Von Krahli teatri „Giselle“, lavastaja ja koreograaf Ingmar Jõela, muusikaline kujundaja Sander Mölder, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Aljona Movko-Mägi. Mängivad ja tantsivad Markus Habakukk, Ester Kuntu, Riina Maidre, Steffi Pähn, Anne Türnpu, Eliisabel Jõela, Eva Metspalu, Eliis Nigola, Reti Ann Niimann, Eveli Ojasaar, Roosmarii Sarapuu, Maarja Tosin ja Iris Vilu. Esietendus 2. IX Jaigi saalis.
Ingmar Jõela „Giselle“ on näide sellest, mis juhtub lavastusega, kui dramaturg unustatakse lavastusmeeskonda kaasata. Jõela hübriidteatriteos on efektne nagu Eurovisioni lauluvõistlus, huvitavate atmosfäärikäänakutega rännak, kusjuures tantsu-, sõna- ja lauluteatri stseenid on eraldi võttes tehniliselt veatud, veenvad. See kehtib nii Tallinna ülikooli koreograafiatudengite tantsunumbrite kui ka numbrite vahel ja ajal esitatud sõnaliste dialoogide kohta neljalt naiselt (Ester Kuntu, Steffi Pähn, Riina Maidre ja Anne Türnpu). Ka etenduse teises pooles kõlanud punkkontsert pakkus pisikese elamuse.
Kui algses balletis võtavad omavahel mõõtu kaks meest ning maatüdruk Giselle on ohver, siis Jõela „Giselle’i“ lava kuulub tosinale naisele, ükski neist ei etendanud ohvrit. Ainuke mees, aadlikust noorhärrat kehastav Markus Habakukk, lastakse püünele põgusalt ning siis täidab ta seal kuulekalt naiste ootusi, et seejärel ühele Giselle’idest (Ester Kuntu) pühenduda. Lõppenud suvel meile sellist maailma juba näidati, kus mehed täidavad statisti rolli ja naised kamandavad – „Barbie“ filmist sai tänavu maailma suurimaid kassahitte. Jõela „Giselle“ ongi veidi nagu „Barbie“ film – ootamatust rakursist feminism.
„Giselle’i“ tantsunumbrid on sutsu rangemalt juhitud ja sellega tsipa teisest ooperist, sõnaline ja muusikaline osa on voolavam, vabam ja loomulikumgi.
Ei arvanud hetkekski, et laval omavahel vestelnud neli Giselle’i oleksid tahtnud öelda midagi „kaalukat“. Mängiti läbi suhte- ja mõttemustreid. Feministile võis Ester Kuntu Giselle olla emotsionaalselt liigagi sõltuv libekeelse meesterahva heakskiidust ja pühendumuselubadusest. Jõela laseb naistel naljatleda ja hullata nii nagu võib-olla lõõpisid-mürasid külanaised ühistel töödel pikema aja jooksul õestudes. Et Anne Türnpu rääkis taluinimeselikult roppe ja lapsikuid töötlusi müütidest, kõlab kokku algmaterjali pastoraalse koega. Aga kui järele mõelda, siis õestumist kultuuris kuigi tihti ei kujutata – Elizabeth Bennet ja Charlotte Lucas tulevad Jane Austini „Uhkusest ja eelarvamusest“ meelde. Naiste sõpruse näitamiseks peab justkui olema lisapõhjus või siis on kaks naist seksuaalvähemuse esindajad ja seepärast nende lugu väärt kajastamist.
Jõela „Giselle’i“ omanäolisus tulenebki ehk rohkem naisküsimuse vaatlus- ja esitusnurgast kui kasutatud hübriidsest vormist. Renate Keerdile või Mart Kangrole omast sünergiat eri väljendusviiside kombineerimisel ei märka, pigem jäävad erisugused teatrilaadid laval konkureerima vaataja tähelepanu eest võisteldes. Selline kirev võistlus pole mõistagi halb. Suures valges lavaruumis, mida tuleb vahel kalmistuks, õmblustöökojaks ja veel teab milleks pidada, ongi lubatud tähelepanul seigelda. Kokkuvõttes meeldis lavastuse voolavus ja kohatine hägusus, ent lavastuskogemus jäigi lavastuse ruumilisest pillavusest hoolimata lineaarseks ja seda just dramaturgilises plaanis. Eri kogemus- ja tähenduskihtide üksteise peale asetumine ja sellest tekkiv pinge jäi kogemata. Ka siin oleks osanud kogenud dramaturg aidata.
Seekordne „Giselle“ pani küsima, miks me üldse ootame, et kui naised laval ruulivad, siis see peaks olema agressiivne femdom-värk. Naistel on ilmselt laval ka muud öelda peale naissoo ekspluateerimise ja objektistamise lähiajaloo meenutamise. Eelmisel aastal esietendunud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi feministlikule lavastusele „72 päeva“ võis ette heita moraalset silmakirjalikkust. Jõela ei moraliseeri, vaid ehitab omamoodi La-La-Landi, kus stseenide sära ja vormiline efekt ongi sisu ning kõiksugu poliitiline või moraalne alltekst pigem vormitäide. Lavastuse tantsunumbrid on sutsu rangemalt juhitud ja sellega tsipa teisest ooperist, sõnaline ja muusikaline osa on voolavam, vabam ja loomulikumgi.
Lavastuse teemarõhkude hajusus ja kompositsiooniline kipakus on osaliselt seotud ka algmaterjali ehk algupärase balleti libreto lihtsusega. Balletilibretod pole teab mis suured näitekirjanduse meistriteosed, meenutavad kohati Marveli universumi superkangelaste filmide sünopsiseid. Populaarses klassikalises balletis „Coppélia“ näiteks jutustatakse lugu noormehest, kes armub nukku, mille on loonud hull teadlane. 2017. aastal nägi New Yorgis Metropolitani teatris lavavalgust ballett „Vahukoor“, kus on võimalik näha tantsimas nii jäätisetuutusid kui ka kondiitritooteid.
Järgmisel aastal esietenduvat uut „Giselle’i“ ei lasta isegi Estonia teatris originaalkujul lavale, inglise lavastaja paigutab tegevustiku 1940. aastate Euroopasse, et lisada libretosse mingitki pinget. Toimub ju balleti tegevus pool ajast teispoolsuses ja selle teispoolsuse juurde kuuluvad reedetud vallaliste naiste vaimud ehk vilid, kel oli kombeks mehi tantsima sundida, kuni nad kurnatusest lõpsid.
Peeter Laurits: „Kunstiteos sünnib seal, kust algab tähenduste paljusus ja tekivad kihilised struktuurid.“
TIIT MARAN
Tänavuse Balti Assamblee auhinna kunstide kategoorias sai silmapaistva ja mitmekülgse kunstnikutöö ning projekti „Biotoopia“ eest Eesti kunstnik Peeter Laurits. „Biotoopia“ on Lauritsa 2021. aastal asutatud konverentsi- ja kunstiürituste sari, mille eesmärk on luua sümbiootilisi kontakte teadlaste ja kunstnike vahel. Värske laureaadiga vestles kunstist, elust ja ökoloogiast Tiit Maran.
Tiit Maran: Õnnitlen sind Balti Assamblee preemia saamise puhul. Olen küll selle assamblee saadik, kuid auhinnaga mitte sugugi seotud, sest isegi ei teadnud varem selle olemasolust. Ei mingit korruptsiooni ega huvide konflikti. Väga hea meel on, vaadates su viimaste näituste väljatulemisi, näiliselt toimub see imelise kergusega.
Peeter Laurits: Sel aastal on olnud viis näitust, kuid mõne tegemine on alanud juba aastaid tagasi ning nüüd sai juhtumisi katuse alla. Näitus „Miski on kõigega seotud“ on ju üldse selline, mis koondab mu viimase kümne aasta põhitemaatikat, teiste eluvormide teadvuse ja ökoloogia teemasid.
Maran: Räägime hiljem ka teistest näitustest, aga selle „Miski on kõigega seotud“ pealkiri ise on juba nii suur, et suuremat enam panna ei saa ja sisu on endastmõistetavalt pikema töö tulemus. Mind on alati huvitanud, kuidas sellise kunsti tegemine üldse käib. Kas alguses on idee ja siis hakkavad tulema struktureeritult ja süstemaatiliselt need üksikobjektid või siis kujuneb ta ajas, nagu su enda mõtleminegi ajas muutub?
Peeter Laurits sai silmapaistva ja mitmekülgse kunstnikutöö ning projekti „Biotoopia“ eest Balti Assamblee auhinna kunstide kategoorias.
Laurits: Sellise näituse kokkupanemine algab erandlikult nii-öelda tagumisest otsast. Valmis tööd on juba olemas ja toimub valik. Loomeprotsess kui niisugune käib pigem niimoodi, et alguses on mingi aur või pilv või valgus, mis on defineerimatu. Mingi võnge, mille sees ma olen, millesse süvenedes hakkavad seal tekkima mustrid, neist omakorda struktuurid ja alles siis need tihenevad mingiks ideeks. Kui idee ennast lõpuks näitab, on tal tihtipeale mingi vorm juba olemas. Mõnikord sõnaline, tekstiline, mõnikord visuaalne.
Näiteks viimasel näitusel „Jäälind allilmas“ on üks töö, 64 heksagrammi süsteemi kalibreerimine, mille ma olen eri aegadel pildistatud kõikvõimalikest samblikest kokku pannud – selline kirju, erivärviline kera, mis hakkab moodustama midagi mandalataolist. Ajal, mil seda pilti tegin, mõtlesin hästi palju selle peale, kuidas Hiina muutuste raamatu „Yijingi“ heksagramme, muutuste struktuure looduses näha ja tajuda. Hiina muutuste raamatus on kõik võimalikud muutused jagatud 64-ks struktuuriks, mis on suurepärane vahend mediteerimiseks ja mõtisklemiseks elu mis tahes olukordade üle. Olin just mõelnud, kuidas seda loodusesse paigutada, sest algselt kirjutati see sotsiaalseid suhteid silmas pidades. „Yijingi“ heksagrammide ring tekkis täiesti märkamatult sinna pildi peale, tal tundus täiesti oma koht olevat, aga samblike kobaraga moodustas mandala. Miski jäi siiski närima, sest ma ei ole näinud, kuidas „Yijing“ looduses paigutub. Sootsiumis on hästi palju ülestikusi suhteid, aga looduses on ülestikusi või paralleelseid suhteid lugematu arv. See komplitseeritus tegi selgeks, et heksagrammide ring ei hõlma kogu asja, mistõttu tegin pildile täienduse, teise ringi mitte inimese loodud heksagrammidest, vaid üraskimustritest, mille ma lasin pilti katvale akrüülklaasile graveerida.
Maran: Üraskimustrid on sul tükk aega läbiv motiiv olnud.
Laurits: Nad meenutavad kirjamärke, mõtestatud struktuure, sõnumi osiseid. Siia sobisid nad hästi, sest laiendasid või hajutasid muutuste raamatu konkreetsuse ära, tõid lisadimensiooni, mis muutuste raamatuga topeldudes hakkas tekitama võimalikke lisastruktuure. See on näide, kuidas idee ja selle vorm orgaaniliselt käsikäes tekivad.
Maran: „Yijing“ juhib proovima kui mitte selgust, siis meditatsiooni – ütlesid, et oled püüdnud sotsiaalset poolt loodusesse viia, aga peaks ju olema vastupidi, sest sõna „loodus“, nagu teda käsitleme, on hoomamatult suurem kui sotsiaalia, mis on vaid väikene kübe suure asja sees. Loogiline oleks ju mõelda, et kõik, mis on „Yijingis“, on tulnud kuskilt, looduse nimesildi alt.
Laurits: Asi on selles, et inimsootsium on muutuste struktuuri spektrist võtnud peamiselt ühe kitsa lõigu. Või segmendi, millel toimub kogu meie areng, see, kuhu tahame jõuda. Naljakal kombel on see keskendunud sõjalisele ja agressiivsele muudatusele.
Maran: Sa räägid praegusest hetkest.
Laurits: Mitte ainult. Võtame viimased paar tuhat aastat, mis on ajaloolises plaanis väike hetk, vilksatus. Kuid samas mentaliteedis oleme püsinud kauem, ehk kolm ja pool tuhat aastat. Mitte ainult õhtumaades, vaid paljudes teistes suurtes tsivilisatsioonides. Kui see on tasakaalustatud teisesuunaliste impulssidega, on agressiivsus vaid üks faktor. Kui aga sõjapidamine muutub majandusharuks, peamiseks tuluallikaks ja investeerimisobjektiks, kogu teaduse ja tehnoloogilise innovatsiooni tõukajaks …
Maran: … seal on kaks võtmesõna: laienemine ja kasv.
Laurits: Kõige rohkem on alati militaarinvesteeringuid, sest sealt tuleb nii kasvu kui ka laienemist.
Maran: Morbiidsetest asjadest loomingu tekke juurde tagasi tulles: kui palju on teel kunstiteose või lõpliku vormini palangut, piina, kui palju igavat ja tüütut nokitsemist?
Laurits: Palangu osas kirjutan alla. Olen üsna tulise elemendi esindaja ja kipun põlema minema. Piina ja ängi tuleb ikka ette, kui ei leia sellele, mida tahad, seda õiget lahendust. Kui siis ise rumal olla ja endale ebavajalikke tähtaegu peale panna, võib piinaks minna küll. Üldiselt püüan seda vältida. Tähtajad, kogu projektikultuur on väga vale lähenemine. Et kirjutad ette, mida kavatsed teha ja lubad, mis ajaks – kust, pagan, mina tean? Kui astud loomeprotsessi, on esimene asi, mida pead teadma, et astud kaardistamata territooriumile ja see ongi eesmärk.
Maran: Kui tahad teha käsitööd, toota mingit produkti, siis on projektimajandus veel kuidagi vastuvõetav, aga loomingu maailmas lähevad siis asjad käest ära.
Laurits: Kui sul on juba teada, mis produkti tahad toota, teed oma kalkulatsioonid, pead nendest kinni ja ongi kõik. Loomingus on see absurd, sest looming on minek tundmatusse, kust tahad tuua midagi, mida ei ole veel olemas. Püüan hakata taotlusi kirjutama alles siis, kui töö või näitus on enam-vähem valmis. Et ei peaks endale ette mõtlema mingit teekonda ega oleks seotud tähtaegadega, sest see ahistab.
Maran: Et siis järgid Fred Jüssi ütlust: selleks et midagi teha, pead õppima laisk olema. Peab olema aega lasta ideedel koonduda, tekitada palangut ja siis ühel hetkel jõuad sinna, et saad hakata vormima ja seejärel siseneda ka projektimajandusse.
Laurits: Kuna annan endale laisklemise vabaduse aja, ei ole loomeprotsess mulle üldse äng, vaid pigem mäng. Mängus on emotsioonid alati sees, muidu ei ole sel mõtet. Emotsioone võib olla igasuguseid, ka ängistavaid. Põhisõnum on mäng. Katsetan eri mudeleid, asendeid, figuure, kuidas mingi olekuga toime tulla või tulemata jätta. Mängu tulemusena tekib aeg-ajalt tihendatud kujundeid, mis tänu tihendatusele võivad teistegi jaoks mõttekad olla.
Maran: Kui teed, kas teed enda jaoks ja alles pärast pakud välja teistele või teedki teistele? Kuidas sulle kõlab mõte, et looming ongi kommunikatsioon?
Laurits: Sellele mõeldes võin nõustuda, aga ise ma niimoodi ei tunne. Kus on looming, seal ei ole eritlust „mina ja teised“. Ma loon kõiksusena ja kõiksusega, see on osalemine maailma vormumise protsessis ehk loomises. Maailm kogu aeg loob ja kui peaksin oma mina selles eritlema, siis ütleksin, et ma mängin kõiksusega, kogu vaimse vibratsiooniga, milles elame. Mis ongi teadvus, saab võtta ja võtabki kogu aeg eri vorme.
Maran: Kui räägid mängust loomingu käsitlemise viisina, on siin justkui vastuolu, sest mäng käib ju reeglite järgi, aga looming on peaaegu alati reeglite rikkumine. Looming oleks sel juhul sinu ja teiste loojate jaoks nagu mingi hüpermäng, reeglitest väljaspool toimiv mäng.
Laurits: Ongi, aga mänge on ju mitmesuguseid. Meil on näiteks olümpiamängud, mis on kohutavalt reeglistatud. Aga on ka selliseid, kus lihtsalt istun maas ja mängin lillede või klotsidega, seal on ka aprioorselt mingid reeglid. Oleme endale midagi ette kujutanud ning selles kujutluses kokku leppinud. Kuid need on väga pehmed reeglid, mis saavad kogu aeg muutuda.
Maran: See on siis lapselik mäng.
Laurits: Reeglid tulevad kohe, kui mängus on mitu osalejat. Üksinda mängides ei ole see nii vajalik ja on lihtne reegleid käigu pealt kuhu tahes pillutada. Ka loomingut on mitmesugust. Näiteks film, kus võtteplatsil on sadakond inimest, kes peavad väga sihipäraselt ja suunatult tegutsema. Kunst ja produktsioon on nüüd kaks iseasja. Kollektiivseid vorme on veel. Tuleb bänd prooviruumi kokku ja võib alguses niisama jämmida, aga millalgi peab kokku leppima, mida tehakse.
Maran: See läheb meie jututeemast välja, aga näiteks laulupeol loob paljude ühistoime täiesti uue kvaliteedi.
Laurits: Ei lähe välja. Mul on küllalt olnud kunstielamusi, mis paiskavad mind uude kvaliteeti, teistsugusesse maailma. Vahe on selles, et laulupeo vormis toimub kõik tohutu kollektiiviga, mis annab lisaks võimestava ja vaimustava massipsühhootilise efekti. Kunsti või kirjanduse puhul on teisiti, raamatut lugedes kogevad sama küll tuhanded inimesed, aga maailma eri nurkades.
Maran: Siin tekib küsimus looja ja loomingu vahekorrast. Looja võib ju luua teose, aga see hakkab oma elu elama, saades vastavalt kontekstile täiesti teistsuguseid tähendusi, kui looja sinna sisse oli mõelnud.
Laurits: Tajun seda kogu aeg, see on oluline osa loomingust. Kui ma raamatut lugedes või kunstinäitusel tajun ära, mida kunstnik mulle on öelda tahtnud, seda ja ainult seda, siis hakkab mul kohe igav. Sõnum on teadmiseks võetud ja selge. Minu meelest sünnib kunstiteos seal, kust algab tähenduste paljusus ja tekivad kihilised struktuurid. Lotmani esteetikas on see protsess hästi põhjalikult lahti kirjutatud.
Oma töid ja pilte tehes, mänge mängides vaatan ikka, et mäng oleks hõlmav, sisse tuleks palju tähendusi. Et huvitav oleks ka sellel, kes pärast mängu nii-öelda klotsid kätte saab. Eesmärk on, et kunstiteos hakkaks oma elu elama. See ongi teose mõõdupuu, kui palju kontekst suudab seal uusi tähendusi tekitada.
Maran: Tähenduste tekkes on võlu, aga selleks on vaja kahte poolt. Objekt vallandab selle, mis su sees juba olemas on. Kuid me oleme rääkinud vaid ühest näitusest, aga sul on neid praegu viis.
Laurits: Aasta lõpuni on botaanikaaias üleval üks video ja kaks kümnemeetrist vetikapurje, mille pildistasin 2022. aasta jaanipäeval Põhja-Jäämere ääres. Päike tiirles pea kohal ning tõus ja mõõn käisid üles-alla. Kihvtid mängud. Looduse rütmikaga olen ju kogu aeg tegelenud, nüüd oli seal Põhjas töötoas koos kamp mitme eriala inimesi – muusikuid, kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke –, mistõttu mängud võtsid hoopis uusi vorme.
Viimane näitus „Jäälind allilmas“ jätkab näitusi, mis algas „Pühade kümblustega“, milles on kõvasti autobiograafilist alget. Pildistades samblaid, juurikaid, maa-alust sodi või vett kujutan tihti iseennast, proovin ennast ümber programmeerides pilte teha.
Maran: Miks just jäälind, keda piltidel ju ei olnudki?
Laurits: Peaaegu. Natuke aimdust, natuke kontuuri. Otsisin mütoloogilist kangelast, ankrut tõenäoliselt veel edasi minevale näituste grupile. Ma tahtsin, et kangelane ei oleks mingi sangar, et ta oleks eelkõige androgüünne, et ta oleks eksootiline, nagu teisest maailmast pärit, aga seejuures ikkagi kohalik, meile omane. Jäälind vastas kõigile neile tingimustele. Ta on nagu meie papagoi, kes pealegi ennast ei näita, näed vaid sinist jutti, välgatust. Ta on täielik viirastus. Mulle väga meeldis Hasso Krulli ütlus näituse avamisel, et kui jäälind ära sulab, saab temast veelind. Näitus tegeleb ka maailma loomisega. Jäälind on mütoloogiline tegelane, aga ma ka ise samastan end temaga. Jäälinnus on ka triksterit, sest ta eksisteerib kogu aeg kahes elemendis korraga. Tead, kuidas jäälind paistab vee alt vaadatuna? Kui ta tuleb nagu meteoriit, näed kõigepealt ainult peegeldust, sellesse siseneb kasvavalt ta ise. Jäälind ilmub iseenda peegeldusest, eimillestki ja lõpuks kaob samamoodi eimillessegi.
Maran: Su põhiline töövahend on fotoaparaat, mis on sind vist saatnud terve elu.
Laurits: Ei, kunagi seitsmeaastaselt võitsin Sädeme kirjandusvõistluse ja sain preemiaks aparaadi Smena-7, millega pildistasin paar filmi täis ja vaatasin, et see on täielik jama ning kaamera jäi lihtsalt vedelema. Pildistamise huvi tekkis, kui ma olin 23aastane, olles juba aastaid õppinud Valdur ja Eetla Ohaka juures maalimist, joonistamist, käinud pidevalt kunstitundides, Kütiorus suved läbi pintseldanud. Kuid ma ei saavutanud selles kindlust, enesestmõistetavust, ei saanud päriselt kunagi aru, mida ma teen, kui ma maalin. Vaevlesin sellega, kuni tajusin ära fotograafia viirastuslikkuse. Selle, kuidas ta nagu taasloob nähtavat maailma, kuid teeb seda imelikult, nihestatult. Aga inimesed usuvad. See on ühiskondlik kokkulepe, mis peab: kõik usuvad, et fotol kujutatu on tõde. Foto on tänaseni kohtus asitõend. Mu esimene signeeritud foto on aastast 1984. Viirastuslikkus, ausate silmadega tõe väänamine kütkestas.
Maran: Läheme siin ehk pisut kontrastseks. Ka mind on fotograafia läbi elu saatnud ja minugi esimene aparaat oli Smena. Mina olen fotograafia maagia sõnastanud nii, et see on üks võimalus, kuidas näha ilma häiringuteta. Sina miksid kokku kõiki asju, aga mind huvitab eelkõige see, mida ma näen mustas augus, raamis. Ta teravdab nägemist. Kui sa pärast fotoaparaati ei kasuta, näeb su silm detaile ikka teistmoodi. Kas fotograafia on sinu nägemist muutnud? Või lihtsalt pildistad ja otsid pärast detaile, mida ära kasutada?
Laurits: Ma ei pildista niivõrd objekte, kuigi alguses on ikkagi huvipakkuv objekt. Aga pildistan pigem mahtusid, vorme, tekkivat kompositsiooni, seoseid ja püüan seda teha nii, et seoseid saaks kõrval oleva kaadriga jätkata. Et see ei oleks lõpetatud nelinurk, vaid et midagi valguks üle ääre.
Maran: Mis hetkest mõtisklused keerukate ökoloogia, looduse komplekssuse teemadel sind on saatnud?
Laurits: Algusest peale. Üks mu esimesi mälupilte kahe ja poole aasta vanusest on seotud metsmaasikate ja toonekurega. See oli hästi tugev meelevalla kogemus. Ja seotuse. Kuidas metsmaasikas tuleb suhu ja kurg astub üle minu. Täiesti hallutsinatiivne kogemus, millega kaasnes intensiivne meelevalla kogemus. Need teemad on seega kaua keerelnud, kuid loomingusse tulid läbiseeditult ja mõtestatult siis, kui 1996. aastal kolisin Kütiorgu.
Maran: See on siis sinu laadimiskoht. Mida sa arvad tänapäeval sõnadest nagu „looduskaitse“ või „rohepööre“?
Laurits: Need ei kõla üldse. Rohepööre on asendustegevus, sellel ei ole vundamenti, tagamaad, arusaama, mis milleks on. Me ühe käega justkui parandame, aga teisega tambime sodiks, mis on tihti parandamisest intensiivsem. See on turufundamentalismi üks väljendumisvorme.
Looduskaitsest saan pisut rohkem aru, kuid võõrastust tekitab see, et ega me ju ei tea, mida me kaitseme. Kaitstes üksiknähtust, olgu see liik või kooslus, lepime kokku, et seal trambime vähem ja teeme looduskaitseala. Selliste alade teke on väga tore, aga suuremas pildis teame nii vähe seostest, komplekssetest toimimisahelatest. Ja kuidas sa kaitsed tervikut, kui ei tea, mis see on? Elu on näidanud, et kõik on kõige paremini kaitstud siis, kui meie oma näppe sinna ei topi. Mida looduskaitse saab teha, on mõne protsessi aeglustamine ja see on hea. Ta toob ka uusi mõisteid ja väärtusi, selle kogemuse, et kogu maailm on elus ja hingestatud, mida sajandi eest ei mõistetud. Aga saja tuhande aasta eest oli sama asi ilmselge.
Maran: Sul paistab olevat mingi eriline suhe taimedega, liites siia vägivaldselt samblikud ja seened.
Laurits: Ja ka mikroobid. Mind on ikka huvitanud see, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu. Teiste eluvormide teadvusse enese sisse kujutamine. Tean, et küsimus, mis tunne on olla nahkhiir, on absurd. Me ei saa sinugagi teineteise teadvusse. Aga see püüe on kohutavalt tähtis, sest tekitab võimaluse kokku saada. Hetkest, mil katsume teineteise teadvusse pääseda, hakkame rääkima.
Maran: Tõmbame jutu kokku sõnaga „tulevik“.
Laurits: Ma mõtlen tuleviku peale palju, aga see on alati spekulatsioon. Ilmateadet suudetakse mõni päev ette täkkesse panna. Tulevik kui maailma areng on suurusjärkudes komplekssem tervik ja seal midagi aastaid ette näha on võimatu. Kuid me püüame sellega siiski tegeleda ja see on ka vajalik. Tulevikule mõeldes peaksime mõtlema ka hügieenile, mõttehügieenile. Praegu on inimesed murelikud ja väga kerged on tekkima masendavad, düstoopilised stsenaariumid. See ei vii kuskile, sest iga mõte on pisut nagu isetäituv ennustus. Tekivad mõisted nagu saatus … Et midagi saaks toredamaks minna, peame jõudu ja kujutlusvõimet pingutama, et sõnastada ka positiivseid stsenaariume, et luua utoopiate teostumiseks mingigi väljavaade. Kui keegi neist ei mõtle, siis seda kindlasti ei juhtu.
Legend räägib, et pärast esimesi Tallinna vanalinnapäevi 1982. aastal seadnud üks seltskond sammud Raekoja platsilt kodu poole ning põiganud läbi keskaegsest elumajast Kuninga tänav 6, mida poola restauraatorid parasjagu korda tegid. Hilisemate kommunaalkorterite vaheseinte alt tuli välja algupärane ehe ilu. „See oleks suurepärane maja lastele loominguks,“ leidis seltskond – ja nii sai Laste Loomingu Maja, praegune Kullo Lastegalerii. Sellesse seltskonda olevat kuulunud Märt Bormeister, Toomas Lepiksaar ja Aino Johanson tütre Annega.
Oluliseks liiniks Eesti kultuurielus oli tollal vastuse otsimine kultuuri autentsuse küsimusele, mida tänapäeval käsitletakse identiteedi küsimusena. Mõlemat mõistet hõlmab eesti keeles sõna „eripära“, kuigi, autentsus on ette antud ja selle saab tuvastada empiirilise uurimise teel, identiteet on aga paljuski otsustuse tulemus. Üheparteisüsteemis huvitusid ühed autentsest kultuurist, teised surusid aga peale ametlikku identiteeti, kuulutades kogu kunsti parteiliseks. Laiema filosoofilise raamistuse annab sellele dialoogile hegeliaanide ja kantiaanide diskussioon. Kuna esimesed olid võimul, siis oli neil võimalik endale lubada hegelianismi vulgariseeritud versiooni, kus käsitletakse dialektikat kui maagiat. Vastandite võitluse ja ühtsuse dialektikaga õigustab selline suund topeltmõtlemist, kui inimene usub näiteks, et „sõda on rahu“, nagu on kirjeldanud George Orwell, sellest ei erine aga kuigivõrd lause „jogurt on armastus“. Poliitiline ja kommertslik ajupesu toimivad ühtemoodi. Kantiaanid, kes ei saanud vähemusena end võimuga kehtestada, pidid leidma tuge tegelikkusest ja loogikast, nendega ühinesid tavaliselt teadlased ja praktikud.
Kanti õpetuses on oluline inimmõtlemise kategoriseerimine kolmeks omavahel sõltumatuks valdkonnaks: puhas mõistus kui teaduslik ja loogiline mõtlemine, praktiline mõistus kui moraali ja religiooni valdkond ning kolmas on otsustusvõime kui esteetiline mõtlemine. Sellest järeldub, et nii, nagu on olemas puhas teadus ja puhas moraal, nii on olemas ka puhas kunst, täpsemalt puhas esteetiline mõtlemine, mida ei saa hinnata ei teadusliku ega kõlbelise õige-vale mõõdupuuga.
14. oktoobril 1983 avati Kuninga tänaval Laste Loomingu Maja, praegune Kullo Lastegalerii.
Arusaamine esteetikast kui omaette maailmast oli esindatud ka Eesti kunstipedagoogikas. Üks näide on Kaljo Põllu tegevus Tartu ülikooli kunstikabinetis ja sealt välja kasvanud etnograafiliste õppeekspeditsioonide õppe- ja teadusprogramm kunstiinstituudis. Tallinnas oli esteetilise kasvatuse mõttekojaks õpetajate täiendusinstituut, mille Värska suvelaagrites said sõpradeks kunstiinstituudi maaliõppejõud Märt Bormeister, Tallinna II keskkooli ehk reaalkooli esteetilise kasvatuse õpetaja Voldemar Vahar ja Pärnu kunstiõpetaja Leili Voll. Märt Bormeistri tütar Marju, kes käis siis Voldemar Vahari tundides, mäletab 1963. aastast, kuidas ta sel seltskonnal külas käis ja jutuajamisi teemal, et esteetiline kasvatus vajab Eestis oma keskust. Edaspidi tulid selle ideega kaasa ka klaasikunstnik Toomas Lepiksaar, kes oli haridusministeeriumi kunstikasvatuse ainekomisjoni esimees ja õpetajate täiendusinstituudi metoodik, ning Kopli kooli kunstiõpetaja Leo Tõnisson. Ministeeriumi teenistujana oli Toomas Lepiksaarel võimalus suhelda maailma kunstiõpetuse keskustega. Ta ei olnud küll parteilane, kuid haridusminister Ferdinand Eisen oli ta sõber. Muu hulgas käisid nad koos Jaapanis värvusõpetusega tutvumas. Värvusõpetust käis Jaapanis uurimas ka Märt Bormeister. Viimasel oli tavaks öelda: „Kallimaks kui kullakoormaid, ülemaks kui hõbevara tuleb tutvust tunnistada.“ Ka siis, kui Ferdinand Eisen oli juba pensionile läinud, andis ta ametlikuks asjaajamiseks head nõu.
Mõte, mis oli nõndaviisi paarkümmend aastat laagerdanud sõpruskonnas, kuhu kuulusid puhtast kunstist huvitatud kunstnikud ja kunstipedagoogid, sai teoks 14. oktoobril 1983, kui hoone Kuninga tänaval avati. Nüüd tähistatakse selle neljakümnendat aastapäeva. Avamistseremoonia fotol hoiab Triinu Jürves, nüüd tuntud kui Noolegrupi kunstnik ja Pelgulinna gümnaasiumi kunstiõpetaja, toona alles koolilaps, kandikul lindi lahtilõikamise kääre.
Kohane on märkida, et selle maja restaureerimistöödes on nähtud Rootsi restauraatorite autentsuse paradigma tulekut Eestisse, kuid arhitekt Illar Kannelmäe ja restauraator Boris Duboviku omaaegne uuendus restaureerimises ehk senisest tähelepanelikum suhtumine ajaloolisse autentsusse oli siiski siinset päritolu. Autentsusest rääkis juba 1970ndatel Tartu Jaani kiriku uurija Olev Prints, kelle kunstiajalootunde ma Tartu lastekunstikoolis olen kuulanud.
Maja esimene juhataja oli Aino Johanson, tema ja ta abikaasa Aksel Johanson olid mõlemad lõpetanud kunstiinstituudi maalikunstnikena. Pioneeride palee tollane kunstiõpetaja Aksel Johanson tõi igal aastal oma õpilaste töid Laste Loomingu Maja näitustele. Kuna ta oli teeninud Saksa sõjaväes, pidi ta hoiduma kunstielus tagaplaanile, kuid kunstiõpetaja amet talle sobis. Ta tutvustas lastele kunstiprobleeme hinnaalandust tegemata, nagu kunstnik kunstnikule, ainult lihtsamas keeles. Ta mitte ainult ei õpetanud nagu kunstnik, vaid lõi kirgliku kala- ja suitsumehena, mustade küünealustega, rääkimata värnitsa ja tärpentini hõngust oma kohalolekuga kunstiatmosfääri. Kui kunsti õpetab kunstnik, kes seab õppeülesandeid nii, nagu püstitab iseendale loomingulisi ülesandeid, siis seda peab tema õpilane Triinu Jürves kõige tulemuslikumaks kunstihariduseks.
Triinu Jürvese hinnangul on Kullo Lastegalerii koht, kus käivad need, kellele „miinimumist ei piisa“, kellel on vajadus loomingulise lisaväljundi järele. ERKI kammerkoor käis seal harjutamas, teised leidsid Aino Johansonis murede ärakuulaja, aga said seal ka öömaja. Tuntud on poisteklubi, kus Aino Johanson rakendas aktiivsemad koolipoisid tööle maja korrashoiu heaks ja vanalinna giididena. Sealset näitusepinda said kasutada ka professionaalsed kunstnikud. Neljakümnendale aastapäevale pühendatud näitus, kokku üheksasaja neljakümne teine, avatakse oktoobri lõpus.
Laste Loomingu Maja esimesel kümnendil töötas seal vanemmetoodikuna kunstnik Ahti Indov. Kui ta käis koos Toomas Lepiksaarega Moskvas kunstiõpetuse seminaridel, torkasid vahel silma ettekannete tegijad, kes kuulutasid, et sinnamaani on tehtud kunstiõpetuses kõike valesti, ja nõudsid uut metoodikat – kuni järgmised reformaatorid nende seisukohad ümber lükkasid. Pedagoogilise metoodika mööduvatesse moodidesse suhtub rahulikult ka Kullo Lastegalerii praegune juhataja Anneli Aguraiuja: küll kooliõpetuse praktika sõelub välja, mis on väärtuslik ja jääv.
Ahti Indovi kaasaegsed on rääkinud, kuidas ta tegi värvilistest ruudukestest oivalisi värvusõpetuse õppevahendeid. „Ma ei saa hästi aru, mis värvilised ruudukesed,“ kostab selle peale Ahti Indov. „Me näitasime lastele, kuidas teha pabermosaiiki.“ Seega ei käsitle ta kunstiõpetust ja kunsti kui kahte erinevat asja, vaid mõlemad on üks kunstitegemine. Iseloomulik on lõik Ahti Indovi raamatus „Sirklikonstruktsioonid“, kus mahukat pildimaterjali saadavad lühikesed kommentaarid: „Oma õpetajatöös võin kinnitada, et on õpilasi, kes on sattunud tööprotsessis lausa hasarti ja ei taha kuidagi tööd lõpetada, kui aeg saab otsa ja tund lõpeb. Siinkohal väike hoiatus. Pikaajaline must-valge graafika tegemine väsitab silma, eriti opkunst, sellepärast on väikesed vaheajad silmadele puhkuseks vajalikud.“ Kunstiõpilane ei saa õiget kunstiõpetust siis, kui teda tööle sundida, vaid siis, kui kunstiõpetaja on sunnitud tema hoogu pidurdama.
E. W. Ponkala fond kuulutas 23. oktoobril välja oma tänavused auhinnad. Soomlaste tunnustuse pälvisid kaks eestlast: kirjanik Kai Aareleid ja tõlkija Piret Saluri.
Kai Aareleid on kirjutanud nii luulet, proosat kui ka näidendi. Soome keeles on ilmunud Aareleiu luulekogu „Loe mind“ („Lue minua“, autori tõlge, 2018) ning romaanid „Linnade põletamine“ („Korttitalo“, tlk Outi Hytönen, 2018) ja „Vaikne ookean“ („Tyyni otoksen“, tlk Outi Hytönen, 2023). Aareleid on õppinud Helsingi teatriakadeemias dramaturgiat, misjärel omandas Tallinna ülikoolis ilukirjanduse tõlkija ja toimetaja lisaeriala. Ta on vahendanud ilukirjandust inglise, hispaania, portugali ja soome keelest, sh Jukka Viikilä ja Joel Haahtela teoseid.
Piret Saluri puhul tõstetakse esile järjepidevat tööd Soome ja Eesti suhete arendamisel nii literaadi kui ka diplomaadina. Saluri on juba 2003. aastal saanud Ponkala fondi elutööpreemia, kuid seejärel on tema tunnustust väärivate tööde nimekiri veelgi pikenenud. Tõlkijana on Saluri eestindanud nüüdseks enam kui 60 teost peamiselt soome, vähemal määral ka inglise ja vene keelest. Muu hulgas on ta vahendanud Mika Waltari, Antti Hyry, Olli Jalose ja Sirpa Kähköse loomingut. Samuti on Saluri kaasa löönud mahukates soome-eesti tõlkeprojektides, nagu Pentti Saarikoski ja Paavo Haavikko koondkogu eestindamine. Viimase tõlkijate hulka kuulus ka Kai Aareleid.
E. W. Ponkala fond asutati 1924. aastal. Fondi eesmärk on edendada soomlaste kultuurisuhteid teiste hõimurahvastega. Fondi nõukogu esimees on Juhani Salokannel ning aseesimees Satu Grünthal. Ponkala fondi tunnustuse pälvinud eestlastest olgu veel nimetatud Lennart Meri, Viivi Luik, Debora Vaarandi, Märt Väljataga, Tõnu Õnnepalu, Tiiu Kokla, Linda Viiding, Jan Kaus, Kadri Jaanits, Maimu Berg ning Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste“ eestindamise töörühm. Elutööpreemia on saanud teiste seas Piret Saluri, Ellen Niit ja Paul-Eerik Rummo.
Kirjanik ja tõlkija Kai AareleidTõlkija Piret Saluri
Marje Üksine pälvis preemia isikunäituste „Pilguheit minevikust tulevikku“ Toompea lossi kunstisaalis, „Kimbutab“ Rüki galeriis, „Siit ja sealt“ Luunja vallamaja galeriis ning aktiivse näitusetegevuse eest 2022. aastal – osalemine näitusel Hausi galeriis, Türi kultuurikeskuses ja Tartu kunstimuuseumis.
Eesti graafika silmapaistvamaid esindajaid Marje Üksine on osalenud paljudel rahvusvahelistel graafikanäitustel, sealhulgas Ljubljana, Krakówi, Firenze, Baden-Badeni, Maastrichti ja Varna graafikabiennaalidel. Kunstniku arvukad isikunäituseid on toimunud peale Eesti ka paljudes välisriikides.
Loomingu algusaastatel kasutas Üksine peamiselt kuivnõelatehnikat ja liikus sealt edasi koloreeritud värvilitograafia juurde, millele lisandus sammhaaval akvarellitehnika. Kui kunstniku varasema loomingu kesksel kohal on Tallinna motiivid ja vihjed vanalinna keskaegsele arhitektuurile, siis viimastel aastatel keskendub Üksine looduse ja tehiskeskkondade sümbioosile, valutades õigustatult südant inimese tegude tagajärgede ja meist sõltuva elukeskkonna säilimise pärast. Üksise loomingus on mängleva kergusega seotud täiuslikuks koosluseks näivus ja tegelikkus, detailid ja tervikkujundid, illusoorsed kolmemõõtmelised vaated ja aastatega omandatud laitmatud tehnilised oskused. Marje Üksise tööd on teostatud klassikalistes, tänapäeval harva kasutatavates sügavtrükitehnikates (peamiselt kuivnõelas ja metsotintos), kuid nende tehnikate kasutamise fantaasiaküllasus ja professionaalsus loovad värske ja kordumatu tulemuse.
Marje Üksine, Juhan Maiste, Tiina Sarapu ja Sirja-Liisa Eelma.
Juhan Maiste pälvis auhinna kogumiku „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ eest.
Professor Juhan Maiste on pühendunud Eesti kultuuripärandi, eriti mõisaarhitektuuri, inventeerimisele, kaitsmisele ja väärtustamisele. Juhan Maiste on ka hindamatu õpetaja, kelle käe alt on võrsunud muinsuskaitses suunda kujundav kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond. Aastatel 2017–2022 oli Maiste Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi professor. Ta on „Eesti kunsti ajaloo“ kolmanda köite koostaja ja toimetaja.
Juhan Maiste on ka arvukate kunstiajaloo alaste raamatute ja artiklite autor ja on kunstiajaloolasena andnud mõõtmatu panuse meie kultuuripärandi uurimisse ja mõtestamisse.
Tiina Sarapu pälvis auhinna isikunäituse „Must peegel“ Draakoni galeriis ja aktiivse loomingulise tegevuse eest 2022. aastal (ühisnäitused „Tolm“ Tartu Kunstimajas, „Melting Borders“ Poolas Wrocławis, „Coburg Prize for Contemporary Glass 2022”, Euroopa kaasaegse klaasi muuseumis Saksamaal; „Värv – punane 2.0“ Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi Valges saalis; „Mitte ainult hedonismist” kunsti- ja muusikafestivalil „Bubbles“ Sõltumatu Tantsu Laval; „Klaasimeistrid. Eesti klaasitööstuse ajalugu“ Ajaloomuuseumi Maarjamäe tallihoones Tallinnas.
Tiina Sarapu loomingut iseloomustab minimalistlik vormikeel. Perfektselt teostatud vorm on äärmiselt lihtne ja mõtestatud. Olles viimastel aastatel üles astunud peaaegu eranditult installatsioonikunstnikuna, on ta sageli muutnud ühe algidee tähendusi eri kontekstidesse viimisega. Ta on loomingus loonud illusoorseid ruume, visualiseerinud helisid ja avardanud tajupiire. Kontseptuaalse kunstnikuna kasutab ta klaasi elu mitmekihilisuse väljendamiseks, töötades klaasis kui materjalis eneses olevate opositsioonidega.
Sirja-Liisa Eelma pälvis auhinna isikunäituste „Must peegel“ Draakoni galeriis ja „Peegelduste pealispind“ Tartu Kunstimajas ning näitustel „Korduvad mustrid“ ja „Värv kui idee“ osalemise eest.
Sirja-Liisa Eelma on kontseptuaalne maalikunstnik, kelle pildikeelt iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud struktuurid. Tihti kasutab ta maaliseeriates korduva kujundi aeglast muutumist, et mõtestada teemasid, mis talle enim südamelähedased, näiteks tähenduste puudumine või nende ambivalentsus, pausist tekkida võiv füüsiline kogemus, vaikus ning nähtava ja nähtamatu piiritlemine. Eelma praktika toetub maalimise ajalise faktori ning ruumikonteksti koosmõjule, tema teostele on omane sisekaemus ja meditatiivne rahu. Eelma värvivalik on nüansipeen, tundlike gradatsioonidega ja valdavalt pastelne.
Seda suurem on heameel, et just esimeseks juubeliks pälvis Sirja-Liisa Eelma Kristjan Raua preemia, mille väljaandmise traditsioon on alguse saanud samal aastal, mil Sirja-Liisa sündis.
Teen plaane tulevikuks. Mõned olulised asjad saavad siis olema teistmoodi. Sel teisel ajal on asjad enamasti paremini. Mõnikord, nt ettenähtava kuluga haiguse puhul, võivad asjad üldiselt olla ka minu jaoks halvemini, aga planeerides saan ma ikkagi sättida neid võimalikult paremini. Minu kujutluses on teine aeg, maailm mingil järgmisel ajamomendil.
Kuid kuna ma neid plaane teen oma praegustest huvidest ja soovidest lähtudes, siis tegelikult on see tulevik mu oleviku näo järgi. Toda tulevikku kujundavad aga lisaks minule veel arvutud muud olendid ja protsessid; tulevik moodustub meie kõikide toimete resultandina. Mul pole võimalik oma vaimus haarata kõiki neid protsesse ja ammugi nende arvutuid vastasmõjusid, tagasisidestatud teisendusi. Seega võin ma olla kindel, et mu plaan sellisel kujul ei teostu, nagu ma teda ette kujutan: sel lihtsal põhjusel, et mu ettekujutus on olevikus, aga too tulevane aeg on tulevikus ning selle moodustamisel löövad kaasa paljud olendid. Mida kaugem tulevik ja väljatöötatum kujutlus, seda selgemini see vahe välja tuleb.
Banksy. Season’s Greetings. Port Talbot 2018.
Kuid eks ma saan ju sellega planeerimisel arvestada. Siis on mul lisaks plaanile ehk tulevikukujutlusele ka arusaam teadmatust ja ootamatust, mis seda kujutletut vältimatult mingil määral teisendavad. Lisaks plaanile on ka plaanitud ootamatus.
Kuid kuna too kontrollimatus ja ootamatus on just nimelt kontrollimatu ja ootamatu, siis ei saa ma seda sujuvalt plaanile juurde panna. Et lihtsalt tean, et mul on plaan ja ka ootamatus. Sest ootamatus tabab ju ikkagi ootamatult, isegi kui tead teda oodata. Sa ei saa end iial täielikult ja igakülgselt valmis seada. See tähendab, et selles ootamatuse sissetungi hetkes pean ma hakkama leiutama, uuel moel oma sihti seadma, ootamatult plaanima.
Kas olen ma lihtsalt mõistetud visklema plaanitud ootamatuse ja ootamatu plaanimisel vahel? Kas ehk saaks nende vaheldumise ka kuidagi plaani võtta? On ehk võimalik mingi rahuplaan teispool seda rahutust? Isegi kui ma ei tea, millal on tegemist ühe või teisega, siis kas võiks ehk teadmine sellest, et nad vahelduvad ning et mu olemine paratamatult sisaldab seda vaheldumist, mulle anda plaanirahu? Kas võin ehk oodata, et plaanid tulevad ise, kui nende aeg on käes? Või peaksin neid siiski tagant torkima?
Istusime hiljuti poolakast sõbraga loengu vaheajal kõrvuti arvutites ja sõitsime Google Mapsi tänavavaates oma kodukoha teid mööda. Näitasin talle oma lapsepõlvekodu: kultuurimaja, kus klaverit õppisin, lähimat Selver ABCd ning põhikoolihoonet.
Eestlasena tuleb välismaal elades tihti ette, et küsitakse: kust sa siis pärit oled? Kui vastan olenevalt küsijast, et Estoniast, Estoniest või Estlandist, tuleb ette nii imestust, segadust kui mõistvat kulmukergitust „Oh, Eesti, Riiast, jah?“. Riigiteaduste tudengite keskel Pariisis on teadlikkus tegelikult isegi päris hea: ollakse kursis pealinna, riigi väiksuse, Nõukogude tausta ning IT-valdkonna õitsenguga. Sellega tavaliselt teadmiste pagas piirdub. Järgmise viie minuti jooksul saab minust rahvasaadik, kõigi eestlaste esindaja neile välismaalastele, kes ei pruugi kunagi oma jalga Lennart Mere lennujaama tõsta või teist maarjamaalast oma elu jooksul kohata.
Olen neil hetkil avastanud, kui keeruline on sellele küsimusele lühikest vastust anda. Kuidas edastada kogemust, mida Eestis elamine tähendab või eestlase identiteet mulle annab? Kas seda on üldse võimalik kuidagi objektiivselt teha või on kõik minu omailma peegeldus? Eestis olen harjunud rääkima lapsepõlvekodust, mainima Laagrit, mände ja bussi number 18. Pariisis ei ütle võõrale väikese riigi bussinumbrid või okaspuud aga midagi. Nii olen õppinud koostama kureeritud lühitutvustusi – verbaalseid kiluvõileibu. Mõni lahkub minu juurest teadmisega pakiautomaatidest ja rabalaugastest, teine on spetsialist kohukeste ning laulu- ja tantsupeo alal ning kolmas on tutvunud iga endast lugupidava eestlase teisipäeva kuuluva „Rahva oma kaitsega“.
Tükike kodukohast on taas laiale maailmale jagatud ning saadiku kohustused langevad mõneks ajaks õlult.
Viljandi kitarrifestival 18. – 22. X, kunstiline juht Ain Agan.
Oktoobrikuu keskpaik on olnud minu kalendris festivali algusaegadest peale hõivatud. Üksikutel kontsertidel käimine on kasvanud huviks vaadata-kuulata kogu valikut servast serva, sest see palett on samajagu värviline kui Viljandi sügis.
Avakontserdi õigus kuulub alati eelmisel aastal Tiit Pauluse auhinna pälvinud noorele kitarristile. Anna Regina Kalk on muidu maskuliinses nimekirjas alles teine naisartist. Tema kvartett, kuhu kuulusid Tobias Tammearu saksofonil, Robert Rebane bassil ja Martin Petermann trummidel, mängis rütmiliselt vaheldusrikast originaalmuusikat, hiilates ennemini koosmängu kui teravate soolodega. See näib olevat naiskitarristidele-heliloojatele omane, et pannakse rõhku ansamblilisele kooskõlale.
Fellini kohviku hubane olustik sobis hästi kitarriduole Marek Talts – Jaagup Jürgel. Nad olid toeks Linalakaks kutsutavale lauljannale Liina Jürgelile, kes tõi mängu kolmandagi kitarri. Mõnus akustiline kava folkmuusikast, folk siis pigemini USA standardite järgi.
Uus kontserdipaik Konservatoorium üllatas sovetiaegse kitarrikollektsiooni ja võimendipargiga, mis oli jonas.f.k esinemisele uhke taust. Süntide ja arvutitega loodud loopõhjadele mängiti juurde kitarri, bassi ja Moogi, Jonas Kaarnamets lisas vokaali. Kokku sai selline funk’i-maiguline urbanistlik klubimuusika, mis pani noorema publiku kaasa nõksutama ja laulma.
Euroopa on mõnegi ameeriklase pilgule sõjaseisus piirkond, kuhu ei tasu nina pista. Viimasel hetkel leidis festivali toimkond esineja, kel seda hirmu polnud. Ian Ethan Case on tõeline kitarrivõlur, kes žongleeris oma kahekaelalistel kitarridel üllatava virtuoossusega. Tema akordihaare lõi ühtlasi keeled võnkuma, nii mängis ta ühel kaelal meloodiat ning teist kaela kasutas nagu trummi ja bassi. Suur kämmal lasi küünitada üle kahe kaela akorde mängima, osavus aitas kiire capo-nihutamisega ühtlasi oma akorde vahetada. Luuperilisa hoidis muusikalise materjali tüseda. Kiita tuleb kitarristi abikaasat, kes toetas teda toonmeistrina – konkreetsed kõlaruumid vaheldusid svengrünbergilikult üle laiade väljade kaikuva heliga. Ian Ethan Case jäi meelde äärmiselt sooja ja südamliku olekuga, siiras vaimustuses publik ei tahtnud kuidagi esinejat lavalt minema lasta.
Ian Ethan Case on tõeline kitarrivõlur, kes žongleeris oma kahekaelalistel kitarridel üllatava virtuoossusega.
Reedese päeva, 20. oktoobri vaieldamatu nael oli heliplaat „Viimane“, millele on koondatud Riho Sibula lahkumiseelsed stuudiotööd. Kaasmuusikud ja MTÜ Kuukitarr eestvedajad kõnelesid plaadi saamisloost ning edasistest plaanidest. Sai osta värsket plaati, mida esitlusele kogunenud arvukas Riho Sibula austajaskond meeleldi tegi. Aga kontsert Riho Sibula lauludega täitis vaatajakohad Aida suures saalis pilgeni. Vladislav Koržets oli jutuvestja-konferansjee, kes meenutas vahepaladega head sõpra proosa- ja luulevormis. Kandev roll jäi lauljatele: Kärt Johanson, Mari Kalkun, Mari Jürjens, Linalakk ja Jaak Tuksam andsid edasi Riho Sibula loometee tähtsama osa – tõsise ja pühendunud suhtumise sõnasse. Vaiko Eplik, Andre Maaker ja Ain Agan kitarridel olid saateansambliks, Vaiko Eplik esines ka laulusolistina ja toetas naisvokaliste taustalauljana. Õhtu, mis võinuks kergesti libastuda vesiseks või ülihardaks, sai osava lauluvaliku ja õhtujuhtimise toel meeldejääv. Oli hardaid hetki, kuid domineerima jäi soe ja pisut iroonilinegi meelelaad. Usun, et Riho Sibul jäänuks sellise õhtuga rahule.
Õhtu lõpetas öökontsert Kondase keskuses, kuhu alati kuulub ka ühe maali näituse avamine. Laurentsius oli jäädvustanud klassikalise portreena oma kaasaegse, fotokunstniku Peeter Lauritsa. Ta põhjendas seda sooviga tõestada, et klassikalise maalikunsti traditsioon pole kadunud, teisalt tõsiasjaga, et välise sarnasuse tõttu on teda isand Lauritsaga korduvalt segi aetud.
Kontsert oli ühtlasi viktoriin, kus lasti ära arvata uue aja eesti heliloojaid. Muusika oli seatud klassikalistele pillidele – barokk-kitarr ja teorb Kristo Käo ning viola da gamba Villu Vihermäe esituses. Nuputajaid jagus, aga hilisel tunnil lihtviisi muusika nautijaid oli samajagu. Kristo Käo on klassikalise kitarrimuusika kontsertide eestvedaja olnud juba aastaid.
Kitarrimeistrite vahva vägi on valmis ehitama pille rätsepatööna, aga ka pakkuma välja lahendusi, ühendades eri koolkondade kogemusi. Uudistajaid ja oma sõrmega pillide katsujaid jagus nii Kalle Tombaku kui ka Kuldar Kalluste pilliväljapaneku juurde. Samajagu põnev oli kuulata pillimeister Riho Sinisalu, kes on spetsialiseerunud pillide parandamise ja hooldamise peale, tema on ka noore kitarristi auhinna saajale pakkunud mitu korda aastajagu hooldustuge.
Nukuteater on olematu vaatajadistantsiga esinemisplats. Mikko Karhula, kes eelmisel õhtul oli esinenud Õisu mõisas, täitis kava oma lugudega, aga ka filmimuusika klassikaga spagetivesterneist, tummfilmi suurmeestelt, samuti prantsuse kinost. Aga üks soome mees ei saa mööda Säkkijärvi polkast. Tehniliselt äärmiselt osava esinejana hoidis ta publiku tähelepanu ka vaimukate vahetekstidega.
Soomest oli veel trio Avara, kus mängis kitarri Ain Agana ammune koostööpartner Teemu Viinikainen, elektrikitarril Jarmo Saari ja saksofonidel Jukka Perko. Unistav, õhuline, kõigile osalistele soleerimisruumi pakkuv etteaste oli vürtsitatud humoorika suhtlusega.
Kitarrilaagris, kuhu koonduvad nädalaks noored huvilised, võeti ette svingiva Londoni ajast pärit muusika, aga põikeid tehti ka ajas ette- ja tahapoole. Moodsaima moega lugu tahtis kitarride ettevalmistamist tikkudega, mis keelte vahele torgatuna häälestuse mõnusalt võssa nihutasid, kuid orkestrina oli seda ometigi põnev kuulata. Paul Daniel oli seekordse kaheksaliikmelise õppijaskonna eestvedaja.
Festivali viimase suure kontserdi eel kuulutatakse alati välja Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia, mille seekord sai Marcus Tuul. Viimaste aastatega sarnaselt oli laureaat saatnud videotervituse, sest on õpingutel laias ilmas.
Ootuste teravik oli aga suunatud Jan Akkermani ansamblile, kes on varemgi Viljandis käinud. Käre ja hoogne oli see nende ülesastumine. Akkerman ise ja klahvpillimängija Will Maas jagasid põhiraskust, rütmigrupp – Marijn van den Berg trummidel ja bassist David de Marez Oyens – oli tummine. Akkermani klassikalised lood olid kõige oodatumad. Ain Agan lubas üllatust ja see ka tuli: ansambliga liitus multitalent Valter Soosalu, et „Hocus Pocus“ saaks korraliku vokaalpartii. Oli rõõmu ja lusti nii laval kui ka saalis. „Thank you very Dutch!“ kõlas hollandlaste tänusõnum.
Bändil jätkus jaksu liituda jämmiga ööklubis, kus andsid tooni kitarrilaagrilised ja akadeemiaõpingutega seotud noorem rahvas. Tõnu Tubli nautis trummidel head seltskonda ja festivalipealik Ain Agan ei saanud kiusatusest jagu muul moel kui ühe hea kitarrilooga.
Pühapäev oli otste kokkutõmbamise aeg: lastehommik alustas ja Vaiko Epliku kontsert Holstre magasiaidas oli mõnus väljajuhatus. Eplik on artist parimas mõttes: head lood, huvitavad seaded, vaimukad tekstid ja koomikutalent, mis lubas kontserdi lõpetuseks osavalt lisa-lisaloost publikut solvamata kõrvale hiilida.
Festivalil on kindel toetajaskond ja stammkunded, keda aina omamehelikumalt teretada julgen, et muljeid vahetada-arutada. Festivali headus sunnib varakult uue aasta kalendri oktoobrikuusse märke sättima – soovitan julgelt seda eeskuju järgida.
Näitus „Arhitekt Must 1.10. Esimesed kümme“ arhitektuuri- ja disainigaleriis kuni 28. X.
Arhitekt Musta kümnendat tegutsemisaastat tähistav näitus peegeldab ühe noore ja eduka büroo saavutusi, kuid mitte ainult. Arhitekt Must loodi fiktiivse tegelasena, kes astub vastu staararhitektide müüdile ja sümboliseerib arhitektuuri tegemise kollektiivset iseloomu. Selles n-ö stereotüüpse arhitekti koondportrees peegeldub Eesti praegune arhitektuur: küps, turvaline ja professionaalne.
Näituse kui loomingulise väljendusvahendi tähtsus on arhitektuurikultuuris viimastel aastakümnetel märgatavalt vähenenud ning näitusetegevus väljaspool arhitektuurimuuseumi kasin. Ei ole tavaks, et arhitektuuri projekteeriv büroo avab ja esitleb oma töid avalikult. Viimase võrreldava ülevaatenäituse oma töödest koostasid Salto arhitektid Viljandis 2020. aastal.
Seega on tegemist tänuväärse ettevõtmisega peegeldada, mõtestada või seada kahtluse alla kehtivad käsitused ja tavad. Näitus näib andvat palju mõtteainet, sest sisuna pakutakse selle saatetekstis 10 aastat, projekti, küsimust, mõtet, nägu, protsessi ja vaadet.
Arhitektuuribüroo teekond tundub põnev, sest kui Arhitekt Must 2013. aastal sündis, oli siinne arhitektuuriväli kui tugev konkurent juba välja kujunenud ning jalga ukse vahele saada keeruline. Büroo üks eestvedaja Ott Alver on intervjuus Karin Paulusele meenutanud, et vähem n-ö päristööd tähendas see-eest julgemalt visioonide loomist.1 Nii tegi Arhitekt Must tegevuse algusaastatel ajakirjanduses rea ettepanekuid mitmete toona päevakajaliste ruumiprobleemide lahendamiseks: linnahalli mereäärsest osast pidi saama ranna- ja basseinikompleks, lahendusi otsiti Tallinna viaduktialustele.2 Olin toona just alustanud õpinguid Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri- ja linnaplaneerimise esimesel kursusel ning vaatasin Arhitekt Musta salapärast tegevust suure huviga. Arhitekt Must, nagu ka arhitektiuuribüroo b210, tema kaasaegne, pidid mõtestama ja leidma ennast kuidagi teistmoodi, teksti, näituse ja meedia vahendusel.
Näitus kui meedium pelgalt ei taasesita arhitektuuri, vaid muutub ise arhitektuuriks, ruumikunstiks, objektiks, loob uue ruumiolukorra oluliste teemade mõtestamiseks. Nii asetub näitus laiemasse konteksti ning võimaldab erialal ennast kõrvalt vaadata, pakub verstaposte ja võimalust koondada tähelepanu mõnele konkreetsele küsimusele või teemapüstitusele. Arhitekt Must on oma loomingu ja eriala kohta esitanud kolm põhiküsimust. Milline on meie keskkonna tulevik? Mis on siinses ruumis toimetamise eripära? Mis on arhitektuur, mis sellele vastab?
Näitusel välja pandud arhitektuur on mitmekesine, alates mahukatest koolimajadest kuni väikeasulate avaliku ruumini, sekka suur kortermaja ning EKA esimese kursuse stuudio juhendamise käigus aastatel 2021–2023 Tartus ehitatud varjualused.
Lõplikud maketid ja lõputud küsimused. Arhitektuuri- ja disainigaleriisse sisenemisel vaatab vastu heledate, kergelt kumavate silindritega täidetud ruum. Lae all rippuvad veidi kosmilised kehad osutuvad andmekandjateks, igaüks tutvustab üht projekti ning sellega seonduvat laiemat teemat. Selle võttega on ruumi lagi toodud visuaalselt madalamale, tähelepanu suunatud makettidele silindrite all. Rambivalgusessäravad 3D-prinditud mahud et jäta kahtlust, et tegemist on selle väljapaneku kõige olulisema osaga.
Kümne aasta tegevust on kokku võtma valitud juba valminud või valmimas objektid. Näidatakse seda, mis päriselt on ära tehtud. Valik on mitmekesine, alates mahukatest koolimajadest kuni väikeasulate avaliku ruumini, sekka suur kortermaja ning EKA esimese kursuse stuudio juhendamise käigus aastatel 2021–2023 Tartus ehitatud varjualused. Viimaseid on eriti hea meel näha võrdsena suurhoonete seas, tuletades meelde, et arhitektuuri kvaliteeti või väärtust ei mõõdeta suuruse järgi, vaid ruumikunsti loomepõhjus ja väärtus seisneb inimmõõtmelisuses.
Teemad ja küsimused, mis makette saadavad, on poleemilised, lahtised ja põnevad. Need pole kindlasti radikaalsed, kuid esitatakse väljakutse kehtivale normile ja tõstatatakse suuremaid küsimusi. Näiteks uuritakse, kuidas mõtestada ümber eluviis ning seda toetav ruum ja tarbimismuster? Kuidas parandada keskkonda ebamäärase ülesehitusega väikeasulates või pakkuda tähendusi ja sisu seal, kus kontekst on väga õhuke? Kuidas külmas kliimas väliruumi kasutamist hoogustada, tuua inimesed ka lõputus kaamoses õue? Kas arhitektuur saab suunata ja kujundada inimeste harjumusi? Mis on projekteerimise põhiväärtus?
Õhku visatud küsimused avatakse lühikeste manifestilike tekstidega, mis ei mõju pelgalt teooriana, vaid valgustavad arhitektide loodud näituse kuplialust maailma, seda, milliste mõtete või mõistete varal on arhitektid oma lahendusteni jõudnud. Arhitektuurikonkursside tegelikkust avades kirjutab Arhitekt Must, et hea töö vajab linnaehituse ideestikku, programmilist diagrammi ja poeetilist atmosfääri. Kui komponendid koos, jääb büroo sõnutsi veel kogu töö„beeži kastmega“ üle kallata, et teistsuguse maitsega mitte liigsesse konflikti astuda.Kindlasti on selline kaine bismarcklik lähenemine toonud edu. Kuid kas konsensusele panustamine on arhitektuurile pikas perspektiivis alati hea? Ehk tähistab see aga hoopis küpsusastet, omamoodi turvalist, aga tugevat põhjamaist kvaliteeti?
Suuremast pildist juhindumine paistab välja kõigist töödest ning sellised terminid nagu „alusstruktuur“, „alusruum“ ja „linnakude“ moodustavad tekste läbiva ruumilise ideoloogia. Tekstid on kompaktsed ja huvitavad ning võiksid kõnetada professionaalset arhitekti, aga ka n-ö inimest tänavalt.
Näiteks osutatakse vajadusele hakata energiatõhususe kõrval süsinikuefektiivsust arvestama ka kuidagi teistmoodi. Praegu määratakse hoonete elueaks enamasti 50 aastat. Selle arvutusperioodi CO2 jalajäljest moodustab kaks kolmandikku energiakulu. Kui arvutusperioodi pikendada, peaks Arhitekt Musta arvates saama süsinikuefektiivsuse põhikriteeriumiumiks hoopis ruumi vastupidavus ja kohanemisvõime. Sellesama idee järgi on mitme stsenaariumiga läbi projekteeritud nt Mustamäe riigigümnaasium, mille võib vastavalt vajadusele kohandada eluruumideks, konverentsikeskuseks või spaahotelliks. Seesugused arutlused ja neile vastav arhitektuur on ühtviisi lennukad ja kahe jalaga maa peal.
Arhitekt Mustale on üks oluline teema kindlasti avalik ruum ning sellega kaasnev missioon tuua inimesed tagasi õue. Uute harjumuste kõige parem kasvulava on kool. Just siin saab prototüüpida uut tüüpi vaheruume, olukordi sise- ja välisruumi vahel. Näiteks Arhitekt Musta projekteeritud Kärdla põhikooli klassiruumid avanevad katustatud n-ö õueklassidesse. Eestis tegutsedes tõstatub peaaegu kõikjal hõre kontekst või moraalselt katkine ning pooleldi postsovetlik ruum. Arhitektuur peabki siinses kontekstis andma uue tähenduse, looma koha identiteedi ja atmosfääri. Objektidel nagu Tabivere põhikool või Suure-Jaani tervisekoda on kombineeritud konventsionaalne ruumiprogramm uue ruumitüpoloogiaga, mitmekesistades sellega väikeasulaid ja andes tüüpsetele hoonetele tugeva identiteedi. Tõrvandi multifunktsionaalse keskuse puhul on lähtutud paneelmajade rütmist ning pehmendatud üleminekut eri hoonestustüüpide vahel. Nende objektide ümber punutud arutlused mõjuvad nagu katked siinse ehitatud keskkonna ruumiõpikust, mis oleks ehk väärinud ka väljaandmist eraldi väikese albumina.
Arhitektuuri- ja disainigaleriisse sisenemisel vaatab vastu heledate, kergelt kumavate silindritega täidetud ruum. Lae all rippuvad veidi kosmilised kehad osutuvad andmekandjateks, igaüks tutvustab üht projekti ning sellega seonduvat laiemat teemat.
Tekstis välja käidud mõtted ei hakka kahjuks makettidel eriti silma. Projekteeritud objektide väga täpsed 3D-prinditud mudelid on küll efektsed ning omaette suur töö, ent ei jäta tõlgenduseks kuigi palju ruumi. Makett kui vahend võimaldab jooniste kõrval tõmmata tähelepanu mingitele teistele projekti kvaliteetidele, materiaalsusele, atmosfäärile või hoopis skeemile, ruumi sisemisele loogikale või teistmoodi tõlgendusele. Tuleb muidugi arvestada, et näitusel välja pandud maketid ongi tagantjärele tehtud, mitte töövahendid. Võib-olla on selline vaba ideede maailma ja range füüsilise maailma eristamine tahtlik, et välja tuua arhitektuuri kaks tasandit: teooria ja praktika. Üks on paindlik ja teine alati piiratud. Need moodustavad küll lahutamatu terviku, ent ei kohtu päriselt kunagi, nagu malelaua must ja valge ruut jäävad igavesti kokku ja ühtlasi lahku. Eks ripugi Arhitekt Musta püstitatud küsimused makettide kohal, neid kunagi päriselt puutumata.
Arhitekt Musta nägu. Kui küsimusi, mõtteid ja vaateid oli näitusel palju rohkem kui kümme, siis nägusid tegelikult ei olnudki. Saali sisenejale vaatab vastu hoopis stereotüüpse arhitekti koondportree, must sviiter ümmarguste mustade sarvraamidega prillidega,arhitektide enda sõnul on ta kollektiivne, anonüümne, otsiv. Nii visuaalselt kui ka sisuliselt võib näha paralleeli rahvusvahelise häkkerirühmituse Anonymous mustvalge tegelasega, kelle näo asemel laiutab küsimärk. Kui Arhitekt Musta kollektiivne,hierarhiate puudumisele osutav ja vandeseltslaslik imago mõjus büroo algusaastatel nagu mingi teistmoodi liikumine ja mäss süsteemi vastu, siis praeguseks on Arhitekt Musta nägu ja käekiri selgelt välja kujunenud ja äratuntav. Projekte juhivad büroo kolm omanikku Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nad tunnistavad, et see ei ole küll demokraatlik, kuid vajalik, et teha kunstilisi otsuseid.3
Ka makettide ning näituse kujunduse äärmuslik puhtus viitab pigem tsentraalsele ja teadlikule süsteemile kui loominguliselt vabale rühmitusele. Projekteeriv ning ehitamisele suunatud büroo ei saagi ilmselt nii toimida, ent Arhitekt Musta enda püstitatud ideaalid ning õhku visatud visioonid tekitavad kiusliku küsimuse, kas see ongi see, kuhu kümme aastat tagasi alanud liikumine on viinud. Kas Arhitekt Musta taga seisab siis ikkagi konventsionaalne struktuur? Või paistab ehk järgmise tähtpäevanäituse ajal anonüümse vormiriietuse tagant ka inimesi, uusi partnereid, selle otsiva kollektiivi mitmekülgne nägu?4
Näituselt jäi mulle kõige enam meelde remkoolhaaslik diagramm Arhitekt Musta ajaloost. Mustvalged rakutaolised ning tugeva iseloomuga jooned ja pinnad kujutavad eri ettevõtmiste nagu õpetamise, näituste, projekteerimise või võistlustööde tegemise osakaalu muutumist ajas. Kümnel aastal tehtust näidatakse vaid jäämäe tippu. Jääb loota, et järgmisel korral on näha ka sügavusi. Üks on aga graafiku järgi selge: Arhitekt Musta mootor käib alles esimestel tuuridel.
1 Karin Paulus, Koolide ja väljakute meistrid. Intervjuu Arhitekt Mustaga – Sirp 3. XII. 2021
2 Näiteks Arhitekt Must, Linnahalli merepoolsesse ossa tuleks ehitada bassein! – Eesti Ekspress. 21. IX 2016. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75619141/linnahalli-merepoolsesse-ossa-tuleks-ehitada-bassein
3 Karin Paulus, Koolide ja väljakute meistrid. Intervjuu Arhitekt Mustaga – Sirp 3. XII. 2021
4 Kui kümme aastat tagasi oli noortel värskelt kooli lõpetanud arhitektidel oma büroo loomine keeruline, siis praeguseks on see mudel veelgi kaugem minevik. Mõni üksik erand välja arvata, pole uusi partnereid vanade asutajate kõrvale võetud ning tööturule astuvale noorele arhitektile vaatab karjääriredeli asemel vastu pigem karjääriplatoo. Võib-olla on Arhitekt Musta enesepildis, teatavas vastandumises staar- ja alfaarhitektidele, ka sellele probleemile positiivne lahendus.
Hasso Krulli „Sulalumi“ on tõenäoliselt autori kõige mürgisem kogu. Eks ole Krull varemgi oma tekstides kurb-irooniline olnud, kuid siin nõretab tekst sellisest kibedusest, millega ei oska esimesel lugemisel midagi peale hakata. Autori müütiline mina küll keerutab, kasvab ja hargneb kogus mitmes-setmes suunas laiali, nagu sel ikka tavaks, kuid alltekst surub vaat et programmiliselt lugejale peale pigem lootusetust: „väsisin / nagu puu väsisin ära // nagu lill väsisin ära nagu / mask // alkoholi lõhnaga / käsikiri // väsisin sellest jutust sellest / painest // nagu tibu taskus nagu nägu / mis veab viltu“ (lk 56); „ägamised / vahane vaibumine / ägamised // keegi ei näe oma nägu / ja tuulispask / ei tahagi näidata / muud / kui paska / ja tuult“ (lk 67); „mahajäetud aiad mahajäetud majad / mahajäetud naised mahajäetud lapsed / mahajäetud vanamehed mahajäetud / vihmaussid“ (lk 48); „me tunneme kõhu all tuleviku pigistust / me tunneme hambaarsti lõhna tunneme / surma lõhna“ (lk 49); „ometi on kaunim / langeda / langeda läbi vee nagu uppunu“ (lk 45).
Mina ei ole ammugi selline lugeja ega kultuuritarbija (nõme sõna), kes nõuab mingit ilusat-helget luulet, tantsu ja muid selletaolisi meelt lahutava funktsiooniga teoseid-artefakte, sest noh, „maailm on niigi kole, miks siis ei võiks kunst näiteks meelerahu pakkuda“. Kindlasti mitte. Ometi oli Krulli tekste raske lugeda – kibedus mängib siin publikuga teatud peitemängu. Autorimina on justkui „rammestunud mürgisusse“, olles kõrvuni-näoli-käpuli (ja ehk mõnuga?) oma kurbuse mustas mõrkjas mudas. „Sulalume“ labürint ei ole eriti mõnus koht. See siin ei ole vana hea Krulli erootiline-ekstaatiline „jumalanna pesa“, pigem pabulaid täis kibe ava. Minotauroslik mustapesukauss. Auk. Alles armistumist ootav haav. Tihti hakkas teksti ambivalentsus – sinna jäetud „õhk“ – mind painama. Tekstid keeravad tähendusele vindi niimoodi peale, et tulemus mõjub pigem hermeetiliselt. Selles kinnises omailmas on midagi külma, üldse mitte kutsuvat, jäist lausa (sest ega hermeetiline pea alati „külm“ olema). Arvustajana tahaksin ju eriti teksti „sisse minna“, aga seekord ta, raibe, muudkui libises oma muunduvate maskide ja mürgisusega mu eest. Kohati tundus, et teksti kättesaamatusega tahetakse lugejale justkui kätte maksta (või hoopis end kaitsta?), aga mille eest küll?
Näikse, et autorimina tahab oma valu keelde justkui „kanaldada“, aga ma pole kindel, kas see valitud stiiliregistris lõpuks õnnestub. Mõneti tahtsin tekstile lausa vastu hakata ja hüüda: ütle otse, ära keeruta, ära peida end müütilise keele mitmetimõistetavuse taha, räägi nii, nagu on, ütle, mis valu teeb! Kuid selle peale kostis tekstist vaid tõdemus, et „tõde on see millest pole vähematki kasu“ (lk 25). Noh, olgu siis nii. Autori reeglitega peabki lihtsalt leppima. Sest kas hea arvustus ja arvustaja polegi mitte see, kes-mis ei otsi tekstis seda, mida seal pole, vaid seda, mida just nimelt ikkagi on. Nagu pole mõtet Greta Gerwigi „Barbiet“ kritiseerida muu kui läbi neoliberaalse feminismi prisma (tegemist on Hollywoodi filmiga, miks peaks eeldama ja tahtma sest midagi enamat – näiteks klassivõitlust, no kamoon!?), pole mõtet ka Krulli teost analüüsida lähtuvalt sellest, mida mina tahaksin, et teos oleks. Seesuguseid arvustusi on nagunii maa ja ilm täis. Aga kuidas ikkagi läheneda teosele, mis otseselt ehk ei kõneta?
Leidsin, et kui tekst endale kaasa tundma, endaga kaasa mõtlema ega end tõlgendama ei kutsu, on tõenäoliselt vale või ositi puudulik hoopis minu lähenemine sellele. Niisiis proovisin tekstiga lähedaseks saamise eesmärgil kutsuda endas esile ava(tuse) teistsuguse meetodi suhtes. Näiteks võtsin raamatu endaga igale poole kaasa, isegi mitte niivõrd lugemiseks, vaid niisama, et las loksub muga bussis, las kuuleb pealt, kuidas ma võõraste või lähedastega räägin, las tantsib muga lavastuse proovides. Muutsin isegi oma arvuti parooli ära „sulalumeks“, nii et pidin iga kord, kui kaane avasin, kaude mõtlema „Sulalumest“. See oli omamoodi fenomenoloogiline semiootika või semiootiline fenomenoloogia – mitte koodi ja tähenduse „murdmine“, vaid teadmise „mudimine“ kehamällu. Panin kogu vahel ka padja alla, justkui väljalogistatud hamba, oodates piki- ja rähmasilmi hommikul saabuvaid heureka-haldjaid nagu tudeng, kes järgmise päeva eksamiks valmistudes loodab imele, et öösel raamatust pärit „teadmine“ läbi une poorsete piiride temassegi imbub. Sain viimaks aru, mida Susan Sontag oma „erootilise“ tõlgendamise all mõtles, mõelda võis. Võib-olla ei eeldagi teosega lähedaseks saamine ainult tekstis tuhnimist, mingit süntaksi või kujundite tagaajamist – mõnikord peab selleks hoopiski raamatu kinni panema ja lugema seda teisiti. Lugema läbi kinnise kaane.
Mõistsin lõpuks, mis mind Krulli uue kogu juures enim häirib. Mul on feministina raske lugeda naise kui niisuguse – temaga seonduva(l)t – kujutamist negatiivses võtmes, alatasa negatiivse konnotatsiooniga, mida tihti ei tehta küll otse, vaid möödaminnes: „jah ma tulin just sinu juurde väike / munajoodik maitse nüüd saatuse / soolast ja majesteetlikku lõputult / voogavat tussi“ (lk 31); „koputage ja te leiate ühe seene / otsige ja te leiate ühe naise // kes ei armasta kedagi“ (lk 8); „naine läheneb mehele kints on härmas / nuga ei lähe sisse ta puurib uuristab kangutab / üks tükk tulebki lahti see lausa sulab suus // kui kevadel hiilib välja arglik sammal / on meesperest järel vaid paljaks näritud luud“ (lk 27). Naine, keda Krull kujutab ja vormib, on jääst, selline, kes paistab läbi ja välja ainult natuke: „merejääst sündinud Veenus ta puusad / meenutavad jäämägede nõlvu / suurem osa temast on vee all / kui müksab upud teadmata miks“ (lk 14). Kuigi raamatu lõpus paistab lunastus peituvat just naiseks saamise soovis, mõjub see ometigi veidralt: „maa-aluste perenaine / tuleb tuppa sukka kuduma tuleb ahju tagant [—] ta istub ega räägi midagi / ma küsin miks ta vastab sa pole ju / naine // ma tahaksin olla naine / ma tahaksin olla ilus naine / ma tahaksin olla“ (lk 68). Ühelt poolt oleks imelik heita tekstide autoriminale ette mingisugustki misogüüniakübet, sest keel ise libiseb sellise tõlgendamise eest pidevalt ära, teisalt tekitabki just keele sabast kinnihaaramise võimatus enim nõutust.
„Sulalume“ tekstid on korraga kompaktsed ja abstraktsed, unenäolised-painajalikud, nii grammatilise kui ka pildilise assotsiatsiooni peale üles ehitatud, üks nägemus-nägu muundub teiseks tihti juba järgmise reaga, luuletused võivad kogu oma lühiduse kiuste kohati pea pööritamagi panna. Töös on miski ühtaegu haikulik ja müstiline ja müütiline ja sürrealistlik. Luuletused jätavad ruumi interpreteerimiseks, teatud retooriline ambivalentsus peitub pea igas luulepildis: „selle kuu juurde / istub väike lill / tema kõrvale tigu // ja ainult puupeekrid on õhetavad ja närvilised / ainult mägijalgratas ütleb ai // kahekesi oleksime nagu veerevad kivid / kui üks siis ka teine kui teine siis veerev pilv // verev pilv / terve loojangu jõgi / purjus kättemaksu lõhnaga // taim“ (lk 37); „aken on jääs / raami küljes lumi / millal // sulab päike / selles mandragora / lahuses ja // päikese pilt kleepub / su rinnale maniakaalne // millimallikas puhtast / lumeveest“ (lk 22).
Luulekogu saab edukalt lugeda isegi posthumanistlikus või uusmaterialistlikus võtmes, kuigi vaevalt teos ise seda taotlust evib – Krulli maailmaloomes lihtsalt kasvab kõik kõigest välja, selget piiri elava ja elutu vahel on raske tabada, mingis mõttes muutubki selline binaarsus mõttetuks, aga see ei iseloomusta teps mitte vaid antud kogu, vaid Krulli loomingut laiemalt.
Lõpetuseks tahan hoopis veidi polemiseerida Aarne Rubeni kirjutatud sama raamatu arvustusega, eriti arvustuse lõpuridadega: „Igast Hasso Krulli luuletusest õhkub eruditsiooni. Muidugi oleks mõni koht võinud olla ka parem. Olen kindel, et Krulli luulekogu saab olema kulka aastapreemia tänavuste nominentide hulgas“ (Postimees 10. VI). Kas ma olen ainus, kellele mõjuvad seesugused väljaütlemised enam kui lihtsustavalt ja isegi problemaatiliselt? On muidugi tänuväärne teada, et ükskõik, mida meesluuletaja ka ei kirjuta – ikka kõik on kuld! Isegi kui mõni rida võiks olla parem (mida iganes see ka tähendama peaks), on tal ikka tee valla kulka aastapreemiate nominentide hulka! Päriselt? Kardan, et kordan ennast – mis teha, olen ju naine –, aga küll on ikka hea olla mees! Ei mäleta, et oleksin kunagi ühegi naise teose kohta lugenud niisugust sedastust. Võib-olla just sellepärast tahab raamatu viimase luuletuse autorimina olla naine? Et mitte keegi mitte kunagi ei saaks talle öelda neid sõnu, mida meeskunstnikele (endiselt) nii tihti öeldakse. Sel juhul tahaksin isegi, et kogu maailm oleks naine. Ei pea olema ilus naine. Tõele au andes, tegelikult ei pea isegi naine olema. Aga kindlasti mitte mees. Kindlasti mitte. Aitab juba.
