Kaarel Tarand: Valitsusprogrammi lakoonilisim punkt hariduse peatükis on viimane, 31. Seal lubatakse arendada rahvusteadusi. Eesti humanitaarteadlased on viimasel ajal väitnud, et praeguse seisuga neid hoopis diskrimineeritakse. Eelmises Sirbis selgitasid nad põhjalikult, millist hukatust toob humanitaariale teaduse uus hindamissüsteem. Kas midagi on võimalik päästa, nende kriitikat arvesse võtta?
Tõnis Lukas: Eesti teaduses on üks klassifikaator, millele tuginevad nii sihtfinantseerimise otsused kui mingis ulatuses ka teadusfondi grantide otsused, ja see ei arvesta teadusvaldkondade eripäraga. Riigis kui ühiskonna pealisehituses on sotsiaalteadused olulised, et tulevikku planeerida, ja ühes väikeses riigis, kus keele ja kultuuri hoidmine pälvib eraldi tähelepanu, on humanitaarteadused väga olulised ning eesti keeles teadusetegemise tulevik erakordselt oluline. Selle tõttu olen teadusosakonnale siin ministeeriumis andnud ülesande proovida välja töötada muu Euroopa näitel ja eeskujul eraldi klassifikaator sotsiaal- ja humanitaarteaduste saavutuste hindamiseks, millele tugineks siis ka rahajaotus nende valdkondade teadlastele.
Kindlasti võtab haridus- ja teadusministeerium tagasi hiljuti välja saadetud väljaannete ja toimetiste, milles avaldatu üldse teadusena kirja läheb, praeguse loetelu. See loetelu oli liiga auklik just sotsiaal- ja humanitaarteaduste vajaduste seisukohalt ja seda ei saa seetõttu teadussaavutuste hindamisel aluseks võtta. Sellega peaks olema kadunud ka humanitaarteadlaste ärevuse põhjus.
Reedeks (tänaseks – toim) kutsun kokku ümarlaua, et vahepealset suhtlusprobleemi ministeeriumi ja humanitaarteadlaste vahel leevendada, et humanitaaria eestkõnelejatega – just eestkõnelejatega, mitte formaalse esindusega – senised, minu ametisseastumise eelsed erimeelsused teadusametnike ja teadlaste vahel rahulikult selgeks rääkida ja otsida neile lahendusi.
Niikuinii on Eestis juba aastaid kestnud olukord, kus osa teaduse rahastamisest käib ikka mingeid teisi, mõõtmisväliseid liine pidi. Kuulsaim näide nende hulgas on põllumajandusteadus, mis saab oma ministeeriumist ilma igasuguse mõõtmissüsteemita luksuslikult raha. Mõnevõrra finantseerib teadust kaitseministeerium. Kas võiks kaaluda ka rahvusteaduste kui ainult meile terves maailmas vajalike ja ülioluliste universaalsest mõõtmissüsteemist üldse kõrvale tõstmist?
Mõnes mõttes oleks hea ja rahulik rahvusteadused üldisest finantseerimiskorrast välja tõsta ja kujutada ette, et on vaidlusetagi selge nende eelisjärjekorras finantseerimise vajadus. Sest rahvusriik ja identiteet vajab toitmist. Teiselt poolt tähendab nende hindamisel rahvusvahelistest kategooriatest kaugenemine nõudmiste vähendamist või lati liiga alla laskmist, mille tagajärjel võivad teadlased hakata meile rahvusteaduste pähe pakkuma alaväärtuslikku kaupa. Või õigemini, tellimus on igasugustele asjadele ja keegi ei oska enam öelda, kas see on ka teadus, mida tellitakse. Kahtlemata peavad teadusel olema oma mõõdupuud. Lisaks pole päris selge, mis on rahvusteadused, sest rahvuskultuuri hoidmiseks on väga olulised ka loodusteadused, uuritakse vägagi rahvusvahelisel tasemel meie keskkonda. Üks rahvuskeha ei saa põhimõtteliselt hakkama ka reaalteadusteta.
Ma ei loe ka kogu humanitaariat ja sotsiaalteadusi ainult rahvusteadusteks. Selle väljaselgitamine, mis kindlasti on rahvusteadused, võib olla omaette tüli objekt. Kõige hullem on see, et äkki siis tõepoolest kannatab ka kvaliteet. Muidugi ei nõustu ma praeguse humanitaarteaduste hindamise aluseks oleva klassifikaatoriga, mis minu meelest on liiga reaal- ja loodusteaduste nägu. Tegelikult ei ole ju humanitaaria nendega päriselt võrreldav ja seega ka samamoodi mõõdetav. Esiteks tehakse seda pisut individuaalsemalt, tulemusteni jõudmiseks vajalikud töövormid erinevad reaal- ja loodusteaduste omadest. Teiseks ei looda humanitaarias alati klassikalist uut teadmist, vaid humanitaaria asi on ka säilitada ja hoida ning analüüsida Eestist kokku korjatud fakte ja avaldada neid eesti keeles, mis reaal- ja loodusteaduste mõõtmissüsteemi järgi oleks täielik libateadus või teadusena mitte arvesse võetav.
Mille vastu humanitaarid praegu protesteerivad, on see, et vorm on hakanud sisu ära sööma. Jah, nõudmised peavad rahvusvahelisel tasemel olema, kuid kui sisuliselt tehakse seda ainult registrite ja väga matemaatilise mõõtmise alusel, ei kanna see humanitaaria sisu piisavalt edasi. See tähendab, et sisu ei huvita enam kedagi, kui seda ei ole võimalik samade vahenditega mõõta, nagu matemaatikas või füüsikas. Praegust klassifikaatorit pean ma humanitaaria seisukohalt mõneti karikatuurseks ja arvan, et seda tuleb muuta.
Ideaalne oleks, kui uus väljatöötatav süsteem või raha taotlemise ja saamise alus juba järgmiseks eelarveaastaks paigas oleks. On see ka reaalne?
Euroopa humanitaarteaduste klassifikaator on juba mitu aastat loomisel ja alles praegu hakkavad meieni jõudma selle esimesed märgid. Õigupoolest ainus märk ongi see, et humanitaarteadusi peaks olema võimalik eraldi kirjeldada. Süsteemi lõpliku valmimise tähtaega on mul raske öelda, veskid jahvatavad suhteliselt aeglaselt.
Ideaalset süsteemi tõenäoliselt teha ei õnnestu, kuid kuni senisest parema süsteemi valmimiseni saab humanitaaria teravamaid probleeme leevendada sellega, et kosutada riiklikke programme, mis on spetsiaalselt humanitaarteadlaste projektide toetamiseks juba praegu olemas, nagu näiteks “Eesti keel ja rahvuslik mälu”, keele tehnoloogilise toe programmid eesti keele arendamise strateegias jt. Kui ma olin haridusminister Mart Laari valitsuses, olid meil ka ajaloolastelt koguteoste tellimiseks riiklikud programmid.
Kosutades niisuguste programmide finantseerimist, saab anda eesti keeles kirjutavatele teadlastele mõtte oma töö jätkamiseks.
Suur osa nurinast pole sündinud mitte ainult formaalsustest vaid ka lihtsast rahapuudusest, mis sunnib näiteks ülikoolide sees vähese teadusraha ümberjaotamise pärast kurja võitlust pidama. Sealt on jõudnud avalikkuse ette lihtsustatud vastandused nagu “füüsikud ja lüürikud” või “humanitaarid realistide vastu” jne. See on iseenesest ju vale, et meile ühtviisi kallid ja olulised inimesed tarbetut omavahelist võitlust peavad pidama.
See, mis mõjutab humanitaarteadlaste hinge või rollitunnetust Eesti teaduses, ongi lisaks teadusraha jaotamise põhimõtete kaheldavusele ka olelusvõitlus ülikoolide sees. Ma soovitan ministeeriumi teadusosakonna inimestel mõelda sellele, et nende partnerid humanitaarteadlaste hulgas ei väljenda üksnes oma rahulolematust teaduse klassifikaatoriga, vaid neid mõjutab või on nende pessimismi üks allikas ka igapäevane rüselus ülikooli sees ja enese tõestamine konkurentsis teiste teadusharudega.
Kuivõrd riik, valitsus, ministeerium autonoomsete avalik-õiguslike ülikoolide sisereeglistiku kujundamisesse üldse sekkuda saab?
Ülikoolid on oma raha jaotamisel tõesti suhteliselt autonoomsed, aga just suhteliselt, sest ülikoolidel on õigus lisaks sellele, et vaadata, kui palju üks või teine õppesuund neile raha sisse toob, ka õigus või isegi moraalne kohustus jälgida seda, et ülikool oleks akadeemilise keskkonnana tasakaalustatud, see tähendab, et humanitaar- ja sotsiaalteadustel oleks ülikoolides piisav osa, sest vastasel juhul, siis, kui keeled kiduvad, ei ole tegelikult võimalik heal tasemel loodusteadusliku õppe andmine. Ülikoolide huvides peaks olema, et keele- ja sotsiaalteaduste osakonnad päris ära ei kaoks.
Esmakordselt on valitsuse programmis kavandatus üsna segamini, kelle valitsemise alla miski kuulub. Seesama humanitaaria, näiteks. Kultuuriajakirjad, millest mõni kvalifitseerub ka teaduslikuks, ilmuvad kultuuriministeeriumi haldusalas ja toetusel, ka keelepoliit
ikaga peaks küllalt ulatuslikult tegelema kultuuriministeerium, sest neid väärt tekste eesti keeles loovad lisaks teadlastele ka kirjanikud jt. Kuidas rollid ja ülesanded praeguses valitsuses täpsemalt jaotuma hakkavad?
Kõigepealt, kultuuriajakirju, milles avaldatu teadusena arvesse läheb, peaks Keele ja Kirjanduse kõrval kindlasti rohkem olema. Kindlasti peaks arvestama monograafiaid, mida humanitaarteadlane võib kirjutada aastaid ja mille kaal on mõõtmatult suurem juhusliku artikli omast.
Iseenesest ei ole selles, kes neid ajakirju finantseerib, kui meil juba kord iseseisev kultuuriministeerium on, mingit probleemi. Ma pole kultuuriministeeriumile ka sugugi armukade, kui ta keele kui kultuurinähtuse hoidmisele õla alla paneb ning koalitsioonileppe punkte ses osas täidab.
Keelepoliitika tegemine on tõepoolest haridus- ja teadusministri kohustus, initsiatiiv peab tulema siit.
Koalitsioonileppe kokku 332st konkreetsest punktist on otse haridus- ja teadusministeeriumi esindada 83 punkti, seega terve veerand kõigist. Suur osa neist on meil juhtiva kohustusena täita. Ega siin teiste abita ei saa.
Eesti keele olukorraga võib ju üldiselt rahul olla. Seda räägitakse, väga üksikute eranditega ei ole selle kasutamine takistatud või piiratud. Probleemiks on see, et järelevalveorgan ehk keeleinspektsioon paistab kuidagi nõrk välja. Meil on riigiasutus, kelle poole tahaks vaadata ja tulemust näha. Aga jääb vastupidine mulje. Aeg-ajalt loeme mõnest üksikust trahvist, mitte enamast. Mida on kavas inspektsiooni tugevdamiseks ette võtta, et avalikkus tõepoolest tajuks – igasuguse keelesolkimise ja eeskirjade rikkumise vastu võetakse kohe midagi ette?
Avalikkus ei tohiks tõepoolest pärast seda, kui riigikogu otsustas põhiseadust muuta nii, et ka eesti keele säilitamine läbi aegade on riigi kohustuste hulgas kirjas, rahulolu-unne langeda. Põhiseaduse sättest saab ainult tuge konkreetseteks algatusteks. Koalitsioonilepingus on ka kirjas keeleinspektsiooni püüdluste toetamine. Siin on kaks osa: riigikeele oskamise järelevalve niikuinii, aga üleskutse riigikeelde ka korrektselt suhtuda.
Meil on keelepoliitikat tajutud natuke häirivalt ainult eesti keele venelastele selgeksõpetamise poliitikana. Aga me vähendame ka ise oma vabatahtliku tegevusega siin ühiskonnas eesti keele võimalust üle aegade püsida. See, kuidas iga alevi nurgatagune baar, kust ehk aasta jooksul mõni üksik turist mööda sõidab, püüab end iga hinna eest inglispäraselt esitleda, on alaväärsuskompleks. Ei jää ühelgi välismaalasel selle pärast söömata ja puhkamata, et “hotell” ja “restoran” on eesti keeles kirjutatud. Kui me alaväärsusest üle ei saa, siis pole ka eesti keelt säilitada võimalik. Eesti keele ainus tingimus meile, mille alusel ta on nõus säilima, on see, et me ise tahaksime tema säilimist. Kui me ise ei taha, siis küllap ka keel hääbub.
Korrektne eesti keele pruuk on oluline ka kõnekeeles, mitte ainult näiteks ettevõtete nimedes. Aga minu kui haridusministri mure keele alal, mida selles valitsuses saab ka piisavalt välja elada, on see, et lähiaastail otsustatakse ülikoolides kraadi- ja eriti doktoriõppe, seega teaduskeele keelekasutus, otsustatakse eesti keele võime säilida tipptasemel teaduse keelena. Kui üldiselt kogu doktoriõpe ja teadus näiteks inglise keelele üle läheb, siis on pikas perspektiivis väga raske hoida suures mahus eestikeelset õpet ka bakalaureuse tasemel, kuna õppejõud kutsutakse kas võõrsilt või siis on ka meie oma õppejõududel mõttekas harida üliõpilasi nii, et nad saavad teadusetegemist järgmisel tasemel lihtsamalt jätkata. Sama mõistekasutusega, sama kogemusega – mis see siis ikka nii väga ära ei ole primitiivses inglise keeles õpetada, kõik saavad aru ju! Aga sellisel juhul ei arenda me enam piisavalt eesti keele mõisteaparatuuri ja siis hakkavad peagi juba ka gümnasistid küsima, et miks peaksime eesti keeles õppima, kui ülikoolis läheb vaja peamiselt inglise keelt.
Küsimus, mil määral suudame riigi poolt jõuga tekitada olukorra, et eestikeelne kõrgharidus ja teadus säiliksid või nende osakaal siin tehtavas teaduses oleks märkimisväärne, on riiklik poliitika, mida ülikoolid ise ei tee. Keelte kidumisel on kindel loogika: kui kõrgtasemel eneseväljendus nihkub teiste keelte pärusmaale, siis hakkab eliit paratamatult kasutama teisi keeli. Kui me ise valvsad ei ole, võivad Ida-Euroopa ja Balti riigid muutuda tsooniks, millega hirmutatakse teistes riikides lapsi, et näete, kui te emakeelt hoolega ei räägi ega kasuta, siis kaote ära, nagu juhtus Ida-Euroopas ja Baltikumis. Eestis, ma loodan, ei jõuta niikaugele ka kõige süngemates unenägudes.
Valitsusprogrammi keelepoliitika seitsmendas punktis nähakse ette eraldi programmi loomine eesti kirjanduse tõlkimiseks võõrkeeltesse. Kes selle koostamist juhtima hakkab?
Selle programmi peaks oma esimeste ülesannete hulka kirja pannud olema kultuuriminister.
Ambitsioon tutvustada eesti väärtkirjandust võõrkeeltes ja võimaldada ka eesti keelt välismaal õppida on vägev. Mitmel pool keeleõpet juba pakutakse. Kui laiaulatuslikuks võiks see lähiaastail kujuneda?
Asjal on kaks poolt. Muidugi see, et meie, eestlased, oleme huvitatud sellest, et meie head sõbrad meie keelt oskaksid. Aga teiseks Euroopa Liidu sisene loogika. Igasuguste tõlkekokkulepete ja heade suhete tõttu on paratamatu, et igas Euroopa riigis on mingi hulk inimesi, kes eesti keelt oskavad, sest neile on see kasulik.
Eesmärk, et ülejärgmisel aastakümnel oleks eesti keelt kõnelevaid inimesi maailmas 1,5 miljonit, on saavutatav põhiliselt muidugi iibe positiivseks keeramise abil, teiseks selle abil, et kõik Eestis elavad inimesed eesti keelt oskaksid, ja kolmandaks võiks vähemasti lugemise-rääkimise tasemel nii mõnedki kümned tuhanded muudes riikides eesti keelt osata. Sel viimasel programmil ei ole lõppu. Piirid on Eesti riigi võimel kõigis riikides eesti keele õpetamise eest ise maksta. Praegu maksame Vilniuses, Peterburis, Göttingenis, Pariisis, Glasgows, osalt ka Ungari neljas ülikoolis, tuleval aastal ka üks Poola ülikoolis eesti keele õpetamise eest. Aga juba praegu on vähemasti teiste keelte hulgas ka eesti keelt õpetavaid ülikoole rohkem, tänavu 31 ülikooli 15 riigis kokku ligi 800 õppuriga.
Veel üks suur teema on rahvusliku kultuuripärandi digitaliseerimine. See pärand jaotub mitme valitsemisala vahel riigikantseleist ministeeriumideni. Kas selles vallas on kavas kehtestada mingeid standardeid, et tegevus arvestaks digimaailma tulevikuga ja eeskätt ühilduks, sest selles, et kõik on kõigega lihtsalt seotav, on ju põhiline digitaalsete andmebaaside võlu ja eelis?
Siin on kõige tähtsam koostöö ja infovahetus, et juba tehtud tööd ei peaks üle tegema, nagu mõnel pool ja korral on paraku juba juhtunud.
Ja lõpuks: valitsus võtab kasutusele digitaalsed raamatute sundeksemplarid, lubab valitsusliit emakeelse infoühiskonna arendamise raames. See on ka Sirbi toimetusse toonud küsimusi, et mis see on, kuidas välja näeb ja kes seda tegema hakkab? Kui kõik läheb digitaalselt avalikesse raamatukogudesse, peaks see olema ka kõigile kättesaadav, mis tekitab autoriõigusega seotud küsimusi jne.
See on päris keeruline, eriti tundub see keeruline kirjastustele, sest võib kahandada ostuhuvi. Mina näen siin analoogiat digitaalsete töövihikute propageerimisega, millele kirjastajad on väga vastu olnud, sest seni müüvad nad trükitud töövihikuid suure innu ja tuluga ning rehkendavad, et kui asi on digitaalselt kättesaadav, siis on nende tulu ühekordne ja kokkuvõttes mitte nii suur.
Eks see kõik tuleb juriidiliselt ja majanduslikult läbi arutada, aga kujutagem ette, mida arvasime aastal 1987 aasta 2007 kohta, ja mõelgem, mil määral oskame ette kujutada olukorda aastal 20
27. See tulevik on üsna käegakatsutavas kauguses, kuid raske on ette kujutada, mis seal täpselt toimub. Igal juhul on väheusutav, et ainult paberkandjatel raamatutega siis hakkama saame. Kaubalis-rahalised suhted tuleb paratamatult ümber kujundada.
