Hea Teatri Auhinna laureaat on valguskunstnik Margus Vaigur
Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse (ETUKÜ) Hea Teatri auhinna seekordne laureaat on valguskunstnik ja Endla teatri valgusala juht Margus Vaigur.
Auhind anti üle 5. märtsil Endlas pärast lavastuse „Noor jää“ esietendust, sest Vaigur oli teinud ka sellele lavastusele valguskujunduse. Auhinnaks on igal aastal ühe eesti kunstniku teos, seekord kingiti laureaadile Maarit Murka graafiline leht sarjast „Positsioonid“.
ETUKÜ hindab Margus Vaigurit kui Eesti üht viljakamat valguskunstnikku, kes töötab võrdselt nii muusika-, sõna- kui ka tantsuteatris. Lisaks arvukatele lavastustele Eesti teatrites on ta kujundanud valgustust teatrilavastustele ka välismaal (nt Soomes ja Lätis).
Vaigur on lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (TÜVKA) valguskujunduse eriala. Lisaks põhitööle Endla valgusala juhina on ta nüüdseks juba üle 15 aasta TÜVKA visuaaltehnoloogia üliõpilaste üks peamisi õppejõude. Tema käe all on õppinud väga paljud Eestis töötavatest valgusmeistritest, kes kõik on aidanud märkimisväärselt tõsta Eesti teatri valguskujunduse taset.
„Margust kunstnikuna iseloomustab kindlasti isikupärane ja julge värvikasutus, tema valguspildid on selged ja klaarid. Ei saa öelda, et minimalistlikud, aga neis puudub ballast. Võib olla on see teatud ratsionaalsuse elegants. Margus kujundab alati lavastust mõttetervikuna – kõigepealt idee, siis vorm,” kirjeldab laureaati kolleeg Endla teatrist, peakunstnik Liina Unt.
Hea Teatri auhinna on asutanud Eesti Teatrikriitikute Ühendus 2002. aastal. Alates 2012. aastast annab seda välja Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus. Auhind antakse loominguliste saavutuste eest, mida ühendus peab tähelepanuväärseks Eesti teatripildis, vastavas loominguvaldkonnas või konkreetses loomeloos. Auhind ei tõsta esile ilmtingimata viimase hooaja tipplavastust või -rolli, vaid tunnustab teatritegijat või -kollektiivi, kelle loomingulised põhimõtted ja saavutused kõnelevad tõsisest suhtumisest teatrikunsti pikema aja vältel.
Varasemad Hea Teatri auhinna laureaadid on Guido Kangur (2002), Andres Noormets (2003), Aleksander Eelmaa (2004), Marika Vaarik (2005), Aare Toikka (2006), Võru Teatriateljee (2007), Priit Raud (2008), Katariina Lauk (2009), Raimo Pass (2010), Piret Rauk (2011), Anne Türnpu (2012), Ingomar Vihmar (2013), Lauri Lagle (2014), Ardo Ran Varres (2015), Juhan Ulfsak (2016), Helle Laas (2017), Aarne Soro (2018), Ester Pajusoo (2019) ja ZUGA Ühendatud Tantsijad (2020).
Vikerraadio e-etteütlus toimub emakeelepäeval juba 15. korda
Algselt ühekordse ettevõtmisena mõeldud Vikerraadio e-etteütlus toimub juba 15. korda. Seekordne tekst loetakse Vikerraadios ette emakeelepäeval, 14. märtsil kell 10.25. Etteütlust saab kirjutada Vikerraadio kodulehel vikerraadio.err.ee.
Raadioeetrist kuuldav tekst tuleb sisestada Vikerraadio kodulehel olevasse tekstiaknasse. Aken aktiveerub kodulehel kell 10. Etteütlust saab kirjutada kella 11ni, teksti loetakse raadios ette korduvalt. E-etteütlust on võimalik kaasa teha ka nägemis- ja kuulmispuudega inimestel. Samaaegselt raadioeetris kõlava tekstiga ilmub ERR.ee portaali video, kus teksti saab lugeda huultelt. Etteütluse lehekülg on kohandatud nägemispuudega inimestele.
Peale e-etteütluse lõppu saab Vikerraadio koduleheküljel näha korrektset teksti koos paralleelvõimalustega, enim tehtud vigu ning nende selgitusi. Tulemused avalikustatakse ja keerulised kohad selgitatakse lahti samal päeval kell 14.05. Etteütluse päeval on etteütluse teksti kohta võimalik küsida ka Eesti Keele Instituudi keelenõuande telefonil 631 3731.
Korraldajad ootavad kõiki osalema ja kirjutatud teksti kindlasti ka kodulehel esitama. E-etteütlusel hindeid ei panda, enda kirjutatud tööd saab näha ja korrektse tekstiga võrrelda pärast tulemuste kokkuvõtet. Etteütluse tegemisest on aadressile viker@err.ee oodatud ka fotojäädvustused. Sotsiaalmeedias jagades kasutage #vikerraadioetteütlus.
Etteütluse parimad selgitatakse välja kuues kategoorias: õpilased, täiskasvanud, filoloogid ja emakeeleõpetajad, muu emakeelega inimesed, vaegkuuljad ning välismaal elavad-õppivad eestlased. Eriauhind antakse parimale nutiseadmega kirjutajale ning auhindu loositakse välja kõikide osalejate vahel. Auhinnad on välja pannud Vikerraadio, Haridus- ja Teadusministeerium, Rahva Raamat ja Apollo.
Alates 7. märtsist saab Menu-portaalis teha etteütluse eelharjutust, mis on kokku pandud varasemate aastate e-etteütluste vigade põhjal.
7.-14. märtsil kõlavad Vikerraadios Õigekirjagurmaani keelesäutsud, mis annavad vihjeid tänavuse teksti kohta. Õigekirjagurmaani ja Vikerraadio sotsiaalmeediakanalites saab läbi nädala kaasa teha ka keeletarkust pakkuvas viktoriinis.
Vikerraadio on e-etteütlusega emakeelepäeva tähistanud juba aastast 2008. Tänavune etteütluse tekst on inspiratsiooni saanud Juri Lotmanist, raamatukogude aastast ja kirjanike liidust. Teksti koostanud töögruppi kuuluvad Tartu Ülikooli eesti kirjanduse nooremteadur ja Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor Joosep Susi, Tallinna Ülikooli emakeeledidaktika lektor Merilin Aruvee, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik, Keeleameti peaekspert Killu Mei, Rocca al Mare Kooli Vodja Individuaalõppekeskuse eesti keele ja kirjanduse õpetaja Triin Toome ning haridus- ja teadusministeeriumi eesti keele nõunik Sirli Zupping. E-etteütluse koordinaator on Laura Raudnagel Vikerraadiost. E-etteütlust korraldab Vikerraadio koostöös Eesti Keele Instituudi ja Haridus- ja Teadusministeeriumiga.
Vikerraadio e-etteütlus toimub esmaspäeval, 14. märtsil kell 10.25.
Eelharjutuse leiab ERR Menu portaalis etteütluse lehelt: https://menu.err.ee/k/etteutlus
9. märtsil toimub Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Kirjameeste Seltsi 150. aastapäeva tähistamine.
Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolek peeti 25. veebruaril Viljandis Schwalbe võõrastemaja ruumides, selts ise tegutses aga Tartus. Aastatel 1872-1894 tegutsenud seltsi olulisuse kohta sõnas Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessor Arne Merilai: „Eesti Kirjameeste Seltsile kuulus keskne osa rahvusliku kultuuri arendamises ärkamisajal. Selts oli sündiva kultuurrahva tähtis haridusasutus: teaduse, kirjanduse ja kunstide edendaja, koolmeistrite õpetaja ning koolide õppevara looja, viljakas kirjastaja, toimekas rahvaluule ja vanavara koguja, emakeele arendaja ning ajaloo tutvustaja. See oli jõudsalt kasvava eestluse akadeemia, mis ennustas ette iseseisvust ja demokraatlikku omariiklust“. Seltsi presidendid olid Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Mihkel Veske, Hugo Treffner, Karl August Hermann ja Johann Köler.
Eesti Kirjameeste Seltsile pühendatud päev algab küünalde süütamisega seltsi presidentide haudadel. Kell 11 toimub Eesti Kirjandusmuuseumi saalis konverents, kus kõnelevad Krista Aru, Arne Merilai, Janet Laidla, Jaanika Palm, Katre Kikas ning Tiit Hennoste. Päeva keskel esitleb Eesti Pank aastapäeva puhul ringlusesse jõudvat erikujundusega 2-eurost münti, millel on kujutatud raamatut Jakob Hurdalt pärineva lausega “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult”. Päeva lõpetab Eesti Kirjandusmuuseumi materjalide põhjal koostatud näitus, mis annab ülevaate seltsi kujunemisest ja tegevustest. Eksponeeritakse originaaldokumente seltsi kogust ja seltsiga seotud isikute arhiividest. Kõnekad on materjalid, mis peegeldavad seltsi argipäeva, näiteks korjanduse korraldamist seltsile maja ostmiseks, näitusemüüke ja esimese naisliikme vastuvõtmist. Välja pannakse fotod, käsikirjad ning trükised. Näitus jääb avatuks 31. maini.
EESTI KIRJAMEESTE SELTS 150 25. veebruaril möödub 150 aastat Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisest. Organisatsiooni aastapäeva tähistatakse 25. veebruaril Viljandis ja 9. märtsil Tartus.
www.kirmus.ee
Korraldajad: Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanduse Selts Toetajad: Tartu linn ja Eesti Kultuurkapital
Trauma – ühteaegu varjatud ja universaalne, allasurutud ja igast praost välja immitsev. Traumaga võib meie elu alata, nagu kirjutab Hele-Mai Viiksaar emadustraumat käsitlevas artiklis. Aga see võib meid varjuna saata ka meie loomulikus kasvukeskkonnas, nagu selgitab Kätlin Konstabel perekondlikke traumasid lahkvas loos.
Traumat võime sageli kohata krimisarju vahtides, nagu kirjeldab Katrin Tegova, sotsiaalmeediat sirvides, nagu kirjutab Helgi Saldo, või linnaruumis ringi uidates, nagu aimub Hannes Aava linnaruumikolumnist. Aleksander Tsapov tutvustab aga, kuidas trauma isegi meie söögitorus pesitseb.
Peatume ka lahendustel, mis aitaksid traumaga paremini toime tulla: Sanna Kartau otsib abi tehnoloogiast, Mariliis Mõttus uurib MDMA-põhise psühhoteraapia väljavaateid ning Henri Kõiv mõõdab päästikuhoiatuste kasutegurit.
Merike Sisask kirjutab vaimse tervise edendamisest kogukondades, Kadri Paas riiklikest narratiividest infosõjas, Aet Annist teadmise mädandamisest.
Kultuuriosas vestleb Aleksander Tsapov Airi Triisbergi ja Maarin Ektermanniga õiglastest tasumääradest kunstis, Maia Tammjärv aga Janek Kraaviga transgressiivsest kirjandusest. Sanna Kartau intervjueerib dokumentalist Moonika Siimetsa ja Terje Toomistut. Lisaks Mariliis Mõttuse ülevaatelugu kontserdiagentuuri Damn.Loud viiest tegutsemisaastast.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel. Kuidas suhtuda?
Sirp
Sõda Ukrainas on paigutanud täiesti uude raami senise loomingulise ühistegevuse võimalused ja vajadused nii riikide, organisatsioonide kui ka üksikisikute vahel.
ILONA MARTSON, tõlkija
2014. aastal, kui algas sõda Venemaa ja Ukraina vahel, muutus vene keelest tõlkimine mulle ootamatult vastikuks. Ebameeldivaks nii füüsiliselt kui vaimselt. Oli päris pikk periood, kui mul ei olnud mingit soovi tõlkimisega tegeleda. Aga ma sain sellest järk-järgult üle – muide, suuresti tänu sellele, et lõpetasin Vene telekanalite vaatamise. Võtsin nii-öelda osalise meediapuhkuse. Oli abiks küll.
Nüüd, kus käimas on kaheksas sõja-aasta ja tegevus on aktiveerunud, on see minu jaoks vana mure. Pigem tajun ma tõlketööga edasi tegelemist kui väikest isiklikku võitu. Sest kelle huvides oleks, et see vene kirjandus mulle vastikuks muutuks ja ma ei vahendaks eestlastele Šalamovit, Ulitskajat, Teffit, Harmsi, Kotšergini, Klimovat? Eks ikka neile, kelle huvides on Venemaa kui sissepiiratud kindluse doktriin.
Kirjanduse tõlkimine on läbi ajaloo olnud universaalne, poliitikaülene suhtlusvahend, mis ühendab ja lähendab rahvaid. Aga need, kes eelistavad Venemaa võimsust demonstreerida „väikeste võidukate sõdade“ kujul, ei soovi sugugi, et nende oma inimesed suhtleks välismaailmaga. Isolatsioonis olevate kodanikega on nimelt palju lihtsam manipuleerida. Koroonaaeg on kahjuks olnud selle parimaks tõestuseks.
Venemaa artistide lavalt tõrjumine on teema üle Euroopa.
Käisin viimati Moskvas möödunud aasta septembris Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) kongressil. See on kongress, mis toimub kahe aasta tagant maailma eri paigus ja ühendab lastekirjandusega tegelejaid üle maailma. Tavaliselt on sellel kongressil üle tuhande osavõtja, sedapuhku jõudis pandeemia tõttu kohale käputäis. Ja pole ka ime – Vene viisa saamisega käis selline tsirkus, et iga vähegi alalhoidlikum lääne inimene oleks sellele ammugi käega löönud. Enamik muide lõigi ja enamik paneele toimus seetõttu virtuaalselt. Aga kohale minna tasus. Kas või sellepärast, et korraldajatele näidata: ei, te ei ole isoleeritud. Me saame aru küll, mis toimub, aga me ikkagi oleme siin.
Seega – mina arvan, et tuleks üritada kultuurisuhteid venelastega jätkata. Kui riiklik programm on kinni, siis isiklikud suhted jäävad ju ometi. Iseküsimus on, kuidas seda teha praegu. Kust leida õigeid sõnu, mis meid ei lahuta, vaid liidavad?
Liiatigi tuleb vene kirjandusest rääkides aru saada, et see pole enam ammu seotud üksnes Venemaaga ega isegi mitte üksnes venelastega. Vene kirjandust kirjutatakse Hollandis, Šveitsis, Iisraelis, Eestis, USAs, Itaalias, Soomes, Inglismaal ja mujal. Ma ise olen tõlkinud venelaste kõrval ka juudi, poola ja armeenia rahvusest autoreid.
Armeenlanna, võrratu Narine Abgarjani uut raamatut tõlgin ma ka praegu, samal ajal kui minu sünnilinnale Kiievile langevad pommid. (Tõlgin ja mõtlen, et kas ma suudan vanaisa ja vanaema haua üles leida, kui järgmine kord sinna lähen. Või on surnuaed nii segi küntud, et ei leiagi enam üles? Või on uusi inimesi liiga palju peale maetud? Ja küll on hea, et minu kallid vanavanemad ei näe, mis praegu Ukrainas toimub.)
Aga minu küsimus on ikkagi see: miks tõlgitakse nii vähe kaasaegset ukraina kirjandust eesti keelde? Aiman vastuseid, aga ausalt öeldes ei tee need meile au. Meile, eestlastele. On aeg silmad lahti teha ja näha, et ukraina kirjandus on olemas. Parem hilja kui mitte kunagi.
JOOSEP SUSI, kirjandusteadlane ja spordiajakirjanik
Olgugi et tippspordi – ja kõigi kultuurivaldkondade – sanktsioone ei ole mõtet vaadelda johtuvalt nende mõjust valdkonnale või isoleeritult, iseloomustab tippsporti loomuldasa tugev poliitiline laetus, mis teeb Venemaa alustatud sõja olukorras vastuse väga lihtsaks: Venemaa ja Valgevene sportlased, võistkonnad, ametnikud tuleb tingimusteta eemaldada rahvusvahelisest spordielust. Spordiüldsus on seni reageerinud võrdlemisi ühtselt ja konkreetselt ning vaikselt selles suunas ka liikunud. Arvestades, et profisport on tähtsusetu nähtus – milles omakorda seisneb selle ülemaailmne menu ja olulisus –, annab Venemaa võistluskarussellist eemaldamine võimaluse vene sportlastele pühenduda sellele, mida nad inimese ja kodanikuna peaksidki tegema: Putini režiimi ja Ukraina sõja vastu protestimisele.
Nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides põhjendatakse tippspordi rahastamise vajalikkust rahvusliku eneseteadvuse ja uhkustundega haakuva sümboolse tähenduse abil. Tippspordi üks vahest positiivsemaid tulemeid ongi rahvus- ja kogukonnatunde põlistamine. Just tribüünidel ja televiisori või raadio ees võistluste ennastunustav jälgimine on aidanud kaasa mitmele suuremale murrangule: võib mõelda näiteks 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniirile, kus esimest korda julgesid sakslased pärast Teist maailmasõda uhkustundega oma riigi lippu lehvitada. Lääne-Saksamaa võit finaalis Ungari üle (nn Berni ime) andis tõuke Saksamaa (majanduslikule) tõusule ja edaspidistele sündmustele Ungaris.
Venemaa on sporti kasutanud Putini režiimi legitimeerimiseks kogu aeg. Nii on Venemaa viimasel kümnendil võõrustanud kõige enam olümpiakavva kuuluvate spordialade tiitlivõistlusi: sporti kasutatakse lakkamatult ja varjamatult – või siis lapsikult varjates – diktatuuri poliitiliste eesmärkide teenistuses. Seejuures on iseäranis totter, et maailma kõige suuremad spordiorganisatsioonid on varem teinud suuri jõupingutusi, et Venemaa ja teiste totalitaarsete režiimide eesmärkidele õlg alla panna. Et venelased saaksid kodus istuda, tunnetada riigi suurust, pakkuda rahvuslikku ühtsustunnet, elada uhkustundega kaasa Venemaale! Olümpialiikumise juhi Thomas Bachi ja Vladimir Putini sõbralikud käepigistused on spordihuvilistele arginähtus.
Venemaale ei saa praegu lubada seda sümboolset ja režiimi toetavat relva, mida ta on viimasel kümnendil laialdaselt kasutanud. Küsimus seisneb muu hulgas kollektiivses moraalses vastutuses. Ükskõik millise riigi kodanikuna me ei jaga mitte üksnes selle riigi võite (nt spordis), vaid ka patte ja kuritegusid. Ei saa õndsalt ülevustundega kaasa elada mõne suusataja võitudele ja sedakaudu ka tunda riigi üle uhkust, aga rämedate sigaduste puhul öelda, et sellega pole meil midagi pistmist, et see on mingi võõras režiim ja et sport peab olema poliitikast lahus. Loll jutt!
Praegu saab moraalselt respekteerida ainult seda Vene sportlast, kes Putini režiimi ja sõja hukka mõistab. Aga võistlustele teda lubada ikkagi ei tohiks, vähemalt juhul, kui ta esindab kas otseselt või varjatult Venemaad. Sest nagu näitavad viimased aastad, siis sportlaste osalemine Venemaa olümpiakomitee lipu all on rahvuslikule ühtsustundele – millele paljuski toetub ka Putini režiim – mõjunud hoopis hästi: vaadake, meile tehakse liiga, aga meie võidukad sportlased ja meie riik on sellest üle! Niisiis on paljud toredad Vene sportlased ka võrreldes teiste kultuurivaldkondade esindajatega täbaramas seisus: näiteks võiks opositsiooniliste kirjanike-kunstnike loominguga dialoogi pidada ju küll. Pealegi, eks ole ka tippsportlase eneseteostuse aeg väga lühike.
Võrreldes paljude teiste kultuurivaldkondadega on spordisanktsioonid vahest kõige ulatuslikumad just lihtinimestele. Kehtestatud sanktsioonid jõuavad nendeni vahetult. Saavutussport on ülemaailmset menu nautiv reeglipärane sündmuste ahel, mis põhineb kaasaelajates tekitataval korduval emotsioonil. Aga ühtäkki ei näe enam ühtegi oma riigi/rahva esindajat: Venemaa spordi eemaldamisega rahvusvahelisest spordielust ei sanktsioneerita üksnes riiki ja selle spordisüsteemi, see viiakse ka tugitoolisportlaseni, tavalise venelaseni. Talt on võetud väikekodanlik luksus jõudehetkel televiisori ees higiseid kaasmaalasi ergutada.
Ühesõnaga, totaalne isolatsioon! Spordiajaloos pole selline ulatuslik ühe riigi spordielu boikott sugugi esmakordne. Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi vastane boikott apartheidi ajal, kui (tõsi, pärast aastatepikkusi vaidlusi ja arutelusid) kehtestati väga ranged sanktsioonid. Selle boikoti mõju nõrgestas ebajärjepidevus ja ebaühtlus. Küll aga võiks mõelda sellele, et paiguti sanktsioneeriti ka neid teiste riikide sportlasi, kes sanktsioonidega ei liitunud. Minu meelest võiks vähemasti moraalselt hukka mõista ka kõik meie riigi sportlased, spordiametnikud, klubid, alaliidud, kes suhtlevad Venemaa spordiga.
Õigus tippsporti teha ja sellele kaasa elada on täiesti tühine võrreldes ukrainlase õigusega oma kodus rahus elada või üldse elada. Kui kogu Venemaa spordi ja kultuuri boikoteerimine sõja lõpu päevagi lähemale toob või päästab (või võib päästa) mõne inimelu, siis tuleb seda kahtlemata teha! Pealegi, kummaline oleks ju seegi, kui Vene sportlased esindavad uhkusega Venemaad, kelle tõttu Ukraina sportlane sporti teha ei saa, sest peab sõdima või varjendis istuma.
MEELIS KUBITS, Kultuuripartnerluse Sihtasutuse juhataja
Kultuurisuhted Venemaaga tuleb panna pausile. Kui kauaks ja millises mahus täpsemalt, sõltub paljuski sellest, mis saab edasi. Midagi head ei saa. Kas kultuurivahetuse peatamine peab olema absoluutne ja laienema kõigile? Jah, ainult nii on sel mingigi mõte. Erandiks olgu vaid humanistlikel kaalutlustel meile sõbralikele inimestele peavarju pakkumine, kui neid ähvardab tagakiusamine või nende elu on ohus.
Kuid on ka häid uudiseid. Embargo ei ole igavene, kuna sõltub otseselt Venemaa sisepoliitilisest arengust. Kõigile, kuid eeskätt korraldajale ja loojale on parem, kui pausi kestus on markeeritud, alustuseks kalendriaasta. See võtab maha asjatud lootused ja pinged. Eks siis 2023. aasta 24. veebruaril vaatab kogu demokraatlik maailm olukorra üle ja otsustab. Riigi otsus kaitseb eeskätt korraldajat. Võtab ta näiteks teha siin mõne populaarse kontserdi, millele müüakse hulk pileteid, kuid paar päeva enne tulude noppimist kuulutatakse ajakirjanduses sellele boikott. Kelle probleem? Maksumaksja oma kindlasti mitte. Seega on ajutine reegel kõigi huvides.
Esimene kontraargument on juba kõlanud „kultuur on väljaspool poliitikat“. See ilusti kõlav ebakompetentne väide kehtib sõnades, kuid sõna ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne. Kultuur, eeskätt selle tipptegijate seisukohad, otsused ja teod ongi poliitika. Eriti eredalt on need seda kriiside ja sõja ajal, kui maailma vaadatakse mustvalge televiisori ekraanilt. Praegu ei näe ma värve ja halle toone. Pealtnäha süütu väide „noored muusikud ei ole milleski süüdi“ on üpris arrogantne. Meie oleme paremad ja meie ei pea selle eest maksma! Aga sportlased, ettevõtjad, lihttöölised tehastes, õpetajad ja arstid, transamehed ja kirikuteenrid, mida nemad on võrreldes noorte muusikutega halba teinud? Sergei Dovlatov vastab teile: „Kirume lõputult seltsimees Stalinit ja loomulikult asja eest. Ometi tahan ma küsida – kes kirjutas neli miljonit pealekaebust“?
Kas keegi on nii väljaspool poliitikat, et ei tee tööd, maksa makse, ei käi valimas, ei protesti valimistulemuste varastamise järel? Ma kahtlen selles. Meile söödetakse ette narratiivi, et kuskil punkris istub üks hull mees, kes jõudis sinna kahekümne oligarhi kaasabil, kedagi ta ei kuula ja võimule tuli eile.
See ei ole päris nii. Venemaa presidendi toetus on kakskümmend aastat olnud püsivalt suur ja sugugi mitte ainult meediatsensuuri või opositsiooni tasalülitamise tõttu. Kuidas neid asju tehakse? 2010. aasta septembris toimus Peterburis vene intelligentsi kohtumine peaminister Putiniga. Kohtumine oli juhuslik, pühendatud heategevusele, aga rokkmuusik Juri Ševtšuk rikkus peo ära. DDT liider esitas peaministrile avalikult ebameeldivaid küsimusi, mida oli isegi 2010. aasta kohta „liiga palju“. Juri on mulle ise hiljem öelnud, et seejärel tabasid teda eri vormis ähvardused, möllust meedias ja telekanalite blokeerimisest ei maksa rääkidagi. Mida tegid sel ajal teised vene rokistaarid, kes praegu koostavad videopöördumisi „Ei sõjale!“? Boriss Grebenštšikov, Andrei Makarevitš ja teised Venemaa suurimad nimed istusid kahe nädala pärast Moskvas koos president Medvedeviga maha ja sõna otseses mõttes irvitasid Ševtšuki üle. Makarevitš läks niikaugele, et teatas tele-eetris, et tema on Medvedevi valija ja Ševtšuk ei kuulu tema lähemate sõprade hulka, mistõttu teda ka kohtumisel ei olnud. See oli valiku koht. Mašina Vremeni asutaja nägijaks saamine võttis neli aastat, hetkeni, kui Krimm ära virutati, siseriiklikult vinti peale hakati keerama ja lõppesid ka Makarevitši esinemised „Kutsuvas tulukeses“ ning KVNi žüriis.
Vene intelligents on neil päevil teinud sadu avaldusi, kus nad vabandavad Ukraina rahva ees sõnadega „jah, mina olen süüdi“. On vist liigne lisada, et just nemad teavad, mida tähendab tagakiusamine ja ähvardused, sissetulekutest loobumine. Ma ei usu, et nad on esimeste seas, kes tormavad meile luuleõhtuid korraldama. Küllap kannatavad vaikides kodus.
Ukraina maksab oma iseseisvuspüüdluste eest ränka hinda. Selle riigi juhid, teiste seas kultuuriminister, on palunud maailmalt abi, mille üks väljundeid on Venemaa boikoteerimine igal võimalikul tasandil. Kelle poolel me siis oleme, kui isegi selle lihtsa palve täitmine meil üle jõu käib? Eluaegne Eestisse sisenemise keeld oleks tulnud Filipp Kirkorovile, Eesti Eurovisiooni kommuuni ebajumalale, kehtestada juba 2020. aasta septembris, kui ta Lukašenkat avalikult toetama asus, kuigi Valgevene rahvaliikumise sümboliks kujunenud valgevene tüdrukuid piinati ja vägistati. Seda ei ole hilja teha nüüdki. Kogu asja mõte on solidaarsus, just see, milleks paraku valitsused valmis ei ole.
HELEN SILDNA, Tallinn Music Week’i ja festivali „Station Narva“ juht
Sõnumivahetus Ukraina kolleegiga: „Enamik muusikuid on rindel, jah, minuga on kõik hästi, istun maa-aluses varjendis. On oluline, et ka kultuurivaldkond toetaks hetkel meie otsust kaitsta oma riiki.“ Sõnum sõbralt ja festivalikorraldajalt Venemaal: „Ma ei ole enam keegi. Mul oli kaks festivali, mul oli tiim. Püüdsime arendada kultuurisuhteid Euroopaga. Saime aru, et tööst Moskvas ja Peterburis ei piisa, olime just alustanud ka väiksemates linnades. Järelikult ei teinud me piisavalt … Nüüd ei ole mind enam kellelegi vaja. Tunnen vaid häbi ja loodan, et meie lastele andestatakse.“
Need näited on pärit viimaste päevade vestlustest sõprade ja kolleegidega. Sellist kõikematvat ahastust ei ole ma oma elus varem näinud – ei ole sõda nii lähedalt varem kogenud.
Olen sündinud muusikute peres. Nii ERSO, kus töötas minu isa, kui ka Estonia teater, kus minu ema, olid Nõukogude ajal vähesed kollektiivid, kes said välismaal käia. Kui muusikutel oli Helsingis või Pariisis jalutamiseks vaba aeg, tuli liikuda rühmades, iga rühmaga kaasas keegi, kes jälgis. Hoolimata riskidest peideti kohvritesse kirju, mis anti üle väliseestlastest sugulastele-tuttavatele, et edastada sõnumeid läände. Kirjades anti teada, et vastupanuliikumine ja vabadustahe on elus. 1988. aasta loomeliitude pleenumi eestvedajad olid just kultuuriinimesed. Kultuur oli kanal, mille kaudu jõudsid peidetud signaalid tundliku vastuvõtjani. Tänu kunstivormidele omandasime oskuse lugeda ridade vahelt, kohvripõhja peidetud kirjade kaudu edastasime sõnumeid läände ja teisitimõtlejatele üle Nõukogude Liidu.
Praegune olukord on teistsugune ja aeg on teine, aga raudne eesriie on juba langenud. Venemaal on suletud või kontrolli all enamik meediaväljaandeid, piiratud on inimeste ligipääs ühismeediale, riigist ei välju enam rahvusvaheliste liinide transpordivahendid. Õudustest Ukrainas teame meedia vahendusel, infot Venemaa linnade tänavatel toimuva kohta enam naljalt kätte ei saa. 24. veebruarist on ligi 50 linna tänavatel protesteerinud tuhanded inimesed, iga päev pekstakse neid kurikatega laiali, trahvitakse, ähvardatakse. 17 000 Venemaa kultuuritegelast on kirjutanud alla avalikule kirjale, kus ei nõuta üksnes sõjategevuse peatamist, vaid mõistetakse ühtlasi hukka ka Krimmi annekteerimine 2014. aastal ja kogu Venemaa võimu valelik tegevus. Üle miljoni Venemaa inimese on kirjutanud alla avalikule petitsioonile.
Mida meie saame teha? Toetame Ukrainat – loomulikult, igati! Aga kas peaksime säilitama suhtluse ka inimestega Venemaal?
Sanktsioonid on mõistagi vajalikud ja institutsionaalne koostöö peatatakse. Venemaa esindusüritused ja säramine maailmalavadel ongi praegu kohatu. Konkreetse tegevuskava asjus jääb aga otsustus valdkonnale endale. Vabadus on mõistagi vastutus. Kogemuste jagamine ja eri vaatenurkade kaalumine koos kolleegidega on ääretult väärtuslik.
Vastutust tajun siin ka ülejäänud Euroopa ees. Arvan, et Eestil, kaasa arvatud meie kultuuritegijatel, on unikaalne võimalus olukorda maailmale selgitada. Saame edastada infot, kuidas Ukrainat toetada, rõhutada, et see sõda puudutab meid kõiki, aga võib-olla selgitada ka seda, mis toimub Venemaal. See annab lootust ka maailmale, kui nähakse, et Venemaal on teisitimõtlejaid, kes tulevad tänavale. Usaldusväärsete allikatega suheldes saame vahendada väärtuslikku informatsiooni, mis võib jääda esmapilgul märkamata ning mida Venemaa püüab me pilgu eest peita. Meenutagem, et 1980ndate Eestiski tegid just kultuuritegijad muutuste nimel järjepidevalt tööd ning edastasid sõnumeid maailmale.
Tõenäoliselt ei ole praegu õige hetk kutsuda siia vene muusikuid, luuletajaid ega kunstnikke. Loodan, et seda, mis peatatud, saab pildi muutudes jätkata. Iga kultuuriorganisatsioon teab ja tunneb oma Venemaa partnereid ning oskab neile silma ja südamesse vaadata – nii saab dialoog ka jätkuda. Oht on, et isoleeritus teeb jõuetuks ja röövib lootuse.
Soovin veel, et oleksime kolleegide suhtes mõistvad ja toetavad. Selleks, et pakkuda Eesti inimestele vaimujõudu, peame ise olema tugevad. Pandeemia on meid räsinud, kriis ajab kriisi taga. Vähim, mida teha saame, on üksteist toetada, pakkuda hinnangute asemel mõistmist ja hukkamõistu asemel arutelu, rohkem empaatiat ja kannatlikkust märgata nüansse.
Kultuuril on kriisides tähtis roll. Kes peale Eesti inimeste teaks seda paremini? Kultuuri abil saab mõtestada, luua tähendust ja märgata seoseid, tuua inimesi kokku ja ühendada. Kultuuriga saab teha peidetu nähtavaks, hoida ja anda lootust.
Mida teha, kui ühel päeval on su õuel linnatäis sõjavange? Korrata ajalugu? Fotol Saksamaa sõjavangid Kiievi tänavatel.
Ühel päeval – ja mitte kauges tulevikus – Venemaa selle jubeda sõja kaotab, Putiniga või ilma. Jõukas ja vaba maailm on juba tõestanud, et ollakse valmis Ukrainat uuesti üles ehitama. Just materiaalsel poolel suudetakse kõik purustatu, olgu elumajad või haldushooned, sillad, maanteed või sideliinid, kiiresti taastada. Mitte küll nii kiiresti, kui need purustati, kuid mõne aastaga kindlasti – selleks on olemas raha, tahe, oskused. Ukraina rahva hingetraumade silumine tõotab võtta kauem, aga nagu on tõestanud kõigi seniste sõdade ellujäänud, tullakse sellegagi tasapisi toime. Kolme inimpõlvega saab igast sõjast ennemuistne jutt.
Jääb siiski rida küsimusi, millele nii lihtsat lahendust ei ole. Üldrahvalikus emotsionaalses kõrgepingeseisundis ei pruugi ka demokraatiamaade valitud juhid langetada parimaid otsuseid nii iseenda kui ka antud juhul eeskätt Venemaa tuleviku kohta. Ukraina osas on optimism õigustatud, Venemaa suhtes aga on valida ainult riskantsete, töömahukate ja kulukate stsenaariumide vahel, kusjuures seda kõike peab saatma suuremeelsus, milleks aga hetkel ühegi maa elektoraat tellimust sisse ei ole andnud.
Esimene ja kiireloomuline küsimus on, mida teha Ukraina territooriumil kapituleeruvate Venemaa relvaüksustega. Kas lubada neil minna kodumaale tagasi koos oma varustusega või ilma? Õige oleks kogu tehnika ja vanametall Ukraina tööstusele taaskasutatavaks tooraineks anda. Aga mida teha nende kümnete tuhandete sõjaväelastega, kes eeldusel, et Moskva võimukorraldus niipea ei muutu, keelduvad kodumaale naasmisest teadmises, et seal ähvardab neid vangla või koonduslaager riigireetmise eest? Pole kuigi usutav, et ükski lääneriik oleks valmis neile põgeniku staatust andma ja neid pikaajalisele kostile võtma.
Teiseks, sanktsioonid. Isegi kui Venemaa peaks peatselt kapituleeruma ja seetõttu saaks hakata ka sanktsioone järjest tühistama, on sanktsioonide mõju majandusele pikaajaline. Kui Venemaa majandus peaks sanktsioonide mõjul näiteks kahanema kiiresti poole võrra, siis ei ole seal millegi eest ülal pidada praegugi näruses olukorras meditsiini-, haridus- ja tervishoiusüsteemi ning need varisevad kokku. Kaos missugune, ent eeldatavasti ei vii see kodusõjani, kuid piirkondlike tsiviilrahutusteni ikka. Ja kes jaksab, püüab põgeneda. Ukrainlaste aitamiseks on praegu kõik valmis ja kui nende maal rahu taastub, naaseb enamik neist kodumaale esimesel võimalusel. Aga kujutlegem hetkeks, et millalgi ühel kaunil sügispäeval on meil Narva piiripunktis 100 000 kaosesse paiskunud Peterburi elanikku, ikka õnnetud ning hädas naised ja lapsed, mitte õnneotsijad. Kui paljudele neist jaguks meie kaastunnet, raha ja korraldavat energiat? Või anname oma relvakandjatele loa tulistada igaüht, kes mis tahes vahenditega Narva jõge ületama hakkab? See ei oleks muidugi mingi Eesti unikaalne probleem: kaos Venemaal täidaks põgenikega kogu Venemaa Euroopa-osa pika piiri ning oma osa saaksid kõik naabrid Soomest Kaukaasiani.
Seega, milline ka ei oleks lääne plaan üksikasjades, igal juhul peab eesmärgiks olema massilise väljarände ärahoidmine, mingigi mõõduni elamisväärsete tingimuste säilitamine Venemaal. Putin on ka ise öelnud, et üks hea ja funktsioneeriv slaavi riik saab olla ainult denatsifitseeritud ja demilitariseeritud riik. Saksamaa ajaloonäite järgi tähendab see Vene riigi kiiresti relvitustamist ja vajadusel korrahoidmiseks ajutiste okupatsioonivägede, tänapäevases sõnastuses rahuvalveüksuste paigutamist Venemaale. Samaväärse tähtsusega, kuid hoopis keerulisem on kujundada uus mõtlemine aastakümneid igapäevases ajupesus veetnud Venemaa elanikele. Kas maailm on võimeline välja mõtlema vene rahva jaoks täiesti uue rahvusloo, mis ei tohi kindlasti olla päris vaba kollektiivsest süüst ja meeleparanduse vajadusest, aga sisaldab ka mingeid positiivseid elemente, mida Venemaa ajaloost on paraku vähe leida?
Omaette häda on, et Venemaal ei ole ette näidata ühtki edukate reformide kogemust. Kuna kõik reformaatorite katsed Venemaast normaalne, inimest austav riik kujundada on seni lõppenud läbikukkumisega, miks peaksid sealsed inimesed uskuma, et sel korral läheb teisiti. Veider küll, Venemaa rahvas on uskumatult võimekas taluma mitmesuguseid täiesti mõttetul eesmärgil neile kaela valatud kannatusi. Kuid iga kord, kui maad soovitakse reformida ilma vägivallata ja sihiga pärast ajutiste raskuste ületamist jõuda suurema heaolu ja vabaduseni, ütlevad venelased: ei, seda me küll ei talu. Nii läks tsaaririigis, nii läks ka 1990ndatel, mil reformide positiivseid tulemusi ei jaksatud ära oodata, vaid hääletati need maha ja valiti enesele sellest aru andmata enesetapukurss.
Mõistagi kuulub Venemaa sõjalise kapitulatsiooni juurde kohustusliku elemendina ka õiglane kohtupidamine sõjakurjategijate üle. Spandau vanglat küll enam ei ole, aga kümmekond kongi eluaegsetele kuskil Euroopa nurgas ikka leiab. Kuid mündil on ka teine pool. Sama vajalik kui hea plaan Venemaa ümberkujundamiseks on kogu läänes ja ka igas riigis eraldi leida õige vastus küsimusele, mida teha iseendaga.
Paar näidet. Mitmel pool, sealhulgas Eestis, on juubeldades tervitatud nii avaliku arvamuse järsku muutumist Soomes NATOsse astumise vajalikkuse osas kuika Saksamaa kantsleri lubadust järsult suurendada Saksamaa sõjalisi kulutusi, mis USA ja väikeste, aga vaprate NATO liikmesmaade arvates on olnud seni ebapiisavalt ja -ausalt väikesed.
Soomes on käivitatud rahvaalgatus, millega taotletakse NATO-liikmesuse panemist soovitusliku jõuga rahvahääletusele. Võib-olla selleni maa seaduste järgi kunagi ka jõutakse, aga esialgu on Soome erakonnad asunud ettevaatlikele positsioonidele. Sel nädalal ei jõutud parlamendierakondade konsultatsioonidel isegi esialgse kokkuleppeni, kuidas NATO teemat üldse menetleda. Parteid võtsid targu endale mõtlemisaja. Nagu ammu teada, ei ole sõjatehnilises mõttes Soomele NATOsse kuulumist vaja, liitumisotsus oleks puhtpoliitiline akt, mis Soome elus midagi ei muudaks. Kuni sõda käib, on tunne tugev, kuid kui parlament peaks jõudma tõsisema aruteluni alles sügisel, on eufooria möödas ning vägagi võimalik, et jõuvahekord oma traditsioonilisele tasemele tagasi liikunud. See annab parteidele võimaluse aasta pärast toimuvate parlamendivalimiste eel NATOga ühinemist valimiste põhiküsimuseks üldse mitte teha. Seda eriti juhul, kui Venemaa kapitulatsiooniaktil on selleks ajaks allkirjad all.
Sama käib Saksamaa relvastumise kohta. Ükskõik, kui heaks ja õilsaks sakslased pärast ilmasõja lõppu ka ei oleks hakanud, relvade kuhjamine Euroopa südames (kas naabrite hirmutamiseks?) ei ole ratsionaalne teguviis. Aga just ratsionaalsust ja praktilist mõtlemist on olnud kombeks saksa rahvale iseloomulikuks pidada. Mida edukam ollakse Venemaa desarmeerimisel, seda vähem on vajadust nn kaitsekulutusteks mitte ainult Saksamaal, vaid terves Euroopas. Kelle vastu peaks relvastuma, kui vastast enam ei ole? Kindlus Euroopa peab olema tsiviil-, mitte sõjakindlus.
Muidugi ei saa Venemaa ohu lõplik ja täielik likvideerimine juhtuda ainult Euroopa ja transatlantilise tööna. Ameerika Ühendriikide silmis on ju juba aastaid suurim julgeolekuprobleem Hiina, mitte Venemaa. Vajadus kiiresti neutraliseerida Venemaa annab läänele võimaluse Hiina positiivseks kaasamiseks ning hoopis uuest vaatenurgast asuda ka Vaikse ja India ookeani kallaste desarmeerimisele. Elada ilma sõjahirmuta ei saa olla ainult Euroopa rahvaste privileeg, samaväärne õigus selleks kuulub jaapanlasele ja korealasele ja üldse kõigile. Relvad kuuluvad argade maailma, julgetele, vabadele ja enesekindlatele pole neid vaja. Selle mõttega võiks alata Venemaa kapitulatsiooniakti tekst, mida on rahvusvahelise õiguse tundjad loodetavasti juba koostama asunud.
Kuhu põgeneda, kui ukselävel on sõda, koroonapandeemia ei näita vaibumise märke ning kõige selle taustal käib otsatu ja hõlmamatu kliimakriis? Ühest küljest pole Eestis majanduslikult kunagi paremini elatud kui praegu, teisest küljest pole ka kunagi siin diagnoositud nii palju vaimse tervise hädasid – ja ühiskondki on lõhestunud. Kust leida meelerahunurgake?
Õnneks on varsti kevad ning sõjauudiste kõrval jõuavad isegi peavoolu-meediaportaalidesse nõuanded, kuidas, millal ning milliseid taimi ette kasvatada, milline muld valida, kuidas pikeerida, millised on trendikad kartulisordid. Ka ühismeedias ringleb järjekindlalt meem, mis kinnitab, et miski muu kui tomatikasvatamine ning väikese võrse sirgumise jälgimine ei anna paremini tunnet, et kõik on sinu kontrolli all ja oled ise oma universumi peremees.
Kui maakohta, kuhu peenraid tegema minna, pole ning aknalaua-aianduse tase tundub juba läbitud, siis tasub uurida, mida pakuvad suuremad linnad. Nii Tartul kui ka Tallinnal on olemas linnaaianduse võrgustik, kus saab väikese või olematu tasu eest rentida aianduse tarbeks maalapi. Aed annab saaki ja ka lootust.
Endale linnas aiasaaduste kasvatamises pole muidugi midagi uut. Aianduskrunte jagati juba Nõukogude aja alguses, mil üle maa rullis nälg ning aiasaaduste kasvatamine oli lihtsalt pragmaatiline ja ellujäämiseks vajalik. Nõukogude ajast on meie linnapilti jäänud omajagu aianduskooperatiive, millest on enamasti linnalähedased elamurajoonid saanud, kuid alles on ka veel päris algupärase ilmega peenramaid. Näiteks raudteeäärsed aiamaad Tartus, suured aianduskooperatiivid Sillamäel, Narva Veneetsiaks kutsutud ala piirilinnas.
Paljud vanad aianduse piirkonnad on nüüdseks siiski ebaseaduslikuks arvatud, näiteks raudteede ääres, osa lammutatud, osa ise hääbunud. Tallinnas lükati alles hiljuti sirgeks lennujaamatagune Soodevahe piirkond, kus paljud eakad oma aega veetsid ning toast välja, värske õhu kätte toimetama said. Mis neist nüüd on saanud? Millega nad nüüd oma päevi täidavad? Kui paljud neist pärast aialapist ilmajäämist nelja seina vahel istumisest haigeks jäid? Seda pole keegi uurinud. Aiandus peaks olema üks osa tervishoiuteenusest. See, kellel on aiamaa, see, keda ootavad taimed, ei jää nii lihtsalt haigeks, ei koorma hädadega niigi pandeemia tõttu viimasel piiril tervishoiusüsteemi.
Uue globaalse trendi toel on uue linnaaianduse lainena ka siia jõudnud kogukonnaaianduse liikumine. See on võtnud eri vorme. On paiku, kus soovijatele jagatakse suuremaid maalappe, on aedu, kus tilli, peterselli ja lehtpeeti saab kasvatada peenrakastis. Seesugune aed on mõeldud pigem naabrite suhtluse ergutamiseks ja elanike kokkutoomiseks kui tõsiseltvõetava talvevaru soetamiseks.
Alates 2020. aastast saavad pealinna mittetulundusühingud, sh asumiseltsid, taotleda kogukonnaaedade rajamiseks ja arendamiseks toetust. Linnas on tööl ka linnaaiandust arendav spetsialist. Tallinna linnaaiavõrgustikku kuulub 21 aeda. Aedade kaardilt on näha, et kõige enam ühisaedu on Põhja-Tallinnas, kesklinnas ja Lasnamäel.
Emajõe-äärses ülikoolilinnas on linnaaianduse lipulaev Tartu Maheaed. Selle hallata on kaks suurt aiandusala, Lammi ja Lehe aed, kus kasvatatakse puuvilju, marju, lilli jm, kuid korraldatakse ka vestlusõhtuid ja pakutakse mitmesugust koolitust, ühesõnaga edendatakse linnaaianduskultuuri laiemalt. Koos kasvatatakse näiteks köögivilju lasterikastele peredele. Peale maheaia aedade saab näpu mulda pista ka Emajõe aias ja aiandusühistus Tiigiaed. Väikseid algatusi on veelgi.
Aiandus aitab korraga mitme häda vastu, sealhulgas üksinduse, igavuse, hinge- ja liigesevalu vastu. Näiteid võib tuua laiast ilmastki. Lissaboni linn on rajanud linnaaedu näiteks immigrantide elupiirkondadesse, et elanikel oleks põhjust õue tulla ning ühtlasi naabritega tuttavaks saada. Prantsusmaal on kooliaedu, kuhu lubatakse tegutsema need käitumishäiretega õpilased, kes on ennast õppetööks kokku võtnud. Kooliaias tegutseda on tore, selle nimel pingutatakse.
Lõpuks polegi puhkus muud kui enda väljalülitamine ja põgenemine argipäevast, meeleseisund, mis pakub uusi kogemusi ja elevust, ning täpselt seda saab teha peenramaal või tarbeaias toimetades. Kontrolli maailma üle aitab kas või korraks taastada see, kui saad ise olla oma võrsete volinik.
26. veebruaril lõi mind pahviks üks televiisorist nähtud seik. Otseülekande lõpus Vabaduse väljakult vestles saatejuht Taavi Eilat silmanähtavalt nukra ukraina naisega, kes oli lilleäri asjus jõudnud Eestisse 24.veebruaril, mil ta kodumaal algas sõda. Naine muretses oma vanade vanemate pärast, kes elavad Lvivis ega suuda end vaenlase eest kaitsta, ning mõtiskles siis kurvalt, kuidas mitmel pool Euroopas seisavad temale kuuluvad lillekoormad, „mida Ukrainas nüüd enam ei vajata“.
Arginukrus on kõnekas detail, mis sümboliseerib põhimõttelist muutust vähemasti Eesti, aga loodetavasti lääne ajalookäsitluses tervikuna ning annab kohutaval ajal, mil valitseb jõletu ebaõiglus, vähemalt kibedat lootust tuleviku osas. Olemata ekspert ja omamata märkimisväärseid mälestusi kas või vestlustest sõja üleelanutega, loodan siiski, et võrreldes eelmise korraga on olukord teine. Tahan uskuda, et lugematu hulk peeneid pöördeid humanitaarteadustes – olgu kultuuriline, narratiivne, performatiivne, ruumiline või sooline – ongi muutnud määratluse „ajalooline“ sisu ning et meie sõjaajalugu ei tähendagi enam ainuüksi tummade ja anonüümsete vägede liikumist ühelt positsioonilt teisele või kangelaslike ja koletislike väejuhtide saavutuste loetelusid.
Vene keeles kirjutav valgevene kirjanik, nobelist Svetlana Aleksijevitš on samast mõttest ajendatuna koostanud maailma kõige mõjusama sõjateose. Raamatus „Sõda ei ole naise nägu“ räägivad naised, kes osalesid Teises maailmasõjas Nõukogude armee ridades, kuidas nemad sõda kogesid. Need pole lood ainuüksi võitlustaktikaist, relvadest, võitudest või kaotustest, vaid hoopis trööstitust olmest– ilmast, teeoludest, toidunappusest, kehalistest vaevadest, parasiitidest, armastusest, leinast ja võimetusest seda kõike mõista. Aleksijevitš tahtis kirjutada sõjast niisuguse raamatu, et „paljas mõte sõjale oleks vastik. Arulage. Ajaks kindraleid endid öökima“.1 See õnnestus: välja on valgustatud väikesed, pealtnäha ebaolulised detailid, mis varem sõjamasina mürinasse kippusid sumbuma. „[N]aiste sõjal on lõhn, on värv, on põhjalik elamise masin,“2 mistõttu oskab seda ette kujutada igaüks. Naiste sõda tekitab meis õigustatud õõva.
Nüüd, kui rindel, tugistruktuurides, valitsustes ja rahvusvaheliste organisatsioonide eesotsas, aga ka ajakirjanduses on rohkem naisi kui kunagi varem, tuleks see ära kasutada ja anda sõjale naise nägu. Ei, et demagoogitsedes ainultnaistest räägitaks, Ukrainas surevad ju kõik, sugu, vanus, kodakondsus või usutunnistus ei huvita kedagi, vaid sõjast tuleb rääkida nende vahendite abil, mille naiskogemus ja -uurimus on viimase sajandi jooksul välja töötanud. Naiskirjutus on tihtipeale detailne, räägib inimkeeli, toob välja lood ja väikesed tragöödiad, milles kannatavad inimesed. Reportaažid Kiievi metroojaamadest, kus inimesed ja lemmikloomad koos pommide eest peituvad, vabatahtlike värbamispunktidest, kus naised on veendunud, et suudavad inimest tulistada, olgugi et pole kunagi relva käes hoidnud, ropu suuga piirivalvuritest ja mutikesest, kes jagab Vene sõduritele taskusse päevalilleseemneid, et nende laipadest Ukraina pinnale päevalilli kasvaks, on see argisabotaaž, mille abil tänapäeva võrdses, võrgustunud ja empaatilises maailmas moraali hoida, ja mine sa tea, ehk ka sõdu võita.
Võiksime üheskoos mõelda, kuidas seda sõda mäletama jääme ja kui palju ruumi egomaniakkide nimedele ajalooraamatuisse jätame. Tolle Vova suurimaid eesmärke on ju end annaalidesse kirjutada. Pagendus õpikute viimaste lehekülgede registrisse pisikesse kirja on aga diktaatoritele paras palk. Saagu neist ajaloo ääremärkused! Jäägu meie mõtteisse rohkem ruumi lugudele ja empaatiale! Käigu nad põrgusse, mina nende nimesid enam suhu ei võta!
Ma küsin: kui paljudes Kiievi kodudes on teie arvates sel nädalal korralikult pesu pestud?
¹¹Vaba Lava „Sahharov“, lavastaja Marfa Gorvitš, dramaturg Julia Pospelova, koreograaf Aleksandr Ljubašin, lavakujundaja Aleksandr Mohhov, kostüümikunstnik Maria Lukka, helilooja Kirill Širokov (kõik Venemaa), valguskujundaja Chris Kirsimäe, videokujundaja Laura Romanova. Mängivad Liina Tennosaar, Loviise Kapper, Piret Simson, Indrek Taalmaa, Helgur Rosenthal ja Ott Kartau. Esietendused 19. II Narva Vabal Laval ja 22. II Tallinna Vabal Laval.
Sahharovi nime kuulsin ma millalgi lapsepõlves. Ilmselt päris väiksena, algkooliealisena. See nimi on jäänud meelde koos teise eriti keerulise nimega – Solženitsõn. Küllap on see kõlaline mälestus kuidagi seotud isaga. Ilmselt kuulsin neid nimesid ikka ja jälle mainitavat tema seltskonnas. Mitte et lapsena oleksin täpselt aru saanud, millega need kaks võõrapärase nimega inimest tegelevad, aga sain aru, et nad väärivad austust.
Lavastus „Sahharov“ avas Vaba Lava uue kaheaastase kuraatoriprogrammi, mille paneb kokku Norra näitleja ja teatrikooli juht Harald Rosenstrøm. Tema pandeemiast inspireeritud programmi pealkiri on „Pärast kõike. Uus ilmakord“.2 Tuleb tunnistada, et see pealkiri saavutas just „Sahharovi“ Tallinna esietenduse päeval (22. veebruar) seoses Putini „ajalooloengu“ ja Venemaa alustatud sõjaga Ukrainas täiesti uue tähendusvarjundi.
Kuraator Rosenstrøm, kes on näitlejaks õppinud Moskvas Kirill Serebrennikovi käe all, soovis Eestisse lavastama kutsuda talle olulise noorema põlve vene lavastaja Marfa Gorvitši. Lavastaja võttis Venemaalt kaasa peaaegu kogu loomingulise meeskonna ning kaasas Eestist vabakutseliste näitlejate trupi. Dramaturg Julia Pospelova on kirjutanud Sahharovi mälestuste ja teiste temast kõnelevate teoste põhjal kuuele näitlejale minajutustuse, kus nimitegelase elusündmustest jutustamisel liigutakse kronoloogiliselt sünnist surmani.
Dramaturgia. Kasutatud kronoloogia dramaturgiliselt ennast päris hästi ei õigusta, mõjudes mehaaniliselt, kunstlikult. Eriti esimene vaatus paneb just dramaturgia plaanis õlgu kehitama. Miks näidatakse üht või teist stseeni? Kuhu detailirohke jutustus välja viib? Milline on ühe või teise stseeni või detaili dramaturgiline funktsioon? Enamasti ei mängita detaile lahti, vaid libisetakse neist üle. Andrei Sahharovi lapse- ja noorpõlv vuliseb kohati kõrvust mööda ega jää vaatajasse pidama, sest pole loodud dramaturgilisi pidepunkte.
Lavastus „Sahharov“ avas Vaba Lava uue kaheaastase kuraatoriprogrammi, mille paneb kokku Norra näitleja ja teatrikooli juht Harald Rosenstrøm. Fotol Loviise Kapper, Helgur Rosenthal, Piret Simson, Ott Kartau ja Indrek Taalmaa.
Esimese vaatuse jooksul saab publik teada, et Sahharov polnud nooruses kuigi hea suhtleja, et tema isa oli füüsik ning andis pojale praktilisi teadmisi edasi juba kodus, et Andrei õppis ülikoolis just siis, kui algas sõda, mistõttu noored läksid tööle tehasesse, kus tulevane tuumafüüsik kohtas oma esimest abikaasat, ja et hiljem said nad kolm last. Esimese vaatuse kulminatsiooniks on Indrek Taalmaa sisendusjõulise Hruštšovina peetud kõne – hirmuäratavalt putinlik näeb see kõik välja.
Teises vaatuses hakkab aga midagi ilmnema: mõjusad episoodid on Sahharovi ja tema teise naise, samuti poliitvangide õiguste eest võitleja Jelena Bonneri väljasaatmine Gorkisse (praegu Nižni Novgorod), kuhu neil tuli jääda 1980. kuni 1986. aastani, Sahharovi kolm näljastreiki ja sundtoitmised, igapäevaelu episoodid KGB-laste jälgimise all, Gorbatšovi telefonikõne Sahharovile kutsega naasta Moskvasse.
Kulminatsiooniks on Andrei Sahharovi kõne NSVLi rahvasaadikute kongressil 1989. aastal: Sahharovi sahharovlikult kehastav Helgur Rosenthal kogu hingest kõnet pidamas, valgustatud saalis kehastame meie, publik, rahvasaadikuid, näitlejad-rahvasaadikud istuvad vaatajate sekka. Aga need näitlejad segavad meil, huvilistel, kõnet kuulamast – see ärritab! Tekitab suisa ärevust! Me ei kuule Sahharovi mõtteid. Mõistagi on seegi seik dokumentaalne. Peagi kommenteerivadki näitlejad, et kuna Sahharovi kõne ajal lülitati kongressi saalis mikrofonid välja, siis ei kuulnudki saadikud Sahharovi seisukohti. Televisioon ja raadio aga hoidsid mikrofonid sees, nii et välismaailmale said tema seisukohad teatavaks. Kongressil peetud kõne järel sureb demokraatia, inimõiguste ja keskkonna eest rahumeelselt võitlev Sahharov südameinfarkti.
Üksikasjad. Lavastuse lõpustseeniga joonitakse alla dramaturgi ja lavastaja kontseptsioon, mis mängis end lahti juba ka etenduse alguses. Viimase stseeni pealkiri on „Üksikasjad“: märgitakse ära justkui tähtsusetud, kuid ilmekad seigad inimese elus (Sahharov – „soojendas kohupiima pannil“). Seda toetab ka (kahetsusväärselt kirjavigadest kubisev) kavaleht, kus on loetletud kõik isikunimed, keda laval mainitakse, samuti lavastuse loojad ning lisatud juurde mõni „üksikasi“ („Jacques Chirac, 18 aastasena tõlkis „Jevgeni Onegini“ vene keelde“ [tekst muutmata!], „Maria Lukka – kostüümikunstnik. Hakkas 11-kuuselt joonistama“).
Selliste detailide ja üksikasjade rõhutamine viitab, et autorid on asetanud „Sahharovi“ kui dokumentaaljutustuse ajaloouuringute uuema käsitluse konteksti, materiaalse kultuuri ajalugu uurivasse suunda. Selle kontseptsiooni kohaselt ei koosne ajalugu vaid suurtest lugudest ja suurtest sõdadest, vaid moodustub detailidest, väikese inimese esmapilgul tähtsusetutest eluseikadest. Elu näidatakse siin sündmuste jõena, kus Nobeli preemia pälvimine on võrdväärne näiteks pannil kohupiima soojendamisega.
Meie, Sahharov. Lavastuse stsenograafia on funktsionaalne ja põhjendatud. Üldine tonaalsus on hall, sest tegevus toimub ju minevikus, Nõukogude Liidus raskel hallil ajal: tehastes, ilmetutes kodudes, asumisel jne. Muide, Sahharov sai Nõukogude Liidust väljasõiduloa alles perestroika tuules. Lavapõrandale on asetatud hulk kaste, kust tõstetakse välja kümneid ja kümneid loo jutustamiseks vajalikke rekvisiite. Kaste, rekvisiite ja nendega tegutsevaid näitlejaid filmitakse kaameraga, ning seda alati ülaltvaates. Tagaseinale tekib dünaamiline kaamerapilt.
Näitlejad tegutsevad ansamblina, kusjuures kõik on Sahharovid ja mängivad ka kõiki vajalikke tegelasi Sahharovi elus: kaht abikaasat, kooli- ja töökaaslasi, ema-isa, võimureid Hruštšovi ja Gorbatšovi. Näitlejad istuvad vaheldumisi lava paremas servas asuva laua taha, võtavad kartoteegikastist kaarte ning loevad erisuguste pealkirjade alt Sahharovi elusündmuste kirjeldusi minavormis. Halli bareti ja prillidega Sahharov meenutaks justkui ise oma elu.
Selline kartoteegikaartidega mängimine annab jutustusele rütmi, mis mõjub aga enamasti mehaaniliselt ega aita luua vaatajaga sidet. Eluseikade ettelugemine ja etendamine on liiga visandlik, ilma igasuguse konteksti avamiseta. Laiemat konteksti oleks vajanud Sahharovi teadlasetegevus (tema kui termotuumapommi üks väljatöötajaid), mingit kommentaari tema Nõukogude Liidu riiklikud preemiad kui ka hilisem Nobeli rahupreemia. Dramaturgilist ja dramaatilist materjali leiduks siin ju küll ja veel. Milline vastuolu: maailma hävitava pommi leiutaja pälvib maailma tähtsaima rahupreemia.
Laiemas plaanis ei aita lavastuse dramaturgia Andrei Sahharovi kui teadlase ja inimõiguslase arengut välja joonistada. Kartoteegikaardid teatavad meile tema elusündmustest, kuid need on omavahel sidumata ja kontekstualiseerimata. Erakordse inimese (nagu kahtlemata õigustatult reklaamitakse) arengust, kujunemise põhjustest ja elufilosoofiast saab teada vähe, kui üldse. Ühel hetkel kuuleb kartoteegikaardilt, et Sahharov avaldas läänes 1968. aastal demokraatiast ja intellektuaalsest vabadusest rääkiva artikli, seejärel pälvis 1975. aastal Nobeli rahupreemia. Kuid kuidas ikkagi tuumapommi väljatöötajast sai oma elutööd teravalt kritiseeriv, tuleviku keskkonna ja inimõiguste eest võitleja?
Kahju, et tema elufilosoofiast ei saanud tegelikult aimu, kuigi lavastuse kavalehel ütleb lavastaja Marfa Gorvitš: „Poliitika ei ole mind kunagi huvitanud, teatriga hakkasin tegelema sellepärast, et mind on alati paelunud inimene.“ Päriselt ta oma uue lavastusega seda erakordset inimest avada pole siiski suutnud. Hoopis enam pani mõtlema Eesti Päevalehes Lagle Pareki öeldu, et Andrei Sahharov mängis dissidentlikus liikumises ainulaadset rolli, olles eelkõige eeskuju: „Nii tähtsad inimesed nagu tema Nõukogude Liidus selliseid asju ei teinud.“ Samas lehenumbris meenutab Sahharovi ka Mart Niklus ning just Sahharovi ideedest saab lugeja ajalehest enam teada kui lavastusest.3
Päevakajaline. Muidugi on Andrei Sahharovist kõnelemine praegusel ajal ääretult oluline. Etendusejärgsel vestlusel rääkisid näitlejad, et laval käsitletavad teemad on hirmutavalt päevakajalised. Kuna Sahharovi elu lõppes perestroika lootusrikastes tuultes, siis paneb see iga lavastuse vaataja kahtlemata mõtlema, kuhu ollakse justkui kunagi demokraatia poole teel olnud Venemaal praeguseks jõutud.
Kolmkümmend aastat hiljem on see riik ikka totalitaarne: Sahharovi nõutud intellektuaalne vabadus, diktatuurist hoidumine ja demokraatlikud väärtused on aktuaalsete sündmuste valguses täielikult minetatud. Sahharov oli oma elu lõpus inimõigusorganisatsiooni ja Nõukogude Liidu repressioone uuriva ühenduse Memoriaal algataja ja selle esimene esimees. Teatavasti eelmisel, Sahharovi 100. sünniaastapäeva aastal andis Venemaa ülemkohus korralduse Memoriaal sulgeda. Sahharovi mälestuseks annab Euroopa Parlament välja iga-aastast auhinda, mille möödunud aastal pälvis vangistatud opositsioonijuht Aleksei Navalnõi.
Lõpetuseks loodan, et Vaba Lava uue kuraatori programm pälvib kahe järgmise hooaja jooksul Eesti teatripildis tähelepanu. „Sahharoviga“ jätkab Marfa Gorvitš tegelikult viimasel kahel hooajal fookuses olnud dokumentaalteatri suunda, millega Vabal Laval on käinud vene lavastajad Juri Kvjatkovski, Mihhail Patlassov, Nikita Kobelev ja Dmitri Jegorov. Teater peaks tutvustama kõiki külalislavastajaid palju enam, avama Eesti publikule kontekste ja lavastuskontseptsioone, tutvustama süvitsi käsitletavaid teemasid, pakkuma huvilistele lisamaterjale jpm. Muidu võivad küll Eestis lavastada mujal tunnustatud lavastajad ja käsitleda elulisi teemasid, kuid nende lavastused kaovad jätkuvalt kiirelt kultuuri- ja ühiskonnapildist ega saavuta väärilist mõju.4
1 Pealkiri on laenatud intervjuust lavastajaga. Jüri Nikolajev, Liina Tennosaar Andrei Sahharovist: ta oli laia maailmahaardega filosoof. – ERRi kultuuriportaal 21. II 2022.
2 Madli Pesti, Norra kultuurisaadik Vaba Lava katuse all. – Sirp 1. X 2021.
3 Taavi Minnik, Teisitimõtleja Sahharov ja Eesti. – Eesti Päevaleht 12. II 2022.
4 Muidugi on erandina meeles koostöö Valgevene Vaba Teatriga, kui Nikolai Halezini ja Natalia Kaliada lavastuse „Error 403“ ehmatava päevakajalisuse tõttu õnnestus saavutada nähtavus meedias.
R.A.A.A.Mi „Ema, kas meie kass on ka juut?“, autor-lavastaja Julia Aug, kunstnik Polina Gretško (mõlemad Venemaa), valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Laura Romanova, heli- ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Elina Reinold, Loviise Kapper, Ott Kartau ja Taavi Teplenkov. Esietendus 17. XII 2021 Narva Vabal Laval.
„Sõbrad, meie keskel elavad eestlased, kes toetavad Putinit. Meie keskel elavad venelased, kes toetavad Ukrainat. Lepime kokku, et Ukrainat ei ründa venelased, vaid putinistid! Lepime kokku, et Eestis elavad venelased ei ole kollektiivselt süüdi Putini hulluses.“
Indrek Sauli Facebooki seinalt
R.A.A.A.Mi lavastuse „Ema, kas meie kass on ka juut?“ 25. veebruari etendus Tallinna Vabal Laval tekitas kindlasti teistsuguseid mõtteid ja tundeid kui eelmised etendused Narvas ja Tallinnas. Vahepeal oli maailm muutunud ja seetõttu ka selle lavastuse kontekst.
Tuntud Moskva näitleja ja lavastaja Julia Aug, keda eesti vaataja teab nii osatäitmiste kaudu filmides „Seltsimees laps“ ja „Kupee nr 6“, aga kindlasti ka 2019. aasta märtsis R.A.A.A.Mis välja toodud lavastuse „Minu eesti vanaema“ kaudu, sai tõuke vaatlusaluseks lavastuseks ühest Moskvas talle ootamatult näkku heidetud repliigist. Kiitnud olusid ja inimesi oma noorpõlve kodumaal Eestis, rünnati teda teabega, et Eesti kuulutati 1942. aastal esimeseks juudivabaks territooriumiks Saksa Reichis, mis tähendab, et just siin hävitati poole aastaga kõik juudid. See fakt oli Juliale üllatuseks.
Olles (teise) vanaema poolt Valgevenest pärit juut, otsustas ta Eestis toimunud holokausti asjaolusid uurida ning luua selle materjali põhjal oma järgmine lavastus, kus küsimuse kaudu „kas on kerge olla juut?“ otsitaks vastust probleemile, miks inimloomus on niimoodi korraldatud, et me lubame endale suhtuda põlgusega teistsugustesse inimestesse, kui nad on vähemuses.
Töö käigus inimesi küsitledes põrkas autor-lavastaja asjaolule, et tänapäeva Eesti juudid pelgavad nii holokaustist kui ka Eesti juudiküsimusest avameelselt rääkida. „Teie lähete ju ära, aga meie peame sellega siin edasi elama,“ sai ta vastuseks koos otsekoheste soovitustega neid probleeme mitte puudutada. Paralleelselt Julia Augi uuringutega valmis Vabal Laval (2021) dokumentaallavastus „Keegi KGBst“, mille teemaks kujuneski probleem, et intervjueeritavad ei soovi oma kunagisest leivateenistusest rääkida. Ilmnes arusaamatu paradoks, nagu tekitaks Eestis juudina elamine samasugust kõhedust nagu kunagine töö repressiivorganeis.
R.A.A.A.Mi lavastuses „Ema, kas meie kass on ka juut?“ mängivad Taavi Teplenkov, Loviise Kapper, Elina Reinold ja Ott Kartau.
Lavastuse küsimus täpsustus: kas on kerge olla juut ja kas seda peab häbenema? Omaenda noorpõlvemälestuste ning kolme holokaustijuhtumi kaudu otsib lavastaja sellele küsimusele vastust ning paneb ka vaatajad selle üle juurdlema. Saame teada, et 1938. aastal kirjutas Inglismaal ilmuv nädalakiri Juudi Kroonika, et just Eesti oli tolle aja Euroopas juutidele kõige õnnelikum paik. Siin polnud antisemitismi ja kehtis koguni juudi kultuuriautonoomia, mille esindaja oli isegi parlamendi ülemkoja liige.
Möödus kolm aastat ning Eesti neljast ja poolest tuhandest juudist küüditati umbes 500 Siberisse, 3000 põgenes sakslaste eest ise Venemaale ja 1000 tapeti poole aastaga (osalt eestlaste poolt). Tänapäeva Poolas saaks sulgudes oleva täpsustuse eest kaela kriminaalasja. Leedus sattus tuntud teatriteadlane ja rahvusvahelise festivali „Life“ kunstiline juht Rūta Vanagaitė, kes uuris leedulaste osavõttu holokaustist, raamatu „Omad. Rännak vaenlasega“ (2016) avaldamise eest ostrakismi alla, temast pöörasid ära sugulased ja sõbrad, osa teose tiraažist hävitati.
Eestis pole holokausti täideviijaid uuritudki. Nõukogude ajal ei soovitud eristada juute hukatud Nõukogude patriootide üldisest massist. Hiljem on natsikütt Efraim Zuroffi uurimiskäigud meie maale leidnud meedias halvakspanu, kusjuures alati on talle meelde tuletatud, et 1940. ja 1941. aastal töötasid Eestis NKVD organites mitmedki juudid.
Sõjajärgseil aastail suhtuti Eestis ankeedi viiendasse paragrahvi (rahvus) mõnevõrra leebemalt kui Nõukogude Liidu suurlinnades ning juutide arv hakkas meil taas kasvama ja jõudis 1959. aastal 5500-ni. Kolmekümne taasiseseisvusaasta jooksul on see langenud 4600-lt umbes 1800-ni. Peale maailma avanemise on põhjus ilmselt ka see, et meie juute häirib praegune ajaloodiskurus, mille kohaselt hitlerlaste tegevust Eestis enam üheselt hukka ei mõisteta.
Küllap just see põhjustaski möödunud suvel juudi kogukonna valulise reaktsiooni, kui Narva tänavaile ilmusid teatrilavastuse „Mein Kampf!“ plakatid ning oli ka põhjus, miks Julia Augile soovitati seda valusat probleemi mitte puudutada. Ta ei rõhutagi oma teoses eestlaste süüd. Ainult lavastuse visuaalse kooda eel saame teada, et meie ette projitseeritud ohvrite timukaiks olid ka nende koolikaaslased, tänavanaabrid, kunagised kolleegid. Seda on muidugi häbi teadvustada, kuid kõik see on kauge ajalugu ja meiega kindlasti midagi sellist enam ei korduks, kui mitte … 24. veebruaril 2022 poleks Venemaa tunginud kallale Ukrainale.
Äkki selgus, et üksteist tulistavad noormehed, kelle esivanemad võitlesid õlg õla kõrval Suures Isamaasõjas (Zelenskõi vanaisa Simon tegi selle sõja algusest lõpuni läbi ning Simoni isa ja kolm onu hukkusid holokaustis). Nende noormeeste vanavanemad käisid kõrvuti matkaradadel ning töötasid ühises malevarühmas. Kaheksa viimast aastat Donbassis rindejoonel vastakuti seisnud noorukid aga õppisid ühes koolis ning tagusid koos vutti.
Muidugi peab Ukraina õiglast kaitsesõda ja Venemaa on sissetungija, kuid taas selgus, kui lihtne on käsu korras üksteist tapma panna inimesi, kellel isiklikult ei ole teineteise vastu midagi. Kõige lihtsam on seda teha, kui vaadata inimesest üle ja rääkida hoopis rahvusest. Tapke juute või venelasi või ukraina natsionaliste (nagu meeldib öelda Putinil). Peksa hoholle, surm moskaalidele! Just seepärast omandas Julia Augi lavastus 25. veebruaril uue ja väga terava aktuaalsuse.
Eestile, kes on uhke selle üle, et endise sotsialismileeri vangidena on üles ehitatud võib-olla kõige vabam ja arenenum demokraatia, annab praegune aeg unikaalse võimaluse teha murrang integratsioonipoliitikas ning lunastada ajalooline võlg Vene demokraatide ees, mis tekkis 1991. aastal, kui me võidukalt lõpetasime ühise võitluse „meie ja teie vabaduse eest“ ning jätsime nad üksi „suure demokraadi“ Jeltsini ja tema oligarhide kätte. Selleks tuleb just praegu vältida rahvuse kollektiivsel süül põhinevaid otsuseid ning olla empaatiline venelastest kaasmaalaste suhtes, kes kõik saavad õige varsti aru, kui traagilisse seisu on Putin viinud nende ajaloolise kodumaa, ning tunnevad kergendust, et nende lapsi ei ähvarda järjekordne kahurilihaks mobiliseerimine.
Muidugi vajab selle hetke ärakasutamine riigimehelikku tarkust, nagu seda oli Lennart Meril ja Tiit Vähil. Ma ei loodagi, et meil leidub mõni tipp-poliitik, kes julgeb jaatavalt vastata Yana Toomi küsimusele („kas jagub meie poliitilisel eliidil aru, et saata lõpuks see kuradi hall pass prügikasti?“), mille ta oli paigutanud Facebookis foto alla noormehest, kes seisab Pikal tänaval oma kodumaa saatkonna ees plakatiga „Mne stõdno“, mille külge ta oli okastraadiga köitnud oma Vene passi.
Paraku oleme minemas vastupidist teed. Juba 25. veebruaril andis kultuuriministeerium teada, et Venemaa ja Valgevene sportlased ja kunstimeistrid pole Eestisse teretulnud. Paradoksaalselt puudutas see esimesena just Julia Augi, kes juba oma eelmises lavastuses deklareeris, et kui Eestis peaksid korduma Krimmi-laadsed sündmused, siis ta tuleb meiega koos siia võitlema. Nüüd jäeti ära märtsi algul Narva kavandatud Peterburi teatrite festival, kus Aug pidi näitama Donbassi olukorrast (!) kõnelevat lavastust. Seejärel tühistati kõik Venemaa muusikute Eestisse planeeritud kontserdid.
On loomulik, et me ei sõlmi riiklikku kultuurikoostöölepingut ega osale sõdivas agressorriigis toimuvatel üritustel või kõrvuti temaga riikidevahelistel mõõduvõtmistel (Eurovision), kuid kuidas võib taas tekkida idee karistada üksikisikuid rahvuspõhiselt? Poola ja Läti juba tühistasid Venemaa kodanike viisad, seega keelasid neil sissesõidu. Seda arutavat ka Eesti valitsus. Keda karistame – kas neid tuhandeid noori, kes oma vabaduse hinnaga kogunesid Moskva ja Peterburi tänavaile protestima, või neid 6000 Venemaa meditsiinitöötajat, kes ühispöördumises nõudsid Putinilt sõja lõpetamist?
Äkki mõtleksime selle peale, et kui 1968. või 1979. aastal Nõukogude Liidu poolt Tšehhis ja Afganistanis toime pandud sigaduste järel oleks vaba maailm keeranud (KGB suureks rõõmuks!) ukse lukku kõigile Eesti (NSV) kodanikele, kas meie vabadus oleks kiiremini saabunud või hoopis tulemata jäänud? Muutused Venemaal, mida me siin Eestis kõige enam vajame, saavad seal sündida ainult riigisiseselt. Ja selles, et Venemaa on selline, nagu ta on, võib näha ka Eesti liidrite aastatel 1989–1991 ja hiljemgi tehtud vigu. Oleks traagiline, kui me nüüd rahvuspõhiselt käitudes pööraksime Venemaa demokraatlikele jõududele – just neile, kelle auks Bundestag möödunud nädalal püsti seistes aplodeeris – taas selja ja lööksime nende ees ukse kinni.
25. veebruaril ilmus Postimehe venekeelse võrguväljaande teatel ühe Tallinna spordikaupade poe uksele teadaanne, et Venemaa Föderatsiooni kodanikke ei teenindata. Seega ka Julia Augi ja muidugi seda noormeest, kes oma passi ja plakatiga Vene saatkonna ees seisis. Meenus, et kui natsid käskisid Taani juutidel oma riietele kollase tähe kleepida, siis panid Taani kuningas ja kuninganna selle tähe oma mantlile ja läksid linna peale jalutama. Mul tekkis tahtmine seda spordipoodi külastada.
Tulles nüüd Julia Augi lavastuse kui kunstiteose juurde, pean kordama sõnu, mis panin kirja, kui arvustasin tema eelmist teost: „Mängleva kergusega vahelduvad laval stseenid eri aegadest ning vahetuvad ka näitlejate esitatavad rollid. On selgelt tunda, et kõik nad teevad oma tööd selge arusaamaga lavastuse pealisülesandest, ning julgen arvata, et ka armastusega lavastaja vastu.“*
Jah, on harvanähtav, kui kindla käega moodustab lavastaja erisuguses stilistikas teostatud väikestest stseenidest mõjuva terviku. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ta teab iga lause, iga lavahetke ja stseeni tähendust väljendada soovitud mõttetervikus. Kolmenädalase prooviperioodiga ja nelja talle varem tundmatu näitlejaga on sellise taseme saavutamine imekspandav. Kõigist näitlejatest eesotsas suurepärase Elina Reinoldiga, kelle kanda on ka autori (Julia) roll, kiirgab lavalt saali mingit kummalist sisemist sära. Oskan seda seletada vaid täpse arusaamaga missioonist, mille nad seda lavastust mängides on enda kanda võtnud. Kunstnik Polina Gretško loodud lavapilt , nagu ka Ardo Ran Varese muusikaline kujundus pole pealetükkivad ning toetavad selgelt lavastajamõtet.
Jääb üle loota, et Julia Augil ikkagi lastakse edaspidi meie riiki siseneda ja ta saaks oma tööd siin jätkata. Esialgu on silmapiiril Tallinna Vene teatri pakutud Jaan Krossi „Keisri hull“. Ning muidugi seda, et meie kultuuriministeerium ei osutunud oraakliks, teatades riiklike kultuurisidemete kolmeaastasest katkestamisest Venemaaga. Ehk toimuvad muutused seal juba oluliselt varem, kui ka meie oma rolli nendes õigesti tunnetame.
* Jaak Allik, Eestimaa patrioodi kurb lugu. – Sirp 5. IV 2019.
