Toeta
Otsi

farmakoloogia

  • Eesti Tekstiilikunstnike Liidu 2022. aasta parimad on selgunud

    Aastapreemiate žürii koosseisu kuulusid Eesti Kunstnike Liidu president Elin Kard (esinaine), Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor ja disainikogu kuraator Kai Lobjakas, Eesti Sisearhitektide Liidu esindaja Taimi Soo, Eesti Disainerite Liidu esindaja Eik Hermann, ajakirjanik Tiina Kolk, Aasta tekstiilikunstnik 2021 Krista Leesi ning Aasta noor tekstiilikunstnik 2021 Ingrid Helena Pajo. Žürii tegevust korraldas Ainikki Eiskop.

    Tekstiilikunstnike tegevust tunnustati kolmes kategoorias  – Aasta tekstiilikunstnik, Aasta noor tekstiilikunstnik ja Aasta tegu. Konkursile esitatud töid tutvustav näitus avatakse mai alguses ARS kunstilinnaku projektiruumis.

    Aasta tekstiilikunstnik 2022 nominentideks esitati Aet Ollisaar, Elna Kaasik, Marilyn Piirsalu ja Maryliis Teinfeldt-Grins. Tunnustuse Aasta tekstiilikunstnik 2022 laureaat on Elna Kaasik.

    Elna Kaasik (1957) pälvis preemia Tallinna Jaani kiriku galeriis toimunud isiknäituse „AjaMustrid“ eest. Karge ja  põhjamaise loominguga tuntud Elna Kaasik võttis Tallinna Jaani kirikus toimunud näitusega kokku kolmekümne aasta pikkuse loomingulise tegevuse. Autori inspiratsiooniallikaks ja peamiseks töövahendiks on juba aastakümneid olnud kangasteljed. Elna Kaasiku interjööri- ja autorikangaste traditsiooniline ja väärikas tehnika on sageli seotud kaasaaegsete disainilahendustega ning tema looming kompab disaini, tarbekunsti, käsitööoskuste ja näitusesaalidesse jõudva kontseptuaalse loomingu omavahelisi piire.

    Elna Kaasik: „Kas tarbekunst, disain ja kunst on sünonüümid? Kindlasti mitte. Käsitöö? Tarbekunst ei sünni ilma kunstimõtte ja professionaalse käsitöö oskuseta, see kreedo on mind saatnud õpingute ajast. Oma loomingus määratlen tarbekunsti unikaalse teosena ja disaini seeriatoodanguna, mis on valminud autoriteostuses ja perfektset käsitööoskust jälgides. Millise mõtte jõul kasvab käsitöö, tarbekunst ja disain kunstiks? Kas näitusesaalis? Kontseptuaalses koosluses?“

    Elna Kaasik omandas hariduse Eesti Kunstiakadeemias (Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis), kus lõpetas 1983. aastal tekstiili eriala. Kaasik on töötanud kangavabrikus „Keila“ ja aastatel 1988‒1995 Kunstikombinaadis ARS dekoratiivkudumise ateljee kunstilise juhina. Aastatel 1993‒2005 töötas Kaasik Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna, alates 1992. aastast on Kaasik tegev enda nimelise kaubamärgiga Elnadisain. Kaasik on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Disainerite Liidu, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu, ON-Grupi ja Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni liige. Lisaks Eestis esitatule on tal olnud näitused Soomes (1997, 2002, 2003, 2004), Rootsis (1999, 2001, 2008), Taanis (2002), Norras (2002), Lätis (2019) ja Jaapanis (2004). Elna Kaasikule on omistatud Aasta tekstiilikunstniku tiitel (1999) ja ta on pälvinud Aasta tekstiili preemia (2007) ning Kristjan Raua nimelise preemia (2000).

    Tunnustuse Aasta noor tekstiilikunstnik 2022 nominendid olid Anu Sirkas, Johanna Mauer, Liisa Torsus, Marion Mölder ja Merily Mikiver. Tunnustuse Aasta noor tekstiilikunstnik 2022 laureaat on Liisa Torsus.

    Liisa Torsus (2000) pälvis preemia bakalaureusetöö „Kivimustud ja natid. Eesti rannarahva etnograafilisest hülgepüügirõivast inspireeritud viltmaterjali loomine umbkuubede tarbeks“ (juhendajad Svetlana Todurova, Piret Valk) eest ja etnograafia, looduse ning taaskasutuse sidumise eest loomingus tänapäevaste tehnikatega. Teostes näitab Liisa Torsus tekstiili võimalusi ja disaineri vastutust kaasaja nõudlikele probleemidele lahenduste leidmisel. Tema õpingute jooksul valminud loomingu läbivateks teemadeks on etnograafia, loodus ja jätkusuutlikkus. Nende ümber hargnevad projektid põhinevad põhjalikul uurimistööl ja süsteemsel analüüsil. Bakalaureusetöös „Kivimustud ja natid“ lõi ta Eesti rannarahva etnograafilisest hülgepüügirõivast inspireeritud viltmaterjali umbkuubede tarbeks. Materjali disaini ning teostusviisiga tõlgendab autor etnograafilisi hülgepüügilugusid. Silmuskoeliste pindade väiksemad silmused sümboliseerivad hüljeste hingamisauke ehk „vileauke“ ning õhksilmused jääle ronimiseks mõeldud rindeauke ehk „pea-auke“. Vilditud pind sarnaneb jäärüsi ning jääväljaga, kus hülged poegimas käivad. Samuti meenutab pitsiline ja laiguline materjal hülge täpilist karvkatet.

    Liisa Torsus: „Paljud minu teosed räägivad etnograafilisi lugusid ja jutustusi, sest leian inspiratsiooni meie esivanemate loodud esemetest, uskumustest või tööviisidest. Minu jaoks on äärmiselt põnev selliseid arhailisi teemasid enda loomingus kajastada ning tänapäevasemaks muuta, luues vanale loole toetudes nii uusi mustreid ja visuaalseid lahendusi kui ka kontseptsioone“.

    Liisa Torsus õppis aastatel 2019–2022 Eesti Kunstiakadeemias tekstiilikunsti erialal ning on täiendanud end jaapani tekstiili meistriklassides Tokitomo Hisako juhendamisel. Tema teosed on leidnud äramärkimist Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivalil TASEˈ22, samuti pälvis ta 2022. aastal Mari Adamsoni nimelise parima tekstiilikunstniku stipendiumi ning pääses teosega  „Kivimustud ja natid“ maineka NYTM (New York Textile Month) raames välja antava Dorothy Waxman International Textile Design Prize konkursi finaali.

     Tunnustusele Aasta tekstiilitegu 2022 esitati Anne Tootma Saaremaa Kunstistuudio pikaajalise ja eduka arendamise eest läbi 30 aasta, Ave Matsin ürituste sarja „Villaveebruar“ algatamise ja korraldamise eest ning Kadi Pajupuu Pallase toimetiste sarjas ilmunud raamatu „MultiWeave. Viis kududa“ koostamise eest. Tunnustuse Aasta tekstiilitegu 2022 laureaat on Ave Matsin.

    Ave Matsin (1973) pälvis preemia Eesti villamajanduse hetkeseisu ja võimalusi tutvustavate vebinaride „Villaveebruar“ korraldamise eest. Teadlaste, disainerite ja lambakasvatajate poolt ellu kutsutud villateemaline ümarlaud „Villaveebruar 2022“ oli ürituste sari, kus käsitleti villa, selle kasutust ja perspektiive erinevatest vaatenurkadest. Ürituste sarjale andis tõuke teadmine, et 90 protsenti Eestis lambakasvatuse kõrvalsaadusena tekkivast lambavillast ei leia piisavat väärindamist. Vebinaridel tõstatatud teemadest arenes välja mitmeid järeltegevusi. Nii osales mais 2022 toimunud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärandihäkatonil vebinari korraldusega seotud naiskond ideega luua villavahetuse veebiplatvorm, mis viib kokku villa tootjad ja ostjad. See idee võitis ja auhinnarahaga sai veebiplatvorm teoks.

    Ave Matsin õppis aastatel 1988–1993 Tartu Kunstikoolis kunstnik-dekoraatoriks, aastatel 1995–1999 Eesti Kunstiakadeemias tekstiili erialal ja aastatel 1999–2000 Eesti Kunstiakadeemia õpetajate koolituskeskuses kunsti ja kunstiajaloo õpetajaks. Aastal 2002 lõpetas Matsin Eesti Kunstiakadeemias tekstiili eriala magistriõppe ning asus seejärel samas doktoriõppesse. Aastatel 1992–1995 töötas Matsin Sürgavere Põhikooli kunstiõpetuse õpetajana ja 1994–1997 Pirita Majandusgümnaasiumi norra keele õpetajana. Seejärel oli ta Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi tekstiiliateljee õpetaja ja kunstihuviõppe projektijuht ning Eesti Kunstiakadeemia tunnitasuline siiditrüki ja kangakudumise õppejõud. 2001. aastal asus Matsin tööle Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus on rahvusliku tekstiili lektor, rahvusliku käsitöö osakonna juhataja, projektijuht ja pärandtehnoloogia õppekava programmijuht. Ave Matsin on olnud tegev nii Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali kui nõukogu liikmena, olnud käsitöö kutsestandardi uuendamise töörühma liige, Eesti Rahva Muuseumi nõukoja ja Vaimse kultuuripärandi nõukogu liige. Matsin on Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige, Kutsekoja Kultuuri kutsenõukogu liige ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse liige.

  • Loe Sirpi!

    Jaan Kaplinski ja Kadri Kõusaare „JKKK. Kirjavahetus 2007–2021“

    Balti muusika päevad

    VII vanamuusikafestival „Ceciliana“

    märtsiküüditamise mälestuskontsert

    Tallinna Kammerorkestri 30. tegutsemisaastat tähistavad kontserdid

    Pärnu fotofest „Paus“

    näitus „Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary“

    Toomas Kalve retrospektiiv

    dokumentaalfilm „Navalnõi“

    dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“

    Oscari-filmid „Kõik, kõikjal ja korraga“ ning „Vaal“

     

  • Puude taga on laps

    AURI JÜRNA

    Tallinna Linnateatri „Poiss, kes nägi pimeduses“, autor Rasa Bugavičute-Pēce, tõlkijad Anni Leena Kolk ja Carmen Karabelnik, lavastaja Marta Aliide Jakovski, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Jan Ehrenberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu, Priit Pius, Allan Noormets, Maris Nõlvak ja Tõnn Lamp. Esietendus 11. II 2023 Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

    Nii Tallinna Linnateatri lavastuse kui ka selle algteoste, Rasa Bugavičute-Pēce näidendi ja romaani „Poiss, kes nägi pimeduses“ üks kiiduväärseid tahke on see, et pimedad või vaegnägijad on seal pigem kui kontekst, taust või toimuva tingimus, mitte peateema. Mõistagi peab erivajadustega inimestest rääkima, nende olemasolu privilegeeritud, erivajadusteta inimestele teadvustama, ent rõhk on siin sõnal „inimene“. Tabavalt väljendab seda erivajadustega inimeste teadvustamise kampaania ja festivali „Puude taga on inimene“ pealkiri: jah, puue on esimese hooga kõige nähtavam, aga selle taga on inimene, ootamatult tavaline inimene oma puudest sõltumatute soovidega. Mida rohkem on neid, kes puude taha näevad ja viitsivad vaadata, seda parem kõigile.

    „Poiss, kes nägi pimeduses“ on laval ja ka tekstina nii orgaaniline ja detailselt spetsiifiline, et põhjalik elukogemus selle loomisel on ilmselge. Kui lavastusmeeskond on proovide käigus küsinud nõu Põhja-Eesti Pimedate Ühingult ja Terateatrilt, siis Rasa Bugavičute-Pēce ise sai inspiratsiooni oma abikaasa kogemusest, kuigi „rõhutab, et tegemist pole dokumentaalse looga. Pigem segunevad raamatus tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori emakogemus“.1 Ja kuigi sobiva vormi otsing venitas teose sündi mitme aasta jagu, oli see kindlasti viljakas ja ootamine tulemust väärt, sest mitmete auhindadega pärjatud romaan ja näidend on silmapaistvalt meisterlikud.

    Näidend pole siiski romaani dramatiseering, vaid samal ainel kirjutatud iseseisev teos – ning see on selgelt tajutav ja oluline tugevus. Romaani ja näidendi keskmes on muidugi sama lugu ning autori käekiri on äratuntav, ent need on valminud meediumiga arvestades. Kui romaan on pigem täiskasvanud jutustaja pihtimus, õrn ja lühidusele vaatamata pikaldane, siis näidend on juba kirjapildis tempokas ja hoogne, jutustaja lapsminana kärme ja humoorikas. Tugeva lavatajuga Bugavičute-Pēce laseb romaani jutustajal ennast ja oma minevikku läbivalt analüüsida, kuid jätab näidendi jutustajale hulga varjatud tagamaid, mis mõjutavad noore Jēkabsi kasvamist. Seetõttu on näidendi tekst ladusam, seletusi vähem ja koomilisi olukordi rohkem.

    Marta Aliide Jakovski on oma lavastuse tarvis infot ja tunnetust ammutanud mõlemast tekstist, leides tasakaalu tempokate, lapse vaatenurgaga seikade ja pikkade tummiste pauside vahel. Nostalgia kibe magusus seguneb naiivse otsekohesuse ja eluterve musta huumoriga, sekka puudetagust eneseirooniat ja jõuetut ahastust.

    Eraldi väärtustasandi loovad aga Tallinna Linnateatri näitlejad, kelle tõttu eesotsas Külli Teetamme (ema Zelma), Indrek Ojari (isa Zemguss) ja Jan Ehrenbergiga (Jēkabs) on lugu arusaadav ja puudutab vaatajat. Kuigi näitlejad mängivad teatrilaval sageli tegelasi, kes on neist endist füüsiliselt väga erinevad, on pimeda mängimine alati keeruline. Nägemist kui inimese primaarset meelt (kuni 80% infost tuleb silmade kaudu) on sihilikult ignoreerida või välja lülitada peaaegu võimatu, sest on raske elu jooksul õpitud reflekse alla suruda või varjata. Ometi on trupp sellega toime tulnud, sest nägemisvaegusega tegelasi kehastatakse austuse, südamlikkuse ja osavõtlikkusega. Mis veel tähtsam: loo edenedes jääb pimedus inimlikkuse ja suhete puntra ees siiski tagaplaanile.

    Lühidalt kokku võttes on „Poiss, kes nägi pimeduses“ Jēkabsi, pimedate vanemate nägija poja kasvamise lugu. Paralleelselt jookseb laval kaks aega: minevik, mil Jēkabs oli poisike, alates kuuendast eluaastast kuni viieteistkümnendani; ning olevik, kui ta on kolmekümnendates mees, kellel juba oma lapsed. Ühtaegu lihtne ja keerukas, helge ja traagiline, põhjapanev ja elu muutev, nagu kõik kasvamise lood.

    Tallinna Linnateatri „Poiss, kes nägi pimeduses“. Zelmale (Külli Teetamm) on poeg Jēkabs (Jan Ehrenberg) elu kese ja tugipunkt.

    Ka fookus ema ja poja suhtel ei tee seda lugu ebatavaliseks, pigem südantlõhestavalt mõistetavaks ja mitme­tasandiliseks. Pimedate vanemate palavalt soovitud lapsena sündinud Jēkabs on varaküps ja iseseisev poiss, kelle lapse­ea tegemised tulevad alati alles pärast muid tähtsamaid kohustusi. Esmalt peab ta olema vanematele ja teistele ühiselamu elanikele silmadeks, käskjalaks, kulleriks, tõlkijaks ja vahendajaks. Koolieelikuna ja teistsugust elu tundmata täidab ta oma ülesandeid tõrkumata, õppides nagu möödaminnes ka mängima ja mõnda olukorda enda kasuks pöörama.

    Ent koolis olukord muutub. Jēkabs hakkab järk-järgult oma eristumist mõistma ja selle vastu mässama, tema ema Zelma aga poja eemaldumise vastu aina vägivaldsemalt võitlema. Pille-Riin Purje: „Kõige valusamaks teemaks saab ema Zelma pime armastus poja vastu. Ja seda laadi klammerdumine kasvab üldistusjõuliseks, sest eks ole pimedusega löödud iga lapsevanem, kes ei suuda oma võsukest vabaks lasta. Külli Teetamme roll ongi kõige vastuolulisem ja raskem. Ema depressiivne enesehaletsus muudab ta poja vastu ülekohtuseks, üha keerulisem on emale kaasa tunda ja teda hinnanguvabalt mõista.“2

    Teetamme Zelmale kui pimedana sündinud sihikindlale ja kangekaelsele naisele on poeg elu kese ja tugipunkt, mis kõikuma lüües ajab sassi ta meelekindluse ja maailmavaate. Vaatamata sellele, et ta oma poega jäägitult armastab ja on tema nimel kõigeks valmis, tekitab lapse lahkukasvamine ja emast eraldi arenev elu temas aina suuremat raevu.

    Abikaasa Zemguss, kes rahumeelse partnerina suudab algul veel konflikte neutraliseerida, ei pääse enam teismeliseks saanud Jēkabsit ja Zelmat liitma. Vastupidiselt nende agressiivsele mässule sulgub endasse. Lugu raamivates algus- ja lõpustseenides, mil täiskasvanud Jēkabs ja Zelma köögis vestlevad ja vaikivad, meenutabki Jēkabs pigem oma isa. Ta on aastate jooksul õppinud oma ema teisiti nägema ja omal moel mõistma, ning – ja see on veel olulisem – aktsepteerima. Zelma tahab, nagu alati, näidata, et saab kõigega hakkama ning Jēkabs on lõpuks õppinud seda soovi austama, sest see on olulisem emale, mitte talle. Kasvuvalud on kõigil ja neist rääkimine enam midagi ei muuda.

    Teistest tegelastest on raske kedagi konkreetselt välja tuua, sest kõigil neil, nii ema sõbrannal Dainal (Elisabet Reinsalu) ja tema mehel Ivariņšil (Priit Pius), Jēkabsi sõpradel Laurisel (Tõnn Lamp) ja Lienel (Maris Nõlvak), on oluline roll nii tegelaste kui ka lavastuse elus. Aga ega Allan Noormetsa kassist muidugi mööda pääse. Kuigi pealtnäha, näidendi mustvalgel, võiks seda pidada lihtsalt väikeseks koomiliseks episoodiks, aga ometi on see rohkemat.

    Jēkabsile on kass Hunt pöördeline punkt kahes mõttes: esiteks on kass talle esimene päris oma sõber, teiseks teeb ta loomast loobumisega raske otsuse, mis jääb pikaks ajaks kummitama ja muudab lõpuks suhet emaga. Lavastuslikult on Jakovski otsus anda pisikese halli kassipoja roll trupi kõige suuremale näitlejale ääretult tabav, nii sellepärast, et Allan Noormetsa koomikataju tõttu on peaaegu sõnatu stseen ääretult naljakas, aga ka seetõttu, et pisike kass ongi murdepunkt perekonna sisekliimas. Raske on meenutada, millal viimati teatris nii südamest naersin, kuigi ses stseenis on jaburat hellust ning eriti loo edenedes on Jēkabsi kahetsus seda valusam.

    Tallinna Linnateatri „Poiss, kes nägi pimeduses“ on pärl, sest selles avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks. Eelarvamustest ja häbist läbimurdmiseks ongi vahest vaja üht head last, kes lõikab teismelisena ema põllepaelad läbi.

    1 Evelin Arust, Lugu pimedate vanemate nägijast lapsest. – Sirp 26. XI 2021.

    2 Pille-Riin Purje, Sa ei ole mind ammu vaadanud. – Postimees 6. III 2023.

  • Müür, mis hakkab pragunema

    KAAREL TARAND

    Maailmas on tuhandeid inimesi, kelle ametiks on mõelda ja kirjutada sellest, mida mõtleb ja plaanib Hiina. Esimees Xi äsjase suurvisiidi ajal ja järel Moskvasse arvavad Hiina-vaatlejad üsna üksmeelselt, et Hiina esines suhtes Venemaaga suure ja võimsa vanema vennana, kes ei varjagi, et kavatseb tulevikus kohelda väiksemat oma toorainebaasi ja kolooniana ning ühtlasi sõltlasest tööriistana globaalses võimuvõitluses. Viimases soovib Hiina kõigepealt jõuda kahe üliriigiga maailmakorralduseni, seejärel alistada Ameerika Ühendriigid ning panna kogu elu tiirlema ümber Keskriigi.

    Suured juhid võivad küll unistada millest tahes, ent nemadki ei pääse paratamatusest, et kõik vanad mehed surevad varsti ära ja nende järeltulijad ei pruugi olla faktide eiramises sama meelekindlad. Üks asi on juhtide reaalsustaju või selle kulukas puudumine. Kui vaatlejad, asjatundjad ja poliitikakujundajad mujal sellega kaasa lähevad, tekib aga samamoodi tarbetu kulu – ja seda suurem, mida vägevam näib vaadeldav objekt.

    Näiteks rikaste riikide klubi OECD ennustas 2004. aastal, et Hiina majandus on maailmas suurim juba aastal 2015 ning aastaks 2030 moodustab see üle 25% kogu maailmamajandusest. Selle eelduse alusel on kujundatud nii USA kui ka Euroopa Liidu Hiina-strateegiat, julgeoleku- ja kaubanduspoliitikat, seega tehtud Hiina globaalsete ambitsioonide tõrjumiseks oma riigi elanike heaolu arvelt kulukaid vastusamme. Aga ennustus ei täitunud ega täitugi. Kui praegustel stardipakkudel projekteerida Hiina püsivaks aastaseks majanduskasvuks ebarealistlik 4,5% ja USA omaks usutav 1,5%, kuluks Hiinal esikohale tõusmiseks veel 15 aastat.

    Hiina jätkuv tõus on kehv lääne narratiiv, mis oleks mõistlik võimalikult kiiresti hüljata ning ühtlasi pääseda sellega mõlemat võistlejat tarbetult kulutavast võidujooksust, kui kaotaja on juba ette teada. Mäletatavasti saavutas Hiina läinud aastal rahvastikutipu ning sajandi lõpuni on ette näha katkematut kahanemist, mis omakorda tähendab, et majanduslikus võistluses peaks iga Hiina töölise produktiivsus kasvama palju kiiremini kui jõukas ja haritud lääne­ilmas.

    Kuigi see on saavutatud arutult julmade võtetega, peab Hiina globaalselt vastutustundlikku ühe lapse rahvastikupoliitikat ainult kiitma. Ise seda soovimata amputeeris Hiina sellega oma jalad, millel marssida globaalse hegemooniani. Pendel jõudis ühte serva ja on asunud kiirendusega liikuma vastassuunas. ÜRO mõõduka prognoosi järgi on Hiina rahvaarv aastal 2100 ligikaudu 766 miljonit, pessimistliku järgi aga kõigest 488 miljonit praeguse 1,42 miljardi asemel.

    Nagu selgub Earth4All uuringurühma esmaspäeval avaldatud tööst „Rahvas ja planeet“*, on ÜRO rahvastiku­prognoosides alati kõige tõelähedasemaks osutunud pessimistlik variant. Seetõttu jõudis uuring meediasse põhisõnumiga, et üleilmne rahvastikupomm jääbki plahvatamata. Detailidesse minemata on ÜRO ennustuste põhihäda uuringu autorite meelest see, et nende mudelites ei saa ega tohi kasutada n-ö poliitiliselt laetud komponente ning põhjuslikke mehhanisme, nagu migratsioon, naiste haridus, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ja lubatavus jne. Ses osas on muud senised mudelid, nagu Wittgensteini keskuse ja Lanceti omad, täpsemad, kuid siiski puudulikud.

    Värskes uuringus on analüüsitud kaht stsenaariumi („Liiga vähe ja liiga hilja“ ja „Suur hüpe“) ning jõutud lootusrikka järelduseni, et üleilmne rahvastiku tipp saabub tegevusetuse korral aastaks 2046 pisut alla 9 miljardi juures ning 2100. aastaks kahaneb globaalne rahvaarv 7,3 miljardini. „Suure hüppe“ stsenaariumi korral ehk poliitiliselt juhitud viisil tipneks rahvaarv aastal 2040 8,5 miljardiga ning langeks sajandi lõpuks 6 miljardi inimeseni. Vähem sööjaid suid, väiksem häda keskkonnale. Kuid, nagu autorid rõhutavad, ei ole inimkonna põhiprobleem maakera ülerahvastatus ega sellest johtuv ressursipuudus, vaid vigane, ebaõiglane ümberjagamine. Sellele arusaamale on rajatud ka autorite poliitikasoovitused, loomult lihtsad ja realistlikud, mis küll ei vii inimkonda kõigis üheksas kategoorias tagasi planeedil elu võimaldavate taluvuspiirideni, kuid enam-vähem normaalse elu ja heaoluni küll.

    Selles pildis ei ole tuleviku-Hiina üliriik, vaid abi vajav hädasolija. Hiina urbaniseerumine on olnud maailmas seninägematu. 30 aastaga on linnastunud 600 miljonit inimest, kellele on muu hulgas ehitatud ka elamispind, kus ruutmeetreid elaniku kohta rohkem kui jõukas Euroopas kombeks. Oletagem, et sel sajandil ehitatud kortermajade eluiga ei jää alla näiteks meie Lasnamäe või Annelinna omale. Seega on need kasutuskõlbulikud ka 50 aasta pärast, mil Hiina rahvaarv on sama suur või väiksem kui praegune linlaste oma (900 miljonit). Kuidas nad selles olukorras oma megalinnu ülal peavad või on seal sada Detroiti? Ja milleks muuks veel raha üle jääb, näiteks Taiwani või mõne muu naaberriigi vallutamiseks, praegusel tasemel inimõiguste piiramiseks, tsensuuriks, komparteiliseks juhtimiseks? Hiina ei saa kuidagi kopeerida Euroopa või USA poliitilisi võtteid demograafilise siirdega kohanemiseks ja majanduskasvu säilitamiseks, lähtekoht erineb nii kardinaalselt. Mudelid näitavad Euroopale sajandi lõpuni rahvaarvu stabiilsust ja USA-le kasvu ning pealegi ei ole ka kõige jõukamates riikides iial taristut ülearu olnud, vaid ikka on midagi puudu.

    Hiinat ümbritsevas Aasias saaks mõnigi riik (India, Pakistan, Indoneesia) Hiinale rahvastikuabi pakkuda, aga rahvastikukao kompenseerimine immigrantidega ei kuuluks usutavate stsenaariumide hulka ka juhul, kui Hiina peakski äkiliselt muutma oma sisserändepoliitikat. Välispäritolu rahvastik moodustab Hiina elanikest vaid 0,1% ning see tähendab, et võõrastega kohanemiseks ja nende kohandamiseks puudub täielikult nii kogemus kui ka kultuur. Soojenduseks tagasihoidlikud sada miljonit võõrast ühe inimpõlve jooksul? Kuidas saavutaksid oma maa ja linna põlised peremehed Pekingis ja Shanghais kiirkorras tolerantsi, milleks Londonis, Amsterdamis või Hamburgis on kulunud sajandeid? Või läheks pigem nii, et politseiseriaalide järgi Malmös toimuv hakkab tunduma lapsemänguna?

    Kui kauge maa ja suurte arvude tõttu Hiina tuleviku silme ette manamiseks kujutlusvõimet napib, kõlbab piltlikustamiseks imehästi kohalik Ida-Virumaa näide. Seal on 30 aastaga kätte jõudnud täpselt see, mis Hiinat ees ootab, ainult iga probleem, nagu tühjad koolid, lagunevad teed, uuenemisvõimetu tööstus, liigne elamispind, lahkuvad noored ja virelevad vanad, tuleb korrutada 10 000ga. Kas rikas lääs saadaks hädas Hiinasse 10 000 eriesindajat, maksaks Hiinasse kolivatele õpetajatele, politseinikele jt topeltpalka, tekitaks triljonitesse eurodesse ulatuvaid õiglase ülemineku ja tasandusfonde, lähtudes kujutlusest, et kunagine hiilgus on taastatav, kuid tegelikult nähes läbi muinasjutuprillide iga elanikku kahe- kuni kolmekordselt? Vaevalt küll.

    Eesti valitsusliitu moodustavate erakondade programmides on Hiinat mainitud vaid möödaminnes. Hea seegi, sest lähiajalugu mäletab ka Hiinast innustumise puhanguid, olgu tegu transiidi, lennuühenduste või taristu­investeeringutega, vahetuskaubaks väärtused (dalai-laama, uiguurid, Taiwan). Ainus mõeldav ja ökonoomne Hiina-poliitika saab käia Brüsseli kaudu, kuigi jõuda korraga üksmeelele Saksamaa ja Ungariga võib olla keeruline. Aga Eestil on teatavasti alati globaalpoliitikas kombeks esitada uuenduslikke ja edasi­viivaid sõnumeid, mis kõigi silmad avavad. Euroopa Liidu Hiina-strateegia aluseks saaksime pakkuda jutustuse Hiinast, aga mitte kui tõusvast, vaid langevast riigist ja hääbuvast rahvast. Seejuures oleksime usutavad asjatundjad ka, sest kes veel kui mitte eestlased oleksid oma väljasuremisega katkematult tegelenud vähemalt poolteist sajandit.

    * https://www.earth4all.life/news/global-population-could-peak-below-9-billion-in-2050s

  • Kraadi iga murdosa loeb

    KERTU BIRGIT ANTON

    Eelmisel nädalal andis valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu (IPCC) välja kuuenda ülevaateraporti* ehk kokkuvõtte inimkonna parimast teaduslikust teadmisest kliimamuutuste kohta. Peamine sõnum: senine tegutsemine kliimakriisi ohjeldamiseks on olnud ebapiisav, kuid nüüd otsustavalt tegutsedes on veel lühikese aja jooksul võimalik kindlustada elamis­kõlblik tulevik tervele inimkonnale. Iga süsiniku­tonn loeb.

    Praegu kokkupandava koalitsiooni otsustest sõltub, kas lähiaastate Eesti on jätkusuutlikum või annab oma panuse Maa kliima elamiskõlbmatuks muutmiseks. Kui moodustatav valitsus kaldub ebameeldivast teaduslikust tõest kõrvale ega tegutse otsustavalt kliimakriisi leevendamiseks, ei saa tulevased põlved teist võimalust elamiskõlbliku kliima tagamiseks.

    Valitsuse esmane ülesanne on seaduste jõul tagada, et Eestisse ei rajataks enam ühtegi fossiilkütuste taristu objekti, ei põlevkivikaevandust ega bensiinijaama. Miks nii rangelt? Selleks, et kliimasoojenemine ei ületaks väga ohtlikku 2 kraadi piiri, peab inimkond kiiresti piirama fossiil­kütuste taristu kasutamist. Kui atmosfäär soojeneb rohkem kui 2 kraadi, muutub Maa kliima nii palju, et järgmise saja aasta jooksul satub ohtu inimühiskonna püsivus. Kuna vaja on vähendada kaevanduste, puurtornide ja põlevkivi­elektrijaamade kasutamist ning need mõnekümne aasta jooksul sulgeda, ei saa lubada uute rajamist.

    Fossiilkütuste tootmise ja tarbimise lõpetamisel peab riik muidugi toetama inimesi, keda see kõige rohkem puudutab, eeskätt põlevkivisektori töötajaid. Lähtuvalt soovidest ja vajadustest tuleb neid aidata muudatusi mõista, ümber õppida ja uus töökoht leida. Kaasnev ebamugavus ei tohi olla põhjus, miks kliimamuutusi peamiselt põhjustava sektori sulgemist edasi lükata. Veepuuduse, nälja või metsatulekahju korral ellu jääda on mõõtmatult talumatum.

    Kuidas kiiresti vähendada fossiil­kütuste kasutamist? IPCC on pakkunud hulga tegevusviise, mida saab Eestis juba praegu rakendada, ilma et peaks leiutama uusi tehnoloogiaid või võluma kübarast jäneseid. Kõige mõjusam ja odavam on päikese- ja tuuleenergia kasutuselevõtt, mille tulemusena saadakse energiat odavamalt. Eelmisel aastal seadis riigikogu eesmärgi, et 2030. aastal toodetakse nii palju taastuv­elektrit, et see katab kogu Eesti elektritarbimise. Nüüd tuleb jätkata pikkade sammudega eesmärgi poole astumist.

    Taastuvenergia arendamisest üksi kliimamuutuste ohjeldamiseks siiski ei piisa. Taristu ja asulate puhul annab kõige suurema efekti hoonete energiatõhususe parandamine. Selle asemel et jagada CO2 kvoodi müügist saadud raha rahvale suurte energiaarvete maksmiseks, peab riik selle rahaga toetama hoonete renoveerimist. Nõnda elatakse soojapidavates eluruumides ega ole vaja lähematel aastakümnetel tasuda nöörivalt suuri küttearveid.

    Kui enamasti räägitakse kliimamuutuste leevendamise puhul pakkumuse poolest (näiteks kui säästlikud on autod), siis värskes raportis toonitatakse läbivalt ka nõudlusega tegelemise tähtsust. See tähendab, et peale autode tehniliste omaduste tuleb tegeleda inimeste liikumisharjumuste ja -võimalustega, et auto asemel saaks liikuda jalgsi, jalgratta ja ühissõidukiga. Keskmine elustiil ei kujune jätkusuutlikuks, kui fossiilsed energiaallikad pelgalt vahetatakse kliimaneutraalsete vastu. Jätkusuutlikkuse saavutamiseks tuleb juhtida energia tarbimist vastavalt elektri kättesaadavusele, luua võimalused säästlikult liikumiseks ja toitumiseks ning teha kõige saastavamad tegevused kättesaamatuks. Selleks on vaja inimesi teavitada, ehitada vajalik taristu ja kehtestada maksud. Kui uus valitsus keeldub Eesti maksusüsteemi ümbertegemisest, lastakse jätkuda olukorral, kus keskkonnahoidlik eluviis pole enamikule kättesaadav ja süsinikuintensiivse elustiiliga inimesed ei pea korvama kahju, mida nad tekitavad.

    Kindla teadusliku faktina on teada, et sel kümnendil tehtavad valikud mõjutavad kliimat kohe ja ka tuhandete aastate pärast. Soojenemisel on kraadi iga murdosa kellelegi elu ja surma, kodu ja kodutuse küsimus. Nii et käärime käised üles ja asume kestlikult tegutsema!

    * AR6 Synthesis Report. Climate Change 2023. – IPCC 20. III 2023.

  • ,

    Soovituste loend kirjanduse auhindamise tõhustamiseks

    PILLE-RIIN LARM

    Kirjandusauhindade jagamises on lõpuks ometi üürike paus. Riik tunnustas aastaauhinnaga tõlkija Heli Allikut, kultuurkapital Mehis Heinsaart, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad läksid Piret Rauale, Jürgen Roostele ja veel mitmele andekale autorile. Ja nii edasi.

    Lugejale, kes ei ole asjaga kursis: ihaldusväärseimaks peetakse justkui kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Need on need, mida jagatakse emakeelepäeval, 14. märtsil ja mille laureaadid saavad kuldse kera. Ei mäleta, et mõnel varasemal aastal oleks kuldkerade väljaandmise tingimuste muutmiseks kõlanud sedavõrd arvukalt ettepanekuid. Teen lühikese kokkuvõtte. Ettepanekud pärinevad auhinnaõhtu sõnavõttudest, meediast ning eravestlustest.

    Kõigepealt: kirjandusauhindade väljaandmine võiks aset leida varem. Emakeelepäeval on see hakanud muude ettevõtmiste varju jääma, tegu ei ole päeva tähtsündmusega. Seetõttu võiks kaaluda aastaauhindade väljaandmist eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril.

    Ettepaneku miinus on seesama kuupäev – peljatakse, et auhindade jagamine sel päeval soodustaks A. H. Tammsaare kultuse teket, mis omakorda segaks tema teoste nautimist ning mis talle endale vaevalt meeldinuks. Üldse olnuks kena ja tasakaalukas, kui eesti kirjanduse päevaks oleks valitud mõne naissoost kirjaniku sünnipäev.

    Auhindade jagamise sidumisel eesti kirjanduse päevaga on aga ka mitu plussi. Kuna kandidaadid tuleks välja kuulutada detsembris, aitaks asjatundjate selektsioon raamatuostjail jõulude eel maitsekaid valikuid teha. Paljud esile tõstetud teosed on muide kas ise või mõnes väikeses kirjastuses välja antud ehk see on ka toimetuleku küsimus. Ennekõike pääseks aga väärtkirjandus virvarris paremini mõjule ja jõuaks suurema tõenäosusega lugeja kätte.

    See kõik eeldab ka teistsugust turundust. Teades, kui suure töö kogu ettevõtmise eestvedajad igal aastal ära teevad, tahan neid kõigepealt tänada ja kiita. Järgnevaga juhin tähelepanu vaid mõnele üksikule detailile. Tegu on endiselt mitme arutelu kokkuvõttega, mitte mu personaalsete etteheidetega.

    Niisiis. Kandidaate tutvustavad klipid ERRi kultuuriportaalis on toredad, aga staatilised, s.t igavavõitu – kandidaadid istuvad ja räägivad. Mõnikord on osa klippe filmitud eriti imelikult langevas kalgis valguses, mis kedagi ei kaunista. Erileht Postimehe paberväljaande vahel jõuab vaid nendeni, kes seda ostavad või tellivad. Ka eriväljapanek ühes raamatukaupluses jõuab ainult nendeni, kes sinna kohale lähevad. Auhinnatseremoonia puhul on tore, et seda veebis üle kantakse ning – nüüd lähen küll isiklikuks – mulle väga meeldib viis, kuidas EKLi musta laega saalis seguneb kodukootus killukese glamuuriga, meeldivad ka kõik sõnavõtud ja muusikalised vahepalad. Aga kirjanikud ikka ainult istuvad ja räägivad. Eriti tagasihoidlikult mõjub kirjandusauhindade jagamise üritus võrdluses äsjase teatriauhindade gaalaga.

    Mõistagi eeldab kirjandusauhindade väljaandmine 30. jaanuaril 14. märtsi asemel žüriide kokkupanemist senisest märksa varem – hea oleks, kui žürii saaks tööd alustada suve alguses.

    Teine sageli korduv ettepanek on vabaauhinna taastamine. Mõnikord on välja paistnud, et sellesse kategooriasse on nihutatud teosed, mis luule või proosa puhul jäid napilt joone alla, või on mõni žüriiliige saanud omaenese agendat teostada. Seekord oli tõesti kahju, et näiteks Wimbergi „Pruut, kuningas ja muusapoeg“ mitte ühessegi kategooriasse ei sobinud.

    On kõlanud mõte, et peale laureaatide võiks rahaliselt tunnustada ka kandidaate. Selle ettepaneku teostamine ei paista tõenäoline. Samuti ei ole ma kindel, kas klassika ja nüüdiskirjanduse tõlkeid hakatakse eraldi auhindama. Küll aga saaks ja tuleks tõsta loometöötoetusi nendesamade teoste kirjutamiseks ja tõlkimiseks. Samuti saaks ja tuleks tõsta preemiasummasid, mis on aastaid püsinud 5000 euro juures.

    Ruumipuuduse tõttu jääb seekord käsitlemata igihaljas huvide konflikti teema.

     

  • Ma lähen ja tulen koos teiega

    SVEN KARJA

    Tallinna Linnateatri „Poiss, kes nägi pimeduses“, autor Rasa Bugavičute-Pēce, tõlkijad Anni Leena Kolk ja Carmen Karabelnik, lavastaja Marta Aliide Jakovski, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Jan Ehrenberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu, Priit Pius, Allan Noormets, Maris Nõlvak ja Tõnn Lamp. Esietendus 11. II 2023 Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

    Vene teatri „Poiss, kes nägi pimeduses“, autor Rasa Bugavičute-Pēce, tõlkija Aleksei Štšerbak, lavastaja Sergei Golomazov, kunstnik Aleksandr Barmenkov, valguskunstnik Anton Andrejuk. Mängivad Aleksandr Žilenko, Tatjana Jegoruškina, Dmitri Kordas, Larissa Savankova, Sergei Furmanjuk, Marina Malova, Alexandr Domowoy jt. Esietendus 1. XII 2022 Vene teatri väikeses saalis.

    Läti Rahvusteatri „Poiss, kes nägi pimeduses“, autor Rasa Bugavičute-Pēce, lavastaja Valters Sīlis, kunstnik Ieva Kauliņa. Mängivad Kārlis Reijers, Daiga Gaismiņa, Ainārs Ančevskis jt. Esietendus 4. XII 2019 Läti Rahvusteatris.

    Üks harvu näiteid kultuurivallast, kui naaberriikide huvi meie vastu kaalub üles siinpoolse initsiatiivi, näikse olevat Läti-Eesti teatrisuhted. Ainuüksi Riia teatrites on viimastel aastatel välja toodud Oskar Lutsu „Kevade“ (lav Priit Pedajas), Rein Raua „Täiusliku lause surm“, Andrus Kiviräha „Kaka ja kevad“ ning „Mees, kes teadis ussisõnu“ (lav Ivar Põllu), Triinu Laane „Luukere Juhani seiklused“ esietendus märtsis Läti Nukuteatris, mille kavast leiame ka Eno Raua „Naksitrallid“, Liepāja teatris läheb sügisest menuga Kiviräha „Eesti matus“.

    Vastupidine kultuurivahetus, läti lavastajate ja näidendite ilmumine Eesti teatripilti aga millegipärast ei toimi. Ehkki varem on olnud aegu ja teatreid (näiteks 1950. aastate Ugala), kus läti dramaturgia andis endast repertuaaripildis selgelt märku, on praegune kultuurikatkestus eriti märgatav: Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses“ näidendiversioon autori enda 2019. aastal ilmunud samanimelisest romaanist (eesti keeles ilmunud 2021. aastal Contra tõlkes) Tallinna Linnateatris on alles esimene läti materjal selle teatri ligi kuuekümneaastases (kaasa arvatud Noorsooteatri periood) ajaloos. Üks väheseid näiteid Läti-Eesti praegu toimivatest teatrisuhetest on dramaturgist lavastaja Lauris Gundarsi aastatepikkune koostöö teatriga Piip ja Tuut.

    Sissevaade erilisse lapsepõlve. Näitekirjanik, kuid ka proosa ja stsenaristika vallas tegutsev Rasa Bugavičute-Pēce ongi praegu ainus läti kirjanik, kes siinmail ka teatrilava kaudu kanda kinnitanud: lisaks lähestikku esietendunud kahele „Poiss, kes nägi pimeduses“ lavastusele tõi Vaba Lava 2020. aastal välja sama autori dokumentaalnäidendi „Mul oli nõbu“. Elulisel taustal põhineb ka „Poiss, kes nägi pimeduses“, teoses põimuvad tema enda ja abikaasa lapsepõlvekogemus.

    Osalt ongi see näitemäng klassikaline tagasivaade lapsepõlve lõppemisele ja katse poetiseerida möödanikuks saanud argipäeva detaile (millel suuresti põhines ka nõukogudeaegsete läti näitekirjanike, näiteks Gunārs Priede ja Harijs Gulbise edu), teisalt on valitud ainevaldkond ootamatu: nägemispuudega inimeste eluolu ja lähedussuhted Läti väikelinnas Nõukogude perioodi lõpu ja uue iseseisvuse alguse, Selecti kataloogide ja ninjakilpkonnade aja­järgul.

    Läti Rahvusteatri „Poiss, kes nägi pimeduses“. Lätlaste versiooni ühendab Tallinna Linnateatri omaga see, et huvitavam kui minajutustaja Jēkabs (Kārlis Reijers) on siingi õrna tundeeluga, oma füüsilist puuet kogu jõuga alla suruv ema Zelma (Daiga Gaismiņa).

    Kirjanduslik traditsioon on nägemisvõimetuse selgelt stigmatiseerinud. Valdavalt tähistab nägemisvõime kaotanu fataalse tragöödia läbi elanud isikut, kes seejuures evib tugevat sümbolikaaluga võimet toimida läbinägeliku oraakli või võõra pilgu eest hoolega varjatud protsessidele osutajana. Sünkroonselt ühiskonna hoiakuga, mis teatavasti üritas pikka aega füüsilise puudega inimesed avalikkuse pilgu alt ära peita, on ka ilukirjanduses märgatav pimedate ja nägijate maailma vahele terava vahejoone tõmbamine. Otsimaks näiteid näitekirjandusest, lööb meil mängitud teostest esmalt ette Antonio Buero Vallejo „Lõõmav pimedus“, aga ka Maurice Maeterlincki „Pimedad“. Nüüdisaeg, mis on meid pikkamisi õpetanud puudega inimestega suhtlema ilma pealetükkiva kaastundeta, diskreetselt verbaalset või füüsilist abi pakkudes seal, kus seda tõesti vajatakse, eeldab kahtlemata teistsugust lähenemist ka kunstiliselt kultuurilt.

    Bugavičute-Pēce näidendi tegevuskoht ja -aeg, millesse minajutustaja Jēkabs oma meenutustes sukeldub, kujutabki veel aega, mil pimedate vanemate nägemisvõimeline laps pidi argiolukorras ära kannatama avalikkuse soovimatu tähelepanu, milles segunesid uudishimu, haledus, eks vist ka kahjurõõmus üleolek. Ometi pole autori jutustamisviis läbivalt tumemeelne, ainsa nägijana pimedate ühiskodus sirguv päikeselise loomuga Jēkabs suhtub oma kodakondsete eripärasse – niipalju kui võimalik – kui normaalsusse ning tema meenutustes on kindel koht ka „lapsepõlve muretutel mängudel“, milleks täiskasvanute nägemispuude tõttu oli kaugelt rohkem võimalusi kui eakaaslastel. Sissevaade sellesse erilisse lapsepõlve, kus lapsele langes olude sunnil ka täiskasvanute eest vastutamise koorem, lainetab meeleolult siia-sinna, kord tajudes oma erilisust uhkusena, kord varjamist vajava häbiasjana.

    Loomulik ja kodune foon. Loo keskne konflikt sõlmub aga mitte erivajadustega perekonna ja väliskeskkonna kokkupõrkel, vaid pereringis, hetkest, kui teismeliseikka jõudva Jēkabsi ema Zelma adub, et ta on välja tõrjutud poja, kelle kaudu ta on seni välismaailmaga suhelnud, suhtlusvõrgustikust, sest tema koha on hõivanud nüüd võõrad tüdrukud, sõbrad, huvialad, eneseotsingud. Tundliku natuurina tajub Jēkabs vaistlikult ka ise ema frustratsiooni põhjusi, oskamata küll sotsiaalse kogenematuse tõttu oma lähisuhetes kuhjuvate pingetega midagi ette võtta.

    Laiemas plaanis võikski Bugavičute-Pēce jutustatud lugu võtta kui poeetilist meeldetuletust mitmesuguste lahtilaskmiste möödapääsmatusest. Näidendi sündmuste telge aktsentueerivad loobumised ja lahkumised, küll esemetest, sõpradest ja lemmikloomast, avaramas mõttes ka minevikust üldse ning ühest oma aja ära elanud riigikorrastki.

    Teose huviäratavuse arvukate varem loetud-nähtud lapsepõlvehõllanduste ees tagab suuresti see, et füüsiline pimedus kui tugevalt sümbolikaaluga laetud metafoor ei mõju siin ühemõtteliselt ängistava, maadligi vajutava etteantusena, vaid moodustab sündmustele loomuliku ja koduse fooni. Ühiskonnakriitiline teravus on tajutav (millegipärast kasutavad mittenägijad oma kõnes sageli venekeelseid fraase – kas võib järeldada, et oma hariduse said nad venekeelses erikoolis?), kuid seda ei mängita suurde plaani. Me ei saa teada, millist sotsiaalabi ja milliseid eneseteostusvõimalusi pakkus nägemispuudega inimesele tolle aja ühiskond, kuid suure tõenäosusega oli seis kaugelt nutusem kui praegu.

    Nägemise ja mõistmatuse, märkamise ja pimestatuse, sõnadega ja sõnatu kompamise kaudu toimuvad kontaktiotsingud avanevad ses loos poolmärkamisi, justkui lõdvalt seotud saapapaelana. Tõsi, osalt märgib too lõtvus ka dramaturgilist ebamäärasust, siin on tegelasi (Lauris, Daina) ja liine, kes/mis on Jēkabsi arenguloosse nõrgalt integreeritud.

    Konkreetse näitena: kooli minnes oma senise kasvukeskkonna erandlikkust tajunud Jēkabs ümbritseb end mingiks ajaks vaikimise müüriga, ent selle psühholoogilisi tagamaid ei avata, tugeva märgiga käitumuslik akt on lihtsalt üks möödalibisev juhtum paljude teiste seas, mis suuremat jälge jätmata ükskord laheneb. Teisalt tuleb möönda, et selline „hästi tehtud näidendi“ reeglistiku eiramine toob juurde dokumentaalset usutavust, mis tekitab arusaama, et vaataja ette on toodud elu kogu oma banaalsuses, mitte selle kuivaks väänatud ja kirjanduseks vormistatud kontsentraat.

    Kõige helgem versioon. Vaatasin kolme nädala jooksul ära kolm selle näidendi lavaversiooni, mis on valminud Tallinna Linnateatris (lav Marta Aliide Jakovski), Läti Rahvusteatris (lav Valters Sīlis) ja Vene teatris (lav Sergei Golomazov). Kinnitagu Bugavičute-Pēce näidendi rikkust asjaolu, et kahes riigis ja kolmes keeleruumis (eesti, läti, vene) valminud lavastused on lüürilis-mõtlikult tundetoonilt küllaltki sarnased, ent detailides ja vormilises lahenduses erisugused. Vaatamist ja süvenemist väärisid kõik kolm.

    Esimene pilk Tallinna Linnateatri lavale (kunstnik Kristjan Suits) lõi kohemaid ette mitmed stsenograafilised lahendused Riia Uues teatris, kus sellised hüperrealistlikud, laiaks tõmmatud nõukogude tüüpkorterid oma rüiu­vaipade ja kooruva värvikihiga on olnud üpris sagedased. Tallinna Linnateatri variant on nii steriilne, et mõjub eeskätt tüüpkorterit kujutava näituseeksponaadina. Tegelaste välja ilmudes lisanduvad visuaali ka ajastu­omane rõivastus ja soengud.

    Kolme lavastuse võrdluses on tegu kõige helgema ja päikselisema versiooniga. (Ka publikureaktsiooni poolest on teised kaks peaaegu naeruvabad.) Tingitud on see suuresti Jēkabsi osa täitva Jan Ehrenbergi heledapoolsest natuurist, aga ka kõrvalosade väheke kangemast karikatuurikraadist, kui dramaturgiline materjal seda ehk hädapärast vajab. Kuigi, mis saab selle vastu olla, kui sutsu­rolli sattunud näitleja saab natuke rohkem lustida. Ka sisuloogikaga on laiem žest ja valjem hääletoon kenas vastavuses: kõik need natuke koomiksi- või animafilmi tegelasi meenutavad figuurid võivad olla osalised Jēkabsi kui keskmisest fantaasiarikkama lapse kujutlusmängudes.

    Keerulisem on lugu ema Zelmaga, kelle kujunemiskaare suudab Külli Teetamm mängida nii kõrgeks, et tõuseb kohati kesksemaks tegelaseks kui võrdlemisi harjumuspärastes eneseotsingutes ekslev Jēkabs – kui lähtuda eeldusest, et peategelane on see, kes loo käigus kõige rohkem muutub. Zelma foobiad, kahtlused, äkilised meeleolu kõikumised, mis peegeldavad pimeda inimese puhul igati mõistetavaid ränki siseheitlusi kohusetunde ja oma soovide vahel, on ühel hetkel täiesti tõsiseltvõetavad, teisalt tugevalt üle dramatiseeritud.

    Viimase näiteks olgu toodud lavastaja uljas koomusk Zelma pahameeleks majja võetud kodutu kassipoja lahendamisega Allan Noormetsa diskreetses kehastuses (kas Zelma õudusunenägu?). Üldse on Tallinna Linnateatri versioonis ehk kõige enam tabatud seda eelmainitud sujuvust, kus traagiline taipamine inimese füüsilise keha igihaprusest pöördub stoilisse absurdi. Pime abielupaar laseb ennast iga natukese aja tagant kenasti kammitult ja riietatuna oma koduköögis fotografeerida – kellele, milleks?

    Mälukartoteegis sorimine. Jakovski õige pisut isegi liiga sujuva jooksuga, väliseid sündmusi pidi libisev lavastus on teravas kontrastis Läti Rahvusteatris etendatava versiooniga. Läbivalt pool­hämaruses, peaaegu nähtavuse piiril, pidevalt ebamäärasest mürafoonist saadetud etendus osutab selgelt tõigale, et siin on pole tegemist lapsepõlvenostalgiaga, vaid arveid klaaritakse traumaatilise minevikukoormaga.

    Laval on mitu massiivset, aga sujuvalt liigutatavat kartoteegikappi, millest ja millele (kuvatuna) ilmuvad tähenduslikud esemed, fotod, dokumendid. Kappide ette on tekkinud laua ja mikrofonidega (kuuldemängu salvestamiseks või pimedate heliraamatute sisse­lugemiseks mõeldud) helistuudio, kus Jēkabsi „dirigeerimisel“ esitavad näitlejad (?) kunagi kõlanud, nüüd tema alateadvuses rahutult hulpivaid dialoogi­lõike. Kõik on painav ja kummituslik – ruumi vähene valgustatus, kõle lagedus, vaatevälja piiravad postid ja näitlejate intiimne, sageli poolsosistav suhtlemislaad tekitavad tunde, et ollakse pool­kogemata peale sattunud millelegi keelatule.

    Vene teatri „Poiss, kes nägi pimeduses“. Lavastuse keskpunktis Jēkabs Aleksandr Žilenko tundlik-värelevas, maailma avastamist valulikult registreerivas kehastuses.

    Lavastaja Valters Sīlisi ja vaid viieliikmelise näitetrupi tunnustuseks peab mainima, et kuigi valitud laad oma pisikesteks juppideks hakitud stseenidega ei eelda osalistelt „katkematut inimvaimu elu“, õnnestub neil oma rollisööstudes end ikkagi psühholoogiliselt lahti mängida. Ühendab aga lätlaste versiooni Tallinna Linnateatri omaga see, et huvitavam kui minajutustaja Jēkabs (Kārlis Reijers) on siingi õrna tundeeluga, oma füüsilist puuet kogu jõuga alla suruv ema Zelma (Daiga Gaismiņa). On lausa füüsiliselt tunda, kuidas ema-poja kõneluste ajal tõmbub atmosfäär pingule. Küllap on Jēkabsi rolli monotoonsus osalt seletatav ka dramaturgilise kohmakusega, uppumisega liiga paljudesse olmelistesse detailidesse, mis ei aita kuigivõrd kaasa tegelase siseelu avamisele.

    Siit tekib õigupoolest ka väike üldisem dissonants, millele, tõsi, hakkasin mõtlema alles siis, kui lumm kahtlemata sugestiivsest lavaõhustikust oli lahtunud. Lavastaja ettekujutus näib viitavat tõigale, et oma intiimses mälukartoteegis sorimisega otsib Jēkabs leevendust mingile lunastamata süüle, eeldatavasti siis oma vanemate ees, kelle kõrgendatud vajadusi ta lapsearuga ära tunda ei osanud. Laval toimuv lapsepõlve lindistamine ja arhiveerimine on ju eeldamisi mõeldud selleks, et hakata neid põhjalikumalt läbi töötama, analüüsima, selekteerima, uuesti ja uuesti läbi elama. Dramaturgilises materjalis (ei näidendis ega romaanis) aga Jēkabs nii subtiilse sisekaemuseni ei jõua, Bugavičute-Pēce mõlemad teosed on kirja pandud hoopis teistsuguses, pigem muhedalt memuaristlikus tundetoonis. Lavastaja oleks nagu kätte võtnud ja ise kirjutanud etteantud tegelastega järelloo. Muidugi, võib ka nii.

    Keskpunktis Jēkabs. Tallinna Vene teatri „Poisist, kes nägi pimeduses“ jäi eelmiste kõrval ebamäärasem mulje, ehkki oma eluõigus võiks olla ka sellel tõlgendusel. Ometi kord on keskpunktis Jēkabs, seekord Aleksandr Žilenko tundlik-värelevas, maailma avastamist valulikult registreerivas kehastuses.

    Kui eelnevates variantides varieerus kõrvaltegelaste mänguvõti rangest retušeeritusest kerge karikatuurini, siis siin on Jēkabsi kaaskond välja peetud pigem karnevaliesteetikas: tädi Daina (Larissa Savankova) kargleb ringi infantiilses baleriiniseelikus, Lauris (Aleksandr Domovoi) mõjub lastelavastuste robotmehikesena, ema Zelma (Tatjana Jegoruškina) on läbivalt eksalteeritud, nutune ja kõiki süüdistav, kooliõpetaja ja kaltsuka müüjatar (Marina Malova) on tegelased estraadilt. Muidugi, võib ka nii.

    Hoopis raskem on leppida stseno­graafilise lahendusega (Aleksandr Barmenkov), sest mänguruum mõjub praegu mahajäetud, suvalise träniga täidetud kolakambrina. Kuigi kena pole vaadata ka suuri valgeid paberipaane, mis seintelt maha rebituna ja kokkukägardatuna sunnivad näitlejaid (ja lahkuvat publikut) paberipahnas ringi kahlama.

    Boris Tuchi arvustusest* selgub, et lavastus pole valminud õnneliku tähe all: esimene lavastaja ei tulnud tööga toime, selle võttis üle Riia Vene teatri kunstiline juht, sügisel Vene teatris „Tavalise ime“ välja toonud Sergei Golomazov. Aimates, kui laastavalt võivad sellised olukorrad asjaosalistele mõjuda, tuleb hinnangut trupile veelgi tõsta.

    Režiiliste lahenduste koha pealt torkab silma, et omavahelistes kõnelustes ei vaata tegelased teineteise poole, vaid suhtlevad „saali kaudu“, vaadates enda ette. Ilmsesti peab see rõhutama kommunikatsiooniprobleemide keerukust, ehk isegi vihjama Jēkabsi vabalt valitud eneseisolatsioonile, psühholoogilisele pimedusele, eluhirmule? Siit edasi arutlemiseks on lavastuslik pool siiski liiga hajus, pigem võetakse sellest õhtust kaasa trupi ühtehoidev meeleolu ja mõtte­aines, kuivõrd sarnased ja olusid trotsivad on siiski lapse soovid, kujutelmad, unistused ja pettumused.

    Tallinna Linnateatri lavastuse kavalehel tuuakse tänuväärselt ära Põhja-Eesti Pimedate Ühingu koostatud soovitused nägemispuudega inimestega suhtlemisel, kaasa arvatud sõnavaliku osas. Eesti keel on ses osas ju komistusohtlik, „Head nägemist!“ võib soovida vaid treenitud huumorimeelega vaegnägijale. Soovitustest jäi meelde, et (füüsilist abi pakkudes) pole hea mõte öelda: „ma viin (toon) teid“, kohasem oleks öelda „lähen (tulen) koos teiega“. Tasub meeles pidada.

    * Борис Тух, Его миссия: быть островком безопасности. – Stolitsa 14. XII 2022.

  • Eesti teatri auhindade laureaadid 2022. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

    Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Narva Vabal Laval. Samuti anti laureaatidele Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on antud välja alates 1961. aastast.

     

    TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Kristiina Garancis, Karmo Mende, Aare Tool, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja, Mart Kangro, Riina Oruaas, Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Taavi Tõnisson ja Keiu Virro.

     

    Lavastajaauhind

    Juhan Ulfsak – „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).

     

    Kunstnikuauhind

    Edith Karlson – lavakujundus lavastusele „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).

     

    SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

    Žürii: Kadi Herkül (esimees), Luule Epner, Kristiina Garancis, Margus Kasterpalu, Karmo Mende, Laine Mägi ja Pille-Riin Purje.

     

    Meespeaosatäitja auhind

    Hendrik Toompere – Ray lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja teater Nuutrum).

     

    Naispeaosatäitja auhind

    Garmen Tabor – professor Ruth Wolff lavastuses „Arst“ (Ugala teater).

     

    Meeskõrvalosatäitja auhind

    Janek Vadi – kardinal Richelieu lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala teater).

     

    Naiskõrvalosatäitja auhind

    Ragne Pekarev – Agrado lavastuses „Kõik minu emast“ (Vanemuine).

     

    Eriauhind

    Julia Aug – missioonitundlik ja värske pilk Narva Vaba Lava loovjuhina ning jõhker ja vahetu, isiklik ja üldistav lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“.

     

    MUUSIKAAUHIND

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Aare Tool ja Heli Veskus.

    Koit Soasepp – Jürka osatäitmine Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Vanemuine) ning Lalli osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (Tallinna Filharmoonia).

    Mati Turi – Tristani osatäitmine Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde“ (Vanemuine), doktor S-i osatäitmine Michael Nymani kammerooperi „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ kontsertettekandes, Tuura osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (mõlemad Tallinna Filharmoonia), Oidipuse osatäitmine Igor Stravinski ooper-oratooriumis „Oedipus Rex“ (Narva ooperipäevad) ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Rahvusooper Estonia).

     

    BALLETIAUHIND

    Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

    Anna Roberta – Medora lavastuses „Korsaar“, Lydia lavastuses „Õhtused majad“, Peretütar lavastuses „Kratt“, Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett) ja osatäitmine lavastuses „Flesh“ (Narva ooperipäevad).

     

    TANTSUAUHIND

    Žürii: Marie Pullerits (esimees), Mart Kangro, Kaja Kreitzberg, Kaie Küünal ja Riina Oruaas.

    Eline Selgis ja Sofia Filippou – „About us – kallistamise koreograafiad“: koreograafia ja esitus (Eesti Tantsuagentuur).

     

    ETENDUSKUNSTI AUHIND

    Žürii: Maarja Kalmre (esimees), Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Ann Mirjam Vaikla ja Emer Värk.

    Netti Nüganen – „Müüt: päeva äärel“: meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga pseudoarheoloogiline uurimus (Kanuti gildi saal).

     

    TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

    Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.

     

    Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

    Pille-Riin Lillepalu – Ugala lavastusala juht, kes on uuendanud teatri lavakujunduste tehnilist taset ja tööprotsessi (muu hulgas „Kolme musketäriga“ Õisu mõisa pargis) ning olnud rahvamajade lavaruumi virtuaaltuuride projekti juhte.

     

    Etendust teenindava töötaja auhind

    Aili Nohrin – Ugala teatri inspitsient-rekvisiitor, kes on hallanud logistiliselt keerulisi proove, olnud inspitsient-rekvisiitor, lavastaja assistent ja näitleja lavastuses „Kolm musketäri“.

     

    Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

    Daisy Kull – Rakvere teatri müügiadministraator, kes on teinud silmapaistvat tööd ajal, mil mängukava muutumisel on tulnud vahetada pileteid mitmekümnete väljasõiduetenduste puhul üle Eesti.

     

    ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

    Žürii: Heidi Aadma (esimees), Liis Aedmaa, Siret Campbell, Villu Kangur, Ott Kilusk, Tiit Palu ja Anne-Ly Sova.

    Paavo Piik – näidend „Üle oma varju“.

     

    REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

    Žürii: Hedi-Liis Toome (esimees), Karin Allik, Ott Karulin, Merle Karusoo, Kaie Mihkelson, Anneli Saro ja Anu Tonts.

    Kerri Kotta – artiklid „Ühest õnnestunud klassikatõlgendusest: Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan““ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7–8), „Üks lõbus düstoopia“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 11) ning „Ääremaa tõmbetuules“ (Muusika 2022, nr 11).

     

    SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

    Žürii: Kaido Rannik (esimees), Mae Kivilo, Külliki Saldre ja Keiu Virro.

    Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): puudutaval ja keerulisel teemal lavastus, mille iga etendus mängitakse ainukordseks sündmuseks.

     

    SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAAL­MUUSIKA AUHIND

    Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing. Žürii: Olav Ehala (esimees), Hendrik Kaljujärv, Rasmus Puur ja Aleksandr Žedeljov.

    Jakob Juhkam – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Kolm ahvi“ (Ugala teater).

     

    KRISTALLKINGAKESE AUHIND

    Antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis tänavu sõnalavastuste auhindade žürii ja teise balletiauhinna žürii.

     

    Ken Rüütel – Julius Jõuram lavastuses „Laul õnnest“ (Vanemuine ja EMTA lavakunstikool), Otto lavastuses „Mitte midagi“, Hank lavastuses „Marvini tütred“, Töödejuhataja lavastuses „Niskamäe naised“, Kader/Tengil lavastuses „Vennad Lõvisüdamed“, Lucentio lavastuses „Tõrksa taltsutus“ (kõik Vanemuine), krahv de Rochefort lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala teater) ning Atli lavastuses „Viikingite veri“ (Kuressaare teater).

    Leonardo Celegato – loominguline ja karismaatiline, hea lavakohaloluga ja tehniliselt täpne balletiartist: Kuldne templijumalus lavastuses „Bajadeer“, Poiss lavastuses „Loomade karneval“ ja Ali lavastuses „Korsaar“ (kõik Rahvus­ooper Estonia).

     

    ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND

    Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale. Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut.

    Žürii: Anu Lamp (esimees), Argo Aadli, Ursula Ratasepp-Oja, Garmen Tabor ja Juhan Ulfsak.

    Mari-Liis Lill – lavastused „Varesele valu …“ ja „Harakale haigus…“ (2014, koos Paavo Piigiga, mõlemad Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater), „Teisest silmapilgust“ (2016, koos Paavo Piigiga, Tallinna Linnateater ja Vene teater), „Väljast väiksem kui seest“ (2017, Endla teater), „Teises toas“ (2021, Eesti Noorsooteater) ning „Samad sõnad, teine viis“ (2021, Eesti Draamateater).

    Maiken Pius – osatäitmised: Kelluke – „Jumala narride vennaskond“ (2010), Donna – „Vaata, ma kukun“ (2011, mõlemad Tallinna Linnateater ja EMTA lavakunstikool), Nan Janeway ja Lina – „Kolm vihmast päeva“ (2013, Tallinna Linnateater), Riina – „Testamenditäitjad“ (2014, Kuressaare Linnateater); Curley naine – „Hiirtest ja inimestest“ (2014), Agnes – „See hetk“ (2016), Meredith, Dublant, Arst ja Näitlejanna – „Inimesed, kohad ja asjad“ (2016), Helena – „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“ (2021), osatäitja – „Osnap“ (2022), Linnapealiku tütar – „Revident“ (2022, kõik Tallinna Linnateater), Krõõt – „Tõde ja õigus“ (2019, Allfilm).

     

     

    OTTO HERMANNI NIMELINE ORKESTRANDI­AUHIND

    Eesti esimese kutselise teatri sümfooniaorkestri (1906) asutaja nimeline auhind, mille eesmärk on esile tõsta ja väärtustada pikaaegset, vähemalt 15 aastat kestnud kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina.

    Žürii: Eda Peäske (esimees), Risto Joost, Vello Pähn, Kulvo Tamra ja Ann Õun.

    Linda Viller – Vanemuise sümfooniaorkestri kontrabassimängija (aastast 1981) ja pillirühma kontsertmeister (aastast 1987).

     

    ALEKSANDER KURTNA NIMELINE TÕLKIJAAUHIND

    Antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt ühte on lavastatud vaadeldaval ajavahemikul. Auhinna saajalt eeldatakse pikaaegset draamatekstide tõlkimist.

    Žürii: Liina Jääts (esimees), Laur Kaunissaare, Ene Paaver, Anu Saluäär-Kall, Triin Sinissaar ja Triinu Tamm.

    Krista Kaer – iiri ja muu ingliskeelse näitekirjanduse paremiku kauaaegne vahendaja, paljude viimistletud tõlgete autor, kes tunneb hästi teoste kultuurikonteksti, tajub originaali huumorit ja keelemängu mõnu, väljendades seda rikkas emakeeles, ning on aastaid olnud teatrite usaldusväärne koostööpartner.

     

    RAHEL OLBREI NIMELINE BALLETI­AUHIND

    Antakse professionaalse balletikunstiga tegelevale tantsijale, lavastajale-koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikaaegsete väljapaistvate tulemuste eest balletilaval.

    Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

    Aime Leis-Garancis – Estonia teatri balletisolist ja kauaaegne pedagoog-repetiitor, kes on hea seisnud Eesti balleti eetiliste ja esteetiliste väärtuste järjepideva edasiandmise eest järgmistele põlvkondadele.

     

    EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA

    Antakse ühele Eesti Näitlejate Liidu liikmele tunnustusena kolleegidelt. Laureaadi valib liidu juhatus.

    Ivo Uukkivi

     

    EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUSE AUMÄRK

    Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust. Laureaadi valib ühenduse juhatus.

    Ain Austa

    Kommentaar

    Kerri Kotta,

    teatriliigiüleste auhindade ühisžürii esimees

    2022. aasta teatripilti näivad ilmestavat ühiskonna jätkuvast fragmentaarsusest kantud teemad, üksteisega haakumatud paralleelilmad, mille vahel sidusust ei teki või on see näiline. Üks iseloomulikumaid näiteid on „Siili poomine“ (Tartu Uus teater): teerullina toimivat populistlikku räuskavat omamehelikkust ning sallivust jutlustavat ja end ohvri positsioonilt kehtestavat totalitarismi on seal näidatud samasuguse ummikteena. Palju realistlikumas vormis puudutab poliitkorrektsuse sildi taha peitunud vägivalda ka „Arst“ (Ugala), kus analoogiliselt „Siili poomisega“ välditakse lõksu, kuhu „Iraani konverents“ (Theatrum) ja „Issanda loomaaed“ (Endla) on peaaegu et sisse astunud, s.t kiusatust vormistada lahendus millegi käegakatsutavana (seda laadi toimimine muudab lahenduse enamasti uueks represseerivaks struktuuriks).

    Samuti pole kaotanud oma veetlust identiteediküsimused. Juba aasta alguses toodi lavale klassikaline eneseotsingu ja -leidmise lugu, Mozarti „Võluflööt“ (Estonia), kuid teatriaasta kulminatsioonideks kujunesid naist alasti võttev ja siis jälle mitmesugustesse rollidesse riietav „72 päeva“ (EMTA) ning identiteediteemasid iseloomulikku materiaalsusse rüütav „Müüt: päeva äärel“ (Kanuti gildi saal). Mõlema lavastusega on sooritatud omalaadne dialektiline uperpall, milles eri kihtide eemaldamine kinnistab naise paradoksaalselt veel tugevamalt eelarvamuslike hoiakute külge.

    Seega polnud 2022. aasta teemad ega nende vormistamise viisid enneolematud – võib-olla oli erandiks lavastuste materiaalsus ja selle mõju eri meeltele, lisaks „Müüdile“ ka „Traps“ (Kanuti gildi saal) –, mistõttu sai lavastuste nomineerimise ja auhindamise kriteeriumiks pigem eri kunstnikutööde sidumine orgaaniliseks tervikuks ja usutavus. Selles kontekstis tõusis esile just „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon), milles pole tunda traagelniite ning mida ei kummita „Amadeuse“ (Eesti Draamateater) toretseva kunstnikutöö liigne lõpetatus ja omaelu või lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli teater) kummaline visuaalne ärapööratus publikust. Kuidagi suudab „Melanhoolia“ minna kaugemale ka lavastuse „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater) kõnetavast siirusest ning artikuleerida eksistentsi ümbritseva pimeduse peaaegu argiselt.

    Kadi Herkül,

    sõnalavastuste auhindade žürii esimees

    Sõnalavastuste žürii vaateväljas oli 2022. aastal 41 teatri-trupi 110 uuslavastust. 20 näitlejaauhinna nominendi hulka jõudis 21 lavastust, mis valminud 18 lavastaja käe all 12 teatris. Statistikast paistab, et sõnateatris oli paljude tõmbekeskustega aasta, kus polnud üht ja ainsat liiderlavastust, -teatrit või -lavastajat. Laiapõhjalisus on hea märk, mis annab lootust, et latt kerkib. Seda enam, et seekord jäi nominatsioonita mitu omanäolist ja põnevate loojaisiksustega teatrit. Hoovõtuhooajad on vahel hädavajalikud.

    Seejuures on tõsi seegi, et tugevalt ajakajalist, ühiskonnaga suhestuvat, kirgi kütvat teatrit sündis võrdlemisi vähe. Tubli viiendiku võrra võinuks uuslavastusi ka vähem olla, ilma et teatripilt sellest vaesem olnuks. Siinkohal on mul väga kahju, et Von Krahli teatri Rataskaevu-maja viimase lavastusena sündinud visuaalselt leidlik, sisuliselt nüüdisaegne ja hingekriipiv „Libahunt“ (lav Peeter Jalakas) jäi parimate lavastustena nomineeritute seast välja.

    Kõik nominendid on laureaadid, lõpetasin oma möödunudaastase lühikokkuvõtte sõnalavastuste žürii tööst. Väidetu kehtib ka tänavu. Vaid üks laureaat sai paika täiesti üksmeelselt esimeses aruteluringis. Mitmel puhul vaagisime nominente kolmes voorus ning võitja selgus ülimalt tasavägises konkurentsis. Teater ei ole sport, kus parimaist parima selgitavad sekundi murdosad või sentimeetrid. Otsus on paratamatult vaid seitsme teatrivaataja subjektiivsete arvamuste summa. Peale selle olime ju näinud eri etendusi, mõni säravalt õnnestunut, teine toda üht, kus kõik kiskus nihu.

    Nominentide erisaates heitsid teatrivahid meile ette, et näitlejaauhindade nominentide hulka ei jõudnud ükski etenduskunstnik. Ent – tegu on sõnalavastuste žüriiga. Muidugi võib arutada, kas oleks vaja auhindade žanripiire muuta või need sootuks kaotada. Ent arvestades, et 2022. aastal oli žürii vaateväljas üle 100 lavastuse ja vähemalt pool tuhat rolli ning välja anda viis auhinda, julgen arvata, et sõnalavastuste puhul on sõel enamiku kategooriatega võrreldes väga tihe.

    Ja lõpetuseks: kas põsemikriteater võrdub automaatselt kommertsiga, mida ei peaks aastaauhindade määramisel arvesse võtma? Ei julgeks üldistada. Hindan väga teatrit, kus näitleja end kuuldavaks mängib ja ma tema hääle ära tunnen. Ka siis, kui repliigi kõlades on näitleja publiku poole seljaga. Seejuures, nii Helsingis, Pariisis kui ka Londonis mängitakse nüüdseks enamjaolt põsemikriga. Eks tehnoloogial ole nii head kui ka vead. Kui National Theatre oma uue maja aastakümneid tagasi kätte sai, nentis briti lavakõne üheks etaloniks tunnistatud Simon Russell Beale, et sellel hipodroomisuurusel laval tuleb kõlaval häälel hõigata ka armusosinaid.

    Tiina Mattisen,

    muusikaauhinna žürii liige

    2022. aasta oli muusikateatrile hea, mõneski aspektis lausa erakordne. Olgu selleks esimene Wagneri ooper Vanemuises või Ain Angeri kunstilisel juhtimisel sündinud Mozarti kogupereooper „Mängime võluflööti“, mida esitati nii Kuressaares kui ka Tallinnas.

    Meie kummaski ooperimajas valmis kolm uuslavastust (Estonia tõi publiku ette ka kahe ooperi silmapaistval muusikalisel tasemel kontsertettekande), ent rõõmustavalt on aasta jooksul mitmed teisedki kollektiivid selle hulga kahekordistanud. Narva ooperipäevad ja Stravinski „Oedipus Rex“, Tallinna Kammerorkester ja Nymani kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“, Thomas Wiedenhoferi muljetavaldav töö EMTA tudengitega ja Orffi „Kuu“ on kõik meie ooperimaastikku rikastanud.

    Siiski teeb läinud aasta erakordseks, võib-olla isegi rekordiliseks algupärandite küllus – viis maailma esiettekannet! Väärib esiletõstmist, et meil on festivale, kes suudavad välja tuua uuslavastuse, nagu mullu tegid Birgitta festival Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperiga „Lalli ehk Mere keskel on mees“ ning EMP Theatrumi toel Tatjana Kozlova-Johannese muusikateatrilavastusega „söövitab.tuhk“.

    Muusika hiilib teistegi teatrite-truppide lavale, näiteks sobib kas või Paavo Piigi teatriessee „Eetika“ (Kinoteater), kus muusikal oli täita tähtis osa, laulvate näitlejate seas ka Maria Listra, kes paistis silma mitmes mulluses uuslavastuses, nagu „Võluflööt“, „Lalli“ ja „Kaubamaja“.

    Vanemuises jõudis lõpuks (koroonast lükatuna) lavale Ardo Ran Varrese ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ning hoopis kauem, aastast 2006 esietendust oodanud tragikoomiline ooper „Kaubamaja“ (küll värske proloogiga). Sama autoriga on noori teatrikülastajaid silmas pidades koostööd jätkanud Estonia, tulemuseks värvikas ooper „Naksitrallid“ Vahur Kelleri libreto ja lavastusega.

    Läinud aasta kinkis ooperipublikule lisaks uutele helitöödele ka võimaluse saada osa vägeva bassi Koit Soasepa kunstist. Tema karjäär on kulgenud peamiselt Soome Rahvusooperis, ent nüüd laulis ta peaosa nii Varrese kui ka Tormise ja Puuri ooperis. Laulja seisukohalt on ehk isegi kahju, et Jürka ja Lalli on põhiolemuselt üsna sarnased tegelased – see võis piirata tema võimalusi oma eri tahkude avamisel. Ent kahe helikeelelt vägagi erineva täispika nüüdisooperi nimiroll oli Soasepale kahtlemata tuleproov, mille ta nauditavalt läbi tegi – tulemuseks soe vastuvõtt ja laureaadi tiitel.

    Teinegi laureaat tuli meeslauljate seast. Erinevalt Soasepast on Mati Turi ammu teada-tuntud ning kuulajad on saanud tema paljutahulise lauljatee vilju nautida ligi kolm kümnendit. Rahvusvaheliselt tuntud Wagneri-tenori puhul oli Vanemuise kutse Tristani rolli ehk ootuspärane, kahju ainult, et publik sai Turi muusikaliselt ja lavaliselt veenvast osatäitmisest – mõistagi ka kogu trupi kangelaslikust sooritusest Risto Joosti tundlikul ja kindlal juhtimisel – osa (siiani) üksnes kahel etendusel. Imetlust väärib laulja kogu mullune kaalukas rolligalerii: Pluto Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Estonia), dr P Nymani kammerooperis (Tallinna Filharmoonia), Oidipus Stravinski ooper-oratooriumis (Narva ooperipäevad) ning Tuura Tormise ja Puuri ooperis „Lalli“ (Birgitta festival).

    Ooperihuviline võib lootusrikkalt vaadata ka alanud ja järgmistessegi aastatesse, sest on võrsumas võimekas noorte lauljate põlvkond: juba mullu nähtu äratas soovi vähemalt nomineerida aastaauhinnale rohkem säravaid soliste, kui žürii reglement seda lubas.

    Marie Pullerits,

    tantsuauhinna žürii esimees

    Üha rohkem ekraanidele kolinud maailmaga on paratamatult kaasnenud füüsilisuse ja liikumise vähenemine igapäevaelus. Kui 2021 oli eelkõige tugev debütantide aasta, siis 2022. aastal tõstatusid Eesti tantsuväljal taas laiemad küsimused, millena, kuidas ja kus koreograafiat tajuda võib. Koregraafid püüavad praeguse loominguga sageli peegeldada internetijärgse ühiskonna puudujääke: toonitavad kehalisuse, osaduse, jagatuse ja tähenduslikkuse vajadust.

    Uute koreograafide loomingus on liikumiskeel sageli veel efekti tasandil, töös liigutusega näeb süvitsiminekut ja detailide viimistlemist uuslavastustes järjest vähem. Ühismeedia vohab lähedusepuuduses inimkonnale loodud enesehoole kiirlahendustest, tõeline tundlikkus vajab aga aega, ruumi ja süvenemist.

    Lõppenud aasta näitas võimalikke vahealasid, viise ja kontekste, kus koreograafia saab avalduda ja end kehtestada. Etendus- ja tantsukunsti valdkonnas tekitatakse üha enam ühissfääri, kus etendajad-tantsijad ja publik (või kogejad?) loovad teost ja selle tähendusvälja üheskoos. Tants saab tegeleda ka kogukonnaga, tantsukunsti vahenditega püütakse jõuda lähemale inimolemuse tunnetusele ja tähendusele nii kollektiivsel kui ka isiklikul tasandil.

    Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo „Cowbody“ loob fantaasiarikka sümbolimängu töö ja selle prekaarsuse, mõtestatud eesmärgipärase tegevuse korduse ja selle kodustamise teemal. Koreograafide lavalised ja kehalised kujundid on näilisele juhuslikkusele vaatamata valitud täpselt ja teadlikult. Etendamise ja kohalolu stiil on tugev ning lavalised isiksused jõulised. Savi ja Tangsoo koreograafia rituaalsus peegeldab tabavalt praeguse ühiskonna survet kogu aeg midagi teha, kusagil kogu aeg kohal ja „põnev“ olla.

    Pikka aega tegutsenud professionaalidena end tantsuvaldkonnas kehtestanud Külli Roosna ja Kenneth Flak on põiminud „Singulaarsuses“ inimese ja tehnoloogia suhte olemuslikud teemad. Autoritel on aastate jooksul välja kujunenud äratuntav käekiri ja stiil, mida iseloomustab äärmine vormiline viimistletus. Roosna süvenenud ja täpsele kehatööle on siinsel nüüdistantsuväljal vähe kõrvutusi tuua. Loominguline tandem valdab meisterlikult keha, liikumise, ruumiloome, video ja heli meediumi.

    Johhan Rosenbergi „Traps“ jätkab koreograafi dramaturgilise eklektikaga internetijärgse ühiskonna suhtlusloogikat, triksterlikku reeglitele allumatust kehaliste kujundite kaudu. Jätkuvalt moodsa õõvaesteetika kohaselt võtab Rosenberg endale seejuures vabaduse jätta teemade lõngaotsad lahtiste kleepuvate ämblikuvõrguniitidena rippuma.

    Henri Hütt ja Jan Teevet tegelevad lavastuses „Esimene tants. Viimast korda“ tänavuste nominentide seas kõige selgemalt tantsu enesega: nii vormiliselt kui ka tantsu olemuslike küsimuste poolest, nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil. Mitmetes Eesti linnades sealsete keskmiselt 60–70aastaste elanikega etendatud lavastus tõstab osalejate lugude kaudu esile tantsu sotsiaalse ja kogukondliku potentsiaali. Seeläbi on paigutanud osalt teatraalne, osalt sotsiaalne aktsioon siinsel etenduskunstide ja teatriväljal tantsu ja koreograafia uudsesse konteksti.

    Laureaadiks valitud Eline Selgise ja Sofia Filippou „Kallistamise koreograafiad“ kannab tänavuses tantsuaastas kõige selgemat ja pidetule kiirusele vastu astuvat sõnumit. Teoses mängitakse süvenenult ja aegamisi läheduse ja intiimsuse lihtsate ja kõnekate motiividega. Pingutatud ja lõdvestatud oleku, läheduse ja kauguse, ühtsuse ja eraldatuse kõrvutamisega avaldab see teos austust intiimsusele ja tundlikkusele. Imetlusväärse kehakooliga autorid-esitajad teevad seda seejuures erootilisust ekspluateerimata ja jagatud ruumis publikut austavalt.

    Anu Ruusmaa,

    balletiauhinna žürii esimees

    Balletitehnika puhul, mis on läbinisti kunstiline, tähendab loomulikkuse saavutamine suurt tööd keeruka tantsutehnikaga. Sellele lisandub põhjalik proovisaalitreening näitlejameisterlikkuse ja väljenduslikkusega, mille kandjaks on ennekõike ülimalt tundlikuks treenitud keha.

    Balletiauhinna žürii valis laureaadiks Anna Roberta, noore baleriini, karismaatilise ja isikupäraste jõuliste rollide looja. Iga roll tema käsitluses on omanäoline, läbitunnetatud arengu ja lahendusega. Tal on hea kontakt oma tundliku kehaga ning teda iseloomustab sügav musikaalsus. Viimasel hooajal on ta teinud tantsutehnilises mõttes ja väljenduslikkuses suure sammu edasi.

    Ketlin Oja on jäänud silma loomuliku, ülimalt siira ja avatud oleku ning lavalise vabadusega. Tema rollilahendused on musikaalsed ja emotsionaalselt kirkad, tema tundlik keha oskab laval lugu jutustada.

    Andrea Fabbri loomingu aluseks on loomupärasest karismast kantud emotsionaalsed rollilahendused. Pehme ja plastiline tantsutehnika annab vabalt voolava tulemuse. Talle on omane tugev lavaline kohalolu, mis lubab luua sügava sisseelamisega omanäolisi värvikaid rolle.

    Yukiko Yanagi töötab Vanemuise teatri balletitrupis alates 2015. aastast, tema rollides on silma hakanud tehniline viimistletus ja isikupära.

    Madeline Skelly on professionaalse suhtumisega sügavalt pühendunud baleriin. Oma graatsilisuse ja puhta tantsutehnilise esitusega annab ta edasi rollide sügavuse ja hingestatuse.

    Kristallkingakese üks laureaate Leonardo Celegato on loominguline, tugeva lavalise kohaloluga, karismaatiline ja tehniliselt täpne balletiartist. Teda iseloomustab avar, energiast pakatav lavaline liikumine.

    „See inimesehakatis, kes täna esmakordselt balletti vaatama läheb, saab koos värskete etenduse muljetega kaasa ka murdosakese kõigi nende loomingust, kes aastakümneid tagasi sellel laval tantsujalgselt liikusid“ – tsitaat Lea Tormiselt. Aime Leis-Garancis, Rahel Olbrei nimelise auhinna laureaat, on eesti balleti üks alustalasid, järjepidevuse ja kogemuste kandja, kes töötanud teatris üle 45 aasta. Balletižürii peab järjepidevust väga oluliseks, sest baleriin teeb repetiitoriga koostööd kuni karjääri lõpuni. Leis-Garancis on jaganud oma kogemusi ja teadmisi paljudele endistele tantsijatele ja praegustele repetiitoritele.

    Maarja Kalmre,

    etenduskunsti auhinna žürii esimees

    2022. aasta oli etenduskunstis sütitav ja polariseeriv. Ma ei viita ainult žürii vestlustele, vaid ka neile, mis peeti sellest ringist väljaspool. Ei suuda meenutada varasemast aastat, kus mitmed lavastused oleksid tekitanud nii tulist ja kestvat arutelu.

    Mullune oli ka hargnev aasta, kust on keeruline välja tuua üldisi ja ühtivaid suundumusi. Ehk vaid see, et mõned kunstnikud paistavad olevat leidnud oma teeotsa kätte ja seadnud oma silmad sel teel kuhugi kaugesse punkti, kuhu küll võib-olla päris kohale pole jõutud, aga see-eest on julgus oma suunas minna märkimisväärsed. Võib-olla kirjeldabki seda aastat erisuguste suundade jätkuv areng ja juurdumine.

    Aina rohkem on tunda visuaalkunsti kinnistumist nüüdisaegsetes etenduskunstides. On küll palju tugeva lavalise kohaloluga esinejaid, ent ka installatiivseid lavastusi, kus esineja on viidud tagaplaanile. On lavastusi, mis kutsuvad vaatajais esile solidaarsuse ja leppimise, ning lavastusi, mis lükkavad publiku eri poolustele ja eelmainitud emotsionaalsetesse arutlustesse. Vastuolulisus võib olla ka vahend, mitte ainult eesmärk.

    Nominente valides pidas žürii tähtsaks esitaja(te) lavalist kohalolu, mitmekihilisust sisus ja vormis, tugevat kompositsiooni laval olija(te) ja ruumi vahel, oskuslikku mängu aja ja keskkonnaga, olulisust ja vastuolulisust valdkonnas, eristuvaid kunstilisi valikuid ning piiride nihutamist nii laval kui ka saalis.

  • Milline muusika jääb kuulajas (h)elama?

    LISANNA LAANSALU

    Kui interpreet taandab enda helilooja kui kõrgema looja nootide esitajaks, jätab ta lõpuks enese varju. Selline teguviis võib muusiku tühjaks imeda ning loovusele tapvalt mõjuda. Kuidas säilitada mängijana aastate jooksul loov meel? Usun, et intuitiivse interpretatsiooni tulemus on inimlikum ning poeb tõesuse tõttu sügavamale kuulaja naha alla. Ehedus ja hetkega kaasamineku oskus on väärt rohkem kui laval kitsarinnaliselt plaanitud visioonist kinnihoidmine. Millised olid selle kuu muusikaelamused ning kuidas mõjutab publikut eri moel loodud muusika?

    Improvisatsioon kui kuulaja peegelpilt

    Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis astusid lavale vilunud improviseerijad, et tuua koos publikuni impro-ooper „RännaKuuuL“. Muusikud, reaalajas loojad Anne-Liis Poll, Anto Pett, Vladislav Bõstrov, Teet Kask ja Rainer Põldeots, tunnevad oma pilli läbi ja lõhki. Seekaudu said nad end väljendada hetketunde ajel. Hetkes leiti lavakaaslase silmist uus muusikaline materjal, mis kohe ka realiseeriti – meelekindel teostatus jättis meisterliku mulje. Spontaanselt kõlanud helide, liikumise ning valguse sümbioos oli seega reaalsem ja rohkem kohal, kui helilooja varasemas hetkes konstrueeritud muusikakulg olla saakski. Veelgi vahetumaks tegi kogemuse asjaolu, et publik oli oodatud ka lavale istuma, et impro-ooperile kaasa elada võimalikult lähedalt.

    Muusikalis-visuaalsel rännakul oli siiski varem kokku lepitud vorm: see oli jaotatud seitsmesse pilti, mille dramaturgia loodi kohapeal. Pilte on publikule kirjeldatud kavalehel vaid ühe sõnaga (nt „kogemine“, „loomine“ jne), millega võis kaasneda ka teatud ootus. Näiteks sõnaga „lendamine“ seostub minul eelarvamusena vaba ja helge olustik, mis jõuab ehk lõpuks sulnidussegi. Sel õhtul kujutati lendamist aga pigem rabeda ja jõulisena. Meistrite julge lähenemisviis pani kuulaja eri tõlgendusviiside tõttu olukorda, kus too sai ise oma vaatenurki vahetada ja improviseerida.

    Esinejad väljusid laval ilmselt publiku enamiku ootusraamidest: meeli­haaravamatel hetkedel olid paljudel telefonid filmimiseks näpus. Kesk­nädala õhtu tuletas meelde vabadust ning tõdemust, et elu mänguruum on tihtipeale enda loodud, nii et eelarvamuslikud kujutluspiirid enne ooperi vaatama minekut said laiendatud.

    EMTA black box’is oli nädal hiljem aga veelgi kulgemuslikum ülesastumine. Inimlikust soojusest pakatav Kristjan Kannukese ja Vaim Sarve duo andis publikule teada ainult, missuguseid tehnoloogilisi vahendeid ning löökpille (trumm, liiklusmärk) nad õhtu jooksul kasutavad. Publikut oli kogunenud täissaali jagu, et saada osa duo live-elektroonika ja hääle vabaimprovisatsioonist. Mustade seinte vahel oli rohkesti igavikku kulgevaid helivõnkeid: ohtrasti kasutati improviseerides ülemheliprintsiipi. Vahepeal oli kuulda ka selgelt öeldud sõnu, mis said heliväljas määrava tähenduse just sõna selge olemuse tõttu. „The time is not. The time is not now. I’ve tried to not waste time. How many times. How many days. Stay to your ground. Stay.“1 Esimese poole eklektiline kulgemine ja rahu nõudvad sõnad langesid oivaliselt ühte. Päris lõpus leiti rabamaastiku helipilti maalides maandus ja rahu, kui jõuti suunitletuma rütmini. Kannukese ja Sarve vokaal, mille peale ehitati ülemhelisid, sidus helide taandmuses õhtu kokku.

    Improvisatsiooni kätkevad kontserdid ei olnud etteaimatavad. Harjumuspäratu ja klassikalisest kontserdist eristuv vorm võis esialgu mõjuda uuemale publikule absurdselt, kuid lõpuks haaras see just oma vaba ja ennustamatu olemuse tõttu saalis istujad kaasa. Jälgides oma reageeringut laval toimuva suhtes avastasin, missuguseid olukordi olen kuulajana harjunud vastu võtma. Kui hoida pea ja süda avatuna, saab oma harjumuspärasest piiritletusest üle. Just teispool tavalist ja traditsioonilist leiab tihti midagi raputavat ja mõjukat, mis endaga kaasa võtta.

    Kammitsev Mozart

    Pöördpidisena mõjus kammerkontsertide sarja „Estonia noored tähed“ kontsert „Kevad klarnetimuusikaga“. Estonia orkestri muusikud esitasid Wolf­gang Amadeus Mozarti klarneti­kvinteti A-duur ning Johannes Brahmsi klarnetikvinteti h-moll. Ettevõtmine mõjus pinnapealse virvendusena: muusika jäi sel õhtul vaid Estonia mängijate kätesse. Helid tundusid võõrana ega tundunud kuulajat mõjutavat. Ehk oli see kammermuusika õhulisus või mängitud muusika etteaimatavus, kuid eelmise õhtuga (impro-ooper „RännaKuuuL“) võrreldes tundsin, kuidas sulgusin publiku hulgas oma heatooniliselt argisesse kapslisse, kust mind ei saagi miski välja tuua. Iga järgmine fraas justkui mätsis loodud ruumi veel läbipääsmatumaks. Lõpuks muutus kapseldatus raskuseks. Jääb ainult loota, et mängijatesse selline tunne püsima ei jäänud.

    Kaks erinäolise meeskoori helimaastikku

    Hariduspealinna koorihelid tõi oma 111. aastapäeva puhul EMTA suurde saali Tartu Akadeemiline Meeskoor (TAM). Publikust õhkus toetuse ja tähistamise meeleolu juba alguses, kui koori tunnuslaulu laulmiseks toolidelt püsti hüpati. Lõunaeestilik testosteroon mõjus pehmelt, avades mulle meeskooride uue kihi. Esialgu ootasin, et meeskoor apelleerib kontserdil valdavalt mehelikule ekspressiivsusele ja jõulisusele, mis on segatud veidi tasasemate legato’dega. TAM maalis helid aga helges soojas helas, kuhu ekslesid vahepeal efektsemad vibratsioonid.

    Äramärkimist väärib Tartu Akadeemilise Meeskoori ja selle dirigendi elurõõmus, sundimatu lavaolek. Fotol Kuno Kerge koos Mari Kalkuniga, kelle muusika seaded olid samuti koori aastapäevakontserdi kavas.

    Kava oli vaheldusrikas ja tõi kokku uusrahvusluse ja maarahvalikkuse. Koori dirigent Kuno Kerge tutvustas kava sõnadega: „Meie keelest ja kultuurist. Mõeldes me emakeelele, mida tahame täna rikastada eri murdetekstide kaudu.“ Kavas olid olemas peaaegu kõik rahvuslikkuse väljendamise palged. See mõjus ka mõtteharjutusena: kui palju on me kultuuril eri tahke ja väljendusviise ning kuidas need kõik kontserdi jooksul üheks võivad saada.

    Esimeses õhtu pooles kõlas nii meeskooriklassikat (Gustav Ernesaks, Mart Saar, Richard Ritsing) kui ka uuemat muusikat (Pärt Uusberg, Tõnu Kõrvits, Peeter Perens), kõrvale senitundmatud helid – publikul ei saanudki igav hakata.

    Vaheldusrikkuse printsiip kumas läbi rikkalikult: kahe suurema kooriosa vahel mängis keelpillikvartett Canzonetta. Ka vaheosas olid tõusvas joones esil samad teemad (kavas oli Heino Elleri ja Jüri Variste looming), mis moodustas amüsantse ülemineku teises pooles soleerinud Mari Kalkunile. Kalkun, TAM ja keelpillikvartett esitasid Mari Kalkuni laulude seadeid. Õhtu lõppes sooja ovatsiooniga ning saalitäie püstijalu sünnipäevalaulu „Linda“ kaasalaulmisega. Tervikut kandis suur kogus inimlikku soojust, mida loodetavasti võttis endaga kamaluga kaasa iga kuulaja.

    Rõõm oli kunstiliselt läbi mõeldud õhtu üle ning tunda oli pika ettevalmistusprotsessi kandvaid vilju. Äramärkimist väärib meeskoori ja dirigent Kuno Kerge elurõõmus, sundimatu lavaolek. Kontsert näitas, et ka noodikirjas võrdlemisi rangelt esitatud muusika saab ette kanda spontaanset allkihti säilitades.

    Teine meeshäältest pakatav kontsert oli Eesti Rahvusmeeskoori „Ødegaard. Stabat Mater“, mida dirigeeris Mikk Üleoja. Õhtu peateos oli esiettekandel Henrik Ødegaardi „Dolor Matris“ ehk „Ema valu“, mis ootas pärlina kava lõpus. Publiku vaimlise valmistatuse lõi esimesena Giovanni Bonato „Tenebrae factae sunt“ ehk „Pimedus tuli“, mille meeskoor esitas publikut ümbritsedes parteris. See on koorimuusikas sageli kasutatud nipp, kuid kuulaja ümbritseti mõjusa kõladimensiooniga: publik oli kõrvu kikitades tooliotstel. Sellega loodi süüvimist soosiv õhkkond. Suure reede responsooriumi tekst oli muusikaliselt pehmes kuues ja valmistas ees ootava suurteose hästi ette.

    Samamoodi toimis ka Grigorjeva „Diptühhon“, mis avas samuti surma temaatikat. Ødegaardi suurteos on kirjutatud metsosopranile (Iris Oja), löökpillidele ja puhkpillikvintetile. Kontsert jätkus piiblitekstide sõnaseatuses: teos koosnes Maarja kannatusi risti all kirjeldavatest tekstidest „Stabat Mater“ jt keskaegsetest palvetest, piiblitekstidest. Maarja kurbuse ja piina on helilooja tahtnud laiendada kõigi emade valule, mida nad kogevad, kui on kaotanud oma lapse või näevad poegi kannatamas. Teos on pühendatud kõigile leinavatele emadele, kes on okupatsiooni ja sõja tõttu kaotanud oma armsad pojad.

    Ødegaardi otsus lisada koorile löökpillid ja puhkpillivintett loob lisameediumi, millega teos on muudetud kõlaliselt suuremaks ja mitmetahulisemaks. See on kaasa toonud ka ootamatuid kõlasarnasusi: näiteks liivapaberite kriipiv heli koos koori susisemisega moodustavad ühtse helisilla. Helilooja muusikalised vahendid on sisu edastamise teenistuses ja seega põhjendatud. Muusikaliselt avab „Dolor Matris“ end publikule, on arusaadav ja seega saalitäiele mõjus.

    Loodud kõlaruum haaras kuulajad endasse: aset leidis 40minutiline enesesse suunatud mõtisklus vaimulike tekstide sisu ja sõjaolukorra üle. Pärast teose viimaseid sõnu „Defende nos ab omni malo“ („Kaitse meid kõige kurja eest“) oli saalis palvuslik, üles vaatav meeleolu. Estonia saalist sai sel neljapäeva õhtul pühakoda, kust lahkuti kergema hingega.

    Kolm kontserti kolmekümnendaks

    Tallinna Kammerorkester (TKO) tähistas märtsikuus oma 30. tegevusaastat ning sel puhul kõlas sari „Kolm kontserti kolme­kümnendaks“. Neist esimene, „Kõrva­ring V“, Tõnu Kaljuste juhatusel andis tunnistust orkestri laiast repertuaarist, kus ei ole end žanriliselt piiritletud.

    Sarja „Kõrvaring“ iseloomustab Eestis harva esitatav kava: I pooles kanti suurepärase kujundlikkusega ette Süüria-USA helilooja Kareem Roustumi teosed „Dabke“ ja „Hurry to the Light“ ehk „Tõtta valguse poole“. Viimase muusika oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori naislauljate sõnalise osaga selgelt programmiline ja orkester maalis nüansirikka helipildi. Roustumi teosed nõudsid süvamuusikasse süvenemist ja seega nägin enda ees üht presidenti sügavalt ohates kätt põue nätsu järele küünitamas.

    Teine pool oli üldsusele meeldivam: esitati Sufjan Stevensi teoste „Run Rabbit Run“, „Fourth of July“ ja „Mystery of Love“ seadeid. Kaasatud oli ka Valter Soosalu, kes soleeris harpejji’l ja süntesaatoril. Mängitu näitas, et žanrist olenemata võib kõik olla üks muusika ja seega ülendav. Mõni muusika puudutab inimlikkuse allkihte sügavamalt ning kui enese sees üks tundevärelus äkki leegiks lahvatab, siis on see lõpmata ilus! Loodan, et publikul õnnestus tol õhtul rutiin seljatada ja pakutud ilu vastu võtta, sest kammerorkester andis selleks imelise võimaluse. Selle kontserdi joovastuses elasin veel päevi.

    TKO sarja teine kontsert oli pidulikum. Linnapea Mihhail Kõlvart õnnitles orkestrit ja dirigenti Tõnu Kaljustet ning sõnas: „Tallinna Kammerorkester on Tallinna hing. Igal kontserdil saame teist hingust.“ 30. aastapäeva raamiti romantilisena tundunud Haydni ja Mozarti 30. sümfooniaga. Kava tõestas end ka siin vaheldusrikkusega: kõlasid ka Claude Vivier’ „Lonely child“ ehk „Üksildane laps“ ning Erkki-Sven Tüüri „Action. Passion. Illusion“. Esitati veel Eesti esiettekandena Tüüri „Deep Dark Shine“, mille puhul üllatas kammer­orkestri lopsakas kõla.

    Sarja kolmandal kontserdil astus üles saksa kammermuusik Florian Donderer, kes on tuntud kui kontserte juhatav kontsertmeister. Donderer soovis kindlalt, et kavas oleks ka eesti muusikat. Nii kõlasid Béla Bartóki „Divertisment“ ja Joseph Haydni viiulikontserdi C-duur kõrval ka Veljo Tormise „Reminiscentia. Talvemustrid“ ning Tõnu Kõrvitsa „Labürindid“.

    Olukord, kus ainult dirigendi rollis inimest laval ei olnud, pani muusikud ennast veidi vabamalt tundma. Don­dereri võrdlemisi kehaline muusikatunnetus inspireeris lavakaaslasi.2 Mäng ei olnud enam nii täpne, kuid voolavus siiski säilis. Õhtu oli kui tundlikult fraseeritud poeetiline rännak.

    Minu märtsikuu kontserdivalik oli eripalgeline. Tähelepanelikum publik mõistab otsekohe, kui esitaja ei ole muusikalisest tekstist üle või on ta laval teisiti pinges. Keskpunkti võiksid kontserdil leida läbimõeldud esitusviis koos spontaansusega, sest sellega kaasneb inimlikkus, mida võiks samuti publikule kaasa anda. Meeldiv kontserdil käik jätab kuulajasse helge ja sooja jälje, vastupidise kogemuse meenutamisest hoidutakse. Muusikat tehakse mitmeti ning praeguse mitmekülgse helimaastiku vastuvõtuks peab hoidma pea eelarvamusvaba ja südame avatuna.

    1 „Aeg ei ole. Praegu ei ole aeg. Olen püüdnud mitte aega raisata. Nii mitu korda. Nii mitu päeva. Jää oma liistude juurde. Jää.“

    2 Kersti Inno, Täna kontserdisaalis. Florian Donderer ja Tallinna Kammerorkester. – Klassikaraadio 25. III 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1608913895/kontserdisaalis-florian-donderer-ja-tallinna-kammerorkester

  • Lugemis- ja kirjutamiskool LR II

    PEETER SAUTER

    Algus eelmises Sirbis.

    XVI sajandi moralitee

    Justus Lipsius, „Laimamisest. Meelekindlusest“, nr 13–15, ladina keelest tlk Kristi Viiding.

    Lipsius ilmselgelt naudib oma teksti, jutulõnga, eruditsiooni antiikautorite tsiteerimisel, esinemisoskust, renomeed – ja mitte asjata. Oma aja prominentse Madalmaade ladinakeelse autori viimane teos saigi tuntuks ja populaarseks. Küllap oli vajalik. Kellele? Tundub, et ehk (kaudsetele) tellijatele ja Lipsiuse protežeerijatele-finantseerijatele, sest ta jutlustab valitsejate-võimude tolereerimist (Holland oli Hispaania ülemvõimu all) ja kannatuste stoilist talumist – on ju kannatusedki jumala tahe ja õnnistus ega saa meile osaks asjata. Võimutruudust ja allaheitlikkust jutlustav Lipsius on veenev ja tundub end isegi uskuvat – see targast jutust nii ilmalikule võimule kui ka kirikule funktsionaalse tööriista teebki (parandagu mind ajaloolane, kui eksin). 300 aastat hiljem kirjeldas Charles de Coster „Legendis Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist“ sama kohta ja aega sootuks teisiti (siis oli seda muidugi muretu teha).

    Justus Lipsius, tegelikult Joost Lips, elas kirjut elu kirjul ajal. Ta liikus ringi Saksa-Madalmaade areaalis, vahetades eri valitsejate all ja kirikute mõjuväljas turvalist paika ja algul haridust, hiljem teenistust otsides korduvalt konfessiooni. Seejuures oskas ta olla enamasti soosingus nii Saksa-Rooma imperaatori Karl V kui ka Hispaania kuninga Felipe II valitsusajal. Kaotanud korduvalt kogu oma vara Hispaania isandatele, sai ta selle jesuiitide abil nendega kompromisse tehes peagi tagasi. Alati leidis ta toetajaid ja kabinetivaikuse: ilmselt sündinud diplomaat ja suhtekorraldaja, kelle elus pühendas eesmärk kenasti hakkama saada abinõu. Seejuures jäi Lips muidugi kõrge moraaliga kristlaseks. Usku ja jumalat puudutav pole ta jutus jäik, vaid paindlik, näiliselt dogmaatikavaba, teema lubab võrdlusi, kujundeid, metafoore, räägitakse inimese huvides. Inimene oleks nagu jumala atribuut, aga samal ajal ka vastupidi.

    Kõnes laimamisest soovitatakse laimajaga samale tasemele mitte laskuda ja võtta laimu stoiliselt. Meelekindlusetraktaadis aga püütakse viletsuses elavaid inimesi lohutada, et varasematel aegadel on elu olnud veel hullem, haigused on inimesi niitnud ja võimud neid nottinud veel rohkem. Traktaat on üles ehitatud dialoogina (põhiliselt küll targa vana mehe didaktilise manitsusmonoloogina). Lipsius esineb korraga noore noviitsi Lipsiuse ja eaka kanooniku Langiusena (kümmekond aastat pärast tuttava prototüübi Karel de Langhe surma) – imepärane kahestumine ja rollivalik. Oletan, et Lipsius ja ta lähemad lugejad said asja võtta muheledes: Lipsius näitab kirikule ja kuningale ustavust üles peene paskvilliga. Ehk tegi see kahetisus asja teadjamate hulgas popiks?

    Teose miinuseks on minu silmis kabinetiteadlase ladina keel, mis on küll elegantne, kuid ei mõju elavalt. Kui võrrelda Lipsiust Vana-Rooma autoritega, siis nemad on vahetud ja lihtsad: olgu Marcus Aurelius, kirjutades iseendale, või Julius Caesar, kirjutades propagandistlikku järjejuttu Gallia sõjast.

    Lipsius oleks korraga nagu nii stoik, hedonist kui ka epikuurlane, nii võimutruu kui ka -kriitiline ning tuleb seejuures au ja puhta nahaga välja! Niisugust kirjameest vajab iga kirik ja valitseja.

    Veneetsia viiuldajast orvu kohtumised jumalaema ja Medusa peaga

    Tiziano Scarpa, „Stabat Mater“, nr 16-17, itaalia keelest tlk Paul Raud.

    Scarpa romaan on tihe, pildiline, müütiline. Autor loob ängistava ajatu maailma, kus tüdruk nimega Cecilia kasvab Veneetsia orbudekodus viiuldajaks. Kannatava jumalaema visioon asendab ema, tollele sekundeerib Medusa pea, kelle/mille repliigid mõjuvad kainestavalt. Tekst meenutab mõneti Ladina-Ameerika maagilist realismi, eriti Juan Rulfo „Pedro Páramot“, mis on samuti pildiline, kommentaarivaba ja tihe. Vürtsikana mõjub hamba allaneelamise stseen. Valusalt lõikavad sisse iseeneslik abort orbudekodu vetsus, imikute kõrvalesokutamine, uputamine jm katoliiklusega kaasas käiv häbitegude peitmine. Ainus mees platsil on muusikaõpetaja don Giulio, aga ennäe, ikkagi. Ja seda kõike saadab Scarpa Vivaldi-vaimustus – on vast kontrast.

    Traagiline teos lõppeb martinedenlikult vetevoogudes, jumalaema nimi huulil.

    Au ja kiitus, et noorkirjanik Paul Raud on võtnud selle tõlke teha ja järelsõnaga rikastada. Eestis niisugust katoliiklikku passiooni ei kirjutataks. Rein Raua „Rekonstruktsioon“ jõuab religioosse fanatismi pateetikalt sellele küll üsna lähedale, kuid on stilistikalt hoopis teistsugune.

    Kui kriitik hakkab kirjanikuks, pealegi julm ja halastamatu kriitik

    Guntis Berelis, „„Härra Heideggerile meeldivad kassid“ ja teisi jutte“, nr 18-19, läti keelest tlk Contra.

    Esmalt tänusõnad tõlkija rollis Contrale Läti-Eesti piiri ja kirjanduspiiri usinalt ületamast nii sulega peos kui ka Kristjan Jaagu vaimus, kand-ja-varvas-meetodil.

    Guntis Berelis on kirjandusteadlase ja mentorina väidetavalt halastamatu ning seda on ka ta tekst. Tekstinäide: „Kiirendasin järsult sammu ja jõudsin peagi kirjanikule järele. Ta kuulis midagi ja heitis argliku pilgu üle õla. Sel hetkel raksatas mu rusikas talle näkku, ja rusikas on mul tõesti raske, milles teiste hulgas õnnestus veenduda ka mu naisel, kui tabasin ta salaja lugemas, aga kirjanik, tuletame meelde, ei olnud varblane mitte pelgalt käitumiselt ja väljanägemiselt, vaid ka kaalult, seepärast piisas ühestainsast paugust, et ta lendaks läbi õhu ja jääks lebama, nii pikk kui lai, tema idiootlikud prillid aga puruneks vastu kõnniteed“ (lk 61).

    Mis sa kostad. Hemingway tundub olevat reinkarneerunud. Macho-kultuur on au sisse tõstetud. Nii annab karm kriitik lõuga kirjanikuludrile (Heming­way oli Pariisi päevil kuulus poksiringis keelatud löökide poolest). Stilistikas on mõningast sarnasust pöörase Paavo Matsiniga, kes ongi Riia buršide vägitegudest kirjutanud teose „Sinine kaardivägi“.

    Berelise veri vemmeldab, tal on vaja ludrikirjanikele koht kätte näidata, aga teeb ta seda lõbusalt.

    Austerlaste ängid

    Michael Köhlmeier, „Idüll uppuva koeraga“, nr 20, saksa keelest tlk Heli Mägar.

    Austerlastes on midagi sarnast: ühest küljest kaine ja klaar tekstiesitus, ülim ratsionaalsus, teisest lõputu äng. Thomas Bernhard on ses vallas ehk kuulsamaid, enfant terrible, aga Köhlmeier tegeleb samuti elu hämarama poolega. Must koer kui masenduse võrdkuju on kultuuris teada. Isegi Led Zeppelinil on lugu „Black dog“. Inglise keeleruumis tähendabki black dog depressiooni; see on ka Köhlmeieri lühiromaani taust, aga sellega ei käida pinda ega minda sentimentaalseks. Nagu kirjanduses tihti, põimuvad tegelik elu ja fantaasiailm (Bernhardil üsna samamoodi). On kirjanik, ta naine Monika, kirjastaja Beer ja taustal surnud tütar. Ja on must hulkuv koer. Elu on justkui argine, tavaline, turvaline. See ei välista aga ängi ridade vahel. Mulle seostub Austria loodusega, mis on karge ja ilus, mägine, kuidagi heakodanlik, aga inimesed elavad suhtelises üksinduses.

    Leidsin tekstist veidra paralleeli: nii Köhlmeier kui ka Bernhard ironiseerivad meieisapalve üle. Bernhard on radikaalsem, kirjutades „Külmas“ meie isast, kes on põrgus. Köhlmeieri iroonia on pehmem: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu, tee nii, et kohe tuleks keegi, kes meid aitab“ (lk 51). Selge, et kedagi ei tule. On vaid surnud tütar, masendus, must koer, kes vajub vette ja keda on vaja päästa. Päästa tuleb oma vette vajuv masendus, sest kui see ka kaob, on veel hullem. („Hirm on see, kui enam kartagi ei julge ..“, Juhan Viiding.)

    Ilus väike vihik. Ikka on tundunud, et masendust on palju soome ja eesti ning ehk ungari kirjanduses, aga austerlased taovad sama rauda. Ja millegipärast mõjub teraapiliselt.

    Täpsus, tihedus, konkreetsus

    Jelena Tšižova, „Naiste aeg“, nr 21–23, vene keelest tlk Ilona Martson.

    Me armastame vene kirjandust, hoolimata kõigist poliitturbulentsidest. Suuresti ollakse selle peal üles kasvanud, kuid veidral kombel ei ole eesti kirjanduses tugevat vene mõju. Need asjad püsivad eraldi. Isegi Eesti venekeelsete autorite kirjandus, mida hindame, tõlgime, on mõneti omaette.

    Tšižova on Leningradi elu pildistades detailitäpne, aga mitte väsitav. Juri Trifonovi või Juri Germani puhul võib väga tihe sama sorti tekst vahel väsitada, olgugi hea – liiga telegramm. Tšižova tekstis on õhku, see mõjub kollaažina, fragmendid sõlmuvad looks. Ühiskorterielu … üksteisest hoolitakse, teisi hoitakse. Keegi ei viitsi riiki kiruda, see oleks nagunii lootusetu.

    Läinud aasta lõpus ilmus Carolina Pihelga „Vaadeldes ööd“, kus ta riivab samu teemasid meie vaatepunktist, varjatud kibedusega, eestilikult. Tšižova mürgiseks ei lähe, aga ta ei ela ka okupeeritud riigis. Nii Tšižova kui ka Pihelgas räägivad ajast, mil elu oli suuresti naistekeskne: Tšižoval on kolm (poolmütoloogilist) eite Leningradis, Carolinal kolm naiste põlvkonda Eestis ja Venes.

    Ilona Martson (ja veel mitmed) on tõlkijatena toonud lugeda uuemat vene kirjandust ridamisi. Ja sealt on võtta. Me hoiame praegu idaga distantsi, aga kultuuriseosed ei kao kuhugi, kogu seesama teejoomine ühiskorterites. Kole ja ilus. Hea, et minevik.

    Bioloogide elutunne

    Peedu Saar, „Loomad“, nr 24-25.

    Bioloog ja botaanik Peedu Saar näeb loomi (ja linde) kui inimesi ja inimesi kui loomi. Me oleme kõik ühesugused loomad, inimloomad ja loominimesed, meie mured ja tajud on sarnased.

    Bioloogidest kirjanikud Tõnu Õnnepalu ja Peedu Saar (varem näiteks Rein Saluri) on tundunud sarnase elutajuga: vaatavad inimesi teadlase jaheda pilguga ja loodust seda soojemalt. Saarel vahelduvad kujutluslikud pildid argistega, elulähedaste Tartu impressionistlike motiividega. Mõneti on need nagu Imat Suumani maalid. Ei, pigem maalib Saar akvarelle. Siin on vana kooli kirjandustunnetust nagu Mehis Heinsaarel: esteetika, eetika, õrnus ja ilu, ühtlasi abitus inimlikes küsimustes, aga sellest hoolimata usk inimesse.

    Peedu Saar põrkub sinna-tänna, Londonisse, kus elas ja kus muutub putukaks nagu Franz Kafka. Läbi kumab ka vene kirjandust (autor on muide Peipsi äärest pärit ning tal on vene elukaaslane). Seejuures vaatab Saar elu samamoodi, nagu suviti pikki rännakuid tehes ja herbaariume koostades: kõik oleme loodus ja eluslooduses on kõik võrdsed. Rahustav raamat. Selle oleks võinud kirjutada lind, loom või taim.

    Rumeenia maagia

    Mircea Cărtărescu, „Ruletimängija“, nr 26-27, rumeenia keelest tlk Riina Jesmin.

    Tohutu energeetiliselt laetud pidurdamatu tekstivoog. Cărtărescu kolm novelli on nagu kolm väikest romaani. „Maagiline realism“ on siin ilmselt jälle võtmesõna, aga mitte vohav, vaid tihe.

    Pauguvad püstolid ja langevad laibad, aga kõik on usutav nagu tsirkusemüsteerium. Väga hea Riina Jesmini klaar tõlge. Võtan ühe tekstikoha: „Kuid Ruletimängija ronis punase brokaadiga kaetud kastile, tõstis püstoli meelekohale ning .. vajutas järsult päästikule. Seejärel, vaikuses .. kostis vaid tema põrandale kukkuva keha mütsatus. [—] Mul on raske unustada tema piinatud ilmet, kui ta lamas selili kasti ees Buhhaara vaibal“ (lk 17).

    Igast lookesest saaks filmi. Filmilikult tekstid jooksevadki: ajatud, samal ajal konkreetsed ja täpsed kujutlused/kujutused. Cărtărescu ei raiska paberit, kõik, mis öeldakse, on kullaga kaetud. Jah, tegu on muinasjuttudega, aga need on otse hingest. Cărtărescu lugusid võrreldakse Kafka omadega ja õigusega: saan kõigest aru, aga üles jääb mõistatus.

    Hollandi kolonistid Jaava saarel

    Hella S. Haasse, „Uruq“, nr 28, hollandi keelest tlk Kerti Tergem.

    Üsna pöörane sissevaat aega, kui Hollandi kolonisaatorite järeltulijad (nagu autor) tegutsesid veel Jaava saarel, kust toodi muskaatpähklit, aga ühtlasi hariti ja õpetati kohalikke. Paradoks, mis toimis pooles maailmas.

    Uruq on nii kohalik poiss kui ka olukorra kujund. See sõna tähendab maa­lihet.

    Lugedes meenub taanlanna Karen Blixeni „Aafrika äärel“. Teine kant, aga palju sarnast. Vaatlus, empaatia, oskamatus aidata kultuurierisuste tõttu.

    Kerti Tergemi peen tõlge.

    Oskar Lutsu „Kevade“ Jaapanist

    Natsume Sōseki, „Noorsand“, nr 29–31, jaapani keelest tlk Maarja Jaanits.

    Aasta lõpus LRi sarjas ilmunud raamatud on parajad piiblid. Sōseki Jaapanist, Beckett Iiri-Prantsuse, Šiškin Vene-Austria ning Carl Hermann Hesse Saksa-Paide mõtteliselt piirilt – nende teosed kubisevad asjaomasest kultuuriloost.

    Sōseki „Noorsand“ – milline kena pealkiri tõlkija Maarja Jaanitsalt! Ja milline kena lihtne tõlge. Ka tekst on lihtne. Suur voorus. Toon väikse tekstinäite: „Siis lendas üks kivi vihinal läbi õhu otse mu põsesarna pihta ja enne, kui asjast arugi sain, virutati mulle kaikaga üle turja. Keegi hüüdis: „Ise õpetaja, aga lööb kampa, andke talle, andke talle!“ [—] Sündmuskohale saabus umbes viisteist politseinikku, aga kuna õpilased olid kõik teisele poole jooksnud, olime meie Mägimaruga lõpuks ainsad, keda neil tabada õnnestus“ (lk 108-109).

    Ajastu on üsna sama, mis Lutsu „Kevades“, XIX sajandi lõpp. Ja ka olustik, suhted on hämmastavalt sarnased, kuigi geograafiliselt kauged. Jaapanlastes ja eestlastes peab olema midagi ühesugust. Ilmaasjata polnud üleval projekt teha Eestisse jaapanlaste hooldekodusid. Jaapani kirjanduses tuntakse üksildust ka siis, kui ollakse rahva hulgas. Niiviisi tajumine on meilegi omane.

    Võiksin Natsume Sōseki „Noorsandi“ pidada eesti romaaniks. On juhanliivilikku hellust ja õrnust, kargust ja väljapeetust. Suur panus eesti kirjandus­ilma.

    Lõpuks ometi!

    Samuel Beckett, „Molloy“, nr 32–34, prantsuse keelest tlk Triinu Tamm.

    Mis siis, et vaid triloogia esimene osa – kui tummine tekst! „Molloys“ ei juhtu justkui midagi, aga ometi juhtub igal real. Tänan, tõlkija Triinu Tamm.

    Kummaline, et äärmustesse jõudev proosa on üsna sama krunti, olgu siis Iiris-Prantsuses, Soomes või Austrias. Palju lugeda ei jaksa, ajab hingeldama. Üks näide „pisarateta elust, mida me taga nutame“: „Põrgusse see kõik. Ühesõnaga. Kuna ma ei suutnud oma kodulinna nime meelde tuletada, otsustasin kõnnitee servale seisma jääda, oodata sõbraliku ja teadja olekuga möödujat, võtta kaabu peast ja küsida talt naeratades, Vabandage härra, andke palun andeks, härra, kas te oleksite nii lahke ja ütleksite, mis on selle linna nimi?“ (lk 29).

    Kui nii oskaks. Nii puhtalt ja täpselt. Beckett liigub luule ja proosa piirimail. Kõigil nii ei õnnestu. Ei ole aimu, kas Beckettit toetas liikumine iiri-inglise keeleruumist prantsuse keeleruumi. Ka Joyce liikus geograafiliselt, aga jäi inglise keele juurde.

    Beckett on meile tähtis. Siseeksiil. Noorsooteatri „Godot’d oodates“ oli eesti teatri tähtteos ja on jäänud ületamatuks. Seda ei saagi ületada, kuna enam pole õnneks okupatsiooni. Samal moel elas Beckett Pariisis vabatahtlikus siseokupatsioonis, kirjutas prantsuse keeles ning tõlkis oma loomingut vahel iiri või inglise keelde. See andis häid tekste. Vana vigurivänt.

    Vene-saksa-šveitsi vulkaan

    Mihhail Šiškin, „Sõda või rahu?“, nr 35–37, saksa keelest tlk Tiiu Relve ja Krista Räni.

    Arvasin, et tegu on esseistikaga. On ja ei ole ka. Šiškin annab oma sünnimaa ajaloost ja tänapäevast panoraamse vaate, aga pilt joonistub detailidest, mida mõtestatakse inimlikul moel nagu tädi poe taga. Ja see on kompliment. Mõneti on tekst hüplik. Ühes peatükis räägitakse Vene-Jaapani suhetest ja kultuurierinevustest, teisal tuleb juttu nõukaaegsest lapsepõlvest, siis skandinaavlaste ja venelaste segunemisest tuhatkonna aasta takka. Aga miks mitte, tekst pulbitseb.

    Märgiline on, et Šiškin on kirjutanud saksa keeles. Ärapööramine emamaast on totaalne. Vabandage, aga Šiškin oksendab oma puhta teksti puhtale paberile – niivõrd talumatuks on vene värk muutunud.

    Küllap on mul autorit lihtne mõista, kuna olen ta eakaaslane. Nõukaaegse lapsepõlve üle irvitamine ja terav kriitika tänase pihta on lihtsalt haaratav. Ei hoia Šiškin end tagasi ka lääne poliitikuid kritiseerides, ometi oskab hästi eristada, kuidas valetatakse läänes (napilt ja läbi lillede) ja idas (julmalt ja enesekindlalt). Eks valetatakse ka meil, aga kui lugeda Šiškini raamatut, näib, et oleme valetamises õpipoisid.

    Šveitsivenelasest tasub eeskuju võtta nii mõtlemises kui ka kirjutamises. Aitäh, Tiiu Relve ja Krista Räni, tõlkimast.

    Muhedad baltisaksa pajatused

    Carl Hermann Hesse, „Tema peab kasvama, mina kahanema. Paide tohtri mälestusi“, nr 38–40, saksa keelest tlk Tiiu Relve.

    Hesse raamat on muhe, tänuväärt, et vanadest paberitest kokku pandud. 150 aasta tagused Eesti pildid huumori­tundega mehe, arsti, humanisti, teoloogiasse pürginu sulest. See kompott tundub hea kombinatsioon ja kajastub tekstis: „Kihelkonda kolimine oli lausa peen, sõitsin koos perekond von Rennenkampffiga Merjamale kirikuvisitatsioonile, sinna oli kokku tulnud terve kihelkond, kõigepealt kirikusse, seejärel pastoraati dineele. [—] Aga majja kolimine oli üsna armetu. [—] Emakodust olin kaasa võtnud laudkasti, see sisaldas kogu minu vähest inventari; mööblit ja majatarbeid polnud üldse. Raamatud olin Revalist võlgu ostnud. Minu kokk oli madam Holm, jutukas tislerinaine Paenküllist, minu teenijaskond Karel ja lühikest kasvu väle Peter, minu omand arstitroska ja kaks hobust“ (lk 63-64).

    Võtsin kätte ja kirjutasin Matthias Hessele, Facebooki-sõbrale, kes on Carl Hermanni lapselaps ja Saksamaalt Eestisse tagasi asunud. Ja sain hoobilt vastuse, kus viidatakse, et teemat tuleb käsitleda delikaatselt ja vähemalt vanaisa surmakuupäev tuleks nimetada tõetruult.

    Eks see ole üks Eesti kirjakultuuri algusi.

Sirp