2. Eks ta ole läinud nii tõsifilosoofiliseks, et need minu „võiksid” seal nähtavasti eriti arvesse ei tulegi, kui need on nii vabalt mõtte ja tekstiga ümberkäijate nagu David Toopi või Marina Warneri teosed. Suvel avastasin, et näiteks leedu keeles on James Cliffordi „Kultuurikimbatus” olemas. Zygmunt Baumani olematus eesti keeles on hämmastav. McLuhani tekstide kogumik võiks samuti olemas olla. Todorovi on vähe. Eksotitsismiuuringute alustekste pole ju üldse tõlgitud, kas või Edward Saidi kogu ta kiuslikkuse kiuste. Ja üks hiljaaegu ilmunud väga hea raamat on Charles Lindholmi „Kultuur ja autentsus”.
Jan Kaus:
1. Kui lähtuda teose mõjujõust ühele nõdrale hingele, siis need oleksid Martin Heideggeri „Sissejuhatus metafüüsikasse” (keel on olemise anum, teatud tingimustel muidugi), Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofiline traktaat” (ega ei ole küll) ja Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” (keele anumas olgu ruumi voolata kõigil tõdedel). Hõlma alla sokutaksin veel Blaise Pascali „Mõtted” (see oleks tõesti keskmisest mahukam hõlmaalune) ja siis püüaksin veel teist korda samale saarele sattuda, sedapuhku kaasas … Ah, tegelikult hakkaksin saart kaaluma alles siis, kui oleks võimalik kaasa võtta oma paar-kolmkümmend raamatut.
2. Tööpõld on ju lõputu. Aquino Thomase, Spinoza, Hegeli, Hume’i, Kanti, uuematest näiteks Lacani või Merleau-Ponty kesksed tööd.
Maria-Kristiina Soomre:
1. Kristeva „Jälestuse jõu” loeksin vaba aja tekkides hea meelega eesti keeles üle, sama lugu on Žižekiga.
2. Mis puutub „soovikontserti”, siis puudu on terve rida olulisi tekste ja nimesid, kelle teoste tõlked võiksid meid õigusega kultuurrahvaste sekka „kinnistada”: Walter Benjamin, Theodor Adorno, Hannah Arendt, Edward Said, Mihhail Bahtin, Antonio Negri. Kunstiteadlasena oleks mul hea meel, kui laiema lugejate ringini jõuaksid ka näiteks Rosalind Kraussi ja Hal Fosteri klassikaks saanud tekstid.
Tõnis Kahu:
1. Pakiksin eeskätt kaasa mõlemad Foucault’d. Nende abiga saan paremini aru paljustki muust peale pealkirjades lubatud seksuaalsuse ja hullumeelsuse ajaloo.
2. Oleks tore, kui eesti keeles oleksid olemas Theodor Adorno ja Walter Benjamini võtmetekstid, Roland Barthes’i „Armudiskursus”, Marshall McLuhani „Meedia mõistmine” ning – kui juba unistamiseks läks – siis ka kaks üliambitsioonikat popkultuurikäsitlust: Greil Marcuse „Huulepulga jäljed” ja Richard Meltzeri „Rokiesteetika”.
