energeetika

  • Henriku Liivimaa kroonika

    Moderaator prof emerit Enn Tarvel (Stockholmi ülikool)

    Prof emer James Brundage

    (Kansase ülikool), „Henrik ja keskaegne kroonikakirjutus”.

    Prof Lars Boje Mortensen

    (Lõuna-Taani ülikool), „Henrik keskaja ladina kirjanduse kontekstis”.

    Dr Tiina Kala (Tallinna Linnaarhiiv), „Henriku kroonika ajaloomõtte teenistuses: editeerijad ja editsioonid”.

    Dr Jaan Undusk (Underi-Tuglase

    Kirjanduskeskus), „Sakraalne

    ajalugu, profaanne ajalugu:

    Henriku piiblikasutusest”.

     

    Reede, 23. mai

    Moderaator dr Alan V. Murray (Leedsi ülikool)

    10.00 – 11.00 dr Christopher Tyerman (Oxfordi ülikool),

    „Henrik ja ristisõjaideoloogia”.

    11.00 – 11.30 kohvipaus.

    11.30 – 12.00 dr Iben Fonnesberg Schmidt (Aalborgi ülikool), „Riia ja Rooma: Henrik ja paavstikuuria”.

    12.00 – 12.30 dr Nils Holger Petersen (Kopenhaageni ülikool), „Misjoniteater Henriku kroonikas”.

    12.30 – 13.00 prof Jüri Kivimäe (Toronto ülikool), „Henrik kui

    etnograaf”.

    Moderaator dr Ivar Leimus

    (Eesti Ajaloomuuseum)

    15.00 – 15.30 prof Valter Lang (Tartu ülikool), „Henriku kroonika arheoloogiline tõlgendus”.

    15.30 – 16.00 dr Heiki Valk

    (Tartu ülikool), „Sündmused ja nende jäljed: Henriku andmete peegeldused Eesti arheoloogilises materjalis”.

    16.00 – 16.30 dr. Torben K. Nielsen (Ålborgi ülikool), „Henrik metsadest ja kõnnumaadest”.

     

    17.00 – 18.30 ümarlaud „Mitte ainult Läti Henrik: Henriku kroonika tõlke- ja uurimistraditsioonid ja retseptsioon”, moderaator Marek Tamm (Tallinna ülikool), prof emer

    James Brundage (Kansase ülikool), dr Piero Bugiani (Rahvusvaheline Ladina Keskaja Uuringukeskus, Firenze), dr Tuomas M. S. Lehtonen (Soome Kirjanduse Selts),

    dr Andris Šnē (Läti ülikool),

    prof emer Enn Tarvel (Stockholmi ülikool).

     

    Laupäev, 24. mai 2008

    Moderaator dr Tuomas M. S. Lehtonen (Soome Kirjanduse Selts)

    10.00 – 10.30 dr Alan V. Murray (Leedsi ülikool), „Tõlk Henrik: Keel, suulisus ja suulisuse konstrueerimine Liivimaa kroonikas”

    10.30 – 11.00 Marek Tamm

    (Tallinna ülikool), „Suremise kunst: Surma kujutamine Henriku kroonikas”.

    11.00 – 11.30 kohvipaus.

    11.30 – 12.00 dr Kurt Villads Jensen (Lõuna-Taani ülikool), „Henrik sõjast”.

    12.00 – 12.30 dr Carsten Selch Jensen (Kopenhaageni ülikool), „Vastasseis paganate ja ususttaganejatega Henriku kroonikas”.

     

    Moderaator prof Jüri Kivimäe (Toronto ülikool)

    14.30 – 15.00 dr Anti Selart (Tartu ülikool), „Henriku kasu ja kasutus XIV-V sajandil”.

    15.00 – 15.30 Stefan Donecker (Euroopa Ülikooli Instituut, Firenze), „Chronicon Livoniae varauusaegses uurimuses: retseptsioonist humanistide seas kuni Gruberi editsioonini 1740. aastal”.

    15.30 – 16.00 kohvipaus.

    16.00 – 16.30 dr Kaspars Kļaviņš (Daugavpilsi ülikool),

    „Läti Henrik läti ajalootraditsioonis (XVIII–XXI sajand)”.

    16.30 – 17.00 Linda Kaljundi

    (Tallinna ülikool), „„Mäletan, mälestus rõõmu mul teeb” – Henriku kasutegur Eestis XIX–XXI sajandil”.

     

    Konverentsi töökeel on inglise keel

     

     

  • Eriti kammerlik klaver Kadriorus

    W. A. Mozart.

     

    Midagi põnevat on alati õhus, kui pianist Matti Reimannil plaanis on klaveriõhtu. See tekitab ka teatava erilise magnetismi, mis sunnib korraldajaid mõtlema lisatoolidele. Midagi stabiilset on ka tema publikus, kui peab ikka ja jälle registreerima hilinejaid ning jälgima trügimist vabadele kohtadele. Nii oli see ka 8. II 2004 ja sama kordus eelmisel laupäeval. 2004. aastal seadsin ma kahtluse alla osa klaveri repertuaarist tema kammerlikkuse võimalikkuses (Ferenc Liszt), kuid veendusin, et targal pianistil õnnestub Liszt mahutada ka kabinetklaverisse ja Kadrioru lossi saali. Selle eest andsin Matti Reimannile kammermuusiku tiitli.

    Pärast tänavust kontserti tuleb rahuldusega nentida, et seda õukondlikku aunimetust on professor jätkuvalt õigustanud. Veel enamgi – kontserdi kava oli lausa kammerlikult väärikas. Ma mäletan, et pakkusin kunagi Eugen Kelderi juures klaverit (pardon, üldklaverit) õppides polüfooniaks välja I Contrapunctus’e Johann Sebastian Bachi “Fuugakunstist” BWV 1080. Eugen Kelder, kes üldiselt aktsepteeris üliõpilaste valikut, läks väga tõredaks ning pidas mulle pika loengu. Loengu sisu oli küll viisakas vormis ja see koosnes kahest poolest. Esiteks, kuhu sa poisike trügid! Ja teiseks, vähemalt viiskümmend aastat pead sa olema muusikaga tegelnud, siis võid sellele mõtlema hakata!

    Matti Reimannil on selleks õigus ja selle sama Contrapunctus’ega ta ka alustas. Kohe torkas kõrva, nagu hiljem selgus, kogu õhtut iseloomustav täiesti eriliselt kultiveeritud kõla ja süvenemine. Pianistid, keda publiku hulgas oli massiliselt, parandavad mind, kui ma eksin, kuid mulle tundus, et Reimann ühendas eriti oskuslikult kaks erineva mehhanismiga pedaali. Üks nendest mehaaniline (parem) ja teine naturaalne ehk akustiline. Olgu kuidas on ja, vaatamata kõigele, oli tulemus erakordne.

    Järgmiseks teoseks oli pianist valinud Beethoveni Sonaadi op. 31 nr 1. Tegemist on väga huvitava teosega, mitmes mõttes iseäraliku sonaadiga. Kui vaadata Beethoveni klaverisonaatide rida, siis torkab silma, et enne op. 31 on enamus pealkirjadega nagu kaks Quasi una fantasia’t (teine neist “Kuupaiste”) op. 27, “Pastoraalne” ja siis kolm sonaati op. 31, millest ka teine “Torm” ehk retsitatiiviga. Tõsi, op. 30 all on hoopis kolm viiulisonaati (nr 6–8), aga siis, tunnistanud endale ja oma õpilasest sõbrale Ferdinand Riesile, et ta on kurt, alustas ta uut võitlust ka loomingus. Seega just op. 31 nr 1 kannab murrangu märki nii tema elus kui loomingus. Traagilisele terviserikkele ja enesetapumõtetele vaatamata on sonaadi materjal pigem leppimine ja eelnevast ülesaamine kui traagika ja allumine. Sellest lähtuvalt ning sellele lisaks teatava kõrvalseisja tarkusega, mida ei kinnitanud isegi mitte mõõdukad, vaid mõõdetud tempod ning ikka ja jälle süvenemine kõlasse, oli kõnealune sonaat Matti Reimanni poolt esitatud.

    Möödunud aasta 19. märtsil möödus 100 aastat Tallinna konservatooriumi kauaaegse õppejõu (1942–1992), helilooja professor Villem Reimanni sünnist (1906–1992). Eesti üldsusele see tähtpäev ei meenunud. Matti Reimanni kavas oli ka seekord isa “Polüfooniline sonatiin” nr 4. Ei pea vist märkima, et teosega on Mattil eriline suhe ja see suhe oli ikka ja eelkõige kuuldav kõla väärtustamisena.

    Kontsert lõppes W. A. Mozarti Sonaadiga C-duur KV 309, mis ainult süvendas tekkinud muljet, et Reimanni klaveripuudutusel puudub mehaaniline vahendaja, vaid tal on keeltega otsekontakt. See kammerlikkus, selle sõna kõige laiemas väärtuses, jõudis vahetult ka kuulajateni, kes nõudsid seni lisa, kuni kõlaski Matti Reimanni pianismi tunnusmuusika ehk Johann Sebastian Bachi C-duur Prelüüd HTK I-st.

  • Reine Väli avas Kuressaare kindluse Suurtükikeldris näituse

    Alates tänasest on külastajatele taas kuni suvehooaja lõpuni avatud Kuressaare kindluse põhjabastioni suurtükitorni all asuv Suurtükikelder.

    Kõrvuti püsiväljapanekuga seati samasse ruumi üles ka Saaremaa kunstniku Reine Väli näitus “PuuUks”. Tegu on keskkonnasäästliku kunstilise ettevõtmisega, kuna väljapaneku kandvateks elementideks on taaskasutusse võetud vanad uksed. Reine kasutab uksepinda lõuendi asemel, juhatamaks külastajad valikute maailma. See on Reine Väli teine isikunäinus läbi aegade.

    Reine Väli on lõpetanud Tartu Kunstikooli, kunstilise kujundamise ja dekoraatori erialal.
    Saaremaa Kunstiklubi liige aastast 1990
    Eesti Meister lilleseades 2007
    Isikunäitus “Värvihaige” 2008 Orissaare kultuurimajas
    Rahvusvaheline projekt NORDPLUS 2010-2011 Taanis
    Rahvusvaheline installatsiooniprojekt “Scene Change” Saksamaal Rügeni saarel 2011
    Ravusvaheline kunsti projekt NORDPLUS 2012 Taanis
    Näitust saab külastada 8. juulini.

  • Üksildusest

    Tänane trendiideoloogia on individualism, tugeva, sõltumatu üksikisiku kultus. Sellel põhineb ka hulk võiduka, privilegeeritud ja teadliku üksildumise, eraldumise, eristumise vorme. Võidukat üksildumist naudivad kehvadest oludest lahti rabelnud uusrikkad ja seda sümboliseerivad kõrged müürid pirakate eramajade ümber. Varjamatu rõõm eraldumise ja halvasti varjatud põlgus rahatu „töövõtja” vastu kõlab tihti esimese põlvkonna miljonäride intervjuudest. Igati respekteeritud sotsiaalset eraldumist  naudivad ka keskklassi vaprad ja ilusad: tänased hedonistidest üksiklased, keda enamasti ümbritseb seltskondlik melu, kuid kes eelistavad üksielamist traditsioonilistele peresuhetele. Tõsi, nende puhul kehtib topeltstandardeid. Kui üksik mees on tänases ühiskonnas, kus üha kauem nauditakse noorusiga ja kus samasooliste suhe on sisuliselt legaliseeritud, üsna tavapärane nähtus, siis üksik naine on püsivate patriarhaalsete ootuste kontekstis ikka veel ebatäiuslik nähtus. Üksildumine on olemuslik seisund loovinimestele, kellest mõnigi väidab end elavat „sisemises eksiilis” tänases Eestiski.

    Rikaste ja tarkade eraldumise ja eristumise soov on kindlasti midagi muud kui tõeline sotsiaalne või personaalne üksildus. Aga kuigi individualism toodab ja väärtustab eristumist ja eraldumist, on see sotsiaalses kontekstis ikkagi negatiivse tähendusega. Seda negatiivsust on tulvil reklaamtekstid ja noortekomöödiad. Kogu massikultuur toodab kollektiivseid ekstaasiseisundeid, mille sihiks on varjata ja täita olemistühjust. Kui kümnend tagasi tundus „seepide” taustal naerda möirgav publik veider, siis praegu harjutavad eesti pensionärid ja pereemad telemängudes usinasti kollektiivset hüsteeriat firmatoote või paari tuhande krooni omandamise etendustes.

    Tähelepanuväärne on, et ka praegu, kui avalik ruum on tulvil oskuslikult lavastatud ja  juhitud massielamusi, on hääbunud religioosne mõtlemine. Näib, et religioonide tugisambaks on see, et enamuse fookuses on inimene kui üksik, isiklikult vastutav ja ka personaalselt „premeeritav” olend. Ja kuigi enamik usundeid sisaldab ka eetikat ehk õpetust, mis käsitleb inimest ja tema suhteid teiste inimestega, on religioossuse tuumaks ikkagi seesama üksiolek, metafüüsiline intiimsus. See peegeldub ka usundite praktikas, kus eraldumine ja askees lubab teadlikult distantseeruda kultuurilistest ja sotsiaalsetest rituaalidest, et jõuda vahetu enesetunnetuseni. Enamikus monoteistlikes usundites allutatakse „üles leitud”, kaitsekilpideta ning eksistentsi kummalisusega silmitsi seatud, seega siis vaimselt ja hingeliselt alasti Ise sellele samale kõrgema jõuna personifitseeritud kummalisusele. Tõsi, mõned usundid teevad seda leebemas vormis, pigem tunnetuse paradoksidele ja tinglikkusele osutades kui lausa käsulaudu viibutades ja surmahirmuga manipuleerides.

    Ilmselt pole palju inimesi, kellele oleks võõras too eksistentsiaalse tühjuse, absoluutse üksilduse ürgseisund, mida aitavad „täita” kõikvõimalikud näivused, alates tavapärastest sotsiaalsetest rituaalidest ja lõpetades kolmanda astme virtuaalse reaalsusega, mida toodab tänane meelelahutustööstus. Üksilduse avastavad varakult juba väikesed lapsed. Kogu sotsialiseerumine kujutab endast olemistühjust täitvate rituaalide ja mängude selgeksõppimist. Pole teismelise mässki midagi muud kui olemistühjusest põhjustatud ängi viimane läbimurre enne sotsiaalse dressuuri ja tinglikkuse lõplikku omaksvõtmist.

    Et too põhjatu ja olemuslik üksildustunne pole tundmatu ühelegi inimesele, siis võib öelda, et pole olemas ka mittereligioosset inimest. Aga suuremat vaprust ja „lõpuniminekut” kui seda on olemistühjusele nime ja „isiksuse” andmine ning õnneliku lõpuga lugude omistamine, nõuab tollesama olemistühjuse vastuvõtmine. Kui pärast seda veel midagi alles jääb, natukene armastust või huvi elu ja inimeste vastu, siis alles võib öelda, et ehk on see meile tõepoolest „antud” mingist headuse allikast.

     

     

     

  • jukebox – kuuekümnendad – cliff richard

     

    Kuigi kuulsust ja edu ei saa mõõta vaid numbrite ja kohtadega popitabelis, on tänaseks juba pea 50 aastat pinnal püsinud Cliff Richard vaieldamatult üks kõigi aegade soositum ja armastatum laulja. Kui aluseks võtta esikohahitid ja kuldplaadid, võivad temast suurema saagiga kelkida vaid Elvis Presley ja The Beatles. Cliff Richardi võrdlus eelmainitutega on põnev sellegi poolest, et kuigi Presley ja biitlid peksid lavalt minema kõik omaaegsed staarid, ei ohustanud nad millegagi Cliff Richardi karjääri.

    Ehk oli selle populaarsuse nurgakiviks just Cliffi isikupära, mis eristas teda Elvisest ja hoidis püsti isegi Beatlesi võimuloleku ajal. Paljudele endistele soosiklauljatele tähendas biitlite läbimurre totaalset põhjakõrbemist. Iseendale truuks jäänud Richardit aga ei kõigutanud ei uute stiilide ega rütmide tuulekeerised. Ta oli üks vähestest 60ndate hiilgavatest artistidest, kes ei üritanudki olla ultramoodne.

    Cliff Richard, ristinimega Harry Roger Webb, on sündinud 1940. aastal Indias, 8aastaselt naasis ta koos vanematega Inglismaale. Koolipäevil soovitas õpetaja sellel kauni lauluhäälega poisil hakata tõsiselt mõtlema lauljakarjäärile. 1957. aastal külastas kontoritöölisena leiba teeninud Harry Londonis rock’n’roll’i tähe Bill Haley kontserti. Nähtu ja kuuldu mõjus talle täpselt samuti kui tuhandetele teistele briti noortele: ta armus rock’n’roll’i ja nooruk moodustas bändi Harry Webb & The Drifters. Esineti Sohos paiknevas noortekohvikus Two I’s ning peagi hakkasid bändis toimuma muutused. Soolokitarristiks tuli Hank B. Marvin, rütmikitarristiks Bruce Welchi, bassimängijaks Jet Harris ja trummariks Tony Meehan. Ansamblile esinemisi organiseerinud John Foster pakkus ennast mänedžeriks ja just tema idee oli muuta Harry Webbi nimi Cliff Richardiks.

    Plaadistusleping EMI Columbiaga allkirjastati 1958 ja Cliff Richardi esiksingel “Move It”/“Schoolboy Crush” ilmus müügile suve lõpus. Lask tabas kohe märki, sest sellest sai esimene inglise rock’n’roll’iks ristitud singel, mis tõusis Briti tabelis 2. kohale. Cliffi menukale avalöögile järgnes veel neli TOP 10 hulka jõudnud pala. Nüüd oli esikohahitiks aeg küps. Järgmise aasta suvel tõusis Lionel Barti kirjutatud “Living Doll” kuueks nädalaks Briti tabeli tippu, seda müüdi üle miljoni ja Cliffi seinale ilmus esimene kuldplaat. Ajakirja New Musical Express hääletusel valiti “Living Doll” aasta parimaks plaadiks ja Cliff Richard briti parimaks meeslauljaks. Muuseas, Cliff sai sama preemia veel kuuel järgnevalgi aastal!

    Kui laulja esimestelt singlitelt võis esitaja kohalt lugeda nime Cliff Richard & The Drifters, siis pärast suurvõitu see sõnaühend muutus. Põhjuseks oli USAs juba pikka aega tegutsenud Driftersi-nimeline mustanahaliste lauluansambel. Kuna singel “Living Doll” ilmus ka ookeani taga, siis võttis Cliff Richardi saateansambel segaduste vältimiseks endale uueks nimeks The Shadows.

    Cliff Richardi neli esimest singlit olid olnud puhtad rock’n’roll’id, kuid veidi rahulikuma iseloomuga “Living Doll’i” tohutu edu viitas faktile, et lauljale sobib veelgi enam estraadi-popi kombinatsioon. Tema järgmine üllitis “Travelin’ Light” oligi rock’n’roll’ist üsna kaugel. Pigem võiks seda võrrelda kantriga. See nakatava meloodiaga pala meeldis inglastele sedavõrd, et aastal 1959 vallutas Cliff Richard & The Shadows taas viieks nädalaks kohaliku tabelitipu.

    1960. aasta algul lendas Cliff Richard & The Shadows USA turneele. Seal esineti koos ameerika tollaste rock’i-staaridega populaarses “Pat Boone TV-Show’s”. Ent millegipärast ei huvitanud ameeriklasi tollal Cliff Richardi pakutud muusika põrmugi.

    Järgmine hitt pääses Cliffi singlile üsna omapärasel moel. EMI peakontorisse kutsuti kamp teismelisi, kellele mängiti ette Cliffi uusi laule. See nn noorte maitse komisjon valis paarikümne pakutu seast välja mõnusalt rokkiva “Please Don’t Tease’i”. Ilmselt klappis noorte maitse seekord ka vanema publiku omaga, sest suvel 1960 oli Cliff Richard & The Shadows juba kolmandat korda Briti tabeli tipus. Cliff Richardist oli saanud EMI kõige paremini tasustatav müügiartikkel.

    Pärast seda, kui 1960. aasta lõpus oli Briti tabeli tippu tõusnud ka laulja järgnev singel “I Love You”, polnud Cliff Richardi nimi populaarne mitte ainult Inglismaal, vaid terves Euroopas. Oma 20. sünnipäeval kuhjus laulja postkasti üle 5000 õnnitluskaardi.

    Cliff Richardist vändatud esimesed kaks filmi polnud erilised kassatükid, kuid 1962. aastal valminud “The Young Ones” oli Inglismaal vaieldamatult aasta soosituim muusikafilm. Sellesse filmi kaasati ka ansambel The Shadows ning hulk tuntud briti koomikuid. Linateosest sai menukas kassatükk, kuid sama saatuse osaliseks sai ka filmi nimipala. Singli ettetellimusi oli kokku 524 000, mis tähendas seda, et Cliff Richardist sai kõigi aegade esimene inglise artist, kelle plaat lendas juba ilmumispäeval otseteed tabeli tippu.

    Cliff Richardi lauljakarjäär on olnud pikk ja menukas. On lausa võimatu öelda, millal oli tema karjääri tipp. Ehk oli see aasta 1963? Cliff Richardi katkematu hitikett algas juba aasta esimesest päevast, kui ta vallutas Briti tabeli topelt A-singliga “The Next Time”/“Bachelor Boy”. Lauljale tähendas see kolmandat miljonisinglit ja kolmandat kuldplaati. Aga edukad olid ka kaks järgmist aastat, sest tervelt kümmekond pala ilutses Briti TOP 10s. See polnud kehv tulemus ajal, mil terve Inglismaa rääkis vaid ühest nimest – The Beatles.

    Kui sirvida Briti tabelit, siis Cliff Richard oli aastaks 1965 saavutanud võimatuna tunduva tulemuse: 1959. aastast peale olid kõik tema singlid tõusnud TOP 10sse, suurem osa neist kolme soosituima hulka. Praktikas tähendas see 26 järjestikust plaati. Sõnaga, Cliff Richard oli pununud sellise püsiva hitiketi, milleks keegi teine pole tänini briti tabeli ajaloos suuteline olnud.

    Aga jätku tuli robinal. 1968. aastal esindas Cliff Inglismaad Eurovisiooni lauluvõistlusel palaga “Congratulation”, jäädes napilt II kohale. Inglismaal aga püsis singel kaks nädalat tabeli tipus. Kaks aastat hiljem oli ta teistkordselt samal konkursil palaga “Power To All Our Friends”, saavutades seekord III koha.

    Väga edukaks kujunes Cliff Richardile ka 1976. aasta, kui ilmavalgust nägi kaks kaunist pala: “Miss You Nights” ja “Devil Woman”. Aastal 1979 ilmus aga tema uus singel “We Don’t Talk Anymore”, mis pärast 11 aastat tõusis taas tabeli tippu ja plaati müüdi terves maailmas kokku üle viie miljoni.

    90ndatel jätkas Cliff Richard plaadistamist ja pea kõik tema üllitised jõudsid TOP 10 hulka. 1995. aastal ülendati Cliff Richard Inglismaale osutatud teenete eest aadliseisusesse.

    Sir Cliff Richard jätkab oma teed. Ta on just tänu siirusele ning kohusetundele peaaegu 50 aasta jooksul üle elanud kõik uued muusikatrendid, mis on show-bisnises üsna ebatavaline. Sir Cliff Richard on Briti popi ikoon ja kõige pühitsetum ellujääja. Kui kaua jõuab ta veel rokkida? Eks seda näita aeg.

     

  • Raamatu “Vive Tolli läbi kohtade aegade kätte” esitlus 30.05. kell 17 Kunstihoones

    “VIVE TOLLI läbi kohtade aegade kätte”
     
    Ilmunud on raamat Vive Tolli loomingust ja elust “VIVE TOLLI läbi kohtade aegade kätte”.
     
    Autor: Vappu Thurlow
    Raamatu väljaandja: Teppo Vuoristo
    Sissejuhatus: Mai Levin
    Kujundaja: Katrin Kaev
    Fotograaf: Loit Jõekalda
    Toimetaja: Tiina Aug
     
    I, II ja V peatükis on juttu kunstniku elust, ülejäänud osa raamatust analüüsib tuntud graafiku loomingut. X peatükis kõneldakse Vive Tollist kui õppejõust, kelle käe alt on tulnud mitu põlvkonda kunstnikke. Inga Heamägi, Virge Jõekalda, Anu Kalm, Kadi Kurema, Ly Lestberg, Marko Mäetamm, Evi Tihemets, Liina Siib, Maria- Krsitiina Ulas ja Maarja Undusk on oma intervjuudega selle raamatu valmimisele kaasa aidanud. Reprodutseeritud on valdav osa kunstniku tähtsamatest teostest. Lisades näitused, tunnustus, teoste nimekiri.
     
    Olete oodatud raamatu esitlusele Tallinna Kunstihoones 30. mail kell 17.00.

  • Uue ajastu soovhirm

    Sellise enesepildi taustal näib ehk kummaline, et sõnapaar „uus ajastu” on hakanud meie jaoks märkima midagi hämarat ja müstilist, või koguni mõistusevastast, segast ja ebateaduslikku, mis ühtaegu erutab ning teeb valvsaks. Eesti keelde ei juleta kinnisfraasi „new age” tavaliselt isegi tõlkida, justkui oleks sinna peidetud mingi tõlkimatu sõnamäng. Ometi on selge, et kui teosoof Alice Bailey selle möödunud sajandi keskel käiku laskis, pidas ta ennekõike silmas saabuvat ajastut, mida valitseks uut tüüpi vaimne kultuur. Samas tähenduses on fraas kasutusel praegugi. Kas peaks siis arvama, et seda ei taheta tõlkida mingi teadvustamata hirmu tõttu, mis emakeelse sõnastuse mõjul saaks liiga avalikuks? Võib-olla on see progressiusus kasvanud inimese paradoksaalne soovhirm, mis sunnib uut ajastut ühtaegu tõrjuma ja ihaldama?

    Võimalik. Kuid kindlasti ei seisne probleem ainult selles. Niinimetatud uue ajastu liikumised on ju valdavalt religioosse iseloomuga, nad suhtuvad kriitiliselt mõnedesse modernsuse aspektidesse, aga eeldavad samas, et just nüüdisaegne areng võiks viia inimkonna endisest parema eluvormini. Nii talitades seotakse teaduse ja tehnika progressi idee kokku vaimse, spirituaalse või metafüüsilise uuestisünni ideega. See radikaalne seos lööbki uue ajastu liikumised lahku etableerunud usunditest, mis viitavad lunastusele pärast surma või individuaalsele vabanemisele ühiskonnast sõltumatult. Samas tingib see radikaalne seos nende liikumiste lähenemise kõigele, mis on õhtumaa ajaloos vastandunud ametlikule religioonile: hermetism, okultism, gnostitsism, maagia, alkeemia, astroloogia, mingil määral ka muistsed usundid ja paganlus. Kuidas on ometi võimalik niisugune topeltsuhe ühelt poolt tehnilise progressi ja teiselt poolt esoteeriliste salateadustega?

    Vastus sellele küsimusele võib olla lihtsam kui esialgu paistab. Hollandi usundiloolane Wouter J. Hanegraaff on kõnelnud Suurest Poleemilisest Narratiivist (Grand Polemical Narrative), mille abil lääne peavoolukultuur on algusest peale ehitanud oma identiteeti. „Suure Poleemilise Narratiivi esimene otsustav käik tehti siis, kui konstrueeriti „paganlik teine”… Ometi on lihtne näidata ajaloolist tõsiasja, et paganlikud ideed ja traditsioonid on juba varasest ajast olnud kristluse olemuslikeks komponentideks.” Hiljem on Suur Poleemiline Narratiiv järjest täienenud: sinna lisandusid ketserlus, alkeemia, hermetism jpm; 1669. aastal võeti kasutusele „gnostitsismi” mõiste, mis oli esialgu vajalik vaid selleks, et protestandid saaksid süüdistada katoliiklasi „ebajumalate kummardamises”. Seejärel võttis kirikumeestelt järje üle ratsionalistlik valgustus, mis hakkas ideoloogiliselt sobimatuid voole nimetama „mõistusevastasteks”. Pärast seda hakkasid IX sajandi alternatiivsed liikumised end juba teadlikult samastama peavoolu vastandiga ning spiritismi ja teosoofia laineharjal kujuneski välja tänapäeva lääne esoteerika.

    „Uue ajastu” katusmõiste on seega täiesti reeglipärane, sest lääne kultuurile on algusest peale omane kalduvus kuhjata ühtekokku erinevaid tõrjutud ilminguid, mis seejärel samastatakse. Kuigi need ilmingud on õigupoolest lääne kultuuri loomulik osa, mida pole vaja kuskilt importida, hakatakse neid seepeale tajuma millegi võõrana. Küllap on see ka veel üks põhjus, miks teistes Euroopa keeltes new age tavaliselt tõlkimata jäetakse: nii jääb ikkagi mulje, et tegemist on mingi Ameerika veidrusega, mis meile, eurooplastele, päriselt omane ei ole. Aga tegelikult on, ja kuidas veel! Sest esiteks, need religioossed liikumised põhinevad traditsioonil, mis ulatab mäletamatutesse aegadesse; ja teiseks, nad vastavad modernse inimese sügavale teadvustamata vajadusele, mida ei suuda rahuldada ükski institutsionaalne religioon ega akadeemiline filosoofia.

    Uue ajastu soovhirm tuleneb seega lääne kultuuri põlisest paradoksist, mis võiks laheneda alles siis, kui kogu see kultuur tõepoolest kesta vahetaks. Mingit topeltsuhet pole aga olemas, sest hämar esoteerika on vaid ideoloogiline konstruktsioon. Pole üldsegi imelik arvata, et tehnoloogiline areng ei võiks kaasa tuua muutusi inimestes enestes. Pole ka imelik neid muutusi kritiseerida, et õppida vahet tegema, mida tulevikult loodetakse ja mida mitte. Ja siis on loomulik paratamatus, et kõik see mühiseb võimsalt populaarkultuuri tasandile. Ehk nagu korra on öelnud üks tuntud tänapäeva mõtleja: populaarkultuur ongi lahinguväli.

     

     

  • Kammermuusika kontserte on kahte liiki

    Läinud laupäeval anti Kadrioru lossi saalis järjekordne kammerkontsert sarjas “Akadeemiline kammermuusika”, esinejateks Sigrid Kuulmann (viiul) ja Marko Martin (klaver). Mõlema interpreedi CV on seda väärt, et neid ikka ja veel esile tõsta. Meie omade, koduste muusikute saavutusi on igal juhul vaja meenutada, et nad liiga koduseks, s.t harjumuspäraseks ei muutuks.

    Sigrid Kuulmann-Martini õpetajate-professorite rivi on soliidne: Eestis Tiiu Peäske ja Jüri Gerretz, Londonis Yfrah Neaman (1923–2003), Düsseldorfis Rosa Fain (David Oistrahhi õpilane) ning veel Igor Bezrodny, Dmitri Sitkovetski, Michaela Martin ja Pavel Vernikov. Kuulmann on rahvusvahelise Elleri-nimelise viiuldajate konkursi laureaat ning Neeme Järvi nimelise noore interpreedi preemia (Volvo) 2004. aasta laureaat. Esinenud solistina lisaks Eestile Inglismaal, Saksamaal ja Skandinaavias.

    Marko Martini õpingud ja saavutused näevad välja nii: õpetajad-professorid Lembit Orgse ja Peep Lassmann, Londonis Joan Havilli juhendamisel bakalaureus ja magister (Concert Recital Diploma/Premier Prix) ning sealsamas hooaeg assistendina õppetöös. Hulganisti meistriklasse, nende seas Leon Fleisher, Dmitri Baškirov ja Murray Perahia. Tunnustatuim eesti pianist rahvusvahelistel konkurssidel: laureaaditiitlid Gina Bachaueri nimeliselt Salt Lake Citys (1998) ja Esther Honensi nimeliselt Calgarys (2000) ning 2005. aastal Neeme Järvi nimeline noore interpreedi preemia (Volvo) Tallinnas. Kontserttegevus on laiahaardeline, hõlmates ka nii olulisi festivale kui Kremeri-Menuhini festival Gstaadis (1997) ja mitte vähem oluline “Klaver 1998” Tallinnas. CD Schuberti ja Liszti loominguga on ilmunud firmades Abbas Records ja Arktes, kusjuures neist esimese instrumentalistide nimekirjast leiame pianiste nagu Vladimir Ashkenazy, Alicia de Larrocha, Radu Lupu ja Andràs Schiff. Arthur Rubinsteingi mahub sinna nimekirja. Lisaks Eesti Raadiole leiab Marko Martini salvestisi veel BBC ja Radio-Canada fonoteegist. Kontserdid nii solistina kui orkestrisolistina on pianisti viinud Rootsi, Kanada, USA ja Inglismaa orkestrite ette ning saalide lavadele. Viimati siis duo Kuulmann-Martin Kadrioru lossis hästi komponeeritud kavaga XX sajandi autoritelt.

    Eduard Tubina Sonaat nr 1 viiulile ja klaverile ETW 49 (1934–1936 / II versioon 1969) ei kuulu nii mängitavate hulka kui Sonaat nr 2 ETW 56. See selgub eelkõige Tubina tööde kataloogist, kus on kirjas nii teadaolevad esitused kui salvestised. Aga ka Eesti Raadio fonoteegist, mille elektrooniline kataloog sisaldab ühe salvestise Sonaadist nr 1 1985. aastast versus kolm erinevat esitust Sonaadist nr 2. Sonaat nr 1 sisaldab terve rea keerukusi, eelkõige ansambli kõla ning koosmängu osas, aga sugugi mitte vähem ka dramaturgiliselt veenva ettekande teostuses. Interpreedid ei kartnud sugugi lossi saali kõmisevat akustikat ning esitasid sellele vaatamata (või just seetõttu) kogu kava pilgeni avatud klaverikaanega. Selgub, et igal juhul võidab meisterlikkus akustika. Ühegi esitatud teose puhul ei tekkinud kordagi mõtet, et see kaas võinuks suletud olla. Kõigile asjast huvitatutele võin küll soojalt soovitada, et Tubina Sonaat nr 1 pole üheski aspektis nõrgem Sonaadist nr 2 viiulile ja klaverile ning mõlemad on omas valdkonnas eesti muusika tipud.

    Kui kontserdi teiseks sambaks oli planeeritud Dmitri Šostakovitši Sonaat viiulile ja klaverile op. 134 (1968), siis kahe nii kaaluka samba vahele on küll õhku vaja. Esitajad olid väga täpselt sobitanud sinna Tōru Takemitsu kaks viiuliteost: “Distance de Fée” (1951) ja “From far beyond Crhysanthemums and November fog” (1983). Kui esimese helitöö kuulamisel võiks autoriks ka Messiaeni pidada, siis teine oli tõepoolest krüsanteemide ja novembriudu teispoolsuses ehtsalt takemitsulik maaling ja mõlemad miniatuurid vaimustavalt esitatud.

    Luban, et ma nüüd puudutan viimast korda Šostakovitši nime kirjutamist eesti keeles, sest ma olen sellest tüdinenud. Ma tean, et seda nime kirjutatakse ladina tähtedega mitut moodi, ka kavalehelt leitud Shostakovitsh on täitsa levinud. Kui me oleme (kes meie?) nõuks võtnud, et eesti keele tähestikust on võõrtäht š likvideeritud, siis arvestagem siiski asjaoluga, et auväärt helilooja ise arvas teadvat, et tema monogramm on DSCH (D Es C H) ja nii ta ka seda oma loomingus kasutas. Lõpetan nüüd selle teema.

    Šostakovitši Viiulisonaati on absoluutselt teenimatult peetud kui mitte just ebaõnnestumiseks, siis igal juhul mitte tema loomingu tippu kuuluvaks. Selle põhjuseks tuuakse autori ebaõnnestunud katse siduda dodekafoonilisi teemasid tonaalsusega ning võrdluseks tuuakse sama meetodi õnnestumine Keelpillikvartetis nr 12. Kõige suuremaks ebaõnnestumiseks pean ma aga sellist võrdlust argumendina ning selle kandumist läbi aegade. Autor ise on oma teoste hinnangutes üsna täpne ehk pigem kriitiline kui ülehindav. On teada, et viimane kontsert, mille kava ta ise koostas, oli 1975. aasta Leningradi Filharmoonia planeeritud avakontsert, mille kavasse planeeris ta maikuus kolm sonaati: Tšellosonaat op. 40 (1934), Viiulisonaat op. 134 (1968) ja mais veel valmimata Vioolasonaat op. 147 (1975, viimane korrektuur 4. augustist). Šostakovitš suri 9. augustil 1975. aastal. Viiulisonaat on tõepoolest igas mõttes keeruline, aga mitte üheski tähenduses ebaõnnestunud. Erakordsusena võiks märkida teksti kõrgvirtuoossust, mis ei ole sonaadivormile ehk omane, kuid tuleb teada, et teos on pühendatud David Oistrahhi (1908) 60. sünnipäevale ja planeeritud esitajateks nimetatud juubilar koos Svjatoslav Richteriga. Esiettekanne toimus siiski alles 3. mail 1969 – küllap tekkis neilgi teostusega probleeme. Tuleb küll lisada, et kõik autoriteetsed hindajad on üksmeelel, et virtuositeet on selles helitöös absoluutselt sisu teenistuses. Duo Kuulmann-Martin esitas teose nauditava artistliku enesekindlusega ning tänan neid, sest selles suurepärases esituses leidsin veel kord kinnitust oma veendumusele helitöö väärtuste kohta.

    Tegelikult on tolle kontserdi näol tegu väga sisuka ja huvipakkuva plaadikavaga. Võib arvata, et meie rohked salvestusüksused juba jooksevad ummisjalu artistide sabas, et saada õigus kava jäädvustamiseks. David Oistrahh jaotas pannkoogid teatavasti kahte liiki: ühed on head ja teised väga head. Nii ka kammerkontsertidega – kõnealune kuulub kõigi tunnuste järgi teise liiki.

  • Sirje Eelma & Rait Präätsa ühisnäitus “Ühes majas XI” Haus Galeriis

    ÜHES MAJAS XI
    Sirje Eelma & Rait Prääts
    22.05. – 29.06.2012
    Haus Galerii
     
    Avamine 22. mail kl 16.00 – 18.00.
     
    Kõik meie ühised näitused on toimunud nime all ÜHES MAJAS, sest elame ja töötame ühes majas. 1999.a. oli esimene taoline Kastellaanimaja galeriis ja miski muu ei paistnud meie loomingut ühendavat. Küllap aja jooksul ja huvitatud vaataja jaoks tekib seoseid ja siin on üks neist:
    „… Vaatamata erinevatele meediatele, graafikale ja klaasikunstile, on kunstnikepaari loomingus olulisi ühiseid jooni – mõlemad valdavad perfektselt oma valdkonna ajalugu ning tehnilisi finesse, on avara silmaringi ja avatud suhtumisega kaasaegsetesse kunstinähtustesse. Seetõttu on nad oma loomingus erakordselt vabad. Ja kuigi klaas ning paberile trükitud graafika on põhimõtteliselt vägagi erinevad, mängib mõlema loomingus olulist rolli värv, ruumiline illusioon, kujundite vaimuerk mängulisus ja rütmiline dünaamika. …“ Juta Kivimäe (2008).
     
    Kümme näitust on toimunud Tallinna, Pärnu, Tartu, Viljandi, Kuressaare ja Helsingi galeriides. Praegune ekspositsioon Haus galeriis on põhirõhuga Sirje Eelma graafikal ja sel nädalal juubelit tähistav Rait Prääts on näituse aukülaline.
    Tema isikunäitus ETDM galeriis on samuti veel avatud kuni 28. maini.

    Olete oodatud näitustele!

  • Meeleparanduse võimalikkusest

    Moraaliküsimused on inimese isikliku vastutusega seotud valdkond. Praegu ei saa inimese isiklikust vastutusest ühiskonna või lähedaste ees väga veenvalt kõnelda, sest see ei klapi liberalismiparadigmaga, kuigi on rahustav retoorikavõte, kui piirideta vabadus juba liiga palju ühiskondlikku saasta ja kaost toodab.

    Vanadel aegadel moraalikategooriatega lahatud probleeme käsitletakse täna asjalikes suure plaani kategooriates. Näiteks, et mitmeharuline lõbutööstus kahjustab inimressurssi, mis toob kaasa ka suured majanduskahjud. „Inimressurss”, kes koguprodukti toodab ja makse maksab, ja see, et raha kulub palju – nendel argumentidel on teatavat autoriteeti, kuigi röövkapitalismi tingimustes, kus loomulik kadu kuulub protsessi juurde, on need samuti juba omajagu devalveerunud. Üksiksiku absoluutväärtus, personaalne vastutus ja väärikus – see ei ole nii oluline. On ju ka kõik meie eetika- ja moraaliskandaalid üles kerkinud võimuvõitluses allajääva institutsiooni „pattudena”, mille lunastajaks saab keegi „juhtoinastest”. Aga et ebamoraalsus ja sulindus on tegelik elunorm, siis mõjuvadki „moraalikampaaniad” sellena, mis nad on – mitte meeleparanduse, vaid võimu ümberjagamise toimingutena.

    Ka religioosses kontekstis on moraaliküsimuste puhul mängus suur plaan – absoluut, mis tõotab karistust või preemiat teises ilmas. Sellest tuleneb muu, väiksem vastutus – ühiskonna, perekonna ja ligimese ees. Religioosse moraalikäsitluse puhul on vastutust nõudev suur kohtunik kusagil „väljaspool” asetsev jõud, jõuvälja keskmes on aga üksikisiku otsustused. See annab religioonile moraaliküsimustes teatava efektiivsuse – vähemasti sel puhul, kui usuinstitutsioone ei kasutata kasuliku mugandumisvahendina. Muidugi (kuigi usuõpetuse jüngrid väidavad vastupidist) on moraaliõpetus võimalik ka väljaspool mingi absoluudi mõjuvälja. Moraali võib käsitleda kui selliste ühiskondlikku stabiilsust tagavate käitumisnormide kogumit, mille ignoreerimine petab kaasinimeste õigustatud ootusi armastuse ja mitut liiki (ka majandusliku) turvatunde õiglasele ja solidaarsele jagamisele. Sellises käsitluses, kus on seotud üldised hüved ehk armastus ja turvatunne ning iga üksiku isiklik vastutus, on toimuva keskmena ikka veel alles inimene, lihast ja verest üksikisik.

    Üksikisikut ei eksisteeri aga „suure plaani” kategooriatega kirjeldatud globaliseeruva maailma kirjeldustes. „Globaliseerunud” inimese puhul ei ole õieti olemas ka moraaliprobleeme, sest normide asemel on tähtsad mugandumine ja mobiilsus: valmisolek muuta kiiresti füüsilist, sotsiaalset või mentaalset „asukohta”. Sama eeldab ka multikultuurilisuse ideoloogia, mis nõuab valmisolekut lahustuda Teise ootustes ja vajadustes.

    Nii on infoühiskonna pakutav infoküllus ja globaalsed „üldplaanid” kahe teraga mõõk. Ühest küljest peaks teadlikkus süvendama inimeste vastutustunnet ja soodustama arukat, „jätkusuutlikku” käitumist. Samas, tühistades üksikisiku tähenduse ja muutes tinglikuks identiteedi, vabastavad suure halastamatu masinavärgina antud objektiviseerivad maailmakirjeldused inimese vastutusest – seega ka normidest, mida vanasti seostati moraaliga ja metafüüsilise imperatiiviga ja mida täna üritatakse alal hoida sotsiaalse tervise ning ökoloogilise ja majandusliku jätkusuutlikkuse kategooria abil.

    Maailm ja Eestigi oleks kindlasti kaunim koht, kui üldplaani aduva kodaniku teadvusse õnnestuks mingi imenipiga kirjutada ka isiklik vastutus. Aga kui inimene teab, kuidas ja miks kõik paratamatult „juhtub”, siis ei vaevu ta pingutamagi. Paradoks, aga üledoseeritud vabadus ja globaalne informatsioon toodavad fatalismi. Selle kõige tasakaalustamiseks ei aita vist muu kui toores jõud. Ju peab Teise austamine ja puude kallistamine praeguste ja uute euronormide toel vähemasti sama pühaks saama kui Lunastaja Issand. Sinnapoole asjad liiguvadki. Iseasi, kas inimene, see kurja juur…

     

     

Sirp