feminism
-
Tehnoloogiaarendus versus sisuloome
-
“Tühiranna” radadel
“Tühirand”: Mees – Markus Luik. ALAN PROOSA
Mati Unt, “Tühirand”. Dramatiseerija ja lavastaja Ingomar Vihmar,
kunstnik Pille Jänes. Mängivad Ragne Pekarev, Laura Peterson, Martin Kõiv,
Markus Luik. Esietendus Sadamateatris 5. IX.
See on üks veider lugu, mis peaks puudutama igaüht, kes kunagi on armastanud ja pettunud. Mängib neli noort näitlejat, kes pole oma vastlõpetanud kursuse esiplaanil pähe ja läbi kulunud. Seega, inimesed nagu inimesed ikka, kelle elu ja mäng võiks korda minna. Kas läheb meile korda ka nende elu nagu teater ja mängu mängitsemine? See sõltub meie lähenemisest. Kui oleme piisavalt targad, et näha kõiki (tahtmatuid ja iseeneslikke, lavastusüleseid) seoseid, ei tohiks küsimusi tekkida. See on ju Unt!
Unt Tartus on tänapäeval suuremgi müüt kui kunagi Lenin Poolas. Sestap langeb uus-undiliku teatri seeme siin viljakasse mulda. Olgem ausad, mida tahes me lavalt ka ei näeks, ei tunduks see liiga võõras, sest Unt jõudis iseendast, oma loomingust ja oma võõrandumisest eluajal korduvalt välja ja kõrvale astuda. Ükskõik, mida me ka laval ei näeks, rohkem või vähem võime seda ikka undilikuks nimetada, kui see ka veidi on kohati veider ja eputav, sest sellisena mäletame Undi Tartu lavastusi halvimal juhul. Mati Unt on täna teisel pool kriitikat, tegelikult tuleks tema looming ja panus üle kirjutada. Praegu kasutuses elava klassiku määratlemise sõnavara ja mõtteruum tuleks ümber vaadata. Nüüd võib ju paljustki teisiti rääkida. Ka paremini kui kunagi Undi eluajal, eks?
Sellise lähenemise juures on “Tühirand” meeldiv üllatus, sest vaatamata undilikkusele või isegi post-undilikkusele on tegemist toimiva teatriga, mis võib peale viitamise ja meenutamise isegi meeldida. See polegi “uus-undiliku teatri post-undilikus perioodis” väike asi. Näiteks Tiit Palu “Mõrv hotellis” autoriversioon Pärnu teatris Endla on selgesti loetav ja jõuliselt viitav, undilikult mänglev jne, ent jääb emotsionaalselt tagasihoidlikuks, konstrueerituks, ei lähe korda (samas, võib-olla, loo ja teema spetsiifikast lähtudes ei peagi “Mis värvi on vabadus?” südamest südamesse minema). Ingomar Vihmari “Tühirand” on loetavuselt hämaram, emotsionaalselt aga avaram ja loetavam. Kas just rahvalikum, ei julge öelda, inimlikum küll.
Lavastusest
Arvustuses lubatud sõna “undilik” kasutamise arv ära kasutatud, võib asuda päriselt lavastuse juurde. Ingomar Vihmari tööd on tihti koondunud mingi inimlikult piinliku seiga või elemendi ümber. See võib olla tuttavlik abitu käitumine mingis olukorras, mis pealtnäha on kohutavalt piinlik, olukorras sees olles aga loomulik. Seekord, on Vihmar tunnistanud, veenis teda materjali headuses meespeategelase rannas ärplemine, ehe, aus ja brutaalne stseen. Lavastuses on piinlikke hetki veel, õigupoolest piinlikest hetkedest kogu lugu koosnebki. Seetõttu on publiku suhtumine väga oluline: kui tegelaskujudel peaks kogu aeg piinlik olema, siis saalis istudes muutub see varem või hiljem tüütuks, kui mitte samuti piinlikuks. Ükski asi pole suures koguses inimesele talutav, isegi kui see on midagi nii üldinimlikku kui piinlikkus. Või on piinlikkus pigem üliinimlikkuse tunnus – jõhkarditel pole ju kunagi häbi, punastamine on ju rafineeritud inimese ja tundliku natuuri tunnus? Ei tea.
Igatahes püstitab see olukord näitlejatele äärmiselt kõrgeid nõudmisi, sest nad on kogu lavastuse laval hingeliselt alasti. Kogu olukord on igas hetkes lootusetult loetav ning tegelaskujudel pole nahka peal, seepärast ei saa noored näitlejad kordagi tavapärases näitlemises jalga puhata. Eriti esipaar (nähtud etendusel Ragne Pekarev ja Markus Luik). Kui Naine (sarnaselt oma armukesega, keda mängis Martin Kõiv) on pidevalt eriti loomulik, nii et selle lihtsuse ja mitteteatraalsuse pärast hakkab natuke kõhe, siis Mees oma armukesega (keda nähtud etendusel kehastas Laura Peterson) on nii rõhutatult teatraalsed ja mängitsevad, et hakkab teistpidi hirmus. Ehkki võib juhtuda, et sellisel juhul laguneb lavastus lihtsalt kahes tõmbesuunas ära, tekib mängitsemise ja lihtsalt olemise vahel piisavalt palju puutepunkte (küll mitte keemiat ega erilisi reaktsioone), et tekiks natukenegi normaalset eesti teatrit, millega saavad end samastada teatrisõbrad, kes pole piinlikku elu elanud.
Viide
Ingomar Vihmar koos kunstnik Pille Jänesega on lihtsa loo piire jutustamise ja viitamisega meelega ähmastanud. Kolmežanriteatri Vanemuise auasjana on sisse toodud moodne tants ja moodne laul, mis kasvavad lugu ja sõnumit. Lavastust alustab ja hakib videopilt “seiklevatest” noortest näitlejatest, kes koos lavastajaga ““Tühiranna” radadel” otsekui loo peidetud lõimi taga otsivad – olgugi et see on igaühe enese sees. Nagu (iga) mees otsib igas (järgmises) naises vaid üht (võimatut ainust), millest otsides vaid kaugeneb, on ka lavastus “Tühirand” järjekordne Undi-otsing, mis Undist enesest järjest kaugeneb, õnneks, et ligineda sellele, millest Unt kirjutab – inimesest. See läheb Vihmaril täiesti korda. Kas just ülesleidmine, aga otsima-juhatamine küll.
-
Pealelend
Uut kunstiajalugu on vaja päris mitmetel põhjustel: vanad arhitektuuri- ja kunstiajalugu, mis ilmusid 1965. ja 1975. aastal, ei sisalda seda Eesti kunsti ajaloo materjali, mis on tulnud kõigi kunstiajaloo perioodide kohta käibele viimase 30 ? 40 aasta jooksul. Uus ?Eesti kunsti ajalugu? esitleb siinset kunsti- ja arhitektuuriajaloolist ainest senisest märksa suuremas mahus. ?Eesti kunsti ajalugu? ilmub järgmise 4 ? 5 aasta jooksul kokku kuues köites. 2006. aastal tuleb välja V köide, Mart Kalmu koostatav ?Eesti kunsti ajalugu 1900 ? 1940?.
Uue kunstiajaloo väljaandmise põhjus on kindlasti ka see, et eelmised kirjutati nõukogude ideoloogia, nõukogude kunstiteaduse ideoloogias valitsevatest arusaamadest ja kli?eedest lähtuvalt. Praegu ilmunud köites käsitletava uusaja alguse, renessansiajastu kunsti kohta käibis müüt, et just siis sai kunsti põhiliseks huviobjektiks inimene, kunst sekulariseerus, kunstnik emantsipeerus jms. Niisiis, ateistliku propaganda ja romantilise kunstnikunägemuse segu, mis ajastu tegelikele arusaamadele aga ei vasta Eestis (ja mujalgi põhjapoolses Euroopas) langeb just reformatsioonijärgsetesse sajanditesse kirikukunsti tõeline õitseng, Eestis töötas ka veel XVI ? XVIII sajandil tsunftimeistrist kunstnik, kelle eesmärk polnud sugugi luua täiesti originaalset ja uudset kunsti. Või teine näide: manerismi mõistetki hakkas nõukogude kunstiteadus tunnustama alles 1980. aastatel, seni oli maneristlik laad anomaalia, eemaldumine klassikalisest kaanonist, mida progressiivsel renessansiajastul eksisteerida ei tohtinud. Ühesõnaga, üks põhjus uue kunstiajaloo kirjutamiseks on kunstiajaloos käibivate müütide dekonstrueerimine. Üks neist müütidest on ju seegi, et kunst on autonoomne esteetiline fenomen, mis ei sõltu eriti/või üldse oma ajastu poliitilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest, vaimsetest jm suhetest ja arusaamadest. Neid müüte kuuleme kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis igal aastal, kui võtame vastu uusi üliõpilaskandidaate, äsjaseid gümnaasiumilõpetajaid. Ma ei julge loota, et üldine arusaam kunstist oleks Eestis kuidagi teine. Loodan, et kunstist ja kunstiteose tähendustest enam aimu saades on kunstiteoste vaatamine palju huvitavam.
Alati on võimalik teha paremini ja ka selle raamatuga ei panda ju Eesti kunsti ajalugu lõplikult paika. Ütleksin Umberto Ecot laenates, et kunstiajalugu on ?opera aperta? ? avatud teos, mis loodetavasti inspireerib üles võtma uusi uurimisteemasid. Näen neid seal päris palju. Loodan ka, et Eesti ajaloo-uurimine kosub, sest kunstiajalugu on ikkagi ajalugu ja kui ajaloo-alaseid alusuuringuid ei ole, on kunstiajaloo materjaliga raske töötada. Sinu küsimusele konkreetselt vastates: olen ja ei ole ka; tahaks üles võtta paar intrigeerima hakanud teemaotsa ja seda hakkangi pärast hingetõmmet tegama.
-
Olde Hendrik kui maleajakirjandusliku laadaputka jõumees
Ka minu tundmused saavad olema kriitilised, aga ärgem rohkem tõmmakem paralleele Oksaga ja laskem päev pärast EV sündi surnud suurmehel vähemasti sellel aastatuhandel Rahumäe kalmistul puhata rahus.
Mind ?okeeris laupäevases (30.X) SL Õhtulehes maleliidu tegevjuhi Hendrik Olde kommentaar pärast 2008. aasta maleolümpia korraldamisõiguse kaotust Dresdenile: ?No aga mida sa ühelt Uganda esindajalt tahad, kui talle kingitakse viiskümmend malelauda!? Loomulikult võtab ta need vastu, müüb kodumaal kolme dollari eest maha ja paneb 150 dollarit taskusse?.
Minu hinnangul on tegemist verbaalset pidamatust põdeva alaliidu palka saava tegevjuhiga. Aga sangar jätkab talle omaselt: ?Olde kirjeldusel võitis Dresden eelkõige tänu vaeste Aafrika ja rikaste Euroopa riikide jäägitule toetusele. /- – -/ Me ei tohi neid kahte korda (kaks aastat tagasi sai Olde ilma Carmen Kassita vastaskandidaat Torino vastu 12 häält ? M. S.) võtta kaotustena, vaid õppetundidena?.
Viimasega olen nõus. Aga ma arvan, et me millegipärast mõtleme Olde Hendrikuga õppetunni all erinevaid asju. Vaadanud Urmas Oti saadet, kuulnud Tiina Kaalepi vestlust Raul Rebasega, lugenud meie päevalehti, ja olles sama ?rahvaliku? väljendusviisiga, on mul meie maleliidu tegevjuhile järgmised küsimused:
1) Kas meesterahvana tasub ikka sellist loba ajada?
2) Kas teil Carmen Kassi ees piinlik ei ole? Piltlikult öeldes ronisite ju tema seeliku alla ja saite Torinoga võrreldes 17 häält rohkem.
3) Mainisite, et nii mees- kui ka naiskonna tulemus maleolümpial ei muutnud jõudude vahekorda 2008. aasta maleolümpia pealinna valimisel. Kas võib sellest välja lugeda, et meie naiste raudvara Tatjana Fomina ja Monika Tsõganova väljajäämine naiskonnast on köömes Carmen Kassi presentatsiooni kõrval? (30.X Postimees tsiteeris mõjukat Frankfurter Allgemeine Zeitungit: ?Samas pole rahvusvaheliselt tuntud fotomodelli ja rahvusliku maleliidu juhi halb esinemine maleolümpial Hispaanias Eesti kandidatuurile kasuks tulnud.?)
4) Kuidas hindate oma abikaasa esinemist maleolümpial? Sai ju Margit Brokko-Olde kolmandal laual ?ugandalastega? mängides konkurentsitult Eesti võistkonna halvima tulemuse ? 2,5 punkti 7-st?
5) Kuidas hindate maleliidu juhina meeskonna 2:2 viiki Slovakkiaga? Meeldetuletuseks: ükski partii ei kestnud üle poole tunni ja kümmekonna käigu. Kas selles valguses sobib Itaalia, Uganda ja Saksamaa suunas näppu viibutada? Või tegite tol hetkel Eesti riigile ?au ja kuulsust? toonud lobby-tööd?
6) EV on otsustanud eurole üle minna: kas Paul Keres kaob enne käibelt või teie tähtsalt maleliidu juhtpositsioonilt?
7) Kas te julgete silma vaadata oma kolleegidele ?rikkast Euroopast?? (Uganda mehele vaatate vähemasti jutu järgi nagunii otsa samamoodi kui vaadati eestlastele kakskümmend aastat tagasi.)
8) Vabariigi valitsus ja Tallinna linn toetasid seda projekti. Kas te mõistate, et ka linna- ja riigijuhid peavad teie lobamokluse pärast nii mõnelgi vastuvõtul piinlikkust tundma? (See oli vist rumal küsimus?)
9) Mitu häält oleks Eesti saanud rohkem, kui teid Hispaanias poleks olnud?
10) Kas pärast teie käitumist on sõnal ?äraostmatu? lisaks robespierre?likule ja respublikaanlusele ka kolmas dimensioon?
Tegelikult ei oota ma maleliidu palgaliselt juhilt nendele küsimustele vastust. Siiski vaikselt loodan, et õpib vigadest ja ei tee tulevikus enam Eesti riigile häbi. Juba kas või Paul Kerese pärast.
-
Sibulkuplid maastikul Narva Muuseumis
Täna, neljapäeval, 11. aprillil, avatakse Narva linnuse torni seitsmendal korrusel Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus Eesti õigeusu kirikutest, kabelitest ja palvemajadest.
Näitus annab ettekujutuse õigeusu sakraalehitistest Eestis, see on pühendatud kirikutele, kabelitele ja palvemajadele, mis ehitati perioodil alates XVII sajandist kuni tänapäevani. Kuigi tekstides keskendub näitus eelkõige õigeusu arhitektuurile ja selle taustsüsteemile õigeusu kiriku ajaloo näol, on Arne Maasiku fotod hoopis mitmetahulisemad. Need peegeldavad selle hooneliigi mitmekesisust, aga pakuvad ka ausat ja ilustamata sissevaadet meie õigeusu sakraalehitiste tänasesse olukorda. Ja ehk loovad ka pinnast aruteludeks, milline võiks olla nende homne päev.
Näitus on valminud Eesti Teadusfondi ja Eesti Kunstiakadeemia Rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetooli teadusprojekti „Õigeusu ja vanausu sakraalehitised Eestis“ raames kogutud materjalide põhjal. Näitusega kaasneb raamat „Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis“.
Näituse koostasid: Jaanus Plaat, Leele Välja
Fotod: Arne Maasik
Kujundaja: Marge Pervik-KaalNäitust on toetanud Eesti Kultuurikapital ja Eesti Kunstiakadeemia.
Näitus jääb avatuks kuni 17. juunini.
INFO: Anna Judina, näituste ja ürituste kuraator, tel. 359 9242, e-post: naitused@narvamuusem.ee
http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1281&menu=menu_kula
-
Optimist ja pessimist, aktivist ja fatalist
Need kaks võivad olla väga lähedased maailmatõlgendajad, nagu vanas anekdoodis pooltühjast viinapudelist, aga võivad olla ka teineteisest väga kaugel olevad inimesed.
Seda maailmapildi skaalat ei tohi segi ajada tegutsemispildi skaalaga. Sel juhul pole oluline, milline maailm on ja kuhu ta läheb, vaid see, kas maailma muutumist saab mõjutada või mitte. Aktivist (küll on kole sõna!) ütleb, et saab küll, et me peame tegutsema, et paneme käed külge ja ühisel jõul … Fatalist ütleb, et ei saa, meil pole siin midagi teha. Maailma liigutavad teised jõud. Kui paneme need kaks skaalat kokku, siis saame neli inimtüüpi. Aktiivne optimist või optimistlik aktivist on inimene, kes leiab, et asjad lähevad paremuse poole ja meil on võimalik sellele ka ise kaasa aidata. See on noore inimese tavaline maailmavaade. Sellised inimesed on ikka tegutsenud ideoloogide ja juhtidena.
See on ema ja õpetaja kohustuslik maailmavaade, tahavad nad või mitte. Tund võib minna aia taha ja vahetund direktorilt kuuldud palgavähendusuudise seedimiseks, aga uus kell kõlab ja vana hobune ajab taas pea püsti ja kihutab lahingusse. Seda maailmavaadet kannavad paljud poliitikud, või vähemalt teevad endale ette aktiivse optimisti näo. Kui maailmal lähebki hästi, siis säravad need inimesed teleekraanidel nagu jõulupäikesed ja telerite ees istuv rahvas särab koos nendega. Kui maailmal läheb halvasti, siis hakatakse neisse suhtuma kui lapsesuudesse või vaadatakse altkulmu ja, mõeldakse: mida see inimene tegelikult mõtleb, kui ta sellist jama ajab? Fatalistlik optimist või optimistlik fatalist on inimene, kes usub, et maailm läheb aina paremaks, kuigi meie seda muuta ei saa.
Selline inimene ei saa olla poliitik ega juht, sest tunnistab enda aprioorselt mittevajalikuks. Selline inimene on ehk süüdimatu lapsemeelne paadialune, rõõmus lillelaps, või lihtsalt laps. Sellised olid paljud inimesed, kes ehitasid kommunismi. Täpsemalt muidugi ei ehitanud, vaid vaatasid särasilmil ja avatud suuga suurte juhtide otsa ja ootasid, et ööbikukeeled suhu hakkavad kukkuma. Alles siis, kui nad olid Siberisse saadetud, said nad aru, et see pole see. Aga fatalism ei lasknud neil oma usust loobuda. Ja kui olid Siberist tagasi tulnud, võitlesid aastaid, et nad uuesti parteisse võetaks. Võib-olla oli see kõik muidugi vaid piltidel, mitte elus. Aktiivne pessimist või pessimistlik aktivist on inimene, kelle arvates maailm on üpris kole koht, kus tuleb väga kiiresti joosta. Ainult siis õnnestub asja paigal hoida või allakäiguteed pikendada. Need on tegutsevad irisejad. Poliitikas saavad need inimesed sõimata, aga on äärmiselt vajalikud siis, kui maailmal kehvasti läheb. Sellesse rühma on ikka kuulunud suur hulk filosoofe ja kirjanikke. See on inimtüüp, keda on ilmselt kõige enam valesti mõistetud, aga ka omaette olles ülistatud.
Fatalistlik pessimist või pessimistlik fatalist on esimese liigi vastand. Tema sõnum on, et kõik läheb sitemaks ja meil pole siin midagi teha. See võib olla kunagise kuldaja mõtteviis. See võib tulla inimeste peale masuaja lõputuna näival talvel, kui külmas hangunud mõistus hakkab sünnitama koletisi. Aga see võib olla ka peksasaanud rahvast valitsev mõtteviis. Eesti on selliseid inimesi täis. Nii täis, et seda on meie rahvuslikuks iseloomujooneks peetud ja peetakse edasi, öelgu isiksusepsühholoogide uuringud mida tahes. Selliseid inimesi kohtab hulgi nn teises Eestis ja netikommentaatorite hulgas: ühel juhul joovad nad puu taga õlut, teisel juhul istuvad ekraani ees, aga mõlemal juhul mõnitavad kõiki ja kõike. Aga see on ka vaade, mille kandjad seletavad ükskõik millise sigaduse puhul: meil polnud teist valikut. See pole suurte juhtide, vaid pisikeste inimeste maailmapilt, mis suurte juhtide sigadustele kaasa kõlab. Rahvastalinism ja rahvafašism. Eriti jube tüüp, sest just selle loosungi kandjate vaikiva abiga on tehtud ajaloo suurimad sigadused. P.S. Nimed eesti elust võib igaüks vastavalt oma armastusele, vihkamisele ja isikutüübile ise juurde mõelda.
-
Noored talendid on noored talendid
Kaks tänavust talenti esinesid 3. märtsil koos TKOga, mida juhatas – ei karda seda väljendit – noor talent Mikk Murdvee. Müürilehe talentideks seekord siiski Pärnu viiuldajate konkursi (2008) võitja Mari Targo ja „Con brio 2008” võitja Jaan Kapp. Muide, parim, mida noortele pakkuda, ongi sellisel puhul TKO, kes pole samuti ju väga eakas, kuid olulisem on selle koosluse soov teha koostööd meie omade, eestimaiste talentidega. Kontserti alustati Carl Philipp Emanuel Bachi (1714–88) ehk nn Hamburgi Bachi Sümfooniaga h-moll (Alfred Wotquenne kataloogis 182/5). Peaaegu kõige olulisemad on iga kontserdi ja iga teose esimesed hetked, sest just need loovad järgnevale baasi ja kontsentratsiooni. Sümfoonia algus oli vapustavalt hea tempolt ja ansambliliselt, aga eriti kõlaliselt. Sellist vabalt voolavat ja helisevat kvaliteeti kuuleb üldiselt väga harva. See oli sedavõrd erakordne, et kui see kvaliteet teose arenedes ka mõnevõrra hääbus, siis igatahes oli, mida meenutada, isegi mõne eksimuse võis heatahtlikult andestada.
Teise teose oli Mari Targo just selleks kontserdiks tellinud samuti noorelt talendilt Mirjam Tallylt ning tõi nüüd teose „Birth and shadows” (2008) esiettekandele. Tally on see eesti helilooja, kes on ennast pagendanud Läänemere suurimale saarele, nii et kui Erkki-Sven Tüüril Hirmustes (Hiiumaal) käiakivi on vaja, on tal nüüd Gotlandil tutvus ees. Sellisel saarel elava helilooja põhiteema ongi arvatavasti linnud ja varjud, mille ta kohati üsnagi naturaalsel, aga samas hästi leidlikul moel on nootidesse valanud. Mari Targo paistis juba konkursil silma artistlikkusega ja aktiivse suhtega nüüdismuusikasse – kui saladus välja lobiseda, siis Eino Tambergi teose ettekanne talle seal võidu tõigi. Minu isiklik probleem on, et tänapäeva keelpilliteostes häirivad mind nn teoreetilised flažoletid ning muud sellesarnased vahendid erandlike väljendusvahendite (nt sul ponticello) kvaliteedi piirimail. Tally teoses on kõik heas tasakaalus ja kasutatud mitte eputamiseks, vaid ikka lindudestvarjudest lähtudes. Mari Targo puhul on oluline, et tema meisterlik pillivaldamine on seotud äärmiselt kultiveeritud artistlikkuse ja eneseväljendussooviga, mis sageli jääb meie talentidele saavutamatuks. Antonio Vivaldi „La stravaganza” sarja VIII kontserdis d-moll (RV 249) oli nauditavalt kvaliteetne ja absoluutselt intoneeritud soolopartii, mis muide ei olegi nii lihtne just selles teoses, ning kohati päris ideaalilähedane ansamblisulam orkestriga. Kontserdi teine pool algas Soome helilooja Pehr Henrik Nordgreni (1944–2008) Kokkola kammerorkestrile 1978 kirjutatud Sümfooniaga keelpillidele op. 43.
Pean ütlema, et seda heliloojat ja mitut tema teost on mulle aegade jooksul soovitanud nii Erkki Rautio kui Juha Kangas kui isikupärasemat, mis möödunud sajandi viimastel kümnenditel Soomes kirjutatud, kuid ilmselt ei olnud minu aeg veel saabunud. Selle aja tõi nüüd kätte Mikk Murdvee koos TKOga. Ja dirigenti ei nimeta ma ilmaasjata esimesena, sest näha ja kuulda olid need impulsid, mis temalt orkestri kaudu saali saabusid. Kodus kuulasin lisaks Nordgreni Tšellokontserti nr 1 ja Kontserti keelpillidele op. 54 ja tuleb tunnistada, et minu teejuhiks Nordgreni radadele sai Murdvee. Kontserdi lõpetas Jaan Kapp Johann Sebastian Bachi Kontserdiga E-duur BWV 1053. Sellest esitusest sai kohati – ja neid kohti ei olnud üldse vähe –, samaseid elamusi kui kontserdi avateosest, C. P. E. Bachi Sümfooniast. Eriti suure tihedusega esines sellist ohoo-elamust I ja II osas (viimane osa jäi minu mulje põhjal mõnevõrra kandiliseks ja seetõttu ka staatiliseks). J. Kapp on noorusele vaatamata ja tänu talendile üsnagi suurte kogemustega isikupärane artist. See on iseenesest väärtus, mis tasub kontserdikorraldajate poolt kultiveerimist. Toomas Velmet
-
Eesti ja Läti sõprus üle aja
Knuts Skujenieks, Mats Traat ja Victoria Traat.
16. novembril tähistati Tallinnas Läti saatkonnas Läti Vabariigi 88. aastapäeva. Oma loomingut tutvustasid hiljuti 70aastaseks saanud läti luuletaja ja tõlkija Knuts Skujenieks ning helilooja Uldis Fridrihsons. Knuts Skujenieksi luule tõlkeid (ilmunud “Läti uuema luule valimikus”, Eesti Raamat, 1997) luges läinud nädalal 70. sünnipäeva tähistanud kirjanik Mats Traat. Sama õhtu jutuajamises osalesid Knuts Skujenieks, Mats Traat, Victoria Traat, Guntars Godiņš ja Livia Viitol.
L. V.: Mats Traat, kuidas te Knuts Skujenieksiga tuttavaks saite?
M. T.: “Olin just astunud Moskva M. Gorki nimelisse Kirjandusinstituuti, kus õppis mitmekümne rahvuse esindajaid. See oli väga loominguline seltskond, kes tegeles kirjanduse ja kirjutamisega. Knuts käis 1959. aastal juba neljandal kursusel. Tuttavaks saime me nii: seisin instituudi ühiselamu ees, kui minu juurde astus üks noormees, peas “Balticumi” tekkel. Ta naeratas ja küsis: “Vabandage, kas olete eestlane?” Paar päeva hiljem, 5. septembril, olin Knutsi sünnipäeval. Knuts oli alati väga rõõmsameelne. Arutasime igasuguseid asju. Meie sõprus on püsinud tänaseni.
K. S.: Teadsin, et tol aastal oli sisseastujate hulgas üks eestlane. Kui nägin ühiselamu ees pikka valgepäist noormeest, arvasin kohe, et see ta on. Me olime Matsiga ühevanused.
L. V.: Missugused olid teie suhted eesti keelega?
K. S.: Eesti keelest sain ma aru: mu ämm oli eestlane,Võrust pärit. Mind huvitas eesti kirjandus. Tõlkisin Anna Haavat, Juhan Liivi, Lydia Koidulat. Teadsin, et Oskar Kuningas tõlgib läti keelest. Kui ma 1950ndate keskpaigas Tartus käisin, sain tuttavaks ka tema tütre Merike Rõtovaga. 1955. aastal tõlkisin Ilmi Kolla “Nukrad hetked” läti keelde.
M. T.: Knuts on polüglott: ta on tõlkinud luulet kolmeteistkümnest või neljateistkümnest keelest.
K. S.: Mul oli võõrkeelte õppimiseks oma meetod: kõigepealt õppisin ära keele struktuuri, seejärel hakkasin töötama sõnaraamatuga. Luule kaudu on hea keelt õppida. Olin 1962 –1969 vangilaagris Mordvas. Sealgi õppisin ma keeli. Me tegime ka vangilaagris luuleõhtuid: ukraina, leedu, eesti jt rahvaste luulest.
L. V.: Septembrikuu Loomingus ilmunud artiklis “Minu läti kirjandus” kirjutab Juris Kronbergs, et teid arreteeriti 1962. aastal anekdootide rääkimise ja Encyclopaediae Britannica omamise eest.
M. T.: See entsüklopeedia oli sul olemas juba Moskva ühiselamutoas seinakapis.
K. S.: Instituudi lõpetasin 1961. aastal, aga arreteeriti mind järgmise aasta aprillis Riias. Minuga samal ajal vangistati terve grupp inimesi. Asi oli selles, et Lätis kestis stalinlik režiim 1950ndate aastate lõpuni. Olin julgeolekule ebamugav tegelane. Eks meid jälgiti.
M. T.: Sind arreteeriti aprillis, maikuu Loomingus ilmus aga minu tõlkes sinu luuletsükkel “Raskete saabaste jäljed”, mis käsitles Teise maailmasõja sündmusi.
K. S.: Ja julgeolek ei teadnudki.
M. T.: Moskvas tegutses tol ajal ülikooli ansambel Balticum. Tegeldi taidlusega, lauldi “Gaudeamus’t”, peeti koos pühi jne. Algselt kuulusid sinna leedulased ja lätlased, siis ühinesid sellega ka eestlased.
K. S.: Meil polnud alguses kohta, kus koos käia. Meie ansambel oli registreeritud ÜLKNÜ keskkomitees Moskvas. Lõpuks saime kanda kinnitada energeetikainstituudi kultuurimajas.
M. T.: Energeetikainstituudis oli 22 000 üliõpilast, seal, muide, on õppinud ka Tšou En-lai kasupoeg, kauaaegne Hiina peaminister Li Peng.
K. S.: Meie nii-öelda komsomolikatusega ansambel Balticum ühendas tegelikult rahvuslasi. 1956. aastal toimus Tartus esimene üliõpilaslaulupidu “Gaudeamus”, mille mõte oli sama, mis meie Balticumi ansamblilgi.
M. T.: Eestis olid olud kõige liberaalsemad. Lätis oli poliitiline surve palju tugevam kui teistes liiduvabariikides, veel hullem oli vaid Ukrainas. Kõik poliitilised sündmused ei toimunud Lätis ja Eestis sugugi ühel ja samal ajal. Kui meil oli kodanlikeks natsionalistideks tegemise pleenum 1950. aastal, siis Lätis oli see alles 1959. Knuts oli kaks aastat laagris olnud, kui saabus Riiast ülemnõukogu õiguskaitse grupp. See soovitas, et kirjutagu avaldus ja palugu armu: siis vabastame teid!
K. S.: Ütlesin, et seletagu mulle, mida ma pean kirjutama. Et ma ei tunne endal mingit süüd olevat. Nõukogude võim andis mulle seitse aastat nagu pahale inimesele, kes peab muutuma heaks. Ütlesin, et ma ei tohi olla targem kui nõukogude võim.
V. T.: Mis töid sa laagris tegema pidid?
K. S.: Ma pidasin seal umbes kolmekümmet ametit. Kategooriliselt olin humanitaarse töö vastu. Ütlesin, et kuna kõik, mida ma kätega teen, kuulub ainult teile, peaks töö, mida ma ajudega teen, olema ainult minu päralt. Ma jätkasin luuletamist. Laagris tegime me tihti nalja, see aitas edasi elada. Kui ma nüüd oma laagriaja plussid ja miinused kokku loen, siis plusse oli rohkem: seal ma sain aru, et Nõukogude süsteem rikub inimest ja parem oli olla sellest eemal.
V. T.: Kuidas sa laagris kirjutada said? Kas su kirjutisi ei konfiskeeritud?
K. S.: Stalini aja ja Hruštšovi aja olukord oli erinev. Paberiga oli laagris muidugi raske. Kuidagi saime hankida kladesid. Aga paberit oli ikkagi vähe. Luuletusi saatsin koos kirjadega, neli luuletust lehel. Kirju võis saata ainult kaks korda kuus. Panin alati 6-7 kirja ühte ümbrikusse.
M. T.: Alati oli minu jaoks ka üks kiri.
K. S.: Mu abikaasa toimetas need edasi. Ta andis ka kolleegidele mu luuletusi lugeda. Neist tehti koopiaid. Kord jagas üks naine neid Riias ühel pioneerilaagri kasvatajate seminaril kõigile seminarist osavõtjaile.
V. T.: Kui sa laagrist tulid, kas sul olid ka luuletused kaasas?
K. S.: Jah, neist tuli teha tõlked vene keelde. Siis tehti selle kohta protokoll ja löödi pitsat ka peale! Kui olin laagrist tagasi, tehti mulle ettepanek, et kirjutaksin kompromissluuletusi sellest, kui väga mulle Nõukogude Lätis elada meeldib. Küsisin: aga kas teile need luuletused meeldiksid? Siis oli vaikus.
V. T.: Pärast laagrit ei tohtinud sa mitte midagi avaldada.
K. S.: Esimene raamat, mille ma vabanemise järel tõlkisin, oli Lesja Ukrainka luuleraamat. Kirjutasin sellele eessõna. Jälle oli skandaal… Ma ei tohtinud kirjandust kommenteerida ega ka raamatuid koostada. Leidsin siis fiktiivsed autorid. Kaks korda püüdsin avaldada luulekogu. Andsin käsikirja Läti kirjanike liidule läbi vaadata. Aga ei saanud – olin persona non grata. Lõpuks mõistsin, et mul ei ole vaja oma luuletustega mitte kuhugi kiirustada. Mu esimene laagri-järgne luulekogu “Lüürika ja hääled” ilmus 1978. aastal.
M. T.: Kui mõelda sellele, et Knutsi ema suri, kui ta väike oli, ja et ta kasvas ilma isata, kuna isa emigreeris 1944. aastal USAsse, ja teda kasvatas tädi, kellel oli hooldada ka Knutsi haige vend – , siis kõigile raskustele vaatamata ei ole Knuts oma elurõõmu kaotanud… Ma ei tea elurõõmsamat inimest kui tema! Ta on nagu paan! Ta on alati liider olnud – instituudis või ükskõik kus!
K. S.: Enda arvates olen ma väga ettevaatlik optimist. Ma mõtlen, et see optimism ei ole patoloogiline. Ma vajan huumorit.
Lõpetuseks üks niisugune episood: instituudi õu. Keset õue seisab Mats. Tema ümber ringis kolm või neli kursusekaaslast. Mats kõneleb Gorki tänaval müügil olnud raamatust, mille nimi oli “Mis on huumor?”… Kõik naeravad. Mina läksin kiiresti, kuigi mitte sellesse poodi, millest Mats kõneles, vaid sinna, kus olid müügil tšehhi raamatud. Riiulil olid Jaroslav Hašeki jutustused pealkirjaga “Huumori ABC”. Ostsin selle, tulin tagasi ja küsisin Matsilt, kas ta seda raamatut ei tahaks osta. Mats oli kohutavalt üllatunud: ta ei uskunud, et nalja on võimalik niimoodi materialiseerida!
-
Gombrowicz, järjest lahjemas kastmes
”Neitsilikkus”: tühjal laval on näitlejanna kasutada vaid kolm rekvisiiti – kiik, õun ja kaltsunukk. Przemyslaw Wisniewski
Gombrowiczi rahvusvahelist teatrifestivali on korraldatud Poolas 1993. aastast ning tänavune oli järjekorras seitsmes. Festival toimub tavaliselt iga kahe aasta tagant. Kui esimesed olid pühendatud puhtalt Gombrowiczi loomingule, siis viiendast festivalist peale üritatakse teha temaatilisi festivale, kus Gombrowiczi lavastuste kõrval näidatakse vastavalt festivali teemale teisi sobivaid teoseid.
Tänavune festival kandis pealkirja “Laulatusest pulmadeni”. Esimese all mõeldi Gombrowiczi “Laulatust” ning teise all Wyspiański “Pulmi” (“Wesele”). Kui Gombrowicz on meil Eestis suhteliselt hästi tuntud autor, siis Stanisław Wyspiański on jäänud seni tõlkimata. Põhjuseks ehk see, et tema enamjaolt värsivormis draamateoste keskmes on rõhutatult Poola probleemid ja müüdid. Ometi oli Wyspiański sajand tagasi samasugune avangardne autor kui Gombrowicz pool sajandit hiljem, vähemalt poolakate endi meelest.
Festivalil õnnestus mul näha kokku 11 lavastust (12 neid kokku oligi) ning kohe esimene nendest oli Elmo Nüganeni lavastatud “Laulatus” Toruni teatri esituses. Olin seda “Laulatust” näinud aasta tagasi külalisetendusena Vanemuises ning pean ütlema, et Radomi festivalil nähtu köitis palju enam. Ehk kippus see Vanemuise ilmatusse saali lihtsalt ära hajuma.
Ka festivali lõpetav lavastus oli kõrgest klassist, nimelt Wyspiański “Vabastamine” (“Wyzwolenie”) Krakówi Stary Teatri esituses (lavastaja Mikołaj Grabowski). “Vabastamine” on laiahaardeline ettevõtmine, see on arveteõiendamine teatriga, Poolaga, müütidega. Peategelane Konrad võitleb siin teatri, ühiskonna ja traditsioonide maskidega, ning, paljastades teisi, paljastab ka iseenda. Poolaka identideedi mõttes kahtlemata oluline teos. Laval olid paljud Stary Teatri esinäitlejad, näiteks Jan Peszek ja Jerzy Trela.
Nii Toruni “Laulatus” kui Stary Teatri “Vabastamine” olid festivali ühed professionaalsemad ja paremad lavastused, ometi ei andnud need mulle täielikku elamust. Ei vaidle vastu, et tegemist on kõrgetasemeliste töödega, ometi ei haakunud need hästi minu teatrimaitsega. Kui nendesse oligi pikitud tabavaid lavastajateatrilikke kujundeid, siis enamjaolt oli tegemist ikka n-ö psühholoogilise teatriga. See viimane teatrilaad pole aga minu kahtlemata ebaõiglaselt subjektiivset teatrimaitset kunagi eriliselt köitnud.
Festivali kõige täiuslikumaks lavastuseks pean monodraamat “Neitsilikkus” (“Dziewictwo”, Gombrowiczi samanimelise jutustuse järgi), mille esitas noor näitlejanna Alina Czyżewska. Täpselt ja irooniliselt kaevus ta tütarlapse psüühikasse, tema tegelane püüdis mõista neiu ihasid ja soove. Tühjal laval on näitlejanna kasutada vaid kolm rekvisiiti: kiik, õun ja kaltsunukk. Julgelt loob ta mängu käigus nendega kujundeid, kusjuures etenduses pole ühtki üleliigset liigutust. Ehkki kavalehel on märgitud ka lavastaja Przemysław Wiśniewski nimi, on lavastus peamiselt neiu enese looming. Muuseas, juba mitmeid auhindu saanud näitlejannal pole näitlejadiplomit.
Ka teine monotükk oli festivali kavas, “Gombrowiczi tüübid” (“Gombrotypy”) Przemysław Gąsiorowiczi esituses. Tegemist oli samuti heal tasemel etendusega, kus noor näitleja esitas mitmeid Gombrowiczi tegelaskujusid. Aga kuna “Gombrowiczi tüübid” tuli kohe pärast Czyżewska “Neitsilikkust”, siis jäi mällu domineerima esimene.
Tükk, mille laad oli mulle kõige südamelähedasem, oli Ukraina Tšerkassõ Ševtšenko-nimelise teatri esituses Gombrowiczi “Ferdydurke” instseneering. Lavastaja Serhij Proskurnia oli ilmselgelt teinud kummarduse Tadeusz Kantorile, tema lavastus jäljendas kadunud poola teatrimaestro lavastusstiili. Kahjuks oli etendus liiga pikk, seal oli palju üleliigset. Kui lavastaja Serhij Proskurnia oleks raatsinud kärpida kolmandiku välja, oleks tulemuseks etendus, mida poleks häbi näidata ühelgi rahvusvahelisel festivalil.
Oma ekspressiivse lavastuslaadi poolest oli Ukraina teatrile lähedal ka Poznańi teater Porywacze Ciał (tõlkes Kehade Röövijad), kelle Gombrowiczi jutustuste põhjal valminud lavastus “Saladus” (“Tajemnica”) läks ilusti käima, aga siis vajutati pedaal nii põhja, et hakkas lausa piinlik. Näiteks ei markeerinud mehed naisterahvaste tisside pigistamist, vaid vajutasid nii, et ribikondid ragisesid. Väikese saali jaoks ilmselgelt ülepakutud mängulaad.
Ukraina teater oli ka ainus välismaine teatritrupp seekordsel “rahvusvahelisel” festivalil. Kuluaarides räägiti rahapuudusest, ka Gombrowiczi tõlkijatest olin mina ainsana kohal (tänu Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali abile) . Mingi seos on rahapuudusel ka suure poliitikaga, nimelt on praegu Poolas võimul parempoolne populistlik valitsus ning haridusministeerium on juba kohustusliku kirjanduse nimekirjast tõmmanud maha Gombrowiczi “Trans-Atlantiku”. Haridusministri arvates sobivad noorte patriootlikuks kasvatamiseks hoopis paremini Henryk Sienkiewiczi patriootlikud romaanid kui rahvustunnete ülev irvitav Gombrowicz. Tegelikult on Gombrowiczi loomingule ehk paremgi, et noored seda kohustuslikus korras lugema ei pea, sest noortes tekitab igasugune kohustus trotsi.
Lisaks eespool nimetatud kuuele õnnestus festivalil näha veel mitut lavastust, aga nendest pole põhjust pikemalt juttu teha. Tegemist oli ilmselgelt küündimatute ettevõtmistega, mis vähemalt festivalil oleks võinud vabalt näitamata jätta. Tundub, et poola teater on Gombrowiczist veidi väsinud, ei leia enam värsket lähenemist tema loomingule. Ning vanamoodi lähenemisest on publik väsinud.
Kuluaarides arutati, mis võiks olla järgmise festivali teema. Pakuti välja näiteks “Gombrowicz ja Genet” või “Gombrowicz ja Pasolini”. Eks anna seegi aimu, et Gombrowicz üksi ei kanna praegu täiemahulist teatrifestivali välja.
-
Fraktaalsed maastikud
Arne Maasiku näitus “Pusad” Hobusepea galeriis kuni 9. I.
Kujutatavast lähtudes liigituksid Arne Maasiku võsapildid just nagu loodusfotode hulka. Tegelikult on ta sellest traditsioonist eemalduv ja poleemiline – žanri destruktureeriv. Me ei näe siin linnu-, looma- ja taimefotost tuttavat nominalismihuvi (“Öösorr koidikul”, “Hõbe-imar loojakul” jne) ega looduskalendritest omaseks saanud panoraamseid maastikke, dramaatilisi pinnavorme ega meeleolukaid metsakoosluseid. Kui õigeusksed loodusfotograafid ärkavad ennem kukke, et oma pildid kätte saada hommikuudu ja võimalikult madala päikese käest, siis tema pildistab südamerahuga keskpäeval või ükskõik millal, kõige igavama valgusega, kiilaneva keskpäevapäikese või tülgastava sombuloori all. Lisaks muule pildistab ta kõige vähepopulaarsemat osa looduses: võsa, padrikut, alustaimestiku pusasid. Või lausa “jäledusi” – võrgendikoide laastatud puude võrasid…
Arne Maasik pildistab võsa seestpoolt, nagu võiks kujutleda pildistamas võsa ise. Rägastik täidab ta pildivälja nurgast nurgani. Enamasti puudub nendes piltides silmapiir. Puuduvad ka esi- ja tagaplaan. Need on ühtlased, tihedalt struktureeritud arabesksed tasapinnad, kus kipub kaduma sellinegi pildilise esituse alustala nagu objekti ja fooni erisus. Oksaraagude fooniks on oksaraod, mille fooniks omakorda kaugemad oksaraod. Võsa taustaks on võsa, sealt edasi ei paista midagi peale abstraktse tihenemise.
Siin ei ole liigestest lahti lastud üksnes traditsioonilise foto väljendusvahendid, samamoodi on lahti lastud uusaegse kunsti kompositsioonireeglite eukleidilisest rütmikast ning sukeldutud fraktaalse geomeetria rägastikku. Fraktal on kaoseteooriast esile kerkinud termin, mis tähistab mittelineaarset, korrapäratut, lõputult tagasisidestuvat protsessi. Seda võib jälgida näiteks taimede kasvus, võrsete järjest kahanevas harunemises, mis algset struktuuri pidevalt kordab. Korrapäratuse mitmekordsel astendamisel ilmneb vägagi orgaaniline kord – pidev kordus. Kui hakkame Maasiku pildil ennast pilguga sissepoole libistama (see on lihtne, sest tihti kasutab ta ülisuuri formaate), siis sügavusse tungides leiame järjest uusi ja järjest peenemaid detaile, mis peegelduvad või riimuvad pildi üldstruktuuri mustritega. Fraktaalgeomeetriast lähtudes on Maasiku võsad objektid, mis pesitsevad dimensioonide vahel.
Paralleele Maasiku võsapiltidega võib leida ka viiekümnendate aastate abstraktses ekspressionismis, mis hakkas fraktaalseid meetodeid kasutama mõnikümmend aastat ennem kaoseteooria ja fraktaalgeomeetria teoreetiliste aluste sõnastamist. Aleatoorika – juhuseoperatsioonidel põhinev looming – ning eriilmelised minimalistlikud suundumused olid sõjajärgses vaimses avangardis väga aktuaalsed. Jackson Pollocki tihedatest värviniredest kokkupritsitud ja -nõristatud maalid kuulatasid John Cage’i hääletuid kompositsioone ja Yves Klein sööstis Théatre du Vide aknast tühjusesse, maandudes oma ateljees ülekullatud kortsus lõuendil. Paljugi sellest toetus Suzukilt kuuldud zen’i tühjuseõpetusele, mis ei käsitle tühjust olematusena, vaid kuitahes keerulise koosluse kooskõlana, kus komponendid taandavad teineteist meelelisse vaibumisse. Sellepärast ma vaatan Maasiku võsapilte nagu lageda meele tihedaid kaarte. Kuulan nagu päevi kestvat regilaulu, lõputut kordust, mis oma kurnava monotoonsusega loksutab su kõigepealt võiks ja seejärel ekstaasiks, kuni päästab valla loomisaja vihmapilved, mis sellel võsal kasvada lasevad.
