Toeta
Otsi

Erik Tohvri

  • Lermontov, Rubinstein ja Deemon

    Tiiu Levald

    Kirjandusteadlane Pavel Viskovatõi on kirjutanud 1892. aastal ilmunud rariteetses väljaandes “Lermontov. Elu ja looming” muu hulgas: “Lermontovi teostes peegeldus vaba üksiku hinge väsimatu võitlus ajastu nivelleeriva jõu rõhumisega… Kogu oma võimsa natuuriga püüdleb Lermontov valguse ja headuse poole. Ning ainult selles näeb ta pääsemist hingepiinadest.”

    Läbi aegade on rahvaste müütides esinenud universumis rändavad hinged, kes igatsenud leida hingerahu läbi puhastava armastuse.  Ning need müüdid on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele poeetidele, kunstnikele ja heliloojatele – eredamateks näideteks Byron, Goethe, Puškin, Berlioz ja muidugi Wagner oma Wotani ja Lendava Hollandlasega. Lermontovi poeem “Deemon” on nende seas kindlasti üks kaunimaid nii oma kontseptsiooni kui äärmiselt helge poeetilise keele poolest.

    Peterburi konservatooriumi asutajana end väga kaalukalt kultuurilukku jäädvustanud Anton Rubinstein (1829–1894) maitses oma eluajal nii rikkalikke loorbereid kui tunnustamatuse okkaid. Oli ta ju nooruses edukas ja furoori tekitanud pianist (õppinud ka Liszti juures) Euroopas ja isegi Ameerikas, väga energilise inimesena ka veel Vene Muusikaakadeemia ja Lauluühingu asutaja. Kuid heliloojana ei leidnud ta muusikakriitikutelt siiski tunnustust, ehkki lauljad esitasid meelsasti tema romansse ja tänaseni on suur menu saatnud tema ooperit “Deemon”.

    Nii nagu Lermontov nägi vürst Sinodali ja Tamara saatuses Deemoni kätt, nii köitis ka Rubinsteini ilmselt tema lemmikpoeedi poeemis hea ja kurja heitlus, mis nagu peegeldanuks isiklikke läbielamisi. Vastasel juhul poleks vist sündinud nii südamesse minevaid helikooslusi, nagu kuuleme seda kõnealuses ooperis.

    Nüüd siis Novaja Opera etendusest. Veel kord tuli veenduda, et vene ooperist saab täiusliku elamuse ikkagi autentses ettekandes. Kuigi just Rubinsteini “Deemon” on lavateos, millest on minuealistel unustamatu ja kordumatu mälestus Georg Otsa loodud Deemonist. Kes on näinud vene kunstniku Vrubeli illustratsioone poeemile, siis lisagu kunstniku poolt loodud müstiliselt lummavale visioonile Otsa atleetlik kuju (teatavasti tegi Georg Ots endale ise grimmi ja ilmne oli inspiratsioon Vrubelist). Lisaks tema võime lasta kõlada sametisel, lõputuna voogaval meloodiakaarel, milles kuuldav iga kaunis värsirida, mis nagu mässiks sind endasse ja viiks kuskile lõpmatusse kaasa. See pole kindlasti ainult minu nostalgiline neiupõlvevisioon – tolleaegse Peterburi asjatundlik ooperipublik oli sellest rollist samasuguses lummuses nagu Georg Otsa loodud Oneginist.

    Sellest Novaja Opera etendusest rääkides tahaks alustada orkestrist ja koorist. See oli fantastiline elamus! Erakordselt kõrgekvaliteediline kõlakultuur, mänguandumus igalt orkestrandilt ja filigraansus detailides. Dirigent Valeri Kritskovile oli kätte antud parimate võimetega instrument ja sellega loodi kuulajale maagilisi kõlapilte. Koor koosneb ilmselgelt ühtse koolitusega lopsakatest häältest ja kogu kõla on seetõttu ka väga mahukas. Täpsus nüanssides ja tundlik fraseerimine tegid nauditavaks kõik ansamblid – eriti meeldesööbiv oli kooslus Ingliga finaalis.

    Kuna ooperi I vaatus on kompositsiooniliselt veidi välja venitatud – vürst Sinodali aaria (Aleksandr Skvarko poolt lauldud väga kõlavalt) võtab muusikalise materjali kordusega tempot maha ja vürst Gudali kodustseen on tagasihoidlik – siis vastupidiselt kõiges, mis seotud Deemoni ja Tamara suhetega, kasvab pinge tõusvas joones.

    Hea oli kuulata Tamarana kompaktse ja sooja rinnakõlaga sopranit – traditsiooniliselt on seni selles rollis kuuldud lüürilisi sopraneid. Elvira Hohloval on väga omapärase “südamikuga” hääl: seal kuuldub midagi meie Elsa Maasiku (Georg Otsa partner omaaegses lavastuses) häälele omast – metsa- ja päikesehõngulist habrast sillerdust, mida esineb tänapäeval nii harva. Ning samas väga sügavate hoovustega, heatoelist rinnakõla, mis andis tema duetile Deemoniga võrdväärselt kirgliku värvingu.

    Vokaalselt köitis meeli vürst Gudal (Vladimir Kudašev). Roll pole kahjuks kuigi mahukas, kuid see tõeline bassitämber ei unune: niisugune hääl kuulub kindlasti Boris Christoffi ja Paata Burtšuladze masti lauljate ritta. Irina Romaševskaja (Ingel) oli mõjuv oma sügavalt aldiliku tämbriga, kuid võib-olla oleks tema rollikäsitluselt oodanud enamat sugestiivsust – käib ju finaalis võitlus inimhinge pärast!

    Ja nüüd siis peategelane Deemon. Andzei Beletskil on kaunis, mehine, jõuline ja samas just kõige lummavam mezza voces hääl. Tema fraas on maitsekas ning kantileen kuulama panev, kõrged registrid veendunud ning plahvatuslikud. Kuna kogu lavastus on küllaltki minimalistlik ja tehnokraatlik – vaataja peab uskuma, et rööbastel sõitev hiigelkraana toob meie ette universumi avarustes hõljuva Deemoni –, siis pean lauljale ning orkestrile hästi sügava kummarduse tegema: illusioon oli efektne ja mõjuv. Eriti sisendusjõulised olid Deemoni aariad “Avaruste ookeanil” ning “Ära nuta, laps”. Nagu oleks sulamesi selga mööda alla voolanud, ja reaalsusetaju kippus seega kaduma!

    Väga hea kooslus oli Tamara ja Deemoni duettides: mõlema hääles oli pingeliin kirglik ja soov teineteist mõjutada äärmiselt emotsionaalne. Kuid kahjuks on deemonlik suudlus Tamarale hukutav ning Deemoni saatuseks jääb taas vaid maailma needmine ja lõputu kurbus.

     

     

  • Kahn jõudis Eestisse tagasi, Komendant mitte veel

    Toivo Tammik

    Louis Kahni tütar Alexandra Tyng isa portree avamisel

    Kuressaare raekojas. Louis Kahni poeg oma filmi “Minu arhitekt”

    linastuse järel Kuressaare Linnateatris. piia ruber

     

    Louis Kahni päevad Kuressaares 6. ja 7. oktoobril.

     

    Eestis tihendatakse linnasüdameid, suuremaid linnu ümbritsevaid põlde ja metsaaluseidki täidab varsti uusehitiste ehmatav võrk. Tänapäeva hollandlaste formaalne mõju eesti arhitektuuri ametlikult tunnustatumatele tegijatele on olnud ilmne. Ehitame ja planeerime rohkem kui kunagi enne, seda näiliselt järjest moodsamaid vahendeid kasutades. Meedias on arhitekt aga peksupoiss rohkem kui kunagi varem: ta on uue ja harjumatu kehastus. Samas ei ole arhitektuuris mitte just kõik hullutavalt uus ja just äsja leiutatud.

    Louis Kahni ajatelg arhitektina töötas skaalal, mis ei tundnud vahet aastatuhandetel: tema töödes on arhitektuuri ajalugu ühendatud kõige paremal ja täiuslikumal kujul. Põhjalikum pilk Kahni loomingule ja isikule võib kujuneda teatavaks murranguks ka eesti arhitektuuris. Louis Kahni Eesti juured tõid mõni nädal tagasi Saaremaale kokku esindusliku seltskonna.

    5. oktoobril tähistati Eesti Arhitektide Liidu 85. aastapäeva Tallinnas Lillepaviljonis. Prožektorivihus toimetasid õhtujuht ja kohalikud tervitajad, presenteeriti uut filmi nõukogudeaegsetest EALi esimeestest ja nende iseseisvusaegsetest mantlipärijatest. Kokkutulnute enamuse moodustasid seeniorid. Vaikselt omavahel juteldes jälgis eestlaste sebimist ka väike seltskond Ameerika Ühendriikidest. Miski ei viidanud sellele, et vaikselt ja märkamatult on meile koju kätte tulnud maailmaarhitektuuri ja selle uurijate tipptase.

    Louis Kahni kohta ilmub erialakirjanduse lettidele igal aastal paar uut monograafiat. See on hämmastav, kui arvestada, et meister lahkus siit ilmast juba üle 30 aasta tagasi. 6. oktoobril korraldas Kuressaare linnapea piduliku vastuvõtu Louis Kahni portree kinkimise puhul Kuressaare linnale. Kinkija on suure arhitekti tütar Alexandra Tyng, kes tegutseb Philadel­phias ning kelle üks viimane töö käesoleva aasta kevadel, XX sajandi suure arhitektuuriuuendaja Robert Venturi portree, valmis Philadelphia linnavalitsuse tellimusel. Tyngi looming meenutab pisut Hopperi oma, kuid on viimasest pehmem, naiselikum. Kuressaare sündmustel osales ka Philadelphia ülikooli arhiivide juhataja William Whitaker, kes on muu hulgas Kahni loomingulise pärandi hoidja ning kes lähedalt seotud ka tänaseni tegutseva Robert Venturiga. Tema ja Ingrid Mald-Villandi  koostöös korraldati Eestis ka Louis Kahni tööde ulatuslik näitus, mille kujundas Peeter Laurits.

     

    Poeg isast

     

    6. oktoobri hilisõhtul kogunes Kuressaare Linnateatrisse saalijagu publikut, et vaadata Kahni poja Nathaniel Kahni filmi “My architect” (“Minu arhitekt”). Arhitektuurimuuseumi poolametlikel filmiseanssidel või oma kodus oli nii mõnigi filmi näinud, kuid seekord oli kohal Suur Looja ise – ja seda nii mitmeski tähenduses. Nathaniel Kahni näol on tegemist andeka filmimehega, kelle võimas loojanatuur on murdnud filmikunsti traditsiooniliste žanrite piirid. Eestisse saabudes oli tema esimene soov külastada räpaseid äärelinnu, sest Nathanieli sõnul alustas ka Lou (Louis Kahn) alati linnaga tutvumist selle servast, mitte kunagi mõnest tsentraalsest ülelakutud turistilõkse täis kvartalist. Kopli poolsaare, sealhulgas liinide ja Johansoni projekteeritud lasteaia külastamine täitsid need ootused hästi: ehedad elulõhnad koos kõduneva geomeetriaga vapustasid külalist oma ainulaadsuses.

    Kahni päevade sooja, isikliku ja poeetilise avanguna näidatud film mõjus subtiitritega varustatult ilmutuslikuna – Nathaniel Kahni sissejuhatuseks eesti keeles öeldud sõnad “Olen tagasi kodus” mõjusid liigutava ja sümboolsena. Nathaniel Kahni kohalviibimine Kahni päevadel  oli kogu ürituse atmosfääri olulisimaks kujundajaks.

     

    Konverentsi asjalik õhkkond

     

    Pärast suurejoonelist sissejuhatust  jätkas järgmise päeva, 7. oktoobri hommikul Kuressaare Linnateatri laval Robert McCarter, praegu ilmselt parim Kahni arhitektuuripärandi tundja. Märkimisväärselt töökas teadlane on teinud ka särava karjääri: töötanud Columbia ülikoolis koos Tchumi ja Framptoniga, praegu tegutseb ta arhitektuuriprofessorina Florida ülikoolis. Rõhutatult härrasmehelike maneeridega McCarter reageeris pisut valulikult tema suurepärases monograafias esitatud faktide täpsustamisele: muuhulgas jäi ta ka kindlaks oma raamatus tõe pähe esitatud legendile, mille järgi Kahn on vaat et otsesuguluses Felix Mendelsson-Bartholdyga. McCarteri ettekanne oli sisukas, asjaga vähem kursis konverentsikülastajatele heas mõttes üldhariv ja mõne arhitekti või uurija jaoks isegi ehk edaspidises elus pöördeline. Ettekanne baseerus peamiselt tema 2005. aastal ilmunud Louis Kahni monograafia materjalidel. McCarteri teeneks võib pidada ka Kahni varasema perioodi uurimist ja tema kujunemisaastate esiletõstmist, millest senised käsitlused on tavaliselt üle libisenud.

    Tugeva natuurina näitas ennast ka Anne Tyng, kes oli varasema Kahniga aastaid tihedates loomingulistes ja isiklikes suhetes. Soliidses eas daami ettekandest kumas praegugi mõnusat utoopiavaimu, millega tal ilmselt ka Kahni üksjagu mõjutada õnnestus. Anne Tyngi kuulates võis auditoorium nautida haruldast võimalust: mitmete poole sajandi taguste poolteaduslik-poeetiliste ideede sünni- ja arengukirjeldusi otseallikast.

    Siinkohal on sobiv hetk teha väike kõrvalepõige. Konverentsi ettevalmistamise ajal pakkus ürituse moderaatoriks kutsutud Christopher Moller üheks diskussiooniteemaks välja August Komendandi mõju Kahni ja Tyngi rohkete diagonaalidega Philadelphia Towerile kui väga innovaatilisele rajatisele, mis jäi teostamata. Ka Tyng peatus sellel teemal, tõstes esile oma rolli selle projekti sünniloos ja maketi loomisel. Vastu Molleri ootusi võib Komendandi mälestusteraamatust lugeda, et tema arvamus antud töö kohta on hävitav: see olevat tegelikkuses konstruktiivselt teostamatu ning arvestatav vaid väikese makett-skulptuurina.

    Kahn oli kogu oma elu Eestist ära lõigatud, kuigi teda siin siiski teati ja tunti ka juba 1960ndatel. Asi ei olnud tegelikult päris nii, nagu kriitik Karin Paulus ühes oma teaduslikus kirjatükis kibedusega mainib: “Et Nõukogude Liidust välja sõita said vaid vähesed inimesed, nagu parteilased, arhitektid, siis oli väljaspoolne pigem fantaasia kui tegelikkus” (Kunstiteaduslikke Uurimusi 2005, nr 2-3, lk 55).

    Eesti arhitekti Vilen Künnapu tähtsust ja mõju eesti kultuurile ei ole keegi osanud veel ammendavalt uurida. Künnapu on aastakümneid rännanud, kui mitte füüsiliselt, siis fantaasiates, ning alati kummalisel ja uskumatul määral olnud kursis värskete vooludega lääne kultuuris, jagades teavet ka meie kirjanikele, muusikutele ning teistelegi, kes ette on juhtunud. Seekordne ettekanne puudutas nii lektori juba 30 – 40 aasta tagust süvahuvi Kahni loomingu vastu kui ka julget vaimset rännakut Kahni teemal ning sukeldumist idamaisesse müstikasse. Vaheajal mainis Nathaniel Kahn tunnustavalt, et “Loule oleks see jutt meeldinud”.

     

    Arhitekti ja inseneri koostöö

     

    Viimane ettekandja Thomas Leslie Iowa ülikoolist peatuski lähemalt Kahni ja Komendandi suhetel. Leslie nimetab ka oma loengu tutvustuses Komendanti olulisimaks Kahni kaastöötajaks. “Kahn nägi enda rolli orkestreerijana, manipuleerides süsteemide ja koostisosadega, et anda edasi ja väljendada üldist arhitektuuri eesmärki. Seevastu Komendant oli haaratud ideaalsetest ehituslikest lahendustest, mis olid tihti tõhusamad kui Kahni poolt sageli valitud aupaklikud lahendused”. Leslie valgustas põhjalikult mitmeid maailmaarhitektuuri tippsaavutusi, mille puhul Kahni ja ka Komendandi mõju on ilmne. Nagu kuluaarivestluses selgus, oli
    Leslie’le üllatuseks ja uudiseks Komendandi varasem  ja meie vaatenurgast samuti väga innovaatiline tegevus sõjaeelses Eestis. Komendandi tegevus nii Eestis, Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka  mujal ootab alles ammendava ülevaate koostajaid. Sellega on mõneti ka hiljaks jäädud. Kümme aastat tagasi leidus veel hulgaliselt inimesi, kes olid temaga koostööd teinud ja teda hästi tundnud, nende lahkumisega on aga suur hulk olulist teavet kättesaamatult kadunud. See on eesti arhitektuuriloolaste järjekordne kasutamata võimalus; raske on leida sama suurusjärgu tegijaid eestlaste hulgas mis tahes erialal.

    Ürituse vaimsuse tase oli kõrge. Mitmed ärksamad arhitektikontorid olid tulnud kohale in corpore, kuulajaid oli ka naaberriikidest.

    Nathaniel Kahni filmist kui ka Louis Kahni kaasaegsete mälestustest aimub, et arhitekti igapäev oli tihti häiritud ametnike ja kriitikute ränkade rünnakute tõttu. Kahn imestas:  miks nad küll ründavad seda, millest nad aru ei saa? Nii mõnedki arhitektid tunnistasid, et Kahni üritus Saaremaal avas osavõtjate silmad ja näitas teed. Oleme oma arhitektuurses mõõtmes ja mõtlemises seotud kohalike oludega, oma kultuuritraditsioonide ja majanduslike võimalustega. Kontaktid Eestiga on Kahni perekonnal loodud ja need on tugevad. Kahni hästi tundnud inimeste hinnangul ta ilmselt ei oleks ultimatiivselt sekkunud vaidlusesse teemal, kus peaks asuma linnakese raekoda. Kahni väljaütlemistes, artiklites, manifestides ja loengutekstides puudub rünnak ja negatiivsus.  Louis Kahni näol oli tegemist kunstnikuga ja kunstis ei ole demokraatia esikohal. Tõelised arhitektuuri meistriteosed, millistest me ka Eestis unistame, ei sünni lõpututes avalikes aruteludes, mis näivad baseeruvat põhimõttel, et ka köögitüdruk võib valitseda riiki. Hea arhitektuuri sünni juures peab olema suur looja, kes vormib kaasaantud ja õpitud omadused igikestvaks kunstiteoseks.  Kuidas see käib, sellest andis meile aimu nädalavahetus Saaremaal.  

  • Ajalugu ja poliitika: mineviku kasutamisest ja ärakasutamisest

    Marek Tamm

     

    Milleks uuritakse minevikku? Kuigi traditsioon soosib vastust, et mineviku enda pärast, siis näitab kogemus midagi muud: kõige varasematest ajalookirjutuse ilmingutest peale Egiptuses ja Mesopotaamias on mineviku üles- ja ümberkirjutamine olnud oleviku ja tuleviku teenistuses. Ajaloofilosoof Hayden White on kirjutanud tabavalt: “Ajaloouurimine kui eriomane nähtus pole sündinud mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumine, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetse inimrühma, ühiskonna või kultuuriarusaama hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest lähtuvalt.”

    Viimaste aastate sündmused Eestis ja Euroopas on uue aredusega aidanud meelde tuletada lihtsa tõsiasja: kui minevik on üks, siis ajalugusid on palju ja poliitikat veelgi suurem hulk variante. Eestis on avalikkuse meeli hoidnud ärevil rohkem kui kaks aastat väldanud “monumendisõda”, mis on võtnud eri vormi Pärnus, Lihulas ja Tallinnas. See on seadnud Eesti riigi küsimuse ette, kas meil on oma “ametlik ja avalik ajalugu”? Kas igal ühiskonnagrupil on õigus oma ajalookäsitusele või peavad nad juhinduma ametlikust ajaloopoliitikast? On huvitav, et selliseid vaidlusi ei peeta ainult noore poliitilise kultuuriga Eestis, vaid näiteks ka pika poliitilise traditsiooniga Prantsusmaal. 2001. aastast käivad seal vaidlused poliitikute õiguse üle kujundada avalikku ajalookäsitust. Need said alguse, kui Prantsusmaa parlament kehtestas seadusega ametliku seisukoha orjakaubanduse ja Armeenia genotsiidi küsimuses. Üldrahvaliku mõõtme omandasid vaidlused ajaloo ja poliitika vahekorra üle 2005. aastal, kui Prantsuse parlament sätestas seadusega, kuidas suhtuda Prantsusmaa koloniaaltegevusse. Aasta lõpul avaldas 19 tuntud prantsuse ajaloolast manifesti, kus nad eitasid võimalust kujundada ajalookäsitust seadusandlike meetmetega, mis “pole kohane demokraatlikule riigikorrale”.

    Homme Tallinna ülikoolis toimuval Prantsuse-Eesti teaduskonverentsil “Ajalugu ja poliitika: mineviku kasutamisest ja ärakasutamisest” võetakse eesmärgiks arutleda kahe riigi kogemuse najal ajaloo ja poliitika keerulise vahekorra üle nii minevikus kui ka tänapäeval. Konverentsil, mille on korraldanud Tallinna ülikooli humanitaarinstituut ja Prantsuse kultuurikeskus, astuvad üles kolm ajaloolast Prantsusmaalt, sh üks tänapäeva nimekamaid prantsuse ajaloolasi, Annales’i koolkonna pikaajalisi liidreid Jacques Revel, ja kuus Eesti tuntud humanitaar- ja sotsiaalteadlast (Magnus Ilmjärv, Mihhail Lotman, Jaan Undusk jt).

     

    Teaduskonverents “Ajalugu ja poliitika: mineviku kasutamisest ja ärakasutamisest”

     

    14. oktoober 2006 Tallinna ülikooli

    (Uus-Sadama 5) Tallinna saalis

    kella 9.15 – 17.30

     

    Jacques Revel,

    “Aegade ühildamatus,

    mälukoorem tänapäeva Prantsusmaal”

    Nicolas Offenstadt,

    “Ajaloolased ja teised. Ajaloolaste rollist Prantsusmaa hiljutistes avalikes vaidlustes”

    Jean-Pierre Minaudier,

    “Ühe kuupäeva ajaloolised ja poliitilised panused: 8.-9. mai Prantsusmaal,

    Eestis ja Venemaal”

    Jaan Undusk,

    “Võrdlevat välis- ja kodueesti ajalookirjutusest pärast Teist maailmasõda”

    Magnus Ilmjärv,

    “Ajalugu ja poliitika Balti riikide sõdadevahelise perioodi käsitlustes”

    Vello Pettai,

    “Ühe poliitilise doktriini konstruktsioon, õiguslik järjepidevus Eesti taasiseseisvumispoliitikas”

    Mihhail Lotman,

    “Vene kaart, vene diskursuse kujunemine ja selle kajastusi tänapäeval”

    Toomas Hiio,

    “Vene ja Lääne vahel: Eesti ajaloo tõlgendusi ja rakendusi tänapäeval”

    Raivo Vetik,

    “Kaks riiki ja kolm ajalugu. Kas Venemaa peab Eesti ees vabandama?”

     

    Ettekanded eesti ja prantsuse keeles, sünkroontõlge eesti ja prantsuse keelde.

     

  • Eesti Kunstiakadeemia avab oma platsil Kuupmeetri Galerii

    Solveig Jahnke

    Esmaspäeval, 5. septembril kell 17.00 avatakse Eesti Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsil Kuupmeetri Galerii. Kuupmeetri-suurusel  näitusepinnal hakkavad oma töid eksponeerima Kunstiakadeemia tudengid.

    Minimaalsel näitusepinnal kehtivad kõik näituseruumile esitatavad tingimused – valgustus, temperatuur, ventilatsioon, võimaldades linnaruumis näidata ka selliseid teoseid, mida tehnillistel parameetritel muidu välitingimustes eksponeerida ei saaks. Galerii jõudis Tallinnasse EPAC (Euroopa Avaliku Ruumi Kunstikeskus) ja EKA skulptuuri- ja installatsiooniosakonna koostööprojekti raames.

    Kuupmeetri Galerii avatakse Taavi Rei videoinstallatsiooniga

    “RUUMI SERV”

    Töö kohta ütleb autor: “Ruum mõjutab jalgpalli liikumist ning loob oma kindlad piirid.  Enam ei saa rääkida mängija kontrollist palli liikumise üle nagu see on võimalik avaral väljakul  – toimub justkui positsioonide vahetus, kus asjade kulgu hakkab dikteerima väike ruum oma kindlate parameetritega.”

    Taavi Rei (1992) õpib installatsiooni-ja skulptuuri osakonna II kursusel. Teos valmis Taavi Talve juhendatud kursusel “Ruumipraktikad”.

  • Harva küll, peaaegu üldse mitte

    Toomas Velmet

    Pealkirjas väidetu peaks olema vastuseks küsimusele, mitu eesti tšellisti kontserti toimub meil ühel hooajal. Pöörame pilgu Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjale “Akadeemiline kammermuusika” ja mis me näeme? Aegade algusest, s.t sarja käivitumisest aastal 2003 tänaseni on toimunud kahe tšellisti kaastegevusel kolm tšelloõhtut.

    Sarja avakontsert oli noore mehe Kristjan Saare õlul koos pianist Ralf Taaliga, järgmine toimus aastal 2005 ja siis oli laval Ardo Västrik koos pianist Lea Leiteniga ning viimast sai nüüd kuulda eelmisel laupäeval – jällegi Ardo Västrik koos Lea Leiteniga. Teised kontserte korraldavad organisatsioonid tegelevad kammermuusikaga vähem ja kui, siis väliskülalistega, mille jooksev nimekiri peaaegu piirdub Ramon Jaffe (Saksamaa) ja Josif Feigelsoniga (USA).

    Tšello on teatavasti sama akadeemiline sooloinstrument kui klaver ja viiul ning ei maksa laskuda sel teemal diskussiooni – mõni asi lihtsalt on nii, vähemalt laiemas maailmas. Eestis on üles kasvanud terve plejaad vähem või rohkem noori tšelliste, kelle kunstiline ja vaimne tase pole laita, ükskõik millises riigis nad parasjagu ka ei õpiks või töötaks. Asjalood on aga niikaugel, et terve põlvkond kammermuusika publikut ei tunne eesti tšelliste ega oska kahtlustadagi, millise repertuaari nautimisest nad on ilma jäänud. Loodan, et seda viga annab parandada, kuni eesti tšellistid pole veel lootust kaotanud või lootusetult vananenud. Seni tuleb aga tänu avaldada Kristjan Saarele ja kaks korda EMTA doktorandile Ardo Västrikule, et üle aastagi on Kadriorus võimalik nautida heatasemelist eestimaist tšellismi.

    Kõnealune tšelloõhtu oli soliidne nagu üks akadeemiline kontsert peabki olema esimesest teosest lisapalani. Eriliselt akadeemilise võlu andis kontserdile aga lisapala Allegretto tšellole ja klaverile, autoriks Edvard Grieg. Ma päris täpselt ei kuulnud, kuidas Ardo Västrik teost teadustas, kuid väga veendunult ja õigesti ütles ta, et teost sellise koosseisuga (tšello, klaver) te varem kuulnud ei ole. Suurepärane ja hästi kuuldud lugu on tuntud küll teise pealkirjaga: Allegretto espressivo alla romanza Griegi populaarse Viiulisonaadi nr 3 II osana. Selgub, et 1886. aastal kirjutas Grieg samal materjalil Allegretto oma vennale. Haruldaselt maitsekas lisapala pärast pooletunnise Tšellosonaadi op. 36 ettekannet kontserdi finaaliks. Teos oli partnerite poolt vägevalt ja meeliülendavalt esitatud.

    Mõned mu isiklikust maitsest tingitud soovitused-märkused tulevad äkki kasuks järgmistele ettekannetele. Väga veendunult võin öelda, et I osa kõrvalteemat ei tasu nii suure ettevalmistusega sisse juhatada – see lõhub asjatult juba niigi “lõhutud” vormi. Morendo morendo’ks, kuid taassünd peab toimuma enne, kui eelnenud elu on unustatud. Kõlaline vahekord on siin keeruline küsimus, kuigi Leiteni meisterlikkus oli probleemi peaaegu ületanud. I osa repriisi alguses võiks tšello kolmehäälsed akordid olla mängitud ilma murdmata ja oma täpses ajalises väärtuses, siis toimib see heas kooskõlas klaveri vasaku käe sünkopeeritud rütmiga.

    Ka teise osa Poco piu mosso episoodis peaks poco ritenuto esinema ainult selle lõppedes ja varem ei maksaks alluda provokatiivsetele crescendo’dele. Finaali probleem on tempodes ja Allegro molto lisand e marcato peaks esitajale andma õiguse mitte liiga täpselt kinni pidada metronoomist veerandnoot/160 – nii kannatab artikulatsioon ning koos sellega karakter.

    Kontserdi hea üllatus kuulus läti muusika tänapäeva, nimelt eelnes Griegi sonaadile suurepärane Pēteris Vasksi Partita tšellole ja klaverile, mis kirjutatud 1974. ja uus versioon 2001. aastal. Kaasaegses, aga mitte liiga ekstreemses helikeeles teos, mille paigutaks küll noodiriiulile Schnittke sonaatidega kõrvuti. Emotsionaalselt rikas esitus koos kaine kontrolliga on parim variant teose kohalejõudmiseks publikule ja soe aplaus kinnitas, et pärale see ka jõudis.

    Beethoveni “Seitse variatsiooni Mozarti “Võluflöödi” teemale” Es-duur on soliidsele kontserdile hea meeleolu looja ning täpselt nii see mitte just lihtne teos artistide viimistletud ettekandes mõjuski.

    Toomas Velmet

     

     

  • Pealinn meie peas

    Kaarel Tarand

    Mulle tundub, et kurja juur on tallinlaste kohataju või kodupaigatunnetuse puudulikkuses. Jah, on need põlistallinlased, kes iga nurga ja nurgataguse lõhnast ära tunnevad ja võivad ka erihariduse puudumisel täpselt öelda, kust lähevad inimeste alalised käigurajad ja kuhu ning kui suuri hooneid peab ehitama. Aga põlistallinlased, nagu teada, moodustavad tühise osa linna elanikest ning valimissüsteem ei anna neile mingeid eeliseid võitluses kohtade pärast linnajuhtimises. Poleks mõistlik ja võimalikki kehtestada kohalikel valimistel mingeid paiksus- või kolkluspiiranguid. Esiteks saaks neist alati mööda hiilida, teiseks on liikuvus tänapäeva inimese tunnuslik omadus ning kolmandaks, ega kõigis linnaelu asjatundjates ka juhikvaliteeti ei peitu.

    Mida saab teha? Võib üritada kehtestada uusi asjaajamise ja planeerimisreegleid, viia otsustamine n-ö laiemale põhjale, kuid nagu kogemus näitab, ei vii laiade hulkade osalemine sugugi kindla peale mõistliku otsuseni. Nagu juhtus kurikuulsa rahvaküsitluse käigus, mille tulemustele toetudes Harju tänava äärde tekitatud seis on kurvem kui kurb ja pigem mahub linnapea läbi nõelasilma kui massiivsed mullatööd annavad tulemuse, mida vanalinn väärib.

    Parem oleks siiski alustada hariduslikust otsast. Suur osa kooliõpetusest on üles ehitatud põhimõttel, et ainet käsitletakse sammhaaval sisus lihtsamalt keerulisemale ning ruumis lähemalt kaugemale edasi minnes. Inimese- ja loodusõpetuses lähtutakse sellest, aga ka emakeele ja kirjanduse teemavalik on samalaadne.

    Algklasside loodus- ja inimeseõpetuse õpikuid vaadates näeme, et need on kirjutatud kõigile eesti koolidele ühesugused. Loodusõpetuses lähtutakse sellest, et lapse kodukoha ümber hakkabki peale traditsiooniline “maa” ehk elusloodus – mets, põld, soo. Inimeseõpetuses algklassidele on küll märgitud ka mõiste “linn”, kuid selle detailsema käsitlemiseni ei jõuta. Kindlasti on süstemaatilised teadmised loodusest ning elusa ja elutu vahekordadest linnalapsele sama vältimatud kui maalapsele, kuid kuidas tekib linnalapse kodupaigatunnetus, kui talle selle tekitamiseks tööriistu kätte ei anta? Lapsevanematele ses osas palju loota ei saa, sest liiga paljud neist on alles ise värsked linnarändajad ja neil pole oma lapsepõlve linnakogemust.

    Mõistagi kehtib eelöeldu ka teistes linnades, aga seal on probleemid väiksemad, sest ülemaailmselt võttes on nii Tartu, Narva kui ka Pärnu, väiksematest rääkimatagi, üsna mikroskoopilised linnad ja seal ei ole kõik linnale tunnuslikud eripärad täiel määral välja arenenud. Tallinna, mis kandideerib Euroopa kultuuripealinna tiitlile juba aastaks 2011, mure on suurim. Kui tema kodanikel kodukohatunnetust ega linna olemusest arusaamist pole, kuidas siis iseendast ja oma tegudest teistele arusaadavalt rääkida suudetaks?

    Nii heietades meenub kohe ka Eesti juba kümneaastane saanud tiigrihüpe haridussüsteemis. Ei leidu pikas IT-õppevahendite loeteluski põhjalikku Tallinna-käsitlust. Kuid mis oleks lihtsam kui just mängulises vormis teha lastele linnaruumis ellujäämise nõksud selgeks!

    Ainus, mis puudub vist linnaõpetuses tänaseni, ongi pealehakkamine. Inglise keele süvaõppega Tallinna koolides, erinevalt ülejäänutest, on küll juba aastakümneid õppekavas olnud Country Study, kus vähemasti minu koolipõlves keskenduti enamjaolt Tallinna ajaloo ja tänapäeva teemadele. Tõsi, seal ei pandud erilist rõhku linnaruumi kujundamise põhimõtetele ega linna kui organismi käitumisreeglitele, kuid Tallinna teema oli igal juhul metoodiliselt läbi töötatud. Praegu pole meil akadeemilisest teadmisest linnade kohta ülikoolides vähimatki puudust. Küllalt on ka käsitööoskust, et digitaliseerida teadmised vastavalt pedagoogilistele eesmärkidele. Komistuskiviks võib halva tahtmise puhul saada teema õppekavasse paigutamine. Aga kui teema kohustuslikku programmi ei mahugi, siis võib üsna hea tulemuseni jõuda ka vabatahtlikus vormis. Tallinn kui ruum sobib suurepäraselt arvutimängude tegevuskeskkonnaks. Ainult tehtagu – ja liiga kõrget hinda ei tohi küsida. Ning juba inimpõlve pärast on Eesti pealinnas olemas kriitiline mass arenenud linnatajuga kodanikke, kes ei korralda iga kuu mõnd arusaamatut samba- või parginumbrit.

     

     

  • Soomlased saavad järjekordse nüüdiskunsti muuseumi

    K?ud Reet Varblane

    Kümme aastat tagasi avati Helsingis nüüdiskunsti muuseum Kiasma, mis oli suursündmus praeguse kunsti areenil, ja mitte ainult Soomes. Nüüd, 13. oktoobril avate taas uue kaasaja kunsti muuseumi. Kuidas see teil küll õnnestub? Kes toetavad uut Espoo kunstimuuseumi – riik, linn, erasponsorid?

    Rohkem kui kümme aastat tagasi saadi aru, et Espoo linna kultuuris on puudu üks väga oluline sektor, kunstimuuseum. Suur hulk entusiaste pani kokku oma jõu ja hakkas seda ideed edasi arendama. Nad suutsid kaasa haarata ka mainekaid poliitikuid.

    Kui Espoo linn otsustas osta pankrottiläinud trükikoja (Weilin+Göös) hooned, oli muuseumile roheline tee avatud. Seda tõukas tagant ka linna ja Saastamoineni fondi leping, mille järgi deponeeritakse fondile kuuluv kunstikogu muuseumisse ning seda eksponeeritakse põhikogu näitusena. Konstruktivistlik trükikoja hoone (1960ndatel Aarno Ruusuvuori projekteeritud) renoveeriti ja kohandati muuseumihooneks, kus paikneb EMMA kõrval veel neli muuseumi: Helinä Rautavaara kultuurantropoloogia muuseum, Espoo linnamuuseum, kellade muuseum ja mängude ning mänguasjade maailm. EMMA ekspositsioonipind on kõige suurem (üle 5000 m²), see on isegi suurem kui Kiasmas.

    EMMA renoveerimise ja ka jooksvad kulutused tasub linn. Lisaressursside tarvis on EMMA otsinud sponsoreid. Praeguseks ajaks oleme saanud sponsoritelt aastaeelarvele lisaks kuus protsenti. Samuti saame lisaraha ka riigilt. Riik toetab eelkõige väljapaistvaid näitusi, makstes kindlustuse raha. Näiteks Malevitši näituse kindlustuse saime ka riigilt.

    Espoos on laiemalt aru saadud, et visuaalne kunst, sealhulgas kaasaegne näitusetegevus, kuulub linnakodanike heaolu põhiolemuse hulka. Veel enam, on aru saadud, et kultuuriinstitutsioonide puudumine takistab iga linna keskuse arengut. Pealinna ja selle lähikonna keskuse konkurentsil on ka positiivne mõju olnud.

     

    Eestis kurdame siiani praeguse kunsti ebapopulaarsuse, publiku vähesuse üle. Inimesed eelistavad ikka traditsioonilist kunsti. Kuidas on lood soomlastega? Kuidas olete suutnud neis kasvatada mitte ainult mõistmist, vaid ka armastust praeguse kunsti vastu?

    Soome kunstipublikule on moodsat kunsti näidatud 1950ndatest. Tollal  pidasid vanameelsed ja modernistid teravaid lahinguid, kumb domineerib kunstiareenil. Eks põhimõtteliselt jagune soome publik siiani kaheks, kuid traditsionalistid on pidevalt poolehoidjaid kaotanud. Seda osalt tänu koolide kunstikasvatusele, kus omakorda on inspiratsiooni ja ainest saadud suurte muuseumide näituseprogrammidest (Ateneumi algatatud “Ars’i” näitused jt). Viimastel aastatel on kõik muuseumid intensiivistanud pedagoogilist tööd. EMMA ettevalmistamisel alustasime kolm aastat tagasi koostööd koolidega, kuigi meil polnud siis veel muuseumipinda ega ka näitusi. EMMA lõi kogu õppeaasta kestva spetsiaalse programmi viienda klassi õpilastele. See programm kestab 2007. aastani (kogu aeg muutudes, arenedes). Siis keskenduvad meie pedagoogid vanainimestele. Enamik kunstihariduse üritusi viiakse läbi muuseumi kahes kunstihariduse ruumis.

     

    Rääkige oma muuseumi kogudest lähemalt.

    Meil on kolm peamist kogu. Saastamoineni kogus on üle 1700 töö XX sajandi algusest tänapäevani. Enamasti küll soome kunstnike tööd, kuid viimasel ajal on pööratud suurt tähelepanu rahvusvahelisele kunstile ning on omandatud Tony Craggi, Sean Scully, Manolo Valdese, Antoni Tàpiese, Jannis Kounellise, Mimmo Paladino  ja teiste tuntud kunstnike töid. Linna kunstikogus on umbes 2200 tööd, mis on põhiliselt deponeeritud asutustesse, aga mida võib näha ka linnaruumis. Linna kunstikogu moodustab peamiselt soome kunst. Ka soome tuntud konstruktivistliku skulptori Raimo Utriaineni kogu  (umbes 340 tööd) deponeeritakse EMMAsse. Käivad ka läbirääkimised Osmo Valtoneni suurepärase skulptuurikogu üle. Meil on ka kantav hariduslik kogu (umbes 70 tööd), kuhu kuulub egiptuse surimaskist, etruski pronkskujust, Düreri puulõikest alates kuni Hiroshige ja Matisse’i töödeni, et osutada maailmakultuuri ja kunsti mitmekesisusele.

     

    Teie muuseumi esimesed näitused on “Kazimir Malevitš. Spirituaalsus ja vorm”, “Bubnoi valet. Avangardkunst ja vene inimesed”, “Shirin Neshat. Loori saladus” ja “Timo Kelaranta. Eemaletõmbujad”. Kuidas suutsite saada vene avangardismi briljantse valiku? Ja Shirin Neshati? Olen mitmel korral alustanud läbirääkimisi Barbara Gladstone’i galeriiga, et saada Shirin Neshati näitust Tallinna Kunstihoonesse, kuid seni edutult: kord on kunstnik olnud väga hõivatud filmitegemisega, kord…

    Konstruktiivse kontseptsiooni kõrval on vaja veel heade suhete võrgustikku, head ajastust, hirmsat jalavaeva ning hulgaliselt ka vedamist. Nelja näituse üldine kontseptsioon on “sild” selle metafoorilises tähenduses. Malevitš lõi euroopa avangardi ja idamaise filosoofia, Bubnoi Valet lõi silla vene rahvakunsti ja avangardi, Shirin Neshat ehitab lääne arusaamise ja moslemi maailma silda. Timo Kelaranta Lõuna-Korea tööd on loonud kujundite intiimse maailma, kus kultuuriidentiteedid näivad haihtuvat.

     

  • Loomemajanduskeskuse avatakse Tõnis Laanemaa näitus

    Tartu Loomemajanduskeskus

    Reedel, 2. novembril kell 17 avab kunstnik Tõnis Laanemaa Tartu Loomemajanduskeskuses (Kalevi 13) näituse „Graafika kullafond 1970−2005. Õlimaalid seeriast „Aegruum“ (2012)“.

    Vanem graafika pärineb aastast 1970 ning viimased maalid aastast 2012.  Saatemuusika on näitusele loonud Taavi  Laatsit.

    Tõnis Laanemaa kirjeldab oma loometeed järgmiselt: “Pool sajandit joone, värvi ilu, elu graatsiat, püüdu armastuse, raha, rikkuse järele. 50 aastat tööd varahommikust hilisööni, saatjaks muusika. Radio Luxembourg, Pariis, London, Helsingi. Vabaduse saabudes Kuku raadio, Skay Plus, Klassikaraadio.“

    Tõnis Laanemaa sündis 1937. aastal Tartus. 1952−57 õppis Tartu Kunstikoolis maali ning 1961−66 ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis graafikat. Alates 1970. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige. Alates 1964. aastast on Tõnis Laanemaa esinenud näitustel vabagraafika ja plakatitega ning on kunstirühmituse NAK’64 liige.

    Tõnis Laanemaa teostega saab tutvuda Eesti Kunstimuuseumi digikogus: http://digikogu.ekm.ee/search?searchtype=complex&author_ids=1401

    Näitus jääb Tartu Loomemajanduskeskuses avatuks kuni 6. detsembrini.

  • Iidselt ja tänapäevaselt tantsiv Hiina

    Igor Garšnek

    Möödunud nädalal Tallinnas, Võrus ja Jõhvis üles astunud Tianjini muusika- ja tantsuteater pidi eelreklaami kohaselt esindama hiina klassikalist tantsukunsti. Ja suures osas oligi see nii, kuid mitte ainult – tantsude koreograafia kujunes hästi mitmekülgseks tänu eripalgeliste numbrite vaheldumisele. Ka varieerus tantsude saatemuusika (mis tuli fonogrammilt) traditsioonilisest hiina helikunstist lausa sünteeskõlades etnopopini. Lisaks veel puht muusikalised vahepalad elavas ettekandes, mida esitati hästi põnevatel hiina rahvuslikel instrumentidel.

    Ent alustagem tantsust. Nagu kaunilt kujundatud kavalehelt võis lugeda, on hiina klassikaline tants sisuliselt Vana-Hiina keisrite aegne õukonnatants, mille hiilgeaeg langes Tangi dünastiasse (618–907). Veel iseloomustavad seda spetsiifilised kätežestid (nt peopesa alla või üles, sõrmede asendid jms), mille sümboolset tähendust mõistavad vaid asjasse pühendatud. Kuna siinkirjutaja seda kahtlemata pole, oli veidike abi tantsude lühikesest sisuseletusest kavalehel. Nimelt lähtub hiina klassikalise tantsunumbri koreograafia reeglina mingist üldsõnalisest faabulast à la “elu Fujiani provintsi Huani-nimelises kalurikülas”, “tants ülistab hiina rahvuslille pojengi ilu” või “sügav vennaarmastus aitab vendadel ületada mitmeid raskusi”.

    Vaatamata kohatistele pantomiimi elementidele on see kõik mõistagi hästi tinglik. Kuivõrd tinglik meie jaoks, illustreerib ehk järgmine koomilisevõitu seik. Jälgisin nimelt viimati mainitud tantsunumbrit ja arvasin (kuna polnud jõudnud kavalehte korralikult sirvida), et tegu on üsna “verise” kahevõitlusega. Põhjust selleks oli ju küllaga: ülipaindlikud noormehed tegid hoope meenutavaid järske käe- ja jalaliigutusi, võtsid poprock’i helide saatel ähvardavaid kung fu poose ning langesid vaheldumisi dramaatiliselt põrandale. Ja alles pärast selgus, et too tants väljendas hoopis kahe nooruki “sügavat vennaarmastust”!

    Ent see selleks – kui kirjeldatud number välja jätta, lähtub hiina klassikaline koreograafia ikkagi rühmatantsust, kus 4–7-liikmelisest rühmast eristub üldjuhul ka üks soolotantsija. Tõsi, raske on hiina klassikalisele koreograafiale leida mingit ühte ja üldist tunnusjoont: kui uhkelt kostümeeritud tantsijannade liikumist iseloomustavad peamiselt voolujooneline plastilisus, tütarlapselikult “ujedad” žestid ning kiirelt tippivad pisikesed sammud, siis meestantsijate liikumisjoonis oli mõistagi märksa hoogsam ja maskuliinsem. Või koguni teemakohaselt sõjakas nagu stseenis “Keiser Qin juhatab armeed”, kus tants imiteeris ennastsalgavaid sõdureid lahingutandril.

    Teine asi on aga see, et Tianjini tantsuteater ei piirdunud sugugi vaid iidse, rahvusliku klassikaga. Vaatemängule lisandusid ootamatult tänapäevase koreograafiaga tantsunumbrid, millest kaks lähenesid moderntantsule, kolmas (“Shao Duoli”) aga oleks väga hästi sobinud mõne etnopoppi viljeleva tüdrukutebändi videoklipile. Näha sai koguni üliakrobaatilist break-tantsu.

    Oli see nüüd lõiv nn kommertsiaalsusele või mitte, jäägu vaatajate otsustada. Ent kindlasti ei pidanud pettuma hiina autentse traditsioonilise muusika austajad, kuna kolmel korral esitati tantsudele instrumentaalseid vahemänge sellistel hiina rahvapillidel nagu erhu (kahekeeleline hiina viiul), yangqin (nuiakestega mängitav tsimbel) ja suona (läbilõikava kõlaga oboelaadne puhkpill). Mängiti küll üksi, küll kaksi, küll kolmekesi koos. Virtuoosid olid nad kõik – iseäranis erhu’l pimestavalt improviseeriv Zhang Yali (kujutlege korraks “Hiina kimalase lendu”, aga kolm korda kiiremas tempos!) ja Yin Haifeng, kes oli lisaks veel eriline show-mees.

    Ning, kas teate, milline on hiina viisakus? Eks ikka väikese knihviga, kuna lõpus esitas too trio humoorikalt meie “Kaera-Jaani”. Hiinas mängituna kandnuks too lugu võib-olla pealkirja “Riisi-Yan”…

     

     

  • Alkeemikud ja hüpnootikud

    Tarmo Teder

    kaadrid filmist

     

    Tänasest jookseb kinos Sõprus Jaak Kilmi ja Andres Maimiku uus täispikk dokumentaalfilm “Müümise kunst”, kus uuritakse turumajandusliku ühiskonna alustegevust ehk müügitööd. Tegelaste elukäigud põimuvad vastastikku kahe aasta jooksul. Ümber peafiguuri koonduvad võrkturustajad ja müügimehed, kelle elu pole kaugeltki meelakkumine ega papis püherdamine. Et hästi ja palju müüa, selleks peab sütel kõndima, strateegiat ja marginaaliteooriat tuupima, Saku suurhallis karglema ja karjuma, alles siis on lootust, et tootlus lakke kasvab.

    Vaadates filmi reklaamplakatit, millel müügijungede koolitusguru Peep Vain seisab kui kuue käega võidukas Šiva, ei saa müügi määratut rolli ühiskonnas alahinnata. Üks noor müügidaam kuulutab filmis õpitud veendumusega: “Kõik on müük. Kogu elu on ainult müük!” Reklaamplakatil seisavad üliõnneliku ilmega Vainu kuldatõotavate käte all sama võidurõõmsa ilmega kõrvaltegelased kui müügimõnu kinnitavad inglid. Justkui midagi ülemat müügist siin maailmas olla ei saagi. Kontsentratsioon! Käivitus! Energia! Löök! Võidurõõm! Ja tulemus laseb oma tehtut pilvini kaifida.

    Mitmepalgeline Šiva on looja, uuendaja ja tervendaja, aga võib ka hävitada, häda ja surma külvata. Sest keegi peab ju ka ostma ning loodusseadusliku pluss-miinus tasakaalu loogika järgi peaks siis ostmine olema üks maine rist ja kannatuste rada, mis toob kaasa vaid kibedat kahetsust. Õnneks nii must-valgelt need protsessid siin turundusplaneedil ei toimi. Ostu ja müügi emotsioonid on tuhandetes toonides põimunud, tehingu tiiglis podisevad alkeemia ja hüpnoos.

    Uuel sajandil tugevasti eesti tõsielufilmi mõjutanud tandem Kilmi-Maimik on koos teinud pool tosinat dokki: “Suur õde” (2000), “Isamaa ilu” (2001), “Päkapikudisko” (2002), “Igavene naeratus” (2003), “Elav jõud” (2004), “Müümise kunst” (2006), lisaks koostööd Esto-TVga ja “Vali kord!”. Kõik nende filmid on küllalt tähelepanuväärsed, kaasaegse sipleva inimese traagikaga segunenud koomika on kinosaali nooremat publikut täis tõmmanud. Ka Kilmi ja Maimik on hästi kaalutlevad, oma tulemust ja edevust kaifivad filmimüügimehed, kes oskavad oma linateoseid teistest eesti kineastidest paremini turustada. Ja tihtipeale mitte üksnes filmi turustada, vaid seda ka sisukamalt ja võimsamini luua. Ärge siis imestage, kui ühel hommikul Jumal teie uksele kolm korda koputab ja Kilmi-Maimiku järjekordset DVDd müüa pakub.

     

     

Sirp