Toeta
Otsi

farmakoloogia

  • Puude taga on park

    Merle Karro-Kalberg

    Palju on räägitud, kui palju puid Süku rajamiseks tuleb maha võtta, kuid oluliselt vähem on pööratud tähelepanu sellele, mida linnarohelus juurde saab. Tundub vastuoluline, kuid ka ühe hoone ehitamisega on võimalik ümbritsevat keskkonda looduslikumaks muuta. Kultuurikeskuse võidutöö avalikust ruumist, pargist ja maastikuarhitektuuri lahendusest räägib lähemalt maastikuarhitektuuribüroo Kino juht Mirko Traks.

    Mida keskpark ja kogu Tartu kesklinn Süku võidutöö maastikuarhitektuuri lahendusest võidavad?

    Maastikuarhitektuuri kontseptsiooni üks alusmõtete on loodusega koos elamine ja selle seisundi parandamine. Lahenduse tegemisel ei arvutanud me puude bilanssi, küll aga jälgisime, et neid uude linnaruumi piisavalt tuleks. Eesti liigirikkamad alad on inim­mõjulised, tekkinud inimese ja looduse koostööst. Ka keskpargi maastikuarhitektuuri lahenduses püüdsime maksimaalselt põimida inimest ja loodust, nii et mõlemad panustavad kavandatud ruumidesse: väljakusse, parki, tänavale jne. Elurikkuse all peame silmas, et kavandatavas linnaruumis oleks palju kõikvõimalikku elu, sh inimesi, ja see oleks ka silmaga näha, kõrvaga kuulda ning muul moel tunnetatav.

    Lühidalt öeldes muutub park tänapäevase kesklinna pargi vääriliselt mitmekülgsemaks ja liigirikkamaks ning ühendub paremini linna ja rohekoridoridega.

    Mirko Traks: „Paljude keskpargi teemade ja lahendustega oleme büroos tegelenud pikalt. Võiks öelda, et valmistusime Süku võistluseks juba aastaid.“

    Vaatasime esmalt, missugune see park praegu on, mida pakub ja milline on selle potentsiaal. Pargi igapäevase külastajana olen paarikümne aasta jooksul ilmselt kasutanud kõiki selle pakutavaid hüvesid ning võin öelda, et neid mahub uue lahendusega sinna omajagu juurde.

    Praegu on park väga paljudele lihtsalt teekonna osa, vähematele on olulised sealne mänguväljak või istumisvõimalused ning muud tegevuspaigad, mis festivalidega ajutiselt tekivad. Võistluse lähtematerjalides toodud pargi ökoloogilise seisundi analüüsis seisab, et seni on liialt palju tähelepanu pööratud vaid puudele ning vähe on vaadatud parki kui ökosüsteemi tervikuna.

    Analüüsis tehti ka ettepanekuid, kuidas seisu parandada, ning nii olemegi lisanud uusi elupaiku, et suurendada floora ja fauna liigirikkust ning seeläbi muuta ka inimese olemine pargis mõnusamaks.

    Park on nüüdsel ajal natuke õnnetu selles mõttes, et see pole piisavalt suur, et olla võimas looduslik oaas, linnaruum on seal selgelt tajutav. See pole muidugi halb, aga see tajutav linn ei paku pargile eriti lisaväärtust: parki ääristavad parkla, kaubamaja majandushoov ja tänavad. Ka Küüni jalakäijate tänava äärsest hoonestusest ei kiirga parki tegevusi.

    Sükuga tekib aktiivne hoonefront lisaks Küüni tänavale ja Vabaduse puiesteele ka pargi serva, kus kunstitänav, kohvikud ja ka kõik muu hoone sisse jääv koos uue mängutänava ja eksponeeritavate ajalooliste müürivaremetega muudavad paiga läbikäiguhoovist olemis- ja tegevuskohaks. Loodetavasti tekitab Süku võimaluse aktiveerida ka endise kaubahalli ja praeguse kesklinna keskuse hoonefront. Soovisime, et Süku ümber tuleks aktiivne kvaliteetne avalik ruum, mis lisaks kliimamuutustega arvestamisele ja elurikkuse suurendamisele seob tervikuks kultuurikeskuse, Uueturu pargi, Toomemäe, Emajõe-äärse koos turuhoonega. Kõige keskmesse jääbki keskpark.

    Aga Emajõgi?

    Võistluse meeskonnaga liitusime hetkel, mil arhitektid olid pakkunud asukoha hoonele ning pannud ette liikuda kahe selge lineaarse väljakuga jõeni. Seejärel püüdsime ühiselt leida tasakaalu looduse ja linlike struktuuride vahel. Usun, et võistlustöö saigi lõpuks oma sisus nii ühtseks, sest arhitektide ja meie põhimõtted kattusid.

    Seda ilmestab hästi näiteks ka Vabaduse puiestee uus lahendus, kus tundus mõistlik kultuurikeskust teenindaval tänaval mootorsõidukite liiklus osati säilitada, ent sidusa rohevõrgustiku loomiseks tänav omajagu kitsamaks tõmmata. Kui lisada veel põhimõte, et tänavat n-ö ületavatel väljakutel on jalakäijal eesõigus, muutuvad tähtsaks kaks hoone juurest alguse saavat väljakut ja kogu fookus nihkub tänavalt ära.

    Uut kultuurikeskust ümbritsevad välialad on väga selge struktuuriga. Need algavad juba hoone katuselt, kus raamatukogu laste- ja noorteala terrassi liigendavad õppepeenrad ning kus üldiselt kasvab roheline lopsakas n-ö vaip koos madalamate puhmaste ja põõsastega. Üksnes päikesepaneelide alla jäävatel katusealadel on madalam kukehari.

    Vabaduse puiestee poolse peasissepääsu esine peaväljak seob kokku parki ääristava kunstitänava ja jõe ning lõpeb jõe kaldal puidust astmestiku, võimaliku väliujula või randumispaigaga. Ülejäänud välialadest eristub väljak veidi edevama, värvirohkema ja madalama haljastuse poolest.

    Säilitatavas keskpargi osas on haljastus metsikum ning seal eksponeeritakse Poe tänava poolses osas ajaloolise müüri varemeid, lisaks rajatakse lineaarne mänguväljak, mis markeerib kunagist Kauba tänavat ning on ühtlasi jalakäijatele mänguline pääs Küüni tänavalt Vabaduse puiesteele. Süku loodeküljel kulgeb kunstitänav ning kohvikud seovad hoone pargialaga. Selles vaheruumis võikski olla võimalus valida, kui metsikusse või kultuursesse välikohvikualasse ennast einestama sättida soovitakse.

    Vabaduse puiestee kitsamaks tegemine seob pargi paremini jõeäärse haljas­alaga. Võistlusala piiresse jäävas lõigus tuleks lammutada betoonist kalda­kindlustus ning taasluua looduslikum kaldapealne, nagu seda võib tänapäeval näha teisel pool jõge Fortuuna tänava ääres. Nii tekib kitsas lammisarnane liigirikas ala, kuhu jõgi kohati laieneb, ent üldine kõrguste vahe hoiab siiski vee turvalises raamis.

    Kaubamaja ja Süku vaheline ruum on asisem ning sinna on paigutatud mõlema hoone teenindus. See ala pikenebki nn noorte väljakuna üle Vabaduse puiestee turuhoone ette. Erinevalt peaväljakust on see aktiivsema ja sportlikuma iseloomuga. Sinna jäävad tegevused noortele, välituru osa ning miks mitte ka randumisala, kus võiks kala müüa kas või paadist. Turuhoone eest on parkimine nihutatud veidi kõrvale.

    Kujunduslaadilt on väliruum puidune ja lihtne, kasutame geomeetrilisi algvorme ning sekundeerime sel moel hoone puhtale vormikeelele. Lisanduvad pingid, paviljonid, katusega ja katuseta rattaparklad ning muu olmemööbel. Mänguelementide valikul on eelistatud looduslikke materjale ja värve.

    Vabaduse puiestee on kitsam, eraldatud on mootorsõidukid, rattad ja jala­käijad. Säilitatakse bussipeatused.

    Maapind on planeeritud hoone lähiümbruses Küüni tänava poolt sujuvalt langema Vabaduse puiesteele ning sealt jõeni, et vähemalt uutele väljakutele ei oleks vaja rajada ühtki treppi. Jõe ääres langevad pargialad puitastmestikega sama kalde all jõeni.

    Ka Vabaduse puiesteele, Poe ja Uueturu tänavale lisandub tänavahaljastust ja puid. Keskparki luuakse pärisaruniidu kooslused, varjulistesse piirkondadesse salumetsalaadsed alad, jõe äärde lamminiit, lisatakse puid ja põõsaid. Me ei püüa nimetatud kooslusi kopeerida, vaid kasutame liike neile sobivates kasvukohtades.

    Busside ja autode lühiajaline parkimine on planeeritud kaubamajaga külgnevale alale ning ka Poe tänava ja Raekoja platsi vahele Vabaduse puiesteele.

    Žürii on protokollis välja toonud ka aspektid, mida peaks edasise projekteerimise juures tähele panema. Üks soovitus on roheelamuste osaga edasi töötada. Kuidas te maastikuarhitektidena seda mõistate ja mõtestate? Mis on roheelamus ja mida te selle nimel edasi teete?

    Arvan, et siin mõeldakse roheluse kogemist ja selle väärtust: kui palju on inimesele antud võimalusi eriilmelist rohelust linnaruumis tajuda ja mis kvaliteet sellel on. Mulle tundub, et võistlustööga on loodud eeldused väga mitmekülgse haljastuse tekkimiseks. Üks meie põhimõte – pikkida rohelust eri mõõtkavas ja kõikide elementide juurde – annab väga hea lähtekoha projektiga detailsemalt tegeledes tuua loodus vahetult inimese kõrvale ja sellega elamusi luua.

    Uut kultuurikeskust ümbritsevad välialad on väga selge struktuuriga. Need algavad hoone katuselt ja jõuavad jõe äärde välja.

    Kino maastikuarhitektuuribüroo tegutseb Tartus, olete tartlased, teate Tartu igat soppi ja kohalikke meeleolusid. Kuivõrd see emotsionaalne ja füüsiline lähedus linnaga hoogustas või hoopis takistas tööd?

    Professionaalidena teame, et mõnikord tuleb avalikus ruumis teha parandusi ka raskeid otsuseid vastu võttes. Kuigi seda tuleb ikka ette, tundus mulle, et päris alguses oli meil keeruline just seda n-ö esimest joont tõmmata seetõttu, et tegu on koduga. Süku on Tartus väga palju vaidlusi tekitanud ja see on ennekõike kohatüli (nagu ka ERM omal ajal), mitte vaidlus üht- või teistmoodi arhitektuuri üle. Suurte puude maharaiumine ei ole kellelegi meeltmööda ja me suhtume büroos ka võsa raiumisse tõsiselt. Süku asukoht on põhjalikult läbi kaalutud, see on linnaehituslikust seisukohast sellisele hoonele ainuõige paik. Me peame hoolega silmas pidama, et linn laiali ei valguks. Tartu-suuruses linnas loevad väiksemad vahemaad palju rohkem kui mõnes suuremas ja ruumi tuleb väga hoolikalt konstrueerida. Seega peame kasutama võimalikult vähevalusaid meetodeid, aga tiheasustuses ei saa päris ilma haiget tegemata kunagi.

    Paljude keskpargis käsitlust vajavate teemade ja lahendustega oleme tegelenud juba pikalt, sest projekteerisime mõni aasta tagasi parki mänguväljaku laienduse, oleme analüüsinud ka Vabaduse puiestee jalakäijasõbralikumaks muutmise võimalusi. Osa meist on seotud Tartu parkide elurikkuse suurendamise projektiga. Oleme seega kursis, mis võimalused on sinna parki midagi paigutada, mismoodi kohendada tänavat, luua jalakäijasõbralikku mõnusat ruumi ning rikastada täiskasvanud parkide haljastust. Võiks öelda, et valmistusime selleks konkursiks juba aastaid.

    Oleme algusest peale olnud keskparki ehitamise arutelude keskel ning professionaalne seisukoht on ajaga paika loksunud. See aastatega kujunenud kohalike meeleolude ja võimaluste tunnetus tuli välja meeskonnatöö aruteludes just linnaehituslike tasakaalupunktide otsimise üle. Usun, et sellest oli kasu ja ka väliruumiga sai alustada tööd õigest otsast: mitte pakkuda alustuseks efektset vormimängu, vaid surkida ja vormida natuke peitu jäävaid tasandeid.

  • „Barbie“ püsib kindlalt karbis

    AVE TAAVET

    „Barbie“ (USA 2023, 114 min), režissöör Greta Gerwig, stsenaristid Greta Gerwig ja Noah Baumbach, operaator Rodrigro Pietro, heliloojad Mark Ronson ja Andrew Wyatt. Osades Margot Robbie, Ryan Gosling jt.

    Sooline ebavõrdsus, patriarhaat ja ühiskonnakriitika on „Barbie“ terviku kontekstis samavõrd tootepaigutuslikud kui Birkenstocki sandaalid või Chevrolet’ autod. Naisi võimestavatele kõnedele ja suurkorporatsioonide naeruvääristamisele vaatamata pakub film valitsevale status quo’le vastuseks vaid eskapismi ja tarbimiskultuuri. Tegu on suurejoonelise turundusprojektiga, mis trivialiseerib neid samu probleeme, mida sõnastada püüab.

    „Barbie“ film on suuresti mainekujundusprojekt, mis valmis viie pika aasta jooksul Matteli terava pilgu all. Kõrval­tegelastena astuvad üles mitmed ajaloolised, rariteetsed või tootmisest maha võetud Barbie mudelid, välja on toodud tema kultuslikud aksessuaarid ja riietusesemed ning sisse on kirjutatud nuku looja Ruth Handleri tegelaskuju. Niisiis astub teos ühte sammu viimaste aastate tootebiograafiate trendiga, millest on lähemalt Sirbi veergudel kirjutanud Aleksander Metsamärt.1 Õnneks pakub nukumaailma roosamannale tasa­kaalustavat eneseirooniat selle taga seisva kalkuleeriva ärimaailma groteskne väljajoonistamine. Alustagem aga „Barbie“ pakendist, mis on – roosa.

    Silmatorkav roosa

    Värv on võimas ideoloogiline meedium. Kui veel hiljuti olid sotsiaalmeedia, tänava­mood ja kultuurisündmused Ukraina auks sini-kollasesse rüütatud, siis nüüd on maailma vallutanud roosa. Veel enne „Barbie“ filmi kinodesse jõudmist andis linateose suurejooneline turunduskampaania aimu algavast barbiecore’ist. USA reklaamtahvlid piirdusidki tihti vaid ühetoonilise roosa taustaga, kuhu oli Barbie šriftiga lisatud ainult filmi linastuskuupäev. Võtteplatsi ettevalmistamine tekitas globaalse värvidefitsiidi (ehkki sellesse andsid oma panuse ka pandeemiaaegsed tarneraskused ja Texase äärmuslikud ilmastikutingimused)2 ning saalidesse tulvav kinopublik on üle maailma üksmeelselt roosasse riietunud.

    Roosa on silmatorkav värv. Kunstlikumad ja säravamad tonaalsused, kuhu kuulub ka Matteli patenteeritud Pantone C219, on nukumaailma glamuuri ja plastmassi jaoks just nagu loodud. Barbie kehastab II maailmasõja järgset naiselikkusetüüpi, kes vahetas vabrikutööga seonduvad tunked ja kitlid otsustavalt kontskingade, avarate seelikute ja erksate värvide vastu.

    Sedasama roosat nostalgiat ja naiselikkust edastab ka filmikunstnike Sarah Greenwoodi ja Katie Spenceri loodud Barbieland – paralleelreaalsus, mis ammutab inspiratsiooni Matteli toodangust, Hollywoodi kuldajast ja 1950ndate USA kuurortidest. Suur osa Barbielandist ehitati Warner Brosi stuudiotes füüsilisel kujul valmis. Nostalgilise tunde säilitamiseks kasutati Barbie­landi stseenides minimaalselt CGId. Nukukarbitunnet võimendavad maalitud taustad, nihkes mõõtkava (Barbie on nii majade kui esemete jaoks pisut liiga suur) ning igasuguste maiste elementide puudumine (lained ja lõke on maalitud, dušš töötab ilma veeta jne).3 Tähelepanu detailidele ning vanakooli töövahendite poole pöördumine on end kuhjaga ära tasunud. Lõpptulemus on suurepärane segu ülimast kunstlikkusest ja veenvast, terviklikust maailmast.

    Nukud inimmaailmas

    Režissöör Greta Gerwig on seni tuntud indie-filmidega, mis jutustavad lugusid mitmetahuliste naistegelaste pilgu läbi („Väikesed naised“, „Lady Bird“)4. „Barbie“ filmi stsenaarium on kahasse kirjutatud tema loomingulise partneri ja elukaaslase Noah Baumbachiga, kes on muu hulgas olnud kahe Wes Andersoni filmi stsenaariumi kaasautor („Fantastiline härra Reinuvader“, „Mereelu Steve Zissou seltsis“)5. Gerwigi ja Baumbachi viimane koostöö „Valge müra“6 oli ühiskonnakriitiline must komöödia, mis jäi meelde nii põneva ülesehituse kui ka terava huumori poolest. „Barbie“ on Gerwigi esimene suurem režissööritöö peavoolukinos. Loojate renomeed arvesse võttes oleksin filmilt oodanud rohkem teravust ja nuku vastuolulise kuvandi uurimist. Kardetavasti seadis aga kaubamärk sellele omad piirangud ning kinolinal näeme Barbiet üdini positiivses valguses.

    Nimitegelast kehastav Margot Robbie on sarmikas ja südamlik nii naiivse nuku kui ka eneseteadliku naisena.

    Barbielandis muretut elu elav Barbie avastab ühel ilusal päeval (teistsuguseid Barbielandis ei tuntagi) peast häirivad mõtted surelikkusest ja jalgadelt tselluliidi. Tema kikivarvul jalalabad vajuvad täistallaga vastu maad. Murelik nukk läheb nõu küsima Imelikult Barbielt, kes soovitab tal pärismaailma suunduda, leida üles laps, kes temaga mängib, ning maailma tasakaal taastada. Ohtlikule teekonnale sokutab end kaasa ka Barbie poiss-sõber Ken. Nukud toovad oma tuurilt kaasa väga erineva pagasi. Barbie avastab emotsioonid, surelikkuse ja inimsidemed, Ken aga patriarhaadi võlud.

    Nimitegelast kehastav Margot Robbie on sarmikas ja südamlik nii naiivse nuku kui ka eneseteadliku naisena. Filmi tõeliseks täheks tõuseb aga Ken Ryan Goslingi esituses. „La La Landi“7 ja „Päevaraamatu“8 südametemurdja vastab välimuselt igati Barbie poiss-sõbra kuvandile. Oma näitlejatööga õnnestub Goslingil standardiseeritud plastnukule aga tõeline elu sisse puhuda. Ekraanil tegutsev Ken on ühtaegu tundlik ja lapsemeelne, avastab oma tumedamat poolt ja võitleb seletamatu igatsusega. Tema kujunev bromance teiste Barbie­landi Kenidega aitab murendada ka Matteli nukumaailma heteronormatiivset suhtedünaamikat.

    Patriarhaadi „importimine“ naiste juhitud Barbielandi annab tulemuseks halenaljaka kõverpeegli traditsioonilisest meestekesksest ühiskonnast. Valla lastud maskuliinsusega püütakse aga endiselt Barbiedele muljet avaldada. Võimuiha ja ohjeldamatu pidutsemine kannavad endas vastamata armastuse nukrat allhoovust.

    Kui Kenide ebaõnnestunud riigipöördekatse kutsub esile pigem naerupahvakuid, siis pärismaailma „mehelikkuse“ avaldused on filmis liigagi realistlikena esitatud. Oma ülinaiselikkuses Los Angelese rannapromenaadidele ilmunud Barbie satub kohe mööduvate meeste seksuaalsesse huviorbiiti, pälvides soovimatuid kommentaare, nalju ja lähenemiskatseid. Naiselikkus, mis Barbielandis on enesestmõistetav, on pärismaailmas ohtlik ja tekitab ebamugavust. Selle vastuolu esitamine ja uurimine on filmi tuumakaim küsimus.

    Juba avakaadritest peale rõhutab „Barbie“ nuku mitmekesiste rollide võimestavat mõju. Barbiega mängides võivad väikesed tüdrukud olla ükskõik kes – kohtunikud, astronaudid, Nobeli preemia laureaadid jne.9 Aksessuaaride ja kleitide rohkusele vaatamata muutub aga nuku enese kuju kõigis neis ametites minimaalselt. Barbie teostab end tarbimise kaudu. Ning ma ei saa lahti tundest, et värske linateos on vaid järjekordne kostüüm, mida ülle tõmmata. „Barbie“ ei aita feminismi püstitatud küsimusi populariseerida, vaid kaubastab seda. Filmi arengukaare jooksul ei leia aset mingeid tegelikke muutusi – päriselus jääb valitsema ebaõiglus, tselluliiti Barbielandis ei normaliseerita ja Matteli juhtkond jääb rahaahnete meeste juhtida.

    Kogu eelnevale kriitikale ja kultuurilisele ambivalentsile vaatamata on Barbie olemuselt siiski vaid mänguasi. Filmiloo inimtegelased leiavad Barbie­landis kosutava – olgugi et vaid ajutise – pelgu­paiga pärismaailma murede eest. Samasugust säravat ja meelelahutuslikku eskapismi pakub vaatajale ka „Barbie“ film. Mida enamat ühelt suviselt kinokülastuselt tahta?

     

    1 Aleksander Metsamärt, Tootebiograafia – tänan, ei! – Sirp 14. VII 2023.

    2 Barbie film required so much pink paint it contributed to worldwide shortage. – The Guardian 5. VI 2023. https://www.theguardian.com/film/2023/jun/05/barbie-film-required-so-much-pink-paint-it-contributed-to-worldwide-shortage

    3 Jocelyn Silver, How Barbie’s Production Designers Created the Plastic, Fantastic World of Barbie Land. – Vogue 21. VII 2023. https://www.vogue.com/article/barbie-production-designer-interview

    4 „Little Women“, 2019; „Lady Bird“, 2017.

    5 „Fantastic Mr. Fox“, 2009; „The Life Aquatic with Steve Zissou“, 2004.

    6 „White Noise“, 2022.

    7 „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

    8 „The Notebook“, Nick Cassavetes, 2004.

    9 Ühe hiljutise uuringu järgi on Barbiega mängimise mõju väikeste tüdrukute arusaamale eneseteostuse võimalustest sootuks vastupidine. Vt lähemalt: „Boys Can Be Anything“: Effect of Barbie Play on Girls’ Career Cognitions. https://ir.library.oregonstate.edu/concern/articles/3n2044136

  • Kui saastumine on muutnud meid ja maailma

    HANNO SOANS

    Helsingi biennaal „Uued suundumused võivad tekkida“ Vallisaaril, Helsingi linna kunstimuuseumis ja mitmel pool linnaruumis kuni 17. IX. Kuraator Joasia Krysa, kunstnikud Zheng Mahler, Red Forest, Yehwan Song, Tabita Rezaire, Asunción Molinos Gordo, INTERPRT, Ahmed Al-Nawas ja Minna Henriksson, Alma Heikkilä, Golden Snail Opera, Suzanne Treister, PHOSfate, Bita Razavi, Jenna Sutela, Sonya Lindfors, Adrián Villar Rojas, Emilija Škarnulytė, Sepideh Rahaa, Diana Policarpo, Tuula Närhinen, Lotta Petronella koos Sami Tallbergi ja Lau Nauga, Keiken, Sasha Huber ja Petri Saarikko, Danielle Brathwaite-Shirley, Dineo Seshee Bopape ja Matti Aikio.

    Kuna saastumine muudab maailma loovaid projekte, võivad kerkida esile vastastikku mõjutavad maailmad ja uued suundumused.

    Anna L. Tsing, The Mushroom at the End of the World, 2015

    Nagu on teada juba infoteooria algusaegadest, on üha kasvava infokülluse tingimustes defitsiidiks see, mida info tarbib ehk siis inimlik tähelepanu. Just tähelepanumajanduse seisukohast pole optimaalne infoühik kaasaegses kunstis juba mõnda aega – vähemalt möödunud sajandi üheksakümnendate algupoolelt peale, mil kunstimaailmas võis tajuda kuraatori rolli järsku tõusu – enam niivõrd üksikteos, kuivõrd näitus kui tervik. See on orkestreeritud tähendusplatvormina palju kõnekam kui selle osade summa. Eriti selge on see tendents tugeva teoreetilise tarindiga rahvusvaheliste suurnäituste puhul, kus registreeritakse tsükliliselt kunstipildi muutumisi ja ühtlasi jäetakse sellele aktiivse agendina oma selge jälg. Kui suurimad sellistest näitustest – Kasselis iga viie aasta järel toimuv „documenta“ ning Veneetsia ja São Paulo biennaal – produtseerivad kataloogina terve teooriatelliskivi, kus püütakse korraga kokku võtta kogu ajastu vaimne seis, siis väiksemad, nagu tänavune Helsingi biennaal, keskenduvad ühele raamatule toetuvale teooriaplatvormile. Aga mis siis, kui see teoreetiline tarind on kohati huvitavamgi kui seda eksplitseeriv kunst?

    Tuula Nährineni installatsioon „Plastik horisont“ koosneb Thamesi jõe kaldalt korjatud plastmudrust.

    Luubi all elutegevuse mikroskaala

    Helsingi biennaal 2023, järjekorras teine, on taas lähtunud oma avaldumiskeskkonnast. Teatud mõttes on see suisa kohaspetsiifiline, pidades dialoogi kesksete ekspositsioonipindadega, mis asuvad vanades mahajäetud sõjaväerajatistes Helsingi saarestikku kuuluval Vallisaaril. See on võssa kasvanud betoon- ja graniitpunkrite romantiline rägastik, looduskaunis kohas paiknev külma sõja aja ebardlik jäänuk, mida nüüd biennaaliturismiga uuele elule püütakse ärgitada.1

    Kui esimene Helsingi biennaal peeti pealkirja all „Sama meri“ ja seal käsitleti vastastike sõltuvuste ökoloogiat fookusega Läänemerel, siis seekordne biennaal jätkab sealtsamast, kus eelmine pooleli jäi. Pühendades tähelepanu inimestele, loomadele, taimedele, keskkonnale ja andmestikule ning nende omavahelistele suhetele, uurib biennaal seda, kuidas leida uusi elu ja maailma mõistmise viise.

    Rahvusvahelise renomeega Poola päritolu Joasia Krysa – kuraatorina on ta varem olnud „documenta“ tiimis ja kaaskureerinud Liverpooli biennaali – alustab näituse kontseptsiooniteksti mõtiskluste kontekstualiseerimist väitega: „On kainestav mõista, et Läänemeri on endiselt üks saastatuimaid veekogusid maailmas.“ Veelgi kainestavam on aga see, et hüperobjektina2 kõikjale ulatuvale kontaminatsioonile ei vaadata selle biennaali ökofeministlikult kuraatoriplatvormilt enam kui eriolukorrale. Pigem käsitletakse seda kui paratamatut antust, milles aga tingimata ei puudu värskete alguste ootamatud võimalused.

    On ilmne, et sellise loodushoiu naiivsevõitu loogikast, mis panustab inimtegevusest näiliselt puutumata reservaatide tekitamisele ning päädib davidattenborough’liku õhkamisega mõne telegeenilise suurimetajapopulatsiooni varemeil – olgu tegu siis lõppnunnude pandade, oh-kui-inimlike orangutanide, vägevate vaalade või viimase vapra lõviperega – enam kaugeltki ei piisa. Siin asetatakse fookus ümber inimtegevusest läbini kontamineeritud keskkondadele. Viljakateks strateegiateks – ka uues ökokunstis – on elutegevuse mikroskaala luubi alla võtmine. Uute horisontide seisukohast tasub ehk lähtuda tõdemusest, et enam kui poole maakera elusmassist moodustavad inimsilma jaoks varjule jäävad bakterid, viirused ja seened, mis omakorda loovad liigiüleseid sümbiootilisi assamblaaže, nn holobionte, millel on maakera elurikkuse dünaamikas otsustavam osa kaasa rääkida, kui varem arvati. Aga kuidas tuua meie teadvusse uusi lugusid, mis sellist asjade seisu veenvalt edastaksid? Kuidas psühhologiseerida kunsti, mille peategelaseks on lõputu seeneniidistik, invasiivne teoliik või mürgine vetikas?

    Erinevalt eelmisest Helsingi biennaalist, kus 40 kunstnikust ja kollektiivist koosnev näitus paiknes tervenisti Vallisaaril, on seekord kunstnikke ja rühmitusi vähem – kokku 26. Kuid näitus ulatub ka Helsingi Linna Kunsti­muuseumisse (HAM), mis paikneb Tennispalatsis ning ajab üksikinstallatsioonide abil võrseid ka Helsingi linnakeskkonda. See tähendab, et üksikule teosele jääb varasemaga võrreldes luksuslikumalt vaatamisaega ja refleksiooniruumi. Turistliku kõrvalmärkusena võin kinnitada, et Tallinnast laevaga tulles on võimalik näitus edukalt katta nii umbes pooleteise päevaga. Nii jõuab lisaprogrammina teha veel tiiru Kiasma peal. Tugevaimaks näitusepaketiks näikse praegu olevat Soome ajaloolise gei-ikooni Tom of Finlandi väljapanekule fooniks komponeeritud kväärkunsti­näitus Kiasma kogudest, mis ulatub Soome oma legendi Kalevi Palsa ägedatest mees-metsast-joonistustest Ameerika feminismiikooni Linda Benglise krestomaatiliste videoteni.

    Uute suundumuste tekkevõimalus

    Hiina päritolu Ameerika antropoloogilt Anna Lowenhaupt Tsingilt laenatud pealkirja „Uued suundumused võivad tekkida“ all eksponeeritakse vägagi erinevaid meediume. Näitusel on akvarellitehnikas värvikirevaid skeeme, millega näidatakse utoopiliste tehnošamanistlike tulevikuühiskondade kujuteldavaid struktuure (Suzanne Treister), pressmulda kasutav avaliku ruumi installatsioon Helsingi sadamas (Dineo Seshee Bopape), Vallisaarelt kogutud herbaariumiga nõiamaja (Lotta Petronella koos Sami Tallbergi ja Lau Nauga) ja obsessiivsele korilusele osutav ruumiseade mererannalt ja Thamesi jõe kaldalt korjatud plastmudrust (Tuula Nährinen).

    Näituse domineerivaks meediumiks on aga kõrgdefinitsioonis videokunst, kus kombineeritakse jäädvustatud ja 3Ds simuleeritud materjale ning kasutatakse loo eri tasandite sisse toomiseks korraga ekraani mitmes aknas avanevaid tegevusvälju. Mõjukaimad videotööd olid HAMis eksponeeritud Tabita Rezaire’i kriitiline „Süvahoovuseline“, millega osutatakse interneti varjatud neokolonialistlikele süvastruktuuridele ning ühes Vallisaari jahedas maa-aluses pommilaos eksponeeritud Emilija Škarnulytė poeetiline „Hüpoksia“, kus on hapnikuvaeguse all kannatavate surnud merealade kujutised punutud ühte Leedu mütoloogiast pärit looga merejumalanna Jūratė veealusest merevaigu­lossist. Viimati mainitud kunstnike teoseid tutvustatakse muide küllaltki mahukalt Maja ja Reuben Fawkesi populaarses „World of Art’i“ seeria raamatus uuest ökokunstist.3

    Hoolimata mitmetest aktivismihõngulistest teostest õhkub kogu näitusest praegusele nooremale kunstile iseloomulikku muinas­jutulisust ja teaduspõhisust miksivat meelsust. Selle produktiivsem pool viitab loodusrahvaste hüljatud teadmiste väärtustamisele – ja siit tuli Soome puhul mängu Lapi temaatika – ja veidram pool andis aimu moodsast uusmüstitsismist, mis on tekkinud vastusena keskkonnaprobleemide komplitseerumisele. Näiteks märkasin oma hämmelduseks kataloogitekstis, kuidas ühele kunstnikule viidatakse tõsimeeli kui taro-teadlasele!

    Seen aegade lõpus

    Näituse piibliks on juba mainitud Anna L. Tsingi raamat „Seen aegade lõpus – elu kapitalismi varemeil“, mis on hiljuti ka soome keeles ilmunud. Tsing hakkas antropoloogina uurima USA endise puutööstuskeskuse Oregoni 1980. aastateks ammendatud metsatööstuse jäätmaadel arenema hakanud matsutake seene (tricholoma matsutake, männiheinik) korjajate subkultuuri. Seenekorjajad on valdavalt Kagu-Aasiast Ameerikasse emigreerunud „korilased“, kellel keeleoskuse või hariduse vajakajäämiste tõttu puudub USAs stabiilsele tööturule sisenemise võimalus. Samuti joonistab ta välja seene jõudmise Jaapanisse lõppturule ja sealsed matsutake-seenega seotud kultuuri- ja kulinaarsed traditsioonid. Ja muide, see kõik sai alguse öko­katastroofist – Oregoni kasvukohad hakkasid tähtsustuma just ajal, kui pärast Tšernobõli katastroofi olid Euroopas, valdavalt Põhja-Soomes, seeneareaalid rivist välja löödud.

    Tsingi sõnumis on ootamatut optimismi: ta näitab, kuis eluslooduse ja kultuuri hübriidina toimivad kontamineeritud komplekssüsteemid võivad ootamatult luua uusi sümbiootilisi eluilmu – ükskõik kui pekkis ka asi on, ei tasu kunstis keskenduda üksnes düstoopia stsenaariumidele, nagu näiteks tehti 2016. aasta Berliini biennaalil.

    Tsing on oma raamatus suutnud efektselt teha seda, mida vähestes Helsingi biennaali näitusetöödes siiski on suudetud – kõnelda mitteinimkesksest vaatepunktist. Ta on oma loo peategelaseks teinud seene. Üldse näib, et viimasel ajal on antropoloogial kunstidiskursusele rohkem pakkuda kui näiteks sotsiaalteadustel või filosoofial.

    Viimasena tahaksin mainida Oodi raamatukogu saalis esitatud kollaboratiivset „Kuldse teo ooperit“, mille üks autor oli samuti Anna L. Tsing. Teos on näituseterviku suhtes erilises positsioonis, kuna võimaldab aduda, kuidas saastatud ja segipaisatud keskkonnas võib toimuda uute liikide ootamatuid kohtumisi, mis pakuvad inimesele ja loodusele uusi võimalusi.

    Projekti etendati biennaali raames esimest korda selle avanädalal ja see tuleb taasesitusele 9. ja 10. augustil. Seal räägiti viinamäe tigudest, kes olid algselt Argentinast Taiwani imporditud, et seal üht peent kulinaarset projekti käivitada. Paraku tigude maitse taiwanlastele ei meeldinud ja üritus läks pankrotti. Uues keskkonnas ula peale lastud tigudest aga kujunesid peagi riisipõlde laastavad invasiivsed kahjurid, kellest ei olnud kuidagi võimalik lahti saada. Etenduses näidatakse, kuidas uut tüüpi põllupidajad on õppinud neid ohjeldama, ilma et kasutataks tööstuslikke mürkaineid, mis lisaks saastamisele põhjustasid üllatuslikult ka uue liigi enneolematut vohamist. Lugu iseenesest on kõnekas ja õpetlik. Küsimus on aga selles, kuivõrd ulatus see teosena kaugemale poeetilis-performatiivsete elementidega pikitud reportaažist. Kas sellist lühikeste jalgadega kommentaarikunsti on näitusetervikusse vaja? Eks igaühel ole sellele oma vastus, ent tasub silmas pidada, et see ei ole küsimus, millele tuleks vastata ühe teose põhjal, vaid silmas tuleb taas pidada näitusetervikut.

    Tulles tagasi alul mainitud tähelepanumajanduse mõiste juurde, kerkib ilmselge aktivismipotentsiaaliga kunsti puhul biennaalil kui tervikplatvormil sageli üles küsimus tegelikkuse ja kunstilise teksti kõnekuse vahekorrast.

    Helsingi biennaali pealkiri on laenatud Hiina päritolu Ameerika antropoloogilt Anna Lowenhaupt Tsingilt. Ta on ka üks Oodi raamatukogus esitatud „Kuldse teo ooperi“ autor.
    Adrian Villar-Rojase mõistatuslikud skulptuurid seeriast „Kujutlusvõime lõpp“ Vallisaari metsasaludes ühendavad valmistamisviisis digitaalseid algoritme looduse iseorganiseerumisvõimega.

    1 Eelmine Helsingi biennaal tõi 2021. aasta suvel Vallisaarile enam kui 145 000 külalist.

    2 Selle mõistega tähistab filosoof Timothy Morton moodustisi, mis on loomuliku inimtaju skaalade kohaselt haaramatud, ent ökoloogilise teadvuse seisukohast üha olulisemad. Näiteks kümneid tuhandeid aastaid vältavad radiatsioonikahjud või tavamõistuse seisukohast haaramatu ulatuse ja ajaraamiga kliimaprotsessid.

    3 Maja ja Ruben Fawkes, Art and Climate Change. Thames and Hudson, 2022.

  • Ukraina, mooramaamees. Mõned sõja taustateooriad

    ÜLO MATTHEUS

    Ukraina relvajõudude aeglane pealetung ja Venemaa intensiivne ründetegevus omalt poolt on kahandanud optimismi Ukraina edu suhtes ja ärgitanud välja tulema üha uute teooriate või ka vandenõuteooriatega, miks asjad on just nii nagu need on.

    Peamised Ukraina enda välja toodud põhjused, miks nende relvajõud aeglaselt edasi liiguvad, on vastase põhjalikult ette valmistatud kaitseliinid, raskesti ületatavad miiniväljad ja Venemaa jätkuv ülekaal nii sõdurite arvus, maapealses tulejõus kui ka õhus. Nii liiguvad Ukraina väed edasi vaid nappe kilomeetreid nädalas ja mõõdavad oma edu ruutkilomeetrites, mille hulk vallutatud aladega võrreldes pole kuigi suur. Kuu aja jooksul (vahemikus 4.06–9.07) vabastasid Ukraina relvajõud ISW hinnanguil vaid 253 ruutkilomeetrit.1 Olukorrale lisavad värvi ja pinget Kertši silla osaline purustamine ja Venemaa taganemine Musta mere viljakoridori leppest. Lahendus sõjaga kaasnevaile probleemidele oleks Ukraina kiire võit ja Venemaa kapituleerumine, kuid need on koos Ukraina vastupealetungi aeglusega nihkunud kuhugi kauge silmapiiri poole. Samal ajal on initsiatiiv Ukraina käes ja intensiivne ründetegevus toodab pikkamisi ka edu. Maapealses tulejõus ja tankide arvus on Ukraina juba saavutamas ülekaalu.

    Optimismi võimalikkusest

    Ründetegevuse aeglus on pannud Ukraina oma eesmärke ümber sõnastama ja põhjendama, miks edu pole kiirelt tulnud. Ennekõike kõneldakse nüüd vajadusest hävitada Vene sõjaline võimekus ehk see lahingutegevuse käigus n-ö läbi jahvatada. See peaks millalgi viima selleni, et kuskilt murtakse Vene kaitseliinid läbi ja avaneb nn strateegiline ruum, mis võimaldab liikuda takistamatult vaenlase tagalasse. Ekspertide hinnangul võidakse läbimurdeni jõuda ehk lähinädalatel, mis aga ei tähenda, et ühe hooga vabastatakse kogu okupeeritud territoorium. On pakutud, et kõigi alade vabastamine eeldab vähemasti kahte-kolme või ka enamat rünnakuperioodi, sõltuvalt sellest, millise tulemuseni jõutakse käimasoleva suvise kampaania käigus.

    Ukraina eduks annab lootust väekontingendist teatud osa püsimine reservis, mis võimaldab paisata see õigel ajal sinna, kus rinne läbi murtakse. Venemaa on suure osa oma aktiivsest reservist juba mängu pannud ja suunanud selle oma ründetegevusse, et sundida ka Ukrainat oma reserve kasutusele võtma. Venemaa relvajõudude jätkuvat ülekaalu nii sõjatehnikas kui ka elavjõus kompenseerib Ukraina sõdurite suurem motivatsioon, lahingutegevuse parem juhtimine ja taktika, ajakohasem relvastus ja lasketäpsus. Põhiliseks murekohaks on relvastuse ja laskemoona nappus ning hävituslennukite ja suure laskeulatusega ATACMS-rakettide puudumine. Need raketid, erinevalt brittide õhust väljalastavatest tiibrakettidest Storm Shadow või prantslaste SCALP, võimaldavad rünnata sihtmärke maapealseist raketiheitjaist, milleks ukrainlastel on tänu olemasolevatele HIMARSidele hoopis paremad võimalused.

    Ukrainlaste optimismi toidavad mõnevõrra ka Vilniuses NATO tippkohtumisel Ukrainale antud lubadused julgeolekugarantiidest ja kinnitus võtta Ukraina NATOsse pärast sõja võitu, ent kuna otsest kutset NATOga liitumiseks Ukraina ei saanud, on ukrainlaste hoiakud selles küsimuses pigem pessimistlikud. Ukrainlaste meeleolusid hinnates võib arvata, et NATO-lt oodati otsust võtta Ukraina alliansi liikmeks juba sõja ajal ja vastavalt ka NATO valmidust ise sõjategevusse sekkuda, kuid sellist konsensust olnuks alliansi 31 liikmesriigilt võimatu oodata. Teiselt poolt sundisid president Volodõmõr Zelenskõi teravad väljaütlemised enne tippkohtumist võimendama sõnumit, mis Ukrainale lõppkokkuvõttes ikkagi anti. Ennekõike sisaldab see sõnum G7 ühisdeklaratsioonis Ukraina julgeoleku garantiisid.

    Suure laskeulatusega raketid ATACMS võimaldaksid kaitsta Ukraina mereakvatooriumi hoopis suuremas ulatuses kui seni ja tõrjuda Vene sõjalaevad kaugemale või sootuks hävitada, kuid ka see argument pole toiminud.

    Arvestades Ukraina nappivaid ressursse ja sõltuvust doonorriikide vastutulelikkusest, jääb optimismiks ruumi siiski vaid pikemas perspektiivis, lootuses, et mingi aja möödudes kurnab sõda Venemaa välja ja Ukraina on võimeline saavutama otsustava ülekaalu. Ukraina on selleks soovinud oma relvastusse ka hävitajaid F16, kuid täpset selgust nende saamise osas pole. USA rahvusliku julgeoleku nõukogu strateegilise kommunikatsiooni koordinaatori John Kirby hinnangul võib Ukraina need lennukid saada juba selle aasta lõpus, ent tema arvates F16 hävitajad sõja käiku ei muuda ja palju enam vajab Ukraina maapealset sõjatehnikat ja laskemoona, mille nappuse tõttu on USA väidetavalt andnud Ukrainale ka paljudes riikides keelatud kobarpomme.2

    On sõjanduseksperte, kelle arvates Ukraina suudab F16 hävituslennukite teenindamiseks vajalikud tingimused tagada vaat et kohe, ja on teisi, kelle arvates nende hävitajate kasutuselevõtt on liiga komplitseeritud, et see võiks juhtuda lähiajal. Ilmselt siiski on see mõeldav vaid eeldusel, et Ukraina saab kasutada Poola lennuvälju ja tehnilist tuge. See aga tähendaks, et Venemaa võib seda käsitada Poola sekkumisena sõjategevusse ja Poolat rünnata.

    Wagner läheb Poola?

    Poola abi ja logistiline tugi Ukrainale on juba praegu selle piiri peal, et see on pannud Venemaa otsima võimalusi Poolale n-ö koht kätte näidata. Putin on süüdistanud Poolat soovis hõivata endisi NSV Liidu territooriume ja ähvardanud vastata mis tahes agressioonikatsele Poola piiririigi Valgevene vastu. Selles võib näha ennetavat tegevust, et luua pinnas Venemaa enda provokatsioonideks, millest näib kõnelevat ka Wagneri üksuste viimine Valgevenesse. Kui Poolat või ka Leedut ründaks eraõiguslik Wagneri palgaarmee, siis võib ju Moskva eitada oma osalust selles. Valgevene president Aljaksandr Lukašenka naljatas kohtumisel Vladimir Putiniga Peterburis, et Wagner juba kibelebki „ekskursioonile“ Poola, täpsemalt Rzeszówisse, millest on kujunenud üks peamisi logistikakeskusi Ukraina sõjalisel abistamisel.

    Vene inimõiguslase, Gulagu.net eestvedaja Vladimir Osetškini väitel on tal andmeid, et Wagner värbab taas vange, kellele on ka otse öeldud, et neid ootab ees erioperatsioon Poolas. See võib olla Osetškini hinnangul vaid infooperatsioon lääne hirmutamiseks, kuid välistada seda rünnakut tema arvates ei saa. Selle eesmärk võib olla ka Wagneri lõplik hävitamine kättemaksuks hiljutise putšikatse eest. Osetškini arvates võib siin näha paralleele 2018. aastal Süürias juhtunuga, kui USA pommirünnaku käigus sai surma enam kui 200 Süüria valitsus­vägede kooseisus olnud wagnerlast, kes olid teel üle võtma Conoco rafineerimistehast ja kellega seotust Venemaa eitas. Nii võib Osetškini arvates juhtuda ka nende wagnerlastega, kes ületavad Poola või Leedu piiri. Kuna rünne toimub Valge­venest ja Valgevenes asub nüüd juba ka tuumarelv, siis ilmselt loodab Putin, et mässumeelsed wagnerlased hävitatakse ja NATO vastu­rünnakut ei toimu.3

    Sõja taustateooriad

    Kuna iga sõjapäev toob Ukrainale kaasa suure hulga ohvreid ja kannatusi, kaasneb sõja pikaajalise perspektiiviga, mis Ukraina ees terendab, paratamatult ka teatud hulk lootusetust ja kibestumist, et Ukrainat ei aidata tõhusamalt, kui see oleks edukaks sõjapidamiseks vajalik. See kibestumus, mis üha sagedamini ilmutab end Ukraina meediakanaleis, toidab omakorda teooriaid, millel sageli on juures ka vandenõu hõng. Muu hulgas sisaldavad need kahtlusi suurima doonorriigi USA siiruses ja panevad kahtlustama USA tegevuse taga varjatud eesmärke.

    Üks Ukraina meedia vestlustubades kõlanud doktriine räägib sellest, et doonorriikide eesmärk pole mitte Ukraina võit sõjas, vaid see, et Ukraina seda sõda ei kaotaks, mistõttu varustatakse Ukrainat sõjatehnikaga just nii palju, et see suudab Vene relvajõududele küll vastu panna ja ka aeglast edu saavutada, kuid mitte rohkemat. Selle väite kasuks näib kõnelevat tõsiasi, et siiani pole Ukraina saanud USA-lt ei palavalt soovitud kaugmaarakette ATACMS ega ka hävituslennukeid, kuigi juba aasta jagu on neid järelejätmatult palutud.

    Uus argument ATACMSide andmiseks Ukrainale on Venemaa kehtestatud blokaad Ukraina viljaveole Musta mere sadamatest, kuivõrd suure laskeulatusega raketid võimaldaksid kaitsta Ukraina mereakvatooriumi hoopis suuremas ulatuses kui seni ja tõrjuda Vene sõjalaevad kaugemale või sootuks hävitada, kuid ka see argument pole toiminud.

    USA julgeoleku ametnikud on osutanud, et nende rakettide varu on väike ja need on juba planeeritud teisteks eesmärkideks, sealhulgas Korea poolsaarel. Tootja Locheed Martini kinnitusel on neid rakette alates nende väljatöötamisest 1980ndail aastail valmistatud kokku vaid 4000 ja nende äraandmisega riskeerib USA oma valmisolekuga teistes kuumades piirkondades.4 Teiselt poolt on aga USA esindajatekoja vabariiklastest saadikud esitanud väliskomisjonile resolutsiooni eelnõu, millega kutsutakse Bideni administratsiooni andma Ukrainale ATACMS-rakette „viivitamatult ja piisavas koguses, et kiirendada Ukraina võitu Venemaa poolt vallandatud agressioonisõjas, säilitades samal ajal USA sõjaline valmisolek.“5

    Ebapiisav sõjaline abi Ukrainale on andnud põhjust kahtlustada varjatud kokkuleppeid USA ja Venemaa või ka USA ja Hiina vahel. Lähemalt käsitletakse USA rolli Ukraina sõjas väljaandes Newsweek ilmunud artiklis, kus keskendutakse USA Luure Keskagentuuri (CIA) tegevusele Ukraina sõja dirigeerimisel. Artiklis osutatakse anonüümsetele luureametnike ütlustele tuginedes, et USA eesmärk on hoiduda riigi otsesest sekkumisest sõjategevusse Ukraina territooriumil ja vältida selle laienemist Venemaale. Enim on Ukraina vaatlejais tekitanud aga küsimusi väide, et juba 2021. aasta novembris, s.t enne Venemaa sissetungi Ukrainasse, vestles CIA direktor William Burns Vladimir Putiniga, kellega lepiti kokku teatud reeglites Ukraina osas, millega Bideni administratsioon lubas, et USA ei võitle otseselt Venemaa vastu ega taotle režiimivahetust, juhul kui Venemaa piirab oma rünnaku vaid Ukrainaga.6 Seega sisuliselt andis USA nende väidete kohaselt oma nõusoleku Venemaa sissetungiks Ukrainasse või vähemasti soovis teatud tingimuste täitmist.

    Kuna Valge Maja ei ole selles artiklis ilmunud väiteid ümber lükanud, on teema üles korjanud mitmed Ukraina enda või ka Ukrainale keskendunud kanalid nagu Feigin Live, Alexey Arestovych, Голованов, Лучшее радио Израиль jt, väljendades kahtlust, et USA pole alati tegutsenud Ukraina suhtes kõige ausamalt. Seda kahtlust näib kinnitavat USA nõue mitte kasutada oma relvastust Venemaa territooriumi ründamiseks ja mitte kõigutada Putini režiimi (seda viimati Prigožini mässukatse ajal), mis näivad olevat juba varem Venemaaga sõlmitud kokkulepete osa, mille täitmist siiani jätkatakse. Viidatud artikkel osutab nn salajastele liiklusreeglitele, mida ka sõja tingimustes järgitakse. Need hõlmavad nuhkimise tavapärastes piirides püsimist, teatud piiride mitte ületamist ja üksteise juhtkonna või diplomaatide mitte ründamist. Newsweeki küsitletud luureametniku sõnul on Venemaa üldiselt neid globaalseid punaseid jooni austanud, isegi kui need jooned on nähtamatud. Samas märgitakse, et hiljem, kui osutus, et Venemaa ei suuda Kiievit vallutada ja Põhja-Ukrainast taganes, oli USA sunnitud käiku vahetama ja asuma Ukrainat toetama.

    Kuskil julgeolekustrateegide peas ringleb ka sõja lõpetamise nn Korea (või ka Trumpi) variant, millega rahuleppe tingimusteks oleks see, et Ukraina loovutab osa oma territooriumist, olgu või ajutiselt, jätkates kõnelusi nende üle diplomaatilisel teel, kuid saab selle eest NATO liikmeks. Seda omakorda näib kinnitavat hiljuti ilmsiks tulnud Vene välisministri Sergei Lavrovi ja teiste kõrgete tegelaste kohtumine New Yorgis selle aasta aprillis USA endiste julgeolekuametnikega.7

    USA tõrksus ja presidendivalimised

    USA tõrksuse taga varustada Ukrainat teatud relvaliikidega on nähtud ka USA saabuvaid presidendivalimisi ja USA poliitikat laiemalt. Kokkuvõtvalt on USA poliitiline huvi Ukraina sõja puhul ära hoida kaose tekkimine Venemaal, tuumarelva kontrolli alt väljumine ning Venemaa kaldumine Hiina poole ja nende ühisrinne NATO vastu. Seetõttu hoidub USA Venemaad liigselt raputamast ja sõda kiirelt lõpetamast. Teiselt poolt ei saa USA lasta Ukrainal ka sõda kaotada, sest see annaks signaali Hiinale, et Taiwani hõivamine sõjalisel teel on võimalik. Kuigi USA huvides on seegi, et Ukraina looks võimsa kaitsemüüri Euroopa ja Venemaa vahele, toetab Bideni administratsioon selle müüri ehitamist liigagi kalkuleeritult, kuivõrd eelnevad huvid on olulisemad.

    USA sisepoliitikas mängivad jätkuvalt oma osa Donald Trumpi America-first-ideoloogia ja sellega seotud jõud, kes sooviksid Ukrainale antavat abi kas vähendada või üldse kaotada, samas kui vabariiklaste partei Ukrainat toetav osa kritiseerib Joe Bideni administratsiooni pigem liigse vaoshoituse pärast Ukraina abistamisel. Paratamatult on Biden võimul oleva presidendina sunnitud nende suundumuste vahel laveerima, seda enam et ka demokraatide vasak tiib ei ole Ukraina abistamise suhtes kuigi hästi meelestatud, leides, et selleks kuluvaid vahendeid võiks kasutada USA enda sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Selles laveerimispoliitikas pendeldab ka Ukrainale antav abi, mida Ukraina on saanud just nii palju ja sellise hävitusjõuga, nagu see on osutunud poliitiliselt võimalikuks.

    Valimisperioodil sõltuvad Bideni nii- või teistsugused käigud ja sõnumid suuresti ka sellest, kellest konkreetselt saab valimistel tema vastaskandidaat vabariiklaste parteist. Vabariiklaste favoriitideks käimasolevas presidendikampaanias on endine president Donald Trump ja Florida kuberner Ron DeSantis, kellest esimene on ühemõtteliselt Ukraina toetamise vastu ja teine ei oma selles küsimuses selgeid seisukohti, kaldudes toetama Trumpi lähtekohti. Trump on öelnud, et presidendiks saamisel lõpetab ta sõja kahekümne nelja tunniga ja tõmbab Ukraina piiri sinna, kus see parasjagu asub. DeSantise arvates ongi Vene-Ukraina sõja puhul tegemist vaid territoriaalse vaidlusega, mille lõpptulemus ei ole USA julgeoleku seisukohalt oluline. On selge, et Trumpi ärplevale „rahuplaanile“ või DeSantise ebamäärasusele Ukraina küsimuses peab Biden vastu seadma oma seisukohad, mis auditooriumist tulenevalt võivad olla Ukrainat toetavad, aga võivad ka resoneerida America-first-ideedega, et võita valijaid vastaspoolelt.

    Kõik ülejäänud vabariiklaste kandidaadid, sealhulgas USA endine asepresident Mike Pence, Lõuna-Carolina senaator Tim Scott ja endine ÜRO suursaadik Nikki Haley on Ukrainat toetaval seisukohal. Radikaalseimalt on Ukraina abistamise osas meelestatud presidendiks pürgiv USA endine kongresmen Texase osariigist, endine julgeolekuametnik Will Hurd, kelle arvates peaks USA saatma Ukrainale relvi nii palju kui võimalik, ja kohe! Hurd on veendunud, et USA-l tuleks aidata Ukrainal tagasi vallutada mitte ainult 2022. aastal okupeeritud territoorium, vaid ka Krimm; ka ei usu ta, et Ukraina julgem toetamine võiks kaasa tuua sõja eskaleerumise. Hurd oli samuti üks neist, kes toetas Ukraina taotlust luua Ukraina kohale lennukeelutsoon.8

    Mõistuse hääl

    Ukraina jätkuva toetamise kasuks kõneleb mõistuse hääl, mis ütleb, et kui Venemaa võidab endale kas või tükikesegi Ukraina maad, jätkab ta oma agressiivset tegevust. Samuti loob see ohtliku pretsedendi, mis julgustab teisigi riike teostama oma ambitsioone sõjalisel teel. Et seda ei juhtuks, peab Venemaa kaotus olema hävitav ja pöördumatu koos kõigi sellega seotud järelmitega – Ukraina õiguslike piiride taastamine, sõjakahjude hüvitamine, sõjavangide vabastamine jne.

    On aga iseküsimus, kas nn reaalpoliitika mõistuse häält kuulda võtab. Senised doonorriigid võivad väsida ja eelistada edasisele sõjale kokkuleppeid Venemaaga ning kui käimasolev sõjaline kampaania ei ole Ukrainale küllalt edukas, võidakse järgmist etappi sõjalise abiga enam mitte tagada. On ka üksjagu riike, keda seovad Venemaaga majanduslikud ja poliitilised huvid, võimalik, et ka korruptiivsed sidemed, millest tulenev „tänulikkus“ või otsene šantaaž sünnitab üleskutsed rahukõnelusteks selleltki pinnalt. Nii või teisiti tähendaksid kokkulepped praeguses faasis osa territooriumi loovutamist Venemaale.

    Samal ajal osutab Ukraina sõjalise võimekuse silmanähtav kasv, sellal kui Venemaa kurnab end üha enam välja, et vaja on vaid teataval määral kannatlikkust, et Ukraina suurem edu ära oodata. Optimistlikumalt meelestatud sõjanduse asjatundjad, nt endine USA Euroopa vägede ülem kindralleitnant Ben Hodges jt, on pidanud Ukraina võitu võimalikuks kui mitte sellel, siis vähemasti järgmisel aastal.

    Ukrainat kannustab otsustavalt tegutsema ka lootus, et NATO kutse alliansiga liituma esitatakse Ukrainale vähemasti NATO Washingtoni tippkohtumisel 2024. aasta juulis. Naljatades on öeldud, et tegelikult mitte Ukraina ei vaja NATOt, vaid NATO vajab Ukrainat, kes Euroopa julgeoleku tagamisel teeb ära mooramaamehe töö. On pakutud, et selle kutse esitamise on Biden planeerinud oma valimiskampaania ajaks. Kuid see lootus tuleb mooramaamehel siiski välja teenida, et ei juhtuks nii, nagu mooramaamehega ikka juhtub.

    1 Institute for the Study of War, Russian Offensive Campaign Assessment, July 16, 2023. https://www.understandingwar.org/backgrounder/russian-offensive-campaign-assessment-july-16-2023

    2 John Kirby on what Ukraine ‘really needs’ as war with Russia rages on. – Fox News 20. VII 2023. https://www.foxnews.com/video/6331571663112

    3 Осечкин, Пригожин готовил Путину блюдо из мозгов человека, вторжение Вагнера в Польшу, пахан Гиркина.” Алеся Бацман – Youtube 22. VII 2023. https://www.youtube.com/watch?v=PvwPLxdJHBg

    4 Lara Jakes, Biden Administration Is Quietly Debating Whether to Send Ukraine ATACMS Missiles. – New York Times 11. VII 2023. https://www.nytimes.com/2023/07/11/world/europe/atacms-missiles-ukraine-us.html

    5 H.Res.488 – Calling on the Biden administration to immediately provide Army Tactical Missile Systems to Ukraine. 9. VI 2023. https://www.congress.gov/bill/118th-congress/house-resolution/488/text

    6 William M. Arkin, Exclusive: The CIA’s Blind Spot about the Ukraine War. – Newsweek 5. VII 2023. https://www.newsweek.com/2023/07/21/exclusive-cias-blind-spot-about-ukraine-war-1810355.html

    7 Josh Lederman, Former U.S. officials have held secret Ukraine talks with prominent Russians. – NBC News 6.VII 2023. https://www.nbcnews.com/news/world/former-us-officials-secret-ukraine-talks-russians-war-ukraine-rcna92610

    8 https://www.nytimes.com/2023/07/05/us/politics/trump-desantis-ukraine-russia.html

  • Loe Sirpi!

    „Füüsiku pilk koroonale“, Margus Maidla vestleb Tartu ülikooli füüsikute juhi Toomas Plangiga

    Ülo Mattheus, „Ukraina, mooramaamees“

    Brigitta Davidjants, „Oma ja eksootiline armeenia kirjandus“

    Kätlin Kaldmaa, „Viinistu – Eesti kõige islandim küla“

    Intervjuu Tartu südalinna kultuurikeskuse asjaosalise Enrique Sobejanoga

    EFI minutifilmid

    Ruhnu viiulifestival

    Helsingi biennaal

    Hando Runneli „Saunaõhtu“

    suvelavastus „Merrevaade“

    Esiküljel TÜFI direktor, kaasprofessor Toomas Plank. Foto Piia Ruber

  • Kogutud teos. Diāna Tamane üheksa elu

    INDREK GRIGOR

    Nii nagu kassi võime alati käppadele maanduda on refleks – selles ei ole midagi otseselt ettekavatsetut –, näib ka Diāna Tamane oma kunstis ikka ja jälle perekonna poole pöörduvat mitte sellepärast, et see on osutunud ammendamatuks allikaks, vaid alateadliku refleksi ajel.

    Nüüdseks üle kümne aasta väldanud „uurimus“ algas Pallase fotoosakonnas lõputööna kaitstud „Perekonna albumist“ (2012). Sarja esimene foto, kus on kujutatud kunstniku isa Potsataja kõrvadega, sündis asjaosaliste sõnul spontaanselt, mängulise juhuse kaudu. Nüüdseks on sellele järgnenud enam kui kümme aastat viljakat ja eripalgelist loomingut, mille keskmes on kunstniku perekond. Kui esimestes sarjades räägiti autorist enesest teda ümbritseva perekonna suhete dünaamika keerises, siis üsna kiiresti pööras Tamane pilgu ka genealoogiale, päritolule ja kodukohale. Kui varem oli Diāna Tamane oma pereliini noorim, kes otsis kontakti esiemadega, siis hiljutistes töödes on ta võtnud emaliku rolli, mille vahest kõige kujundlikumaks väljenduseks on kiri õele „Kallis Elina“ Tartu kunstimuuseumi näitusel „Pool-armastus“ (2022).

    Kokkuvõte

    Paar aastat tagasi NARTi kunstiresidentuuris Laura Tootsi kureeritud grupinäitusel „Tunnete portree“ esilinastunud filmi „Sama taeva all“ (2021) kirjeldades ütles Tamane, et sellest kujunes omamoodi kokkuvõte tema viimase kümne aasta loomingust. Pool aastat hiljem EKKMis toimunud suurt retrospektiivset isikunäitust „Puudutuse tüpoloogia“ kirjeldas kuraator Peeter Talvistu kui kunstniku suguvõsa naistele pühendatud fotosarjade kokkuvõtet. Kokkuvõtete taustal tekib paratamatult küsimus, kas kunstnik kavatseb nii-öelda joont alla tõmmata.

    Elina

    Kuid ei, vaid paar kuud hiljem tutvustas Tamane Tartu kunstimuuseumi näitusel „Pool-armastus“ oma poolõde Elinat, kellega vaatajad seni veel kohtunud ei olnud, kuid kelle sirgumist oli Tamane sünnist saati regulaarselt pildistanud ning keda ta ka edasi pildistada kavatseb. Nii lisandus Tartu kunstimuuseumis veel näituse toimumise ajal algsele kaheteistkümnele portreele kolmeteistkümnes. Kui helistasin kunstnikule faktide kontrollimiseks, kuulsin, et ka tänavune portree sai hiljuti pildistatud ja see tuleb 4. augustist Rüki galeriis ka avalikkuse ette, kui „Pool-armastust“ taas eksponeeritakse. Samal ajal saab Läti kunsti­muuseumis äsja avatud grupinäitusel „Ära nuta. Feministlik pilk läti kunstis 1965– 2023“ näha ka uusimat versiooni mõnevõrra vanemast kestusprojektist „Perekonna portree“ (2013– …), mille tarbeks on kunstnik Riias käies diivanile üles rivistanud kõik pere naised.

    Niisama hämmastav kui kassi võime alati käppadele maanduda, on ka Tamane võime alati siis, kui näib, et kõik võimalused on ammendatud, tulla lagedale uue looga oma perekonnast, ilma et keegi saaks sisule või vormile kordust ette heita.

    Tellimused

    Tõenäoliselt kõige kaugemale oma sisse­tallatud rajast astus Tamane tänavu kevadel Tallinna Linnagalerii näitusega „Meri – see oledki sina“, kus ta eksponeeris meditatsioonipraktika käigus sündinud abstraktseid akvarelle.

    Diāna Tamane Tallinna Linnagalerii näituse „Meri – see oledki sina“ vaade.

    Rääkides ühest oma tuntumast fotosarjast „Vererõhk“ (2016), on Tamane öelnud, et teda huvitas pereliikmete suhe fotograafiasse ja asjaolu, et tal õnnestus ka vanavanaema elus leida tähelepanu vääriv kontakt fotoga, mis üllatas kunstnikku ennastki. Tamane on ka eksponeerinud pannood, mis koosneb tema isa pildistatud interneti müügiportaalide tootefotodest. Kirg, millega kunstniku vanaema on täitnud kodused albumid lillefotodega, veenis teda vanaema „seebikarbi“ fotod projekti „Lille smuugeldaja“ (2016–2019) kujul näitusesaali tooma.

    Minu arvates siiraima sissevaate teiste pereliikmete kunstisuhtesse on aga pakkunud Riias ISSP galerii (2018) näitus „Tellimused“ („Commissions“). Isa oli fotograafist tütart ilmselt seni tüüdanud, kuni too järele andis ja elutoaseina kaunistuseks kahe sillaga Daugava panoraami pildistas. Vanaema aga tahtis tütretütrelt kaunist päikeseloojangut, mida Tamane mitme suve jooksul pildistada üritas, vanaema ei jäänud aga ühegi fotoga rahule. Lõpuks lepiti sellega, et Tamane lasi lõuendile trükkida vanaema enda tehtud foto pere Kursīšis asunud majast. Näitusel eksponeeritigi kahe kirjeldatu kõrval veel kolme tellimustööd. Kusjuures „Tellimusi“ saatnud trükise tarbeks tehti kõigi pereliikmetega väikesed intervjuud, kus muu hulgas küsiti: „Milline on sinu arvates hea foto?“ Vanaema: „Head fotod need, kus on kujutatud perekonda, loodust ja merd“, isa: „Ma ei tea kunstist suurt midagi …“, ema: „See, kus on peegeldatud alateadlikku või mis on kooskõlas meie arusaamaga har­mooniast …“

    Kunstiteraapia

    Kui varem otsis Tamane viise, kuidas pereliikmete elu ja töö käigus sageli juhuslikult sündinud „looming“ tänapäevases kunstikeeles kõnelevaks looks vormistada, siis oma uusimate teostega näib ta, olgu kadedusest või uudis­himust, igatsevat ka enesele õigust suhestuda kunsti vabadusega, mis on tema profaanidest pereliikmetel. Mulle näib, et kuraator Siim Preimani poolt algaja siiruseks nimetatud akvarellide sarjas „Meri – see oledki sina” ja napilt kuu varem Tartu Kogo galeriis Brigit Aropi kureeritud grupinäitusel „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ eksponeeritud keraamikakatsetustes „Minu sametised talved“ (2023) on Tamane püüdnud luua kunsti, lähtudes professionaalsetest normidest rikkumata pereliikmete kunstiarusaamadest.

    Kui Tamane minult Tallinna Linna­galerii näituse kohta arvamust küsis, kordasin sisuliselt kuraator Preimani sõnu, öeldes, et usaldan teda kui kunstnikku ning ootan põnevusega, kuhu ta selle teemaarendusega välja jõuab. Olles nüüd pool aastat järele mõelda saanud, näib mulle, et meditatsiooni käigus sündinud akvarellide ja Tamane varasema foto­loomingu lõhe, mida peale minu kindlasti veel paljud Tallinna Linnagalerii näituse külastajad adusid, ei ole tegelik. Kass maandus taas käppadele. Keel põses, võiks öelda, et seekord ei eksponeerinud Tamane mitte oma pereliikmete kunsti, vaid esimest korda oma enda kunsti.

  • Viiulipidu Ruhnus

    MATILDE KIVISILLA

    Esimene Ruhnu viiulifestival 21. – 23. VII Ruhnu saarel.

    Ruhnu esimese viiulifestivali ajendiks oli saarel juba 10. korda aset leidev viiuli­laager. Nii laagri kui ka festivali eestvedajad on pärimusmuusikud Karoliina Kreintaal, Sänni Noormets, Lee Taul ja Kairi Leivo ning neil on hulk häid abilisi ruhnlaste ja mandrieestlaste seast.

    Ruhnu on nii asukoha kui ka ajaloo poolest põnev paik. Saarel elasid aastasadu rootslased, kes rääkisid omapärast ruhnurootsi keelt. Tänu saare geograafilisele eraldatusele säilisid seal vanad kombed kauem kui muudel rannarootslaste asualadel, veel XX sajandi alguses lauldi seal 1695. aastast pärit Rootsi lauluraamatu järgi. 1944. aastal põgenesid peaaegu kõik ruhnlased Rootsi ning saarele tulid uued elanikud peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Kokkupuude kahe hõbesepast viiuldaja, isa Elias Schönbergi ja poja Peeter Rooslaiu arhiivisalvestistega, huvi nende erilise mängustiili vastu ning soov tuua viiulimäng saarele tagasi ajendaski Karoliina Kreintaali ja Kairi Leivot laagrit korraldama. Nende pingutus on vilja kandnud. Ruhnu viiulilaagrist on kümne aastaga saanud saare iga-aastane oodatuim sündmus, tänu laagritele on kodukoha pärimusmuusikat hakanud mängima ka mõned ruhnlased ning pärast festivali sõidab laagri osalejatest, õpetajatest ja külalistest koosnev orkester esimest korda Viljandi folgile, et tuua killuke ruhnurootsi muusikat suurema publiku ette.

    Ruhnu on eestlastele eksootiline paik, kuhu minek on eraldi ettevõtmine, niisama sinna ei satuta. Seda enam väärib imetlust, et korraldajatel õnnestus nii kaugele, väikesele ja esimest korda toimuvale festivalile kohale sõidutada muljetavaldavalt suur hulk välismaa artiste. Kahjuks ilm kaasa ei aidanud: veel paar päeva enne festivali algust, kui laagrilised koos väliskülalistega pidid Ruhnu laeva astuma, ei olnud kindel, kas laev tehniliste probleemide ja tugeva tuule tõttu üldse teele asub. Viis tundi plaanitud ajast hiljem suunduti siiski Pärnust merele ja kuigi suured lained soodustasid merehaiguse teket, reisijad festivaliks siiski toibusid.

    Viiulifestivali kolm päeva olid täis põnevaid kontserte, tegevust jätkus käsitöö- ja loodushuvilistele ning Ruhnu ainsas tervikuna säilinud Korsi talus saadi nautida Heilika ja Ülo Pikkovi kureeritud filmiprogrammi. Näidati Mark Soosaare esimest filmi „Hülgepüüdjad“, mis valmis 1965. aastal tema koolilõputööna ja Ülo Pikkovi 2021. aasta lühifilmi „Taaskohtumine“, mis põhineb Ruhnu päritolu naise tõestisündinud lool. Põnevaks tegi filmi see, et kogu animatsioon on loodud Ruhnu loodusest leitud objektidest, näiteks sulgedest, liivast ja kividest. Programmis oli ka Heilika Pikkovi tänavu kevadel valminud lühidokumentaal Ukraina sõjapõgenikest „What Would You Take?“, mis on osa sama pealkirjaga Londoni koostööprojektist, kaasautoriteks fotograaf Kaupo Kikkas ja inglise kirjanik Frances Stonor Saunders. Nagu Pikkov filmile järgnenud vestlusringis ütles, elasid ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenedes läbi sedasama mis ukrainlased praegu.

    Hispaania päritolu multiinstrumentalist Efrén López ja Küprose viiuldaja Michalis Kouloumis esitasid Ruhnu puukirikus Vahemere maade muusikat ja idamaiseid improvisatsioone.

    Festivali avas kultuuriaidas tuntud iiri lõõtsamängija ja laulik Breanndán Ó’Beaglaoich. Kui tema võluvaid iirikeelseid ballaade kuulati veel istudes, siis järgnenud poola pulmamuusikute Maria Stępieńi, Marcin Lorenci ja Maciej Filipczuki hoogsate viiuli-, tšello- ja tamburiinihelide saatel täitus plats kiiresti tantsijatega. Trio teeb eriliseks see, et kõik kolm muusikut mängivad kordamööda kõiki pille.

    Loodushuvilised said osa matkast taimeökoloogi Jaak Albert Mets­ojaga Korsi talust saare põhjaosas asuvasse Kuunsi randa, kus toimus ungari-prantsuse viiuldaja Baltazar Montanaro ning Ruhnu ainsa hülgeküti Meelis Peedi hülgekontsert-seminar. Meelis Peet mõjus oma entusiasmi ja hülgehuviga niivõrd inspireerivalt, et isegi vaiksetel eestlastel jätkus küsimusi nii hüljeste eluolu kui ka Peedi valmistatava hülgerasvast salvi kohta. Montanaro viiulihelid täiendasid hülgelugusid ning meelitasid mõned hülged üsna ranna lähedale. Üritus oli igati oma nime väärt!

    Kauni elamuse pakkus tänu Ruhnu laagrile sündinud eesti-brasiilia päritolu Candango Trio, mis koosneb Tallinnas elavatest brasiilia muusikutest Marcelo Politanost, Luiz Blackist ja festivali ühest peakorraldajast, viiuldaja Karoliina Kreintaalist. Trio kõlamaastikes põimunud lõunamaised viiuli-, saksofoni- ja löökpillihelid ei jätnud ühtegi kuulajat külmaks. Õhtu lõpetas viiulilaagri külaliskokk, raadiohääl ja DJ Kosta Kostov Bulgaariast, kelle valitud maailmamuusika hittide saatel tantsiti varaste hommikutundideni.

    Pärast pühapäevahommikust jumalateenistust sai Ruhnu puukirikus kuulda Hispaania päritolu multiinstrumentalisti Efrén Lópeze ja Küprose viiuldaja Michalis Kouloumise kontserti. 1644. aastal ehitatud pühakoda, paduvihm, mis tilkus ka kirikusse, Vahemere maade muusika ja idamaised improvisatsioonid lõid maagilise atmosfääri. Nii selle kui ka teiste festivali kontsertide puhul paistis välja, kui sobivalt oli igale esinejale valitud esinemispaik.

    Kogu selles välismaises virvarris ei jääänud Ruhnu tähelepanuta. Juba festivali avaõhtul said kõik huvilised (keda oli palju!) pärimusmuusik Leanne Barbo juhendamisel ning noorte muusikute Maria Männi ja Juuli Kõrre ehk Duo Mann ja Juula hoogsate viiulihelide saatel proovida Ruhnu tantsusamme. Kusjuures kõik kolm nimetatut on pikaaegsed Ruhnu viiulilaagrilised. Festivali teine päev oli pühendatud saare loo jutustamisele, külastajad said osaleda nii laagriliste kontsert-seminaril Ruhnu muusikast kui ka Marika Reintami ja Ruth Keskpaiga kirikute ja muuseumi tuuril. Festival langes kokku Maarja Magdaleena päeva ehk madlipäeva tähistamisega, mille puhul toimus kirikus eesti- ja rootsikeelne teenistus ning soovijad said maitsta traditsioonilist klimbisuppi.

    Väga põnevaks osutus ruhnlase ja rahvarõivaste asjatundja Külli Uustali seminar „Ruhnu rõivad ja kandmistraditsioonid“, kus ta rääkis sellest, mida kanti saarel pidulikel puhkudel, näiteks kirikusse minnes või pulmas. Viiulilaagri ja -festivali üks korraldaja Sänni Noormets ja külaliskokk Kosta Kostov ehiti Ruhnu rõivastega, millest mõned olid umbes sada aastat vanad ja tavapäraselt ainult muuseumis vaatamiseks.

    Kogu festivali jooksul oli Korsi talus avatud Lee Tauli ja Sänni Noormetsa kureeritud näitus „Ruhnu viiuldajad“, mis oli austusavaldus neile ruhnlastele, tänu kellele laager ja festival on sündinud. Näitusel olid esindatud Elias Schönberg, Peeter Rooslaid, Henrik Berensson ja Johan Öman. Piduliku punkti pani festivalile laagri osalejatest ja õpetajatest koosneva orkestri kontsert, mis toimus sadama lähedal restoranis Yljes. Pärast esinemist saadeti festivalikülastajad muusika saatel laevale.

    Kuna kõik festivali väisanud väliskülalised on varasematel aastatel olnud laagris õpetajatena, pakkus üritus laagrilistele ja korraldajatele suurepärase võimaluse taaskohtumiseks. Samas moodustus ruhnurootsi koraalidest, viiulimuusikast ja mitme maa pärimusmuusikast tugev tervik ning festival oma kauni ja erilise asukoha ning mitmekülgse tegevusega ei jäänud millegi poolest alla suurtele festivalidele. Korraldajate missioonitundest alguse saanud viiulilaagrid on kasvanud millekski palju suuremaks ning loodetavasti ei jäänud see viimaseks Ruhnu viiulifestivaliks.

  • Värsid kalasabatappides

    Kai Karell-Narrusk

    Märtsi lõpus andis kirjastus Ilmamaa välja Hando Runneli luulekogu „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud“. Seni on rohkem tähelepanu saanud Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud luuletus „Küünlapäeval“, mille oskuslik analüüs ilmus Joosep Susi sulest.1 Nüüdseks on värsket luulekogu saadud lugeda juba mitmel saunaõhtul. Arvustus võib mõjuda mõnevõrra pikaldaselt ja pikatoimeliselt nagu saunaskäik isegi – ilmub see ju neli kuud hiljem. Ent samast kogust on leitavad lohutust pakkuvad luuleread „Et mõista uut, pead ise uueks saama“ (lk 29).

    Runnel varustab sageli oma luulekogud sisuka eessõna või illustratsioonidega, mis lugejale luule mõistmiseks niidiotsad kätte annavad. Varem ilmunuist väärib märkimist kogumiku „Kui nagu nagu, kui nagu kui ehk Kui kui nagu, kui kui kui“ (2012) eessõna, milles lisaks kogumiku ülesehituse selgitamisele pakutakse ka keeleteaduslikku mõtisklust sidendi „kui“ võimalike tähenduste üle. „Saunaõhtust“ autori ees- või järelsõna ei leia, küll aga 11 mustvalget illustratsiooni, mis on sümbioosis kas kogumiku mõne osa või kindla luuletusega. On paratamatu, et illustreeritud luuletused pälvivad kogumikus pisut enam tähelepanu ja pakuvad interpretatsiooniks rohkelt võimalusi. Luuletuse „Kui ma oleksin“ (lk 63) juures asetsev joonistus võib sümboliseerida nii kilpkonna (keset saab vaadelda kilbina ning viit jätket jalgade ja peana) kui ka pahameelelaineist tormist merd, millest tõusevad kaks jõuetut kätt.

    Kogumiku kontekstualiseerimisel on abiks autori sisukas intervjuu Jane Saluorule: selgub, et vaid ligemale viiendik kogumiku luuletustest on varasemalt eri väljaannetes ilmunud.2 Seega moodustab lõviosa kogumikust seni ilmumata looming. Muu hulgas avab usutlus raamatu kolmeosalise ülesehituse tagamaad: esimene osa loob saunameeleolu, olles laululine, poollüüriline ja lapsemeelne, teine koondab saunapajatusi õhtu sellest osast, kui on puhtaks pestud, räägitakse kõiksugu lugusid ja episoodikesi elust, kolmandas osas kujutatakse saunast lahkumist.

    Hando Runnel ei ehita luules modernset sauna, vaid jääb traditsioonilise palkhoone juurde ning värsid on valdavalt ühendatud lõppriimiliselt kalasabatappides.

    Kui rääkida sauna motiivist – missugune on saun või saunaõhtu –, siis on see samavõrd individuaalne nähe kui lugeja lüüriline mina, mis toetub eelnevale kogemustikule ja elutunnetusele. Tiigikaldal asetuv suitsusaun võib olla omamoodi idüll, ent ka pealinna kortermajja ehitatud leiliruum kannab sauna nime, liiatigi võib Tartu südalinnast leida terve saunamaailma. Missugusest saunast räägib Runnel, saame aimu autori koostatud mõistelisest sõnastikust „Väravahingede kriiksumist kuulnud“, mis toetab lugejat temaatiliste ülevaadete loomisel.3

    Runnel on sõnastikus kirjeldanud sauna kui pisikest tahmunud seinte ja aknasilmaga ruumi, kus kunagi küll lapsi sünnitati, ent enam seda seal ei juhtu. Hoopiski sobisid niisugused saunaruumid neil päevil fotode ilmutamiseks. Põhjaliku kirjelduse pälvib ka saunas käimise järjekord – mehed, naised lastega, naised üksi ja viimaks külamehed. Sellega on „Saunaõhtu“ raamistatud, kuid ometi ei ole ka. Sauna põrgukuumuses kohtuvad hing ja ilmamaa. Räägitakse endast seda, mida mujal nagu ei täi, ei julge või ei passi. Mõlgutatakse mõtteid, milleks mujal pole aega. Vaadatakse väikesest aknast välja ja enese sisse. Sellesarnast ruumitunnetust pakub Mati Undi „Saunakuuldemäng“, kus abielupaar on all orus saunas ja maailm on seal, kuhu saunatule valgus ei ulatu – teisel pool õhukest klaasi.

    Nõnda nagu saunajutud, on ka Runneli „Saunaõhtu“ pale temaatiliselt mitmekülgne: raamatust leiab loodusluulet, arutlusi perekonna muutumisest, tähelepanekuid poliitika kohta, ühiskonnakriitikat, sekka ka nalja ja õpetussõnu.

    Runneli mahuka loomingu vormiline mitmekülgsus ulatub korrapäraselt rütmistatud luulest vabavärsi ja proosaluuleni, poeetiliselt lisab autor mitmekesisust nii onomatopöa, sõnamängu kui ka kujundirikkuse abil. Runnel ei ehita modernset sauna, vaid jääb traditsioonilise palkhoone juurde, kus värsid on valdavalt ühendatud lõppriimiliselt kalasabatappides. Palkides kõlisevad kordused, mis võivad haarata foneeme, sõnu või terveid värsse. Ka kogumiku pealkiri ei ole midagi juhuslikku – alliteratsiooniilming on pealkirja teises pooles „Saunaõhtu ehk laupäeva laulud“, ent assonants esineb pealkirjaüleselt „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud“. Foneemikordusel põhinevaid kogumike pealkirju on Runnel loonud ka varem, näiteks „Mõru ning mööduja“ (1976), „Mõtelda on mõnus“ (1982), „Punaste õhtute purpur“ (1982), „Kiikajon ja kaalepuu“ (1991), „Viru veri ei värise“ (2006).

    Kordusel võib olla kindel autori seatud eesmärk ja funktsioon, ent ka tahtmatu kordus avaldab mõju teksti rõhuasetusele ja tähendusele. Alliteratsiooni abil saab autor esile tõsta olulisemaid sõnu ning lisada neile kaalu. Samuti võib alliteratsiooni kasutada nii sõnamänguks, meloodilisuse saavutamiseks kui ka sõna kõla rõhutamiseks. Sõna- ning värsikordused ei tähenda mõiste või mõtte topeldamist, vaid sisu uuenemist ja tihenemist. Parallelismi kui ligilähedaste mõtete korduse fenomeni on kirjeldanud ka Juri Lotman.4 Tema hinnangul pole kordus kunagi identne. Korratava sisu tähenduse muutumist esindab Runneli „Saunaõhtus“ 12värsiline luuletus „Unenägu“ (lk 25), milles esineb seitse korda värss „mis siis“. Esimesel kuuel korral võib sõnapaar väljendada kerget käega löömist, mille saab kokku võtta järgnevalt: „Noh, mis siis, kui sind poleks olnud. Oleks olnud keegi teine! Kui mind poleks olnud, olnuks keegi teine.“

    Ent viimasel korral on tegu retoorilise küsimusega: „Aga kui armastus oleks olnud. Mis siis oleks võinud olla?“

    Intertekstuaalse luuletuse „Must lagi“ (lk 134) esimene värss „Must lagi on meie toal“ pärineb Juhan Liivi luuletusest. Rahvuse agooniat sümboliseeriv must lagi Runneli luuletuses ei kao. Liivi mõjujõulise luuletuse kontsentraat esimeses värsis loob raske meeleolu, mis helgub igas järgnevas värsis. Runnel peseb põranda, valab klaasidesse tee, räägib naiselikest naistest. Kuid luuletust raamistav esivärsi kordumine elavdab kummelilõhnalises meeleolus Liivi prussakad, ämblikuvõrgud ja nõe. Võime juua teed sillerdavast kristallklaasist ja pesta põranda, aga laeni me ei küüni. Olnut ei muuda. Kas saab ära hoida järgmise tahmakihi?

    Ühiskonna valupunktidele osutatakse ka luuletuses „Lapsepõlves 1949“ (lk 41), mis mõistagi puudutab märtsiküüditamist. Luuletus „Õitseng“ (lk 42) on kriitiline pudeneva majandusedu ja küsitavate seadusemuudatuste suhtes. Et aga „Saunaõhtus“ meeleolud vahelduvad, ei lase Runnel lugejal ühiskonna pärast pikalt pead valutada, ta lubab ka lõbutseda ja naerda. Näiteks tuletab luuletus „Kombeõpetus“ (lk 16) meelde, kuis peaks oivalise edu korral naeratama.

    Vahelduvad ka pikemad ja lühemad luuletused. Esmapilgul näib, et neljarealised luuletused pakuvad vaid laululis-mängulist elamust, ent süvenedes leiab neist allegooriat ja elutarkust. Näiteks nenditakse luuletuse „Vihad“ (lk 10) neljas lihtsas värsis, et vihad tuleb teha valmis suvel, sest vaid nii saab neist talvel mõnu tunda. Õigel ajal pingutamise kohta meenuvad Runneli varasemast loomingust read „Kes kuldseid õunu tahab, peab vasega väetama“.

    Mänguline luuletus „Leerilapsed“ (lk 11) kõneleb tüdrukute meheleminekust senistele semudelle, parajaile põrsaile. Tüdrukud lähevad mehele kergel sammul tipa-tapa, nagu Irma Truupõllu luuletuses kõndima õpitakse. Paratamatult assotsieerub „Leerilastega“ Runneli allegooriline lasteluuletus „Põrsapõli“, mis saunakogumikkugi passiks, olgu intertekstuaalsus autoril taotluslik või mitte. Kas väimehehakatised saavad saunas puhtaks või jäävad põrsaks, on lugejale saladus.

    Kogumiku pikemad luuletused piirduvad kolme-nelja stroofiga. Pikim, kaheksastroofiline luuletus „Viimast võtmas“ on ühtlasi kogumiku viimane. Runnel arendab omal moel edasi Fred Jüssi ideed viljakast mittemidagitegemisest ehk molutamisest. Viimne saunaline jääb saunalaval peramist sooja võttes suikuma. Unenäos poevad ahju alt välja sortsisarnased tegelased, kes magajale kõiksugu ihupiinu valmistavad. Lõpeb aga kõik hästi – ärkamisega.

    „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud“ on nutikalt raamistatud traditsioone püüdev luulekogu. Hando Runnel vaimustab ka sel korral sõna lihtsuse ja sügavuse ning vormilise keerukuse ja haaravuse koosmõjuga. Ükski kordus pole kaalutu, ükski sõna pole juhulik. Luulekokku mahuvad suurmeistrile kohaselt enesekaemused, ilmavaatlused ja maailma analüüs. On poeedi „sunnitöö“ väljendada väljendamatut, jäljendada jäljendamatut (lk 35).

    1 Joosep Susi, Suitsu nurk XXI. Hando Runneli „Küünlapäeval“. – Sirp 12. V 2023.

    2 Jane Saluorg, Hando Runnel: kogu maailma asjad on natukene untsus. – ERR 16. IV 2023. https://www.err.ee/1608947773/hando-runnel-kogu-maailma-asjad-on-natukene-untsus

    3 Hando Runnel, Väravahingede kriiksumist kuulnud ehk Mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde. Ilmamaa, 2008.

    4 Juri Lotman, Kunstilise teksti struktuur. Tlk Pärt Lias. Tänapäev, 2006.

  • Tiks ja Tammsaare suveteatris

    KAUR RIISMAA

    „Korvpall on saatanast“, autor Mihkel Tiks, dramaturg Urmas Lennuk, lavastaja Inga Lunge, kunstnik Karmo Mende, valguskujundaja Villu Liivla, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Mängivad Riho Kütsar, Liisu Krass, Ingrid Margus, Märt Koik, Pääru Oja, Rasmus Kull, Mikk Saar, Veljo Reinik, Karl Robert Saaremäe, Madis Šumanov, Karl Edgar Tammi ja Karl Bussov. Esietendus 6. VII Tartu Kammivabriku sündmuskeskuses.

    Eesti Noorsooteatri „Hingest ja südamest“, autor Anton Hansen Tammsaare, dramaturgid Mirko Rajas ja Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Ivar Piterskihh, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson ja Risto Vaidla. Esietendus 2. VII Tapa raudteejaama hoones.

    Juuli alguses esietendus kaks suvelavastust: „Korvpall on saatanast“ Tartus Kammivabriku sündmuskeskuses ning „Hingest ja südamest“ Tapa raudteejaamas. Tundub, et neil kahel lavastusel pole mitte midagi ühist, üks on ju Tammsaare ja teine Tiks. Armastus ja korvpall. „Korvpall on saatanast“ (edaspidi „KS“) etendustel on publikuks valdavalt väga pikad mehed, kes on naise ja pojad kaasa toonud. „Hingest ja südamest“ (edaspidi „HS“) etendustel valdavalt naised, kes on mehe kaasa toonud, lapsi on vähe. Ent sarnasusedki on olemas: mõlemal puhul on tegu eesti autori tekstiga, kostüümid on ajastutruud, mõlemad harutavad lahti armastuse eri tahke. „Pall on ümmargune,“ kõlab „KSis“ vähemalt sama tihti kui „armastus“ „HSis“.

    Armastus ja korvpall. Paljud ei tea korvpallist midagi. Isegi kui nad armastavad korvpalli, ei tähenda see, et kunagised mängijad ja meeskonnasisesed intriigid neile midagi ütlevad – see on aasta-aastalt rohkem mälumängurite ampluaa. „KSi“ publikut aitab kavaleht, mille fotodelt on näha, et Riho Kütsari mängitud treener Naats on tõesti väga Ilmar Kullami moodi. Võib-olla aidanuks ka mõne paralleeli väljatoomine, näiteks et Juuda kuju põhineb Aleksei Tammistel. Praegusel kujul ei saa teada, miks seda lugu aastal 2023 jutustatakse.

    Teksti käivitav sündmus jääb noorele vaatajale ilmsesti hämaraks. Sündmuse sütik on fraas „Ristlaan istub saalis“ – eesootav mäng on seetõttu väga oluline, sellest sõltuvad rahastus ja karjäär. Konflikt aga ei mõju, kui vaataja ei tea, kes on Rein Ristlaan. Omas ajas kandis Ristlaane nimi hulga tähendusi ja assotsiatsioone, aga enam mitte. Ristlaant vihati nõnda, et ta vaikiti maha. Ka ta ise vaikis, ei avaldanud memuaare ega andnud intervjuusid. Nii ei saa tänapäeval isegi 35aastasel inimesel tekkida temaga mingeid omaelulisi seoseid.

    „Korvpall on saatanast“ üks tähtis teema on vanade mängijate, n-ö legendide ja uute poiste vastasseis. Noored tahavad mängima, aga neid ei usaldata, kuna nad pole saanud ennast näidata, tõestada.

    Tekstilis-ajalooline täpsus, mille kohaselt Ristlaane isikut ei pea lahti seletama, ei kanna uues ajas, kuna konflikt muutub hajusaks. Mida mitme­külgsemalt on avatud negatiivne tegelane, seda sisukamaks kujuneb pea­tegelase katsumus: Naatsi, Toomase ja teiste olukord teravneks märgatavalt, kui selguks – oletame –, et Ristlaan mängis ise noorena korvpalli. „KSi“ intriig on nii üldfilosoofiline, et selle oleks võinud lahti kirjutada ka näiteks Kalevi ja Rocki vastasseisuna 2006. aasta finaalis (saaliski oleks sel juhul rohkem inimesi).

    Mõlema lavastuse puhul annavad kostüümid edasi ajastut, aga see ei kajastu kuigivõrd tekstis endas. „HSi“ ajaloolised kostüümid on ilusad, nendega seostub mingi „kuldne Pätsi aeg“ – pottkübarad, pärlikeed ja õhulised kleidid, vestid, pintsakud ja päevasärgid. Inimese armastus teise inimese vastu on igas ajas ja paigas äratuntav teema, aga ka „HSi“ puhul pole kindel, miks seda lugu just praegu jutustatakse.

    Lavastused ei püüa ehitada sildu aegade vahele. Vaataja peab ise otsustama, milliseid paralleele ta äraostetavate sportlaste või armastavate paarikeste puhul praeguse eluga tekitab.

    Kunstnikutööd. „KSi“ lavakujundus on äärmiselt lihtne. Poodium, tagasein, laval riietusruumi pingid ja nagid. Muidugi on ka kaks autot (suveteatris peab ikka auto sõitma). Etenduse algul saabub autoga treener Naats (Riho Kütsar), esimese vaatuse keskel märksa efektsema mürgliga mängija Juudas (Pääru Oja) – rohkem autosid ei kasutata. Kui lava kujutab korvpallurite riietusruumi, siis see ei oleks ka põhjendatud, aga ikkagi on kahju, et masinad lihtsalt niisama tühja seisavad. Dramaturgiliselt on isegi see vähene võimsa mõjuga: Juudas ja Naats on võrdsed. Teised mängijad tulevad lavale, kott näpus, sokk löntsis, aga legendid sõidavad autoga. Nendes saabumistes on „KSi“ kõige tugevam ja vist ka ainukene tõsine kujund.

    „KSi“ laval pole midagi üleliigset, aga see, mis on, ei mõju alati usutavalt. Tagasein, milles on tualeti-, duširuumi- ja koridoriuks, oleks nagu laminaatparketist ehitatud.

    Lavapõrandal on vaip, mis summutab väga hästi pikkade näitlejate sammud, nii et tekst pääseb kadudeta saali, aga usutavusele see ei lisa. Ainult paaril korral, kui päriselt palli põrgatatakse ja söötusid antakse, tunnen ma kolmandas reas seda riietusruumi hõngu: pallikummi lõhn ja higi. Muidu on lava lihtsalt lava, markeerib riietusruumi. Kõik, mis laval on, tähendab ainult seda, mis ta on. Pall on pall, pingid on pingid. „KSi“ lava toetab näitlejaid, nii et isegi harrastusnäitlejad on alati esil ja kuuldavad, kõneväärset kunstilist poolt ei ole, lava on igav, aga see-eest funktsionaalne. Kindlasti oleks olnud huvitavam, kui „KSi“ mängitaks näiteks mõnes võimlas.

    „HSis“ on seevastu kõik kujund – iga ese võib muutuda järgmises pildis millekski muuks (kaabust võib saada mees, kohvrist aken jne). „HSi“ lavakujundus on „KSi“ vastand. „HSi“ mängitakse Tapa raudteejaamas, mille seintelt koorub eri ajastute krohvi. Laval on kümneid kohvreid, tossumasin hingab mõnuga ning kollane valgus annab kogu pildile nostalgilise, seepiakarva tooni. „HSi“ lava on omaette kunstiteos, milles näitlejad liigutavad teksti öeldes asju, ning sa võid näitlejaid kuulamata lihtsalt jälgida lava liikumas, lahkud ikka elamusega. „HSi“ kujundus on rikas, aga kõigub piiri peal, kohati näitlejate mängu lämmatades.

    Tiks … Mihkel Tiksi panetunud kultuuri­inimene ilmselt eesti kirjanduse klassikuks ei peaks, sellel troonil istuvad Tammsaare, Vilde ja teised. Seejuures on vähe autoreid, kes samasuguse tehnilisusega suudaksid lugu jutustada. Mõistete konflikti, kompositsiooni, arengu, ideoloogilise allteksti ja puändi lahtiseletamiseks kirjandustunnis või loovkirjutamise töötoas sobib Tiksi „Korvpalliromaan“ palju paremini kui „Tõde ja õigus“. Tiks ei loo kunstilist pealisehitust, filosoofiline plaan sugeneb tegelaste otsustest, tahtmistest ja vajadustest.

    „KS“ on filosoofiliselt laetud teatritekst: nii sügava probleemistikuga, aga selgelt jutustatud tükki näeb harva. Siin on küsimus inimese ja võimu vahekorrast. Parteifunktsionäär Kaivas (Märt Koik) paneb treener Naatsile ette: võidate tänase mängu venelaste vastu, aga järgmisel aastal peate kaotama. See on Kaivasele oluline, kuna „Ristlaan on saalis“: suurele ülemusele peab etenduse andma.

    Teine suur teema on vanade mängijate, n-ö legendide ja uute poiste vastasseis. Noored tahavad mängima, aga neid ei usaldata, kuna nad pole saanud ennast näidata, tõestada. Väga tänapäevane nüanss: 20aastaselt noorelt oodatakse töövestlusel, et tal on viis aastat töökogemust. Riho Kütsar mängib treeneri ees olevad probleemid lahti napilt, ta kõrgub üle mängijate ja parteimutrikeste.

    „KSi“ tegelased täidavad oma rolli tekstis, loo kompositsioonis, aga nad ongi nagu pandud oma rolli täitma. Enim paistab see silma Kaivase puhul, kes algusest lõpuni lihtsalt ongi üks väga halb inimene – oma romantilise momendi preili Naatsiga, mil ta saaks õrn olla, mängib Kaivas maha. Pääru Oja mängib Juudast karmi fortega, aga kui ta lõpuks alla jääb, siis pole tal enam teksti, tegelane jääb justkui õhku rippuma.

    … ja Tammsaare. „HS“ on teistlaadi tekst: see on kompositsioon Tammsaare tekstidest, stseenidest, kirjadest. Kõigil pikematel ja lühematel tekstikildudel on ühine see, et need lahkavad armastuse eri külgi. Kas on võimalik armastada ja petta? Kas on võimalik teises inimeses lahustuda ja ikka väita, et mina teda armastan?

    Tegelased on algul vaksalitöötajad ja tegevus läheb käima, kui üks kohvritest kogemata avaneb ning sealt pudenevad välja Haapsalu sall ja vana kaabu. Näitlejad vahetavad kostüüme, rekvisiite, võtavad poose ja seisukohti. Kohati on selles kujundikülluses raske orienteeruda, kuna fragmendid on kontekstist välja võetud ja uude järjekorda seatud lavastuse, mitte Tammsaare loogikast lähtudes.

    „Hingest ja südamest“ on kompositsioon Tammsaare tekstidest, stseenidest, kirjadest.

    Igal juhul see ei sega, vastupidi, loob seoseid üle Tammsaare teoste. „Elu ja armastuse“ fragmendis räägib Lonni (Maria Ehrenberg), et armastus algab mehe mustadest lokkidest – muud pole tarvis. Kui etendusel igav hakkab, sajandat korda kõlab sõna „armastus“, siis võib mõttes Lonni paari panna Molotoviga, kellel peale lokkide olid veel ka kulmud ja vuntsid süsimustad. Või madruse­särgis revolutsionääriga III osast. Või hoopis Ainoga „Noortest hingedest“. Sellegipoolest on „HSi“ lihtsam vaadata, kui Tammsaare tekste endid sõna-sõnalt ei mäleta.

    „KSis“ on kõigil tegelastel oma kindel roll, millel pole mitte midagi liigset. „HSis“ on näitlejatel palju erisuguseid rolle, ainult sugu jääb samaks: mehed mängivad mehi, naised naisi. „KSi“ tegelased on kuivad, Kaivas on kuri, Naats kahtlev, aga üllas jne. Nagu pikamaajooksjad: luu, nahk ja lihased. „HSi“ tegelased on voolavad, aina muutumises. „KSis“ lahatakse suured filosoofilised probleemid lõpuni, „HS“ meenutab oma fragmentaarsuses eri mälestusi armastusest. „KSis“ kannab teemat tegelane, „HSis“ kannab teema tegelasi, esimene on asjalik, teine tundeküllane. Kõigi tunnete ja kujundite kiuste on „HSis“ siiski tajutav narratiiv: armastajate esimesed kohtumised, kooselu raskused, lõpuks surm, lävi, üle mille saab minna vaid üksi ja keegi peab siiapoole maha jääma.

    Kumbagi lavastust ei ole lihtne vaadata. „KSi“ puhul hakkab ühel hetkel igav, kuna juba aimad ette, et loo struktuurist lähtudes peaks kohe tulema paha tegelane sisse ja panuseid tõstma – ja siis Kaivas tulebki. „HSi“ puhul ei käi enam kõigest Tammsaare filosoofiast üle. Aga „HSil“ on eelis, mida ei ole „KSil“: kui aju enam ei lahka, siis vaatad midagi muud, näiteks valgust, lavakujundust, rekvisiite või kostüüme.

    Armastus. „HSil“ ja „KSil“ on omad struktuursed erinevused, kuigi räägivad need teatritekstid samast asjast: armastusest, mis sageli ei ole särav ega puhas, süütu ega hinge avardav. Inimene tahab armastades nõrk olla, ennast ära kinkida. Nõrk inimene on aga ettevaatamatu, rumal. „HSi“ naised ja mehed valetavad ja petavad, armastavad sellegipoolest, armastavad seda enam. „KSi“ noored mängumehed viskavad meelega korvist mööda. Miks? Armastus mängu vastu on võimsam kui iha võita.

    Eraldi võetuna on emb-kumb teatritekst veidi liiga lihtne, liiga „suvine“. „KS“ banaalne, „HS“ ülevoolavalt tundeline. Vaadatuna paaris mõnepäevase vahega moodustavad aga erilise elamuse, kuna „HS“ täiendab „KSi“ kunstilise poolega, „KS“ aga lisab tervikliku narratiivse kulgemise. Mõlemat lavastust iseloomustab kenasti Tammsaare tekst novellist „Kärbes“, mille leiab „HSi“ kavalehelt: „Veel pole kõik möödas, veel pole elu otsas. Veel pole kõik mängud mängitud, veel pole kõik laulud lauldud, veel pole kõiki hingekeeli puudutatud, kui ikka veel võib kannatada, kui võib uneta öid unistustega kulutada …“

  • Me saame teid aidata …

    PILLE-RIIN PURJE

    Endla teatri „Merrevaade“, autor Edward Albee, tõlkijad Sandra Linnutaja ja Anne-Ly Sova, lavastaja Märt Pius, kunstnik Neoon Must, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Siim Rohtväli. Mängivad Karin Tammaru, Jaan Rekkor, Jane Napp ja Karl-Andreas Kalmet. Esietendus 22. VI Endla teatri Küünis.

    On üpris loogiline või koguni tüütu kuulutada, et Edward Albee „Merrevaade“ („Seascape“, 1975) ärgitab esimese hooga vedama paralleele tema kuulsaima näidendiga „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (1962), mille Endla teatris lavastas sündmuseks Adolf Šapiro 1977. aastal. Eks ole kummaski lavaloos neli tegelast, kohtuvad kaks paari. Eks toimi ka „Merrevaates“ külaliste mudel, võiks kahtlustada muigavat paroodiat. Pärast esietendust mõtlesin, kuis vähemalt üks Charlie ja Sarah’ stseen meenutas kangesti „Virginia Woolfi“ George’i algatatud mängu „Õrr, külaliste kallale!“. Ent autor Albee ise on väitnud, et kui ta oleks tahtnud kirjutada veel kord George’ist ja Marthast, võinuks näidendi pealkirjaks panna „Kes kardab kaht rohelist sisalikku?“.*

    Olgu sellega nagu on, Endla teatrit tuleb taas kiita leidliku repertuaarivaliku eest. Märt Piusi lavastus peaks pakkuma huvi ja äratundmist eri publikukihtidele. Pahatihti on teatritel arusaamatu komme ka lühikestes telelõikudes ära näidata lavahetki, mis vääriksid avastamist alles teatrisaalis – selle kohta pruugitakse usinasti stamplikku laensõna spoilima. Endla teatri lavastuse eeltutvustuste ja fotode puhul on sümpaatne, kui hoolega saladuslikke külalisi on varjatud. Vastukajas on mõnegi lavasaladuse väljalobisemine kahjuks vältimatu. Et tegemist on sisalikega, pole nüüdseks vahest enam üllatus. Aga kui imeilusad nad välja näevad, kuidas sätendavad ja pärlendavad, seda maksab Endla Küünis oma silmaga vaadata küll.

    Sisalikupaari rollilahendused on selgepiirilisemad, duettmäng ka lavastuslikult rohkem valmis, nii välisjoonis kui ka siseilm stiilselt nüansseeritud. Ses tavatute kutsumata külaliste duetis on paigas huumori ja nukruse tasakaal, kusjuures Jane Napp (Sarah) liigub lüürilisema põhitooniga maagilise huumori mängualale, Karl-Andreas Kalmet (Leslie) aga valdab perfektselt ja pingevabalt absurdimaigulist vaimukat koomikat. Mõlemas on omajagu lapsemeelsust, loomulikku (loomalikku) vaistlikkust, instinktiivset naivismi, teeskluseta siirust. Inimlikkuse puhast peegeldust.

    Esimese paariga, peategelastega on asjalood keerulisemad. Just nendest lähtub, hargneb kogu kvarteti kokkumäng. Olen näinud lavastust kaks korda – kui võrdlen 7. juuli etendust esietendusega, on areng selgesti märgatav: areng mängulise vabaduse, sisemiste otsingute intensiivsuse ja seejuures kergema, nõtkema, kohati nukrama huumoritunnetuse poole. Jaan Rekkor ja Karin Tammaru ei ole just alatihti koos mänginud, lähiajast meenub Arthur Milleri „Vaade sillalt“ (lavastaja Priit Pedajas, 2020), kus neil on abikaasade Eddie ja Beatrice’ina veenva koduse pingeväljaga partnerlus.

    Nancy (Karin Tammaru) ja Charlie (Jaan Rekkor), staažikas abielupaar, aimatavalt jõukad intellektuaalid, kes nagu muu seas pillavad näiteid maailmakirjandusest.

    Nüüd siis Charlie ja Nancy, staažikas abielupaar, aimatavalt jõukad intellektuaalid: mitte nõnda otsejoones ülikooliga seotud kui George ja Martha, aga paljulugenud raamatuinimesed, kes nagu muu seas pillavad näiteid maailmakirjandusest. Charlie mainib isegi Leslie puhul: ju ta on seda kusagilt lugenud. Mis tundub täiesti jabur, aga samas, järsku teab Leslie sõnu „illusioon“ ja „eksistents“ – mismoodi, kui ta varem on pärinud sootuks primitiivsemaid asju?! See tekstikoht toonitab üle, et sisalike puhul ei kehti inimlik loogika! Juhuslik pole ka sisalike kõndimine kahel jalal, millele justkui evolutsiooni-irooniliseks vastukaaluks Charlie korduvalt liival neljakäpukil ringi tatsub.

    Vaimukas idee on kõrvutada kahe paari igatsusi: inimlaps elab maa peal ja unistab elust mere põhjas, poisipõlves tegi Charlie seda unistust teoks; sisalikud seevastu tulid alt üles, veest maale, neile tundmatut elu uurima. Seal on hea, kus meid ei ole.

    Lavastus algab idüllilise merevaatega, Neoon Musta kujundus ja Margus Vaiguri valgus on meeldivalt saladustele valla. Üks ilusamaid valguseviive on nelja tegelase siluetid sinetava mere või taeva taustal, ka varasem varjude mäng mõjub unenäolisena. Kohe alguses aga lõhub idülli heidutav vali lennukimürin, mis ähvardusena läbistab saali, nüüdisajas seostub see paratamatult sõja(ohu)ga. Charlie ja Nancy kordavad enesekaitse mantrana täiesti rutiinseid ja ükskõikseid fraase, nii iga kord, kui lennukid peakohal vihisevad.

    Kui kõrvutada kaht nähtud etendust, siis mõistagi muutus abikaasade suhtlemine sundimatumaks, duelli mängimine varjundirikkamaks. Nancy puhul oli esmamuljes oht, et närvlik mehe kallal näägutamine (see sõna kõlab ka „Vaade sillalt“ tekstis) jääbki üheplaaniliseks. Karin Tammaru on Nancy elutahte, kirgliku mässu vananemise ja loidumise vastu mänginud mitmekihilisemaks, samuti kõrvalpilgu iseendale, enam ei võta Nancy ennast ülemäära tõsiselt.

    Jaan Rekkori puhul on tunnuslik ja huvitav seirata, kuidas ta väldib vähimatki ülemängimist, nii et tema Charlie flegmaatilisus, passiivsus, tülpimus võis esmamuljes näida partnerile loobumisvõidu andmisena. 7. juuli etendusel urgitses Charlie pidevalt iseendas, Rekkor mängis samavõrd nappide väliste vahenditega, aga sisemine rahutus, igatsus ärkas ega raugenudki, resignatsioonist murdis läbi lootus, lisandus eneseõigustuse ja haavumise värve, jonnakat uudishimu, mõtestamisekirge.

    Tammaru ja Rekkori koosmängu ilmus rohkem humoorikaid nüansse, aga ka nukrust, püüdu jõuda teineteiseni, aga ka salvamisi ja torkeid. Kõige otsustavam muutus oligi vahest see, et kui esietendusel olid sisalikud inimestele uurimisobjektiks, keda peljata ja uudistada, kellele ilma- ja inimelu selgitada, siis teisel vaatamisel tegelesid Charlie ja Nancy sisalike kaudu, kentsakate tulnukate abil ikkagi lakkamatult teineteisega ja ka kumbki iseendaga.

    Näide: kui Charlie ajas Sarah’ nutma, siis enam ei olnudki see „Õrr, külaliste kallale!“ laadis kiusamisstseen, vaid sellal jälgis mees teravalt oma naist, testis naise ja iseenda ühtekuuluvust, armastuse lahtumist või püsimist abielus või abielu kiuste … Mis ongi tegelikult „Kes kardab Virginia Woolfi?“ olemus. Siit võiks hakata hargnema võimalusi, et sisalikud ongi nägemus, proovikivi. Vaevalt et maksapasteedist põhjustatud hallutsinatsioon, kummatigi miski seletamatu … Tänavuses suveteatris kohtab veelgi näitemänge, kus tõeluse ja kujutelma või meeltesegaduse piire kombatakse, tegelaste ja publiku reaalsusetaju kavalalt proovile pannakse. (Näiteks „Kolmekesi kahevahel“, „Sorgu tuletorni saladus“ jt.) Suhtelisus, saladuslikkus on teatris igati teretulnud.

    Charlie lapsepõlveunelm, elada mere põhjas, loob iselaadse poeesia. Kujundlikult väljendub see hetkes, mil Charlie kirjeldab kivide peos hoidmist merepõhja laskudes – tema pihkudes on liiv, mis pikkamisi sõrmede vahelt niriseb. Liiv kui aja ja igaviku märk. Isegi Betti Alveri luuleread hakkavad liivaluidetel helisema: „Kõik vaimetu variseb viimaks / hajahäälteks ja lendavaks liivaks …“ („Ringlevad rütmid“) Selliseid kujundeid võiks lavailm sisaldada enamgi.

    Albee vaimustav näidend ei kuulu isemängivate lavatekstide kilda. Muigega pooleks tekib kiusatus oletada, et ehk on lavastaja Märt Pius saanud „Merrevaates“ paremini pihta liigutavalt lapselike ja absurdini naljakate sisalike loomusele, mis lähtub suuresti eakaaslusest osatäitjatega, Karl-Andreas Kalmeti puhul suisa kursusevendlusest. Tunduvalt komplitseeritum on Charlie ja Nancy tandem ja nende (abi)elukogemuse tasandi tabamine.

    Üks mõtlemapanev tekstikoht on finaalis, kui Nancy ja Charlie kutsuvad sisalikke jääma siia, üles, sest see olevat paratamatu tulevik. Mida tähendab siinkohal inimeste lubadus „me saame teid aidata“? Ilmselt ei ole see „looduse krooni“ kõrkus, vist mitte ka ühene viide kliimakatastroofile. Nii jääbki õhku küsimus, kes keda õigupoolest aidata saab.

    Inimesed on sisalikele õpetanud käepigistust, tervitamist. „Kui huvitav!“ imestlevad Sarah ja Leslie. Lõpuks sirutab Charlie Nancyle käe: lepituseks, ühtehoidmiseks. Nõnda on finaalis midagi õrna ja eleegilist. Midagi julgustavat, võib-olla lohutavat.

    Sisalikud libisevad sellal hääletu graatsiaga minema. Kas nende tee liival jätab ka jälje, see on küsimus.

    * Vt Mel Gussow, Recalling Evolution of ’Seascape’ Play, Albee Sees Tale Not of Lizard, but of Life. – The New York Times 21. I 1975. https://archive.nytimes.com/www.nytimes.com/books/99/08/15/specials/albee-evolution.html

Sirp