Toeta
Otsi

emakeelepäev

  • Peeter Alliku päkapikuperspektiiv

    Andri Ksenofontov

    Peeter Alliku maalinäitus ?Ma nägin seda? Tallinna Kunstihoones kuni 6. II.

    Platoni teooria järgi on loovisik muusade transiitjaam. Looja on loomishetkel transis, ta ei tea ette järgmist liigutust või lauset. Ideed tulevad ja tööd lähevad, nagu jumal juhatab. Kui pilt valmis, siis algavad pealkirja otsingupiinad.

     

    Pealkirja ja tähenduse sobimatus

     

    Peeter Allik on selles mõttes teadlikum kunstnik. Poole piltide pealkirjadest valib ta enne töö alustamist. Tema ateljee on kui muusade sõjakomissariaat. Ideed kogutakse, testitakse, sorteeritakse rühmadeks ja pakitakse pilti kui soomukisse, mis sõidab vallutama publikut. Pildi mõõtmed on kunsti kaliiber, mille suurust piiravad Eesti näitusesaalide ja ateljeede madalad laed. Peeter Allik peab leppima kergekahurväega, kuigi pintsel ja uurits kibelevad suure formaadi ja rakettide järele.  

    Pealkirjal ei pruugi pildiga mitte mingit pistmist olla: see võib olla lause romaanist, väljend rahvasuust, kaja omaenese koljust. ?Sürrealistlik-psühhoanalüütilises figuraalkompositsioonis? ei ole midagi sürrealistlikku ega psühhoanalüütilist. Varjamatult püromaanse lõkke ümber kalpsavad aimatavalt alasti kriipsujukud, kiirates allasurumata seksuaalsust nagu varje talla alt ümbritsevasse pimedusse. Pilt on maalitud vahetu taju tasandil, kus Idi, Ego ja Super-Ego rakendamine on sama kohatu kui lambi ümber tiirlevate liblikate analüüsil. ?Euroopa kontekst? on paigutatud Eesti rappa, kus seisab koduvillase kampsuniga mees, titt süles, paljaste kodanike seltsis. Siin on küll, mida psühhoanalüüsida, sest kampsuniga habemik on välja kukkunud kunstniku isa nägu.

    Pealkirja ja kujutise tähenduste sobimatuse tulemuseks on iroonia ja satiir. Nii sünnib jaanitule arhetüüpsest dionüüsiast ja KGB dokumentide põletamise sovetilõpu mälestusest aimatavalt homne erastamisdokumentide põletamine.

     

    Katarsis

     

    Peeter Allik vastandub mainstream-levikultuuri cool-seltskonnaga, kelle meelest dramaatika on maitsetus ning realism kit?. Ta on emotsionaalne kunstnik, keda ei jäta ükskõikseks see, mida ta kujutab. Ta otsib kunstis katarsist. Katarsise mõiste sündis draama analüüsist ning see kuulub olemuslikult inimsuhete draamasse.

    Peeter Allik üritab publikule närvi pihta lüüa. Üheks vahendiks on paradoks ? pealkirjast võõrutatud pilt. Piltide lavastusliku pinge allikaks on olmelisest mõttelagedusest poliitilise allegooriani ulatav absurd. ?Naistes jooksevad? on see sihipäraselt sihitu massitegevus, ?Motiivides? keskendumine kehale suvisel kesal, ?Kakluses? jõhkrus. Peeter Alliku viimases maalis ?Võibolla kõik muutub, võibolla kõik jääb samaks? on reisibussi sõitjad riidest lahti võetud ning lehmakarja sekka lastud. Esiplaanil teevad mehed ja naised midagi kahe maas lamava inimesega. See on nagu stseen Vladimir Sorokini raamatust, kus pidevalt midagi toimub, midagi võikalt arusaamatut, aga tegelikult ei toimu midagi.

    Kujutav kunst pakub katarsise sarnase elamuse. See on sügavuse optiline taju. Kui katarsises avaneb tegelase hinge pinnalaotus ja ta elu saab tähenduse, siis pildi perspektiivis saavad terviklikkuse ja meeleolu sellesse laotatud elemendid.

    Peeter Allikut näib painavat augusti keskpäeva, pimeda öö ja uduse hommiku atmosfäär. Augusti keskpäeva iseloomustab terasekarva sinine laotus päikese küpsetatud maastiku ja inimkehade kohal, näiteks ?Ettevalmistavas töös maalile üle laugaste kaikus kurgede klukluu?. Vahel valgustab figuuride varje ruske helk, nagu jääks pildiraami taha hõõguv ääs või valgust peegeldav tellissein. Vahel on selle helgi allikas, suur lõke, pildil näha.

    Kui hakata mälus ja alateadvuses kaevama, siis võis Puurmanni kaupluse põlemine kodukandis teismelisele Peetrile 1975. aastal sügava mulje jätta. Peeter Alliku taustapuude siluetid meenutavad siinkirjutajale esimest meelde jäänud lapsepõlveunenägu, kus samasugustest tontlikest puuvõradest tiivuline lohe aovalgusse laperdas.

     

    Perspektiivimeister

     

    Maalitehnikad pakuvad optilise sügavuse loomiseks palju võimalusi. Peeter Allik kasutab selleks joonperspektiivi, akrüüli matti pinda, tagaplaanil puude ning esiplaanil kõrte kontuuride ähmaseks laseerimist, kaugete külmade ja lähedaste soojade toonide kontrasti. Maali ?Ma nägin seda. Maha valitsus, president käigu persse? rõhtteljest allapoole jääva osa joonperspektiiv ja ülemise osa värviperspektiiv kujutavad täiesti erinevaid ruume, mis liituvad perspektiiviabsurdiks.

    Paras perspektiivi-nuputamisülesanne on kaugete lõkete maalimine pimedas öös, sest igasugune lõke, kui see on õigesti kujutatud, tõuseb lõuendipinnast vaataja poole. Lõkke vormitus ei jäta ka joonperspektiivile palju võimalusi. Peeter Allik lahendas selle ülesande kaugvaatelise mõõtkava ning pimeduse tooniskaala abil oran?ikast pimedusest roheka pimeduseni.

    Graafikas huvitab Peeter Allikut samuti perspektiiv. ?Meie kontseptsioon on tulevik? on kantud taotlusest saavutada mustvalges graafikas maaliline ruumitaju ja dünaamika. Alliku puhul on tavaline, et pärast maali valmimist reprodutseerib ta selle veel kord linoolis, lahendades sama motiivi uues tehnikas. Siis suurendab ta linoollõike seina mõõtu. Igast joonest saab omaette element, mis hakkab toimima koos naaberelementidega opkunsti seaduspärasuste järgi. Lehe ?Metsa veeres? esiplaani heinamaafaktuurist on tänu suurendusele saanud päkapikumets, mille sügavuses tammuvad inimolevused.

  • David Oistrahhi festival Pärnus (I)

    TOOMAS VELMET

    Tõepoolest, valmistada kahe päeva jooksul ette sellised orkestri kvaliteeti proovilepanevad teosed nagu Haydni Sümfoonia nr. 6 ja Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 414 ning kohaneda kümne dirigendiga on kõrgprofessionaalsuse näitaja. Kuid kavas oli veel Arvo Pärdi ?Collage teemal B-A-C-H? ja Galina Grigorjeva ?Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitsemise laul?. Mozarti klaverikontserdi solistiks oli 12aastane poola tütarlaps Julia Kocubian, kellel juba aktivas kuus konkursivõitu ning hulgaliselt arengustipendiume, nende seas Poola presidendi oma. Hämmastas tütarlapse elastne, aga samas kategooriline eneseväljendusoskus, milles absoluutselt puudus imelaste puhul tavaliselt tajutav dresseeritus. Publik tänas solisti, orkestrit ja dirigente maruliselt ning arvan, et juhendajad eesotsas Neeme Järviga on suurte probleemide ees nelja parema dirigendi selekteerimisega.

    Leedu on hästi kuulus oma keelpillikvarteti-kultuuriga, neid on selles riigis alati mitu olnud ja eranditult kõik on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud. Tänuväärne on fakt, et kontserdimaja suurepärastele saalidele vaatamata elab ka Pärnu raekoja saal kontserdielu edasi. 7. VII õhtul oli esinejatel ? Kaunase Keelpillikvartett, Pärnu oma tüdruk Külli Tomingas (metsosopran) ja Oistrahhi festivali veteran, pianist Antti Siirala ? suuri probleeme lavalepääsemisega, kuna saal oli kuulajaist nii tulvil. Pärnu publik on asjatundlik, teab, kuhu trügib. Selle, senistest kammermuusika kontsertidest kindlasti parim kava oli hästi atraktiivselt konstrueeritud ning sisaldas kaks eesti ja kaks leedu autorit ning kulminatsioonina Robert Schumanni kammermuusika suurteose Klaverikvinteti Es-duur op. 44.

    Kuldar Sink (1942 ? 1995) oli helilooja, kes ei suutnud ükskõik millises stiilis komponeerides peita ei andekust ega meisterlikkust. ?Viis haikut? sopranile ja keelpillikvartetile on komponeeritud täpselt 40 aastat tagasi ning ranges dodekafoonias, mis eriti hästi vormib muusikasse Jaan Kaplinski tekstid. Teos on vaieldamatult eesti vokaalkammermuusika tipp, kuid ka pähkel nii oma esitusliku keerukuse kui kujundliku sisukusega. Külli Tomingas on peaaegu parim laulja teose esitamiseks. ?Peaaegu? ainult ühel põhjusel. Kui konsonantide hääldamata jätmine on taotluslik, siis nii kontsentreeritud tekstis kui Kaplinski haikud on see vale. Et see tehniline probleem oleks, ei taha uskuda, kui suurepärase lauljanna repertuaaris on Schönbergi ?Kuu Pierrot?.

    Leedu heliloojate teostest pääses enam maksvusele Vidmantas Bartulise esiettekandele tulnud ?I like Marlene Dietrich? kvartetile, klaverile ja Marlene Dietrichile helilindilt. Teatraalselt nostalgiline, aga hästi sobiv teos suurepärase kontserdi lõpuks, kus nii sisuliseks kui esituslikuks kulminatsiooniks ikkagi vana hea Schumann Antti Siiralaga.

     

    Gluzman ? Isaac Sterni mantlipärija

    Kindlasti on erilise tänu ära teeninud 8. VII sümfooniakontserdi solist Vadim Gluzman (viiul) ning imetluse hasartselt ennast väljendav ERSO. Paavo Järvi on hästi läbi mõeldud kavade meister. Tema juhatatud kavades on alati värskust ja hästi kaalutletud riski, mis oma õigustatusest annavad kõneainet pikemakski kui kontserdijärgne kuluaar. Mõni neist, kui meenutada, on Eesti ajaloo seni ainsa Grammy meie riiki toonud. Ühes programmis Dvorak, Bernstein ja Elgar iseenesest on ju üsna traditsiooniline, kuid Dvoraki ?Sümfoonilised variatsioonid? op. 78 koosnevad 27 variatsioonist ja finaalist, Bernsteini ?Serenaad? viiulile ja orkestrile (Platoni ?Sümpoosioni? järgi) on viieosaline ja kontserdi teise poole täitnud Elgari ?Enigma variatsioonid? op. 36 koosnevad 14 variatsioonist. Esiteks, ükski nendest populaarsete heliloojate loomingust valitud teostest ei ole sage külaline meie kontserdielus ? kaks esimest ei meenugi ning viimanegi ähmaselt. Teiseks, kolm teost, mis on vormiliselt jaotatud 47 (!) osaks-killuks, püstitanud probleemi, kuidas sellest tervik vormida. Võib-olla on veel neid dirigente, kes sellise riski võtavad, ma ei tunne neid, aga kõnealune kontsert oli absoluutselt Paavo Järvi nägu ja hämmastavalt küpse meisterlikkusega teostatud.

    Dvoraki variatsioonid on küll Hans Richteri hinnangul (1887) autori paremaid oopusi, kuid ajaloo edasine kulg ei ole seda väidet kinnitanud. Paavo Järvi oskus variatsioone karakteriseerida ja neid tervikuks sulatada võib heal juhul ajaloo kulgemist isegi pöörata, kuid eelarvamuse teoselt on ta juba pühkinud.

    Bernsteini ?Serenaad? tõi Oistrahhi festivalile viiulikunstniku, kellest, kui ta seda veel ei ole, siis kohe saab XX sajandi legendaarse viiuldaja Isaac Sterni mantlipärija. Side teose ja esitajate vahel on nii sügav, et vaevalt mingi teine autor võiski selles sümbioosis kõne alla tulla. Isaac Stern, Vadim Gluzmani teejuht suurtele lavadele, oli teose esiettekandja (dirigendipuldis autor) ja teatavasti võib Paavo Järvi ennast Leonard Bernsteini õpilaseks nimetada ? vaat selline järjepidevus ilmneb siinkohal. Oistrahhi festival on ju alati kõrgetasemelisi viiulikunstnikke kohale toonud, aga Gluzmani täht särab erilise värskusega nende seas, mis ei soodusta heietamist, vaid nõuab konstateeringut ? super. Neile, kes kontserdil ei viibinud, tasub küll rääkida erilist furoori tekitanud lisapala esitusest. Selle neljahäälse jazzpala ettekanne sai võimalikuks seetõttu, et viiuldaja kruvis lahti oma poogna ning, asetanud üle keelte jõhvilindi, ühendas ta selle poognatrostiga, mis käis viiuli korpuse alt läbi. See on küll ainuke võimalus, kuidas tänapäeva poognaga viiulil katkematut neljahäälsust tekitada, kuid edasine, st. vasaku käe tehniline rakendus jääb mõistatuseks ja esitaja saladuseks. Võite arvata, mis saalis toimus!

    Elgari ?Enigma? laseb sümfooniaorkestril ennast väljendada kõigis dünaamilistes skaalades, finaalis lisandub veel täisregistritega orel (Piret Aidulo) ning laseb särada autori kujundlikul lüürikal, poeesial ja monumentaalsusel. Hea orkester naudib selletaolise teose ettekannet koos dirigendiga. Samadelt autoritelt võiks ka sellise kava teha: Dvoraki ?Uuest maailmast?, Elgari Viiulikontsert ja Bernsteini ?West Side Story?. See oleks ju ka hea kontsert, aga Paavo Järvi kontsert oli erakordselt hea.

    Moskva öö Eliisabetis?

    ?ehk 11 Järvi akadeemia dirigenti Moskva Kammerorkestri ees 10. VII, solist eesti tippmuusik Euroopas, oboesolist Kalev Kuljus. Selle paraadi valmistas ette maestro Paavo Järvi. Juba eelmise ?akadeemikute? kontserdi järel ennustasin, et nelja parema dirigendi väljavalimisel võib tekkida probleeme. Kuna tase on ühtlaselt kõrge, siis küsis maestro Neeme Järvi seekord lahenduse leidmiseks publikult nõu. Kuidas see abi tehniliselt vormistatakse ? ei tea. Võib-olla oleks lihtsam lahendus konkretiseerida orkestrite suhe ?akadeemikutega?, tekiks kaks huvitavat pingerida, st. Pärnu Linnaorkestri ja Moskva Kammerorkestri karm, aga õiglane hinnang. Jättes kõrvale asja sportliku külje, siis kunstiliselt kukkus välja üks põnev kava suurepärases esituses. Bartóki ?Divertisment? (1939) keelpillidele on helilooja selle loomeperioodi ootamatult demokraatliku helikeelega, aga üldse mitte lihtsalt esitatav teos. Moskva Kammerorkestri keelpillide rikkalikust potentsiaalist ja artistlikust temperamendist suutsid esimesed kolm dirigenti vormida värskelt kõlava ning dramaturgiliselt veenva esituse.

    Järgnev Marcello Oboekontsert d-moll, barokkmuusika pärl, viis ohjad solisti Kalev Kuljuse kätte, keda professionaalse delikaatsusega akompaneerisid järgmised kolm dirigenti. Kuljus on seda masti interpreet, kes hoiab kuulajat kinni esimesest viimase noodini. Tema meisterlik barokse mõtteviisi valdamine haaras erksalt kaasa ka kõikenäinud ja -kuulnud Moskva muusikud ning arvan, et ei eksi, kui hindan ettekannet selle öö õnnestunuimaks kõigist aspektidest kaalutletult. Galina Grigorjeva ?Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitsemise laul? kohustusliku teosena käib käest kätte ja kontserdimajast kirikusse ning muutub üha süvenenumaks ja mõistetavamaks
    nii interpretatsiooniliselt kui helikeelelt.

    Arvan teadvat, et Haydni kolme varajase sümfoonia eri päevadel kavva lülitamine on Neeme Järvi idee ja see on lausa geniaalne. Keeruline, aga põnevust tekitav ja kasulik kogemus esitajatele ning nauditav elamus kuulajatele. Nüüd kõlanud teos nõudis nii orkestrilt, solistidelt kui neljalt dirigendilt maksimumi meisterlikkust ja keegi ei olnud kade seda demonstreerimast.

    (Järgneb.)

  • Näitus “15 raamatut. Urmas Viigi raamatugraafika”

    Pärnu Linnagalerii

    15 raamatut. Urmas Viigi raamatugraafika 
     
    28.11. – 22.12.2012
    Pärnu Linnagaleriis (Uus 4) 

    Näituse avamine kolmapäeval, 28. novembril kell 17.

    Näituse avamisel tutvustab kunstnik tehtud tööde tagamaid ja vestleb raamatukunstist.

    Olete teretulnud! 

    Urmas Viik startis kunstnikuna 80ndate lõpul ja 90ndate alguses eesti graafikakunsti valitsevaid traditsioone trotsiva uue põlvkonna jõulise esindajana. Eesti kunstimaastikul said tuntuks tema suureformaadilised sinised kuivnõela tehnikas graafilised lehed. Aga juba üheksakümnendatel tegi ta ka mitmeid kannapöördeid, mis jäävad talle omaseks ka edaspidi. Aastatuhande vahetust markeeris Rottermanni soolalaos esitletud totaalne installatsioon Ruth hingab. Anna hingab. Järgnevat kümnendit Viigi loomingus saadavadki mitmed mastaapsete ruumiinstallatsioonidega näitused “Rokokokoo”, “Roos.Kärbes.Roos”, “Luige Hummer”. 2003. aastal lisandus Viigi ampluaasse aga uus valdkond raamatukunst. Nüüdseks on ta kujundanud ja illustreerinud kümneid raamatuid, innu ning produktiivsusega, millest annavada tunnistust iga-aastased äramärkimised eesti kaunimate raamatute konkursil ning 2010. aastal kandmine IBBY (International Board on Books for Young People) illustraatorite aunimekirja. Nagu 90ndate alguse eesti vabagraafikas, nii alustas Urmas Viik poolteist kümnendit hiljem värskenduskuuri eesti raamatuillustratsioonis. Viik väärtustab raamatu terviklikkust. Võiks öelda, et ta on eesti lasteraamatusse toonud omalaadse kontseptuaalse illustratsiooni, kus pildi vaatamisele lisaks, võib tahtmise korral ka pildi taha kiigata. Urmas Viigi raamatugraafika ei alahinda last. Armas ninnu-nännu on tema töödele võõras. Samas leiab neis pea alati atraktiivsust, detailsust ning graafilist elegantsi. Lisaks sisulisele värskusele võib tema piltides kohata mitmeid eesti illustratsioonis senitundmatuid vormiuuendusi. Viik ei pinguta oma brändi nimel ega ürita kultiveerida mingit talle ainuomast visuaalset atribuutikat. Pildikeel võib üsna tugevalt varjeeruda. Iga uus raamat on uus algus. Nagu näituse nimetusest näha, eksponeerib kunstnik töid 15 raamatust. Siin ei näe ei originaale ega reproduktsioone. Urmas Viigi raamatugraafikas ei oma need terminid  tähendust. Illustratsioonid arenevad tavaliselt napist visandist, ülejäänu-jooned, värvid, faktuurid, varjundid pannakse paika arvutis. Protsessi pärjab kõrgekvaliteetne digiprint, mis trükitakse tavaliselt heale sügavtrükipaberile. Näha saab raamatuillustratsioonide põhjal valminud piiratud tiraažiga vabagraafilisi sarju, milles kunstnik üsna mänguliselt ja vabalt tõlgendab iseenda raamatugraafikat. “15 raamatut” Pärnu Linnagaleriis on tõenäoliselt üks mahukamaid raamatuillustratsiooni alaseid isiknäitusi Eestis viimastel kümnenditel.

  • Kas on elu pärast kapitalismi?

    Madli Pesti

    Von Krahli akadeemias räägitakse ainult olulisest. Von Krahli akadeemia ei süüdista minevikku, vaid loodab leida ideid ja lahendusi tulevikuks. Püüame sõnastada elu mõtte, leida selle, mis erutab ja tegutsema paneb.

    Von Krahli akadeemia on kui seitsme peaga mõtlev lohe: päid kasvab juurde vaat et iga tunniga. Lohe selgrooks on Von Krahli maja Tallinnas Rataskaevu tänavas, sisenedes leiate end multimediaalses keskkonnas. Kord või paar nädalas peab majas loengu külla tulnud ekspert. Teemad varieeruvad globaalsest soojenemisest ökokülade püstitamiseni, sõltumatu meedia võimalustest üleminekulinna utoopiani. Lektorid lendavad kohale Kanadast ja Venemaalt, Euroopast rääkimata. Üks ei lenda ka – eelistab jätta tilgakese õhku puhtamaks ning pidada videokonverentsi.

    Von Krahli akadeemias elab kümme rahvusvahelist kunstnikku, nad reageerivad lektorite kõneldule kord nädalas teatrisaalis ja teevad seda multimediaalses vormis. Kirjanduslikku või kunstilisse vormi valavad oma reageeringud Eesti kunstiakadeemia, draamakirjanike akadeemia ja Balti filmi- ja meediakooli ning Von Krahli ja Viljandi kultuuriakadeemia tudengid. Lükkame uuesti käima ka Von Krahli kino – filmid nädala loenguga haakuval teemal.

    Von Krahli akadeemia siseneb ühiskonna populaarseimasse meediumisse ehk televisiooni; olulistest asjadest rääkimine ei saa ju olla vaid kitsa grupi huvi. Oktoobri ja novembri kaheksal nädalalõpul näeb ETVs täiesti uut teleformaati: segu loengutest, teatrist, inimeste reageeringutest reality-show esteetikas.

    Von Krahli akadeemiasse sisenejalt ootame julgust mõelda ning ka soovi jagada oma unistusi ja hirmu tuleviku ees. Von Krahli kodulehel on avatud foorum. Tallinnas hakkavad ringi käima filmitudengid, kes koguvad meie kõigi ootusi, kahtlusi, küsimusi.

    Von Krahli akadeemia loodab, et 28. novembriks – Eesti Vabariigi 90. aastapäeva lõpuks – aimame vastust mõnele ülalpool esitatud küsimusele.

     

     

  • This is not a bomb

    Triin Männik

    Biennaali korraldamisega seotud segadustest ning organisaatorite seas toimunud rollivahetustest on kunst.ee-s (nr 3/2004) andnud ülevaate Elnara Taidre. Enne biennaali algust jõudis veidi muutuda ka biennaali eesmärk: esialgu kavas olnud rohkete nimekate väliskunstnike asemel jäi lõpuks eriti just lisaprogrammis domineerima vene kaasaegse kunsti tutvustamine.

     

    Infotihe tuba

     

    Erikülalistena esinesid biennaali raames Christian Boltanski, Bill Viola, Michal Rovner ja Ilja Kabakov, eriprogrammi olulisemad kuraatoriprojektid puudutasid laia teemade ringi, soo-, eksiili- ja linnastumise problemaatikat, oli olemas noortenäitus ja mitu üksteist toetavat vene kaasaegse kunsti ülevaatenäitust. Lisaprogramm andis biennaalile kaalu ja ulatuse ? kõike mahutava pealkirjaga põhinäitus ?Lootuse dialektika? oleks üksi üsna hõredat kogemust pakkunud.

    Kommipoeks osutus aga Informbüroo projekt, vene kaasaegse kunsti infokeskuseks muudetud tuba Suurel Lubjankal. 45 punast kataloogikasti, täis ajaleheväljalõikeid, näituseplakateid ja -kutseid, peamiselt aga muidugi DVDsid kõigi esindatud kunstnike (46 tükki) ja rühmituste (14 tükki) näituste ja aktsioonidega. Korralik arhiiv meenutas vormistuselt veidi hiljuti Tallinna Linnagaleriis olnud dokumentalistikanäitust ? see väärinuks palju rohkem aega, kui anda oli. Ja seda kogu tahaks Tallinnas näha.

    Informbüroo täiendas linna teises servas Tretjakovi galeriis avatud ?Kaasosaliste? ülevaatenäitust, mis võttis luubi alla Peterburis ja Moskvas 1960ndatest tänapäevani tegutsenud kunstirühmitused. Kuraator Andrei Jerofejev analüüsis kollektiivse kunstiloome eripära ja muutmist, kui ühiskond liigub suletusest avanemise kaudu lõhenemiseni. Valik oli hämmastavalt lai ja kohati jäid ruumid lihtsalt kitsaks. 1970ndatel Lääne videokunsti ja Doorsi üle pead murdnud moskvalaste juurest hüpati paari sammuga Peterburi Timur Novikovi uusakadeemikute juurde ning järgmises ruumis lahati juba massimeedia sissetungi. Viimane, tänapäevane näituse osa liikus Moskva suurlinnarütmis: vormi osas domineerisid grafiti ja metroovagunid, teemadena olid esil kuritegevus, narkomaania ja ikka uuesti massikommunikatsioon. Ajaloost joosti üle nii kiires tempos, et viimastes saalides võis märgata veidi jahmunult tänapäeva probleemidesse maandunud külastajaid.

     

    Invasioon ja Mapplethorpe

     

    Kõige kummalisema näitusekoosluse võis leida taastatud Lunastaja kiriku lähedal asuvast Moskva fotograafiakeskusest. ?Invasiooni? nime alla mahtusid mõned Michal Rovneri videotööd (lisaks mujal eksponeeritud Petri tassikeste projekti minivariandile), kuid ka väga erineva taseme ja mahuga projekte vene kunstnikelt.

    Keskuse esimesel korrusel hargnes Robert Mapplethorpe?i fotosid maneristliku graafikaga kõrvutav näitus ? ulatuslik ja huvitav, ent biennaali kontekstis veidi kummalisena mõjuv. Näituse siiski biennaali kavva lülitamist seletab ehk asjaolu, et Moskvas levib praegu kerge Mapplethorpe?i maania, ja nagu kohalikud kriitikud on juba täheldanud, on populaarne vanade meistrite kõrvutamine XX sajandi staaridega (varasemast Goya-Dalí näitus).

     

    Diasporaa ja soovaatlused

     

    Moskva moodsa kunsti muuseumi saalidesse mahtus kaks projekti: ?Post-diasporaa: rännakud ja missioonid? ning ?Sooprobleemid?, mis vääriksid eraldi vaatlemist, sest olid peajagu üle mitmetest viimasel ajal nähtud nais- ja meesküsimuse analüüsidest. Mahult väike, kuid mitmest suuremast lisaprogrammi näitusest palju ühtlasem ja sisukam diasporaaprojekt tundus huvitav eelkõige viimase Tallinna graafikatriennaali eksiiliteemaga kõrvutades. Kuraator Olga Kopenkina oli näitusel osalema kutsunud 1990ndatel Venemaalt, Moldaaviast, Poolast ja mujalt läände, peamiselt USAsse kolinud kunstnikud, kelle diasporaakogemus oli seega vahetu, mitte empaatial tuginev. Lähtepunkt oli sellevõrra vahetum, intiimsem, ent huvitaval kombel mitte ilmtingimata valusam. Umbes pooleks jagunesid seljataha, itta vaatajad ja uue elukoha, uue kodumaa kompajad.  Esimeste hulka kuulub kindlasti Daniel Bo?kov (Bulgaaria-USA), kelle musta karuse habeme mahaajamine Peeter I jõeskulptuuri ees Moskvas kõnetab kõige otsesemal kombel terrorismihirmu, mis Moskva metroos ja mujal ühistranspordis sõitjale end igal sammul meelde tuletab. Ükskõik, kust sa tuled (Bulgaariast), Venemaal pead sa välja nägema võimalikult euroopalik, sile ja hele ? irooniline, kas pole.

    Kokkuvõttes: Moskva biennaalile tasus minna saama ülevaadet vene kunstis eile ja täna toimunust, tasus minna vaatama Lenini muuseumi alasti ruume, tasus minna Moskva enda pärast. 1990ndatel koolis käinud algajale kunstiteadlasele oli see tõeliselt silmaringi laiendav kogemus. Kuid tundub, et mingit sügavamat diskussiooni ei suutnud tekitada ei põhinäituse ega ka rohkete lisaprogrammi näitused. Huvitavamad alanäitused haakusid omavahel peamiselt sedavõrd, kuivõrd neile oli kutsutud ühtesid ja samu vene kaasaegse kunsti staare ? vastupandamatute Sinininade videoteoseid leidsin mina neljal näitusel (ärge saage valesti aru, seda ei olnud liiga palju, see oli väga tore). Aga pommi ei olnud, nagu David Ter-Oganyan peanäitusel korduvalt otse välja ütles.

  • XII Rapla kirikumuusika festival

    IGOR GARðNEK

    Avakontserdi esimese teosena tuli Tallinna Kammerorkestri, festivali oratooriumikoori ja solistide esituses Tõnu Kaljuste juhatusel ettekandele Mozarti ?Vesperae solennes de confessore? KV 339. Kuna ma varem polnud selle festivali oratooriumikoori kordagi kuulnud, oli kohe meeldivaks üllatuseks koori ühtne fraseerimine ja intonatsioon, samuti kompaktne kõla energilises avaepisoodis Dixit Dominus. Järgnevas osas Confitebor tibi Domine kõlasid koori häälerühmade dialoogid veelgi reljeefsemalt, samuti ka solistide (Kaia Urb, Iris Oja, Mati Turi ja Uku Joller) ansambel. Solistidest oli sopran Kaia Urbil eriti vastutusrikas partii, mis ka nauditava väljendusrikkusega kõlas, järgnenud episoodis Beatus vir.

    Mozarti teose ettekandelises tervikus joonistusid kõige eredamalt välja siiski osad Laudate pueri Dominum ning Laudate Dominum omnes gentes. Neist esimeses tegi Kaljuste tempolise tagasitõmbe senisest lennukusest suurema keskendatuse suunas, mis võimaldas polüfoonilises tekstuuris imitatsiooniliste arabeskide mängul hästi mõjule pääseda. Teine oli Kaia Urbi hingestatud soolonumber, mille kaunist ja tundelist kõla toetasid nii orkestri keelpillide sametine fraseerimine kui koori pastelne dünaamika ? lõpptulemuseks ilus ja harmooniline esitus.

    Teises kontserdipooles kõlanud Beethoveni Missa C-duur op. 86 esitust võib iseloomustada kui majesteetlikku. Juba Kyrie kuninglikku rahu toonitasid nii väljapeetud tempo kui silmapaistvalt kantileensed solistide, koori ja orkestri keelpillide legatod. Gloria mõjus majesteetlikult aga teises mõttes: suured ja väljendusrikkad dünaamilised kontrastid kõlasid lausa muusika ?arhitektuuriliste tugisammastena?. Nende sammaste vahele jäi piisavalt kõlaruumi ka solistidele, eriti Iris Oja (alt) voolujoonelisele kantileenile ning Mati Turi (tenor) ekspressiivsele väljenduslaadile. Ning koori miserere-episood kõlas pisut hiljem ka kadestamisväärselt täpse diktsiooniga, mis mõjus veelgi eredamalt järgnenud fugeeritud lõigus, mida omalt poolt toetas ka elektriseerivalt aktiivne ning kaasahaarav tempo.

    Dünaamika ja tempokontrastid iseloomustasid ka Credo ettekannet ? esituslikult mitmeplaanilist osa, kus muusika dramaturgiline arendus koorus välja justkui kiht-kihilt, kuni kulmineerus pärast efektset accelerandot avarasse koorifuugasse. Järgnev Sanctus aga lahendas eelneva osa emotsionaalse kõrgepinge märksa heledamatesse kõlavärvidesse ? polüfooniline faktuur ei kandnud mitte dramaatiliste aktsentide raskust, vaid pigem emotsionaalse soojuse kergust. Võis tajuda kokkupuutepunkti esimese kontserdipoole Mozartiga, eriti episoodis Benedictus.

    Standing ovations ? selline oli siis ootuspärane tulemus. Ent paarile punktile tahaks veel tähelepanu pöörata. Üllatas festivali oratooriumikoori (mis baseerub Rapla segakooril Cantus) silmapaistvalt hea tase. Oli tunda, et tõhusat kodutööd oli tehtud teksti artikulatsiooniga. Teine punkt puudutab solistide ansamblit, millest Mati Turi hääl tämbraalselt ehk pisut liiga kõrvatorkavalt eristus. Ent kaasa võis mängida ka Rapla kiriku küllaltki eripalgeline akustika.

  • Eesti Ajaloomuuseumi teaduspäev “Vettpidavad allikad. Keskaegne leid Tallinna lahest” 6.detsembril kell 11.00 Suurgildi hoones

    Reti Meema

    Eesti Ajaloomuuseumi TEADUSPÄEV
     
    VETTPIDAVAD ALLIKAD. Keskaegne leid Tallinna lahest
     
    6. detsembril 2012 kell 11.00–14.30
     
    Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone (Pikk 17, Tallinn) hariduskeskuses EKSPERIMENTAARIUM
     
    Eesti Ajaloomuuseum kutsub kõiki arheoloogiahuvilisi teaduspäevale, mis keskendub allveearheoloogiale ning keskaegsele kaubandusele. Teaduspäev kaasneb 19. juunil 2012 avatud näitusega „VETTPIDAVAD ALLIKAD. Keskaegne leid Tallinna lahest“.
     
    Tallinna lahe põhjast 2011. aasta augustis leitud unikaalne 13. sajandi lõpust pärinev kaupmehe reisikast ja selle mitmekesine sisu on osutunud hindamatuks ajalooallikaks, mis jutustab kaubasidemetest kaugete Põhjamere-äärsete kaubalinnadega. Vee all säilinud fragmentaarne materjal püstitab uusi küsimusi, millele vastuste otsimine võib anda ootamatuid tulemusi.
     
    Teaduspäeval vaatleme uuel leiumaterjalil põhinevaid käsitlusi keskaegsest kauplemisest ja kaubateedest ning analüüsime seniseid teadmisi Tallinna varasema sadama ja veealuse pärandi kohta.
     
    Programm:
    11.00    Eesti Ajaloomuuseumi teadusdirektori Tõnis Liibeki avasõnad
    11.05    Uppunud laevad Tallinna Vanasadamas, Maili Roio (Muinsuskaitseamet)
    11.35    Hõbedat Tallinna lahest, Ivar Leimus (Eesti Ajaloomuuseum)
    12.05    Kaupmehekast Tallinna lahest kui rahvusvahelise noaäri peegeldus 13. sajandi lõpust, Krista Sarv (Eesti Ajaloomuuseum)
    12.35    Kohvipaus
    13.00    Sadamalinn Tallinn keskajal, Juhan Kreem (Tallinna Linnaarhiiv)
    13.30    Kaubanduse arheoloogilised jäljed 13. sajandi Tallinnas, Erkki Russow (Tallinna Ülikool)
    14.00    Diskussioon
    14.30    Teaduspäeva lõpetamine
     
    Teaduspäeva programmi järel, algusega kell 14.30 tutvustab Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Krista Sarv Eesti Ajaloomuuseumi ja Muinsuskaitseameti koostöös valminud näitust „VETTPIDAVAD ALLIKAD. Keskaegne leid Tallinna lahest“.
     
    Osalemiseks palume registreeruda kuni 4. detsembrini SIIN. Kohtade arv on piiratud.
     
     
    Näitus „VETTPIDAVAD ALLIKAD. Keskaegne leid Tallinna lahest“ jääb Suurgildi hoones avatuks kuni 26. veebruarini 2013.

  • IV rahvusvaheline Heino Elleri nimeline viiuldajate konkurss

    Tiia J?

    Anton Hansen Tammsaare mängis viiulit, õppis Tartu ülikoolis õigusteadust ja sai kirjanikuks. Ta viiul on tallel temanimelises memoriaalmuuseumis Kadriorus.

    Heino Eller mängis viiulit, õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust, lõpetas Petrogradi konservatooriumi komponistidiplomiga ja tuli siis Eestisse. Oli 1920. aasta, Eller oli 33aastane. Ta poole sajandi pikkuse pedagoogilise töö tulemuse kohta öeldakse – Elleri koolkond.

    Ta enese loomingu kohta kirjutatakse: instrumentaalne mõtlemine, polüfooniline faktuur, vormiloogika, viimistletus. Elleri „Koit”, „Kodumaine viis” või „Avarused” annavad kuulamise ajal vaevalt mahti mõelda sõnadele, millega tema loomingut iseloomustatakse. Kuigi see kõik on seal olemas nagu enam-vähem kõigis Elleri teostes. Pigem tunneme ära vaimulaadi, lähedase looduselamuse, omase tundetooni.

    Kuidas kõlab eesti muusika külaliste esituses? On alati ootamisväärne kuulata uut interpretatsiooni. Ja külaliste puhul jääb võimalus, et nende repertuaaris rändab mõnigi eesti helitöö maailmas kaugema kaarega.

    Homme avatakse Tallinnas neljas rahvusvaheline Heino Elleri nimeline viiuldajate konkurss. Osavõtusoovi on avaldanud 24 viiuldajat kaheksast riigist.

    Muide, Elleri viiuli praegune asukoht on teadmata.

     

     

     

  • Teod

    R. V.

    irje Helme, Kumu direktor Kumule on eesti rahval kõrgendatud ootused ja on ka selge, et uue hoone valmimisega Eesti Kunstimuuseumi tähendus meie vahest mitte nii kultuurilembelises ühiskonnas kasvab. Kuid on ka selge, et sootsium on seda rikkam ja kultuurielu paindlikum, mida rohkem kultuuriinstitutsioone meil on. Mis saab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest? Kas see jätkab kellegi teise juhtimisel või ühendatakse Kumuga? Kumul on erakordselt vastutusrikas roll tänases ühiskonnas, võib öelda, et see on lausa kultuuripoliitiline roll. Muuseumi avamine on tõepoolest väga komplitseeritud seetõttu, et nii kunstnikkonnal kui ühiskonnal on kõrgendatud ootused. Aga ei ühiskond ega kunstnikkond ole ühtne mass, vaid kihistunud vastavalt haridusele, eelarvamustele, kogemustele jne. Samas toimib muuseum nagu suur eesmärgipärane süsteem, tema ülesanne on teha nähtavaks suuremad ja üldisemad liikumised ja tähendused kunstikultuuris ja ühiskonnas. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse pärast pole vaja muretseda, see jääb iseseisvaks üksuseks, sest esiteks ei kattu tema ülesanded muuseumi ülesannetega ja teiseks on kunstielu mobiilsuse ja paindlikkuse seisukohalt oluline mitmete erinevate institutsioonide olemasolu. Teine asi on loomulikult institutsioonide koostöö, mis pole mitte ainult vajalik, vaid lausa kunstielu efektiivse funktsioneerimise eeldus. Millist rolli peaks Kumu Eesti ühiskonnas mängima hakkama? Ja kas on reaalne, et ta seda ka hakkab? Eesti muuseumid on viimasel ajal väga energiliselt muutunud ja omandamas märgatavalt paremat positsiooni kuulsal liinil supermarket ? kirik. Muuseumid on muutumas multifunktsionaalseteks keskusteks oma intensiivse haridus-, arendus- jne-tööga. Muidugi peab silmas pidama, et selle tõttu ei kannataks ekspositsioonide uurimispõhine alus. Loodan, et Kumusse on kõigil asja, sest sihtgruppidele saab pakkuda erinevaid asju. Muuseumi kujund on muutumas ja ma eeldan, et Kumu saab siin oma uudsuses palju ära teha. Kui suur ekspositsioonipind jääb meie kunsti klassikale ja kui suur osa praegusele kunstile? Milline peaks Kumu ekspositsioonides olema eesti ja väliskunsti vahekord? Kumu avamiseks on klassika ja kaasaja vahekord reguleeritud korruste kaupa, ekspositsioonid on ajastupõhised. See, kuidas me oma kunsti käsitleme, ei pea aga olema staatiline vaatenurk, vaid dünaamiline süsteem, kus ka erinevate kunstnike kooslused muutuvad. On mitte ainult hea, vaid lausa vajalik, et tekiks tõsine diskussioon ekspositsioonide baasilt. Muuseum tegeleb ideedega ja siin on loomulikult tähtis osa väliskunstnike loomingul. Ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber? Kas Kumu valmimisega kandub kunstielu raskuskese Kadriorgu? Millist rolli hakkavad kandma teised galeriid? Näiteks Tallinna Kunstihoone? Muuseumi asukohta on kritiseeritud, et see on linnakeskusest eemal ja inimesed sinna niisama sisse ei astu. Oleks tore muidugi, kui muuseum kerkiks keset Vabaduse väljakut, aga ammu oli selge, et kui hakatakse vahetama asukohta, jääb muuseum ka XXI sajandil ehitamata. Samas ma ei arva, et see asukoht halb on, siin on omad eelised, on tekkimas terviklik keskkond, kuhu on asja paljudel ja pikemaks ajaks. Muuseum ei ole galerii, arvestatud ongi pikema külaskäiguga ning multifunktsionaalse tegevusega muutub ka otsesuhe ?käin ära ja vaatan? mitmekihilisemaks. Ma ei usu, et Tallinna Kunstihoone roll ja tähendus Kumu avamisega muutuks, Kunstihoone ideoloogia erineb samuti muuseumi omast. Usun, et mida edukam on Kunstihoone, seda rohkem käib külastajaid ka Kumus ja vastupidi. Eelistan terviklikke süsteeme.

  • Haapsalu ?Viiulimängud?

    TOIVO PEÄSKE

    Kuna sel aastal toimusid kursused kümnendat korda, räägin esmajoones neist. Veidi statistikat kursuste ajal ilmunud broðüürist: kümne aasta jooksul on osalenud 284 õpilast viiuli, vioola, tðello ja kontrabassiklassides, aktiivsemad neist 6-7 aastal järjest. Osalejaid on olnud 39 Eesti ja Soome muusikakoolist (suurim osavõtjate arv Tallinna muusikakeskkoolist) ning nüüdseks üsna paljud Eesti muusikaakadeemiastki. Kes kord on tulnud, tuleb aga jälle.

    Kui 1995. aastal osales kursustel 24 õpilast, siis sel aastal 114. Aastal 1995 mängis kursuste orkestris 33 noort, tänavu 135. Kursuste orkestrist on nüüdseks saanud Eesti suurim sümfooniaorkester ning seda kutsutakse Üle-eestiliseks Noorte Sümfooniaorkestriks.

    Kursuste lõppkontsert 25. VII, kus tuli ettekandele Carl Orffi ?Carmina burana?, kujunes tõeliseks triumfiks. Kogu Eestimaalt ja mujaltki kokku sõitnud publik võis nautida hiilgavat ettekannet, milles osalesid eespool nimetatud orkester, mitmed koorid, Trikivabriku õhuakrobaadid ja tuleneelajad, Saltatores Revaliensesi tantsijad ning solistid Aile Asszonyi ja Mati Turi ? ilmselt parimad, kes meil praegu on. Turi esitas sealjuures partiisid falsett-tenorist baritonini. Orkestris kaasamängijana sain nautida Jüri-Ruut Kanguri hästi ette valmistatud ja täpset dirigenditööd. Väga tahaksin samas kiita nii kontserdi kui ka kogu kursuste korraldajate väikest, ent äärmiselt asjalikku kollektiivi.

    Kursuslased said võimaluse esineda ka solistidena mitmetel kontsertidel, neist auväärseim oli esinemine Haapsalu Linnaorkestri saatel Tõnu Reimanni juhatusel Kuursaalis 24. VII, kuhu dirigent valis esinejad välja juba kevadel. Soliste oli mitmest linnast ja koolist: Airi Ojavee (Kreisleri ?Prelüüd ja Allegro?) ning Leonora Palu ja Liis Jürgens (Mozarti flöödi- ja harfikontserdi I osa) EMAst, Johanna-Maria Jaama (Mozarti Viiulikontserdi A-duur I osa), Linda-Anette Suss (Beriot? ?Balletistseenid?) ja Kaija Lukas (Sarasate ?Andaluusia romanss?) Tallinna MKK Liisi Assavi (J. C. F. Bachi Vioolakontserdi I osa) Rapla muusikakoolist ning Susann-Elisabeth Eessaar ja Kaarin Lehemets (Torelli Kahe viiuli kontsert) Rakvere Kaurikoolist. Kõigil neil oli midagi oma mänguga öelda ning publik nautis ? seda enam, et ka orkester oli väga hea.

    Teine kontsert toimus ka kursuslaste kodusaalis Wiedemanni gümnaasiumis, kus sai mitmeid toredaid numbreid kuulda, kuid Triin Ruubeli Vieuxtemps?i IV kontserdi tehniliselt ja muusikaliselt väga heal tasemel esitust pean siinkohal eraldi ära märkima, sest tundub, et temal on tulevikku.

    Kursuste raames andis nelja päeva vältel meistrikursusi külalisprofessor Malmöst Alexander Fishcer, kes olid Peterburi konservatooriumi pedagoog, Mihhail Vaimani lemmikõpilane, assistent ja esinemispartner. Ta oli üllatunud meie viiuldajate taseme kiirest tõusust ja heast koolist, probleeme nägi ta mõnikord poognatehnikas. Tema tungiv palve meile oli aga: hoidke neid kodus, ärge laske laiali lennata! Kuidas ja millega me neid kinni hoiame?

    ?Viiulimängude? kontserdid toimusid alates 21. VII iga päev ning olid puupüsti rahvast täis. Haapsalu toomkirikus alustas Sigrid Kuulmann-Martin koos Haapsalu Linnaorkestriga Vivaldi ?Aastaaegade? ettekandega, mis oli algusest lõpuni nauditav tehnilise vabaduse, temperamentse, ent samas ka kaunitoonilise viiulimängu poolest. Tekkis küsimus, kas sellele ðarmantsele noorele daamile leidubki praegu meil viiulimängijate seas vastast. Tundus, et ka orkester oli solisti lummuses ja tegi imet.

    23. VII mängis enamasti kursuse pedagoogidest koosnev ansambel Uuemõisas J. S. Bachi Brandenburgi kontserti nr. 3 ja Mendelssohni Keelpillioktetti, kontsertmeistriks Arvo Leibur. Suurepärane kontsert, kuid minu erilise vaimustuse kutsusid esile nii siin kui ka Vivaldi ?Aastaaegade? esitusel klavessiinimängija Reinut Teppi partiid. Tõeline oma ala valdaja!

    24. VII anti Haapsalu toomkirikus festivali lõppkontsert, kus külalisesinejaks praegu Hollandis töötav vioolakunstnik ja dirigent Daniel Raiskin. Kava oli väga stiilne, õhtu peateoseks R. Straussi ?Metamorfoosid? 23 solistile, kes kõik olid meie omad artistid, nii kogenumad kui ka päris noored. Raske ja tõsine muusika, seda nii mängijaile kui ka kuulajaile. Mängijad said väga hästi hakkama, kuulajail oleks vahest vaja läinud kavasse väikest kontrasti. Käisid jutud, et Raiskin pidavat olema parem maailma esivioolamängijast Baðmetist, ja kontserdil selgus, et jutul on tõepõhi all. Kahju vaid, et nii kaunist vioolamängu nii vähe kuulda sai ? Raiskin otsustas rohkem dirigeerida.

    Ja lõpuks ? vähemalt selleks suviseks nädalaks vajanuks Haapsalu oma kontserdisaali!

Sirp