Toeta
Otsi

elurikkuse kadu

  • Uus kunstisalong Pärnu Kunstnike Majas

    Pärnu Linnagalerii

    Reedel, 21. detsembril kell 17 avatakse Kunstnike Maja Kunstisalong (Nikolai 27) ja toimub Andrus Joonase performance DVD kogumiku esmaesitlus Pärnus. Olete teretulnud! 

    Kunstnike Maja Kunstisalongis on eksponeeritud Pärnu kunstnike looming. Enamus esindatud kunstnikest töötab samas majas, mis annab võimaluse huvilistel kiiresti kunstnikuga ühendust võtta, kohtuda ja vestelda. Kunstisalongis saab tutvuda Andrus Joonase, Janno Bergmanni, Alar Raudoja, Mila Balti, Sirami, Heli Tamburi, Billeneeve, Pusa, Peeter Somelari ja Jasper Zoova loominguga ning kunstiteoseid omale ka soetada. 

    Andrus Joonase performance DVD kogumik “The Best of Andrus Joonas Performances 1995-2011”. DVD on kokkuvõte kunstniku performantsidest alates esimestest 1995 kuni aastani 2011. Suurest info ja materjali hulgast on välja valitud, toimetatud ja tõlgitud materjali täpselt 61 minutit ja 38 sekundit. Plaadil on kaheksa erineva pikkusega ja erinevatest loomingulistest perioodidest pärit teost. Piiratud tiraazhiga kogumikust on saadaval veel 11 plaati. Kes ees, see mees.

  • Stalinistlike repressioonide põhjustest

    Olaf Mertelsmann

    Stalinistliku terrori teemat kaetakse historio­graafias jõudsalt nii üldisel kui liiduvabariikide ja regioonide tasandil. Arhiivide avanemine 1990. aastatel on uurimuste hulka pöördumatult kasvatanud. Balti riikides korda saadetud stalinistlike kuritegude käsitlusi on kaugelt üle tuhande, kui artiklid ja mälestused juurde arvata. Kuna Baltimaade arhiivimaterjalid on kättesaadavamad, on mitmedki stalinistlike kuritegude aspektid läbi uuritud just Balti arhiividele toetudes, kuigi kõige olulisemad säilikud on hoiul mõistagi Moskvas. Hiljutised uurimused on meie teadmisi tublisti avardanud ning hoolika töö tulemusel on selginenud kümnete tuhandete inimeste saatus. Vähem on tähelepanu pööratud repressioonide põhjuste üle arutlemisele.

    Nüüd on selge, et repressioonidel ei olnud ühte ja ainsat põhjust nagu Stalini paranoia, vaid iga kampaania taga olid omaette eesmärgid. Just viimastele keskendudes üritan alljärgnevalt vaadata hävitustööd, mille ohvriks langes keskeltläbi 12–15% Baltimaade elanikkonnast ning 4-5% elanikest kaotas ka oma elu.

    Enne arhiivide avanemist oli uurimustes esil eliidi ja intellektuaalide saatus, kuna just viimased kirjutasid enamasti mälestusi. Nii jäi mõnikord kahe silma vahele fakt, et suurem osa represseerituid olid tavalised inimesed, kes arreteeriti ja saadeti välja enamasti kriminaalsüüdistuse alusel, mitte poliitilistel põhjustel. Varem rõhutati uurimustes stalinistliku terrori valimatut iseloomu, mistõttu ei säästetud ka juhtivaid kommuniste. Repressioonide valimatus on siiski näiline. Muljet, et tagakiusamised olid juhuslikud ja ettevalmistamata, süvendas küllap asjaolu, et NSVL ei olnud hästi toimiv riik. Tegelikult oli Balti liiduvabariikides aset leidnud tagakiusamistest vaid väike hulk spontaanne. Enamik tagakiusamisi oli kindla põhjusega ning sageli ka organiseeritud ja ettekavatsetud, kuigi totalitarianismi teooria pooldajad hindavad teinekord riigi rolli repressioonide juures ka üle.

    Loomulikult leiab Balti riikidest ka tuhandeid juhusliku, „seadustamata” vägivalla ohvreid ja seda juba 1940. aasta suvest. 1941. aastal lasti hulk vange enne sakslaste tulekut maha. Seda sorti massitapmised olid Moskvas aktsepteeritud. Kuid tuli ette piinamisi ja tapmisi, mille kommunistlikud aktivistid ja vangivalvurid olid paanikas omal käel ette võtnud. Sakslaste peale tungides laastasid Vene hävituspataljonid maad ja tapsid süüta talupoegi. Samuti oli neil käsk hävitada infrastruktuuri ja ehitisi. See kõik põhjustas kohalike seas mõistmatust ning nii tervitati sakslasi ja nendega liitunud kaasmaalasi kui vabastajaid.

    1944. aasta sügisel peale tungides ja 1945. aastal Kuramaa katlas pani Punaarmee tsiviilelanike kallal toime hulga sõjakuritegusid. Vägistamised, röövimised, rüüstamised ja mõrvad olid üsna ulatuslikud. Osa komandöre hoidis sõdureid vaos, kuid paljuski lasti neil toimida nagu vaenlase territooriumil. Vastutus toimunu eest lasub loomulikult silma kinni pigistanud Stalinil, kuid kuritegude laine taga võib näha teisigi põhjusi. Vene sõdurid nägid Balti politseipataljonides teist okupatsiooniarmeed, mida sageli mäletati hirmsamana kui sakslasi endid. Nüüd tehti Balti kollaborantidele tagasi. Teiseks oli sõda Balti vabariike vähem laastanud kui Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet. Elustandard, toit ja riided olid siin paremad kui mujal Nõukogude Liidus. Peale tekitatud kadedustunde kõneles seegi sealsest kollaboratsioonist. Samuti väljendasid paljud Baltimaade elanikud eravestlustes rahulolematust nõukogude korra ja Staliniga, kelle nimel venelased olid sõdinud. Kõik see põhjustas spontaanseid kuritegusid.

    Sõjajärgsetel aastatel jätkus Balti riikide maapiirkondades metsavendade võitlus võimuesindajatega. Maainimesed olid sagedasti varjamatult nõukogudevastased. Ametnikud olid hirmul ja sellega kaasnes hulk ekstsesse ja kontrollimatut tegutsemist, seadustamata arreteerimised, peksmised, piinamised, vargused, korruptsioon ja mõrvadki olid sagedased. Ka tegelikud kriminaalid, kes olid sageli tulnud Venemaalt, või Punaarmee desertöörid terroriseerisid maaelanikkonda, kergitades kuritegevuse ja mõrvade hulka. Kõik see on osa üldisest vägivallapildist.

    Nõukogude võim reageeris passiivsele ja aktiivsele opositsioonile arreteerimiste, küüditamiste ja ka surmanuhtlusega. Sõjaseaduste kohaselt koheldakse relvastatud vastuhakkajaid sõjakohtu otsuste kohaselt. Kuigi opositsiooni vastu käiku lastud meetmeid võib pidada ülereageerimiseks, oli tegu reaktsiooniga tegelikele probleemidele.

    Samuti oli mitmeid kampaaniaid, mis olid suunatud pisikuritegevuse, spekuleerimise, riiginormide ja maksude tasumisest kõrvalehoidmise, kehva töödistsipliini jms vastu. Kuna nimetatud tagakiusamisi ei viidud läbi poliitiliste paragrahvide järgi, ei ole nende ohvrite arv tänaseni selge. Näljahäda tõttu Lääne-Venemaal olid sellised küsimused 1946.-47. aastal Baltikumis ometi aktuaalsed. Just sellepärast kerkisid toiduhinnad üles ja Eestisse saabus tuhandeid kotipoisse. Pisivargus või maksude maksmata jätmine oli ellujäämisstrateegia, mida karistati nüüd karmilt.

     

    Plaanitud puhastus

    Poliitilised arreteerimised algasid varsti pärast kommunistlikku pööret. Võib arvata, et Nõukogude luure ja saatkond olid juba vana eliidi ja potentsiaalsete opositsionääride nimekirja valmis teinud. Pole kahtlust, et sovetid pidasid julgeolekuküsimusi ja ühiskonna puhastust väga oluliseks. Balti arhiivid üle võtnud, asusid nõukogudelased elanike poliitilise meelsuse kohta pikki ja ulatuslikke kartoteeke koostama. Need puudutasid 1950. aastatel juba veerandit elanikest. Sovetid pidasid arhiive ja nende alusel koostatud kodanlike natsionalistide, kollaborantide ja kulakute nimekirju ja kartoteeke erakordselt tähtsaks. Arhiivide ülevõtmine on esimesi eesmärke kõikide pöörete ajal.

    On üldine euroopalik tava, et kaitsepolitseil on ohtlike äärmuslaste kohta kartoteegid. Kurjategijate registreid peab politsei üle kogu maailma. Veel 1970. aastatel võis sinna sattuda ainuüksi seetõttu, et olid mustlane. Stalini-aegsed kartoteegid teeb eriliseks kompromiteeriva materjali hulk, mida koguti ja säilitati kuni 1991. aastani. Hinnates registrite ulatust ja neid hallanud bürokraatide hulka, näib olevat õigus neil, kes kõnelevad „lakkamatust puhastusest”, kuigi ma ei toeta totalitarianismi teooriat. Siinkohal vaatlen tagakiusamislainete põhjusi eraldi.

    1940.-41. aasta arreteerimiste peamine sihtmärk oli Balti eliit: poliitikud, ametnikud, ohvitserid, politsei ja ärimehed. Rahvuslikku eliiti nõrgendades püüti ennetada võimalikku vastuseisu uuele korrale, et kergendada sovetiseerimist. Ärieliidi arreteerimise eesmärk oli ennetada võimalikku vastuseisu natsionaliseerimisele. On küsitav, kuivõrd see kõik algava sõja tingimustes tegelikult nõukogude korda tugevdas. Pigem viisid arreteerimised ja 1941. aasta küüditamine sakslaste saabumisel relvastatud vastuhakkudeni. Relvastatud vastupanus on aga pearoll noortel, mitte keskealisel eliidil.

    1941. aasta küüditamise mõte paistab olevat sotsiaalne puhastus. Ohvritest olid 2/3 naised ja lapsed ning vaid kolmandik mehed. Seetõttu paistab, et sõjaoht ei olnud küüditamise oluline tagamaa.

    Läänepoolsete piirialade sõdurid ei võidelnud enamasti täie pühendumusega sakslaste vastu ja kippusid deserteeruma. Seetõttu saadeti Baltikumist mobiliseeritud sõdurid 1941. aastal spetsiaalsetesse tööpataljonidesse ning alles 1942. aasta alguses said neist Punaarmee võitlejad. Laagrid olid halvasti ette valmistatud, elutingimused olid seal jubedamad kui Gulagis ja toiduga varustamine väga halb. Ligemale kolmandik laagrisse suunatutest suri. Et tööpataljonidesse saadetud hiljem siiski rindele suunati, annab tunnistust sellest, et kõrge suremus ei olnud kavatsuslik, vaid kriminaalne hoolimatus.

    Aastatel 1944-45 leidis Baltikumis aset suurim poliitiliste arreteerimiste laine. Algul oli
    see suunatud kollaboratsionistide, hiljem tegelikult või väidetavalt nõukogude võimu ohustavate kodanlike natsionalistide vastu. Osa arreteerimisi oli ennetava iseloomuga. Sageli olid süüdistused rajatud nõrkadele alustele ning neile saadi kinnitust piinamisega. Sotsiaalne puhastus oli selgi korral olulisem eesmärk kui õigluse jaluleseadmine. Repressioonid ei saanud osaks sugugi kõigile Saksa sõjaväes teeninuile või Punaarmeest deserteerunutele. Paljud Saksa armees teeninud saadeti kõigest tööpataljonidesse või jäid pärast teenistust Punaarmees sootuks puutumata.

    Yoram Gorlizkil on mõiste korrakampaania (campaign justice), millega ta märgib kergemate kuritegude eest määratud raskeid karistusi. Algust tehti 1940. aasta spekuleerimise-vastaste seadustega. Karmid tööseadused kehtisid 1944. aasta lõpust saadik. Alates 1946. aastast reguleeriti karmilt riiginormidest ja töökohustusest kõrvalehoidmist. Aastail 1946-47 võeti kampaania korras ette pisikuriteod. Niisuguste kampaaniate ohvrite arv ei ole täpselt teada, kuid ulatub arvatavasti kümnete tuhandeteni. Karmide karistustega püüti saavutada kuulekust režiimile ning samuti majanduslikke eesmärke. Need kampaaniad võimaldasid ka tõsta tööpanusest riigile minevat osa ning jätta töötajate reaalsed sissetulekud väljakannatamatult väikeseks; kulutas ju NSVL oma kogutoodangust industrialiseerimiseks ja sõjatööstuse tarbeks tollal palju suurema osa kui teised riigid. Abram Bergsoni väitel konsumeeris Nõukogude riik üle 50% rahvuslikust kogutulust, sõja-aastatel koguni peaaegu 70%.

     

     

    Etniline ja sotsiaalne tagakiusamine

    Stalinismi seisukohalt olid olemas vaenulikud rahvad (enemy nations), keda koheldi halvasti 1930. aastate keskpaigast saadik. Paljud suure terrori ohvrid, sealhulgas Balti riikide rahvaste esindajad tapeti rahvusevastaste kampaaniate raames. Esimene etniline puhastus Baltimaadel oli kahe totalitaarse režiimi poolt kokku lepitud baltisakslaste tagasikutsumine aastail 1939-40 ja 1940-41. Stalin vabanes nõnda vähemusrahvusest, kelle osakaal kesk- ja kõrgklassi seas oli suur. Paigalejäänud baltisakslased küüditati 1945. aastal.

    Peale selle, et eestlasi ja lätlasi saadeti Vene föderatsiooni territooriumile „vaenuliku elemendina” välja, segati etnilisel printsiibil sõja järel Leedu ja Poola elanikkonda. 1940. aastate lõpus küüditati peamiselt Põhja-Venemaale Eestis elanud ingerisoomlased. Isegi mõned näljapõgenikest venelased saadeti Baltikumist välja. Etniline puhastus teenis Baltikumis nõukogude rahvusterviklikkuse loomise ja vaenulike rahvaste (sakslased, ingerisoomlased) tagakiusamise eesmärki. Mõned militaarlinnad nagu Sillamäe suleti põlisrahvusele täielikult. Kas ka Kirde-Eesti russifitseerimine oli tahtlik, on debati küsimus. Ärakargamiskartuse tõttu oli sotsiaalselt kahtlasele elemendile takistatud ligipääs piirialadele. Ka linnade elanikkond oli Nõukogude migratsiooniasutuste kontrolli all.

    Sotsiaalne puhastus puudutas kulakuid ehk suuremate talude omanikke ja muid „endisi” nagu poeomanikud, kirikuõpetajad, ärimehed jne.  Neid karistati ka tavapäraste kuritegude eest karmimalt kui teisi. Klassivaenlaste lastele olid ka hariduse saamisel ette nähtud piirangud. Kõik see oli osa sotsiaalsest ümberkorraldustööst (social engineering), mis pidi toetama tagasihoidliku päritoluga kodanikke ja pärssima vana eliiti.

    Suurimal, 1949. aasta massiküüditamisel oli kolm peamist põhjust. Esiteks olid terror ja küüditamishirm olulise tähtsusega kollektiviseerimise läbiviimisel. Teiseks püüti metsavendade tegelike ja väidetavate toetajate ja nende perekondade küüditamisega nõrgestada relvastatud vastupanu. Kolmandaks puhastati maapiirkonnad arreteeritute ning kollaborantide perekondadest. Kollektiviseerimisega püüti omakorda saavutada majanduslikke eesmärke nagu tööjõu koondamine ja  riigimaksude tõstmine.

    Relvastatud vastupanuga võideldes kasutas riik piitsa ja prääniku meetodit. Oli perekondi, kus kõik said karistada, samas jäeti mõni metsavend pärast metsast väljatulekut puutumata. Okupatsioonijõududel tuleb ikka tegemist vastupanuga, kuid paljud nõukogude võimu meetodid olid kahtlemata liialdatud. Siiski avardaks võrdlus Alžeeria ja Vietnamiga siinkohal vaadet.

    Enamikust repressioonide ohvritest said sunnitöölised laagrites või asundustes. Repressioonide tagajärjel oli Stalini käsutuses hulganisti tööjõudu spetsiaalsete projektide jaoks. Küüditatud kasvatasid Nõukogude Liidu äärealade elanikkonda ning aitasid kaasa nende arengule. Üldiselt oli sunnitööjõud majanduslikult siiski ebaefektiivne.

    Repressioonide hulk oli uutel okupeeritud aladel suurem kui vanades liiduvabariikides.  Seda on näha juba Gulagi statistikast, kus Baltimaade inimesed on tugevasti üleesindatud. Suure terrori ajal olid Baltikumi rahvad tõepoolest vaenulike rahvaste nimekirjas. Ometi ei nõustu ma arvamusega, et Stalin oli äärmuslikult Baltikumi-vastane ja et tema tegevust võib pidada genotsiidiks. Balti liiduvabariikides korda saadetud repressioonide enamik oli siiski seotud reaalse vastupanuga, puhastamisega ja kollaboratsiooniga. Vanu liiduvabariike oli puhastatud juba 1917. aastast alates. Stalin kohtles Baltikumi elanikke leebemalt kui Krimmi tatarlasi või tšetšeene. Stalini eesmärk oli ühiskonna puhastamine ja osa eliidi hävitamine. Teine osa Baltikumi eliidist integreeriti sovetiseerimisüritusse. Stalin ei soovinud hävitada Baltikumi rahvaid kui selliseid. Miks muidu lasti eksisteerida kolmel liiduvabariigil koos oma haridussüsteemi, kõrgkultuuri ja keelega?

    Enamik ohvritest suri alatoitlusse ja nälga. Selline kriminaalne hooletus ei olnud ettekavatsetud, kuigi Stalin seda aktsepteeris. Olgu stalinism nii julm kui tahes, etnilist hävitust ei olnud Stalinil erinevalt Hitleri sõjajärgsetest plaanidest päevakorras. Selles osas vaidlen ma genotsiidiaastatest rääkivale Rein Taageperale vastu. Igal Balti liiduvabariikides läbi viidud kampaanial oli oma eesmärk ja kui neid kuidagi ühisnimetaja alla viia, siis võiks rääkida sotsiaalsest puhastusest uute okupeeritud alade NSVLi integreerimise eesmärgil. Kuid tegu ei olnud ainult sotsiaalse puhastusega, oma osa oli majanduslikel eesmärkidel, kuulekusele sundimisel, hirmutamisel, vastupanuga võitlemisel jms.

    Putini Nõukogude-nostalgia on Stalini kuritegudest rääkimise tänapäeval taas raskemaks teinud. Balti poliitikud, kes räägivad genotsiidist ja püüavad ohvrite arvu tegelikust suuremana näidata, ei hõlbusta samuti teemakohast arutelu. Monumendisõjad ja kasvav asjaomase kirjanduse hulk näitavad siiski, et stalinismi kuriteod on üks kõige olulisemaid teemasid Balti riikide rahvaste kollektiivses mälus. 

    Tõlkinud V.-S. M.

     

     

  • Avatult ja puhanguliselt

    Tiiu Levald

     

    Kauneid ja hea koolitusega lauluhääli on viimastel aegadel (meie väikest rahvaarvu silmas pidades) kuulda saanud üllatavalt palju. Kuid nii instrumentaalselt klaari intoneerimist oma kaunitämbrilise häälega ning ka mõttetihedat muusikas olemist, nagu seda pakkus 2. XII Tallinna raekojas Kädy Plaas koostöös pianist Mihhail Gertsiga, kuuleb harva.

    Mõtteahel oli huvitavalt üles ehitatud: siin olid ühed tuntumad ning romantilisemad Robert Schumanni laulud, neile järgnesid meie kuulajale tundmatud Clara Schumanni üllatuslikult emotsionaalsed ning kirglikud, kohati lausa Schuberti ning Liszti haaret meenutavad laulud. See lõik lõppes Schumanni imelise “Kuuvalge ööga”. Skandinaavia atmosfäär algas ja lõppes Sibeliusega, nende keskel kõlasid Griegi, Hugo Alfveni, Stenhammari ja Carl Leopold Sjöbergi laulud – suuremalt jaolt meie kuulajale uus muusika. Kuna õhtu haaras oma terviklikkuse, kauni häälekäsitluse ja väga harmoonilise kooslusega, siis tahaks lugejaga jagada mõningaid mõtteid.

    Robert Schumanni laulud “Pühendus”, “Pähklipuu”, “Lootoslill” ja “Suleika” on aastakümnetega endale ülimalt pika traditsioonide slepi külge saanud ja seega peab noorel esitajal olema suur julgus saada taasloojaks. Lugeda nooditeksti omamoodi, jätta kuulajale esmaavastaja mulje. Ühest pidepunktist tasuks Kädy Plaasil edaspidi kindlasti julgemalt kinni haarata – romantismi avatumast ja puhangulisemast eneseväljendusest.

    Clara Schumanni lauludes tuli ere muutus väljenduses, eriti lugudes “Läbi tormi ja vihma ta tuli”, “Lorelei”, “Tumedais unistustes” ja “Armulumm”. Kui seni on Plaasi iseloomustanud eriline instrumentaalne häälekäsitlus, siis nendes emotsionaalselt lopsakates puhangutes pakkus ta kuulajale naudingu, mida saab anda vaid kauneim pillide seas – inimhääl.

    Mihhail Gertsile on looduse poolt kaasa antud üks ülimalt oluline omadus koostööks lauljaga, oskus hingata koos lauljaga, olla ansamblis täisväärtusliku muusikuna, sealjuures mitte kuskil lauljale “kandadele astuda”. Ja teine oluline omadus – tunnetada dünaamilist tasakaalu oma partneriga, tema tämbriga ühilduda, sealjuures muutumata “taustaks” ja tuua kõik vajalik kuulajani.

    Ühise värvigammaga nii laulja kui pianisti puhul olid harmooniate mängud “Pähklipuus” ja “Lootoslilles”. Huvitav oli kuulata Clara Schumanni lauludes tuttavaid viiteid, mõjutusi: “Kannike” oleks nagu kummardus Mozartile, “Loreleis” on ilmset sugulust Lisztiga, kusjuures viimase laul Heine poeemi tekstile on loodud tunduvalt hiljem, ning “Armulummas” tekitab ärevust Schubertile omane ostinaatsus klaveripartiis. Nende laulude esitus lummas vaba loomingulisusega.

    Sibeliuse “Teemant märtsilumel” on üks kaunimaid tema vokaalloomingus: lühikeses eel- ja järelmängu akordides kangastub Soome punaste graniitkaljude suursugusus, laulupartii voogab lihtsa soome rahvaviisilähedase meloodiana ning tekstis sisalduv maalib meile pildi kirkast põhjamaa lumesärast. Ettekanne oli teose vääriline, võrratu. Kädy Plaas kummutas oma kõlakujunduse ja diktsiooniselgusega müüdi, et Skandinaavia keeltes on raske laulvalt musitseerida.

    Uskumatult kaunilt kõlasid norrakeelsed “Veeliilia” ning “Sind armastan”. Siinjuures teeksin tagasihoidliku vihje tekstide tõlkimise küsimuses: on põhimõtteline vahe, kas laulja teeb enda tarbeks reaaluse tõlke, et olla interpreteerimisel absoluutselt adekvaatne, või me pakume kuulajale kavalehel poeetilise tõlgenduse – kohmaka sõnasõnalisuse drastilisim näide oli seekord Schumanni “Pühenduse” I salmi tõlge.

    Eredad olid Sibeliuse “Esimene suudlus”, kus dramatism sarnane kuulsaks lauldud looga “Tuli kohtumiselt neiu” (eriti klaveripartiis) – see on noor ja tuline Sibelius ning humoorikas ning hea karakteritunnetusega esitatud “Eksinud”. Laulja vokaaltehnilisest seisukohast vaadatuna avanes Plaasi “pill” vahest kõige rikkalikumas mahus Stenhammari “Metsas”. Siin sai kuulda, kui palju salasoppe nii sügavama hingamise kui resonaatorite arvel on selles noores hääles veel varuks. Põhjamaade uhkuse tenor Jussi Björligi kuulsaks lauldud Sjöbergi “Laulud” kõlas avarustesse kutsuvalt, ja ootamatult debussylikult hapras värvikeeles Alfveni “Mets magab” juhtis lõpupalana kõlanud Sibeliuse meil tundmatu lauluni “Kas see oli uni?”.

    Kaunis õhtu oli ja viimase laulu pealkiri jääbki meeltesse järgmise kohtumiseni, mida pakub Eesti Kontserdi suurepäraste kontsertide sari “Vocalissimo”.

  • “tARTu” kaubamaja

    Kaire Nurk

    Foto:malev toom

     

    Kaasajal täidab kunst paralleelselt ja korraga paljusid erinevaid rolle. Sellest tulenevalt on tähtis kontekst, milles ja milleks miski aset leiab. Sellele omakorda reageeritakse erinevalt olenevalt kriitikupositsioonist, s.o olenevalt isiklikest huvidest, maitsest ja avaramast/piiratumast kunstikogemusest. Pahatihti on mängus ka institutsionaalsed ja/ehk kildkondlikud huvid. “tARTu kunstikuu 2006” raames juhtus nii mõndagi erakordset, kuid see jäi kohalikus kirjutavas pressis kas ebaprofessionaalselt märkamata või “institutsionaalselt” ignoreerituks.

     

     

    Ruum & sisu

    Seekordset kunstikuud aitas kahtlemata nähtavamaks teha vana kaubamaja. Nähtavakssaamine tähendas ka (otse tavapäraselt!) kriitikat vasakult ja paremalt (Tartu Postimees 9. II): arusaamatu ekspositsioonivalik, ei suudetud massiga täita ruumi (nagu tähendaks näitusetegemine massi forsseerimist), vilets külakost EKA-lt ja Viljandi kultuuriakadeemialt (vaid Mooste stuudio pääses kriitikanoolest), ülevaatenäituse ja staaride puudumine. Seda kriitika ei näinud, kuidas massiivne hoone linna tsentris sai tundlikult vaheldusrikka multimediaalse sisu, milleks ei olnud ainult staatiliste taieste mass, vaid ka loengud, performance’id, muusika- ja kirjandustoimingud, ka seda mitte, kuidas hoone senine funktsioon ja olemus mängiti ümber, nii seest- kui väljastpoolt.

    Mis ja milleks on ülevaatenäitus? Kellegi arvepidajalik ambitsioon? Ükski ülevaatenäitus ei anna peale nn massiga löömise mingit elamust, kirju ja rohke tööde massiiv ei lase üksiktöid märgata ja on kahtlane, kas midagi konkreetset mällu salvestub. Teisalt tekitab valikekspositsioon alati probleeme. Valik eelistab ja välistab alati kellegi. Valik provotseerib elementaarset populistlikku kriitikat, kõiki (?) tegelasi hõlmava ülevaate taganõudmist. Kas tõesti oleks pidanud kaubamaja tuupima maast laeni füüsilisi kunstiobjekte täis, nagu see oli varem pungil täis pidevalt allahinnatavat kaupa. Kahtluse alla pandud “tühjuse-esteetika” näib sel foonil lausa vajaliku võttena, et distantseeruda hoones varem valitsenud harjumuspärasest ruumimõjust. Liiatigi võis ruum, sõltuvalt erinevast vaatajakogemusest, tunduda kas tühi, tühjavõitu, parajalt täidetud või kohati tihegi! Viimasel Veneetsia biennaalil (2005) oli Bruna Esposito riputanud Arsenale 12meetrisest laest inimese kõrgusele alla miniatuurse pärli (mõõdud millimeetreis), mille ümber omakorda 10×10 meetrit vaba põrandapinda. (Loomulikult kirjutas daam kataloogis töö saatesõnadeks: “Neile, kes samamoodi tunnevad.”)

    Absoluutseid seisukohti autoritaarselt välja käia on kaasaegsel kunstimaastikul ebaadekvaatne, kohaliku väikelinna pressi poolt aga üldsust desorienteeriv. Tegelikult oli kunstikuu suurim skandaal mitte grupi usutegelaste pahameel Kaisa Eiche – Taavi Piibemanni fotoseerias “Would you buy it?” müstilises valgusrežiis ilmutunud Kristuse & Co üle, vaid see, et linnakodanikule kunsti selgitamise, lahtimõtestamise ja vahendamise asemel tegi press rohkem kriitikat. Aga oli ometi kunstipropaganda-kuu?(Mida TKK, ise koolina, vastutustundest lähtuvalt realiseeris ka kunstihariduskuuna.) Mis fenomen see küll Eestis (või ainult Tartus?) on, et avaralt asju näha ei raatsita?

    Edasi staarist. Oleks näiteks staar(id) kohale toodud ja hullutatud massid kokku aetud? Kuid ka sel juhul järgnenuks ilmselt tavapäraselt kellegi staarikriitika, et ei olnudki kaasas kõige parem programm, ei saanudki ülevaadet, lõpuks – et ei olnudki see kõige õigem-suurem-parem staar. Kõikjal kohal viibinud kunstikuu üldkorraldaja Katrin Ruusi sõnul oli igal üritusel oma publik. Nii oli loodetavalt igaühel võimalus leida just teda huvitav. Kunstikuu rajamine pluralismile, mis kokku moodustaks erinevuste polüfoonilise kooskulgemise ja võimaldaks sisulise kontakti, on muidugi keeruline ja nõuab väga palju organiseerimistööd, kuid on olemuslikult tänuväärne.Tegemist on kuuga, mitte paari päevaga. Kuu mastaapi, mahtu ja kestvust on soovitav tunnetada. Korraldajail jätkus stiili mitte lüüa ühekordse massi(psühhoosi)ga, vaid luua püsivalt toimiv eksperimentaalne kunstiterritoorium ja teha arvukalt väiksemaid üllatusüritusi linnaruumis. Programm ei olnud üles ehitatud massiivse välise efekti peale. Kuid siiski-siiski, ka massiivne väline efekt oli olemas – kui käsitleda vana kaubamaja hoonet kunstikuu staarina. Väliselt efektse varjus esitas see aga küllaltki konkreetseid ja harjumuspäratuid nõudmisi vaatajale/möödakäijale, kas või juba sellegagi, et tuli peatuda vaateakna ees järelemõtlemaks seal eksponeeritud tudengite kontseptuaalse fotorivi üle, selmet sellest pilku tõstmata mööda kõndida nagu tüütust kaubareklaamist. Tekitatud konflikt oli nii teoreetiliselt kui tunnetuslikult intrigeeriv.

    Keda aga huvitasid ülevaated (à la statistika), oleks ilmselt pidanud külastama vana kaubamaja iga päev nagu üks korralik šoppaja kunagi. Kuus korra käies tehakse juhuostud ja on ebaeetiline selle alusel teha üldistusi. Kriitika märkas ka seda, et mitte kõik kaubamaja ruumid ei olnud kasutuses. Kuid millised olid need ruumiosad, mis olid välja jäetud, ja mis otstarbel? Üksikute hargnevate ruumiosade sulgemisega loodi homogeensem keskkond, milles toimuv moodustas haakuva ansambli. Lisaks aitas see hoomata paremini suure (no suhteliselt suure) ruumi fenomeni, mis omakorda oli paras väljakutse seal eksponeeritud kunstiteostele. Need olid asetatud pidevasse dialoogi keskkonnaga. See dialoog täitiski vana kaubamaja… Tavavaataja (-kritiseerija), kes tahaks pilte näitusel vaadata nagu lehitseks pildiraamatut (muide, ka pildiraamatus “muudavad” teosed oma palet – vastavalt vaataja meeleolule), tegelikult ei suuda “lugeda” kaasaegset ekspositsioonirežiimi, näha pilti ja keskkonda kui visuaalset ja tähenduslikku tervikut. Vana kaubamaja rakendamisega anti vaatajale uudne kogemus, milleks ta vist tegelikult ehk äkki ei olnudki valmis. Siit jälle ka pressi valgustusliku tegevuse vajakajäämised. Kunstikuu tegijatele endile oli see formaalse organisatoorse tegevuse kõrval (milleks säärased üritused tavaliselt kipuvad jääma) sisuline kunstitunnetuslik kogemus, lisakvaliteet. Nii ei olnudki seekordne kunstikuu populistlik ülevaate-aruande- või väljanäitus, vaid eksperiment Tartus (seni) puudunud ruumikogemusega. Sellest ka värskus, et mitte öelda – katsetajalikkus, avastuslikkus. Loomulikult ei ole vanal kaubamajal tulevikku kunstipaleena! Mitte sellepärast, nagu oleks majja jäävalt kivistunud lubjastunud kaubavaim, vaid sellepärast, et varakapitalistlikus ühiskonnas kultuuriimesid ei juhtu. Kultuurikeskuse ideel on pigem tunnetuslik kvaliteet, pigem kontseptuaalse kunstiakti roll – see demonstreerib kaubamaja (või ükskõik millise teise sihtotstarbelise objekti) funktsiooni muudetavust, ärgitab vaataja mõtte dünaamikat. Pärast kunstikuud ei vaadata vana kaubamaja enam kui puhtkaubanduslikku monumenti. Midagi on muutunud. Midagi muutub pidevalt. Tõtt-öelda vahepeal oli kaubamaja tühi maja, see paus oli omajagu soodus ettevalmistus uue tähenduskihi vastuvõtule. Endisest tegevusest olid ruumis alles ka vaid üksikud märgid, millega osa teoseid astus kohaspetsiifilisse dialoogi (Kaire Kukk eksponeeris autoritehnikas moekollektsiooni näiteid proovikabiinides). Vanas kaubamajas aset leidnud ürituste tegelik fenomen seisnes aga selles, et kaubamaja kadus.

  • 14. detsembrist 12. jaanuarini on salongis Allee Margus Meinarti maalide näitus “Akte ja abstrakte”

    Juhan Kohal

    Austatud kunstisõber

    14. detsembrist 12. jaanuarini on salongis Allee (Pikk 34, sissekäik Rohelise turu poolt) Margus Meinarti maalide näitus “Akte ja abstrakte”. Margus Meinart õppis aastail 1991-1996 Konrad Mägi ateljees ja aastail 1993-2004 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ning täiendas end 1994-1995 Norras ja 1997 USA-s. Tema teoseid on eksponeeritud alates 1995 paljudel näitustel Eestis ja ka Norras, Soomes ning Belgias.  Huvilistel on võimalus kunstnikuga näitusel kohtuda 26. dets. kell 16.00.

    Margus Meinart: “Akte olen viimasel ajal maalinud päris palju. Naise keha on tohutult ilus. Ka kõige väiksem poosimuutus võib tuua esile hoopis uue nüansi, uue meeleolu ja tunde. Huvitav on otsida nendele vastavaid maalilisi lahendusi. Abstraktne pilt ei ole tegelikult abstraktne või vähemalt mitte rohkem abstraktne kui rohulibled murus või krohvipritsmed seinal. Minu meelest on maalimine üks lõputu õppimine. Pilte teha läheb aina huvitavamaks. Vahendeid vallates on rohkem võimalusi. Hoolimata katsetustest ja materjalivalikutest olen siiski jäänud truuks samale maalilaadile. Küllap on selles siis midagi, mis mind tõmbab, mis on piisavalt põnev.”

    Salong on avatud E-R kell 10-18, L kell 11-15. Tel. 6464500, 5127677, info@allee.ee

  • Arvamus

    Jaan Elken, Eesti Kunstnike Liit

     

     

    3. IX kutsuti kultuuriministeeriumis kokku kaunite kunstide nõukoda hasartmängumaksu seaduse eelnõu ja kulka teemal. See oli kindlakäeliselt minister Laine Jänese ja ministeeriumi tiimi dirigeeritud etendus, kus suhteliselt avameelselt räägiti ka kogu kultuuriministeeriumi eelarvekärbetest.

    Iga loomeala esindaja sai loomulikult rääkida valupunktidest, asjadest, mida kindlasti ei tohiks kärpida (mina: galeriide toetustest, kunstiajakirjast kunst.ee), kuid kus eri loomealasid konkreetselt ees ootavatest kärbetest, rääkimata must valgel esitatud iga loomeala puudutavatest konkreetsetest numbritest juttu veel ei olnud. Rääkimata sellest, mis põhjusel on kärbete protsent nii drastiliselt eri suurusjärgus. Eks ikka seetõttu, et reformatsiooniaegne pildirüüste on siinsesse kultuurimällu jäädava haava jätnud, kutsus Tallinna ülikooli rektor Rein Raud vaimukalt kunstnikke galeriidest ülikooli fuajeesse näitusi tegema. Vaevalt ta Eesti professionaalsetele teatritele analoogset ettepanekut söandaks teha. Niipalju kollegiaalsusest, dialoogist tollel üritusel ja erialade võrdsest kohtlemisest.

    Eesti kultuuri finantseerimine on opereti poole kaldu ja see on fakt, tutvuge vaid ministeeriumi kodulehel pakutava avaliku teabega. Teatrijuhid olidki 3. IX koosolekul hoopis eri seisus, nendega olid suvised eelkõnelused toimunud ja konsensus ees ootava osas saavutatud, protsendidki läbi kaalutud. Tunnistan, et jäin sinisilmselt lootma, et proportsionaalse vähendamise ettepanek saab siiski kärbete aluseks. Vastasel korral tühistuks ju ministeeriumi enda kehtestatud rahajaotamispoliitika senine hierarholoogia. Minister Laine Jänese 17. IX Sirbi artikkel oli esimene numbritega ja graafiliselt illustreeritud kirjatükk, kus kunsti ees ootav kogu oma küünilisuses kirjas. Avameelsuse eest igatahes suur tänu. Kaunite kunstide asekantslerilt Piret Lindperelt saadud lisainformatsiooni alusel oli selleski loos paraku ebatäpsusi, nii pidi rahasumma olema mitte üle nelja miljoni, vaid alla selle.

    Tallinna Kunstihoone ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kui rea-peal-olijad enamiku sellest kolmest miljonist koma-millegagi piltlikult öeldes „ära söövad”. Tallinna Kunstihoone toetamine teeb vaid rõõmu, liit oli ise see institutsioon, kes tema rea peale saamist palvekirjadega omal ajal tagant torkis. Minister Paeti ajal aluse saanud galeriide toetusprogramm on tegelikult esimene pääsuke, mille kaudu meie kaugelt üle 1000 kujutava ja rakenduskunstniku (neist ligi tuhatkond on meie liidu liikmed) instseneeritud näituseelu väljaspool riiklikke kunstimuuseume riigi tuge tunneb. Siinkohal pean leheruumi raiskama mõne aspekti markeerimiseks, muidu jääbki lugejale arusaamatuks galeriide finantseerimismehhanism: kust raha siis ikkagi on tulnud ja tuleb? EKL, kes teatavasti otsest riigitoetust ei saa, teenib oma vahendid mitmete kinnistute erineva heakorrastusastmega pinna rendist. Märkimisväärse tulu osa annab endise kunstitoodete kombinaadi Ars ruumide rentimine eelkõige kunstiga seotud väikeettevõtlusele ja kunstnike ateljeedeks (märkimisväärse tuluosa võtab muuseas ka sellesama kinnistu ning monumentaalkunsti baasi aluse maa erastamiseks võetud pangalaenu teenindamine), kuid ka seal on pindu (litograafiakeskus, keraamikute ühendus, peatselt ka tekstiilikunstnike ühendus), mis on üürile antud nullrendiga. Vabaduse väljaku kinnistust on SA Tallinna Kunstihoone Fondi käsutusse tasuta antud Kunstihoone näitusesaalid, meie maksame graafikatöökoja jooksvad kulud jne. EKLi galeriides, mida on praegu neli (viimasena taasavati meie egiidi all non-profit pinnana eelmisel aastal Vabaduse galerii). Galeriide võrk on välja kujundatud 2003. aasta jaanuarist. Galeriide ülalpidamiskulud kõiguvad vastavalt 2009. aasta eelarveprojektile 280 000 kroonist tillukese HOPi galerii puhul kuni 460 000 kroonini Hobusepea galerii puhul (meie suurim vanalinnas asuv galerii, mille viiendat tegevusaastat tegevust sel aastal tähistasime).

    Lepingulised galeristid ja installeerija-näitusevahetaja on ametis enamasti miinimumpalgaga, niisamuti nagu koristajad-saalivalvurid, kuid elekter, küte,vesi/kanalisatsioon, valveteenused, postikulud, reklaamikulud, inventarikulud, professionaalsed valgustussüsteemid, jooksvad remondikulud, esitlustehnika, maamaks, telefon, Internet vajavad tasumist arvete alusel. Selleaastane riigi tugi oli meil suurusjärgus 80 000 Vabaduse galeriile (osalise aasta eest) kuni 160 000 Hobusepea galerii puhul. Toest kompenseerisime kunstnikule ca 50 protsendi ulatuses galerii rendi, mis kõigub galeriiti 200–300 krooni eksponeerimispäeva eest, pool tasandab meie eelarvelisi kulutusi. Kokku sai EKL professionaalse näitusetegevuse ülalpidamise eest riigilt 500 000, millest, nagu öeldud, vaid pool tuli meile. Ministeeriumi programmi kogumaht sel aastal oli 1,45 miljonit, millele aplikeerus ca 30 galeriid üle Eesti.

    Nüüd olen sunnitud rääkima asjust, mis on minuni jõudnud vaid kuulujutu ja telefonikõne vahendusel: ministeeriumi pakutud galeriitoetuste üldmaht 2009. aastal pidi jääma vahemikku 200 000–300 000, kui uskuda asekantslerit. Seega on galeriitoetuste kärbe enam kui 80 protsenti. See ei ole millegagi õigustatud, ministeeriumi soe soovitus (kunstnikel ja ka teistel) taotleda toetusi rohkem Kultuurkapitalilt põrkab tagasi olukorra ees, kus näiteks ka Eesti Kunstimuuseumi plaaniliste näituste korralduskuludeks ja kataloogitekstide toimetamiseks-kirjutamiseks sirutatakse käsi kulka kaukasse. Rääkimata sellest, et kunstimuuseum kui eelarveline riigiasutus finantseerib juba ka oma raamatukogu täiendamist uudiskirjandusega kulka abiga – viimasest jaotusest tervelt 100 000 krooni. Ma arvan, et Sirbi lugeja ei pruugi teada, et üldjuhul jääb kogu galeriides näidatav kunstiprogramm, aga osal juhtudel ka riiklikes muuseumides näidatud uudislooming kunstniku leitud finantseeringute arvele. Galerii-muuseum-kunstihoone ongi Eestis saanud kunstnikule pakkuda vaid nii-öelda baaspaketi, seda ka paremas majanduslikus olukorras. Võrdlus teatriga on siinjuures vägagi kohane, erinevalt näitlejaist-lavastajaist, kes on palgal, ei tule kujutava ja rakenduskunsti kontekstis kunstniku töötasu või esinemistasu meil veel kõne alla, palgalise näitleja, aga ka arhitekti jaoks eksisteerib Kultuurkapital kui või-ja-vorsti-leivale-tooja, ja hea, et nii on. Kuid ministeerium ei tohiks koorida viimast nahka kunstnikelt ja kunstnike organisatsioonilt. Ja seda olukorras, kus enamik uuemat, elavat kunsti on juba oma olemuselt selline, mida ei saa müüa, vähemalt Eestis: installatsioonid, videod jne. Ja kus ka nn müügipotentsiaaliga kunsti müük on kevadsuvest peale galeriides peaaegu seiskunud.

    Kes kaitseb Eesti kunstnikku kujunenud olukorras? Mõjun juba papagoina, kui siinjuures avaliku ruumi protsendiseadust meelde tuletan. Ehk ongi kriisiaastad need õiged, kui asi lõpuks ikkagi ära teha?

     

  • Muusikamaailm: Uus muusika Huddersfieldis

    Priit Kuusk

    Osales ka Gavin Bryars oma uue kantaadiga “The Paper Nautilus” naishäältele, kahele klaverile ja löökpillidele. Erksa uudisena köitis Berliini ansambel zeitkracker nagu ka norralaste folgilähedane Christian Wallumrødi ansambel ja Elision Austraaliast. Walesi Muusikateater tõi Lynne Plowmani “gooti” ooperi “House of the Gods” (I maailmasõjast), kavas ka itaallaste elektronooper “Lumen 3”. Teoks sai ühtekokku 42 üritust, kuhu festival oli tellinud 9 uudisteost.

     

     

    “Musikhøst” Odenses

     

    XX nüüdismuusikafestival klassiku Carl Nielseni lapsepõlvelinnas, taanlaste muusikasügise kaalukamaid, võttis teemaks “Taani-Saksamaa” ja tõi orbiiti kolm Saksamaal tegutsevat mittesaksa päritolu autorit: kaks noort meteoorina muusikamaailma vallutanud naisheliloojat, korealanna Unsuk Chini ja austerlanna Olga Neuwirthi ning Stuttgardis kaua professoriks olnud Horvaatiast pärit Milko Kelemeni (81); peakorraldajaks Füüni konservatoorium. Igaühelt toodi välja 4-5 teost, lisaks Taani omad autorid Niels Thybo, Bent Lorentzen, Poul Ruders, Niels Marthinsen ja Per Nørgård. Viimane sai ka autoriõhtu Athelas Sinfonietta kaastegevusel. Esitajaiks mujalgi taani muusikud, külalistena Müncheni TrioLog ja Berliini Minguet Quartett.

     

     

    Kolm tabelit parimatest

     

    Jõulukuul on tore meenutada, keda kriitikud sel aastal muusikailma parimaiks hinnanud.

    10 suurimat Chopini-pianisti läbi aegade on klaverimuusika kriitiku Bryce Morrisoni (Gramophone) arvates Arthur Rubinstein, Alfred Cortot, Vladimir Horowitz, Benno Moiseiwitsch, Dinu Lipatti, Emil Gilels, Maurizio Pollini, Martha Argerich, Krystian Zimerman ja Murray Perahia.

    Euroopa parimad sümfooniaorkestrid (taas 10): Viini Filharmoonikud, Amsterdami Concertgebouw orkester, Berliini Filharmoonikud, London Symphony Orchestra, Dresdeni Staatskapelle, Baieri Raadio SO, Leipzigi Gewandhausi orkester, Peterburi Filharmoonia ja Tšehhi Filharmoonia orkester ning Londoni orkester Philharmonia.

    Maailma 10 parimat saali: Wigmore Hall Londonis, Glyndebourne’i uus ooperisaal, Dresdeni Semperoper, Viini Musikvereini Suur saal, Sibeliustalo Lahtis, Walt Disney Hall Los Angeleses, Clevelandi Severance Hall, Moskva konservatooriumi Suur saal, Crosby Theater Santa Fes ja Sydney ooperimaja (John Allison, Opéra International).

     

     

    Konkursivõite ja tunnustamisi

     

    Salzburgi IX Mozarti konkurss lauljatele kuulutas parimaks (110 osalist) kreeklannast soprani Elena Xanthoudakise (28) Austraaliast.

    Istanbuli Leyla Genceri nimelise IV lauljate konkursi paremad 162 hulgast 29 maalt (žüriid juhtis La Scala peadirektor Stéphane Lissner): I Nino Mahhaidze (Gruusia), II Francesca Ruospo (Itaalia) ja Eleonore Marguerre (Saksamaa), III Burcu Uyar (Türgi).

    Wagneri ooperikonkursil Seattle’is võitis ülekaalukalt suurepärane inglise bariton James Rutherford. Finaalis olid veel Hollandi, USA, Iirimaa, Uus-Meremaa, inglise ja saksa lauljad, žüriid juhtis äsjane Baieri Riigiooperi intendant Peter Jonas. Paremad saab oma lavastustesse Seattle’i Ooper.

    Londoni Donatella Flicki dirigentide konkursil vääris võitjatiitli Michal Dworzynski (27) Poolast (preemia 15 000 naela), ka Lovro Matačići konkursi võitnu, kellest saab LSO assistent.

    Stockholmi Eric Ericsoni nimelise auhinna noorte koorijuhtide konkursil pääsesid finaali 8 hulka ka Risto Joost ja Mihhail Gerts Eestist. Risto Joost sai IV koha, auhinna (100 000 Rootsi krooni) vääris Martina Batić (28) Sloveeniast.

    Queen’s medal of Music’i (Suurbritannia) on Elizabeth II sünnipäeva puhul väärinud Walesi laulja Bryn Terfel.

    New Yorgi varajase muusika festival algatas elutöö preemiad esinejatele, esmakordsed laureaadid on vennad Kuijkenid Belgiast: dirigent Sigiswald, flötist Barthold, tšellist ja vioolamängija Wieland.

    Rootsi kuningas Carl XVI Gustav andis traditsioonilise “õukonnalaulja” tiitli Nina Stemme’le ja Hillevi Martinpeltole.

    “Gaudeamus’e” muusikanädalal Amsterdamis selgus kompositsioonipreemia Gaudeamus Prize 20 nominendi hulgast kaks laureaati: Lefteris Papadimitrou (Kreeka, 1977) ja Gabriel Paiuk (Argentina, 1975). Nende uusteosed tulevad esiettekandele 2007. aasta “Gaudeamus’e” muusikanädalal. Seekord mängis Nieuw Ensemble ka 2005. aastal preemia võitnud Oscar Bianchi (Itaalia, 1975) “Teso ma non nervoso” ja Asko Ensemble 2004. aasta laureaadi Sampo Haapamäki (Soome, 1979) teose “Design”.

    Saksa heliplaadikriitikute auhinna võitjad on pianist Marc-André Hamelin ja jazzilegend Joe Zawinul, keda menukalt tutvustas äsjasel Bremeni festivalil (“Absolute Zawinul”) ka Kristjan Järvi Absolute Ensemble koos maestro endaga.

     

     

    La Scala avas hooaja

     

    Milano kaitsepühaku St. Ambrosiuse päeval 7. XII avas teater La Scala traditsiooniliselt uue hooaja itaalia ooperiga, milleks seekord Verdi “Aida” (otseülekanne ka Klassikaraadios). Franco Zeffirelli uuslavastust dirigeeris eelmisel hooajal harukordse “Rigoletto” teinud Riccardo Chailly, peaosades leedulanna Violeta Urmana (Aida), Roberto Alagna (Radames), Irina Makarova (Amneris), Carlo Guelfi (Amonasro). “Aidat” tuleb detsembris kokku seitse etendust. Selle kõrval avab Rudolf Nurejevi mälestuseks homme hooaja  tema “Pähklipureja”, esitantsijaiks Lisa-Maree Cullum ja Roberto Bolle.

     

     

    Uusooper jõulukünnisel Metis

     

    New Yorgi Metropolitan Opera hooaja suuruudis on 21. XII maailmaesiettekandele tulev Tan Duni ooper “The First Emperor” (Ha Jini ja Tan Duni libreto), lugu Hiina esimesest keisrist Qinist, keda kehastab Plácido Domingo. Teistes peaosades on Elizabeth Futral (printsess Yueyang), Michelle DeYoung (šamaan), Paul Groves (õukonnahelilooja Gao Jianli). Filmimehena tuntud Zhang Yimou lavastust dirigeerib helilooja ise.

    Domingole on see esimene peaosa Meti esilavastuses, ühtlasi on ta Los Angelese Ooperi juhina teose kaastellija. Jaanuari lõpuni antakse kokku üheksa etendust. Koos uue hooajaga alustas Metis ka uus peamänedžer Peter Gelb, kelle abikaasa Kery-Lynn Wilson on dirigent.

     

     

  • Kunsti niuksatused poliitilises müras

    Siram

    Poliitiline kunst on nagu politseikoer: isa politseinik, ema koer, või vastupidi. Selline nähtus on tekkinud tasapisi koos kunsti muutumisega “kõrgest” “madalaks”, ühes rütmis sisu ja vormi domineerimise vaheldumisega kunstiajaloos. Teisalt on põhjused ka ühiskonna poliitilises ja muus korralduses. Demokraatia on andnud kõigile võimaluse oma seisukoha avaldamiseks, nii ka kunstnikele.

    Demokraatia ja turumajanduse laienedes on aga see üleüldine seisukohtade lärm nii suureks läinud, et enam pole lihtinimese häält kuulda. Meedia manipuleerib avaliku arvamusega, poliitikud omakorda meediaga. Nii tulebki kõik võimalikud hääletorud kasutusele võtta, kunst nende seas.

    Ma pole aga kindel, kas see kunsti hääl oluliselt kõvemini kostab kui muu müra, eriti näitusesaali kängitsetud kunsti oma. Praegu kuum Kunstihoone näitus “Kapital (see veab meid alt)” on üks näide. Tegu on suuresti dokumentalistika valdkonnaga: dokumenteeritud on nii poliitilise sõnumiga kunstiteoseid kui ka kodanikualgatuslikke, mittekunstnike poliitilisi aktsioone, mis on kunstnike poolt kunsti formaati konverteeritud.

    Pealegi, kui on olemas dokumentaalfilm, dokumentaalkirjandus, dokumentaalfotograafia, miks siis mitte ka dokumentaalkunst. Jääb üle oodata dokumentaalluule ja -muusika sündi, räpp on üks näide nende poole liikumisest.

    Poliitiline kunstiteos tähendab enamasti sekkumist reaalsesse ellu, tavapäraseid kapitalismiprotsesse ehmatatakse mittestandardse lähenemisega. Sel on mõju otsesele publikule ehk pangaametnikele, poliitikutele, produtsentidele ja turvameestele, kelle igapäevatöösse on sekkutud. Kui see kõik on aga kuivaks konserviks pressitud ja näitusesaali tassitud, siis huvitab see ainult üksikuid kunstiuurijaid. Kindlasti said need ametnikud, kes olid sunnitud vormistama Maria Eichorni äraspidise aktsiaseltsi, unustamatu elamuse (vaevalt nad küll teadvustasid, et tegu oli just kunstielamusega). Kas publik, sealhulgas kunsti- ja poliitikateadlik, sai elamuse näitusel projektikirjeldustega A4-sid vaadates, on kahtlane. Poliitikateadlik publik teab väga hästi, et maailmas (ja isegi Eestis) on olemas arvukalt seltsinguid, kogukondi, veebilehti, e-postiloendeid jne, mis tegelevad selletaoliste alternatiivsete majandusmudelite väljatöötamise ja ellurakendamisega päevast päeva. Sel näitusel oleks võinud olla ka näiteks kodanikualgatuslik alternatiivportaal minut.ee, Lilleoru kommuun, [heauusilm] postituslist vms.

    Kuid kas kunsti formaat õilistab kuidagi selliseid niigi õilsaid tegevusi, eriti veel olukorras, kus õilsus ei ole kunsti vältimatu ega isegi mitte soovitav tunnus? Kui kajastatav materjal ise on äärmiselt huvitav, siis paljud kapitalismiga võitlevate isikute ja organisatsioonide videodokumentatsioonid tunduvad olevat kunstinäitustel ainult sellepärast, et need on dokumentaalfilmi žanris võistlemiseks liiga ebaprofessionaalsed.

    Valimis- või reklaamikampaaniaid vaadates, on esimese pilguga selge, et kunsti vahendid jäävad siinkohal katastroofiliselt alla. Kui fotomeediumi kasutavad kunstnikud saaksid sellised väljatrükivõimalused, nagu poliitikud riikides, kus on lubatud valimiste välireklaam. Kui videokunstnikel oleks sellised kanalid käes, nagu parteidel televisioonis!

    Selles kontekstis tundub, et vahest kõige parem Eesti poliitilise kunsti akt oli kunagine Kuningriiklaste erakond. Paraku jäi selle iga lühikeseks ja mõju nõrgaks. Seega võib öelda, et kunst veab meid alt, kui me hakkame sellega kapitali ründama.

    Sest kunst ei ole ainult kuraatorite omavaheline mäng, kunst on ka kommunikatsioon kõige laiemas mõttes, või peaks vähemalt ideaalis olema. Kunstiteos võiks midagi öelda nii lastele kui suurtele, nii haritlastele kui töölistele, nii teoreetikutele kui praktikutele, nii kunstiteadlastele kui filharmoonia pasunameestele. Et see nii oleks, peaks kunstiteos mõjuma lisaks heale ideele ka emotsionaalselt, see peaks liigutama midagi nii inimese peas, südames kui ka kõhukoopas. Selle poolest erinebki kunst arhiivist, ajalehest, teadetetahvlist ja muudest pragmaatilistest meediumidest.

    Ma ei taha vastandada poliitilist kunsti “ilu-kunstiga” viimase kasuks, tahan lihtsalt öelda, et sõnum kaotab mõjukuses, kui kunst loobub aastatuhandete jooksul väljatöötatud kavalatest nippidest, kuidas inimeste hinge puudutada.

    Kapitalismi keeratud käkk on inimese loovuse sihikindel hävitamine ja asendamine passiivse tarbimisega. Selles mõttes on ehk kõige poliitilisem kunstiakt, kõige radikaalsem vastupanu olla lihtsalt kunstnik, keelduda kompromissidest üldsusele meeldimise nimel, mitte raisata oma vaimset kapitali kellegi teise materiaalse kapitali teenimisele. Seda suudavad vähesed.

     

  • Mirva Valvanto näituse avamine 20. detsembril kell 17.00

    Tampere Maja

    Mirva Valvanto graafika näitus

    Tampere Maja galeriis 20.12.2012 – 13.01.2013

    Näituse avamine neljapäeval, 20.12 kell 17

    Neljapäeval, 20. detsembril kell 17 avatakse Tampere Maja galeriis Mirva Valvanto näitus graafikast.

    Mirva Valvanto on Riihimäki linnas tegutsev Soome graafikakunstnik. Tema tööde teemaks on viimastel aastatel olnud muinasjutud ja mängud, mille toel õpitakse lapsepõlves lähedust,  iseseisvumist, aga ka millestki loobumist. Uusimates töödes on kunstnik tegelenud ka liikumise ja aja suhtelisusega. Tampere Maja näitus on koostatud üksikutest töödest, mis on koondatud sarjadeks ja installatsioonideks. Praegu tegeleb Valvanto peamiselt maalilise ja mitmemõõtmelise carborundum-tehnikaga, mille tulemuseks on kihilised üksiktööd. See protsess kestab mitu päeva, mille jooksul värvikihid ja eri pildid tasahilju iseseisvaks valmis teoseks sulavad.

    Mirva Valvanto sõnul on vaataja roll tema tööde tõlgendamisel oluline: „Kujutlen vaatajat jutustajana, kes peegeldab töödesse oma mälestused ja kordumatute kogemuste maailma. Kui paljud meie mälestused on teadliku valiku tulemus? Me kujundame oma loo mälestuspiltidest, mis on meile eredamalt meelde jäänud.“

    Valvanto on õppinud Lahti ametikoolis, Pekka Haloneni Akadeemias ja Hyvinkää kunstikoolis. Ühisnäitustega on Valvanto üles astunud Soomes, Prantsusmaal ja Norras. Isikunäitustega seni vaid Soomes ning nüüd ka Eestis.

    Tampere Maja galerii on avatud iga päev 9-18, sissepääs tasuta. Tere tulemast!

  • „Arvan, et välja tuleks anda sõnaraamatuid”

    Margit Langemets, Sven-Erik Soosaar

    Sõnaraamatulugu, vähemalt väiksemate keelte oma, algab tavaliselt kakskeelsete sõnaraamatutega, mis on Euroopas ja soome-ugri mail seotud kristluse ja vaimuliku kirjanduse levikuga. Ja üldjoontes on olnud ikka sedapidi, et algul on lähtekeeleks muu keel, nagu Stahli saksa-eesti sõnastik XVII sajandi esimesel poolel, seejärel oma keel, nagu Eestis ligi sada aastat hiljem ilmunud Vestringi eesti-saksa „Lexicon”. Tavaliselt on autoriks algul muulased, kuni (ühe-kahe sajandi jooksul) on võrsunud oma rahva keelemehed. Soome-ugri keelte sõnaraamatute traditsioon on tegelikult pikem kui eesti keele oma, ulatudes XV sajandisse. Tänapäeval on olemas kõikide soome-ugri ja samojeedi keelte kakskeelsed sõnaraamatud, aga muidugi mitte kõigis mõeldavais keelepaarides. Mida aga kõigil ei ole, on ükskeelne oma keele sõnaraamat, mis kirjeldab keelt täies hiilguses, s.t koos omakeelsete seletuste ja kasutusnäidetega. Soome-ugri rahvastest saavad sellisega uhkeldada kolm: soomlased, ungarlased ja nüüd ka eestlased (valmis 2007. a lõpul).

    Ükskeelset seletussõnaraamatut on peetud rahva, keele ja kultuuri teatava küpsuse, rahvuspoliitilise iseolemise väljendajaks. Riiklikus ühisolus, eriti selle algusajal või murranguaegadel, on sõnaraamatul väga palju ülesandeid: eelkõige aidata luua ühtset kirjakeelt, kinnistada keele arenguks sobilikku keelekuju, välja pakkuda uusi sõnu uute asjade tähistamiseks jne. Eestis on seda rolli 90 aastat täitnud spetsiaalne õigekeelsussõnaraamat (esimene ilmus 1918, umbes kuu pärast EV väljakuulutamist), mujal on normatiivsust püütud edasi anda emakeele seletussõnaraamatuga (enam või vähem õnnestunult). Üks on selge: kui riik on vaba – või vabaks saanud ja oma kasvuraskustega toime tulnud –, siis on ta vaba kõigeks, muu hulgas välja andma igasugust kirjandust ja igasuguseid sõnaraamatuid, suuri ja väikesi, täiskasvanutele ja lastele, oma rahvale, muulastest keeleõppijatele ja turistile, üldkeele ja eriotstarbelisi sõnaraamatuid.

    Emakeelse seletussõnaraamatu olemasolu korreleerub vähemalt soome-ugri maailmas omariiklusega: oma riik (ja sõnaraamat) on ungarlastel, soomlastel ja eestlastel. Ülejäänutel, kelle hulgas veel viie keel on riigikeele staatuses (komi, udmurdi, mari, ersa, mokša), seda meile teadaolevalt pole. Kahjuks pole kuskilt täpseid andmeid võtta, kui palju on riigikeeli, millel on olemas omakeelne seletussõnaraamat, või kas on kirjakeeli, aga mitte-riigikeeli, millel see on. Ungari, soome ja eesti keel on nüüdseks ka Euroopa Liidu ametliku keele staatuses, sestap põhimõtteliselt võrdsed ülejäänud 20 Euroopa ametikeelega. (Tõsi, mõni on siiski võrdsem, nagu on sel aastal ilmunud kogumikus „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa” vahendanud Tõnu Tender.) Seega, kui tahta, võib pealkirja tõlgendada ka poliitiliselt.

    Riigikeele staatuse üle arutlemine viib mõtted ka rahvaarvu ja seletussõnaraamatu suhteni. Kas on mingi kriitiline piir, alla mida ei tasu seda tüüpi sõnaraamatut eeldada? Kui soome-ugri rahvaid vaadata, siis võiks kriitiliseks rahvaarvuks pakkuda ühe miljoni (ungarlasi on 14, soomlasi 5, eestlasi 1 mln). Teised on kõnelejate ligikaudse arvu poolest juba poole väiksemad rahvad, kes kõik ei ela kaugeltki ka oma territooriumil: udmurdid (464 000) ning mordvalased (ersad ja mokšad, kokku 615 000), marid (niidu- ja mäemarid, 488 000) ja komid (sürja- ja permikomid, 311 000; vt Fenno-Ugria Horisondi lisaväljaanne 2007). Maailmas on alla miljoni keeli, millel seletussõnaraamat on olemas – näiteks islandi keel (rahvaarv 300 000). Tundus, et ka baski sõnaraamat (30 000 märksõna, ilmunud 1996. a) võiks siia ritta sobida, aga baske on ikkagi palju rohkem, tervelt kolm miljonit. Lähim seesugune soome-ugri sõnaraamat on ehk maridel (ilmus 1990–2003), kuid see on siiski seletavat tüüpi tõlkesõnaraamat, kus „kõik üksused, sealhulgas seletused, on tõlgitud vene keelde”, nagu eessõnas on öeldud. See on ka mahult üsna väike (sisaldab umbes 25 000 märksõna), kuigi on välja antud kuues köites. Udmurtidel on hiljuti (2006. a) ilmunud mõisteline sõnaraamat, mis on samuti kakskeelne, aga kus toimetajate sõnutsi on vene keel vaid vahendajarollis, et kirjeldada udmurdi maailmapilti ja seda tähistavat põhisõnavara (kokku ligi 14 000 mõistet ja 18 000 udmurdi sõna). Igal juhul on toimetajad eessõnas mitu korda rõhutanud, et tegemist on udmurdi keele sõnaraamatuga.

    Kui sõnaraamatu peamine siht on dokumenteerida ohustatud keelt, tuleb lähtuda ikkagi nii-öelda tavalistest küsimustest: kelle ja mille jaoks seda tehakse? Võib juhtuda, et väikeste ja/või ohustatud keelte sõnaraamatute (elektrooniliste andmebaaside) puhul sihid põrkuvad: oma keele kõneleja sooviks võimalikult lihtsa ülesehitusega „rahva poolt ja rahva jaoks” tehtud trükitud raamatut, (läänemaine) keeleuurija aga võimalikult rikkalikku infot, tihti pigem grammatikat kui sõnavara. Võib juhtuda, et sedavõrd lahknevad huvigrupid ei mahu ühe projekti sisse, liiati kui raha tuleb peamiselt läänest. Niisamuti võib juhtuda, et kakskeelset sõnastikku pole niivõrd tarvis oma ja mõne suure (vene/inglise) keele pärast, vaid pigem oma ja selle naaberkeel(t)e tarbeks.

    Mis on soome-ugri sõnaraamatumaailmas olemas ja mida pole, mida juba tehakse ja mis on alles plaanis, sellest tulebki juttu Eesti Keele Instituudis seminaril „Soome-ugri keelte sõnaraamatud: mis neid liidab ja mis lahutab?”. Peateemana käsitletakse kakskeelseid ja etümoloogilisi sõnaraamatuid. Viimaseid on ilmunud ja ilmumas soome, ungari, eesti, saami, mari, komi ja mordva keele kohta. Soome-ugri keeltes on palju sarnaseid grammatilisi jooni, nagu on ühist ka leksikograafias ja sõnaraamatuteoorias, mis seavad sõnaraamatute koostajad sarnaste probleemide ette. Kohale on lubanud tulla järgmiste keelte uurijad ja leksikograafid: mari (Valeri Veršinin), liivi (Valt Ernštreit, Karl Pajusalu), ungari (Tamás Janurik, Tõnu Seilenthal), ersa (Jack Rueter), saami (Klaas Ruppel), komi (Galina Nekrassova), udmurdi (Svetlana Jedõgarova, Jelena Rjabina, Vadim Danilov), handi (Eszter Ruttkay), vadja (Silja Grünberg), lisaks eesti kakskeelsete sõnaraamatute koostajad Prantsusmaalt ja Poolast, samuti Eestist.

     Õhtuse maiuspalana esitleb mari Valeri Alikov üht oma viimase aja tõlget, 2008. aasta suvel ilmunud Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet” mäemari keeles, peatudes loodetavasti ka kasutatud sõnaraamatu(te)l.

    Seminari töökeeled on eesti, inglise ja vene keel. Infot vahendab rakenduslingvistika ühingu koduleht http://www.rakenduslingvistika.ee/main.php?mida=yritused.

    Osavõtt on vaba kõigile huvilistele.

     

     

Sirp