Elle-Mari Talivee

Meist veelgi väiksem kultuuripärandi kaitsega tegelev institutsioon Euroopas on minu andmetel vaid 300 000 elanikuga Islandil, mujal on see mitte mõne inimese võrra, vaid mitu korda suurem. Muinsuskaitseinspektorite arv Eestis ei kannata välja ka mingit võrdlust keskkonna- ja tervisekaitseinspektoritega. Mälestiste säilitamiseks ja ühiskondlike hoiakute kujundamiseks kooritakse mõnekümne muinsuskaitseinspektori seljast tegelikult seitse nahka, seda enam, et neid, kes on suutnud aastaid vähese palga eest rasket tööd teha, kannustab ennekõike missioonitunne.

Muinsuskaitseameti praeguse juhtkonna ja kultuuriministeeriumi kavandatavad abinõud auditis viidatud puuduste parandamiseks on paraku kummalised: selle asemel, et leida esimeses järjekorras lisatööjõudu järelevalveks, omanikega suhtlemiseks ja kaitsekohustusteatiste koostamiseks, värvatakse ametisse muinsuskaitseliste eritingimuste (projekteerimisel kehtivad erinõuded) koostajad. Kaheldamatult on normaalne, et riik telliks ja rahastaks muinsuskaitselised eritingimused ise, sest praegu maksavad omanikud sisuliselt ise kinni iseendale piirangute kehtestamise. Riigi rahaga eritingimuste koostamine on põhjendatud ka seetõttu, et eritingimused on lisaks arheoloogilistele uuringutele ja restaureerimistöödel nõutava tegevusloa olemasolule ainsad muinsuskaitseseadusest tulenevad olulised ja raha nõudvad lisakohustused.

Antud olukorras on siiski arusaamatu omanike abistamiseks teenuse võimaliku sisseostmise asemel palgata kaks spetsialisti, kes ei saa kuidagi olla pädevad kogu laial mälestiste skaalal ega ka reaalselt ära teha vajalikku tööd. Eritingimuste koostamine eeldab nii põhjalikke arhitektuurseid kui ka arhiiviuuringuid ja on lõpptulemusena omanikule hinnaline dokument tema mälestise ajaloo ja arhitektuuri kohta. 2006. aastal kooskõlastasid muinsuskaitseamet ja selle halduslepingupartnerid ligi 450 eritingimust, tänavu on tembeldatud juba ca 300. On utoopiline loota, et kahe inimese najal suudetakse vastata nõudlusele ning säilitada vajalik kvaliteet. On suur oht, et eritingimustest saab formaalne dokument, mis ei kergenda ei omaniku ega ametniku tööd, ammugi ei taga see mälestiste head käekäiku.

Eestis on kaitse all 25 599 mälestist, neist 12 600 on vallasmälestised (kunstiteosed, kirikute sakraaliad jne), 1246 ajaloomälestised (monumendid, ajalooliste isikutega seotud paigad ja hooned jne), 6618 arheoloogiamälestised (kalmed, asulakohad, linnamäed jne), 5244 arhitektuurimälestised, 35 tehnikamälestised ja 36 mälestist on veealune pärand (laevavrakid). Neile lisandub 12 muinsuskaitseala, s.t 11 ajaloolist linnasüdant ja Rebala muinsuskaitseala.

Mälestiste arv tundub väikese riigi kohta suur, ometi oleme üle-euroopalises arvestuses nii inimeste arvu kui ruutkilomeetrite võrdluses oma näitajatega üsna keskmisel kohal. Meist vähem on riiklikult kaitstavaid mälestisi näiteks Soomes, sest seal on valdav osa kultuuripärandist kaitstud planeeringutes sätestatud tingimustega. Meil on planeeringutega kaitstud miljööväärtuslikud alad, üksikobjektide kaitset planeeringute kaudu meie tänane õigusruum ei võimalda.

Mälestised lagunevad

18. oktoobri Postimehest võis lugeda, et muinsuskaitse ei hooli lagunevatest objektidest, kui aga silmapiirile ilmub võimalik arendaja, tormavad nad piiranguid seadma ja kooskõlastusi nõudma. Küsimus ei ole hoolimises, vaid muinsuskaitseameti võimalustes. Peremehetunde puudumise tulemusena on ligi veerand Eesti arhitektuurimälestistest halvas olukorras. Riigiamet ei saa vastu omaniku tahtmist füüsiliselt sekkuda mälestisel toimuvasse, s.t tulla ise näiteks katust vahetama. Seoses juriidilise ja rahalise keerukusega ei ole siiani ette võetud algul päästerõngana tundunud asendustäitmist, s.t et riik likvideeriks omal kulul avariiolukorra ja nõuaks seejärel omanikult raha sisse. Ka Tallinna linn suutis jõuvõtetega lammutada J. Köleri 2 ebaseadusliku ehituse vaid tänu pikale protsessile järgnenud kohtuotsusele. Muinsuskaitse valdkonnas on korduvalt olnud olukordi, kus riigi või omavalitsuse eraldatud raha tuleb ümber jaotada, sest omanik keeldub koostööst ja eelistab pigem lasta hoonel laguneda. Ka värskeim katastroof, Ahja mõisa põleng, johtus ennekõike kohalike hoolimatust suhtumisest.

Paraku ei ole Eestis mõistetud, et rahvusliku kultuuripärandi omanik olemine ei ole karistus, vaid suur privileeg. Omanikel on võimalus küsida toetust, sest mälestiste korrastamine võib olla kulukam kui tavaline remont. Kummalisel moel on aga omanike seas levinud suhtumine, et mälestises või miljööväärtuslikul alal elava inimese kodu tuleb remontida 100% ulatuses ainult riigi või omavalitsuse raha eest ja omanik ei pea midagi tegema. Teoreetilisest võimalusest hoolimata jätavad paljud toetusetaotlusega tulemata, kuna arvavad, et riigi eraldatud nadist 15 miljonist kõigile ei jagu.

Trööstitu on olukord ennekõike seal, kus mälestisele ei osata leida uut kasutust, tihti on siingi seos riigi regionaal- ja finantspoliitikaga. Muinsuskaitsjate jahmatuseks on näiteks EAS mitmeid aastaid eelistanud ääremaade mälestisi ja kohalikku tööhõivet mõjutavatele väikeprojektidele hoopis Tallinna hotellide ehitamist. Halvas olukorras ja ilma mõistliku kasutuseta mälestisi on kõikjal maailmas, ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas on arvukalt avariilisi objekte, oma abitu ja suutmatu suhtumisega oleme aga kindlasti edetabelis kõrgel kohal.

Mälestiste remontimisel ja restaureerimisel tuleb järgida muinsuskaitseseadusega seatud piiranguid, mille mõte on tagada asjatundjate poolt läbimõeldud ja -kaalutud tegevus. Väheseid teadmisi toetav raske rahakott võib olla mälestisele palju ohtlikum kui ajahammas või ilmastik. Alati tuleb meeles pidada, et enamik mälestistel toimuvast on pöördumatu iseloomuga.

Mälestiste tunnused

Riigikontroll märkis, et on veel hulgaliselt kaitse alla võtmata väärtuslikku kultuuripärandit ja mälestise staatuses on asju, mis seda ei vääri, samuti, et mälestiseks tunnistamise kriteeriumid ei ole kirjalikult formuleeritud ega avalikustatud. Kultuuripärandi mõiste on ajas pidevalt täienev, sest uut pärandit tekib meie ümber iga päev ning ajalise distantsiga muutub ka suhtumine inimese loodud keskkonda, areneb inimeste teadlikkus. Võib ju ka unistada, et ehk kunagi oskab Eesti ühiskond oma pärandit väärtustada ilma seda riiklikult reguleerimata.

UNESCO on maailmapärandi objektide valimiseks kehtestanud kuus kriteeriumi, mis on oma olemuselt väga üldised ja sobivad peaaegu kõige kirjeldamiseks, neidki sõnastatakse iga paari aasta tagant ümber (näiteks hoonetüübi või arhitektuurse või tehnoloogilise ansambli või maastiku silmapaistev näide; traditsioonilise inimasustuse, maa- või veekasutuse silmapaistev näide jne). Täiusliku ja täpse kriteeriumide loetelu kehtestamisega kaasneb oht, et vajaliku kriteeriumi puudumine võib tulevikus mõne olulise objekti välistada.

Muinsuskaitseameti peadirektor väitis oma vastulauses, et muinsuskaitseamet ei ole seni valdkonnauuringutega tegelenud, ometigi on käivitatud mitmeid olulisi uuringuid nagu raudteejaamad, meiereid, tuulikud, sõdadevaheline ja nõukogudeaegne arhitektuur, Ruhnu küla jne. Uurimistulemuste põhjal on kaitse alla võetud uusi mälestisi, veel olulisem on see, et amet on tutvustanud uuringute tulemusi omavalitsustele ning teinud neile ettepanekuid väärtustada kohaliku tähtsusega pärandit planeeringuga. Täna kaitse all olevate nimekirjade ülevaatamine on pikk, tänamatu ja väga vastutusrikas töö, sest juba praegu kahetsetakse 2000. aastate algul tehtud väljaarvamisi, muu hulgas on tõsiselt kõne all olnud mõni objekt ka uuesti kaitse alla võtta.

Teavitustöö

Riigikontrolli tuleb tõsiselt kiita omanike küsitlemisega läbi viidud omapoolse teavitustegevuse eest, sest see on tööpõld, mis nõuab lõputut ja järjekindlat harimist. Muinsuskaitseamet ise o
n oma võimalusi ja inimesi arvestades tegelenud tõsiselt, kuigi mitte piisavalt, oma põhimõtete selgitamisega. Päris palju on tehtud konkreetsetele sihtgruppidele suunatud üritusi, näiteks teabepäevad Koguval ja Ruhnus, räägitud on raudteejaamadest ja meiereidest, toimunud on kirikuõpetajatele suunatud koolitused. Ameti esindajad on olnud tihti kaasatud maa- ja omavalitsuste teabepäevadel, välja on antud mitmeid trükiseid ja huvipakkuvat materjali on ka ameti koduleheküljel.

Infotulvas ja -müras läheb paratamatult palju kaotsi ja seetõttu on küsimusele „kas teid on teavitatud?” alati lihtsam vastata „ei!”. Paraku on palju ka neid inimesi, kes arvavad, et pakutavat teavet ignoreerides või kaitsekohustusteatist mitte vastu võttes vabastatakse ennast vastutusest pärandi säilitamise eest.

Riigikontrolli aruandes leidub lisaks väga vajalikele tähelepanekutele ka mõningaid praktikule küsitavana tunduvaid soovitusi, ent vaieldamatult on tegu kaaluka ja läbimõeldud dokumendiga, mida soovitan lugeda kõigil kultuuripärandist huvitatud inimestel. Jääb vaid loota, et aruannet osatakse võimalikult hästi ära kasutada valdkonna edendamiseks ja kultuuripärandi huvide kaitseks.

Autor oli muinsuskaitseameti järelevalveosakonna juhataja aastatel 2002–2007.

Pole üllatav, et sama võib näha ka postkommunistlikus Eestis viimase kuueteistkümne aasta jooksul, kui proovitakse aru saada sellest, mis ikkagi toimus siin umbes viiskümmend aastat väldanud okupatsiooni perioodil. Mõnevõrra ootamatu on praegune diskussiooni ägenemine, kui väga aktiivselt on lähimineviku teemadel hakanud sõna võtma endised erineva tasandi ideoloogiatöötajad. Kas on tegemist aprillisündmuste järelkajaga, mis siinse ühiskonna varasemast suuremal määral polariseeris, või hoopis viimase meeleheitliku katsega tegelikkust muuta, seda näitab tulevik. Pean silmas eelkõige Jaak Alliku 10. augustil Sirbis ilmunud artiklit „Põlvili või püsti”, kuigi sisuliselt samasuguseid või analoogilisi seisukohti võib kohata mitme teise autori (nt R. Veidemanni artiklid Postimehes) üllitistes.

Kui lühidalt kokku võtta, väidavad nimetatud autorid, et nõukogude periood, moodustades suhteliselt pika ajajärgu Eesti ajaloos, oli aeg, mille käigus inimesed lõid palju märkimisväärset, hinnatavat. Kuna enamikul polnud võimalust siit põgeneda, kohaneti nõukogude võimu kui paratamatusega ja elati oma elu nii ausalt, kui tolleaegsed olud vähegi lubasid. Kogu nõukogude perioodi negatiivselt hinnates tõmmatakse sellega otsekui kriips peale mitme põlvkonna eestimaalaste elule ja tööle. Kui hakata nimetama kõiki tolleaegseid aktiivsemaid inimesi ja oludega passiivselt kohanejaid kollaborantideks, jääks mittekollaborantideks vaid käputäis aktiivseid vabadusvõitlejaid ja „katlakütjaid”, kelle roll tol ajal ja üldse Eesti arengus on olnud marginaalne. Nagu nendelgi, kes siit läände põgenesid ja sealset heaoluühiskonda nautisid, kuid kodumaale mingit reaalset kasu ei toonud.

Nimetaksin sellist nähtust, kus omaaegsed kommunistid-ideoloogid pattu ei kahetse ega vähemalt delikaatselt ei vaiki, vaid lärmakalt ja kõikvõimalikel viisidel enda tegevust Nõukogude Liidu perioodil õigustada püüavad, Alliku fenomeniks, mille olemus seisneb lühidalt öeldes järgmises. Esiteks aetakse niisugustes arutluskäikudes ilmselt meelega segi ohvrid ja kurjategijad, kui kasutada kriminoloogia terminoloogiat. Eesmärk on hägustada enda personaalset rolli lähiminevikus, sest kui kogu ühiskond koosnes aktiivsematest ja vähem aktiivsetest kaasajooksikutest, ei ole rollide erinevus enam nii ühetähenduslik ja selge – ühed kaasajooksikud kõik. Teiseks püütakse niisugusel viisil sisendada ideed, et sel juhul kui ebaõiglus, ebaausus kestab pikka aega, toimub ajapikku paratamatult normaliseerumine ja varasem ebaõiglus ja ebaausus muutuvad ühel hetkel õigluseks ja aususeks. Paraku see nii ei ole, sest juba Rooma õiguses kehtis põhimõte: Ex iniuria non oritur ius – õigusetusest ei sünni õigust, mitteõiguspärasel tegevusel ei saa olla õiguspäraseid tagajärgi ega sellise tegevuse resultaadiks uued õigused. Kolmandaks solvatakse sel viisil tuhandeid ja tuhandeid süütuid inimesi, keda otseselt represseeriti ja kellel puudus võimalus punavõimule reaalse vastupanu osutamiseks. Nemad ei ole mingilgi määral toimunu eest vastutavad, vaid täit vastutust kannavad selle eest need, kelle aktiivsel tegutsemisel okupatsioon ja kommunistlik terrorirežiim Eestis 1940. aastal kehtestati ja kuni 1991. aastani jätkus. Neljandaks tähendab nõukogude perioodi õigustamine praegustes tingimustes tegelikult sõnavabaduse kuritarvitamist (midagi sarnast holokausti eitamisega), millega kipuvad tegelema just need, kes olid omal ajal ametis nõukogude võimu agara toetamisega.

Allik esitab oma artiklis ilmse kahjurõõmuga väite, mille järgi „teadlased pole veel suutnud luua ühist keelt, mis Nõukogude Liidu olemust adekvaatselt kirjeldaks”. Kuna asjast peab ikka enne rääkima, kui teadlased selle erikeele vaevalise loomisega hakkama saavad, võtan siinkohal ette omapoolse tagasihoidliku katse nõukogude võimu olemuse mõne aspekti analüüsimiseks. Nõukogude perioodi aegset riiki ja ühiskonda saab minu arvates suhteliselt hästi kirjeldada vangla mudeli kaudu, see tähendab, et tegemist polnud lihtsalt bolševistliku eksperimendiga, vaid bolševistliku vanglaeksperimendiga. Kui tsaariaegset Venemaad nimetati rahvaste vanglaks, siis nõukogude perioodil lõid bolševikud riigi, mille üks keskne toimemehhanism oligi vangilaagrite süsteem (GULAG). Ühest küljest funktsioneeris niisugune GULAG N Liidu sees, kuid kaugemalt vaadatuna oli terve nõukogude riik ja seal elavate inimeste olukord vanglaeluga sarnane.

Välispiirid keelasid selle riigi piiridest füüsiliselt lahkuda informatsiooni nii sise- kui välisolukorra kohta kontrolliti, tsenseeriti, inimestelt oli ära võetud omand, neid kohustati töötama mitte tavapärases mõttes raha eest, vaid nende töö eest maksti nn vanglatšekkidega, mis kehtisid ainult suletud territooriumil jms. Tunnuseid, mis teevad endise N Liidu üllatavalt sarnaseks vanglaga, võib tuua veel paljugi, mistõttu kogu tolleaegset „kuuendikku planeedist” annab võrrelda piirkonnaga, kus kehtisid erineva rangusega vanglarežiimid.

Eesti oli lisaks eriolukorras, sest eksperimenti ei algatatud kohapeal, vaid selles osalemine sunniti peale Eesti okupeerimisega N Liidu poolt. Lõppes see kõik alles 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamisega ja see on ajalooline fakt, mida ei tee olematuks režiimi välised muutused ajas. Kuigi Alliku väitel järgnes okupeerimisele inkorporeerimine ja okupatsioonirežiim muutus 1950. aastate lõpuks parteilis-bürokraatlikuks režiimiks, ei muuda see midagi põhimõtteliselt. Püüd kirjeldada olukorda nii, et tulid võõrad, tegid oma vägivaldsed tegemised ära ja siis jätsid meid omavahel asju ajama, eirab kõige elementaarsemaidki fakte. Viibisid ju Eesti territooriumil terve nõukogude perioodi vältel relvastatud struktuurid, alates vangilaagreid turvanud siseministeeriumi vägedest, samuti regulaarväed ja KGB koosseisu kuulunud piirivalveväed. Lisaks militaarstruktuuridele tegelesid korra tagamisega ka sisekaitse ametkonnad, näiteks prokuratuur ja miilits. Tipp-positsioonidel kõigis neis struktuurides olid loomulikult mitte kohalikku, vaid võõrast päritolu isikud ning struktuure juhiti sageli otse Moskvast. Sõjaväe ja teiste jõuametkondade arvukus ja summaarne löögijõud tagasid igasuguse aktiivse vastupanu perspektiivituse ja andsid siinsetele parteilistele võimustruktuuridele tegeliku, vastuvaidlematu tõsiseltvõetavuse. See, et neid jõudusid iga päev kohaliku elanikkonna vastu pärast 1940. aastaid enam ei kasutatud, ei tähenda üldsegi, et nende jätkuval siinviibimisel puudus distsiplineeriv tähendus.

Kuidas toimus nõukogulik vanglaeksperiment Eestis, millised olid selle teostamise viisid indiviidi tasandil? Kui on olemas vangla, siis peavad olema ka vangivalvurid, kes vangide järele valvavad. See on esimene ja põhimõtteline jaotus, mis aitab paremini mõista inimeste tegevust Nõukogude riigis. Mitte nii, et kõik olid mingil määral vangid ja mingil määral vangivalvurid, mis filosoofilises ja luulelises plaanis võib isegi paika pidada. Rääkides konkreetsete inimeste tolleaegsest rollist, tuleb esmalt püüda vastata põhimõttelisele küsimusele, kas kuuluti „valvajate” või „valvealuste” hulka. Kui jätta niisugune jaotus tegemata, hägustub igasugune edasine arutlus lähimineviku teemadel. Personaalsest vastutusest (näiteks kriminaalkuriteo toimepanemise süüdistust esitades) saab ikkagi rääkida eelkõige ja peaasjalikult nn vangivalvurite puhul, mis ei tähenda aga seda, et iga „valvur” oma tegude eest kriminaalvastutust peaks kandma. N Liidu kangelane Arnold Meri kuulub loomulikult omaaegsete „valvurite” hulka, ükskõik kui paratamatuks ja humanistlikuks ta enda osalemist küüditamisaktsioonis ka täna ei nimetaks. Ja sama peab paraku ütlema ka meie ekspresident Arnold Rüütli kohta. Muidugi oli mõni režiimi „valvur” kurjem ja mõni parema südamega, mõni nägi välja siledam kui teine, kuid asja olemust see ei muuda. Nagu ka see, et mõnikord tippkommunistid võimu pärast kakel
des omavahel tülli läksid ja oma kaaslasi hukka saatsid. Selliste katsumuste ohvreid ei saa pidada vabadusvõitlejaiks ega ka nõukogude võimu ohvriteks selle tõelises tähenduses.

Täpse „vangivalvurite” ehk ühiskonna põhimassi järel valvamisega seotud ametikohtade loetelu esitamine on küll keeruline, kuid mitte võimatu. Kindlasti tuleks lugeda sinna hulka nomenklatuursed ametikohad, sest kellegi positsiooni määratlemine nomenklatuursena tähendas kuulumist tolleaegse võimuhierarhia tippu. Sellised olid muu hulgas partei- ja nõukogude struktuuride palgalised tippametikohad, jõuametkondade juhtkond jms. Kommunistlikku parteisse kuulumise fakti tõttu ei kuulunud keegi automaatselt nomenklatuuri hulka, kuigi vastupidine olukord oli erakordselt harv (s.t nomenklatuuri hulka kuuluja oli nn parteitu bolševik). Kuigi paljudele omaaegsetele „vangivalvuritele” või nende ennastsalgavatele kaitsjatele meeldib täna tuua näiteks, et N Liidu lõpuks kuulus kommunistide hulka Eestis üle 100 000 inimese ja tung sinna üha kasvas, ei tee see elanikkonna põhimassist „vangivalvureid”. Pealegi tuleb sellesse arvu suhtuda väga ettevaatlikult, kuna kommunistlik partei jäi lõpuni kindlaks oma tegevuse salastamise ja parteielu konspireerimise traditsioonile. Toodud arv pärineb kommunistidelt endilt ajast, mil ideoloogiliselt oli kasulik näidata partei muutumist üha üldrahvalikumaks, ja praegu puuduvad usutavad võimalused selle arvu tegelikkusele vastavuse kontrollimiseks. Teiseks, kompartei liikmesuse tähendus muutus loomulikult aja jooksul ja enamasti oli partei lihtliige kaheksakümnendate lõpuks oluliselt väiksem tegija kui 1940., 1950. või 1960. aastate kommunist. Kuigi ka tänasel päeval ei saa kuidagi lugeda omaaegset parteisse kuulumist tühiseks detailiks kellegi eluloos, tähendas hilisemal perioodil parteisse kuulumine pigem põhimõtteliselt antud lubadust alluda parteilisele distsipliinile ja suunistele kui otseses klassivõitluses osalemist. Kas parteisse astuti maailmavaatelistel või konjunktuursetel kaalutlustel, jääb eelkõige iga asjaosalise enda teada.

Oluline aspekt seostub nn eliidi küsimusega, sest 1980. aastateks oli parteipiletist saanud omamoodi „tõutunnistus”. See tähendab, et püüdlemine juhtivale kohale ükskõik millises ühiskondlikult kaalukamas tegevuse sfääris eeldas kas kuulumist kommunistlikku parteisse või vähemalt isiku parteipoolset aktsepteerimist. Ka sellise mehhanismi korral võis rääkida indiviidi ja võimu vastastikusest kasust, sest kui N Liidu ja ENSV alguspäevil loeti peamiseks parteisse kuulumise kriteeriumiks proletaarset päritolu, siis hiljem saadi aru, et ühiskonnas on vaid teatav hulk indiviide, kes on võimelised teisi juhtima. Oli mõistlik niisuguste parameetritega indiviidid võimalikult varakult välja sõeluda, teha neist kas liitlased või tõkestada nende tulevane liikumine ühiskonna hierarhiates ülespoole (nt kõrgkooli mitte vastu võtta, sealt eksmatrikuleerida). Seega töö kaadritega ehk potentsiaalsete juhtide, liidrite väljaselgitamine ja nende hilisem kontrollimine oli pärast okupatsiooni alguse (aktiivse repressiooni) perioodi lõppemist parteilises tegevuses esmase tähtsusega.

Ühiskonna põhimassi ehk „vangide” olukorra ja käitumise seletamiseks sobib hästi kriminoloogiast pärit vanglastumise teooria. Selles kontseptsioonis käsitletakse indiviidiga vanglas toimuvaid protsesse kui vanglasse sissekasvamist ja sealse olukorraga kohanemist. Definitsiooni järgi tähendab vanglastumine vangide kogukonnaga liitumist ja sealse subkultuuri järkjärgulist omandamist. Vanglastumise üldiste teguritena on nimetatud järgmisi: leppimine madala sotsiaalse rolliga (inimene peab end teistest halvemaks ja vähem väärtuslikuks), uute söömis-, riietumis-, töötamis- ja puhkamisharjumuste omandamine, informatsiooni kogumine ja omandamine vanglaorganisatsiooni kohta, kohapealse keelekasutuse omaksvõtt ja soov saavutada vangla oludes paremad tingimused. Niisugused püüded iseenesest ei tundu olevat ohtlikud, kuid üheskoos ja pikaajalise perioodi jooksul mõjudes toovadki need kaasa tüüpilise vanglaasuka maailmapildi ja vastavate hoiakute kujunemise. Siinjuures tuleb rõhutada, et vanglasubkultuuri teket ja vanglastumist soodustatakse sageli vangla administratsiooni poolt, kuna kinnipeetavate üksteise järele valvamine on tegelikult massivanglates (vangilaagrites) sisekorra tagamise ainuke võimalus.

Nõukogude inimene oli tõepoolest eraldatud muust maailmast ja sealsetest inimestest, üksikud kokkupuuted nendega olid pigem traumaatilised kui meeldivad. Tuletagem näiteks meelde mõnele „õnnelikule” osaks saanud reisimist turismigrupi koosseisus kapitalistlikule välismaale, kaasas olematu taskuraha ja nigel keeleoskus koos hirmuga koputajatest grupikaaslaste ees. Kahtlemata arenesid N Liidu elanikel välja spetsiifilised töötamis-,söömis- ning riietumisharjumused. Nende kujunemise määras valikuvõimaluste puudumine (anekdoodis: kehtestage Saharas nõukogude võim ja liiv muutub defitsiidiks) või spetsiifiline suhtumine riiki kui tööandjasse (anekdoodis: kui riik teeb, nagu maksaks palka, siis meie teeme näo, nagu töötaksime) jne. Just nõukogude aja anekdootides avaldub ilmekalt inimeste eriline vaimu- ja meelelaad, sest seal kohtab muu hulgas irooniat, enesehaletsust, kuid ka ilmselgelt jõhkraid šovinistlikke motiive (nt tšuktši-anekdootides). Seda kõike võis veelgi ehedamal kujul näha ka subkultuuris, mis esines tolleaegsetes vangilaagrites, mis olid küll muust ühiskonnast füüsiliselt eraldatud, kuid andsid oma olemasolust regulaarselt ja tungivalt märku.

Kuigi kõik vanglas kinni peetud vanglastuvad mingil määral ja see efekt vähendab üldjuhul võimalust pärast vanglast vabanemist oma eluga edukalt toime tulla, tuleb eristada vanglastumise eri astmeid, s.t vangla mõju on individuaalne ja mitte kõik vangid ei kohane ühesuguse intensiivsuse ja kiirusega. Tolleaegse elu üldreegel oli, et mida paremini taheti nõukogude ajal hakkama saada, seda suurem pidi olema koostöö aste võimudega, ja seda ei tee olematuks mitte mingisugune faktidega manipuleerimine. Nii oli ka nõukogude ajal Eestis, kus inimesed valisid oludega kohanemiseks eri strateegiad, mis eeldasid aktiivsemat või passiivsemat koostööd võimudega. Tuues vanglastumise vastu töötavate tegurite hulgast välja kõige olulisemad, näeme nende hämmastavat sobivust sovetiseerumise protsessi kirjeldamisel. Näiteks loetakse vanglastumist nõrgestavateks teguriteks eeskätt vangistuse võimalikult lühiajalist mõju, kestust. Nõukogude võim Eestis ja teistes Balti riikides kestis kahjuks peaaegu kaks inimpõlve, kuid õnneks vähem kui enamikus teistes liiduvabariikides. Samuti nagu vangla puhul on oluline positiivsete väliskontaktide säilitamine: siinse isolatsiooni murenemisel ja seeläbi sovetiseerimise üldisel nõrgendamisel mängis olulist rolli Eesti geograafiline asupaik ja suhteliselt tihe läbikäimine üle lahe elavate hõimuvendadega (sh laev Georg Ots, Soome televisioon). See võimaldas paljudel juhtudel säilitada nn vanglavälised kontaktid ja sidemed, mis olid vabamate olude saabumisel erakordselt tähtsad.

Vanglastumist takistab ka tasakaaluka, väljakujunenud maailmapildiga isiksuse olemasolu: too keeldub pimesi heaks kiitmast vangide juhendeid ja norme. Samuti aitab vanglastumise vastu see, kui ei püüta saada eeliseid teiste arvelt, hoidumine ebanormaalsest seksuaalsest käitumisest ja hasartmängudest. Nii oli ka nõukogude Eestis, kui inimesed leidsid mitmeid võimalusi välisele survele vastuseismiseks, kuigi enamasti toimus see individuaalselt ilma suurema kära ja ekstsessideta  ning avalike konfliktideta. Võib üldiselt nentida, et enamik inimesi, kes pidid oma eluga kuidagi nõukogude režiimi tingimustes hakkama saama, piirdusid vaid üksnes väiksemate, enamasti vältimatute kompromissidega. Just seda ruttavadki ära kasutama tänased nõukogude aja apologeedid, kes meenutavad näiteks laste ja noorte peaaegu sajaprotsendilist kuulumist okto
obrilaste või pioneeride hulka alates 1960. aastate lõpust. Kuid nad jätavad paraku nimetamata nende organisatsioonide ideoloogilise tähenduse hüppelise vähenemise ajaks, mil need olid muutunud eelkõige üldisteks noorteorganisatsioonideks. Kuid jällegi ei tohi segi ajada „vange ja vangivalvureid”, sest ka siis, kui tänaselt positsioonilt vaadatuna ulatus inimeste kompromiss mõnikord kaugemale hädavajalikust, ei vastuta selle eest mitte ohvrid, vaid alati need, kes vanglastumise tingimused lõid ning sellest kasu lõikasid.

Viimasena peab vaatlema vanglastumise kontekstis nn väliseestlasi ehk inimesi, kellel õnnestus kommunistliku terrorirežiimi eest (ehk vangilaagrist) oma varasemat elu ja omandust maha jättes põgeneda. Allik peab neid inimesi koos Sinimägede lahingutes võitluses Punaarmeega langenutega n-ö tühja koha tekitajateks – mida loodus ei sallivat ning mida seetõttu kolonistidega usinalt täitma hakati. Niisugune hinnang on ületamatu oma küünilisuses. Kahtlemata aitas välismaal elavate sugulaste olemasolu säilitada siinsetel inimestel usku paremasse tulevikku, samuti olid paljudele peredele materiaalseks toeks välismaalt saadetud tarbekaubad. Väliseestlased olidki suuresti see tugi meile kui vangilaagriasukatele väljaspoolt, ilma selleta oleks okupatsiooniaastate üleelamine kujunenud palju raskemaks ja kaotusterohkemaks, rääkimata väliseestlaste tohutust rollist Eesti iseseisvuse taastamisel. Mis aga puutub Allikusse kui tublisse kommunisti, siis tema hinnangud ja väited näitavad ilmekalt seda, mis juhtub siis, kui varasematel ideoloogidel tekib karistamatuse tunne ja neil lubatakse nõukogude võimu kunagiste ohvrite üle jätkuvalt irvitada. Süüdistada avalikult ohvrit kurjategija eest põgenemises ja ellujäämises, on tegevus, mis peaks autorile tegelikult tooma kaasa tõsiseid tagajärgi ja avaliku vabandamise nõude.

Kuigi võib aru saada kõigist neist, kelle noorusaeg, esimesed armumised ja suurimad töövõidud jäid nõukogude perioodi, ei maksa silmi sulgeda selle ajajärgu tegeliku olemuse ees. Ka siis, kui sellest ajast pärinevad mitmed olulised kultuuri- ja teadussaavutused, võib nende teket seostada mitte niivõrd nõukogude võimu viljakate tingimustega, vaid pigem sellega, et need õnnestus luua valitsenud oludele vaatamata. Kui kujutada ette Saksamaal midagi analoogset pärast natsismi purustamist, et seal mõni tolleaegsetest ideoloogidest oleks räusanud avalikult teemal, kui palju kasulikku natside võimuoleku ajal Saksamaal korda saadeti ja kuidas terve saksa rahvas neid toetas, siis võib vaid aimata, mis sellise persooniga oleks juhtunud. Seda aga, et kommunistid on märksa sitkem seltskond kui natsid, näitab paraku Saksamaa praegunegi olukord. Ka Saksamaal on täna probleeme Ida-Saksamaa kommunistlikul perioodil toimunu hindamisega, sest omaaegsed kommunistid sogavad seal samuti vett ja vassivad, nagu jaksavad.

Tegelikult püütakse siiani nõukogude perioodi suhtes hämada ja põhistada Eesti lähimineviku käsitlemisel kehtivat rahvusvahelise suhtlemise printsiipi, et ex factis ius oritur – faktidest sünnib õigus. See tähendab, et kui mingi faktiline olukord on kestnud piisavalt kaua, siis tuleb see seadustada ka õiguslikult. Rahvusvahelises läbikäimises on niisugune asi võimalik, kuid ainult kolme tingimuse täitmisel. Asjaosaline (nt okupatsiooni ohver) peab ise olema olukorraga nõus, võõrast territooriumi on vallatud segamatult suhteliselt pikka aega ja rahvusvaheline üldsus aktsepteerib niisugust olukorda. Praegu vaadates on selge, et just selline pidi olema üks Gorbatšovi-aegse perestroika resultaatidest Balti riikides 1980. aastate teisel poolel. Just niisugust olukorda püüdsidki siinsed kommunistid enne 1991. augustiputši tekitada, et mõnede protseduuridega (nt uus liiduleping) legitimeerida kogu Nõukogude okupatsiooni periood ja selle pärand Eestis.

Tundub, et 1990. aastate alguses valitud erineva varasema taustaga inimeste rahuliku kooseksisteerimise tee koos teatavate faktide vastuvaidlematu tunnistamisega oli õige. Nagu iga demokraatliku ühiskonna südamiku moodustavad mõned üldiselt aktsepteeritud väärtused, ei saa tänases Eestis teatavatel teemadel diskussiooni algatada ja kompromissi otsida. Nii on raske kujutada ette viljakat koostööd nende, kes peavad N Liidu lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks, ning nende vahel, kes hindavad punaimpeeriumi kokkulangemist kui vaba Eesti taassünni kõige tähtsamat eeldust. Sisuliselt tähendaks see Eesti Vabariigi tänase legitiimsuse üle diskuteerimist. Võib julgelt öelda, et enamik omaaegseist „valvuritest” valjult sõna ei võta ja ühiskonna ellu intensiivselt ei sekku, mõned üksikud erandid välja arvatud. Võib-olla on hea, kui me kõik endale aeg-ajalt meelde tuletame, et olime enne vabaduse saabumist vaid katseisikud „suure eksperimentaatori” kätes. Ehk aitab see teadmine leida lihtsamini ühist keelt ja sõlmida arukaid omavahelisi kokkuleppeid. Lähimineviku interpreteerimisel Alliku stiilis pole meile parema homse saabumiseks kohe kindlasti mingit abi.

läbi igikeltsase isamaa.

Moto on soome luuletajalt ja muusikult Juice Leskiselt minu kohmakas tõlkes. Mingil kummalisel põhjusel pole – peale paari laulu kirja- ja ühe võru keeles – seda soome luule geeniust minu teada eestindatud. Sellest on äärmiselt kahju ja see osutab taas meie tööpõllu laiusele naabrite kultuuri vahendamisel.

Leskiselt olen valinud muudki oma tänased pidepunktid. Ja need ei piirdu ainult lauluga „Eesti (On my mind)”, lauluga, mis 1983. aastal jõudis ka nende eestlasteni, kel soome kultuurist ja soome keelest suurt aimugi polnud. Arusaadav – meie väiksust arvestades oleme nagunii alati tänulikud, kui me kellelgi meeles oleme. Ja seda veel eriti süngel 1983. aastal, samal ajal, mil näiteks Ameerika juhtiv Nõukogude Liidu demograafia spetsialist Murray Feshbach nentis kiretult – ja seda jubedam see nending oli –, et eestlased hakkavad vist mängust välja langema (looks as if Estonians are getting out of business). Soome laulikul olime me aga meeles.

Ülivõrrete kasutamine on alati ohtlik. Sellegipoolest usun, et ei tee kellelegi karjuvat ülekohut, kui nimetan Seppo Zetterbergi parimaks Eesti tundjaks Soomes. Tema sulest sel aastal ilmunud Eesti ajaloo mahukas üldkäsitlus on juba leidnud positiivset kriitikat Soome lahe mõlemal kaldal, mis teeb ehk pisut kohatuks temaga siin vaidlemise. Aga tunnistada tuleb, et üks kontseptuaalne erimeelsus on meil Zetterbergiga aastaid kestnud küll.

Nimelt on tema meelest Eesti ja Soome ajaloos erinevat rohkem kui sarnast. Selle põhjuseks on Euroopa palju otsesem mõju Eestile – olgu hea või halb. Halvim asi oli muidugi pärisorjus. Olen nõus, et pärisorjus või selle puudumine on Eesti ja Soome ajaloo suurim erinevus. Kuid kõiges ülejäänus näen palju rohkem sarnast kui eristavat. Mõlema rahva ajalugu läbib pidev võitlus ellujäämise eest meie kliimas, meie keskkonnas ja meie ümbruskonnas. Meid ühendab kuulumine lääne tsivilisatsiooni äärealale, meri, naabrid, usk, kultuurrahvuseks saamine XIX sajandil, omariikluse unistuse täitumine XX sajandi alguses – kui sarnane see kõik on, alates Euroopa avanemisest meile XII sajandi kolmandal veerandil ning lõpetades Soome Vabariigi ja Eesti Vabariigi astumisega Euroopa Liitu vähem kui kümneaastase vahega!

Samuti pole nii väga erinevad olnud ka lood meie isandate, härrade ja peremeestega. Härra poole vaatamine ei sõltu tingimata sellest, kas tegu on ihu-, teo- või võlaorjusega. Sulasest saab eesti ringmängus peremees ja eriti miski ei muutu, elu läheb lihtsalt uuele ringile. Samamoodi saavad sulastest halvad peremehed Juice Leskise laulus, kus kõik välisvaenlased on aetud piiride taha, kuid isandad, kes pärit sulaste soost, ajavad oma nina veel rohkem püsti kui sünnilt siniverelised:

Vainolaiset on Suomesta saateltu,

hurrit länteen ja iivanat itään,

Mutta homma on huonosti aateltu,

Koska herroille emme voi mitään.

Kato, herra jos tehdään rengistä,

ei piittaa se vanhasta jengistä.

Nii ongi asjatud ka kõik spekulatsioonid selle üle, milline võõrvalitseja on parem, milline halvem. Eriti aga selle üle, milline oleks olnud parem või halvem. Oluline on see, kuidas riigirahvus ise omadega hakkama saab. Zetterberg näitab oma 2004. aastal ilmunud esseekogumikus „Ühe puu eri harud”, et valitsuste eluiga Eestis ja Soomes aastatel 1917–1934 oli keskmiselt peaaegu sama pikk. Soomes oli sel ajavahemikul 20, Eestis 24 valitsust. Riigi õppimise aeg kestis meil seega sama kaua.

Omadega hakkamasaamisest veel üks tahk, mis kahel maal teinekord sarnane tundub. See on oma inimeste mõistmine. Üks mõtlemapanevamaid lugusid Juice Leskise loomingus räägib küla kuulsaimast mehest, kes oskas lennata. Seda tulid kontrollima ametnikud, uurima teadlased, uudistama teised inimesed – kogu ühiskond, eks. Kõik leidsid, et inimene lihtsalt ei saa lennata, kuna keegi pole varem lennanud. Seega ei saa silmaga nähtav tõele vastata. Mehe reaktsioon sellele oli loogiline: kuna ta ei suutnud selgitada, miks ja kuidas ta lendab, siis ta lihtsalt lendas minema.

Mies mietti aikaansa, miten vois’

Tämän selittää. Sitten hän lensi pois.

See lugu meenub mulle alati, kui mõtlen vajadusele meie oma inimesed Eestis hoida. Meid on väga vähe – seda nagunii. Aga kas me oskame ja soovime neid väheseidki hoida, kes meil on? Kas me oskame hinnata inimeste unikaalseid oskusi? Kuidas teha nii, et meie oma lennuvõimelised meie juurest ära ei lendaks? Ja veel enam – kuidas teha nii, et neid muust maailmast juurdegi lendaks?

Kas me oleme teinud piisavalt selleks, et meie – irooniaga öeldes – hea kliimaga, suurte palkadega ja lihtsalt õpitava keelega maanurka tuleksid inimesed Ameerikast, Indiast, Hollandist? Tuleksid meie ülikoolidesse õppima ja õpetama, kõrgtehnoloogilisi investeeringuid tooma, meid ja meie ühiskonda paremaks tegema? Kas meil on piisavalt avarat pilku, kas oleme külalislahked, mõistvad ja sallivad?

Muidugi pole meie ülikoolid tasemelt võrdsed maailma parimatega, aga kui Helsingi ülikoolis on üliõpilaste hulgas välismaalasi 3 ja Tartu omas 0,98 protsenti, siis Sorbonne’i 20 ja Harvardi 19 protsendiga on vahe liiga suur, et olla põhjendatav vaid akadeemilise tasemega.

Riigid soovivad üldjuhul kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Millised on meie lahendused? Soomes, kus programmdokumentide ja arengukavade kultuur on tunduvalt tugevam kui Eestis, jõudis valitsus esimese immigratsioonipoliitilise kavani aastal 1997. Ja sealgi oli põhirõhk pagulaspoliitikal. Päris selgelt käsitleb tööjõuküsimusi alles 2006. aastal valminud teine programmdokument. Millised on Eesti lahendused? Poliitilise eliidi meelest näib põhiline lahendus tööjõuprobleemile olevat asetada kodaniku õlale imperatiiv rohkem lapsi saada. Mulle tundub, et neid üliolulisi valdkondi tuleb küll hulka laiema pilguga vaadata.

Diplomaadile pakuvad Soome ja Eesti ka ahvatleva võimaluse arutleda teemal: aateline või pragmaatiline välispoliitika. Realpolitik versus väärtused. Emotsioonid ja ratsionaalsus välispoliitikas. Tean, osalt nõustun isegi, et Eesti välispoliitikas, eriti mõnes teatud ilmasuunas, on liiga palju emotsioone. Meie tegelike huvide rahulik ja pragmaatiline kaalumine ja seejärel nende huvide järgimine on midagi, mida ikka veel õpime. Ikka valdab meid impulsiivne emotsioon teha asju, mis nii kangesti õiged tunduvad ja maailma nii kangesti paremaks tegema peaksid. Ning mitte alati ei mõtle me sellele, mis on tegelikult meie võimuses ja jõukohane, järelikult tasub ettevõtmist.

Soome on selles asjas muidugi kõrgemal tasemel. Kuid vaatame üht muud teemat. Suursaadik Jaakko Kalelaga oleme rääkinud sellest, kuidas soomlase usk, et keegi teine talle kunagi hädas appi ei tule, ei pärine isegi mitte 70 aasta tagusest Talvesõjast, vaid veel hoopis kaugemalt – selle usu juured ulatuvad rahvuspoeet Runebergi lipnik  Ståli lugudeni välja, poolteise aastasaja taha. Liigselt selle usu varal riigi julgeoleku põhiküsimustele vastata pole just väga pragmaatiline. Samuti on ehk liiga palju emotsiooni selles, kui ettepaneku peale territoriaalkaitse põhimõte üle vaadata vastab kaitseminister küsimusega: milline osa riigist sel juhul kaitsmata tuleks jätta?

Aga kas „puhas”, matemaatiliselt kasuga arvestav välispoliitika on väikeriigile üldse võimalik valik? Suursaadik Sulev Kannike on kirjutanud: „Suur riik võib endale lubada (ehk vajabki) teatud hulka küünilisi, mitte midagi liiga südamesse võtvaid diplomaate. Samas on kaheldav, kas küünik suudab tõsiselt võtta patriotismi. Väikeriik vajab aga patriotismi igal elualal ja rohkem kui suurriik. Sellega kompenseeritakse muude ressursside piiratus. Patriotism toodab emotsioone.” Õige ta on. Näiteks Soome diplomaatide läbi 1990ndate aastate kestnud abis Eesti välisteenistuse taas ülesehitamisse on raske näha midagi omakasupüüdlikku.

Nii jõudsimegi emotsionaalset
e lehekülgedeni Soome ja Eesti, kahe soomeugri naaberrahva lähiajaloos. 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse dimensioonid võttis säravalt kokku Max Jakobson, kui ütles oma suurteost „20. sajandi lõpparve” esitledes: „Soomlased uskusid toona, et Gorbatšov võidab. Eestlased uskusid ja lootsid, et peale jääb Jeltsin.” Erinevus on sõnas „lootma”. Juice Leskinen kirjutab: me ei usu, aga lootuses on maagiat,

Emme usko, mutta toivossa on taikaa.

Soomlaste toonane lootusetus ses suhtes, et Nõukogude Liit kunagi võiks laguneda, oli eestlastele arusaamatu. Meie nägime ju nii selgelt, et koloss on kokku varisemas. „Miks lahe põhjakaldal niimoodi arvatakse ja öeldakse,” mõeldi Eestis. Mõni oli ehk solvunudki.

Kuid uued põlvkonnad ei mäletanud üht varasemat kümnendivahetust, 1939–1940. Oli mugavam unustada, et siis, kui soomlased kirjutasid oma ajaloo ehk kõige kangelaslikumaid lehekülgi ja võitlesid Talvesõda, startisid Eesti pinnalt soveti pommituslennukid Soome kaitsetuid linnu ja külasid hävitama. Juho Kusti Paasikivi kirjutas oma päevikusse kolme sõnaga: „Kenad hõimuvelled küll!”

Miks me siis, soomlased ja eestlased, nende mõrude asjade pärast üksteise peale kauna ei kanna? Kuidas saab olla nii, et need sündmused ei mürgitanud riikidevahelisi suhteid pikkadeks aastateks? Vastus peitub Soome ja Eesti inimeste omavahelistes suhetes. Selles uskumatult laias isiklike suhete võrgustikus, mida on hoitud üleval vähemalt sellest ajast, kui magister Aspelin ja rektor Swan esimesel üldlaulupeol käisid ja Jannsenite juures ööbisid. Kui mitte veel varasemast.

Juice Leskinen on laulus „Eesti (On my mind)” harva nähtava tabavusega öelnud, et sõprus on riigikorrast sõltumata kallis asi – ja soome keeles on sõnal „kallis” kõik samad tähendused ja tähendusvarjundid, mis eestigi keeles:

Kato, ystävyys se on kallista,

se ei riipu hallintomallista

See on soomlastele ja eestlastele teada tõde. Meie inimesed on perekonniti suhelnud ka kõige raskematel ajalooperioodidel. Eriti suure hoo sai see muidugi reisimispiirangute kadudes 1980-1990ndate vahetusel. Isiklike sidemete järel või kohal tulevad kodanikuühiskonna suhted, sõpruskoolide, kooride ja koguduste pidev läbikäimine. Sellest järgmine aste on tööalane suhtlemine – vaevalt on Eestis ametnikku või teenistujat, kes ei saaks iga kell helistada oma kolleegile lahe põhjakaldal. Ja alles seejärel, selle suhete püramiidi tipus tulevad poliitilised suhted, kõrgetasemelised visiidid, lauakõned, lepingute allkirjastamine – see, millega riikidevaheline suhtlemine tavaliselt algab.

Sõnaga: meie maade vahel on eriline suhe, mille vundamendiks on tavaliste inimeste igapäevane sõprus. Seepärast ei ole meid häirinud ka see, kui me vastastikku naaberriigi juhtidest teinekord aru pole saanud – meie sõbrad on meile soomeugri otsekohesusega öelnud, mida rahvas neist asjust õieti arvab, kuidas asjad tegelikult on. Ning see on uskumatult suur väärtus.

Kui nüüd küsida, miks rääkida Soome Vabariigi juubeliaastapäeva puhul nii palju kahe riigi suhetest? Milleks võrdlused? Kas poleks õigem pidulike sõnadega väljendada seda teenitud imetlust, mida Soome Eestis naudib? Kuhu jääb tänu Soomele Eesti NSV suitsutares lämbuvatele inimestele vaimseks pajaauguks olemise eest? Kus on õnnitlused?

Aga siiras ja otsekohene suhe oma naabriga, võimalus ka pidupäeval avameelselt mõtteid vahetada, teadmine, et sul on naaber, kes sind mõistab ja kelle peale võib kindel olla – kas see siis polegi pidulik? Kas see, kuidas meie, eestlased, end Soome kaudu leidnud ja mõtestanud oleme, kas see, kuidas paljud soomlased, näiteks majanduse vallas, Eesti kaudu rahvusvaheliseks on saanud, kas see polegi siis hüve, mille üle uhke ja tänulik olla? Eesti ja Soome suhe on püsinud elus ka kõige raskematel aegadel, seda suhet on hoitud läbi igikeltsa ja öö, seda suhet on tahetud jõhkralt murda, kuid ikkagi sunnib meid kokku seesama vägi, mis laulus paneb alati armsama juurde naasma:

Aion tulla viereesi uudestaan,

halki ikiroutaisen isänmaan.

Vaikk’en koskaan luotasi poistunutkaan,

tulen uudestaan.

Soome ja Eesti vaimse koostöö lepingu 70., Tuglas Seura 25. ja Soome Vabariigi 90. aastapäeva puhul Tallinna raekojas peetud kõnekoosoleku ettekande põhjal.