energeetika

alt=”” hspace=0 src=”images/stories/131006/2.jpg” align=baseline border=0>

Viimasel ajal on ka Eesti ajakirjanduses kõlanud varemalt George W. Bushi ja tema lähikondlaste suust kõlanud sõna “islamifašism”.1 Pole vaja kuigivõrd tunda kummagi sõnapoole tähendust mõistmaks uusmoodustises sisalduvat enam kui negatiivset hinnangut kirjeldatavale nähtusele. Põhimõtteliselt on püütud islamifašismi mõistega jätkata vahepeal ilmselt liiga lahjaks jäänud sõna “fašism” kasutamist senises vaimus. Põhimõtteliselt on selle tegevuse eesmärgiks purustada vaenlane ideoloogiliselt veel enne võimaliku diskussiooni teket. Veelgi enam, hoiatades maailma islamifašismi eest, tahetakse maailma avalikkusele mõista anda, et tegu on jõuga, kellega isegi ei tohi diskuteerida, ning kes seda püüab juba kas või näiliselt, sooritab kui mitte füüsilise, siis vähemasti intellektuaalse ja poliitilise enesetapu.

Nõnda pole ei islamifašismi mõiste loojad ega ka nende eelkäijad, fašismi mõiste igasugusest sisust (v. a puhas kurjus ise) puhastajad tegelikult paremad oma fašistideks nimetatud vastastest – lähtudes sellest, et siinkohal fašismiks nimetatu on igasuguse demokraatia ja vaba arutelu vaenlane. Ning tundub, et Ameerika Ühendriikide konservatiivid oma vaenlast just sellisena käsitlevad: “Islamifašism on täpselt see, mida nimi ütleb: segu islami identiteedist ja vana kooli euroopalikust totalitarismist.”2

Selline hoiak toob igale NSVLis sündinud ja elanud inimesele silme ette mälupildid tolleaegsest režiimist, mis jagas maailma heaks ja kurjaks teravusega, mida ei tunne ei Vana-Pärsia mazdaism ega vanatestamentlik juutlus.

Langetamata igasuguseid hinnanguid – ei laitvaid ega kiitvaid – islamistide tegevusele või ideoloogiale, tuleb siiski tunnistada, et epiteeti “fašist” ei ole nad ära teeninud. Veelgi enam, nende fašistideks nimetamise näol on tegu sügava eksitusega ja kuidagi ei saa nõustuda Andrei Hvostovi sedastusega, mille kohaselt islamifašism ei ole küll õige, kuid siiski “õigustatud termin”.3

See ei ole õigustatud, sest sõna sellist kasutamist lubades võtab sõna kasutaja üle juba kellegi poolt ideologiseeritud keelendi, millel ei ole sõna “fašism” sisuga kuigi palju pistmist. Veidi utreeritult võib olukorda võrrelda George Orwelli “uuskeelega”, mille eesmärgiks pole mitte maailma parem, täpsem ja mõtlemist ergutavam kirjeldamine, vaid selle vastand, mille lõpus seisab betoonhall unistus ebakorrektsete mõtete mõtlemise ja sõnastamise võimaluse kaotamisest.

Või kui tuua meile lähem ja elulisem näide: nõukogude ajal propageeritud ja üsna edukalt läbi viidud sõna “kodanlane” ja “kodanlik” täitmine uue, režiimitruu sisuga ei lörtsinud mitte ainult üht ajalooliselt väljakujunenud ning igati auväärset mõistet vaid ka sellega kaasas käinud hoiakut kodanlusest kui riiki ja ühiskonda kandvast, vastutusvõimelisest ja iseteadvast, traditsioonikindlalt tulevikku vaatavast kihist. Me kõik teame, kui raske on ülesehitustöö pärast nõukogudeaegset laastamist.

Nii nagu sõnal “kodanlik” ja “kodanlane” on oma reaalne, kaasaegsest päevapoliitikast puutumatu sisu, nii on see olemas ka sõnal “fašist” ja “fašism”. Et see ei teadvustu iga päev, on arusaadav – Teine maailmasõda tegi fašismist marginaalse nähtuse ning see sõna kujundati fašismi vastaste poolt osalt juba enne, osalt aga pärast sõda ühemõtteliseks sõimusõnaks, mille reaalse sisu üle kuigivõrd järele ei mõeldud.

Ühelt poolt on fašismi mõiste üks XX saj poliitilise ajaloo probleemsemaid mõisteid. Nii fašistlikku ideoloogiat kui selle kandjat on väga erinevalt defineeritud juba enne sõda, ajal, mida Saksa ajaloolane Ernst Nolte on nimetanud fašismi epohhiks (1900 – 1945).4 Kuid, nendib Nolte, viitab juba ühise mõiste olemasolu nii selle kandjate kui ka vastaste arusaamale, nagu kannaks see mõiste ka ühist sisu. Nolte seadis eesmärgiks otsida ja leida ühisjooni süsteemide vahel, mis erinesid nii demokraatlikest ja parlamentaarsetest riigikorraldustest kui ka kommunistlikust ega olnud samal ajal pelgalt sõjalised diktatuurid või konservatiivsed režiimid.

Fašismi näol on tegu Euroopa ajaloo mõistega – nii on käsitlenud seda Nolte, samuti aga ka mitmed teised tunnustatud autorid.5 Isegi mööndes fašismi märkimisväärset mõju teistele maailma maadele, ei ole fašistlikke parteisid tekkinud väljaspool lääne kultuuriareaali, ei Põhja- ega Lõuna-Ameerikas, samuti mitte endistel Inglise asumaadel. Teine põhjus, mis teeb fašismi europotsentristlikuks, on Nolte järeldus, mille kohaselt pole õige käsitleda fašismi keskse tunnusena rassismi või ksenofoobiat, vaid selleks on hoopiski võitlus transtsendentsuse vastu.6 Võrdlemisi teoreetiliselt kõlava järelduse põhjuseks on tõsiasi, et fašism – nagu kommunismgi – kujutab endast väljaastumist inimese kui iseendast kvalitatiivselt suurema kogemiseks, tunnetamiseks ja selle suuruse tunnistamiseks võimelise olendi vastu ning näeb religiooni pakutud “vabaduses lõpmatuseks” enda vihavaenlast.7 Fašistlik lõpmatus – nagu kommunistlikki – saab eksisteerida vaid mingi igikestva rahvus-, rassi- või kogukonnakehandi, mitte aga indiviidi surematu hinge, veel vähem aga absoluutse jumalolevuse näol.

Selliselt võib nentida, et ühevõrra transtsendentsust vastustavad kommunism ja fašism pidasid õigustatult põhivaenlaseks just teineteist, apelleerides kumbki samale – XIX sajandi vältel traditsioonilisest maailmapildist ja religioonist eemaldunud valijaskonnale, mis jällegi kujutab endast väga selgelt Euroopa ühiskonnaarengust välja kasvanud probleemistikku. Kuidas haakub see islami ja selle sõjakusega, millega Lääs täna nõutult silmitsi seisab?

Loomulikult võib teha mõtteeksperimendi ja  eemaldada  fašismilt transtsendentsuse­vastasuse. Siis seisab meie ees ideoloogia, mis sisaldab endas tubli annuse sõjakat rahvuslikkust, tõenäoliselt korporativistlikku majandus- ja ühiskonnamudelit ning veendunud antikommunismi.8 Ka selliseid liikumisi on olnud, kuid enne nende liigitamist fašismi või siis hoopis mingi autoritaarse konservatiivsuse voolu alla tuleb süüvida nende sisemisse dünaamikasse, et mitte takerduda sisutühja sildikleepimisse. Toome vaid mõne näite: Hispaania, veel vähem aga Boliivia Falangi käsitletakse tänapäeval üsna harva fašistliku liikumisena, kuigi enne Teise maailmasõja lõppu nägi Hispaania Falang end kahtlemata osana nõndanimetatud fašistlikust internatsionaalist. Parem pole ka lugu Rumeenia Raudkaardiga, mille verine, nii sise- kui välisheitlustest rikas ajalugu tõi liikumise etteotsa nii hardalt uskliku Corneliu Zelea Codreanu kui ka verise utopisti Horia Sima.

Hallil tsoonil fašistliku ja lihtsalt autoritaarse paremideoloogia vahel liigeldes tuleb seega lähtuda iga liikumise eripärast ning ka nõndanimetatud islamifašism mahub siia vaid mingil konkreetsel, mitte aga üldisel kujul, mis muudab selle mõiste lihtsalt järjekordseks lööklauseks päevapoliitikas. Kui tõepoolest võtta üle käsitlus, mille kohaselt fašism on igasugune lähenemine, kus terror on poliitikategemise vahend ning antiamerikanism selle poliitika tõukejõud, siis anname oma sõnad ja nende kantud mõtte konkreetse päevapoliitika mõju alla ning muudame veelgi raskemaks fašismi kui ajaloos eksisteerinud poliitilise voolu mõistmise.

Samamoodi ähmastab selline käsitlus sõjaka islamiäärmusluse ideelise tausta äratundmist. Puudub tal ju transtsendentsusevastane hoiak, samuti on selle nähtuse puhul raske kõneleda ka korporatiivsusest – erisusi leiaks vahest veelgi. Nii kuulub islamiäärmuslus mingisse teise, religioosselt meelestatud äärmusideoloogia kategooria alla ning selle kirjeldamine fašismina tekitab ühelt poolt segadust, teiselt poolt koormab keelt päevapoliitilisest argoost pärit ebamõistetega.

 1 Vt nt A. Hvostov, Islamifašismi leiutamine. – Eesti Ekspress 7. IX 2006; S. Trumm, Ameerika pol
iitikud on leiutanud uue ohu – islamifašismi. – Eesti Päevaleht 31. VIII 2006.

2 M. Steyn, Esimesed kokkupõrked Euraabia kodusõjas. – www.syndikaat.ee 9. XI 2005.

3 A. Hvostov. Op. cit.

4 E. Nolte, Der Faschismus in seiner Epoche. R. Piper & Co Verlag, München 1963, lk 25.

5 Vt nt S. G. Payne, A History of Fascism, 1914 – 1945. University of Wisconsin Press, Madison 1995; M. Pugh, ‘Hurrah for the Blackshirts!’ Fascists and Fascists in Britain Between the Wars. Pimlico, London 2006.

6 E. Nolte, Der Faschismus in seiner Epoche, lk 544.

7 Ibid., lk 515-516.

8 Ibid., lk 402.

Eestlased tunnevad varaseid sotsialiste parimal juhul utopistidena, kelle ideid pole kuidagi võimalik tõsiselt võtta. Ka Owenit teatakse meil peamiselt kui USAsse Indiana osariiki suures osas äpardunud Uue Harmoonia kogukonna rajajat. Siiski oli Oweni tegevus Šotimaal täiesti praktiline, ratsionaalne ja äriline ettevõtmine, mis samas tollasest jõhkrast ja ükskõiksest tööjõudu suhtumisest silmatorkavalt erines. Kui ta eelkäija Dale’i tegevust kandis osalt ka religioosne pühendumus, siis Oweni näol oli tegemist sekulaarse reformijaga. Ta oli esimesi, kes asutas oma tööliste perede jaoks lasteaia ja kooli, kus õppisid nii poisid kui tüdrukud; pakkus täiskasvanuile õhtust õpet ja rajas kvaliteetse kraamiga kooperatiivse poe, mille kasum suunati koolisüsteemi. Owen pidas New Lanarkis loodud tööliskogukonna üheks olulisemaks eesmärgiks iga inimese võimete igakülgset arendamist.

Oweni tegevus äratas tähelepanu nii manufaktuuriomanike kui filantroopide hulgas. Esimesed hakkasid taipama, et töö kvaliteeti on viisakamate töötingimuste ja töölistesse parema suhtumisega võimalik tunduvalt parandada. Teistele oli New Lanark Suure Prantsuse revolutsiooni järgses Euroopas ja jõudu koguva abolitsionistliku liikumise õhkkonnas näide inimkonna parema tuleviku võimalikkusest. Owenit võib pidada nii ametiühingute kui kooperatiivi liikumiste isaks, aga ka heaoluühiskonna idee üheks varaseks eestvõitlejaks.

Tänase Euroopa ja eriti kõvahäälselt Eesti mõnedes majandusringkondades on just Euroopa heaoluühiskondlikud meetmed kuulutatud põhjuseks, miks majandusedu on üha rohkem suundumas Aasia maadesse. Olgugi ses seisukohas kehtivas globaalkapitalistlikus süsteemis teatav reaalpoliitiline iva, tuleks antud süsteemi ideaaliks pidamisega väga ettevaatlik olla. Veel enam – väidetavalt reaalpoliitilistel põhjustel heaoluühiskonna aadetest üha kaugemale liikumine võib osutuda tulevaste tegijatega võrreldes hoopis vastassuunaliseks protsessiks. Just paljudes Aasia riikides on kõikvõimalikud kooperatiivsed, filantroopsed, sotsiaalselt tundlikud, ent samas äriliselt nutikad ettevõtmised saatnud refräänina majanduslikke muutusi. Oktoobri keskel Nobeli rahupreemia pälvinud professor Yunuse külapank on vaid üks näide sellistest ettevõtmistest, mille sugulus Oweni ja Dale’i tegevusega on selgelt näha.

Ka Oweni kaugemaks eesmärgiks oli vaesusest vaba maailm. Tema lootis, et see on juba järgmise millenniumi alguseks reaalsus. New Lanarki elanike poole pöördudes ütles Owen aastal 1816: “Ma ei tea, mis seisukohtadega millen­niumi tulevikus seostatakse, ent ühte ma tean:  on võimalik luua ühiskonda, mis eksisteerib kuritegevuse ja vaesuseta, kus elanikud on parema tervise juures, kus on vähe, kui üldse mingit viletsust ning kus intelligentsus ja õnn on sajakordselt kõrgem; ning juba täna pole ühtki muud põhjust peale ignorantsuse, miks selline olukord ei võiks olla ülemaailmne.”

Vaevalt võis Owen arvata, et aastatuhande alguses tõuseb vaesusevastases võitluses esirinda Aasia – regioon, millest vahetult pärast Oweni surma sai Britannia uus puuvillaga varustaja ja kus tööliste elutingimused olid samasugused kui Ameerika puuvillaorjadel. See, et Euroopa mõnede häälekamate reformijate meeli erutab aga hoopis XVIII sajandi töösturite soov näha tööjõudu riigi majanduses ja sotsiaalelus vabrikandi heaks rabava mutrikestena, paneb Oweni kindlasti rahutult hauas pöörlema. Just Oweni ideed, mis olid oma ajast ees, tõendavad, et ainult hetkekasu silmas pidades pole loota, et Euroopa või Eesti suudaks vastata tulevastele sotsiaalsetele, majanduslikele ja keskkondlikele väljakutsetele.

Selle aasta Pärnu juhtimiskonverentsi peaesinejaks oli sotsiaalne ettevõtja Brett Wigdortz. Tema loodud noorte õpetajate kooli­tusprogramm “Teach First” on saavutanud Inglismaal tähelepanuväärset edu. Juba viiendat aastat kandideerib ligi 1500 Inglismaa parimat ülikoolilõpetajat rasketesse koolidesse õpetajaks.

“Teach First” võrdsustab õpetajaameti juhi omaga. Kuidas tekkis selline paralleel – millest sai alguse “Teach First”?

Töötasin varem McKinsey’s juhtimiskonsultandina. “Teach First” põhineb mõneti McKinsey & Co töötajate värbamise mudelil. McKinsey võtab noored tööle kaheks aastaks mõttega leida kõige paremad inimesed. Kahe aasta jooksul pakutakse intensiivselt koolitusi. Sama põhimõte toimib “Teach First’i” puhul. Vahe on selles, et värsked ülikoolilõpetajad võivad korda saata palju rohkem, kui töötavad kaks aastat koolide heaks. See oligi minu töö alguspunkt – kuidas saaksid ülikoolilõpetajad midagi maailmas ära teha? Kas nende parimad oskused peaksid olema suunatud ettevõtete kasumi suurendamisele? Ehk on võimalik panna kõige väljapaistvamad ülikoolilõpetajad lahendama koolide probleeme?

Pealtnäha tundub valik kehval järjel koolides õpetamise ning tippfirmas ja kõrge palga eest töötamise vahel peaaegu et masohhistlik. Mis paneb nii paljud noored “Teach First’i” õpetajaks kandideerima?

Kui ülikooli lõpetanu läheb tööle Deloitte’i – ja ma ei mõtle nüüd seda kuidagi halvustavalt, nad on meie sponsorid –, peab ta kõige tõenäolisemalt alguses istuma arvuti taga ja vorpima Exceli tabeleid. Aga teine variant on, et ta võib juhtida isiklikult kuni 100 õpilase haridusteed, nende eest vastutada. “Teach First” kestab ainult kaks aastat, see ei ole enese pikaajaline sidumine. Samas on pärast neid kahte aastat su “turuväärtus” tööturul palju suurem. Kui tahad pärast kahte aastat tööle minna McKinseysse, hakata koolijuhiks, siirduda poliitikasse, teha äri, mida tahes, oled igal juhul paremas positsioonis kui enne. “Teach First’iga” avardad lihtsalt oma võimalusi.

45% osalejatest jäi pärast teie programmi lõppemist edasi õpetajaks. Kas see oli ootamatu lisaväärtus või miski, mida planeerisite algusest peale?

See oli pigem ootamatu. Koolidesse jäädakse edasi põhjusel, et noored jõuavad nii hirmkiiresti juhtivatele kohtadele. Tänaseks on neli “Teach First’i” lõpetajat direktori asetäitjad. Ja nad on vaid 26-27aastased! Inglismaal on selline asi pretsedenditu, seda pole varem juhtunud. Peaaegu kõigist, kes jäävad koolidesse, saavad kas õppealajuhatajad või muud vastutavad inimesed.

Paljud noored jõuavad eksistentsiaalsesse kriisi. Näiteks on nad liitunud “Teach First’i” programmiga, aga tahtnud kogu elu saada investeerimispankuriks. Ja nende vanemad tahavad samuti, et lapsest saaks pankur. Pärast esimest aastat õpetamist on noored segaduses: neile väga meeldib koolis, neile meeldivad lapsed ja õpetamine, aga järgmiseks aastaks pakutakse ka kõrgepalgalist tööd mõnes ettevõttes…

Õpetaja, mentori, külatarga amet on olnud au sees kogu inimajaloo vältel. Millest tuleb, et kaasaegses ühiskonnas pole õpetaja elukutse nii prestiižne kui näiteks pankuri, advokaadi või ettevõtja oma?

Ma ei tea küll ajaloolisi põhjusi, aga küllap on peamine põhjus raha. Õpetajate palgad on olnud  madalad ja vähemalt Inglismaal ja Ameerikas seostatakse palka edu ja prestiižiga. Ameerikas ei tehtud õpetajaametist kunagi erilist prioriteeti, selles ei nähtud võimekate ja tarkade inimeste õiget karjäärivalikut. Pigem peeti seda ajaraiskamiseks – töötada lastega, kes ei hooligi sellest, et sa seal oled, või sinu oskustest ja kompetentsist.

Inglismaal on see ka ülikoolides probleem, seal on palgad isegi väiksemad kui koolides. Aga ülikoolidesse lähevad inimesed, kes on oma erialale pühendunud ja tahavad kogu elu sellega tegeleda. Kui armastad teoreetilist matemaatikat – isegi kui palk on madal –, siis on võimalik, et hakkad ikkagi õppejõuks. Samamoodi on filosoofiaga. Kooliõpetajal ei ole sellist erialafookust – tuleb oma tarkust allapoole kruttida.

Aga kas arvate, et prestiižiprobleemi saab muuta?

Jah, kindlasti. Inglismaal on see võtnud kõigest neli aastat. Õpetamine on juhtimine. Hea õpetamise tuumaks on needsamad oskused, mis toovad edu ükskõik millises karjääris. Õpetajal on rohkem vastutust kui peaaegu ükskõik kellel teisel, eriti karjääri alguses. Õpetamine peaks olema kõrge prestiižiga amet. Kus veel saab juhtida 30 inimest, vastutada üksi nende kõigi eest, kasutada niivõrd erinevaid kommunikatsiooniviise ja -oskusi? Oleme Inglismaal saavutanud selle, et iga kahekümnes Oxfordi lõpetaja kandideerib “Teach First’i” programmi.

“Teach First” suunab noored rasketesse koolidesse õpetajaks. Kuidas te need koolid välja valite?

Kõik osalevad koolid peavad meile tõestama, et nende olukord on raske. Inglismaal tähendab see, et vähemalt kolmandik kooliõpilastest elab alla vaesuspiiri. Või siis peavad eksamitulemused olema väga madala keskmisega, alla teatud piiri. Kui esimesel aastal pidime oma ideed palju propageerima, siis praegu on meil umbes kaks korda nii palju koole, kui vaja oleks. Sel aastal oleme kokku 91 koolis. Koole, kes meie vastu huvi tundsid, oli kusagil 150. Ja koolid maksavad meile, et oma õpetajad sinna saadaksime – nii palga kui töölevõtmise tasu. Nad näevad selles suurepärast investeeringut.

“Teach First” võttis eeskuju Ameerika programmist “Teach For America”. Nüüd on tehtud esimesed plaanid, et käivitada samalaadne programm Eestis. Mis on programmi algatamisel kõige raskem?

Teine riik, kus tahetakse programmi käivitada, on Iisrael. Aga kohe järgmisena sõidan ma Hiinasse ja veel on huvi üles näidatud näiteks Indias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ma arvan, et peamine väljakutse igal pool, sõltumata kultuuritaustast, on leida üles parimad inimesed ja panna nad asjast huvituma. Kui võimekad tegijad on kaasatud, läheb edasi kõik palju lihtsamaks.

Kas “Teach First” on kolmanda sektori algatus või sotsiaalse vastutuse projekt ettevõtetele, kes teid toetavad, või programm, mille koht on tegelikult avalikus sektoris? Kas sektoripiirid on teile tähtsad või loete ennast moodsalt sektoriüleseks algatuseks?

“Teach First” on kolmanda sektori algatus. Ja arvan, et see on väga oluline, et tegu pole riikliku ettevõtmisega. Inglismaa valitsus on korduvalt sarnast asja teha üritanud ja alati on see neil ebaõnnestunud. Nad kulutavad hulga raha, umbes sada korda rohkem kui meie, aga ei suuda parimaid õpetamisse kaasata. Iseseisva heategevusorganisatsioonina on meil ka vormilt märksa parem konkureerida teiste töölevõtjatega.

Aga sektoripiiride hägustumine on kindlasti oluline. Usun, et ülikoolilõpetajad löövad parema meelega kaasa sotsiaalses ettevõtmises, kus tunnevad, et on osa millestki endast suuremast ja tähtsamast. See ei tähenda muidugi, et nad pööraksid ärimaailmale selja. Ma arvan, et osaleda sotsiaalses ettevõtmises, millel on nii ärisidemed kui valitsuse toetus, on neile väga peibutav valik. Palju huvitavam, kui sel juhul, kui tegu oleks näiteks lihtsalt valitsuse programmi või puhta äriprojektiga.

Traditsiooniliselt saab õpetajaks pärast pikka koolitusperioodi ja koos pedagoogilise kraadi omandamisega. “Teach First” pakub otsetee, väga intensiivse õpetajakursuse, mis on mõeldud väga noortele inimestele. Kuidas nn traditsioonilised õpetajad sellele vaatavad?

Vastuseisu on ju olnud, aga mitte nii palju, kui ma oleksin oodanud. Meie õpetajaid on saatnud edu. Kui nad oleksid oma töös läbi kukkunud, oleks loomulikult palju probleeme.

Lisaks ettevõtete toetusele on “Teach First’i” kasuks ametlikult sõna võtnud nii Tony Blair, Gordon Brown kui David Cameron. Kas üldine ja parteiülene tunnustus on teile tähtis?

Mulle oli oluline, et sellest ei saaks ühe erakonna ettevõtmist. Minu meelest ei peaks “Teach First” üldse olema poliitiline teema. Mis põhjusel protesteerida mõtte vastu, et parimad ülikoolilõpetajad võiks saata raskustes koolidesse õpetama? See on miski, mis meeldib kõigile – nagu koerakutsikad või õunakook. “Teach First” on hea asi, millest võidavad kõik osalised: noored ülikoolilõpetajad, koolid ja õpetajad, ettevõtted ja juhtimiskvaliteet, riik ja haridusvaldkond. Ma ei taha, et see paistaks kuidagi vastuolulise programmina.

Vaadates “Teach First’i” laiemalt, näen selles kahte olulist väärtust. Esimene on kaheaastane õpetajatöö, mille jooksul peaks meie õpetajatest olema nii palju kasu kui võimalik – ja ka lastel oleks parem. Pikas plaanis on olulisemgi luua selline liikumine ja sarnaselt mõtlevate inimeste võrgustik, uus juhtide põlvkond, kes on valmis ka edaspidi koostööd tegema ja koole aitama. Praegu on meil Inglismaal selline situatsioon, kus enamik tipptegijaid, ettevõtjaid ja poliitikuid, ei ole mitte kunagi oma jalga tõstnud mõnda viletsas seisukorras kooli (välja arvatud pressifotode tarbeks). Kui nende oma pojad ja tütred lähevad nüüd kaheks aastaks koolidesse õpetama, näevad nad probleemi, millega oleks tarvis tegeleda. Ja nii loome teistsuguse tuleviku.

Heateo Sihtasutus ja Hansapank on Eestis käima lükkamas programmi, mis on oma olemuselt ja eesmärkidelt sarnane “Teach First’iga”. Kellele see idee huvi pakub, võiks ühendust võtta Artur Taeverega Heateo Sihtasutusest (artur@heategu.ee).

Poliitika, riigiteadus ja rahvusvahelised suhted. Toimetanud Toomas Varrak. Audentese Ülikooli Toimetised 8, 2006. 182 lk.

Eesti välispoliitilised initsiatiivid suurriike ei huvita ning suurriigid ei usu, et Eesti oleks võimeline rahvusvahelises poliitikas millegi tõsise ja arvestatavaga hakkama saama. Mõelge, kui palju on teile viimasel ajal huvi pakkunud Slovakkia, Nepali, Benini või Uruguai välispoliitika? Võite siis mõistatada, kui palju maailmas jälgitakse Eesti välispoliitikat. Seepärast on kirjutised, mis püüavad analüüsida Eesti välispoliitika suundi, kontseptsioone ja võib-olla ehk isegi filosoofiat suunatud eelkõige Eesti enda publikule ega tekitaks tõenäoliselt erilist elevust, kui need kantaks ette mõnel esinduslikul rahvusvahelisel konverentsil.

Rahvusvaheline konverents võikski meile saada mõõdupuuks omamaise välispoliitilise mõtte analüüsimisel. Mitte see, kas mõte on huvitav ja intrigeeriv kodulugejale, vaid see, kas multinatsionaalsel erudeeritud saalitäiel on huvitav selle mõtte pärast koguneda. Mõelgem, kas suudame ilma laia (sisemise) haigutuseta asuda kuulama järjekordset ameeriklase ettekannet sellest, et terrorism on vallutanud kogu maailma ning riikidevahelised konfliktid ei mängi selle kõrval mingit rolli. Või türklase kinnitust, et Küprose kreeklased on ühed jõhkardid, kelle puhul Türgi jõuvõtted on igati õigustatud. Või venelase teemaarendust, kuidas maailm Venemaad ei mõista ning kuidas Lääs on taas lasknud mööda hea võimaluse Kremliga koostööd teha. Või eestlase hala oma rahva harukordselt raske mineviku üle.

Vene-saksa gaasijuhtme Eesti harutoru

Audentese ülikooli välja antud kogumikku rahvusvahelise konverentsi vaatenurgast hinnates tuleb esmalt tõdeda kogumiku kirjutiste väga ebaühtlast taset. Kogumiku kaheksa artikli ja kahe arvustuse hulgas on vaid mõned sellised, mille sisu ärgitab diskuteerima. Kogumiku toimetaja Toomas Varraku sulest ilmunud kirjutis “Eesti välispoliitika filosoofiast” on Eesti välispoliitika kriitika rahvusvahelise õiguse konservatiivsest vaatenurgast. Varraku hinnangul on Eesti välispoliitika võtnud kaheldava väärtusega pragmaatilise suunitluse, mida iseloomustab järkjärguline loobumine Eesti riikluse alustaladest: Tartu rahust ja riikluse järjepidevusest. Varrak kritiseerib muu hulgas piirilepingu sõlmimist Eesti ja Venemaa vahel 2005. aasta juunis ning leiab, et sellega tunnustas Eesti okupatsiooni jätkumist viiel protsendil oma põhiseaduslikust territooriumist ning andis ühtlasi käest võimaluse initsiatiivika välispoliitika ajamiseks Venemaa suunal (lk 29, 31).

Varraku arutluskäik on korrektne ja loogiline. Tõepoolest, Eesti välispoliitiline retoorika eemaldub järk-järgult külma sõja ja taasiseseisvumise aegsetest kontseptsioonidest. Seega väide, et Eesti on asunud ellu viima “pragmaatilist” välispoliitikat, tekitaks rahvusvahelisel konverentsil ilmselt elevust ning sunniks kuulajaid märkmeplokki paar ootusrikast rida kirjutama.

Kuid ootus saab paraku petetud ja mida rohkem koguvad jõudu “okupatsiooni tunnustamise” ja “initsiatiivi minetamise” väited, seda enam siirdub kuulajate mõte lähenevale kohvipausile. Mõni ehk kirjutab omapoolse lisamõttena märkmeplokki, et Eesti välispoliitika ei saa jääda kinni iseseisvuse taastamiseks vaja läinud kontseptsioonidesse, vaid vajab edasiliikumiseks uuendusi, mida võib ehk nimetada ka pragmaatikaks. Siinkirjutaja arvates on pragmaatika see, mis paneb Eesti tulevikus taotlema võimalust ehitada Vene-Saksa Läänemere gaasijuhtmest Soome lahe lõunakaldale suunduv harutoru. Pragmaatika on ka see, mis sunnib Venemaad peatselt leppima Gruusia ja Ukraina NATO-liikmesusega.

Usun, et piirilepingu sõlmimine ja sellele järgnenu ei muutnud oluliselt midagi Eesti-Vene kahepoolsetes suhetes. Küll aga avardas see Eesti välispoliitilist tegutsemisruumi, luues pretsedendi, millele tuginedes on Eestil olnud võimalus parandada oma mainet Euroopa Liidus. Tavaliselt Eestile omistatud Venemaaga konfrontatsiooni otsiva riigi imago sai uue tahu. Eestil õnnestus näidata, et ollakse võimeline ka paindlikeks sammudeks, juhul kui pragmaatilised huvid seda võimaldavad või lausa nõuavad.

Rahvas ei tohi eliiti välispoliitika tegemisel segada

Varraku artikli kõrvale tasub võrdluseks võtta samas kogumikus ilmunud Heino Arumäe arvustus Urho Kaleva Kekkoneni mälestusteraamatule “Tamminiemi”, mis möödunud aastal ilmus ka eesti keeles kirjastuse Argo vahendusel. Varrak ja Kekkonen, viimane Arumäe käsitluses, on teineteise antipoodid. Varraku veendumus, et ideaalidest loobudes kahjustab Eesti oma välispoliitilist positsiooni, vastandub Kekkoneni reaalpoliitikakultusele. Kekkonen ütleb selgelt, et rahvas ei tohi eliiti välispoliitika tegemisel segada. “Välispoliitika juhid peavad olema iseseisvad ning vale välispoliitika ei muutu õigemaks, kui ka kogu rahvas seda toetaks,” vahendab Arumäe Kekkoneni mõtteid (lk 158). Eesti oludesse ümberkantult tähendaks see, et kui Tartu rahu on oma praktilise väärtuse kaotanud ja muutunud Eesti välispoliitikale takistuseks, peab Eesti välispoliitilisel juhtkonnal olema õigus asendada see uute ja kaasaegsesse maailma paremini sobituvate kontseptsioonidega. Ka siis, kui rahvas sellist suunamuutust kohe ei toeta.

Arvan, et Islandi väljaku maja kümnendal korrusel on ammu mindud ideaali ja selle praktilise teostamise viiside leidmisel üsnagi loogilist teed mööda. Kuivõrd Eestil pole oma ideaalide teostamiseks võimalik kasutada kaalukaid jõuargumente, on mõistlik kinni pidada vaid neist ideaali elementidest, mida reaalselt mõjutada ja kontrollida suudetakse. Muus osas asendub senine ideaal paraku ajapikku uuega.

Tartu rahu ja Eesti-Vene suhted on ideaaliheitluse üks tahk. Eestis käib kangelas- ja bordelliajaloo kontseptsiooni võitlus. Praegusel ajahetkel, kus mõtte-, sõna-, südametunnistuse- ja liikumisvabadust siiski mingil määral on, jääb bordellikontseptsioon lõpuks peale.

Võib-olla on selle heitluse keskel kosutav teada, et sama on toimumas ka Soome lahe põhjakaldal. Heino Arumäe valgustabki seda võitlust Jätkusõja näite varal artiklis “Ka soomlased on oma sõjaajalooga kimpus”. Kangelasajalooline kontseptsioon on aastakümneid kinnitanud, et Soome sattus Jätkusõtta vastu oma tahtmist, tõugatuna suurriikide meelevallast ja Teise maailmasõja käigust. Arumäe toob meieni Jätkusõja bordelliajaloolise kontseptsiooni. Selle kohaselt vajas Soome Hitleri Saksamaad oma julgeoleku kindlustamiseks, läks Jätkusõtta oma pragmaatilisi huve kaitsma (“paremini kaitstav piir”) ning loobus Saksamaa liitlane olemast kohe, kui olupoliitika seda nõudis.

Paasikivi ja Kekkonen armastasid hiljem tõmmata selge vahe enda ja neile eelnenud Soome presidentide, eriti Teise maailmasõja ajal Soomet juhtinud Ryti ja Mannerheimi vahele. See kangelasajalooline kontseptsioon sobis hästi külma sõja tingimustesse. Ilmselt teebki bordellikontseptsiooni soomlaste jaoks valusaimaks teadmine, et Paasikivi-Kekkoneni suund polnud varasema olupoliitikaga võrreldes millegi poolest erilisem ega õilsam.

Liberaalne Euroopa on islami jaoks liiga jumalatu

Kuid mida säravat siis Audentese kogumikust pakkuda rahvusvahelisele konverentsile? Näiteks veebruaris-märtsis 2007 Chicagos kogunevale International Studies Associationi aastakonverentsile? Mulle näib, et midagi sellist peitub ehk Jaak Lensmenti artiklis “Liberaalne Euroopa ja tema moslemid”. See on selline “kuningas on alasti” tüüpi kirjutis, mis haarab suure ja intrigeeriva argumendi järele. Lensment kinnitab, et moslemikogukond eksisteerib ja paisub Euroopas ainult majanduslikel põhjustel. Eurooplaste liberalism ja demokraatia pole need väärtused, mis moslemeid siia meelitavad. Vastupidi, need kohutavad moslemeid ja rask
endavad nende integreerumist euroopaliku ühiskonnaga. Liberaalne Euroopa on islami jaoks liiga jumalatu. Isegi evangelistlik USA sobib neile paremini. Kui uskuda Lensmenti, on moslemid valmis vastu võtma eurooplaste raha, aga mitte mõtteid ja väärtusi. Ehk on Euroopa probleem suutmatuses endale selgeks teha, milliseid väärtusi me ise teistelt tahaksime vastu võtta.