Toeta
Otsi

erinevused Lääne- ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel

  • Euroopa teaduste akadeemiate visioon veatust teaduse finantseerimise süsteemist

    TARMO SOOMERE

    Euroopa Komisjoni rahavood on sätitud käima mitme aasta kaupa. Algul viisaastakutena ja hiljem seitsme aasta rütmis. Nüüd on mõttes, uskumatu küll, juba kümnes seda laadi raamistik, mille kaudu jaotatakse teadusele ja innovatsioonile suur hulk raha. Olgu kohe märgitud, et innovatsioon on eurokeeles veel keerukam nähtus kui teadus- ja arendustegevus kokku. Ometi selline, mis teaduse parimad saavutused ühiskonna hüveks konverteerib ja ilma milleta teadus oleks kui pime ja puujalgadega lombakas. Aga jätaksin selle lahkamise mõneks teiseks korraks.

    Teadusraha kasutamine on teaduste akadeemiatele mõttekoht. Akadeemiate soov on alati üks: et see läheks asja ette. Et sellest sünniks üldine hüve ja et sellest läheks meie kõigi elu paremaks. Mis siis, et mõne teadussaavutuse puhul kulub aastakümneid, enne kui otseselt mõõdetavat kasu sünnib.

    Nõnda on loomulik, et Euroopa teaduste akadeemiate ühendus ALLEA võttis sel puhul sõna.1 Mitte lihtsalt järele kiites või raha juurde norides, vaid püüdes kasulikku nõu anda. Olles tänulik, et raha leitakse. Aga meenutades, et tulevikus terendavasse nn kümnendasse raamprogrammi (hellitusnimega 10RP) võiks ikkagi katsuda leida teaduse ja innovatsiooni jaoks vahendeid juurde. Sest siis kasvab lootus, et tulemuseks on oivalised teadussaavutused ja viljakas koostöö üle kogu Euroopa. Et Euroopa teadusruum saab ühtsemaks, tugevamaks ja mõjukamaks. Et kunagi väheneb ka vahe näiteks USAga. Et meie talendid saaksid oma tugevad küljed realiseerida. Et teadustöö kõik palged oleksid esindatud. Et kõik osalised saaksid täie jõuga panustada ja et süsteem toimiks nagu õlitatult. Need on igati toredad soovid. Ehk läheb mõni neist ka täide.

    Panus teadusse ja innovatsiooni

    ALLEA tuletab meelde, et Euroopa vajab tippteadust ja innovatsiooni rohkem kui kunagi varem, sest meie ees kõrguvad järjest suuremad ülesanded. Muidugi juhul, kui veel üldse tõsiselt mõtleme, et Euroopa võiks maailmas olla liider ja koostöö eestvedaja.

    Teadlased mäletavad, et juba paljude aastate eest kutsuti üles, vähemalt paberil, tõhusalt suurendama nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide panust teadusse ja innovatsiooni. Nüüd oleks paslik seada veel suuremaid sihte. Näiteks teadusele märksa rohkem kui 3% sisemajanduse kogutoodangust. Seejuures vähemalt 200 miljardit eurot 10RP eelarves. Teisisõnu, kaks korda enam kui praegu käimas olevas „Euroopa horisondi“ (ehk 9 raamprogrammis).

    Eesmärgi esimesest poolest (3% SKTst teadusele) oleme pigem kaugemale kaldunud. Vaid üksikud (väike)riigid on selleni jõudnud. Pole siis ime, et maailma majanduse raskuspunkt Euroopast järjest kaugemale nihkub. Sest kui teadust ja sellele tuginevat innovatsiooni (ehk uusi vingeid tooteid) ei ole, siis läheb rong oma teed.

    Teise poole osas sureb lootus ilmselt viimasena. Siis, kui 10RP kulutustele pea paarikümne aasta pärast joon alla tõmmatakse. Seda lootust murendavad ka meenutused lähemast ja kaugemast minevikust. Kõikvõimalike õnnetuste õiendamiseks ja kriiside reguleerimiseks leiti pea alati olevat vajalik ja võimalik teadusrahast tükikesi lõigata. Mis tähendas, et nii mõnegi paljutõotava lahenduse otsimistki ei saadud alustada. ALLEA meenutab, et kokkulepped peavad püsima. Teadlased võiksid olla kindlad, et eelarve on mitte ainult läbipaistev ja aus, vaid tuleb ka lubatud mahus. Koos inflatsiooni kompenseerimisega. Umbes nii nagu töökohakindlus klassikalisel tenuuriredelil.

    Euroopa helge(ma) tuleviku üks sambaid on tugev teadus ja sellele toetuv innovatsioon. Teel selle poole vajatakse maailma muutvat finantseerimise raamprogrammi.

    Teadustöö on olemuselt väga raskesti prognoositava tulemusega. Seetõttu oleks väga tarvis, et eelarve oleks natukenegi paindlik. Et teadussüsteem ja selle parimad tegijad saaksid ka astuda vastu kobarkriisidele just siis, kui on vaja. Sest üldiselt annab just paindlikkus parima tulemuse.

    ALLEA tuletab tungivalt meelde, kui tarvilikud on alusteadused. Neid on vaja pea kõikjal. Loomulik oleks jätkata nende rohujuure tasandilt välja kasvanud ja uudishimupõhiste valdkondade toetamist, mis on praegu edukad „Euroopa horisondi“ raamistikus. Euroopa teadusnõukoja (European Research Council, ERC) grandid on konkurentsitult kõige prestiižikam Euroopa Liidu vahenditest voolav allikas. Sinna tuleks kindlasti raha juurde kallata. Et see kõige-kõige parem, teaduse lõiketeral käiv töö oleks ka edaspidi Euroopa rahvusvahelise teaduskoostöö ja konkurentsivõime tugi.

    Nüüd oleks väga vaja kallutada avaliku sektori teadusrahastamist rohkem baasteadmiste hankimise poole. Ametlikus keeles tehnoloogilise valmiduse (technology readiness levels, TRLs) alumiste astmete poole. Seda ka „Euroopa horisondi“ nn teise samba suurtes koostööprojektides. Seda tüüpi uuringuist sünnib suurepärane ja kõigile kasulik koostöö sellisel teadmiste tasemel, mis ei ole veel mõjutatud ärilisest konkurentsist ja millest võib tärgata imeline ja mitmepalgeline innovatsioon.

    Kindlasti on vaja, et 10RP pühenduks hea teaduse tiivustamisele akadeemilise vabaduse, teadustöö eetika järgimise ja avatud teaduse toetamise kaudu. Akadeemiline vabadus on originaalse, eheda, siira ja puhta teaduse vältimatu ja olemuslik eeltingimus. Teisiti ei ole mõeldav vabaneda poliitiliselt laetud teemade kütkeist või nn peavoolu nähtamatutest piirangutest2 ja jõuda põhimõtteliselt uute perspektiivideni. Näeme järjest enam, kuidas mitmesugused ärevust tekitavad juriidilised knihvid ja poliitilised käigud ohustavad akadeemilist vabadust nii mõneski institutsioonis või isegi terves riigis. Selle taustal on äärmiselt tähtis, et Euroopa tasemel tehtavad rahastusotsused toetaksid akadeemilist vabadust.

    Avatud teadus on palju rohkem kui lihtsalt igaühe võimalus lugeda mis tahes teaduspublikatsioone. See hõlmab ka arusaamist, et teadustööks kasutatud andmed peavad olema leitavad, kättesaadavad, ühilduvad ja taaskasutatavad (nn FAIR põhimõte: findable, accessible, interoperable, reusable). See on tähtis teadustöö kõigis staadiumides andmete kogumisest kuni tulemuste sõnastamise, kontrollimise ja levitamiseni.

    Seda on kerge unustada. Seetõttu võiksid need põhimõtted, mitte ainult formaalselt, vaid ka sisuliselt, olla selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud 10RP rahastamise tingimustes. Et kuldaväärt andmeid saaks mitte ainult jagada nagu pressiteateid, vahetada nagu Viini postmarke või lihtsalt kasutada jätku-uuringutes. Vaid et neist sünniks hüvesid mitte ainult teaduskogukonnale ja suurtele tegijatele, vaid ka väiksematele vendadele ja kogu ühiskonnale.

    Igaühe ligipääs publikatsioonidele on poolik lahendus. Avatud teaduse peab keegi kinni maksma. 10RP teadusrahastus lihtsalt peab leidma võimaluse, kuidas kogu Euroopa teadus toimiks sellise publitseerimismudeli raames, mis ei paneks kedagi teistest halvemasse olukorda. Teisisõnu, ei autoritel ega lugejatel ei tohi tekkida ebamõistlikke kulusid.

    Rohkem kui aastakümne vältel on ALLEA edendanud, hoidnud, rakendanud ja kultiveerinud teadustöö eetika põhimõtteid. 2023. aasta suvel valmis Euroopa teaduse eetikakoodeksi3 kolmas, täiendatud väljaanne. See dokument on nii Euroopa Komisjoni grandilepingute osa kui ka riiklike ja kohalike teadustöö heade tavade sõnastuste alus; samuti ka õppematerjal, pakkudes näiteks juhiseid, kuidas on õige ja aus teadustöös tehisaru kasutada. Kunstmõistuse potentsiaali rakendamine teaduse hüvanguks peab olema tasakaalustatud teaduseetika põhimõtete järgimisega, seda ka 10RP granditaotluste alles kujunevates printsiipides. Loodetavasti jätkab Euroopa Komisjon poliitikat võtta kõnesolev dokument Euroopa Liidu teaduse finantseerimise süsteemis teaduseetika aluseks.

    Koostöö on Euroopa teaduse alus

    Oma missiooni ja strateegiliste eelistuste mätta otsast vaadates on ALLEA veendunud, et 10RP peab lähtuma nii käsitlustes kui ka tegudes globaalsest perspektiivist. See tähendab tihedat rahvusvahelist koostööd üle Euroopa Liidu piiride, lõimumist ELi piiride taga paiknevate partneritega ja Euroopa teadusruumiga assotsieerunud riikidega, aga ka järjest süvenevat ühistegevust ülejäänud maailmaga. Vaid piiriülese sädeleva tippteaduse toel on lootust saada jagu meid kummitavatest probleemidest, mida otseselt toidab lokkav ebavõrdsus.

    Igati kiiduväärne on otsus eraldada Euroopa teadusruumis 3,3% „Euroopa horisondi“ eelarvest varjatud ebavõrdsuse leevendamiseks. Vähemalt samavõrra on tarvis toetada piiriülest tippteadust, mis omakorda veaks teadust ja innovatsiooni laienemise meetmesse (Widening) haaratud maades. Algatused, nagu Euroopa valitsustevaheline koostööprogramm teaduse ja tehnoloogia valdkonnas (European Cooperation in Science and Technology, COST) ja partnerlus (Twinning) on näidanud end mõjusate katalüsaatoritena, mis võimendavad rohujuure tasemelt sündinud väikesi algatusi kaalukateks aktsioonideks. Teist seda tüüpi koostöömeedet (Teaming), mille abil investeeritakse teaduse tippkeskustesse, tuleb samuti jätkata ja laiendada. Selle kaudu käib kiire ja mõjus teaduskompetentsi siire Euroopa Liidu maadest ja assotsieerunud riikidest koostööpartneritele. Omaette väärtusega on kõigile nendele meetmetele mõistliku tasakaalu leidmine, selleks et võrgustumine, väljaõpe ja võimekuse arendamine ei hägustaks investeeringuid partnerite teadustöösse. Oivalise teaduse edendamine, ka laienemise meetmega, on tõenäoliselt just see jõud, mille kaudu saab kõige tulemuslikumaks võrgustumine ja mis pärsib talentide ärameelitamist ning ajude ja ideede äravoolu.

    Siiski vajab enamik laienemise meetme sihtriike veel enam abi ja tuge, millega märkimisväärselt putitada oma riiklikku teaduspoliitikat ja teadustöö strateegiat, aga ka kasvatada organisatsioonikultuuri ja teaduse rahastamist.

    10RP võiks ennekõike keskenduda tippteaduse arengule tiheda koostöö ja talentide ligitõmbamise kaudu. Siiski oleks hea silmas pidada ka vajalikke muudatusi institutsioonides rõhuasetusega teaduse järelkasvule ja karjääriredelil alles tõusma hakka­vatele teadlastele. Euroopa Liidu struktuurivahendeid (European Structural and Investment Funds, ESIF) võiks märksa rohkem kasutada teadussüsteemi võimekuse edendamiseks.

    Talentide kasvulava

    Teadus toetub parimatele. Peame tõsiselt vaagima, kuidas noori talente teadusse meelitada ja seal kodustada. Vajame meetmeid kogu Euroopa tasemel, et teadlaskarjäär kujuneks atraktiivseks ja et sealt kaoks ebakindlus. ALLEA soovitab tungivalt asendada Euroopa Liidu projektipõhise rahastamise ideoloogia pikaajalise institutsionaalse rahastamise mudeliga. Praeguseks on täiesti selge, et projektipõhine rahastusmudel lõhub töökohakindlust ja mõjub laastavalt (eriti noor)teadlaste vaimsele tervisele. Loomulikult peab akadeemilises süsteemis makstav töötasu olema tavapäraste palkadega konkurentsivõimeline nii tööstuses kui ka muudes teadusele ja innovatsioonile keskenduvates sektorites.

    Peame rohkem ja paremini kaasama ning võimestama teadussüsteemi osalisi, kelle hääl on vaevu kuuldav või kelle võimalused on kasinamad. Ennekõike alustavaid teadlasi ja neid, kes alles on astunud karjääriredeli esimestele ebakindlatele astmetele. Neid saab toetada eri viisidel, olgu siis rahastades koolitusi Euroopa Liidu vahendite hankimiseks või korraldades juba saadud rahastuse haldamist ja auditeerimist. Selline toetus on eriti vajalik neile teadlastele ja teadusadministraatoritele, kes töötavad tagasihoidliku teaduse ja innovatsiooni tasemega piirkondades. Sealsetes institutsioonides enamasti puudub kogenud administratiivne tugi. Täienduskoolitus, konsultatiivne tugi ja mentorlus annaksid neile tuge rahastuse taotlemisel ja oma visioonide teoks tegemisel.

    Parem info Euroopa vastavate võrgustike kohta, nt Euroopa pädevusraamistik uurijatele (European Competence Framework for Researchers) pakuks tuge teadustöö adekvaatsel hindamisel ja vajalike juhtnööride sõnastamisel nii asutustele, teadlastele kui ka projektide koostajatele. Oma taseme tajumine ja õigete küsimuste esitamine on tähtis komponent eripalgeliste talentide hoidmisel eri valdkondades ja maades.

    Mitmekesisuses ja kaasamises on jõud

    Euroopa teaduse ja innovatsiooni tuleviku üks tegureid on kõigi võimalike teadustöö osaliste kaasamine. Kedagi ei tohi kõrvale lükata. Ei teadlikult ega ebateadlikult. Kõigi osaliste kaasamine suurendab nii teadustöö kui ka Euroopa teadusruumi usaldusväärsust. Tippteaduse ja innovatsiooni kitsapiiriline ja indikaatoripõhine hindamine on olemuslikult probleemne. See lõhub. Selle kasutajad riskivad sellega, et loomingulised ja originaalsed uuringud ei mahu selliste indikaatorite raamidesse. Ka innovatsioon peaks haarama kõiki teadmiste vorme ja mitte piirduma kitsalt tehnoloogilise innovatsiooniga.

    Eri soost osaliste võrdne kohtlemine ja sooline tasakaal on elementaarsed komponendid nii õiglaselt toimiva teaduse kui ka innovatsiooni soosiva (töö)keskkonna kujundamisel. 10RP peaks seega teadustöös lõimima soolise tasakaalu ja kõigi osaliste kaasamise printsiibid. Unustamata seejuures, et talentide seltskond on erakordselt mitmepalgeline.

    Üks Euroopa Liidu finantseeritud teadustöö aluseid on teadusvaldkondade vaheline tihe koostöö selle kõigis väljendusvormides. On loomulik, et see ulatub nii ühiskonna teistes valdkondades tegutsevate osaliste ja partnerite kui ka kaugemate geograafiliste piirkondadeni; nii Euroopa Liidu sees, assotsieerunud riikides ja ka kaugemal. Muidugi tingimusel, et sellistes partnerlustes on au sees õigluse, mitmekesisuse ja kõigi võimalike osaliste kaasamise põhimõtted, kusjuures rõhutatakse nende tähtsust ennekõike väiksema teaduse ja innovatsiooni intensiivsusega maades töötavate institutsioonide ja teadlaste puhul.

    Rohkem läbipaistvust ja lihtsust

    Kindlasti on vaja kohendada Euroopa Liidu grantide taotlemise protseduuri. Nii selle formaati, esitamise süsteemi kui ka hindamist tuleb lihtsustada. Grantide haldamisel on igati tervitatav nn täissumma-lähenemine (lump sum), mis teeb granditäitjate elu palju lihtsamaks. Kahjuks tähendab selle rakendamine üldjuhul keerukuse nihutamist grandi haldamiselt ettevalmistusperioodile. Tegelikult on – eriti esimest korda granti taotlevatel teadlastel – tarvis ammendavaid abinõusid, juhiseid ja tuge sellist tüüpi raskustest ülesaamiseks.

    ALLEA soovitab 10RP kavandamisel rakendada laia valikut eri suurusega grante. Nii väikesi, keskmisi kui ka suuri. Ka suhteliselt lühikesi, mille tulemusi saaks kiiremini ja lihtsamalt ellu viia. Eripalgeliste väiksemate grantide pakkumine annab võimaluse alustavatele teadlastele, kaasab märksa enam osalisi ja rajab tippteadusele laia vundamendi.

    Kindlasti on vaja teha paremaks taotluste esitamise portaal (Funding & Tenders Portal). Selle häbematult kehv funktsionaalsus pärsib kasutajate tööd. Näiteks ei ole võimalik partneritel üheaegselt taotluse kallal töötada. Samuti ei saa niisama lihtsalt parandada ebaõigeid või puuduvaid ajaloolisi või statistilisi andmeid partnerite kohta.

    Usalduse ülesehituseks tuleb vältida taotluse esitamise tähtaja sättimist kohe pärast suve- või talvepuhkuse lõppu. Tähtajaeelsed nädalad on kõige intensiivsem taotluse koostamise aeg. Kui need langevad puhkuseperioodile, siis ei ole teadlastel valikut. Nad peavad sellega toime tulema. Tavaliselt pere ja lähedaste arvelt. See on ülimalt ebaõiglane ja ülal kirjeldatud Euroopa Liidu teadustöö alusprintsiipidega räiges vastuolus. Suhtlus partneritega, partnerasutuste administratsioonidega, aga ka konsultatsioonid Euroopa Komisjoni enda ja selle rahvuslike kontaktorganitega, on väga piiratud. Lapsevanemate olukord on veel raskem. Neil peab aega jääma perepuhkuseks ja kooli minevate laste toetamiseks. Õppejõududel on akadeemilise semestri algus märksa töömahukam. Rääkimata sellest, et suvi on paljudes valdkondades ainus välitööde aeg.

    Samuti peab koostama Euroopa Liidu eri programmide tagapõhja ja nende omavaheliste seoste praegusest märksa põhjalikuma kirjelduse. Mõttekas on otsida sünergiat nii 10RP sees kui ka selle ümber – ja kindlasti tuleb hoiduda kordustest ja killustumisest.

    Lõpetuseks: kaunis visioon

    Euroopa helge(ma) tuleviku üks sambaid on tugev teadus ja sellele toetuv innovatsioon. Teel selle poole vajatakse maailma muutvat (finantseerimise) raamprogrammi, mis suurendaks kogu Euroopa globaalset konkurentsivõimet – ja mis on kujuteldamatu ilma teaduse eesliinil püsimata. Seetõttu soovib ALLEA ikka ja jälle rõhutada teaduse ja innovatsiooni tähtsust globaalprobleemide leevendamisel ja neile mõistlike lahenduste leidmisel. See ei ole odav lõbu. Edu selles vallas maksab palju ja vajab pikaajalisi investeeringuid.

    Selleks vajame paljude komponentide hästi planeeritud ja harmoniseeritud koostööd. Olgu see teadusse ja innovatsiooni investeeritud raha, koostöö edendamine, talentide otsimine ja kasvatamine, mitmekesisuse ja kaasamisvajaduse adumine. Või siis kogu teaduse finantseerimise ja toimimise efektiivsemaks kõpitsemine. Kindlasti tuleb auru juurde anda alusteaduste veskile. Suund avatud teadusele, teadus­eetika au sees hoidmine ja järgimine koos akadeemilise vabaduse kindlustamisega on elementaarsed nõuded.

    Keskendumine tippteaduse kande­pinna laiendamisele eri maades ja kohtades, talentide otsimine, nende arendamine, hoidmine ja mõistmine, kui vajalik on mitmekesisus tipptasemel sädelemiseks, on kõigi osaliste kaasamise alus ja ühtaegu vundament teadussaavutuste rakendamiseks ühiskonna hüvanguks eri kohtades ja valdkondades. Me ei tea ju ette, millist valdkonda mõni läbimurre täienisti muudab.

    Et tulevik oleks mitte hädapäraselt jätkusuutlik, vaid selline, kus elamisel oleks omaette väärtus, peab praegu olema ambitsioonikas, tegema innuga koostööd, hoolsalt ja usinasti kasvatama uusi talente, entusiastlikult ehitama teed sellise homse poole, milles Euroopa teadus ja innovatsioon oleksid teistele valgustav teejuht. Kõigeks selleks kulub marjaks ära täiuslikult toimiv, konkurentsivõimeline ja maailmas esirinda kuuluv Euroopa teaduskorraldus, mida tõukab tagant ulatuslik teaduse ja innovatsiooni kümnes raamprogramm ning mille lainel jõutakse parema homse lävele.

    Euroopa Liidu raamprogrammid

    Alates 1984. aastast on Euroopa Liit rahastanud teaduse ja tehnoloogia arengut toetavaid raamprogramme (RP). Läbi RPde finantseeritakse eri riikide teadlaste ühisprojekte, koolitust ja õpirännet, Euroopa jaoks olulisi teadustaristuid, tippteadlaste personaalgrante, teadlaste ja ettevõtete koostööd jpm. Hetkel on käimas 9. RP „Euroopa horisont“ (2021–2027, kogueelarve 95,5 miljardit eurot). Selle fookuses on kliimamuutus, ÜRO säästva arengu eesmärgid ning Euroopa Liidu konkurentsivõime ja kasvu edendamine.

    Eesti teadlased osalevad RPdes alates 1994. aastast. 2021. aastal tuli RP vahenditest 10,5% Eesti teadus­rahastusest ehk ligi 58 miljonit eurot.

    ALLEA

    Euroopa teaduste akadeemiate ühendus ALLEA – European Federation of Academies of Sciences and Humanities „ALL European Academies“ – esindab enam kui 50 akadeemiat pea 40 Euroopa riigist. Alates selle asutamisest 1994. aastal esindab ALLEA oma liikmeid Euroopas ja rahvusvaheliselt, propageerib teadust ülemaailmse avaliku hüvena ja hõlbustab piiri- ja valdkonnaülest teaduskoostööd.

    www.allea.org

    ALLEA teaduse finantseerimisest

    ALLEA visiooni tulevikukindlast teaduse finantseerimisest Euroopas (10.26356/STATEMENT-FP10, 14. XII 2023) on koostanud Euroopa teadusruumi töörühm (ALLEA Working Group on the European Research Area) koostöös teaduse ja eetika alalise töörühmaga (ALLEA Permanent Working Group on Science and Ethics, PWGSE) ja avatud teaduse rakkerühmaga (ALLEA Open Science Task Force). Euroopa teadusruumi töörühm esindab Euroopa teaduste akadeemia visioone ja soovitusi Euroopa Liidu teadusfinantseerimise süsteemi ja seda raamistava seadusandluse arendamiseks. Rühma eesmärk on, et Euroopa-ülene teaduse finantseerimine toimiks teadlaskonna huvides ja päästaks valla kõikide teadusvaldkondade ja teadlaste potentsiaali.

    1 ALLEA statement on the guiding principles for Framework Programme 10. ALLEA 2023. DOI 10.26356/STATEMENT-10RP.

    2 Ülle Madise, Teadus ja demokraatia põhiseaduse valguses. Ettekanne teaduspoliitika konverentsil „Teadus kui Eesti arengumootor IX. Targalt avatud või suletud polariseerunud maailmas“ 19. X 2022. Eesti teaduste akadeemia sõnas ja pildis 2022, lk 28–31.

    3 The European Code of Conduct for Research Integrity. Revised Edition. ALLEA, Berlin 2023.

    Eestikeelne tõlge: Euroopa teaduse eetikakoodeks 2023. Kolmas, täiendatud versioon.

    DOI 10.26356/ECOC.

     

  • Armidega armastus

    AURI JÜRNA

    VAT-teatri „Arm“, autorid Helen Rekkor, Maarja Tammemägi ja Silva Pijon, lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnikud Terje Kähr ja Berta Kelder, helilooja Villem Rootalu, valguskunstnik Terje Kähr, videokunstnik Piret Parrest, koreograaf Raho Aadla. Mängivad Maarja Tammemägi ja Silva Pijon. Esietendus 18. I Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

    „Eestlased on kõige heterom rahvas maailmas!“ kuulutab ühe tegelase homofoobist isa telefoni kõlarist ning vabastav itsitus lainetab üle esietenduse publiku. Tiraad jätkub samas stiilis kuni järgmise stseenini ning kuigi sellised iganenud mõttekäigud on VAT-teatri lavastuses „Arm“ naljana mõeldud, on igaüks meist kuulnud seda siirast lauset otse või meedia vahendusel mõne kaaskodaniku suust.

    Aasta on 2024, Eestis kehtib pärast pikka debatti nüüd abieluvõrdsus ning seksuaalne ja sooline sättumus on ühiskonnas tavaline teema. Aga homofoobia pole paraku kuhugi kadunud, nagu pole kadunud ka võõraviha, sooline ebavõrdsus ja rassism. Ühiskonna ümberõpetamine võtab mitme põlvkonna jagu aega ning kuigi võidakse nuriseda, et harjumatu mõtteviisi juurutamiseks tehakse neil teemadel üleliia palju juttu, on seda siiski vaja. Vaikides oleme oma kõlakodades mõttekaaslastega omaette ja unustame, et homod ja homofoobid on olemas.

    Maarja Tammemägi ja Silva Pijon on võimekad, tundliku füüsisega näitlejad, kes puhtalt keha ja ilmega suudavad sisemist põlemist edasi anda.

    See öeldud, tekib küsimus, mil moel peaks samasoolistest suhetest rääkima nüüd, kui abieluvõrdsus on ametlik. Eesmärk peaks olema vähemalt olmelisus – see tähendab, et samasooliste paaride kujutamine laval on nii argine ja tavaline, et lavastuste tutvustuses või arvustuses ei peaks sellest eraldi juttu tegema. Et lava- või kirjandusteoses, filmis või ühiskonnas romantilises suhtes olevate inimeste sugu oleks ebaolulisem kui neid ümbritsev kontekst või loo sündmustik.

    Avala loomuga tänapäeva inimesele ongi Helen Rekkori „Arm“ selline, sest loo (või lugude) pearõhk on needusel, mis kaks hinge kokku keevitab ja sunnib neid ümbersündide kaudu aina uuesti ja uuesti teineteist otsima ning valusates olukordades kohtuma. Kiirlend läbi homo sapiens’i ajaloo valitud seikade inimlikkuse, eelarvamuste ja ühiskondliku surve saatel. Kui välja arvata mõned nüansid, ei määra tegelaste sugu nende saatust, ei armastust ega hukku.

    Juhuslikult sattusin just lavastuse „Arm“ esietenduse aegu lugema Sven Mikseri „Varedat“ ja sealgi joonistub meeldivalt välja armastajate soo väheolulisus. Rekkori lavastust lesbilooks või Mikseri romaani geiromaaniks lahterdada oleks nende pisendamine, fantaasiarikka ühiskondliku tausta ja värskendava kujunemisloo vähendamine ning oleks mõlema suhtes ülekohtune. Nagu kõigi inimeste puhul, on neis palju muud väärtuslikku peale soo või seksuaalse sättumuse ning harjumus puude taga metsa näha loob võimaluse suuremaks empaatiaks.

    Mihkel Seeder: Kas seksistseen on?

    Silva Pijon: Seeder, millega sa tegeled?

    Helen Rekkor: On ja ei ole. Seks toimub vaataja peas. Kui toimub. Võib vabalt toimuda. Võimalusi selleks anname mitu. Samas julgen soovitada keskenduda siiski loole endale. Kui vähegi ajumahtu jagub. (KesKus, detsember 2023)

    Alati on parem, kui lolle küsimusi esitab sõbralik kolleeg ja mitte netitroll, aga selge on see, et iga kord, kui samasooliste suhted jutuks tulevad, voolab seksi-kinnisidee allhoovusena mõtetest läbi. Seda meeldivamad on teosed, milles külgetõmme ja kirg väljenduvad kunstipärasemalt ja kujundlikumalt kui paljas amelemine. Nagu ka eelmainitud Mikseri raamatus pole Rekkori lavastuses ühtki otsest seksistseeni, vaevu paar suudlust, aga suuremad tunded joonistuvad välja teisiti. Mõjuvaimad on näiteks nunnakloostri stseenis pooltantsuline teineteise leidmine ja Londoni psühhiaatriahaigla unenäoline lahti­rabelemine. Eriti kaunis ja südantlõhestav on aga Bütsantsi stseen, mis koosneb ainult kahele pannoole projitseeritud intervjuust vananevate naistega, kelle jutt annab aimu pikast õnnelikult kooselust, millele Justinianuse uus koodeks lõpu teeb. See stseen, küll pooleteise aasta­tuhande kaugusest ajast, on ehk tänapäevale kõige lähedasem ja arusaada­vam ning annab aimu valust, mida mõtlematu homofoobia indiviidile põhjustab. Peresid, mida kivistunud kinnisideede ja aegunud tekstide toel on lõhutud, oli tollal ja on tänapäeval ning ükski tõrvikute valgel karjutud loosung ega väljamõeldud käsk ei too kaotatud kodurahu tagasi.

    „Tallinn. Jaanuar. Peaproovid laval. On punutud lugu, mis tulvil armu, arme, reetmist, unustust, andestust. Kas see kedagi päriselt kõnetab? Ei tea veel. Roomajad on teelt haihtunud. Ja minimalistlikust kohvrilavastusest on saanud ambitsioonikas suurejoonelisus. Teel olles ja kogemata. Sõnavaba lavastus? Ei. Nende teemade käsitlemiseks pole ainuüksi füüsis või visuaal pädev. On vaja tugevat sõna ja tugevat olukorda. Iga väline või sisemine takistus loob valusat olustikku, mis kangelannadele end teekonnal ilmutab. Eepilist dramaturgiat.“ (lavastaja Helen Rekkor kavalehel)

    Õige natuke jäi painama selle lavastuse tekst (lavastaja, näitlejate ja dramaturg Mihkel Seedri koostöö), mis ajaloolise materjali tõttu püüdis olla eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul oleksin eeldanud. Ja veidike jäi ka sellele jalgu. „Armus“ (või „Armis“, oleneb tõlgendusest) on tõesti stseene, kus tekstita ei saa ja kus ka väljapeetud vana stiil on omal kohal, kuid on ka stseene, mis oleksid võinud olla ka sõnadeta selged ja ehk emotsionaalsemadki.

    Ilmselgelt on Silva Pijon ja Maarja Tammemägi võimekad, tundliku füüsisega näitlejad, kes puhtalt keha ja ilmega suudavad sisemist põlemist edasi anda ning koreograaf Raho Aadla on leidnud neile mõjuvaid viise kõige vajaliku väljendamiseks. Seetõttu jäi hetketi tunne, et sõna hoidis neid tagasi, ei aidanud edasi ning ka vaatajana oleksin soovinud rohkem näha ja tajuda kui kuulda niigi selgetest tunnetest. Lavastaja soov kasutada eepilise loo väljendamiseks pigem rohkem kui vähem sõnu on teinud „Armust/Armist“ ooperliku, peaaegu wagnerliku lavastuse, sest on parimail hetkil tõeliselt ülev ja uhke filosoofiline üldistus, aga kehvemail liigselt seletav ja stiililt ebaühtlane.

    Lõpetuseks üks üldisem detail: kuigi teatriloos leidub aeg-ajalt perioode, mil praktikud katsetavad žanripiiridega, on rõõm näha algupärastesse lava­lugudesse taas ilmumas ebarealistlikke stiile. Võib-olla on see filmi mõju, aga võib-olla ka lihtsalt ajastu ja ühiskonna vajadus, aga ulme, fantaasia ja ka õuduse (nt Kellerteatri suurepärasel näitel) toomine traditsioonilise psühholoogilise realismiga harjunud publiku ette pole ei tehnilisest ega retseptsiooni vaatenurgast sugugi kerge, kuid olen veendunud, et põhjapanev tulemus saavutatakse pikemas perspektiivis. Kõikvõimalikud stiilieksperimendid ja mõttemängud rikastavad tuleviku teatrit ning see, et noore ja kõige noorema põlvkonna lavastajad-näitlejad-näitekirjanikud end traditsioonidest kammitseda ei lase, on silmanähtav ja tervitatav.

     

  • Arhitektuurivõistluste aasta 2023

    MERLE KARRO-KALBERG

    Eelmise aasta arhitektuurivõistlusi ja tulemusi kommenteerib arhitektide liidu võistluste töögrupi juht Pelle-Sten Viiburg.

    Milline oli eelmise aasta arhitektuurivõistluste saak?

    Oli hea aasta, võib-olla isegi parem kui üle-eelmine. Kuidagi ei saa väita, et arhitektuurivõistlusi jääb vähemaks. Ikka vastupidi: avalike võistluste arv kasvab aastast aastasse. Arhitektide liit korraldas kümmekond, lisaks kooskõlastasime paarkümmend võistlust. Arhitektide liit oli suure töökoormuse tõttu sunnitud hiljuti tööle võtma projektijuhi, kelle ülesanne on edaspidi võistlusalast tegevust koordineerida.

    Aastale annab tooni Tartu südalinna kultuurikeskuse rahvusvaheline arhitektuurivõistlus ja Eesti arhitektide edu seal. Nii suuri rahvusvahelisi võistlusi meil tihti ei toimu.

    Oleme kriisi lävel, kohe-kohe on see käes, aga arhitektuurivõistluste kasvav hulk seda ei kajasta. Milliseid võistlusi on kõige enam juurde tulnud?

    See on tõesti huvitav, sest aeg pole kergete killast. Selgelt on tunda, et arhitektidel on jäänud tööd vähemaks ja jagub aega konkurssidel osaleda. Kavandite hulk on kasvanud. Mõni aasta tagasi laekus ühele võistlusele keskmiselt kümmekond tööd, praegu näeme tihti kahekümne ja enama kavandiga konkursse. Konkurents on karm.

    Kõvasti on kasvanud eraarendajate korraldatavate avalike võistluste osakaal, seda eriti Tallinnas. Oleme näinud, et arendajad viisid küll võistlusi läbi, kuid kutsusid osalema tuttavad arhitektid. Nüüd korraldatakse avalikke võistlusi, kus kõik soovijad saavad osaleda. Paljuski on see Tallinna linnaplaneerimisameti ja lobitöö tulemusena väga kiiduväärne kurss.

    Piirkondadest tuleb esile tõsta Ida-Virumaad ja Narvat, kuhu järjest otsitakse ruumilahendusi arhitektuurivõistluse kaudu. Näiteks toimus eelmisel aastal Narva Peetri platsi arhitektuurivõistlus, kuhu laekus 13 nõuetele vastavat tööd. Pildil võidutöö „Piiritaja“, autorid Ott Alver, Mari Rass, Alvin Järving, Luisa Männilaan ja Patrick Barbo (arhitektuuribüroo Arhitekt Must).

    Välja tasub tuua näiteks Noblessneri mereäärse hoonestuse arhitektuurivõistluse, mis lõppes küll eelmise aasta detsembris, kuid tulemusi me praegu veel ei tea. Noblessneri võistlus ei jää alla Tartu südalinna kultuurikeskuse omale. Preemiafond on suuremgi. Välja tasub tuua ka teisi Tallinna arendusi, nt Kalasadama hoonestuse ja rannapromenaadi arhitektuurivõistluse.

    Eelmisel aastal jätkusid „Hea avaliku ruumi“ programmi võistlused. Sellest seeriast on jäänud läbi viia veel kaks võistlust ja siis programm lõpeb. Kahjuks tuleb tõdeda, et viimaste aastate konkursside võidukavanditest on lõpuks välja ehitatud üpris vähe lahendusi. Ideed korjatakse kokku, mõni üksik jõuab sealt projekteerimisse, rajamisse veel vähem. Väiksemate omavalitsuste rahakott on nii õhuke, seal pole niigi palju omavahendeid, et pärast võistlust projekt tellida.

    Palju on omavalitsuste korraldatud võistlusi. Üllatavalt populaarseks osutus eelmisel aastal Elva Verevi rannahoone arhitektuurivõistlus hoolimata sellest, et arhitektidele ei pakutud kindlust, et projektiga edasi minnakse. Kahjuks ongi selgusetu, millal hoone valmis ehitatakse. Ilmselt tahtsid paljud lahendada just rannahoonet, sest seda tüüpi maja Eestis kuigi tihti kavandada ei saa.

    Eelmise aasta alguses toimus Haapsalu linnavalitsuse hoone arhitektuurivõistlus, mida praegu ka projekteeritakse. Meelde tuleb veel Rae vallamaja, mis on projekteerimises.

    Välja tasub tuua Narva Peetri platsi arhitektuurivõistluse, mis meelitas ligi välisosalejaid ja sinna laekus 13 nõuetele vastavat tööd. Narva ja Ida-Virumaa tõusidki rohkem esile. Narvas toimus eelmisel aastal kolm võistlust: lisaks mainitud Peetri platsile otsiti parimat ruumilahendust munitsipaalelamutele ning peatänavale. Käimas on tüüplasteaedade võistlus ja ette valmistatakse kortermajade tervikrenoveerimise võistlust. Sellest saab järgmisel aastal kindlasti silmapaistev teenäitaja. Narvas ollakse ilmselgelt võistluste usku ja hoolimata sealsest poliitilisest turbulentsist ajavad linnaarhitekt Peeter Tambu ning arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonna direktor, arhitekt Kaie Enno järjepidevat joont. Kuidagimoodi suudetakse võistlused selles sogases vees läbi suruda ja tulemused ellu viia.

    Riik kui võistluste korraldaja on täiesti ära kadunud. Aasta alguses korraldati vaid taimekasvatuse instituudi arhitektuurivõistlus. Pole ka näha, et Riigi Kinnisvara ASist midagi tulemas oleks. Riik on ilmselgelt võtnud positsiooni, et midagi uut ei tellita. Eks see kajastab üleüldist kasinuspoliitikat.

    Mis eelmise aasta võistlusi iseloomustab? Kas endiselt on esil süsiniku jalajälg, avalik ruum, rohepööre jne?

    CO2 jalajälg oli palju enam esil üle-eelmisel aastal. Oleme katsetanud eri võimalusi, kuidas seda arvutada. Näiteks südalinna kultuurikeskuse võistlusega anti kaasa jalajälje kalkulaator. Arhitektuurivõistlus on siiski nii varajane idee staadium, et siin pole alati võimalik ega ka mõistlik kõike läbi arvutada. Võistlus ei ole suur arvutamise ülesanne. Seda saab teha järgmises, projekteerimise faasis. Kui on hea žürii, siis saadakse ka ilma tabelite ja arvudeta aru, kas lahendus on mõistlik või mitte.

    Tähelepanu on liikunud väliruumile. Hoonete võistlustes küsitakse maja ümbruse lahendust, nõutakse maastiku­arhitekti kaasamist, ka žüriisse.

    Millised kitsaskohad esile kerkisid?

    Peamine mure on raha. Meil kehtib väga jabur riigihanke seadus. Võistlustöö faasis tuleb juba oletada, kui palju projekteerimine maksab. Kui puudub konkreetne lahendus, on hinda raske, kui mitte võimatu ennustada. Juhtunud on mitu prohmakat, näiteks rahvusraamatukogu välialad. Enne võistluse väljakuulutamist püüti küll tabelite ja analoogide põhjal eeldatavat maksumust prognoosida, kuid nii kui võitja sai välja valitud, selgus, et lahendus maksab palju rohkem, kui oli plaanitud. Meie seadus ei luba aga raha projekteerimisse juurde anda.

    Eelmise aasta arhitektuurivõistluste seast kerkib selgelt esile Tartu südalinna kultuurikeskuse rahvusvaheline võistlus, kuhu laekus 102 tööd. Pildil võidutöö „Paabel“, autorid Lisette Eriste, Gert Guriev, Markus Kaasik, Helin Kuldkepp, Karl Erik Miller, Jana Pärn, Siim Tiisvelt ja Ilmar Valdur (3+1 arhitektid), Karin Bachmann, Kaisa Masso, Liis Pihl, Liina-Kai Raivet, Kristjan Talistu, Mirko Traks ja Juhan Teppart (Kino maastikuarhitektid).

    Võistluste preemiafondidki võiksid natukenegi tõusta.

    Üks koht, kus meie väiksus välja paistab, on žürii komplekteerimine. Eestis on praktiseerivate arhitektide pink väga lühike. Olukorras, kus tööd jääb vähemaks, tahavad kõik tegusad arhitektid võistelda, mitte žüriis istuda. Hea žürii kokkupanek on keeruline. Kui võistlusi on palju, siis liikmeid igale poole ei jätku.

    Mitu aastat on kuulda olnud nurinat, et oleme küll väike armas digiriik, kuid arhitektuurivõistluse materjale oodatakse endiselt suurte plakatitena. Kas saab ka teisiti?

    Digimaterjalide esitamine õigustab ennast igal juhul. Südalinna kultuurikeskuse võistlusel küsiti materjale füüsiliselt, see tõi kaasa palju segadust ja osa töid ei jõudnudki õigeks ajaks kohale. Kui võistlus oli läbi saanud, seisti planšetihunniku ees. Hävitamisele läks üle 900 lehe väljatrükke. See on ju ilmselge ressursside raiskamine. Edaspidi tuleb ka suured võistlused korraldada ainult digitaalselt.

    Arhitektuurivõistlustel on mitu formaati: portfoolio eelvooruga, kutsutud osalejatega ja avalik võistlus. Millised on ühe või teise head ja vead?

    Üks võimalus sellele küsimusele vastata on vaadata, kui palju ressurssi kulub ühe arhitektuuriidee väljatöötamiseks. Eelmisel aastal Kopenhaagenis toimunud Põhjamaade arhitektuurivõistluse töögruppide kohtumisel tuli esile, et näiteks Norra arhitektid on otsustavalt pööranud avalike arhitektuurivõistluste vastu. Avalikele võistlustele esitatakse seal tavaliselt mitusada tööd üle Euroopa ja Norra arhitektidelt võetakse töö ära. Üks võimalus oleks korraldada rohkem kutsutud ja eelkvalifitseerumisega võistlusi. See vähendaks ka tööde valmimisele kuluvat ressurssi. Kui võistlus on avalik ning sinna laekub väga palju töid, siis läheb lihtsalt palju vahendeid raisku, nii et see pole enam majanduslikult mõistlik.

    Norralased katsetasid eelmisel aastal ka üht uut ja huvitavat võistlemise moodust. Võistlus korraldati kahes etapis. Esimene voor oli avalik, kuid esitada tohtis vaid kolm A3-formaadis paberit, kus oli asendiplaan, hoone plaan ja vaated. Nii destilleerus selgemalt välja arhitekti mõte ja ruumiidee. 170 kavandist valiti välja viis arhitektuuribürood, kes said võimaluse oma idee välja arendada. Nii kulub aega ja vahendeid palju vähem, kuid tulemus pole sugugi halvem.

    Arvatakse ka teisiti. Soomes ollakse endiselt avalike võistluste usku, nagu ka meie siin Eestis – meie võistlustele laekub üsna optimaalne hulk lahendusi. Soomlased tõid välja huvitava tähelepaneku, et viie-kuue osalejaga võistlus, kus osalejate kulud kaetakse, ei anna alati parimat ruumilist lahendust.

    Lõpuks olenebki võistluse formaat võistlusest endast. Suurte avalike alade ja hoonete puhul annab siiski parima tulemuse avalik arhitektuurivõistlus. Näiteks eelmisel aastal toimus A-terminali kvartali arhitektuurivõistlus. Sinna tuli esimesse vooru saata portfoolio seni tehtud töödega ja selle põhjal valiti kümme osalejat, kellele maksti võrdset tasu. Arhitektide liit oleks sellises olukorras eelistanud avalikku võistlust, sest tegu on nii olulise objektiga südalinnas, mere ääres. Samal ajal on kutsutud või eelkvalifitseerimine näiteks põhjendatud väiksemate eraarendajate planeerimisvõistluste puhul.

    Kui raske või lihtne on eraarendaja korraldatud võistlusel leida tasakaal arendaja soovide-ärihuvide ning kvaliteetse ja hea ruumi vahel? Lõpuks maksab lahenduse eest ju arendaja, kel ei ole huvi miinusesse jääda või rajada midagi, mis on ruumiliselt küll silmapaistev, kuid majanduslikult ebaotstarbekas.

    Selle tunneb juba protsessi alguses ära, kas võistlus korraldatakse selle pärast, et omavalitsus seda nõudis või soovitakse parimat arhitektuuri. Kui tellija soovib parimat lahendust, siis on ka kokkuleppeid kergem sõlmida. Eks arhitektuur ongi ju üks suur kompromisside kunst. Iga juhtum on erinev. Palju taandub žürii professionaalsusele ja tugevatele argumentidele.

     

  • Vastulause – Varjumiskohad ja varjendid

    LAURI LÄÄNEMETS

    Arhitekt Indrek Saarepera juhib aasta alguses Sirbis ilmunud artiklis* tänuväärselt tähelepanu sellele, et Eesti inimesed peaksid olema kodus sõja või mis tahes muu kriisi korral paremini kaitstud. Varjumiskohtadel on sealjuures tähtis roll. Üks ühele Soome mudelit kopeerima pole siin siiski mõtet rutata: erinevad on nii võimalused kui ka vajadused. Sellepärast juhindume elanikkonnakaitse, sealhulgas ka varjumise kavandamisel eeskätt Ukraina kogemusest.

    Mul on hea meel, et elanikkonnakaitse küsimus järjest enam avalikku arutelu tekitab. 30 aastat ei ole Eestis elanikkonnakaitse üldse teema olnud ning julgeolekuarutelude (ja investeeringute) keskmes on olnud sõjaline riigikaitse. Kui aasta tagasi selle teemaga sisulisemalt tegelema hakati, tulid aruteluga kaasa vähesed. Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu on aga näidanud, et võitlusvõime ja -tahe eesliinil on tagatud juhul, kui elanikkond ja riigi toiminine tagalas on kaitstud.

    Soome võimalused ja Ukraina tegelikkus

    Kahtlemata on Soome elanikkonnakaitse muljetavaldav kogu süsteemi sisulisest ülesehitusest (varud, kriisirollide jaotus, elanike koolitamine) graniidi sisse rajatud varjenditeni välja. Kas see on praegu tingimata ka vajalik? See on iseküsimus. Nimelt peame elanikkonnakaitse edendamisel piiratud vahendite juures ülimalt täpselt tuvastama, milline esmane vajadus tuleb katta. Riskihinnangu kohaselt on üks kõige reaalsemaid inimtekkelisi elanikkonnakaitse kriise Venemaa sõjaline rünnak Eesti vastu. Inimohvrite vältimiseks vajalike elanikkonnakaitse plaanide tegemine eeldab head idanaabri ja tema võimaliku sõjategevuse tundmist.

    Ukraina näitel on selgeks saanud üks asi: varjumiskohtade loomine on esmatähtis. Nähes tabamuse saanud elumaju Irpinis ning kuulates Ukraina kolleegide juttu on selge, et sõjalise rünnaku korral tuleb tagada inimeste esmane kaitse näiteks raketirünnaku lööklaine eest. Täiemahuline sõda Ukrainas kestab juba teist aastat. On näha, et agressori eesmärk pole vajutada tuumanuppu, vaid kasutada kurnamissõda tsiviilelanikkonna ja taristu vastu, et niimoodi Ukraina vastupanuvõimet nõrgestada ja see murda.

    Soome elanikkonnakaitset arendati tuumasõda silmas pidades. See eeldab tõesti väga kõrgetasemelisi varjendeid. Eesti praegune riskihinnang ja sellest tulenev hüpoteetiline varjumisvõimaluste vajadus on teistsugune. Meil on põhjust lähtuda pigem olukorrast Ukrainas. Soome tasemel varjendite ehitamine eeldab lisaks ajale ja võimalustele ka tugevat graniidist aluspõhja. Põhjanaabritel on varjendeid rajada palju lihtsam kui Eestis, kus on peamiselt poorne paekivi, savi ja liiv. Soome tasemel varjendite vajadus on Eesti elanikkonnakaitse riskihinnangute põhjal ülimalt küsitav. Külma sõja aegse tuumasõja asemel tuleb tajuda praegusi riske, mida silmas pidades arendada elanikkonnakaitset, sealhulgas varjumiskohti. Küll võtame tõesti põhjanaabritest eeskuju ning soovime kehtestada kohustuse rajada kõigi üle 1200ruutmeetrise pinnaga hoonetesse ka varjumiskoht, nagu see on Soomes. Kavandatavas eelnõus ei räägita mitte tuumalöögile vastupidavast varjendist, vaid just varjumiskohast. Nende mõistete osas mingit segadust ei ole. Siseministeeriumi esitatud hädaolukorra seaduse ja ehitusseadustiku muutmise seaduses on need kenasti kaetud.

    Mida Eestis tehakse?

    Täpsemad nõudmised varjumiskohtadele on alles arutlusel. Siseministeerium on küsinud eelnõule tagasisidet ka kõigilt erialaorganisatsioonidelt, sealhulgas arhitektidelt ja ehitusinseneridelt.

    Omaette väljakutse on olemasolevate hoonete kohandamine. Loomulikult oleks ideaalne pakkuda ühistutele võimalikult laialdasi toetusi ja stiimuleid, et ehitada oma hoonete juurde võimalusel nõuetele vastavad varjumiskohad. Nõudlus on olemas: möödunud aastal eraldati raha päästeameti n-ö „keldrid korda“ projektile. Selle raames toetati 27 ühistut, kes kohaldavad oma keldrid alanud aasta jooksul varjumiskohaks. Ühistute huvi oli loomulikult palju suurem kui toetuste hulk.

    Ka juba olemas hoonete puhul varjumiskohtadele nõudmiste kehtestamine on poliitiline otsus. Nii siseministeerium kui ka päästeamet võtavad nõuete kehtestamisel arvesse ühistute võimalusi, vajadust ning loomulikult ka hinda. Riik ei tohi kehtestada sunnikorras ühistutele ja elanikele üleöö suuri rahalisi lisakohustusi.

    Elanikkonnakaitset ei saa tõhusalt arendada ainult käskude-keeldude-sanktsioonidega. Oluline on, et järjest enam elanikke selle vajadust ka ise mõistaks, sellest räägiks ja kaasa lüüa tahaks. Just sellepärast oli rõõm näha, et arhitekt Indrek Saarepera on Sirbis varjumise tema tõstatanud. Ühestki sireenist ega varjumiskohast pole kriisi korral mingit tolku, kui inimesed ei mõista, mida need tähendavad või kuidas ning millal neid kasutada.

    * Indrek Saarepera, Kas meie majad kaitsevad meid? – Sirp 5. I 2024.

     

  • Millisest Kaarli puiesteest unistavad noored?

    IVO ARRO, PEETER-EERIK OTS, EPP VAHTRAMÄE

    IX koolinoorte arhitektuurikonkurss „Minu unistuste puiestee“

     

    Põhikooliastme parimad

    I preemia – „Külmasaar“, Mona Ojamäe (Saue kooli VII klass, juhendaja Ave Kongo)

    II preemia – „Fight Club“, Ronan Teetamm, Kaspar Niitlaan (Saue kooli IX klass, juhendaja Ave Kongo)

    III preemia – „Igapäevane puhkus“, Kardo Andre Hiiemäe (Saue kooli VII klass, juhendaja Ave Kongo)

    Äramärkimine: „Looklev teekond“, Britta Karlson, Maria Katarina Ljutjuk (Püha Miikaeli kooli VIII klass, juhendaja Külliki Tõnisson) ja „Tool“, Harti Haava (Peetri lasteaed-põhikooli V klass, juhendaja Piret Anier)

     

    Gümnaasiumiastme parimad

    I-II preemia ja Tallinna kesklinna valitsuse eripreemia – „Kirjandusallee“, Liisa Korjas (Tallinna saksa gümnaasiumi XI klass, juhendaja Erik Joasaare)

    I-II preemia – „Maitsete allee“, Brigita Joost (Tallinna saksa gümnaasiumi XI klass, juhendaja Erik Joasaare)

    III preemia – „Roheline rännak“, Elizabeth Vainult (Vanalinna hariduskolleegiumi XII klass) ja Holger Rosenroth (Tallinna saksa gümnaasiumi XII klass)

    Äramärkimine: „Klaaspalee“, Melinda-Johanna Metsis (Tallinna saksa gümnaasiumi XI klass, juhendaja Erik Joasaare)

     

    Žürii: arhitekt Helen Rebane (Nüüd Arhitektid), arhitekt Ivo Arro (Tallinna strateegiakeskus) ja Peeter-Eerik Ots (Harjuoru 2030 eestvedaja).

    Tallinna kesklinna valitsuse eripreemia andsid välja linnaosa vanem Monika Haukanõmm ja arendus­nõunik Janar Siniväli.

    Konkursi korraldas MTÜ Linnalabor, laekus 90 tööd: 7 gümnaasiumiõpilastelt ja 83 põhikooli omadelt. Konkursi ja töödega saab tutvuda aadressil www.nooredarhitektid.ee ja Vabaduse väljaku tunnelis kuni 28. jaanuarini.

    Tallinna Euroopa rohelise pealinna tiitel andis ainest ka seekordse koolinoorte arhitektuurikonkursi teemavalikuks. Küllaltki „roheline“ Kaarli puiestee Tallinnas on paraku üsna eraldatud, alakasutuses ega seo ümbruskonna maamärke. Seetõttu valiti linnaruumis just see kõigi võimalike hulgast välja, et kooliõpilased saaksid pakkuda puiestee tarvis uue ja värske ilmega lahenduse. Võistlusega kutsuti õpilasi mõtlema, kuidas luua lopsakas ja roheline väliruum, mis viiks sujuvalt Vabaduse väljakult Kaarli kirikusse ning seoks Kaarli puiesteed ümbritseva keskkonna killustatud osad ühtseks tervikuks.

    Peatselt lõpeb rahvusraamatukogu rekonstrueerimine. Toompead Vabaduse väljakuga ühendavasse Harjuorgu plaanitakse Helioru kontserdimaja, millega arendatakse kogu sealne bastionivöönd mitmekülgseks elamusi pakkuvaks keskkonnaks. Tallinnas on võetud ka kindlam siht arendada 15 minuti linnaruumi. Seetõttu on selge, et Kaarli puiestee vajab ümbermõtestamist ja värskeid ideid, et see oleks suurema terviku vääriline osa – inimväärne olemisruum.

    Kaarli puiestee on linnaruumi mõttes küllaltki keeruline koht. Praegu annab kogu alale iseloomu lai ja intensiivse liiklusega sõidutee, mis eraldab sellest Kaarli kiriku ja ka allee. Sellegipoolest on Kaarli puiestee paljude võimaluste ja suure potentsiaaliga koht, sest jääb vanalinna ja südalinna vahele, ning selle kasutatavust on võimalik parandada.

    Puiesteele uue ruumilahenduse leidmine nõudis õpilastelt julget sekkumist. Võistlustöödes on sümpaatselt palju värskeid ideid ning lahenduste väljatöötamisel on mõeldud ette antud võistlusala piiridest kaugemale. Noored on tabanud mitmeid aktuaalseid teemasid, nagu looduskeskkonna linna toomine, kliimamuutustega kohanemine ning liikumise ja ligipääsetavusega seotud probleemide lahendamine. Eriti väärib esiletõstmist, et noored ei olnud kammitsetud olemasolevast, vaid lahendustes vabad.

    Rohelust põhikoolinoortele

    Põhikooliõpilaste tööde põhjal saab teha üldistuse, et noored ruumihuvilised sooviksid linnaruumi rohkem voolavat vett, lokkavat rohelust ning mitmekülgseid ajaveetmispaiku. Kaarli puiesteele püüti ära mahutada mitmeid võimalusi tegevuseks, milleks nende meelest linnaruumis veel liiga vähe kohta on.

    Esimese preemia väärilises töös „Külmasaar“ paistis eredalt silma teemakäsitluse ajakohasus ja see sai võitja peamiseks valikukriteeriumiks. Selles töös pannakse ette luua vastand tihedasse linnaruumi tekkivatele kuumasaartele. Kitsaskoht on hästi tabatud, sest linnade ülekuumenemine ja kõrgem temperatuur on seoses kliimamuutuste ja üha pikemate ning palavamate suvedega tihedas ja asfalti, betooni ning klaasi täis linnas aina aktuaalsem. Välja pakutud lahendus on julge: kogu alalt tuleb asfalt üles võtta, istutada puid ja teha tehisoja, kus lapsed ja täiskasvanud saavad varbad vette pista. Autor on välja pakkunud ka mitme istumistasapinnaga pingid ja loodab, et mitmekesine haljastus meelitab lapsed suvel peitust mängima ning talvel lumesõda pidama.

    Teise preemia pälvinud töö „Fight Club“ jäi žüriile silma metsiku ideega luua keset Kaarli puiesteed „Star Wars’i“ teemapark. Töö puhul tasub eriliselt esile tõsta selget ja julget kontseptsiooni ning põhjalikku, kuni haljastuse detailideni läbi mõeldud lahendust.

    Kolmanda preemia vääriliseks tunnistatud töö „Igapäevane puhkus“ tabab hästi võimalikke ühendusteid üle Kaarli puiestee ning haarab lahendusse peale Kaarli puiestee ka rahvusraamatukogu ees paikneva pargi, luues tervikliku haljasala. Ideekavandiga on lisatud piirkonda veel palju lustakaid elemente, näiteks soojendusega jõgi, et saaks suplemas käia ka talvel.

    Žürii tõi preemiasaajate kõrval esile veel kaks tööd. „Lookleva teekonna“ autorid on tabanud hästi ära Kaarli puiestee mõõtkava ja töötanud välja ruumiliselt selge ja hästi vormistatud lahenduse. Võistlustöös „Tool“ pannakse ette luua Kaarli puiesteele kaks väga ägedat kohta, kusjuures lahendused on modelleeritud lisaks joonistustele ka maketina.

    Funktsiooniga linnaruum

    Konkursile esitatud gümnaasiumiõpilaste töödes on rohkem tähelepanu pööratud uute ideede toomisele linnaruumi, ligipääsetavuse ja liikumisvõimaluste suurendamisele ning puiesteed ümbritseva transiitliikluse kärpimisele. Tööd konkureerisid uute ja põnevate ettepanekutega, missuguste tegemistega võiks praegust linnaruumi rikastada.

    Gümnaasiumi tasemel jäid esimest ja teist kohta jagama kaks tööd: „Maitsete allee“ ja „Kirjandusallee“. Mõlemas töös antakse Kaarli puiesteele konkreetne funktsioon: „Maitsete allee“ kavandis on puiesteest saanud toidutänav ja „Kirjandusallee“ puhul vaikne ja rahulik aja mahavõtmise koht raamatupoe ning kahe helikindla kapsliga, kus saab tööd teha või lugeda. Mõlemas töös on hästi tabatud Kaarli puiestee kitsaskohad. „Maitsete allee“ puhul tuleb esile tõsta maapealse ühenduse loomine Harju ja Roosikrantsi tänava vahele.

    Kolmanda koha kavandis „Roheline rännak“ on suletud Kaarli puiestee vanalinnapoolne sõidusuund ja kogu liiklus viidud ühele allee poolele. Sellise väikse, aga suure mõjuga võtte tõttu saab Kaarli puiesteest ja Harjuorust ruumitervik ehk mõnus roheala.

    Žürii ära märgitud töös „Klaas­palee“ on lisaks Kaarli puiesteele vaatluse all Vabaduse väljaku tunnel. Jalakäijate ülekäigu toomine maa alt päevavalguse kätte vabastab ideekavandis tunneli muuseumi tarvis koos atraktiivse sissepääsuga Kaarli puiesteelt (sellega rõhutatakse Leonhard Lapini Vabaduse kella monumentaalskulptuuri).

    Koolinoorte arhitektuurikonkursi žüriisse on alati kaasatud ka kohaliku omavalitsuse esindajad, et noorte ruumiideed ja maailmapilt jõuaksid ka nendeni. Sel korral pälvis Tallinna linna esindajate tunnustuse ideekavand „Kirjandusallee“. Oma valiku põhjenduseks tõid nad selge kontseptsiooni: töö eristub teistest selle poolest, et autorid pole püüdnud suruda kitsale maa-alale kõigi jaoks midagi, vaid lahendus toetub ühele ja teostatavale tugevale ideele. Just ühe teema leidmine on selliste logistiliselt keerukate kohtade mõnusamaks tegemisel peamine väljakutse. Töös ette nähtud helisid summutavad lugemisnurgad kõrvaldaksid ka Kaarli puiestee teise mure: paratamatu mootorsõidukite müra. Kui vaiksed lugemisnurgad ja töökabiinid koos haljastusega tõe­poolest õnnestuks teha, on tegu just sellise lahendusega, kus on võetud arvesse Kaarli puiestee eripära ning pööratud ruumi nõrkused tugevuseks. Just kontrast – võimalus astuda kiirest ja närvilisest liiklusest korraks vaiksesse nurka lugema ja töötama – on vägagi tervitatav. Välja tuleb tuua ka see, et ehkki tegemist on justkui konkreetse ideega, tooks see lahendus kokku väga paljud linlased lapsest vanurini. Kui inimesed juba kord kokku on tulnud, saab rajada ka muud paigad kõikvõimalike teiste sündmuste tarvis.

    Helge tulevik

    Konkursitööd näitavad, et tulevikku tasub vaadata helgetes toonides: meil on palju noori, kes mõtlevad ruumist ja kellel on linnakeskkonna parandamiseks hulgaliselt häid ettepanekuid. Ääretult hea meel on näha, et noored julgevad ruumist uutmoodi mõelda, on teadlikud linna­keskkonna probleemidest ning oskavad pakkuda kohapõhiseid lahen­dusi.

    Liisa Korjas on toetunud ideekavandis „Kirjandusallee“ ümbruskonna võimalustele: Kaarli puiestee lähedal on raamatukogu ja mitu muuseumi. Gümnasist on andnud ka väliruumile funktsiooni, mis toob inimesed kokku.
    Mona Ojamäe töös „Külmasaar“ on Kaarli puiesteest saanud mõnus koht inimestele, loomadele, putukatele ning lindudele.

     

  • Surma üle ei tohi nalja teha. Või tohib?

    KEIU VIRRO

    Musta Kasti „Surm“, trupitöö, lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Mehis Pihla, kunstnik Illimar Vihmar, valguskujundaja Emil Kallas, helikujundaja Sander Rebane. Mängivad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs. Esietendus 1. XII 2023 Tartus Genialistide klubis.

    Nick Cave’i ja Sean O’Hagani vestlustest koosnevas raamatus „Usk, lootus ja verevalamine“ („Faith, Hope and Carnage“) jutustab Cave loo ajast veidi pärast poja Arthuri surma. Brightonis on taimetoitlaste söögikoht Infinity, kus Cave aeg-ajalt käis (võib-olla käib siiani). Mõnda aega pärast seda, kui tema poja surm oli avalikkuse ette jõudnud, läks ta taas sinna. Naisteenindaja käitus temaga muus osas nagu alati, ent pigistas vahetusraha tagasi andes õige õrnalt Cave’i kätt. Muusik kirjeldab seda kui lihtsat, ent kõige kõnekamat žesti, mis tähendas talle rohkem kui ükskõik millised sõnad, mida keegi oli püüdnud sel puhul öelda.

    Musta Kasti trupitööna valminud lavastus „Surm“ (surmauurimus, kui lähtuda kodulehest) ei jõua teemadega leinafaasini. Sellest hoolimata kannab Cave’i esitatud võõra inimese lihtsa kaastundeavalduse kirjeldus minu meelest mõnevõrra seda tunnetust. Moodust, kuidas surma suhtlusesse kanda, ongi keeruline leida.

    Lavastaja Birgit Landberg ning näitlejad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs harutavad teemat, mis puudutab kõiki, aga on paljuski tabu. Vähemalt sel juhul, kui kultuuris puudub selle vaimselt tervislikuks käsitlemiseks raamistik. Surmast ei pääse keegi, ent paljud püüavad pääseda sellega tegelemisest. Ka surnut puudutada võib tunduda ületamatu, ehkki just viimane puudutus võib olla vajalik mahajääjale, et hüvasti jätta.

    Näitlejad väidavad lavastuses, et surma üle ei tohi nalja teha. Õigupoolest on jutt uskumusest, millel vähemalt nende arvates ei ole alust. Peamiselt just huumori kaudu nad sellele teemale on lähenenudki. Pooleteisttunnine lavastus koosneb reast surmateemalistest sketšidest. Tõesti, naer võib vabastada ränkraskete meeleolude keskel. Olen seda isegi kogenud, küllap paljud on.

    Musta Kasti trupitööna valminud lavastus „Surm“ (laval Kaarel Targo, Laura Niils ja Kristjan Lüüs) ei jõua teemadega leinafaasini.

    Surm sobib lavale. Surm võimaldab head dramaturgiat, traagikat ja koomikat. Matused on olemuselt teatraalsed: nende juurde kuuluvad rituaalid, esteetilised ja dramaturgilised valikud. Kuidas surnu riietada? Milline matusekõne pidada? Ja kui palju juhtub, et matuse läbiviija ajab surnu nime segamini? Millised laulud sobivad matustele? (Urmas Alendri „Kui mind enam ei ole“ kõlas Kaarel Targo esituses nii veatult, et publik jäi sel etendusel, kus viibisin, aplausi asemel pausi kandma.)

    Millist matust soovitakse: matmist, tuhastamist? Kui tuhastamist, siis kas tuhast peaks pärast saama puu, teemandid, vinüülplaat? Või peaks tuha ookeanil seilates mõnes tähendusrikkas kohas vette puistama? Milline võiks olla kirst või urn? Ja kui soovid paigas, siis mida saab nende hinda arvestades leinaja endale tegelikult lubada?

    On teemasid, mis astuvad inimeste sisemistele piiridele ilmselt veidi lähemale, ehkki kahtlustan, et mitte kuigi paljudele Musta Kasti publiku seast. Lavastuse osaks on näiteks teadlikult valitud halbade (peamiselt sinu-ema-)naljade voor surma teemal. Arutelu eutanaasia, abistatud enesetapu ja patsiendi testamendi üle nihkub omakorda maailmavaateliste ja poliitiliste küsimuste poolele, põhjustades inimeste seas põhimõttelist vastandumist. Selline teema on ka organidoonorlus. Näitlejad pakuvad dialoogi käigus, et inimesed, kellel traagiline sündmus äsja selja taga, ei tule ilmselt seda lavastust vaatama. Ma ei tea, kas see on nii, või isegi, kas see peaks tingimata nii olema. Seda küll, et eks iga inimene oskab ehk aimata, milleks ja millal ta valmis on. Teatri üks võimalustest ongi just turvalises ruumis keeruliste sündmuste käsitlemine.

    Seejuures jäi miski siiski puudu. Võrdlusena meenub Zuga ühendatud tantsijate 2022. aasta kevadel esietendunud „Suur teadmatus“, kus surma ja sellest lahtilaskmist kujutati suuresti füüsilise liikumise kaudu, rõhuti rohkem tajudele. Sarnane teema, ent vormilt sootuks teistsugune lähenemine. Musta Kasti „Surm“ ei jäta kuigi palju ruumi tunnetusele. Mööda teemasid hüpatakse kiiresti, üks sketš vaheldub teisega, surmast räägitakse nii otseses mõttes kui ka metafoorselt (etenduse elu ja surm!) ning kaardistatakse üsna lai teemaring. Balanss tunnetuslikult arutlemise ja mängimise vahel oli minu arvates siiski veidi paigast ära. Avalikele aruteludele kihtide lisamiseks jäävad näiteks maailmavaatelisema sisuga dialoogid mõnevõrra pealiskaudseks. Pigem markeeritakse erisugused nägemused, käsitlemata neid süvitsi. Aga teater ei peagi tegema teadlaste, filosoofide ega ajakirjanike tööd. Selleks et läheneda publikule rohkem tunnetuse ja sümbolite kaudu, on ses lavastuses jällegi justkui palju kirjeldamist ja vähe kujundeid, mängu, kõike, mida võimaldab teatrivahendite mitmekesisus.

    Sõltuvalt inimesest võib jääda vajaka ka teemadest. Birgit Landberg ütles etendusejärgsel vestlusel, et leina välditi teemana teadlikult. See olnuks juba omaette lavastus. Seejuures võib olla see ka üks temaatilisi liine, millest inimesed puudust tunnevad. Üks mu samal etendusel käinud sõber leidis, et lavastus jättis ta mõnes mõttes abitusse olukorda: kui rääkida surmast, aga leina mitte puudutada, siis jäävad siseprotsessid kuidagi poolikuks. Kuigi ma ise sellist puudujääki ei tunnetanud, tundub see mõistetav. Keerulistest, potentsiaalselt traumaatilistest teemadest rääkimisega kaasneb küllap paratamatult ka mõnevõrra suurem vastutus.

    Eelöeldust olenemata on mul siiski väga hea meel, et Must Kast on võtnud ette just sellise teema ja niisuguse nurga alt. Lavastus toetab teatri senist jõulist, energilist, humoorikat lähenemist ja tunnet, et kõik, millest nad lavastustes räägivad, läheb neile päriselt korda. Surmateema lavaletoomine võimaldab publikule turvalise ruumi, kus ja kust edasi sellega seonduva üle mõelda. Soovi korral ka kohe pärast etendust, sest vist ainsa teatrina Eestis teeb Must Kast järjepidevalt pärast iga etendust vestlusringi.

    PS. Must Kast tegi 19. jaanuari etenduse järel postituse: „Reedel Tartus toimunud etendusel „Surm“ häiris üks publikuliige korduvalt nii näitlejaid laval kui ka kõiki saalisviibijaid. Meil on väga kahju, et selline olukord tekkis ja palume omalt poolt vabandust!“ Kommentaaridest tuli välja, et inimene oli svipsis. Aeg meenutada, miks tehti kampaania „Märka, et oled teatris“. Muu hulgas selleks, et ülejäänud publikul ei oleks vaja etendusest rohkem tähele panna neid, kes on teatrisse tulnud.

     

  • Dokid, „Sundance“ ja Oscari-ralli

    KAAREL KUURMAA

    Sel nädalal valiti eelmise aasta dokkide hulgast välja viis parima dokumentaalfilmi Oscari nominenti. Samal ajal esilinastuvad Utah’ osariigis „Sundance’i“ filmifestivalil võistlustules tänavust dokiaastat valitsema hakkavad linateosed. Jaanuari lõpp on dokumentaalfilmidele justkui sümboolne hetk, mil sulgub möödunud aastaring ning antakse stardipauk uuele.

    Kui möödunud aastal samal ajal sai Sirbi veergudel ennustatud,1 et Eesti dokumentalistikal tõotab tulla hea aasta, siis nõnda muidugi ka läks. Ilmselgelt ei mõistnud avalikkus siis veel seda, milline on juba „Savvusanna sõsarate“2 „Sundance’i“ programmi valimise mõju. Sealt pälvitud žürii eripreemia võimestas juba niigi suurt saavutust. Hiljem sai filmi festivaliedust kultuuriuudistes omamoodi tore iganädalane kaaslane ning mida aeg edasi, seda tavapärasemaks said ka artiklid BBCst, New York Timesi ja Vogue’ini. Vähe oli lõpuks neid dokkidele keskendunud festivale, kus meie saunatavad naisi poleks näidatud. Kodumaal oskusliku promokampaaniaga juba Oscari-võitja kuvandi külge saanud film ei jõudnud kahjuks isegi loodetud viieteistkohalisse lühinimekirja. Kindlasti oli see eelnenud aastat arvesse võttes allpool ootust. Samal ajal said nii Anna Hints, Eesti film kui ka UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kuuluv Vana-Võrumaa suitsusauna traditsioon selles üle maailma hoogsalt puhunud kampaaniatuules uskumatult suure rahvusvahelise tähelepanu. Oscarite valimises on alati palju saladuslikku ja ega kaotusvalu liiga kaua põdema pea. Fenomenaalse aasta teiseks tipuks „Sundance’i“ järel sai Eesti filmiajaloo suurvõit – Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhind, kusjuures on väga küsitav, kas see oleks saanud tulla ilma „Sundance’i“ edutemplita, mis andis kogu järgnevaks meeletult hea hüppelaua.

    Siiski: et naasta alguse juurde ja edasi anda veidi konteksti, mida dokumentalistikas üldse tähendab „Sundance’i“ festivalile jõudmine, siis veidi kuiva statistikat. Tänavusele festivalile pääsemiseks esitati programmimeeskonnale kaalumiseks 1809 täispikka dokumentaalfilmi, millest 740 olid USAst ning 1069 ülejäänud maailmast. Kokku osutus valituks 34 linateost, mis teeb edunumbriks 1,9%. Rahvusvahelisse võistlusprogrammi pääsemise tõenäosus oli veelgi väiksem, kõigest 1,2% ehk tegu on ülitiheda konkurentsisõelaga, millest läbi lipsamine avab igale dokfilmile juba ukse märkamise ja edu poolele. „Savvu­sanna sõsarate“ uskumatult usin tiim kinnitas oma tööga seda ka filmikaugetele inimestele. Pärast mitutkümmend festivali ja kümneid auhindu tekkis tõesti õigustatud küsimus: miks siis ei osutunud film valituks Oscarite lühinimekirja? Ilmselgelt alahinnatakse siin meie liberaalses ja äärmiselt usuleiges ühiskonnas tabu mõiste sügavalt naha alla pugenud olemust, mis alasti keha säärasel kombel eksponeerimisega siiski paljudes komberuumides kaasas käib. Tabu on see, mida peamiselt usulistel või ka sotsiaalsetel põhjustel välditakse või keelatakse. Ameerika Ühendriigid on maailma suurima kristlaskonnaga riik ning uuringute järgi seostab üle kolmveerandi elanikkonnast end mõne usundiga. Sellega kaasneb küllaltki konservatiivne arusaam alasti keha presenteerimisest. Sama võib ütelda ka paljude Aasia kultuuride kohta, kelle mõju on vaikselt Ameerika Filmiakadeemia liikmete hulgas kasvanud. Meie saunalembeses kombe­ruumis üles kasvanutel on ilmselt raske mõista, kui radikaalne oli „Savvusanna sõsarate“ pakutud lähenemine väljaspool liberaasemalt meelestatud filmifestivalide keskkonda. Võib öelda, et ajastu vaim oli ideaalne just festivalilevi eduks, kus domineerivad paljud Anna Hintsi filmis esitatud teemad, kuid näiteks mõne suure voogedastusplatvormi otsus „Sundance’i“ rahvusvahelise dokiprogrammi n-ö teise koha saanud filmi mitte endale osta andis märku ja kinnitas tagantjärele tarkusena, et kõige suuremat kampaaniat niivõrd suurte eelarvamustega laetud filmile ei julgetud teha. „Sundance’i“ võidufilmi, Tšiili režissööri Maite Alberdi nüüdseks ka juba Oscari nominatsiooni saanud aasta ühe ilusama armastusfilmi „Igavene mälu“3 leviõiguste eest maksis MTV Documentary Films eri allikate kohaselt kolm miljonit dollarit. Meie võistleja rahvusvaheline edu on muidugi Eesti dokkide senist rahvusvahelist mõõdet arvestades fenomenaalne, kuid jääb ikkagi nišitooteks, millega riikides tegelevad tublid kohapealsed butiiklevitajad, kes peavad vastavalt komberuumile ja seadusepügalate keskel laveerides filmi plakatil oskuslikult naiste nibusid varjama või selgitama, et mida selles filmis siis õigupoolest suitsetatakse ja et tegu ei olegi uudse tubakareklaamiga. Lühidalt, nii kompleksselt laetud toodet on raske viia väljapoole niigi õhinal maailma eri kultuuriruumidesse sukelduvale vaatajaskonnale. Eks see saigi saatuslikuks. Kuigi jah, „Sundance’i“ võitjad on tavaliselt põhilised Oscari soosikud ja nii on läinud ka tänavu. Lihtsalt seekord siis ilma Eesti osaluseta. Lisaks juba eespool mainitud „Igavesele mälestusele“ on seekordseks teiseks suursoosikuks „Sundance’i“ publikuauhinna saanud „20 päeva Mariupolis“4, mille mõjuv sisu on selge juba ainuüksi pealkirjast. See jäigi niigi kõikidel festivalidel valitsenud Ukraina-teemalistest linateostest kõige enim kõlapinda leidnuks, kuigi tugevate töödena tõusid esile veel „Berlinalel“ linastunud „Idarinne“5 ning kunstiliselt ehk kõige üllatavamaks osutunud Ukraina sõda käsitlev teos „Tahavaatepeeglis“6.

    Üheks tänavuseks doki-Oscari favoriidiks on just nominatsioonini jõudnud „Sundance’i“ mullune võidufilm, Tšiili režissööri Maite Alberdi aasta üks ilusam armastuslugu „Igavene mälu“….

    Osa 2023. aastal silma paistnud filme tuli tegelikult kaasa ka veel ülemöödunud aastast. Toreda üllatusena jäi aasta silmapaistvamate filmide hulka ka juba 2022. aasta IDFA võidufilm „Apolonia, Apolonia“7 noore naiskunstniku Apolonia Sokoli 13aastasest teekonnast kunstimaailma tippu. Samuti rebisid end täieliku üllatusena Oscari nominatsioonini kaks filmi koguni 2022. aasta sügisest ja see annab märku, et doki-Oscari poolt hääletav liikmeskond on hakanud ameerikakesksusest kaugenema. India-Kanada režissööri Nisha Pahuja „Tiigri tapmine“8 on valus ja traagiline India agraarolme, kus teemaks naistevastane seksuaalvägivald ning sealsete farmerite jõuetus oma õiguste eest seismisel. Ning teinegi film n-ö laiast ilmast: ühest küljest hoogne ja lustlik, teisalt tõsine poliittriller „Bobi Wine. Rahva president“9 Uganda reggae-dancehall ja afrobeat-muusikastaari poliitikuteekonnast ja värvikast presidendikampaaniast.

    Viies Oscari nominent tuli Cannes’i festivalilt, kus dokipreemia läks seekord jagamisele küllaltki sarnaste filmide vahel. Peale selle, et mõlemad on araabiakeelsed, tegelevad need peamiselt naisliini peresuhetega ning mõlema metodoloogias on kasutusel nn hübriiddokumentalistikale omased taaslavastused. Kaouther Ben Hania „Neli tütart“10 Tuneesiast ja Asmae El Moudiri „Kõigi valede ema“11 Marokost, millest veidi suurema kõlapinnana jäi kajama film „Neli tütart“, mis veidi ootamatult ka Oscarni nominatsioonini jõudis. Filmi on oodata ka Eesti kinolevisse.

    Kui Oscari nominente koos vaadata, siis üllatab, et nende hulgas pole ei kuulsuste eluloofilme ega ühtki Ameerika ühiskonda analüüsivat linateost. Nominentfilmide tegevuspaikadeks on India, Tšiili, Tuneesia, Uganda ja Ukraina. Geograafiliselt kirjut paletti ühendab peale muude üldinimlike aspektide ka kõigis filmides selgelt esil sotsiaalpoliitiline mõõde. Ükski neist filmidest pole n-ö lihtsalt esteetiliselt mõjuv kunstiteos, mille sügavust on liiga keeruline sõnadesse panna.

    Kõige üllatavam oli Oscarite puhul aasta säravaima muusikadokumentaali „Ameerika sümfoonia“11 lõppvooru mitte jõudmine. See nii Netflixi kui Obamade fondi poolt promotud, kõiki igati õigeid teemasid sisaldav film linastus alles suve lõpus ning sai kiiresti üheks Oscari suurfavoriidiks. Võidusõidu etteaimamatust näitab veel kord see, et teos, millele sügistalvel juba kuldmehikest „kätte suruti“, ei pääsenud isegi nominentide sekka. Küll aga sai väikese lohutusena filmi peategelase Jon Batiste’i laul „It Never Went Away“ parima muusikaloo nominatsiooni. Samuti ei jõudnud teine superstaari film „Little Richard. Ma olen kõik“12, mis peenelt Ameerika ühiskonna silmakirjalikkust paljastab, isegi Oscari lühinimekirja, mis oli meie võistleja varasest väljapudenemisest ehk suuremgi üllatus.

    … ja teiseks Oscari-soosikuks oluline Ukraina film „20 päeva Mariupolis“, mis sai „Sundance“’i publikupreemia.

    Üks dokiaasta suur pauk tuli aasta alguses veel ka Berliini filmifestivalilt, kus mitmete mängufilmide ees napsas Kuldkaru vanameister Nicolas Philiberti lihtne ja liigutav Pariisis Seine’il asuvat päevakeskust ja tema imetoredaid intellektipuudega täiskasvanutest kundesid jälgiv „Adamanti pardal“13, mis meie kinos täiesti suvalisel ajal linastumisega tähelepanulati alt läbi jooksis. Philibert küsis oma humoorikas auhinnakõnes irooniliselt, kas žürii liikmed on säärast valikut tehes hulluks läinud, kuid ta siiski tänas neid, öeldes, et „see on märk sellest, et dokumentaalfilmi võib pidada omaette filmikunstiks ning see valik puudutab teda sügavalt“.

    Märk sellest, et dokid rokivad ka Eestis ja seda juba püsivamalt kui üks sähvatus, näitab ka see, et juba kolm aastat järjest on meie filmikriitikud hääletanud kodumaiseks parimaks teoseks dokumentaalfilmi. Ka tänavu oli koguni kolm dokki Neitsi Maali viie nominendi hulgas, lisaks Anna Hintsi võidufilmile ka Liis Nimiku „Päikeseaeg“ ja Kullar Viimse ning Erik Norkroosi „Põrgu katlakütja“. Tähelepanuväärseid kunstilisi käsitlusi pakkusid veel ka Eeva Mäe „Kellele ma naeratan?“ ning Marianne Kõrveri „Trail Baltic. Väljasõit rohelusse“. Meie kodumaise doki edu lainel on muidugi täiesti kummaline, et Eesti filmi instituudi levitoetuste määramisel toimib endiselt mitmekordne mängufilmide eelistamine. Aeg on rohkem kui küps sääraste piirjoonte minevikku jätmiseks ning täispikkade filmide puhul tuleb hinnata nende publikupotentsiaali, mitte filmi liiki või eelarve suurust.

    Suurte hõisete juures dokumentalistika kuldajastust tuleb siiski kaine asjalikkusega meelde tuletada, et me oleme oma väikese kvantiteediga väga muutlikul hapral pinnasel. Alles 2022. aasta kokkuvõttes võis selgelt tõdeda, et mitte ühtki eesti dokki tugeval rahvusvahelisel festivalil ei linastunud ja Eesti filmimaana pildile ei jõudnud. Tänavu olid lisaks „Savvusanna sõsarate“ erakordsele edule uhked linastused nii Torontos „HotDocsi“ festivalil rahvusvahelise debüüdi teinud „Viimasel reliikvial“14 kui Šveitsis „Vision du Reelil“ võistelnud „Päikeseajal“. Seda, mida toob kodumaisele dokile uus aasta, on raske ennustada. Tänavune suur edulugu paneb kindlasti meie filmiloomingut senisest rohkem märkama, kuid võib ka vabalt juhtuda, et sama suurt globaalselt tähelepanu peab ootama mitukümmend aastat. Tühja sest edust, maestro Philiberti Berlinale auhinnakõnest kinni hakates on olulisim, et oleks kinoväärilisi dokumentaalfilme, mis meid sügavalt puudutaks. Neid tugevaid elamusi oli 2023. aastal õnneks palju nii meil kui mujal.

    1 Kaarel Kuurmaa. Dokumentalistika tolm ja raha aastal 2022. – Sirp 27. I 2023.

    2 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

    3 „La memoria infinita“, Maite Alberdi, 2023.

    4 „20 днів у Маріуполі“, Mstõslav Tšernov, 2023.

    5 „Східний фронт“, Vitali Manski, 2023.

    6 „Звідки куди“, Maciek Hamela, 2023.

    7 „Apolonia, Apolonia“, Lea Glob, 2022.

    8 „To Kill a Tiger“, Nisha Pahuja, 2022.

    9 „Bobi Wine: The People’s President“, Christopher Sharp, Moses Bwayo, 2022.

    10 „Les filles d’Olfa“, Kaouther Ben Hania, 2023.

    11 „Kadhib ‘abyad“, Asmae El Moudir, 2023.

    11 „American Symphony“, Matthew Heineman, 2023.

    12 „Little Richard: I Am Everything“, Lisa Cortés, 2023.

    13 „Sur l’Adamant“, Nicolas Philibert, 2023.

    14 „Viimane reliikvia“, Marianna Kaat, 2023.

     

  • Meie aja Frankenstein

    ANDRES MAIMIK

    Mängufilm „Vaesekesed“ („Poor Things“, Iirimaa-UK-USA 2023, 141 min), režissöör Yorgos Lanthimos, stsenarist Tony McNamara, operaator Robbie Ryan, helilooja Jerrskin Fendrix, põhineb Alasdair Gray romaanil „Poor Things: Episodes from the Early Life of Archibald McCandless M.D., Scottish Public Health Officer“. Osades Emma Stone, Willem Dafoe, Mark Ruffalo, Ramy Youssef, Margaret Qualley, Hanna Schygulla jt.

    Victoria-aegses Londonis tegutseb veidrikust patoloog Godwyn Baxter (Willem Dafoe), kes pakub oma assistendile Maxile (Ramy Youssef) abikaasaks lapsemeelset noort naist Bellat (Emma Stone). Tasapisi selgub noorsandile, et Bella on ilmale tulnud ebatavalise eksperimendi tulemusel. Korrektsele kosilasele tekib rivaalina mesikeelne advokaat Duncan (Mark Ruffalo), kes vana Godwyni loal viib Bella maailma seiklema. Paar liigub Lissabonist Aleksandriasse, sealt edasi Marseilles’sse ja Pariisi. Mida küpsemaks saab naine, seda hädisemaks playboy’st saatja. Mees loodab, et naine jääb tema infantiilseks mängukanniks, aga naine kaugeneb vääramatult ning mees on võimetu ümber kohanema. Lõpuks jõuab kadunud tütar tagasi, et välja uurida, mis on tema eksistentsi masterplan.

    Stsenarist Tony McNamara on Alasdair Gray samanimelisest novellist tõmmanud nii palju teemasid ja mõttearendusi, et film võiks kuhu tahes ajama panna. Nagu kõneleks amfetamiini mõju all akadeemik, kes palavikuliselt üritab maailma toimimisprintsiipidest kõike ja korraga välja paisata. Õnneks hoiab filmi visuaalne stiil – segu gootikast, erootikast ja mustast huumorist – filmi tihedalt koos, et flegmaatilisem vaataja rongilt maha ei pudeneks.

    Siin on meeste maailmale omast naiseks olemise temaatikat. Bellale on määratud filmi jooksul korduvalt saada õppetunde, et ta on mehe loodud, haritud ja kodustatud eraomand, kes peab kohanema patriarhaalsete pereväärtuste ja maha surutud seksuaalsuse kitsa korsetiga.

    Siin on filosoofilisi ja poliitilisi platvorme, millega Bellat indiviidiks kasvamise odüsseial mõjutatakse. On naiivset humanismi, et kui jagame oma varanduse ära, muudame maailma õiglasemaks kohaks. On dialektilist progressiusku, et inimkond õpib oma kogemustest ja liigub õiges suunas. On pessimistlikku künismi, et me kõik sünnime, elame ja sureme kiskjatena ning maailma­parandamine on vaid suur illusioon. On sotsialismi, et kui me saame enda kätte tootmisvahendid (kaasa arvatud oma keha), alles siis saame ennast ajaloo subjektiks pidada.

    Mida küpsemaks saab Bella (Emma Stone), seda hädisemaks playboy’st saatja Duncan (Mark Ruffalo). Mees loodab, et naine jääb tema infantiilseks mängukanniks, aga naine kaugeneb vääramatult ning mees on võimetu ümber kohanema.

    Siin on paras ports psühhoanalüütilisi motiive. Joseph Campbelli ja Christopher Vogleri populariseeritud kangelase teekond, lihtsakoelisest olevusest täielikku individuatsiooni. Läbi katsumuste, künniste ületamise, kõhkluste ja otsuste jõutakse küpsusriituseni. Teise kehtestatud distsipliini ja ihade meelevalla objektistatud tegelasest areneb ajapikku subjekt, kes ise rakendab teise peal oma tahet ja ihasid. Kui algselt on Bella ultrakonservatiivse mehe ideaal, kasina aru, kuid ideaalse välimusega kreatuur, keda trofee­naisena luku taga peetakse, siis avastades kehalisuse, emotsioonid, intellekti, vaba tahte, valikuvõimalused ja valitsemisvõime, lõikab ta enese lahti sõltuvusest teda kontrollivast Suurest Teisest. Lapsemeelses õppimistuhinas toob ta ilmsiks normide naeruväärsuse ja kommete idiootsuse, kasvab vaimselt üle teda kantseldavatest mehikestest. Klassikalises jungiaanluses irratsionaalsena kujutatud naispsüühe üle võtab võimust mehelik alge – animus. Ta kogeb, õpib, analüüsib, ratsionaliseerib, hakkab elukogemuse põhjal langetama otsuseid, murrab ennast lahti eestkoste ja manipulatsiooni võrgustikust, ja kui vaja, rakendab agressiooni, sobitab rahu ja tasakaalu leegitseva libiido ja seda kontrolliva ego vahel.

    Mehed siin filmis ei olegi nagu karakterid, pigem kultuurilooliste arhetüüpide kehastused. Siin on Looja, Mentori, Koletise, Ustava Teenri, Võrgutaja, Vallutaja, Valitseja arhetüüp.

    Willem Dafoe hull teadlane Baxter, andes Bellale uue elu, ristab omavahel surma ja sünni, usurpeerides sellega ainult Jumalale lubatud privileegi. (Erinevalt piiblis pakutud retseptist, mille järgi peaks naisi produtseeritama mehe küljeluust, pakutakse siin manuaali, kuidas koduste vahenditega uus naine kokku monteerida, siirates loote aju surnud naise kolpa.) Midagi perversselt tõmbavat on Willem Dafoe loodud nietzschelikus karakteris, kelle jaoks on inimene midagi, mis tuleb ületada. Siin kohtuvad tuletooja Prometheus, homunkulust otsiv Paracelsus ja laste peal katseid tegev natsidoktor Mengele. Baxteri kuju on äärmuseni karikatuurne, ometi karismaatiline – Bella kutsubki oma loojat Jumalaks ning pärandiõigus lubab tal Jumala positsioon üle võtta pärast tolle surma. Willem Dafoe oma eripärase sihverplaadiga on ennegi mänginud metafüüsilisi tegelaskujusid, nii Kristust (Scorsese „Kristuse viimane kiusatus“1) kui deemonit (David Lynchi „Metsikud südamed“2).

    Õnneks ei sukeldu Lathimose film liiga pealetükkivalt kristlikku „zajoobi“, ühes hinge olemasolu üle mõtisklemise, pattulangemise, lunastuse, (anti)kristuse taastuleku ja muu üle­kasutatud temaatikaga. Ka maine ja taevane armastus, püha abielusakrament jääb ääremärkuseks. Režissööri mängulis-irooniline käsitlus sarnaneb rohkem muinasjuttude ja müütide omaga – asjad juhtuvad, nagu nad juhtuvad, tegelased satuvad räbalatesse olukordadesse juhuse tahtel, mitte mingi jumaliku ettemääratuse tagajärjel. Bella seljas vahelduvad tualetid, üks koketsem kui teine ja oleks kohatu küsida, kes neid talle õmbleb, triigib ja selga sobitab. Film on nagu baroklik laemaal, mille puhul keegi ei eelda kausaalset või psühholoogilist loogikat.

    Emma Stone on rääkinud inter­vjuudes, et peamine joon, mida ta Bella karakterit arendades silmas pidas, on see, et tegemist on naisega, kes ei tunne häbi. Teatavas mõttes on see sarnane Sandra Hülleri kehastatud tegelaskujuga filmis „Langemise anatoomia“3, aga ka kaudseid teid pidi Dostojevski „Idioodi“ vürst Lev Mõškiniga.

    Häbitunde puudus seostub meil asotsiaalse isiksusehäirega, peamiselt psühhopaatiaga. Samal ajal annab maimikueas arengus pidurdunud teadvus, milles pole välja arenenud mina identifikatsiooniga seotud komplekssed tundmused – süü- ja häbitunne, ala­väärsuskompleks, empaatia ja moraalne eneseregulatsioon – meile suure edumaa maailmas tegutsemiseks. Tõukejõuks on uudishimu, iha, tegutsemistung, ilma et meid piiraks mingigi eneseregulatsioon või refleksioon. Elus tuleb sageli ette, kuidas jõrmid kutid, jultunud poliitikud ja halastamatud ärihaid rajavad endale teed tippu, hoolimata pettustest või kaaskodanikele põhjustatud ülekohtust. Neil on ükskõik, mida teised tunnevad või arvavad. Õige kepimees tuleb nurgast ja skoorib edukalt, samal ajal kui tundelisem ja intelligentsem härra võib nahast välja pugeda, aga voodirõõme naudib ikka vaid oma vasaku käega.

    Sotsioloog Brenee Brown teeb määrava eristuse häbi- ja süütunde vahel. Süü on adaptiivne ja toetav tundmus: oma tegude eest vastutatakse. Häbi on aga intensiivselt valus kogemus, mis on seotud uskumusega, et me ise oleme puudulikud ja seetõttu ei vääri armastust ega kuuluvustunnet. Süüst saab üle käitumise korrigeerimise abil, häbist on väga raske omal jõul välja pääseda. Süü karastab, aga häbi paneb peitu pugema, ennast olematuks kuulutama või ära hävitama.

    Seetõttu on kristlikule moraalile tuginevates ühiskondades naise häbistamisel suur roll. Me kõik oleme patused, aga naised iseäranis. Sest erinevalt meestest on nad ebaratsionaalsed olendid, kellel on maailma algusest saati kalduvus ahvatleda või ahvatletud saada. Neid tuleb kontrolli all hoida, kodustada, ettemääratud rolli suruda. Kui neid ei karistata kantsiku ja katekismusega ega aeta tanu alla sarisünnitajaks, võib juhtuda, et juhuslik tuulehoog või armukutse kannab nad kaugele ookeani. Kui neist ei dresseerita madonnasid, saavad neist hoorad.

    Ehki filmi aegruum on tinglik, näeme sündmustikku aset leidmas viktoriaanlikus klassiühiskonnas, kus kommetel ja komblusel on keskne ülesanne inimese staatuse kinnistamisel. Mistõttu leiab filmist paralleele Bernard Shaw’ „Pygmalioniga“, laiemale vaatajaskonnale tuntud „Minu veetleva leedina“, kus kõrgklassi härrasmees otsustab tänavalt leitud lillemüüjast koolitada endale aadlidaami. Mitte ainult omandisuhete, käitumisreeglite ja moraalinormidega ei pea „Vaesekeste“ peategelane kohanema, vaid ronima ka sotsiaalsel redelil nii kaugele, kuhu pulgad enam ei ulatu. Ta käib läbi kõik tsüklid – hooldatavast seksikiisuks, trofeenaisest seltskonnadaamiks, naiivitarist mässajaks, hoorast mõrsjaks, koduvägivalla ohvrist perenaiseks –, nagu Dante käib läbi kõik põrgu ringid, et jõuda iseenda äratundmiseni. Kui meie kangelannat rammivad bordellis ükskõik kui perverssed või ebahügieenilised isased, on ta ennast lahti sidunud moraalsetest implikatsioonidest: miski ei saa talle viga teha, vaid ainult karastada. Nagu elaks Bella kestvas posttraumaatilises meeleseisundis, mille põhjustas sünd läbi enese surma.

    „Vaesekeste“ maailm on grotesksem, lummavam, muinasjutulisem kui tavaline ajastukomöödia või komblus­draama. See on külluslik vaatemäng, alateadvusse imenduv muinasjutt. Iga disainitud kaader tõmbab endasse kui põhjatu suletekk, küütlev ja lämmatav korraga. Siin eksisteerivad fantaasia­filmidest tuttavad liiasused – kentsakad interjöörid, torud, juhtmed, sädelahendused, ülepaisutatud grimmid ja soengud läbisegi akuraatsete ajalooliste motiividega (operatsiooniauditoorium). Siin on Jules Verne’i, Mary Shelley, aurupungi, Terry Gilliami, Giorgio de Chirico, George Melies’, René Magritte’i, René Claire’i, Federico Fellini, David Cronenbergi, Luis Buñueli, M. C. Escheri elemente. Sürreaalsusega ei koonerdata, vahel on pildiloomesse kaasatud ka tehis­intellekt oma inimloogikast puutumata kombinatoorikaga.

    Kaamera ette kruvitud kalasilm­optika korraga avardab ja ahistab. Maailm on otsatu, aga kokkusurutud. Unenäoline pildikeel tuletab meelde, et isegi tõsikindel reaalsus on meie tajude poolt taasloodud illusioon ning illusoorses maailmas on ka paljud meie teod ja otsused illusoorsed. Nagu filmilegend Jüri Sillart armastas korrata: kino on unenägu 24 kaadrit sekundis. Geniaalse lavastaja visioonide teostamisel ressurssidega ei koonerdata. Väidetavalt ühe Lathimose filmi kulude korvamiseks peab produtsent tootma kümme väikese eelarvega rahvakomöödiat.

    Eraldi vaatemäng on Emma Stone’i metamorfoosid peategelasena. Ta on ühtviisi lummuslik nii kandiliselt tatsuva, laliseva ja plödistava imik-naisena, seksuaalsust ja sotsiaalsust avastava rabeda puberteedieas naisena kui ka enese väärtust otsiva alasti kurtisaanina, kes nõtke suvalisusega täidab igamehe fantaasiaid, sisustades vaba aega maa­ilma­revolutsiooni planeerimisega. Kui ta lõpuks on matriarhi poosi sisse võtnud aupaklike beeta- ja kitseajuga alfaisaste keskel, siis õhkub temast võimu ja enesekindlust. Lõppude lõpuks pole ta nüüd enam kellegi leiutis, vaid ta on iseenda iseendana taassünnitanud.

    Emma kassnaise sisendusjõulised suured silmad väärtustavad silmapilkselt iga teost, kuhu on teda värvatud.

    PS. Kes on Emma Stone’i talendi austaja, võiks uurida ka sellist sarja nagu Nathan Fielderi ja Ben Safdie „Needus“4, mis maailma seriaalide hulgas praegu paradigmasid nihutab.

    1 „The Last Temptation of Christ“, Martin Scorsese, 1988.

    2 „Wild at Heart“, David Lynch, 1990.

    3 „Anatomie d’une chute“, Justine Triet, 2023.

    4 „The Curse“, Nathan Fielder, Benny Safdie, 2023– …

     

  • ,

    Kas digipööre tappis paberil ajakirjanduse?

    MARJU HIMMA

    „Video tappis raadiostaari“ („Video Killed the Radio Star“) oli ansambli The Buggles hittlugu, millega avati 1. augustil 1981 muusikakanal MTV. MTV-l on ajapikku olnud küll palju sõsarkanaleid, aga sedasama enam alles pole. Kanalid tulevad ja lähevad, kuid muusikavideod pole välja surnud. Sisu elab edasi olenemata tehnilisest levikuviisist ja platvormist.

    USA ajaloolane ja sotsiaalteoreetik Michael Warner1 on oma käsitlustes välja toonud, et mitte ainult tekstid, s.t sisu, ei kujunda avalikkust, vaid ka nende tekstide koondumine ajas. Kui teatud hulk käsitlusi ehk diskursusi koondub, saab neid postuleerida, need hakkavad avalikkust kõnetama. Traditsioonilise meedia puhul on terviku teke pikaajaline ja seostub üldjuhul suure auditooriumiga.

    Teisisõnu tähendab see, et ühte ajalehte, veebiväljaandesse, raadio- või telekanalisse koondunud sisu loob leviku­kanali kaudu sideme auditooriumiga. Mida pikema tegutsemisaja ja suurema lojaalse auditooriumiga levikukanal, seda suurema reaktsiooni tekitab selle kadumine.

    Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Sõnumilehe ja Õhtulehe üleminek SL Õhtuleheks, „Ööülikooli“ saadete lõpetamine ERRis ja kolimine uuele platvormile, Äripäeva ilmumine peamiselt veebiväljaandena või Raadio 2 õhtuse vööndi ümberkorraldamine. Kõige hiljutisem otsus oli lõpetada Eesti Päevalehe paberil ilmumine.

    Kui jälgida ajakirjanike reaktsioone Eesti Päevalehe üleminekule digileheks, joonistub välja huvitav põlvkondade erinevus. Pika staaži ja ajalehetoimetuse töökogemusega ajakirjanikud meenutasid nostalgiliselt paberlehe tegemise käiku ning lehe kui sellise väärtust. Mõni kaua ajalehetoimetuses töötanud ajakirjanik arvas, et küllap on tegu ajakirjanduse allakäigu ja lõpuga.

    Noorema põlvkonna ajakirjanikud, kelle töökogemus kätkeb nii ajalehe-, veebi- kui ka audio- või videoformaadi kasutamist, on näinud olukorda teisiti. Kui paberlehel on trükkimineku ja esitamise tähtajad, siis veebiplatvorm ei ole enamasti nii ajatundlik. Näiteks Äripäevas, mis lõpetas paberlehena ilmumise 2023. aasta alguses, avastasid ajakirjanikud, et muudatus on neilt ära võtnud trükitähtaja surve ning nüüd on aega looga pikemalt ja sisukamalt tegeleda. Artikkel ilmub siis, kui see on valmis.

    Ajaleht loob identiteedi. Veebiajakirjanduse tulekuga kaasnes olukord, kus paberlehetoimetuse ajakirjanikud, aga ka tele- ja raadioajakirjanikud määratlesid end paremate ja professionaalsematena kui veebimeedias töötajad. Mõneti oli selleks põhjust, sest 2000ndate alguse veebiajakirjanduse tööprotsessid olid kaugel kvaliteedist ja ajakirjanduse põhimõtetest.2

    Koos veebi kui meediumi arengu ja ajakirjandusliku taseme tõusuga hakkas üha enam ajakirjanikke töötama mitme platvormi heaks. Iseäranis atraktiivsena mõjus see teostusvõimalus noortele. Muutus ka ajakirjanike identiteet: pole vahet, mis platvormile ma töötan, peaasi, et saab parimal moel jutustada lugusid. Umbes niisuguseid vastuseid on antud Eesti digimeedia arengut puudutavates uuringuintervjuudes.3

    Seega ei tähenda uus platvorm, et uute oskuste õppimise ja oma töö tegemise käigus kvaliteet langeks või ajakirjandus kaoks. Kvaliteetne sisu elab edasi olenemata platvormist.

    Vähem ajalehti, suurem infolevi. Paberlehe kadumine ei pruugi tähendada kvaliteedi või ajakirjanduse kadu. On vaja silmas pidada, et ajakirjandus vahendab informatsiooni, mida auditoorium võib usaldada, kuna see on faktipõhine ja kontrollitud. Kontrollimine on tähtis osa toimetamistööst. Kahtlemata on paberlehe toimetamine, samuti ka televisioonis, kõige tugevam ja enne ilmumist käib lugu läbi paljude inimeste kriitilise pilgu alt. Veebis ja raadios võib kontroll olla nõrgem, aga ei pruugi.

    Video ei tapnud raadiot. Viimased 15 aastat on hoopis räägitud raadio tagasitulekust, aga seda mitte programmi, vaid meediumina. See tähendab, et audiomeediat tarbitakse üha rohkem, ent mitte tingimata lineaarse programmi vormis. Siin on märksõnaks taskuhääling ehk podcast – ajast, kohast ja seadmest sõltumatult tarbitav audiosisu. Selleks sobivad ka traditsioonilised raadiosaated, kuid formaat peab olema selline, et iga jagu (toorlaenuna „episood“) on iseseisvalt tarbitav.

    Raadiosaatelt taskuhäälingule üleminek on ajakirjanikel ilmselt lihtsam, kuigi see oleneb senisest töö sisust. Päevakajaliste saadete tegijatele ja line­aarses ehk otse-eetris esinejaile muutub tööprotsess rohkem kui publitsistika- ja eelsalvestatud saadete tegijaile.

    Ettekuulutus. 2008. aasta suvel tekitas tulist arutelu toonase Microsofti tegevjuhi Steve Ballmeri väide, mille kohaselt „Kümne aasta pärast ei eksisteeri ühtegi meedia tarbimise vormi, mis ei oleks edastatud IP-võrgu kaudu. Ei ole enam ajalehti ega ajakirju, mida levitatakse paberkandjal. Kõik toimetatakse kätte elektroonilisel kujul.“4 Ballmer lisas, et kas see juhtub neljateistkümne või kaheksa aasta pärast, pole tähtis. Aga see juhtub. Toona pandi talle ajalehtede väljasuremise ettekuulutust pahaks.

    Ometi näitas USA statistika nädalalehtede tiraažide vähenemist juba alates 2004. aastast, päevalehtede tiraažid hakkasid püsivalt kahanema 1996. aastal. USAs oli 1990. aastal päevalehtede tiraaž 62,3 miljonit. Püsiva languse tagajärjel oli 2014. aastaks alles jäänud vaid 40,4 miljonit.5

    Paberkandjal ilmumise lõpetasid ja lõpetavad pigem päeva- kui nädalalehed. Sageli toimubki üleminek päevalehelt paar korda nädalas ja lõpuks kord nädalas ilmuvale lehele. Seejärel minnakse juba üle digiväljaandeks.

    Eesti kohalike lehtede – pean selle all silmas ajakirjandusväljaandeid, mitte kohaliku võimu häälekandjaid – tiraažid on olnud üllatavalt stabiilsed.6 Tiraažid on tillukesed ja kõiguvad mõnesaja eksemplari piirides. Üle maailma kurdetakse üha kasvavat probleemi, et tekkinud on nn uudiskõrbed.7 See tähendab ajakirjandusväljaannete, iseäranis kohalike, kadumist. Eesti kohalikud lehed on suutnud enese alles hoida ja see on märk ajakirjanduse tervisest.

    Meil on üleriigilise levikuga päevalehti (Postimees ja suurima tiraažiga paberleht Õhtuleht), pika ajalooga ja püsivalt sisukaid kohalikke ajalehti (Sakala, Tartu Postimees, Hiiu Leht jpt). Kui Eesti ajakirjanduses üldse midagi vajab alles hoidmist, siis just need väljaanded ja nende kvaliteet.

    Ümberkaudu toimuv toob tagasi alusküsimuse juurde: kas sisu jääb või kaob? Kas veeb tapab ajakirjanduse? Ei tapa. Ajakirjandus jätkab ka teistel platvormidel, vahetades aeg-ajalt oma sisu- ja levikuplatvorme.

    1 Michael Warner, Publics and counterpublics. Zone Books, New York 2002.

    2 Marju Himma, Doktoritöö selgitas, miks on veebiajakirjanduses nii palju vigu. – ERR 1. X 2018.

    3 Marju Himma, Signe Ivask, Phases of going digital: a framework for assessing newsroom digitalisation process. – Digital Jouranlism 2024 (ilmumas).

    4 Betsy Schiffman, Steve Ballmer Gives Newspapers 10 More Years. – Wired 5. VI 2008.

    5 Sarah Naseer, Christopher St. Aubin, Newspapers Fact Sheet. Pew Research Center 10. XI 2023.

    6 Eesti Meediaettevõtete Liidu statistika. Ajalehtede tiraažid trükikodade andmetel.

    7 What are “news deserts” in Europe? Centre for Media Pluralism and Freedom 23. III 2023.

     

  • Minibuss ja kondimootor 

    REIJO ROOS, luuletaja 
    Reijo Roos

    Keha on yks paeluv kaadervärk, mida annab terve elu tundma õppida ja ikka ei saa selgeks. Yhelt poolt võib kehasse suhtuda kui vanasse kolisevasse minibussi, see on kui lihane-luine-verine kapsel, mis vajab kogu aeg putitamist. Teisest kyljest võib keha näha looduse osana, suurema ökosysteemi loomuliku lylina, mis imelisel kombel on ka kõik see, mida ma minaks nimetan. 

    Mõnikord on hea suhtuda oma kehasse kui objekti, millel on hetkiti puudujääke. Väsinud keha vajab und, näljane sööki, janune jooki, loidunud keha vajab liikumist ja yksildane seltsi. Huvitaval kombel on iga kord, kui mul on midagi halvasti, probleem lahendatav just nimelt kas une, söögi, vee, liikumise või seltsiga. Selle poolest meenutab elu kyll arvutimängu – kõik näitajad peavad korras olema, et saaks keskenduda kunsti tegemisele, õppimisele või millelegi muule meeldivale. 

    On põnev oma keha proovile panna ja saada teada, milleks see on võimeline. Kord otsustasin kõndida järjest sada kilomeetrit Tallinnast Haapsallu. Teekonnale kulus 21 tundi. Kogesin midagi, mida varem polnud kogenud – ma magasin kõndides! Panin keset teed käies silmad kinni ning ärkasin, kui olin astunud teeäärsele kruusale, sest kõndides olin vajunud vaikselt yhele või teisele poole teelt välja. Siis jälle tee keskele tagasi ja nii mitu tundi järjest. 

    Tihtipeale tuleb usk oma kehasse teistelt. Kui teised on teinud, siis suudan ise ka. Mind inspireeris sadat kilomeetrit kõndima yks kosmosepileti ostnud soomlane, kes käis sada kilomeetrit maha symboolse paralleeli tõttu: kosmose piir on saja kilomeetri kõrgusel. Hiljuti kuulsin aga Christoph Rehage’ist, kes aastate viisi kõndis Hiinast Saksamaale, kokku umbes 15 000 kilomeetrit (vt „The Longest Way“, https://thelongestway.com/). Kuigi 15 000 kilomeetrit tundub hullumeelsus, ahvatleb kuude kaupa kõndimise mõte mind väga. 

Sirp