Toeta
Otsi

energeetika

  • Jõuline „Valküür“ Helsingis

    KRISTEL PAPPEL

    Richard Wagneri „Valküür“ Soome Rahvusooperis 10. IX (esietendus (26. VIII). Dirigent Hannu Lintu, lavastaja Anna Kelo, stsenograaf, valgus- ja videokunstnik Mikki Kunttu, kostüümikunstnik Erika Turunen. Osades Joachim Backström (Siegmund), Matti Turunen (Hunding), Tommi Hakala (Wotan), Miina-Liisa Värelä (Sieglinde), Johanna Rusanen (Brünnhilde), Niina Keitel (Fricka), Reetta Haavisto (Helmwige), Jenni Hietala (Gerhilde), My Johansson (Ortlinde), Maria Turunen (Waltraute), Monika-Evelin Liiv (Siegrune), Merja Mäkelä (Rossweisse), Ida Wallén (Grimgerde) ja Anna Danik (Schwertleite).

    Richard Wagneri tetraloogia „Nibelungi sõrmus“ on endiselt kõigutamatult aktuaalne: müüdi ainestikule saab projitseerida nii ajatud teemad kui ka nüüdisühiskonna ja -inimese probleemid. Helsingis oli pikka aega laval Götz Friedrichi (1930–2000) „Sõrmuse“-tõlgendus 1990ndate teisest poolest. 2019. aasta sügisel alustas Soome Rahvusooper „Reini kullaga“ „Sõrmuse“ uut tsüklit ja seda uues lavastuses. Tsükli teise osa „Valküür“ esitamine lükkus COVID-19 tõttu kaks korda edasi ning alles nüüd augusti lõpupoole jõuti viimaks esietenduseni. Kogu tetraloogia lavastab juba üle paari aastakümne Soome Rahvus­ooperis töötanud Anna Kelo, kes oli Friedrichi „Sõrmuse“ juures assistent.

    Moskva GITISes ooperilavastaja hariduse saanud Kelo tugevad küljed on psühholoogilisus ning sellest ja muusikast lähtuv režiijoonis. Näib, et Kelo on üks tänapäeval järjest haruldasematest lavastajatest, kes oskavad töötada lauljaga tegelaskuju karakteri kallal. Peale selle usaldab Kelo muusikat ja oskab seda lavaliselt tõlgendada. Ta ei karda järgida partituuri režiijuhiseid või tsiteerida oma kolleegide-eelkäijate lahendusi.

    Peajumala meeleheite ja inimlikkuse esile toonud Wotan (Tommi Hakala) ja punkari­soenguga rõhutatult mehelik valküür Brünnhilde (Johanna Rusanen).

    „Valküüri“ esimene vaatus on Sieg­mundi ja Sieglinde lugu, muusika­draama nimikangelast valküür Brünnhildet me siin veel ei näe. Põgenev Siegmund satub oma verivaenlase Hundingi kotta ja kohtub seal Sieglindega, kes osutub tema kadunud kaksikõeks ja kellest saab tema armastatu. Stiliseeritud kostüümid viitavad Teise maailmasõja ajale. Lavaline lahendus on küllaltki olustikuline, kohati näib isegi killunevat olmedetailidesse. Kõige suurema küsimärgi tekitas rist abielupaari Hundingi ja Sieg­linde kaelas ning krutsifiks nende koja seinal. Võis mõista lavastaja püüdlust selgelt näidata Hundingi seost teises vaatuses ilmuva kodukolde jumalanna Frickaga, kes ei luba lasta peajumal Wotanil Hundingit tappa viimase võitluses Siegmundiga. Kuid Hundingi karakter (sektantliku?) hingekarjasena jääb üheplaaniliseks ja kolmnurga Sieg­mund-Sieglinde-Hunding pinge läheb kaduma. Bass Matti Turunen Hundingi rollis on vokaalselt veenev, ent oleks võinud muusikaliste nüansside abil oma tegelaskuju veelgi rohkem avada. Säravalt, täpselt ja kontsentreeritult laulis Siegmundi tenor Joachim Backström, Sieglindena hiilgas Miina-Liisa Värelä. Mõlemad kehastasid oma rolli mitmeplaaniliselt ja haaravalt. Siiski arenes draama rohkem muusikas kui laval. Dirigent Hannu Lintu tõlgenduses oli nii pikki lainetusi kui ka detailipeenust: ta tõi esile Wagneri partituuri kujundlikkuse ja värvid ning laia dünaamilise skaala. Ka orkestrilt oli see kindlasti üks silmapaistvamaid viimastel aastatel kuuldud Wagneri-tõlgendusi.

    Teine vaatus näitab algul sõjaväemundris Wotanit lahinguplaanide kohale kummardumas, taustaks sidespetsialistide tegevus. Suur arengu- ja mõttekaar lavastuses hakkab kujunema Wotani ja Fricka tülistseenist, millele järgneb Wotani olukorrakirjeldus maailmaprobleemidest ja võimuküsimusest oma lemmiktütrele valküür Brünnhildele. Tommi Hakala Wotani rollis tõi esile peajumala meeleheite ja inimlikkuse, stseeni mõjuvust suurendasid hästi väljakuulatud pausid, ka dirigent võttis lavategevusest lähtuvalt aega. Niina Keitel Frickana võlus hääle meelelis-käskivate varjundite ja erootilise daamilikkusega.

    Blondi punkarisoenguga Brünnhilde on rõhutatult mehelik, sõdurisinel seljas ja püss käes. Johanna Rusanen kannab rolli vokaalselt hästi välja, karakteersust oleks lisanud veelgi selgemini artikuleeritud saksa keel. Teised valküürid-soldatid moodustavad jõulise ja väga täpse ansambli, tassides, nagu valküüride ülesanne oli, kangelaste laipu. Valküür Siegrunet laulis meeldejäävalt Monika-Evelin Liiv, kellele see aasta on toonud suure tunnustuse muu hulgas Londoni ooperi­kriitikutelt Emilia rolli eest Covent Gardeni „Othellos“. (Wagneri oopereid leiab aga eesti lauljate repertuaarist järjest rohkem, viimasel ajal näiteks Aile Asszonyi omast.)

    Teises ja kolmandas vaatuses pääseb mõjule Mikki Kunttu lava-, valgus- ja videokujundus. Lavastaja ja kunstnik on loonud üldistav-abstraktse mõõtme ning tõstnud loo järgmisele tähendus- ja tõlgendustasandile. Abstraheeritud looduse udustes värvides on midagi põhjamaist ja karget, selle taustal muutuvad tegelaste kired ja kannatused võimsamaks ja eredamaks. „Valküür“ lõpeb teatavasti Wotani tuleloitsuga, peajumala käsule vastu hakanud ja karistuseks kaljurahnule pagendatud Brünnhilde ümbritsetakse kaitsva tulerõngaga. Kelo-Kunttu versioonis on selleks põlev rippuv rõngas nagu hiiglaslik sõrmus. Wotan heidab rõngale viimase pilgu ja lahkub aegamisi lavalt, seisatades just siis, kui orkestris kõlab saatuse motiiv. Nii peajumal kui ka vaatajad jäävad ootama kevadet ja tetraloogia järgmist osa „Siegfried“.

  • Kaose positiivsus ja metamorfoosi resonants

    AARE RANDER

    Tantsuteatri Fine 5 (koostöös Vene teatriga) „Eutopia“, lavastajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, helilooja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Airi Eras, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe. Tantsivad Richard Beljohin, Simo Kruusement, Tiina Ollesk, Helen Reitsnik ja Michelarcangela Radatti (Itaalia). Esietendus 16. IX Vene teatri ringlaval.

    Eutoopia on pärit kreeka keelest: εὖ tähendab head, õnnelikku, meeldivat ning τόπος viitab kohale – seega ’hea koht’. Aastal 1516 sidus Thomas More selle teise sõnaga outopia, mis tähendab ’kohta pole’. Kreekakeelne οὐ on ’mitte’ ja utoopia seega mittekoht, tähendades olematut ühiskonda, mida nähakse enda omast paremana.

    Utoopia kui eutoopia sünonüüm. Esiti tähistas utoopia olematut paika ja ühiskonda, mida kirjeldati vägagi detailselt ning mille liikmed olid vaata et täiuslikud. Kui More’i terminit kasutatakse idealistliku väljamõeldud poliitilise süsteemi kirjeldamiseks, siis eutoopia viitab lihtsalt heale, õnnestavale kohale.

    Negatiivset utoopiat tähistab sõna düstoopia, mille esimene silp, kreekakeelne δυσ, on tõlgitav kui mitte- või eba-. Düstoopia märgib seega paika, mis pole hea, ning viitab ühiskonnale, kus valitseb viletsus. Eutoopia on utoopia homofoon, väljendades täiusliku inimeksistentsi ideed.

    Nüüdseks mõeldakse utoopia all väljamõeldud ühiskonda, mis peaks olema palju parem kui olemasolev – utoopiast on saanud eutoopia sünonüüm. See on nii ’teostamatu unistus’ kui ka ’kujutletav ideaalolek’, midagi, millest ei ole ühest arusaama, vaid kõik taandub igaühe tunnetusele ja kogemusele. Kus ja millal on kellelgi hea? Kas selline koht on üldse olemas, kui me kõik oleme ja kõik meie ümber on pidevas muutumises? Lavastus „Eutopia“ kulgebki dünaamilises muutuses, kusjuures kordused on pidepunktid, mis lõimivad soolod, duetid ja ansamblitöö nauditavaks tervikuks.

    Tantsuteatri Fine 5 uuslavastuses „Eutopia“ vaadeldakse isikliku ruumi muutlikkust eklektilises nüüdisajas, mineviku ja tuleviku piirimail.

    Kaose lavastamine. Tantsuteatri Fine 5 uuslavastuses vaadeldakse isikliku ruumi muutlikkust eklektilises nüüdisajas, mineviku ja tuleviku piirimail, ning see kandub oivaliselt vaatajani, tõstes esile olevikutaju ainuisikulised refleksioonid. Lavastus kõnetab kogemusmaailma, nopib hetkest välja emotsionaalselt tugevamad tundmused. Praegu ühiskonna aegruumis valitseva kaose tõttu kajastus mulle lavastuses nüüdisaja kaootilisus ja eklektilisus.

    „Eutopia“ koreograafilise ja visuaalse ruumi mitmeplaanilisus ja sügavus laotusid tõhusalt laiali ainuisikulisel tundeväljal, andes võimaluse ennast argisusest välja lülitada, kaotada ennast köitvasse kunstiruumi. Lavastus avanes positiivse kaosena. Vanakreeka mütoloogias on kaos (χάος) universumi (kosmose) loomisele eelnenud mütoloogiline, ürgne tühjus. Kaost on peetud ka esimeseks jumalaks – Kaos lõi maailma. Igas kohas ja ruumis on midagi kaosest. Kaose lavastamine on intrigeerivalt põnev. Lavastus struktureerib, struktuur aga pärsib kaost. Loominguline kaos valitseb vist iga kunstiteose sünnihällis, ent on ideede kunstilise vormistatuse lähtepunkt.

    Fine 5-il on kaose lavaletoomine igati õnnestunud ja seda tänu väga läbimõeldud kunstilistele valikutele. Etendustel ei taasesitata kaost ja seda ei taotletagi, ent ometi sünnib vaatajas kunstiline kujund kaosest. See on adutav eri meelte sümbioosis: kaose tajumine ei tekitanud ängi, vaid mõnusaid mõtteid kaose kui nähtuse, olukorra või oleku tekkemehhanismi, eksistentsi kohta. Kõlama jäi tõdemus, et kaos on hallatav ja kontrollile allutatav ning sellisena igati tervendavalt mänguline.

    Vaimne ja füüsiline kogemus. Kunst algab mängust. Lavastus lummab ruumilise mänguga ja mängulise ruumiga. See on koht nendele meenutustele ja tunnetele, mis seovad meid tulevikuga. Mõistame olevikku või kaost paremini, kui suudame neist justkui välja astuda. Kõrvaltvaataja pilgust on abi tänapäeva elurütmi ja poliitilis-majandusliku elu kaootilisuses sageli märkamata jäävate eksistentsiaalsuste väljajoonistamisel. Lavastus avab silmad ja on intellektuaalselt värskendav.

    „Eutopia“ loob ruumi, kus keha ja vaim ühinevad: lisaks sündivatele vaimuideedele oli kogemus füüsiliselt tajutav ja mõistetav. Füüsiline taju oli sedavõrd tugev, et lavastus reflekteerus võimsate füüsiliste tundmustena, mida ei saa sõnadesse panna. Tegemist on füüsilise teatriga, mille esmavahenditeks on kehalisuse atribuudid ning nendega mängides, luues ja neid struktureerides sünnib vaimne kirgastumine. Tugevamatel tundmustel on alati füüsiline dimensioon, orgastiliselt kaasatakse justkui kõik meeled. „Eutopia“ osutus nii vaimseks kui ka füüsiliseks kogemuseks – meeldejäävaks teatrielamuseks.

    Pärast etendust jäin mõtisklema nüüdistantsu üle üldisemalt – mis see on? Nüüdistants võib keskenduda liikumisele või olla mõtteliigutus, kuid püsimaks ajaga kaasas, peab see olema pidevas dialoogis muutuva maailmaga, kõnetama olevikku. Nüüdistants ei ole üheselt mõistetav ega tajutav, selle mitmepalgelisus on omalaadne lummuslik kaos. Suurepärane tantsulavastus haarab mentaalfüüsilise kinesteetikaga, mis tekitab resonantsi.

    Ei pruugi alati kõigest aru saada. „Eutopia“ seob tundmused ja mõttekillud mõnusaks tervikuks, jättes nendele hingamisruumi, võimaluse uuesti ja uuesti ümber paigutuda ning seda ilma konkreetse loo piirava raamita. Lavastus puudutas ja kõnetas mind sügavalt, sest sellest hoovab ajatunnetust, aktuaalseid ideid ja valupunkte, mis on läbi tunnetatud ihu ja hingega. Kusjuures ihu ei ole seal üksnes nahk kui pealispinnaline koorik või nagu pinnavirvendus, vaid tunnetusse on kaasatud kogu keha ja enamgi veel.

    Ideed ja mõtted said vormitud kineetiliseks poeesiaks, mis on kõike muud kui selgesõnaline proosa – kehakeelne luule imbub vaatajasse sensoorse kineesiana. Tantsijate esitus mõjus anduva lummavusega, liikumised olid mõtestatud ja läbitunnetatud. Nauditav ansamblitunnetus lõi empaatilise ühisruumi publikuga. Sellisena avaldas see mulle muljet kui viimase aja üks meeldesööbivamaid nüüdistantsulavastusi.

    Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku varasemategi lavastuste puhul ei ole pruukinud alati kõike aduda ega kõigest aru saada. Ka kõik kunstilised taotlused ei avane iga kord, kuid enda küündimatust vaataja ei taju, sest kunstnike resoluutsuse tõttu hakkavad need lood elama, elama vaatajas eneses. Pühendumine annab lavastustele mõjuvõimsa hingestatuse ja tagab kunstikvaliteedi.

    „Eutopiagi“ tõstab publikus esile ainuisikulised kogemused ning nende abil lavastus elab ja õitseb. Nii ei ole enam tähtis sõnumi ühene mõistmine, vaid selle kogemine terves selle mitmetõlgenduslikkuses ja -tähenduslikkuses ning sellisena süüvib lavastus mu mällu – kaos paneb vaataja struktureerima oma kogemusmaailma. See loob silla mineviku ja tuleviku vahele ning külvab minusse tahte lavastust uuesti näha ja kogeda, sest palju jäi justkui hoomamata – iga kord on ainulaadne nii tegijatele kui ka publikule.

    Meeskonnatöö. Miskipärast leidsin endast tundmuse, et see lavateos on lavastajatele Olleskile ja Nõmmikule äärmiselt isiklik: kantud soovist jagada seda ruumi, milles ja kellega neil on hea olla. Kindlasti on neile selline kodune koht Fine 5, loominguline kooslus, mis kannab vilja, annab jõudu ja inspiratsiooni. Meeskonnatöö tugevuses on justkui ülekohtune kedagi või midagi esile tõsta, sest kõigi tegijate panus on tähelepanu väärt. Aleksandr Žedeljovi komponeeritud muusika ja Airi Erase valguskujundus lõid Vene teatri ringlavale oivalise audiovisuaalse tegevuspaiga. Eras ja valgustehnik Ants Kurist on suutnud piiratud tehniliste vahenditega luua mitmedimensioonilise mänguruumi, kus on leidlikult ära kasutatud arhitektuuriplaan ning mis hakkab elama kui tantsijate partner ja toetav dekoratsioon.

    Rõõm oli märgata Fine 5-i meestantsijate tugevat arengut: Simo Kruusement ja Richard Beljohin võlusid hästi läbi tunnetatud esitlusega, kus iga liigutus näis olevat nii füüsiliselt kui ka vaimselt õige ja põhjendatud. Omanäolistest tantsijatest moodustus kooslus, mille sünkroonliikumised olid orgaanilised ja mõjusad. Need aitasid võimendada koreograafilisi ideid ja kanda mõnusat flow’d.

    Tantsukeeles oli uudsust, aga ka äratundmisparalleele tantsuteatri varasemate lavastustega, nagu näiteks Tommi Kitti „A bit before tomorrow“ (2002) või Renee Nõmmiku „FN“ (2020). Võrdlusmomendid tekkisid eelkõige kehatunnetusliku sarnasuse tõttu. Ja nimelt kehatunnetuslik professionaalsus on see, millega tantsuteatri mitmed lavastused on mällu sööbinud ning loonud püsiva huvi Fine 5-i kunstiloome vastu.

    Sümpaatselt teostatud eneseiroonia. Tantsuteater Fine 5 saab tänavu kolmekümneaastaseks ning selles valguses mõjub „Eutopia“ kui tehtu ja tuleva suurepärane tõdemuskaemus. Tantsuteater, mis olemas juba kolm aastakümmet, on endiselt kodutu, ent suudab optimistlikult tegutseda põhimõtte „otsi kohta, kus sa saad“ järgi. Seeläbi adusin selles lavastuses väikest annust sümpaatselt teostatud eneseirooniat.

    Lavastuse loomingulise meeskonna töö on sedavõrd terviklik, et tulemus ületab igasuguse küsimuse minu kui vaataja maitse- ja meeldivuseelistustest. „Eutopia“ on koht, mis embab soojalt, loob ruumi kunstilisteks mõttekäikudeks iseeneses ja teekaaslastega ning annab teraapiliselt elujõudu unistustele.

  • Tehislikuvõitu süümepiinapilgar

    MEELIS OIDSALU

    Mängufilm „Kurbuse kolmnurk“ („Triangle of Sadness“, Rootsi 2022, 149 min), režissöör-stsenarist Ruben Östlund, operaator Fredrik Wenzel. Osades Charlbi Dean, Harris Dickinson, Woody Harrelson, Zlatko Burić jt.

    Rootslast Ruben Östlundi võib nagu austerlast Michael Hanekest ning taanlast Lars von Trieri pidada „ebameeldiva filmikunsti“ lavastajaks. Sarnaselt nimetatutele meeldib Östlundile kujutada nimelt olukordi ja käsitleda teemasid, mida pole kuigi meeldiv vaadata. 2017. aastal Kuldse Palmioksa pälvinud „Ruudu“1 ja sellele eelnenud „Vääramatu jõu“2 puhul lisandus kriipivale ebameeldivusele ka moraalne paranoia, mida ehk võikski pidada Östlundi loominguliseks signatuuriks. Ruben Östlundil on eriomane oskus ajada vaataja moraalsesse segadusse nii selle osas, kellele ta peaks tegelastest kaasa tundma ja elama, kui ka selle osas, milline on käsitletava teema puhul satiirilise lavastaja enda seisukoht. Kui von Trieri antisotsiaalsus on taandatav autori misogüünsele mütologiseeritud elutunnetusele ja Haneke epateerimistahte taga võib näha valgustavat moraliseerimistaotlust, siis Östlundi filmid on olnud kui Möbiuse leht, moralitee ilma selge pidepunktita.

    „Ruudu“ saamisloo juures on põnev ka asjaolu, et film oli alguses mõeldud hoopis reklaam- või taustamaterjaliks ühele päriselulisele kujutava kunsti projektile, mille olid ette võtnud Östlund ja produtsent Kalle Boman. Neljas Rootsi linnas kavatseti maalida tänavale valge piirjoonega ruudud, mis pidid jalakäijate ülekäiguradade kombel tähistama avalikus ruumis üht unustatud kokkulepet. Östlundi ja Bomani avalikku ruumi joonistatud ruutu sisenejad pidid üksteisega arvestama samamoodi, kui auto­juhid sebra ületava jalakäijaga. „Ruut“ pidi meenutama võrdsust kui lääne ühiskonnakorralduse keskset väärtust, õigemini küll seda, kuivõrd läänes on oma võrdsuselubadusest eemaldutud ja kuidas seda aduv kõrgkeskklass oma süümepõrgus piinleb.

    „Kurbuse kolmnurk“, mis on õigupoolest vaadatav ka kolme lõdvalt seotud lühifilmina, tallub ka üsna sadistliku mõnuga vaataja süümekonnasilmadel, aga kuidagi liiga suvaliselt, et olla süümepiinapilgarina tõsiseltvõetav. See lühifilmide kassett võiks vabalt olla ka lavastaja otsinguline esikteos. Östlundlikku moraalset paranoiat kogeb vaataja ainult filmi esimest kolmandikku vaadates. Oma moefotograafist elukaaslase töökogemusest inspireerituna kirjeldab lavastaja kõrgmoe modellide casting-üritust, kusjuures valitakse mees­modelle, kes teenivat moemaailmas palju vähem kui naised. Lavastaja enda sõnade kohaselt intrigeeriski teda asjaolu, et kapitalismi südames leidub üks ebavõrdsusesaareke, kus mehed on nõrgem sugu ja vaesemad sama tööd tegevatest naissoo esindajatest.

    Harris Dickinsoni mängitud meesmodell Carl pahandab oma Instagrami-kuulsusest kaasa Yayaga (pärast filmi esilinastust traagilisel kombel Prantsusmaal autoõnnetuses hukkunud Charlbi Dean), et too ei nõustu sooneutraalselt restoraniarvet jagama. Dickinsoni modell on minu meelest ka kõige intrigeerivam karakter. Tavaliselt näeme kinos naiste emantsipeerumise lugusid. Dickinsoni monotoonselt, ent tundlikult esitatud emantsipatsiooni­huvilise meesmodelli Carliga juhtub aga filmi lõpuks hoopis vastupidine: filmi kolmandas episoodis on ta pärast laevahukku üksikul saarel ellujäämiseks sunnitud oma ihu müüma. Ka filmi pealkirjafraasi „kurbuse kolmnurk“ kuuleme stseenis, kus meesmodellide valija palub Carlil casting’ul seksistlikult oma silmade vahel asetsev „kurbuse kolmnurk lõdvaks lasta ja avada veidi rohkem oma suu“, et mees paistaks „kättesaadavam“. Just peenekoelise travestia tõttu olen pidanud Östlundi tema mõningasele autistlikule laadile vaatamata omapäraseks ja oluliseks lavastajaks.

    Tavaliselt näeme kinos naiste emantsipeerumise lugusid. Harris Dickinsoni (keskel) monotoonselt, ent tundlikult esitatud emantsipatsioonihuvilise meesmodelli Carliga juhtub aga filmi lõpuks hoopis vastupidine: filmi kolmandas episoodis on ta pärast laevahukku üksikul saarel ellujäämiseks sunnitud oma ihu müüma.

    „Kurbuse kolmnurga“ teist (meresõit luksuslaeval) ja kolmandat osa (laevahuku üle elanud kruiisiseltskond üritab üksikul saarel ellu jääda) vaadates pidin tõdema, et need justkui polnudki enam Östlundi lavastatud. Moraalse paranoia õhustik on kadunud kui vits vette. Kui teises osas võib suuresti tänu Woody Harrelsoni kehastatud marksistliku kapteni ja võltssotsialismi pärandist läbi imbunud Vene miljardäri Zlatko Burići partnerlusele aimata Östlundi armastust Monty Pythoni pärandi vastu, siis filmi kolmas episood meenutab stsenaariumi ja ka lavastusliku külje pealt pigem mõnda üksikul saarel ellujäämise tõsielusaadet. Selleks hetkeks, kui saarel on oma ellujäämisoskuste toel võimu võtnud idamaine laevakoristaja Abigail (Dolly De Leon) oma „troonikõne“ peab, oleks filmi dialoogi arendamiseks eelarvestatud aeg ja raha justkui otsa saanud.

    Tegelaste areng peatub juba esimese episoodi lõpuks. Ainus areneja (õigupoolest taandareneja), kellel tegelastest on mingeidki pärsitud soove, mille saavutamise pingutus vaatajas sümpaatiat võiks tekitada, on seesama desemantsipeeruv Carl, kellele saarel võimu haaranud koristaja Abigail kiimleva emalõvi kombel käpa peale paneb. Modellindusest ruineeritud näljane mees magab saare kroonimata kuningannaga … paki kõrsikute pärast.

    Teised tegelased, sh luksuslaeva ülirikas klientuur, alkohoolikust kapten, Carli suunamudijast elukaaslane Yaya ning üsna palju näidatud teenijaskond on kõik pelgalt sümboltegelased, kes räägivad justkui otse raamatust teksti, mis on vaimukas, terav, aga liiga üheselt mõistetav ja ennustatav. Nahkseid karikatuure meenutavad tegelased ongi ilmselt vormiline taotlus, aga ilma Östlundile omase moraalse paranoia õhustikuta selline nukufilmilik lähenemine pikalt ei köida ja, nagu öeldud, lohiseb filmi viimane kolmandik esimesele kahele osale tõsieluseriaalilikus laadis epiloogina justkui sabas.

    Mõistagi võiks sellestki vormilisest arengust – esimese episoodi äratuntav östlundilikkus, teises episoodis avalduv hommage sürrealistliku satiiri esindajate (ka Luis Buñueli „Kodanluse diskreetne võlu“3 meenub) suhtes ja sellele järgnev labastumine tõsielušõu-esteetikasse – otsida nihestuse taotlust, omalaadset satiirikarnevali. Aga ei tundu see pooltki nii kõnekas ega peen kui „Ruudu“ või „Vääramatu jõu“ õhustikunihked. Liiga masinlik ja paigas on kõik Östlundi seekordsel süümekarnevalil, nii masinlik, et kohati taandub film halvasti looritatud süümepornoks. Justkui loeksin režissööri ulakat ideedepäevikut küpse linateose vaatamise asemel.

    Teise ja kolmanda osa olukorradki, nagu sürreaalne luksuskruiis ja laeva­hukule järgnev ellujäämismäng, on kole kulunud. Mitmeminutiline okseralli luksuslaeval (okse ja kehavedelike nähtavalt kunstlik ja veidi estetiseeritud koostis oli omamoodi sürrealismile viitav võte) tundus olevat kapitalismi­kriitika paroodia, kuigi oli vist mõeldud ikkagi süsteemikriitikana. Östlund on ise ilmselgelt strukturalist: ta paljastab struktuure, mis suruvad inimesed – olgu rikkad või vaesed, vaimsete või materiaalsete huvidega, tundesõltlased või intellektuaalid – naljakatesse rollilõksudesse, kust nad lämbumistunde ajel end vabaks üritavad rabeleda. Indiviidi enda algatus- või valikuvõimesse režissöör väga ei näi uskuvat ja see teeb ta satiiri veelgi tumedamaks, aga ainult neil hetkil, kui ta ise oma satiirikurolli lunastavasse toimesse usub.

    Üldiselt pole struktuure ainusüüstav ühiskonnakriitika eluliselt kuigi kandev ega huvitav, seda eriti praeguses õhustikus. Ühiskonnakriitika, mis kõiges süüdistab nimetuid struktuure, mis üha lihtsamaid käitumismustreid automaadina järgivate inimeste elu lihtsalt üle võtavad, ei kõla kokkuvõttes teab mis jõustavana. Režissöör ise on öelnud, et kutsub üles otsima paljastatud struktuurides ka võimalusi mingeid ühiselu reegleid häkkida nii, et need paremini tööle hakkaksid. Ka kapitalismi oleks tema sõnul võimalik paremaks teha. „Kurbuse kolmunurgas“ ei viita sellistele võimalustele õigupoolest miski. Laevahuku üle elanud kruiisi­turistid on justkui marionetid, keda „kastisüsteemist“ vabanenud koristaja Abigail oma suva järgi sikutab ja juhib.

    Tore on teada, millised loojad ja olukorrad lavastajat ennast on erutanud, aga oma lemmikute ees kummardava fännina mõjub Östlund igavalt, nohiklikult. Pole seda vaatajale väljakutset esitavat moraalset haavatavust, mis on tema terava satiiri taustal muidu nii erootiliselt kumanud. Ehk oli asi seekord tõesti Cannes’i festivali žüriis, kelle süüme­konnasilmadele otsustas režissöör meelega astuda, et tähelepanu pälvida? Ehk meenutas see luksuslaeva lõbureisile kogunenud seltskond ja nende moraalne kapseldumus prantsuse filmitegija ja näitleja Vincent Lindoni juhitud žüriile veidi liiga palju Cannes’is valitsevat õhustikku?

    Mine tea, äkki on järgmise filmi prototüüp oma kolmandat Kuldset Palmi­oksa jahtiv režissöör ise ja tegevuspaigaks ülirikkurite kuurortlinnake, mille maailmakuulsal süümefilmifestivalil leiavad aset veidrad seltskondlikud ekstsessid. Ruben Östlundi süümepiina sambakarneval seekord igatahes jalga tatsuma ei pannud.

    1 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

    2 „Force Majeure“, Ruben Östlund, 2014.

    3 „Le Charme discret de la bourgeoisie“ Luis Buñuel, 1972.

  • Toimetajaauhind Krista Mõisnikule

    AILI KÜNSTLER

    2022. aasta Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna laureaat on žürii otsusel – koosseisus Kadri Rahusaar (esimees), Heli Allik, Veronika Einberg ja Sirje Ratso – Krista Mõisnik. Tartu ülikooli eesti filoloogina lõpetanu pühendus toimetajatööle pärast õpetajaameti mahapanekut aastal 2000. Tema toimetajanõu on olnud suuresti abiks tõlkijatele, kes vahendanud tekste vene, soome, inglise ja saksa keelest. Eri kirjastustes on ilmunud Mõisniku toimetajakäe all üle 150 teose, tõlgete kõrval ka Eesti autorite loomingut.

    Krista Mõisnik

    Krista Mõisnik, olete toimetanud nii laste- kui ka täisinimeste tekste. Kas toimetamisvaliku dikteerib ennekõike autori vanus või adressaadi vanus?

    Toimetamisetöö ongi just selle poolest huvitav (aga ka keeruline), et iga toimetatava teksti taga on ju inimene – autor. Kõik nad erinevad üksteisest vanuse, kirjutamiskogemuse, isikuomaduste poolest. Ja väga palju oleneb sellest, kuidas meie omavaheline koostöö laabub. Parimal juhul võtab autor (ka tõlkija on autor) toimetajat kui kasulikku abimeest, keda usaldab. Toimetaja osa selle usalduse saavutamisel on aga suur. Iga kord ei teki usaldusvahekord kohe, aga selleks, et töö korda läheks, peab see lõpuks ikka tekkima kõigile erisustele ja erimeelsustele vaatamata.

    Kas mälestuste puhul on kriteeriumid teised kui ilukirjanduse puhul?

    Mälestused žanrina nagu ei erinekski ilukirjandusest, kuid toimetatava tekstina on see hulga töömahukam, kuna sisaldab palju tuntud ja tundmatuid fakte, mida toimetajal kontrollida tuleb. Võib juhtuda, et mälestuste kirjutaja saab toimetajalt teada, et see või teine sündmus tema elus ei toimunud koguni mitte sel ajal või neil asjaoludel, nagu tema seda teadis olevat. Toimetajana pean seda detektiivitööd väga huvitavaks.

     

    Auhind antakse üle rahvusvahelise tõlkijate päeva pidulikul tähistamisel 30. IX Tartu Kirjanduse Majas kell 16.

  • Seest on õõnes … Kurjuse kardiogramm Möbiuse lehel

    HANNO SOANS

    „Maastikud ja kehad“, autorid ja lavastajad Daniel Kötter, Sarah Israel ja Elisa Limberg (kõik Saksamaa). Etendused 15. – 17. IX Viimsi Artiumis.

    Laenan pealkirja saksa ökokunsti multitalendi Daniel Kötteri installatsiooniga „Põlevkivi. Maastikud ja kehad #5“ kaasa antud samanimelisest raamatust. Installatsioon oli bonus-track massiivsele keskkonnateemalisele interaktiivsele lavastusele „Vesi ja koltaan. Maastikud ja kehad #3 & #4“, mida eksponeeriti üheskoos, sõlmides kokku kaevandusmaastike kohalikke ja üleilmseid perspektiive.

    Nende kahe teose kontekstis, mida näidati Tartus ERMis rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil „Performa Borealis“ ning hiljuti ka vastavatud Viimsi Artiumi kultuurikeskuses, tähistab fraas „seest on õõnes“ igati asjakohast ebamugavustunnet, tekitades vaatenurga, milles isikliku õõva subjektiivne mõõde ühildub katastroofilise tegelikkuse objektiivse mõõtmega. Üksnes näiliselt vastanduvate vektorite – sisemise eneseväljenduse ja välise maailmakirjelduse – efektsest koostoimest võib ökokunst ammutada piisavalt mõjujõudu. Ökoloogiline ülev, see Nicolas Bourriaud’ hiljuti kasutusele võetud mõiste, avaldub vaid siis, kui see tõstab kellegi vererõhku. Sõna otseses mõttes. Poliitiline saab personaalseks, kui reaktsioonid on füsioloogilised.

    Kötter, kunstnik, kelle tegevusvaldkonnad ulatuvad virtuaalprillidega vaadeldavast osaluskinost ruumiinstallatsioonide ja performance’ite kaudu dokumentaaltrükiste ja muusikateatrini, on suurepärane jutustaja. Iga element tema loodud tervikus, iga kujundiks kerkinud dokumendifragment freesib meie tegelikkustaju aspekte eri nurga alt, moodustades haralise ja vaat et hõlmamatu, ent ometi ahistava terviku.

    Sisendite paljususest saab sisuline küsimus. Väljundite puudumine teadvustub poliitilise probleemina. Üleilmse kaevandusäri üksteisega läbipõimunud protsesse modelleerivat kahetunnist megaetendust täiendas tunniajane videoinstallatsioon Ida-Virumaa teemadel, tagasihoidlik, ent siinsele vaatajale siiski vajalik. Rahvuslik mikrotasand resoneeris rahvusvahelises tegelikkuses, partikulaarne kõlas vastu universaalis.

    „Maastikud ja kehad“ Viimsi Artiumi toonud Daniel Kötteri tegevusvaldkonnad ulatuvad virtuaalprillidega vaadeldavast osaluskinost ruumiinstallatsioonide ja performance’ite kaudu dokumentaaltrükiste ja muusikateatrini.

    Et viiest osast koosneva koguteose, millest Eestis esitati vaid kolme, üldise moralitee seisukohast on üpris ükskõik, kuidas Kötteri ja tema kaasloojate Sarah Israeli ja Elisa Limbergi kunsti määratleda, siis jätan siin žanrilised probleemid kõrvale. Mulle pole praegu eriti oluline, kuhu paigutub see teos nüüdisteatri ja -kunsti kiirelt rikastuval vahemaastikul. Tähtis on pigem lugu, mida teos räägib, ja selle suhe lugudega, mida räägime endale, et ümbritsevast maailmast sotti saada. Tähtis on kunsti suhe ühiskonda lõimivate metanarratiividega.

    Teos tuli esitusele tosinasse konteinerisse paigutatud tsüklis, mida viiestesse gruppidesse jaotatud publik läbis peaaegu kümneminutiliste ampsudena. 360kraadise vaatega virtuaalfilmid vaheldusid vahetu suhtlusega Kongo päritolu immigrantidest „reisisaatjatega“, kes esitasid traumaatilisi pihtimusi avamaakaevanduste tööliste elust. Elust, millega – nagu siit välja tuleb – oleme siin maailma jõukamas osas läbi oma aplalt koltaani tarbivate nutiseadmete kõik kaudselt, ent kaheldamatult seotud.

    Toon ära tsitaadi installatsiooni „Põlevkivi. Maastikud ja kehad #5“ tekstiraamatust: „Kui sa võrdled kaevandatud ala ülejäänud Eestiga, siis see on nagu vähkkasvaja. Sa ei näe seda maastikku pealt. Aga sees on pidev protsess. See on alt tühi. Kaevandus tekitas neid vahvlimaastikuid karstilehtritega. Treenimata silm vaatab seda maastikku ja ei näe, et see on alt kaevandatud. Metsad ja põllud on veel samasugused. Aga meile see teadmine, et seest on õõnes …“

    Siinkohal kaevandusregiooni nimetuks jäetud põliselaniku monoloog katkes. Olime just teada saanud, et jutustaja sünnikodu paiknes 50 meetri kaugusel tulevase kaevanduse mäest ja et 1970. aastate alguses tuli tal sealt lahkuda, „sest üks mägi läks põlema ja isale öeldi, et võta oma asjad ja pere“. Inimese ja maastiku ühise saatuse Lei­tmotif leiab siin väljundi kohaliku tasandi mikro­rändes. Sama motiiv inimese ja maastiku ühise saatuse teemal kordub ulatuslikumalt teoses „Vesi ja koltaan“, väljendudes Kongo kaevandustööliste väljarändena Euroopasse. Ei midagi erilist. Business as usual.

    Masendava ebavõrdsuse detailirohkete esituste abil – groteskseim lugu rääkis naisest, kes oli röövitud teel tööle kaevandusse ja keda sunniti vangistuses sööma oma tapetud kaaslaste liha – portreteeriti kaevandustööstust tänapäeva Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Sellega vaheldusid lavastuses kujutluspildid Euroopa suurimat tööstusrajooni, Ruhrgebieti lähitulevikus tabavast üleujutusest.

    Iseenesest on selline „tagasivaade“ justkui juba ära toimunud tuleviku perspektiivist tänapäeva ökokunstis juba korduvalt kasutatud võte, ent mõjus sellegipoolest. Et pilt ja heli olid videos sageli teineteisest lahti kistud, nii et auditiivseid katastroofistsenaariume saatsid võimsad vaated veeringlust käitavatest ehitistest, mis näivad püsivana nagu püramiidid, toimis lavastus korraga mitmes ajarežiimis ning erisugustel tinglikkuse tasanditel.

    Tõsiasi, et enam-vähem kiviaja tingimustes üleilmsele elektroonikatööstusele koltaani kaevandava inimese värvikaid õuduslugusid vahendati kohati sedasama maaki vajavate iPhone’ide vahendusel, rääkimata ülejäänud lavastuse tehnoloogilisusest, tekitas matrjoškaefekti, mida võimendasid veelgi üha korduvad kujunduselemendid univormsetes konteinerites, elemendid, mis olid laenatud meist 7000 kilomeetri kaugusele jäävast elutegelikkusest. Istudes Aafrikas humanitaarabiprogrammide käigus laiali jaotatud kollastel kanistritel, millega Kongos käiakse igapäevaselt kahetunnise teekonna tagant joogivett toomas, ja hõõrudes sõrmede vahel mustjat koltaaniliiva, mille ümber kogu see mäng seal käib, omandas „võõras mure“ korraks suisa käegakatsutava mõõtme.

    Üleilmseid huvivõrgustikke kohaliku kurjaga siduvate nüansside kooskõla andis teosele hädavajaliku väljapääsmatustunde. Hädade org näis rutiinne ja lõputu. Kui tsiteerida Charles Eisensteini kui ühte tänapäeva keskkonnakaitsediskursuses olulist autorit, on näha „harva tabavat selgitust selle kohta, kuidas kapitalismi süvastruktuur, nii nagu me seda teame, muudab ökotsiidi jätkumise vältimatuks“. Just sellele osutab veenvalt kaevandusökoloogiat käsitlev teosetsükkel „Maastikud ja kehad. #1–5“.

    Nicolas Bourriaud’ „uus ökoloogiline ülev“ erineb Edmund Burke’i ja Immanuel Kanti arendatud esteetikakontseptsioonist, mis osutus erakordselt mõjukaks XIX sajandi romantikute hulgas, eelkõige selle poolest, et sellest magusast õudusest, mille rakendav kunst on vaatajas tekitanud, pole justkui enam võimalik traditsiooniliselt kunsti toimimiseks vajalikku eetilise huvipäratuse distantsi võtta. „Globaalne taristu on lühendanud vahemaid ja iga punkt ruumis resoneerib nüüd teistega: COVID-19 kriis on meile näidanud, milliseks kajakambriks maailm on muutunud ja kuidas üks imepisike olemisvorm võib levida globaalselt vaid päevade jooksul,“ kirjutab Bourriaud tänavuse Veneetsia biennaali programmiga kaasneva näituse „Planeet B. Kliimamuutus ja uus ülev“ kataloogitekstis.

    Inimese maailma on hakanud kujundama nähtused, mida filosoof Timothy Morton on kutsunud hüperobjektideks: kliima, looduse progresseeruva väljasuremise suured tsüklid ning eriti tujuka ja kujukana tuumareostus, mis võib ajas ulatuda kuni 500 000 aasta taha. Need on mõjult ja ulatuselt sellised, et traditsiooniliste inimkesksete väärtusmõõtmete ja ajaskaalade rakendamine pole nende puhul enam mõeldav. Tuleb harjuda, et kõik ökoloogiline on ühtaegu kohutavalt kaugel ja üllatavalt lähedal. Enese ümberprogrammeerimiseks teiselpool determinismi musta masenduse horisonti on vaja käegakatsutavaid lugusid, mille esitlus võib aga omakorda kogu oma kõrgtehnoloogilisuses olla karjuvalt erakordne luksus.

    Personaalne saab poliitiliseks, kui …

  • Kas hunt on ikka hunt?

    MARI VALLIKIVI

    Edith Karlsoni näitus „Lemmikud“ Viljandi muuseumis 11. VI – 24. IX. Väljapanek kuulub projekti „Kunstnikud kogudes“.

    Viljandi „Kunstnikud kogudes“ projekt kulges kenasti. Edith Karlsoni sekkumine Viljandi muuseumi ekspositsiooni, aga veelgi enam kunstniku nimi, meelitas kohale teistsugust vaatajaskonda kui tavaliselt. Oli ka neid, kes käisid muuseumis esimest korda.

    Kunstniku esialgne plaan hõivata muuseumi kelder, mida varem pole ekspositsioonipinnana kasutatud, luhtus. Projekt teostus püsinäituse sees, kus vaataja kohtus teisel korrusel Karlsoni loodud objektidega, orienteerus ruumist ruumi helide järgi, otsides väljapanekust seitsme muuseumitöötaja lemmik­museaale. ­

    Sündinud ja sündimata näitust ei saa küll võrrelda, ent viljandlasena, kes satub ehk keskmisest Eesti inimesest Viljandi muuseumi sagedamini, sundis kunstniku teine katse mind püsinäitust vaatama uue pilguga, märkama detaile, juurdlema sügavamalt artefaktide esitluskronoloogia ja paigutuse üle. Isegi tuttavat hunditopist ja tema lõugade vahelt paistvat põhku pani näitus „Lemmikud“ mind pingsamalt takseerima: ma polnud enam kindel, kas klaasi taga on ikka seesama kaavikhunt, keda üks koguhoidjatest peab oma lemmikmuseaaliks.

    Edith Karlsoni loomingu kohalolu mõjus kohatult, kuid voogavad valged vormid ja muuseumitöötajate kirjeldused tekitasid samavõrra suurt huvi kirjeldatud esemete ja ka kunstniku objektide vastu.

    Edith Karlsoni sõnul on tal kombeks muuseumis või galeriis käies kõigepealt ruumid läbi kõndida ning seejärel keskenduda huvipakkuvale – juhul, kui leidub midagi huvitavat. Viljandi muuseum, üks rikkama kollektsiooniga maakonnamuuseume, võimaldab rääkida põhimõtteliselt kõigest.

    Kui üldiselt on projektis „Kunstnikud kogudes“ kunstnikud tõlgendanud ja vahendanud muuseumis nähtut nii, nagu just nemad on seda kogenud, siis seekord on kunstnik tõlgendanud teiste vahendatut. Otsustusõigus anti koguhoidjatele, kes valisid tuhandete museaalide hulgast ühe eseme. Valitud esemeid nägemata lõi kunstnik kirjelduse järgi oma teosed, mis paigutati valitud eksponaatide vahetumasse või kaugemasse lähedusse.

    Pean tunnistama, et teisele korrusele, kus rullub üsna kitsukesel pinnal vitriinides ja seintel lahti maakonna ajalugu alates XIX sajandi II poolest, olen elus sattunud ainult mõned korrad. Nüüd oli hea põhjus minna ja lasta end üllatada. Edith Karlsoni sekkumine andis uut laadi ruumikogemuse: tema ruumi­hõivamine oli mõnusalt häiriv, põrandalt kostus muuseumitöötaja mahe hääl, valged ebakorrapärased palakad asetsesid suvaliselt ruumi paigutatud klapptoolidel (korraks tekkis soov isegi toole korda nihutada). Karlsoni loomingu kohalolu mõjus kohatult, kuid voogavad valged vormid ja muuseumitöötajate kirjeldused tekitasid samavõrra suurt huvi kirjeldatud esemete ja ka kunstniku objektide vastu. Kui keskaegset päritolu pisikese ketas­valuvormi leidsin õige hõlpsasti, siis rehetoast õiget lähkrit leida ei õnnestunudki. Vahest seepärast, et olen alati kahelnud, kas Viljandi muuseumi kontekstis on rehetuba vajalik. Sportlikust huvist otsisin siiski õige lähkri hiljem MuISi vahendusel üles.

    Otsimismäng andis omamoodi tõuke mõttearenduseks, mida mina oleksin oma lemmikuks valinud. Äkki pärastsõjaaegse kolhooside rajamist käsitleva ekspositsiooni osa, kuhu kunstnik Juhan Muks oli aastatel 1955–1957 loonud dioraamid? Selle põhjal saaks rääkida Nõukogude okupatsiooni ajal põlu alla sattunud ja ühes Eesti väike­linnas elanud pallaslasest, kes võeti muuseumi palgale ametlikult kütjana, kuid tegelikult maalis dioraame.

    Tähtsam kui kaasav lähenemisviis ja saadud teave oli tõdemus, et muuseumi­töötajate hindamise ja nähtavaks­tegemise ning traditsioonilise üles­ehitusega püsinäituse kesktelje nihutamise abil saab sündida uus reaalsus ja parem muuseum. Projekt sobib igati ka viimase rahvusvahelise muuseumide nõukogu ICOMil esitatud muuseumide uuendatud määratlusega. Samuti saab Viljandi „Kunstnikud kogudes“ näitel, eriti kui mõelda artefaktide taandamisele abstraktseteks objektideks, esitada muuseumimaastiku kuumema küsimuse: kuidas luua püsinäitus? Kui palju lugusid, teavet, kaasamist, osalemist, seletamatut ja nähtamatut peaks seal olema? Kuidas seda edasi anda?

  • Püsti ja peast!

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Eesti Kontserdi kontsert „Meresillad“ 21. IX. Läänemere Filharmoonikud (Baltic Sea Philharmonic), kunstiline juht ja dirigent Kristjan Järvi.

    Kolmapäeval, 21. IX astusid Estonia kontserdisaalis üles kavaga „Meresillad“ Läänemere Filharmoonikud Kristjan Järvi juhatusel. Tallinna kontsert oli osa tuurist, mille käigus esineti ka Saksamaal.

    Orkester asutati 2008. aastal Usedomi muusikafestivali direktori Thomas Hummeli initsiatiivil ning sinna kuuluvad noored muusikud Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast, Poolast, Saksa- ja Venemaalt. Orkestri peadirigendi ja muusikalise juhi Kristjan Järvi eestvedamisel tuuakse kuulajateni eriilmelisi ja uuenduslikke kavu ning ka ettekandeviis ei ole just päris traditsiooniline. Tallinnas antud kontserdi reklaamist jäi kõrvu lööklause „Püsti ja peast!“, ühtlasi lubati publikule täiesti uuel tasemel kontserdielamust.

    Kontserdile läksin kergelt skeptilise eelhäälestusega. Kui on välja kuulutatud, et midagi viiakse täiesti uuele tasemele, siis mõjub see mulle pigem antireklaamina ja tekib kahtlus, et nii ülevoolavaid sõnu on vaja kasutada just millegi keskpärase varjamiseks. Raske on uskuda, et selles külluses, mis valitseb tänapäeva maailmas, võiks olla veel midagi, mida ei ole proovitud. Tagantjärele võin öelda, et minu skeptilisus ei olnud õigustatud, aga päris kõike, mida lubati, ma siiski ei kogenud.

    Alustangi väljendist „püsti ja peast“. Kumbki nähtus ei ole muusikamaailmas päris tundmatu, nii on teinud teisedki orkestrid, aga siiski harva. Püsti – see saab puudutada vaid osa pillirühmadest ning ilmselt tahetakse sellega anda mängijatele enese väljendamiseks rohkem vabadust. Läänemere Filharmoonikute puhul tundus, et osa orkestrante tõepoolest nautis seesugust esitusviisi: muusikat saatvad tantsusammud või teiste muusikutega vahetatud pilgud ja naeratused tulid väga loomulikult. Aga oli ka neid, kes mängisid tõsiselt ja korrektselt oma partiid ning tegid siis aeg-ajalt nagu unest ärgates mõne kohustusliku „vaba“ liigutuse. Minule kui tüüpilisele introverdist eestlasele oli liikumist ja sagimist laval natuke liiga palju (piisas täiesti dirigendi aktiivsusest), nii et kohati oleks tahtnud öelda, et laske mul lihtsalt muusikat nautida. Oma osa oli siin ka Estonia kontserdisaali laval, kus ruumi on vähe ja muusikud niigi üksteisele väga lähedal. Kindlasti mõjuks seda tüüpi ettekanne palju paremini mõnes suurema lavaga saalis ja halba ei teeks seegi, kui oma kohtadele naelutatud kuulajate ja energiast pakatavate esinejate kontrast ei oleks nii suur, vaid ka publik saaks end vabamalt tunda.

    Läänemere Filharmoonikud esitavad koos autoriga Liis Jürgensi parmupillile, šamaani­trummile ja sümfooniaorkestrile kirjutatud teost „Tabu-tabu unenägu“. Šamaaniks on kehastunud Kristjan Järvi, parmupillipartii on antud Meisterjaanile.

    Peast mängimisel on samuti nii head kui ka võib-olla mitte nii head küljed. Võib vist kaasa tunda orkestrantidele, kes peavad pähe õppima orkestri­partiisid, mis võivad olla oma kohatises üksluisuses meeldejätmiseks üsna ebamugavad. Ometi on peast mängides kindlasti omad eelised koosmängul: noodipuldi asemel saab kogu tähelepanu suunata dirigendile ja teistele muusikutele ning kui sealjuures musitseerida püsti, saab luua silmside peaaegu kõigi mängijatega. Nii püsti kui ka peast mängimine teenivad lõppude lõpuks siiski ühte eesmärki: tuua muusika publikuni elamuslikult. Mind kui kuulajat jätab tegelikult üsna külmaks, kuidas täpselt muusikat tehakse, peaasi et see kõlaks nauditavalt. Et aga Läänemere Filharmoonikute esitus oli suurepärane – orkester kõlas elavalt, värvikalt ja energiliselt ning tundus, et noored naudivad igati oma mängu –, võib arvata, et sellele orkestrile sobisid mõlemad esituspõhimõtted hästi.

    Kontserdi juhatas sisse Kristjan Järvi loodud „Ascending Swans“ ehk „Lendu­tõusvad luiged“, mis põhineb Jean Sibeliuse orkestrisüidi „Svanevit“ ehk „Luikvalge“ op. 54 seitsmendal osal „Kiituslaul“. Teose kohta on täpsustusena lisatud mõnikord „Sibelius rewritten“ (ümberkirjutatud Sibelius), mis tekitas assotsiatsiooni Max Richteri ümberkomponeeritud Vivaldi „Nelja aastaajaga“.* Peale sõnamängu oli sarnasust ka mõlema teose kõlailmas.

    Järvi-Sibeliuse kaunite meditatiivsete helide saatel saabus orkester lavale ja võttis kohad sisse õhtu peateoseks, Kristjan Järvi dramaatiliseks sümfooniaks „Pähklipureja“ Pjotr Tšaikovski samanimelise balleti ainetel. Määratlus „dramaatiline sümfoonia“ seostub mul suurteosega, kus on kesksel kohal teemade arendus, dramaatiline pinge, võimsad kulminatsioonid jne. Ning kui see on loodud mingi varasema teose põhjal, arvaksin, et helilooja on seda materjali kasutanud kuidagi loominguliselt, nagu näiteks Luciano Berio oma sümfoonias. Siin aga oli tegemist balletinumbritega – ja sugugi mitte väga dramaatilistega –, mis lihtsalt uuesti orkestrile seatud (mälu järgi ei olnudki neid erinevusi väga kuulda). Seetõttu tundus selline žanrimääratlus natuke kummaline. Korra isegi mõtlesin, et äkki on see humoristliku alatooniga, aga vist siiski mitte. Aga olgu selle žanriga, kuidas on, kuulata sai Tšaikovski peaaegu kõige populaarsemat teost kontserdivormis ning väga heas esituses. Orkestris on tugevad solistid, kes said ka siin hiilata. Eriti eredalt jäi meelde ülipuhas ja särav trompetisoolo Hispaania tantsus. Orkestri võimekust näitas ka see, et „Lumehelveste valsi“ naiskooripartiid laulsid orkestri liikmed.

    Järgnevalt kõlanud esimene osa Jaan Räätsa kontserdist kammerorkestrile op. 16 ja Eduard Tubina „Setu tants“ tsüklist „Süit eesti tantsudest“ sobitusid oma pidurdamatu hooga hästi nii Kristjan Järvi kui ka orkestri temperamendiga. Viimasena kanti ette orkestri harfimängija Liis Jürgensi 2022. aastal valminud „Tabu-tabu unenägu“ parmupillile, šamaanitrummile ja sümfooniaorkestrile. Šamaaniks kehastus loomulikult Järvi ise, parmupillipartii oli antud Meisterjaanile. Teos põhineb Tormise „Pärismaalase laulukesel“, mille tabu-tabu-motiivi kordusele on kogu teos üles ehitatud. Lugu algab unenäolises meeleolus: parmupill ja keelpillid justkui otsivad loole sobivat algust. Selle katkestab aga flöödil kõlav Tormiselt laenatud motiiv, mis hakkab järk-järgult jõudu koguma ja haarab lõpuks terve orkestri, kusjuures ka siin saavad orkestrandid tõestada end lauljatena, korrates mantrana „tabu-tabu“. Loos on palju improvisatsiooni, eriti puudutab see pikka ja võimsat löökpillide soolot. Šamanistlikus meeleolus lugu haaras kuulajaidki, väljendudes kaasaplaksutamises. Kohati kippus hoog vaata et kontrolli alt väljuvat, nii et mõistlik oleks selle muidu väga sümpaatse teose esitamisel mõnes kohas natuke pidurit tõmmata. Tundub, et lugu ei ole sugugi lõplik, vaid jätab interpreetidele üsna vabad käed. Estonia laval kõlanud variant erineb paljuski Youtube’is vaadata Poolas esitatud versioonist, mis on tunduvalt vaoshoitum.

    Lõpetuseks tahan mõne sõnaga rääkida kavalehest. Kuna Tallinna kontsert oli osa suuremast tuurist, siis oli eestikeelne kavatekst saadud tõlkena (ilmselt) ingliskeelsest. Kahju, kui piirdutakse toortõlkega, arvestamata kohalikke keele­nüansse. Ingliskeelsed ülivõrdelised omadussõnad ei kõla eesti keeles kunagi loomulikult, pealegi on ka täielikke mööda­panekuid, mida ingliskeelses tekstis ei esinegi, näiteks selline lause: „Kontserdikava „Meresillad“ keskendub 20. ja 21. sajandi eesti heliloojatele ning esitleb nüüdisaegset eesti orkestrimuusika energiat ja dünaamilisust.“ Siin tehakse liiga Kristjan Järvile, kes oleks justkui omandanud Tšaikovski balleti autoriõigused – ingliskeelses tekstis räägitakse ikkagi vene muusikast ja kasutatakse väljendit „reworking“ (töötlus). Imelikult kõlab ka väljend „mälu järgi mängima“. Ingliskeelset „perform from memory“ saab tõlkida kahte moodi, kas „peast või mälu järgi mängima“, aga esimene tähendab eesti keeles muusika korralikku päheõppimist, teine juhuslikult meelde jäänud teksti meenutamist. Raske uskuda, et orkester saab mängida Tšaikovski, Tubina või Räätsa muusikat mälu järgi. Lõbus apsakas oli juhtunud ka seoses dirigent Kurt Masuriga, kelle nime ette oli eestikeelses tekstis tekkinud täiend „varalahkunud“. Saan aru, et keskmine eluiga muudkui tõuseb, aga kas 88aastaselt lahkumine on just liiga vara, selles ei ole ma kindel. Veel saame kavalehelt teada, et Kristjan Järvi mängib (is staring) dokumentaalfilmis „Bastille ReOrchestrated“. Kommentaarid on vist liigsed …

    * Recomposed by Max Richter. Vivaldi – The Four Seasons.

  • 2023. aasta kultuurieelarve: palgatõus ja suurenevad toetused

    Valitsuse heakskiidu saanud 2023. aastal riigieelarve seaduse eelnõu toob riigilt palka saavatele kultuuritöötajatele ja kõrgema kutsetasemega treeneritele aegade ühe suurema palgatõusu. Lisaraha toel tagatakse järsult kerkinud elukalliduse olukorras kultuuri- ja spordiorganisatsioonide jätkusuutlikkus ning panustatakse jõuliselt ühiskonna sidususe ja liikumisharrastuse edenemise heaks. Eelarve kogumaht on üle 361 miljoni euro.

    „Kultuurieelarve annab meie sektoris töötavatele inimestele kindlustunde lähenevate talvekuude eel ning selge sõnumi, et riik väärtustab nende tööd. Keerulisel ajal tagame kultuuri- ja spordisektori püsimise ja arengu arvestades üldist keerulist olukorda,“ kinnitas kultuuriminister Piret Hartman.

    Kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalk tõuseb järgmisest aastast 14,3% ehk 1400 eurolt 1600 euroni. Silmas peetakse Kultuuriministeeriumi haldusalas riigiasutuste, riigi osalusega sihtasutuste ja avalik-õiguslike sihtasutuste eelarvetest palka saavaid ning täiskoormusega kõrgharidust või kõrgemat kutsekvalifikatsiooni nõudval või spetsiifilisi erialaseid teadmisi nõudvatel ametikohtadel olevaid töötajaid. Asutustele suunatakse lisaks 7,34 miljonit eurot, mis moodustab 15% nende töötajate palgafondist, keda miinimumpalga tõus ei puuduta. Nende vahendite jaotamise otsustab asutuse juht vastavalt vajadusele. Kõrgema kutsekvalifikatsiooniga treenerite miinimumpalk tõuseb 1020 eurolt 1400 euroni ehk 37% koostöös kohalike omavalitsuste ning spordiorganisatsioonidega.

    „See palgahüpe on üle aegade üks suuremaid. Kultuuri järjepidevus sõltub sellest, kas meil jätkub pädevaid motiveeritud töötajaid või nad suunduvad teistele elualadele. Väga oluline on tähele panna, et miinimumpalga jõulise tõstmise kõrval saavad asutuste juhid suurema vabaduse otsustada, millised töötajate grupid vajavad miinimumpalga saajate kõrval kõige kiiremini lisatuge. Rekordiline palgatõus jõuab ka treeneriteni ning tõstab nende kindlustunnet – palgakasv aitab tagada senisest jätkusuutlikuma noorte treenerite pealekasvu,“ rääkis Hartman.

    Kultuuri- ja spordivaldkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks suureneb riigipoolne baasrahastus 12,8 miljoni euro võrra. See puudutab nii Kultuuriministeeriumi haldusala asutusi kui ka erasektoris tegutsevaid kultuuri- ja spordiorganisatsioone.

    „Loomesektor alles taastub koroonakriisi mõjudest, kuid energiakriis ja üldine elukalliduse tõus on esile toonud uued vältimatud vajadused. Eelarve eelnõu tagab organisatsioonide jätkusuutlikkuse, sest lisandunud vahendid jõuavad sektorisse nii baastegevustoetustena kui ka näiteks ministeeriumi mitmete taotlusvoorude kaudu. Ilma selle lisatoeta oleks sektori hakkamasaamine keeruline,“ lisas minister.

    2023. aasta kultuurieelarve kogumaht on 361,7 miljonit eurot, mis on 17% suurem võrreldes praeguse aasta eelarvega, kui eelarve kogumaht koos lisaeelarvega oli 309,5 miljonit eurot. Eelarvesse on lisaks arvestatud kõige muu hulgas täiendavad vahendid kunstniku- ja kirjanikupalga maksmiseks ning autorihüvitisfondi tõus, samuti eelarve raamatukogude arendamiseks. Täiendav eelarve on planeeritud ka lõimumisvaldkonnale ja venekeelsele erameedia jaoks ning liikumisharrastuse edendamiseks. Kahekordistub tagasimaksefondi „Film Estonia“ maht. Ka on kultuurieelarvesse arvestatud tuleval suvel toimuva noorte laulu- ja tantsupeo „Püha on maa“ läbiviimine ja mitmete rahvusvaheliselt suure mõjuga suursündmuste korraldajate toetamine.

     

  • ,

    Klassikaraadio korraldab taas muusikapäeva viktoriini

    Juba üheksandat korda on Klassikaraadios rahvusvahelise muusikapäeva puhul viktoriin. Lustaka tooniga mälumängus saab osaleda Klassikaraadio ja Raadio 4 kodulehel 30. septembrist 1 oktoobrini.Muusikapäeva viktoriin algab Klassikaraadio veebilehel eesti keeles ja Raadio 4 lehel vene keeles reedel, 30. septembril kell 7 ning lõpeb 1. oktoobri südaööl.Viieteistkümnest küsimusest koosnev mälumäng on vastusevariantidega ning loogikat appi võttes või sõpradega koos lahendades on võimalik õigesti vastata ka siis, kui täpselt vastust ei tea.Küsimusi on nii klassika, džässi kui ka popmuusika vallast. Vastamisel on abiks helifailid, fotod ning videoklipid.Koostöös Raadio 4-ga saab kolmandat korda viktoriinis osaleda ka vene keeles.Küsimused on koostanud Klassikaraadio ja Raadio 4 toimetajad, muusikaajakirjanik Immo Mihkelson ja saate „Fantaasia” autor Andres Noormets.Viktoriini kokkuvõttesaade, kus selguvad õiged vastused, parimad vastajad ja auhinnasaajad, on Klassikaraadio eetris pühapäeval, 2. oktoobril kell 12.Muusikapäeva viktoriini vastajatele on auhinnad välja pannud ajakiri Muusika, Accordionfest Estonia, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Interpreetide Liit, Eesti Kontsert, Eesti Noorsooteater, Eesti Rahvusmeeskoor, ERSO, Estonian Record Production, Jazzkaar, Kinoteater, Müürileht, Paide Teater, Rahvusooper Estonia, Tallinna Kammerorkester, Teater.Muusika.Kino, Teater Vanemuine, Täheke, VHK keelpilliorkester, Viimsi Artium ning Eesti Rahvusringhääling, Klassikaraadio ja Raadio 4.Klassikaraadio on rahvusvahelist muusikapäeva tähistanud lõbusa teadmisteprooviga alates 2014. aastast. Möödunud aastal osales muusikapäeva viktoriinis 3000 muusikasõpra üle Eesti. Osavõtjaid oli igas vanuses ja paljudes kohtades lõi kaasa terve klass.

  • ,

    Legendaarse juudi kunstikoguja kollektsioon tuleb taas Tallinnasse

    Alates 1. oktoobrist on Mikkeli muuseumis avatud näitus „Tagasitulek. Jakov Rubinšteini kunstikogu“. Teosed jõudsid Eestisse Saksamaalt, kuhu elutee on viinud erakogu praeguse omaniku, Moskvas oma kuulsast kollektsionäärist vanaisa kodus üles kasvanud Tanya Rubinstein-Horowitzi. Jakov Rubinšteini kogu on Eesti Kunstimuuseumis ka varem tutvustatud – erakogu näitused toimusid Kadrioru lossis 1966., 1976. ja 1978. aastal. Praegune näitus on osa Mikkeli muuseumi 25. aastapäevale pühendatud programmist.

    Jakov Rubinstein (1901–1983) kuulus esimesse sõjajärgsesse kunstikogujate põlvkonda, kes alustas nõukogude korra poolt kahtlaseks peetavat kollektsioneerimist 1950. aastate teisel poolel, vahetult pärast Stalini surma. Rubinsteini kollektsioon oli mitmes mõttes erandlik. See paistis silma oma arvukuse ja kõrge kunstilise kvaliteedi poolest, ka kunstnike valik polnud tavapärane – Rubinštein kogus Vene avangardset kunsti juba siis, kui see kui „vaenulik formalism“ oli ametlikult keelustatud. Teiseks eripäraks oli kogumise aluseks olnud esteetiline printsiip, mitte vaid kuulsate nimede ihaldamine – suurmeistrite kõrval ostis ta ka vähetuntud, samuti represseeritud kunstnike pärandit. Lisaks sellele iseloomustavad kogu kaks temaatilist suunda – lavakujunduste ja teatrikostüümide eskiisid ning tema kaasaegsete intellektuaalide ja loovisikute graafilised portreed. Kõik need teemad ja olulisemad meistrid on esindatud ka käesoleval näitusel Mikkeli muuseumis, kuigi suur osa kunagisest legendaarsest kogust on laiali Venemaa muuseumides ja erakogudes.

    Juri Pimenov. Karmoškamängija. 1929. Tanya Rubinstein-Horowitzi kogu

    Jakov Rubinšteini sidusid Eestiga perekondlikud sidemed, siin elas veel 1920. aastatest tema venna perekond. „Suviti Tallinnas ja Käsmus viibides ning kunstimuuseumis oma näitusi korraldades, suhtles ta siin nii kunstiajaloolaste kui ka kunstikogujatega. Rubinšteini kollektsiooni näituse lisamisega Mikkeli muuseumi juubeliaasta näituste programmi soovib muuseum tähelepanu juhtida nõukogude perioodi kunstikogumise probleemistikule ning selle uurimise keerukusele,“ kirjeldas Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre.

    Publikupäeval, 1. oktoobril tutvustavad Jakov Rubinšteini kogu näituse kuraator Olga Sugrobova-Roth (vene keeles) ja kogu praegune omanik Tanya Rubinstein-Horowitz (inglise keeles, tõlkega eesti keelde). Kõikide näituse publikuprogrammidega saab tutvuda muuseumi kodulehel. Näituse avamisega samal päeval kell 12–15 toimub ka Mikkeli muuseumi 25. aastapäevale pühendatud seminar. Seminar keskendub Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsiooni muuseumile üleandmisele, muuseumi rajamise ja avamisega seotud tegevusele. Ühtlasi heidetakse pilk taasiseseisvumisjärgse Eesti kunstiilma kujunemisele.

    Näitus on avatud 30. aprillini 2023.

Sirp