Toeta
Otsi

Eva Toulouze

  • VILLU JÕGEVA “futu” Tartu Lastekunstikooli galeriis kuni 30 november 2012

    Tartu Lastekunstikool

    VILLU JÕGEVA “FUTU” Tartu Lastekunstikooli galeriis (Jakobi 52)  15 — 30 november 2012

    15 – 30 november on Tartu  Lastekunstikooli galeriis näha ja  kuulda gruppi Villu Jõgeva elektroonilist installatsiooni koondpealkirjaga “Futu”. Villu Jõgeva, Malle Leisi abikaasa ja Sandra Jõgeva isa,  on aastakümneid konstrueerinud omanäolisi, elektroonilisi skulptuure, mis tavaliselt vilguvad ning teevad kummalisi hääli.
    Villu Jõgeva konstruktsioonide esteetika läheb tagasi 20. sajandi kosmoseajastusse, kus aastasse 2000 ennustati reise Saturnile, kõrgtehnoloogisi elukeskkondi, plinkivaid ja piiksuvaid mööbliesemeid, skafandritaolisi riideid.

    Villu Jõgeva:

    Kunst on kümnete aastatuhandete vanune ja selle ajaga peaks lõplikult selge olema, et seda mõistet sõnadesse panna on lootusetu ettevõtmine. On lõputu hulk vaatepunkte ja -nurki, kõik pea ühteviisi õiged, piiratud ja valed samaaegselt. Samuti on lõputu hulk teid kunsti mõistmise ja tegemise juurde. Minu tee algas 60-date aastate hipiliikumise võimu- ja institutsioonipõlgusest ja ANKi puhtast esteetikast ja viis läbi teadvustumise, et elektri ja eriti elektroonikaga seotud asjad võivad ka esteetiliselt nauditavad olla, arusaamani, et see esteetika ei ole ainult väline, vaid ka olemuslik. Konkreetselt tähendas see minu jaoks arusaamist, et tehnilised asjad, nagu mitmesugused elektroonilised vidinad, elektrilambid, valjuhääldid ja muud võivad mitte olla mitte ainult kasutatud mingis visuaalses kompositsioonis kui materjal, vaid nad võivad ka ise olla kunst, olla mitte kunsti objekt vaid subjekt. See tähendab, et meeltega tajumatud protsessid elektronskeemides võivad ka mitte teha midagi vajalikku ja kasulikku, vaid vahetult ja ainult oma eksisteerimise ja materiaalselt mõtetu funktsioneerimisega tekitada nähtusi, mis ei ole mitte midagi muud kui see sõnades väljendamatu aga nii selgesti tajutav fenomen – kunst. Mitte see praeguseks väga laialt levinud programmeerimise kaudu elektrooniliste vahendite (arvutid ja muu sarnane) abil tehtava kunst, mis isegi siis, kaugetel 70-date aastate algusaegadel oli täiesti olemas ja mingil määral mulle ka raamatutest-ajakirjadest tuttav, vaid hoopis teine, elektroonika elementaartasandilt lähtuv. Praktiliselt tähendas see minu jaoks seda, et tuli lihtsalt ära unustada elektroonikaskeemidele nii iseomane eelneva programmeerimise võimalus ja ehitada need skeemid üles nii, et nad pidevalt töötades, see tähendab muutes oma seisundeid tekitaksid audiovisuaalsete nähtuste rea, mida oleks mõni aeg huvitav vaadata ja kuulata, huvitav täpselt samamoodi ja samadel põhjustel, nagu on huvitav vaadata ükskõik millist teist, normaalseks loetavat kunstiteost. Mida kauem, seda parem. Selline kunstiteos nagu eksponeeriks end vaatajale – kuulajale oma seisundite muutumises, tekitades vajalikud pinged oma ajas muutumise viisiga. R.M.Rilke on öelnud, et euroopa kunst erineb vene kunstist sellega, et ta on vaadeldav, staatiline, mitte dramaatiline ja jutustav. Taoline kineetiline kunst erineb jutustavast, deklareerivast, vulgaarkontseptualistlikust kunstist samal viisil. Täpselt samuti nagu skulptori tööd on nimetatud kunstiteose vabastamisesks vormitust materjalist, võin ma ka oma tööd nimetada kunstiteose vabastamiseks elektroonikaskeemide amorfsest utilitaarsusest. See on mittetraditsiooniline, tavapärasest erinev suhtumine elektroonikasse, õieti elektroonika ja kunsti vahekorda. Kui tavaliselt otsitakse kineetilises kunstis tehnilisi vahendeid, et mingit ideed teostada, kusjuures primaarne on see, mida tahetakse saavutada, siis minu kineetilises kunstis on primaarne elektronskeem ja temast tuleneb kunst.

  • „Armastuse valem”

    Maimu Berg

    Kui mõne aasta eest sattus minu kätte Merike Vaitmaa vahendusel Esther Vilari romaan „Die Mathematik der Nina Gluckstein” (1985) koos helilooja Mari Vihmandi sooviga, et keegi kirjutaks selle ainetel libreto, olin üllatatud, ent ka huvitatud. Mari Vihmandi loomingut mingil määral tundsin, Esther Vilar oli mulle tundmatu nimi, ent tema romaan (või pikem jutustus) intrigeeris. Seal oli nii müügiedu pretensiooni sugemeid kui ka tõsiseltvõetavaid mõttekäike ja samas kuidagi lapsikut suhtumist armastusse – just see, mis andis ooperile pealkirja, „armastuse valem”, tundus mulle teismelise tütarlapse armsalt naiivse keerutamisena, mitte naiseliku kavalusena, nagu autor selle on välja käinud.

    Niisiis segu küpsusest ja lapsemeelsusest, stampidest ja omapärast. Vaimustust ei äratanud, huvi küll. Peategelane Nina Gluckstein tõi meelde Diego Rivera maali imekaunist punapäisest naisest kallade taustal (kallad olid ju Rivera lemmikud), miskipärast arvan, et just see kaunitar seisis Vilaril silme ees, kui ta Ninat kirjeldas, loodan seda temalt küsida.

     

    Igatahes sai „kallast” mulle libreto kirjutamisel võtmesõna ja sümbol, iseasi, kui palju seda ooperis ette tuleb. Mari Vihmand ei ole just Puccini kombel libretistide hirm, küll aga kindlameelne helilooja, kes täpselt teab, mida ta tahab. Ja kui seda ei saa, teeb ise. Kogu ooper, alates romaani valikust, jätkates libreto ja lavastusega, on ikkagi eeskätt Mari Vihmandi vaimujõu tulemus Esther Vilari ainetel. Kuigi ma pole ühtki proovi veel näinud, tervikust rääkimata, olen kokku puutunud nii helilooja kui ka lavastaja Liis Kollega, ega kahtle ka lavastuses, mul on nende kahe daamiga kokkupuute põhjal alust arvata, et lavastus on lüüriline, ent jõuline.

    Esther Vilar, tänu kellele kõik nii-öelda lahti läks, ei pidanud paljuks selle ooperi esietendusele ise kohale tulla. Autori läbilöök tuli 1970. aastatel omamoodi äraspidise feministina, 1971. aastal ilmunud romaan „Der dressierte Mann” („Dresseeritud mees”) ajas tõsifeministid tagajalgadele. Selles visatakse kinnas muu hulgas ka lesbidele, kellele enda õigustamiseks feminismi tarvis minevat, ja tembeldatakse nii kaude kõik feministid lesbilisteks.

    1975. aastal võisid tuhanded saksa keeleruumi televaatajad nautida Vilari teleduelli ürgfeministi, tulevase kuulsa feministide ajakirja Emma asutaja Alice Schwarzeriga, kes kahevõitluse käigus nurka surutuna oma vastast süüdistas: „Sie sind nicht nur Sexistin, sondern auch Faschistin“ („Te pole ainult seksist, vaid ka fašist”), mis muidugi Vilari kurja kuulsust kõvasti tõstis.

    Kuid elamine kahe maa (Saksamaa ja Argentina) ning keele (saksa, hispaania) mõjuväljas on Vilari loomingut ja isiksust kindlasti mitmeti rikastanud ning teinud temast looja, kes erineb nii saksa kui ka argentina autoritest, ja erilise nähtuse maailmakirjanduses.

    Tema „Armastuse valemiga” saab lugeja ka raamatu kujul tutvuda, tänu Mari Vihmandi äsja ilmunud eestindusele.

    Aga ooper? Ooper on ikkagi eeskätt auavaldus armastusele, mis kipub tänapäeva inimese väärtusskaalal langema üha allapoole.

     

     

  • Näitus „EKE Projekt. Eesti maa-arhitektuuri

    Mihkel Karu

    aaehitus moodustab omaette peatüki Nõukogude Eesti arhitektuuris. 1950. aastate teise poole põllumajanduse reformide järel saavutati majanduslik stabiilsus ning hakati hoogsamalt välja ehitama kolhooside ja sovhooside tootmisbaase. Maaehituse edendamiseks võttis NLKP 1955. aasta jaanuaripleenum vastu otsuse hakata looma kolhoosidevahelisi ehituskoondisi (KEK). 1962. aastal moodustati KEKide tegevuse koordineerimiseks vabariiklik keskorgan Eesti NSV Kolhoosidevaheliste Ehituskoondiste Vabariiklik Nõukogu (EKE VN). Lühikese ajaga kujunes KEKide süsteem maaehituses juhtivaks ning 1960. aastate teisest poolest ehitasid nad enamiku maaehituse objektidest. Ehitustegevuse laienedes ja KEKide tõusuga juhtivaks ehitusorganisatsiooniks tekkis vajadus oma projekteerimisbüroo järele ja nii loodi 1966. aastal projekteerimisinstituut EKE Projekt ning juba 1970. aastateks oli sellest kujunenud üks suuremaid projekteerimisinstituute, mille kuues osakonnas töötas ligi 1000 töötajat. Peaarhitekt Kaljo Vanaselja ja direktor Endel Kraaving kutsusid EKE Projekti tööle eeskätt noorema põlve ärksamaid arhitekte. Seal leidsid tööd paljud äsja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud arhitektid nagu Toomas Rein, Ell Väärtnõu, Tõnu Kull, Ants Mellik, Meeli Truu, Veljo Kaasik, Rein Tomingas, hiljem aga terve põlvkond nn Tallinna kooli arhitekte nagu Vilen Künnapu, Ain Padrik, Jüri Okas, Marika Lõoke, Avo-Himm Looveer, Jaan Ollik ja paljud teised. Tänu nende innukale tegevusele ning juhtkonna soosivale suhtumisele kujunes EKE Projektist mitte üksnes maa-arhitektuuri lipulaev, vaid üks edumeelsemaid projekteerimisorganisatsioone Eestis. Kuna EKE Projekt allus otse EKE Vabariiklikule Nõukogule ja oli seega kolhooside kooperatiivse juhtimise ja majandamise all, ei olnud sealsetel arhitektidel vaja projektide koostamisel nii palju maadelda riiklike ehitajate ja ametkondade bürokraatiaga. Arhitektid tunnetasid seal suuremat loomingulist vabadust, mis pani aluse müüdile EKE Projektist kui vabaduse kantsist muidu nii kindlalt kontrollitud ja reglementeeritud Eesti NSV projekteerimispraktikas.

  • ?Klaaspärlimängu? külaliseks Euroopa Liidu noorteorkester

    IGOR GARðNEK

    Tunnustatud dirigente ja soliste, kes on selle noorteorkestriga musitseerinud, on ruumipuudusel võimatu üles lugeda, seetõttu vaid mõni neist nimedest: Claudio Abbado, Herbert von Karajan, Zubin Mehta, Maurizio Pollini, Ravi Shankar jt. Kõnealuse muusikaõhtu erilisust toonitas oma sõnavõtus ka kultuuriminister Urmas Paet, kontserdist valmib koostöös ETVga DVD-salvestis.

    Avateosena kõlas Erkki-Sven Tüüri ?Aditus? (2000/02) in memoriam Lepo Sumera. Siinkirjutaja on ?Aditus?t? mõned korrad varemgi kuulnud ning eelmiste esitustega võrreldes oli seekordne märksa jõulisem: traagilised laskuvad, valuliselt dissoneerivad helipannood juhatasid sisse mäslevalt dramaatiliste ning oma ekspressiivsuses üliintensiivsed muusikakeerised. Orkestri kõlaline eredus ja kogumulje massiivsus mõjusid siin lausa jahmatavalt sugestiivselt ning kõlapildis ühtaegu ka hästi tasakaalustatult ja kompaktselt.

    Anton Bruckneri Sümfoonia nr. 5 B-duur (1878) pani järgnevalt noorteorkestri (ja ka kuulajate) keskendumisvõime oma pooleteisetunnise kestvusega tõsiselt proovile. Muusikalist materjali on teoses märkimisväärselt palju, arendused pikad ning mõistagi sõltub vaid dirigendi dramatiseerimisoskusest ja valikutest, et sümfoonia kui tervik igast tapist hästi koos püsiks.

    Avaosa Adagio näitas orkestri kogu dünaamikaspektrit keelpillide habrastest pianissimo?test vaskpillide säravate fortissimo?teni. Paavo Järvi lavastas esimese osa ühelt poolt üsna suurte kontrastide, teiselt poolt ka tundlike üleminekute valguses, ning seda nii dünaamikas kui tempodes. Mis torkas aga eriti kõrva, oli orkestri täpsus Järvi iga dirigeerimisnüansi jälgimisel. Ning täpsusest veel ? see äratas tähelepanu ka puhkpillide strihhides ja artikulatsioonis. Hämmastav oli paindlikkus, millega dirigent siin järjestikuseid kulminatsioone kujundas ning tempoliste üleminekutega mängis ? kogu esitusprotsess pulseeris ühtselt, vaatamata kümnetele või sadadele eri tempo- ja dünaamikanüanssidele.

    Teine osa tõi muusikasse helgekõlalist romantilist hingust ning orkestri keelpillidele pikemaid ja kantileensemaid meloodiakaari. Ka Paavo Järvi suunas muusikalisi arenguid nüüd justkui pikemate hoovuste kaupa, keskendudes märksa laugematele tõusudele ja tagasitõmmetele. Niisugune voolujoonelisus võimaldas muuhulgas solistide ansamblitel reljeefsemalt välja joonistuda, eriti puudutas see üht puupillide polüfoonilist episoodi.

    Järgnevas osas Scherzo. Molto vivace sai esituslikult määravaks pigem elegantne valsirütmis kergus kui tormakalt burleskne skertsolikkus. Dirigendi modelleeritud artistlikud accelerando?d olid nende kahe pooluse vahel orgaaniliseks ühenduslüliks, kuigi ta ei teinud neid alati. Ja siis mängisid kaasa juba efektsed karakterite vastandused ? just mäng karakterikujundusega andiski sellele osale iseloomuliku võlu ja veetluse.

    Finale. Adagio ? eelmise osa karakterikujunduse jooned kandusid üle ka finaali heroilises laadis särtsakasse fugato?sse ning kohe ka keelpillide eepilisse kantileeni. Lisaks võis siin orkestris kuulda mänglevat kergust vaheldumisi dramaatiliste kõlamassiividega, kuulama panid ka mitu vaskpillide järjestikust ansamblit oma ühtse kõlaga. Ent, mis peamine: Paavo Järvi juhtis ja sulandas kõik need karakterid ühtsesse eepilisse kõlapanoraami, mille polüfooniline karkass pärines finaali algusest. Nagu ka elektriseerivalt punkteeritud rütmimuster.

    Finaali on ehk seetõttu mõnevõrra keeruline ühtsesse kõlatervikusse vormida, et siin on üsna palju korduvat muusikalist materjali ning sümfoonia pikkust arvestades tuleb dirigendil igasse karakterisse elu sisse puhuda arvestusega, et emotsionaalset ?püssirohtu? jätkuks ikka päris lõpuni. Ning Paavo Järvil jätkus säravat laengut tõepoolest kuni suurejoonelise lõpukulminatsioonini.

  • Kolm tekstiiliteemalist näitust

    Vaiko Edur

    Olete kutsutud kolme tekstiiliteemalise näituse avamisele
    reedel, 30. novembril kell 15.00
    UUE KUNSTI MUUSEUMIS
    Esplanaadi 10, Pärnu

    “JÄRJE HOIDJA”
    Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus
    Uue Kunsti Muuseumis
    30. nov. 2012 – 20. jaan. 2013
     
    TeKL-i 2012 aastanäituse “JÄRJE HOIDJA” märksõnadeks on kestvus ja järjepidevus.
    Tekstiilikunst on läbi aegade olnud tehnikate ja traditsioonide hoidja, püsivate väärtuste kandja. Millised ka pole olnud erinevate kümnendite väärtushinnangud ja saavutatud loomingulised tipud, kunstnikud on pürginud aina edasi. Tekstiilikunsti tulevikku on püütud ennustada ja suunata, kuid traditsioonid püsivad. Uus on tihti hästiunustatud vana.
    Ka kiirelt muutuvas maailmas, uute materjalide, masinate ja tehniliste teostuse ulmeliste võimaluste kõrval on kunstniku võimed, oskused ja käeline tegevus endiselt asendamatud. Tänagi eeldatakse, et tekstiil on tarbitav:mõjutab selle kandjat või ruumi emotsionaalselt, muudab, kaunistab, soojendab, tekitab erinevaid dimensioone. Liikudes edasi, läbi muutuste või järjepidevuse, on järje hoidmine tekstiilikunsti kestma jäämise lubadus.
    Näitusel osalevad: Mari Haavel, Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Mariann Kallas, Aili Kivioja, Peeter Kuutma, Riste Laaasberg, Maasike Maasik, Eva Mustonen, Tarmo Mäesalu, Merike Männi, Ilme-Anu Neemre, Aet Ollisaar; Ene Pars, Erika Pedak, Ülle Raadik, Anu Raud, Ilme Rätsep, Eve Selisaar, Malle- Maria Sild, Ludmilla Swarzevskaja, Kaire Tali, Reet Talimaa, Milvi Thalheim, Aet Ollisaar, Mari Kõrgesaar, Maija-Liisa Kruus.
    Tekst: Ene Pars, ETeKL-i esinaine

    “TEKID JA KINDAD”
    TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste tööd
    Uue Kunsti Muuseumis
    30. nov. 2012 – 20. jaan. 2013
     
    Näitusel on väljas viimastel aastatel valminud rahvuslikud silmkoelised käimakindad ja kangastelgedel erinevates tehnikates kootud piltvaibad ning koopiatekid. Üliõpilaste juhendajateks olid Kristi Jõeste, Riina Tomberg ja Christi Kütt.
    Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala loodi 1994. aastal ning selle omapära seisneb selles, et õppetöö lähtematerjalina kasutatakse Eesti rahvuslikku tekstiilipärandit. Lektori Kristi Jõeste sõnul õpitakse põhjalikult tundma traditsioonilisi töövõtteid, värvi- ning mustrikasutust, samuti uuritakse, kuidas uskumused ja tavad on mõjutanud Eesti tekstiilide kujunemist läbi aja. Teisisõnu tegeletakse kõikide rahvakunsti osadega, mille koosmõjul on sajandite jooksul välja kujunenud eestlaste tarbevarale omane visuaalne keel. Kõige nimetatu valguses võib tõdeda, et Viljandi Kultuuriakadeemia  on Eesti haridusmaastikul täiesti omanäolisemaid ning ka Euroopas üks väheseid sellelaadseid. Lisaks on hakatud suurt rõhku pöörama ka käsitööteaduse arendamisele ehk käelise pärimuse uurimisele – kuidas tuua tänapäeva ainult siin levinud töövõtteid ja nendega seotud meistrilugusid.
    Rahvusliku tekstiili eriala eesmärgiks on ette valmistada professionaalseid ja loovaid käsitöömeistreid, kes vastavalt isikuomadustele ja erihuvidele on võimelised töötama iseseisva loovisiku või käsitöömeistrina.
    Tekst: Kristi Jõeste

    “PÕHJAMAADE SIID EHK KÕIK NÕGESEST”
    Uue Kunsti Muuseumis
    30. nov. 2012 – 20. jaan. 2013
     
    Käesolev näitus on koostatud 9. – 15. juulini Vormsil toimunud nõgesekiu töötlemise õpikoja käigus kogunenud materjalidest ja fotodest.
    Õpikoja eesmärk oli katsetada Eestimaise kõrvenõgese potentsiaali kiutaimena. Nõges on pikaks ajaks unustuste hõlma vajunud, meile kõigile tuntud umbrohi, mis on olnud vähemalt Euroopa aladel oluline ja hinnatud kiutaim tuhandete aastate jooksul. Kuigi ka Eesti piirkonnas on nõgest kindlasti tekstiilitaimena kasutatud, on selle kohta vähe andmeid.
    Suvise eksperimendi jooksul oli osalistel eesmärk saada nõgesetaimest esmalt sobilik kiud, see kedrata ja teha esimesed kudumisproovid. Protsessis osales 35 inimest üle Eesti.  Katsetati ka nõgeseköie tegu ja nõgeselehtedega lõnga värvimist. Kuna taimse kiu töötlemise protsess on aeganõudev ja tehnoloogiakeskne, siis loodab meeskond katsetusi järgmisel suvel jätkata.
    Projekt sai teoks tänu Vormsi Käsitöö Seltsile.  Partneriteks olid Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Kersleti ateljeele. Rahastusega toetas Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeeriumi saarte pärimusliku kultuurikeskkonna programm, projekt ProNatMat ning kohalik omavalitsus.
    Organisaatorid tänavad juhendajat Eelike Virvet ja kõiki osalejaid, kes andsid panuse selle põneva eksperimendi õnnestumiseks!
    Tekst: Liisa Tomasberg

  • Eesti Raudtee ja Sirbi kirjandus­auhind

    Karl Martin Sinij?/ J?n Rooste

     

    Neljandat korda anti välja too auhind elust särtsuvaile kirjandusteostele. Tänavu pälvisid selle karmi, aga õiglase žürii tuliste vaidluste tulemusel Indrek Hirve “Surmapõletaja” (Tuum, 2006) ning Peeter Sauteri “Vere jooks” (Tuum, 2006).

     

    Indrek Hirvega kohtumine teeb alati meele rõõmsaks. Juhtugu see juhuslikult tänaval või hoopis raamatu vahendusel. Kohtumine inimesega ja kohtumine luuletajaga on tihtigi kaks ise asja ning ülim viga oleks kujutella, nagu peaks kirjutet tekstis väljenduv luulemina üksüheselt samastuma teksti loonud isikuga. Ei ole teisiti Hirvegi puhul ning veel vähem võiks Hirve pidada miskiks küllaselt lusti ja lõbu tekstidesse pilduvaks loojaks. Samas on tekst talle kindlasti pigem rõõm kui vaev, isegi kui sisu parasjagu tumedapoolne.  “…aga refräänis on juttu hoopis teistest asjadest,” ütles juba Tuu-Tiki, kes pööras pahupidi oma mütsi. Kindlasti on Hirve luule vägagi elus ning, põrgeldes tänapäeva ja mineviku, arhailise ja uuendusliku, mängulise ja täistõsiliku vahel, ka üllatavalt pikaealine. Vastselt pärjatud valimikus “Surmapõletaja” paistab see tõsiasi selgesti silma.

    On ju surmapõletamine üks kõige elusamaid võimalikke tegevusi üleüldse.

     

    Karl Martin Sinijärv

     

     

     

    Peeter Sauter räägib meile, kuidas tülitada tütarlapsi, kuidas lõhnavad naised ja raha, kuidas elavad eesti boheemid ja lontrused… Aga see kõne on nüüdseks saanud teise hingamise; enam kui varem on Sauteri viimaste aegade lühijutud, mis ühinend raamatuks “Vere jooks”, aheldanud end novelližanri nõudlikku vormi.

    Aga see pole põhimine. Põhimine on ehk, et lisaks oma loomulikule sarmile, jutustamise veetlevale lihtsusele, peitub Sauteris mingi ülim eetika. Ei-ei, mitte säherdune südametunnistusele koputav, moraali lugev, didaktiline eetika, ei miski maailmamudeldaja toores elukaugus. See, mis teeb ta lood tänini võluvaks ja loetavaks, on sügav inimlikkus ja piiluja pilgu tolerants. Püüe mõista ka alatu, egoistliku, allakäinud lõnguse või lontruse maailma. Ja isegi enamat kui püüe, hüüan ma – Sauter mõistabki neid, see pole valskus, see pole fiktsioon ja labane endapett. Nii et ehk on tegu ühe 2006. aasta humanistlikema kogumikuga? Jääb vaid lugejaile soovida julgust sesse peeglisse vaadata. Karta pole vaja, ainus pealtnägija, autori hääl, ei kipu teid uisapäisa hukka mõistma, vaid laseb ka endal langeda sesse pehmesse, vastuolulisse, kutsuvasse ellu.

     

    Jürgen Rooste

     

  • Millal on Briti videokunst?

    Hanno Soans

    Briti videokunstinäitus ?Electric Earth? Rotermanni soolalaos kuni 8. V.

    Nelson Goodmani järgi tulnuks essentsialistlik probleemipüstitus ?mis on kunst?? ammu asendada hoopis viljakama ?millal on kunst?? küsimusega, leevendades niimoodi pidevalt kunstitandrile hilineva normatiivse esteetika tekitatud pingeid. Goodman sai oma ülesandega hiilgavalt hakkama. Tema kuulus mõttekäik mõjus väljapääsuna mitmetest hoolikalt erialaterminoloogiaga garneeritud, ent põhimõtteliselt maitse-eelistustele taandatavatest vaidlustest. Goodmanile pöörasid meil kunstikriitikud tähelepanu 90ndate keskpaigas, seoses kunsti piiride küsimusega. Korraks vastandusid kriitikas relativistlikud ja uuskonservatiivsed seisukohad: ?kõik on hea, mis kunstnik teeb ?versus? kui need kunsti piirid kord jälle paika saaks?. Et jutt uuest piirileppest tundus üheksakümnendail globaalsest külast unistavas maailmas kohatu ? normatiivsus jäi ajavaimule jalgu ? sai Goodmani vabastav mõttekäik, koos konservatiivsete ideedega, mida see pareerima pidi, päevakorrast maha võetud. Kriitika hakkas tähtsustama kontekstuaalseid väärtushinnanguid ja teoste lähilugemist. Kuidas seostuvad vormikõne muutused kultuuri sisemise arenguloogika ja ühiskondliku fooniga? Millistes suhetes on teosed maailmaga, mis neid ümbritseb? Need küsimused püsivad värsked sedavõrd, kuis muutub kunst ja selle ühiskondlik taustsüsteem ? piisab, kui nihutada fookus mõnda teise kultuurikonteksti.

     

    Briti videokunsti teine noorus?

     

    Goodmani juurde tõi mind mitmes Briti uue videokunsti näituse ?Electric Earth? raadiotutvustuses üles kerkinud küsimus: mis siis ikkagi on see, mis teeb Briti uuest videost kunsti ja mitte klubimuusika rütmis vilkuva libatele, mida selle ajakirjanduslike konventsioonidest hoolimatuse tõttu iial eetrisse ei lasta? Nii nagu ?esteetika põhiküsimusele?, pole mõttekat vastust ka sellele. Kui Goodman võttiski esteetikas päevakorrast maha küsimuse, mis on kunst, jäi see tavakeelde alles varjatult hinnangulises tähenduses ? no see ka mõni kunst? Juba küsimus, mis on videokunst on frustreeriv oma halvasti varjatud normatiivsuses, kuid samas ka liigutav, kuna eeldab küsijalt videokunstialast patriotismi ? valmisolekut seista oma väljakujunenud eelistuste eest. Meie kunstipublik ja kultuuriajakirjanikud eelistavad ilmselgelt napi fokusseeritud videokujundiga suurtele üldinimlikele teemadele ja kvaasireligioossele katarsisele panustavaid ruumiinstallatsioone. Klassikuist sobiks näiteks Bill Viola. Ka meie oma tugevaimad videokunstnikud, nii Toomik kui Semper, järgivad põhijoontes Viola liini. ?Electric Earth?i? kuraatorite Mark Beasley ja Colin Ledwithi valik põhineb aga dokumentalistikamaiguga, kontseptuaalsetel või narratiivsetel töödel, mis on mentaliteedilt sellele vastupidised, linlikud ja kontekstuaalsed. Seal kus ?Electric Earth?i? kunstnikud hindavad kommunikatiivse väärtusena meedia argisust, selle põhimõttelist üldkättesaadavust, kerkib Eesti kontekstis lootusetult vanamoeline küsimus, et kas selline video ikka on piisavalt kunstipärane.

    Esimeses Briti videost kirjutatud ülevaates, mis ilmus vaid kaks aastat pärast seda, kui David Hall tuli 1971. aastal välja esimeste Inglise videotööde, seitsme teleinterventsiooniga, kirjutas Briti kunstikriitik David Ross:

    ?Kunstnikud, kes töötavad selle meediaga, uurivad protsesside tajutavaid (pertsep­tiivseid) ja mõeldavaid (kontseptuaalseid) tähendusi viisil, mis on mõeldud spetsiaalselt selleks, et lõhkuda kunstikogemuse eraldiseisvat ja kindlatesse kategooriatesse kuuluvat loomust, et luua terviknägemus kunstilisest tegevusest kui üldistuse tasandile viidud inimlikust suhtlusest.?

    Kui see keeruline kreedo lihtsamalt kokku võtta ? ja midagi sellist kinnitas ?Op-i? intervjuus ka ?Electric Earth?il? osalev kunstnik Torsten Lauschmann ?, siis on video võlu olnud Briti kontekstis algusest peale just see, et videos, erinevalt maalist ja skulptuurist, on kanoniseeritud kunstipärasuse kriteeriumid nõrgemad ja seega jääb ruumi vahetule kanoniseerimata kogemusele. Muidugi võib küsida, et kui siiralt sellest video noorusaja kreedost enam rääkida saab, kui isegi Eesti kunstis on napi kümne aastaga tekkinud ?hea videokunsti käsulauad?.

    Kas väljendub praeguses trendis Briti videokunsti teine noorus, mis püüab kõigutada üheksakümnendail kinnistunud harjumusi? Või on tegu AV-dieediga, mis vastandub YBA-põlvkonna laiutavatele ?estidele? Taas ei saa üheselt vastata, sest mängus on liiga palju eri tegureid. Pealegi on produktsioon Briti saartel nii laiaulatuslik ja mitmekesine, et kogu Briti videot ühe paketiga siduda pole mõtet. Ühte olulist erinevust Eesti videost tahaksin aga veel rõhutada: vastupidiselt meie videokunstnikele hoiduvad ?Electric Earth?i? britid hoolega meediumi olemuslikust nartsissismist (Rosalind E. Krauss), pöörates kaamera iseeneselt pigem oma lähiümbrusele. Nii pole isegi Carey Youngi puhul, kes mängib viieteistkümnest näitusel esinevast kunstnikust ainsana ise oma videos keskset rolli, videopeegel mõeldud enesevaatlusteks. Young palkab oma videosket?i ?Mina olen revolutsionäär? kuskil Londoni kesklinna kontoritornis töötava personaalnõustaja. Selle kõrgepalgalise mehe ülesandeks on lihvida maksimaalselt veenvaks kunstniku jabur enesetutvustus: ?Minu nimi on Carey Young. Ma olen revolutsionäär!? Young, kes küll ka ise on töötanud korporatiivse konsultandina, ei tegele aga oma personaalküsimusega, vaid universaalsusele pretendeeriva PR-kultuuri paradokside kujutamisega kultuuritööstuse äärealadel töötava kunstniku positsioonilt. Paul Rooney puhul, kes kirjeldab küll ühes videos operetlikult oma tööpäeva muuseumivalvurina, tuleb korraks mängu ka autobiograafiline element, kuid videopilt keskendub detailidele ekspositsioonisaalis, nappidele ja rõhutatult igavaile visuaalseile fragmentidele, mis annavad edasi selle ameti üksluisust. Heli, õigemini lauluhääl kannab nukravõitu reportaa?i väikese inimese väikesest tööst. Ja küsimus on kord alla kriipsutatud argielus.

    Kuraatorid on näituse kokkupanekul mööda Ühendkuningriiki ringi sõitnud. Nii on näiteks viieteistkümnest osalejast neli Glasgowst, moodustades kõige selgemini eralduva identiteediga paketi väljastpoolt Londonit. Valiku konkreetseks aluseks on see, mis neile meeldis ja mis tundus ühte sobivat. Mingit erilist esinduslikkuse painet siin, vaatamata mõnedele staaridele nagu Wolfgang Tillmans ja Jeremy Deller, siin pole ja see tuleb näitusele kui tervikule ainult kasuks. See lubab kuraatoreil tagasi minna video algusaegadel püstitatud olulise küsimuse juurde, milleks on tootmisvahendite diktatuur audiovisuaalkultuuris. Kuigi teoorias jahuti Sony Portapac kaamera müügiletulekust peale kuuekümnendail muudkui videost kui kõigile kättesaadavast meediumist, ei saanud ka jõukates lääneriikides videokunstnike töövahendeist tarbeasja enne kui alles 90ndate lõpus. Kuraatorid on näituseplatvormina vormistanud nihke tootmissuhetes, mis mõjutab kahtlemata terve põlvkonna kunstnike meediateadlikkust ? ja see on ?Electric Earth?i? näituse ambitsioonikaim sõnum.

     

    Tuleb kultuuriliselt õigesti

    häälestuda

     

    ?Electric Earth? on vaatajale ilmselt suhteliselt raske näitus. Kogu programmi läbimine algusest lõpuni neelab kolm tundi ja viisteist minutit. Veelgi problemaatilisem on see, et oma lemmikvideo taasnägemiseks tuleb oodata järgmist korda, mis tuleb ehk alles tunni pärast. ?Electric Earth? on pressitud soolalao suhteliselt väiksesse ruumi ? võib vaid kujutleda, kui suurt saali ja milliseid ressursse vajaksime selle näituse eksponeerimiseks eraldi iga kunstniku kaupa ?, ülevaatlikkus, mis võidetakse kätte ruumilises kompaktsuses, kaotatakse vaataja ajas. Siiski võin möödunud laupäeval soolalaos veedetud vaatluspäevale tuginedes väita, et põlvkonnale, kellele videotelefonid pole varsti enam yuppie?de staatuse
    sümbol, vaid elementaarne suhtlusvahend, pole see probleem. Need, kes närviliselt minema tõttasid, olid pigem juba lootusetult rakkes keskealised kultuurikiibitsejad, kes olid tõtanud kiiresti vajalikku infot kätte saama. Rastapatsidega kuueteistaastased tegelased t?illisid mõnuga isegi läbi selliste aneemilisuseni napi väljenduslaadiga tööde nagu Rob Kennedy ?Tõde ja valgus? ja Volker Eichelmanni & Roland Rusti  ?Peale kõike seda?, ilma et neil oleks midagi vaja olnud teada Briti video ajaloost.

    Käesoleva artikli alguses tõstatatud libatele küsimus toob kõige paremini ilmsiks selle, kuis primetime-esteetika häälestab meie vaatamisharjumusi ning hinnanguid. Videokunst kui ni?itoode üritab neid problematiseerida, soovides enesele välja võidelda suuremat autonoomsust. Tuletaksin meelde üht olulist kohta Luke Fowleri vanadest telekaadritest komponeeritud dokis ?Mis sa näed, on see, kus sa oled?, mis räägib Kingsley Halli antipsühhiaatrilisest kommuunist 70ndate alguse Londonis. Seal on stseen, kus näeme, kuidas antipsühhiaatrilise liikumise guru Ronald D. Laing, üks XX sajandi teise poole radikaalsemaist repressiivse normatiivsuse kategooriate vastu sõdinud inimhinge inseneridest ? the man who said that mad were not mad ?, annab ninanipsu ninatargale, kes süüdistas teda segases konverentsikõnes. Enne kui kellelgi jätkub ülbust kritiseerida seda, mille mõistmiseks ta pole kultuuriliselt häälestatud, tuleks tal konverentsikõne tekst ikka mitu korda läbi kuulata, nii et ta näeb, et selles hulluses on rohkem meetodit, kui ta arvatagi oskab, väitis Laing. Mulle mõjus see näituse kontekstis programmiliselt ka kunsti staatuse üle käivate diskussioonide seisukohalt.

  • 50aastane ISME ja tema XXVI konverents

    LEMBI METS

    ISME üritustel on aukartustäratav ajalugu: maailmakonverentsid on toimunud iga kahe aasta tagant pool sajandit. Mina viibisin sellisel suurfoorumil esmakordselt. Tänavu Santa Cruzis leidsin eest teisigi, ISME tegevuses kogenumaid eesti kolleege, kelle muljeid olen samuti alljärgnevas esile toonud (dotsent Ene Kangron, EMA täienduskoolituskeskuse juhataja ja Eesti Muusikaõpetajate Liidu välissuhete korraldaja; Monika Pullerits EMA koolimuusika osakonnast viibis laste muusikaõpikute autorina konverentsil kirjastuse Avita ülesandel ja Malle Värk kirjastusest Avita).

    ISME ehk International Society for Music Education on ülemaailmne muusikaõpetusele keskenduv ühendus, mille liige on ka Eesti Muusikaõpetajate Liit.

    Et muusikaõpetuse mõiste hõlmab väga laia ala imikute muusikatundidest ülikoolide õpetajakoolituseni, on ka maailmakonverentside temaatika hästi mitmekesine. Osalejale on suurfoorumi sadade ürituste seast endale sobiliku programmi koostamine ülimalt tõsine ülesanne. Selle aasta programmis oli loenguid, meistrikursusi, kontserte, plenaaristungeid ja ümarlaudu üle kolmesaja ning olen kindel, et pooleteise tuhande konverentsikülastaja seas polnud kahte, kelle isiklikud muljed oleksid täpselt kattunud.

    Konverentsi üldpealkirjaks oli ?Sound worlds to discover?, mis jagunes omakorda viide alajaotusse: ?A world of sound to know?, ?A world of sound to create?, ?A world of sound to interpret?, ? A world of sound to teach?, ?A world of sound to feel?. Nende küllaltki plakatlike pealkirjade taha võib peita kas või terve maailma. Ühest küljest aitas teemapealkirjade kasutamine kuulajail sorteerida oma eelistusi, teisalt olid aga mõned ettekandjad toonud kahjuks kuulajate ette pealkirjades esitletust sootuks erinevat materjali, kasutades eelnimetatuid vaid kulissina. Õnneks olid ülekaalus siiski huvitavad, tõsise problemaatika ja selge ülesehitusega ettekanded.

    Probleemid, mis on haaranud ainetundjaid terves maailmas, on seotud suures osas laste muusikahuvi hoidmisega ja kõigi mõeldavate vahenditega, mis võiksid seda toetada. ?Retseptiraamatus? kohtasime üha samu ?vürtse?: eksootiliste muusikakultuuride tutvustamine, muusika ja muusikaõpetuse parem seostamine kehalise tegevusega (igihaljas Dalcrose?i rütmika ja Orffi pedagoogika, tantsud-mängud jms.). Eriliselt rõhutatakse improvisatsiooni osatähtsust nii varases kui hilisemas õpetuses. Jazz-, pop- ja rockmuusikat peetakse kooliprogrammi osana samuti oluliseks. Uue nähtusena on jõuliselt sisse murdmas arvutimaailm oma võimalustega ja mõneski ettekandes näidati, kuidas viimaseid on ära kasutatud. Kõike seda jälgides leidsin end mitu korda mõttelt: maailmas on muusikaliike nii palju, lisaks on informatsioon pea kõige kohta käepärast ? valiku tegemine pidevas ajapuuduses osutub ülimalt raskeks! Kuidas õpetada kõike olulist seda kuhjamata? Samas oleks ju kõigi nende vahendite arukas kasutamine üks võimalusi tuua oma õpetusse elu ja vaheldust.

    Huvipuuduses lastest veel hullem nähtus on huvipuudusest vaevatud üliõpilased ja õpetajad. Patrick M. Jones Philadelphia ülikoolist pidas üliemotsionaalse loengu, kus väitis, et suur osa USA ülikoolides õpetajakoolituse läbinuist on peatselt tülpinud ega tahagi enam otsida ja uueneda (P. M. Jones: ?Nad lähevad 25selt pensionile.?). Väljapääsu näeb Jones ülikoolilõpetanute aktiivses osaluses paikkonna muusikaelus, samuti pidevas enesetäiendamises.

    Samale probleemile keskendus ka Suurbritanniast pärit Tim Cain oma loengus ?Deciding what to teach: The training given to student teachers by their teacher-mentors?. Tema küsimus kõlab nii: mis on üldse õpetamisväärne muusikas? Edasi tsiteerin: ?Vastuste leidmisel tuleb autori arvates lähtuda mitmest asjaolust: muusika edasiandmise dimensioonist (näiteks analüütiline või terviklik, noodistatud või suuline, konkreetne või aimatav), kontekstist (staatiline traditsioon või pidev areng, originaalkontekst või muutunud kontekst) ja kultuurilisest mitmekesisusest (multikulturaalne või interkulturaalne, monokulturaalne või transkulturaalne). Kahtlemata on vajalik pöörata tähelepanu ka mõistete muutumisele ja korrektse konteksti õpetamisele (näiteks miks ka türklane tantsib salsat?).?

    USA õppejõud Thomas Parente juhtis tähelepanu sellele, et loodusest eemaldumine ja mõtlemisprotsessi ületähtsustamine vähendavad vahetut kogemust ja rõõmu. Thomas Parente: ?Muusikaharidus pole ainult see, mis jääb kaelast kõrgemale. See peab puudutama inimese kogu olemust, tervet tema keha.?1

    Selle mõttega tahaksin lõpetada ? aga ei saa. Terve hulk teemasid jäi käsitlemata, piiratud ruumi tõttu peatusin vaid konverentsi ühel tahul. Lisaksin vaid veel paar tähelepanekut kolleegidelt. Malle Värk rõhutas oma muljete põhjal veendumust, et eriti muusikaõpetuses on õpik vaid teatud määral avatud ideede kogu, mille tegelik elu algab õpetaja isiksusest. Õpetaja ja õpiku kokkuviimises on suur tähtsus nn. õpikukoolitustel, milliseid kirjastus Avita ka pidevalt korraldab.

    Ene Kangron pidas aga väga oluliseks ka austraallanna Julie Ballantyne?i loengut pedagoogilise praktika probleemidest. Kindlasti on ka Eestis tuttavad nähtused noore pedagoogi läbipõlemine ja nn. praktika ðokk, mis vääriksid suuremat tähelepanu (siin on juttu tundidest klassi ees). Tudengitele vajalik informatsioon oleks aga järgmine: ISME juures alustas tööd uus komisjon, kuhu kuuluvad üliõpilased, tulevased muusikaõpetajad. Ehk ärgitab selline võimalus maailmaorganisatsiooniga ühinema ja tema töös osalema. Vaata ka http://www.isme.org

    1 Andmed Monika Pulleritsult. Pullerits rõhutas konverentsilt meelde jäänud ideid lapsekesksest loovast lähenemisest, kus on tähtsustatud muusika emotsionaalne tajumine ja eneseväljendus. Siinkohal on eriti olulised just liikumine ja improvisatsioon.

  • Eesti lemmiklaulude tekkelood

    Kristel Klaar

    Ilmus Valter Ojakääru kogumik „Eesti lemmiklaulude tekkelood. Sada laulu Karl August Hermannist kuni Rein Rannapini”

    Igal laulul on oma tekkelugu. Valter Ojakäär on saanud eesti levilaulu käekäiku jälgida ligi kaheksa aastakümmet. Autoril ei olnud kerge teha lauluvalikut: mida võtta, mida jätta. Meie laulupärand on rikas, ent pole ju ühelgi laulul küljes lemmiku silti.

    Sada Eestis lauldavat üldtuntud laulu, mis sõelale jäid, on antud ajalises järjestuses, enne vanemad, siis uuemad. Alustuseks sobis Karl August Hermanni laul „Süda tuksub tuks-tuks-tuks”.

    Raamatus annab autor põneva ülevaate eesti rahva lemmiklaulude kord sirgest, kord käänulisest teest rahva südamesse ja elavdab seda isiklike meenutustega.

    Heliloojate ja laulusõnade autorite tutvustus ei püüa saavutada teatmeteose kõikehõlmavust. Väikeseks mälutoeks on mõne takti pikkused noodinäited ja paar rida laulusõnu.

    Autorist: Valter Ojakäär (1923), meie tuntumaid muusikapublitsiste, staažikas pillimees ja helilooja, õppejõud, on teinud aastaid tänuväärset tööd, tutvustades levi- ja džässmuusikat ajakirjanduses, raadios, televisioonis, kirjutades raamatuid ja filmistsenaariume. Paljud meist teavad raadio saatesarja „Helisev kroonika”, on tuttavad noodikogudega „Laulge kaasa!”, lugenud  eesti levimuusika ajaloost raamatusarjast „Vaibunud viiside kaja”, „Omad viisid võõras väes”, „Sirp ja saksofon”, „Oma laulu leidsime üles”. 

  • Kultuuril nüüd oma pardaajakiri!

    Kaarel Tarand

     

     

    Kõik, mis nüüd tuleb, on reklaamtekst.

     

    Inimkauge eesti kultuur (“Kultuur on tegelikult kõik, mida inimene teeb või mis inimese tegevuse tagajärjel toimub.” – Indrek Mesikepp, kirjanduspealik, Muusa, lk 8) on seoses kultuuriajakirja Muusa esimese ande ilmumisega sammukese võrra “inimesele lähemale toodud” (Muusa, lk 5).

    Raske on leida tsivilisatsiooni arenguloos teist nii püsivat ja vankumatut edasiviivat jõudu kui üha uute sirguvate sugupõlvede usk, et nende eelkäijad on elanud valesti või midagi olulist tegemata jätnud; et elus on ikka uusi nišše, uusi lahendusi ja teisiti tegemise eeldusi; et on seni avastamata väljapääse tupikteedelt, kus tammuvad vanemad generatsioonid; et on publikuni aitamata autoreid, materialiseerumata mõtteid.

    Muusa on kantud usust teistmoodi tegemise võimalikkusesse (“Muusat on vaja sellepärast, et kirjutada teatrist teistsuguse nurga alt.” – Muusa, lk 9. Või siis et “kinolinal nähtavat pisut teise nurga alt näidata” – Muusa, lk 9).

    Muusa sünnist järeldan ma, et eestlaste elu on läinud raskemaks. Juba naksitrallid õpetasid, et looduses peab valitsema tasakaal. Raskemat elu peab tasakaalustama kergemini seeditav kultuurikäsitlus. Sest praegune kultuuriajakirjandus koosneb “askeetlikult intellektuaalsetest tekstimassiividest” (Merit Kask, Postimees 10. I). Kerge elu ja pillerkaari tasakaalustamiseks sobisid need küll. Aga rängad ajad, mis on täis (eriti meeste) ängi, nõuavad vastukaaluks hedonistlikult mõistusevastaste kildude paljusust.

    Aga kus nende kildude lummusele anduda? Kas juuksuriäri või hambaravikabineti ootetoas, kust muusad hakkavad välja tõrjuma kõike seda koledat, mida seal leidub ja mida nimepidi nimetadagi ei taha? Ega vist, sest ootejärjekorrad on kängunud olematuks ja kui mõni selline kuskil peaks tekkima, vahetab kolmanda aastatuhande hõivatud eestlane pigem külastatavat äri kui sisustab ootamatult sülle langenud sundvaba aega ajakirja lugemisega. Ainsad sundseisud, mis meile on jäetud, tabavad meid lennukis ja rongis. Just nendel parrastel peaksid muusad oma vallutusretke ka alustama.

    Kui kardaks konkurentsi, oleks kiuslik ja kade. Kuid ei, hoopis siiralt tahaks nii väga, et argipäeva (turumajanduse) hall sein muusadele nende teel vastu ei tuleks. Aga…

     

Sirp