Toeta
Otsi

elektrolüüser

  • Hiiu Folk rakendab keskkonnasõbralikke lahendusi

    Marili Randla

    Eesti suvi on täis põnevaid festivale ja vabaõhuüritusi, mida leiab nii linnamelus kui ka looduskaunites kohtades üle Eesti. Rahvarohkete ettevõtmistega käib paratamatult kaasas ka suur tarbimine, mis jätab endast maha hulga jäätmeid. Hiiumaa Pärimusmuusikafestival koostöös Teeme Ära Maailmakoristuse meeskonnaga on võtnud südameasjaks pöörata rohkem tähelepanu keskonnatemaatikale ja vähendada festivali ökoloogilist jalajäge.


    Festivalidel tekib enamjaolt just toitlustamisega seoses palju jäätmeid. Sel aastal korraldab Hiiumaa Pärimusmuusikafestival koostöös Säästev Eesti Instituudiga keskkonnakoolituse festivali toitlustajatele, kuidas säästlikumalt toimetada ja vähendada tekkivaid jäätmeid. Festivalile eelneval kolmel päeval toimuvad koostöös Hiiumaa Keskkonnaametiga keskkonnapäevad, kus tutvustatakse loodushuvilistele loomi meilt ja mujalt ning räägitakse säästvast arengust.

    Hiiu Folgi peakorraldaja Astrid Nõlvak: “Keskkond, mis meid igapäevaselt ümbritseb ja selle keskkonna tervis sõltub suuresti inimeste valikutest ja samuti mõjutab see omakorda meid. Pöörame oma festivaliga keskkonnateemale rohkem tähelepanu, et teadvustada inimesi sellest, kui palju me tegelikult oma käitumisega ja valikutega võime teha keskkonnale ja ka iseendile head või halba”.

    Keskkonnatelgis Kassari Kiigeplatsil on huvilistel võimalik arvutada välja oma ökoloogiline jalajälg ja saada teada, kuidas rakendada oma ellu säästvamaid ning keskkonnasõbralikumaid lahendusi. Samuti jagab festivalil prügi sorteerimise õpituba teadmisi, kuidas juba jäätmetega õigesti ringi käies saab aidata kaasa puhtamale ühiskonnale. Koostöös festivali koostööpartneri AS Veoliaga on külastajate jaoks kontserdipaikades tagatud jäätmete liigiti sorteerimine vastavatesse konteineritesse.

    Alkoholivaba pärimusmuusikafestival Hiiu Folk ootab 19-22.juulil kõiki muusikasõpru kogu perega nautima saarelikult rahulikku atmosfääri ja eelkõige head muusikat. Pärimusmuusikafestivalil astuvad üles teiste seas Kärt Tomingas, Svjata Vatra, Tõnis Mägi ja Kärt Johanson, Oort, Robirohi, Kriminaalne Elevant, Henry Laks, Aamos Duo (Shetland/Norra), Metsatöll.

    Hiiumaa Pärimusmuusikafestivali korraldab MTÜ Hiiumaa Kultuuri Selts.
 Festivali kavaga saab tutvuda aadressil: www.hiiufolk.ee.

  • Karikatuur

    Strandberg 2006

    alt=”” hspace=0 src=”images/stories/011206/2.jpg” align=baseline border=0>

  • Meeldiva kavaga kontsert

    Toomas Velmet

    Eriti suvel on kammermuusika kontsertide ülekolimine “avaliku õlleka” juurdeehitusest ehk raekojast Kadrioru lossi väga teretulnud. Kuigi paistab, et tegemist on ühekordse üritusega, sest ka sel suvel jätkuvad kammerkontserdid raekojas. Tegelikult on aga valikuvõimalus pealinnas hästi väike, lisaks nimetatutele veel Antoniuse kabel Nigulistes, Mustapeade saal ja ongi kõik. Kui lisada, et need kõik on spetsiifilise akustikaga, mis ei sobi alati kokku esitatavaga, siis olemegi probleemi ees. Tallinnas on siiski väga sobiv kammersaal olemas, kuid see on muusikaakadeemias ning seega hõivatud. Tõsi, vähemalt poolteist kuud suveperioodil peaks saali koormus olema märgatavalt väiksem, edasine sõltub kokkulepete saavutamise kunstist.

    Kadrioru lossi saal on seni, vaatamata kõigele, soliidsete kammerkontsertide korraldamiseks parim paik. Hea, et ka Eesti Kontsert sinna vaheldumisi Interpreetide Liiduga ära mahub. 11. VI anti hästi meeldiva akadeemilise kavaga kontsert, kus esinejateks kammermuusikud Jana Peäske (klaver), Mihkel Peäske (flööt) ja Leho Karin (tšello). Niisugune pillikooslus ei ole väga levinud, kuid repertuaari leiab ikkagi.

    Avateosena kavas Carl Maria von Weberi Trio op. 63 (1819), mis tõepoolest ka sellele koosseisule kirjutatud. Weber pole kammermuusika saalides just sage külaline, kuigi üht-teist on siiski kõlanud nii klarneti- kui klaveriteostest. Mulle ei meenu küll eriti midagi autori laululoomingust meie lavadel kõlanud olevat, kuid see võib johtuda ka minu selekteerivast mälust, mis on mõnevõrra kiivas instrumentaalse poole. Saanud teada, et teos on kirjutatud samaaegselt, õigemini vahepalana ajal, kui autor oli tõsiselt hõivatud “Nõidküti” loomisega, ei olnudki raskusi “kütiliku” äratundmisega. Kuid ega see ka ainuke teos pole, kus neid vihjeid leida võib, või äkki on põhjust küsida, mida me siis Weberist nii palju teamegi kõrvus olevat?

    Esitus haaras viimistletud ansambliga, väga hästi diferentseeritud kõlavahekorraga, dominandiks Mihkel Peäske erakordselt tämbririkas sound, milles absoluutselt puudub keskpärasuse “jäine hingus”. Üldiselt kõlas teos kava algusse sobilikult tekstiomase pretensioonitu lustlikkusega, kus meeldejäävaim oli siiski III osa Schäfers Klage, mis mõningail andmeil autoril ka mõned aastad varem omaette teosena loodud. Eraldi olgu toonitatud Jana Peäske väärtuslik oskus dünaamiliselt meisterlikult sulanduda ansamblisse, vaatamata nootide hulgale, mida ajaühikus eksponeerida tuleb. Eraldi seepärast, et ega neid pianiste nii palju polegi, kes valdavad seda kunsti kadudeta.

    Kavalehel oli Mihkel Peäske sulest annotatsioon, kus öeldud, et kahe suure teose vahele on otsekui tasakaalustuseks loodud Heitor Villa-Lobose teos “Assobio a Jàto” (1950) flöödile ja tšellole. Tegelikult ei ole see teos üldsegi mitte väiksema mahuga (kolmeosaline), aga veel vähem väiksema kaaluga, seega sugugi mitte intermeedium, vaid tõusis minu arvates vaata et peateoseks. Selles asjaolus pean “süüdlasteks” esitajaid – oli siis vaja lugu nii hästi mängida, kuigi autorilgi on arvatavasti oma osa ja see oli nüüd küll see koht, kus ka lossi akustika oli soodsalt kaastegelane. Väga kõrgetasemeline esitus on nüüd olemas ka salvestatuna nii helis kui pildis, sest EMTA jäädvustas kogu kontserdi.

    Plaanilise peateosena kõlas Felix Mendelssohn-Bartholdy Trio op. 49 d-moll (1839). Trio on kirjutatud standardkoosseisule, s.t viiul, tšello, klaver, ja selliselt ka nn klaveritriode raudrepertuaaris nagu autori teinegi Trio c-moll op. 66. Leidsin esituses, mis oli kogu kontserdi vääriliselt meisterlik, tõestuse kolmele kokkulangevale asjaolule. Esiteks, olles ise teost teatud arv kordi esitanud, mõtlesin, et esimene ja teine osa võivad suurepäraselt kõlada, aga mis saab kolmanda ja neljandaga, kui viiuli asemel on flööt. Teiseks lugesin kavalehelt, et autor avaldas kirjastajale kahtlust esimese ja viimase osa “tihedusest” tulenevate probleemide kohta. Ja kolmandaks oli päris hea tõdeda, et ikkagi III ja IV osa on need, mis jäävad ka autori seades originaalist vaesemaks. See tõdemus ei märgi mingit tõrget hea muusika heas ettekandes vastuvõtul, vaid on lihtsalt subjektiivne konstateering.

    Lisada on veel tarvis, et kontsert oli ühtlasi ka 1/5 flötist Mihkel Peäske doktoriõppe interpretatsiooni-programmist EMTAs ja usun, et see sai sooritatud edukalt.

     

  • Kutse muusikalisele kunstiõhtule

    Juku Of Estonia

    Kunstnik Juku of Estonia kutsub Teid muusikalisele kunstiõhtule Cafe Petersonis(Narva mnt 15, Tallinn). Üritus toimub 15.06.2012 algusega kell 20.00. Esineb bänd Kukeprotest ja stressi maandab tuleteater.

    Külalistele on avatud ka suupistelaud. Kunstiõhtu on osa heategevuslikust näitusest “Vere kutse kohustab”, mis on külastajatele Cafe Petersonis avatud 20.05-23. 06. Näitus toetab Haapsalu lastekodu laste kunstiõpetust.

    15. juunil, algusega kell 21.00 toimub ka maaliõhtu, mille käigus saavad kõik soovijad Juku of Estonia juhendamisel kätt proovida akti maalimises. Modell ja maalivahendid on olemas kohapeal.

    Maalimissessioon maksab 30 eurot. Maali saab mälestuseks kaasa. Kes pintslit kätte võtta ei söanda, võib kuulata elavat muusikat ansamblilt Kukeprotest, vaadata maale ja nautida ülimõnusat kunstiõhkkonda.

    Maaliõhtule palume eelnevalt registreerida

    telefonil 56 156 938 või

    e-mailil: kuulipildurfritz@gmail.com.

  • Liberaalne impeerium ja Eesti

    Mart Laar

    Imperialismi taassünnist Venemaal on viimasel ajal lõputult räägitud. Kui Seda taassünniks nimetada pole päris täpne: imperialistlikud hoiakud pole Venemaalt nimelt kunagi kadunud või kui üldse, siis väga lühikeseks ajaks. Tõsi küll, ise pole nad seda imperialismiks nimetatud, vaid näiteks kogu maailma proletariaadi vabastamiseks kapitali rõhumise alt. Uued ilusad sõnad on jõupoliitika õigustamiseks leitud ka tänapäeva Venemaal. Aastapäevad tagasi käidi seal siiski suure käraga välja just “liberaalse impeeriumi” idee, mis pidi asendama vanamoodsaks kuulutatud klassikalist imperialismi. Sõjalise jõu asemel peab see tuginema majanduslikule ekspansioonile, Vene investeeringute ja ettevõtluse toetamisele, Venemaa majandusliku võimsuse kasvule.

    Majandust on Venemaa tõepoolest üritanud poliitilise relvana kasutada. Vene majanduslik ekspansioon on märkimisväärselt aktiviseerunud, majandusblokaad Gruusia ja Moldova vastu näitab, et Venemaa loodab majanduslike survevahenditega sundida lääne orientatsiooni valinud riike suunda muutma. Gaasisõjast Ukrainaga on Euroopal veel värsked mälestused. Sellel taustal kujutab Euroopa sattumine Venemaast järjest suuremasse energiasõltuvusse küllalt tõsist ohtu. Kavandatavad gaasijuhtmed ning Gazpromi aktiivne tegevus Põhja-Aafrikas võivad seda veelgi suurendada.

     

    Elektrita jäämise oht

     

    On siiski raske ütelda, kummal juhul, kas õnnestumise või ebaõnnestumise korral, võib Venemaa liberaalne imperialism Euroopale rohkem kahju tuua. Nimelt on sedalaadi unistuste kõige konkreetsemaks tulemuseks Venemaa enda majanduslik allakäik. Käib ju Venemaa tungiga välisturgudele kaasas väliskapitali väljatõrjumine Vene oma turgudelt, riigikapitalismi kehtestamine. Välisinvesteeringuid on Venemaal majanduse ja infrastruktuuri kaasajastamiseks aga hädasti vaja.

    Kõigele lisaks ei jäta jõuline välisturgude hõivamine Venemaale – nii nagu korduvalt ajaloos – ei vaimseid ega rahalisi ressursse omaenda maa ees seisvate probleemide lahendamiseks. Ma ei hakkagi siin kõnelema Venemaa demograafilisest katastroofist, põhirahvusest elanikkonna arvu kiirest langusest ning moslemi elanikkonna kiirest kasvust. Räägin hoopis energeetikast kui “liberaalse impeeriumi” alustalast ja selle sisemisest nõrkusest.

    Siin on Venemaal tekkimas tõsised raskused eeskätt kahes valdkonnas. Esimene neist on elektrivõrgu töökindlus. Pool aastat tagasi, kui kohtusin Anatoli Tšubaisi, Venemaa Ühendatud Energiasüsteemide juhatuse esimehega, hindas ta olukorda katastroofilähedaseks. Venemaa elektrivõrgud ja elektrijaamad on vananenud ega suuda kasvanud nõudlusele vastata. Investeeringuid nendesse pole tehtud ning Tšubaisi ennustuse kohaselt võib juba algaval talvel elektrisüsteem mõnes Venemaa piirkonnas kokku kukkuda. Kui see ei peakski veel tänavu juhtuma, siis järgmisel või ülejärgmisel talvel kindlasti. Mida see Eestile tähendab, seda võib igaüks, kes teab pisutki Eesti võrkude seotusest Venemaaga, ette kujutada.

     

    Investeeringuteta kütusemaardlad

     

    Teiseks vajavad järjest kaugemates ja vähem arenenud piirkondades paiknevad nafta- ja gaasimaardlad investeeringuid ja oskusteavet – uute väljade ettevalmistamine nõuab 10 – 15 aastat tööd. Pole mingi saladus, et neid pole viimase kümmekonna aasta jooksul tehtud. Mõnel juhul, nagu Štokmani gaasiväljad, pole venelastel oma tehnoloogiatki, mida kasutada avamerel. Olukorda pole parandanud ka naftatulude kasv – ainus tõsiselt tulevikku vaadanud ja uutesse maardlatesse investeerinud ettevõte oli Jukos, mille Vene valitsus selle juhi Mihhail Hodorkovski tõttu hävitada otsustas. Ka rünnakud väliskapitali vastu energiasektoris ei aita Venemaa ette kuhjuvate probleemide lahendamisele kuidagi kaasa. Nii võib vabalt kätte jõuda olukord, kui uhked torud Euroopasse on küll valmis ehitatud, gaasi nendest aga tulema ei hakka. Mida sellisel juhul ette võtta, sellest näib Euroopal vähemalt hetkel arusaamine puuduvat.

    Samal ajal ei maksa Venemaa nõrkust ka ülehinnata. Vaadates Stalini laastamistööd Venemaal 1937.-1938. aastal, hõõruti ka Eestis käsi ning loodeti, et niipea pole Eestil Venemaalt midagi karta. Sama arvamus valitses kahjuks ka läänes, kus suhtuti Stalini ambitsioonidesse imekspandava naiivsusega. On lausa hämmastav, kui paljud lääne juhtivad intellektuaalid sulgesid silmad Stalini vägivalla ees ning nägid Venemaas vaid positiivset.

     

    Imperialismil on sõpru

     

    Kui Lääs ilmutab samasugust naiivsust ka kaasajal, võib liberaalse impeeriumi kehtestamine kõigele vaatamata õnnestuda. Seda mitte Venemaa majandusliku tugevuse, vaid Lääne nõrkuse tõttu. Lihtsameelsuse märke võib täheldada ka Eestis. Nagu 1930. aastatelgi, on valitsuse retoorika küll kõvahäälne, kuid selle taustal antakse käest üks positsioon teise järel. Vene äriringkondadele tehtud järeleandmised, asjaolu, et veel mõni aeg tagasi poleks Eesti valitsusse saanud kuuluda erakond, kes teeb ametlikult koostööd Eestit räigeimal kombel ründava Vene võimuparteiga ning kes seetõttu kaitseb 1944. aastal Eesti seadusliku valitsuse kukutanud punaväelaste mälestusmärki – need on veel pisiasjad.

    Sellest rohkem teeb mulle muret Eesti ühiskonnas vaikselt alanud tasalülitamisprotsess, mille iseloomulikeks märkideks on avalik-õigusliku ringhäälingu politiseerimine ning Keskerakonna ja selle rahastajate alanud sissetung meediaturule. Mõni vaatleja on seda nimetanud hiilivaks vaikiva ajastu kehtestamiseks. See võib tunduda liialdusena, kuid ajalooline kogemus peaks selliste nähtuste puhul ettevaatlikkusele manitsema. 1939.-1940. aasta hääletule alistumisele pandi mäletatavasti alus just 1934. aastal. Juriidiliselt oli ka 1940. aastal ju kõik samal kombel korrektne nagu Savisaare-Kruuda tehingud tänapäeva Eestis. Kui me ei suuda peatada Eestis levivat mentaliteeti, mis kuulutab müüdavaks kodakondsuse, riigi kaitsevõime ja Eesti rahvuslikud huvid –, peaasi, et ostja ja müüja õigetesse erakondadesse kuuluksid – siis võime ootamatult kiiresti seista samasuguse eksistentsiaalse valiku ees nagu aastatel 1939 – 1940.

  • Sibeliuse esitus kui süvenemise saavutus

    Toomas Velmet

     

    Kammerlaulule kui žanrile on Eesti Interpreetide Liidu poolt avatud tee kuulajateni läbi kontserdisarja “Akadeemiline kammermuusika” Kadrioru lossis. Pühapäeval rõõmustasid saalitäit kuulajaid sopran Heli Veskus, metsosopran Annaliisa Pillak koos pianist Jaanika Rand-Sirbiga.

    Lauljaid ühendab ilmselt asjaolu, et nad mõlemad on ühe pedagoogi, Ludmilla Dombrovska õpilased ja oletatavasti sealt on algselt pärit ka süvenenud huvi kammerlaulu vastu. Olen kindel, et paljud mäletavad veel suurepärast paari Ludmilla Dombrovska – Bruno Lukk. Süvenenud seepärast, et ilma selle seisundita ei saa kammerlaulu žanris midagi korda saata ning seesama süvenemine nõuab aega ja pühendumist kui inglise muru kultiveerimine. Teatavasti ka pianistidele, kes tegelevad kammerlauluga, on tulemuslikkuse eelduseks samad nõuded, see juba on kord nii. Jaanika Rand-Sirp on aga just selle eriala magister aastast 2002. Et kammerlaulja ja Lied-pianisti karjääril on perspektiivi nii kõrgusse kui kaugusse, selle väite tõestuseks tuletame meelde tublisti üle kuuekümnese Victoria de los Angelese üliedukat kontserti 1980ndate Tallinnas või veel lähemalt – professor Ivari Ilja koostööd sellise fenomenaalse maailmabaritoniga nagu Dmitri Hvorostovski.

    Heli Veskus on ilmselt paar sammukest sel raskel, aga tänulikul rajal ees. Meenub tema 2. XI 2003 Mozarti ja Bergi (!) kava koos Sirbiga (kaastegev Rauno Elp), aga Annaliisa Pilla-kuga kohtusin küll esmakordselt. Selles pole ka midagi imestama panevat, sest lauljataril on alates 1999. aastast olnud õppeotstarbelist asja Sibeliuse akadeemiasse ja ka Milano konservatooriumisse ning tasub üles lugeda temaga tegelenud pedagoogid: Ollinkari (Helsingi), Turchetta, Dozi (Milano) ja edasi Valjakka, Gergijeva, Krause, Groop, Bergamo, Kuhn, Amoretti jne. Selline rida sisaldab nii au kui kartust, rääkimata oskustest, mida omandatud. Juba järgmisel hooajal on meile lubatud, et kohtame Pillaku nime nii kontserdi- kui ooperiafiššidel päris täismahus, nii et pangem ennast valmis.

    Kontsert, millest praegu räägin, häälestas ennast kuulama juba hästi komponeeritud kavaga. See nägi välja nii: 1. Brahms “Guter Rat” ja “Walpurgisnacht” kogumikust op. 75 “Vier Balladen und Romanzen” kahele häälele ja klaverile; 2. Grieg “Sechs Lieder” op. 48 (A. Pillak), 3. Sibelius “Fem Sanger” op. 37 (H. Veskus), 4. Kokkonen “Sub rosa” (A. Pillak) ja 5. Brahms “Vier Duetten für Soprano und Alt” op. 61.

    Kontserdi eel mõtlesin, et täiuslik pilt oleks, kui esimene Brahmsi tsükkel kõlaks tervikuna ja Kokkonen mõnes teises kavas ja kontekstis, aga sellest pisut hiljem. Veel kaalusin, et Brahmsid oleks võinud kohad vahetada, sest op. 75 on ikkagi sellises naabruses kui II sümfoonia op. 73 ja Viiulikontsert op. 77, aga duetid (op. 61) kirjutatud üsna pikaajalises kire- ja õnneuimas oopusest 57 kuni 66ni, kus laulurida katkestas ainult Klaverikvartett c-moll, mis ju ka tegelikult kirehoos kirjutatud. Selle pika ja segase jutu mõte on, et aeg kulgeb pigem kirest küpsuseni kui vastupidi.

    Kuulanud kontserdi tervikuna, jäi viimane mõte kaalule alles, sest mulle tundus, et esimesed duetid ka õnnestusid paremini. Aga palju oleks kuulajad kaotanud, kui Kokkose “Sub rosa” (“Isiklikult”) oleks kavast välja jäänud. Esiteks tuleb välja, et tegemist on neljaosalise tsükliga Eeva-Liisa Manneri poeesiale, teiseks väga kõrgetasemeline helilooming ajast (1973), kus paljud loojad sarnast žanri enam ei harrastanud, aga kolmandaks ka tõeliselt hea esitus Pillak-Sirbilt.

    Siinkohal kaks märkust kavalehe informatiivsusest. Miks mulle jäi mulje, et Kokkose teos on kavas võõrkehana? Seepärast, et puudusid tsükli osade pealkirjad ja need on Allegro moderato, Molto tranquillo, Allegro ma non troppo ja Moderato ning kõik see kestab soliidsed 12 minutit – seega teos, mis nii kaalult kui sisult vääriline oma naabritele. Annaliisa Pillakule suured tänud tekstide tõlgete eest, need on hästi vajalikud. Ma pole kindlasti saksa keele asjatundja, kuid midagi segab mind, kui “Klosterfräulin” on eesti keeles “Kloostrineiu”. Kas need neiud, kes kloostris on, pole mitte nunnad – seda minu veendumust toetab ka Brahmsi teoste ingliskeelne kataloog.

    Üldiselt tundus, et soliidse kontserdi tugevam külg kuulus soome heliloomingule, kuna Sibeliuse tsükkel Veskus-Sirbi esituses oli igatahes saavutus nii ansamblilt kui karakterilt ja süvenemisastmelt. Iseenesest põnevate duettide puhul näis mulle, et dünaamilise skaala baasiks võiks kammerlikult olla piano-suund, et ei tekiks muljet forte-võistlusest. Kohtunikuroll on siin kindlasti pianisti pärisosa.

    Lugupeetud lauljad, kes kammerlaulu kõrgelt hindavad – kohutavalt palju on aegade jooksul loodud head muusikat selles žanris ka XX sajandil, ärge jätke meid sellest ilma!

     

     

  • Õuetekstiilide avamine ETDM-is 15. juunil

    ETDM

    LOHE & PUNUD / tekstiilid avalikes ruumides

    15. juunil kell 15.00 annavad Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna õppejõud ja üliõpilased Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile üle
    eksperimentaalsed õuetekstiilid: istmed “Punu” ja varju “Lohe”.

    ETDMi sisehoov on atraktiivne avalik pind linnaruumis, mis on siiani toiminud iseseisva sissejuhatusena muuseumi ekspositsioonile ja näitustele, pakkudes ühtlasi võimalust ka viimaste laienemisele väliskeskkonda. Õuel on viimastel aastatel hooajaliselt paiknenud Keha3 polüfunktsionaalsed välitingimustesse kujundatud istmed „Peatakana”. Muuseumil on soov ala muuta intrigeerivaks avalikuks keskkonnaks vanalinnas nii linnakodanikele kui turistidele.

    Selle aasta jaanuaris korraldas EKA tekstiilidisaini osakond workshopi teemal „Tekstiilid avalikes ruumides”, mille näidiskeskkonnaks oli ETDMi sisehoov. Juhendasid Lena Berglin Rootsist (PhD, The Swedish School of Textiles) ja prof Mare Kelpman EKAst. Osalejad olid tekstiilidisaini magistrandid ja BA tudengid ning arhitektuuri BA tudengid. Üliõpilased olid jagatud kolme töögruppi, kus töötati välja kuus ideed ETDMi õueala silmas pidades. Koostöös juhendajatega valiti edasiarendamiseks neist välja kaks. Jätkusid uurimused ja katsetused sobivate materjalide ja tehnoloogiate leidmiseks. Koostööpartneriteks saadi vaipkatete ja autotekstiilide tootja MISTRA AUTEX, plasttoodete tootja PUR-Estonia ja digitrükiga tegelev Lipuvabrik. Koostööpartneritest ettevõtted andsid tootmisjäägid, oma seadmed ja oskustöölised üliõpilaste kasutusse tasuta, samuti eraldati kohapeal töötamiseks ja katsetamiseks eraldi ruumid.
    Entusiastlikud üliõpilased ja nende suurte kogemustega juhendajad olid motiveeritud otsima innovaatilisi lahendusi nii tekstiilikiudude veekindlaks muutmisel kui nende ühendamisel tööstuslike materjalidega.

    Olete kõik oodatud ETDMi hoovi eksperimentaalseid istmeid ning varju ise kogema ja proovima!

    Tekstiilid jäävad õue vaatamiseks-katsetamiseks kuni Disainiööni.

    EKA Tekstiilidisaini osakonna workshopi käigus valminud algsete ideedega on võimalik tutvuda: www.estoniantextile.blogspot.com

    Osalesid tekstiilidisaini ja arhitektuuritudengid:

    Anni Haldre, Hans-Peter Isand, Tatjana Kuusik, Kristel Laurits, Katre Piho, Anna Porjadina, Signe Aasoja, Inna Beinar, Stella Kalkun, Katrin Trumm

    Juhendasid:

    Lena Berglin (Rootsi), Mare Kelpman, Mariliis Soobard

    Osaliselt toetas projekti Baltic Fashion Project ja EKA tekstiilidisaini osakond.

  • Kõnekam kui kommentaarid

     

     

    I Ringhäälingust

    Eiki Nestor: Ringhäälinguseaduse, mis on riigikogu menetluses ja valitsuse poolt esitatud, kõige teravam debatt on ringhäälingunõukogu koosseisu üle. Nüüd kultuurikomisjon jõudis ka minu meelest mõistliku lahenduseni, et see koosneks nii iga fraktsiooni esindajatest kui ka spetsialistidest. Paraku selle sama kultuurikomisjoni kompromissi leidmise tõttu on meil siiamaani seaduse lugemine katkestatud. Teie kui valitsuse esindaja selle eelnõu juures, miks ei sobi selline nõukogu, mis koosneb nii poliitikutest kui spetsialistidest?

    Raivo Palmaru: Valitsus arutas riigikogule üle antud rahvusringhäälingu seadust kolmel korral ja leppis kokku neis seisukohtades, mis on riigikogule esitatud seaduseelnõus. Ministrina ma ei näe võimalust toetada muid seisukohti.

    Nestor: Kas see seisukoht, lühidalt võttes, on siis selline, et ainult poliitikud tohivadki ringhäälingunõukogusse kuuluda ja jumala pärast, mitte keegi teine?

    Palmaru: See lahendus, milles valitsus kokku leppis, on teile põhimõtteliselt teada. Üldiselt Euroopas kasutatakse kahte mudelit. Üks on see, et tõepoolest ringhäälingunõukogu nimetab kas parlament, mõnes ja eriti Põhjamaades valitsus. Paljudes Põhjamaades koguni minister, näiteks Taanis, Norras. Näiteks Islandil ja Rootsis nimetab valitsus. Põhimõtteliselt teine võimalus on see, et ta koosneb tsiviilühiskonna esindajatest, tüüpiline näide on Saksamaa ja Saksa landide avalik-õiguslikud ringhäälingud.

    Kummalgi pool probleem ei ole nii lineaarne, nagu teda Eestis püütakse käsitleda. Sisuliselt on küsimus selles, et avalik-õiguslik ringhääling on public broadcasting service ehk rahvaringhääling. See on tegelikult avalik teenus, mida tehakse inimeste jaoks, mida rahastavad inimesed ja mida kontrollivad inimesed. Inimestel enestel puudub võimalus, sellel rohkem kui 500 000 teleperel, kokku tulla ja nad saavad teha seda oma esindajate kaudu. On kaks võimalust, kas neid esindavad poliitikuid või siis teatud skeem tsiviilühiskonnas, see on viis, kuidas Euroopas neid asju lahendatakse. Minu meelest see eelnõu, mis riigikogus on, selle põhimõttega vastuollu ei lähe.

    Mark Soosaar: /—/ Kas teie kui teadlane, õpetlane, tugev kultuuriinimene, kes te olete siin riigikogu ees ka korduvalt oma isiklikke ja teadlase seisukohti väljendanud, peate ikkagi õigeks ka selle viimase vaba meediaterritooriumi ehk avalik-õigusliku ringhäälingu sellist politiseerimist ringhäälingunõukogu politiseeritud nõukogu loomise puhul? Kas te ei ole ka mõelnud, et kord ka selg sirgu ajada ja öelda oma mehesõna välja, et teie seisukoht on ju teine?

    Palmaru: Asjad ei ole nii lihtsad. See, mida meediapoliitikas kindlasti toetada tuleb, on meedia paljusus. See, et need sõnumid, mis meieni jõuaksid, tuleksid võimalikult erinevatest punktidest ja need käsitleksid asju võimalikult erinevates perspektiivides.

    Mis puutub rahvusringhäälingu politiseerimisse, siis see väide vaikimisi eeldab, et ta varem ei ole olnud politiseeritud, mis, nagu me kõik teame, ei vasta tõele. Eestis on olnud koguni anekdootlik aeg, kus valitsuskoalitsiooni juhterakonna parlamendifraktsiooni esimees on olnud ringhäälingunõukogu esimees. Ringhäälingunõukogusse on kuulunud valitsusliidu erakonna teise parlamendifraktsiooni esimees jne.  See tõesti ei ole normaalne.

     

     

    II Sakala keskusest

     

    Mart Meri: Teatavasti hoonestusõiguse tingimused, mis kinnitati 19. märtsil 2003 AS Sakala juhatuse poolt, ei näe ette mingilgi määral Sakala keskuse lammutamist. Nendes tingimustes on öeldud, et pakkuja peab püstitama detailplaneeringus ettenähtud uue hoone ja teostama olemasoleva saalihoone juurdeehituse, rajama maa-aluse parkla ning rekonstrueerima olemasolevas hoones asuva suure saali ruumid. Kust nüüd õieti on siis tulnud see lammutamise teema sisse? Ma küsin seda teie kui aktsiaseltsi Sakala Keskus üldkoosoleku käest ja selle aktsiaseltsi eesmärk on just nimelt teostada järelevalvet hoonestusõiguse lepingule?

    Palmaru: Lammutamise teema ilmus välja vahetult pärast hoonestusõiguse lepingu sõlmimist juulis 2003. Ja nimelt selgus, et ei konkursi tingimustes ega ka hoonestusõiguse lepingu tingimustes ette nähtut ei ole võimalik täita ilma ulatusliku lammutamiseta. Sellele avastusele leiti kinnitust kahe insenertehnilise ekspertiisi kaudu. Jutt on kahest erinevast ekspertiisist. Mõlemad andsid just selle tulemuse, mida ma äsja ütlesin, et neid tingimusi ei ole võimalik täita. Pärast seda hakati probleemi väga suures ringis arutama. Selleks loodi Tallinnas koguni Sakala komisjon, kus olid arhitektid ja muinsuskaitse esindajad. Oli ka teisi asutusi ja rohkem kui poolteist aastat kestnud arutelude tulemusena jõuti selleni.

    Meri: Ma pean meelde tuletama, hoonestusõigusleping sõlmiti 2003. aastal. Aasta hiljem teatab kultuuriministeeriumi kantsler kirjas, et hoonestusõiguslepingus pole juttu olemasoleva hoone lammutamisest. Lammutamise kohta pole hoonestaja esitanud ametlikku taotlust. See on aasta pärast hoonestusõiguslepingu sõlmimist. Teiseks ma juhin tähelepanu ka sellele, et kehtivas detailplaneeringus ei ole ühelgi hooneosal lammutamise tingmärki juures. Kuidas praegu saab siis kõnelda lammutamisest, kui alusdokumendid sellist toimingut ette ei näe?

    Palmaru: Te ei ole arhitekt nagu minagi ja seetõttu meil kummalgi on ka raske otsustada kehtiva detailplaneeringu üle. Ma kuulsin täpselt samu väiteid, mida teie mulle praegu esitasite, ja ma küsisin või uurisin pädevatelt juristidelt järele, kas see on nii. Mulle vastati, see vastus, muide, tuli eelmisel reedel, et ei ole, et selline detailplaneeringu tõlgendamine on meelevaldne ja ebaaus. See märge lammutamise kohta Sakala keskuses käib ühe väikese hoone kohta, mis lammutataksegi ära ja mitte midagi sinna asemele enam ei tule. See aga ei tähenda, et muid selles märgitud objekte ei tohi renoveerida, rekonstrueerida jne. Et ei tohi näiteks uusi seinu ehitada või midagi sarnast. See väide tõenäoliselt või vähemasti nii, nagu juristid ütlesid, on lihtsalt üks järjekordne näide nendest mitte väga ausatest tõlgendustest.

    Mark Soosaar: Ma käisin täna hommikul Sakala keskuse juures ja vaatasin ja pildistasin seda hoonet ja mõtlesin, et vahel ka arhitektuuriteos võib olla targem kui tema looja. Ja kahju, et Raine Karp ise sellest eriti aru ei saa, sest selles teoses peegeldub mitte ainult ajastu, vaid väga palju Eesti arhitektuuri ajaloo ajastuid. Ja siis ma mõtlesin, et küll on kahju, et meil siiski praegu ei ole seda riigiarhitekti ametit, mis näiteks Hollandis on juba 200 aastat tööl olnud. Kultuurikomisjoni istungil te tuliselt toetasite riigiarhitekti ameti loomist kultuuriministeeriumi valitsemisalas. /—/ Kas te olete endiselt seisukohal, et riik vajab sellist planeerimise ja ehitustegevuse koordineerimiseks riigiarhitektiametit ja kas antud juhul sellest ametist Sakala keskuse kui kultuuriväärtuse päästmiseks oleks abi?

    Palmaru: Ma olen sulle väga tänulik, et ma saan avalikult rääkida vähemasti ühestki oma ideest. Neid uusi ideid on muide võrdlemisi palju, aga ajakirjanduses kajastuvad ainult mingisugused väga kummalised teemad. Arhitektuuriameti loomise esitasin ma sellel suvel Arhitektide Liidule, sellele on eelnenud mitu kohtumist arhitektidega ja nagu ma ka komisjonis ütlesin, on uuest aastast kultuuriministeeriumis arhitektuurinõuniku koht, kelle põhiülesandeks jääb uue ameti ette valmistamine, vastav seadusandlus ja muu tegevus. See ei saa olla lihtne, aga see on minu meelest vajalik, sest ehitatud keskkond on väga oluline meie kultuurikeskkond.

    Tarmo Leinatamm: Ma tahaksin loota, et see leping, mis sõlmiti riigi ja AS Uus Sakala vahel, lubab teil vastata ühesõnaliselt, kas sellele lepingule toetudes ja käesolevale seadusandlusele toetudes, võib seda hoonet, mida me teame Sakala keskuse nime all, lammutada täna või mitte? Kas jah või ei!

    Palmaru: Jah ja ei.

  • “Carmen” Tartu Toomemäel

    Tiiu Levald

    “Carmen” on kirgede draama.  ERAKOGU

     

    Luule on keele tants

    Tants on keha luule

    Keha on keel,

    Mida kõneleb kõiksus.

    Kuule, tunneta ja näe.

    Doris Kareva “Deo et Die”

     

    Lahkunud 15. juuli hilisõhtul Toomemäel nähtud-kuuldud Bizet’ “Carmeni” etenduselt, jäid kõrvu “Arleeslanna” tantsule ahvatlev läbipaistev meloodia, silme ette meeleolukad valgusemängud arhailistel müüridel ning skulpturaalsed inimrühmade liikumised kolmel tasandil.

    Me kõik, kellel tundemeeled avatud, kanname kaasas mälupilte. Lavastuse kavabukletis mainib lavastaja Ago-Endrik Kerge: “Esmakordselt puutusin selle teosega kokku pisikese poisina 1946. aastal Estonia teatris, täpsemalt praeguse Vene teatri hoones Vabaduse väljakul, sest oma maja oli suures sõjas puruks pommitatud…”

    Mulle aga meenus 1963. aasta lavastus Estonias. “Arleeslanna” esimestest taktidest alates kangastus vapustav vaatepilt: tantsupaar Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge tantsimas-loomas midagi kordumatut ja minu jaoks seni ületamatut. Siit hargnesid mälupildid kogu tollele lavastusele, kus samuti tegijateks noored, konservatooriumi diplomandid Urve Tauts ja Hendrik Krumm, dirigendiks Neeme Järvi ja lavastajaks endine Vanemuise tantsija (!) Udo Väljaots. Järgnevatel aastakümnetel on õnnestunud näha vist oma paarikümmet erineva kontseptsiooniga “Carmenit”, k.a Peter Brooki kuulsad kolm versiooni tsüklis, kuid arvan, et see nooruse kirg, siirus ja emotsionaalne laulmine, mida saatis kogu lavastuse väga hea tantsuline külg, jäädvustasid kõnealuse etenduse esikümnesse. Nüüd siis värskelt nähtu-kuuldu juurde.

    KaivConsordi looja Lilyan Kaiv tundub olevat aukartustäratava energiaväljaga, tänase kultuuri rahastamise foonil äärmiselt tegus ja õnneks musikaalne tegija. Ta on osanud komplekteerida tasemel koosseisuga orkestri, kus kõik soolod olid heades kätes. Kooris valitseb naishäälte kumer kõla ja meeshäälte tagasihoidlikkusest hoolimata kõlasid nende numbrid mehiselt. Seega on loodud paindlik pill, millega musitseerida. Arvestades välitingimusi ja piano-kohtades all-linnast kostvat teises helistikus hansapäevade “lisaorkestrit”, oli väikseid “lokse” isegi vähe. Ilus oli I vaatuse naiskoori “Suitsukoori” kõla ja fraseerimine. Head ja tempokad olid poistekoor ning IV vaatuse lõpukoor.

    Solistide koosseis vääris teost. Väga intrigeeriv oli Carmeni rolli jagamine: I ja III vaatust laulis Elleri muusikakooli lõpetanud Maria Kallaste ning II ja IV Sibeliuse akadeemia magistrantuuri lõpetanud Merle Silmato. Esimene alles udusulis algaja, teine end juba vokaalkunsti kõrgustes tõestanu. Esmakordselt ooperisse sattunule vahest küsimusi tekitav situatsioon, kuid igal juhul põnev ja intrigeeriv.

    Kuna seekordne lavastus on võtnud aluseks Bizet’ kõnetekstidega algvariandi, siis annab see võimaluse lähtuda täielikult Mérimée’ novellist. Iseloomustab ta ju Carmenit kui vabadust ülimaks pidavat mustlastüdrukut, kes süüdimatult varastab, valetab ja hundipilgul saaki varitseb, tehes hoolimatult oma valikuid: kui tahab, siis armastab, kui tahab, siis hülgab. Just sellisena mõjus nooruke ja habras Kallaste – tema tantsulisus on graatsiline ja ka oma hämmastavalt kompaktsena mõjuvat häält käsitleb juba päris oskuslikult. Mõjus ning klaarikõlaline oli I vaatuse kapriisne “Habanera”.

    Silmatol on silmatorkavalt kaunis ning suuremahuline dramaatilise mezzo varjunditega hääl. Ta valdab head kooli kõrguste laulmisel ning tema fraasis on väljendusrikast pinget. Kuna tema füüsisest õhkub flamenco-lauljatele iseloomulikku enesekindlat matroonlikkust, siis moodustavad need kaks persooni põneva koondkuju. Targalt on tehtud ka vaatuste valik – on ju Silmato käes võtmenumbrid-duetid don Joséga, mis nõuavad vokaalset küpsust ja dramatismi.

    Don José on Mati Kõrtsile vist esmane kokkupuude dramaatilise tenori rolliga. Ja see valik imponeerib ning annab lootust, et saab tõukeks laulja edaspidisele arengule, sest potentsiaali tundub olevat. Seoses eelnimetatud kõnetekstidega tuli aga tema rollilahenduses lagedale ka mõnetine pealiskaudsus ooperi I vaatuses; jutuajamisest leitnant Zunigaga saame ju kuulda, et ta on kodukülas tapnud inimese ja sõdurileib on talle pääsemine vangistusest. Mérimée’ järgi on siin juba vihje don José äärmisele keevalisusele ja kirglikkusele. Kuid peab tunnistama, et III ja IV vaatuses hakkab Kõrtsi don José elama üha uuemates varjundites. Kui ta II vaatuse “Lilleaarias” käsitles häält temale omase musikaalsusega, kuid osavalt alalhoidlikus maneeris, minnes lõpukõrgusele falsetiga, siis mägede pildis hakkasid kuulduma kirglikud ja mehiselt valusad intonatsioonid. Ning ooperi lõpuduett kõlas heas pinges ja vokaalselt ning muusikaliselt kaasahaaravalt.

    Taluneiu Micaëla rollis oli külaline Soomest Hanna Kronqvist. I vaatuse duetis häiris veidi mängitsetud “naiivitar”, kuid stseen don Joséga tõestas tema väga tugevat laulukooli ja rolli sisseelamise dramaatilist potentsiaali.

    Toreadoor Escamillo on ahvatlev roll baritonidele, mis kutsub “kukena” toretsema. Väga meeldis Rene Soomi intelligentne, musikaalne ja mehise baritoniga lauldud Escamillo. Hästi kõlasid salakaubavedajate (Sibul ja Kaseste) ning mustlastüdrukute (Puis, Terasmaa, Kallaste) II vaatuse kvintett ja III vaatuse kaardipanemise stseen. Välitingimusi arvesse võttes on nende kapriissete ansamblite õnnestumine eriti märkimisväärne. Leitnant Zuniga rollis sai nautida Priit Volmeri oskust end maksma panna ka pisirollis.

    Hea, et lavastusse oli kaasatud suurte kogemustega Liina Pihlak, kes ilmselt väga nappide kostüümiressurssidega oli suutnud luua sobiva pildi ning hästi liigendatuks tegi visuaalse külje kolmekorruseline mänguväli pluss eesplaanil lõkkega plats, mis sobitus hästi loodusesse.

    Ja lõpetuseks põhjendan Doris Kareva luuleridade kasutamist. Kogu lavastusest kumas läbi A.-E. Kerge suur respekt teose muusika ja laulja natuuri vastu ning sealjuures skulpturaalne mõtlemine. Hämmastav, kuidas nii lühikese ettevalmistusajaga oli suudetud kogu naiskoor ja solistid panna flamenco-stiilis liikuma. Kuid siit johtub ka üks hädaoht: pole alati jõutud süveneda rollisisestesse ivadesse ning kuna kõneteksti ja muusikaliste numbrite haakimine peab jooksma ladusalt, siis tekkis teatud venimist esimestes vaatustes. Veidi küsitavaks jäi ka staatiliselt lahendatud lõpustseen.

    Kuid igal juhul oli see kingitus melomaanidele.

  • eAhti Seppet “Väikevorm kui he” – Iida galeriis Tallinnas

    Ahti Seppet

    VÄIKEVORM KUI EHE – EHE KUI VÄIKEVORM – KUI EHE ON VÄIKEVORM – KUI EHE ON EHE?

    See sõnamängu moodi teemapüstitus on aeg-ajalt ikka jälle muude tegemiste hulgas kummitanud. Võimalik, et kunstlikult, ilmaasjata.

    Sellise väikevormi loomise põhiliseks innustajaks on ikkagi naine, kes annab esimese signaali.
    Kui tähtis või tähtsusetu on selle ehte, väikevormi kantavus?

    Kuidas timmida igakülgselt vormi nii, et see tunduks ehte kandjale intiimse, ihaldusväärse objektina – mõnikord märkamatu, kuid ülitähtsa kehaosana, mille puudumine paneks tähelepaneliku vaataja mõtlikult kulmu kergitama.

    Kuidas ehe leiab sobiva omaniku? Enamasti tundub see ilmvõimatuna, samas mõnedel on see õnnestunud. Harva, aga siiski.

    Seda ehtenäitust on võimalik vaadata 30. augustini  Iida galeriis, Tallinnas, Suur-Karja 2

Sirp