farmakoloogia

Ja just see – loovus – näib Lapini arvates olevat kaasaegses kunstis suuresti kadunud, sest “erinevalt elava looduse vormidest, mida kaunid kunstid ikka ülistanud on ja mis seostub Ilu mõistega, dokumenteerivad postmoodsad kunstnikud valdavalt inetut ja inimest ahistavat, paremal juhul looja suhtes ükskõikset tehisloodust. Hästi valgustatud kunstisaalidest on neid materjale esitama mindud pimedatesse ruumidesse, justkui pöördudes Jumala maailmast Pimedusevürsti riiki”. Ja kui kunst ongi läbi aastasadade olnud dokumenteeriv, siis nüüdseks on kunstniku otsese kaemuse vahendamise üle võtnud meedia, mistõttu “on suurem jagu dokumenteeriva kunsti fakte mitte tõelisusest, vaid virtuaalsest reaalsusest”. Üks suuremaid ja laiemalt levinud illusioone on Lapini (ja muidugi mitte ainult tema) arvates see, et kaasaegne inimene usub, et ta “on saavutanud sügava isikliku vabaduse elada ja toimida oma suva järgi. Tegelikult  on tarbimisühiskonna inimene veelgi suurem ori, sest ta kulutab kogu oma elu ja energia esemetele, pühendades kogu oma aja tööle nende näiliste hüvede nimel. Loov suhe maailma asendub orjaliku usuga ümbritsevasse tehismaailma, mida meediafakte dokumenteeriv kunstnik oma teostega ka sobivalt täiendab. Loovusest ja vabadusest pole siin enam juttugi”.  Siit ei ole raske näha, et Lapin pole kriitiliselt meelestatud mitte ainult teatud suundumuste suhtes kaasaegses kunstis, vaid on sügavalt ühiskonnakriitiline tervikuna.

Kodanliku tarbimisühiskonna kriitik

Lapini kriitika nõukogude aja elu ja kunstipoliitika kohta on üldteada (kui paljudele mitte enama, siis kuldfraasiga “sitased seitsmekümnendad” ometi), nõnda et sellel ajastul pole siinkohal tarvidust pikemalt peatuda. Kuid veelgi teravama ning emotsionaalselt valusama kriitika osaliseks langeb  ka meie praegune elukorraldus: “skandaal pole mitte mina, vaid see ühiskond, mida vähegi analüüsides ei saa pidada selleks reaalsuseks, milles elada tahaks. Isegi selle maailma taotlus mõistlikkusele on väheusutav, sest siin toimuv ei allu loogikale, on pigem absurdne kui seaduspärane, on enam illusioonidele kui tõelisusele rajatud. Seda segaduste riiki valitseb meedia, keda ei huvita tegelik elu, vaid selle pealispinnal värelev skandaal”.

Kuid mis siis Lapinile meie demokraatlikus rahvusriigis konkreetselt ei meeldi? Pinnapealsel vaatlemisel võib jääda mulje, et Lapiniga on nii nagu paljude teistega, kes ise pole võimul – neile lihtsalt ei meeldi võimulolijad: “Meil on aga seltskonnast kujunenud vaid sabakuubedes ning pikkades tualettides klaase tõstvad mannekeenid, kes vahest imetlevadki oma kaaslaste trikke võimu ning seadustega.” Kuid tegelikult on Lapinil sootumaks sügavam vimm tarbimisühiskonna vastu, mille üks osa elaks justkui klantsajakirjade maailmas, ent teine sellest on “rõve, alkoholist, higist, sitahaisust ja vaesusest läbi imbunud maailm ilma kompuutri ja internetita, ilma missinduseta ning autoasjanduseta. On hoopis prügikastid, prassingud, absurdne ringiaelemine, vaesunud ja vanad inimesed, kelle probleemid sageli lõpevad seal, kus korralikul kodanlasel alles algavad” (Eesti Ekspress, 11. II 1999). Maailmavaateliselt positsioonilt on ta nimetanud ennast “pigem vasakpoolseks kui parempoolseks”, ühtlasi lähendades end rohkem viimati kirjeldatud ühiskonnagrupile  kui esimestele. Ülal tsiteeritud arvustuses iseenda luulekogule (Matti Moguči, Sind armastan, president Meri. Luulet aastaist 1995 – 1998. Tartu, Umara, 1998; selle autorluse jne küsimuste kohta vt lähemalt: Leonhard Lapin,  Avangard. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide professori Leonhard Lapini loengud 2001. aastal. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk. 49 – 57) leiabki Lapin, et “kummalisel kombel puutub see lumpenite maailm meie proletaarlase seisundisse jäänud intelligentsiga enam kokku kui tolle heaolu kõrgustesse pürgiva uue ladvikuga”. 

Antud mõttearendused, kui neid vaadelda väljaspool seda luulekogu ning sellega seondunut, on kahtlemata veidi utreeritud. Suurel osal meie intelligentsist ei ole proletaarse keskkonnaga, rääkimata siis hüljatud inimestega, mingit arvestatavat kokkupuudet. Ja ega Lapinil endal olnud “luulekoguprojektile” suurt muud publikut kui kaaskunstnikud ja literaadid. Või öeldes teisiti Roland Barthes’i sõnul: “Muidugi tõstetakse ka aeg-ajalt mässsu kodanliku ideoloogia vastu. Üldjoontes kutsutakse taolisi mässe avangardiks. Kuid need jäävad sotsiaalselt piiratuks ja neid on kerge maha suruda: esiteks sellepärast, et need saavad alguse kodanluse enda hulgast, kunstnike ja intellektuaalide vähemusrühmast, kel pole muud publikut peale klassi, mida nad eitavad, ning kelle eneseväljendus sõltub ikkagi kodanluse rahast.” Teadagi on Lapin avangardist, “avangardismi isa ja laps korraga, sest avangardism oli enne mind juba sündinud. Olen läbinud avangardi kõik faasid siiamaani välja” (Postimees. Ekstra, 9. XI 1996). Kuid vaatamata järgnenud riigipoolsele autasule (Valgetähe IV klassi orden), kõrgele akadeemilisele titulatuurile ning tunnustusele, mis peaksid andma selgelt mõista, et valitsev kodanlus tolereerib kunstniku mänge (mis see kunst muud on?) ja vaatab ta ettevõtmisi heatahtliku naeratusega, ei taha Lapin ikka leppida ümberringi toimuvaga, vaid “asuks elama mujale, kas maale või mujale Euroopasse, sest siinne vaimne kliima on aeg-ajalt talumatu” (Eesti Ekspress. Areen, 18. VIII).  Ilmselt on ta ausameelne loomus selline, mida ei muudaks ka suurem tunnustus.

Tühjus ja ajalugu

Tühjus on antud kogumikus sageli esinev mõiste. Tühjusest, tühjusest ja ruumist on Lapin avaldanud mitu raamatut. Vaadeldavas kogumikus on Lapin avaldatud väikese ettekande “Tühjus ja ajalugu”. (Selle fragmentaarse variandi võib leida Lapini raamatust Tühjus. Void. Tallinn EKA, 2003, lk 59 – 61.) Lapini tekstide, eriti tema kunstiajalugu käsitlevate tööde paremaks mõistmiseks on oluline teada tema lähenemisviisi minevikule. “Nii minevik kui ka tulevik,” kirjutab Lapin, “on fiktsioonid, tühjusesse ehitatud õhulossid, mida me üritame sisustada siis ajaloo või hoopis tulevikunägemustega.” Kõike seda, mis meid täna ümbritseb, võime vaadelda või ka analüüsida ajaloolises perspektiivis: “Nii on paljudest muistsetest esemetest saanud tänaseks muuseumieksponaadid, parimal juhul isegi kunstiteosed, halvemal juhul mõnisada grammi rauda, vaske või hõbedat, kivi, klaasi või puitu. Esemete algsed tähendused on tühistunud, nii nagu arvatavalt tühistuvad ka paljud tänased esemed – autod ja videoaparaadid näiteks. (Miks mitte kunstiteosed? – T.V.) Tühistuvad ka nende esemetega seonduvad tähendused ja eluviisid, tühistuvad eesmärgid, ideoloogiad ja unelmad. Kõik tühistub, säilib vaid tühjus” (Tühjus, lk 25). Kuid siinkohal ei ole mitte niivõrd oluline tühjuse mõiste ega ka vältimatu  tühistumise protsess, kuivõrd see, mida me selle tühjusega peale hakkame, kuidas me seda täidame. Selle juures ei saa me mööda omaruumi mõistest, mille Lapin kasutusele võtab. Lapini omaruumi mõiste sisaldab lisaks “matemaatilis-pragmaatilistele ja müütilistele suhetele ka viimasega seotud arhetüüpset ruumi (unenäod, kujutelmad, ilmutused), mälestuste ruumi (dokumenteeritud kirjandus, ajalooteadus) ja virtuaalset ruumi, mis sünnib meis raamatut lugedes, muusikat kuulates, fotosid, filme ja videosid vaadates, arvutis töötades” (Tühjus ja ruum II, lk 11).  Omaruumile lisanduvate mitmete teiste struktuuride (kujund, ese jne) seas on üks olulisemaid kohti tekstil, olles keele, mõistelise meele avaldus. Tekst, nagu kirjutab Lapin, on muutunud massidele uueks reaalsuseks, mis, ei väljenda kaugeltki mitte tegelikku, vaid omaette reaalsust. Ja oluline on, et tekstidega toodetakse “ajalugu – soovide maailma –, kus mineviku sündmusi on kirjeldatud stardiplatvormina täna
päeva, kinnitamaks, et just üks või teine ideoloogia on meid minevikust toonud olevikku, kindlustades ka sihipärase liikumise tulevikku. Seega manipuleeritakse tänapäeval tekstidega nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, andmata inimesele võimalust ise otsustada oma aja üle” (Tühjus ja ruum II, lk. 23). Kui sellised makrotasandi tekstimanipulatsioonid võivad olla analüütilisele mõistusele enamasti läbi nähtavad, siis hoopis keerulisem  on ära tabada mikrotasandil toimunut: kui raske on selgust saada memuaaridest, ühe või teise sündmuse pealtnägijate mälestustest või siis ka isiklikest kunstiajalugudest?

Jääda tühjuse kiuste

Siit selgub kaasaegse kunstniku kõige suurem mure: “kiirustava elulaadi ja kunstiloominguga kaasneb veel üks tagajärg – see on unustamine”. Lapini nägemuses elame kiirustaval ajastul, millest ei tarvitse tulevatele põlvkondadele jääda mingit jälge, sest “kiirelt loodud kunst unustatakse tulevikus hoopis”.  Kuid ometi on Lapinil selle vastu varuks ka ravim – ehkki pole päris selge, miks peaks tühjusest tulev ning tühjusesse minev inimene selle pärast muretsema? –, millele võib varasemate kogemuste tuginedes kindel olla. Et jõuda meie järeltulevate põlvkondadeni, siis “oleks juba täna kasulik mõelda, kas mitte kirjutada muusikat traditsioonilises noodikirjas, kirjandus anda välja raamatutena, film jäädvustada tselluloidiribale, maalida pilt ammu järeleproovitud õlivärvidega, raiuda skulptuur kivisse või valada pronksi ning ka hooned ehitada papi-pleki-klaasi asemel püsivatest ja traditsioonilistest materjalidest – vähemalt peaks seda osa kaunitest kunstidest salvestama ja jäädvustama vanal lihtsal moel, mida me täna paremaks ja olulisemaks peame. Sedaviisi jätame endast maha vähemalt ajaloodokumendi – kuigi kultuurisaavutusteni tuleviku silmis see ehk ei küündigi” (Lapin. Avangard, lk 11).

Nii võib pooleldi õigus olla Kaplinskil, kes kirjutas mõne aasta eest, et meie kaasaegne kunstnik ei ela päris elu, sest tema elu ja kunst on postuumne, hauatagune, mistõttu ei ole ta väärtustemaailmas kohta ka eluväärtustel. Ent väita viimast Lapini kohta on enam kui kurjast – eluväärtustele ta looming tuginebki, ja mis selles jälje jätmise soovis siis ikka nii imelikku on, kuigi vaevalt seal tühjuses keegi selle kohta aru pärib.

Maris Palgi  (1974) ja Kaie Luige (1976) väike ühisnäitus Deco galeriis oli haruldaselt sümpaatne. Vaatamata sellele, et väljas oli suhteliselt vähe maale, olid need igati omal kohal ning andsid päris tervikliku pildi kunstnike praegustest tegemistest. Ulatuslikumalt tutvustasid Palgi ja Luik oma töid Tallinna publikule enam-vähem aasta tagasi Kastellaanimaja galerii näitusel “Kõik me armastame armastust ja vihkame sõda”. Ka see oli hea näitus. Hea on praegunegi; kui võrrelda toona esitatud töid praegu esitatutega, siis ei ole põhjust rääkida märkimisväärsetest muutustest kunstnike valitud temaatikas ega ka kasutatud kujutuslaadis. Palgi on ikka äratuntavalt sama Palgi, kes ta oli aasta tagasi, ja sama kehtib ka Luige kohta. Aga kas peakski kuidagi tõttavalt teisenema?

Enamikku kaasaegsetest kunstnikest huvitavad  – sellest ei pääse ka Palgi ja Luik – sotsiaalsed  küsimuseasetused, olgu need siis “inimese ja ühiskonna suhted; eetika ja moraaliprobleemid”. See on muidugi asja üks külg, kuid kõige tähtsam on ikka see, kuidas kunstniku esitatud küsimused lõuendile jõuavad. Kas kunstnik on suutnud seda teha tarviliku meisterlikkuse ning veenvusega? See, et Palgi ja Luik sellega hakkama saavad, oli selge juba aastatagusel näitusel.

Palgi puhul on räägitud seostest lapsepõlvemaa Ilmatsaluga. Isiklik minevik koos isikliku emotsionaalse ruumiga on sellised asjad, mille tähendust ei saa kunagi alahinnata ja mis võivad aastate möödudes omandada üha suurema tähenduse. Sellele viitavadki vähemasti kaks sellel näitusel eksponeeritud Palgi tööd: “Koolimaja” (2003/2005) ja “Postkaart pildikesega Ilmatsalust ja igavesti tüüne merega” (2005).

Kaie Luige maalimaailm tiirleb valdavalt naise keha ümber, ehkki ka siin ei puudu minevikuaspekt. Selle tõestuseks olgu nimetatud maal, millel on kujutatud veidi vanamoodsat (?) rinnahoidjaga ja “elulooga” naine. Pealkirigi – “Curriculum vitae” – osutab selgelt minevikule. Luige maalidel on pesul – see on küll valdavalt mingit kindlat tüüpi rinnahoidja – olemusliku kujundi roll. Küll võiks selle kujundi ümber spekuleerida, kuid targem on jätta see feministlike kunstikriitikute hooleks: nemad juba teavad, mis tähendus sellisel lohvakal pesul tänases kontekstis on. Kindlasti  on Luik ka (ühiskonna)kriitiline. Selline mõte turgatas pähe ta maali “Tööloom” (2005) uurides, kuid ta on siiski väga mitmetasandiline ning põnev, millest annavad tunnistust paar teist maali nagu “Suvitaja” (2005) ja “Mõtisklus” (2005).

Muidugi võib nii Maris Palgi kui Kaie Luige rakendada imekergesti feministliku interpretatsiooni vankri ette. Kuid nauditavad on nende tööd  rohkemgi ehk ilma sellise teoreetilise tagamaata. Aga eks seegi ole vaatepunkti küsimus.

Teel eikuhugi

Maarit Murka loob oma näitusega “The Truth is out there” vaataja tarvis illusoorse maailma. Täpsemalt öeldes on tegemist ehk isegi illusoorsuse illusoorsusega. Näib, et ta näituse lähtekoht on olnud meie aja kultuurile omased, reaalsusega nihkes filmid (“Blaire’i nõiaprojekt” jmt). Kui vaadata veidi laiemalt ümberringi toimuvat, siis pole raske märgata, et arvestatav osa publikumenu pälvivast filmikunstist või ka kirjandusest on ammu lahkunud reaalsuse pinnalt. Kõikjal sebivad kõikvõimalikud nõiad ja nende õpilased, ja kui mitte nemad, siis vähemalt tulnukad, ja kui nendestki juhtub vähe olema, siis selge peaks olema vähemasti see, et inimkonna saatus on väheste väljavalitute ning kõrgematesse teadmistesse pühendatute kätes.

Sellele foonile tuleks paigutada ka Maarit Murka näitus, millele viitab ka väljapaneku pealkiri. Kunstnik on näinud tublisti vaeva, et muuta Vaala galerii pimendatud ooteruumiks: põrand on kaetud paksu kihi tugevalt kõdulõhnaliste vahtralehtedega; seal sirguvad ka raagus puuvibalikud, mille vahelt paistab paar pilti, kui neile suunatud valgus juhtub süttima. Ruum on pime ja kostavad õõvastavad häälitsused. Selle kõige taustal peaks olema hästi jälgitav video, kus saladuslik (kaamera)silm liigub esmalt ringi lagunevas majas, et siis minna edasi kõrgesse, tuulest looka koolutatud rohtu. Ma isegi ei tea, kas sel jooksval pildil ka nimetus on. Selgeks sai küll see, et reaalsuseköidikutega tugevamini seotud inimesele see ringiluusiv silm midagi head ei tõota, ehkki jäi mõistetamatuks seegi, mida võbisev silm siis õigupoolest üldse otsib.

Ja teise korruse galeriis neli maali, mis jällegi justkui tuntud filmidest välja lõigatud kaadrid, kus tavareaalsusega suhteliselt vähe pistmist.

Mõtlesin, et kuhu siis Murka tahab oma vaataja viia? Kas seda näitust tuleks vaadata kui noore kunstniku kriitilist kommentaari ümberringi vohavatele illusoorset reaalsust loovatele teostele või tahab ta hoopis ka ise selles teise reaalsuse loomise protsessis omal moel, s.o maali, video ja installatsiooniga osaleda ning osutada sellele, et tõde võib kusagil olemas olla? Kui esimest, siis oleks kõik justkui arusaadav: lõpmatud lood “kusagil peituvatest tõdedest” jm sellesarnasest on jõudnud vähemasti osa meist surmani ära tüüdata. Aga mida ma näitusesaalis ei märganud, oligi see kriitiline kommentaar. Jääb teine võimalus ja see paneb ausalt öeldes küll vaid õlgu kehitama, sest sellisel juhul jääb kunstniku kogu ettevõtmine siinkirjutajale veelgi hämaramaks kui seda on galerii, kus tema näitus üleval on. Ta justkui lükkaks vaataja teele, mis õigupoolest ei vii kuhugi. Ja mis tõde see siis peaks olema, mida näitusekülastaja sellelt ummikteelt peaks otsima? Küll tahaks teada!

Eile sai Eesti Kunstimuuseum 86 aastat vanaks. Täpselt kolme kuu pärast avatakse pidulikult Kumu uksed. On huvitav hetk, õhk on üleskruvitud ootustest ja kujutlustest paks. Aasta tagasi siinsamas Sirbi veergudel arutasid muuseumiinimesed kunstiajaloo eksponeerimise, publiku ootuste, arhitektuuri diktatuuri ja Kumu võimaliku positsiooni üle. Tänaseks on Kumus konstrueeritav kunstiajalugu rohkem või vähem paigas ja saab peagi füüsilise kuju, ekspositsioonisaalid on valmis, maja ehitusprahist puhas ja välja valgustatud, töö käib. Publiku ootusi peegeldab hästi tõsiasi, et pea iga Kumus ja Kumuga tehtav liigutus võimendub ajalooliseks sündmuseks, inimesed käivad veel kinniste väravate taga lootusrikkalt piilumas. Nüüd on tõesti kõik aru saanud, et muuseum tuleb ja teisiti ei saa. Mis aga Kumus täpselt toimuma hakkab ja kelle jaoks, nii selge siiski veel ei ole. Vaimustus hoone valmimise üle ei ole veel vaibunud, ka uudishimu keskendub majale, muuseumihoone on seni see, mis ületab uudiskünnise. Kumu tulevase sisu ja rolli üle mõtlevad täna eelkõige kunstiinimesed. Kui muuseum on meie kõigi oma ja mõeldud meile kõigile, siis kellele ta mõeldud on? “Kõigi” ootusi, eelistusi ja vajadusi on ju väga raske ette näha ja ilmselt kohati ka raske täita. Muuseumi põhiülesanne hoida ja eksponeerida ühe EKMi muuseumina suurt osa Eesti riiklikust kunstivaramust on kõigest üks osa “rahva raha” eest “rahvuslikuks uhkuseks” ehitatud kaasaegse muuseumi missioonist.

Mitmekülgne programm on suurim väljakutse

Rahvas on sihtgrupina raskesti määratletav, rahvuslik uhkus on kontseptsioon, mis kunstielu elus ei hoia ja kahjuks või õnneks muuseumile erilist väljakutset iseenesest ei esita. Selle sentimendi pinnalt tullakse küll korra uut hoonet üle vaatama, ehk ka teist korda ühist kunstivara revideerima, kuid aktiivseks kunstipubliku positsiooniks on sellest abstraktsest ja passiivsest uhkustundest vähe. Siit vähese uudisväärtusega järeldus, et muuseumi publik oleme küll tõepoolest meie kõik, aga see tähendab palju erinevaid lähtekohti, erinevaid võimalusi ja eeldab muuseumilt eelkõige mitmekülgset programmi ning tolerantset kooseksisteerimist, avatust, mis – paradoksaalselt – jääb ka uues hoones muuseumi jaoks võib-olla üheks suuremaks väljakutseks. Muuseum kui kunsti ja publiku kohtumispaik peab arvestama kõigiga ja suutma igaühele kunstiga kohtumise ja kunsti mõistmise võimalikuks teha. Seetõttu on muuseumist täiesti loomulik kasutada kunsti ning oma tegevuse propageerimiseks ja selgitamiseks mitte ainult muuseumiruumi või institutsionaalse raamiga piiratud formaate nagu näitused, loengud ja raamatud, vaid laieneda ka meediaajastuga kaasas käies ajalehtede vahele, raadio- ja tele-eetrisse ning miks mitte ka veebiportaalidesse või mobiiltelefonidesse.

Avatuse vastuoksus on kirjutatud sisse kõigi muuseumide aluspõhimõtetesse: paralleelselt nii säilitada kui eksponeerida, uurida kui harida, varasid kaitsta ja elamusi pakkuda on kahtlemata keeruline. Siit ka dramaatiline hirm kaotada tasakaal skaalal mausoleum-supermarket või laboratoorium-tivoli. Reaalset ohtu äärmuslikuks arenguks loomulikult ei ole – selle hoiab ära nimelt muuseumi tegevuste ja sihtgruppide paljusus ehk see, et muuseum on kõike seda kogu aeg niikuinii, aga ennekõike on muuseum formaat ja väärtus omaette. Strukturaalne vägivald, kui soovite. Kui keegi ka julgeb Kumusse tulla vaid poodi šoppama või restorani/kohvikusse gurmeetama või kui leidub noori, kes sõidavad muuseumi ees rulaga kordagi majja jalga tõstmata, ei jää kõigi ülejäänute muuseumikogemused sellest veel vaesemaks. Tõsi, muuseumile kaasneb sellega lisakoormus ja -kohustus seista kõigi kasutajate heaolu ja turvatunde eest, kuid sedagi ei tohiks teha keelupoliitikaga, sest tõepoolest – muuseum on meie kõigi oma ja muuseumi kasutusvõimalused on piiramatud.

Kumus tuleb teha missioonitööd

On väga oluline, et kõik tunneksid end muuseumis teretulnuna, et oldaks huvitatud koostööst muuseumiga ja sealsete mängureeglite aktsepteerimisest. Siinkohal on taas põhjust jonnakalt tõstatada subkultuuride ja kunstimuuseumide teema, mida samuti Sirbis kunagi pikalt lahatud. Võib küll öelda, et on lühinägelik, isegi süüdimatu näha rulatavates noorukites muuseumi avatuse garantiid või indikaatorit. Ei soovikski siinkohal väita, et hetkel meie kultuuriruumi kreatiivsus või värskus just või ainult rulatajatel püsiks, kaugel sellest (loodetavasti), kuid muuseumi aktiivsete kasutajatena teiste hulgas, neid välistada ei saa ega tohigi. Uudis muuseumimaja üleandmisest teenis nimelt konkurentsitult elavaima vastukaja just rulafoorumites – väike märk asjade seisust ja rahvusliku uhkuse vahetusväärtusest seegi.

First We Take Museums

Subkultuurist tõukunud kunsti muuseumiatraktiivsus leiab praegu viimaseid päevi tõestamist põhjanaabrite pool Kiasmas, kus on avatud linnakultuuripõhine näitus ähvardava pealkirjaga “Kõigepealt vallutame muuseumid” (“First We Take Museums” kuni 20. XI, kuraator Virve Sutinen), mille raames muuseumi viienda korruse suure saali on pea täielikult enda alla võtnud vineerist rulaobstaakel. Kiasmas, mis ühe esimese avamisjärgse otsusena kehtestas muuseumiesise väljaku ametliku rulaspotina, on suhted kreatiivse linnanoorsooga pidevad ja väga head. Kiasma URB festivalide sarja võibki vaadelda pigem kui pikaajalist noorsootöö programmi, mida kroonib igasuvine tipptasemel festival. Kumu asukoht ja ühiskondlik positsioon võiks eeldada meiltki sotsiaalsema alatooniga missioonitööd. Milline on selles osas muuseumi jõudlus ja võimekus ning millised Kumu publiku huvid ja vajadused, selgub aga töö käigus.

Kumu avamisega avardub oluliselt ka muuseumis pakutav originaalprogramm: mitmekordistub muuseumi näitusepind, täiesti uue võimalusena tuleb juurde auditoorium, kus lisaks kunstiteemalistele loengutele, diskussioonidele ja konverentsidele hakkavad toimuma nii performance’id, tantsuetendused, kontserdid kui filmiõhtud. See on publiku jaoks suur muutus, mitmekesisema ja avatuma “teenuse” pakkumine, teisest küljest esitab avardunud tegevusväli aga muuseumile nii sisuliselt kui rahaliselt märgatavalt suuremaid väljakutseid. Meie kõigi kunstimuuseum peab lisaks erinevate publikurühmade ootuste ja vajadustega arvestamisele arvestama ka kunstimaailma ja kultuurivälja laia spektriga ning suutma oma tegevuse kaudu seda adekvaatselt peegeldada. Kumu peab pakkuma nii kunstipärandi kui kaasaegse klassika kõrgetasemelisi näitusi, olema laboratooriumiks uutele ideedele ja kaasprodutsendiks kultuurikoostööle. Need teesid on küll nii muuseumis kui avalikkuses varemgi tihti läbi käinud, kuid vähesed kõrvalseisjad teadvustavad endale, millise väljakutse on tegelikult vastu võtnud inimesed, kes Kumus tööle hakkavad.

Kunstitegijate pink on lühike

Koostööd tehakse või plaanitakse küll pea kõigi kultuuriprofessionaalidega kõigis valdkondades, sellegipoolest tuleb tunnistada, et tegijate pink on kunstivallas Eestis siiski veel väga lühike. Usutavasti paraneb kunstialade maine ja motivatsioon end kunstiuurijaks koolitada seoses selle muuseumi arenguhüppega, sest tundub, et Skype’i efekt kunstiajaloolaste tööturul on juba ammu juhtunud: turg on vabadest tegijatest tühi, aga muuseumi latt üpris kõrge (üleostmist siiski karta pole – muuseumitöötajate palgad veel Skype’i efekti läbinud ei ole). Lootus, et Kumu kultuurikatlas keedetakse kokku täiesti uus ja enneolematu kvaliteet on alustuseks ehk liiast, kohalik kunstiteadus ja kunstielu laiemalt võiks aga Kumu programmide kaudu uue hingamise ja uued väljavaated saada küll. Muuseumi ainus tee tõelisele avatusele on koostöö, seda nii erinevate publikurü
hmadega kui kultuuriprofessionaalidega. Muuseum, mis on “kõigi oma”, on eelkõige nende oma, kes muuseumiga koostööd teha tahavad, sest nagu laulab Tartu romantik Chalice: “Kui on tahtmist, kui on usku – kõik on võimalik.”