Eelmisel aastal kirjutasin jõulude aegu Eesti Ekspressi jõulunovelli sellest, kuidas üks edev pealinna proua Paula, projektijuht ja firmabändi solist, tahab heategevuse sildi all hirmsasti laval esineda. Ta organiseerib ühte külakoolimajja oma ansamblile jõulukontserdi ettekäändel, et asjadest küllastunud maailmas on teatavasti parim jõulukink hoopis veidike hingesoojust … Eks ta usubki, et teeb midagi väga õilist – kingib lastele elamusi. Iseenesest mõista ei lähe lõpuks mitte miski nii, nagu ette sai kujutatud, ning aktiivne daam naaseb pealesurutud heateo karistuseks nuttes ja poolpaljalt Tallinna, vapper päkapikumüts meenutamas luhtunud missiooni.
Mul oli väga hea meel, et selle novelli endast välja sain, sest too Paula oli mu peas vaikselt pesitsenud juba tükk aega, kümme aastat vähemalt. Alates sellest ajast, kui käisin ühes külakoolis lastele tundi andmas. Vastupidiselt Paulale mind õnneks kutsuti, ei roninud omal algatusel kohale – osalen nimelt programmis „Tagasi kooli“, mille raames saab end vabatahtlikuna üles anda ja käia lastele külalisõpetajana tunde andmas. Asja tuum on õpilaste silmaringi rikastamine: räägid millestki, mida kooliprogramm muidu väga ei valgusta, aga võiks, või siis annad tunni, mis on oma erialaga seotud. Tol ajal, kui programmiga alles liitusin, pakkusin reklaami- ja turundusalaseid loenguid – et mis on reklaam, kuidas seda ära tunda, miks reklaami tehakse ja kuidas imeloomakesse suhtuda. Esiteks töötasin siis tele kõrvalt ka reklaamiagentuuris, aga suuremat rolli mängis see, et olin Tartu ülikooli õpingute käigus keskendunud lastele suunatud turundusele ja teinud sel teemal ka oma lõputöö.
Keegi – ma ei mäletagi, kas see oli koordinaator või kooliõpetaja – kirjutas mulle tookord, et jube kurb lugu, aga väikestesse maakoolidesse ei viitsi keegi sõita, käiakse ainult linnades, mistõttu kohad X, Y ja Z ootavad juba iidamast-aadamast külalisõpetajat. Meel läks väga haledaks, otsustasin tubli olla ja võtsin tunnid vastu.
Kui jõulujutu peategelane Paula sõidab koos oma sekretäriga maale esinema, hakkab talle pruuniks tõmbunud karjamaade ja mahajäetud talude vahel madala taeva all tunduma, nagu oleks maailm soklikorrusele tõstetud. Nii rusuvad olid ilm ja ümbruskond ka päriselt. Tiirutasin Lihula, Järvakandi ja Pärnu vahelises kolmnurgas, suurematest asustatud punktidest kaugel ning teekond oli palistatud lagunevate lautade ja pooltühjade amortiseerunud kortermajadega. Vahepeal olin juba veendunud, et ma ei jõuagi kohale. Et olen mingisse paralleelmaailma eksitatud. Et keegi peab tulema mulle noa otsas leiba pakkuma, et ma ei peaks enam sedasi libaõpetajat jooksma ja kodutee lõhna üles võtaksin. Lõpuks leidsin oma nurgatagused ikka üles. Olid koolid nagu koolid ikka, seintel laste joonistused ja paberist meisterdatud kaunistused.
See koht, mis mul siiamaani meeles on, oli nii väike, et pisikesse aulasse oli kokku aetud mitu klassi. Lastele muidugi elevust tekitav olukord, minule aga natuke keerukas – ma vist ei olnud valmistunud selleks, et rääkida korraga nii 1. kui ka 6. klassi õpilasele, nii et teema poleks kellelegi „titekas“ ja samal ajal ka väiksem saaks aru. Võis olla nii, et lõpuks andsin alla ja rääkisin sellest, mis kõiki enam-vähem võrdselt huvitas – kuidas TV-saateid tehakse –, aga mingil määral kappasin üle ka oma põhiteemast. Nimelt olin uurimistöö käigus tuvastanud, et mitte ainult lapsed, vaid ka tolleaegsed õpetajad (alustasin 2005. aastal) ei tabanud hästi ära, kui neile midagi müüa üritati. Näiteks ütles mulle ühe suure linnakooli range pedagoog väga teadjal toonil, et nende koolis on kõik hästi, sest nemad lubavad ainult „kasulikku reklaami“. Kui palusin kasuliku reklaami näiteid tuua, hõlmas see aga kontserdiplakatite kõrval ka konkreetse brändi hambapasta tasuta tootenäidiste jagamist … Aga hambapasta ikkagi! Kui seal külakoolis lastele selgitasin, et kui mingi firma tahab neile tasuta tooteid anda, ei tule see enamjaolt puhtast südamest, vaid soovist tulevasi kliente kaubamärkidega tuttavaks teha ja neid kasutama harjutada, teatas asjalik hääleke: „Ma tean seda hambapastat, millest te räägite. Aga mina seda küll tasuta ei saanud! Mu vanemad kinkisid selle mulle jõuludeks.“
„Mina sain ükskord jõulukingiks hambaharja,“ teatas järgmine. Kõige kõvem mees aga kraaksatas, et tema ei saagi üldse mingeid lollakaid jõulukinke. Kergelt kõikuva hääletooniga, mis andis aimu, et ega ta selle olukorraga vahest rahul olegi … Hiljem õpetajaga vesteldes nentis too veidi nukralt, et jah, näed, raske on ka sellest tasuta nänni jagamisest keelduda, kui osas peredes on esmatarbekaupadestki puudus …
See käik on mul igal aastal jõulude paiku meelde tulnud, kui meedia, ja nüüdseks ka ühismeedia, täitub õilsate mõtisklustega teemadel, et millised on õiged jõulud ja õigedjõulukingid ja kas neid üleüldse tohibki enam teha. Kui manitsetakse vähem tarbima, rohkem lähedastele silma vaatama ning kui enda meelest eriti tublid inimesed uhkustavad Facebookis tagatipuks sellega, kuidas nende peres enam käegakatsutavaid kinke ei tehtagi. Annetatakse sinna ja tänna ja käiakse koos kontserdil.
Postkaart aastatest 1920–1930
Paula sündiski Tallinna Kaubamaja iluosakonnas sedasi, et kuulsin pealt üht vestlust.
„Issand, see kingivärk ka veel, nii tüütu!“ ütles üks daam lõhnariiuli ees teisele. „Mida sina siis jõuluvanalt tahaksid?“
„Oeh … Mitte midagi, mul on kõik olemas. Ja üldse …“ vastas teine ja nuusutas paberit, millele oli just parfüümi pritsinud. „Kui parfüümidest rääkida, siis Tarmo kingib mulle alati nii valesid lõhnasid. Ma pean neid ikka ise ostma.“
Asi see Paulal või Tarmol siis arvata, et „kingivärk on tüütu“ või manitseda kaaskodanikke kasinale tarbimisele ja teineteisele „aja kinkimisele“, kui neil kestab ülejäänud aasta, kui mitte just tarbimisorgia, siis vähemalt mugav olukord, mis võimaldab poodi minna ja ise endale see meeldiv parfüüm osta. Hambapastast rääkimata. Lõppude lõpuks polegi paljudel inimestel jõulukingisoove mitte selle tõttu, et nad on kasinad ja askeetlikud, vaid seepärast, et vajalikud asjad saavad käigu pealt hangitud. Ärge kuulake Paulat ja pidage oma jõule niimoodi, nagu heaks arvate. Tehke just täpselt selliseid kinke, mis saajale rõõmu valmistavad, või ärge tehke üldse, vaadake üksteisele silma või ärge ka vaadake, kui sugulased tegelikult ei meeldi. Annetage, kui on raha ja soovi, aga minu poolest ärge annetage, kui keegi vajab hambapastat või hoopis kontserdipiletit või raamatut. Jõul on isiklik asi ja pole ühegi Paula asi, kuidas seda veeta kavatsete!
„Open Your Heart“ („Ava oma süda“), koreograaf Taneli Törmä (Soome-Taani), heliloojad Søren Lyngsø Knudsen (Taani) ja Esa Mattila (Soome), kostüümikunstnik Kasper Hansen (Taani), dramaturg Thomas Schaupp (Saksamaa). Esinejad Hilde I Sandvold (Norra-Taani), Taneli Törmä (Soome-Taani) ja noored eesti diskotantsijad Nele-Liis Juhani, Anete Põltsama, Loretta Kaart, Eliisabeth Kuldmaa, Alice Süvalep, Caroly Nigul, Mona Viilup, Anne-Liis Paenurm, Grete-Ly Avik, Arphine Pogosjan, Emma Anette Juss, Jürgen Sinnep ja Liisbeth Laanisto. Eesti esietendus 11. XII Sõltumatu Tantsu Laval.
Kingad jalast! Jah, nüüd tuleb Sõltumatu Tantsu Lava saali sisenedes võtta ära välisjalatsid nagu vanasti mahateibitud tantsupõrandale astudes, aga varsti saan aru, miks. Ukse juures passinuna astun sisse esimesena ja vaatan tühje pingiridu. Kuhu istuda? Toolirea otsas seisab 1980. aastate ossidressides mees ja viipab: tule istu siia. Lähen. Habemik paksuke ossidress võtab istet mu kõrval ja ma märkan, et tal on laup higipisarates.
„Mis, sa oled tüki koreograaf või?“ – „Jaa. Nojaa.“ – „Näitasid tantsijatele mõned sammud ette?“ – „Eks me näe.“
Rahva kogunemise ajal lobisedes saan teada, et lavastus on tuurinud juba Islandil, Rootsis, Taanis ja Soomes ning oleks teinud seda veelgi, aga viirus piiras. Aafrika juurtega diskotants jõudiski Ameerikast Euroopasse esmalt Suurbritannia ja Skandinaavia kaudu. John Travolta ja filmi „Laupäevaõhtune palavik“ („Saturday Night Fever“) turjal aastal 1978.
Samamoodi Nõukogude Eestisse. Koolipidudel võis juhtuda, et ei tantsitud paaris, vaid seisti grupis malelauaruudustikuna nagu võimelejad staadioni massilavastuses ja tantsiti tibutantsu. Eesti vallutasid diskod, jättes vähem ruumi varasematele bändipidudele kultuurimajades ja koolides. Bändipidudel oli näpud soojaks mänginud juba kogu tollane rokieliit, kellest mõnedki tõmbavad traati ja klõpsivad klahve siiani, Rannapist ja Nõgistost Põldrooni Rootsi ja Norra stuudiotes. Disco võttis nende mängumaa ja raha toona üle, mis tähendas kultuurimajadele väikest kokkuhoidu.
Taneli Törmä lööb habeme lehvides sihukse diskotantsu valla, et lase aga olla. Indiaanipealikust iluduskuninganna Hilde I Sandvold sekundeerib talle. Pööraselt naljakas.
Diskoajastu nostalgia on lavastuse tuum, aga Taneli Törmä käsitluses on diskotants vägagi elus ja armastatud praegu Soomeski. Põlvkonnad on vahetunud ja muretult võivad koos tantsida noored beibed ja õllekõhuga habemikud. Seda saab näha ka lavastuses. Tsitaadi ja austusavaldusena võtavad esitantsijad Hilde I Sandvold ja Taneli Törmä etenduse jooksul aeg-ajalt filmiplakatitelt teada John Travolta tantsupoosi: parem käsi püsti ja vasak põlv lõnksus. Tundke ära ajastu, teadke, mida me siin teeme.
Takt taktis ja sekundipealt muusikasse lavastatud liikumine mõjub ometi poolimprovisatoorsena ja ilmselt irdutaksegi muretult läbiküpsetatud koreograafiast, et sellesse taas tagasi jõuda ja aeg-ajalt harrastada sünkroonset tantsu rühmas. Aga vahepeal võib ringi jalutada, sooja teha või lõdvestuda, omavahel lobiseda. Nagu diskosaalis ikka.
Lavastuse esimese pooltunni täidab Hilde I Sandvoldi soolo. Pikk tantsijanna jalutab litritest sätendavas diskodressis saali keskele ja algul lihtsalt seisab seal. Pikalt, pea püsti. Hobusesaba õhus liikumatu. Naeratab ja silm särab nii, et mul on tunne, nagu saaksin amfetamiiniannuse (nagu ööklubis või diskol kombeks). Indiaanipealik, ütlen mõttes. Või robot. Ei, mitte robot, sest on näha, et elu sees keeb. Kuigi tantsijanna on liikumatu inimskulptuur.
Mu pinginaaber läheb ja paneb arvutist helitausta mängima. Kahemehetükk? Eksin. Jah, valgusmängu ega diskokera pole, ent diskosaali atmosfäär tekib, kui suurem osa publikust lõpuks keset saali diskotantsu vehib. Siis tehakse läbi kõik tollased grupitantsumustrid. Võetakse vastakuti kahte viirgu. Karatakse esile ja tehakse oma etteaste. Liigutakse inimkoridori vahelt tantsutrikke tehes läbi jne. Kogu 1980. aastate New Yorgi slummitänavatelt diskosaalidesse jõudnud repertuaar võetakse läbi. Aimata võib elemente, millest hiljem arenevad tantsustiilid hip-hop, break ja house, aga Törmä jääb oma lapsepõlvearmastuse diskotantsu juurde. Ja toob tolle tantsu omakorda tänuväärselt tänapäeva noorteni.
Atleetlik Hilde I Sandvold suudab lavastuse alguse aegluses skulptuurseid poose võttes ning publikut naeratuse ja pilguga hüpnotiseerides muuta aja kuuldavaks ja peaaegu nähtavaks. Tasapisi tekib liikumine, mis üha hoogustub, ja Hilde täidab üksi kogu tantsupõranda. Litrid sätendavad, diskokuninganna lendab. Mõned hüpped on küll balletimaailmast, aga tantsija hoiab oma erisuguseid tantsuoskusi ja -stiile sordiini all, täna tantsime diskot.
See kulmineerub viieminutilise soologa, mis pole siiski diskomaailmast, pigem sufi derviši meditatsiooni või palve ja kõiksusega üheks saamise keerutustants. Hilde suudab täishool keerutades vastu pidada viis minutit. Vaadates kipub pea ringi käima. Kui tantsivat sufi dervišit veab edasi seelikulaadne pikk hõlst, mis on alt lai nagu kirikukell ja tugeva servaga ning kord vurrkannina tööle panduna tõmbab kidura mungakeha kaasa perpetuum mobile’na, siis Hilde sirutab välja käed ja tundub, et nii saab hoida tasakaalu ja seejuures pöörlemist töös. Olles harjutust proovinud, mõtlesin, kas ta lõpus suudab kõikumise või prantsatuse ära hoida.
Pöörlemiskaifist tuli tantsijanna välja targalt tasapisi, ei jäänud – põmm – seisma ja vurrina pööreldes hoidis pilku ruumis ühes kohas kinni (nagu baleriinid teevad, dervišitel on tihti silmad kinni, nad viibivad jumala juures või lihtsalt teises ilmas). Hiljem kuulsin, et Hilde ongi käinud Aasias sufi dervišite töötubades tantsu õppimas. Efekt oli võimas. Peatas aja, viis seisundisse. Narkots ilma narkota.
Hilde kutsub tantsupõrandale mu ossidressis naabrimehe, habemiku paksukese. Törmä on kohmakas ja ei oska tantsupõrandal suurt midagi teha. Tammub nagu äraeksinud vene karu kuskil Karjala laanes. Saab aga peagi soojaks ja lööb habeme lehvides sihukse diskosoolo valla, et lase aga olla. Indiaanipealikust iluduskuninganna, pool pead pikem, sekundeerib. Pööraselt naljakas.
Lavastus ongi nostalgiline, aga ühtlasi eneseirooniline. No kujutage ette õllekõhuga ja habemesse kasvanud John Travoltat diskokera valguses noorusaja poose võtmas. Törmäl on siiski vähem võhma kui Sandvoldil ning ta marsib aeg-ajalt platsiserva hingeldama ja venitusi tegema. Sealsamas on tal peidus sätendav kostüüm, mille selga veab. Nali ei lõpe. Baleriin Sulev Nõmmik oleks oma parimail vanaduspäevil võinud midagi sarnast teha. Mõjub vabastavalt.
Seda oli näha ka etenduse finaalis, kui tantsis põrandatäis pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi, verinoori ja vanemaid. Tantsuõigus on kõigil. Siis oskasid Törmä ja Sandvold kogu diskoseltskonna sisse sulada ja oma talendi vaka all hoida. Tantsisid nagu tavalised diskobeibed ja -säinad.
Planeedi Maa vesisel pinnal on mitmeid läbikäike, mida mööda pääseb ühest veekogust teise otse, ilma ringi minemata. Majanduslikus mõttes tähendab ju iga lisakilomeeter (miil) rahalist väljaminekut. Nii ongi Suessi kanal ja kõik teised tähtsad läbipääsud kulla hinnaga. Tohutu kasuahnus ajas Suessi kanali sel aastal mõneks ajaks umbe ja kisa tõusis taevani. Omamis- ja vallutushimu tekitas tormi ka Kertši väinas, kui Venemaa ehitas üle väina silla, et oma egoistlikke plaane ellu viia. Ka Loodeväil on üks kitsas läbikäik meie planeedi rüpes. Nimelt on põhjapooluse all võimalus kitsast väinarägastikku läbides otse Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani pääseda. Ahvatlev igatahes. Kuid seni veel suure aga-ga, sest see veetee pole raskete ilmaolude (jää!) tõttu aasta ringi laevatatav. Kuid on ainult aja küsimus, millal see jää sealt sulatatud saab.
Olles strateegiliselt niivõrd tähtsas kohas, on suurriigid Loodeväilale viimastel aastatel erilist tähelepanu pööranud. Põhja-Jäämere ehk Kirdeväila „peremees“ on ühemõtteliselt Venemaa, aga Loodeväila? Gloobuselt vaadates peaks justkui Kanada olema, aga paraku …
Loodeväila avastamise ajalugu ulatub viiesaja aasta tagusesse aega. Tänavu möödub 115 aastat selle veetee esmaläbimisest Roald Amundseni poolt. Tähtpäev ikkagi. Eelmised on jäänud Loodeväilal pidamata. Seda üllatavam oli kümme aastat tagasi kohata Amundseni Praha lennukis. Olin ennast mugavalt istuma sättinud, kui märkasin eesoleva istme peatsile asetatud valget katet. Võtan kätte, loen – „100 aastat autotööstuse ajalugu“. Ja tekst: „1905. aastal läbis Roald Amundsen oma laevaga Gjøa edukalt Loodeväila. Kaugemal, lõuna pool, pani Škoda aluse oma edukale tulevikule tuues turule esimese Voiturette’i mudeli.“ Teksti kõrval seisab täispikkuses palja peaga loomanahkades Amundsen ja nõjatub suusakepile. Kasutavad oma Škoda reklaamis Amundseni ära, olin esimese hooga nördinud. Kuid päris nii see siiski ei olnud. Škoda pilti ju ei olnudki, ainult Amundsen uhkes üksinduses ja tekst oli täiesti õige ning asjatundlik. Läksin stjuuardessi juurde ja palusin paar toolikatet juurde.
Soolikas mis soolikas
Mida kauem gloobust vaatan, seda suurem on kiusatus Loodeväila inimese seedekulglaga võrrelda. Inimesele üksüheselt vastavat terviklikku seedekanalit annab Maa rüpest muidugi otsida. Suu on päris mitmes paigas olemas, aga sealt edasi on juba keerulisem. Neelust makku kukkumine on mitmes kohas liiga valus või siis keeratakse kohe pärast maolukuti läbimist sooled sõlme – meditsiiniliselt on see soolesulgus ja teekond ongi lõppenud. Mõnes kohas jääb peensool liiga lühikeseks ja teises on pärak nagu Volga delta. Aga Loodeväil sobib. Tuleb meelde haiglas välja pandud püsinäitus esemetest, mis kõik olid valdavalt laste, aga ka mitme täiskasvanu seedetrakti läbinud ja loomulikul teel väljunud. Nööpidest, korkidest ja magnetitest kuni traktoriratta ja laeva sõukruvini välja. Sinna vahele mitu hüperminiatuurset autot ja isegi paar laeva. Alla kahe sentimeetristel ja siledate servadega asjakestel on lootust pärast seedekulgla kõikide järjestikuste osade läbimist sooltorust turvaliselt väljuda. See on seitsme-kaheksameetrine teekond läbi kaheksa teelõigu.
Loodeväil on 900 miili pikk meretee, mis ühendab Atlandi ookeani ja Vaikset ookeani läbi Põhja-Jäämere, ulatudes Kanada Baffini saare põhjaosast USA Alaska osariigist põhjas asuva Beauforti mereni. Aastatel 1819–1825 jõudis Sir William Edward Parry ida poolt tulles Melville’i väinani. John Franklini ekspeditsiooni liikmed hukkusid 1848. aastal. Esimesena läbis väila (1903–1906) idast läände Roald Amundsen, elades üle kolm talvitumist jääs.
Ka meie planeedil Maa pole laev alla neelata ja see turvaliselt seedekulglast läbi toimetada mingi probleem. Olen isegi laevaga Loodeväilaks nimetatud sooltorust läbi sõitnud, see juhtus 1995. aasta septembris, kui Eesti mereinstituudi laev Livonia koos polaarturistidega Loodeväila läbis. Suu ehk Lancasteri väin oli lahti ja sealt purjetasime sisse, kuni päraku välimise sulgurlihaseni välja, kust meid otse Beauforti mere vahustesse lainetesse paisati. Kui Roald Amundseni Gjøa on Loodeväila läbijate nimekirjas esimene, siis Livonia kuuekümne kolmas laev. Tõepoolest, soolikas mis soolikas on see Kanada Arktika saarestikus kahe ookeani vahel paiknev Loodeväil, mis koosneb kaheteistkümnest üksteisele järgnevast väinast.
Parry ja Franklin
Kui ajas tagasi vaadata, siis Loodeväila suu juures tiirutajaid oli juba alates XVI sajandist. Päris tunglemiseks läks XIX sajandil. Ei leitud suud (Lancasteri väina suuet) üles, küll sõideti mööda, küll oli suu kinni, nii et sisse ei pääsenud ja tuli tagasi pöörduda. Hammaste taha keele peale jõudsid lõpuks mitmedki laevad. Briti mereväelasel William Parryl oli 1819. aastal õnne. Loodeväila kurk, Lancasteri väina kaugem osa toimis pöörmeseadjana; kurgukitsuse, suulaepurje ja kõripealise koostöö tulemusena lubati laeval neelu, Barrow väina pääseda. Neelamisakt ja söögitorust, Peeli, Franklini ning Larseni väinast allalaskumine aga jäid ära. Kramp tuli kurku ja pala tuli välja sülitada. „Liiga palju maateadust (Too much geography),“ pidid mehed tunnistama.
1845. aastal läksid Briti Admiraliteedi mehed veel suurema hooga peale, startis mereväeohvitser John Franklini juhitud ekspeditsioon, mille eesmärgiks oli esimesena läbida Loodeväil. Loodeväila suumulk oli korralikult lahti ja saadi sisse. Taheti kaugemale, makku Victoria ja Rae väina jõuda ja siis vaadata, mis edasi saab. Aga ei saanud midagi. Maos algas trall pihta. Maolukuti – Loodeväila kitsaim koht Simpsoni väin oli kinni ja jäigi kinni, edasi kaksteistsõrmiksoolde, Kuninganna Maudi väina ei pääsetudki. Jõuga ei saa, kavaluse ja tarkusega saab. Franklini meestel ei olnud olukorrast õiget ettekujutust, kodutöö tegemata, seedimise peatükk meditsiiniraamatust läbi lugemata. Ei osatud kohalikke olusid hinnata ja üleolev suhtumine ümbritsevasse keskkonda ei lubanud olukorraga kohaneda. Ei maos möllava lainetuse, tuule ega hoovustega. Puudus paindlikkus ja kannatus. Maolukuti kui tähtsa objekti tööpõhimõtteid – sealt saab ainult väikeste portsude kaupa läbi – lausa eirati. Franklin tahtis kahe laeva, Erebusi ja Terrori ning 139 mehega korraga. Ega saanud edasi.
Franklini ekspeditsioon jäi kadunuks ja alles järgnenud 150 aasta jooksul pandi teadlaste ja teiste ekspeditsioonide töö tulemusel kokku pilt, mis võis juhtuda.
Roald Amundsen oma Gjøa ja kuue mehega said Loodeväila suust sisse 1903. aastal ja jõudsid õnnelikult neelamisaktini. Pehme suulagi sulges tagantpoolt ninaõõne, kõri tõsteti keelepära alla ja kaeti kõripealisega ning hingamise hetkelise seisaku ajal oligi Norra heeringalaev koos meestega söögitorusse lükatud. Seedekulgla keskses punktis maos valitsesid samad tingimused, mis eelkäijalgi, ei midagi paremat. Kuid Amundsen oli teistmoodi mees. Tema toimetamine oli Franklini omale täpselt vastupidine. Hoolikas kodutöö, kohalike tingimuste arvestamine ja eesmärgikindel valmistumine. Kõigil osalejatel oli vähemalt üks kord inimtalitlusi kirjeldavast raamatust seedimist puudutav osa läbi loetud. Ja ikkagi. Maolukuti ei avanenud ja ka norra polaarhundid jäid värava ette toppama. Gjøa meeskonnal võttis kaks talvitumist aega, enne kui õige hetk kätte jõudis.
Maolukutist läbi pääsetud, oli pool seljataga. Kaksteistsõrmiksooles võis juba kergemini hingata. Algas pikk kulgemine väljapääsu poole. See oli palju sujuvam kui kõik eelnev. Peensoole osad tühisool (Dease’i väin) ja niudesool (Coronationi väin) olid navigeerimiseks kergemaid osi. Sõida nagu mööda sametist vaipa, pea kohal kummastav lilla-roosa taevas. Ei olnud sellel teelõigul ka ühtki väljasopistust, mida selles sooleosas mõnes teises sooltorus kohata võib. Ees lookles suhteliselt sirge rannajoon. Järgmine probleemne koht oli üleminek jämesoolde. Algab see kohe täieliku koti ehk umbsoolega – Dolphini ja Unioni väina kotikujuline algusosa, millest lähtub umbsoole jätke, imekitsas väinasopike – pimesoolikas ehk Bathursti abajas. Saatan!, sajatas 1906. aastal Amundsen, nagu ka kõik teised kaptenid laevasillal, kes hiljem sama kohani jõudnud. Õnneks on sopike liiga pisike, et sisse keerata, muidu oleks Gjøa mõnda aega kõrvalteel ekselnud.
Ühendus peensoole ja jämesoole vahel on klapiga reguleeritud, et liiklus ainult rangelt ühesuunaline oleks. Parimalgi tahtmisel ei saa siin enam tagasi pöörata, ühenduskoht on väga kitsas – kes juba nii kaugele jõudnud, sel täiskäik edasi, võiduka väljapääsu poole.
Amundseni mehed pääsesid sealt läbi. Edasi on juba käärsool. Tegelikult peaks käärsool raamina peensoole ümber paiknema, kuid Loodeväilas on teisiti.
Esimesena Loodeväila läbinud Gjøa Oslos muuseumis.
Käänud ja looklev joonis püsib endiselt, kuid teravaid nurki ja järske pöördeid ei leia. Viimane teelõik, pärasool, Amundseni väin. norra mehed said siin korraliku sauna. Lainetus ja tuulepahvakad, õhk muutus lämbeks. Samas piirkonnas jäi täpselt üheksakümmend aastat hiljem heitlike ilmaolude kätte ka Livonia meeskond koos polaarturistidega. Õhk on rõskelt raske, riided vettinud ja rõhuvad seljas. Möödutakse veel ühest sissesopistusest ja siis terendab tunneli lõpus järsku valgus. Pinge koguneb ja koguneb viimases, Amundseni väina vahetult Beauforti merre suubuvas osas ja ühel hetkel tõuseb haripunkti – räsitud mehed on läbi, passaaž Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani on teoks saanud.
Insuliiniavastaja ja inuitid
1927. aastal tegi Kanada kuningliku ratsapolitsei varustuslaeval SS Beothic kaasa merereisi Frederik G. Banting. Võitnud neli aastat tagasi Nobeli auhinna insuliini avastamise eest, oleks tal kindlasti olnud huvitav läbida ka Kuninganna Maudi väin, mida siinses võrdluses on kaksteistsõrmiksooleks nimetatud. Miks just see? Ikka sellepärast, et kanada arstiteadlane teadis ülihästi, et just kaksteistsõrmiku keskossa avaneb kõhunäärmejuha, mis toob soolde elutähtsa sekreedi. Kuid sinna SS Beothic ei jõudnud. Sellest polnudki midagi, sest Banting viibis laeva pardal kui harrastuskunstnik ja huvireisija, puhkas insuliinist ja kõhunäärmest ja hoidis peos ainult pintslit. SS Beothicu marsruut nägi ette Kanada Loodeterritooriumi asulate külastamise.
Lisaks looduspiltidele pani Banting paberile pildikesi inuittide eluolust. Banting ei olnud sellel reisil teadlasena, aga arst jääb arstiks. Ta nägi asju, millest pidi kõva häälega rääkima. Miks Hudson Bay Company (HBC) annab kohalikele küttidele karusnahkade eest ainult kopikaid ja lahjat toitu, mis põliselanikel karmis kliimas energiavajadust ei kata? Valge jahu, küpsised, tee ja tubakas – kogu menüü. Alatoitumus ja avitaminoos möllavad. Tuberkuloos on tõsiasi. Lisaks transportis HBC aerurataslaeva Distributor meeskond gripiviiruse kohale ja epideemia tappis enamiku Port Burwelli väikeasula elanikest. HBC hoidis kulud minimaalsed, võttes kohalikelt maksimumi. Banting läks teravaks, ei jätnud midagi enda teada ja kära jõudis läbi ajakirjanduse valitsuseni. Inimest, kes oli andnud miljonitele suhkruhaigetele üle kogu maakera elamisväärse elu, loomulikult oma valitsus taga ei kiusanud. Vastupidi. Kriitika võeti omaks ja lubati asja parandada.
Banting natüürmorti valgest jahust, küpsistest, teest ja tubakast ei maalinud, küll aga on tema Arktika maalid näitustel üle maailma väga hinnatud. Parim harrastuskunstnik arstide seas, ka selline tiitel on tal lisaks muudele olemas.
Kõik ei pääse läbi väila
Ameeriklased proovisid naftaärimeeste survel Loodeväila läbitavust 1969. aastal. Kui saab sealt ülevalt otse, jäävad miljonid dollarid transpordikulu taskusse alles. Hiidtanker Manhattan asus teele. Sõit oli igatpidi turvatud. Nii navigatsiooniliselt (reisi julgestas Kanada jäämurdja) kui ka ökoloogiliselt (tankides oli nafta asemel puhas vesi). Mis aga juhtuma hakkas? Juba suhu saamisega hakkasid hädad. Jälle oli Lancasteri väina sisenemiseks vale aastaarv valitud. Suuõõnes töödeldi võõrast sissetungijat väärikalt. Jäiste lõugade vahele sattunud, hakkasid täie jõuga tööle mälumislihased ja hambad. Läks korralikuks jahvatamiseks. Nii korralikuks, et Manhattani jääpiloot andis oma vahikorra ajal 62 korraldust muuta kiirust või suunda. Vahimehaanik läks 27 sekundiga korralduselt „Täiskäik edasi!“ üle korraldusele „Täiskäik tagasi!“. Manhattan pääses, aga napilt. Hiidtanker oli lõpuks haledas olukorras, nägi kurb välja. Üleni ära taotud, muserdatud ja mõlgitud. Kõige krooniks jäi üks ballastveemahuti 15 000 barreli veega täpselt kahe purihamba vahele ja need tegid töö ära – kõik see vesi voolas Lancasteri väina. Aga kui tankeris oleks nafta olnud? Koduplaneet ei võtnud sellist „toidupala“ vastu, mekkis, proovis ja sülitas siis laia kaarega välja.
Eesti laev Admiral Bellingshausen tähistas sel aastal oma Antarktika-reisiga pidulikult kuuenda kontinendi avastamise 200. aastapäeva. Loogiline oleks olnud Loodeväila esmaläbimise 115. aastapäeva tähistamiseks seegi veetee läbi sõita. Selleks oldi valmis, see oli planeeritud, selleks valmistuti hoolega. Kuid pidu jäi ära. Admiral Bellingshauseni meeskonda ei oleks koroona tõttu ühessegi asustatud punkti Loodeväila kalda ääres lubatud, välja arvatud avariiolukorras ja nii ei olnud ettevõtmisel mõtet.
Seni kuni riigid omavahel jagelevad, võiks küsimuse pea peale pöörata: kas planeet Maa peab tõesti kõik endast läbi laskma, mida talle sisse topitakse?
Näitleja Helle Laasi 80. sünnipäevaks on tema lavapartner Kaja Kann kinni püüdnud mälestuste pilve: Helle räägib oma elust ja Kaja kuulab, küsib, kirjutab üles. Kas nii see käis? Kohati on tekst kujunditihe, pole mingit märki suulisest kõnepruugist. Kas need lõigud on Helle Laasi enda kirjutatud mõttepette õnnehetked? Tihe tekst vaheldub dialoogilise sõnasuminaga, kus mõttest olulisem on suhtlemisakt.
Läbiv motiiv on üksiku vana naise igapäevatoimetused. On päevi, kui ei tahagi kellegagi suhelda, ei taha bussis teiste kõrval istuda. Samas kisub ikka ja jälle teatri poole, sest seal on sinu inimesed, kuigi teatris sul sõpru ei ole. Parimates lõikudes meenutab see lugu Mats Traadi „Kohviubade“ Salme kulgemisi, ainult Helle Laas peab oma sisemonoloogi linnaolustikus. Sööb teatripuhvetis suppi, ise kummargil ja küürus kui tigu oma koja varjus, et keegi ei näeks, teisal põrnitseb kübarapoe vitriini, et ei peaks tuttavat ära tundma. Siis aga sekkub bussisõnelusse, sest hing ei kannata lollust välja. See argimaailm on ausalt kirja pandud. Loed ja aimad, kuidas üks inimene käreduse varju oma õrna kõhualuse peidab.
Kui Mats Traadi Salme on meeles veidra ja armsa vanainimesena, kelle kinnisidee oli osta külapoest kohviube, siis Helle Laasi maailma keskpunktis on nukuteater. Nukuteatri vanaemana tuleb tal üle elada, et tema koduteatrist saab Noorsooteater. Seda fakti mainib näitleja vaid korra ja sordiini all. Kui ollakse kogu elu nukuteatrit teinud ja ühel päeval jääb sellest järele nukumuuseum, läheb meel kibedaks. Nukku ei tohi kaotada, ütleb Helle. Aga küsimus on ju ainult sõnastuses, vastab noor juht. Kaob sõna, kaob ka nukk. Nimi on seotud paiga vaimuga. Uljas alustaja ei pruugi seda tajuda. Aga noored on andekad ja Laasile meeldib nendega laval koos olla, olgu või sõnatult kiiktoolis kui ennemuistne eideke kasetohust karbikesega ahju taga.
Helle Laasi maailma keskpunktis on nukuteater.
Järgmisel hetkel on näitleja irooniline ja terav: „Tõttan mõtlevate intellektuaalide koosolekule. Keerasin lokid pähe, et keegi ei paneks tähele mu kokkukuivanud aju. Kuulan, aga ei kuule. Ju on asi kõrvades“. Moodsad inimesed oma visiooni ja missiooniga, hoidke piip ja prillid! Helle Laas ütleb, et temal visiooni pole, tal on ainult missioon – ta teab, kuidas lastele teatrit teha.
Ta on uhkusega nukukas. Paneb lausa raamatu pealkirjaks „Nukukas Helle Laas“. On see nukunäitleja sünonüüm? Üks mees siinsamas teatris jällegi rõhutab, et tema pole mingi nukukas, tema on näitleja. „Nukukas“ oleks seega justkui midagi alaväärset. On see vanade olijate salasekt? Või tähendab see hoopis nukulavastust? Või kõlbab see slängisõna korraga nii teatrit, lavastust kui ka tema tegijat tähistama? See jääb siseringi teada.
Nukud on mu orjastanud. Olen nukuori, kirjutab Helle Laas. Nautisin kirjeldusi, kuidas asjad ta käes elama hakkavad: kuidas ta teatripuhvetis nagu muuseas mänguhiirele elu sisse puhub või oma karvase skunksiga loomaia töötajaid ehmatab, nii et nood hakkavad mänguasja elusolendiks pidama.
Samuti saab teada, mis toimub nukuteatri sirmi taga. Pole kunagi mõelnud sellele, et nukku võib olla raske hoida või on konstruktsioonis viga ja ta ei allu näitlejale. Olen näinud nukus ikka ainult kunstniku fantaasiapurtsatust, kes või mis saab näitlejalt hääle. Tõsi, siis kui näitleja ja nukk mõlemad mu silma all ennast elavaks mängivad, on hoopis teine tera, näed suhteid ja sulandumisi.
Helle Laasi jutt nukuteatri köögipoolest avardab silmaringi: nukk ei ole talle tuim rekvisiit, nukk on partner. Mis saab nukust siis, kui mäng on lõppenud? Kuidas teda hoida, kellele ta kuulub? Hea, et nüüd on olemas nukumuuseum. Seda kõike lugedes hakkan tajuma, et Helle Laasi raamat on ülistuslaul nukule, justkui kiri poistele ja tüdrukutele, et ärgu nad lammutagu nukuteatrit veel.
Päris raju on näitleja suhe lastest publikuga. Ei kujuta ette, kas praegusel hellal ajal võib lapsi verbaalselt nii jõuliselt teatrisaalis korrale kutsuda, nagu seda kirjeldab Helle Laas. Eks mällu ole jäänud ka kõige ekstreemsemad juhtumid, mis jutu sisse voolavad. Olla üksi laval koos oma nukumaaga, vastas laste hulk kui üks metsik džungliloom – see olukord nõuab lõvitaltsutaja närvi.
Kaja Kannul on nii kirjutamis- kui ka esinemiskogemus, aga alati on ta ise olnud oma lugude keskmes. Paaril korral on sisetunne teda alt vedanud ja ta on pannud liiga palju ennast Helle Laasi raamatusse. Tema üleelamine seoses Karusooga on kultuurilooliselt lõbus seik, aga teemaväline. Teisel puhul on küsitav pikk tsitaat Kaja oma tekstist. Ikka võib ja tulebki lavastust dokumenteerida, aga selle asemel oleks tahtnud lugeda Helle Laasi rolli kirjeldust koos tema tekstinäitega. Küsitav on ka isikuregister iga peatüki lõpus. Kellele selgitada, kes on Panso või Karusoo? Iseasi, kui tegu on avalikkusele vähe tuntud inimestega.
Raamatus on ilusaid kultuuriloolisi detaile nagu Helle Laasi teatritee algus, seiklused Ugalas, lastejuttude kirjutamise algus Heljo Männi õhutusel. Emotsionaalselt laetud on mälestused Venemaa ringreisidelt. Nukuteatri Käpik lugu on armas, aga langeb raamatu stiilist välja. Helle Laas on siin jäetud kõrvaltvaatajaks. Olupildid ENSV töölisnoorte spordielust jäävad kesiseks ega toeta tervikut. Kuna kronoloogilisest teljest oli loobutud, esitab see kaasautorile-toimetajale tugevama vorminõude, et tuul mälestuste ja kujutluste pilve laiali ei puhuks. Aga üks mis selge: Helle Laasi maailma on põnev tundma õppida.
Ilmselt ei üllata kultuuriürituste ärajäämine koroonapandeemia tõttu enam kedagi. Ka äsja lõppenud „Jõulujazzile“ olid mõned kontserdid sattunud edasilükkamise tulemusena: need nihutati kevadiselt „Jazzkaare“ põhifestivalilt advendiajale. Mõned aga jäeti hoopis ära. Kuuldavasti algas „Jõulujazz“ jonas.f.k tantsumuusikaga, millel džässiga palju ühist ei ole, just seetõttu, et sellele eelnema pidanud avaetteaste jäi ära. Vale jalaga alustanud džässipidu sättis siiski peagi sammu õigeks, tähistades suurejoonelise kontserdiga Vabal Laval Louis Armstrongi 120. sünniaastapäeva. Pika laua taga istumise asemel pandi publik New Orleansi kombe kohaselt tantsima. Seejärel sukelduti kõrvalmajas Estrada Orchestra hüpnootilise klubimuusika voogudesse, mille igiliikurina tuksuva rütmitelje ümber põimusid mitmesugused eri pillide improvisatsioonilised-variatiivsed elemendid. Eri lainepikkustel ja laiuskraadidel looklev helisiug põikas vahel tagasi 1970. aastate arendatud rokk-kompositsioonide ajastusse, fakiiri kombel meelitati meloodiaid välja saksofonidest, flöödist ja lõpuks isegi plokkflöödist, mida Ilja Gussarov käsitses kombinatsioonis efektiplokkidega. Mitte väga täpselt häälestuv plokkflööt mõjus juba ise kergelt ujuva efektina, matkides samalaadset süntesaatorisaundi ning oli klubimuusika kontekstis väga huvitav ja omapärane leid.
Trio Ceramic Dog liidri Marc Ribot’ kohalolek oli intensiivsuselt nii võimas, et täitis kogu ruumi ja kuulajate meeled välisele liikumatusele vaatamata. Ribot’ saabumist „Jazzkaarele“ oli oodatud juba 2020. aasta kevadest saadik.
Peaaegu samast kohast, kus Estrada Orchestra lõpetas, võttis kaks päeva hiljem teatepulga üle Tobias Tammearu trio, mängides hakatuseks samuti üsna tantsitavat muusikat, millel ei puudunud ka hüpnootiline mõju. Tasahilju siirduti sealt kõlamaastikele, mida oleme harjunud seostama põhjamaise džässiga. Mõtlik-unistavale saksofonile andsid vunki Robert Rebane basskitarril ja Martin Petermann trummidel. Sümpaatselt mitmekülgne oli Rebase basskitarrikäsitsus: kõrgematel keeltel saksofonile sekundeerivate helimustrite mängult sujuv üleminek akordsaatele või alumistel keeltel mängitavale „sügaval istuva vundamendi“ rollile. Lavale vaatamata ja üksnes kõlapilti jälgides võinuks oletada, et laval on neli muusikut.
Tobias Tammearu trios instrumentide vahel oskuslikult ära jaotatud helikõrguste vahemikud polnud kuulaja kõrvale samavõrd sobivalt paigas Jaco Pastoriuse tribuutansamblis. Osalt on see mõistetav, sest koosseisu kuulus tervelt kolm basskitarri, aga seda enam tulnuks kõlapildis eri instrumentide ja mängijate kasutatavad helisageduste ribad kas või lugude kaupa läbi mõelda ja selgemalt välja joonistada. Tagantjärele on raske hinnata, kas tegu oli sisulise ehk ansambli kõlakultuuri küsimusega või helitehnilise möödalaskmisega, aga paraku jäi kohati kergelt mudaseks kiskuv helipilt Raul Vaigla, Mihkel Mälgandi ja Janno Trumbi mängutehniliselt nauditavaid sooritusi varjutama.
Argentina-lembestel muusikakooslustel on Eesti džässis nüüdseks peaaegu paarikümneaastane ajalugu: Ástor Piazzolla lapselapse Daniel Piazzollaga ehk Pipiga tegid selle millenniumi alguses tangoprojekti Villu Veski ja Kaspar Kalluste, nüüd on teatepulk Trio Maagi käes. Õnneks ei piirdu Maagi liikmed eesotsas Mingo Rajandi ja Kaspar Uljasega üksnes selle stiili klassiku Piazzolla ja muu meretaguse muusika interpreteerimisega, vaid kirjutavad ka originaalloomingut. „Jõulujazzil“ kõlas mitu eestlastest trio liikmete hispaaniakeelsele tekstile loodud algupärast laulu hispaanlanna Isabel Bermejo esituses ning kontserdil jäi mulje, et põhjamaised heliloojad on vastava helikeele orgaaniliselt omandanud: särtsust ja kirest puudu ei jäänud ning lauljatar ei pidanud seda oma temperamendi arvelt muusikalisse maitseainesegusse juurde kallama.
Kaugete maade muusika kõrval ei häbenetud ka kodukamaralt korjatud ja maavillase maiguga viisiubinaid. Ühes festivali arvukama koosseisuga ansamblis Pillikud on peale Tobias Tammearu trio liikmete kolm lauljat (Jana Kütt, Marianne Leibur, Ann Mäekivi) ja kitarrist Alex Verlin. Kohati oli veel tunda kasvuraskusi (näiteks hakkasid pillid üksteist varjutama, sest tegutseda püüti samal ajal samas helisagedusalas), kuid kõrva jäi ka leidlikke lahendusi. Mitmekülgse muusiku ja lauljana näitas end peale (bass)kitarri ka akordioni mänginud Robert Rebane.
Nagu festivalide puhul enamasti, olid ka seekordsel „Jõulujazzil“ magusamad palad programmi lõpupoole ehk suhkur oli nii-öelda põhja jäetud. Pidin küll „Jõulujazzi“ nautimise poole pealt katkestama, aga kuulda jõudsin veel Nigulistes karge advendimeeleolu loonud Uma duot koos trummar Markku Ounaskariga.
Džässi piiridest kaugele välja laienenud „Jõulujazzi“ festivali keskel raputas publiku tardumusest üles aktivistist mässaja ja kitarrist Marc Ribot, kelle saabumist „Jazzkaarele“ oli oodatud juba 2020. aasta kevadest saadik. Eredalt jäi meelde tema trio Ceramic Dog trummari Ches Smithi jõuline rünnak trummikomplektile. Trio liidri Marc Ribot’ kohalolek seevastu oli intensiivsuselt nii võimas, et täitis kogu ruumi ja kuulajate meeled välisele liikumatusele vaatamata. Energeetiliselt üks festivali kõrgema laenguga kontserte jättis mällu murdumatu inimvaimu ja kammitsematu loovuse kirju muljete kogumi.
Eesti interpreetide liidu Eesti muusika nädala kontserdid 5., 7., 9. ja 11. XII EMTA suures saalis. Artur Lemba, Erkki-Sven Tüüri, Eino Tambergi ja Ester Mägi kammerteostega autoriõhtud.
Viirus levib, elektri hind tõuseb, jõulud lähenevad … Õnneks on detsembrikuus kõige masendava kõrval ka nii mõndagi sellist, mis teeb meele heaks. Kõige suurem on kordaminekutunne ikka siis, kui saab halle ajurakke turgutada ja midagi uut õppida. Hiljuti avanes selleks võimalus Eesti muusika nädalal, mille neli kontserti olid pühendatud eesti heliloojate rohkem või vähem tuntud kammermuusikale.
Nime poolest on Eesti muusika nädal veidi nagu Eesti muusika päevade poolvend. Sellest ei tasu lasta end eksitada, sest need on õigupoolest üsnagi isesuguse suunitlusega: heliloojate liidu korraldusel toimuvad päevad on mõeldud olema igakevadine uudisloomingu hüppelaud, sellal kui interpreetide liidu algatusel tänavu esimest korda korraldatud nädalas väljenduvad pigem ajaloolise kaemuse ambitsioonid.
Artur Lemba, Erkki-Sven Tüüri, Eino Tambergi ja Ester Mägi kammermuusikast moodustus ligi sajandit hõlmav panoraam, mille ühes kronoloogilises äärmuses oli Lemba „Lembitu tütar“ (1905/1908) ja teises Tüüri keelpillikvartett „Lost Prayers“ (2012). Seejuures oli kava valikul silmas peetud, et laval oleks interpreetide liidu liikmeskond oma erialases mitmekesisuses. Niisugusena on Eesti muusika nädal loogiline jätk 2018. aasta festivalile „Virmalised“, mille keskmes oli sajandi jagu eesti heliloojate klaverimuusikat.
Eesti muusika nädala lõppkontserdil välja kuulutatud aasta interpreedi nimetuse pälvis trompetist Indrek Vau, kelle repertuaaris on olnud kesksel kohal Eino Tambergi looming.
Avakontserdil kõlanud Artur Lemba muusikas oli avastamist kõige rohkem. Peterburi konservatooriumi priimusena ladusa akadeemilise kompositsioonitehnika omandanud Lemba trotsis meelekindlalt XX sajandi alguskümnendite kõikvõimalikke „isme“. Lemba loomingu saatus oli paradoksaalne: ta oli nimelt liiga andekas, et olla originaalne.
Veelahe uuendusliku ja vanamoodsa vahel kujunes ja süvenes tol perioodil kiiresti. Samal ajal kui Artur Lemba kirjutas oma ühe parema teose, klaverikontserdi nr 1 (1905/1910), töötas tema põlvkonnakaaslane Igor Stravinski sümfoonia Es-duur op. 1 kallal. Kuid just ajavahemikul 1905–1910 leidis Euroopa muusikas aset helikeele järsk radikaliseerumine. Kui Stravinski loomingus juhatas see tendents peagi „Kevadpühitsuse“ (1913) paganliku rütmiorgiani, siis Lemba, kelle lähtepunkt oli Stravinskiga sarnane, jäi oma lüürilis-romantilisele stiilile lõpuni truuks.
Alustuseks kõlas kimbuke Lemba soololaule ja aariaid kui meeldetuletus tema pürgimustest vokaalmuusika vallas, esitasid tenor Oliver Kuusik ja sopran Arete Kerge. Kava põhiosa moodustas siiski instrumentaalmuusika: paljumängitud „Armastuse poeem“ ning kuni viimase ajani saladuslikud klaveritrio nr 1 (1929), viiulisonaat nr 1 (1931) ja klaverikvintett (1946). Klaveritrios (Mari Poll-Novaković, Henry-David Varema ja Mihkel Poll) põimuvad maestoso’lik meeleolu ja lüürika, viiulisonaat nr 1 (Triin Ruubel-Lilleberg ja Sten Lassmann) lõpeb perpetuum mobile laadi etüüdiliku karakterpalaga, klaverikvinteti teises osas ilmub äkitselt eesti polka – olgu need tähelepanekud tulevastele kuulajatele „isutekitajaks“.
Lemba juurest liiguti järgmisel kontserdil Erkki-Sven Tüüri kammerteoste manu. 1980. aastate muusikas on ajadistantsilt vaadates midagi eksimatult äratuntavat ja tunnuslikku: kaose- ja katastroofikujundid, tähendusest tiined pausid, energiapursked ning resigneerunult hääbuvad (avatud) teoselõpud, ennekõike aga lõputu tuiklemine. „Arhitektoonika II“ (1986) klarnetile, tšellole ja klaverile (Soo-Young Lee, Theodor Sink ja Age Juurikas) esindab Tüüri kammermuusikat selle parimal kujul. Tüür ei siruta oma muusikas just sageli mängutehniliste erivõtete järele, aga kui ta seda teeb, siis alati mõjuvalt: olgu selle näide just summutatult klaveri kõlakorpuses mängitud noodikordusmotiiv „Arhitektoonika II“ alguses.
Eino Tamberg oli parandamatu uusromantik, aga seejuures ka neoklassitsistlik stiilimängur. Temale pühendatud autoriõhtu oli peamiselt puhkpillidega ansamblite päralt. Kuigi ei saa just öelda, et need oleksid segamini paisanud senise kujutluse tema loomingu paremikust, on tegemist puhkpillimängijate seas põhjusega armastatud repertuaariga („Muusikat oboele“ op. 35). Eriti trompetiteoseid olevat Tamberg ise pidanud oma pärandi üheks õnnestunumaks osaks. Eesti muusika nädala lõppkontserdil välja kuulutatud aasta interpreedi nimetuse pälvis trompetist Indrek Vau, kelle repertuaaris on olnud kesksel kohal just Eino Tambergi looming.
Ester Mägi autoriõhtu oli Eesti muusika nädala nelja kontserdi seas ilmselt kõige mõtteühtsem, nagu seda on muidugi ka portreteeritud looming ise. Mägi ansamblikäsitlus on kõlalt otsekohene ja tema teoste vormikujunduses pole kohta ümbernurgajutule. Nüansirikkus käsikäes skertsolikkusega joonistus välja sonaadis klarnetile ja klaverile (Toomas Vavilov ja Peep Lassmann), mida võib julgesti pidada selle žanri üheks paremaks näiteks. Mägi etnograafilisus ei lähe kunagi maavillaseks kätte, vaid on pastoraalne selle sõna kõige avaramas ja sisendusjõulisemas mõttes. Omanäolised on ka Ester Mägi soololaulud („Ööhõlmad“, sõnad Valli Naelapea), mida dramaatilisuse ja kohati sünge poeetilise teemaringi poolest võib vaadelda kui jätku 1930. aastatel Eduard Oja kirjutatud laululoomingule.
Eesti muusika nädala kontsertidele mõeldes ei kangastu siiski niivõrd üksikteosed või -esitused, vaid pigem mahukas töö, mida sedalaadi ettevõtmine paratamatult eeldab. Kõik, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel, näitavad sellega oma kollektiivset tugevust. Eesti muusika kannab endas ideoloogiat ja identiteeti, seega nn suurt lugu, mille järele on just kriisiaegadel erakordne vajadus. Muusikud on pandeemiapiirangute tõttu olnud silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega: mida, milleks, kuidas, kellele? Eesti muusika nädal kinnitab, et interpreedid on enda jaoks vastuse valmis mõelnud ja langetatud valikus veendunud.
Tasub loota, et Eesti muusika nädalal kõlanu oli vaid vahepeatus pikemal teel. Kontsertideks ette valmistatud repertuaar oleks väärt jõudma helikandjatele sarnaselt festivaliga „Virmalised“ (2018), mille järelmid on soovijail CD-komplektina käepärast. Oluline on, et interpretatsiooniloolised tühimikud aegamisi täituksid ja seeläbi paraneks võimalus mõtestada eesti muusika ajalugu tema kõigis keerdkäikudes.
Keeruline on öelda, kas varsti kaks aastat kestnud koroonapandeemia on toonud filmimaailmas kaasa fundamentaalseid muutusi, küll aga on varem alanud areng kiirenenud. Eksistentsiaalseid küsimusi ja ohte on see aeg pakkunud küllaga – filmile kui vormile laiemalt ja ennekõike kinodele kitsamalt.
Näiteid ei tule otsida kaugelt. Alles detsembri alguses tuli kaks kümnendit tagasi Eestis kobarkinode ajastule aluse pannud Coca-Cola Plaza välja uudisega, et suurte kulude ja vähese külastatavuse tõttu suletakse ajutiselt uksed. Ameerikas on kahe aastaga läinud hingusele juba sadu kinosid. Kuigi filmitegijad ja -sõbrad korrutavad mantrana, kui oluline on filmide suurel linal ühisvaatamise kogemus, kinnitavad nii sissetulekud kui ka valdkonna analüütikud, et kinoturu kahanemine ja voogedastuse jätkuv tõus on võrdlemisi vääramatu.
Pihta pole saanud üksnes väikesed ja seetõttu haavatavamad nišikinod või filmiprojektid. Suletud on ka ridamisi suuri kinokette, oma kohta levikalendris on nihutanud alguses piirangute ja seejärel publiku leigema huvi tõttu peaaegu kõik filmimaailma hiiud Marvelist Bondini. Kinosid päästma kavandatud „Teneti“1 suhteline kõrbemine mullu tegi suurstuudiod ettevaatlikuks: tulemuseks paljude tänavuste esindusfilmide enam-vähem üheaegne ilmumine korraga suurele ja väikesele ekraanile ehk kinno ja mobiilselt ligipääsetavatele platvormidele.
Mõneti paradoksaalselt on filmitööstuses õigupoolest tootmiseks kasutada rohkem raha kui kunagi varem, seda kasutades julgetakse aga üha vähem riskida. Jätkuvalt panustatakse ennekõike tuttavatesse seeriatesse ja juba sisse töötatud tegelastesse. Kui 2020. aasta tõi harukordse hingetõmbepausi Marveli lõputust koomiksifilmide seeriast, siis tänavu olid need raevukalt tagasi.
Tänavune filmiaasta meenutas heldimusega nii suuri rahvakogunemisi filmis „Soulisuvi“ …
Üha enam esindatusküsimustega arvestav Marvel – esimene mustanahaline superkangelane, esimene naissuperkangelane, esimene Aasia päritolu superkangelane jne – illustreerib Ameerika filmi teatavat politiseerumist ja konjunktuurselt korrektset õpetlikkust. Seni ennekõike õudusžanris pead tõstnud ühiskonnakriitilised allhoovused (tänavu eredaimalt näiteks Ameerika rassiküsimusi lahkav „Candyman“, varem Jordan Peele’i „Kao ära“ ja „Meie“2) on jõudnud nüüdseks ka lavastajate esiešeloni töödesse, nagu Ridley Scotti ajalooline seksuaalset vägivalda ja soolist ebavõrdsust puudutav „Esimene duell“ või Steven Spielbergi immigrantidest rääkiv kuulsa muusikali uusversioon „West Side Story“3.
Üks aasta mitmes mõttes märgilisemaid on seejuures kahtlemata Chloé Zhao karjääri arengukaar: aprillis parima filmi ja lavastaja Oscar väikese ja vaikse „Nomaadimaa“ eest, novembris kõrbemine 200miljonilise eelarvega „Igavestega“4. Kui Marveli puhul on säärase hiigelsumma igasse filmi investeerimine juba vaata et taskuraha, ootas palju ambitsioonikam, isikupärasem ja õnnestunum „Düün“5 teisele osale rohelist tuld esilinastuste järel mitu pinevat kuud.
Netflix tuleb, Netflix tapab?
Kinode sulgemine ja ärevad ajad filmitootmises ning -levis ei tähenda loomulikult, et isu visuaalse meelelahutuse järele kuhugi kadunud oleks. Pigem vastupidi: vajadus selle järele pole kunagi olnud nii suur. „Sisuks“ (content) ümbernimetatuna on see lihtsalt jaotunud eri platvormide vahel. Nõudlikuma vaataja võib nimetatud termin üksinda võpatama panna: kunstilise ambitsiooni asemel on juba nimetuses esikohal kuidagiviisi aega sisustada.
Kardetud kabelimatsu huvitavamale või autorikesksemale filmikunstile pole siiski seni antud. Õigupoolest otsib ka filmitootmise n-ö uus maailm jätkuvalt vana maailma tunnustust. Kogu statistikapõhisuse ja kasvava kasutajaskonna juures on voogedastuse kroonimata kuninga Netflixi riiulilt endiselt puudu näiteks ihaldatuim kuldseim kuldmees, parima filmi Oscar. Võideldud on nii tühimiku täitmise nimel kui ka võimaluse eest näidata oma filme selliste paraadfestivalide nagu Cannes’i oma kavas.
Seni pole ihaldatud tunnustuseni siiski küünditud. Kaks aastat tagasi ei õnnestunud see Alfonso Cuaróni meistriteosel „Roma“6 (mille asemel keskpärase „Rohelise raamatu“7 eelistamist võib pidada Ameerika filmiakadeemia üheks piinlikumaks möödalasuks). Mullu jäi Martin Scorsese hiigeleelarvega „Iirlane“8 täielikult kuivale, vaatamata kümnele nominatsioonile. Tänavusel tseremoonial õnnestus David Fincheri kõigisse akadeemia seni eelistatud kastidesse linnukesi kritseldaval „Mankil“9 pälvida sama paljudest vaid kaks.
Netflixi indu pole see pidurdanud ning ka tänavu on jagunud miljarditesse dollaritesse kerkinud tootmiseelarvest üksjagu ka äriloogika mõttes riskantsematele, rohkem auhindu ja prestiiži kui üüratut vaatajaskonda rihtivatele projektidele. Auhinnahooaja algusesse sügistalvel on sätitud sellised filmid nagu revisionistlik vestern „Seda kõvemini nad kukuvad“, Rebecca Halli mustvalge lavastajadebüüt „Teesklus“, hittmuusikali „Hamilton“ taga seisnud Lin-Manuel Miranda „Tikk-takk … Põmm!“, legendaarse Jane Campioni „Koera vägi“ ja praegu nimekaima Itaalia lavastaja Paolo Sorrentino „Jumala käsi“10. Tulemused pole lasknud end kaua oodata: äsja välja hüütud Kuldgloobuse nominatsioonidest sai Campion neid kõige enam, seitse tükki, nagu ka Kenneth Branaghi „Belfast“11.
Konkurentidest käib Netflixi omatoodang igal juhul nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi mõttes mitu sammu ees. Amazoni tänavu enim tähelepanu pälvinud filmid ehk Eddie Murphy kuulsa komöödia teine osa „Prints Zamundast 2“, Stefano Sollima põnevik „Halastuseta“, suurejooneline ulmemärul „Homse sõda“12 – on jäänud selgelt kerge ajaviite poolele ning pole ka sellisena õnnestunud. Pisut paremini on läinud Apple TV+ õblukesel kataloogil: oma hõlma alla on võetud näiteks kurttummast perekonnast rääkiv armas dramöödia „CODA“13, mis võitis jaanuaris „Sundance’i“ filmifestivali peapreemia, uue aasta hakul lisandub vanema Coeni-venna Joeli festivalidel juba kõvasti kiita saanud soolodebüüt „Macbethi tragöödia“14.
… kui ka täielikku üksindust Bo Burnhami sketšikogumikus „Sees“.
Netflixi ja teiste voogedastajate põhiatraktsiooniks pole muidugi tingimata filmid, vaid sarjad ja muud audiovisuaalsed formaadid. Eks ole ka sel sajandil tohutu kvaliteedihüppe teinud sarjandust peetud võimalikuks aseaineks filmile kui sellisele. Mitmed filmimaailma tunnustatuimad talendid ongi end just varem teisejärguliseks peetud formaadis proovile pannud. Oscari-võitja, filmi „12 aastat orjana“15 lavastaja Steve McQueen tegi mullu sügisel valmis viiest osast koosneva antoloogia „Small Axe“ (2020), mille puhul kriitikud ja teised edetabeleid koostavad asjapulgad ei suutnudki lõpuks otsustada, kas tegemist on ennekõike sarja või viie filmiga ja kuivõrd oluline see küsimus üldse ongi. Tänavuste hinnatumate palade sekka kuulub aga „Kuuvalgusega“16 kuldseimaid auhindu kogunud Barry Jenkinsi minisari „Maa-alune raudtee“17.
Just eri formaatide kohtumispunktis sünnivad ka mitmed kõige tähelepanuväärsemad katsetused. Kui soovitada Netflixi kataloogist tänavu üht teost, võiks selleks ülepea olla koomiku, näitleja ja lavastaja Bo Burnhami isolatsiooniaja videopäevik ning sketšikogumik „Sees“18 – üksinda oma külalistetoas filmitud segu püstijalakomöödiast, dokumentaalilaadsest autoportreest, vaimse tervise säilitamiseks loodud eneseteraapiast, muusikalist ja lühifilmide kassetist.
Vaevalt saavutas globaalse tähelepanu pärast sõdiva sisu lahingutandril miski aga mullu niivõrd palju kõlapinda kui uue põlvkonna „Battle Royale“19, üheksaosaline Lõuna-Korea labürintlik põnevik „Kalmaarimäng“20. Ülimalt kaasahaarav ühiskonnakriitiline vaatemäng on hea näide, et üleilmse vaatajaskonna huvi püüdmiseks ei pea kõiki sisulisi nurki sugugi maha saagima ega inglise keeles rääkima. Pärast „Parasiidi“21 mullust olulisemate Oscaritega päädinud vallutuskäiku on Lõuna-Korea kinnistanud end ühe võimekama audiovisuaalse kultuuri eksportijana kogu maailmas.
Kupee ja jaht
Lõuna-Koreas ja paljudes teistes riikides, kelle keeles filme-sarju aegamööda voogedastusplatvormide vaadatumate palade sekka lipsab, on filmi ja audiovisuaalse meedia rollist kultuuridiplomaatia osana ja pehme jõu vahendina ammu aru saadud. Eesti filmi ähvardavad ohud reedavad paraku vastupidist. Arvestades, et aasta kõige kõlavamaks teemaks oli kurjaks kiskunud vaidlus niigi piinlikult pisikese filmirahastuse jätkumise üle, tundub, et ei ühiskonnas ega selle eest poliitilisi otsuseid tegeva eliidi seas pole juurdunud arusaam, milleks on meile üldse vaja eestikeelset filmi või kodumaist filmivaldkonda.
Nõnda on tagunud ärevalt alarahastatuse ja jätkusuutmatuse trummi nii 25. sünnipäeva tähistanud Pimedate Ööde filmifestival kui ka üha enam rahvusvahelisi produktsioone Maarjamaale meelitada püüdev Eesti Filmi Instituut. Mõlemad on näidanud lisaks väärtustasandile ja kultuurilise kõlapinna küsimustele ka arvude keeles, kuivõrd kasulikud on säärased ettevõtmised ühele väikeriigile. Paraku näib Eesti film seisvat endiselt savijalgadel ja skisofreenilises vahealas, kus ühelt poolt särab vastu enneolematu rahvusvaheline tunnustus ja vaid mõne sammu kaugusel ootab kukkumine musta auku nimega „lõpp“, millega lavastajad sügisel mõnevõrra dramaatiliselt ähvardasid.
Eesti filmitootmise äärmuslikke võrseid näeb detsembrikuu alguses: nimelt on samal nädalavahetusel kinodesse jõudnud kaks märgilist linalugu. „Kupeed nr 6“22 ei saa küll pidada Eesti filmiks, kuid selle juures on olnud siinse filmi tippudel (produtsent Riina Sildos, stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis) mängida märkimisväärne roll. Soome lavastaja Juho Kuosmaneni film tõi Cannes’i filmifestivalilt olulisuselt teise preemia, grand prix’, esitati kolme Euroopa filmiauhinna kandidaadiks ning jõudis värskeima uudisena Kuldgloobuste võõrkeelse filmi viimase viie pretendendi sekka – otse Sorrentino, Pedro Almodóvari ja teiste filmimaailma absoluutsete hiiglaste keskele.
Üsna lühikese ajaga kolmandat korda sedavõrd suurde mängu jõudmine – enne seda Gruusiaga kahasse toodetud „Mandariinid“ ja samuti koos Soomega valminud „Vehkleja“23 – on saavutus, mida on võimatu ülehinnata, arvestades 1990ndate tühermaa tuhast tõusnud siinse filmitööstuse suhtelist marginaalsust maailmakaardil. Siia ritta tuleb tänavusest lisada veel Veneetsia filmifestivalil esilinastunud „Kapten Volkonogovi põgenemine“24, mille mitmed austajad on lugenud „Kupeest“ tugevamakski tööks ning millega on samuti seotud mitu siinse filminduse säravamat nime (produtsent Katrin Kissa, staaroperaator Mart Taniel, seekord ka kaasstsenaristi rollis).
Teine äärmus on Taani algmaterjalil põhinev nn „Klassikokkutulek“ naistega ehk „Jahihooaeg“25. Suurema eraraha toomist Eesti filmi on ammu nähtud ühe võimalusi laiendava arengusuunana ning vähemalt ajutiselt avardas see mõne aasta eest ka kodumaisele publikule pakutavat valikut. Märkimata ei saa seejuures jätta üht olulisemat tänavust algatust, ettevõtjast filmitegijaks hakanud Rain Rannu loodud Tallifornia Film Fundi, mille kaudu plaanitakse lähiaastatel investeerida rohkem kui tosina täispika mängufilmi tootmisse. Arvestades, et Tallifornia alt pärineb tänavusi silmapaistvamaid kodumaiseid mängufilme, Rasmus Merivoo hullumeelne õuduskomöödia „Kratt“ (2021), on põhjust lootusrikkalt järgmisi samme oodata.
Samal ajal on Apollo kett, mis on ühte tervikusse kahmanud tootmise, levi, monopoliseeruva kinoturu ja lisaks ka iseenda pabulaid imetleva meediapinna, sundinud tugevalt kahtlema seni nii filmitegijate kui ka kriitikute korrutatavas refräänis, et iga Eesti film tuleks ära vaadata. Põlve otsas ja nulleelarvega tehtud amatöörteostel nagu „Õiglus“ või „Rikutud hing. Viirus“26 on vähemalt teatav B(C? D? Z?)-filmi kurioosumi väärtus. „Jahihooaeg“ esindab aga piinlikult labast ja küünilist katset nokitseda pooletoobiste lääne eeskujude ainetel valmis kõige madalamale ühisnimetajale panustav rahvafilm.
Kahe kõige silmatorkavama otsa vastandus võib siiski jätta Eesti filmist petlikult ühekülgse mulje. Mitmed kõige põnevamad asjad sünnivad just seal, kuhu jagub võrdlemisi vähe laiema avalikkuse tähelepanu. Üsna lühikeseks jäänud märkimisväärsete mängufilmide nimekirjaga aastal on kõige huvitavamad linalood sündinud hoopis dokumentalistikas. Mängulisust ja täiesti erisuunalisi katsetusi on jagunud küllaga. Aastat alustas „DocPoint Tallinna“ raames Raimo Jõeranna kunagiste kroonikafilmide laadis, poeetiliselt poliitiline „Sea aasta“ (2021). Seejärel on tee ekraanidele leidnud ridamisi nii kodus kui ka välismaal tunnustust nautinud teoseid: Marian Võsumetsa Inglismaal filmitud „Keha võitlus“ (2020) dieedikultuurist, Ukraina konflikti tagajärgi vaatlev „Naised rindejoonel“, mitmeid auhindu kogunud etnograafiline „Ivanna elu“ ja hiilgav ühe perekonna ning sõltuvusloo lahang „Üht kaotust igavesti kandsin“27 (selle oleksin esitanud tänavu Eesti võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks). PÖFFil esilinastusid veel Rainer Sarneti teadlikult teatraalne „Vaino Vahingu päevaraamat“ (2021), lavastuslike elementidega „u.Q.“ ja enesepeegelduslik „Päris Rannap“28.
Kõigi täispikkade vormide kõrval põhjustas ehk põnevaima tormi veeklaasis hoopis „Eesti lugude“ sarjas ilmunud lühidokumentaal „Lil Eesti“29, ilmselt kõige päevakajalisem kogu valikust. Avameelselt narkootikumidest, alkoholist ja oma elust rääkivaid noori hiphopmuusikuid Eesti Rahvusringhääling tavalisel ajal eetrisse lubada ei tihanudki.
Ka siin pole Eesti maailmas mingi erand. Ka mujal jagub aasta olulisemate filmide sekka ridamisi dokumentaale, nagu üks pikk ja keeruline, ka Tallinna väisav pagulasteekond Taani animatsioonis „Põgenemine“30. Mõneti irooniliseks võib aga pidada tõika, et ajal, mil massikogunemised ja kooskogemised on viidud miinimumi, puudutatakse kahes aasta kõige kaasahaaravamas filmis kontserte ja muusikat. Need on Edgar Wrighti võrratu portreefilm „Sparksi vennad“ kui Ameerika trummari Questlove’i arhiividokk „Soulisuvi“31. Kuna mõlemad rõhutavad, milline ühendav ja ülendav mõju on muusikal, aga ka kogu kultuuril, jääb kõigile muutuvatele vormidele ja kogemisviisidele vaatamata ka lootus, et kuhugi ei kao niipea ei kinod ega ka filmikunst.
1 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.
2 „Candyman“, Nia DaCosta, 2021, „Get Out“, Jordan Peele, 2017; „Us“, Jordan Peele, 2019.
3 „The Last Duel“, Ridley Scott, 2021; „West Side Story“, Steven Spielberg, 2021.
10 „The Harder They Fall“, Jeymes Samuel, 2021; „Passing“, Rebecca Hall, 2021; „Hamilton“, Thomas Kail, 2020; „Tick, Tick… Boom!“, Lin-Manuel Miranda, 2021 „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021, „È stata la mano di Dio“, Paolo Sorrentino, 2021.
11 „Belfast“, Kenneth Branagh, 2021.
12 „Coming 2 America“, Craig Brewer, 2021; „Without Remorse“, Stefano Sollima, 2021; „The Tomorrow War“, Chris McKay, 2021.
13 „CODA“, Sian Heder, 2021.
14 „The Tragedy of Macbeth“, Joel Coen, 2021.
15 „12 Years a Slave“, Steve McQueen, 2013.
16 „Moonlight“ Barry Jenkins, 2016.
17 „The Underground Railroad“, 2021– …
18 „Bo Burnham: Inside“, Bo Burnham, 2021.
19 „Batoru rowaiaru“, Kinji Fukasaku, 2000.
20 „Squid Game“, 2021.
21 „Gisaengchung“, Bong Hoon-jo, 2019.
22 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021.
23 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015.
24 „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov, Nataša Merkulova, 2021.
Viimastel aastatel on tummisemate väljaastumistega debüteerinud mitmed Amsterdami teatri- ja tantsuakadeemias koreograafiat õppinud eestlased, nagu Johhan Rosenberg („Kõdu“, „Eden Detail“), Jette Loona Hermanis („Torque Vulnerati“, „Eden Detail“), Maria Metsalu („Mademoiselle X“, „The Well“) ja Netti Nüganen („Victoria saladus“). SNDO (School for New Dance Development), kelle käekirja hulka kuuluvad eksperimentaalsus, mängulisus ja uuenduslikkus, tantsumaailmas muidugi tutvustamist ei vaja.
Mis siin salata, alguses ei osanud ma peamiselt Kanuti gildi saalis ja Eesti kunstiakadeemia galeriis etendunud lavastustest suuremal määral vaimustuda. Kas tegu on koolkondliku stiili või ajastu vaimuga, ei oska kindlalt väita, kuid hõredalt seotud mängulisus oma everything-goes-mentaliteediga jättis küllaltki nõutuks. Avatud vormiga dramaturgia oli kui peos palli vormimine materjalist, mis kuidagi koos püsida ei taha. Ikka sõrises osa sõrmede vahelt välja ja lagunes laiali, niipea kui midagigi tihedama vormi võttis. Kuid nagu algul naljana mõjunud mõminaräpp on vallutanud kõik edetabelitipud, on ka mulle esmapilgul haaramatuna mõjunud esteetika ennast kunstiväljal kehtestanud. Kui peaksin üles lugema viimaste aastate lavastused, mille üle olen hiljem kõige rohkem mõtisklenud, siis tuleks just seda sorti lavastuste nimekiri taas üles lugeda. Kuigi järjekordne Ibseni „Nukumaja“ uusversioon võib dramaturgilise ja lavastusliku tervikuga jätta ideaalsoorituse mulje, siis puudub seal soorituspinge, mida aga eelnimetatud laad kõigi oma ootamatuste ja kompromissitustega ohtralt ja valimatult külvab.
Järjepideva jonniga olen kõik need lavastused ära vaadanud ning – fake it till you make it. Paistab, et jõujooned juba joonistuvad. Lavastusest lavastusse korduvad elemendid loovad sideaine, vormitav pall hakkab iga korraga rohkem koos hoidma. Siinse kirjatüki eesmärk pole teha kriitikat, vaid tahan selle mõttekäiguga jõuda lähemale uue esteetika mõistmisele. Olen lähtunud küll peamiselt Johhan Rosenbergi EKA galeriis etendunud „Kõdust“, mis eelmainitud autorite loomingust viimati nähtuna värskeimalt meeles, kuid seatavad teetähised on mõeldud suuremate üldistustena. Need näivad üpris jämedate juurikatena kõigi nimetatud lavastuste loomingulistest valikutest läbi kasvavat.
Internetijärgsus
Maailmavõrgust ei räägita otseselt üheski käsitletavas lavastuses, kuid nii nagu kaasaegne kunst, on ka nüüdistants netikultuurist dramaturgiliselt läbi kasvanud. Internetijärgseks võiks pidada füüsilises ruumis tehtavaid asju, mille esteetika ja vorm ei saaks virtuaalkogemuseta sellisel moel olemas olla. Nii nagu Tiktoki trendides esituvad taas kindlad tantsumotiivid lõpututes variatsioonides, korduvad liikumismustrid ka lavastustes. Kui varem prooviti klassikalises tantsulavastuses 45 minutiga otsad kokku tõmmata, siis uued tulijad alla pooleteise tunni naljalt jampsima ei hakka. See ei tähenda, et suur narratiiv on pikkade prooviperioodide käigus ühtseks tervikuks peenhäälestatud. Pigem jääb mulje, nagu oleks kõik katsetades tekkinud motiivid mängukaartidele visandatud ning seejärel huupi ritta laotud. Eklektilisus ootamatute lõppemiste, algamiste, jätkumiste ja kulminatsioonidega on pigem norm kui erand. Surmtõsine asendub marukoomilisega, nii et jääb mulje, nagu keriks oma Facebooki seina, kus sekundi murdosa jooksul vahelduvad pildid rannale uhutud paadipõgenike laipadest naljakate kassivideotega.
Johhan Rosenbergi hübriidne lavastus „Kõdu“ meenutab kestvus-performance’it.
Sedasi sobituski Rosenbergi „Kõdu“ paremini galeriisaali, kus saab vabalt ringi jalutada, mitte publikutribüünilt vaatamiseks. Ühismeedial pole algust ega lõppu. Kerid tunnikese Tiktokis, räägid seejärel sulle helistanud sõbraga juttu ja suundud edasi Snapchatti. Samuti sai „Kõdu“ ajal galeriis vabalt vaatenurka valida, tantsijate sekka minna ja tudengibaaris sõbraga väikese värskenduse teha, et seejärel tagasi etendusele naasta. Seevastu Hermanisega kahasse tehtud „Eden Detail“ mõjus heas mõttes lõputu lõppemisena. Iga kord, kui stseeni lõpuks jäi järele ainult põlenud maapind, läks ikka kusagil midagi veel idanema. Ka Metsalu „Mademoiselle X“ alustas taas oma maailma hävitamist niipea, kui ta selle hävitamisega lõpule oli jõudnud, ning sama stseen roteerus läbi lavastuse peaaegu muutumatuna.
Hüpersotsiaalsus
Suure erinevusena varasemast on pildistamine ja filmimine pigem soovitatav ning enne etendust tuletatakse publikule meelde laval olijate Instagrami kontod, et need postituste juures ära täägitaks. On mõistetud, et müstiline autorimüüt enam ei tõmba ning, nagu õpetas Hitchcock, ei tekita niivõrd õudu teadmatus, kes saab olema salapärase varjatud teo autor, vaid see, millal potentsiaalne roimar kõigile teada sündmuse teoks teeb.
Kui ma pole just esietendusele sattunud, on mul lavale tulev tavaliselt ühismeediast fragmenditi üpris hästi teada. Paljud stseenid ei ole komponeeritud vaataja, vaid kaamera rakursist lähtuvalt. Sedasi on peaaegu võimatu vastu panna soovile haarata oma elektrooniline sõber, kui Metsalu laval mannekeeni suust suitsu tõmbab, punases lögas aeleb või põlev küünal vagiinasse torgatult tiritammi teeb.
Interdistsiplinaarsus
Interdistsiplinaarsus ajal, mil ühe meediumi kesksest meisterlikkusest on saanud radikaalsus, ei vääri muidugi suuremat sorti kella külge panemist. Siin on internetiesteetika ühinenud tegevuskunstidega. Hübriidsed lavastused meenutavad tihtipeale kestvus-performance’eid, sealhulgas Metsalu „Mademoiselle X“, Hermanise „Torque Vulnerati“ ja Rosenbergi „Kõdu“. Kaks viimast toimusidki valges kunstisaalis ja ka Metsalu väisab galeriiruume oma aktsioonidega küllalt tihti. Kui kümmekond aastat tagasi, mil minust sai aktiivne tantsuvaataja, keeldus enamik tantsijaid tantsimast (nad vaid istusid keset lava ja rääkisid rahvale lugusid), siis pealekasvanud põlvkond paistab silma just eriti võimeka kehakeele poolest. Loobutud on aga igasugusest žanrilisusest ja keeldutakse koondumast mis tahes ühisnimetaja alla – tantsitakse iseenda pilli järgi.
Seksuaalsus
Tiit Ojasoo mainis kunagi loengul, et teatritundides on pea võimatu teha vabaimprovisatsiooni – ikka jõutakse esimese kümne minutiga üksteisele püksi. See on paratamatu, sest millest muust kui parasjagu oma eluetapis olulisest peakski kõnelema. Seksuaalsus on tugevalt seotud enese aktsepteerima/tundma õppimise, sotsiaalsete sidemete loomise ja tabude-piiride kompamisega. Oleks silmakirjalik küünitada metafüüsiliste universaalide vahendamise poole, kui lapsed sünnitamata, vanemad matmata, unistused purunemata, maailmapilt kõikuma löömata, keskiga mööda saatmata. Seetõttu ongi vaja laval paljastuda, kehakarvu õilistada, masturbeerida, ahvatleda – kehanormide, soorollide ja enesuse brändistamise vastu võidelda. Kui kaasaegseid tantsukunstnikke on sõimatud oma naba uurijateks, siis SNDO taustaga tegijad on selleks lausa mikroskoobi appi võtnud, ning just võõristavalt lähedaselt tajutav kehalisus need lavastused nii kütkestavaks muudabki.
Nostalgiahorror
Õõv ja grotesk on noortekultuuri lahutamatu osa. Viimastel EKA magistriõppe katsetel soovis peaaegu pool kandideerijaist uurida õudust, hirmu ja võõristust. Kapitalistliku edumüüdi vaimus vanaviisi edasi minna ei saa. Taamal seisavad neli ratsanikku horisondil terendava häviva looduse, sõdadesse paisatud kaubastatud inimkonna ja õhtumaa kultuuri loojangu valguses. Ollakse aga ära lõigatud oma juurtest, sest singulaarsusesse suunduvas tehnoloogiajões vastuvoolu ujuda ei jaksa ning rahvusliku ja traditsioonilise, mis võiks olla ühele noorele inimesele eneseleidmise lätteks, on konservatiivsed rahvusromantikud anastanud, labastanud, ära solkinud.
Uusspirituaalsus
Esoteerika, newage, kristallimaagia, mütoloogilisus, spirituaalsus. Kui side juurtega on lõhutud, on siiski mingit ankrut vaja. Uus vaimsus murrab sisse uksest ja aknast: kristallihaldjad, igat sorti eneseabikoolitus, selgeltnägijate tuleproovid, šamaanilaagrid, ennustajad, posijad, kurjade teadlaste ja orjastavate arstide vandenõud. Kui varem usuti, et pime usk on vähese informatsiooni ja hariduse tulemus, siis nüüd tuleb tõdeda eksimust. Ühes intervjuus nendib (:)kivisildnik, et on juba tükimat aega eelistanud vandenõuteooriaid fantaasiakirjandusele, kuna ühegi romaani autor pole võtnud vaevaks pühendada oma maailma loomisse samavõrd üüratult energiat, kui üks eesrindlik lamemaalane. Uusspirituaalsus on teadusliku maailmapildi ekvivalendina lõputu inspiratsiooniallikas, kus reaalsus ja fantaasiamaailmad lahustuvad ning ajastu vaim kandub ka lavale.
Lõpetuseks
Minu ees seisab „Teatrikassa“-nimeline Morpheus, ühes peos punane kapsel, teises sinine. Ta vaatab mulle läbi ovaalsete päikseprillide otsa, hingab enne kandvat pausi sügavalt sisse ja sõnab: „Sa võtad sinise kapsli … lool lõpp, ärkad oma voodis ja usud, mida tahes sa soovid uskuda. Võtad punase kapsli … jääd Imedemaale ja ma näitan, kui sügavale jäneseurg ulatub.“ Taas avastan end rahulolevalt plaksutamas etendusele, mille puhul mul pole aimugi, mis just laval juhtus, kummastavaid mõtteid aga jagub kauemaks.
Laupäevast, 18. detsembrist on Tartu Kunstimajas avatud traditsiooniline Tartu kunsti aastanäitus, mis seekord kannab pealkirja „Elukeskmed” ning mille kujundajaks on Margus Lokk.
Näituse žürii koosseisu kuulusid Imat Suumann (esimees), Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe ja Margus Lokk.
Kokku kandideeris näitusele 169 autorit ning lõplikus valikus on 115 kunstnikku:
Alo Aarsalu, Maire Aarsalu, Indrek Aavik, Marina Aleksejeva, Sven Antson, Piibe-Imbi Arrak, Bach Babach, Jaanus Eensalu, Rein Ereb (1960–2021), Niina Freiberg, Evi Gailit, Albert Gulk, Lemme Haldre, Mirjam Hinn, Kaisa Holsting, Huupi, Lilian Härm (1927–2021), Greete Härma, Eero Ijavoinen, Inga Jermakova, Piret Jürgenson, Kalli Kalde, Paavo Kangur, Margus Kiis, Jaak Kikas, Esti Kittus, Laura Koiv, Alisa Koplus, Peeter Krosmann, Ilmar Kruusamäe, Kadri Krüüner, Inge Kudisiim, Lauri Kulpsoo, Artur „Tuur” Kuus, Tiina Kuus, Timo Kähara, Heiki Kähr, Siiri Kängsepp, Silver Laadi, Martin Laiapea, Stina Leek, Kristel Leesmend, Heikki Leis, Mati Leppik, Jane Liiv, Eve Luik, Jaan Luik, Johannes Luik, Kaie Luik, Helle Lõhmus, Katrin Maask, Ove Maidla, Epp Mardi, Epp Margna, Brita Maripuu, Jüri Marran (1937–2021), Margus Meinart, Heiko Merila, Anni Mets, Monica del Norte, Marge Nelk, Tõnu Noorits, Maarja Nõmmik, Kristel Oja, Eva Elise Oll, Tamar Paal, Tõnis Paberit, Priit Pangsepp, Per William Petersen, Sirje Petersen, Sirje Piir, Marja-Liisa Plats, Pornyx, Enn Põldroos, Elise Rohtaas, Anne Rudanovski, Martti Ruus, Ahti Seppet, Virve Serglov, Kristel Sergo, Henn Soopalu, Maret Suurmets Kuura, Robert Suvi, Ursula Sõber, Kaie Šestakova-Karu, Ekaterina Zelenova, Diana Tamane, Hando Tamm, Pille Tammela, Maris Tammer, Edgar Tedresaar, Urmo Teekivi, Enn Tegova, Liisi Toom, Are Tralla, Lauri Trolla, Külli Trummal, Mart Trummal, Silja Truus, Andreas Tukmann, Heli Tuksam, Alar Tuul, Maris Tuuling, Mati Uprus, Martin Urb, Tuuli Vahesaar, Silver Vahtre, Eneli Valge, Tõnu Valge, Eveli Varik, Üllar Varik, Riina Varol, Kristina Viin, Robert Rudolf Volk (1921–2021), Liisi Örd.
Näitus jääb avatuks 16. jaanuarini 2022.
Tartu Kunstimaja lahtiolek pühade ajal:
Reede, 24. detsember – suletud
Laupäev, 25. detsember – suletud
Pühapäev, 26. detsember – suletud
Laupäev, 1. jaanuar – suletud
www.kunstimaja.ee
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Valitsus kinnitas täna, 16. detsembril Eesti Kultuurkapitali nõukogu koosseisu aastateks 2021–2023. Kultuurkapitali nõukogu esimehe, kultuuriminister Tiit Teriku sõnul seisab nõukogul ees hulk kaalukaid teemasid, millest sõltub kogu Eesti tasakaalustatud areng.
Vastavalt kultuurkapitali seadusele on nõukogu esimees ametikoha järgselt kultuuriminister. Talle lisaks kuuluvad nõukokku rahandusministri nimetatud esindaja, kultuuriministri nimetatud esindaja ning iga sihtkapitali esindaja. Sihtkapitalid valisid oma esindajad kultuurkapitali nõukogusse novembris.
„Iseseisvuse taastanud Eestis on kultuurkapital andnud hoogu väga paljudele kultuuriprojektidele ja loovisikutele. Kaheaastast tööperioodi alustava nõukogu ees seisab hulk ülesandeid, näiteks hiljuti valitud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamine. Need on teemad, mis ületavad valdkondade piire ja panustavad seega kogu Eesti tasakaalustatud arengusse,“ ütles Kultuurkapitali nõukogu esimees, kultuuriminister Tiit Terik.
Kultuurkapitali nõukogu koosseisu kuuluvad lisaks kultuuriministrile ka kehakultuuri ja spordi sihtkapitali valitud esindaja Peeter Lusmägi, kirjanduse sihtkapitali esindaja Berk Vaher, rahvakultuuri sihtkapitali esindaja Jorma Sarv, arhitektuuri sihtkapitali esindaja Mait Väljas, audiovisuaalse kunsti sihtkapitali esindaja Kaarel Kuurmaa, helikunsti sihtkapitali esindaja Marje Lohuaru, kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali esindaja Maarin Ektermann, näitekunsti sihtkapitali esindaja Jaak Allik, samuti Jaan Manitski, kes on kultuuriministri nimetatud esindaja, ja Anu Alber, kelle nimetas rahandusminister.
Eesti Kultuurkapitali nõukogu ülesannete hulka kuulub aastatulu jaotamine, valdkondade vaheliste projektide ja elutöötoetuste rahastamise, samuti nõukogu enda algatatud projektide rahastamise otsustamine. Ka jaotab nõukogu muuhulgas kultuuriehitistele laekunud summad vastavalt Riigikogu otsusega kinnitatud objektide pingereale, määrab kindlaks jaotatavate toetuste piirmäärad, analüüsib Kultuurkapitali tegevuse tulemusi ning kinnitab Kultuurkapitali aastaeelarve ja majandusaasta aruande.
Avalik-õigusliku Eesti Kultuurkapitali tegevuse alus on 1994. aastal jõustunud Eesti Kultuurkapitali seadus. Kultuurkapital toetab kunstide, rahvakultuuri, kehakultuuri ja spordi valdkonda ning kultuuriehitiste rajamist ja renoveerimist ning kultuurkapitali struktuuri kuulub ühtekokku kaheksa sihtkapitali ja 15 maakondlikku ekspertgruppi.
