excepturi

Antropoloogiline lingvistika, tollal tuntud rohkem ühe osana antropoloogiast, oli Põhja-Ameerika uurimissuund, huvi selle vastu oli mujal olematu. Näiteks inglise funktsionalistlikus antropoloogias ei pööratud üldse tähelepanu keele ja keelekasutuse suhetele, kuigi vähemalt koolkonna tuntuim esindaja Bronislaw Malinowski rõhutas korduvalt keele tähtsust antropoloogia töövahendina.

Kõige tuntum antropoloogilise lingvistika uurimisvaldkond läbi aegade on olnud n-ö lingvistiline determinism ehk keeleline relativism. Selle teooria peaesindaja Benjamin Lee Whorf püüdis hopi keele3 alusel näidata, kuidas keelelised struktuurid mõjutavad otseselt inimese taju. Whorf väitis, et kuna hopi keelel pole tempussüsteemi (võrreldes inglise, prantsuse või saksa keelega), puudub seetõttu hopi keele kõnelejail meiega võrreldav ajataju. Üldistatult väideti, et inimene tajub maailma ainult oma keele kaudu ja ainult nii on ta võimeline maailma organiseerima. Hiljem aga demonstreeriti, et Whorfi hüpotees4 on alusetu, vähemalt hopi keelt silmas pidades. Viimasel 20 aastal on keeleline relativism taas esile kerkinud, kuid tänapäeval räägitakse neowhorfismist. Eriti ruumitaju katsetes on näha, et keel võibki mõtlemist mõjutada. Mõned Kesk-Ameerika ja Austraalia keeled ei tunne näiteks relatiivseid mõisteid nagu vasak ja parem. Seega on nende keelte kõnelejad sunnitud ennast väljendama absoluutses, üldiselt ilmakaartel põhinevas süsteemis. Näide uks on vasakut kätt kõlaks sellisel juhul uks on sinu poolt vaadates põhjas. Psühholingvistilised uuringud on tõestanud, et nende keelte rääkijad ei saa nii kiiresti lahendatud relatiivse ruumitaju ülesandeid, näiteks ütle, kas asi on vasakul või paremal, kuna neil tuleb enne vastamist kõigepealt määrata enda asukoht. 2005. aastal üritati uuesti lingvistilise determinismi teooriat tõestada pirahã keele näitel. Seega on käivitunud uus diskussioon.  

Viimane antropoloogilise lingvistika keskne valdkond on kõneetnograafia. Selle alla kuuluvad näiteks viisakus (nt austroneesia keeltele tüüpilised honorifikud), aga ka see, kuidas kasutatakse keelt kõneleja soost lähtuvalt või rituaalides.

Tänapäeval pole antropoloogiline keeleteadus enam teatud maailmaosaga seotud ja arusaam, et keel on rohkem kui ainult süntaks, leiab aina rohkem toetust – isegi keeleteaduses.

 

1 Sotsiolingvistika arenes tegelikult välja antropoloogilisest lingvistikast ja on pigem selle euroopalik järglane.

2 Kuigi tänapäevases keeleteaduses unustatud, peaks mainima peale Franz Boase ka Alfred Kroeberit mainima.

3 Hopi keel, mida räägitakse enamasti Arizona osariigis, kuulub uto-asteegi keelkonda ja on üks vähestest indiaani keeltest, mis on tänapäeval veel elujõuline, kuid ka hopi selle keele kõnelejaskond aina kahaneb.

4 Tihti kutsutakse seda ekslikult Sapiri-Whorfi hüpoteesiks. Tegelikult arendas Benjamin Lee Whorf Franz Boase ja Edward Sapiri mõtteid edasi ja nõnda peaks rääkima kas Whorfi hüpoteesist või Boase-Sapiri-Whorfi hüpoteesist. Sellepärast  on siinkohal valitud neutraalsem nimetus – lingvistiline relativism.

Õmblusmasin oli rauast ja raske. Tema perenaine oli ta maha jätnud. Tal polnud teda enam tarvis. Tal oli nüüd mees, kes ei tahtnud, et tema naine õmbleks. Ta tahtis, et naine oleks õnnelik. Õnnelik ja õmblemine ei sobinud kokku. Õmblesid ainult õnnetud. Nii arvas mees ja ei lubanud naisel enam õmmelda. Naine oli eestlane, mees rootslane. See oli mehe maa, kus naine elas. Ta oli siia tulnud paadiga. Paadiga üle mere. Kui oled tulnud paadiga ja üle mere, siis ei tohi mehele vastu hakata. See on mehe maa ja kui armastad meest, pead austama ka tema maad. Naine oli õmblusmasina endaga kaasa võtnud. Ta oli ta surunud endale vastu kõhtu, matnud ta mantlihõlmade alla ja öelnud, et ootab last, ärge mind maha jätke, laske mind paati. Laps oli naise sees. Ta oli õmblusmasin.

Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kuid ta polnud nii raske ja nii rauast, et liikuda poleks saanud. Kui naine temaga veel tööd tegi – naistele kleite, meestele mantleid –, siis aitas ta naist sellega, et töötas öösel iseseisvalt. Ta pidi olema ettevaatlik. Naine ei tohtinud kuulda, kuidas ta toa nurgas kottpimeduses tasa-tasa kõristab, ta ei tohtinud sellest teada saada, et õmblusmasin teda salaja aitab. Naine oleks kohkunud, nagunii oli ta loomult tagasihoidlik ja arg. Õmblusmasina paadis üle mere toomine oli olnud kangelastegu, naine ei teadnud isegi, kuidas ta sellega oli hakkama saanud. Kust võttis ta julguse mitte näha paadi serva külge klammerdunud sõrmi. Õmblusmasin oli tema laps, lapsi ei visata merre.

Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kuid ta polnud nii rauast ja nii raske, et tal polnuks südant ja hinge. Ta armastas naist, kes oli tema ema. Hääletult nuttis ta tema pärast. Öö jooksul võis ta teha vaid paarsada pistet, mis võrdus paari vändapöördega, kuid kui kõik pisted ja pöörded kokku arvata, siis kasvas sellest välja kaks kleidipalistust ja üks meestepalitu. Seda polnud vähe. Seda oli palju. Piisavalt, et õmblusmasinal elu mõte sees püsiks.

Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kõik teised asjad tema ümber olid kergemad. Isegi kõhukas kaminavõre kaalus temast kaks kilo vähem. Õmblusmasin oli nagu kuivale unustatud ankur, tema ümber kohisesid märjad unenäod, kus ujusid kalad ja hõljusid mälestused. Õmblusmasin oli väga vana. Õmblusmasinal polnud algust, nii kaua, kui ta mäletas, oli ta kogu aja olemas olnud. Ka enne seda. Polnud aega ilma temata ja teda ilma ajata. Ta kavatses üle elada ka need rasked ajad, kus teda ajast ilma jätta taheti. Ta kavatses tagasi võita naise armastuse. Palju võimalusi selleks polnud.

Õmblusmasin oli rauast ja raske. Kuid ta polnud nii rauast ja nii raske, et poleks suutnud maha ronida laualt, kuhu ta oli unustatud, kui mees naise juurde tuli. Kuna ta ei tahtnud endale endast liiga head muljet jätta, kutsus ta appi võlurid. Võlurite jaoks oli õmblusmasina aitamine käkitegu. Kuna aga neid, kes abi palusid, oli palju, siis pidi õmblusmasin, kes oma soovist ettevaatliku kõrinaga (selle juures oli suureks abiks tühi niidipool) öö varjus märku oli andnud, tervelt kaks nädalat ootama, enne kui abi saabus. Kaks transportöörideks maskeerunud töölist, kes oma tõelise eesmärgi varjamiseks terve toa mööblist tühjaks tõstsid ja auto peale laadisid, võtsid õmblusmasina alt laua ja panid ta põrandale. Veel enne, kui ta seda soovida oleks jõudnud, tuli üks neist tagasi ja tõstis ta aknalauale. Ta ei märganud, et selle aja jooksul oli õmblusmasin põrandal edasi liikunud, kuigi liikumisjälg – kriimustused parketil – oli selgesti näha. Ta oli omal jõul jõudnud õigesse kohta, lahtise akna alla.

Aknast avanes ilus vaade. Kauguses sinasid mäed ja haljendasid orud. Aias kasvasid lilled. Auto asjadega sõitis uude kohta, äärelinnast kesklinna, mehel oli seal oma maja.

Õmblusmasin oli väga vana. Muster tema külgedelt oli maha kulunud. Kuldkollasest nimest oli järel vaid kaks luitunud tähte, S ja G. Niidid poolil olid lõdvad. Karp ajami all oli kaaneta, seal hiilgasid tuhmilt mõned mutrid ja nööbid ning paistis tillukese kruvikeeraja roostes ots. Üles-alla liikuv nobe ristpistenõel oli peatunud mõne sentimeetri kõrgusel riidelapi kohal. Ta oli seal seisma jäänud siis, kui mees naise juurde tuli.

Õmblusmasin oli rauast ja raske. Ta oli kindel, et all ootab teda surm. Ja naise igavene armastus. Oli ta ju talle laps, keda ema enam ei armasta.

Ta oli jahmunud, kui avastas, et lendab – tema, kes ta oli arvanud, et aeg on muutunud kergemate kasuks!

Ta lendas koos kõigi teiste lendavate asjadega, nendega, kelle jaoks lendamine on loomulik – putukad, linnud. Kuid oli ka neid, kellel nagu õmblusmasinalgi olid tiivad vaid selleks, et putukaid ja linde mitte ära kohutada. Üks selline oli pannkook. Tegelikult polnud ta pannkook, vaid pagar, kes oli endalt elu võtnud. Pagar oskas võluda. Ta oli ära võlunud enda. Ja need mehed, kes toa puhtaks tegid ja õmblusmasina aknale tõstsid. Surnud pagar ei lubanud kellelgi peale enda surra. Tal oli kokkulepe merega. Ta oli mere võlunud pannkoogi sisse. Meri voolis pannkoogi sees tiibu neile, kes vajasid neid suitsukatteks – selleks, et linnud ja putukad, aga ka mõned puulehed ja ebemed rahumeeli lennata saaks.

Kui nad üle mere olid lennanud (see oli üks uus meri, mitte see, mis oli pannkoogi sees), nägid nad maad. Maa oli koos mitmest maast. Ühes maas tundis õmblusmasin ära oma kodumaa. Õmblusmasin jättis pannkoogiga hüvasti, tema kodu kasvas kaugemal, sealt oli pärit ka meri, mis pannkoogi sees tiibu voolis.

Oli öö. Väga sügaval, nagu oru põhjas, põlesid tuled ja paistsid paigad. Osa neist paikadest olid õmblusmasinale tuttavad. Ta tundis ära Haapsalu. Ettevaatlikult laskus ta madalamale. Paralepa. Sealt olid nad merre läinud, paadid nagu pakatavad hernekaunad. Midagi liigset kaasa võtta ei tohtinud. Naine oli ta mantli alla peitnud. Õmblusmasin mäletas mantli voodrit, mille küljes rippusid kolmnurksed taskud. Ühes oli auk. August paistsid sinised sõrmenukid. Nööbid ei läinud eest kinni. Need oli suured nööbid. Nööpaugud ragisesid. Seal ta sündis – pilkases pimeduses, sosinal.

Õmblusmasin tõusis kõrgemale ja lendas edasi. Ta ei tahtnud, et keegi teda näeb. Tiivad ei kohutanud linde, küll võisid nad põhjustada paanikat inimeste seas.

Õmblusmasin otsis endale kodu. Õmblusmasin oli raske ja rauast, isegi linnuna polnud tema kaal vähenenud. Lennates ta isegi kriuksus väheke, oli ta ju tükk aega määrimata. Õmblusmasin oli raske ja rauast, aga mitte nii raske ja nii rauast, et ilma koduta olla. Mõne koha ümber tegi ta õige mitu tiiru. Seal, jah, seal oli midagi tuttavat – mingi lõhn, mis tuletas meelde küdevat ahju; kuid peaaegu sama kordus igal pool mujal, ainult et ahjud olid külmad.

Nii jäigi õmblusmasin endale kodu otsima.

Kui me mõnikord tunneme enda kohal rõhuvat tinast raskust, siis ei tule see madalast taevast, vaid sellest, et pilvede all tiirutab õmblusmasin, kes ei leia endale kodu. Ärge kartke, ta ei tee midagi, ta ei jää kauaks, kõige rohkem päevaks või paariks. Aga kui teil õnnestub oma norguvajunud maadligi pea kuklasse rebida ja kibekähku kõigest kõrist röögatada: “Õmblusmasin, sul on tiivad!”, siis võib juhtuda, et teie hoovile potsatab õnn, kellel on õmblusmasina nägu.

 

alt=”” hspace=0 src=”images/stories/070706/2.jpg” align=baseline border=0>

Erkki Tuomioja, Õrnroosa. Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses. Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.

Varrak, 2006. 342 lk.

 

Selle aasta 9. juunil Tallinnas ja 10. juunil Valgas esitletud Soome välisministri Erkki Tuomioja raamatu “Õrnroosa” žanri on raske määrata. Arvasin, et tegemist on memuaaridega, kuid see oletus tõrjutakse juba tagakaanel väitega, et autor oli ainult kaheksa-aastane, kui tema vanaema Hella Wuolijoki suri, ning tädi Salmet nägi vaid korra kümneaastasena.

Akadeemilise uurimuse tunnustele vastab raamat vaid osaliselt ning võiks tekkida raskusi selle kaitsmisel doktorikraadi taotlemisel. Monograafia tunnused on küll suurelt jaolt olemas ning allikaviited raamatu lõpus ning muu teaduslik aparatuur võtab enda alla kümneid lehekülgi. Raamatu läbilugemine tekitab vastakaid tundeid: ühest küljest kasvatab see suuresti meie teadmisi objekttegelastest, kuid teisest küljest jääb palju olulist puudu ning “Õrnroosa” kõrvale on vajalik lugeda ka teisi Wuolijoest kirjutatud raamatuid, esmajoones Pirkko Koski, Jukka Ammondti ning kas või minu enda käsitlusi.

 

Hinge müümise fenomen

 

Niisiis võiks  E. Tuomioja raamatut pidada küll monograafiaks, kuid ainult alapealkirjaga määratletud piirides; Tuomioja annab hea ülevaate õeste Murrikute poliitilisest tegevusest, kuid liiga vähe kuuleme Wuolijoest kui eesti-soome ühiskirjanikust ning tema populaarsetest näidenditest. Kuid igal autoril on püha õigus eesmärke ja piire endale seada ning ettekirjutusi ei sobi teha ka Hella Wuolijoe tütrepojale. Igal juhul kutsub raamat end lugema, see on kütkestavalt kirjutatud. Tuomioja raamatus ilmub ajalugu meie ette kui hästi lavastatud draama teatrilaval, autor jälgib pingsa huviga inimese sattumist ajaloosündmuste tulipunkti.

Tuomioja uurib eeskätt inimese hinge ideele müümise fenomeni ning säärase müümise hinda. Ta oskab nüansipeenelt jutustada, vaheldades asjalikku esitusviisi irooniaga. Autor suudab kaasa kiskuda isegi siis, kui tal ilmselt õigus ei ole. Mõnes kohas tahaks temaga polemiseerida, eriti ajab aga vaidlema professor Rein Veidemanni tõlgitsus “Eesti võluva naisdeemoni lugu” (Postimees 16. VI 2006). Juba Veidemanni kirjutise pealkirjas torkab silma sõna “võluv” ning ei tahaks nõustuda sellega, et nooruke preili Murrik “kui kütkestav nümf ajas segi Jaan Tõnissoni pea”. Tõnisson võis küll mõneks hetkeks tütarlapsest vaimustuda, kuid see läks kiiresti üle. Kõige paremini tõendab seda asjaolu, et “Postimehe” toimetaja abiellus preili Murriku klassiõe Hilda Lõhmusega. Samuti ei kinnita faktid seda, et “järgnesid teised rohked vallutused”. See on Veidemanni unenägu, tegelikult ütles preili Murrikust kohe lahti isegi Gustav Suits, kuigi valgalanna oli teda reklaaminud oma peigmehena. Suits pole Murrik-Wuolijoele kirjutanud isegi ühtegi luuletust, tema lembelaule on inspireerinud soomlannad ja Kevadetüdrukuks kutsutud sakslanna M. Seidenschnur. Eduka Hella Wuolijoe saatuse kurvaks küljeks on just asjaolu, et tal ei õnnestunud vallutada endale väärikat partnerit, kes oleks tema võitlusi toetanud elu lõpuni. Kuulsa näitekirjaniku armumised olid lühiealised ega jõudnud õnneliku lõpuni.

Kuid jätame Veidemanni tema kujutluste seltsi ning naaseme Tuomioja juurde, sest temagagi tekib väikesi vaidlusi. Kuna Soome ministrit on huvitanud oma vanaema poliitiline võitlus, siis on ta üsna pealiskaudne Wuolijoe kirjandusloomingu hindamisel. Kuid sellest puudujäägist saab üle teiste Wuolijoe käsitluste lugemisega. Kuid Wuolijoe kõige kuulsama näidendi “Niskamäe naised” hindamisel häirib härra Tuomioja kummaline maitse. Ta nimetab Aarne abielurikkumise lugu labaseks loraks ning leiab, et “Ilona ja Aarne vaheline episood viib näidendi taseme alla nii kirjanduslikult kui ka kõlbluse vaatevinklist” (lk 146). Kuid õnneks säilitab härra Tuomioja säärasest eitavast suhtumisest hoolimata teadlasele vajaliku aususe, hindab, et “Niskamäe naised” “on olnud läbi aegade kõige menukam soome näidend” ning registreerib selle lavastanud riike, juhtides ekstra tähelepanu lavastusele Pariisis.

Üllatav on ka leheküljel 209 E. Tuomioja väide, et Bertolt Brechti olevat ekslikult juudiks peetud, seni pole sääraseid kahtlusi kohanud. Kahjuks ei saa selgust ka biograafilistest leksikonidest, sest need ei hooli kirjaniku rahvuse märkimisest.

 

Uued faktid

 

E. Tuomioja raamatu kõige suuremaks teeneks on H. Wuolijoe kui poliitiku tegevuse selge ja täpne väljajoonistamine, millega teised uurijad on vähe tegelnud. Õigupoolest ainult Helsingi ajaloolane Lauri Haataja on varem selle teema vastu huvi tundnud ning tõmmanud koguteoses “Hella Wuolijoki kulttuurivaikuttaja” (1988) esimesed piirjooned. Erkki Tuomiojal Soome välisministrina on poliitika uurimiseks olnud teistest paremad võimalused ning ta on saanud käia ka Londoni, Manchesteri, Washingtoni, Moskva ja Stockholmi arhiivides, kuhu tavaline kirjandusloo uurija ei saa sõita. Neist arhiividest ongi härra Tuomioja käibele toonud rohkesti uusi fakte, eriti Salme Murrik-Pekkala-Dutti kohta, kellest seni nii Soomes kui ka Eestis on vähe teatud, kuigi viimane kuulub Suur-Britannia Kommunistliku Partei asutajate hulka.

Ebaõnnestunuks pean Tuomioja raamatu pealkirja “Õrnroosa”, mis peaks kokkuvõtlikult iseloomustama Hella Wuolijoke. Raamat ise peaks kõige selgemini tõendama, et Hella Wuolijoki polnud mitte roosa, vaid ikkagi lausa punane ühiskonnategelane oma poliitilises käitumises nii revolutsiooni ja sõja aegu kui ka rahulikel ajajärkudel. Ja punase tegelasena näitas ta end ka hiljem sõjajärgsetel aastatel Yleisradiot juhtides. Mulle isiklikult tundub Wuolijoe Moskva-meelne propaganda Soome riigiraadios ebameeldivam kui tema suhted nõukogude luuraja Kerttu Nuortevaga sõja aegu, kui Moskva järelemõtlematud poliitilised käigud tegid Wuolijoest riigireetja. Kerttu Nuorteva õnnetu saatus vääriks aga suurt ajaloodraamat, mida Wuolijoki ei taibanud kirjutada.

Kas “Õrnroosa” ilmumisega on kõik selgeks saanud H. Wuolijoe ja S. Dutti tegevuses? Oh ei! Erkki Tuomioja on märkinud, et ta pole näinud kõiki teadaolevaid dokumente, et ikka veel esineb suletud arhiive ja keelatud fonde. Kuid mõne aja möödudes võivad need avaneda ning pakkuda uut uurimismaterjali. Õeksed Murrikud on nii tähtsad isikud, et nende uurimine peab jätkuma, kõik vaidlused nende üle pole lõpule jõudnud ka 2006. aastal. Erkki Tuomioja raamat “Õrnroosa” on kopsakas kivi soome-eesti hõimusilla kandetalas.

Toomas Hendrik Ilves, Eesti jõudmine. Kõned ja kirjutised aastaist 1986 – 2006. Koostaja ja toimetaja Olari Koppel.

Varrak, 2006. 264 lk.

 

Toomas Hendrik Ilvese värske raamatu järelsõnas kirjutab Toomas Kiho, et Ilves astus Eesti vaimsele maastikule millalgi 1980ndatel ja sai sellel õige ruttu ka oluliseks maastikumärgiks (lk 262). Aga milliseks? Et mäge ära tunda, peab viibima orus, et vesi saaks moodustada jõe, peavad tal olema kaldad. Rahvaliitlane ütleks siinkohal muidugi, et Ilvese näol polegi tegu loodusliku nähtusega, vaid hoopis kurja välis­ilma sepitsustel meie tervesse rahvakehasse sokutatud implantaadiga. Või siis maastikule tagasi tulles – mingi tehnoloogilise uusrajatisega, näiteks mobiilside mastiga, mis riivab muistse kolhoosirahva maastikukujunduslikku ilumeelt. Vaat sealaut koos lägatiigiga vana häärberi ees mõisapargis, see oli alles ilus!

Ilvese raamat, mis sisaldab üksikute eranditega ka varem eesti lugejale kättesaadavaid artikleid, esseid ja ettekandeid, on korraga nii probleem kui ka võimalus. Probleem selles mõttes, et raamatust vaatab vastu üksiku domineeriva maastikumärgi põhihäda – temaga ei räägita, ei vaielda. Eestluse ja Eesti riigi arengusuunad ja eesmärgid, mida Ilves oma tekstides visa järjekindlusega käsitleb, vääriksid vaidlemist. Miks seda siis ei tehta? Eeldan, et väitlusvõimelised intellektuaalid on suure osaga öeldust vaikimisi nõus. Teised ehk häbenevad oma ürgeestlasliku sisemise ebakindluse tõttu sõna sekka öelda. Nii rumalad need teised ka ei ole, et ei kardaks oma teadmiste nappusega seltskonnas naerualuseks jääda. Ja kolmandad, need, kel enesekriitilist meelt polegi, ei vaidle Ilvesega ilmselt olupoliitilistel kaalutlustel. Suvel kaks aastat tagasi ju korra üritati, aga ka siis polnud tegu sisulise vaidlusega, vaid poliitilise kogupauguga Ilvese Eesti keskmisest suure kõrvalekaldega eluloo pihta. Ilvese tõrvamine lõppes toona tõrvatu ülekaaluka valimisvõiduga, peaaegu viiekordse eduga suuruselt teise häältehulga kogunud Siiri Oviiri ees. Sellest õppinult toimetab näiteks Keskerakond avaliku väitluse asemel Ilvesega hoopis erakondlikke salaülekuulamisi, mille puhul ka kõige huvilisemal publikul puudub võimalus otsevaatlusega kindlaks teha, millisel intellektuaalsel tasemel mõtteid vahetati ning millise tõeväärtusega on Edgar Savisaare väide, et Ilves jättis “oodatust pisut tugevama ja Ergma eeldatust ehk nõrgema mulje. Ainult nende kahe vahel valides oleks ilmselt eelis aga ikkagi Ergmal” (Postimees 8.VIII).

Lõpmatuseni ei suuda Eesti ühiskond mõistagi vältida avalikku arutelu välispoliitilise orientatsiooni ega eestlaste vaimse kuuluvuse üle. Nii et Ilvese raamat pakub mäluvärskendust ja uut võimalust kunagi ära jäänud mõttevahetused nüüd ära pidada. XXI sajandi Euroopas ei saa kultuuri- või välispoliitilise kursi võtmisel loomulikult juhinduda sellest jaotusest, mille abil ajaloolased käsitlevad maailmasõdade-vahelise iseseisvusaja Eestit. 1998. aastal küsis Ilves Eesti Ekspressis, kas Eesti saaks põhjamaastuda. Ja soovis, et vastus oleks jaatav (lk 34). Tänapäeval ei ole põhjamaisuse alternatiivideks puhas orientatsioon demokraatlikule (ent samas hiiglaslikule koloniaalimpeeriumile) Ühendkuningriigile või totalitaristlikule Kesk-Euroopa suurvõimule Saksamaale. Kumbagi ei ole oma toonasel kujul enam lihtsalt olemas. Põhjamaad aga on ning meile oma mastaapides arusaadavad. Ilves kirjutas 1990ndate lõpus: “Põhjalat ma mõistan ja usun, et suuresti vastavadki põhjamaised lahendused enamiku eestlaste ettekujutusele sellest, kuidas asjad peaksid olema” (lk 36).

Tundub, et Eesti poliitiliste tippfiguuride seas on ta pea ainsaks omataoliseks jäänudki. Teised ei soovi mõista ega propageerida põhjamaist elukorraldust. Keelebarjäärid loovad oma takistusi, kuid veel suuremaid riigimeeste pilgud peeglisse. Sealt ju vaatavad vastu globaalsed tegijad, mitte mingid Soome või Rootsi trollid.

Ajakirjandus tavatseb valimiste eel erakonnajuhtidelt ikka küsida, kes on nende poliitilised eeskujud välismaal. Enamasti nimetatakse suurriikide ajaloolisi suurkujusid Churchilli, Thatcherit, de Gaulle’i, USA presidente. Põhjamaade riigimehed pole meie meestele eeskujudena silma jäänud. Ja siit ka Ilvese teine tekste läbiv probleem, küsimus Jupiteri ja härja, aga ka vaimu ja härja vahekorrast. Jupiter on kolmanda aastatuhande alguses valinud elukohaks Atlandi-taguse maailmaosa. Ilves tahab kõike muud kui seda, et Eesti oleks sajaprotsendiliselt Washingtoni tahtesse ikestatud härg (lk 249). Aga ka mitte see härg, kellel Betti Alver lasi vaimu vardas küpsetada, kes ennast paarkümmend aastat tagasi tituleeris “meie ajastu auks, mõistuseks ja südametunnistuseks” ning kes mitte palju hiljem kui need, kes olid vardas küpsenud, ühiskonna siiski jälle pea pealt jalgadele tagasi olid pööranud, jälle samale aule pretendeeris kui Moskvast iseseisvuse äratooja, seestpoolt õõnestaja ja üldse vabadusvõitluse lipulaev. “Häbi on ennetav emotsioon, see takistab meid tegemast asju, mille pärast võiks hiljem südametunnistus vaevama hakata. Häbi on moraalset ühiskonda vaos hoidev jõud, omamoodi tsiviliseerituse liim,” kirjutas Ilves tänavu veebruaris (lk 41). Ja osutas, et kõnealustel härgadel nagu ka nende sõralistel hingesugulastel pole ei häbi ega süümet.

Tundub, et alanud aastatuhandel on Eesti ühiskond põhjamaisusest pigem kaugenenud kui sellele lähenenud. Siin pole küsimus päevapoliitilistes taplustes näiteks tööjõu vabale liikumisele seatud piirangute pärast, vaid ikka üldises koostöövaimus. Kokkulepetest kinnipidamises. Sealhulgas ka valmisolekus enda osa igast arvest ise kinni maksta. Igale poole puhaste paberitega, see tähendab, üksmeelsena ilmumises. Aulaloengus 1998 väitis Ilves: “Mida ma olen viimase kaheksa aasta vältel Eesti välispoliitika vaatleja ja osalejana õppinud? Eeskätt seda, et kenadel teoreetilistel konstruktsioonidel õiglase maailma toimimise kohta pole tegelikkuses suurt tähtsust. Vähemalt juhul kui su kodumaa asub seal, kus Eesti asub.” (lk 111).

Kujutlegem end näiteks sõjajärgse Soome olukorda. Olukorda, kus Soomelt võeti ära suur tükk territooriumist ja lisaks tuli N Liidule veel hiiglaslikke kahjusummasid maksta. Ebaõiglus missugune. Aga soomlased leppisid kokku ja maksid. Kas Eestis võiks leiduda vähimatki valmisolekut riigi iseseisvuse säilitamise nimel praegusega võrreldes suuremat ühist maksukoormat kanda? Seni toimunud parlamendivalimiste tulemuste järgi otsustades igatahes mitte.

Meie valitsused peavad hoopis leppimatut võitlust elutute kivide ja pronksiga ning põhjendavad oma otsustusvõimetust või väärkäitumist eeskätt välispoliitiliste kaalutlustega, vajadusega teha või olla tegemata nii, et see “maailmale meeldiks ja mõistetav oleks”. Ilvesele oli 1998. aastal selge, et “ebaõiglus, mida Eestile ja eestlastele tehti, jääb paraku meie endi probleemiks. Üleskutsed Eesti välispoliitikutele “teha Läänele selgeks” /—/ – see kõik lihtsalt ei huvita kedagi teist peale meie endi” (lk 111). Tähendab, kodused asjad tuleb kodus selgeks rääkida ja koju jättagi. Seda aga pole juhtunud. Või siis püüavad noores põlves liiga suurtes kogustes marksismi-leninismi õpetust rüübanud inimesed meile seda selgust pahupidi pööratud vormis pakkuda. Mis sunnib Ilvest veel tänavu kirjutama: “Ärategemise”, kaaskodaniku lömastamise hasart /—/ domineerib 2006. aastal Eesti äri- ja poliitkultuuris samal määral kui ajastul, mil äri ja poliitika olid võimatud. Kus oluline polnud mitte edasiminek või ühised eesmärgid, vaid see, kes “ruulib”” (lk 41). Taas tuleb nentida: ei midagi põhjamaist. Ehk siiski jõuab kiiremini kui Ilvese puhul tavaliselt kätte vähemasti selle mulluse ennustuse täitmine: “Osade Eestis Paulusteks saanud Sauluste arusaamad kaasaegsest euroopalikust poliitikast põrkuvad millalgi paratamatult reaalsusega. /—/ Milla
l see juhtub? Ehk kiiremini kui arvame” (lk 71).

Ma ei tea, kui kaua on “kiiremini kui arvame”. Aga lähenevate riigikogu valimiste esimese pääsukesena mu lauale maandunud brošüürist loen: “Mitteliberaalsed vasakjõud eelistavad riigi suuremat sekkumist ühiskonna- ja majanduskorraldusse, suuremat avalikku sektorit ning kõrgemaid makse.” Justkui maksumääradel oleks mingi otsene seos liberalismi eetiliste alustega, milleks sama raamatuke nimetab partnerlust ja solidaarsust! Või teisal: “Nagu Euroopas, nii ka Eestis hakkavad üleüldise jõukuse kasvades järjest enam tõstma pead jõud, mis leiavad, et juba saavutatud heaolu tase on inimestele piisav küll ning kogutud rikkust peaks senisest rohkem jagama hakkama” (Reformierakonna “Vabaduse käsiraamat”). Ühesõnaga, on olemas ikka need salapärased “jõud” (tavaliselt vasakjõud), kellega hirmutada, kelle eest hoiatada. Ma mõistan, et Arnold Rüütlil võib olla raske nõukogude ideoloogiaaparaadis välja töötatud keele kasutamisest lahti saada ja tema jääb surmatunnini rääkima “teatud jõududest” (vt näiteks Maaleht, 27. VII). Aga Reformierakonna brošüüri on ju kirjutanud noored inimesed! Need, “kes õieti ei tohiks üldse midagi sovetlikust käitumisest teada, kes peaksid olema euroopalikud, sallivad, demokraatlikud” (Ilves, lk 40). Kõik kokku pole see just julgustav märk põhjamaise koostöö alustamiseks.

Ehk kõige väärtuslikuma taustaseletuse Ilvese ilmavaate kujunemise ja iha eestlane olla suuruse kohta annab almanahhis Põrp! 1988. aastal ilmunud essee “Niikuinii”. Kuigi rootsieestlaste kogukonna kujunemine ja struktuur pole mingilgi määral võrreldav Eestisse okupatsiooniajal toodud muulaskonna omaga, on Ilvese kirjelduses siiski üsna usutav ennustus eestivenelaste saatuse kohta lähikümnenditel. “Nendest, vahest tuhandest pärast sõda sündinud väliseestlasest, kes ilma suurema vaevata oleksid võimelised näiteks Tulimulda või Loomingut lugema, on kõigest sada selliseid, kes on Eestis toimuvaga hästi kursis. Nendest omakorda vaid käputäis, kes on võimelised selle kohta midagi pädevat või huvitavat ütlema-kirjutama…” (lk 18). Eestivenelastele suunatud ajakiri Raduga suleti lugejate puuduse tõttu. Edasi on, nagu ikka, emamaa suurusest või olematusest hoolimata. Küsimus on ainult ajas.

Probleemid loomadega, eriti härgadega muidugi jäävad. Neid aegu, mil “jõuk püsib nüriduses hardas / ja pärg on pärg” tuleb meil demokraatlikus tulevikuski ajuti ette. Sest inimesed jäävad ja loomad ka ning nagu Ilves ise raamatu sissejuhatuses Johannese evangeeliumi toel nendib: “Mõtlemine on ju see, mis meid loomast eristab” (lk 5). Betti Alver pakkugu “Eesti jõudmise” autorile ses teadmises lohutust:

Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,

hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.

Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom

ta vaid varitseb tagasituleku hetke.

(“Suured voogajad”, 1935)