Mjõllas tulite, mjõllas ää lähete?, on iga kihnlase esimene küsimus, kui ta kohtab oma saarel võõrast. Sellele küsimusele on tähtis kiiresti või esimesel võimalusel vastus saada, sest võõra kohalolekuga kaasneb üldjuhul pinge, vastutus ja mure ning ka selgusetus, miks ta üldse siia tuli, ja see üritatakse välja uurida järgnevate küsimuste abil. Kui on teada, mjõllas ää lähete, saabub pingelõdvendus, selgus ja teadmine, millal saab taas oma asjade kallale asuda ja tavapärast elu edasi elada.
Kihnus käib aasta-aastalt üha enam külalisi. Selleks et suurendada turismi osakaalu ja sissetulekuvõimalusi aasta ringi, on vaja tuntust laiendada ja teha koostööd välismeediaga. Kuid selle arenguga kaasnevad ka ohud kultuuripärandile. Turismimajandusega kaasneb kommertsialiseerumine, nt käsitöötegemise allakäik, traditsioonilise käsitöö asendumine suveniiritööstusega või odava masstoodanguga,1 selle esikohale asetamine eheduse ehk autentsuse ees. Tekib liigne kohanemine turistide vajadustega, näiteks kui lennukiga maanduvad sinu koduõue maailma päästa soovivad veganid. Kohanedes nende vajadustega, milleks on „toitu ei raiska“ põhimõte või toidujulgeolek, teed olukorra endale skisofreeniliseks. Kas selliste arusaamadega on väikesaarel võimalik ellu jääda?
Turistide hüvanguks loobutakse rahvakalendri tähtpäevade kodus tähistamisest või rahvaüritustest, jäetakse jaanipäevaks kased toomata või perega sauna minemata, sest kõikjal on turistid ja lasub kohustus neid teenindada. Muu hulgas hakkad teadlikult mineerima teid privaatsfääri, sest kodumajutus teeb su kodutuks. Kõige markantsemad näited on osa turismitalude nõuded kihnlastele öörahu tagamise asjus, see puudutab ennekõike mootorsõidukitega liiklemist turismitalude läheduses, samal ajal on neis turismitaludes magavate turistide suurim unistus puhanuna näha külgkorviga mootorrattaga ringisõitvaid kihnlasi. Keeruliseks võib osutuda ka mõne perekondliku sündmuse, näiteks kas või pulmapeo pidamine turismitalude piirkonnas – see häirib turistide öörahu ning on võimalik, et tõmbab Tripadvisori reitingutes hinde alla.
India suursaadik Eesti Vabariigis Ajaneesh Kumar Kihnu saarel.
Kuidas siis tagada selles keerulises olukorras kultuuripärandi püsimine ja millised on turismialased „õiged“ lahendused. Minu seisukoht pole aastatega muutunud: tuleb iseendaks jääda, asetada kultuuripärand esikohale ja turistidele meeldimine teisele. Tuleb pidada kärarikkaid traditsioonidest kubisevaid pulmapidusid, süüa julgelt traditsioonilist toitu, eriti hoolikalt mõelda läbi ja säästva arengu eesmärkide nimel pöörata tähelepanu käsitööoskuste edasikestmisele ning ennekõike tuleb ise omakultuurist rõõmu tunda, siis meeldib see oma täiuslikus komplekssuses ka teistele – just nendele, kellele samuti meeldida tahame.
Käisin hiljuti kolm päeva fixer’ina2ringi väljaande Suitcase ajakirjanikega. Tegu oli selliste külalistega, kes kohanevad ja suhtuvad austusega meie kultuuri, osaledes ja vaikselt vaadeldes, olles leplikud, isegi nii leplikud, et tavaliselt lihast hoiduv fotograaf sõi hea meelega kõiki meie liha sisaldavaid traditsioonilisi toite – kartuliputõr laupa, apukuasta suepp pühäbä – ega nõudnud, et meie kultuur peaks tema järgi kohanduma. Sellised kogemused on meeliülendavad, kui külaline kõigi oma meeltega kultuuripärandit tajub ega otsi sellest välja vaid omale meeldivat, välistades mittemeeldiva ja tunnustab püsielanike tegevusmustreid ehk aasta ringi väikesaarel elamise kunsti.
Kultuuripärand kubiseb üldjuhul piiripealsest ja võib-olla ka mittemeeldivast. Hea on see kõik oma täiuses alla neelata, siis jõutakse lõpuks soovitud eesmärgini ehk maale vanaema juurde.
See aasta on olnud hullumeelne: olen jõudnud nii paljudesse kohtadesse ja külastanud nii paljusid vanu tuttavaid. Nii palju on olnud teha ja nii paljut tahaks veel uurida. Palju lugusid on sellest suvest ja sügisest jäänud mu sisse. Tunnen end mesitaruna, täis lugusid ja teekondi.
On meeles üks sügisõhtu. Olin taas rännakul. Mulle meeldib mööda kodumaad rännata, külastada vanu sõpru, tuttavaid paiku, eriti muidugi oma koduküla Peipsimaal. Jälle kohal. Rändamas nagu Nipernaadi.
Kauni oru veerul on üks talu. Sinna sattudes ei suuda ma kunagi vastu panna ja astun sisse, et hakata peremehelt mälestusi nuiama. Tema räägib, mina küsin. Istume ümmarguse laua taga, mis võib olla sama vana kui talu ise. Möödunud aeg rullub minu ees lahti peremehe lugudes. Seekord oli teemaks sõda. Kaks venda, üks noorem, teine vanem: tema isa ja tema onu. Isa oli võetud Saksa sõjaväkke 1941. aastal, kui sakslane sisse tuli. Velikije Luki all oli ta koos teiste kamraadidega tundnud, et seal läheb nüüd põrguks, ja nad päästsid end pagedes. Isa tuli salaja koju ja peitis ennast seal. Kui Saksa sõdurid tulid koju isa otsima, oli isa koos vennaga toa akna kaudu välja, maja lähedale kuusemetsa putkanud. Voodis oli kaks patja. Saksa sõdur küsinud, miks. Ema vastanud siis, et teine padi on lapsele.
Siis, kui venelased juba tagasi olid, aga sõda Euroopas veel kestis, oli isa vend sõjakõlbulikuks saanud. Tema võeti siis Vene sõjaväkke. Jutustaja isa töötas aga juba MTJs ning kuna ta oli vajalik tööjõud, siis teda sõtta enam ei võetud ja kuidagi läks nii, et taga kiusama ka ei hakatud, aga see vend, kellega koos too isa oli kord sakslaste eest mööda kraaviäärt metsa pagenud, sai surma sõja viimastel päevadel maikuu alguses Vene poolel.
Nägin seal talus vana maja rehe all punasõduri vööd, suur viisnurk pandla keskel. Tänapäeval peaks selle ära viskama, ära hävitama. Siiani on meeles see imestus, et üks sõdurivöö võis olla nii raske. Et seda kanda suudeti!
Kui ma küsin vana peremehe käest, mida tema sellest punamonumentide eemaldamisest arvab, siis vastab ta, et kõike tehakse liiga kiirustades. Tema onu sai Kuramaal surma. Ta oli kord kolhoosiajal käinud neid haudu isegi vaatamas. Suur väli oli olnud täis kiviplaate. Ühe kivi peal oli ka tema onu nimi, mis sest, et vene keeles ja vigaselt kirjutatud, aga ikkagi oma inimene. Vana peremees on läbi ja lõhki eestlane, ta on ukrainlaste poolt ja peab Venemaad agressoriks, aga ta leiab, et Vene poolel võitles ka eesti mehi, isasid, onusid, ja see mälestusmärkide mahavõtmine võib teha haiget neile, kes veel mäletavad oma sugulasi.
Sõda muudab palju. Kisub lahti mitme sõja haavad. Haav haava sees.
Elroni rong teel Ilumetsast Tartusse.
Sõda Ukrainas tuletab ka mulle midagi meelde. See meenub eriti täna, kui sõidan Jõgeva-Tapa-Tallinna liinil. Rahvast on palju. Kitsas on. Need uued rongid pole iial mulle meeldinud, sest on liiga väikesed, kitsad, pealegi ei saa pead aknast välja pista, et puude oksi püüda. See oli kord lapsena mu lemmiktegevusi pikkadel rongisõitudel. Ei olnud midagi vabastavamat, kui pea aknast väljas vaadata unistavalt mööda kihutavaid maastikke ja lehvitada raudteeülesõidukohtadel tõkkepuu taga seisvatele autojuhtidele ja nendegi päev rõõmsaks teha. Igatsen vanu häid pikki Edelaraudtee ronge taga, sest need praegused polekski nagu rongid, vaid lihtsalt mingid raudteebussid.
Pea aknast väljapistmine oli küll keelatud, aga kuna rongid olid pikad, istekohti palju, võis ikka leida endale tühja vaguni. Ja kui konduktor juhtus sellisesse tühja vagunisse tulema, siis tulid akna pealt ära ja tegid näo, et tahtsid niisama hingata korraks värsket õhku.
Täna aga mind ei huvita see, kas aknaid saab teha lahti või ei, sest kogu sõjateema taustal meenub ühtäkki, et kui rong saaks raketiga pihta, siis oleksime kõik omadega otsakorral.
Rong on väike porgand, koosneb kahest osast. Palju noori sõidab pealinna poole, kenad suured, täiskasvanud, Nike tossud jalas, üldiselt hästi riides. Kui hästi nad muidu elavad, seda ei näe ju, teiste kodudesse ei näe.
Me oleksime hea sihtmärk maastikul. Kuigi rong on kiire, siis relvad on veel paremaks ja kiiremaks saanud kui need porgandikarva rongid.
Noored on kõik nutitelefonis. Noored nagu noored ikka, neist pole midagi huvitavat rääkida. Aga üks proua punaseks värvitud varbaküüntega istub minu vastas. Ei tea, miks ta lakkis oma küüsi ja kelle jaoks. Kogu ta olemus on suur, kergelt lihav, lotakas, ettevõlvuv kõht, mida pole muidugi näha, aga mis on aimatav. Rong aga kihutab sirgelt läbi metsade ja maastike. Kuigi Eesti on väike, on enamik sellest riigist mulle võõras, nagu ka need näod. Imestan sageli, kui palju ikka eestlasi lõppkokkuvõttes on, ning teiseks imestan alati selle üle, et paljusid ei näe ma enam elu jooksul mitte kunagi. Tunnen hirmu. Ma kardan sõda.
See proua on vana, ta huuled on pruntis, justkui naerataks ta sellele sallile, mida parajasti koob. Lapsed on tal kindlasti juba suureks saanud.
Sall on tõesti uhke. Imetlen seda terve tee, mis meil ühiselt sõita on jäänud. Tema küll ei tea minu mahaminekupeatust, nagu ka mina ei tea tema oma, aga see polegi tähtis. Rohkem ma teda kindlasti ei näe selles elus. Ja kui näekski, siis ei tunneks ma teda enam ära.
Kirjutada jutustust või kududa salli. Võib-olla temagi teab, et see, mida ta teeb, on tühi töö.
Sellegipoolest, mul on ilus seda vaadata. Ja seda, kui kenasti ta naeratab oma sallile.
Kui rakett peaks meie rongi tabama, siis me mõlemad saaksime surma. Nojah, temast võib ju mõelda, et ta on juba vana, üle poole elust on läbi. Kuigi ta ise vist nii ei mõtle. Ise ta tahab igal juhul oma salli lõpuni kududa. Aga ka hirmus suur hulk noori saaks hukka ja neist on küll kahju. Ära sureme me kord nagunii, aga siiski … saada raketiga lõhki rebitud. Küll sõda on hirmus! Sama hirmsad on need tehased, kus toodetakse relvi. Igal pool maailmas.
Vahel mõtlen, et elu on lill. Elad enda elu ja ei muretse mitte millegi pärast, aga siis ühel päeval saad aru, kui ebakindel kõik on ja kuidas kõik võib saada lihtsalt ühe hetkega otsa.
Selle vanemapoolse lihava naise sall, mida ta nii isukalt koob, selline pitsiline ja kohev, see jääb alles kogu muu sodi sisse. Vere sisse. Sallid ei saa kunagi surma ega tunne valu. Nad saavad vaid tekkida ja kaduda. Või pooleli jääda.
See proua isegi ei paneks tähele, kui ta salli tagant korraga kaoks.
Varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ 19. – 27. XI Tallinnas.
Tallinna kõledatel novembriõhtutel tõi hinge valgust ja rõõmu juba viies varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“. Festivali kontsertide tase on aasta-aastalt vaid tõusnud ja võib julgelt väita, et suvine Haapsalu vanamuusikafestival on saanud omale võrdväärse sügisese paarilise. Selline asjade areng on äärmiselt meeldiv, sest nii ei pea varajase muusika austajad terve aasta elama vaid ühe suurürituse ootuses ning loodetavasti nakatub vanamuusikapisikuga ka mõni uus kuulaja. Võib öelda, et esinejate tasemelt ei jää Tallinna festival Haapsalule alla, küll aga publiku arvukuselt. Suvine klassikalise muusika valik on tunduvalt hõredam, samuti meelitab Haapsalu peale kõrgetasemelise muusika ka mere ja muidu õdusa olemisega. Kuidas aga leida kuulajaid Tallinnas novembri sombusel nädalal, kui valitseb tõeline muusika üleküllus – igal õhtul oli valida kahe-kolme põneva kontserdi vahel –, on keeruline küsimus, millele on raske head vastust leida.
Üheksa päeva kestnud festivalil kõlas muusikat renessansist klassitsismini. Kõige eredama mulje jättis avakontsert „Flöödi rõõmuaed“ Kadrioru lossis, kus Jacob van Eycki (1589/90–1657) muusikat kandsid ette Reet Sukk, Taavi-Mats Utt, Taniel Kirikal ja Robert Staak. Kavalehelt võis lugeda, et van Eyck oli hollandi hinnatud plokkflöödivirtuoos, kes pimeda muusikuna võttis üles viisid enda ümber ja improviseeris nende teemadel. Tema õpilased panid improvisatsioonid kirja ning need avaldati selle aja suurimas soolopuhkpillidele kirjutatud kogumikus „Der Fluyten Lust-hof“ ehk „Flöödi rõõmuaed“.
Oli äärmiselt sümpaatne, et esinejad olid asetanud end ka publiku rolli ning taibanud, et tunnipikkune plokkflöödimuusika võib tänapäeva kuulajat väsitada, ja nii vaheldusidki lood algupärasemal kujul van Eycki variatsioonidega. Hea näide oli „Pavaen lachrymae“ John Dowlandi „Flow My Tears“ teemal, kus variatsioonid juhatas sisse Taniel Kirikali suurepärane tõlgendus inglise meistri tuntuimast laulust. Kirikali on esinemas kuuldud pigem kontratenorina, aga selle loo puhul võlus ta kuulajaid hoopis oma imelise maheda baritoniga. Esinejate fantaasiarikkusest andis tunnistust lossi ruumide mitmekülgne kasutamine: nii näiteks saavutati teoses „Fantasia en Echos“ eri saalides mängimisega peale dünaamilise kajaefekti ka ruumiline.
Et vanamuusika ei ole sugugi vaid surmtõsine ettevõtmine, tõestas pala „Boffons“ ettekanne, kus Taavi-Mats Uti mängitud rankett andis loole lõbusa pläriseva bassi. Elevust tekitas publiku kaasamine Claude Goudimeli seatud 68. psalmi ettekandel: kuulajatele jagati välja hollandikeelsed laululehed ning nii sai end tunda kalvinistliku kogukonna liikmena. Ilusa punkti pani kontserdile Taniel Kirikali kontratenorina esitatud Dowlandi „Comagain“. Veel on ära märkimata õhtu kõige olulisemad tegijad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt, kelle virtuoosne flöödimäng oli lihtsalt lummav.
Ülimat vokaalset võimekust, aga ka väljendusrikast ja värvikat esitusviisi demonstreeris festivalil „Tallinn feat. Reval“ Šveitsi-prantsuse neljaliikmeline ansambel thélème Jean-Christophe Groffe’i juhatusel.
Ülimat vokaalset võimekust, aga ka väljendusrikast ja värvikat esitusviisi demonstreeris Šveitsi-prantsuse neljaliikmeline ansambel thélème Jean-Christophe Groffe’i juhatusel. Teda saatis lautol ja mängis vahemuusikat Ziv Braha. 2022. aasta on ansamblile olnud väga edukas: nende Josquin Desprez’ muusikaga plaat „Baisiez moy“ pärjati just maineka Gramophone’i auhinnaga kui parim salvestis varajase muusika kategoorias. Tallinna raekojas antud kontserdi „Encyclopaedia Clementina“ kava oli kokku pandud prantsuse ühe väljapaistvama renessansshelilooja Clément Janequini (u 1485–1558) loomingust. Heliloojat teatakse peamiselt tema nelja värvika teose – „Les cris de Paris“ ehk „Pariisi hääled“, „La chasse“ ehk „Jaht“, „La guerre“ ehk „Sõda“ ja „Le chant des oyseaux“ ehk „Lindude laul“ – järgi, mis kõlasid ka Tallinna kavas. Ajastule omaselt kasutab Janequin neis lauludes helimaalingu võtteid, andes sellega edasi Pariisi tänavakära, sõjamöllu, jahisarvi, linnulaulu jne. Selliste helide kuulajateni toomine nõuab lauljatelt head tehnilist ettevalmistust, aga ka lausa füüsilist vastupidavust ning loomulikult on oma roll esitajate näitlejameisterlikkusel. Thélème’il olid kõik need omadused olemas ja nii sai publik kauaks meeldejääva elamuse osaliseks.
Prantsuse barokimeistrite Marin Marais’, Antoine Forqueray, Louis Couperini jt muusikat võis kuulda viola da gamba mängija Joshua Cheathami ja klavessinist Skip Skempé kontserdil „Pièces de viole et clavecin“. Kava oli üles ehitatud kontrastsuse põhimõttel – kiired tantsulised palad vaheldusid aeglastega. Cheathami mäng oli tõeliselt muljetavaldav ja nauditav: harva saab kuulda nii puhast ja pehmet viola da gamba kõla. Klavessiinimängija Skempé on väga omapärane natuur: ta on väliselt üsna emotsioonitu, mistõttu nähtav ja kuuldav (seal ei olnud emotsioonidest puudus) ei läinud kuidagi kokku.
Teaduste akadeemia saalis esines haamerklaveril Jacques Ogg, kelle kava koosnes Joseph Haydni, Carl Philipp Emanuel Bachi ja Wolfgang Amadeus Mozarti teostest. Kõige mõjusama mulje jättis plokk, kus Bachi rondodega vaheldumisi, justkui rondo episoodidena, tulid ettekandele sama helilooja sonaat h-moll Wq 56 nr 5 ja fantaasia fis-moll Wq 67. Just peenekõlalistes rondodes joonistus kõige paremini välja Bachi galantne stiil, mille kõrval mõjus Mozarti peamiselt kolmkõlakäikudel põhinev sonaat B-duur K 570 jäiga ja matemaatilisena. Kohati tekitas küsimusi Oggi pedaalikasutus – aeg-ajalt oli seda lihtsalt liiga palju – samal ajal oli võluv tema peen, pehmeid kõlavärve lisav summutava pedaali kasutus.
Festivali lõppkontserdil, kus astusid üles Tallinna Barokkorkester ja Vox Clamantis Andrew Lawrence-Kingi juhatusel, taaselustati 1722. aastal Leipzigi muusikaelus toimunud sündmused – nimelt otsiti siis Tooma kirikusse uut muusikajuhti. Linnaisade esimene valik oli tollane kuulsaim helilooja Georg Philipp Telemann, kellele aga pakutud tingimused ei sobinud. Järgmisena sooviti sel kohal näha Christoph Graupnerit, aga temagi oli oma tööandjate silmis nii hinnatud, et nende juurest lahkumine tehti võimatuks. Nii ei jäänudki Leipzigi linnal üle muud, kui palgata „keskpärane“ Johann Sebastian Bach. Kõik kolm lõid selle konkursi puhuks kantaadi ning need siis ka kontserdil kõlasid, aga anonüümselt, nii et publik sai omale võtta linnaisade rolli ning kontserdi lõppedes valida hääletamise teel oma lemmiku. Ja Bachil läks nagu 1722. aastal: ülekaalukaks võitjaks osutus Graupner, Bachil õnnestus siiski napilt edestada Telemanni.
Tõe huvides peab aga ütlema, et oma rolli võis tulemuse juures mängida ka esitus. Esimesena kõlanud Bachi kantaadis „Jesus nahm zu sich die Zwölfe“ ehk „Jeesus kutsus need kaksteist enda juurde“ oli kõige rohkem ettekandeprobleeme: oboe ja fagott ei tahtnud kuidagi häälestuda, orkester mängis hästi jõuliselt ning nii ei olnud sopraniaarias solisti peaaegu et kuuldagi. Hea poole pealt peab aga välja tooma kõigi kolme meessolisti – Tõnis Kaumanni, Anto Õnnise ja Taniel Kirikali – suurepärased esitused. Seevastu teisena kõlanud Graupneri „Aus der Tiefen rufen wir“ ehk „Põhjatumast sügavusest hüüame Su poole“ ettekandes oli sära ja hoogu, orkester oli justkui ümber sündinud – eriti kaunilt ja puhtalt kõlas just oboe. Kooripartiis on Graupner efektselt kasutanud kõrget registrit ning Vox Clamantise võimekad sopranid Jaanika Kuusiku juhtimisel panid selle imeliselt kõlama. Õhtu tegid elavaks Leipzigi linnaisaks kehastunud Peeter Volkonski loetud vahetekstid, mis viisid kuulajad selle 1722. aastal toimunud ajaloolise sündmusega kurssi. Hääletuse tulemusel oli ka praktiline väärtus: võitja helilooja sai auhinnaks järgmise aasta festivali avakontserdi, kus siis kõlab vaid tema muusika.
Peale kontsertide toimusid festivalil ka workshop’id: Jacques Ogg jagas oma kogemusi klavessiini ja haamerklaveri vallas, Andrew Lawrence-King aga juhendas noori muusikuid Henry Purcelli ja tema kaasaegsete loomingu esitamisel. Minul õnnestus kuulata Lawrence-Kingi workshop’i, mis osutus äärmiselt huvitavaks ja harivaks ka n-ö vabakuulajale. Noortest muusikutest valmistasid erilist rõõmu Anna-Liisa Elleri õpilased, kes oma õpetaja eeskujul ja kaasabil esitasid barokkmuusikat kanneldel.
„Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“, lavastaja Nele Tiidelepp, kunstnik Riin Maide, dramaturg Oliver Issak, valgustaja Leon Allik, koreograaf Raul Markus Vaiksoo. Esitavad Nele Tiidelepp, Riin Maide, Henri Särekanno, Gregor Kulla, Ats Kruusing, Andreas Kübar ja Ekke Janisk. Esietendus 14. XI Kanuti gildi saalis.
Kanuti gildi saalis esietendus novembri keskel „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“. Õigupoolest ei olegi ma kindel, kas tohin seda lavastust arvustada või sellest arvata, sest olen ennekõike siiski muusikakriitik. Aga uudishimu ei andnud asu, sest tahan ju teada, kuidas mõtlevad ja mida aktualiseerivad noored, kes sündisid siis, kui minu eakaaslaste väärtused olid suuresti juba juured alla ajanud. Pealegi, ega ka tegijad olnud klassikalise teatri taustaga, vaid tulid kokku EKAst, EMTAst ja, kui ma õigesti kinni püüdsin, siis ka Tartu ülikoolist. Nii end saalist avastasingi.
Saali sisenevat publikut tervitas laisalt kõlav soomekeelne „My Way“. Hea algus, mõtlesin. Kui tabav valik leida lugu, mida on aastakümnete jooksul aina taasleiutatud. Kes mäletab, see teab, et „My Way“ laulis 1969. aastal kuulsaks Frank Sinatra, aga kümnend hiljem kõlas sellest juba hoopis anarhistlikuma alatooniga Sid Viciousi versioon, mis näitas, kui erisuguse way võib keegi valida. Rääkimata Sparksist, kes laulis veel 15 aastat hiljem „When do I get to sing „My Way?“.
Just seda võiksidki noored endalt küsida. Nemad esindavad uut põlvkonda, kes on juba teinud imeilusaid asju, aga ilmselt veelgi rohkem seisab neil ees.Selliselt moodustasidki need kolm lugu lavastusega hea metafoorilise koosluse: alustame ei tea kust, mängime samade sümbolitega ja lõpuks oleme jõudnud algusest nii kaugele, et ei mäleta enam, kust alustasime. Muide, nagu hiljem selgus, sobis „My Way“ oma lõputute variatsioonidega ka teksti parafraasiks, kui laval hakkasid korduma samad motiivid, mis teisenesid iga kord uue esitamiskonteksti tõttu esimesest aina erinevamaks.
Lavastus on performatiivne, mõnel hetkel ülimalt koordineeritud, aga kohe seejärel mõjub peaaegu improvisatoorselt. Noor naine – oletan, et lavastaja – seletamas, mis laval toimub. Jutt valguspiltidest, saalis põlevate lampide kooslusest. Näete, see on baarivalgus, see siin on jalutuskäik öises vanalinnas. Ja siis eneseiroonia: „Mulle meeldiks millelegi vastanduda.“ Minu meelest jäigi see leebe eneseteadlik iroonia läbisegi siirusega lavastust läbima. Nagu ka kunstipärasus ja mõningane pretensioonikus, tasakaaluks üksjagu huumorit – justkui ei võta noored end õnneks liiga tõsiselt.
Nele Tiidelepa lavastusest „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“ jäi kumama leebe eneseteadlik iroonia läbisegi siirusega.
Nagu kunstis sageli, nõudis esitus vaatajalt tinglikkustaju, et kõik liinid omavahel kokku jooksutada ja ära ühendada. Aga mida siis kuulsin ja nägin? Ootamatult palju vaikust – hääletut toimetamist, mis mõjus sketšilikult. Kui aga kõlasid helid, moodustasid need visuaalile sümpaatse kontrapunkti, hästi läbimõeldud lisakihi, muutes tähendused intensiivsemaks.
Nägin ka kohmakat liikumist, mis mõjus oma sünkroonsuses hoolega harjutatult ja assotsieerus non player character’idega, tekitades küsimuse valikuvabaduse kohta. Noored näitlejad seadsid kokku lähedust ja eemaldumist, et siis kogu toimunu taas ümber konstrueerida, nagu elu sageli ju ongi. Jälgisin, kuidas nad keset põrandat raskusi liigutasid, neid edasi-tagasi veeretasid ja nendega võitlesid, ning mõtlesin, kui vabade ja iseteadlikena nad mõjuvad. Et tegemist peab olema sümbiootilise tiimiga, mitte ühe lavastaja range takti järgi juhitud kooslusega.
Vaatasin laval toimuvat ning jõudsin ikka ja jälle vanuse teemani. Mõtlesin näiteks, kuidas vahel ikka veel arvatakse, et kui inimene on noor, siis ei oska ta kõneleda universaalsetel teemadel. Või kas enam arvatakse? Sest põlvkondade vahe näikse jäävat üha ahtamaks. Mis ei ole tingimata halb.
Nii mõjus ka tegevus laval, kõnejupid ja liikumised, äraütlemata eluliselt ja seeläbi tuttavlikult: kuidas me räägime samadest asjadest, kasutame isegi samu sõnu, ent kuidas tähendus muutub ja teiseneb, paiknemisele järgneb ümberpaiknemine. Ning et kui lõpuks pärast pikka teekonda jõuavad noored baarivalguseni, mis kohale jõudes on nii staatiline, joonistub kogu protsessi teravmeelsus ja banaalsus märksa selgemini välja kui päris elus.
Vaimukas on ka lavastuse tekst, mis resoneeris selgelt pealkirjaga. Autor oskab luua nihkeid, kõneldes sarnaste sõnadega ja samadel teemadel ning alustades aina uuesti samast lähtekohast. Väike varjundimuutus – ja tähendus muutus kapitaalselt. Selle kõrval moodustasid teksti fragmendid eriilmeliste esitajate suus mõttelise terviku, justkui annaksid asjaosalised teatepulka edasi.
Samamoodi kumas tekstist läbi soov oma hääle järele, kõrva jäid metafoorid enda kuuldavaks tegemisest. Mõne koha peal avastasin end lausa naermast, näiteks kui noormees räägib sõbraga telkimisest: „Lugesime üksteisele koos luuletusi, mängisime koos kannelt.“ Hetke hiljem, kui dialoog seedida jõudis, tundsin hoopis õudu: „Sellised tüübid ei ole kuhugi kadunud!“ Lisapunkti annan tegijatele selle eest, et nad oskasid tuua lavastusse lisakihi – lõhna.
Lavastuse visuaalid olid ootamatult ilusad, ka pingelised, ning kulgeti korraga mitmel rindel, muu hulgas videona. Loomulikult ei puudunud esitusest ka kehalisus oma mitmepalgelisuses, abjekt ja sisikond publiku jalge ees, sundides vaataja vuajeristlikku positsiooni. Kuigi mu temaatilistes teadmistes on ilmselt märkimisväärne katkestus, oli lavastuses midagi sellist, mis on meie (ikka veel postsovetlikus) kunsti- ja kultuuritraditsioonis nii omane ja tuttav, nagu ei olekski vahepeal mööda läinud tubli 30 aastat.
Ka mõni stseen mõjus peaaegu nagu tsitaat millestki varasemast ja kaugemast, justkui nostalgitseksid esinejad irooniaprismast hoolimata mingite vaid kaugemate, kaudselt kogetud aegade järele, mil moes oli neoon ja Janika Sillamaa laulis heledal häälel lootusest. Ei teagi, oli see tahtlikult nii ja ihalebki tänapäeva põlvkond oma vanemate esteetikat (nagu võiks oletada ka tänavapildist) või kannavadki noored ebateadlikult samu esteetilisi väärtusi? Või siis õpetavad neid noori need, kes 30 aastat tagasi olid ise noored ja julged tegijad?
Ei tea, aga laval oli seda ülbete üheksakümnendate vaibi. Lihtsalt selle erinevusega, et laval ei domineeri enam üks sugu, vaid erinevad. Ja tore on, sest ringiga algusesse tagasi jõudes – vahest suurendab see ka vastastikust empaatiat.
Berk Vaher, „Keskeas mees tahab kodunt ära“ (Mehis Heinsaare „Võlurite juures. Jutte ja novelle 1997–2020“ ja „Ööpäevik“, Keel ja Kirjandus 2022, nr4)
Mart Velsker, „Kes ohverdatakse?“ (Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“, Looming 2022, nr1)
Ants Orase kriitikaauhind määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) ilmunud parima arvustuse või ülevaate eest värske algupärase ilukirjanduse kohta. Tänavu kuulusid žüriisse Pille-Riin Larm, Saara Lotta Linno, Kaupo Meiel, Carolina Pihelgas ja Johanna Ross (esiisik). Laureaat kuulutatakse välja 15.detsembril kell18 Tartu Kirjanduse Majas.
Eelmisel aastal pälvis kriitikaauhinna Mikael Raihhelgauz.
Kristi Kongi ja Mare Vindi näitus „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“ Tartu Kunstimajas kuni 11. XII, kuraator Peeter Talvistu.
Laura Põllu ja Andres Toltsi näitus „Ühised jooned, jääkaru ja elevant“ Kogo galeriis kuni 28. I .2023, kuraator Šelda Puķīte.
Tartu kunstinäituste programmis on käesoleva aasta lõpus ja järgmise alguses – sellest ajast umbes kaks nädalat üheaegselt – kaks väljapanekut, mille ühe tugisammas on Mare Vint (1942–2020) ja teise Andres Tolts (1949–2014). Nad ei olnud mitte ainult abikaasad, vaid ka parimad sõbrad ja kaasamõtlejad, teineteise toetajad ning diskreetsed dialoogipartnerid loome- ja näitusetegevuses. Kahe kunstiklassiku dialoogi tekitamise mõte noorema põlvkonna isikupäraste tegijate Kristi Kongi (1985) ja Laura Põlluga (1984) on tulnud kuraatoritele Peeter Talvistule ja Šelda Puķītele teineteisest sõltumatult. Hakka või uskuma, et head ideed on õhus ja sealt saavad impulsse ammutada kõik, kellel on piisav tundlikkus või kujutlusvõime. Nagu kinnitavad asjaosalised, oli kõige keerulisem „sobitamine“ näituseasutuste graafiku kujundamine, et näitused kattuksid ja dialooginäituste vahel tekiks omakorda uute tasandite dialoog reaalajas.
Kuraatorite hea vaist
Kuigi Mare Vindi graafika ja Andres Toltsi maalilooming võivad esmapilgul paista erinevad, on lähivaatlusel neis palju ühist: kompositsioonide korrastatus, geomeetriline struktuursus, kus detailselt läbitöötatud faktuuride kõrval on julged tühja pinna laotused, eri motiivide tõlgenduses kumab aga huvi (kunsti)ajaloo pärandi vastu ja avaldub ilmekalt oma sümbolisüsteem. Ühisjoon on ka omapärane eneseküllasus, üksiktegija imago. Ometi on nad mõlemad edukalt esinenud tandemis nii omavahel kui ka teiste kunstnikega – Mare Vindi puhul võib välja tuua duonäitusi eri põlvkondade ja kunstimeediumide esindajatega nagu näiteks Vilen Künnapu, Arne Maasik, Jaanus Samma.
Seekordse näituse initsiaator on aga kuraator Peeter Talvistu, kes pakkus välja ühisprojekti Kristi Kongiga: kaks varasemast ajast heaks sõbraks saanud kunstnikku jõudsid omavahel üksjagu kohtuda, materjali läbi vaadata ja näituse ideid arutada.
Talvistu idee lähtepunktiks oli Andres Toltsi ja Mare Vindi näitus Tartu Kunstimaja samades saalides 1987. aastal. Tartus jäi see Mare Vindil pea ainsaks kaalukaks esinemiseks. Algselt oli tollane Toltsi näitus plaanitud koos Ando Keskkülaga, kuid Keskküla loobumine andis Vindile ja Toltsile võimaluse näidata end suurepäraste dialoogipartneritena ka ühises väljapanekus. Kui nende ühisnäituste kujundaja oli tõenäoliselt Tolts, selle ala parimaid tegijaid, siis nüüd sai selle ülesande tundliku kujundajana ennast tõestanud Kristi Kongi.
Laura Põld ei ole dialoogipartneriks valinud Andres Toltsi assamblaaže, millel on nii mõndagi ühist Põllu tekstiilitöödega, vaid 1980. aastate metafüüsilisi maale.
Vanema asjaosalise, Mare Vindi lahkumine võttis ettevalmistuselt hoogu maha, polnud enam kindel, kas väljapanek ikka toimub, kuid õnneks kõik laabus. Ühisnäitus on muu hulgas ilus žest Mare Vindi 80. sünniaastapäevaks, mida tähistati septembris ja oktoobris ka teiste väljapanekutega, mille korraldamise taga olid kolleegid ja ka pärijad.
Laura Põllu dialoog Andres Toltsiga sündis suuresti vahendatult: Šelda Puķītele kangastus Toltsi ja Põllu loomingu seos Põllu isikunäitusel „Sada ulma keset merd“ (2016). Laura Põllul ei olnud siis ei Toltsi isiku ega ka tema loominguga mingit pistmist.
Tagantjärele mõeldes näib Põllu ja Toltsi dialoog isegi tõenäolisem, sest mõlema maaliloomingus on silma hakkavaid ühiskohti, muu hulgas on nad mõlemad kasutanud kollaaži- ja marmoreeringutehnikat kontseptuaalselt, mitte formaalselt. Siiski eelistas Põld jätkata oma praeguses loomingus aktuaalse tekstiilimeediumiga, pakkudes Toltsi maalipärandile varjatumat, kuid sellevõrra põnevamat kõrvutust.
Kristi Kongi ja Mare Vindi dialoog ei paistnud esmalt veenev, sest Kongi kunsti värviküllus ja ekspressiivsus ei ühildunud Vindi graafika valdavalt monokroomse vaoshoitusega. Ometi on tulemus ootusest kordades põnevam. Kongi on näitusepartneri ja -kujundajana erinevused ära kasutanud ja pakkunud tugevaid kontraste, mitte leebet sobitumist.
Nii Kongi kui ka Põllu ei ole otsinud loomingulist eelkäijat, vaid nad on kaardistanud võimalikke ühishuvisid, uurinud ja (kohustuste)vabalt tõlgendanud teineteist. See on ka üks võimalus viimasel ajal populaarsust koguva kunstniku-uurimuse teostuseks, kus põhiväljund ei ole (rohkem või vähem akadeemiline) tekst, vaid uues kunstikvaliteedis avalduv teadmisteloome. Igal juhul, kuraatorite – huvitava kokkusattumuse tõttu, aga ehk on see hoopis seaduspära, sest kuraatorid on nooremate näituseosalejatega samast põlvkonnast – hüpoteesid on ennast igati õigustanud ja nende professionaalne vaist on kiitmist väärt.
Leitud ja loodud dialoog
Kuigi Kristi Kongi ja Mare Vindi koostöö algas juba Vindi eluajal, sai tegelikust dialoogist paraku kontseptuaalne koostöö. Nii tuli loobuda algsest ideest, et mõlemad osalejad teevad näitusele uued teosed, ja otsida näitusematerjal Vindi pärandist. Nii leiab siin aset nii-öelda leitud dialoog, sest kunstirühmituse ANK ’64 1960. aastate kunstile iseloomulikud guašimaali katsetused on kahtlemata Mare Vindi kõige värvilisemad ja abstraktsemad tööd. Praeguse näitusega mitte ainult ei tõsteta esile suuremale osale kunstipublikust tundmatud, kunstiajalooliselt uus materjal, vaid see ka ajakohastatakse. Kujutava keele „algosakeste“ otsinguga on ANKi-aegsed kunstieksperimendid esitatud ideede laboratooriumina. Kristi Kongi on need igati õigustatult paigutanud oma nii-öelda laiendatud kavandite vastu. Kavandite edasiarendus on ka omapärane laboratoorium, kus autor on oma ideid esitlenud akvarelli ja teksti abil.
Esiletoomist väärib ka just selle näitusega tekitatud dialoog: Kongi uute tööde vormikeel peab omamoodi kahekõnet Mare Vindi graafikaga. Mare Vindi litos „Põõsad lumes“ (1975) on sakilisust, kompositsioonis „Kasvuhooned lumes“ (1979) minimalistlikku pinnalaotust, teoses „Rõdu“ (1973) vihjet avarusele, mis rullub esiplaani piiratud ruumi järel. Kongi töös „Merevaade“ (2022) kerkib esile tema maalidele ebatavaline ruumilisus, isegi kummastav ruum, justkui läbimurdena pisut marevindilikkku metafüüsilisse ruumi. Mare Vindi 1970. ja 1980. aastate litograafiate sümboolsusest laetud tingliku realismi vahetavad aga järgmises saalis välja litosarja „Valgus“ (1990. aastad) ja siinsel näitusel üksiklehena eksponeeritud „Pinge I“ (1994) kontseptuaalsus. Võtmerolli mängivad siin geomeetrilised elemendid, mis ei näi kuuluvat kujutatud ruumi reaalsusesse. See minimalistlik kontseptuaalne graafika on paigutatud eraldi ruumi, mida täidavad erksinise vaiba intensiivsed värvirefleksid. Õhku valgudes ühendab värv ruumid ja neis viibivad teosed. Kristi Kongi näitusekujundustele iseloomulik kõike haaravus aina kasvab, seekord on lisaks seintele ja põrandale saanud värvilise puudutuse ka lagi, mis loob füüsilise ja ka optilise sidususe, genereerib kõikehõlmava visuaalse ja ruumilise, esteetilise ja poeetilise kogemuse.
Koekiri ja metafüüsilised maalid
Kristi Kongi uute tööde vormikeel peab omamoodi kahekõnet Mare Vindi graafikaga.
Ka Laura Põllu dialoog Andres Toltsiga ei ole lihtsalt kulgenud: Põld on eelistanud teha uued tööd, mitte eksponeerida vanu maale. Nii jätkab ta oma viimase aja vaibatehnika kaasamist visuaalsesse kunsti. Põld ei ole dialoogipartneriks valinud Toltsi assamblaaže, kus on ka kangaid kasutatud, neil oleks nii mõndagi ühist Põllu tekstiilitöödega, vaid hoopis Toltsi 1980. aastate metafüüsilisi maale. Selle perioodi Toltsi vaikelud meenutavad omapäraseid altareid: neil on pühalikult korrapärane, sümmeetria poole pürgiv struktuur, pidulik faktuur – meisterlikult maalitud marmori või malahhiidi kivipind – ja sümboolse potentsiaaliga miniatuursed elemendid, näiteks Kogo näitusele pealkirja andnud reliikviatega sarnanevad jääkaru- ja elevandikujukesed. Põllu loodud objektides on ühendatud range geomeetrilise struktuuriga elemendid vabama ekspressiivse maalilisusega. Seda võimaldab ja isegi rõhutab just vaibatehnika.
Samas mängib Põld tööde tekstuuri ja koloriidiga – nt iseloomulik oranž ja roheline – veenvalt läbi Toltsi maalide kivifaktuuride imitatsioone. Ta toob selle võttega esile põneva ülemineku: kuidas ühte materjali imiteeritakse teise ja seejärel ka kolmanda materjali abil. Seejuures on tekstuur jäänud kõikides versioonides isikupäraseks ja mõjuvaks, ekstravärvilised lõngad toovad esile tegelikkuse varjatud, kuid kõikjal esineva koekirja, mis avaldub nii looduslikes materjalides kui ka inimkäe all valminud töödes.
Materjali- ja meediumiülene dialoog jätkus ka näituseavamisel Sigrid Savi performance’is. See oli Sõltumatu Tantsu Lava etenduse „Artefakturism: farsid ja varemed“ omamoodi ülekandmine galeriisse. Etenduse kujunduse autor oli Laura Põld. Tuues liikumise näituseruumi, pakkus Savi kunstivormide tõlgenduse kehaliigutuste kaudu: võttes sageli inimkehale mitte kõige loomulikumaid täisnurkseid, geomeetrilisi poose, võimendas ta kunstnike loomingule omast tugevat distsipliini.
Tolts oli ava-performance’il kohal – raadioarhiivis säilitatud intervjuudes, oma täpselt sõnastatud loomekreedoga. Tema kreedo kehtib edukalt Tartu Kunstimaja ja Kogo galerii näituste ning osalejate puhul. Kunsti vaatlemine ajateljel, kus igal ajal leidub midagi olulist, minevik ja olevik kulgevad käsikäes, sarnaneb Mare Vindi ja Andres Toltsi mõjutaja Tõnis Vindi kunsti spiraalikujulise arengu kontseptioonile. Sealgi tuleb välja, et aeg-ajalt kerkivad esile sarnased nähtused. Tolts on tabavalt käsitlenud ka kompositsiooni kui loomingu organiseerimise viisi, värvi kui idee manifesteerumise vahendit, harmooniat kui oma kunstieesmärki. Harmooniline struktuursus on omane nii Mare Vindi ja Andres Toltsi kui ka Kristi Kongi ja Laura Põllu loomingule. Samuti on neile omane valitud meediumi algelemendi täielik avamine, selle virtuoosne valdamine – olgu selleks joon, värv või lõng. Detailselt läbitöötatud pindade mäng mõjub tühja pinna oskusliku kasutamise kõrval ornamentaalse süsteemina, selle abil on kunstnikud tõstnud esile esteetilisi tundeid ja loonud sümboolseid tähendusi.
1980ndate lõpul Loomingu tehnilise toimetajana töötades oli minu ülesandeks suhelda tsensuuriga. Peatoimetaja tehtud muutmis- ja kärpeettepanekutega väljatrükitud küljed tuli toimetada ühte kontorisse (nime ei mäleta), kus tsensorid neid paar-kolm päeva lugesid ja seejärel tembeldatud ja allkirjastatult tagastasid – misjärel ajakiri läks trükki. Kogu suhtlus oli meeldiv, prouad tsensorid haritud filoloogid, sooritasime ettenähtud rituaalseid protseduure kehtiva korra järgi ja teenisime oma igapäevast leiba süsteemi teenritena. Kas keegi protestis? Jah, Loomingu toimetuses oli ikka ilkumist peatoimetaja ennetavate paranduste teemal ja vaimutsemist, kui mõni „äge“ koht jäi sisse, kui teksti oli tähelepanu kõrvale juhtimiseks meelega jäetud mõni rammus väljend, mille tsensor sai maha tõmmata. Üritasime niisiis süsteemi seestpoolt õõnestada, üle kavaldada, ja kindlasti 1980ndate lõpus Looming oligi mõnes mõttes poliitiline teerajaja, kus ilmus tsensuuri kiuste seisukohavõtte poliitilise ajaloo teemal.
Mida oleksin mina, mutrike, saanud teha teisiti? – võiksin küsida 40 aastat hiljem. Olin ju kaasajooksik, aitasin okupatsioonirežiimil püsida. Tänase minevikku ümber mõtestava meeleolu tuules oleksin ehk pidanud tsenseeritud küljed Raekoja platsil süütama ja nõudma vähemalt sõnavabadust. Nii ma ometi ei teinud.
Toimuv suur monumendisõda on jäänud küll 30 aastat hiljaks, aga fassaadidelt on siiski langemas viisnurgad ja viljapead, valmis on pandud lubjaämbrid Estonia laemaali ülevõõpamiseks. Põlevi silmi nõuavad õiglasest vihast ja alandusest värisevad rahvahulgad ajaloo puhastamist meile võõrast.
Võib-olla peaksime valimiseelse lõhkumise asemel tegelema rahvuse eneserefleksiooniga, kuidas me, Nõukogude aja kultuuriinimesed, lasime kõigel toimuda? Stalinlike poeemide loojad on meie hulgast küll lahkunud, ent tegusas eas omaaegseid kunstinõukogude liikmeid, kes olid monumentide sünni juures, ja ka ideoloogiliste teoste loojaid on veel elus. Võib-olla peaksime laskma inimestel rääkida, kuidas kõik toimus, kuidas mindi süsteemi ja ajupesuga kaasa. Kuidas sündisid kommunistliku lööktöö ülistused, laulud Leninile, Rahva Hääle juhtkirjad? Miks ei kutsunud keegi politseid, kui mõni salastatud komitee skulptorilt Lenini büsti tellis?
Hanneleele Kaldmaa teine luulekogu „Sinustki võib saada fossiil“ on eriline. Ökoloogilise ja pärimusliku tundlikkusega kirjutatud kogu tõuseb esile maailmatunnetuse poolest, mille puhul hävingut ja hääbumist saadab alati ka loomine ja maailma avastamine. Isegi sel määral, et pärast viimast osa „Maailma lõpp“ jääb ikka kõlama-kaikuma vägev loomine raamatu alguses ja keskel. Tekst paneb lugejale südamele – pigem küll salamahti –, et kõigepealt tasub ennast maailmas koduselt tunda, sest alles siis saab hakata hoolima selle käekäigust. Teose lähtekoht on optimistlik, ka siis, kui illusioone endale tegelikult ei looda. Illusioonide asemel luuaksegi uut maailma.
Rõhutan loomisjõudu, kuna mõnes teises ürgsust ja ökoloogiateadlikkust kätkevas luulekogus võib just loomise osa tsüklist puududa (justkui ovulatsiooni ei olekski, on ainult päevad). Näiteks Triin Paja „Ürglindu“ võib vaadelda kui omamoodi lõputut matuserongkäiku koos palvete lugemisega. Elu loomine on sellest suuresti välja jäetud või kohtame seda koos mõne ambivalentsusega, võtkem või mu lemmikkujund sellest kogust: „kui küla paisub raseda nunnana“.1 Mõne teise heatahtliku luulekogu puhul võib aga hoopis rohemanitsus pidevalt ridade vahel varitseda, laskmata tekstiga päriselt kaasa minna ja endaski muutust tunda (nt Maarja Pärtna „Elav linn“).
Niisiis, loomine ja maailma kodustamine Kaldmaa luules mõjuvad sümpaatselt. Näiteks lüüakse ajaloomälu ehk sõdurite vaimud, kes on sõjaväekalmistult koos kuuseokstega vaasi toodud, armsalt ja ootamatult liikuma hoopis kullestena vaasivees (lk 42). Taas, ega luulemina ei loo endale illusiooni, et kogu Maa või kosmose saaks tegelikult kodustada, kuid vähemalt mandrid nihutatakse meile lähemale, et tunneksime nende jõudu. Ellu ärkavad fossiilid, et näidata: nemadki olid jõud, enne seda, kui Maa ennast alles päriselt maapinnana lõi. Siit järeldub õige pea: kuna MINA olen olemas – selle tunnetamisega luulemina väga paljuski just tegeleb –, siis minagi olen jõud. Ükskõik, mis tuleb pärast mind. Olemasolemine ei ole alati loogiline ja see viib mõtisklusteni kehatuse teemal (nt lk 58 ja 69). Olgugi see kõik tunnetuslikult väga salapärane, jõutakse oma eri olekutest lõpuks ikkagi tõdemuseni, et: ma ju olen, järelikult ma olen jõud. Ja mitte niisama jõud, vaid kehtestava jõuga looja ja luuletaja.
See on terviku tõlgendus. Lause tasandil saaks mõnele väitele siin-seal vastu vaielda, nt „Kaardistamata paiku ei ole“ (lk 9) ja „Milleks taasavastada mulda, tuld, / kui kõik on nagunii vaid avamäng / okasnahksete teisele tulemisele“ (lk 61). Luuletuse tasandil saaks vastu vaielda osutusele autori optimistliku hoiaku kohta, sest loomulikult esineb luulekogus ka valu, kibedust, väsimust, nt „Eleegia“ või ka nimiluuletus „Sinustki võib saada fossiil“. Tõtt-öelda olin üllatunud, kui jõudsin raamatu teises pooles selle luuletuseni. Nukrusega oli raske kaasa minna, sest eelnenud hoog ja mängulisus oli olnud nii nakatav, näiteks: „Mu küla on tantsusamm, / puuriida ümber lehvivad paelad / ja maa, mida ma jõuan tantsida, / on minu oma – // et õues olen ma põder, / on see maa eriti suur“ (lk 30). Juba raamatu pealkiri mõjub mulle tegelikult toreda ja humoorikana ning isegi meeldiva ja auväärse perspektiivina. Oleks ju uhke lõpetada kivimina ja olla aluseks millelegi uuele? Iseasi, mis põhjusel meie kõigi lõpp on tulnud – see on ütlematagi selge ja sellest ka luuletuste nukrus. Sellest ka read „vesi ujutab prügi kui maailmalõpu vanniparte. Ujuv surm. Surnult sündinud manner“ (lk 65).
Tagasi algusesse. Pärast maailma loomist ja avastamist jätkub luulekogu paleontoloogilise poeemiga ning seejärel kosmoloogilise „Kümne tuhande päikesega“, kust pärinevad ka tsiteeritud read põdra kohta. Ses poeemis, mis on inspireeritud „Veelinnurahva“ filmist, kaardistatakse nii müütilist kui ka isiklikku valgust: „valgus valgub tähthaaval“ (lk 34), „ja vean kihla, / ta haarab mul varbast“ (lk 56). Mida luulekogu lõpu poole, seda enam lisandub luuletustesse konkreetsust ja maisust – aitäh, taliõunad, talvenaudingud ja ahjuroop, et olete leidnud tee Kaldmaa luulesse! Teose müütilisus on väga paeluv, kui see põimub isiklikuga – Kaldmaa uues raamatus palju enam kui eelmises. Neid avarusi ja kaugusi toovad luuletustes lugejale lähemale aktiivsed „sina“ ja „mina“, kelles omakorda põimuvad isikustatud mikrobioloogia ja geoloogia ning luuletaja ja lugeja mina. Tõlgendusvõimalusi jagub, peaaegu alati on kuskilt kinni haarata. Näiteks võib teose viimast luuletust lugeda nii maja, keha kui ka Maad silmas pidades. Õnnestunud peitusemäng.
Kirjanik ja kunstnik Hanneleele Kaldmaa. „Sinustki võib saada fossiil“ on Kaldmaa teine raamat ning autor on selle nii kirjutanud kui ka illustreerinud.
Kaldmaa debüütpoeemis „Oliver“ võis siiski juhtuda, et mõni tekst jäi liialt sõnade endi najale kõlisema. Lugesin seda toona (ja loen ka nüüd) kui veidi abstraktsema kunsti liiki kuuluvat nähtust: kõlav sõnamäng ja muster, hüplemine ja tantsisklemine on nauditavad, kuid lugu puudutab vähem, sest narratiivsust eriti ei olegi. Tegelased ei saa liha luudele (kas pidanuks?) ja kuigi sündmusi justkui jagub, ei oska ma lugejana alati kaasa mõelda, miks või kellele need olulised võivad olla, olgugi näiteks tule toomine või kodu loomine ju midagi erilist küll. Autori luuleminaga oli „Oliveris“ keerulisem kontakti saada. Alles nüüd tajun, et ka luuletajale endale läheb tema loodud maailm korda, ning „Oliveri“ tuletoomine saab õigema vungi sisse. Uue raamatu valgel mõjub „Oliveri“ lõpuluuletus eriti võimsana: „Oliver O’Flame tantsib nii, et liivast saab klaas, / las teisedki tantsida“.2 Selle lõpuread on suurepärane võti kogule „Sinustki võib saada fossiil“: „Milleks, mida ja mis? // Maailm magab, kui Oliver O’Flame teda üles ei aja“. Luulemina trotsib seisakut ja tardumist. Liikumisest ja selle mustritest saab jõudu nii talvekaamose kui ka tuimuse tõrjumiseks. Isegi öö on Kaldmaal väga aktiivne (lk 44) ja „osavsõrmne“ (lk 54).
Luulekogus „Sinustki võib saada fossiil“ on hoogu nagu Hasso Krulli eeposes „Kui kivid olid veel pehmed“ ja matemaatilisemaid mõtteuperpalle nagu Krulli „Meetris ja Demeetris“. Kunagi Värskest Rõhust lugedes tundus Kaldmaa paleontoloogiline poeem isegi liiga krullilik, kuid nüüd, kogu tervikus, tõuseb esile ka Kaldmaa loojaisikupära. Kütkestavalt mõjuvad read „Ma otsin tõestust lumest / ja lumel jälgedest, / sest kui lund ei ole, / kuhu siis jäävad jäljed?“ (lk 21), eriti kui mõelda autori teaduslikumat laadi huvile kivististe ja herbaariumide vastu (vt pühendus raamatu alguses). Kummastavalt mõjub ka „Tõestus taeva olemasolust“ (lk 19), mida saab lugeda nii iseseisva armastusluuletusena (inimese ja elu vastu) kui ka luuletajamina ümberpositsioneerimisena luulekogu tervikus (taas inimene).
Kaldmaa luuletuste rütm on tundlik, kuigi korrapäratu. Ta kaalub lausete, fraaside ja sõnade rütmi üsna täpselt. Aeg-ajalt, eriti luuletuste lõpus, muutuvad fraasid lühemaks ja kehtestavamaks, nt „Ma luban sulle jõgesid, / päikeseid, / linde. // Põhjamudast sündinud maailmu. // Ilmu! / Ilmu! / Ilmu!“ (lk 32). Lühidusega käivad kaasas kõla- ja sõnamängud, aga loomulikult ka pikemad mõtlemispausid. Kõige põnevam luuleline „seotud kõne korrastatus“ ilmneb uue teose avatekstis, mis on vormistatud kompaktselt proosaluuletusena ning on kõige kandvama pingega luuletus, mida olen viimasel ajal lugenud. Eriline on just selle pinge ühtlus. Iga lause või kõrvallause lisab „Maailma alguse“ pilti midagi juurde nii, et see täiendab eelmist lausungit, aga sisaldab alati ka midagi uut või ootamatut. Kuna laused hoiavad üksteisest väga tihedalt kinni, loob see võrratu jätkuvuse ja ootamatuste tasakaalu. Luuletuses on mitu teemakobarat (umbes kuus) ning teksti stroofideks jaotamata jätmine aitab hoida pinget. Kui jõuame luuletuse lõppu, leiame sõnad „Sinu oma, kui soovid“ – taas mõjus mitmemõtteline kutse lugejale, näiteks kogema nii meie ühist maailma kui ka kogu luuleteost. Mõned sõnad on teoses esile tõstetud kaldkirjaga, et tähistada mingit absoluuti, lõpmatut jätkuvust.
Jätkuvus on elu alus, kuid arvustuse lõpetuseks veidi ka lõppudest. Kui teose nimiluuletuses iseloomustab autor eelajaloolist kammkarpi sõnadega „tumm ja tühine“ (lk 59), on selge, et muu hulgas just niisugusest lõpust ja kivistumisest püüab luulemina hoiduda ja eks meidki selle eest hoida. Ahjuroop ja taliõun peos, astub ja tantsib luuletaja vastu põhjamaisele tardumusele, külmale, pimedale – tulgu või uus jääaeg. Varem pigem abstraktsetest jõududest kirjutanud Kaldmaa luuletustesse on sugenenud inimene, kes tajub, et temagi on loodusjõud. Just seesugune inimlikkus Kaldmaa uues luulekogus ongi „õndsa perenaise vürtsike“, mis retseptist varem puudus: natuke tavalist kõrbehõngu, natuke „tavalist“ luulemina. „Kartulid kõrbevad / päriselt. Olen ju ometi / siin“ (lk 45).
Pealelend – Éric Bultel, Prantsuse Instituudi direktor
5. – 10. detsembrini näidatakse Tallinna Sõpruse kinos Euroopa filmikuu raames Prantsuse uue laine filmide eriprogrammi. Linastub kuue prantsuse režissööri kuus maailma filmiklassikasse kuuluvat teost: François Truffaut’ „Jules ja Jim“, Agnès Varda „Cléo 5st 7ni“, Jacques Demy „Cherbourgi vihmavarjud“, Jean-Pierre Melville’i „Nuhk“, Jacques Rivette’i „Pariis kuulub meile“ ja Jean-Luc Godardi „Hull Pierrot“.*
Prantsusmaal tehakse igal aastal mitusada uut filmi. Miks rääkida siiamaani Prantsuse uuest lainest, mis tõusis 60 aastat tagasi?
Ikka sellepärast, et selline on meie partnerkinode soov või pakkumine ning kuna prantsuskeelne, frankofiilidest või ka lihtsalt tavaline kinopublik käib neid filme meelsasti vaatamas. Nende filmide nägemine kinos oli ja on eriline kogemus ning jääb selleks – ebatavaliseks ja maagiliseks!
Piisab vaid pilguheitmisest Euroopa kinode programmile või ka Eesti omale, kui on selge, et Prantsuse praegune filmikunst tekitab uudishimu ja tõmbab täpselt samamoodi tähelepanu.
Eriprogrammi filmide hulgas on üldtuntud hitte, ent ka tundmatumaid teoseid. Millel põhineb Prantsuse uue laine eriprogrammi valik?
Prantsuse Instituudi käsutuses on rikkalik filmikataloog, kus on nii kuulsaid kui ka haruldasemaid filme. Tänavune programm annab võimaluse armastatud filmidega taas kohtuda, aga pakub ka nooremale vaatajaskonnale võimaluse need enda jaoks avastada. Võib-olla saab selle toel ühendada mõned punktiirjoonedki. Näiteks teavad paljud, kes on Agnès Varda, aga pole kunagi näinud tema esimest filmi „Cléo 5st 7ni“. Olen kindel, et kui inimesed on selle ära vaadanud, räägivad nad nähtust veel vähemalt kümnele sõbrale, sest see on lihtsalt nii ilus lugu!
Mida programmist soovitate vaadata ja miks?
Minge vaadake „Hullu Pierrot’d“ ja küsige endalt, kes võiks olla uus Godard! Või võtke ette „Pariis kuulub meile“ enne nädalalõppu Pariisis. Või siis valige „Cherbourgi vihmavarjud“ või „Jules ja Jim“ enne reisi Normandiasse koos oma kallimaga … Või vaadake neid kõiki ja otsustage ära, kes on Prantsuse uue laine kõige parem filmitegija!
TRISTAN PRIIMÄGI
* „Jules et Jim“, François Truffaut, 1962; „Cléo de cinq à sept“, Agnès Varda, 1962; „Les parapluies de Cherbourg“, Jacques Demy, 1964; „Le Doulos“, Jean-Pierre Melville, 1962; „Paris nous appartient“, Jacques Rivette, 1961; „Pierrot le Fou“, Jean-Luc Godard, 1965.
Rimini Protokolli ja Vaba Lava „100% Narva“, kontseptsiooni autorid Helgard Haug, Stefan Kaegi ja Daniel Wetzel, lavastajad Helgard Haug ja Daniel Wetzel, stsenograafid Mascha Mazur ja Marc Jungreithmeier, heli-, valgus ja videokujundaja Andreas Mihan, dramaturg Mihhail Komaško, muusika autor AveNova. Mängivad 100 Narva elanikku. Esietendus 18. XI Vaba Lava Narva teatrikeskuses.
Mõjukas saksa-šveitsi lavastajate kollektiiv Rimini Protokoll töötas lavastuse „100% linn“ formaadi välja 2008. aastal ning Narva on juba 41. linn, kus seda esitatakse. Lavastuses „100% Narva“ on laval sada narvalast, kes on sinna valitud soolise (55% naisi), vanuselise (8% alla kümne aasta vanad), rahvuspõhise (5% eestlasi) ja kodakondsuse (35% Venemaa kodakondsusega, 13% halli passiga) statistika järgi. Vormilt on lavastus visuaalselt mitmekesine küsimus-vastus-mäng. Iga osaleja tutvustab end lühidalt ning vastab ettevalmistatud või osalejate pakutud küsimustele.
Poliitiline teater. Teatriuurijale on see lavastus ideaalne etnograafilise uurimusega loodud poliitilise kogukonnateatri näide. Poliitilise teatri eesmärk on ju tekitada vaatajates erimeelsust lahknevate seisukohtadega, osutada üldise konsensuse piiratusele ning osaleda kunstisündmusena olulistes kultuurilistes, sotsiaalsetes ja poliitilistes pingetes.
„100% Narva“ just seda teebki. Näiteks saalist eesti keeles esitatud küsimuse peale „kas te toetate Venemaa „sõjalist erioperatsiooni“ Ukraina vastu?“ pööras enamik narvalasi saali poole selja, mis tähendas „ma ei taha vastata“. Ümbersõnastatud küsimusele „Kas ta peate vägivalda vastuvõetavaks riikliku tasandi eesmärkide saavutamisel?“ vastas enamik narvalasi eitavalt.1
„100% Narva“ vastab kõigile neljale poliitilise teatri defineerimise kriteeriumile, mille oma doktoriuurimuses olen välja töötanud.2 Kõige levinum poliitilise kunsti ja teatri definitsioon lähtub sisulistest kriteeriumidest: kunstiteoses käsitletakse poliitilisi ja ühiskonna teemasid. „100% Narvas“ on laval inimesed, kes peavad vastama paljudele sellelaadsetele küsimustele: kus te arutate poliitikat? (enamasti köögis); millisesse valdkonda peaks riik rohkem vahendeid suunama? (haridus ja tervishoid); kes teie seast on partei liige? (vaid üks inimene sajast). Kuna lavastus on üles ehitatud küsimuste-vastuste pidevale dünaamikale, siis ei saa ka publik hoiduda kaasa mõtlemast.
Teise kriteeriumina võib osutada poliitilise teatri funktsioonile: selleks pole vaja vastata reaalsetele probleemidele, vaid neid probleeme esile tõsta, neile osutada ning sellega suurendada teadlikkust. „100% Narva“ tegi sedagi. Saja narvalase vastustest tõusid esile eesti keele küsimused. Minu nähtud etendusel oli meeldejäävaim publiku seast vene keeles esitatud küsimus, kas laval olijad tahaksid, et Narva koolid oleksid eesti mentaliteediga, aga venekeelsed. Kõik nõustusid. Suur osa soovib vene keelt teiseks riigikeeleks. Anonüümselt tunnistati, et valitsus diskrimineerib vene kultuuri, ning üle poole leidis, et poliitiline süsteem kohtleb neid teise järgu inimestena.
Neist mitme nurga alt antud vastustest koorus huvitav pilt, et keel pole mitte võti kultuuri juurde, vaid midagi isiklikku, mida ei tohi torkida. Miks aga eesti keelt ei osata? Objektiivne vastus enamikult: kõik ümberringi räägivad vene keeles (mõni üksik vastas, et kardab eesti keelt rääkida). Kavaraamatus ütleb 69aastane naine: „Ma ei tunne ühtegi eestlast“. Loogiliselt haakubki sellega vastus küsimusele, millele peaks valitsus raha kulutama: haridusele ja tervishoiule.
Lavastuses „100% Narva“ on laval sada narvalast, kes on sinna valitud soolise (55% naisi), vanuselise (8% alla kümne aasta vanad), rahvuspõhise (5% eestlasi) ja kodakondsuse (35% Venemaa kodakondsusega, 13% halli passiga) statistika järgi.
Kolmas poliitilise teatri kriteerium osutab tegijate ideoloogilisele positsioonile, ka näiliselt justkui neutraalne positsioon (küsimuste esitamine) tähendab loojapoolset valikut. Rimini Protokolli lavastajate positsioon väljendus näiteks selles, et nad jätsid etendustel mõned küsimused esitamata, sest muidu oleks osa inimesi keeldunud laval olemast ja lavastus oleks koost lagunenud. (Lavastaja Helgard Haugi sõnutsi avaldasid osalejad selgelt, et nad ei taha laval poliitikast rääkida. Seega tuli osa küsimusi pehmendada.3)
Neljandaks, nüüdisaegsele poliitilisele teatrile on omane ka lavastuste tänapäevane esteetika, mis tingib (nüüdisaegse) vastuvõtustrateegia. See tähendab, et lavastuse esteetika on samavõrd nüüdismaailma kirjeldav kui lavastuse ühiskonnakriitiline sisu. Poliitilisuse (erimeele) avaldumise teeb „100% Narvas“ võimalikuks fragmentaarne, küsimus-vastus-mängu dünaamiline esteetika, kus kaasatakse ka publik. Saalis istudes on võimatu oma mõttes mitte mängu kaasa teha ning kiirematele reageerijatele avaneb ka võimalus laval olijatelt ise küsida.
Kogukonnateater. „100% Narva“ on kogukonnateater, mille aluseks olev uuring on läbi viidud etnograafiliste meetoditega.4 Kogukond on seekord selgelt määratletud – asukohapõhiselt. Kogukonnateatri definitsioon ütlebki, et tegeletakse konkreetse paikkonna või inimrühmaga, varjus olevate lugude ja teemadega. Rimini Protokolli ja Vaba Lava koostöö väärtus seisnebki selles, et antakse platvorm ehk lava neile, kes tavaliselt esil ei ole. Laval tutvustavad end näiteks endised narkosõltlased, vangid, samuti Kreenholmi kangrud, rääkimata muusikutest-harrastusnäitlejatest ja muidu aktiivsetest loomingulistest inimestest.
Kogukonnateatris tegeletakse sageli perifeeriaga, mis võib olla nii geograafiline kui ka sotsiaalne – Narvas saavad need kaks perifeeriat kokku. Teatritegemine annab võimaluse tõmmata tähelepanu oma kogukonna probleemidele või paikkonna kultuurile. Esmajärjekorras õigustab kogukonnateater ikkagi kogukonna sotsiokultuurilist ja kunstilist eneseväljendust. Just sellise platvormi saidki sada narvalast.
Arvamuste paljususe ja põlvkondade erinevuse kohta saab lugeda kavaraamatust, kus kommenteeritakse seda platvormi, kus narvalased esinevad, ehk Vaba Lava: „Vaba Lava on russofoobselt meelestatud. Väga pealetükkivalt demonstreerivad oma poliitilisi vaateid“ (mees, 51). „Miks paljud linnas ei armasta Vaba Lava? Mina ka väga ei armasta. Mind häirib Augi poliitika. Ma ei ole temaga nõus, sest ei saa nii ühekülgselt suhtuda sellesse, mis praegu toimub. See pole must-valge“ (mees, 71). Teisal: „Mina pean Vaba Lava vabaduse tsooniks. Iga vabaduse ruum aga kutsub inimestes esile tõrjuva hoiaku nagu kõik uus“ (mees, 26). „Vaba Lava on täiesti normaalne keskus. Ma ei ole tundnud siin kunagi mingit agressiooni“ (mees, 15).
Kogukonnateatrile on omane protsessile keskendatus: lavastuse loomise protsessist võib kogukonna liikmetele saada tulemus, kas siis sotsiaalne, poliitiline või isiklik. Narvalastele oli Vaba Lava ja Rimini Protokolliga töötamine kindlasti hea kogemus, hoolimata vahepealsetest raskustest ja vastuoludest. Kahtlemata see liitis kogukonda.
Kokkuvõtvalt võib välja tuua järgmised kogukonnaga töötamise eesmärgid: a) kogukonna identiteedi loomine ja tugevdamine b) keskendumine lavastuse sisule ehk rääkimine teemadest, mis on kogukonnale olulised, kuid millest avalikult ei räägita c) teraapiline tulemus, üldjuhul personaalse muutumise soov. „100% Narvas“ teostuvad kõik need eesmärgid.
Narva on viimastel aastatel järjest enam tähelepanu all oma kultuurisündmustega. „100% Narva“ on lühikese aja järel juba kolmas Narva inimestega tehtud kogukonnateatri projekt, mida on esitletud Narva Vaba Lava saalis. 2021. aastal esietendus kaks lavastust: „Minu Narva – Моя Нарва” (lavastas Katrin Nielsen, dramaturg Piret Jaaks) ning „Kes ma olen?“ projekt Merle Karusoolt Ida-Virumaa eesti keele õpetajatega. Mõlemad lavastused olid isiklikud, aga tõstsid esile ka ühiskondlikke vastuoksusi, just nagu „100% Narvagi“.
Arvud ja inimesed. Lavastuse „100% Narva“ tervikmõjus on statistika ainult üks ja mitte kõige olulisem komponent. (Lavastaja Helgard Haug: „Statistika on kõigest võti, ent just väljumine sotsiaalsest mullist, mis meist igaühel on oma, võib osutuda üsna valuliseks.“5)
Lavastuses „100% Narva“ pakkus enim järelemõtlemist anonüümse vastamise voor, s.t kui laval kustutatakse tuli ning jah-vastuse puhul tuleb laval olijal vaid taskulambiga märku anda.
Oli aru saada, et lavastajad statistikas väga rangelt näpuga järge ei ajanud, sest kuigi Narvas on 5% eestlasi, siis laval rääkisid hetketi eesti keelt vaid kakskeelsetest peredest pärit noored, samuti puudusid lavalt näiteks erivajadustega inimesed. Juba etenduse alguses toovad osalejad ise kujukalt välja statistika üheülbalisuse ja puudujäägi. Mitmed osalejad tahaksid määratleda oma identiteeti venekeelse eestlasena, ent sellist statistilist kategooriat ei esine.
Siin saavadki appi tulla kunstilised väljendusvahendid ehk teater. Anonüümse statistika taha ilmub isiklikkus: ette astuvad inimesed, kes on võlgades, kes on päästnud elu, kes on mõelnud enesetapule, kes on hiljuti kaotanud lähedase, kes tahaks elada Eesti NSVs (üsna paljud!), kes on partei liige (üks inimene!), kes pooldab surmanuhtlust jpm.
Kellele uudis, kellele mitte, aga enim järelemõtlemist pakkus anonüümse vastamise voor, s.t kui laval kustutatakse tuli ning jah-vastuse puhul tuleb laval olijal vaid taskulambiga märku anda. Kes on vältinud riigimakse? Kes on kogenud koduvägivalda? Seejärel süttivad taskulambitähed pea kogu ekraanil: saame teada, et valitsus diskrimineerib vene kultuuri, et Nõukogude monumentide teisaldamine on vale („Jätke rahule ajalugu ja kõik, mis on seotud Venemaa endiste võitudega“ – 42aastane naine kavaraamatus.) ning et enamik kardab tõsiseid tagajärgi, kui avaldab kõigi kuuldes oma arvamust. Kas vaatate keelatud Vene telekanaleid? Valgusmeri süttib ning publikust kostab entusiastlik plaksutamine.
Saalis on paljude osalejate pereliikmed ja tuttavad ehk lava ja saali vahel tekkis kiiresti ühtne kogukond (millest meie kui pealinnast saabunud teatrientusiastid välja jäime). Hiljem haakus sama teemaga küsimus, millisest kanalist loetakse uudiseid. Enamik vastas, et ühismeediast. Ühismeedia aga võimendab olemasolevaid suhtlus- ja infomulle.
Mõned aastad tagasi nägin lavastuse Berliini-versiooni, kus linn näitas end mitmekesise ja värvikirevana.6 Paiku ühendavadki inimlikud hetked, aga silma torkasid arvamused, mis peegeldavad vastuolu narvalaste ja ülejäänud Eesti vahel: „Mulle on eesti rahvas – viieaastane laps. Ta on väga noor. Ema kiuste külmetan kõrvad ära – valitsuse tegevus on just sellele rajatud“ (naine, 61). Kavaraamatus avaldavad mitmed, et on oma linna, aga mitte riigi patrioodid, ning kordavad: „Valitsus erru!“ Teisal jällegi: „Armastan Eestit ja olen talle väga tänulik“ (68aastane naine kavaraamatus).
Tulevik. Poliitilisele teatrile omast erimeelt demonstreerivad tuleviku ja muutuste kohta käivad küsimused. Küsimusele, kuidas 2022. aasta on teid muutnud, vastasid paljud, et ei tunne end enam turvaliselt. Mõistagi, inimesed ongi oma olemuselt vastuolulised (niisamuti minu enda reaktsioonid ja arvamused) ning seda peegeldas „100% Narva“ kujukalt. Väitele „tahaks, et kõik jääks nagu on“ vastas jaatavalt vaid üks inimene. Seega osalejad justkui tahaksid muudatusi. Aga väitele „kardame tulevikku“ vastas jaatavalt üle kümne inimese, ka väikesed lapsed.
„100% Narva“ jääb kummitama – geniaalselt lihtsa dramaturgiaga kogukonnalavastus on intensiivne ja emotsionaalne. Rimini Protokoll koostöös Vaba Lavaga on taas näidanud teatri kui kunstiliigi avaraid võimalusi, kuidas võtta luubi alla ühiskond ja isiklikkus. Taas on nad laiendanud viise, kuidas inimesed kunstist osa saavad, kuidas nad kokku tulevad ja üksteisega räägivad.
1 Jevgenia Parv, Narvalased sõja teemal vastata ei taha. „Ise valime, millistele küsimustele vastame“ – Eesti Päevaleht 21. XI 2022.
2 Madli Pesti, Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Doktoritöö. Tartu Ülikool 2016.
3 Jüri Nikolajev, Narva Vabal Laval esietendus Rimini Protokolli „100% Narva“. – ERRi kultuuriportaal 19. XI 2022.
4 Vt meetodist lähemalt: Piret Jaaks, Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös. Doktoritöö. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2022.
5 Ilja Smirnov, Lavastaja Helgard Haug: „Tunnen end Narvas otsekui taifuuni südames …“ – Põhjarannik 16. XI 2022.
6 Madli Pesti, Kakskümmend aastat uurimusteatrit. – Sirp 31. I 2020.
