Elle-Mari Talivee

Kultuur on tähtis – see on tõdemus, mille juurde kaasaegne politoloogia ringiga tagasi on jõudnud. Kui 1980 aastaid iseloomustas varasemate kultuuriuuringute kriitika, keskendumine poliitilistele institutsioonidele ja ratsionaalse valiku teooriate võidukäik, siis 1990ndate teisel poolel hakati rääkima poliitilise kultuuri renessansist. Robert Putnami töödel, mis keskenduvad inimestevahelisele usaldusele, sotsiaalse kapitali mõistele ja kodanikuühiskonnale, on selle uuestisünni juures olnud väga oluline roll.1

Mõiste “poliitiline kultuur” on tegelikult mitmes mõttes problemaatiline. Kultuur viitab inimmõtlemise ja -käitumise sellele osale, mis on õpitud ja jagatud. Poliitiline kultuur tähistab arusaamu ja hoiakuid, mis on seotud poliitikaga või millel usutakse olevat mõju inimeste poliitilisele käitumisele. (Oluline on siinkohal märkida, et laiemas politoloogilises diskursuses viitab poliitilise kultuuri mõiste kogu elanikkonna hoiakutele, mitte üksnes poliitilise eliidi omadele – see viimane on tähendus, mis Eestis näikse senini domineerivat). Aga millistest hoiakutest ja arusaamadest poliitiline kultuur siis ikkagi koosneb? Millistel alustel saame ühe või teise ühiskonna poliitilist kultuuri iseloomustada? Kriitikute kahtlused on kokku võtnud William Reisinger, öeldes, et poliitiline kultuur pole muud kui hajus katusmõiste, mille all eri autorid, kasutades väga mitmesuguseid meetodeid, uurivad erinevaid hoiakuid ja nende mõju poliitikale.

Mõistelise umbmäärasuse vältimine ongi esimene nõue tõsiseltvõetavale poliitilise kultuuri alasele uurimusele. Et seda saavutada, üritab kaasaegne politoloogia jagada poliitilist kultuuri selgeteks eraldi vaadeldavateks tükkideks. Selle asemel et püüda ühe või teise ühiskonna poliitilist kultuuri kirjeldada või kaardistada (nagu seda tehti 1963. aastal ilmunud ja klassikaks saanud Gabriel Almondi ja Sidney Verba raamatus “Civic Culture”), keskendutakse nüüd konkreetsetele poliitilise kultuuri komponentidele, nagu näiteks informeeritus ja teadlikkus, väärtushinnangud, poliitiline toetus või poliitiline osalemine.

Teine nõue on mõõdetavus ja empiirilisus. Poliitilise kultuuri uurimist on iseloomustanud metodoloogiliste lähenemiste rivaliteet. Antropoloogiast üle võetud holistlik kultuurikäsitlus (mille peamiseks esindajaks on Clifford Geertz) näeb kultuuris tähenduste ja sümbolite süsteemi, mis tekib ja areneb ühiskonnaliikmete omavahelises suhtluses ega ole taandatav üksikisikute hoiakute summale. Sellele vastandub metodoloogiline individualism, mille kohaselt peame mis tahes makrotasandi nähtuse mõistmiseks uurima selle lätteid mikrotasandil – teisisõnu, keskenduma üksikindiviidi hoiakutele ja käitumisele. Ehkki debatti ei saa päriselt lõppenuks lugeda, võib väita, et peale on jäänud metodoloogiline individualism ja peamiseks poliitilise kultuuri uurimise instrumendiks on saanud esinduslikes valimites läbi viidud küsitlused.

Kolmandaks, poliitilise kultuuri uurijatelt ei oodata mitte kirjeldamist, vaid põhjuslike seoste väljaselgitamist. Kuidas kultuur siis ikkagi oluline on? Kuidas on seotud kultuur ja areng (Samuel Huntington ja Lawrence Harrison), kultuur ja rahvusvaheline konflikt (Huntington)? Kas võimusuhted ühiskonnas määravad poliitilise süsteemi ülesehituse (Harry Eckstein)? Kas demokratiseerumine sõltub ühiskonnas valitsevatest väärtushinnangutest või piisab hästi kirjutatud põhiseadusest ja tõhusatest institutsioonidest (William Mishler ja Richard Rose)? Kas kõrgem haridustase ja tõusnud poliitiline teadlikkus on toonud süvenenud skepsise võimu ja võimukandjate suhtes (Russell Dalton)?

Putnami panus

Robert Putnami tööd vastavad väga hästi eespool toodud nõuetele. Putnam on hauganud poliitilise kultuuri laialivalguvast pirukast suure, kuid hoomatava tüki: tema tähelepanu keskmes on inimestevaheline usaldus, ühistegevus ja sotsiaalne kapital. Viimane on mõiste, mida olid varem käsitlenud Pierre Bourdieu, James Coleman ja teised, kuid mis jõudis tavakeelde ja -kasutusse suuresti tänu Putnami töödele. Putnami tekste iseloomustab hoolikas empiirilisus: tema väited sotsiaalse kapitali kahanemise kohta Ameerika Ühendriikides tuginevad muljetavaldavatel andmemassiividel. Ja ükski Putnami teos ei piirdu kirjeldamisega: ehkki empiirilise seose olemasolu ei tähenda veel põhjuslikkust, näitab ta veenvalt, et ühiskondlike sidemete nõrgenemisega on kaasnenud terve rida hädasid, alates madalast valimisaktiivsusest kuni kasvanud korruptsiooni ja kuritegevuseni.

Putnami tuntumaks teoseks on “Üksinda keeglit mängimas” (“Bowling Alone”, 2000), kus on dokumenteeritud sotsiaalsete sidemete nõrgenemist tänapäeva Ühendriikides. Paistab, et Alexis de Tocqueville’i poolt imetletud kodanikuühenduste ja seltsingute Ameerikat ei ole enam olemas. Selle asemel iseloomustab ameerika ühiskonda kasvav individualism ja atomism. Äärelinnade elanikud sõidavad autoga tööle ja koju ja nende põiked ühiskondlikku ja sotsiaalsesse sfääri on üha harvemad ja põgusamad. Ametiühingud, erakonnad, kodanikuühendused, spordiklubid ja puhkpilliorkestrid kannatavad liikmete vähesuse käes. Järjest harvem käiakse koosolekul, kirikus või sõpradel külas. Individualistliku ühiskonna sümboliks on Putnam valinud üksildased keeglimängijad. Ehkki keeglimängu harrastab suurem hulk ameeriklasi kui kunagi varem, teevad nad seda üha sagedamini üksi – varem ülipopulaarsed keegliklubid ja -liigad on tänaseks valdavalt hingusele läinud.

Miks peaksid need arengusuunad (mis ei ilmne mitte ainult Ühendriikides, vaid ka arenenud ühiskonnas igal pool mujal) meile muret valmistama? Sotsiaalsed sidemed on otseselt seotud usalduse ja koostöövõimega, mis aga omakorda on ühiskonna  arengu ja edu pant. Usaldus on justkui määrdeaine, mis paneb ühiskonna robustsed hammasrattad sujuvamalt ringi käima. Usaldus vähendab aja-, energia- ja rahakulu kokkulepete tagamisel: usalduse olemasolul ei pea iga tehingut notariaalselt kinnitama tõttama ega igal sammul ettemakseid ja garantiikirju vormistama. Usaldus teeb võimalikuks ühistegevuse jagatud huvide ja väärtuste edendamisel. Vabatahtlikud liikumised saavad püsida vaid usul, et kõik osalejad annavad hüvede loomisel oma mõistliku panuse ega sõida ühe sinisilmse pingutaja turjal jänest. Väärib märkimist, et sotsiaalse kapitali teooriad ületavad kunstliku piiri kultuuriliste ja ratsionaalse valiku lähenemiste vahel: ka mänguteoreetilistes lähenemistes on just nimelt usaldus see kriitiline tegur, mis lubab mängijail valida koostööstrateegia ja seeläbi kokkuvõttes maksimeerida kasu.

Sotsiaalne kapitali teoorial on ka oma kitsaskohad. Mitte igasugused ühiskondlikud sidemed ei soodusta arengut; teatud sorti võrgustikke sobib paremini kirjeldama määratlus “nega­tiivne sotsiaalne kapital”. Nt korruptsioon eeldab usaldust: nii altkäemaksu pakkuja kui pistise võtja peab pidama teise poole käitumist vähemalt mingeis piires ennustatavaks. Negatiivse sotsiaalse kapitali näiteks on ka maffiavõrgustikud ja varimajandus. Rose on Venemaa näite varal demonstreerinud, et teatavat sorti sotsiaalne kapital võib hoopiski moderniseerumist takistada.

Teine oluline küsimus puudutab osalemise viise. Ehk on Putnam liiga keskendunud traditsioonilistele organiseerumise, osalemise ja suhtlemise vormidele ja jätnud tähelepanuta uued, valdavalt Interneti-põhised kanalid, mis ei sea suhtlemise ja sotsiaalse kapitali tekitamise eeltingimuseks ühes ruumis ega isegi ühel mandril viibimist? Ehkki Putnam leiab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng ei suuda kompenseerida seniste sotsiaalsete sidemete nõrgenemist, on mitmed poliitilise osalemise uurijad, eelkõige Pippa Norris, väitnud, et poliitiline osalemine lääne ühiskonnas mitte ei vähene, vaid muutub ja mitmetahustub. 

Tähtsus Eestile

Millises suu
nas on arenenud sotsiaalne kapital Eestis ja teistes postkommunistlikes siirderiikides? Põhjapanevate empiiriliste uuringute puudumisel ei olegi sellele küsimusele nii lihtne vastata. Ühest küljest on käes ühistegevuse ja kodanikualgatuse õitseaeg: viimasel kahel kümnendil on asutatud ja taasasutatud tuhandeid MTÜsid, ühinguid ja seltse, erialaliite ja huviringe, foorumeid ja meililiste. Teisest küljest võtab ka Eestis võimust individualism ja eraldatus. Sotsioloogide uurimused on näidanud, et viimase viieteistkümne aastaga on toimunud selge nihe just individualistlike väärtuste suunas nagu edu, jõukus ja enesekehtestamine. Tööle pühendunud autostunud linnainimesed on töövälisel ajal eelkõige teenuste tarbijad. Töid ei tehta enam talgukorras; vähenenud on nõukogude ajal nii tavaline sõprus- ja sugukondlik vastastikune abistamine; telekas, kodukinod ja Internet on toonud kaasa meelelahutuse “privatiseerumise”. Küsimus, kas ja kuidas on need trendid seotud kahaneva valimisaktiivsuse, palju räägitud poliitilise võõrandumise ning kas või majandusarenguga, vajab Eesti kontekstis lähemat uurimist.

Robert Putnami külaskäik annab meile põhjust veel kord mõtiskleda selle üle, kas ja mil viisil usaldus ja koostegutsemine mõjutab Eesti ühiskonna edenemist või veelgi enam – meie püsimajäämist rahvana. Meenub Rein Taagepera väide, et madal sündimus on vähemalt osaliselt usaldusdefitsiidi tulemus. Mis ikkagi annab ühele grupile suurema “evolutsioonilise” eelise: kas konkurents, milles löövad läbi paremini “kohastunud” indiviidid, või oskus teha koostööd? 

Eestile on olulised ka Putnami uusimad uuringud, mis näitavad, et sotsiaalne kapital on reeglina suurem homogeensetes gruppides. Andmed USA osariikidest, Euroopa riikidest jm kinnitavad, et paljurahvuselisus pärsib sotsiaalse kapitali teket: keele- ja kultuuribarjääride taha jääb pahatihti pidama seesama väärtuslik usaldus. Sama teesi kinnitab tõsiasi, et euroopalik heaoluriigi mudel on kujunenud homogeense rahvastiku baasil, paljurahvuselised ja liberaalse immigratsioonipoliitikaga riigid enamasti ei harrasta suurt sotsiaalset solidaarsust. Täiendavaks ülesandeks Eesti ühiskondliku usalduse kasvatamise okkalisel teel on seega vastuse otsimine küsimusele, kuidas luua usaldust, mis ulatuks üle keele-,  kultuuri-  ja identiteedipiiride.

1 Putnami ideede mõju ulatub mõistagi kaugele üle politoloogia piiride ja selle artikli rõhuasetus poliitilisele kultuurile on vaid üks võimalik lähe­nemisnurk Putnami töödele.

Kultuuriloolane Philipp Wolf on leidnud, et prügimägi on tänapäeva ühiskonnas ainuke sümbol, mis inimesi tõeliselt ühendab. “Prügimäed on tsivilisatsiooni varjatud mälestused ehk arhiivid. Kaubad ja päevauudised peavad olema ajutised, et neid saaks kiiresti välja vahetada; seevastu prügi on suhteliselt püsiv. Võiks isegi öelda, et pärast äratarvitamist ja rämpsuks muutumist omandab ebapüsiv toode teatava kestvuse… Peale selle toob prügikast kõik kokku; kui miski on muutunud rämpsuks, ei vaevuta seda enam eristama. Nii sulavad erinevad ühiskonnakihid ja klassid prahi ja jäätmetena viimaks ometi ühte.” (“Modernization and the Crisis of Memory”, Amsterdam, 2002, lk 182) Mürgine ja eemaletõukav prügi on Wolfi meelest ühtlasi vastumürk modernsele mälukriisile, mis inimesed kollektiivsest kogemusest eraldab ja sunnib neid tarbima ühist minevikku muuseumide ning ajalooliste teoste kaudu.

Prügi erilist lumma, nõiduslikku külgetõmmet on ammugi märganud kunstnikud, kes teevad rämpsust igasuguseid imelikke asju. Algmaterjali väärtusetus justkui puhastab loomingulise kavatsuse, toob nähtavale selle ülevuse, transtsendentsuse, säilitades samal ajal paradoksaalse otseühenduse jäätmete maailmaga. See otseühendus mõjub veidi koomiliselt, aga tekitab ühtlasi kõhedust. Tekib omamoodi “püha prügi” efekt: räämas roppuse varjatud jõud pääseb valla ja näitab, et tema numinoosne vägi on suurem kui seni arvatud. See on võib-olla suurem kui inimliku kultuuri enese vägi, sest ei vaja mingit abi ega hoolitsevat kätt.

Tänapäeva linnakeskkonda kuuluvad alati ka inimesed, kes asuvad sellele kõhedusttekitavale alale elama. Alatasa nähakse neid prügikastidest midagi otsimas, välja kiskumas, sorteerimas; nende liigutustes on mingi eriline alistunud ükskõiksus, mis näitab, et neil on prahi maailmaga ainulaadne suhe. Nad liiguvad kuidagi aeglaselt, kummalise sihikindlusega, mida ei määra kellaaeg ega inimsuhted, vaid prügikastide asukoht; nende välimus, kompsud ja iga aastaajaga sobivad riided on tegelikult juba prahiga ühte sulanud. Bussis või trammis kiirgavad nad ekstrakti, milles on ühtaegu tunda kümneid kordi võimendatud inimesehaisu ja ka midagi muud – midagi palju monumentaalsemat. See monumentaalne miski on püha prügimäe hõng, meie tsivilisatsiooni kvintessents.

Prükkarid on modernse ühiskonna kõige seesmisema ja ülevama religiooni preestrid. Nemad teevad vahet seal, kus teised seda enam näha ei taha, ega hooli suuremat eristustest, mis sotsiaalset inimest lõa otsas hoiavad. Olles juba teisel pool elu, ei ole nad ometi ka surnud, vaid toimivad edasi vahepealsete olenditena, viirastuslike saadikutena jäätmete igavesest riigist. Neid jälgides kaob tublil kodanikul esmalt igasugune eluisu, selle asemele tuleb kõrbeva prügi lootusetu ja mürgine kibedus; mõne aja pärast võib aga elutahe tagasi tulla, olles nüüd mitu korda tugevam. See uus elutahe võib suubuda joovastusse, elukülluse otsingusse, kuid ometi ei kao enam meelest päise päeva viirastuste eredad kontuurid.

Püha prügimäe ülevat väge õhkub ka lagunevatest tööstushoonetest, roostetanud masinatest, katkistest autodest ja kõikidest kohtadest või esemetest, mis pärast lagastamist meenutavad möödunut oma mõttetu püsivusega. Isegi vanadele müüridele maalitud värvilised grafitid kuuluvad selle juurde, olles justkui prügi religiooni kirjalik kommentaar või pildiline illustratsioon. Seda kõike on meile väga vaja, muidu ei mäleta me varsti enam sedagi, mida me täna hommikul sõime. Prügi hoiab tänapäeva inimeste maailma koos, ta hoiab seda üleval nagu Atlas. Olgem tänulikud kõigile, kes elavad prügis, prügile, prügina ja prügist. Muidu oleks meil ainult ajalugu, muuseumid, arhitektuurimälestised, turism ja nostalgiline meelelahutus.

Vaenlase kujuga tulid julgesti välja Isamaaliit ja Res Publica. Nende idee – Savisaare vastu – oleks vägev, kui seda juhtumisi ei oleks juba kaua ja tulutult kasutanud paljud. Vastu siis vastu. Aga miks? Ideekriitika? Eetika? Vist ei ole ühelgi erakonnal põhjust viimasel teemal uhkustada. Ka ei ole vastuoleku sõnaselge põhjendamine poliitilist korrektsust nõudvas eurokontekstis vist eriti võimalikki. Kui Savisaare vastu, siis venelaste, pensionäride ja muu pööbli vastu? No ei saa nii öelda, Brüsselis kuulevad. Ja mis on positiivne sõnum? Miks ma enam eriti ei imesta, et erakondade sõnumites domineerib mütoloogiline sildistamine ja napib argumentatsiooni.

Omaette kurb paradoks on, et vaenlase kuju klapib hästi kokku demokraatliku hääletusmasina ei-jah süsteemiga, milles puudub koht argumentatsioonil. Enamushääletuses võib võita nii arutlev terve mõistus kui ka nüri bolševism, mida kujundab erihuvidega manipuleerimine…

See-eest asi, mis argumente eriti ei vaja, on väike nuts – pisuke (või ka üsna suur) toetus “omadele”: 500 krooni pensionärile, vanemapalk põhimõttel “kellel on, sellele antakse”; maksusoodustused samal põhimõttel, 5000 krooni lapsetegemise eest jne. Väike nuts annab rõõmu kohe kätte ega vaja suuri sõnu.

Kumb on väärikam pakkumine, kas väike nuts või vaenlase kuju? Üldiselt on kombeks materiaalse meelehea pakkumist ja vastuvõtmist hukka mõista. Tegelikult ei huvitaks armetu pistis kedagi, kui enamik inimesi hästi toime tuleks. Hiljuti juhtumisi ETV usupropaganda saadet kuulates hämmastas mind kirikumehest pangaametniku Teet Uuemõisa rõõmus ohkamine: “Õnneks me siin Eestis pole nälga näinud.” Kas tõesti? Söönu ei mõista näljase muret, võiks piibli sõnadega vastata. Paraku on neid piisavalt, kellele tänagi on probleemiks kõhutäis, rääkimata tõelistest “parema elu” standarditest. Pisisummadega moosimine ei ole kõneväärt, võrreldes erakondade praktikaga, kus värbav äraostmine on pikkade traditsioonidega mitmekülgne tegevus, millele annab väärikuse ja puutumatuse panuste suurusjärk, millest “viiesajakroonine” valija unistadagi ei oska.

Mis võiks nutsupakkumise ja vaenlasekuju populistlikku mõju poliitikas vähendada? Kaua on levitatud legendi sellest, et asi laheneb, kui poliitik on majandusliku toimetuleku koorekihti jõudnud persoon. Tänaseks on elu tõestanud, et rikkusega vastutustunne ja sotsiaalne empaatia enamasti ei suurene. Nutsu tahetakse jätkuvalt, ainult et juba väga palju, astronoomilistes summades. Põhja läinud meditsiinisüsteemis isiklikult haiget saanud Robert Lepiksoni juhtum ütleb, et vähemasti hetkeks põhjustab sotsiaalse empaatia pigem isiklik häda – sotsiaalne ja eksistentsiaalne abitus. Kui üksnes surm poliitiku mõistuse ja õiglustunde äratab, on asi siiski pisut nutune.

Mis on inimesele tähtsam, kas väike nuts või suured metafoorid? Pragmaatikud arvavad ja loodavad, et piisab esimesest. Kahtlen. Enamus tajub alateadlikult, et hetkelistest pakkumistest tähtsam on sümboolne reaalsus. Mahasalatud metafoorid ja sümbolid ning tsenseerimata avalik kõne peegeldavad ühiskondlikke suhteid, turvatunnet või selle puudumist ning tulevikuperspektiivi täpsemalt kui enamasti silmakirjalik ametlik poliitretoorika. Muutused erakondade populaarsusnäitajates Lihula ja Tõnismäe sündmuste valguses on selge märk sümboolse reaalsuse tähtsusest. Delfi eelnõu on paljudele ohumärk katsena piirata isiklikku sümboolset eneseväljendust. Kõige ohtlikum on selles eelnõus “heakorra” nimel tehtav sotsioloogiline tsensuur: ka kõige primitiivsemas ja jõhkramas vormis väljendatud arvamuses peitub ju sotsiaalne tõde – tõde harimatuse, sotsiaalse abituse või pettumuse kohta, millega ühiskond peaks tegelema. Või tõde igatsuse kohta positiivsete metafooride järele. Sümboolse reaalsuse korrastamine kirvemeetodil, tähendusi kinni mätsides, ei ole lahendus. See üksnes kuhjab varjatud pingeid, mis edaspidi vajavad vaid juhuslikku päästikut. Aga valimistega seoses või ilma näib, et pelg lokaalsete ühendavate metafooride ees ning nutsupakkumise ja (globaalse) vaenlasekuju eelistamine on “avatud maailmale” olemuslik.

Riiklik koolide õppekava on sotsiaalse regulatsiooni mehhanism, mis loob silla isiksuse, kultuuri ning ühiskonna  mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Sellega kirjutatakse kujunevale isiksusele ette, kuidas peaks mõistma maailma ning oma kohta selles,  mida ja keda väärtustama, mida oskama, tegema ja mil moel käituma. Ühiskonna seisukohalt on õppekava (ja kool)  laste ja noorte ühiskonnakõlbulikuks tegemise üks kõige tõhusamaid tööriistu, inimkehade sotsiaalse normaliseerimise mehhanism.  Kultuuri tarvis on õppekava järjepidevuse ja  arengu tagamise vahend. Tarvitseb vaid kujutleda, kuidas hääbuks eesti kultuur,  kui koolis ei räägitaks eesti keeles ja kui õppekavades ei oleks eesti ajalugu ja kirjandust. 

Õppekavad erinevadki selle poolest, kelle huve ja vajadusi “õppekavakirjanikud” eelkõige silmas  peavad, kuivõrd ja kas üldse püüavad nad  erinevaid huve tasakaalustada. Natsi-Saksamaa koolide õppekavas oli eriline rõhk spordil, vastav kohustuslik eksam tuli  sooritada nii gümnaasiumisse sisse astudes kui ka seda lõpetades. “Kõige paremaid mõtteid tekitab marssimine, neis mõtetes peegeldub saksa peidetud vaim, sajandite vaim,”  kirjutas 1934. aasta 3. juuli Völkische Beobachter.  Riiklike õppekavade loomine tähendab väärtuste  kehtestamist. Õppekava  üle käivad vaidlused on alati poliitilise iseloomuga, sest võideldakse selle nimel, kelle ja millised väärtused  tunnistada üldkehtivaiks.  E. Durkheim on nentinud, et kogu XIX sajandi kõikus prantsuse keskharidus mineviku- või tulevikuorientatsiooni vahel, olenevalt sellest, milline partei oli võimul. Võitluse keskmes oli teadusharidus: traditsionalismi esindajad leidsid, et tõeliselt hea haridus on üksnes kirjanduskultuuril põhinev klassikaline haridus, teadusharidus aga depersonaliseeris nende arvates  lapse.  Võitluse tulemusel kujunes ühendavaks ideeks  rahvuslik ühtsus, haridus aga hargnes kahte lehte: klassikaline ja reaalkallakuga keskharidus.

Tänapäeva lääneriikides on hariduspoliitika kese nihkunud haridussüsteemi üleüldise detsentraliseerimise ja turumehhanismide käivitamise ja töö hoidmise suunas. Tulemuseks on pedagoogiline individualism ja vastutuse  asetamine lapse ja perekonna õlgadele. “Hea laps” on edukas laps. Väidetavasti on edu kui ülim eesmärk   paratamatu, sest muidu jääksid riik ja rahvas alla üleilmses  konkurentsivõitluses. Muutlikus keskkonnas riskidega toimetulekuks oodatakse õppijalt paindlikkust, eneserefleksiivsust, probleemide lahendamise ning eneseloomise ja -määratlemise oskust. Mahajääjaid käsitatakse kui normist hälbivaid, nn erivajadustega inimolendeid, kelle ebaedu põhjused peituvad peamiselt indiviidi enda eripäras ja tema senises koolitus mitte aga näiteks päritolus, elukohas, vanemate hariduses, rahvuses, vaesuses jne. Õpetajast saab õppimise nõustaja ja õpikeskkondade kujundaja. “Vähem riiki!”, “Turu nähtamatu käsi!”, “Heaoluriigi aeg on möödas!”, “Saagem lahti õpitud abituse sündroomist!”, “Valitsus aitab neid, kes end ise aitavad” – nende ja teiste niisuguste loosungite all purjetas  neoliberalism Eestisse. Mõned meie majandusedu ebasoovitavad kõrvalnähud on praeguseks ilmsed: ühiskonna  kihistumine võitjateks ja kaotajateks,  elanike arvu katastroofiline vähenemine, enesetappude suurenemine, AIDSi levik, ja – sugugi mitte viimases järjekorras – tuhandete laste väljalangemine põhikoolist (seda nõukogude perioodil peaaegu polnud). On see fataalne paratamatus? 

Ohtlik on tasakaalu kadumine

Meie tõerežiimi nõrkused algavad eeldusest, et on olemas üksnes üht tüüpi heaoluriik.  Esping-Anderseni järgi võib kõnelda kolme tüüpi heaolurežiimist: liberaalsest (keskmes turg, USA), konservatiivsest (perekeskne, Itaalia)  ja sotsiaaldemokraatlikust  (riigikeskne,  Rootsi), mis kõik kultiveerivad erinevaid väärtusi. Homo liberalismus ehk kalkuleerib kõike oma isikliku heaolu seisukohalt, mille  saavutamisel loodab ta  peaaegu ainuüksi iseendale. Homo familius vihkab maailma, kus tuleb endale küünarnukkide abil teed rajada. Tema arvates on omakasupüüdlikkus ebamoraalne, sest  inimese kohus on teenida oma peret.  Ta ei näe patriarhaalsuses midagi taunimisväärset, sest isa õlul on stabiilsuse ja turvalisuse kindlustamine. Ta soovib  heaolurežiimi, mis taltsutaks turujõudusid ja tõstaks  inimestevahelist ühtekuuluvust ning solidaarsust. Homo socialdemocraticus  jälle kaldub uskuma, et tal endal läheb paremini, kui igaühel läheb paremini ja et mida rohkem me panustame üldisse heaolusse, seda parem. Teha teistele head ei ole heategevuslik žest, vaid  loomulik asi, kuigi võib olla ka täpselt kalkuleeritud tegevus. Selle mudeliga kaasneb nivelleerimisrisk, mis võib ohustada raamidesse mitte mahtuvaid erakordseid andeid. Ent mis tahes ühiskonnas täiendavad eri keskmed ja inimtüübid üksteist ning on kõik vajalikud, kuigi dominandid on erinevad. Ohtlikuks läheb olukord siis, kui tasakaal keskmete vahel on kadunud või mõni keskmetest lakkab rahuldaval tasemel toimimast.  Ühiskonnal, kus ainuvalitseb turg,  on kalduvus muuta kõik  kaubaks ja allutada rahalistele kalkulatsioonidele, kaasa arvatud abielu, lapsed ja armastus. Sellega kaasnevad uued ohud ja riskid, mida neoliberalismi kuulutajad eelistavad mitte teada. Näiteks oli väikelaste suremus, mida loetakse  elanikkonna aredaks  tervisenäitajaks, 1998. aastal suurim liberaalsetes heaoluriikides (kõrgeim näitaja USA-l), madalaim aga sotsiaaldemokraatlikes riikides (väikseim näitaja Rootsil; Bambra, 2005). 

Usk sellesse, et turu nähtamatu käsi iseregulatsiooni teel ja riigi sekkumiseta kõik ära korraldab, on kõikuma löönud. Olukorda püütakse parandada konservatiivsete väärtuste (religioon, kõlblus, abielu, patriotism, paremate (?) loomupärane õigus paremale kohale ühiskonnas või teiste riikide seas) propageerimisega. Milline on ainuõige moraal tingimustes, kus loodus on tehnoloogilise “progressi” tulemusel ohustatud ja  inimkloonimine saamas tehniliselt võimalikuks, kus on töötu isamaa, kui tema töö on antud välja teise, odavama tööjõuga riiki? Individualismi ja isikuvabaduse ratsu on kurnatusest varisemas, sest indiviid ei saa lahendada globaalseid probleeme üksnes oma jõul. 

Õppekava küsimust ei ole võimalik lahendada, kui me ei ole määratlenud, mis suuna õigupoolest võtab meie haridus tervikuna. Kuidas seostub üld- ja kutseharidus? Kas tuleks rakendada kutse-eelset õpet  kõigile või ainult nendele, kes pole akadeemiliselt edukad? Kas eliitkoolidega või ilma? Ka aktsepteerime või mitte ettevalmistuskursusi ja sisseastumiseksameid I klassi astujatele? Kas oleks mõistlikum lahutada põhikool ja gümnaasium ning luua suured, mitmete paralleelidega gümnaasiumid maakonna tasandil? Kuidas sel juhul lahendada õpilaskodude küsimus? Kas lasteaiakohad peaksid olema kättesaadavad igal pool Eestis? Kas meditsiiniline järelevalve ja  logopeediline abi peaks olema  kõigis lasteaedades või on see perekonna mure? Kui suur peaks olema õpilaste ja koolide valikuvabadus? Kas soovime, et spetsialiseerutaks suuresti juba üldhariduskoolis, s.o kas ikka kõik peavad õppima matemaatikat, loodusteadusi, võõrkeelt jne? Mida teha nendega, kes õppimisega hädas on? Kas eriklassid ja -koolid andekatele on vajalikud? Kas peaksime kehtestama eraldi standardid vähem võimekatele ja andma välja erisuguse “vahetuskursiga” lõputunnistusi?

Soome mall parim?

Pole vist vaja tõendada, et majanduses oleme valinud liberaalse heaoluühiskonna mudeli. Hariduses oleme tahtnud eeskujuks võtta Soome, kelle haridust peetakse üheks paremaks, kui mitte kõige paremaks kogu  maailmas. Erine
vused koolide, maa- ja linnalaste, vaesemate ja jõukamate perede laste vahel on Soomes väiksemad kui kuskil mujal. Selle tagapõhjaks on Soome heaolurežiim: maa, kus riskide maandamise keskmes on riik, võivad töötavad emad jätta lapsed  muretult lasteaedade ja koolide õpetajate hoolde, kelle moraalne staatus (ja, muide, mitte niivõrd palk keskmisega võrreldes) on ühiskonnas kõrge. Soome põhihariduse alusväärtustena on nimetatud inimõigusi, võrdsust, demokraatiat, inimeste eripära väärtustamist, keskkonna  jätkusuutlikkuse säilitamist ja paljukultuurilisust, põhihariduse ülesandeks vastutuse ja ühistunde kasvatamist ning indiviidi õiguste ja vabaduse austamist.  Eraldi rõhutatakse hariduse ilmalikkust ja poliitilist neutraalsust ning nõuet tagada kõigi õpilaste füüsiline, psühholoogiline ja sotsiaalne heaolu (“Finnish… ”, 2004). Soomes ei ole kunagi kaubaks muudetud kõiki elusfääre. Eesti olukorra teeb keeruliseks see, et üritame vahelduva eduga perioodiliselt suunda vahetava hariduspoliitikaga tormata mõlemale poole: kord Soome, kord Inglismaa suunas, nähtavasti ette kujutades, et vahet pole – üks kapitalism kõik. Usun, et eesmärgid, mille seab Eesti ette riiklik strateegia “Säästev Eesti 21”, on väärt, et  nendest lähtuvalt üles ehitada meie haridussüsteem ja -poliitika. Need vastastikku seotud eesmärgid on: eesti kultuuri elujõulisus, ühiskonna sidusus, (majandusliku) heaolu kasv ja ökoloogiline tasakaalustatus.  Peaksime jagama riske perekonna, turu ja riigi vahel, ladumata ühelegi neist üle jõu käivat koormat.

Kas õppekava on ikka vaimueliidi “rida”? Kui Hitler 1930ndatel võimule tõusis, siis ei leidnud ta ülikoolidelt õieti mitte mingit vastuseisu. Peaaegu kõigi distsipliinide ja õppetoolide esindajad lootsid režiimimuutustest kasu lõigata. Suur osa  majandusteadlasi, antropolooge  ja õigusteadlasi tervitas sotsioloogia  mahasurumist, uskudes, et see võimaldab nende teadusharul esile tõusta, loodusteadlased  olid täis lootust, et lõpuks ometi õnnestub arved klaarida metafüüsikaga jne (Grunberger, 389).

Kirjandus:  

Andersen, G. (1999). Social Foundations of Postindurial Economies. Oxford University Press.

Bambra, C. (2005).  Health Status and the Worlds of Welfare. Social Policy &Society.

Finnish National Board of Education. (2004). National Core Curriculum for Basic Education 2004. Vammalan Kirjapaino Oy. 

Grunberger, R. (2005). A Social history of the Third Reich.  Phoenix.