Eruditsioonita ei saa rääkida tippinterpretatsioonist
JAAK SIKK
Viimasel ajal sisaldub kõrgema muusikahariduse kohta käivas diskussioonis nn intellektuaalsete omaduste arendamise, silmaringi laiendamise ning nendele oponeeriva pilliharjutamise võrdlus, isegi vastandus.
Et võtta teemakohaselt sõna ning esitada väiteid, millel võiks Eesti tippinterpretatsiooni puhul tähendus olla, ei ole midagi paremat kui pöörduda oma vaimsete esiisade poole ning vaadelda, kust ja miks paljud tähtsad asjad on alguse saanud. Pianistina räägin endale tuttavast interpretatsioonist klaveri alal, kuid ühtlasi puudutan interpretatsioonikunsti ka laiemalt.
Heinrich Neuhausi pianistlikust õpetamiskultuurist on võrsunud suurem osa Eesti tipp-pianiste ning tema ideedest mõjutatuna mängitakse üle maailma tänapäeval ja edaspidigi (Neuhausi õpilased olid näiteks Emil Gilels ja Vera Gonrostajeva). Neuhaus on öelnud üht-teist põhjapanevat harjutamise, teadmiste ja nende kahe suhte kohta. On märkimisväärne, et Neuhausi raamatu „Klaverimängukunst“ esimene peatükk on puhtalt selle kohta, et kunstiline visioon interpreteeritavast teosest on üldse kogu teadliku ja professionaalse mängu alus. Samuti kirjutab ta, et on iseenesestmõistetav, et mida selgem on mingit pala omandades kunstiline eesmärk, seda lihtsam on leida selle kunstilise sisu väljendamiseks ka vajalikud tehnilised vahendid ja oskused. Tema didaktiline reegel on järgmine: „mis“ (kunstiline ettekujutus) määrab ära, „kuidas“ (tehniline teostus), ning see, kuidas pala harjutada ja tehniliselt teostada, määrab pikas perspektiivis, mis on muusikaline tulemus ning millised mängutehnilised harjumused interpreedil üldse tekivad.1
Kõigest, millest Neuhaus kirjutab, käib läbi vaimse sisu esmatähtsus. Siin pole midagi imestada. Kui kujutame end olukorda, kus peame midagi ütlema, kuid meil puudub selgus, mida öelda, siis mida me rääkida saaksimegi? Neuhaus vastab sellele umbes nõnda, et siis „väljendaksime mingit ebamäärast pominat“. Samalaadsed põhimõtted kehtivad igasuguse pillimängu kohta. Seejuures on oluline, et vaimne sisu ja selle omandamine ei jääks liiga üldiseks. See peab olema spetsiifiline ja täpne, sisaldama kuuldelist, visuaalset, kehatunnetuslikku, motoorset ja veel palju muid aspekte sisaldavat kujutlust esitatavast teosest.
Toon siia juurde veel juba 1943. aastal Kenneth Craiki esitatud mentaalsete mudelite teooria, mille põhiidee on selles, et „primaarselt teostame tegevused mõtteliselt ning alles seejärel on võimalik laiendada oma tegevusi ümbritsevasse reaalsusesse“.2 Tegemist on jällegi põhjapaneva ideega, mida tänapäeva neuroteadus igati toetab. Kuna aju juhib meie tegevusi, siis peab ajus kõigepealt olema toimingu sooritamiseks mingi relevantne ressurss.
Siit paljastubki teadmiste, uurimise-lugemise ja oma vaimse maailma arendamise ning pillimängu harjutamise vastandamise kurblikkus. See kõlab peaaegu nagu anti-intellektualism või muud veidrused. Enesearendamine, eriti kui see on erialaspetsiifiline, seotud teemakohaste filmide, heliplaatide, pillitehniliste teadmiste ja muu vajalikuga, on interpreediks küpsemise ning oma „mudelite“ kvaliteedi parandamise möödapääsmatu osa.
Kõige selle juures on veel üks väheke silmakirjalik ja ka formaal-loogilist viga sisaldav aspekt: kas kõrgelt erudeeritud, doktorikraadiga või seda omandavad inimesed on pädevad ütlema, et raamatukogutundidest pole pillimängu arendamise juures põhjapanevat kasu? Leian, et ise suure lugemusega, kultuurihälli sündinud ning juba emapiimaga interpretatsioonispetsiifilisi teadmisi ja oskusi kaasa saanud auväärsed härrad ja prouad ei ole see grupp, kes võiksid väita, et teadmised, raamatukogutunnid, lugemine ja enese üldine vaimne arendamine ei ole kriitilise tähtsusega.
Siin võib rääkida ka õpetaja rollist: kas ehk suurepärasest erialaõpetajast ei piisa, et jagada teadmisi, nippe ja vaimutoitu, et kasvatada interpreete täiemahulises kvaliteedikriteeriumide rikkuses? Ilmselt kuni keskkooliklassideni võib see tõsi olla. Ometi on see ka põhimõtteline küsimus: kas meie eesmärk on kasvatada ise mõtlevaid, end ise arendavaid, teadlikke, autonoomseid isiksusi, kes kujundavad oma unikaalse mängustiili, maailmatunnetuse ja riskihaldamisvõime, või mõtleme, et õpilane peabki olema õpilaslik ning kuuluvustunde kaudu piiritletud õpetaja vaimumaailmaga? Usun siiski, et hea õpetaja puksib õpilasi ise avastama, uurima, lugema ja oma mängustiili kujundama. Isegi kui õppejõud on suurepärane, ei leia ma, et õppija peaks piirduma tema pakutava rikastava keskkonnaga. Õpetaja ei asenda õppija uudishimu ega teadmisjanu ning tunde, mida veedetakse raamatukogus ja kvaliteetset kultuuri tarbides.
Aga harjutustunnid? Harjutustunde on vaja palju ning ilma nendeta pole võimalik tippinterpreediks kujuneda. Neli, kaheksa, kümme tundi päevas pillimängu puslet väänata on paraku reaalsus, milleta jäävad kõrged ideaalid saavutamata. Ometi määrab nende tundide efektiivsuse täielikult see, kuidas harjutatakse. Kui puuduvad teadmised, kultuur, peenetundelisus ning erudeeritus, ei saa kahjuks rääkida tippinterpretatsioonist, sest kängu jääb sel juhul dialektiline ahel – „mis“ määrab „kuidas“, ning „kuidas“ määrab interpreedi kvaliteedi.
Pöördugem korraks ka Juri Lotmani juurde. Lotman ütleb oma raamatus „Kultuurisemiootika“, et kunst on alati (inimese sisemise tegelikkuse) analoog.3 Seega, kui sisemaailm on vaene, on naiivne loota suurepärast kõrgelennulist interpretatsioonikunsti.
Nii väikeses riigis nagu Eesti on raske kultuuri suureks ehitada, kui liikmete ja tähendusväljade vahel puudub sümbioos. Seega, ruttu raamatukokku lugema, uurima, väärtfilme vaatama … ning muidugi harjutama! Liitkem kokku need raamatukogutunnid, mis toetavad vaimumaailma, ja töö, mis aitab seda muusika keelde tõlkida.
1 Heinrich Neuhaus, The Art of Piano Playing. Praeger Publishers, New York 1973, lk 2.
2 Kenneth Craik, The Nature of Explanation. At the University Press, Cambridge 1967, lk 50–61.
3 Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Olion, Tallinn 1990, lk 9.
Naised tööturul. Uued selgitused ajaloo ja tänapäeva kohta
ALARI PURJU
Rootsi keskpanga Nobeli mälestusauhinna majandusteaduse alal pälvis 2023. aastal Ameerika Ühendriikide Harvardi ülikooli majandusprofessor Claudia Goldin, kelle tööd käsitlevad naiste edasijõudmist tööturul. Tema puhul on esile toodud tänapäeva tööturu uuringute põhiliselt ökonomeetrilise empiirilise analüüsi ja majandusajaloolaste lugudel põhineva lähenemise ühendamist. Goldini töid on avaldatud nii majandusajaloo kui ka majandusteooria ajakirjades. Auhinnasaaja olulisust näitab see, et ta sai auhinna ainuisikuliselt. Elinor Ostromi ja Esther Deflou järel on Claudia Goldin kolmas majandusteaduse Nobeli mälestusauhinna saanud naine.
Majandusajalugu ja kliomeetria
Claudia Goldini koolituses oli alguses olulisel kohal majandusteooria ning Cornelli ülikooli bakalaureuse lõputöö kirjutas ta näiteks tööstusorganisatsiooni teooria valdkonnas sidesatelliitide regulatsiooni kohta. Chicago ülikooli doktoriõppesse läks ta algul tööstusorganisatsiooni teooria teemaga, seal hakkas Gary Beckeri (1992. aasta Nobeli majandusauhind) mõjul huvi tundma tööjõuökonoomika vastu ning kirjutas lõpuks doktoritöö Robert Fogeli juhendamisel majandusajaloost.
Sel ajal arendasid mitmed majandusteadlased majandusajaloo puhul uut lähenemist, kus on olulisel kohal majandusteaduse moodsate kvantitatiivsete meetodite ja mõtlemisviisi rakendamine. Näiteks tekkis sellise lähenemise tõttu uus institutsiooniökonoomika, mille tuntud esindaja on Douglass North. Chicago ülikooli professor Robert Fogel sai tuntuks mitmesuguste majandusajalugu puudutavate aegridade loomise ja ökonomeetriamudelite rakendamisega valdkonna arenguloo hindamisel. Seda suunda hakati nimetama kliomeetriaks. Näiteks mõõtis Fogel Ameerika Ühendriikide raudteevõrgu hüpoteetilise panuse sealsesse majandusarengusse ja konstrueeris võrdluseks mudeli, milline oleks olnud seis ilma raudteeta, kui transporditeenust oleksid pakkunud looduslikud veeteed, kanalid ning hobuvankrid. Fogeli hinnangut, et aastaks 1890 oli raudteede panus Ameerika Ühendriikide majanduskasvu ainult kolm protsenti (täpne on 2,6 protsenti, aga sellistes uuringutes on sageli isegi õige suurusjärgu määramine saavutus) peetakse üheks skandaalsemaks ja vaieldavamaks uurimistulemuseks. Igatahes said North ja Fogel 1993. aastal Nobeli mälestusauhinna majandusteaduse alal.
Claudia Goldin on kolmas majandusteaduse Nobeli mälestusauhinna saanud naine.
Claudia Goldin sai Chicago ülikoolis eri teadusharusid ühendava lähenemise osas hea koolituse ning temast kujunes üks kliomeetria väljapaistvaid esindajaid. Doktoritöö kaitses ta 1972. aastal teemal „Orjus Ameerika lõunaosa linnades 1820–1860. Kvantitatiivne ajalugu“, mille avaldas hiljem monograafiana.1 Uurimus hõlmab ajalooperioodi, mil Ameerika Ühendriikides toimus ühelt poolt tööstusrevolutsioon ja teiselt poolt kujunes lõunaosariikides välja kohati väga kasulik istandustel ja orjatööl põhinev majandus. Ameerika Ühendriikides oli orjade sissevedu Aafrikast seadusega keelatud aastast 1808, aga nende osa rahvastikus oli keskmiselt viiendik, lõunaosariikides ligi kolmandik. Selle kontingendi arvukuse ja hõive dünaamika kirjeldamine oli tänuväärne töö. Kraadiga koos sai ta hea ettevalmistuse, kuidas koguda ajalooandmeid, luua mõtlemismudeleid ning püstitada uurimisküsimusi mitte nii tavaliste ülesannete püstitamiseks ja lahendamiseks.
Goldini U-kõver
Naiste osa kohta tööturul on üldine seisukoht, et ühiskonna edenedes on see kasvanud ja seda on peetud progressi tunnuseks. Tegelikust olukorrast, eriti varasematel aegadel, on ülevaade puudulik. Ameerika Ühendriikide rahvastikuandmeid on kogutud alates 1790. aastast rahvaloendusega iga kümne aasta tagant, aga küsimused ja andmed hõive kohta olid enne 1890. aasta loendust väga juhuslikud ning on olnud ka hiljem ebatäielikud. Näiteks oli kuni 1940. aastani võimalik hõive kohta vastata „abielunaine“, mis välistas vormiliselt töötamise. Goldini lähtekoht oli, et ametlikes andmetes on naiste hõivet alahinnatud. Kunagise hõive kohta andmete saamiseks lõi ta rahvaloenduse andmeid, tuludeklaratsioone ja mitmesuguste asutuste tööajatabeleid ühendades ulatuslikke andmebaase, mis võimaldasid hõivemustrit täpsemalt kirjeldada. Ta kasutas näiteks Philadelphia äri- ja linnateatmikke koos rahvaloenduse algallikatega (Philadelphia andmed ulatusid aastasse 1785) ning lõi andmebaasi 12 000 naise kohta, kes olid aastatel 1791–1860 perekonnapead ja hõivatud tööjõuturul.
Tuli välja, et lisaks tööle vabrikus pakkus hõivatud naistest 44% teenuseid kodus, tegevusaladeks kudumine, kõrtsi- või pansionipidamine, pesupesemine jms. Ta konstrueeris nende mikroandmete põhjal naiste töötrajektoori ning leidis, et paljud naised olid jätkanud pärast mehe surma lesena abikaasa äritegevust.2 1990. aastal avaldatud monograafias tegeles ta naiste tööpanuse hindamise probleemidega laiemalt, käsitledes sealhulgas rahvaloenduste küsimustikke, tööjõus osalemise definitsioone ja esitades oma hinnanguid naiste hõive kohta. Nende andmete põhjal lisas ta omaaegsesse hõivesse naiste tasustatud töö põllumajanduses ning andmed pansionaadipidajast või väikeettevõtjast abikaasa äris töötamise kohta. Kõige rohkem tuli statistikat kohendada seoses abielus valgete naiste hõivega, mis kasvas täiendatud andmete tõttu 1890. aastal viis korda, 2,5% pealt 12,5% protsendi peale, naiste üldine hõive tööturul kasvas uute andmete valgusel 1890. aastal 26%ni kõigist naistest.3
Naiste töövõimalustele avaldas mõju ka majanduse struktuuri muutumine. Seoses Ameerika Ühendriikide industrialiseerimisega XIX sajandi esimesel poolel vähenes hõive põllumajanduses ning kasvas tööstuses. Varasem tööviis oli soodustanud väikeettevõtlust ja kodus töötamist, vabrikutööga kadus aga tööaja paindlikkus ning see tõi kaasa põhiliselt abielus naiste väljalangemise tööturult. Goldini U-kõver peegeldabki majanduse struktuurimuutuste mõju naiste hõivele, selle järgi vähenes XIX sajandi teisel poolel naiste tööhõive määr tegelikult just industrialiseerimise tulemusena. Teise põhjusena kerkisid avalikus arutelus esile küsimused naiste kohast tööturul ning nende osalemisele loodi institutsionaalseid tõkkeid. Naiste tööhõive määr hakkas Ameerika Ühendriikides tõusma XX sajandi alguses ja selle üheks põhjuseks oli teenindussektori osa kasv majanduses ning suur hulk lisandunud valgekraede töökohti, mis sobisid naistele üsna hästi.
Abielus naised, põlvkonna mõju ja ootused
Naiste tööturul osalemine sõltub nii nõudlusest kui ka pakkumisest. Olgu öeldud, et tööjõunõudlus tähendab kellegi soovi töötaja palgata või vajadust selle töö järele, tööjõupakkumine seondub valmisoleku ja sooviga töötada. Tööjõuturul on paljude töötajate puhul nõudluse poolel tööandja, kes otsustab, milliseid inimesi ning millistel tingimustel ta soovib palgata. Tööandjat mõjutab muidugi konkurents, tehnoloogia, eelarvamused jne. Definitsiooni järgi on turumajandus ka vabadel lepingutel põhinev süsteem, kus osalised saavad lepinguid sõlmida ja ka nendest loobuda.
Naiste valmisolek erinevaid ametikohti täita sõltub haridusest ja ettevalmistusest tööturul osalemiseks. Goldin on otsinud naiste hõivele vastust tööturu nõudmise ja pakkumise kontseptsiooni kaudu ning sidunud majanduslikud põhjused sotsioloogilistega. Tööjõuturu pakkumise poolega seostuvad tegurid on põimunud elutsükli raamistikuga, kus võtmeks on perspektiiviga seonduvad ootused tööjõuturul hetkel, kui langetatakse haridusega seonduvaid otsuseid, mis kujundavad otsustaja inimkapitali. Siin võib selgituseks öelda, et majandusteoorias on ootused olulisel kohal, sest need mõjutavad majandusagentide käitumist. Mõnes valdkonnas, näiteks rahapoliitikas, seisneb pool poliitikast ootuste juhtimises. Tööjõuturuga seonduvalt tähendab see näiteks, et kui ühiskonnas valitseb seesugune mudel, et naise koht on lastega kodus või põhiliselt pliidi ääres, siis selleks pole enamasti formaalset haridust vaja, vähemalt mitte ülikooli tasemel. Kas paljud (noored) naised on haridusse puutuvate pöördeliste otsuste langetamise eas selliste või teistsuguste ootustega, määrab tulevikus suuresti nende elutsükli ning kujundab teiselt poolt agregeeritud tööjõupakkumist.
Goldin ja kaasautorid püüdsid leida vastust küsimusele, millised on kriitilised tegurid naiste tööturuga seotud ootuste kujunemisel ning kui adekvaatsed need on olnud. Selleks võtsid nad jälle kasutusele ökonomeetria ning jaotasid eri aastatel sündinud naised kümneaastastesse rühmadesse (kohortidesse), vaatlesid ja võrdlesid nende elutsükli vältel ootuste ja tegeliku arengujoone kokkulangemist või lahknemist. Leiti, et XX sajandi alguses sündinud naiste ootus, et neid ootab lühike töökarjäär (abielu ja laste tõttu), pidas põhiliselt paika. Ootused ei vastanud tegelikkusele aga valdavalt naistel, kes said täiskasvanuks 1950. ja 1960. aastatel.
Nende ootused olid kujundatud sel ajal, kui emad olid kodus, ja paljud tütarlapsed kujutasid oma tulevikku ette samuti koduperenaisena. Tegelikult läks aga nii, et ka nende emad pidid naasma tööturule, aga pärast seda, kui tütarde haridusotsused olid langetatud. Loo (või analüüsi) moraal on, et kui 1950. aastatel täiskasvanuks saanud tütred oleksid teadnud, kui kaua nad töötama peavad, oleksid nad palju rohkem haridusse panustanud ja parema töökoha saanud. 1970. ja 1980. aastatel täiskasvanuks saanud naised aga eeldasid, et peavad kogu elu töötama, ning investeerisid rohkem kõrgharidusse.4
Palgalõhe
USA tööstusrevolutsioon suurendas noorte naiste tööhõivet. Kuna põllumajanduses oli naiste palk väga väike, tõstis hõivatus tööstuses ka naiste palka. Palgalõhe vähenes märgatavalt aastatel 1820–1850 ning naiste palk jõudis 1850. aastaks 50%ni meeste palgast, seega oli palgalõhe 50%. Teine palgalõhe vähenemise periood oli aastatel 1890–1930, kui kasvas nõudlus administratiivtöö järele. Edaspidi jäi aga palgalõhe viiekümneks aastaks samale tasemele, kuigi majandus kasvas, naised said parema hariduse ning suhteliselt rohkem naisi tegi palgatööd. Goldin jaotas statistilises analüüsis palgalõhet mõjutavad tegurid jälgitavateks, nagu tootlikkus, haridustase, vanus, ning varjatuteks või diskrimineerivateks. Üks tema uuringute tulemus on, et teenindussektori kasvuga suurenes diskrimineerimisega seostatavate tegurite osakaal XIX sajandi lõpu 20%-lt 1940. aastaks 55%ni. Selle üheks põhjuseks oli, et kui varem hinnati tööpanust tükitöö järgi, kus palk ja töötulemused olid väga otseselt seotud, siis üleminekuga moodsatele palgasüsteemidele hakkas otseselt mõõdetavate tulemuste osakaal palgakujunduses vähenema ning tööandjate silmis muutusid oluliseks pika ja katkematu karjääriga töötajad.
Siin jõuangi ühe rikaste riikidega seotud küsimuse juurde. Seal on võrdse töö eest võrdse tasu sätestavad seadused ning naised on sageli keskmiselt haritumad kui mehed, aga ometi valitseb 10–20% palgalõhe meeste kasuks. Claudia Goldin koos Marianne Bertrandi ja Lawrence Katziga viisid läbi uuringu, mis põhines andmetel Chicago ülikooli Boothi ärikooli vilistlaste karjääri kohta teatud ajavahemiku jooksul (nood töötasid enamasti kõrgepalgalistel ametikohtadel äriõiguse-, rahandus- ja pangandussektoris). Võib öelda, et tegemist oli rikaste naiste ja meestega. Autorid näitasid, et ärimagistrikraadiga tööle asumisel oli töötasu erinevus meeste ja naiste vahel väike.
Olukord muutus aga pärast esimese lapse sündi: naiste sissetulek vähenes kohe ega taastunud samale tasemele sama haridusega samal ametikohal töötavate meestega. Autorid seostasid selle eespool nimetatud tööandjaid iseloomustava pika ja katkematu karjääriga töötajate eelistamisega, kuna nood olid ametiülesannete täitmiseks pidevalt ja pikaajaliselt kättesaadavad. Ei midagi isiklikku, aga ülesanded, mida oli raske kombineerida laste pärast lühendatud tööajaga töötamise või pikka aega kodus olemisega, avaldasid naiste sissetulekutele pikaajalist mõju.5 Goldin ja kaasautorid poliitilisi soovitusi õigupoolest ei anna. Paindlikud tööturumeetmed kahtlemata soodustavad lastega naiste osalemist tööturul, aga see ei tähenda üldjuhul vähema töö eest suurema palga maksmist. Lahendus on pigem perekonna tööjaotuses ja kättesaadavamates sotsiaalteenustes.
Goldin koos Lawrence Katziga näitasid, et kasvanud investeeringuid ametialasesse karjääri toetas ka 1960. aastate tehnoloogiline innovatsioon – rasestumisvastane tablett. Kuigi kaasaegsed panid tähele selle kergesti kasutatava ja naiste kontrolli all vahendi olulist osa, olid nad esimesed, kes mõõtsid selle mõju naiste tööturul osalemisele. Nad näitasid, et juurdepääs sellele vahendile pani naised investeerima professionaalsesse karjääri ning lükkama abiellumist edasi. See võimaldas naistel oma viljakust kontrolli all hoida ja suurendas huvi investeerida kallisse karjääri tagavasse haridusse.6
Karjäär ja elu
Claudia Goldini tööde kohta peab ütlema, et need on Ameerika ajaloo ja tänapäeva kesksed. Pärast doktorikraadi kaitsmist alustas ta tavalist akadeemilist karjääri, mis tähendas algul tööd tagasihoidlikel ametikohtadel. Kaitsnud doktorikraadi, alustas ta tööd abiprofessorina Madisoni ülikoolis Wisconsinis, seejärel siirdus Princetoni ülikooli. Esimest korda valiti ta tenuuri professoriks 1979. aastal Pennsylvania osariigi ülikoolis, 1990. aastal valiti ta Harvardi ülikooli korraliseks professoriks majandusteooria osakonnas ning oli läbi ajaloo esimene naine sellel ametikohal selles osakonnas. Aastatel 1990–2017 oli ta Riikliku Majandusuuringute Büroo (NBER) Ameerika majanduse arengu programmi direktor. Ta on Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia liige, oli aastatel 1999-2000 Ameerika Majandusajaloo Assotsiatsiooni ning aastatel 2013-2014 Ameerika Majandusteaduse Assotsiatsiooni president. Ta on Lundi ülikooli, Firenze Euroopa Ülikool-Instituudi, Zürichi ülikooli, Ameerika Ühendriikide Dartmouthi kolledži, Rochesteri ülikooli audoktor. Nobeli majandusauhinna väljakuulutamise ajal oli ta 77aastane. Ta on abielus Harvardi ülikooli majandusprofessori Lawrence Katziga, kes on samuti väga tuntud majandusteadlane ning ajakirja Quarterly Journal of Economics toimetaja. 1970. aastatest saadik on Claudia Goldin pidanud kuldseid retriivereid, tema praegune koer Pika on ka pansionaadi teraapiakoer.
1 Claudia Goldin, Urban Slavery in American South, 1820–1860. A Quantitative History. Chicago University Press, Chicago 1976.
2 Claudia Goldin, The Economic Status of Women in the Early Republic: Quantitative Evidence. – The Journal of Interdisciplinary History 1986, nr21 (1), lk 1–27.
3 Claudia Goldin, Understanding the Gender Gap: An Economic History of American Women. Oxford University Press, Oxford 1990.
4 Claudia Goldin, The Quiet Revolution That Transformed Women´s Employment, Education and Family. – American Economic Review 2006, nr 96 (2), lk 1–21.
5 Marianne Bertrand, Claudia Goldin, Lawrence Francis Katz, Dynamics of the Gender Gap for Young Professionals in the Financial and Corporate Sectors. – American Economic Journal: Applied Economics 2010, nr 2 (3), lk 228–255.
6 Claudia Goldin, Lawrence Francis Katz, The Power of the Bill: Oral Contraceptives and Women´s Career and Marriage Decisions. – Journal of Political Economy 2002, nr 110 (4), lk 730–770.
Sada aastat hiljem: India õpetlase vabadussõnum läänes
MARGUS LATTIK
Kuuleme päevast päeva, kuidas maailm seisab silmitsi ohtrate, eriti keerukate probleemidega. On ilmne, et maailma vorm ongi pidevas muutumises ning sellega on vaja kohaneda, viimastel aastakümnetel üha rohkem. Olen ise selle kõige keskel leidnud end sageli mõtlemast, kas ka maailma olemus on möödunud aastate ja ajastutega põhimõtteliselt muutunud. Tihti on mul aimdus, et kõige selgemad vastused kõige tänapäevasematele probleemidele on leitavad hoopis sajandite tagant, ajaloo- ja kultuuripärandiga settinud tõdemustest, sest inimese psüühe – tema jõud, tema ambitsioonid, aga ka nõrkused – on olemuselt ikka samaks jäänud.
Üks mind enam köitnud õpetlasi on ses vallas 1874. aastal Kolkatas sündinud ja India vedaanta-traditsiooni edendanud Bhaktisiddhanta Sarasvati, kodanikunimega Bimal Prasad Datta. Ta oli üks XX sajandi alguse Bengalimaa mõjukamaid ja peljatumaid filosoofe, kes oli kuulus oma kompromissitu kriitika poolest tollal populaarsust nautinud monismi ja tühjusefilosoofia vastu. See oli andnud talle rahvasuus nime simha-guru ehk lõviks kehastunud õpetaja. Ehkki ta oli sügavalt kriitiline valitseva religiooni suhtes, nägi ta ateismis ja monismis põhimõttelist takistust inimese ja ühiskonna arengus. Keskse ideena rõhutas ta elusolendi igavest ja vääramatut individuaalsust ning jutlustas, erinevalt mitmest teisest ida õpetusest, isiksuslikku Absoluuti.
Bhaktisiddhanta Sarasvati u 1930. aastal. Foto autor teadmata
Aasta oli 1922, kui Sarasvati kohtus esimest korda Abhay Charan De’ga, kellest hiljem sai tema õpilane ning Hare Krišna liikumisena tuntuks saanud õpetuse kuulus edendaja läänemaailmas. De, keda hiljem teati nime all A. C. Bhaktivedanta Swami, oli tollal Gandhi vabadusliikumise innukas toetaja ning kandis selle märgiks khadi-kangast (jämedast puuvillast) rõivaid. Kohtumisel avaldas ta arvamust, et India kultuur ja traditsioonid jäävad paratamatult kammitsetuks, kuni nende kodumaa on Briti võimu all. Sarasvati vaidles talle aga vastu, väites, et poliitiline vabadus on kõigest teisene küsimus – esmatähtis on inimese pääs materiaalse eksistentsi hädadest, mille põhjusena nägi ta teadmatust omaenese peenemast olemusest.
Vabaduse astmed
Sõltumata sellest, kas ja kuivõrd me Sarasvati vaadete ja pärandiga haakume, näivad tema tähelepanekud ometigi osutavat millelegi olemuslikule vabaduse mõiste määratlemises: asjaolule, et vabadus on väga mitmetahuline nähtus. On huvitav märgata, et ajaloost tuntud vabadusvõitlejad on suuremalt jaolt olnud kõik poliitilised kangelased. Siiski oleks ekslik öelda, et see taandab nende vabadusepüüded vaid poliitilisteks – enamikul juhtudel on ju nende võitlus olnud ajendatud soovist kehtestada (või taaskehtestada) ühiskonnas isiku vabadused ja õigused. Poliitiline eesmärk on nõnda teeninud just indiviidi õiguste ja vabaduste huve, mida tulebki kaalutlematute poliitiliste ambitsioonide eest ikka jälle kaitsta – et vaba ühiskond üldse säiliks.
Vabaduse mõiste alla kuulub seega palju väljendusviise ja valdkondi – mitte ainult vabadus elada oma parema äranägemise järgi, vaid ka vabadus vabalt kõnelda, vabalt uskuda, ja kui seda soovime, siis ka vabadus olla üksi jäetud. Seega ei ole vabadus mitte ainult meie füüsilise või sotsiaalse kaitstuse küsimus, vaid hõlmab neidki kudesid meie olemusest, mis on seotud psüühilise eneseteostuse ja heaoluga.
Vabadust saab määratleda ka sõltumatusena välisest, vabadusena oma keha ja meelte kihkudest üle olla. Seda võib määratleda ka enesevalitsusena, ja viimaks ka vabadusena kannatustest – isegi kui mitte läbi nende puudumise, siis vähemasti läbi säärase seisundi, mis võimaldab meil kogetava valu või survega mitte samastuda. Just selles nägi Sarasvati inimese vabaduse kaugemat tähendust, kui soovitas selle saavutamiseks pühade mantrate laulmist.
Mehhanistlik lunastus versus vaimne vabanemine
Ehkki Sarasvati ideed ja eesmärgid võivad XXI sajandi läänes kõlada vanamoodsate või isegi arusaamatutena ning ka mõte lunastusest või vaimsest teostumisest võib näida möödunud aegade igand, on raske eitada, et tänapäeva ideoloogilised püüdlusedki pürivad vormilt samalaadsete ideaalide poole. Olles justkui kummutanud idee kõrgemalt antud lunastusest – lunastusest läbi armu või vaimse alistumise – on futuristidest teadlased asunud otsima materiaalset igavest elu või vähemasti viise oma materiaalset eksistentsi ennenägematul moel pikendada. Selle tiiva üks tuntumaid eestkostjaid Ray Kurzweil on näiteks avaldanud lootust, et 30 aasta jooksul võtavad nanomasinad meie immuunsüsteemi juhtimise üle ning inimese aju ühendatakse „pilve“, mis tema väitel tähendabki, et oleme saavutanud igavese elu.1
Lunastus näib olevat seevastu üks üha laieneva woke-ideoloogia taotlusi, sedavõrd kui too põhineb püüdel heastada mineviku eksimusi üha ulatuslikumate regulatsioonidega. Eeldatakse, et uued reeglid välistavad, enamasti küll karistuse ehk füüsilise või emotsionaalse „põrgu“ ähvardusel, kõikvõimaliku edasise väärkäitumise. Ning käibib usk, et just nii jõuame välja parima võimaliku, kui mitte täiusliku, ühiskonnani. Ka harmoonia pole sellest seisukohast muud kui lubatu ja lubamatu, moraalse ja ebamoraalse vaheliste rangete piiride kehtestamise küsimus ning selle hoobadeks on (näiteks) iga väidetavalt vihkava mõtteavalduse piiramine, absoluutne nõustumine igaühe omaalgatusliku soolise enesemääratlusega ning autoriteetide poolt teaduslikuks ja seega ka tõeks kuulutatu vaidlustamisest loobumine.
Needki püüdlused näivad peegeldavat ometigi seda, millisena me vabaduse mõistet enda jaoks mõtestame. Niisiis ka materialistlikus ühiskonnas pürime endiselt igavese (või vähemasti varasemast pikema) elu poole ja ihaldame maailma, kus ei kogeta kannatusi – püüdleme nendesamade eesmärkide poole, mida varem on taotlenud religioossed õpetused. Erinevus on vaid selles, et nüüd püüame neid eesmärke saavutada mehaaniliste vahenditega, tühistades nõnda ühtaegu nii inimese vertikaalse mõõtme kui ka kõige üle kõrguva või kõikeläbiva looja või jumala.
Kõik, mis sünnib, ükskord ka hääbub. Tänapäevane vaade koloniaalhoonest Sarasvati kodulinnas Kolkatas.
Bhaktisiddhanta Sarasvati arvates ei ole säärane ideaal sel moel kunagi saavutatav, sest meie materiaalne ihu hävib varem või hiljem, ning paratamatult saadavad meie siinset eksistentsi ka katsumused ja kannatused. Ühes 1932. aastal avaldatud essees juhib ta tähelepanu sellelegi, et ilmalikku maailma jääb alati saatma kurjus, kuna tõelise puhtuseni saab jõuda vaid oma siseilmas, s.t omaenese teadvuses. „Kus iganes on olemas inimmõistus, seal eksisteerib ka printsiip, mida võib nimetada kurjuseks,“ kirjutab ta.2 „Meie maises elus käib headusega alati kaasas kurjus. Need kaks on ainelise maailma ühe sama funktsiooni teineteist täiendavad osapooled. Need, kes tahavad kõrvaldada ilmast maise kurjuse ja lasta valitseda ilmpuhtal maisel headusel, püüavad seega ainult tuult väljal.“
Materiaalne maailm on tema sõnutsi möödapääsmatult kahesuste kants – kõigel, millel on algus, on siin ka lõpp, kus on rõõmu, leidub kord ka kurbust. Kui on valgust, on kuskil ka pimedus. Üks kaotaks teiseta oma iseseisva tähenduse ja mõtte. Ühes „suurema hea“ või „suurema hüvega“ peab seepärast kuskil paratamatult avalduma ka „suurem kahju“. Sarasvati poolt tihti tsiteeritud India kultuuri tüvitekst „Bhagavad-gita“ (18.48) ütleb, et igat püüdlust katab siinilmas puudus, mis tähendab sedagi, et ühelgi ettevõtmisel ei õnnestu siinilmas saavutada ühtainust, kõigist muudest tagajärgedest isoleeritud resultaati. Ehk pole seda mõtet edasi arendades liialdus öelda, et nn suurema hüve poole püüdlemine võib teha vajalikuks suurema kahju – kui mitte muul otstarbel, siis kas või selleks, et „suuremal hüvel“ oleks millegagi heidelda. Sest see, kes tahab alistada lohet, peab ta esmalt üles leidma või muul juhul välja mõtlema ja veenma teisi tema olemasolus.
Nagu mitmed mõtlejad on ajaloole viidates leidnud – Le Bon ja Arendt nende hulgas –, on katsed luua mehhanistlikku paradiisi varem või hiljem määratud nurjuma. Kahesusest pole pääsu ning selle asjaolu eitus toob endaga vaid täiendavaid kannatusi. Või nagu on märkinud üks Sarasvati liini järgijaid Edward Striker (tuntud ka kui Aindra Dasa): „Et areneda, peame olema valmis revolutsiooniks – ja re-evolutsiooniks. Tõeline revolutsioon tähendab vahetada mõõtkava, muutuda oma sisemuses, tõusta kõrgemale oma piiratud arusaamadest sellest, kuidas asjad on või kuidas nad peaksid olema. See tähendab ülendada ja laiendada oma pilku, nõnda et sinna mahuksid ära ka reaalsuse kõrgemad mõõtmed. Vastasel juhul saame ise takistuseks oma arengule.“3
Need on eesmärgid ja vabadused, mis peavad võrsuma meie sisemusest ning mida ükski formaalne regulatsioon iial ei saavuta. Bhaktisiddhanta Sarasvati on üks näide möödaniku juhendajaist ja filosoofidest, kellel on meile ses osas rohkem öelda kui mõnel tänapäeva kõrgelennulisel loosungil.
Meri ja rahu kokku panduna on olemuselt oksüümoron. Nii eesti kui ka soome keeles. See on kõnekujund, mis ühendab vastandlikke mõisteid. Näiteks: helisev vaikus, silmad pärani kinni või kole ilus. Eesti keeles isegi rohkem. Sest rahu on ka kivine merepõhja kõrgendik ehk kari.
Mere ja rahu sidumine, arvestades rahu paljusid tähendusi, on sellegipoolest inspireeriv ja pakub hulga tähendusi ja mõtteainet.
2.
Meri on vägev. Eriti siis, kui ta möllab. Rahust on siis raske rääkida. Meie meri on üks väga suur möllaja. Kuigi ise suhteliselt väike ja madal. Tuuled oskavad siin puhuda väga targalt. Nii et selle väikese mere kohta sünnivad uskumatult kõrged lained.
Maailmamerel on need nii kõrged, et kui admiral Jules Dumont d’Urville ligi kakssada aastat tagasi pärast oma ümbermaailmareisi selliseid India ookeanil oma silmaga nähtud veemägesid Prantsuse Teaduste Akadeemiale kirjeldas, siis lugupeetud „surematud“ akadeemikud teda ei uskunud ja naersid lihtsalt välja. Ta rääkis 24 meetri kõrgustest ja ajuti võib-olla isegi 30 meetri kõrgustest veeseintest.
Nüüd teame, et need ei ole mingi ime ja et need lõhuvad rohkem kui pommid või mürsud. Admirali õnneks need tema laeva ei tabanud. Seetõttu ta üldse tervena koju jõudis.
Meie merel on mõõdetud 15 meetri kõrgusi laineid. See ei ole veel piir. Ainuüksi sellel sajandil on väga tõenäoliselt ette tulnud vähemalt 17–18 meetri kõrguseid. Selliseid kujutame endale tavaliselt ette Atlandi või Vaikse ookeani supertormides. Maailma ilmasüsteem on aga selline, et just Põhja-Atlandil on oodata maailma kõige kõrgemaid lained. Kuigi aasta keskmisena on laineenergiat rohkem hoopis mujal, lõunapoolkera nn möirgavatel neljakümnendatel laiuskraadidel.
Mõned Atlandi ookeanil sündinud vägevatest tsüklonitest jõuavad ka meie mere rahu rikkuma. 2019. aasta uusaastaüllatusena puhus torm Aapeli Soome ja Rootsi vahel Põhjalahel üles uskumatult kõrged lained, ligi 15 meetrit.
Suvised äikese- ja rahetormid rikuvad peamiselt sisemaa rahu. Merel ei ole siis üldse olukord hull. Sest tuulega kaetud ala on väike. Meri muutub rahutuks alles siis, kui kõva tuul saab pikalt ja kaua aega puhuda. Üks vägev pagi võib lõhkuda purjed ja murda mastid, aga meri tervikuna ei pane seda suurt tähelegi. Meri ei hooli pisiasjadest. Selles on tema suurus ja võlu.
Merelt rahu otsimine on üldiselt hea mõte. Sest paljud leiavad nende otsingute kaudu üles iseenda.
3.
Kummaline, et Eestis nimetame ühist merd Läänemereks ja Soomes Itämereks. Küllap see peegeldab, kustpoolt on meie esivanemad seda merd ajaloos vaadelnud. Või milline interpretatsioon on rahvaste mällu kinnistunud.
Teadlase vaatevinklist on meie meri üks tõeline pärl. Meri on palju rohkem kui paljas vesi. Mitte sellepärast, et merevesi on soolane. Või sisaldab liialt palju toitaineid, mis vee vahel hullusti õitsema panevad ja suplema ei lase.
Mereta poleks inimest. Vähemalt mitte sellisel kujul nagu täna. Iga teine sõõm hapnikku, mida sisse hingame, pärineb merest. Sealse elustiku tööst. Selles atmosfääris, kus on pool hapnikku puudu, jäävad ellu väga vähesed. Näiteks kuue kilomeetri kõrgusel. Sedagi on hea teada. John Locke ütles selle kohta: „Ainus kaitse maailma vastu on põhjalikud teadmised selle kohta.“ Mis on mere puhul rohkem kui tõsi. Sest merepinna kõrgusel jätkub meile kindlasti hapnikku.
Selle kvintessentsi, mida meri tehnokraatliku ajastu inimestele hingepõhjas tähendab, on kokku võtnud eesti ajakirjanik, kirjastaja ja blogija Epp Petrone: „Südames teab iga inimene, et mets, heinamaa ja meri on ilusamad kui asfalt, tanklad, autod.“
4.
Meri hingab mingis kindlas rütmis ja on maarotile täiesti mõistetamatu. Saame paljud asjad viia laborisse ja seal modelleerida. Meri on üks selline süsteem, mis laborisse ei mahu.
Meri ei ole kunagi täiesti vaikne. Isegi siis, kui veepind on vaiksel kevadhommikul peegelsile, hingab meri edasi. Meie meri on küll enamiku ajast üsna rahulik. Kui päevad kokku lugeda, siis üheteistkümnel kuul kaheteistkümnest on lained vähem kui põlvekõrgused. Aga see-eest kolmandik aasta laineenergiast tuleb meie randa ühe, kõige tormisema nädala jooksul. Milline see nädal on, on pea võimatu prognoosida. Nii palju ehk, et see on oktoobrist veebruarini.
Ookean on teistsugune. Ookeani rannikul on kogu aeg lained. Meri hingab lausa kogu aeg. Rahu ei ole siin kuskil. Pigem on rand energiasisalduse poolest auväärsel neljandal kohal maailmas. Pärast vulkaanipurskeid, maavärinaid ja meteoriiditabamusi.
Põhjus on füüsikas. Veepind on pinnalainete jaoks peaaegu perfektne lainejuht. Parem kui kuldjuhe elektrivoolule. Aga olgu torm Brasiilias või Gröönimaa juures, lained jõuavad ikka Portugali rannikule. Tuhandete kilomeetrite kauguselt.
Meie mere rannikul on aga ainult need lained, mis on siin meie enda meres tekkinud. Siit ei käi iga päev tormid üle. Seetõttu näeme, mida üks torm omaette võetuna teeb. Mida teeb ta siis, kui liigub teist trajektoori mööda. Saame teada, mis juhtub rannaga, kui lained tulevad teisest suunast. „Aga nii kaua kui hingab meri, sünnivad alati uued rannad,“ on kirjutanud Karl Ristikivi. Ainult et need sünnivad eri kohtades erimoodi.
Üks teadasaamine lisandus hiljuti seonduvalt laeva Estonia katastroofiga ligi 30 aasta eest. Uuringud selles kurvas kohas, sadade inimeste viimses puhkepaigas, on toonud ühiskonna teadvusse midagi, mida eksperdid ammu teadsid, aga mis ei tahtnud kuidagi hinge mahtuda – et meie mere põhi ei ole vaikne hauakoht. Seal ei ole rahu. Vastupidi, seal käivad regulaarselt tugevad hoovused, mis suudavad liigutada tuhandeid tonne kaaluvat struktuuri. Nii nagu käivad vahel tormid üle maapealsete kalmistute.
Seegi on elu osa. Enamgi veel, vee liikumine on üks juurpõhjustest, miks sügaval vee all on hapnikupõhine elu üldse võimalik. Sest valgus sinna ei jõua, fotosüntees toimuda ei saa ja difusioonist ei piisa, et hapnikku mere põhjas jätkuks.
Selle teadmise kaudu, mis toimub merepõhjas või miks on merepõhjas toimuva teadmine üldse tähtis, oskame ehk tulevikus paremini elada koos meie merega. Sest nagu märkis juba väga ammu René Descartes: „Paigutage sõnad õigesti ja te päästate maailma pooltest arusaamatustest.“
5.
Pikad rahuliku mere ajad ja suhteliselt püsiv tuulte süsteem on meie mere teinud heaks kohaks, kus purjetada. Norra fjordide kõrval oleme teine koht, mida seostatakse viikingite ajaga. Müüdiloojad on sellest teinud vägivalla, sõdade ja vallutuste aja. Tõsi see on, et ajalugu kirjutavad ennekõike võitjad. Aga need ei pea olema sõdade võitjad. Selles kontekstis on suureks eeskujuks Isaac Asimovi „Asumi“-seeria. Võitmiseks ei ole sõda vaja. Tarvis on targem olla.
See ei ole uus mõte. See on kirjas juba Sun Zi [Sun Tzu] raamatus „Sõjakunst“, eesti keeles „Sõja seadused“. See on arvatavasti inimkonna ajaloo kõige enam loetud sõjandusalane teos. Vana-Hiina sõdivate riikide perioodi rohkem kui 2500 aasta vanused mõtted on tähelepanuväärsed ka tänapäeval. Pigem on see märksa laiem, võimukonfliktide lahendamise strateegiate kirjeldus.
Keskne mõte on ajatu ja intrigeeriv: sõjakunsti ülim reegel on sõja vältimine. Sest nagu on kirjutanud Ameerika teadlane ja filosoof Benjamin Franklin: „Kunagi pole olnud head sõda ja halba rahu.“ Kui sõjal üldse on mingi positiivne iva, siis on seda väljendanud eesti luuletaja ja kirjanik Viivi Luik: „Kui ei näegi üldse elu jooksul sõdu, ega siis ei tea, mis maik on rahuajal.“ Aga see ei ole kindlasti sõja aktsepteerimine.
Antiikmaailmas oli see väga levinud tarkus. Kuidas seda teha, on eri kultuurides erinev. Sun Zi oli kindel, et tuleb rünnata vaenlase strateegiat ja siis tema liitlasi diplomaatia abil. Utreerides: sõjaväe või linnade ründamine näitab, et väejuht pole oma ülesannetega toime tulnud.
Rooma luuletaja Horatius ja nelisada aastat pärast teda elanud Rooma sõjaväe ekspert Vegetius on teisel seisukohal. Nad on öelnud nagu ühest suust: kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Horatius pikemalt (Igitur qui desiderat pacem, praeparet bellum), Vegetius arvatavasti sõjaväelasena lühemalt, nagu sageli tsiteeritud: si vis pacem para bellum. Millest on tulnud ühe relva nimi ja mis tähendab, et meil on Hiinalt veel palju õppida.
6.
Meie mere ajaloo täpsem vaatlus – nii palju, kui seda on võimalik rekonstrueerida arheoloogiliste leidude alusel – näitab, et see aeg, mis oli Lääne-Euroopas segaduste, sõdade ja suute vallutuste aeg; aeg, mil viikingid olid Euroopa hirm ja aeg, mil William Vallutaja hõivas Suurbritannia, oli maailma meie osas pigem kultuuri ja kaubanduse õitsengu aeg. Kui välja jätta üksikud episoodid nagu Tartu vallutamine Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa poolt 1030. aastal või Sigtuna hävitamine 1187. aastal.
Muidugi on viikingite aega mõnus käsitleda rahvusliku uhkuse valguses. Peame aga meeles pidama, et tuhat aastat tagasi oli meri sama tormine, päevad sama pikad ja pingelised, iseloomud sama keerulised ja ambitsioonid sama suured kui praegu. Meie mere idarannik ei olnud lihtsalt koht mere ääres. See oli äärmiselt keeruline kant, paljude võimkondade ja keelte vahel jagatud ja pingestatud ruum.
Eesti arheoloog Marika Mägi on pannud kokku just sellise pildi meie mere idarandadest. Seda raamistab kultuuride paljusus. Sealt paistavad tollaste läänemeresoome ühiskondade iseärasused. Sealt kumavad eri kultuuripiirkondade keerukad seosed, aga ka soorollide selline kuvand, mis ei jäta kivi kivi peale kaua püsinud arvamusest, et naised peavad olema vaid kodukanad.
Selle visiooni keskne sõnum on, et meri ühendas. Mitte tingimata rahutoojana. Sest suure osa meie mere põhjaosa kõiki rannikualasid hõlmanud kultuurist moodustas sõdalaste kultuur. See oli üle suurte alade kohati lausa identne. See väga tugev materiaalse kultuuri sfäär ulatus palju kaugemale tavapärastest kontaktidest eri rannaosades elanud kogukondade vahel.
Seda on loomulik tõlgendada nii, et meie mere põhjaosas, Eesti ja Soome laiuskraadidel õitses lääne- ja idaranniku ühine vaimne ja majanduslik kultuur. Siin ei olnud läbisõiduala, kus igaüks võis teha, mis tahtis. See oli kindlate reeglitega koht, kus külalistel tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.
Sellisena oli meie kant n-ö muinasaja lõpul kogu meie mere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Pole siis ime, et pärast suuri poliitilisi muudatusi XIII sajandil kestis see võrgustik edasi Hansa Liidu osana. Kas need muudatused olid räigete vallutussõdade seeria või pärismaalaste hingede päästmise aktsioon, sõltub sellest, kummal pool ajalookirjutaja seisis. Küllap oli seal mõlemat, ja veel palju rohkematki.
Peategelane oli selles kõiges ilmselgelt meie meri. Transpordimagistraal ja mootor tuule näol üheskoos. Mis võimaldas liikuda ühest kohast teise kordades kergemini ja kiiremini kui maismaal. Eriti olukorras, kus kaubaveoteid, peale veeteede, ei olnud, aga head purjetamisilma ja varjulisi sadamaid oli piisavalt.
7.
Selles kontekstis võiks olla õige interpreteerida merd mitte niivõrd sõja või rahu seisukohast, kuivõrd keskkonnana, mida mööda saavad väärtused ja ka tsivilisatsioon levida. Parafraseerides inglise ajaloolast Arnold Toynbeed, kes neid mõtteid väljendas tsivilisatsiooni kohta, oleksid meri ja rahu mõlemad oma olemuselt liikumine, mitte seisund. Need on teekond või seiklus, aga mitte vaikne sadam või pelgupaik, veel vähem tasakaaluseisund või mugavustsoon.
Siin on tingimata tarvis üks oluline aspekt selgeks teha. Kõige paremini sobib seda ehk selgitama Antoine de Saint-Exupéry mõte. Prantsuse lendur ja kirjanik, kes sai surma sõjas, on kirjutanud: „Rahu pole olukord, mis saavutatakse sõja läbi.“ Kolmsada aastat varem teadis seda särav inglise luuletaja John Milton, ehk kõige rohkem tuntud kui „Kaotatud paradiisi“ autor ja vähem tuntud kui trükisõna tsensuuri vastu võitleja. Ta sõnastas küsimuse, mis on ühtlasi sügav teedrajav tõdemus: „Mida võib sõda, peale lõputu sõja, veel sigitada?“
Mitmed Venemaa sõjast Ukraina vastu rääkijad on selle ilmselt unustanud. Peites ennast demokraatia kui viigilehe taha ja apelleerides, et demokraatlikus maailmas tuleks arvestada kõigi vaatekohtadega. See ei ole õige. Sõja jätkumine ja veel vähem venitamine ei ole lahendus. Agressori ja jõhkardi vaade ei saa olla sama kaaluga, mis kaine mõistuse arusaamad. Nii nagu ka mõrvari või vägistaja eneseõigustused tuleb hukka mõista. Nende tõsiselt võtmine on mõeldamatu. Demokraatial on piirid. Isegi siis, kui jääda kuulama, mida on sarkastiliselt kirjutanud kuulsa Peteri printsiibi formuleerija Laurence J. Peter: „Demokraatia on režiim, kus võib rääkida kõike, mida mõtled, isegi siis, kui sa midagi ei mõtle.“
8.
Nõnda on meri sajandite jooksul saanud osaks meie kodust. Mis siis, et näitab vahel sellist palet, mida me näha ei taha. Selles, mis meile ei meeldi, on sageli palju õpetlikku. Kui ainult oskaks õppida. Nii nagu sküüdi maailmarändur ja leiutaja, võib-olla isegi praeguse Ukraina aladelt pärit mees, klassikalise kaheharulise ankru leiutaja Anacharsis sai aru, et maailmas on rohkem võimalusi kui kaks. See annab lootust, et kui meil on meri, on meil alati rohkem valikuid. Et me ei pea alati ja kohustuslikus korras pooli valima. Isegi kui on tegemist elu ja surma küsimustega. Sest Anacharsise meelest võis inimene olla kas elus, surnud või merel.
Selline iseenesest lihtne ja eriti meremeeste jaoks mõistetav mõte on lausa geniaalne. Geenius ei pea olema Uue Maailma avastaja. Olgu siis meie Maal või mõned teadusharus. Charles Dickens, fantastiline kirjanik ja muidu väga tark inimene, oli veendunud, et geenius on olend, kes pöörab tähelepanu pisiasjadele.
Kõrvalmärkusena tasub ehk mainida, et kompetentne inimene on midagi täiesti muud. Selle omaduse huvitava definitsiooni on pakkunud ajas meile veidi lähemal paiknev prantsuse poeet Paul Valéry. Tema meelest on kompetentne see inimene, kes eksib reeglite järgi. Vist seetõttu on selliseid saanud palju, nagu eesti keeles öeldakse: nagu kirjuid koeri mere ääres, aga geeniused on kuhugi kadunud.
9.
Läheksime seetõttu tagasi nende mõtete ja inimeste juurde, kelle najal või õlgadel me seisame ja tänu sellele näeme kaugemale kui eelkäijad. Louis Pasteur, prantsuse keemik ja mikrobioloog, oli täiesti kindel, et Teadmised ja Rahu võidavad Teadmatust ja Sõda, et rahvad viimaks ühinevad – mitte selleks, et hävitada, vaid õpetada –, ning tulevik kuulub neile, kes kannatava inimkonna heaks kõige rohkem on teinud. Pöörates tagurpidi Ameerika kirjaniku Ambrose Bierce’i mõtte: „Rahu ei ole kindlasti ajavahemik, mis kulub petmisele kahe sõja vahel.“
Merelt rahu otsimine on üldiselt hea mõte. Sest paljud leiavad nende otsingute kaudu üles iseenda. Nagu teadis prantsuse kirjanik François de La Rochefoucauld: „Kui me ei leia rahu iseendas, siis pole mõtet seda ka mujalt otsida.“ Või siis natuke tänapäevasemalt, nagu on kirjutanud itaalia ajakirjanik ja kirjanik Romano Battaglia: „Pole vaja minna mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees.“
Mere rahu on mujal, pigem konstantses liikumises kui vaikses paigalseisus. Selle olemust väljendab ehk kõige paremini üks iidse rahva mõttetera. Keltide tsivilisatsioon ulatus kunagi Mustast merest Inglise kanalini. Briti saartel räägitakse praegugi keldi keeli. Nüüd on nad peaaegu puhas mererahvas, koondunud ranna lähistele. Nemad teavad, mis on maa ja mis on meri. Nende vana palve sõnad, mille eestikeelse versiooni on loonud Valda Raud, kõlavad nõnda: olgu sul randa rulluva laine sügav rahu.
Kõne IV Uusikaupunki rahu sümpoosionil 18. VIII 2023.
LAURI LAANISTO, tekstidest endale sobiliku elupaiga otsija
Kunagi ühe filoloogist sõbraga loodusteadusliku terminoloogia üle arutledes jõudsime lihtsa lahenduseni, kuidas õige hõlpsasti teadusterminoloogilisest registrist poeetilisse registrisse hüpata. Registrid on väga olulised – nende ootamatu vahetamine on üks nutikamaid viise, kuidas lugeja tekstidesse haarata. Sedasama sõpra tsiteerides: „On tore, kui akadeemilist teksti vürtsitab hästivalitud labasus või vastupidi, kui keset tarbeteksti leidub napakas arhaism. See pakub esteetilist naudingut ja koondab mõtteid. Ka parimad naljad sünnivad enamasti registrivahetustest.“1
Tõsi, see meie „väljatöötatud“ algoritm toimib küll vaid liitsõnade puhul, aga õnneks väga suur osa nii teaduslikust erialasõnavarast kui ka poeetilisest sõnavarast toetub just liitsõnadele. Sõna „mets“ on nii ümmargune oma tähenduse poolest, et see sobib üksnes kõige nürimeelsemaks ründerelvaks metsasõja kõige primitiivsematesse lahingutesse.2 Nii et tõsiseltvõetavad sellealased terminid on peaaegu et lingvistilise paratamatuse tagajärjel liitsõnad – see on minimaalne keelelise keerukuse tasand, kust üldse hakkavad teadmised pihta. Näiteks kui loodusteaduslik termin on „alusmets“ ehk siis kõik need rohttaimed ja puhmad ja põõsad, mis metsa all kasvavad, siis komplementaarse poeetika genereerimiseks tuleb liitsõna osised omavahel vahetada. Nii saame tulemuseks „metsaalune“, mis kuulub juba selgesti poeetilisse registrisse. See vahetus ei pea sugugi olema keeleliselt korrektne, seda toredamad kipuvad välja tulema tulemused. Proovime seda veel mõne liitsõnaga: sugukond > konnasugu, aiataim > taimeaed, seaduspära > päraseadus, konnaosi > osjakonn, eluiga > igaelu, liigiteke > tekkeliik. Isegi kui mõni ühes registris asjakohane liitsõna teises otsekohe midagi ei näi tähendavat, siis annab selle saaduse alati tähendusega sisustada. Sõnu on ju alailma puudu – nii teaduses kui poeetikas.
Eelmine mõte ei kõla ehk esmalt kuigi adekvaatselt, sest suurem jagu bioloogiatudengitest ja küllap ka teiste loodusteadustega kokku puutunud üliõpilastest ei jõua maa põhja kiruda seda, kui palju erialaterminoloogiat tuleb endale kõige tavalisematest nähtustest arusaamiseks selgeks teha. Või õigemini, mitte selleks, et ise midagi aru saada, vaid ikka selleks, et õppejõud jääks eksamil eksaminandi teadmistega rahule. Rääkimata sellest, kui palju sõnu on riimi ja vabavärssi lükatud selleks et … teadagi milleks. Isegi üks kõige laiahaardelisemate teadmistega bioloog läbi aegade, Ernst Mayr (1904–2005), kes oma väga pika ja teaduses aktiivse elu jooksul3 jõudis küllap unustada rohkem erialatermineid, kui ma kokku olen endale pähe ajanud, kurdab näiteks oma peateoses „Bioloogilise mõtte areng“ ökoloogias vohava terminirohkuse üle: „Ökoloogia jäi pikaks ajaks pigem staatiliseks ja kirjeldavaks; sõna otseses mõttes tuhanded artiklid tegelesid kindla uurimislapi liikide ja arvukustega. Erinevad autorid võistlesid üksteisega ökoloogiaterminitele peente nomenklatuuride väljapakkumises; isegi kühvel, millega taimi välja kaevati, nimetati ümber „geotoomiks“.“4 Aga kui loodus ise välja sureb, siis ehk säilib miski sellest tekstist – tuleviku paleontoloogid ehk kuulutavad lagerstättedeks mitte enam paiga, kus leidub hulgaliselt erakordse säilivusega kivistisi, vaid mõne kunagise ülikooli teadusraamatukogu arheoloogilised säilmed.
End poeetikasse sisse näriv terminoloogia
Niisiis on loodusteaduslik terminoloogia üks igavesti jurakas sõnahunnik. Tagatipuks on need sõnad enamalt jaolt omavahel seotud väga sattumuslikul viisil. Mingi uue nähtuse, liigi, teooria nimetamisel on teadlane, vähemalt enda meelest, teaduse eesliinil. Enda meelest seepärast, et hiljem sageli ilmneb, et sama nähtus, liik või teooria on juba ammu avastatud või välja käidud, ja eesliini asemel avastab avaldamisjoovastuses teadlane enese hoopis tagalast – unustatud teadmiste tohutu suurelt laoplatsilt.
Lindude puhul ongi huvitav lisadimensioon see, et lendavaid ja mittelendavaid parvi nimetatakse nii mõnegi liigi puhul eri sõnaga.
Kui aga tegemist on tõepoolest millegi senitundmatu ja -teadmatuga, siis on eesliinil seistes väga keeruline mõista, kui tähtis see uus õigupoolest on, et sellele kohane nimi panna. Selge see, et enamasti kipub lootus millegi uue avastamisest teadlastel jalad maapinnalt lahti kergitama kui et sügavamale reaalsuse ja objektiivsuse mutta vajutama. Pealegi – vähemalt taksonite nimede puhul jääb pandud nimi, isegi kui ilmneb, et see pole vastavale taksonile sugugi esmakordne nimepanek, annaalidesse ikkagi alles. Sünonüümi, basionüümi, homonüümi või mõne muu süstemaatilise -nüümina.
Kuna nime andmine ükskõik millele on üks kõige kindlamaid viise end ajalukku kirjutada, siis kasutatakse seda võimalust väga sageli. Loodusteadustes krutitakse terminivinti muudkui peale ja peale, kuni mõnikord hakkab see juba iseennast sööma. Pannakse nimesid ka siis, kui polegi vaja nime panna. Näiteks solitaarse eluviisiga loomakarjale. Üldse on kõiksugu loomade karjadele – on need siis püsivama, ajutise või lausa olematu loomuga –, eriomaste nimede andmine, eriti inglise keeles, täiesti ohjeldamatu sõnamõnu allikas. Nii sulavad kaks registrit omavahel suurepäraselt kokku ja moodustavad registriülese teaduspoeetika. Eesti keeles (ja küllap enamikus teistes keeltes) ei ole vastav erialaterminoloogia üldse nii arenenud kui näiteks inglise keeles.
Eesti keeles on süsteem igati tore ja loogiline – on kas parv, millega kirjeldatakse lendavate ja ujuvate elukate kogumeid; sülem, millega kirjeldatakse ühiseluliste putukate kogumeid; salgad, mis on karjast eraldunud ajutised seltsingud ja kõik ülejäänud moodustavadki lihtsalt karju. Mõnikord kogunevad karju ja parvi ja sülemeid kas siis moodustavad või mitte moodustavad organismid mingile alale pikemaks ajaks kokku ja siis võidakse seda kogumit nimetada kolooniaks. Kui toimub samalaadne kogunemine, ent mitte paigalpüsimise, vaid kusagile üheskoos liikumise eesmärgil – siis on see omakorda seltsing. Tore ja loogiline süsteem, aga keelelise mitmekesisuse poolest mu meelest veidi kasin. Liigi- ja üldse taksonispetsiifilised karjaterminid puuduvad meil sootuks, kui mõni väga üksik erand välja arvata, nagu näiteks praid lõvidel.
Niisiis – et jõuda ka muude valdkondadega arenenumate riikide sekka, rajan selle jutu lõpuks väikese lävepaku (toorest inglise puidust) loomakogumite omakeelsetest uudisnimedest, millele rajatavast uksest on siis ehk pisut hõlpsam hiljem läbi murda.
Sõnamängud alaku!
Mul on fail, kuhu olen veidi kogunud taksonispetsiifilisi loomakogumite nimesid. Paarsada terminit, nii et kõiki selles kirjatükis eesti keelde käibele lasta nagunii ei saa. Sestap valin vaid mõne üksiku ja lisan väljapakutavatele teaduspoeetilistele liitsõnadele ja sõnapaaridele juurde ka mõne lause algupäraste sõnade päritolust, mõningat mainitud liikide elust ja olust ja muust sellisest, mis minusugusele oma elupaika tekstidest otsivale loodusteadlasele huvi ja heameelt pakub.
Ahvid
Ahve on väga palju ja väga erinevaid. Laias laastus jagunevad nad kitsaninalisteks ahvideks, kes asustavad Vana Maailma, ja laianinalisteks ahvideks, keda leidub Uues Maailmas. Ahvide kogumile omaseks terminiks nii ajakirjanduses kui poetaguses kõnepruugis on kari – ahvikari. Ent inglise keeles tähistatakse ahvikarja enamasti kahe terminiga – kas troop või shrewdness. Sõna troop tähistab eesti keeles kitsamas tähenduses militaarseid üksusi, nt eskadron, lipkond või malev, laiemalt aga kogumeid, nt salk, tropp või trobikond. Viimasena mainitu ongi etümoloogiliselt sama sõna, kust ka troop ise pärineb – keskaegsest ladinakeelsest troppus’est, mis tähistas parve. Trobikonnaks nimetatakse muu hulgas paavianide, gorillade, aga ka kängurute karjasid.
Väga intrigeeriv on aga teine ahvikarja iseloomustav sõna – shrewdness. See tähendab eesti keeles leidlikkust, nutikust ja kavalust, aga ka läbinägelikkust, salakavalust ja teravmeelsust (omadussõna shrewd). Mis, tuleb tunnistada, on kohane viis iseloomustamaks üht ahvikarja, eriti antropotsentristlikust perspektiivist. Ent keeleliselt teeb asja huvitavaks see, et seesama keskaegne inglise keele sõna – kirjapildis schrewe, mille algne tähendus oli kurjategija, kaabakas ja üldse paha inimene – tähistab ka üht teist loomade taksonit. Shrew on karihiir, kes pole üldse hiir (hiired on taimtoidulised närilised), vaid muttidele ja siilidele lähedasem halastamatute kiskjate sugukond. (Nad on teadaolevalt ka ainsad imetajad, kelle hammaste arvu varieeruvus sõltub ilmastikutingimustest.) Karihiirte n-ö halastamatus tuleneb nende kõrgest kehatemperatuurist, mis omakorda tähendab ka kiiret ainevahetust ja seega väga suurt vajadust pidevalt midagi hamba alla otsida. Näiteks Shakespeare’i näidend „Tõrksa taltsutus“ kannab originaalis pealkirja „The Taming of the Shrew“ – ja selle peategelast, Katharina Minolat, nimetati karihiireks seepärast, et ta kippus tublisti vägisõnu kasutama ja oli üldse üks paras tulehark. Kui ma veel noorem ja zooloogias rumalam olin, siis mõtlesin alati, et Shakespeare on seda näidendit pealkirjastades olnud lihtsalt sarkastiline, sest hiir(eke) on ju eesti keeles igati murtud inimene (hall hiireke, kontorihiireke jne). Mida sa seal enam taltsutad? Karihiir on ka üks igati sobilik näide, kuidas teksti alguses kirjeldatud registrite vahetamise algoritm annab antud juhul täiesti asjakohase, ent mittelineaarse tulemuse: karihiir > hiirekari. Seda, kuidas karihiir endale eestikeelse nime sai, ei suutnud ma tuvastada – vaevalt et see kari seal loomakarja tähistab, vahest merelist kari – salakavalat takistust, mida esmalt ei pruugita märgata. Sellele viitab ka asjaolu, et karihiire sünonüümiks eesti keeles on tipphiir. On ju ikkagi tegemist halastamatu kiskjaga. Kusjuures hiire- ja ka rotikarja tähistatakse inglise keeles väga toredalt sõnaga mischief, mis on laias laastus kas ’üleannetus’, ’koerustükk’ või ’pahandus’. Ahvid on karihiirlikud, ent hiired ise teevad hoopis koeratempe.
Ent kui ahvide juurde tagasi tulla, siis shrewdness peibutab mind ahvikarjale uut tähistust looma. Pakun ahvikarja tähistamiseks välja sõna „nutt“, mis ühtaegu viitab taibukusele ja kavalusele (nutikus), ent tähistab ka sarnaste elementide kogumit, näiteks nagu ristikul on õienutt. Kolmas tähendus on sellel sõnal ju ka ja ahvid ongi ühed vähesed loomad, kes on võimelised inimese nutuga vähegi sarnaseid emotsioone väljendama.
Seega pakun ahvikarja asemel välja ahvinutt ehk nutt ahve.
Rästikud
Liigume imetajate juurest roomajate juurde. Rästikud on madude sugukond (Viperidae), kuhu kuulub mürkmadusid kõikjalt maailmast, kokku ligikaudu 250 liiki. Rästiku (Vipera) perekonnas on enam-vähem kümnendik kõikidest rästiklaste liikidest, kellest kõikse harilikumat (Vipera berus) leidub ka Eestis.
Üldiselt on roomajad üksildase eluviisiga ja rästikud pole erandid. Nad kogunevad kokku vaid talvitumiseks, enamasti tõmmatakse talvekorteris kerra nelja-viiekesi, aga võib juhtuda, et korraga talvitutakse ka kuni paarisajakesi. Emased võivad ka sigimisperioodil väga põgusaks ajaks mõnekesi kokku koguneda, aga need on väga ajutise iseloomuga rühmitused. Nii et tekib küsimus, miks on rästikute rühma kohta käibel eraldi termin. Inglise keeles tähistatakse rästikukarja sõnaga generation ehk põlvkond. See on ka bioloogiliselt üsna segadusttekitav, kuna nii talvitumisel kui ajutistes suvistes emastepuntides ei olda koos sugugi põlvkonniti, vaid leidub eri vanuses isendeid.
Kust siis see generatsioon? Otse Matteuse evangeeliumist! Kuningas Jamesi piiblis, mis on 1611. aastal ilmunud piibli ingliskeelne tõlge ja inglise kirjakultuuri üks tüvitekste, leidub Matteuse evangeeliumis järgmine kirjakoht: „Ye serpents, ye generation of vipers, how can ye escape the damnation of hell?“ (Mt 23:33). See pärineb Jeesuse kõnest kirjatundjatest ja variseridest, milles oma jüngritele kõnelev Jeesus sajatab mainitud tegelased väga paljusõnaliselt maapõhja. Muu hulgas neid siis ka rästikutega võrreldes. Sellest tekstist ei ilmne, et Jeesus peaks silmas mingit bioloogiliselt adekvaatset rästikute kooslust. Pigem üldse kõiki rästikuid kui selliseid. Ja seda meeleolu annavad väga täpselt edasi ka selle kirjakoha eestikeelsed tõlked: „Teie maud ja wihhasematte maddude sugu, kuida woite teie pörgo hukkatusse eest ärrapöggeneda“ (1739), „Te maod, te rästikute sigitis, kuidas te põgenete põrgu hukatuse eest?“(1968) ja „Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?“ (1997).
Niisiis võiks tüvitekstuaalsusest lähtudes pakkuda rästikute karja nimetuseks rästikusugu, mis on samamoodi eksitav nagu põlvkondki. Ja ka samamoodi halvustav. (Piiblit lugedes jääb üldse mulje, et „sugu“ on põhilisi sõimusõnu – see seletab nii mõndagi ka praegusaja poliitilis-kultuuriliste sõnasõdade kohta.) Kuna rästikukarju nagunii looduses inimsilm nii väga ei tuvasta, siis las see jääda tulevikuterminoloogidele puremiseks.
Gepardid
Kui guugeldada gepardite koalitsiooni, siis kõik vasted on poliitiliste kokkulepete kohta Gepardi-nimelise õhutõrjesüsteemi Ukrainale üleandmiseks. Ei midagi selle kohta, et isased gepardid moodustavad koalitsioone (ingl coalition), selleks et sel moel paaritumisajal paremini emastele ligi pääseda. Gepardid (Acinonyx jubatus) on vahest kõige komplekssemate sotsiaalsete sidemetega kaslased. Nende ühiskonnakorraldus on midagi lõvide ja elevantide vahepealset – sarnaselt lõvidega kogunetakse praidilaadsetesse rühmadesse, ent erinevalt lõvidest moodustavad gepardite koalitsiooni üksnes isasloomad. Nii nagu see on elevantidel, kus emased ja noorloomad on ühes matriarhaalses karjas ja isased rühmavad eraldi pundina neist pisut eemal. Muide, elevantide puhul kasutatakse nende kollektiivi tähistamiseks enamasti sõna kari (herd), ent neid rühmi nimetatakse ka paraadiks või mäluks (parade, memory) – eks nende kari üks paras mäluvate hiiglaste rongkäik ole.
Gepardite koalitsioonid tegutsevad tõepoolest väga sarnaselt inimeste loodud koalitsioonidega. Igal isasel on oma territoorium, mida ta haldab, ent koalitsioonis olles muutuvad jahimaad ühiseks. Ja ka saaki jagatakse võrdselt kõigi vahel. Enamasti domineerivad koalitsioonis lähisugulaste fraktsioonid – sama pesakonna vennad. Ent kui näiteks mõnes pesakonnas on isaseid vaid üks või paar, lubatakse neilgi väiksema fraktsioonina mõne suurema koalitsiooniga liituda. Koalitsioonis hoitakse kokku – sugetakse üksteist, jagatakse toitu ja jooksuajal (pun intended, ikkagi gepardid!) on ka koalitsiooniliikmetel üldjuhul igati võrdsed võimalused üksikult elavate emastega paaritumiseks. Nii et tegemist on igati demokraatlike ühendustega, millest võiksid ka poliitikud oma analoogseid ühendusi luues eeskuju võtta.
Niisiis – olgu (isa)gepardite karja tähistavaks terminiks koalitsioon. Et inspireeriks ka Toompeal ja mujal otsustuskogudes osalejaid.
Koprad
„Kobras“ on eesti keelde jõudnud vene keele kaudu, kus sõnal bobr on esitäht laenates muutunud. Vene keelde on see sõna aga tulnud ürgsest indoeuroopa sõnatüvest, kust see on läinud kõikjale selle paikkonna keeltesse (beaver, biber, bobr jne), mis tähendab pruuni.
Kuid kopraid, kes asustavad ühte pesakuhilat ja keda võib seal olla oma kümmekond, nimetatakse inglise keeles hoopis kummaliselt – sõnaga cete. See on täiesti mõttetu termin, mis kobrastele külge on poogitud, sest ühte pesakuhilat asustab kobraste puhul üks pere. Emane ja isane, kes sageli elavad aastakümneid koos (kuni emb-kumb neist parematele jahimaadele siirdub) ning nendega koos elavad mitme aasta järglased. Eesti legendaarseim koprauurija Nikolai Laanetu nimetab üht pesa asutavat kobraskonda koprapereks ja sellest kohasemat terminit on küllap võimatu välja mõelda.
Aga see cete. Sõnaraamatud vastust andma ei kipu. Bioloogidel ehk välgatab midagi tuttavlikku. Vähemalt mul tekkis kohe seda sõna nähes seos vaalalistega. Sest vaalaliste seltsi nimetatakse ladina keeli Cetacea ja inglise keeles vastavalt cetaceans. Ning tõepoolest – sõna cete etümoloogiat guugeldades jõudsin õige kiiresti esmase assotsiatsiooni kinnituseni. Vanakreeka sõnast kêtos (mitmus kḗtē) on ladina keeles saanud vastavalt cētos ja cētē, ja viimasest siis omakorda inglisekeelne cete. Mida see tähendab – ei midagi muud kui merekoletist või hiigelsuurt kala. See on raudselt see Plinius vanem, kes oma „Loodusloos“ kõige fantastilisemaid kuulujutte levitab, aga see on juba eraldi loo teema.
Las kobrastel olla koprapere, mitte kopramerekoletistekari.
Varesed
Võtame viimaseks ette varesed (perekond Corvus, maailmas kokku ligikaudu 60 liiki). Iga vähegi prokrastineeriv inimene on internetis möllates näinud naljapilti sellest, kuidas punt vareseid teeb politseile tüngakõnet: „I want to report a murder“ – „Soovin teatada mõrvast“. Sest varesekarja nimetatakse mõrvaks, veretööks, aavikukeelselt roimaks. Kusjuures see pole ainus selles vaimus termin, millega vareslaste parvi nimetatakse. Lisaks tituleeritakse neid hordideks (horde), ebasõbralikkuseks (unkindness) ja ka vandenõuks või salaliiduks (conspiracy). Miks see nii on läinud, ei ole teada. Mõrva puhul arvatakse, et see termin hakkas inglise keeles varesekarja tähistama millalgi XV sajandi paiku, aga algallikad ja ka põhjused on kaotsi läinud. Kõige tõenäolisemaks põhjuseks peetakse vareslaste, kes on tuntud oma kõrge intelligentsi poolest, populatsioonide keerukaid sotsiaalseid struktuure. Rahvapärimusest on teada jutud, kuidas varesed saavad kokku ja otsustavad, et keegi nende hulgast on teinud midagi säärast, et väärib selle eest surma. Lisaks veel teatud vareseliikidele omistatav surmakuulutuslik märgilisus, nagu näiteks rongad.
Lindude puhul ongi näha, et liigipõhised parveterminid on antud eelkõige nendele liikidele, keda inimesed peavad targaks või ettekuulutuslikuks. Öökulliparve nimetatakse parlamendiks (parliament), papagoiparve põrgulärmiks või põrgu eeskojaks (pandemonium), pingviinide oma kloostriks (convent), merikajakaid nääkluseks (squabble), raisakotkaid komiteeks (committee), ent kui nad parasjagu mõne korjuse juures nokitsevad, siis nimetataksegi neid peiedeks (wake). Lindude puhul ongi huvitav lisadimensioon see, et lendavaid ja mittelendavaid parvi nimetatakse nii mõnegi liigi puhul eri sõnaga. Ringiujuv luigeparv ongi parv (bevy), ent õhku tõustes muutuvad nad äkitselt kiiluks (wedge). Hanede puhul avaldub säärane erisus ka teatud määral eesti keeles. Kui nad lendavad, siis on tegemist haneparvega, inglise keeles on nende nimeks siis aga lõngaviht (skein). Ent kui nad on maandunud, saab neist hanekari ja ka inglise keeles on sellises olekus grupeeringu nimeks hoopis kaagatus (gaggle). Faasaniparv moodustab maandumise ajal pesa (nest), ent õhus on nad hoopis lausvale või peeretus (guff). Kuid eraldi termin on olemas ka õhkutõusvale faasaniparvele – lillekimp (bouquet). Kohe näha, et tegu on põlise jahilinnuga, ka õhkutõusmine on eraldi terminiga ehitud.
Kõik need mainitud näited väga paljude toomata jäänud näidete seast iseloomustavad mu meelest üpris hästi neid liike, mille kohta need käivad. Olgu, võib-olla faasanite lausvale/peeretus jääb pisut abstraktseks, aga see selleks. Seega võiks need minu arvates eesti keeles kasutusele võtta küll – nii saab vähemalt mingigi liigiomadusliku baaskihistuse neist rääkides säilitada. Nii nagu mingis indiaani keeles: kui kedagi jutus mainitakse, saab seda teha vaid nii, et mainitu kohta kuuldakse ka seda, kas ta on abielus, lastega, kui suur on tema kari ja nii edasi.5 Jääb mingisugunegi seos liigi ja selle funktsioneerimise vahel. Nii et pakun välja, et vareste – nii künnivareste, hallvareste, hakkide kui ronkade – puhul võiks kasutada nende parve kirjeldamiseks sõna „roim“. Näiteks: „Suur valjuhäälne roim hakke tiirles Poe tänava kohal.“ Nii saabki argipäevast teaduspoeetika, metatekstuaalse veel pealekauba.
Postskriptum
Hiljaaegu otsiti ka kõige sobivamat sõna kirjeldamaks kokku kogunenud teadlasi, nii nagu neid ikka mõnikord näeb, sealsamas Poe tänaval näiteks, kõigil konverentsisildid rinnas, veidi ehmunud, ent samas eneseteadliku olekuga otsimas kohta, kus õhtust süüa. Ülekaalukalt kõige kohasemaks terminiks valiti „teadlaste lahkarvamus“ (a disagreement of scientists). Klapib jällegi väga hästi. Just nagu arstidegi puhul – kokku kogunenud meedikuid nimetatakse „arstide ootuseks“ (a wait of doctors).
Energiakriis ja Ukraina sõda on sundinud Euroopat, sh Eestit, mõistma taastuvenergiale ülemineku vajadust. Euroopa Komisjon on juhtinud liikmesriike sõnadelt tegudele, mille tulemusena on taastuvenergia kasutuselevõtuks lükatud sisse kiirem käik. Kümnenditeks soiku jäänud taastuvenergia arendamise otsused tuleb nüüd kiirelt ära teha. Selle üle võib suuresti vaid rõõmustada. Kuid iga tegevusega kaasnevad riskid ja neil tuleb kindlasti silm peal hoida ning püüda neid maandada, sest nii mõnigi ohtlik risk võib rikkuda kogu pingutuse. Samamoodi on kiire taastuvenergia arendamisega, kus suuremaks kaotajaks võib jääda loodus – meie elu rikkus, elurikkus. See, milleta me inimeste ja ühiskonnana püsida ei saa, sest see tagab meile söögi ja tervise.
Taastuvenergia laialdasem ja kiirem kasutuselevõtt on üks kliimakriisi lahendajaid. Kliimakriis ja elurikkusekriis käivad käsikäes, sest loodusel, õieti selle säilimisel, on hindamatu osa kliimamuutuse pidurdamisel. See tähendab, et kliimakriisi lahendamisel peame alati jälgima, et väldiksime „ühe käega annab, teisega võtab“ olukorda.
Tuulikud inimestele lähemale
Praegu otsib riik tuulikutele asukohti eeldusega, et tuulepargid võiksid ja peaksid asuma elanikest võimalikult kaugel, sest peljatakse nii müra kui ka vaate rikkumist. Oleme Eestis harjunud, et põlevkivienergia tootmine on koondunud Ida-Virumaale, elanikkonnast valdava enamuse silma alt ära. Saastava energeetika hinnaks on idavirulaste keskmisest halvem tervis ja kaebused põlevkivi kaevandamisest põhjustatud häiringute üle – selle ohvri on ühiskond seni olnud nõus tooma riigi energiajulgeoleku eest. Soovimatus elada põlevkivikaevanduste läheduses on üle kandunud ka tuulikute asukohtade planeeringutele. Harjumatus ja vastumeelsus taluda tuuleenergia tootmise mõjusid tekitab olukorra, kus tuulikutel on oht sattuda ökoloogiliselt tundlikele aladele, näiteks metsa. Vanad metsad on muu hulgas ka suurepärased süsinikulaod – CO2 on neis lukustatud nii puitu kui ka puutumata pinnasesse. Metsade raadamine põhjustab suure hulga süsinikdioksiidi ja metaani vabanemist atmosfääri, aidates nii kaasa kliima kütmisele. See maa enam süsinikku samal määral siduda ei suuda.
Lisaks sellele, et ei soovita tuulikuid enda lähedale, ollakse mures ka kohaliku looduse pärast ning umbusaldatakse arendajaid tulude-kulude võrdse jaotumise suhtes.1 Seetõttu on vaja silmas pidada, et kuigi kohalike elanike tuuleparkidega lepitamise võimalusi leidub, nt rahaline hüvitamine ja/või kaasomandi pakkumine, ei asenda ükski neist läbipaistvat dialoogi ja arutelusid arendaja, omavalitsuse ja elanike vahel. Sisulist ja kaasavat arutelu kohtab Eestis veel harva, kuid see aitaks ennetada kohalike vastuseisu, vähendada pahameelt ja nihutada tuulepargid väärtuslikelt loodusmaastikelt inimestele lähemale. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud tuuleparkide meelsusuuringu2 järgi pooldas 2021. aastal 72% eestlastest meretuuleparkide ja 62% maismaatuuleparkide laiendamist. Oma (suve)kodu lähedusse plaanitavate tuulikute osas ollakse skeptilisemad, 64% eestlastest pooldab tuulepargi rajamist, kuid vaid 35% maismaatuulepargi rajamist oma elupaiga lähedusse. Valmisolek taastuvenergiale üleminekuks on olemas, ent kitsaskohad läbi rääkimata ja kaasamiseta võib kaalukauss väga kergesti vastasseisu kalduda.
Loodushoidu peab märksa rohkem investeerima
Euroopa Liidu kahetriljonilisest eelarvest aastateks 2021–2027 läheb 30% kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega toimetulekuks. Elurikkust suurendavatesse tegevustesse aga pelgalt 6,5%.3 Kuigi Eesti suudab täita ettenähtud kliimainvesteeringute eesmärke, on elurikkuse investeeringutega lood nutusemad. Elurikkusesse investeeritakse alla 1% kõigist Euroopa Liidu välisvahenditest.4 Euroopa Liit on tungivalt soovitanud meil suurendada elurikkuse investeeringuid vähemalt 7,5%-ni.
Rahastamist vajavatest valdkondadest puudust ei ole: vaja on suurendada kaitsealade võrgustikku, tagada rohevõrgustiku toimimine, taastada elupaiku, tegeleda elurikkuse säilitamisega väljaspool kaitsealasid jne. Lähtudes leevendusmeetmete hierarhiast5 (vältimine – minimeerimine – taastamine – hüvitamine) tuleb esmajärjekorras hoiduda tuuleparkide nihutamisest inimasustusest kaugele jäävatele ökoloogiliselt elutähtsatele aladele ja laialdasest meretuuleparkide arendamisest. Taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamise juures ongi selgunud, et pelgus ja oskamatus rahvaga läbi rääkida6 viib tuulikud metsadesse ja sellega vähendatakse maastike elurikkust.
Arvestades tuuleparkide rajamisega kaasnevat survet metsadele on riik pakkunud leevendusmeetmena raadamistasu, et maha võetud metsa asemel istutataks puid mujale. Pakutav tasu on siiski nii väike, et arendajal ei teki huvi raadamisest loobuda. Toimivat metsaökosüsteemi ja selle pakutavaid hüvesid ei ole võimalik asendada puude istutamisega samasse kohta või kuhugi mujale.
Taastuvenergia eelisarendusalade valimisega on riik astunud rajale, kus energiatootmiseks valitud alad langevad kokku väheste inimtegevusest puutumata aladega. Samuti tõdevad arendajad ja kohalike omavalitsuste esindajad, et neil on vähe valikuid ja seetõttu kipuvad tuuleparkide arendusalad jääma metsamaadele ning päikesepargid põllumaadele.7
Kui palju energiat on piisav?
Kahtlemata taastuvenergiale ülemineku vajalikkuses tuleb ometigi tunnistada, et kokkulepe, kui palju energiat me üldse vajame, on jäänud sõlmimata. Tegelikult ka küsimus esitamata. Millest me sellisel juhul taastuvenergia mahtude planeerimisel üldse lähtume?
Tulevikus loodetakse olla taastuvenergiat eksportiv riik. Eesmärk loodetakse saavutada just meretuuleparkide toel: näiteks nähakse koostatavas programmis „Energiamajanduse arengukava 2035“ ette, et 2050. aastaks toodetakse merel 4 GW ulatuses energiat, mis praegust tuugenite võimsust arvestades tähendab meie vetes ligikaudu 350 tuulikut. Loomulikult pole kindel, kas prognoos täide läheb, ent elektritarbimise kasvu nähakse ette niikuinii. Endine majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on kalkuleerinud, et energiaefektiivsuse, majade soojustamise ja tarkade võrkude toel saadakse praeguse energiakogusega hakkama ka tulevikus hoolimata kõige võimaliku elektrifitseerimisest. Kuid erialaliidud on välja käinud, et elektrienergia toodang peaks olema vähemalt neljandiku võrra suurem, kui näitavad ministeeriumi prognoosid.
Arutelu selle üle, mis on tegelik energiavajadus ja mis tugineb puhtalt ärihuvidele, on seni olnud tagasihoidlik, loodetakse vabaturu isereguleerimisele. Ent meretuuleparkide puhul on eelduseks, et riik hakkab toetama parkide rajamist otsesemalt, kui on vajaliku võrguühenduse loomine. Seda enam on hädasti tarvis kokkuleppeid, mille jaoks rahvas on nõus raha kulutama. Kas ühiskonna toimimiseks vajaliku looduse allutamine energia tootmisele, funktsioneerivate ökosüsteemide killustamine ärihuvide teenimiseks või ebavõrdsust süvendava majanduskasvu päästevõimele lootmine on piisav põhjus, et pühkida vaiba alla elurikkuse säilitamise hädavajalikkus?
Just energiapiisavus on Euroopa Liidus täiesti läbi rääkimata. Mida me paratamatult looduselt lõivu võtva energiatööstusega teha tahame? Kas soodustada ületarbimist või peame kokku leppima, et tuleb tagada elutähtsad teenused, nt tervishoid, kvaliteetharidus, ühistranspordivõrk, ning priiskamisest loobuma? Olukorras, kus oleme ületanud juba kuus planeedi taluvuspiiri üheksast,8 on energiakaineks saamine ellujäämise küsimus.
Ingrid Nielsen on Eestimaa Looduse Fondi taastuvenergia ekspert.
Maris Pedaja on Eesti Rohelise Liikumise huvikaitseekspert.
Donaueschingeni muusikapäevad 19.– 22. X. Kunstiline juht Lydia Rilling koostöös Julia Neuperti („NOWJazz“) ja Iris Drögekampiga („Akustische Spielformen“).
Nagu tänavuse „SAAL biennaaligi“ puhul keskenduti ka maailma vanimal nüüdismuusika festivalil koostööle. Olgu, esimesel pigem kunstilise juhtimise kollektiivsusele, Donaueschingeni muusikapäevadel (DM) kollektiivsusele aga kavas, kus kritiseeriti geeniusekultust ning loodi sildu improvisatsiooni, heliloomingu ja interpretatsiooni vahel. Eks need ole olnud ju kõik üks ja seesama ning on alles hiljaaegu lahknenud. Eraldi paistis silma, kui mitmekülgne oli festival kultuurilise ja soolise esindatuse poolest. No ja hämmastav, kui laiahaardeline oli kava ka muusikaliselt. Oli näha seegi, et kunstilistel juhtidel on ka muusikaväliselt maitset.
Minu muusikapäevad algasid Wojtek Becharzi kolmanda sümfooniaga 220-le kaablita kõlarile (2019–2023). Teos koosneb viiest osast ja kestis 150 minutit. Iga osa oli kui erisugune helimaastik. Teos avaneb lausega „Sümfoonia peab olema nagu maailm, see peab sisaldama kõike“. Blecharz lülitas kõlareid ükshaaval sisse, kuni esimene osa oli kui vetruv soolakambrimuusika, milles oli läbivalt midagi jälgida: kõlareid oli palju ja heli dünaamiline kese muutus pidevalt. Teine osa algas vaikusega ja kaotas seeläbi veerand kuulajaskonda. Osa kätkes endas tuult ja kajakisa ning ruumi eri otstes asusid mängima ka kontrabassklarnet ja subkontrabassplokkflööt. Järgmised osad olid seotud sujuvalt ning üleminekuid polnud tunda. Kõlarid jõudsid lõpuks publiku hulka, kus neid käest kätte edasi anti.
Teos oli rahulik ja veenev: see lõi ühes esitajatega turvalise keskkonna, kus logeleda, magada, kuulata või mõelda. Sümfoonia kontseptsioon oli selle mõiste avardamine. Endale üllatuslikult tundsin minagi end spordisaalis turvaliselt, kuni nägin, et helilooja kahe kõlariga maas istuva või lamava publiku pea ümber heietab. See tegevus oli invasiivne ja minu turvalisus kadus nagu kirves kaevu. Läksin seina äärde istuma.
Esimesel orkestrikontserdil (SWR sümfooniaorkester, Baldur Brönnimann) kanti ette Matana Robertsi, Sara Glojnarići, Clara Iannotta ning Éliane Radigue’i ja Carol Robinsoni loomingut. Robertsi tükis „Elegy for Tyre: Welcome to the World through my eyes …“ oli kasutatud tekstipartituuri, mida helilooja ise kutsub mõistega endless score. Teos oli helimeditatsioon Tyre Deandre Nicholsile, 29aastasele afroameerika mehele, kes suri pärast politsei vägivaldset rünnakut Memphises Tennessee osariigis tänavu 7. jaanuaril. Nimi Tyre osutab tugevusele ja Deandre afroameerika traditsioonis julgusele ning helilooja kirjutab, et teost mängides võiksid interpreedid kuklas hoida neid kaht sõna kui kollektiivse mälestamise olulisi osiseid. Seega on tegu väga poliitilise teosega: improvisatsiooniga mälestatakse rassismi ohvrit.
Fürstenbergi printside palee oranžeriis oli Donaueschingeni muusikapäevade kõrvalprogrammis ka meie oma Raul Kelleri heliinstallatsioon „Light Orange Intervention“. Festivali hirmpaksus raamatus tutvustatakse teda kui uue põlvkonna erilist Ida-Euroopa kunstnikku.
Glojnarići teos „sugarcoating #4“ on viimane osa samanimelises seerias, mis põhineb popmuusika kohandatud helifetišitel. Helilooja kirjutab, et kui läheneda Million Songs Datasetist saadud teabele pragmaatiliselt, siis on need fetišid helikõrguse ja tekstuuri vähenemine ja ühtlustumine, valjenemine, kordumine (luupimine) ja viimaks tihedus, mis paistab olevat varasemate parameetrite n-ö kõrvalsaadus. „Tihedus kandub sel juhul muusikutele tagasi, tõugates nad äärmuseni keskenduma ning küllastades neid teabega ja täiuslikkuse mikromehaanikaga,“ kirjutab helilooja. Küllastatus kanti edasi klassikalise muusika võtmes ja vahenditega, mis nägid partiides ette äärmise keerulisuse, kusjuures minu silmis suuresti põhjendamatult. Vaeva ja efekti suhe polnud hea.
Clara Iannotta teos „where the dark earth bends“ kanti ette ka mullusel festivalil „Musica nova“ Helsingis ja selle kohta saab lugeda minu artiklist ajakirja Teater. Muusika. Kino septembrinumbris.1
Kontserdile pani punkti Éliane Radigue’i ja Carol Robinsoni koostöös valminud teos „Occam Océan Cinquanta“, tsükli „Occam Océan“ viimane osa. Tsükli iga osa kujutab vee liikumist, olgu selleks siis ookeani madalaimad kihid või pinnapealsed võbelused. Teosel pole partituuri ning seda esitatakse Robinsoni juhendamisel kõrva järgi kui varem kokku lepitud (mänguvõtete) järgnevust. Muusika ei ole improviseeritud nagu kontserdi esimeses teoses, vaid üheskoos kõrva abil avastatud, viimistletud ja kokku mängitud. Ligi 30minutine teos möödus nagu hetk. Robinsoni tundlik juhendamine ja muusikute püüdlik kohalolek suutis mu ümbritsevast köhimissümfooniast irrutada ja viia pineva vee virasse ulpima. Kontserdi kava oli muusikaliselt vaheldusrikas ja terviklik.
Kontserdil „Echoräume“ ehk „Kajakambrid“ kandis Ensemble Ascolta ette kaks 40 minuti pikkust teost. Ruum tühjenes helilooja Elnaz Seyedi ja luuletaja Anja Kampmanni koostöös valminud teosega „Dunst – als käme alles zurück“ (2023) kahele häälele ja ansamblile. Nagu mingis arvutimängus, kus maag on võlunud su väikese loitsuga teise, tühja reaalsusse, kus seisad vees, ümberringi pilkane pimedus ja aeglaselt langevad tolmukübemed. See reaalsus vibreerib natuke ja meenub aeg, mille tõelisuses ei saa olla kuigi kindel. Liiv, kivid, jõed … Kampmanni looming ühitus Seyedi helikeelega vuugitult – vuuke polnud, üks tükk. Luuletust loeti ette pingutamata, aralt, otsekui kellegagi rääkides. Tekst oli veenev ja (väga) kandev, rääkimata muusikast. Ma polegi vist kuulnud heliteost, millel on nii tundlik ja veenev tekst.
Teine teos, helilooja Iris ter Schiphorsti ja kirjaniku Felicitas Hoppe koostööteos „Was wird hier eigentlich gespielt? Doppelbiographie des 21sten Jahrhunderts“ (2023) kahele häälele, ansamblile ja elektroonikale, oli esimese vastand. Teoses küsitakse „how does one escape the autobiographical myth and the prison of seemingly familiar means“ ja vastatakse „by looking at one’s counterpart“.2 Teos on performatiivne: Salome Kammer tantsis, mängis popstaari ja säras nii, nagu ei ükski teine. Liialdan, aga tema esitus oli tõepoolest veenev! Ansamblistid mängisid põlvetrummi, dirigent näitles samuti (ka see kukkus hästi välja). Olen üllatunud, sest kui Eestis muusikat näitlemisega seotakse, paistab kõik nagu püüd möödunud sajandit taaselustada: nähtu on kukkunud seni välja piinlikult ja anakronistlikult. Aga kae, saab ka teistmoodi. Ansambel plaksutati neli korda tagasi lavale. Publik hullus.
Ansambli Ictus kontserdil „1979“ kanti ette Joanna Bailie samanimeline teos kaheksale muusikule, videole ja elektroonikale (2023). Minu maitse on tundlik, ärev ja õrn ning Bailie teos ja Ictuse esitus täitsid kõik kolm nõudmist. Audiovisuaalne tükk kätkes ekraani ja kaheks lõigatud Ictust, mille liikmed istusid kahel pool spordisaali. Ümberringi oli vist 5.1-helisüsteem. Stück’i kaks peamist muusikalist protsessi on kihid ja kuhjamine ning nende kordamine. Bailie nimetab seda lähenemist „delay spectrum’iks“: ta tegeleb palju field recording’uga, mille helikatkeid töötleb filtrite, efektide ja kajaga ning arendab imitatiivse polüfooniaga. Teose idee seisneb katses ühendada laul ja autod, allutades mõlemad eelmainitud muusikalistele protsessidele. Korduse ja kihtide tõttu muutusid autode killustunud „meloodiad“ lauludeks, mis sarnanevad üksteise otsa kuhjamise tulemusel aga tänavamüraga.
Autode ja tänava müra abil on Bailie soovinud kujutada 1979. aasta elutuba, kus telekast kostab popmuusika, tänavalt müra. Meenutus on muljutud nagu mälupildid tihtipeale. Jah, teos ongi mälupilt, mis põhineb objektiivsel teabel, kuid on ajas (helilooja puhul 45 aasta jooksul) muundunud millekski eriskummaliseks. Natuke on aru saada, mis see aluskiht seal on, aga no tõesti, vaevu. Teos oli sedavõrd mõjus, et nii noored kui ka vanad rändasid spordisaalist mälusoppi: kel oli pea põlvede vahel, kel kuklas, kes tuikus, kes vahtis klaasistunult enda ette maha. Mina hoidsin nuttu kurgus.
Käisin ka ansambli Die Hochstapler kontserdil. Ansambel tegeleb improvisatsiooniga, mis meenutab džässi, aga on lahendustes tänapäevasem. Festivalile oli kaasa võetud kolm uut liiget, kellega ühes improviseeriti. Etteaste oli efektikeskne ja n-ö väline, nii on raske publiku tähelepanu üle 30 või 45 minuti hoida. Ja ansambel ei hoidnudki. Igat uut plokki püüti küll alustada vaikselt (ja tundlikult), aga mõne minutiga küpses koosmäng taas forte’sse ja mul oli igav. Lahendused ja vahendid olid küll põnevad. Jessie Marino teose „Murder Ballads, Volume 2: The Positive Reinforcement Campaign“ (2022-2023) sisu on ühiskondlikult tabav. Umbes tunnises teoses on kokku põimitud hümnid, rahvaballaadid jm, kus käsitletakse naistevastast vägivalda. Mõrvaballaadid on asetatud muretusse konteksti: puudub süngus, küll on olemas sügavus, mille lisas muuhulgas tennisist, kes lava peal karjudes palli peksis. Algul vaatasin, et Netti Nüganen, aga pidin pettuma. Eraldi tahan välja tuua ka New Yorgi ansambli Yarn/Wire kontserdil kõlanud Peter Evansi teose. Nii head improt (sh džässi?) pole ma varem kuulnud. Selle peale tõusis publik püsti ja keegi karjus minut aega jutti. Põhjusega.
Fürstenbergi printside palee oranžerii teisel korrusel oli kõrvalprogrammi raames ka meie oma Raul Kelleri heliinstallatsioon. Festivali hirmpaksus raamatus tutvustatakse teda kui uue põlvkonna erilist Ida-Euroopa kunstnikku. Imelik tunne tekkis kohe. „Ida-Euroopa“ on siis see sildike, millega eestlast müüa. Eks ta ole läänes moodi minemas. Visuaalkunstis juba on. Tore oli ka see, et üle tee asus (vist) söögikoht nimega Gewölbe Keller. (Raul) Keller oli piklikusse kolmetoalisse ruumi, mille suured uksed olid pärani, asetanud umbes meetrise läbimõõduga heeliumõhupallid. Need olid kinnitatud nööriga kõlari, õigemini kõlari membraani külge ja see pani nööri abil pallikesed võbelema. Selle tulemusena kõlas mahe madal vibra, mis saavutas väikse tuiklemisegi (beating), kui toas ringi käidi. Nurkadesse olid installitud väiksed satelliidid, mis olid tegelikult vutimunasuurused Bluetoothi kõlarid, mille pirinat mustad pannid ruumi laiali paiskasid. Kogemus oli tugevalt kehaline. Piklik ruum oli akendele kleebitud värvikile ja kollase (beeži) valguse abil muudetud omamoodi turvaliseks, rahulikuks, nagu oleks toad mingit pehmet vatti täis topitud. Ja valgus oli sügissuvine, mädane. Nii pehme ja hea! Nagu mõte veinisest hilisõhtust, mil päike loojub no umbes tunni pärast. Jahe on natuke. Sa oled mere ääres ja vesi on kui peegel, tuult pole. Täielik tuuletus ja vaikus. Vaakum!
1 Gregor Kulla, Sissevaade Clara Iannotta helimaailma. – TMK 2023, nr 9.
2 „Kuidas põgeneda autobiograafilise müüdi ja näiliselt tuttavate vahendite eest?“ – „Oma vastaspoolt vaadates.“
Aastal 2014 teadis äsja ametisse astunud arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari, et aasta pärast saab muuseumist sihtasutus. Toona ütles ta, et riik on muuseumi varade omanik ning sel peaks olema visioon, miks on sihtasutuse moodustamine hea ja miks seda tehakse. Ta kritiseeris plaani sõnadega: „Jutt otsustamise liikumisest erialaspetsialistide kätte sihtasutuste nõukogu koosseisude valguses ei veena.“* Riigil kui omanikul toona lõpuks head visiooni, kes selle sihtasutuse moodustama peab, ei olnudki ja sihtasutus jäi tegemata.
Nüüd, ligi kümme aastat hiljem on kultuuriministeerium siiski otsustanud asja lõpule viia. Olukorrast poleks mõtet siinkohal rääkidagi, kui riigil poleks plaani liita muuseumivaldkonna reformimiseks kaks eriilmelist mäluastutust – Eesti tarbekunsti ja disainimuuseum (ETDM) ning Eesti arhitektuurimuuseum (EAM). Mõlema valdkonna esindajad koos muuseumide direktorite Kai Lobjaka ja Triin Ojariga ei mõista, millistele analüüsidele selline plaan tugineb, miks tehakse otsuseid kiirustades ja ilma valdkonna esindajatega läbi rääkimata pannakse osalised fakti ette, et nüüd viiakse reform läbi. „Minister on nii otsustanud,“ on koosolekutel öeldud muuseumide juhtidele ja organisatsioonide esindajatele, kes ühise sihtasutuse kohta aru pärivad. Veel pole keegi seda otsust dokumendina näinud … Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna juhataja Mihkel Kaevats tõdeb, et ühise sihtasutuse moodustamiseks käivad läbirääkimised. Vastuoluline informatsioon ja teabe vahetamine on toonud kaasa olukorra, kus asjasse puutuvate organisatsioonide esindajad heidavad ministeeriumile ette kaasamise puudulikkust ja kehva kommunikatsiooni, tõstatatud küsimustele ebaselgete ja hämavate vastuste andmist.
Kas liitmine on läbimõeldud samm?
Koos õhukese riigi ideega hakati 2012. aastal korrastama ka muuseumivõrku, eesmärgiks võeti tuua seni riigi toetusel olevad muuseumid sihtasutuste alla, ettekäändeks toodi eeskätt kokkuhoid ja riigi halduskoormuse vähendamine. Praegu on reform endiselt pooleli. Eestis tegutsevast ligi 180 muuseumist on sihtasutuse alla toomata veel ainult ühe käe sõrmedel üles loetav arv mäluasutusi. Nende seas ka ETDM ja EAM.
Mõlema muuseumi direktoril pole sihtasutuseks saamise vastu midagi, küll aga ollakse kriitilised, kuidas seda tehakse ning küsitakse, kas kahe muuseumi liitmine on ikka hoolega läbi mõeldud samm. Triin Ojari ja Kai Lobjakas on mures, et kahe valdkonna kunstlik liitmine mõjub arengu pidurina.
2019. aastal valminud dokumendi „Analüüs ühise sihtasutuse moodustamiseks Eesti Arhitektuurimuuseumi ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi baasil“ koostajad Ragnar Siil ja Mariann Raisma toovad uuringus välja, et otsene koostöö EAMi ja ETDMi vahel ei ole olnud kuigi aktiivne, mistõttu ei saa rääkida kahe tihedalt lõimunud asutuse liitmisest. Kitsaskohtadena kerkivad veel esile alarahastus, väikesed koosseisud, nüüdistingimustele mittevastavad ruumid ja hoiutingimuste kehv seis. Analüüsis öeldakse ka, et liitmisega peab kaasnema riiklik lisafinantseerimine, mis aitaks muuseumidel probleeme lahendada ja püsitatud eesmärkide täitmist toetada. Ilma lisarahastuseta pole sellel sammul mõtet.
Raisma ja Siil arvavad, et EAMi ja ETDMi arengut võiks hoopis toetada eraldiseisvate asutustena, sest siis kõnetavad need paremini nii arhitektuuri- kui ka disainispetsialiste, pakkudes valdkonna eripärast lähtuvat infot ja tegevusvõimalusi.
Analüüsi kokkuvõttes tuuakse selgelt välja, et kui on otsustatud kaks muuseumi liita, siis tuleb finantseerimist suurendada: „Ühise sihtasutuse loomine on kõige potentsiaalikam eeldusel, et asutamisega või asutamise järgsetel aastatel kaasneks muudatusega ühendasutuse peamiste probleemide lahendamine finantseerimise suurendamise, personali laiendamise ja füüsilise ruumi arendamise kaudu,“ seisab koostatud dokumendis.
Praegu pole ministeeriumis läbirääkimistel lisarahastus jutuks tulnud. Arvestades riigieelarve pingelist seisu ja üleüldist kulutuste kokku tõmbamist, pole keegi muuseumidele liitumisel arenguhüppeks lisaraha ette näinud. Ministeerium loodab kokkuhoiu saavutada mõne juhikoha kaotamisega, et seejärel see pisku muuseumide tegevusse suunata.
Vastuseis ühendamisele on tugev. Sellest kõneleb tõik, et ministeeriumi poole on arupärimisega pöördunud mitu erialaorganisatsiooni, näiteks arhitektide liit, disainikeskus, muuseumiühing, kunstiakadeemia, kunstiasutuste liit, arhitektuurikeskus ning kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing.
Ministeeriumile on saadetud pöördumisi, milles päritakse aru, kuidas liitmise otsus on sündinud ning esitanud on täpsustavaid küsimusi. Asjaosalistele on vägisi jäänud mulje, et liitmine ühe sihtasutuse alla on plaanitud kiirustades, valdkonna arengut mitte arvestavalt ning katkestades kõik sidemed ja võrgustikud, mille mõlema muuseumi direktorid on aastatega üles ehitanud.
Näiteks on kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing saatnud ministeeriumile pöördumise, millega pooldatakse kahe eraldiseisva muuseumi tegutsemist ja kahe sihtasutuse loomist. Leitakse, et algatatud liitmisprotsess ei arvesta kummagi muuseumi arendusvajadustega, ei anna väga hästi toimivatele institutsioonidele lisaväärtust. Väljendatakse ka seisukohta, et kahetsusväärselt pole ministeerium selgitanud kummalegi muuseumile, nende selja taga seisvatele arvukatele erialainimestele ega ka avalikkusele, missugune kasu ühendamisest sünnib. Pöördumises seisab: „Kui väike muuseum liidetakse suurega, siis on arusaadav, et see toob kaasa tugevnemise. Kahe sama suure, kuid eritüübilise (ühel esemekogud, teine pigem arhiivi-tüüpi kogud) muuseumi ühendamise puhul võiks olla ühendamise põhjus soov majutada neid suuremasse hoonesse või pakutaks eelisena välja uue kaasaegsetele nõuetele vastava hoone ehitus.“
Muuseumide liit on ministeeriumile esitanud teravaid küsimusi, eelkõige osutavad need läbimõtlematusele ja vähesele kommunikatsioonile. Näiteks uuritakse, milline on plaanitava ühismuuseumi strateegiline ülesanne, heidetakse ette, et puuduvad arvutused, mis näitaksid liitmisest tulenevat finantside kasvu; kuidas lahendatakse asjaolu, et kahe muuseumi ühisosa on väike.
Kultuuriväärtuste osakonna juhataja Mihkel Kaevats arvab, et mõlemal muuseumil on kokkupuutepunktid siiski olemas ning ministeerium eeldab sünergia tekkimise potentsiaali. Kaevats avaldab lootust, et kui kaks muuseumi tuuakse ühe juhtimise alla, saab tegevust tõhustada. Samal ajal tõdeb ta, et olenemata uuest ühisest sihtasutusest jäävad mõlemad valdkonnad toimima eraldi.
Selgelt läbib ministeeriumisse pöördumisi küsimus sellest, kuidas kavatsetakse uues sihtasutuses luua vajalik sünergia. 2019. aastal tehtud analüüsis tuuakse välja, et kui uus sihtasutus ühise katuse alla ei koli, s.t uut ühist hoonet ei kavandata, siis võib kahe muuseumi liitmine nende arengut pärssida. Ajal, mil kultuuri betooni valamist tõmmatakse järjest koomale, on uut maja loota naiivne.
Pärast pikka ootamist ja küsimustele kindaks jäämist õnnestus asjasse puutuvatel organisatsioonidel ministeeriumist kirjalik vastus saada. Selles antakse esialgsed visandlikud arvutused ja umbkaudne liitumise ajakava. Paljud küsimused jäävad siiski vastuseta, asjaosalised on aru saanud, et sisuline dialoog puudub ning ministeeriumi otsused pole põhjendatud. Ka ei pea ministeerium vajalikuks luua ühisele muuseumile uus bränd, näha ette vahendid uue ühise sihtasutuse kommunikatsiooniks ja turunduseks, mida on seoses nimevahetusega vaja teha. Suurem osa muresid, mida 2019. aastal valminud analüüs ja erialaorganisatsioonide juhid välja toovad, jääb tähelepanuta.
Kõige enam hämmastab organisatsioonidele laiali saadetud ministeeriumi vastustes seisukoht, et ühise sihtasutuse juhi töö eesmärgiks on seatud ka uue hoone ehitamine. Tingimusel, et seda saab ehitama hakata umbes kümne aasta pärast. Kas olukorras, kus riigil napib vahendeid olemasoleva kultuuritaristu eest hoolitsemiseks – rahvusraamatukogu remondiks antakse raha Kunstihoonele mõeldud renoveerimise eelarvest, ERR ootab uut maja aastaid, ehitamata on muuseumide ühishoidla jne – on vastutustundlik seada uuele juhile selline ülesanne? Õigupoolest soovitakse võimatut.
Ministeeriumi esindaja Mihkel Kaevats pole Sirbile seda teemat kommenteerides nii ühemõtteline. Ta ütleb, et praegu ei räägita sellest, et sihtasutused peaksid kohe ühise katuse alla kolima: „Muuseumide ühise katuse alla koondumine võiks olla sihiks pikemas perspektiivis, kui see on jätkuvalt valdkonna soov.“ Seega lükatakse vastused ja vastutus jälle kaugesse tulevikku ja oma õlgadelt ära.
Kiirustamine
ETDMi direktori Kai Lobjaka ja EAMi direktori Triin Ojari töölepingud lõpevad järgmise aasta veebruaris. Selleks ajaks tuleb konkursiga leida uus juht juba uuele ühisele sihtasutusele. Sinna on aega neli kuud. Praegu pole veel uue sihtasutuse struktuuri, nõukogu liikmeid, arusaama, kuidas kaks muuseumi edasi lähevad. Selle kõige väljaselgitamiseks ja läbitöötamiseks on aega neli kuud, ja seda olukorras, kus vastuseis sellisele sammule on väga tugev.
Eesti kunstimuuseum SA juhatuse liige Sirje Helme küll nõustub, et asutusi ja organisatsioone liidetakse optimeerimise eesmärgil, kuid toob välja, et muuseum pole tavaline asutus ja sõltub suuresti majandusloogika välistest teguritest, näiteks spetsialistide olemasolust, keda Eestis kunagi piisavalt pole, või kohalikust ja rahvusvahelisest mainest, mis tekib pikkade aastate jooksul. Ta lisab, et praeguseks on nii ETDM kui EAM ennast erialapõhiselt kehtestanud, tõestades seda nii näituste programmi, publikuürituste kui ka rahvusvahelise suhtlusega. „Minu meelest poleks vaja muuseume liita, kuna nad toimivad praegu muuseumidena optimaalsusele väga lähedal, kuid kultuuriministeeriumil on kindlasti omad põhjendused,“ leiab Helme.
EKA rektor, teaduste akadeemia asepresident ning arhitektuurimuuseumi üks asutajaid Mart Kalm ütleb, et kahe muuseumi ühendamine on kultuuriministeeriumis väga vana plaan, mis pole kunagi tuult alla saanud, aja jooksul on olnud ministreid, kes pole pidanud vajalikuks seda üldse kalevi alt välja võtta. Ta lisab: „Olen nõus Eesti peamise avaliku halduse asjatundja Külli Taro seisukohaga, et ühendada tasub ainult siis, kui kõik näevad, et asjad silmanähtavalt paremaks lähevad, Excelist paistva väikese kokkuhoiu pärast ei tasu see vaeva.“
Eesti muuseumide ühenduse juhatuse seisukohast kumab taas läbi see, et praegusel kiirustamisel ja ühise sihtasutuse loomisel ei nähta põhjendust. „On tõsi, et tarbekunsti- ja disainimuuseumi ning arhitektuurimuuseumi ühendamisest on räägitud vähemalt kümme aastat. Jutt ei ole siiski plaan. Sügisel tulnud uudis, et 2024. aasta kevadest tegutsevad kaks muuseumi juba ühe sihtasutusena, tuli üllatusena. On kahetsusväärne, et ministeerium ei ole ühendamisprotosessi alustanud tõenduspõhise materjali kogumisest – analüüsidest ja uuringutest – ning asjaosalistega – muuseumi juhtide ja töötajatega – vajaduste, riskide, eesmärkide ja potentsiaalse kasu läbi arutamisest ja kokku leppimisest. Ministeeriumi eesmärk on jäänud senini ebamääraseks,“ seisab muuseumiühingu tegevjuhi Anu Viltropi Sirbile antud kommentaaris. Ta leiab, et muudatuste elluviimine, kui selleks on selge eesmärk ja vajadus ning riskid on kaetud, peab olema pikaajalisem, läbimõeldum ning kindlalt juhitud protsess.
Kuigi ministeeriumis on räägitud sellest, et kahe muuseumi liitmine ei muuda esialgu midagi, mõlemad saaksid jätkata nii nagu enne, disain ja arhitektuur jäävad eraldi toimima ka uues sihtasutuses, on valdkondade esindajad selles osas kahtlevad. Sirje Helme sõnab, et selline lootus pole õigustatud: „Pärast liitmist oleks suhteliselt raske rääkida kahest muuseumist. See on naiivne või lihtsalt ekslik ettekujutus, et kõik läheb edasi nagu seni, et lihtsalt on paar inimest juures, kes moodustavad n-ö katuse. Selline tõsine muutus, nagu plaanitakse, eeldab – juhul kui ikka muutusi oodatakse – täiesti uut tüüpi organisatsiooni. See on paratamatu, sest toimiv organisatsioon on omaette fenomen, mitte kunstlikult kokku pandud ehitis. Eri osadest koosnevat väljakujunenud organisatsiooni – nt EKM – saab pidevalt uuendada, aga kahe täisverelise organisatsiooni liitmine eeldab ka uut organisatsiooni loogikat.“ Seda ministeeriumil praegu plaanis luua ei ole.
Mart Kalm ütleb, et paraku pole kultuuriministeerium aastate jooksul suutnud sõnastada seda suurt head, mis ühinemisest võiks sündida. „Olukorras, kus kultuuriministeeriumis on muuseumi valdkonnas vajalikud põhiasjad tegemata, nagu muuseumide ühishoidla ehitamine või MUISi arendamine, siis tundub nende muuseumide vägisi ühendamine asendustegevus,“ võtab ta praeguse kiirustamise kokku.
* Veronika Valk, Arhitektuurimuuseumist ja enese leiutamisest. – Sirp 6. II 2014.
Eesti kõigi aegade kalleim telesari „Estonia“* on lõpuks jõudnud vaatajani ning esmased reaktsioonid on olnud head. Alates oktoobri keskpaigast lisandub iga nädal Inspira telekanalisse uus osa sellest kaheksaosalisest ajaloolisest telesarjast, kus püütakse näidata toonaseid sündmusi üksiku inimese kaudu, neutraalselt, otsest põhjust otsimata.
Sarja loominguline juht ehk showrunner on soomlane Miikko Oikkonen, kes oli nõus rääkima oma „Estoniaga“ seotud mõtetest.
Kes on telesarja juures üldse showrunner?
Tema hoiab projekti algusest lõpuni sisu koos. „Estonia“ režissöörid on näiteks Måns Månsson Rootsist ja Juuso Syrjä Soomest, kes mõlemad jälgisid minu kirjutatud n-ö tootmispiiblit, kus on kirjas esmased stiiliideed ja sarja toon. Nemad siis panid paika, kuidas me kirjapandu saavutame. See piibel oli ka lähtepunkt vestlustes tootmisjuhtidega, algusest lõpuni. Ja olen olnud juures ka järeltootmisel, värvi määramisel, montaažis jm. Mina pean punktiirjooni koos hoidma.
Nii et projekt sai alguse Soomes ja siis kaasati teised riigid?
Jah, asi sai alguse 2019. aastal, kui aegus 25aastane juurdepääsupiirang kõigile dokumentidele ja analüüsidele, mida komisjonid olid teinud Estonia huku põhjusi ja asjaolusid uurides. Pidime alguses jõudma arusaamisele, kas me seda sarja üldse tahame teha.
Kuna teil tuli ületada emotsionaalne takistus?
Nii emotsionaalne kui eetiline. Ja selline sari peab igal juhul kandma ka ideed, mis on suurem kui lihtsalt katastroof. Seda me otsisimegi: mis võiks olla sellise sarja tegemise põhjus. Otsustasime kohe, et me ei taha teha kaht asja: me ei soovi teha seriaali õnnetusjuhtumist ja me ei taha kaasata vandenõuteooriaid. Elame sellisel ajal, et neid käsitleda polnud meil mingit soovi.
Miikko Oikkonen: „Püüdsime tabada sellist dokumentaalfilmi stiili, kus materjal võetakse üles pikkade stseenidena, et näitlejad saaksid rohkem mänguruumi.“
Milliseks siis see teie keskne idee kujunes?
Suurim küsimus pärast lõppraporti ja muude materjalide lugemist oli see, kuidas lõpuks keegi õnnetuse eest ei vastutanud. Kuidas on põhjamaades võimalik, et 852 kaotab elu ja keegi ei ole selles süüdi. Võrdluseks: Ameerikas oleks uurimine lõppenud kindlasti kohtuprotsessiga, Jaapanis läheksid juhtumiga seotud inimesed erru jne.
Võib-olla veeretasime kolme riigi, Eesti, Soome ja Rootsi, vahel seda vastutust senikaua, kuni ei jäänudki midagi järele.
Me püüamegi kaheksa osa vältel välja selgitada, kuidas see juhtus. Riigid avaldasid uurimisele eri laadi survet. Hakkasime „Estoniat“ kirjutama COVIDi pandeemia ajal ja mind hämmastas Soome esinemine eeskujuliku õpilasena, kuidas COVIDiga peab toime tulema. Kogu rahvas muutis nii kiiresti oma tööl- ja kooliskäimise harjumusi. Juba nädalaga. Meie naaber Rootsi ei teinud üldse midagi. See jahmatas mind, kuidas me üht probleemi nii erinevalt lahendame. Mõlemad uskusime, et meil on õigus. See peegeldub ka „Estonia“ seriaalis: meil on kolm rahvast ja meil on õnnetusele täiesti erinev lähenemisnurk. Ettevalmistuse ajal sai ka selgeks, et meie kolm ei tea midagi naaberriikides pärast laevahukku aset leidnud sündmustest.
Igaüks tegeles vaid oma traumaga.
Ja usuti, et teiste traumat ei eksisteeri, on ainult enda oma.
Kas „Estonia“ toob läbielatu taas esile?
Sel põhjusel me sarja ei teinud, aga tahame küll, et „Estoniat“ näeksid võimalikult paljud ning et see tooks kaasa poleemika. Pean tähtsaks, et jäädaks mäletama selliseid katastroofe, eriti väljaspool otseselt seotud riike. Meil oli esilinastus Torontos filmifestivalil, kus „Estonia“ oli üks üheksast programmi „Primetime“ valitud rahvusvahelisest telesarjast. Seal ei teatud Estonia katastroofist midagi, ei mingit mälestust. Minu arvates peaksid nad midagi sellist nägema.
Te võtsite osa seriaalist üles Euroopa suurimas veestuudios.
Jah, see on kümne meetri sügavune bassein, kuhu saime sisse ehitada laeva osad. Tegime 23 meetri pikkuse originaalsuuruses päikeseteki, koridore ja kajuteid.
Meil oli vaja makette nurga alla kallutada ja saime neid võtte ajal ka põhja lasta. Lisaks igasugused lainemasinad ja võimalus stuudios tormi imiteerida. Väga keeruline töö, veetsime seal poolteist kuud. Otsustasimegi alustada nende stseenide filmimisest, sest need on emotsionaalselt kõige raskemad. Ja see, mida suudame katastroofi võtetel kaamera ja meeskonnaga teha, dikteerib ka meie edasised võimalused.
Püüdsime tabada sellist dokumentaalfilmi stiili, kus materjal võetakse üles pikkade stseenidena, et näitlejad saaksid rohkem mänguruumi. Me järgneme näitlejale lähedalt filmiva käsikaameraga, et osalt võtta üle tema vaatenurk. Veestuudios ei olnud nad sellist filmimist varem proovinud. Arutasime tükk aega, kuidas pikki kaadreid üles võtta, sest tihti tuli näitleja järel kaameraga kõndida 45–50 kraadise nurga alla kallutatud päikesetekil. Kuidagi see meil õnnestus ja kaamera liikumine määrab suuresti sarja stiili ja viisi, kuidas lugu esitatakse.
Võttemeeskond pidi tulema kolmest õnnetusega seotud riigist Eestist, Soomest ja Rootsist, hiljem lisandusid Belgia ja Türgi. Läksime İstanbuli, kus üürisime 1980ndate aastate parvlaeva, kujundasime selle ümber Estoniaks ning filmisime osa võttekohti seal.
„Estonia“ lool on nii palju harusid: komisjon, ohvrid, ohvrite lähedased, laevafirma, valitsused. Kuidas te kõik selle kaheksasse ossa ühtseks arusaadavaks sisuks koondasite?
Loo loogika selgines varakult, kui me olime otsustanud mitte keskenduda otseselt laevahukule, sest see on liiga karm. Siis arenes mõtteahel, mis tõi meid järjest lähemale ja lähemale õnnetusele. Otsustasime, et esimeses paaris osas jälgime päästjaid. Jälgime päästesukeldujat ja Rootsi naispreestrit, kes on justkui vaataja silmad ega tea samuti, mis õieti on juhtunud. Siis läheme osahaaval katastroofile lähemale. Ja kuuendas osas, laevahuku ajal, näeme päästeoperatsiooni uuesti, aga teisest vaatenurgast. See andis meile loo tegelaste valikuks raamistiku.
Mõtlesin esilinastusel: huvitav, kas saalis on ka Estonia katastroofis ellujäänuid. Kas te nendega ühendust võtsite?
Juba varakult olime stsenaristidega otsustanud, et ei võta nendega ühendust, kuna arhiivides on tuhandete lehekülgede kaupa materjali ning kõik ütlused ja intervjuud on hästi fikseeritud. Oma lugu jaganuid on väga palju ja meil ei olnud sedalaadi materjali rohkem tarvis. Sarja tegelased on välja mõeldud, aga tihti on kokku pandud ka tõsielulistest tegelastest.
Nüüd, kui olete lõppraporti ja kogu muu materjali läbi lugenud, kas oskate ka öelda, mis juhtus kapten Avo Pihtiga?
Ei oska, ja ma ei oska isegi öelda seda, mis laevaga juhtus. Lõppraport on küll soliidne, aga selles on tohutult auke. Meie ei püüa otsida vastust küsimusele, miks see õnnetus juhtus. See pole meie töö.
Kõne Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia pälvimise puhul
IGOR KOTJUH
Kõigepealt sooviksin tänada Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia korraldajaid ja žüriid mulle osutatud au eest.
See tunnustus on minu jaoks korraga nii üllatav kui ka rõõmustav, poleks kunagi arvanud, et minu tagasihoidlikud tähelepanekud kultuuri kohta leiavad nii kõrget tunnustust.
Olen nullindate algusest saadik, kui tulin Tartu Ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust, tahtnud siduda ennast võimalikult tihedalt kultuuriga. Loova inimesena arvasin, et see toob mulle seesmist rahu.
Ütlen ausalt, nii ka läks. Ülikoolirahvas, Tartu ja hiljem Eesti kultuurielus osalemine on toonud palju mõttekaaslasi ning sisukaid vestlusi ja ettevõtmisi.
Tundsin, et mu värsid ja tõlked on teretulnud, et mu mõtted on oodatud nii teadusajakirjas kui ka ajalehe arvamusküljel.
Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et vaadata olnu üle, et mõista, kuidas näeb välja meie praegune elu. Saada aru, kui hästi meie rahvuskultuur kohaneb globaalsete arengutega, kus telefon teeb pilte, saadab kirju ja loeb samme.
Julgustab ju ka põhiseadus nendel teemadel mõtisklema. Meile on ikka ja jälle korratud tsitaati preambulist: „…tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.
Kuid seesama preambul ei räägi kultuurist üksnes passiivses vormis – „tagada säilimine“. Seal on kirjas, et Eesti Vabariik peaks tervenisti dünaamiliselt arenema. Vabariigi kõige tähtsamas tekstis on kasutatud selliseid väljendeid nagu „kindlustada ja arendada riiki“, „ühiskondlik edu“ ja „üldine kasu“.
Nende sõnade valguses tuleb tõdeda, et meie kultuur kui valdkond viibib juba pikemat aega kriisis.
Erinevate loomealade kunstnikud loovad küll jätkuvalt tippteoseid, kuid kultuuri roll laias laastus on kahanemas, seda nii majandusnäitajate poolest kui ka meediapildis ja riigikorralduses laiemalt.
Toon selle kohta ühe näite.
Hiljutine 1. september oli minu jaoks kolmas õpetaja rollis pisikeses koolis Järvamaal. Vahetult enne seda vahetus meil direktor, tuli harjuda uue juhi ja korraldustega. Kuigi uus direktor on igati kena inimene, nõuavad muutused ikkagi harjumist, uue rutiini tekkimist.
Nüüd tagasi kultuuri juurde. Vikipeedias on artikkel „Eesti kultuuriminister“, millest selgub, et viimase viie aasta jooksul on selles ametis jõudnud tegutseda viis ministrit ning tänavu kevadel astus ametisse kuues.
Kujutage ette kooli, kus viie aasta jooksul oleks väikeste vahedega tööl olnud kuus direktorit. See oleks võimatu.
Miks kultuurivaldkonnas on see võimalik? Miks ei võiks määratud minister olla ametis mitu aastat, mitte ainult mõned kuud? Või kui tal on väike usalduskrediit, miks ei võiks kutsuda sellesse ametisse kellegi, kes on aastaid vedanud mõnda loomeorganisatsiooni, kultuuritemplit või festivali ning on sellega teeninud kolleegide lugupidamise kui asjalik kultuurijuht?
Kurb on seda öelda, kuid nii on: meie kultuurivaldkond viibib juba mitu aastat stagnatsioonis. Oleme jõudnud punkti, kus peaksime uuesti küsima: milleks me üldse kultuuri vajame?
Kuus raputust viie aasta jooksul on karm katsumus kultuuri jaoks.
Probleemid aina kuhjuvad. Väiketeatrite toetused, Rahvusraamatukogu renoveerimine, Kreenholm kui Ida-Virumaa uus kultuurimeka, kultuuritöötajate madalad palgad, vabakutseliste loovisikute ravikindlustus, noorte vähenev lugemus, metseenluse õhkõrn kiht – loetleda võib lõpmatuseni …
Või siis kallid raamatud. Ma ei tea, kuidas teie, kuid ise käin raamatupoes nagu muuseumis. Vaatan raamatuid, tunnen rõõmu kolleegide värskete teoste üle, vahel pildistan mõnda teksti, kuid raamatuid osta ma ei jaksa. Ja kurvastan, kui reklaamitakse soodustusi: 50%, 70%, 90% … Kas see viitab kinnisvaramullitaolisele nähtusele raamatukaubanduses või on see näide suhtumisest kirjanikutöösse?
Loomeliitude juhid fikseerivad probleeme, üritavad leida lahendusi, kuid sageli tulutult. Kasutan siinjuures juhust, et kiita EKLi esimeest Tiit Aleksejevit aktiivse töö eest – tema valitsemisaeg on kahjuks langenud kokku määratlematuse perioodiga meie kultuurivaldkonnas.
Igor Kotjuh 20. oktoobril Eesti Kirjandusmuuseumis Ene Mihkelsonile pühendatud konverentsil „Olnu on ikka veel täna“.
***
Uus minister peab alustama nullist. Katkendlikkus, fragmentaarsus, nullist alustamine muutub märkamatult trendiks, saab ühiskondlikuks normiks.
See signaal jõuab loojateni, kultuurikorraldajate ja -tarbijateni.
Kas see puudutab ka meid? Kui teeme midagi, võime endalt küsida:
Kas meiega on kaasas sajandivanune Eesti Vabariik?
Kas meiega on kaasas meie vanaemad, vanaisad?
Kas meiega on kaasas meie vanemad?
Kas meiega on kaasas meie hiljuti lahkunud õpetajad?
Kas meiega on kaasas meie kolleegide varasemad sõnavõtud, kui kirjutame oma artiklit või kõnet, korraldame konverentsi või seminari?
***
Meil ei ole kombeks rääkida probleemidest. Pidulikul päeval pole nagu kohane ja argipäeval on niigi palju muresid.
Leian, et see pole õige.
Kultuur on õhk, kultuur on identiteet, kultuur on inimene.
Kui hingamiseks õhku ei jätku, siis tuleb sellest kohe rääkida.
Ebameeldiv on seda öelda, kuid nii on: kultuurielus osalejad tunnevad end praegu sageli üksikutena, justkui oleks nad jäetud üksi enda muredega võitlema. See on ühiskonna killustatus, lahtiühendatus. Eraklikkus olude sunnil.
Kuidas rõõmustada preemia või nominatsiooni üle, kui valdkond laiemalt on kriisis; sellega justkui varjaksime probleemi. Näiteks on meie kirjanduselus levinud lugu, et preemia läheb võlgade katteks. Mille üle tunda uhkust, kui niimoodi elavad meie parimad autorid?
***
Jah, nullist alustamine muutub märkamatult normiks. Siin ja seal paistab silma lühiajalise mälu võidukäik, vähene teadmine sellest, mis ümberringi toimub.
Narva noorema põlvkonna kunstnik tsiteerib peast Tatarstanis elava autori luulet, kuid tal puudub info selle kohta, et väga head kirjandust luuakse Eestiski, lausa Kohtla-Järvel. Ta ei ole selles süüdi, probleem on kultuurikommunikatsioonis ja -logistikas. See on jäänud riigi poolt välja ehitamata.
Eesti erakond korraldab seminari integratsioonist, kuid kõnepidajate seas pole ühtegi inimest, kes oleks pälvinud riigi tunnustuse integratsiooni vallas. Kas riik tegeleb sellega, et reklaamida enda tunnustatud eksperte?
Või selline olukord. Eesti keeles ilmub riigi toel umbes kümme kultuuriväljaannet ja vene keeles mitte ühtegi. Kelle poole peaksid pöörduma kohalikud venekeelsed kultuuritegelased, et neil oleks emakeelne kuukiri? Ikka Eesti riigi poole. Nad on ju EESTI venekeelsed autorid. Kas neile vastatakse? Kes neile vastab?
Jah, integratsioon on veel üks kitsaskoht meie kultuurivaldkonnas.
Riik ei jõua seda korraldada täiel määral. Näiteks kooliõpikutes ei öelda identiteedist rääkides, et Eestis elavad ka muukeelsed eestlased, kes panustavad riigi arengusse. Vaikimine sellel teemal toob kaasa konflikte, muukeelse (mitmekeelse) taustaga õpilased eestikeelses koolis kogevad seda oma nahal, kui klassikaaslased narrivad neid venelasteks. Minu lapsed on seda kogenud. „Isa, miks klassikaaslased ütlevad mulle venelane, ma olen ju eestlane.“
Vaikimine sellel teemal kandub erinevatele elualadele.
Muusikaga tegelev asutus korraldab sarja, kus muusika kohtub luulega, kuid autorite seast ei leia me slaavi nimega autoreid.
Kultuuriorganisatsioon kutsub teadlasi ja kirjanikke pidama loenguid oma raadiosarja, kuid kutsutute seast ei leia me slaavi nimega lektoreid.
Kultuuriväljaanne avaldab esiküljel portreepilte kultuuritegelastest, kuid aastate jooksul me peaaegu ei näe slaavi nimega inimesi.
Telesaateid, tingliku nimega „Vestlus kultuuritegelasega“ või „Vestlus kirjanikuga“, salvestatakse 10 või 110 osa, kuid reeglina me ei leia kutsutute seast slaavi nimega tegelasi.
Kõik nimetatud asutused ja projektid tegelevad süvakultuuriga, teevad olulist ja tänuväärset tööd. Kuid on üks aga. Nende nimekirjad on puudulikud. Tulemuseks on moonutatud ülevaade, vaegkompositsioon.
Kujundlikult öeldes, see on riigivapp kahe lõviga, kolmas on kaduma läinud.
Või mis toimub meie telemaastikul laiemalt? Kohalik venekeelne kanal annab iga päev sõna eestikeelsetele ekspertidele, kuid vastupidist me peaaegu ei näe. Kas hoiak „meil on oma televisioon ja teil on oma“ teenib integratsiooni eesmärke? Kui kujundliku meediamandri ja -saare vahel puudub korrapärane liiklus, kas see on sidus ühiskond?
Kui paljud eestlased on kuulnud näiteks selliseid nimesid nagu Aleksandr Openko, Larissa Joonas, Aleksandr Žedeljov, Polina Tšerkassova, Vovan Kaštan, Aleksandra Averjanova?
***
Suur kunst nimetab asju õigete nimedega. Kurjus on kurjus ja armastus on armastus. Ebaõiglus tuleb markeerida ja sellega võidelda. Ene Mihkelson suure kirjanikuna tegi seda veenvalt oma teostes, mida muuseas tuletab meelde ka see kahepäevane konverents.
Olen nullindate algusest ennast tahtlikult kultuuriga sidunud. Mulle meeldis toonane õhkkond, kus algajad autorid suhtlesid omavahel ning juba ammu kirjutavate kolleegidega. Karl Muru luges ja kommenteeris mu esimesi venekeelseid luuletusi ja Sergei Issakov tuli kuulama mu esinemist ning pärast kutsus külla. Doris Kareva aitas avaldada mu esimese venekeelse luulekogu ja ajakiri Vikerkaar avaldas erinumbri noorte venekeelsete autorite tekstidega eestikeelses tõlkes.
Avatud suhtleja oli ka Ene Mihkelson. Ta tuli Tartu kirjanduse majas tutvuma minu kui kirjanike liidu uue liikmega. „Ma olen lugenud su asju,“ ütles Ene. „Mina pidin ütlema seda esimesena,“ vastasin kiiresti. Ja kohe oli tunne, nagu oleksime ammused tuttavad.
Olen ikka veel luuletaja. Ja ma ei ole vahetanud nime. Kas praegune Eesti vajab luuletajaid? Aga Igoreid?
