energeetika

Inimene on saladus, aga kindlasti pole saladus, et kõige tugevam inimeste maailmas ongi see, mis nähtamatu: väärtused, hoiakud, kujutlused, tegutsemismudelid. Neid kujundavad „lihaks saanud”, pildireaks ja elufilosoofiaks saanud ideoloogiad. Kaks aastakümmet on neoliberalismi eestkõnelejad propageerinud lugu tugevast tegijast, julgest hundist. Seda on „tasakaalustanud” sotsiaalporno ja jõulumuinasjutt helge tulevikuga ajalehepoisist. Samal ajal on kena lugu demokraatiast ergutanud kõige primitiivsemat massi- ehk karjaideoloogiat. Mõlema puhul on määrav puhas jõud: ülekaalukad rahanumbrid ja enamusprintsiip. Muidugi ei ole põhjust arvata, et ideoloogiline „pealisehitus” määrab sajaprotsendiliselt selle, mis toimub inimeste peades ja realiseerub tegelikkuses. Olukordade puhul, mille juured on ilmselgelt tänases päevas, on üsna kahtlase väärtusega jutud „nõukogude korra laostavast mõjust”. Hoolimata sellest, et massiideoloogiad juurduvad aeglaselt ja ka vastuliikumisi tekitavad, pole nende mõjus kahtlust. Oluline nihe mahub kahe viimase aastakümne sisse. Tänaste gümnasistide, 1990. aastatel siia ilma tulnud noorte inimeste käest võib tihti kuulda lugusid praeguste algklassinublude hirmutavast agressiivsusest. „Paremad” ajad on veel ees?Kool ja koolikoridoride nukatagused, kus puudub hea, tark ja tugev piiride seadja, on juba olemuselt ebainimlik „sotsialiseerimise” katsetander. Kui aga omapäi klassituppa sulgeda ja kokku segada tugeva hundi kultus ja karjamentaliteet, siis on see sama hea kui panna roiskbakter soodsaimatesse arengutingimustesse. Selline keskkond sünnitab „kärbeste jumalaid”. Resigneerunud teadmine, et kool, mille ukseauku valvab turvamees ja mille koridoridest õpetaja pärast tunniandmist eemale hoiab, on just nimelt selline õhukindlalt suletud olelusvõitluse tander, on jõudnud ilmselt üsna paljude lapsevanemateni. Mis toimub klassitubades ja koolikoridoride nukatagustes tegelikult, selle kohta liigub lugusid, aga enamus jääbki saladuseks. Tänasel õpetajal on tugevaid argumente, miks ta ei peagi sellest midagi teadma. Nagu laste nii on ka õpetajate mentaliteet tugevasti muutunud. Oleme ju põhimõtteliselt leppinud teadmisega, et õpetaja pakub ebaõiglaselt väikese palga eest õpetamisteenust ja pole kohustatud lahendama ühiskonnast pärit probleeme. (Nagu kool ei kuulukski ühiskonda.)

Raagi filmi puhul korratakse üha, et selle juurde oleks vaja moraalset selgitajat ja tõlgendajat. Miks ainult see film?  Miks ainult film?  Moraalset selgitajat, tõlgendajat ja piiride seadjat, kelle pilk ulatuks ka koolikoridori nurga taha, oleks eelkõige vaja kooliellu. See tähendab tarka, inimlikku, missioonitundega õpetajat. Ilma selleta võib laste või noorte inimeste juhuslikust kooslusest väga lihtsalt saada jõhker „isereguleeruv” kari, mida valitsevad inimloomuse kõige vastikumad küljed.

Kogu ühiskonnas oleks seoses neoliberalismi kriisimärkidega aeg sügavamalt mõtiskleda inimelu, -hinge ja -väärikust kaitsvate piiride, keeldude ja tabu rolli üle kultuuris ja ühiskonnas, teadvustades, et läheb aastakümneid, enne kui mõni uus mentaliteet hakkab positiivselt mõjutama inimsuhteid, väärtushinnanguid ja tegutsemismudeleid. Midagi juba toimubki ja see on hea. Sest olgu Soomes või Eestis – küsimus ei ole ainult aegpommis, mis tiksus ja praegugi ehk tiksub mõne enesetaputerroristi teadvuses. Küsimus on ka „vabaduseideoloogia” toodetud igapäevases sotsiaalses ja psühholoogilises saastes, mis hävitab inimesi märkamatult ja aeglaselt ega kajastugi mõnes verises meediasündmuses, vaid peamiselt kuivas statistikas, mis kõneleb meditsiinilistest ja sotsiaalsetest haigustest, allakäigust ja surmast.

Eesti, Vene ja paljude teiste ajaloolaste aastate 1939–1941 kohta kirjutatu on minu arvates juba mõnda aega olnud lootusetu ummiktee. Eriti kui seda toetab mõtteviis, et nn ajalooline tõde selgub üksikasjadesse järjest sügavamas sukeldumises ning nn vähetuntud või -kasutatud faktide lõppematus (teadus)käibesse toomises. Kõnealune eesti keelde tõlgitud raamat või autori enda sõnu pruukides pigem artiklite kogumik näib järjekordselt kinnitavat seda seisukohta. Meie ees on pisidetailidesse ulatuv ülevaade nõukogude sõjalaevastiku arengust ja olukorrast 1939. aasta baasidelepingu eel ja järel ning Talvesõja ajal, kuni 1941. suveni välja. Samasuguseid uurimusi võib leida ka Eesti kaitsejõudude kohta baaside lepingu eel.

Kahtlemata on publikatsioonidele, mis toetuvad praeguse Venemaa üsna raskesti ligipääsetavatele arhiividele, tagatud lugejate (ajaloolaste) huvi nii Eestis kui mujalgi. Mõnegi detaili avamine selles kogumikus on kindlasti kasulik ja vajalik. Kas või kaubalaeva Mettalist ründamise lugu septembris 1939, mis on ikka ja jälle mainimist ning ülekirjutamist leidnud. Petrov tõestab piisavalt hästi, et midagi sellist pole olnud ja tegemist oli ainult paberil toimunud operatsiooniga. See oli provokatsioon, et avaldada Moskvas survet Eesti delegatsioonile, kes pidi alla kirjutama baaside lepingule. Niisuguseid momente leiab raamatust teisigi, kas või Eesti laeva Kassari juhtum, detailne ülevaade Nõukogude lennuväe rünnakutest Helsingi, Turu, Hanko jt sihtmärkidele Talvesõja päevil ning Nõukogude laevastiku plaanidest ning ebaõnnestumistest Soome ranniku ja sadamate blokeerimisel 1939. aasta lõpul ning 1940. aasta alguses.

Mõne detaili puhul tundub küll olevat tegemist lugeja ülehindamisega ja need vajanuksid toimetaja täpsustust või seletust. Nii mainitakse kogumikus mõnelgi korral selliseid laevatüüpe nagu „liin” ja „liider”. Neist esitatakse isegi fotod. Paraku julgen arvata, et nii erialase teksti puhul võinuks leiduda kas selgitus või vähemalt viide, kust neid leida. Samas on üksikasjade esitamine omamoodi lõks, sest toob kaasa tahtmise veelgi enam süveneda. Näiteks Balti punalaevastiku sõjalise ettevalmistuse valitsuse ülema, 2. järgu flagmani Jüri Ralli kohta (lk 21–23). Eriti oluline tundub see raamatu eestikeelse tõlke puhul, sest lugejal tekib paratamatult küsimus, kas sellel mehel (või ka Greeni-nimelistel jt) oli peale nime ka muid seoseid Eestiga.

Asjaolu, et raamat koosneb tegelikult eri ajal kirjutatud artiklitest, torkab silma harva, vaid üksikute korduste ja paaril korral eksimusena kronoloogilise lähenemisviisi vastu. Nii jääb arusaamatuks koht, kus autor esitab andmed Eesti merejõudude kohta ja sealjuures Naissaarel asunud suurtükkide arendamisest 1940. aasta sügisel (57). Kas neid suurtükke arendasid ikka Eesti võimud või oli tegemist juba punalaevastiku paiknemise ja rannakaitse korraldamisega Eestis (lk 209-210)?

Kuid peamine, mis mõnigi kord 1939.–1941. aasta kohta kirjutatut lugedes häirib: Petrovi jaoks polekski nagu olemas nt Mihhail Meltjuhhovit, rääkimata paljudest teistest autoritest. Võimalik, et ka vene ajaloolaste seas valitseb sündroom, mida võib märgata Eestis, mis tähendab, et polemiseerimise asemel eelistatakse kolleegi mitte tsiteerida ja oma vagu seda sügavamalt künda.

Selline lähenemisviis tundub tänasel päeval isegi ratsionaalne, sest nii väldib autor ideoloogilisi ja moraalseid, eetilisi või isegi õiguslikke hinnanguid. Ta konstateerib korduvalt, et Balti mere punalaevastik oli osa sellest ülekaalukast sõjalisest survest, mille abil sunniti Eestile, Lätile ja Leedule peale baaside lepingud ning mille abil hõivati ning liideti nad hiljem Nõukogude Liiduga. Samas ei kasuta Petrov näiteks mõistet „okupatsioon”. Selle sõna on lisanud juba (ilmselt?) kirjastus raamatu tagakaanele. Ühtlasi on autor niimoodi vaba hinnangutest Balti riikide sise- ja ka välispoliitikale. Ta ei pea rääkima Eesti „kodanluse laagrist” (à la Ilmjärv) ega autoritaarsusest, ammugi mitte fašismist või orientatsioonist kui mingist natukenegi olulisest tegurist neil aastatel.

Paraku jääb seda teed minnes kõrvale ka muu, näiteks see, mida arvasid neist sündmustest Rootsi ja Taani, rääkimata suurematest mereriikidest. Õnneks polemiseerib autor mingil määral Soome ajaloolastega, kuigi minimaalselt. Igal juhul ei pea ta kuigi oluliseks Jari Leskise esitatud ja Eestiski erilist tähelepanu leidnud uurimust Eesti-Soome salajasest sõjalisest koostööst ja eriti neist suurtükkidest ning kindlustustest, mis oleksid pidanud sulgema punalaevastiku Soome lahte. Venelastele ei olnud see saladus, kuigi oli teatud määral oht. Eestile võisid need kallid rajatised ja eriti allveelaevade muretsemine olla koguni saatuslik lõks. Nii ei suudetud pöörata piisavalt tähelepanu muudele kaitserajatistele ning panustati ühisele sõjategevusele punalaevastiku vastu.

Eriti küüniliseks või hoopis reaalpoliitiliseks minnes võiks kõlada kahjutunne – Eesti seisukohalt tagantjärele tarkus –, et punalaevastikul ei vedanud 1939.-1940. aasta karmi talve ehk liiga paksu jääga Soome lahes. Samuti polnud nad valmis manööverdamiseks Ahvenamaa saarestikus ja seepärast jäid nende võimalused Soome vastu Talvesõjas kasutamata.

Kas Soome võimalik vallutamine 1940. aasta kevadel oleks olnud Eesti seisukohalt ebasoovitav samm? Lisaks võiks küsida, kas Eesti huvides olekski olnud protestida siia rajatud baaside kasutamise vastu Talvesõjas. Eesti ei tahtnud, saanud ega ka oleks vist suutnud oma liitlast N Liitu tollal sõjaliselt aidata.

Kuid siiski pole välistatud mõtteline spekulatsioon – kui seda oleks tehtud ja Punaarmee oleks Soome 1940. aasta kevadel okupeerinud? Võimalik, et see oleks Eesti olukorda parandanud ja võib-olla isegi 1940. aasta juunisündmused ära hoidnud. Vähemalt N Liidu ja Saksamaa sõbralikud suhted kiiremini ära rikkunud ning nendevahelise sõja lähemale toonud.

Petrovi raamatus niisuguseid spekulatsioone ei esitata, ta isegi ei osuta momendile, millal Eesti oleks võinud need oma (kahetsust ja tänagi vist veel paineid tekitavad) paugud siiski ära teha. Tundub, et parim võimalus ja õigustus oli selleks 1939. aasta 19. ja 20. septembril mil avalikult ja sihilikult rikuti Eesti mere- ning õhupiiri, aga polnud veel üheselt kindel, kas vastupanu korral ikka kõikide jõududega rünnata või mitte. Seejärel algas juba punalaevastiku hargnemine ja siis oli täismahus sõda ning okupatsioon igal juhul vältimatu.

Kokkuvõttes julgen arvata, et ajaloolased ei pääse tollest 1939.-1940. aasta sõlmest välja ilma õigusteaduse, rahvusvaheliste suhete teooria või koguni psühholoogide abita.

Lähme merda pühkimaie,

mereäärta äigamaie,

pühime pühked meresse,

saadame laastud laine’eie!

Vesi viib pühked Viruje

virulaste veeretada,

harjulaste arvatagi. (Haljala, 1890)

Selline kujutluspilt paneb tänapäeval kõvasti kukalt kratsima. Milleks pühkida merre rannas vedelevaid “laaste”, et vesi need mujale kannaks? Ja miks peaks need huvitama harjulasi või virulasi, nii et need pühkeid lausa “veeretaksid” ja püüaksid neist midagi “arvata”? Veidi pikemates lauludes võib asi olla veel imelikum: seal on luuad kuldsed ja luuavarred hõbedased, merelt pühitud pühked pannakse põlle sisse ja viiakse karjaaeda või põllule. Pühetest hakkab kõik vägevasti kasvama ja kirst saab “kiilutud rahaga”, nagu on öeldud ühes Viljandi laulus.

Mis pühked need on? Lauludes jääb ebaselgeks isegi see, kas “pühkimine” toimub ainult rannas või ka avamerel. Ebatavalised tööriistad ja pühete kosmiline mõju tekitavad aga kahtluse, et siin ei ole tegemist tavalise merega (samasugust laulu on lauldud ka sisemaal). Mida “merepühkimine” õieti tähendab ja milline võiks olla laulus kirjeldatud sümboolse toimingu eellugu?

Selgub, et sama küsimust on kunagi teisest vaatenurgast puudutanud Kaarle Krohn raamatus “Kalevala runode ajalugu” (1903). Ajades “Kalevalas” leiduva loomislaulu jälgi, oletas Krohn tollal, et see on tekkinud Lääne-Eestis ja rännanud sealt Ingeri kaudu Soome. Eestis teatakse seda kui laulu “pääsukesest” või “kirjust linnust”, kelle väljahautud poegadest saavad taevakehad (s.t munadest koorub universum). Ingeris leidis Krohn aga kummalisi teisendeid, kus lind kõigepealt otsib merelt mätast, et puhata ja pesa teha; pärast mätta leidmist ta muneb, aga tuul veeretab munad vette. Nüüd lendab “pääsuke päevalind” sepa juurde, paludes, et see teeks talle raudse reha vasksete piidega: seejärel rehitseb ta läbi kogu mere, leiab munade tükid ja loob nendest universumi.

Krohn arvas, et rehitsemine on loomislaulule lisatud hiljem. 1932. aastal ilmunud lühiülevaates “Kalevala eepiliste laulude teejuht” väidab ta koguni, et Ingeris olevat kokku sulanud kaks täitsa erinevat laulu – üks neist olnuvat Eesti ja teine Soome algupära. Merepühkimise laule ei ole Krohn loomisloo juures maininud, kuigi ta võis neid teada; ilmselt pidas Krohn rehitsemist liiga kõrvaliseks ega püüdnudki leida sellele sarnanevaid motiive mujalt.

Ometi on mere “rehitsemine” ja selle “pühkimine” sümboolselt väga sarnased toimingud. Veel enam, kuna tegemist pole igapäevase, vaid müütilise kogumistööga, võib seda sisuliselt pidada üheks ja samaks aktiks. Merepühkimine on sel juhul lihtsalt vanadele lauludele iseloomuliku vihjelisuse ja kokkusurutuse näide: kosmoloogiline motiiv antakse justkui möödaminnes, ilma selle tuuma täpsustamata. Seda kinnitab ka tõsiasi, et merepühkimise laulu on alatasa esitatud teiste müütiliste laulude, eriti loomislaulu sissejuhatusena (vt Eesti rahvalaulud, IV. Eesti Raamat, 1974, lk 93 ja 168).

Kuigi laulu usundiloolist tausta tänini ei teata, võib siit järeldada, et merepühkimine on mis tahes uue alguse sümbol: see on kosmiliste vägede koondamise ja uuesti käikulaskmise laul. Loomisvägi pühitakse või rehitsetakse ühte punkti või pesasse (nt koguja põlle sisse) ja viiakse sinna, kus seda on kõige rohkem vaja – või siis saadetakse sõnumina edasi teistele (virulastele ja harjulastele jne). Seesugust merepühkimist ei teostatud ilmselt kunagi reaalselt, vaid tegu on kosmilise toimingu müütilise arhetüübiga. Nii nagu reaalne pääsuke ei saa pihku võtta reha, ei olnud ka “merepühkijatel” kullast luuda, mida saaks tänapäeval eksponeerida muuseumis. Siit edasi minnes võime omakorda öelda, et niisugune luud ei sobikski muuseumi – ta on täiesti töökõlblik praegugi ning ainult ootab merepühkija kätt.

See tähendab, et tänapäeva Eestiski ei peaks rahvas tingimata soovima üksteisele head uut aastat. Sama hästi võiksime soovida head merepühkimist, mis väljendaks sedasama sisu müütiliselt ja metafoorselt. Neile, keda huvitavad rohkem kaugemad ida- või lõunapoolsed kultuurid, võiks võrdluseks pakkuda loo mulla Nasreddinist, mille on 1987. aastal pärsia keelest vahendanud Haljand Udam: “Mullalt küsiti kord, kuhu saab vana kuu, kui uus luuakse. “Vana kuu lõigatakse tükkideks ja need pannakse tähtedeks,” vastas ta.”

Vana-aasta teleprogrammidel oli meile veel üks tuumakam sõnum, millest ei ole räägitud. Kuulumata ise ETV vana-aastaõhtu saate sihtgruppi, esitasin küsimuse, kas ETV oleks saanud teha samasuguse saate nagu tegi Kanal 2. Kindlasti mitte. Kui viimase poole aasta jooksul on palju räägitud Kanal 2 eduloost, siis on vähemalt kaks põhjust, miks ETV seda korrata ei saaks. Esimene on tüütult poliitiline. Kanal 2 “Tantsud tähtedega” ei anna tunnistust mitte niipalju hästi tehtud saatest, sest Eestis teevad kõiki saateid lõpuks ikka ühed ja samad inimesed, sõltumata kanalist, vaid eelkõige kanali omaniku loodud riskikultuurist. Peamine põhjus, miks ETV ei oleks saanud teha “Tantsud tähtedega” saadet, on see, et ETV omanike esindajad (ringhäälingunõukogu näol) ei oleks iial aktsepteerinud riski, mis kaasneb väga suure raha investeerimises ühte telesaatesse. Üsna hiljuti tõestamist leidnud, et ka kõige parema formaadi ja eeldusega saateidee võib haledalt läbi kukkuda. Meenutagem kas või kogu maailmas “Miljonärimänguga” sama populaarse “Nõrgima lüli” kuulsusetut käekäiku Eestis. Kommunikatsiooniteoreetikutele ei ole selles midagi üllatavat, sest aksioomiks on ikkagi tõsiasi, et sõnumi tähendus ei sõltu ainult sõnumi sisust, vaid samavõrd ka kommunikatsiooni hetkest ja vastuvõtja valmisolekust sõnumist samamoodi aru saada, nagu see oli teele lähetatud. Surmkindlalt ei tea keegi kunagi, kas üks saade osutub menukaks või mitte. Seetõttu ei oleks ETV avaliku raha vastutuse all iial julgenud investeerida ühte saatesse 7 – 9 korda rohkem kui keskmiselt. Seda enam, et ETV maksab ikka veel kinni seitse aastat tagasi tehtud kahjumit. Kanal 2 omanikud on aga loonud atmosfääri, milles eksimused on lubatud eeldusel, et nende ärahoidmise nimel tehakse kõvasti tööd. Sel sügisel risk õigustas end. Kas rahast ja poliitilisest pingest tulenev alalhoidlikkus tähendab, et ETV pigem ei üllatagi oma vaatajaid? Tunduvalt lihtsam on teha midagi keskmist. Ärge saage minust valesti aru. Kui mu väide oli etteheide, siis võrdselt ETV-le ja ka vaatajale, kes on ETV iga eksimuse korral valmis vundamendini maha kiskuma.

Hoopis huvitavate järeldusteni võib aga jõuda siis, kui eritleda Kanal 2 aastalõpusaate menu saladusi. Menukal vana-aasta lõpusaatel on juba pikka aega kindlad reeglid. 1) Kuna vaataja tähelepanu on valdavalt hajus, siis peavad teemad-lõigud olema lühikesed. Kui tegemist on mõttearendusega, siis ei tohi see kesta kauem kui viis minutit, kui tegemist on aga dramaturgiliselt arendatud looga, siis ei tohiks see kesta kauem kui 10 minutit. Seetõttu on sketšisaade alati potentsiaalselt edukam kui pooleteisetunnine näidend või film. 2) Sisu mõttes on vana-aastaõhtu pidulik recycling, mis tähendab seda, et sellesse õhtusse korjatakse kokku kanali kõige suuremad märgid-brändid. Keskmine eesti televaataja tarbib uuendusi mõõdukalt. Nende inimeste jaoks on meedia ülesanne pidulike ja meelt ülendavate hetkede ajal kinnitada, et nende maailm on püsiv ja see maailm on meeldiv. Kanal 2 vana-aastaõhtu saade läks aga tuttavate märkide kokkukogumisel kaugemale kui ainult oma saate staarid. Eelmise idee loogilise edasiarendusena tõid nemad ekraanile ka väljastpoolt telekanalit inimesi, kes meid on kogu aasta vältel ohutult intrigeerinud. Nende inimeste tunnuseks on aasta jooksul vähemalt korra sattumine Kroonika või Justi kaante vahele, sest tegemist on ajakirjadega, mis rahuldavad meie uudishimu, loovad ühiseid jututeemasid (isegi kui need on head ainult põlguse väljendamiseks), aga ei sea oma lugejat iial surve alla, nagu sõltuks nende lehekülgedel avaldatud informatsioonist midagi reaalselt lugeja jaoks. See on informatsioon ilma vastutuse ja karistuse riskita. Sellist saadet ei oleks haritud vaataja ETV-le andestanud. Kui me kujutaksime ühes ETV saates koos Jaan Tootsi, Peeter Võsa ja Aivar Riisalu, siis tähendaks see elu ühes teises Eestis või siis teistsugust ETV-d üldse.

Kuna menukuse tehnilised kriteeriumid jäävad samaks, tekib küsimus: kuna avaliku ruumi on menuka jutuaine mõttes juba praegu okupeerinud kõmupress, mis oleks need rahvast ühendavad teemad, mida võiks televiisorist niimoodi vaadata, et endal ei oleks pärast ebamugav nagu pärast pornofilmi vaatamist. Ma räägin teemadest ja mitte kvaliteedist, mis niigi peab olema hea. Ei maksa olla naiivne ja arvata, et laulupidu või Veerpalu-Šmiguni kullasõit selle töö ära teevad. Mina vastust täna veel ei tea. Vihjan vaid, et see, mida saab ette näidata vana-aastaõhtu teleprogrammis, määratakse aasta vältel avalikus ruumis toimunud infovahetusega. Kes või mis domineerib meie avalikus ruumis? Kas see sobib ETV programmi?

Turuapostlid valdavad muidki miraaže. “Meditsiinitöötajate palgad on  kümnekordistunud. Miks me ei taha, et nad veel samapalju tõusevad,”  ahastab Rein Kilk. Parem tõmmatagu siis juba Savisaare kombel  torukübarast naturaalselt jänes kõrvupidi rahva ette kui et aetakse niisugust kägu. Investoreid niigi kummardavat Eestit tahetakse vist uskuma panna, et kui majandus veel kasvab, siis saab tervishoidu või ühiskonna arengusse panustada mitte enam poole, vaid juba 10 korda väiksema osa SKTst kui arenenud riikides?  

Siiski näib kasvavat äratundmine, et valik formaalsete majandusvabaduste ja kasvunumbrite ning sotsiaalse süsteemi tegeliku arendamise vahel meenutab kohtumist gangsteriga. Hakatakse mõistma, et raha ja elu dilemmas ei ole võimalikult rammus kohe pihku pandav papp see, millele panustada. Raha ei sööda, loeme Eesti Ekspressi hiljutistest juhtkirjadest. Selles valguses teravneb Eestit kogu taasiseseisvuseaja kummitanud probleem: meil pole arvestatavat sotsiaalse arengu eest seisvat poliitilist jõudu. Eestlane on tahtnud olla edukas, minapildis võitja, saada rammusalt ja kohe pihku. See pole lubanud hääletada kihistumist vältida püüdjate, vaid ikka võitjate esindajate poolt. Kardetavasti pole mainitud printsiipe silmas pidades aastaid hääletanud mitte ainult paljud äsja streikida ähvardanud arstid, vaid ka õpetajad, päästetöötajad jt. Kuid kui täna mõni arst mõtleks, et hääletaks ideaale ja õiglust (kui riik ei paksene ja arstid keskenduvad üldise sotsiaalse arengu asemel oma rahakotile, tuleb nende palk õpetajate jt veelgi kesisema toimetuleku arvel), mitte arstipalga juures tõesti märkimisväärset maksuvabastust silmas pidades, siis kelle poole on tal oma pilku pöörata?  

Keskerakonna trump on olla protestipartei ja väga odavate helmeste eest meeleheitel valija endalesaamine. Keskerakond on otseselt huvitatud paljude ühiskonnaliikmete hädisuse, toimetulematuse ja tõrjutuse säilimisest. Aastaid mitte-eestlaste hääli püüdes on nad lasknud integratsioonipoliitikal pigem pikaajaliselt vinduda kui panustanud mingile märgatavale läbimurdele. Sama iseloomustab Keskerakonna suhtumist pensionäridesse, kelle osas poliitilistest tuultest sõltumatu pikaajalise arengukava asemel on eelistatud ühekordseid rahapisteid. Ei ole keski huvitanud ka avalik-õiguslike institutsioonide, kultuuri, hariduse või tervishoiu arengusse panustamine või teadmistepõhine majandus. Sissetöötatud vasakpopulistlikku klounaadi etendava neoliberalistliku puudli rolli ei ole keskil lähiajal põhjust vahetada. Populistlikule parteile ei sobi ei liiga hästi arenenud avalik-õiguslike institutsioonidega, teadmistepõhine ega märkimisväärse sotsiaalse heaoluga ühiskond.

Arvestatav sotsiaalset arengut silmas pidav poliitika ei teki üleöö. Keskerakonda sunniks puudli rolli üle vaatama võib-olla see, kui mõne ühiskonna tervikarengule panustava jõu toetus märkimisväärselt kasvaks. Seda lootust ei ole, kui sotsid selle asemel, et üritada panustada sammudele, mis näitaksid, et turuvabaduse ja Gulagi vahel on teisigi jõulisi valikuid, püüavad end paremana näidata ajakirjanduses korrutatud juhtumitele viidates partnereid mustates. Teiste parastamine ei tee kedagi paremaks, vaid aktiveerib keski valijat. Eesootavatel valimistel partnereid reaalsetele ühiskonna tervikarengut toetavatele sammudele kutsuvat jõudu ei paista ja Eesti poliitika loksub postajaloolises konnatiigis. Nii läheb Eestil küll jätkuvalt tohutult hästi ja jõukus kasvab peadpööritavalt, kuid sotsiaalse heaolu ja turvalisuse näitajad on üha kesisemad ning ajunatukestki jagub senikaua, kui on veel nõukogudeaegseid missiooniga pedagooge, kes ei heitu ka siis, kui neid koheldakse kui kerjuseid. Üldstreigile õpetajad! – selline ongi siis vabadus ja valik siin metsikul parlamendipoliitikata maal?