Toeta
Otsi

elurikkuse kadu

  • Teod: KATRI RISTAL

     

    Innovatsioonist, loometööstusest ja loovuse tõusust räägitakse viimasel ajal igal sammul. Eesti arengukavas aastateks 2007 – 2013 on sellele samuti pööratud suurt tähelepanu. Loometööstuste ning disaini roll ja nendega seotud kultuuriline panus on kaasaegse majanduse võtmeteema. Tõeline väljakutse ei seisne mitte uute toodete jätkuvas loomises, vaid olemuselt täiesti uute protsesside ja ärimudelite disainimises. On ainult aja ja arengu küsimus, et EKA oleks senisest avatum potentsiaalsetele koostööpartneritele ja tööandjatele.

    Disaini innovatsioonikeskuse loomise eesmärk on arendada edasi uuendusmeelset ja ettevõtlikku kunstiakadeemiat. Keskuse funktsiooniks on olla stabiilne ühenduslüli akadeemia ja selle erinevate koostööpartnerite vahel (ülikoolid kodus ja välismaal, ettevõtted, organisatsioonid), koordineerida nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi projekte, arendada EKA liikmeskonna ettevõtlusvõimekust ning suurendada loometöötajate tööhõivet Eesti ettevõtlussektoris, majanduses ja ühiskonnas.

    Sõnadest tegudeni jõudmiseks on keskus oma tegevuse koondanud kahel suunal: üks neist on suunatud akadeemia sisse, s.o liikmeskonnale (õppejõud, tudengid), teine välja, s.o potentsiaalsetele partneritele (ettevõtetele-organisatsioonidele, tulevastele tööandjatele, praktikapakkujatele, teistele ülikoolidele jmt). Akadeemias on meie eesmärk EKA liikmeskonna ja lõpetajate koostööpotentsiaali tõstmine mitmete koolituste ja konsultatsioonidega (juriidika, ettevõtlus jmt). Majast välja suunatud tegevuse eesmärk on EKA kompetentsivaldkondade ja koostöövõimaluste tutvustamine ning potentsiaalsete koostööpartnerite otsimine-leidmine-koolitamine.

    Kuigi keskuse töötajad on enamasti kas majandus- või juriidilise haridusega, kuulub meie hing ja sügav austus kunstile ja kultuurile, mis võimaldab ühendada töö ja hobi.

     

    Mida disaini innovatsioonikeskus on kahe ja poole aasta jooksul suutnud korda saata?

    Oleme arenenud väikseks tegusaks üksuseks, kust EKA õppejõud, tudengid, töötajad ja äsja lõpetanud saavad küsida nõu juriidilistes ja ettevõtlusalastes küsimustes, juhime ja/või koordineerime mitmeid kohalikke koostöö- ja suuremaid europrojekte, vahendame tudengeid praktikale välisriikidesse jmt.

    Eelmisel aastal alustasime disainiseminaride sarja “FutureSense”. Selle eesmärk on vahendada edukaid disaini rakendamise näiteid maailmast ning ergutada Eesti ettevõtjat kasutama disainerit või loova distsipliini töötajat üldiselt.

    Teist aastat järjest koordineerime tudengite praktikaprojekti, mille raames saab tudeng minna välisriigi ettevõttesse kuni aastaks praktikale. Praegu tahame tegeleda sellega, et luua sarnane võimalus ka Eesti ettevõtetes.

    2005. aastast anname välja EKA ajakirja ning lõpetajate kataloogi. Ajakiri annab kaks korda aastas ülevaate akadeemias toimuvast ning kuna igal numbril on ise kujundaja, tekib ajakirja numbritest omamoodi graafiliste disainerite galerii.  Lõputööde kataloogi eesmärk on tutvustada äsja lõpetanute loome- ja ideepotentsiaali ning levitada infot värskest täiendusest tööjõuturul. Tervikuna kaante vahel esitatuna on üks lend väga tuntav täiendus kõigil looverialadel. Akadeemia omalt poolt soovib olla kindel, et lend jääks kõrgeks ning maandumine reaalsel tööturul oleks võimalikult pehme.

    Koostöös MTÜga Sina, Mina ja Keegi anname välja noore disaineri auhinda “Säsi”. Auhinna eesmärk on noorte disainerite loova ja iseseisva tegutsemise toetamine ja julgustamine, disaini propageerimine ning uute loojate toomine meedia, avalikkuse ja eelkõige ettevõtluse huviorbiiti.

    2005. ja 2006. aastal viisime läbi uuringu, mille raames uurisime Eesti tootearendusega tegelevate ettevõtete disainikasutuse barjääre. Peamine takistus disaini ja disaineri kasutamisel olid madal teadlikkus ja oskamatus loova isikuga koostööd teha. Samas näitas uuring selgelt ettevõtjate huvi ja valmidust disainist kui ettevõtte arengut hoogustavast distsipliinist rohkem kasu saada. Suures osas uuringu tulemuste põhjal saigi ellu kutsutud disainiaasta.

     

    Mis on lähiajal plaanis?

    Lähiaja suurim ettevõtmine ongi disainiaasta, mille eesmärk on koondada paljud eri sihtgruppidele suunatud sündmused ühtse nimetaja alla ning saavutada disainile ja loometööstusele laiemalt suurem kõlapind. Suurima ettevõtmisena on plaanis ürituste sari “Disain tuleb külla”, mille raames paneme kokku Eesti disainiajaloo pärleid ja tänapäeva edukaid koostöönäiteid tutvustava rändnäituse, mis jõuab kõikidesse maakonnakeskustesse. Rändnäitusega käib kaasas koolitusseminar “ABCDisain” ettevõtjaile ja töötoad lastele.

    Lõputööde kataloogist  arendatakse edasi Eesti loometöötajate veebipõhine andmebaas, kust saab ülevaate meie lõpetajatest ning nende töödest, ka uue koostöö võimaluse.

    Keskus viib EKA osakondades läbi ettevõtluspäevi, kus osakonna lõpetajad jagavad kogemusi reaalses tööelus toimetulekuks. Tihtipeale puudub veel koolitöid tegeval tudengil arusaam, millised tegutsemisvõimalused on tema erialal pärast lõpetamist.

  • Mozarti sädelus, Schumanni idüll ja Raveli triumf

    Toomas Velmet

    Haskilli-nimeline konkurss sai alguse 1963. aastal ning seda on korraldatud katkematult üle aasta tänaseni, mis tähendab, et järjekordne võistlus ongi ees aastal 2005. Konkursside taseme objektiivseimaks näitajaks on arvatavasti tema produktsiooni ajalugu. Kui silmitseda 21 korda toimunud konkursi laureaatide nimekirja, ega siis palju tippujõudnuid sealt ei leia, kui vaid Cristoph Eschenbachi, kes võitis 1965.

    Rohkemgi pakuvad huvi üsna esinduslikud ?üriid, kus näeme selliseid nimesid nagu Geza Anda, Nikita Magaloff, Bella Davidovit? ja Vladimir Krainev. Neist Magaloff on olnud ?ürii esimees 1977 ? 1989. Konkursi programm on hästi konservatiivne, neljavooruline ning autorid Mozartist ja Schubertist Brahmsini. Huvi pakub siiski poolfinaal (III voor), kus kava koosneb samade autorite kammermuusikast. See lühiülevaade peaks andma baasi neile, keda Collinsi interpretatsioonikunst huvitama hakkas, ja tunnistan, et olen üks nendest.

    Muuseas, tema edasine saatus on hästi tajutavalt seotud Cristoph Eschenbachi kui dirigendi ja pianisti nimega. Just Eschenbach oli see, kes viis Collinsi Ühendriikidesse, esmalt Houstoni ja siis ka Chicago SO solistiks, erilist huvi kriitikutele pakuti Ravinia (Chicago) festivalil klaveriduona. Mozarti kontserte esitades eelistab Collins muide Magaloffi kadentse.

    ERSO 11. II kontserdi nael oli Raveli Klaverikontserdi G-duur. See üldse mitte lihtne partituur oli suurepäraselt teostatud kõigis kvaliteetides ning kiitvaid hinnanguid ei vääri mitte ainult solist ja dirigent. Nähtust, kui eelistused langevad aeglasele muusikale, nimetatakse üsna üksmeelselt ealiseks iseärasuseks. Sellele vaatamata ei häbene ma tunnistada, et Raveli Adagio assai oli oma kõlalise ansamblitunnetusega absoluutselt hea. Igatahes ületas see tunduvalt piire, mida nimetatakse harilikuks korrektsuseks, ehkki see tasand muutub omaette väärtuseks, kui on realiseeritud näiteks sama kontserdi Presto?s. Kuulates Finghin Collinsit, tekkis miskipärast veendumus, et Eesti võiks tema anga?ementide ritta kinnituda ja me poleks üldse arukad, kui seda võimalust ei kasutaks. Veel oleksime arukad, kui oskaksime rahvusliku aarde staatusse juba hilinenult tõsta Mihkel Polli ja Irina Zahharenkova või pühenduksime kohe hoopis noormehele nimega Jaan Kapp.

    Kontsert algas aga sädeleva balletimuusikaga (kaks osa) Mozarti ooperist ?Idomeneo? KV 366. Viimane number kuulub küll ooperile, sest balletimuusika seisab eraldi KV 367 all, aga see pisiasi ei kahjustanud sugugi autoriväärset esituslusti kontserdimeeleolu loomisel.

    Kuna Schumanni ülimat idülli täis Sümfoonia nr 1 B-duur op. 38 seisis programmis viimasena, siis esitati tasakaaluks sellele teise poole alguses põnevust pakkuv leinamuusika: Ferenc Liszti klaveripala ?La lugubre gondola? orkestriversioon ei kellegi muu kui John Adamsi seades. See teos on seda väärt, et pääseda mõnes teises kavakontekstis rohkem mõjule. Seekord ta nagu uppus eelnenud Raveli triumfi ja järgnenud Schumanni hõiskava kevadeidülli vahele, kuigi nii dirigent kui orkester olid selle meeleollu hästi süvenenud.

    Seoses Schumanni sümfooniatega on mul kaks isiklikku üleskutset. Esiteks, kas keegi on võimaline mulle teoreetiliselt selgeks tegema üsnagi lihtsa asja: miks need jätavad mind ükskõikseks? Teiseks: millal ma kuulen ettekannet, mis minu suhet Schumanni sümfonismiga veendunult parandaks? Muide, mul ei ole ühtegi etteheidet esitajatele, s.t Olari Eltsile ja ERSO-le, isegi vastupidi ? tahaks tunnustust avaldada, kuid kogu kontserdimuljes jäi teosele siiski lahjendaja roll.

  • äitus “Kunst või elu” projektiruumis Katarsis

    Solveig Jahnke

    Homme, 13. detsembril 2012 kell 18.00 avatakse projektiruumis Katarsis Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna II kursuse tudengite näitus

    KUNST VÕI ELU

    Näituse pealkirjas sisalduv küsimus on retooriline ja tuleneb noorte kunstnike ees seisvatest, erialavalikuga seotud eksistentsiaalsetest probleemidest. Mis on kunsti eesmärk? Kuidas kunsti teha? Kes on minu publik? Kust maalt lõpeb elu ja algab kunst?

    Enamusele nendest küsimustest ei olegi võimalik üheselt vastata, aga aeg-ajalt peab neid endale esitama iga kunstnik.

    Alates 20. sajandi algusest on kunst ja elu teineteisega järjest tihedamini põimunud, nivelleerunud on ka kunstimaailma-sisesed hierarhiad. Kui Fluxuse do-it-yourself esteetika võis kunagi tekitada nõutust või Beuys’i “igaüks võib olla kunstnik” mõjuda kalambuurina, siis tänapäeva kunstnik tegutseb “avatud mänguväljal”, kus tema töö algmaterjalideks võivad olla kõige erinevamat sorti nähtused ja objektid.

    Käesoleval näitusel käsitletakse kunsti ja elu seoseid läbi erinevate teemade – osa neist inspireeritud kunstist, osa aga elust enesest.

    Osalevad: Keiu Maasik, Hanna Parman, Liina Pääsuke, Roman-Sten Tõnissoo, Ingel Vaikla ja Sohvi Viik

    Juhendaja: Marge Monko

    Näitus jääb avatuks 4. jaanuarini 2013

    Näitust toetab: Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakond

    Täname: Nele Aunap, Mikk Heinsoo, Mariana Hint, Silver Kilk, Beno Kudrin, Fred Laur, Alland Parman, Oliver Rõõmus, Taive Saar, Krista Valdvee, Reimo Võsa-Tangsoo

  • Seadusevastasel teel

    Kaarel Tarand

     

    Natuke kahju on mul neist kenadest inimestest, kes esmaspäeval, kui linnateatrilt või kultuurikatlalt raha ära võtmise hääletusmasin tööle pandi, kiiresti oma emotsionaalse otsuse ära tegid. Seda enam muuta ei saa, sest oma hääle tagasikutsumise võimalust antud juhul ei pakuta. Kui kohe klikid, saad üldjuhul petta. See on ka üks põhjusi, miks tehniliselt lihtsaks tehtud netihääletust ühiskonnale olulistes küsimustes liialt ei kasutata. Eestis  üldvalimistel pakutav elektroonilise hääletamise võimalus on korraldatud nii, et inimene saab oma esialgsest otsusest loobuda või seda teatud tingimustel muuta.

    Just seetõttu, et netihääletused võimaldavad langetada vähe või kehvasti kaalutud otsuseid, on selle valdkonna arendajad pööranud protseduurireeglitele topelt tähelepanu. Eks ka enne globaalset võrgustumist olid protseduurid demokraatia keskne küsimus ja selleks need ka jäävad. Selles veendumiseks piisab, kui natuke lehitseda mõnd valimisseadust. Põhimõtte sõnastamiseks  – et valimised on üldised, ühetaolised, otsesed, salajased jne – on vaja üht lauset. Põhimõtte täitmise tagamiseks vajalikke protseduurireegleid aga peab raamatute kaupa kirja panema. Niipea kui reeglid on kehvad või puudulikud, saadakse ka ebaõiglane tulemus ning demokraatia ja vabaduse kiire kadu.

    Nii nagu riigieelarve otsustamine on riigikogu ainupädevuses, on linnaeelarve otsustamine linnavolikogu ainupädevuses. Põhiseaduses on kirjas (§ 106), et rahvahääletusele ei saa panna riigieelarve, maksude ja riigi  rahaliste kohustuste küsimusi. Sama loogika järgi ei saa üheski linnas rahvahääletusele panna linnaeelarve ja rahaliste kohustuste küsimust. Tallinna linnavõim on endale võtnud rahalise kohustuse ehitada aastaks 2011 valmis nii linnateater kui ka kultuurikatel (näiteks, 20. aprillil 2006. aastal kirjutas Tallinna linnapea alla koostöölepingule linnateatriga, seal kohustub linn teatriehituseks „tagama vajalikud finantsvahendid”.) Sedasama on lubatud koguni Brüsselis, et saada endale Euroopa kultuuripealinna tiitel. Võetud kohustust ei saa muuta ükski rahvahääletus ega -küsitlus. Seda kohustust ei kaota isegi see, kui omavalitsuse valimistel linnavõim hoopis teiste erakondade kätte peaks minema.

    Ilmselt mõistis oma kavatsuse nurjatust ka algataja ise, miks muidu korraldas ta imeliku küsitluse oma erakonna kaudu, mitte Tallinna linna ametnike abil, kes sellise töö eest lausa palka saavad (kunagi, kui Tallinnas Harju tänava haljasala küsimuses mõne tuhande häälega demokraatiat teeseldi, loodi linnavalitsuse juurde koguni rahvaküsitluste büroo). Usaldusväärse hääletustulemuse  saamiseks peavad ühtviisi täpselt olema määratud nii küsitluse korraldaja kui ka hääletamisest osavõtjad. Kuna tegu on Tallinna linnaeelarve küsimusega, on põhiseaduslik otsustusõigus ainult Tallinna alalistel elanikel valitud volikogu kaudu. Miks peaks keegi muu peale tuvastatud tallinlaste saama õiguse investeeringuraha üle hääletada? Ei tohiks mingil juhul. See oleks sama hea kui öelda, et naabermaja elanikul on minu perekonna eelarves määrata, kas ma oma raha eest ostan leiba või auto. Küsitlus, milles õigustatud osalejate ring ei ole kindlaks  määratud, pole ka mingi küsitlus. Kuid just sellise järgi lubab linnapea (oma volitusi ületades) otsustada mitmesaja miljoni krooni saatuse üle. Isegi tema oma valijad pole talle sellist õigust andnud!

    Formaalselt pole tegu ehk (veel?) õigusrikkumisega, kuid sisuliselt kutsub linnapea inimesi üles seaduserikkumises osalema ja kavatseb seejärel vastutuse oma eksimuste eest seaduse mõtte vastu osalenute kaela veeretada. Osalusdemokraatiaga pole sel lavastusel vähimatki pistmist, välja arvatud sellesama osalusdemokraatia põhimõtte  naeruvääristamine, nagu diktaatorihingedel kombeks. Inimeste alandamise, võimaliku šantaaži, poliitilise vastutamatuse, partei ja avaliku võimu segiajamisega aga rohkem kui küll. Uurimist vääriks ka hüpotees, mille kohaselt on kogu etenduse mõte suurendada potentsiaalse ehitaja valmisolekut ehituslepingu summast osa erakonna kassasse siirdamiseks. Igal juhul, kel veel võimalik, hoiduge sellest hääletusest. Kui linnavõim küsitlustulemustele viidates mingigi otsuse langetab, tuleb see kui ebaseaduslik kohtul tühistada lasta. Lihtne! 

  • Performance’is peab kõigel olema tähendus

    Fideelia-Signe Roots

     

     

    Workshop’i plakatit levitati kogu Poolas, see oli avaldatud kõigis olulisemates ajakirjades ja kleebitud isegi tikutopsidele.

     

    Workshop’i idee autorid ja korraldajad olid rahvusvahelised performance’i-kunstnikud BBB Johannes Deimling ja Angelika Fojtuch. Deimling on 2004. aastast Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide õppejõud.

    Gdansk on sadamalinn. Sadamalinnades vahetatakse kaupu, inimesi ja ideid. Väärtuste eksport performance’i kaudu oligi “Port Performance’i” keskne idee. Workshop toimus ajaloolises Stocznia laevatehases. Just siit algas 1980ndatel Lech Wałeşa juhtimisel vabadusliikumine. Siin toimusid streigid ja valati verd. Stocznia pole pelgalt muuseum, vaid töötab ka praegu: sellest ka, miks tehasevärav tavainimesele suletuks jääb. Turist tohib siseneda ainult Solidaarsuse keskusse, et vaadata näitust “On the Road of Freedom”. “Port Performance’i” workshop’il osalejad võisid eriloaga viibida tehase alal kas või öösel. Stocznia territooriumil on end koos töölistega sisse seadnud kunstnikud. Seal asub kunstnike koloonia (Kolonia Artystów) ning tegutsevad kaasaegse kunsti keskused Wyspa Instituut ja Modelarnia. Workshop’il osalesid kunstiakadeemiate tudengid Saksamaalt, Inglismaalt, Šveitsist, Poolast ja mina ainsana Eestist.

    Grupp kogunes esimesel päeval Modelar­niasse. “Nüüdsest on teie jaoks kõigel tähendus,” rõhutas Johannes Deimling. Ees ootas nädala jagu intensiivset treeningut ja laupäevane avalik esitlus. Workshop põhines oma keha tundma õppimisel. Keha on performance’i-kunstniku tööriist. Keha saab panna tegema, mida tahes. Selle võib muuta vahendiks, et edastada mingit suuremat ideed. Keha võib olla sümbol. Harjutuste kompleksi, millega keha treenitakse, nimetab Deimling scriptwork’iks. Scriptwork on kehaga visandamine, sobides nii algajaile kui ka tegevkunstnikele igapäevaseks treeninguks. Scriptwork on grupitöö, mille käigus kehad omavahel kohtuvad ja suhtlevad, et üle saada kehaga seotud hirmudest. Treeningu põhielement on sirge rühiga seismine ja kõndimine ainult otse ja külgedele. Vilumuse kasvades lisatakse keerulisemaid elemente nagu paus, matkimine, kordus, kaugem vaateväli ja aeg. Nii mõnigi scriptwork’is osaleja võib avastada endas uusi võimalusi, aga ka hirme. Üks noormees tunnistas, et oli täiesti šokeeritud, kui üks neiu teda scriptwork’i ajal huultele suudles. Neiu soovitas suudlust mitte isiklikult võtta, sest ta olevat keha piire testinud. Järgmistel päevadel kaasasime tegevusse kõikvõimalikke esemeid, mille ruumis ümberpaigutamisega tekkis performatiivne installatsioon. Deimling andis meile ka individuaalseid ülesandeid, iga päev pidi igaüks eraldi tegema lühikese performance’i.

    Lisaks treeningule õppisime poola keelt Angelika Fojtuchi koostatud sõnastiku abil. Käisime ka Gdanski naaberlinnas Gdynias, kus rannas performance’eid tegime. Rannapäev kujunes enda sisse vaatamise päevaks. “Mõelge, kunstnikud, mida teil on maailmale anda,” sõnas Deimling , asetades meie sõõri keskele kaks kala ning saiapätsi, mille omavahel vaikides ära jagasime. Hiljem jutustas igaüks loo oma elust. Kõigel oli tähendus.

    Laupäevasel lõpuesitlusel, kuhu publik sai sisse nimekirja alusel, otsustasime alustada scriptwork’iga, millest kujunes performatiivne installatsioon. Kasutasime toiduaineid, igapäevaesemeid, mulda ja puuoksi. Seejärel tegi igaüks oma isikliku performance’i.

    Olin avastanud kraana. See oli vana kraana, mida ei kasutatud, aga mille tippu sai ronida. Öösiti käisin kraanal pildistamas. Aina enam kummitas mind sõna “solidarność”. Näitus “Vabaduse teel” laevatehase väravas tekitas mõtte teha kraana tipus poliitiline performance. Idee oli seotud Eesti ja Poola ühise saatusega. Meie vabaduse lood on  sarnased. Kuna mu suureks kasvamise aeg langeb kokku N Liidu lagunemise ajaga, sai Poola ja Eesti ühine võitlus minu jaoks isikliku tähenduse. Nii keskendusin oma töös Poola lipuvärvidele: punasele ja valgele.

    Laupäeval selgus, et kraanal ei tohtivat isegi meie, erilubadega kunstirahvas, ronida, aga Deimlingi poolest võisin teha illegaalse teose. Paraku lõppes kõik siiski teisiti ja nii tegin performance’i hoopis Modelarnia rõdult. Idee jäi samaks, aga 20 meetri asemel olin ainult kuue meetri kõrgusel.

    Pingelise töönädala lõpetas kunstiprofessor DJ Klaman. Keskööl kinkisid Johannes Deimling ja Angelika Fojtuch mulle Fidel Castro sünnipäeva puhul tordi. Deimling käis välja lubaduse, et “Port Performance” hakkab toimuma paljudes sadamalinnades, järgmine juba jaanuaris 2007 Tallinnas. Suvel 2008 on workshop plaanis Havannas. Tahan teha performance’i koos Fidel Castroga. Oma nime tõttu saan loodetavasti tasuta lennupiletid. Kohvrid on juba pakitud, nüüd tuleb ainult Castrole teatada.

     

  • ?Februarium? raekojas

    Mirje Mändla

    Ajal, mil eesti noored t?ellistid on juba ennast näitamas Rootsi eri linnades, võime tõdeda 19. II raekojas toimunud kontserdi järel, et kuigi meil pole ehk võrreldavat suurkuju norra t?ellisti ja lüüriku Truls Mjørkiga, on meil siiski 1980. aastatel sündinud põlvkonnas mõned t?ellistid, kes endast ikka ja jälle märku annavad.

    Nii Silver Ainomäe kui Marius Järvi eluteelt leiab sarnaseid märke. Mõlemad on õppinud eesti grand old lady Laine Leichteri juures, samuti Soome lahe põhjakaldal, lisaks kindla märgina silmapaistev esinemine XXI sajandi alguse ?Con brio?del? ja meistriklassid maailma tippnimede juures. Õnneks on nad loomu poolest erinevad karakterid. Rootslastele eesti noori muusikuid tutvustavas programmis on mõlemal võimalus näidata end tugevast küljest. Äsja Lutosławski konkursilt III preemiaga saabunud Ainomäe on ka varem esitanud ?ostakovit?i d-moll t?ellosonaati ja minu meelest romantilise muusikaga loomulikult sulanduv Marius Järvi Francki t?ellole seatud, algselt A-duur viiulisonaati. Raekoja kontserdi alapealkiri võinuks olla ?Eesti muusikute sugupuid?, sest nimetatud noored interpreedid, ka pianist Mihkel Mattisen, on päritolult mitmendat põlve muusikud.

    Rootslastele tutvustatakse eesti muusikat selle mitmekesisuses ja nii tõi muusikute trio esiettekandele René Eespere teose ?Februarium?. Eespere kontaktist noorema põlve t?ellistidega andis märku tema teose ?Concertatus Celatu? (?Varjatud võitlus?) t?ellole ja kammerorkestrile esitus Marius Järvi soleerimisel möödunud aasta Eesti muusika päevadel.

    Samas peab kohe tunnistama, et viimistletus ansamblitöös tundus olevat raekoja kontserdi puhul palju kõrgemal tasemel. Täpne ansamblitunnetus oli Eespere uue teose faktuuri ka lausa kohustuslikult sisse kirjutatud. Kontserdi avaloona kõlanud karge muusika annab taas tunnistust sellest, et helilooja üks tugevaid külgi on kirjutada isikupäraseid kammerteoseid. Eespere kammermuusika, mis lähtub heas mõttes kammerlikest traditsioonidest, on siiski ilmeksimatult tänapäevane helikunst. Ent läbivale heakõlalisusele vaatamata on selles tunda ka arengusuundi, mis viitavad tormilisele XX sajandi muusikaloole.

    Eesperel on julgust muusikas avameelselt väljendada enesesse süüvimist, mis põhjamaalasele muidugi loomulik, aga ka kahtlusi, psüühikamuutusi ja otsinguid vaimses maailmas. Mõnikord võtavad need Eesperet paeluvad protsessid jõulisemaid toone. Seekord oli see võtnud enesepuhastuse ja kirgastumise ilme, millele helilooja suunas kuulajate meeled juba ettevalmistavas kaassõnas. Eespere viitas iidsele tavale: aasta viimasel kuul oli tavaks rituaalne enesepuhastus. Tänapäeva kalendris on februa?st saanud küll aasta teine kuu. Kas ?Februarium? kõlab praegu õiges ajahetkes, selle küsimuse on Eespere jätnud lahtiseks. Helilooja enda sõnul juba läbitud ?Februarium? ei võtnud seekord kindlasti mitte süngeid toone.

    Teoses oli õrnust ja dialoogi. Rahulikku mõtete esitust, varieeruvat ja intelligentset reaktsiooni. Õhulistes fraasides oli graatsiat ja vastustes otsivat meelekindlust. Muusikaliselt oli see lahendatud küllaltki kromatismiderohke teema läbi: t?ellopartiid kulgesidki väga loomulikult kromaatilisest teemast tuletatud fraase ja motiive pidi. Faktuuris kord üksteisesse haakuvalt või külg külje kõrval.

    Aeg-ajalt kippus härmatist meenutav muster küll keeruliseks, kuid teose alustuge jäi kindlalt hoidma nagu okstega põhjamaa taevasse sirutuv klaveripartii. Kuid selleski lummuses leidis Eespere klaverile veel ühe varjundi: üha läbipaistvamaks pudenev klaveripartii võttis hetkeks puäntillistliku mõõtme ja tõi raekoja mõnusasse ruumi põhjamaa pakase. Ja selles pudenemises oli vastupandamatu liikumine või protsess, kui soovite. Positiivsust lisas teosele ka hetkeline kergus enne kulminatsiooni, kus klaverilt kuulis jazzilikke aktsente.

    Millega see lugu lõpeb, tuleb teil endil veenduda. Võin öelda vaid niipalju, et Eespere uue teose näol on tegemist kümneminutilise haaravalt kirjutatud kammerliku mõttearendusega, mille sügavamal kuulamisel tajute, kui sügavale inimhinge (ja sealjuures ka oma hinge) julgeb helilooja oma loomingus minna.

    Samas oli see ka lihtsalt põnev ja ansamblitunnetuse mõttes isegi väga graatsilise koreograafiaga teos kolmele noorele muusikule.

  • Sel reedel ja nädalavahetusel! Ootame!

    Piret Järvan

    Jõulud Eesti Vabaõhumuuseumis

    • 14.–16. detsembril muutub Eesti Vabaõhumuuseum taas Jõulukülaks: „Jõulud ajaloo keeristes“.
    • 1895. aastal saab Köstriaseme talu peremees uhkust tunda – juba lähipäevil maksab ta talu väljaostmiseks mõisnikule käsiraha ning temast saab täieõiguslik peremees.
    • 19. sajandi lõpu venestusaja mõjud tollases koolielus ei olnud kerged õpilastele ega õpetajatele – Kuie kooli koolipreili püüab nende jõulude ajal paar venekeelset laulu selgeks õpetada, vanu armsaid jõululaule lauldakse siiski ka emakeeles.
    • Pulga talus saadakse uudiseid 1880-ndatel aastatel kaugele Venemaale väljarännanud sugulastelt.
    • 1905. aasta revolutsioonilised meeleolud on haripunktis – selja taga on verine tulistamine Uuel turul ja üle maa levinud baltisaksa mõisate rüüstamine, millest ka Nuki talu pere on osa võtnud.
    • Salakaubandus on olnud paljude jaoks lisatulu allikas, ent mitte eales nii hulljulge ja suuremahuline kui pärast Soome keeluseaduse kehtestamist. 1922. aasta jõulude eel on Aarte talu perenaine rahulike jõulutoimetuste kõrval mures oma poja pärast, kes selle ohtliku äriga tegeleb.
    • Lau külapood peegeldab jõulukommete muutumist 20. sajandi I poolel.
    • Sepa talus Setumaal on 1993. aastal jõulud vastuolulised. Eesti iseseisvumisega on piirid avanenud ja esimesed sõidud Soome juba tehtud. Siiski muretseb perenaine, et tulevikus ei saa ta minna üle kontrolljoone Venemaa poolele omastele külla.

    Sassi-Jaani talus on avatud jõululaat, erinevates taludes saab nii meisterdada kui saata lähedastele jõulutervitusi, küpsetada piparkooke jpm. Sutlepa kabelis osa jõulukontsertidest, 16. detsembril kell 15 peab jõulupalvuse Toomas Paul. Traditsioonilisi pühaderoogasid pakub Kolu kõrts.

    Tasuta bussid toovad vabaõhumuuseumisse väljudes Sokos Hotel Viru eest 14., 15., ja 16. detsembril kell 11.00, 12.30 ja kell 14.00. Tagasi kesklinna viivad bussid väljumisega vabaõhumuuseumi juurest kell 13.15, 12.30 ja 14.00 (peatused Kristiine keskuse ja Sokos Hotel Viru ees).

    Tegevused taludes toimuvad iga päev kell 11-16.
    Täpsem kava: www.evm.ee

    Talvehooajal ootame külastajaid iga päev kl 10–17 (v.a 24., 25., 31. detsember ja 1. jaanuar). Avatud on muuseumi park, käsitööpood, Lau pood, Kolu kõrts, Kuie kool, Härjapea talu ja Sepa talu.
    26. detsembril kell 15 toimub jõulujumalateenistus Sutlepa kabelis, teenib õpetaja Toomas Paul. Alates 18. detsembrist saab vabaõhumuuseumis mängida põnevat talvist peremängu „Talupere kondiproov“. Muuseumi kassas saab kehastuda vana-aja talupereks ning kaasa mänguõpetuse. Meeleolukas mäng aitab teada saada kui lihtne või keeruline on hakkama saada vana-aja perena. Mängu käigus saab lahendada mõistatusi, saagida puid, mekkida kama ja kingituseks kaasa kommituutu ning pere sõbrapaela. – Tore ettevõtmine ka talvisel koolivaheajal!
    Soovitame! Vabaõhumuuseumi teadusdirektoril Heiki Pärdil on koostöös kirjastusega Tänapäev ilmunud raamat „Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840-1940“. Rohkete fotode ja joonistega illustreeritud raamatus vaatleb Heiki läbi elumaja arengu ka tolleaegses ühiskonnas toimunud psühholoogilisi muutusi. Raamat on müügil muuseumi poes.

  • Kes teeks järele ja annaks võimaluse?

    Margot Visnap

    Üks epohh Eesti ajakirjanduses sai läbi, kuulutasid meediakanalid pärast Urmas Oti lahkumist. Ikka peab keegi lahkuma, et nii põhjapaneva järelduseni jõuda. Tegelikult sai too epohh läbi ammuilma, valdav osa meie ajakirjandusest kroolib aastaid jõuliselt kaubandusliku meediatoote ajastus. Järelehüüded Urmas Otile mõjusid kui äraspidine luigelaul eesti ajakirjandusele, justkui oleksid ajakirjanikud (alateadlikult) hüvasti jätnud omaenese ideaalide-unistustega inimnäolisest ajakirjandusest (kui neid ideaale veel üldse kellelgi on?). Urmas Oti lahkumisest sai kaup, mida juba on mõõdetud klikkide rohkuse, vaatajaarvu, läbimüügieksemplaride rohkusega. Oti lahkumisjärgsel päeval pühendasid meie lehed talle rohkem kui paarkümmend lehekülge, aga ka järgmisteks päevadeks jätkus ainet, siis juba intriigimaigulist. Oti hiilgavaim triumf post mortem?

    Paradoksaalselt tuli meelde Juhan Peegli lahkumine läinud aasta novembris: Õpetaja lahkumise puhul räägiti pateetiliselt inimlikult hoolivast, haritud ja mõistvast ajakirjandusest, mida Õpetaja õpetas, aga niipea kui viimane peotäis mulda visatud, jätkati samas vaimus. Ka nüüd käitus valdav osa meediast kui kahe näoga Janus: ülistas Oti näol professionaalset ajakirjandust ja  teise käega müüs seda sõnumit kui kasumiihas pudukaupmees.

    Loomulikult oli Urmas Ott andekas, särav isiksus, võimas tegija telemaastikul, rühkides eesmärgi poole imetlusväärse sihikindluse, põhjalikkuse ja süvenemisega. Ja ta väärib tunnustust. Portreteeriva teleintervjuu žanris oli ta intensiivse, otsekohese, sisuliselt ette valmistunud küsijana teerajaja 80ndatel-90ndatel nii Eesti kui Vene telemaastikul. Toona teravalt ründava küsitlejana oli ta omas ajas heas mõttes provotseeriv, murdes nõukaaegseid tsensuuribarjääre nii Eestis, aga rohkemgi veel Venes. Ta süvenes oma intervjueeritavasse/vastasesse, mis sest, et vahel ei pruukinud Oti pealekäivad, avantüristlikud seisukohad ja vahelesegamised vastajale või vaatajale meeldida. Aga vaieldamatult oli Ott see, kes lõi tegelikult televisioonile uue žanri: pika-põhjaliku portree intervjuuvormis, avades teleekraanil nii Eestis kui Venes olulisi isiksusi (räägitakse poolest tuhandest intervjuust, vahest on neid rohkemgi).

    Järelehüüetes rõhutatakse pidevalt tema julgust urgitseda intervjueeritavate eraelus ja rahakotis. Mõeldes eriti Oti viimastele intervjuudele sarjas „Happy Hour” Kanal 2-s, ei söandaks seda lähenemist enam üle kullata. Julge, osava ja tundliku intervjueerijana, juhtides kuulsad vastajad avameelselt vastuseid andma, sillutas Ott, vahest tahtmatult, teed kollasele meediale (mille suhtes ta ise ju ülimat arrogantsi üles näitas).

    Aga eks surus  erakanali müügiideoloogia  (Kanal 2) isegi vankumatu Oti vastu seina: tulemuseks pooletunnised päevakajalised intervjuukesed, pikitud reklaamipausidega. Kommertslike meediakaupmeeste survel muutus ka Ott tundlikust portreteerijast meelelahutajaks, meediatooteks. Tema lahjemad intervjuud Kanal 2-s meenutasid juba omaaegsete tippintervjuude  loputusvett: pealiskaudsed, lahmivad, pigem kuulujuttudel kui allikakriitikal põhinevad etteasted. „Happy Hour’i” intervjuudes kordusid üha enam mantrana Oti ingliskeelsed väljendid (lahjenev kaubamärk), rääkimata eestikeelsetest enesekordustest. Kahju küll, aga tegelikult sai Urmas Otist Kanal 2 sarjas (2003–2006) ajakirjanikust reporter. Seega oli Urmas Oti revolutsiooniline epohh ajakirjanduses läbi saanud ammu enne äsjaseid järelhüüdeid.

    Ometigi tegi Urmas Ott teleajalugu. Alustas justkui tagasihoidlikult Aktuaalse Kaamera diktorina (kuigi ka diktoriamet oli nõukaajal peaaegu et karjääri tipp), sai esimesed intervjueerimisristsed saatejuhina siivsas meelelahutussaates „Estraaditähestik” (1981–83), mõne aasta pärast järgnes „Teletutvus” (1986–1993), mis lennutasid Oti juba Nõukogude Liidu ekraanile ja avarustesse. Teleajaloo kontekstis huvitav aspekt, et senini ongi saladuseks jäänud, kuidas või kes Oti Kesktelevisiooni vägagi suletud, kiivalt oma positsioone hoidvasse kanalisse üldse „lennutas”? Aga võitis ta nii Eesti kui NL televaatajate südamed, rääkimata intervjueeritavatest (levis ju Venemaa kuulsuste seas nali, et kui sa pole olnud Oti saates, pole mõtet presidendivalimistel kandideerimisele isegi mõeldagi).

    Arusaamatu, et Urmas Oti taset pole Eesti telekanalites keegi suutnud ületada. Kuigi ajad, võimalused arenemiseks on praegu justkui paremad kui nõukaajal. Otile pole senises teleilmas intervjueerijana vastast, praeguste küsitlejate puhul on tegu pigem poliitikute-äritegelaste ees lalisejate või sisutute vehklejatega. Järelehüüetes kõlas korduvalt: „Otile pole mantlipärijat!”  Miks, üritaks naiivselt küsida? Kuigi vastus on ju teada. Milline telekanal eraldaks täna, A.D. 2008, tund aega kord nädalas (ilma reklaamipausideta!) intervjuusaatele – kui võimekas teletegija oleks isegi olemas. Ehk siis looks võimaluse ühele tegijale, nagu sai Urmas Ott oma „Carte Blanche’i” ETVs, kus talle anti teha saade, mis vaieldamatult Oti annet koolitas. Kahtlen, et täna poleks selleks suuteline isegi mitte ETV, kes joondub (erakanalitest rääkimata) pigem lühikeste meelelahutuslike klipisaadete rajajoonele: „Paar”, „Teletaip”, „Erisaade”, paraku ka „OP!”, „Vabariigi kodanikud”… Kahetsusväärselt liigub sama, meelelahutuslikku  rada ka „Tähelaev” (mis originaalne pealkiri  à la  „tähed, superstaarid, megastaarid!”), kuigi see on vahest kõige süvitsi minev portreesaade tänases telemeedias. Või peaks Oti mantlipärijad sündima formaatidest, hmmm, „Värske Ekspress”, „Tõehetk”, „Tähed nende ja teistega”…

    Olgem ausad: meie telekanalid (ajakirjandusväljaannetest rääkimata) ei vaja mingit Urmas Otti, ei loo tingimusi tema mantlipärija sünniks (imetlusväärne, et Kuku raadio pole loobunud oma pühapäevasest kahetunnisest intervjuusarjast „Kukul külas”, mis sest, et saadete tase kõigub). Kes ajahädas ja rahahimus meediakanalitest viitsiks täna jännata portreesaate-intervjuuga? Kuigi see pole ju kallis lõbu – „rääkivad pead stuudios” ei maksa ju suurt midagi. Oti honorarisummad ületasid ilmselt juba toona praeguse keskmise palga põhise riigikogulase sissetuleku. Ent üks „Carte Blanche” tuleks täna kätte tunduvalt odavamalt kui tähed või tõehetk. Aga eks see jutt ole nagu peaga vastu müüri jooksmine (kui juba ajakirjanikke ja ajakirjandusväljaandeid koolitanud Tiit Hennoste ennast nii tunneb, vt  Sirp 17. X, „Willkommen to kabaree! 14. oktoobril 2008”).

    Urmas Ott oma põhjalikkusega jääb meenutama professionaalset ajakirjandust. Kas keegi nägi kunagi teda telepildis rapsimas paberitega, millel kirjas küsimused? Ei iial. Ott valmistas oma intervjuud ette (kuuldavasti kodus harjutades) kui ainukordse esietenduse. Võib-olla innustas tema eneseteostust ekraanil asjaolu, et lavakunstikateedris Kaarin Raidi kursusel sai ta õppida vaid ühe aasta (1974–1975). Oma näitlejaambitsioonid realiseeris Ott teleekraanil esietendusena – olles nii teksti autor, näitleja kui lavastaja.  Kes teeks järele ja annaks võimaluse?

     

  • Joonistus läheb moodi! II

     

    Lembit Sarapuu. Patriootiline ettepanek. Pliiats, 2006.

     

    Rahvusvaheline joonistuste näitus “Improvisatsioon“ Tallinna Kunstihoones kuni 10. IX. 3. IX kell tantsib Helena Ehrenbusch, joonistavad Angelika Schneider ja Flo Kasearu, 3. – 10. IX improviseerivad kooliõpilased Loit Jõekalda juhendamisel.

     

    Mis tähendus ja roll on joonistusel teiste kunstiliikide seas?

    Anu Juurak: Joonistuste tähendus ja roll teiste kunstiliikide seas on viimasel ajal järsult kasvanud. Eriti Ameerika Ühendriikides on olukord pööratud ülekaalukalt joonistuse kasuks. 2004. aastal keskendusid nii Whitney kui Carnegie’ biennaal joonistustele. 2005. aasta sügisel korraldasid Humboldti ülikool ja Berliini kunstide akadeemia laiaulatusliku sümpoosioni “Topos. Raum”, kus kõneldi virtuaalsest pildiruumist ja mida saatsid joonistuste näitused. Kui joonistus esimest korda suurnäitustel autonoomselt nähtavale ilmus (umbes 1996), siis oli ta ka selles mõttes perfektne meedium, et vastandus eelnenuga. Joonistamine sai hoogu juurde, kui sellised kunstnikud nagu Raymond Bettibon, Toba Khedoori ja Paul Noble valisid joonistamise oma põhimeediumiks. Samal ajal tõid maalikunstnikud John Currin, Marlene Dumas ja Michael Borremans esile joonistamise tähtsuse oma loomingus. Keegi ei väitnud küll, et joonistamine on surnud, sest kunstnikud, kriitikud ja kuraatorid tegelesid maaliga. Joonistamise comeback tuli ilma kärata.

    Joonistamine on pretensioonitu abimehena olnud alati suurte meediate teenistuses, töötanud halli hiirena elevantide toas. Joonistamine kui meedium on olnud kunstiajaloos represseeritud, nii väidab Emma Dexter, Londoni Tate Moderni kuraator. Joonistamise üle pole kunagi laialt teoretiseeritud ja see on andnud kunstnikele suurema vabaduse.

    Võib-olla sellepärast, et joonistamisel on puudunud tugev teoreetiline alus, ongi see praegu nii suur avastus. Selle juured arvati olevat liiga arhailised ja ebausaldusväärsed, et luua sidet tänapäeva maailmaga/kunstiga. Nüüd on avastatud, et see pole nii. Niisiis on joonistus tagasi rahvusvahelisel areenil suveräänse meediumina, teist korda üldse kunstiajaloos pärast koopajoonistusi.

    Tiit Pääsuke: Küsitlesin kord kunstnikke, disainereid ja arhitekte, kuidas keegi alustab, kuidas tekib looming? Loomulikult (üldjuhul) on alguses mõte, idee – see on selge. Aga mis tuleb siis, missugune on mõtlemise esimene nähtav jälg, mis tehnikas on esimene vihje või märk?

    Tuntud arhitekt vastas, et alustab sodimist jämeda grafiitpulgaga, see välistab detailid ja annab edasi kõige olulisema. Mööblidisainer: võtab taskust pastaka ja visandab kohvikus sigaretipakile oma esimese visiooni kui tellijale erialasõnadest tiine jutt segaseks jääb. Illustraator-kujundaja: joonistab digilaual kohe arvutisse, aga kui mõte on ikka väga toores, on (praegu veel) mugavam ja kiirem kasutada päris alguses paberit ja pliiatsit. Noor arhitekt: temal olevat joonistusplokk alati kaasas, mitmes juba. Öösel, kui idee tuleb, võtvat voodi serva alt ploki ja pliiatsi ning mobiiltelefoni valgel, et voodikaaslast mitte äratada, joonistab kohe üles. Hommikul, ukse taga, võib juba hilja olla. Ehtekunstnik, sepp, moedisainer, isegi tekstiilikunstnik – ikka algab kõik joonistamisest. Maalija joonistab värviga.

    Kunstnik, kes ei oska joonistada – see kõlab minu jaoks pisut veidralt. Aga ega sellepärast igaüks, kes joonistada oskab, kunstnik ei pea olema. Ja ega joonistamisoskus ei ole vaid jäljendamisoskus.

    Arvan, et joonistamine on kõige alus, joon on kujundliku mõtlemise instrument. Ja esimene samm teel kunstini, sest tegelikkuses pole ju joont olemas, see on puhas abstraktsioon. Võib-olla sobib siinkohal öelda, et kogu kunst on “tehnikasse viidud” joonistus.

    Kokkuvõtteks: joonistamine on üks kunstitegemise tehnika või viis või liik. Joonistus ise võib olla kunstiteos. Aga joonistus võib olla ka kunstiteose loomise vahend, nii et ta ise teose sees või all nii peidus on, et teda nähagi pole.

    Kas joonistuse (kui kunstiliigi, aga ka abivahendi) puhul on alust kõnelda eri suundumustest ja stiilidest ajalises mõttes, XIX sajandi, XX sajandi alguse, keskpaiga jne joonistusest? Mis iseloomustab praegusaja joonistust?

    A. J.: Ajalooliselt on lääne kunstis joonistamine olnud kunstiõpetuse põhialus ja nurgakivi nii skulptuuri- kui ka maaliõpingutes. Joonistamine on olnud peamine kavandamise vahend. Joonistamise kui meediumi staatus on aga olnud küsitav, kuna teenis maalikunstnikke ja skulptoreid, seostus see rohkem kavandamisega ja lõpetamatusega. Enamik renessansi kunstnikke küll hindas joonistamist, aga vastandas selle ometi õilsale maalile ja skulptuurile. XVI sajandist hakati koostama joonistamise käsiraamatuid, selgitati, kuidas õpetada anatoomiat, proportsioone ja geomeetriat. Need doktriinid jäid paika ja neid kasutati lääne kunstikoolides XIX sajandini. XX sajandi keskpaigas sai kunstiteose kavandamise, täidesaatmise ja lõpetamise paatoslik diskursus läbi. Kunstnikud hindasid kõrgelt joonistamises seda, et joonistus pole kunagi valmis ja et see väljendab üheselt tegemise protsessi ennast. Joonistamine ise pakkus eeskuju ja inspireeris oma olemusega kunstnikke tegutsema ja otsima. Näitas teed, kuidas kunst võiks olla juhitud, võiks edasi areneda. Joonistamist/joonistust defineeriti filosoofilises mõttes minimalistliku skulptuuri ja protsessikunstina. 1966. aastal korraldas Mel Bochner New Yorgi visuaalsete kunstide koolis näituse “Tööjoonised ja muud nähtavad asjad paberil, mis kindlasti pole mõeldud vaatamiseks kunstina”. Selle näituse jaoks laenas ta rohkelt kokku nii-öelda kunstivälist materjali: LeWitti tööjooniseid, tasutud arveid varustajalt Donald Juddilt, John Cage’i partituuri ja lehekülje Scientific Americanist. Bochner tegi neist esemetest fotokoopiad paberile ja eksponeeris neid voldikutena skulptuurialustel. Näituse külastajad pidid arutlema selle üle, mis seal oli kunst ja mis mitte. Kas kunst saab olla mitteautentne joonistuse koopia? Näitust on peetud kontseptualismi esimeseks näituseks üldse. See on ka hetk, kui joonistus võttis ready-made kuju. See esindab ka momenti, kus tehnoloogia (fotokoopia) lubas joonistusel kergel moel kaotada/vabaneda kunstiteose autentsuse koormast.

    Ka Bruce Naumann lähenes kunstile kui laiendatud mõtteprotsessile, vaatamata sellele, kas tulemused väljendusid videos, skulptuuris, filmis või joonistuses. Tema looming tervikuna on joonistus selles mõttes, et ta eksperimenteerib materjalide, ruumi ja keelega. Tihti kasutab ta joonistamist juba valmis skulptuuri analüüsimisel: mis tuli välja ja mis mitte. Ta pöörab joonistamise tavapärase kavandamise ehk ettemõtlemise meediumi tagurpidi, pannes selle järele mõtlema ehk analüüsima lõpptulemust.Praegu võivad kunstnikud loomeprotsessist joonistamise välja jätta, ilma et tulemus sellest kannataks. Paradoksaalsel moel on just see tõstnud joonistamise iseseisva meediumina esile. Just performance’i, kontseptuaalse kunsti, hiljem video ja foto levik rahvusvahelisel kunstiturul on võimaldanud joonistamisel saada iseseisvaks.

    Tänapäevasel joonistamise revolutsioonil on hingesugulus romantismiga. Joonistaja on vaba ja suveräänne seikleja, kes vastandab end institutsioonidega, võtab osa ühiskondlikust diskursusest, polemiseerib, lubab endale eriarvamust. Praeguse aja joonistus hindab privaatset ja subjektiivset, miksib ja sünteesib erinevaid tehnikaid ja meediume. On erakordselt mitmekesine ja analüütiline, eksperimenteeriv ja elus. Joonistused saavad alguse mälust, fotograafiast, kunstiajaloost, elust ja üliaktiivsest kujutlusvõimest. Teisaldatakse ühest sotsiaalsest vaatepunktist teise, ühest materjalist teise, ühelt inimeselt teisele – ja keskendutakse asjadele, mis võivad protsessi käigus kaotsi minna. Kasutatakse oma keha ja joonistamise suhet väljendamaks ja uurim
    aks frustratsioone, illusioone. Uuritakse, mis on peidus ikooniliste imidžite taga, kommenteeritakse otseselt poliitilisi meediasündmusi. Mõjutajad on pungikultuur, mustvalge film, koomiks, tattoo, grafiti, maagia, mis pole tegelikult üldse maagia, aga sellele piisavalt sarnane, et panna meid oma mõistuses kahtlema.

    T. P.: Kui joonistamise ajalugu algab paleoliitikumi koopajoonistega, siis on iseenesest mõistetav, et selle pika aja jooksul on joonistamine läbi teinud samad muutused, mis kogu kunstki. Sealtmaalt, kus me saame kunstist rääkida tänapäeva mõistes.

    Aga huvitavam on vaadata lähemale, kas või kunstiakadeemia joonistamise arhiivis. Möödunud sajandi viiekümnendad. Venemaalt imporditud akademismi eesti variandid: jäljendavad, ilustavad, viimase piirini viimistletud. Praegused I kursuse üliõpilased arvasid joonistusi vaadates, et arvutis tehtud! Et inimkäsi polevat selleks võimeline. Aga oli. 1960ndad: Joonistustes domineerivad vormiotsingud, stiliseerimine ja kontuuri rõhutamine. See viib ekspressiivsuse kasvule ja vormi deformeerimisele. 1980ndad lisavad popilikkust, üha tähtsamaks muutub sisu. 90ndad rõhutavad individuaalsust ja kontseptsiooni.

    Praeguse aja joonistamist on raske lühidalt iseloomustada. Oleme ise veel liiga selle sees. Joonistamist kui meediumi mõistetakse väga laialt ning tunda on selle tähtsuse kasvu kaasaegses kunstis, see on kindel. Kes tahab näha, kuidas tänapäeval joonistatakse, käigu ära näitusel “Improvisatsioon” ja pärast sirvigu raamatut “Vitamin D. New perspectives in drawing”. Ja ega see pole veel kõik.

     

    Kas Ku näitus “Improvisatsioon”  kajastab meie joonistuse hetkeseisu? Mis on väljapaneku tugevad, mis nõrgad küljed?

    A. J.: Kahtlemata kajastab see hetkeseisu: peegeldab meie kunstnike arusaama sellest, mis on joonistamine ja kes on joonistaja, missugune temaatika on kujutamisväärne. Suure huviga võtsin osa näituse žürii tööst ja ootasin innukalt sõnumeid tegelikkusest. Üllatus oli, et korratakse varasemast tuntud vormivõtted, millega sisulist sõnumit enam ei kaasne. Nagu oleks joonistamine vaid manuaalsete vormiliste oskuste demonstratsioon, aga mitte paindliku, divergentse mõtlemise ilming.

    Näituse tugev külg on, et eksponeeritud on palju eriilmelisi tegijaid. Nii palju kui Ku ruumid füüsiliselt võimaldavad. Üldmulje näitusest on, et organism elab, kuigi hingab säästurežiimil. Hetkel ei tundu joonistamine just väga trendikas meedium meie väikeriigis olevat. Joonistamine on laiapõhjaline kultuuriilming, odav, vahetu, kiire. Meedium püsib siis elus, kui seda laiendatakse, lakkamatult piire kombatakse. Selles on tohutul hulgal potentsiaali rääkida suurtest asjadest, väikestest asjadest. Asjadest, mis lähevad meile korda täna, siin ja praegu.

    T. P.: Ma arvan küll. Kontseptsioon oli ju joonistuste näitusele igati sobiv. On lihtsalt osavat kätt, on õhku ja valget paberit, on mõtetki. Näitus on ehk veel väga ettevaatlik ja alalhoidlik, joonistamine lubaks palju  rohkem teravust, radikaalsust ja mängulisust. Mul on kahju, et ma ei näinud näitusel terve rea kunstiakadeemia endiste ja mõnede praeguste üliõpilaste töid, kes oma suurejooneliste söejoonistustega esinesid kevadel Artdepoos või siis EKA joonistuste näitusel Pariisis.

     

    Kas joonistuste näitused peaksid toimuma perioodiliselt triennaali (biennaali, kvadriennaali) vormis?

    A. J.: Suurepärane oleks, kui need toimuksid üle kahe aasta. Siis oleks informatsioon enam-vähem adekvaatne. Ka võiks rohkem välisesinejaid kutsuda, et globaalne maatriks selgemalt välja joonistuks.

    T. P.: Joonistamine on tänapäeva kunstis omandanud sellise tähtsuse, et joonistuste näitusest võiks saada traditsioon küll. Näitus igal kolmandal aastal? See kergendaks ilmselgelt ülekoormatud graafikatriennaali  olukorda ning tooks eesti kunsti kõrge viimistlusastme ja raske lõpetatuse kõrvale kergust, mängulisust, lahtisi otsi, dünaamikat, julgust ja… ausust.

     

    Mida ise tahaksid joonistuse (joonistamisega) seoses endalt küsida?

    A. J.: Alates sellest sügisest olen Eesti Kunstiakadeemia joonistamise õppetooli juhataja. Seetõttu on mul küsimusi eelkõige seoses joonistamise õpetamisega väga palju. Missugune peaks olema õppekavas õige proportsioon klassikalise kujutava joonistamise, loominguliste ülesannete ja vabaloomingu vahel? Kuidas arendada enda kui joonistamisõpetaja pedagoogilist loovust? Keda nimekatest kunstnikest kutsuda workshop’i tegema? Ja nii edasi

    Aastaid tagasi küsiti, kui palju tuleks joonistamist ikkagi õpetada, kui arvati, et tulevikukunst on foto, installatsioon ja video. Paljudes kunstikõrgkoolides kaotati 1970ndatel-80ndatel joonistamine ära või see jäi suhteliselt vähetähtsaks aineks. Nüüd on saabunud aeg, kus restaureeritakse joonistamise õpetamist. Eesti kunstiakadeemias nii läinud ei ole: jätkus alalhoidlikku meelt säilitada joonistamine. Tänu sellele on meil nüüd heal tasemel õpetajad olemas. Joonistamine on kohustuslik bakalaureuse astmes kõikides teaduskondades. Eelmisest aastast peale on joonistamist võimalik õppida ka magistrantuuris.

    T. P.: Ahh! Ei taha endalt midagi küsida – vastused on ju mulle teada.

     

     

  • Nargen Opera elust Kuu peal

    Mirjam Tally

    Jälgisin teie lavastuse proovi ning mulle tundub, ka selle Haydni ooperi lavastus on teostatud üsnagi minimalistlike vahenditega nagu ka eelmine Haydni ooper ?Üksik saar?, mille lavastas Priit Pedajas.

    Tõnu Kaljuste: Neid kahte ooperit on siiski raske kõrvutada, nad on niivõrd erinevad. Eks selliste vahenditega ole püütud anda märku niisugusest asjast nagu Kuu-utoopia. See oli juba Haydni ajal populaarne metafoor ja hiljemgi, et on niisugune maa, mis on loonud endale heaolu- ja õnneunelmad. 1970ndatel ilmus palju Kuu-utoopiate kirjandust, leian, et see on aktuaalne ka tänapäeval ? kujutlus sellest, et kusagil meist kaugel on midagi paremat. On väga inimlik tunda, et kusagil on midagi väga ideaalilähedast. Või et mõni inimene on täiuslik. Kuu on mingi ideaalsuse kehastus ja unistus.

    Sü?eed alguses lugedes võib tunduda, et see on ülimalt lihtsakoeline: kusagil on ärimees, kellel on kaks tütart, kes on vaja mehele panna. See on siiski kõrvalliin peaideele, mis selles loos on. Esimene vaatus on maa peal, kõikide oma probleemidega, siis tekib võimalus lennata Kuule.

    Juba Haydni ajal?

    Tõdedest arusaamine on massidele kogu maailmas alati väga raske, inimesi võib lollitada. Tuleb üks pseudotegelane ja väidab, et ?asi on nii?, ja inimesel pole aega, võimalust, teadmisigi neid väiteid kontrollida. Kõik tuleb meile mingisuguses pakendis kätte. See on mingis mõttes väga eluline asi, kuidas siin ooperis üks pseudoastroloog vanahärrat alt veab ja talle tõendab, et Kuul on elu. Siin on väga oluline jälgida Haydni muusikat, mis ta sinna on sisse pannud. On edasi antud hetk, kuidas sel vanahärral kogu maailm piltlikult öeldes kokku variseb. Ta tõesti uskus, et midagi sellist on olemas. See on ränk asi.

    Ooperi määratlemine koomilise vms ?anri alla ei pane Haydni puhul asju n-ö pitseriga paika, originaalpealkirjas on see ooper ?anrimääratlusega ?lustlik draama?. Seal on tõesti hea ?kild? ja lustlik draama sees, mis mulle meeldib.

    Nargen Opera eelmine Haydni ooper ?Üksik saar?, mille ?anrimääratlus on ?tõsine ooper?, oli ju ka tõsidusest üsna kaugel.

    Täpselt. Tihtipeale autorid annavad mõista hoopis teisi asju, näiteks ka Tätte ?Laterna? puhul oli nii. Haydn aga muheleb vaikselt igas situatsioonis. Helge, heatahtlik muie on sees. Ta vaatab seda maailma toreda, lihtsa pilguga.

    Sel hooajal tuleb Nargen Operal ettekandele kolm Haydni ooperit. Mis printsiibil te need välja valisite?

    Kolmas on ?Armida?. Võimalik, et teeme ka Haydni kantaate Esterházy perioodist, need on nagu miniooperid, sket?id. Printsiip on just see, et on kammerooper, lühiooper, millel on poeetiline alge, ning Haydni stiililised ja vormilised ?nõksud? on minimaalses vormis sees. ?Armida?, viimane kolmest ooperist, on heroiline draama. Nii et kõik kolm on erinevad: poeetiline jutustus, lustlik draama ja tõsine, heroiline draama. Haydni juurde peab ikka sisemise puhtuse ja siirusega minema, et koomilises draamas leida see tõsine noot, et näha seda koomilist draamat tõsiselt ? siis võib see näida väga tähendusrikas.

    Ja kõik need kolm ooperit on eesti keelde tõlgitud?

    Jah. Muusikateatri-taolises situatsioonis ma ei kujuta ette ausamat vahekorda publikuga. Kui sa tahad tõeliselt rääkida loost, kõige siiramas keeles, siis on selleks ikka emakeel. Kui on tegemist teatriga, siis tõlgitakse asjad ikkagi ära, ka mujal maailmas. Iseasi on plaadistustega. Kui ma tahan suhelda publikuga, siis on tähtis teha seda emakeeles. See arendab ka lauljat: laulja ei valeta laval, ta saab panna oma emotsiooni foneetikasse. Igal eestikeelsel sõnal on oma kõla, millele muusikateater paneb oma koolilise aluse.

    Kui hakata maneeritsema keeles, milles sa ei mõtle, siis ei jõuagi teatri ürgalgeni. Siin on ka nii palju retsitatiivi, et kogu aeg subtiitreid lugeda muutuks naeruväärseks. Näitlejale on oluline, et publik reageerib igale tema ?estile ja miimikale. Sama ka keelega. Seega pole nendes lavastustes ooper mitte hääle näitamise koht, vaid on sisu, näitlemiskunsti, idee ja teksti teenistuses.

    Teil oli plaanis moodustada Nargen Opera trupp, kindel tuumik, kellega koos töötate. Kaugele te selle mõttega olete praeguseks jõudnud?

    Meil on trupis kaks lauljat, Kädy Plaas ja Helen Lokuta. Naissaare ooperis (Nargen Opera tõlkes ? M. T.) peavadki ju naised olema (muigab).

    Kuidas sündis koostöö Andrus Vaarikuga, tema kui lavastajaga?

    Ta on inimesena väga helge ja koostööaldis. Mulle soovitas teda Ülle Kaljuste. Meile on väga oluline, et inimesel oleks soov tegeleda rohkem näitleja psühholoogiaga. Et lauljad, kes lähevad lavale puht muusikaliste ülesannetega, saaks veidike aimu psühholoogilisest tagamaast. Et algaja saaks näitleja psühholoogilise tunde kätte. See pole sugugi lihtne ülesanne algajatele lahti seletada.

    Andrus Vaarik, kuidas teie oma kontseptsiooni kommenteerite? See on ühtlasi ka teie esimene ooperilavastus.

    Tõnu Kaljuste kutsus mind seetõttu, et oleks lavastaja, kellel on niisugusele asjale värske pilk. Ma ei pea ennast lavastajaks, lavastamine on minu jaoks erandlik sündmus, kuigi olen viimased paar aastat ka lavastanud. Ma juhatan lauljaid ka, nagu ma juhataks näitlejaid. Ma püüan neile abiks olla umbes nõnda, et kui mina mängiks seda osa, siis teeks ma nii ja nii.

    See lavastus on veidi lakooniline, osalt põhjusel, et mõnedki lauljad on esimest korda teatrilaval. Mul puudub see taak, rutiin, et mismoodi peab mingit asja lavastama. Miks ei võiks ooper olla demokraatlik teatrivorm? Olen alles nüüd, prooviperioodi lõpul, hakanud tajuma klassikalise ooperi võimalusterohkust. Raamid ja reeglid teevad vabaks, kui need raamid ja reeglid saavad selgeks, ja see on meeletu vabadus. Raamides vaba olla ? see on ime.

     

Sirp