Raamatu piirid pole kunagi selged ega rangelt defineeritavad: teispool pealkirja, esimesi ridu ja lõpp-punkti on ta hõlmatud viidete süsteemi, mis osutavad teistele raamatutele, teistele tekstidele, teistele fraasidele.
Tahaks kõnelda sellisest praktikast nagu lugemine. Sellise soovini on juhtinud lisaks Foucault’ eesti keeles äsjailmunud töödele (“Diskursuse kord“ ja “Teadmiste arheoloogia”) veel ka Michel de Certeau “Igapäevased praktikad” ning detsembri alguses toimunud kirjandusfoorum “Paabeli raamatukogu”, kus “lugemine” tähistas üht mõttelist sõlmpunkti – näiteks Peeter Lauritsa suurepärase “Labürintliku lugemise” puhul.
Leidub üsna palju näiteid(1), kus ilmneb, kuidas kirjaniku/autori ja lugeja suhet mõistetakse vertikaalselt. Kirjanik on aktiivne, lugeja passiivne: lugeja peab vastu võtma, lugeja peab olema anum, mille autor täidab sisuga, ning kui lugeja (näiteks kriitikuna) kahtleb sisu sobivuses anumaga, võib autor ta summutada ilukirjanduselu kõnelaadi (2) kindla lausumisviisiga, mille sisuks on “meie kriitika tase on allpool igasugust arvestust”.
See andja, looja ja vastuvõtja ebavõrdne suhe tuleks mitmeski mõttes kahtluse alla tõugata. Esiteks muidugi kaudsemal põhjusel. Nimetan seda põhjust “eesti kirjanduse pidetuseks”. “Pidetuse” mõiste näppasin just Foucault’lt, kes kõneleb muidugi laiemal pinnal: “…raamatu piirid pole kunagi selged ega rangelt defineeritavad: teispool pealkirja, esimesi ridu ja lõpp-punkti, teispool tema sisemist konfiguratsiooni ja vormi, mis ta autonoomseks muudab, on ta hõlmatud viidete süsteemi, mis osutavad teistele raamatutele, teistele tekstidele, teistele fraasidele: sõlmeke võrgus” (3). Olgu, see on kaunis tuttav jutt. Kuid kas on see jutt ülekantav ka kohalikule kirjandusväljale, selle mõistmisele ja mõtestamisele? Sellele vastata on juba keerulisem ning täielik vastus polegi vajalik ega võimalikki – eespool tsiteeritu loogika valguses. Kuid kui väita, et me kõneleme oma kirjandusest kui pidevusetusest, siis kõneleme pidevusetuse seest. On selge, et mitte ükski meist ei saa nõustuda pidevusetusega kui faktiga, see on juba psühholoogiliselt võimatu, kuna tähendaks oma lemmikute “tasandamist”, mida pole ju tegelikult vaja. Vaja oleks pigem mõista võimalust, et kirjandusvälja “aktiivne rakuke” – kirjanik ise – on (kas või teatud ulatuses) “pidevusetu”, et tema identiteet muutub väljal figureerides ja välja muutmine muudab ka välja muutjat: “Lausungeid pole enam vaja seostada suveräänse subjektiivsusega, vaid tuleb kõneleva subjektiivsuse erinevates vormides ära tunda lausungiväljale omased efektid” (4). Üks neid efekte on kahtlemata välistamine, mida Foucault peab oluliseks ka “Diskursuse korras” (5). Välistamine on kirjandusväljal tegutseja tavapärane reageering sellesama välja korrastamiseks. Esmapilgul selgeim, ilmseim näide on Rein Veidemanni tegevus Postimehes, mis välistab ühed kirjandusvälja segmendid (eelkõige noorema põlvkonna kirjanikud) ja rõhutab teisi (“60ndate kuldset põlvkonda” näiteks). Olukorda see drastiliseks ei muuda, sest mujal võib täheldada teiselaadset välistamist ning tervikpildis võib näha paljususe piirjooni. Kuid ometi tuleks tunnistada, et ka kirjanikud-toimetajad püüavad kirjandusvälja “distsiplineerida”, muuta kõnelaadi kontrollituks, korrastatuks, käsitleda seda teatud sorti “välistamispraktikana”, mille loogikat üldistab Mihhail Lotman “Diskursuse korra” mahukas järelsõnas pisut järsultki: “Lõppkokkuvõttes tooks järjekindel foucault’lik analüüs päevavalgele halastamatu tõe: meie (st igaüks meist) ei kuule ega tahagi kuulda, mida teine inimene meile teatada üritab” (6).
Kuid üks asjaolu, mida selline “pidevusetuste” või “hajutatuste” ringmäng kaasa toob, on lugemise ja lugemuse vähenemine. Ka lugemine peab kirjandusvälja laialipaisatust kuidagi katma ning seega vähenebki nende kirjandushuviliste hulk, kellel on lugejana teadmisi kogu välja ulatuses. Kuid teine põhjus võibki olla, et lugemist ei tajuta enam sedavõrd olulisena kui kirjutamist. Kas ei tulene see intuitiivsest viisist käsitleda kirjutamist keele säilimisel ja elulisusel olulisemana lugemisest? Selline mõtteviis on aga modernistlik, näidates seega, et postmodernistlikeks nimetatavad mõtteviisid on siiani suures, peamiselt sisulises ulatuses paberile jäänud. Või nagu ütleb Certeau: “Niisamuti võiksime modernismi väravaviiludelt lugeda järgmisi raidkirju: “Töötada, see tähendab kirjutada” või “Siin mõistetakse ainult kirjapandut” (7). Kirjaoskus muutub üha enam kirjutamisoskuseks, lugemisoskus kui “igapäevane” tegevus on ka üha vähem atraktiivne, justkui siin enam fantaasia, mälu ja üllatused ei ringlekski. See toob kaasa ilmingu, kus mitte-kirjutavaid lugejaid jääb üha vähemaks (üks selliseid oli näiteks “Paabeli raamatukogul” esinenud Peeter Laurits).
Lugemine on kindlasti kirjapandu vastuvõtmine ja selle kaudu ka mõistmine, kuid ka vastu-mõistmine. Umberto Eco räägib tekstist kui “laisast mehhanismist”: “…tekst edastatakse selleks, et keegi selle aktualiseeriks – ehkki ei eeldata (või ei taheta), et see keegi konkreetselt ja empiiriliselt eksisteeriks” (8). Siin avaneb lugeja rolli sügavam vastuolu: ta on küll vaba, kuid temalt eeldatakse siiski “autori mõistmist” – distsipliini surve, mis ulatub lugemiseni ikkagi ainult osaliselt. Seega – kas lugemises ei piilu enamat? Midagi iseendastmõistetavat, mis just oma iseendastmõistetavuse tõttu vajaks pidevat üle- või ümbersõnastamist, pidevat (taas)avastamist?
Vaadakem veel kord läbi kirjaniku ja lugeja suhestused. Muidugi, kirjanikud on ise lugejad, tihtipeale väga usinad lugejad – seetõttu ehk ongi kirjandusväljal loogiline tunda ohtu nende kirjanike osas, kes avaldavad oma debüütraamatu, olemata lugenud klassikuid, aga ka suurt osa kaasaegseid (tuleb meelde noor kolleeg, kes pärast oma teise raamatu ilmumist oskas nimetada paari-kolme loetud raamatut, kusjuures ühe teose puhul ei meenunud talle autori nimi). Muidugi, enamasti on vastupidi – lugejast saab kirjanik. Kuid kirjanik on enamasti lugev kirjanik ning seda imelihtsat asjaolu ei maksa unustada. Kui lähtuda kirjaniku “pidevusetuse” mõttest, siis aga tähendaks see tõsiasja, et iga looming koosneb erinevatest, kohati omavahel sobimatutest loomingu teostumise hetkedest. Kui nii eeldada, siis tuleb ka eeldada, et kirjutamine on ajas ja ruumis kui mitte “vabalt modifitseeruv”, siis vähemalt muunduv, kirjaniku kui esmapilgul ühtse “mõiste” (mida esindab näiteks tema nimi) “hajumise mäng” (9). Sedakaudu aga tuleks paratamatult eeldada, et “hajumise mäng” kandub üle ka lugemisse. Ning lugemise kaudu otsesemalt või kaudsemalt tagasi kirjutamisse. Seega võib arvata, et kirjutamine ja lugemine moodustavad ühise ringluse, kus üks pole teise (l) “kohal”, vaid mõlemad on kohal mõlemas. Certeau kirjutab: “Nüüdiskultuuri sotsiaalne ja tehniline talitlus hierarhiseerib kirjutamist ja lugemist: kirjutamine tähendab teksti tootmist, lugemine aga pelka teiste vastuvõtmist, loomata selles oma kohta ja püüdmata seda ümber teha.” Kuid Certeau tahaks seada kahtluse alla just “lugemise samastamist passiivsusega. Tegelikult tähendab lugemine palverännakut pealesurutud süsteemis” (10). Kui Certeau juba kasutab siin aktiivse, eesmärgistatud liikumise metafoori, siis võiks visandada kirjutamisega võrdse ja sellest läbi põimunud lugemise just tema ruumiteooria kaasabil. Kui Certeau ütleb, et “ruum on koht, mida praktiseeritakse” (11), siis kas ei saaks lugemises näha lõpuks aktualiseeritavat kirjandust, kirjandust, mida tehakse, teostatakse? Kui Certeau toetub Maurice Merleau-Ponty “antropoloogilise ruumi” käsitlusele, kus “ruum on eksistent
siaalne” ning “eksistents on ruumiline”, siis kas ei võiks lugemist käsitleda teatud kirjandusruumina, kuhu lugeja on kirjutatud sisse kirjanikuga ühisele platoole?
Miks sellist asja vaja? Milleks meile lugejate pilk, neid on olemasolevas pidevusetuses ju veelgi raskem koondada, kui kirjanike pilku? Kuid kõnelen just siin ehk teatud valmis-olekust, mis tegelikult teostub iga päev ja igal pool, kuid mille teadvustamine oleks kirjandusvälja “aktiivsete osakeste” eluspüsimisele hädavajalik. Kui eeldada Foucault’ kombel, et “mõisted pole moodustatud otse ideede ligikaudselt, ähmaselt ja elavalt põhjalt, vaid lausungite kooseksisteerimise vormidest lähtudes” (12), tuleks loobuda ka välja moodustavate lausungite püramidaalsest käsitlusest ja näha igas lugemisaktis potentsiaalset avastusretke (isegi kui selle ajendas “Raamatud on jälle moes”), hüpet üle kuristiku ning miks mitte ka kirjaniku silmade avamist – isegi siis, kui see avamine paneb silmad kipitama ning avab need vaatele, millest kirjanik tahaks põgeneda. Miks peaks kirjanik eeldama täielikku nõusolekut endaga – kui kõik ilukirjanduslikud kirjutused pole üheski vaatepunktis “õnnestunud”, miks siis peaks seda olema iga lugemine? Lugeja “elamist” lugemisakti kaasav lugemine sisaldaks võimalust kanda ühtaegu juhuslikult ning samas intuitiivselt epistemoloogilist vabadust. Mõnes mõttes kujutaks selline lugemine vastulauset Foucault’ “Diskursuse korrale” (nagu näha, jõuab allakirjutanu lõpuks ka asja juurde) ning see vastulausumine rebiks jällegi kirjutamise lugemisest lahti – ning tuleb öelda, lugemise kasuks.
Foucault kirjutab “Diskursuse korras”: “Meie ühiskonnale, nagu ilmselt kõigile teistelegi, ent erineval kujul ja määral, on omane sügav logofoobia, omalaadi tumm hirm nende sündmuste, nende öeldud asjade massi ees, kõigi nende lausungite väljailmumise, kõige ees, mis võib neis olla vägivaldne, katkeline, sõjakas, korratu ja ohtlik, kogu selle diskursuse lakkamatu ja korratu sumina ees” (lk 40). Tundub, et just kirjanduses on aegadest aegadesse pesitsenud see “diskursuse lakkamatu ja korratu sumin”, kuid, muutunud distsipliiniks, on väga võimalik, et kirjandus hakkab omakorda tõrjuma lugemiste “lakkamatut ja korratut suminat”. Ning kõige tõhusam samm oleks väita kriitika sekundaarsust kirjanduse kõrval, kriitika “kohustusi” kirjanduse ees, sätestada “kirjanduskriitika kui autorit konstitueeriv diskursus” (lk 52). Kuid kriitika kui kirjutuseks muutunud lugemise vorm tähendab samuti kirjandusliku distsipliini osa, teda on kerge “seada”, talle ta roll ikka ja jälle tagasi anda; kriitika kipub reeglina olema osa sellest “autori, distsipliini ja tõetahte kujundist”, milles Foucault’ meelest “tuleb pigem näha diskursuse hõrendamise ja hakkimise negatiivset mängu” (lk 41). Näiteks Mehis Heinsaare padupositiivne retseptsioon, mille tagajärjel saab turvaliselt noorema põlvkonna loomingu kohta luua enam-vähem sellise lausungi: “Ega seal eriti kedagi pole, muidugi välja arvatud Heinsaar”. Lüngast lugemuses saab nii diskursiivne hinnang.
Nii “Teadmiste arheoloogias” kui ka “Diskursuse korras” keskendub Foucault tegelikult väitele, mille ta viimases sõnastab alljärgnevalt: “…tuleb liikuda mitte diskursuse sisemise ja peidetud tuuma suunas, /—/ vaid tuleb lähtuda diskursusest endast, tema ilmingutest” (lk 42), mida Lotman kommenteerib nii: “Foucault depersonifitseerib teadmised, mitte autor ei väida midagi intentsionaalse aktina, vaid läbi tema kõneleb diskursus” (lk 76). Jah, kas mitte pöörata üha sagedamini pilk sellesama kõnelaadi äärealade suunas, mida Certeau nimetab “palverännakuks etteantud süsteemis”, lugemise laande? Oluline pole mitte see, et lugemine juba puhtfüüsilise aktina erineb kirjutamisest, vaid et tema diskursus ei allu sedavõrd “hästi” distsipliinile. Kui kirjanikud saavad ja tahavad kirjandust kontrollida (Foucault: “Mida muud on “kirjanike” “kirjutus” kui /—/ allutamissüsteem…”, lk 36) – olles näiteks samaaegselt kriitikud, toimetajad, kirjandusloo autorid või sellest kõigest eemal, rääkida “kõrvaletõrjutusest” ning osavalt unustada need korrad, kui “kõrvaletõrjutusest” kõnelemine on tõstnud tõrjutu välja keskele – ning alluvad omaloodud kõnelaadilisele distsipliinile enamasti vabatahtlikult (mis paneb imestama, kuna kirjanikud peaksid ideaalis olema ju “keeletundlikud”), siis lugejat – tõsi, “lugeja” tähendab ju alati tegelikult “lugejaid” – ei suuda keegi täielikult kontrollida, lugemist ei ole võimalik jälgida, sest lõviosa lugemise jälgedest kujundavad meelelaadi ja -olu või toimivad hoopis konkreetsemalt: avalduvad kas muus registris, ajalis-ruumilise nihkega jne. Teooria kahvatub lugejate hajusa armee vaikimishetkede ees – mida räägib teooria ühest pühapäevahommikusest “labürintlikust lugemisest”, mil aknast paistab tuulevaikus, kohv jahtub aknalaual ning juhuslikult avatud raamat lebab põlvedel; kõik kukub – või kuulub kokku? (13) Niisiis – meie distsipliini ees ei seisa mitte vaid piiratud hulk võimalusi: välistamisi või mütologiseerimisi. Kui võtta lugemist “heterogeense lausungikogumina”, siis on selline vastandamine ebapiisav. Lugemine kui lugemiste hajus ja pidev hulk välistab eos “välistamise protseduurid”, sest üks välistamine ei otsusta sellisel väljal lõppude lõpuks midagi – mis on üks kirjaniku manitsus vaikse, intiimse hingetäitumise või -tühjumise, autorist igati kaugel asetseva soojuse või jaheduse kõrval? “Kirjandusliku paavsti” igatsemise asemel võiks keskenduda lugemisele – nii veel lugemata raamatutele kui ka kuulamata lugejatele.
Pühendan selle pisikese segaduse just oma sõpradele, “pelkadele” lugejatele – K. F-ile, I. P-le, E. E-le ja paljudele teistele, kelle lugemised on minuni saabunud soovidena või juhustena, igapäevase kõne kildudena, mis on sundinud mind korduvalt tagasi tõmbuma, hoogu maha võtma, vakatama, endasse vaatama, “turvist kohendama”. Need killud töötavad minu meelest vastu asjaolule, mille kohaselt “näib Lääne mõtlemine valvavat selle üle, et diskursusel oleks võimalikult vähe ruumi mõtte ja kõne vahel; et diskursus oleks pelgalt ühenduskoht mõtlemise ja rääkimise vahel” (lk 37).
(1) Vt kas või viimasest Loomingust, kus Toomas Raudam kirjutab nii: “Kuid Kirjandus, nagu ka Armastus, on absoluutne Jaatus, ta sisaldab kõike, ka omaenda eitust või kriitikat. Seetõttu on teda võimatu defineerida, küll aga saab mitmel moel kirjeldada. Kirjandus petab kõiki, kes püüavad teda nimetada teisiti kui tema enda nimega. Kirjandus (nagu ka Elu) ON” (T. Raudam, Kuidas saaksime elada kestvalt koos? – Looming 2005, nr 12, lk 1897). See vahest on üks selgemaid näiteid, kus püütakse kriitikat taandada vaid kirjanduslikku teost “kirjeldavaks” kõnelaadiks, sest kirjanduse Suurus ei luba mingit lugejapoolset omapäi tegutsemist. Siiski, Raudam teeb siin ühe tõsise vea, tõmmates paralleeli Kirjanduse kui Elu ja kirjaniku vahele. Väide, et kriitika võib viia autori hävinguni, peidab endas soovi eemaldada igasugune loov interaktsioon kirjaniku ja lugeja vahelt – lugeja peab kirjanikuga nõus olema, sest kirjanik kirjutab “Kõigest”, ta on juba kirjutanud ka sellest, millest kriitik alles tahab hakata kirjutama, ning teiseks on ta väga tundlik (st tundlikum kui lugeja, kelle roll on aru saada, et parim, mis ta saab teha, on olla kirjaniku kaja, sest “kirjandus on absoluutne Jaatus” ja pealegi samastatav “Armastusega” – kes siis ei tahaks armastada Armastust?). Jaanus Adamson vastab Raudamile nii: “Ja ma kujutan ette, et põhimõtteliselt võid sa üsna paljude kirjanduskriitiliste kirjutiste /—/ puhul ärritatult püsti karata ja hüüda: “See EI OLE nii! See on liiga KITSAS lähenemisviis! Kuhu jäävad HEADUS ja ARMASTUS? Miks nii KÜLMALT? Ja ärge tekitage illusiooni
, et see on TÕDE! Üleüldse on kirjandus DEFINEERIMATU!” Mida kirjutajal selle peale ikka öelda oleks… Sorry vaan. Ja jäägem ikka sõpradeks!” (Vt J. Adamson, T. Raudam, Tõlgendamisest ja psühhoanalüüsist. – Looming 2005, nr 6, lk 898.) Mainin veel niipalju, et kõnealune dialoog tundub olevat üks läinud aasta säravamaid kirjandusest ja selle elust kõnelevaid tekste, dialoog monoloogides, avar tupik.
(2) Ja-jaa, kasutan “diskursuse” asemel vahelduseks “kõnelaadi”, et sellesama diskursuse loogika kohaselt ei saaks mind rünnata “eluvõõruses” või “eputamises”, millestki “sisulisest” ja “ausast, tõelisest” eemaldumises.
(3) Vt M. Foucault, Teadmiste arheoloogia. Tlk K. Sisask. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 27.
(4) Samas, lk 110.
(5) Näiteks: “Meie ühiskonnas valitseb veel teinegi välistusprintsiip: mitte enam keeld, vaid jaotus ja väljaheitmine. Ma pean silmas näiteks mõistuse ja hullumeelsuse vastandamist”. (M. Foucault, Diskursuse kord, lk. 11.) Kirjandusväljal vastanduvad paralleelselt “avangardne” ja “konservatiivne” või “sõltumatu” ja “institutsionaalne”, kusjuures “sõltumatuse” omandamine tähendab palju suuremat trumpi, kõnelaadilist “institutsiooni”, mis võib “institutsionaalse” edukalt marginaalseks tõrjuda, sest omandab paralleelseid mõisteid (“sõltumatu” – “aus”, “kaasaegne”, “uuenduslik” jne.)
(6) M. Lotman, Michel Foucault: anarhia loogika. Rmt-s Diskursuse kord, lk. 85.
(7) Vt M. de Certeau, Igapäevased praktikad. Tlk M. Lepikult. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 199.
(8) Vt U. Eco, Lector in fabula. Tlk Ü. Ploom. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 59.
(9) Vt M. Foucault, Teadmiste arheoloogia, lk 37: “Võib-olla avastataks siiski diskursiivne ühtsus, kui seda ei otsitaks mitte mõistete sidususest, vaid nende samaaegsest või järjestikulisest ilmumisest, nende hälbimisest, neid lahutavast vahemaast ja lõpuks nende lepitamatusest.” Tõesti, miks peaks eeldama, et näiteks allakirjutanu ning näiteks Rein Veidemann otsivad – ja seeläbi loevad – sama eesti kirjandust?
(10) Vt. M de Certeau, Igapäevased praktikad, lk 234.
(11) Samas, lk 179.
(12) Vt M. Foucault, Teadmiste arheoloogia, lk 68.
(13) Näete, kuidas kirjeldatud kujutluspilt tekib mingi diskursusliku ettekujutuse alusel; pildi, mitte tegelikkuse; mudeli alusel, mis kitsendab tegelike lugemisaktide virvarri ja sigrimigri. Kuid ehk on vaja selliste piltide keskendunumat teadvustamist korrastavate teooriate kõrval.
