energeetika

Dr Tuomas Heikkilä on Helsingi ülikooli ajaloodotsent, kes on viimasel ajal tegelenud peamiselt Soome Püha Henriku legendiga ning allikaanalüüsiks mõeldud arvutiprogrammide arendamisega.

 

Lõuna-Taani ülikooli professor dr Kurt Villads Jensen on Taani tuntumaid ajaloolasi, kelle tööd taanlaste ristisõdadest Põhja-Euroopas on oluliselt avardanud arusaama ristisõjaliikumise ulatusest.

 

Dr Torben K. Nielsen on Ålborgi ülikooli ajaloodotsent, kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks on kujunenud taanlaste ristisõjad Eestis ja Henriku Liivimaa kroonika.

 

Stefan Donecker on Firenzes asuva Euroopa Ülikooli Instituudi doktorant, kes kirjutab väitekirja baltisaksa humanistide loodud Liivimaa keskaja ajalookäsitluste teemal. 

 

LINDA KALJUNDI (L. K.; pildil paremal): Tänapäeval on meie arusaamad ja ettekujutused keskajast muutumas üha kirevamaks. Nii on näiteks rahvuslike ajalookäsitluste kõrvale sündinud väga palju uusi populaarseid subkultuure, mis pakuvad keskajaga suhestumiseks senisest märgatavalt erinevaid võimalusi. Alustangi meelsasti küsimusest, kus paiknevad teie meelest praegusajal käibiva keskajapildi jõujooned.

TORBEN K. NIELSEN (T. K. N.): Minu arvates oleks vale väita, et postmodernses maailmas vanad keskaja käsitlused enam ei kehti. Kogu Euroopas leidub endiselt poliitilisi rühmitusi ja organisatsioone, kes loodavad keskajast leida tuge oma üsnagi õõvastavale rahvuslikule retoorikale. Enamasti on oma pilgud minevikku pööranud need poliitikud, keda ma nimetaksin väga parempoolseteks. Ja nad ei ole kuigivõrd huvitatud postmodernsest teooriast.

KURT VILLADS JENSEN (K. V. J.): Keskaja mõiste on XX sajandi jooksul olnud pidevas muutumises. Kui rääkida Skandinaaviast, siis sajandi alguses oli minevik midagi, mis meid sidus ja kohustas kui selle hoidjaid ja pärijaid. 1980.-1990. aastatel muutus keskaeg aga eksootiliseks: inimesed hakkasid käima keskaja turgudel, nad liitusid reenactment-gruppidega ja neil tekkis isiklik huvi keskaja vastu. Aga see huvi ei kohustanud neid millekski ja seda võibki kirjeldada postmodernsena: nad sisenesid sellesse maailma – näiteks arvutimängudesse – õhtul või öö hakul ning võisid sealt iga kell välja astuda. Ent nüüd olen ma teisel arvamusel: keskaega kasutatakse taas väga erinevatel poliitilistel eesmärkidel. Sellel on mitmeid põhjusi. Näiteks on maailm praegu palju ebakindlam. Ent samas ei osutunud tõeks ka meie väide, et suur sidus ajalooline narratiiv on igaveseks kadunud. Praegu kirjutatakse taas suuri narratiive.

TUOMAS HEIKKILÄ (T. H.): Soomes on mõlemad tasandid, populaarne ja poliitiline, kogu aeg olemas olnud. Ent alles nüüd, viimasel viieteistkümnel aastal, on hakatud tegelema keskaega puudutavate baas- ja allikauuringutega, mida oleks pidanud tegema juba palju varem. Põhjus seisneb selles, et XX sajandi alguses ja XIX sajandi lõpus käsitleti keskaega Soomes väga poliitiliselt: korraga sai väga oluliseks leida rahvuslik identiteet rahvale, mis oli kuulunud Rootsi ja Venemaa alla ning sai siis järsku iseseisvaks. Seega oli oluline näidata, et soomlased on rahvusena alati olemas olnud. Ning kui vastused olid juba valmiskujul olemas, ei näinud uurijad kuigi palju vaeva küsimuste esitamisega.

STEFAN DONECKER (S. D.): Muidugi on olemas ka oht, et ajaloolastena võime me harjuda oma akadeemilise ringkonna seest avaneva vaatenurgaga keskajale sedavõrd, et ei märkagi, et populaarses ajaloodiskursuses käibib terve rida märksa teistsuguseid käsitlusi. Tuleb aga teadvustada nende käsitlusviiside mitmekesisus: viiking on ka rahvuslik sümbol, Richard Lõvisüda on gay-liikumise ikoon, ristisõdijates nähakse terrorismivastase sõja eelkäijad jne.

T. K. N.: Aga meie istume ja arutleme just nimelt neil teemadel. Mulle tundub, et ajaloolaste seas on kindlasti tõusnud teadlikkus selle kohta, et akadeemiliste uuringute kõrval on olemas ka populaarsed uskumused. Ning need on ise kujunenud vägagi lugupeetud uurimisvaldkonnaks. Veel viisteist aastat tagasi akadeemilistes uuringutes seda vaatenurka polnud.

K. V. J.: Olen teiega suuresti nõus, ent see on komplitseeritum nähtus. “Keskaegne” või “keskaeg” tähendab kahte asja: see on uurimisvaldkond ning see on lihtsalt üks sõna, mida me võime kasutada tähistamaks midagi, kus kõik on ohtlik ja pime. Seda leiab arvutimängudest, Internetist jne, ent just sellel kasutusviisil on mõistele “keskaeg” kõige suurem mõju. Selle kõrval käib aga alates 1970ndatest vaidlus selle üle, kas keskaeg oli pime või hoopis hele, mistõttu on vägagi ahvatlev väita, et see ei olnudki nii pime. Ent kindlasti on ohtlik kalduda teise äärmusse ning kinnitada, et näiteks ristisõdijad olid tegelikult mõistvad ja armastavad inimesed, kes lihtsalt tahtsid oma ligimesi päästa.

L. K.: Nagu juba viidatud, on ka ajaloolased hakanud üha enam uurima mitte ainult erinevaid ajastuid, vaid ka nende mäletamise ajalugu. Millist mõju on see avaldanud keskaja uurimisele?

S. D.: Väidaksin isegi, et selle mõju ajaloo õpetamisele on olnud suuremgi kui ajaloo uurimisele. Paljud õpilased teavad, kuidas nägi välja keskaegne klooster, sest nad on näinud “Roosi nime”, ning nad teavad, mis olid ristisõjad, kuna nad on näinud “Taevast kuningriiki” ja kuna nad mängivad keskajateemalisi arvutimänge. Muidugi oleks ahvatlev need teatud professionaalse üleolekuga kõrvale jätta kui väärad ajaloomüüdid, ent need kujutavad endast just neid eelteadmisi, millest õpetamisel tuleb lähtuda.

K. V. J.: Ma arvan ka, et see pole midagi uut. Varem lõi need eelteadmised kirjandus, näiteks “Ivanhoe”. Ent ajaloolaste suhtumine on muutunud. Praegu on üha tavalisem näha selles näidet keskaja erinevate kasutusviiside kohta, kui varem rõhutati eelkõige seda, et ilukirjanduses on allikaid tõlgendatud valesti jne.

L. K.: Kas need populaarsed arusaamad võivad mõjutada ka ajaloo uurimist?

K. V. J.: Praegu on kõige levinum populaarne keskaja harrastus reenactment. See on pannud ka paljusid ajaloolasi otsima uusi võimalusi ja seletusi. Ka nemad on hakanud ajalugu praktiseerima. Kuidas me võiksime keskaega haista? Kuidas tunda selle lõhna? Milline see võis välja näha? Mulle tundub, et ka ajaloolased tunnevad selle vastu üha kasvavat huvi.  

T. K. N.: Arvan, et peaksime enestelt samuti küsima, miks on selle kõige märklauaks saanud just keskaeg. Mis puudutab poliitilisi põhjusi, siis kindlasti võiks kellegi poliitilistes huvides olla ka näiteks Rooma impeeriumi taaselustamine. Seda üks Itaalia diktaator XX sajandi keskel tegigi. Ent iga teine poliitik pööraks oma pilgu pigem keskaja poole. Seesama püüd keskaega taaselustada avaldub ka paljudes teistes aspektides. Ent miks on nii ligitõmbav keskaja, aga mitte näiteks XVIII sajandi taaselustamine? Muidugi, ka seda tehakse, aga palju väiksemas ulatuses. Mis keskaja siis ikkagi nii atraktiivseks teeb?

T. H.: Sest see tundub nii lihtne, kuna keskaeg on ühelt poolt ikka veel kohal, aga samal ajal ka piisavalt kaugel, et saaks rakendada kogu oma kujutlusvõimet. Me võime kujutada keskaegset elu ette kas väga põneva või hoopis väga rahulikuna: väljamõeldud keskajast leiab igaüks midagi. Kui tulla tagasi poliitiliste ideede juurde, siis sündis enamik Euroopa rahvaid tõesti keskajal. Seega on keskaeg tõesti justkui kaubamaja, mis pakub igaühele midagi.

K. V. J.: Aga mille poolest erineb keskaeg sellele järgnenud ajast? Väga üldise arusaama kohaselt tähendab renessanss indiviidi sündi. Indiviidi, kes vastutab enda eest ise, mitte ei lase seda teha kirikul, kogukonnal jne. Huvi keskaja vastu kujutab endast muu hulgas ka reaktsiooni sellele renessansiajal maalitud pildile. Me tunnetame ennast väga ratsionaalsete indiviididena ning meile meeldiks katsetada midagi muud. Olla rahvuse või gildi liige või kujutleda end mis tahes konteksti, kus oleme teistega seotud.

L. K.:
Seega on küsimus pigem kollektiivsele kui individuaalsele identiteedile aseaine otsimises?

T. H.: See on siiski mitmetahulisem nähtus. Võtame näiteks ettekujutuse keskaegsest muusikast: see on alati väga harmooniline ja tõeliselt “keskaegne”, kõik need gregoriaani koraalid ja ülevad mõtted. See mõjub väga rahustavalt.

T. K. N.: Võib-olla peaksimegi otsima ka psühholoogilisi seletusi. Sageli väidetakse, et kaasaegne indiviid on lõhestatud erinevate narratiivide vahel, mida ta võib kasutada. Seega pakub pilgu pööramine keskaja poole just nimelt lohutust. Siin saadakse lahti oma probleemsest individuaalsest identiteedist, võidakse lahustuda mõnes suuremas kollektiivses identiteedis.

K. V. J.: Täpselt. See seletab ka 1980ndatel alanud keskajahuvi kasvu, sest siis jõudis renessansiprojekt lõpule ka selles mõttes, et naisi hakati indiviididena aktsepteerima. Ajaloolises perspektiivis polegi see idee nii tavaline. Aga mida siis teha, kui tuleb tahtmine olla mees või olla naine? Üks lahendus on minna tagasi keskaega. Sugudevahelise erinevuse rõhutamises seisnebki suuresti reenactment’i võlu, sest seal võid sa naistele öelda, et “naine peab tegema seda, mis naise kohus”.

L. K.: Nii et mõnes mõttes võiks siis keskajahuvi kirjeldada ka kui osakest eurooplase heitlusest tema postmodernse olukorraga.

S. D.: Täpselt. See on seotud keskaja vastandamisega meie aja mõistuspärasusele. Laialt levinud arvamuse kohaselt on keskaeg romantiline ja arhailine: sellega seostuvad mungad, kes laulavad mingis pimedas ja uduses kloostris koraale, füüsiline jõud või seesama irratsionaalsus. See avaldab väga paljudele inimestele muljet.

K. V. J.: Aga samas pakub keskaeg siiski tuttavlikku tausta, kuna oli kristlik.

L. K.: Teaduslikud ja populaarsed ettekujutused keskajast võivad omavahel ju ka üsnagi teravalt vastuollu minna. Seda tõendasid näiteks ka valulised reaktsioonid Tuomase raamatule Soome Püha Henriku kohta.

T. H.: Kõige kummalisem on see, et kui keegi oleks tõesti seda raamatut lugenud, siis poleks neid konflikte tulnudki. Ent see on tõesti hea näide, kuidas võivad omavahel põrkuda akadeemilised huvid ning see, mida inimesed tõeliselt tahavad uskuda. Oma raamatus vihjasin ma sellele, et kuna XII ja XIII sajandist pole Püha Henriku kohta peaaegu üldse tõendusmaterjali, siis ei pruukinud ta olla ajalooline isik. Avalikkust ei pannud aga muretsema mitte ilmajäämine Henrikust, vaid tema mõrvajast Lallist, kellest oli XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses saanud tõeline rahvuskangelane. Seega sai minu väide tõesti palju tähelepanu. Nii sellepärast, et Lallit peetakse soomlase prototüübiks, kui sellepärast, et see teema oli meediale väga isuäratav. Nad lihtsalt ei saanud jätta kajastamata seda, kui Köyliö – paik, kus Lallit arvatakse elanuvat – linnapea nõudis avalikult minu pead. Seega oli see eelkõige üks suur show. Meile kui medievistidele oli tõesti huvitav näha, et XII või XIII sajandi teemad võivad endiselt inimeste igapäevaelule mõju avaldada.

S. D.: Mulle tundub, et peaaegu igas rahvuslikus ajalookirjutuses on oma “kuumad kastanid”, teemad, mida on tõepoolest ohtlik puudutada. Saksamaal on selleks olnud varakeskaegne rahvaste rändamise aeg, goodid, vandaalid jne, kuna need teemad kõlavad nii natsionalistlikult. Alles viimasel paarikümnel aastal on neid uuesti uurima hakatud. Mulle on aga jäänud mulje, et just rahvusvahelised kontaktid võivad aidata nendest luukeredest kapis lahti saada ja tegeleda teemadega, mida me muidu ilmselt poleks puudutanud, kuna need on kas liiga emotsionaalsed või liiga ohtlikud.

 

Kui kirjanik kirjeldab keskkonda, kus kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad, siis tajume keelemängu reegli taustal väga hästi – meie keele(mängu)kogemust toetab ühiskondlik kogemus. Samas leiab avalikust keelepruugist kümneid ja kümneid näiteid, kus vormide kasutus ei anna konteksti järgi üsna ilmselt edasi seda mõtet, mida kirjutaja oleks soovinud.

Võtkem pundike juhte, kus nimisõnale on lisatud järeltäiend. Näiteks analüüs noorkirjamehe raamatust tähendab ilmselgelt, et analüüs on kõnealusest teosest pärit. Samas selgub ümbritsevast tekstist, et mõeldi kõnealuse raamatu analüüsi. Miski on metsa läinud. Analoogiliselt seisab menüüs jäätis maasikatega, aga mulle tuuakse jäätis, mille juurde ainumat maasikat ei serveerita. Koostisele viitab omaaegse maasikaseebiga tekkinud lõhnakogemus. Maasikajäätis on see. Nii on inimese põhiandmed selgem kui põhiandmed inimesest. Tihti aga tahaks meelde tuletada, et on olemas ka kaassõnaühendid: andmed kellegi kohta on midagi muud kui kellegi andmed.

Alaleütlevas järeltäiendid on omastavalise eestäiendi asemel juba pigem norm kui erand, aga koos nende võidukäiguga on kadumas jälle üks eristus. Vanasti oli keelu all alkoholi müük alaealistele, nüüd on keelatud müük alkohoolsetele jookidele alaealistele. Olid millegi kursused kellelegi, nüüd on kursused raamatupidamisele algatajatele. Et üht-sama vormi eri funktsioonis tajutakse stiiliveana, siis moodustatakse veel keerukamaid konstruktsioone, nagu algatajatele olevad kursused raamatupidamisele.

Alles tekkisid pesupoodides proovikabiinid, kui juba leidus silt: proovikabiin rinnahoidjatele naistele. Elukogemus ütleb, et (veel?) rinnahoidjaid meestele ei tehta, ning keelekogemus võrdleb küsivalt: nahahoidja mees ja rinnahoidja naine? Lausa küsin müüjalt – sildi mõte olla, et meestel ei ole kabiini asja ja püksikuid ei tohi proovida.

Ega järeltäiendil midagi häda pole. Üsna tavaline on see pealkirjades, nagu Oravad valitsuses, viidates justkui lauselisele sisule (“keegi on nüüd valitsuses”). Ilus nimi ka võõras keskkonnas meie kultuuri hoidnud Eesti Meeskooril Kanadas. Aga kui see koor omal ajal siia külla tuli, siis andis mõistatada pealkirja “Eesti Meeskoor Kanadas Tallinnas”. Olnuks nimetus Kanada Eesti Meeskoor, sobinuks tarind nii sama tüüpi pealkirja kui igasse eesti lausesse paremini. Uute tarindite kasutuskohmakust on küllap mõnigi tundnud, kui vaja kohtuda Vanaema juures. Hoidku, kui seda tuleb teatada suusõnal ja lähedasele. Ühelt poolt ei paindu keel lisama ametlikuna kõlavat liiginimetust (Kule, kohtume restoranis Vanaema juures) ja teiselt poolt ei julge riskida, et teine hoopis vanaema juurde maabub.

Keele muutumise paratamatus teeb paratamatuks ka emakeele avaliku õpetamise. Muutuvate tarindite tähendus on nimelt hajus ja vormgi vilunud kasutajale võõrastav. Moraal on üks: mida hajusam ja muutlikum keel, seda tähtsamad on soovitused seal, kus on vaja olla selge, ühemõtteline ja asjalik, saati siis avalik ja asjalik. Jäägu siis nii, et andmeid inimese kohta korjab näiteks Kapo või uuriv ajakirjanik ja inimese andmed esitab näiteks volitatud isik või inimene ise.

 

Rahvusriigi ülesehitamise vajadus on seni taganud suure tähelepanu kultuurile kui ühisidentiteedi ja ühise uhkuse loojale. Üsna kaua on suudetud säilitada olukorda, kus kultuuri olulisus on enesestmõistetav kõigile, kellel on ühiskonnas mingit mõju või võimu. Vajaduse korral on viidatud põhiseaduse preambulale, kus riigi ühe eesmärgina nimetatakse eesti kultuuri säilimist läbi aegade. Konsensuslik arusaam, et kultuur on tähtis iseenesest, valitses veel 1980. aastateni ka Lääne-Euroopas. Pärast seda on sealses kultuuripoliitilises diskussioonis hakatud üha rohkem otsima teisi, sh majanduslikke argumente, millega põhjendada kultuuriasutuste keskset positsiooni ühiskonnas.  

Ühelt poolt võib selles muutuses näha 1980. aastate uusliberaalse majanduspoliitika mõju, uut mõtteviisi, mis seostub thatcherliku poliitikaga (seda on 1990. ja 2000. aastate Eestis juurutanud palju rohkem valitsusi kui ainult Thatcheri õpilaseks nimetatud peaministri oma). Kultuuri vaatlemine majandusarengut mõjutava jõuna avab võimaluse kritiseerida kultuuriasutusi ja kultuuripoliitilisi meetmeid sellelt seisukohalt, kas need õigustavad ennast majanduslikult.

Samas on loomemajanduse temaatika esiletõstmise puhul tegemist ka kultuuri loojate ja kultuuripoliitikute vastukäiguga kriitikale: haarati võimalusest näidata, et kultuur ei ole ainult toetatav ja subsideeritav, vaid ka oluline tootmistegur. Tuleb rõhutada, et diskussioonis ei ole käsitletud üksnes kultuuriga seotud otsest majandustegevust, vaid väga suurel määral ka kultuuri kaudseid mõjusid, mida on rahas raske või võimatu mõõta. Nii on näiteks pööratud tähelepanu aktiivse kultuurielu tähtsusele kohaliku elu arendamisel.

Vaikselt näib tugevnevat nõue, et kultuuriasutused, kultuuripoliitika kujundajad ja rahastamist taotlevad kultuuriloojad peavad oma tegevust põhjendama peale kunstilise kvaliteedi või soovi senist rahastamispraktikat jätkata ka muude, sh majanduslike argumentidega. Nagu on juba Eestiski kuulda olnud, teeb see paljudele muret. Loodan, et kartused on liialdatud. Kultuur ja kunstid omavad siiski väga tugevat seesmist jõudu ega allu kergesti reguleerimisele. Kultuuril on kindlasti sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid ja kultuuripoliitikat tehes on põhjust nendega arvestada.  

Tegelikult ei ole kõigiti kindlustatud positsiooni saanud ei Lääne-Euroopas ega ka meil kogeda kultuurielu kõik osad, vaid ainult nähtavamad, tunnustatumad ja tugevamini institutsionaliseerunud küljed. Et kultuuriloojate majanduslik olukord on Eestiski väga erinev, tuletasid publikule hiljuti meelde von Krahli teatri tegijad. Nendele riigieelarvest antud toetuse väiksust (kui võrrelda teiste teatritega) on otsustajad põhjendanud tõigaga, et teater on juriidilise vormi poolest mittetulundusühing, mitte riiklik asutus. Näeme, et ka senise kultuuripoliitika puhul on otsuseid tehtud mitte kultuurinähtuse kvaliteedi või vajalikkuse, vaid teiste kriteeriumide põhjal – seekord siis administratiiv-poliitiliste.

Loomemajanduse teemal algatatud diskussioonil on seega vähemalt üks oluline ülesanne täita: nähtavaks teha kriteeriumid, millest lähtudes langetatakse kultuuripoliitilisi otsuseid.

 

Lin Yutang, Elamise tähtsus. Inglise keelest Mall Pöial. Tänapäev, 2006. 462 lk.

 

Lin Yutang on mees ajastust, mille loomuliku arengu jätkudes oleks Hiina tänapäeval ehk tõesti ilus ja õitsev maa ning Hiina ja läänemaailma kokkupuutest oleks võitnud nii üks kui teine. Kahjuks katkes areng pärast aastaid kestnud segadusi 1949. aastal kommunistide õudustega Hiina Rahvavabariigis ja oli pikka aega pärsitud ka sõjaseaduste all elanud Taiwanis.

Lin Yutang, sündinud 1895. aastal Kagu-Hiinas ja saanud hariduse Shanghais ning edaspidi Ameerikas ja Euroopas, kuulus põlvkonda, kes omandas Vana-Hiina tarkused ja stiilitunnetuse ning võtsid loomulikuna omaks lääne teadmised. Neist said härrasmehed nii Hiina kui Euroopa malli järgi. Lin oli pärit kristlikust perekonnast, kuid loobus kristlusest juba varakult ja pöördus hiina oma mõtte poole. Temast sai see, kes tajus sügavalt ja hoidis tallel hiinlaste sajanditepikkust elutarkust ja, tundes lääne mõtlemist ja probleeme, suutis selle tarkuse viia ka Hiinast väljapoole.

Kuulus kirjanik sai temast just läänes. Tagant tõugatuna Pearl Bucki soovitusest kirjutas Lin 1935. aastal oma esimese raamatu “Minu maa ja rahvas”, et tutvustada hiina kultuuri Ameerika inimestele. Sellest sai menuk, mille järjena kirjutas ta 1937. aastal veelgi populaarsema “Elamise tähtsuse”, mis annab sügavamalt edasi hiina mõttelugu ja väljendab ka Lini enda vaateid.

Lin Yutang ütleb ise, et ega ta raamat päris filosoofia ole. Ega vist. See on hea ja lobe öökapiraamat, mida võib igal õhtul jupikaupa lugeda. Kui ka mõni osa meelest ära läheb, pole midagi – võib jälle uuesti lugeda või ka vahele jätta, kuid selle raamatu kaudu saab hulga lähemale ühele suurele kultuurile. “Elamise tähtsus” pole ainult kogum filosoofilisi esseid, vaid ka ülevaade hiina kultuurist koos ulatuslike tsitaatidega hiina kirjandusest – valik, milline varem pole eesti lugejani jõudnud. Muidugi on kahju, et see kirjanduse antoloogia on tõlgitud inglise keele kaudu, erandiks vaid Konfutsius ja Lao-zi, kelle puhul on ära toodud Linnart Mälli tõlked otse originaalist. Kuid hea toimetaja Märt Läänemetsa poolt ülevaadatuna on ka teised klassikakillud originaalilähedased saanud.

Oleme küllalt harjunud lääne inimese hämmastusega muu maailma veidruste üle, nüüd võime näha, kui veider tundub meie maailm väljastpoolt vaadatuna, kuivõrd naeruväärsed on läänes nii mõttekad, ainumõeldavad ja “põhjendatult” õiged arusaamad ja ellusuhtumine. Ühtlasi avaldub ka pentsikus, kui oma kultuuri – antud juhul hiina oma – paremaks peetakse. Nagu paljudes muudes asjades, on hiinlased ka enesekiitmises meistrid: kõik see jutt “viie tuhande aastasest kultuurist” – ning rind kummub uhkusest. Kahjuks pole eneseimetlusest päriselt vaba ka Lin Yutang. Kuid nagu öeldud, annab ka see lääne inimesele võimaluse mitmel moel oma kivinenud tobedused üle vaadata ja nende üle naerdagi.

“Elamise tähtsus” on nii ulatuslik kultuurikäsiraamat, et sellest lühidat ülevaadet anda ei saagi. Kõne alla tulevad nii religioon kui filosoofia, kirjandus, kunst, söögi- ja joogikombed, perekonna alused ja reisimise tähendus ning palju muud. Kõige alusena tundub Lin hindavat vana hiina tarkuse seda osa, mis ehk kristalsema kuju on saanud taoistlikus mõtlemises ja sellest lähtuvas kunstifilosoofias. See spontaanset, ent rafineeritud hetke hindav meelisklus tõstab esile ka nautimise ja logelemise. Ja need on Lini jaoks üdini positiivsed mõisted. Muidugi meeldib talle neid nähtusi ehk eriti esile tõsta seetõttu, et need hakkavad iseäranis vastu nii angloameerika kui saksa mõttelaadi jäikusele, korrakultusele ja töö tähtsustamisele. Nende kaudu saab paremini esile tõsta lõhet, mis valitseb Euroopa ja Hiina vahel, ja seetõttu ehk lääne inimesele ka midagi õpetada.

Kuidas nautida elu? Seda peab Lin hiina filosoofide ainsaks tõeliseks probleemiks. Edasi on oluline vaid see, kes oskab kõige paremini elu nautida? Kui mõni filosoof ka räägib pealtnäha midagi muud, siis tegelikult mõtleb ta ometi, kuidas nautida. Ilmselt on säärane filosoofia ka Lini raamatu suure menu põhjuseks läänes. On ju naudingu tähtsustamine hea vastumürk töömoraalile ja edukultusele. Sest hiinalik nauding ei ole enesele nautimisõiguse väljavõitlemine või magustoidu lubamine pärast rasket töörabamist. Ei, nauding on seotud logelemisega, isegi laisklemisega. Ja logelemine ei ole lodev, vaid ergas ja sügava huumoritajuga. Just huumoriga suhtumine kõigesse, mida inimesed nii idas kui läänes on harjunud tõsiselt võtma, teeb Lini analüüsi ja filosoofia sügavaks. Samas annab seesama huumor meile põhjust tema raamatut öökapil hoida, et seda lugedes mõnusasti uinuda.

Sugugi kõike ei saa ka Lini enda puhul tõsiselt võtta. Näiteks seda, kuidas ta kaldub kõrvutama Hiinat ja läänemaailma, kasutades selleks eri tüüpi tekste: ühelt poolt hiina kirjandusklassika ja kõrgklassi ning intelligentsi eluvaade, teiselt kaasaegse (1930ndate) Ameerika igapäevaelu, eelkõige kesklassi ellusuhtumine. Kuigi Lin leiab ka lääne kirjandusest hiina omadega võrreldavaid väärtusi, kasutab ta oma kriitikas lääneliku mõtte põhinäitena siiski Ameerika kesklassi vaateid. Neid on ehk efektne võrrelda, kuid sugugi mitte aus.

Ja siis veel näilised vasturääkivused, mis on iseloomulikud sellele hiina mõtteviisile, mida esindab Lin. Nimelt ülistada logelemist, kuid teha ise sealjuures palju tööd. Ei saa ju öelda, et Lin poleks palju tööd teinud ja nii mõndagi saavutanud. Vaevalt saab ka uskuda, et ta ise reisis ta enda kiidetud viisil: vaatamisväärsustest välja tegemata ja tahtmata end harida. Kuid tema arutlused neil teemadel on siiski vabastavad ja igast toimingust saab analüüsi käigus tähis vaimsel teel. Lin ütleb, et “hea reisija on see, kes ei tea, kuhu ta teel on, täiuslik reisija aga ei tea ka seda, kust ta tuleb”, viidates vajadusele heita endalt koormavad igapäevatoimingud ja sissejuurdunud rollid. Nii on logelemine vajalik, et vabastada klammerdumisest tühistesse asjadesse, ja nautimine vajalik, et osataks hinnata hetke. Midagi pole vaja teada aga vaid nendest asjadest, mis takistavad tõelist mõistmist.

Hiina elujaatav meel väärtustab naudingus ka kire ja pahed, sest need on samuti inimlikud. Kuid need on inimlikud ainult siis, kui on osa kultuurist. Kultuur on aga kõige selle tundmine, mida sajandite vältel on kirjas ja meeles talletatud. Tõeline nautija ja logeleja peab olema nautimiseks ja logelemiseks ette valmistatud.

 

Edward N. Luttwak, Strateegia. Sõja ja rahu loogika. Tõlkinud Meeme Allmann ja Tiina Koitla. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006. 352 lk.

 

Sõjandusalaseid monograafiaid on viimastel aastatel ilmunud eesti keeles mitmeid ning Edward Luttwaki raamat täiendab väärikalt seda loetelu. Kindlasti tuleb nõustuda Luttwaki käsitlusele eessõna kirjutanud kindralmajor Ants Laaneotsa hinnanguga, et raamat pakub huvitava elamuse oma teadmistepagasi täiendamisel nii riigi julgeoleku ja kaitsega seotud kui ka sõjaajaloo ja -kunsti vastu huvi tundvale tavalugejale. Veelgi enam, raamatus on esitatud aukartustäratav hulk fakte ja hinnanguid, näiteid ja kirjeldusi väga erinevatest lahingutest, sõdadest, diplomaatilistest käikudest ning nende põhjal, samuti kogemusest ja elutarkusest tehtud kaugeleulatuvaid järeldusi, mis on märkimisväärselt üldisemad kui sõja ja rahu tasand ning tungivad sügavale ühiskonnateadusse ja filosoofiasse.

Luttwaki mõttekäik on seetõttu kaasakiskuv ning sunnib kaasa mõtlema ka neid, kelle tegevusvaldkond pole kitsamalt sõjandus, vaid ühiskonnaprobleemid laiemalt. Autor jõuab oma järeldustes universaalsete seaduspärasuste lahkamiseni, mis ei saa jääda tähelepanuta kellegi jaoks, kes on seadnud endale küsimuse, milliste reeglite järgi maailm toimib või kas sellised reeglid või seaduspärasused on üldse olemas? Luttwakil on väga selge positsioon, mistõttu ta sunnib ka lugejat kas nõustuma või vastu vaidlema.

Kuigi Luttwak pretendeerib esmapilgul kitsamalt sõja ja rahu teema arutamisele, ilmneb lugedes õige pea, et ta haarab strateegiat analüüsides ühiskonna selle terviklikkuses. Sõda ja rahu ei ole võimalikud väljaspool ühiskonda ja seega on ka Luttwaki pilt tegelikult kõikehaarav. Autor tuletab oma arvukate näidete põhjal mudeli, kus valitseb kaks universaalset ulatust: dünaamiliste paradokside loogika, mis viib vastandite teineteiseks pöördumiseni, ning tasandite hierarhiline (vertikaalne ja horisontaalne) mõõde. Luttwak jääb siinjuures tagasihoidlikuks ja kasutab neid kategooriaid sõjalise strateegia analüüsimiseks. Samas on kogu käsitlusviis üles ehitatud loogikale, mis lubab järeldada nende ulatuste universaalsust, mis juhul, kui need kehtivad strateegia puhul, peavad kehtima ka mujal. Siit jõuame äratundmiseni, et Luttwaki originaalsus strateegia käsitlemisel osutub filosoofias võrdlemisi laialt ekspluateeritud dialektiliseks mudeliks, mis toob meie silme ette esmalt Hegeli, aga ka mitmed tema (teadlikud või tahtmatud) järgijad teiste valdkondade tippudest, nende hulgas Charles Darwini koos evolutsioonikäsitluse ja Karl Marxi tootmisviisi moodustavate majanduslike tasandite hierarhiaga. Viimasega haakub hämmastavalt strateegia tasandite hierarhia. Selle valgusel tekib tahtmatult küsimus, kas autor on ikkagi tuletanud oma skeemi arvukate näidete analüüsist või hoopiski sobitanud näited skeemi ja läinud mööda neist faktidest (antud juhul sõdadest ja lahingutest), mis sellisesse skeemi ei sobi, nagu seda on ette heidetud marksistidele, Sigmund Freudile, Samuel Huntingtonile ja mitmetele teistele? Iseenesest ei ole see etteheide, vaid arutelu jätkamiseks püstitatud tees. Kuid kuna Luttwak näib oma viietasandilises (tehniline, taktikaline, operatiiv-, sõjatandri ja suure strateegia tasand) ja kahemõõtmelises (hierarhiline) mudelis olevat võrdlemisi kinni, on selle küsimuse esitamine asjakohane.

 

Paradoksaalse strateegia pealetung

 

Ent jätame selle vaidluse tuleviku tarvis ja vaatame seoseid, mis paigutavad strateegia suuremasse ühiskondlikku pilti. Kaasaega iseloomustab militaar- ja tsiviilvaldkonna erinevuste taandumine. Militaarsest strateegiast ammutatud kogemused leiavad üha enam rakendamist tsiviilelus, riigijuhtimises, majanduspoliitika planeerimises, tsiviilstrateegia arendamises, hõlmates süstematiseeritud sotsiaalpoliitikat, võimuinstitutsioonide järjest kasvavat sekkumist igapäevaellu, samas aga käsuliini ning inimese õiguste ja vabaduste dilemma tungimist militaarsfääri (inimõigused sõjaväes). Ebameeldiva tõigana tungib paradoksaalne strateegia jõuliselt kuritegevusse, olgu siis organiseeritud kuritegevuse või terrorismi korraldamisel. Viimasest on kujunemas tsiviil- ja militaarvaldkonna piirimail olev lüli, mis toob sõja igapäevaellu. Luttwaki “Strateegia” annab kuldaväärt lähtepunkti analüüsida mitmeid teisi eluvaldkondi, mõistetavalt ka siin võimalusega Luttwaki väidetega nõustuda või neid oponeerida.

Paradoksaalse loogika näiteid võib tuua nii tsiviilelust kui sõja ja rahu tasandil. Ent paradoksaalset strateegiat saab edukalt rakendada seal, kus toimib militaarjuhtimise käsuliin, s.o administratiivse juhtimise tasandil (kus eeldatakse tsentraliseeritud juhtimist ja distsipliini nagu sisejulgeolek, diplomaatia, bürokraatlikud ametkonnad, organiseeritud kuritegevus). Äris ja rahanduses kasutatakse seda sagedamini paradoksaalseid võtteid, mida rohkem turgu administratiivselt korraldatakse (majandusstrateegia). Kuna paradoksaalne tegevus annab soovitud efekti üksnes terviklikus juhtimises, siis ilma distsipliini ja planeerimiseta avalduvad paradoksid juhustena ja annavad sageli ettearvamatuid tagajärgi. Rooma-aegset ütlust “si vis pacem, para bellum” (kui soovid rahu, valmistu sõjaks), aga miks ka mitte sama põhimõtet kandev “parim kaitse on rünnak”, on tsiviilelus võimalik rakendada üksnes siis, kui nähakse mitu sammu ette ja planeerimine allutatakse tsentraliseeritud juhtimisele. Kaitsepookimine epideemiate vastu kuulub sama paradoksiloogika alla kui valmistumine sõjaks. Ettevaatusabinõud looduskatastroofi ärahoidmiseks, politsei relvastamine ja väljaõpetamine kuritegevuse ohjeldamiseks või pensionikindlustusfondide haldamine on ju põhimõtteliselt samalaadne ettevõtmine, mis anarhistlikus keskkonnas ei ole võimalik.

Niisiis, väites, et paradoksaalne tegevus ilmneb vastandite ühinemises ja teineteiseks pöördumises, näitab Luttwak ühtlasi, et efektiivselt saab paradoksaalset strateegiat rakendada üksnes juhitavas ühiskonnas, mis omakorda eeldab võimsa bürokraatia olemasolu. Ja nii jõuab ta tegelikult järelduseni, et suur strateegia, kus on oskuslikult kombineeritud tavamõistuslik loogika ja paradoksaalne loogika, jääb diktatuuride pärusmaaks, kuna demokraatlikus ühiskonnas on paradoksaalseid otsuseid nende üldise avalikkuse tõttu raske põhjendada.

 

Juhitamatu juhuste kokkusattumus

 

Eelöeldu ei tähenda, et paradoksid, mis toimivad juhuslikult, et mõjuta ühiskonda. Mõjutavad isegi väga, kusjuures oma sisemise loogika järgi kohati nii, et neid ei panda tähelegi. Võtame näite kas või Eestist. Eesti riik avaldas juba 1990. aastate keskel soovi ühineda Euroopa Liidu ja NATOga ning seda toetas ka enamik Eesti elanikest. Samas valiti 2001. aastal Eesti presidendiks Arnold Rüütel, kes oli lisaks nõukogude nomenklatuursele minevikule kõige euroskeptilisema parlamendipartei Rahvaliidu kandidaat. Pool aastat hiljem kaasati valitsusse Keskerakond, kelle esimees Edgar Savisaar oli avalikult Euroopa Liitu kuulumise vastu. Kui need kaks parteid oleksid riigikogus hääletanud vastu ELi rahvahääletusele, mida võis järeldada nende varasematest avaldustest, ei oleks Eesti ELi ega ilmselt ka NATOga 2004. aastal liituda saanud. Ent paradoksina tehti otsused ELiga ühinemiseks nende parteide aktiivsel osalusel, kuna soov püsida võimul kaalus üles nende suhtumise ELi. Võib väita, et kui Rüütel ei oleks saanud presidendiks ja keskerakondlased oleksid jäänud opositsiooni, siis Eesti ei oleks täna ei ELis ega NATOs, kuna opositsiooniparteidena oleksid nad ilmselt ühinemise blokeerinud, sest patriootlikud kaalutlused nende erakondade käitumist ei mõjutanud. Seega viis Eesti ELi ja NATOsse paradoks, mis tegelikult ei olnud juhitav, vaid mis ilmnes asjaolude k
okkusattumise tulemusena.

Luttwak rõhutab paradoksaalse loogika kasutamise ühe võimalusena sõjas üllatust ja  manööverdamist, mis võib anda eelise väiksema jõu, kuid parema ettevalmistusega üksusele. Ent selline rakendus on ka tsiviilelus laialt levinud, kas või börsil, pokkeris või kuritegevuses, kus osavam, kavalam, organiseeritum ja operatiivsem võib edu saavutada nõrgemast positsioonist hoolimata. Tallink otsis Silja Line’i, mis šokeeris soomlasi ja rootslasi, nagu oleks hiir kassi alla kugistanud. Ent Tallink oli edukas, Silja suurusest hoolimata. Terroristide üllatusrünnak 11. IX 2001 halvas päris tugevasti võitmatut maailmariiki USAd. Muidugi, koraali küsimus, kust läheb leidlikkuse ja pettuse piir, on aktuaalne, ent olukorras, kus eesmärk pühendab abinõu, keegi seda ei küsi. Kui Luttwak väidab sõdade näitel, et kaotus sageli mobiliseerib, võit aga jätab loorberitele puhkama, siis poliitikas (näiteks valimiste tagajärjel) on see vägagi tavaline.

 

Piirid hägustuvad

 

Üks intrigeerivamaid Luttwaki arutluskäike puudutab sõja plusspoolt ehk teesi, et sõda teeb enda jätkamise võimatuks, vaherahu aga ei peata, vaid külmutab sõja, mistõttu kõikvõimalikud humanitaarvahendajad (ÜRO jt rahvusvahelised tegijad, vabaühendused jm) tegutsevad destruktiivselt ja kokkuvõttes pikendavad sõjakannatusi. See väide tundub võrdlemisi küünilisena, kuid selles on oma loogika. Tõepoolest, me ei oska öelda, kas kokkuvõttes oleks ohvreid olnud vähem või rohkem, kui näiteks 1970ndate Somaalia-Etioopia konflikti poleks sekkutud ja lastud sõjal kulgeda mingi lahenduseni, mitte külmutatud vahendustegevusega olukorda üksnes järgmiste ohvriterikaste sõdadeni. Võimalik, et Luttwak jagab siinkohal ka USA ametnike seas üsna laialt levinud vastumeelsust ÜRO tegevuse vastu. Avalikkusel on ilmselt raske Luttwaki argumente alla neelata kas või humaansete kaalutluste (aga võib-olla ka eksiarvamuste või ettekujutuste) tõttu. Kui aga Luttwaki lähenemisviisi vaadelda tsiviilühiskonna kontekstis, saab sellest heaoluühiskonna kriitika, kus korporatiivsed vabaühendused on tõrjunud isikuvabaduse ja individuaalse demokraatia kollektiivsete kogude meelevalda. Heaoluühiskond on toonud kaasa sotsiaalse jaotuse konserveerimise, makstes näiteks kinni põllumajanduse ebaefektiivsuse ja tekitades sotsiaalse ülekulu, mida vananev rahvastik ei suuda kinni maksta, multikultuursuse, mille sildi all jäetakse tähelepanuta kultuuride eripära, ühiskonna korporatiivsuse kasvu riigivalitsemisel, poliitilise korrektsuse nõudega aga surutakse kriitika enesetsensuuri raamidesse. Tuues juurde Luttwaki iseloomustuse postheroilisest ajajärgust, kus tänapäeva ühiskond ei talu enam sõjakaotusi, võiks ka sellest tuletada postheroilise ühiskonna, mis ei suuda heaolu arvel toimida ratsionaalselt tulevikku silmas pidades ja tormab teadlikult vastu kollapsile. Samas ei olegi heaoluühiskond mitte niivõrd ratsionaalne, kuivõrd humaanne valik, mis Luttwaki lähenemisviisiga kokku ei sobi.

Militaar- ja tsiviilelu piiri hägustumine tähendab ka sõja ja rahu piiri hägustumist. Rindejoon on jäämas sõjaajalukku ja asendumas võrgustikusõjaga, kuid vaenutsevad pooled tegutsevad läbisegi ja tsiviilelanikkonna keskel. Seda arengut näitab ka ohvrite jaotus sõdurite ja tsiviilelanikkonna hulgas. Vanaaja sõjas olid lahinguohvrid ligi 100% sõdurid (muidugi, kui marodöörlus välja jätta), tulevikusõjas kipuvad sõjaväelased moodustama kõikidest ohvritest vaid väikse protsendi ja valdavalt on ohvriteks just tsiviilelanikud. Luttwaki strateegia räägib selles valguses minevikusõjast ega paku tulevikusõja strateegiat. Ta üksnes ennustab, et tulevikusõda on õhusõda, uus suur strateegia omandab veelgi suurema tähtsuse, kuna koordineerimine peab olema täpsem. Kuid õhusõda ei võimalda rohkemat kui objektide purustamist, millele tõenäoliselt järgnevad okupatsioon, sissisõda, terrorism…

Luttwaki teose eessõnas märgib kindralmajor Laaneots, et raamatu suuremaid puudusi on vähene reaalsete soovituste hulk. Leian, et see on just raamatu suurimaid voorusi ja Luttwak oma laia silmaringi tõttu kindlasti teab, millist hukatust on toonud kaasa teooriate, kas või kõige ilusamate dogmaatiline järgimine.