Eestimaa Looduse Fond

On natuke kahju, et Andres Adamsoni monograafia XVI sajandi Liivimaa ajaloos silmapaistvat rolli etendanud Taani printsist Magnusest on pälvinud kummaliselt vähe arvustajate tähelepanu. Ometi on tegu üsna ainulaadse raamatuga kas või seetõttu, et viimastel aastakümnetel on eesti ajaloolastelt seda perioodi lahkavaid uurimusi valminud üllatavalt vähe. Õieti on selle raamatu monograafiaks nimetamine võrdne libedale jääle astumisega, sest autor on teinud kõik endast sõltuva, et paigutada oma teos hämarasse tsooni teadusliku uurimuse ja populaarse biograafia vahele. Ajuti jääb suisa mulje, et Adamson on ajaloolaste tsunftiga tülis, vihkab ja halvustab teaduspublikatsiooni vormi ning on püüdeis sellisest laadist distantseeruda kirjutanud lobeda ja mõnuga loetava jutustuse ühe ajaloolise isiku elust. Päriselt see siiski pole õnnestunud, monograafiale iseloomulikud jooned löövad tekstis alatasa välja ning pigem sellisena seda siis käsitlegemgi.

Adamson ei ole muidugi esimene hertsog Magnusest kirjutaja, rohkem või vähem temale keskenduvalt on sellest põnevast isikust kirjutanud lätlased, venelased, balti- ja riigisakslased ning veidi ka eestlased ning neist töödest annab autor sissejuhatuses ka asjaliku hindavas laadis ülevaate. Hoolimata arvukatest vaieldavustest ja ohtralt kriitikaks ainest andvast laadist, millest põhjalikumalt edaspidi, on tegu igati hea teemakäsitlusega, kuigi raamatu veider žanripaigutus tekitab lugemisel kogu aeg arusaamatut kummastust.

Adamson on keskendunud sündmuste kronoloogiale ja andnud väga hea ülevaate Magnuse elust, sõjasündmustest Liivimaal XVI sajandi teisel poolel, paigutanud selle kõik ka Eesti ja Läti ala ümbritsevate riikide ajaloo konteksti ning sidunud väga tihedalt kogu Põhja-Euroopa ajaloo sündmuste ning neid põhjustanud teguritega. Saame hea ülevaate Magnuse Liivimaale tulekust, esimesest kümnest tegutsemisaastast, mida täitis soov oma valdusi laiendada, edasisest perioodist tsaar Ivan IV liitlase ja alluvana, kes soovis temast Liivimaa vasallkuningriigi valitseja teha, ning seejärel viimastest võitlustest juba Poola poolel Ivani vastu.

Erakordselt rikkalik on raamatu illustratiivne materjal, üle 40 kaardi, skeemi, linnuseplaani, foto, tollase pildimaterjali jmt on oskuslikult valitud ning visualiseerivad tekstilist külge väga hästi.

Adamson rõhutab mitmeid viimastel aastatel eesti ajalookirjutuseski domineerima pääsenud suundi ja arvamusi (Liivi sõda ning sellele järgnenud sõjategevuse periodiseering.) (Margus Laidre, Saja-aastane sõda (1558 – 1660/61) Eestis ja rahvastiku suurus 16. – 18. sajandil. – Akadeemia 2000, nr 5, lk 931 – 956), toonitab nn “vene ohu” temaatika hilisemat ülepolitiseeritust ning näitab, kuidas suur osa kohalikust saksa aadlist ilma eriliste poliitilis-ideoloogiliste või kultuuriliste probleemideta tsaar Ivan Julma poolele asus (lk 53), meenutab, et kogu siinse ala tolle perioodi ajalugu ordu kokkuvarisemisest saadik on tegelikult tänapäeva eesti ajaloolastel läbi kirjutamata (lk 67). Ta arutleb Liivimaa kuuluvuse üle Saksa-Rooma keisririiki ning selgitab, miks suhtuvad nõukogude perioodi ajalooatlased sellesse küsimusse eitavalt ja seda suisa ignoreerivad (lk 61). Tähtis on autori rõhutus tõigale, et kogu Liivi sõja temaatika napp käsitlus meie ajaloolaste poolt (Hans Kruus, Vene-Liivi sõda (1558 – 1561), Tartu 1924; Hillar Palamets, Liivi sõda 1558 – 1583. Õppematerjal ajaloo-osakonna üliõpilastele iseseisvaks tööks. Tartu 1973) lausa nõuab moodsat ja põhjalikku monograafiat, mis ei arvestaks pelgalt sõja nõukogude periodiseeringuga (1558 – 1583), kuna see omab tähendust ja kujutab mingit ühtset tervikut vaid seoses Ivan IV poliitika ja elulooga (lk 67).

Oluline on, et Adamson rõhutab veel kord tekkiva Vene riigi mongoli-tatari juuri (tsaar kui khaan), millest mööda vaadates idanaaber ise Bütsantsi kilbile on tõstnud, toonitab valitseva suguvõsa tatari veresidemeid, tatari ülikud olid Moskva õukonnas alati eespool vene aristokraatiast (lk 98). Edasist uurimist vajab Adamsoni huvitav spekulatsioon Taani-Vene salasobingust Liivimaa jagamise kohta Liivi sõja algfaasis või siis veidi enne seda (lk 59, 68), kuid spekulatsiooniks see esialgu ilmselt jääbki. Põnev on oletus Liivimaal vasallkuningriigi loomise idee tekkest Moskvas juba 1560ndatel, kuid kahjuks jätab Adamson selle allikale raamatus viitamata (lk 95), aga viitamisprobleemidest hiljem. Tsaar Ivani ja hertsog Magnuse vahelise lepingu tingimuste äratoomise juures rõhutab autor vahest liiga möödaminnes, et need punktid on meile teada vaid Magnuse versioonis (lk 111). Ilma pikema argumentatsioonita nimetab autor aastaid tsaari teenistuses (1570 – 77) Magnuse Liivimaal tegutsemise kõrgajaks (lk 80), see sedastus vajaks kindlasti mõningast põhjendamist, vaid kaheldava väärtusega kuningatiitel ja mitte just eriti rikkalikud ning suured maavaldused ei veena, ka tsaari soosingust üksi jääb veidi väheks.

Veider on, et raamatu autori nime leiame vaid esikaanelt, tiitellehele ega selle pöördele see pääsenud pole. Samuti ei saa ei teose kaanelt, tiitellehelt ega tiitli pöördelt teada raamatu pealkirja korrektset bibliograafilist vormi. Kummaline on ka Andres Adamsoni keelekasutus. Peatumata pikemalt vaidlusel, kas “pääle” on õigustatum kui “peale” jmt, hakkab teksti arenedes üha häirivamalt mõjuma liigfamiliaarne ja ajalooraamatusse veidi sobimatu keelekasutus. “Taanimaa vaprad ja ilusad” (lk 15), “Rootslased olid moskoviitidelt peksa saanud” (lk 26), “teemake”, “plaanike” (mõlemad lk 83), “Munadel kõndimine” (lk 87), “Unustage ära!” (lk 126) on vaid markantsemad näited. Sõna “faktor” tarvitamist faktooria haldaja tähenduses (lk 34) pole ka varem kuskil kohanud.

Ajaloolastesse suhtub Adamson millegipärast naeruvääristavalt või halvasti varjatud põlgusega. Rääkimata sellest, et sageli kinnitab ta oma väiteid põhjapanevate sõnadega “mõistagi”, “kahtlemata”, teeb ta sageli uurijaile etteheiteid anonüümselt: viitab Magnuse teemal kirjutanud kolleegi vigadele kolleegi nime mainimata (lk 5), heidab “mõnedele eesti kirjameestele” ette, et need polevat tänini aru saanud, et de la Gardie’de suguvõsa ei olnud aadliverd (lk 143). Loomulikult ei saa me teada, kes need kirjamehed on. “Irooniast” ei tule autoril samuti puudust – eksisteerivad “tõsimeelsed ajaloolased” (lk 93). Võiks küsida, et millised siis veel? Ilmselt needsamad teadlased saavad kaela süüdistuse: “Ajalookirjanduses on viitamine lausa kõigele peale sidesõnade kombeks ja selle puudumist peetakse ebateaduslikuks” (lk 9).

Viitamine tundub üldse olevat autorile üks suuremaid probleeme. Pikalt arutleb ta sissejuhatuses viitamise mõttekuse üle üleüldse (lk 9-10) ning see kohati virisemiseks kasvav pseudoprobleem läbib kogu raamatut (ehedaimal kujul joonealuses viites, lk 47). Raamatus on ohtralt põnevaid fakte ning üsna võimalik, et reaalsusega kokkulangevaid väiteid ja spekulatsioone, mille puhul tahaks teada allikat või monograafiat, kust need pärit on, sest oleks huvi sel teemal põhjalikumalt lugeda. Seda aga autor lugejale kahjuks ei võimalda. Tekstis on paaril korral infoallikana mainitud kroonikaid, mille ilmumisandmeid kirjanduse loetelust nende kroonikate sealt puudumise tõttu paraku ei leia (lk 175). Sümptomaatiline näide raamatu lõpust: “Russow väidab, et Magnuse surnukeha viidi aasta pärast ta surma Kuramaalt Taani. Taaskord on Russowist teadjamaid” (lk 183). Tuleb välja, et surnukeha viidi Taani alles 80 aastat pärast Magnuse maisest ilmast lahkumist. Viidet “teadjamatele” ei ole.

Omaette üksikküsimusi on veel palju. Viitamisel venekeelsele kirjasõnale oleks autor võinud andmed esitada kirillitsas, mis oleks parim lahendus. Läbisegi esinevad nimekujud Johann ja Johannes (lk 32), alam- ja ülemsaksa keele erinevused on samuti autori jaoks suur mure. Mure on mõistetav, kuid miskipärast lähtub Ad
amson siingi ebajärjekindluse printsiibist, mis on ju halvim võimalik valik. Anna Jagellonica on korra pildiallkirjas ka Anna Jagiellonka (lk 86), “von” ja “de” on ilmselgelt aadlike hulka kuuluvate isikute puhul kord kasutusel, siis jälle mitte (lk 116-117), samuti on läbisegi kasutusel Saksi-Lauenburg ja Sachsen-Lauenburg (lk 64-65, 195-196), isikunimede registris on enamik isikuid esitatud täieliku nimega, aga vaeslapse rolli on jäänud näiteks prantsuse sõjamehed Coligny ja Brissac, kellel eesnimesid ei paista olevat, läbivalt on tarvitusel vanamoodne nimekuju Moskoovia, selmet kasutada nimetusi Moskva suurvürstiriik või Vene tsaaririik. Kuigi Magnus II sai Saksi-Lauenburgi hertsogiks alles aastal 1581, on ta selles staatuses tekstis juba aastaid varem (lk 64, 151). Adamson kurdab, et kroonikate tõlge on sageli vilets ning vananenud, ometi tsiteerib ta just neid, kuigi oleks vähese vaevaga saanud ju lühikeste tsitaatide puhul ise uue tõlke teha, samuti oleks olnud korrektsem konkreetsete kroonikatsitaatide puhul ka viidata (lk 111).

Suisa kurioosne on juhtum, kus Adamson selgitab, et Saare-Lääne piiskopi Johannes V Münchhauseni vend stiftifoogt Christoph on tegelikult isik, kes Eduard Bornhöhe romaanis “Vürst Gabriel” esineb nime all Kaspar von Mönnikhusen ning on seega kõigile peamiselt “Viimsest reliikviast” tuntud Agnese isa. Samas seab ta kahtluse alla Agnese olemasolu reaalses ajaloos ning märgib möödaminnes, et seda fakti ei ole kontrollima hakatud (lk 26). Pseudoprobleem tundub olevat ka autori mure, kas ajalooraamatut tohib illustreerida vaid tekstiga rangelt seotud piltidega, ning tunneb kaasa “tõsimeelsetele ajaloolastele”, kelle meelest ei tohi (lk 93).

Veidi küsitavad on ka ülipikkades joonealustes märkustes ära toodud Magnuse looga üsna pinnapealselt seotud, kuid tekstis siiski esinevate ajalooliste isikute elulood, näiteks Pontus De la Gardie lühibiograafia (lk 143-144), mis on tähelepanuväärne aga seetõttu, et on kohati äravahetamiseni sarnane samast isikust rääkiva lõiguga anonüümselt autorilt samas kirjastuses samal aastal ilmunud (pseudo)ajaloolisest romaanist “Libahunt. Ühe Eestimaa aadlimehe lugu”. Kindlaid fakte evimata ei saa küll midagi väita, kuid ehk võib see tõik ometi heita valgust tolle anonüümse autori isikule. 

Hoolimata problemaatilisest käsitluslaadist, mis annab vahest liiga palju ainest vaieldavuste üleskerkimisele, ning ohtrast kriitikast viitamise, kohatise ebajärjekindluse, keelekasutuse jmt aadressil, ei tohi aga ehmuda, sest need ei riku uurimuse väärt üldmuljet. Adamsoni raamatu näol on kindlasti tegu tähelepanuväärse sündmusega algupärases ajalookirjutuses, millega kõik selle ajastu huvilised ilmtingimata tutvuma peaksid. Paljudele (vaieldavatele) puudustele vaatamata on see väga tänu- ja tunnustusväärne töö vastuolulise ning keeruline XVI sajandi ning tollal tegutsenud inimeste ja nende motiivide meieni toomisel.

 

Masing on oma kirjutistes meile lahti mõtestanud kolme maailmareligiooni (taoism, budism, kristlus) põhiideed, samuti on ta kirjutanud  “Eesti usundi” ning uurimuse “Keelest ja meelest” jm. Eduard Tennmann on andnud maailma usundeist lühiülevaate, mida Masing hindas kui esimest eesti nurga alt nähtud teost, siis veel religioonipsühholoogiast, müstikutest ning raamatukesed lastele usuõpetustundideks. Me kardame nagu tuld sõna “usuõpetus”, kuid pole ühtegi inimest, kes millessegi ei usuks. Praegu usutakse peamiselt oma ajuga välja mõeldud iidoleid, puuslikke. Tõelise religiooni mõte on aga purustada tühised iidolid ning anda inimestele vaimne vabadus, vabadus igast maisest iidolist, anda talle uus elu, mis on täis rõõmu ja naeru ja kergust. Peamine põhjus, miks praegusel ajal inimene tormab, tungleb, ei püsi paigal ja pelgab olla üksi, on surmahirm. Surmahirmu kaotamine, surma võitmine on alati olnud religioonide üks eesmärke. See ei tähenda aga hulljulgust ega hoolimatust, vaid mõistmist, taipamist ja igavikukogemust, mis annab meie ajalikule elule uue mõõtme, uue mõtte ja tähenduse.

Seadustega, käskudega ja eetika õpetamisega ei tee inimest kõlbeliseks. Me võime küll tutvustada kõlbelisi ideaale ja ideaalset kõlbelist elu, kuid see ei garanteeri, et lapsest kasvaks eetiliselt käituv täiskasvanu. Ikka on vaja leida tee lapse hinge, anda talle kogemus, mille tagajärjel ta tunneb, et ei suudagi kahjustada ennast ega teisi. Ja siin algab õpetajal kõige raskem töö. Kui tal endal pole religioosset kogemust, siis minu arust on see, mida ta õpetab, lihtsalt külm referaat erinevatest usunditest. Siis võiks sama hästi makilindilt pühi tekste lasta.

Kust aga võtta õpetajaid, kes tõesti mõistaksid, taipaksid ja omaksid ka kogemusi (või sügavaid elamusi) kokkupuutest erinevate religioonidega? Juba puudulik keeleoskus takistab. Ida keelte tundmine on paratamatu islami, budismi, hinduismi, taoismi, šintoismi, konfutsianismi jt puhul. Kristluse puhul on vaja tunda semi keeli, surnud ja elavaid keeli nii idas kui läänes; loodususundite puhul oleks vaja tunda väikerahvaste keeli. Kust leida selline õpetaja? Vist pole kogu maailmas sellist. Jääb üle vaid jaotada õppeained spetsialistide vahel, iga religiooni õpetab “oma” religiooni sügavuti tundev õpetaja. Kui see pole võimalik, siis peaks vähemalt spetsiaalse eriõpetusega religiooniõpetajat koolitama oma ala asjatundjad. Maausku võib ka õpetada, kuigi mulle tundub termin surmahõnguline, sest maha meid maetakse või lastakse maine tuhk tuulde. Maausk ilma taevata tähendab kaduvuse tunnistamist, surma kuulutamist lahendamatuks probleemiks ning lõplikuks. Tarvis oleks õpetada loodususundeid, kus on eriti tähtis kõige loodu hingestatus. Ja muidugi süvendatud ökoloogiakursust.

Esivanemate usundist on meil palju kirjutatud (Paulson, Masing, Loorits, Eisen jt, lisaks vanavarakogud kirjandusmuuseumis). Palju on veel selgusetut ning ilmselt nii jääbki, sest koguma hakati Hurda eestvedamisel alles XIX sajandil, kui meie armas Taara oli ammu unustatud. Jääb loota, et praegune ja järgmine põlvkond folkloriste süüvib jätkuvalt meie esivanemate varamusse, püüab näha meie ja kõigi teiste hõimurahvaste usku laiemas kontekstis (ka indiaanlased on meile lähedased) ning leiab ehk lõpuks ka midagi, mis on tõesti ainuomane meile ja mida meie lapsed rõõmuga õpiksid, sest siis saavad ka nemad ainulisteks siin kirjus maailmas.

 

1912. aastal oli Narvas esinduslik eesti kunsti näitus, väljas üle 200 töö, osalesid Peet Aren, vennad Burmanid, Jansen.

Narvast algas ka meie esimese avangardisti Ado Vabbe kunstnikutee: kunstikoguja Glafiira Lavretsova rahalise abi (ja ilmselt ka vaimse toetuseta) poleks ta ilmselt Müncheni jõudnud, poleks õigel ajal Kandinski abstraktseid töid näinud, poleks 1914. aastal “Parafraase” loonud. Meie avangardistlik kunst oleks kas just loomata jäänud, aga igal juhul veel hilisemaks jäänud. Ja just Narva-Jõesuus tulid noored vihased mehed Aleksander Tassa, Anton Starkopf, Vabbe juba 1914. aastal välja Pallase ühingu kui avatud kultuurikoosluse loomise ideega ja töötasid välja selle detailse toimimisviisi, mis siis, et reaalsuseks sai see alles 1918. aastal.

1920ndatel ja 30ndatel võib aga rääkida juba Narva järjepidevast eesti kunstielust: oma kunstiühingu, oma aastanäituste kui ka väljastpoolt siia toodud väljapanekutega. Narvas esinemine oli auasi. Narva teatrid, koolid pakkusid kunstnikele tööd, ühistegevus toetust. Narva oli Eesti ainuke väikelinn, kus toimis oma, hästi korraldatud, järjepidev kunstielu, kuigi sealsed eestvedajad Eduard Velbri, Aleksander Normak, Voldemar Peil, Ardo Sivadi ei kuulunud just meie tollase kunsti raskekahurväe sekka.

 

Millised rahvusvahelised reeglid võõrliikidega, eeskätt taimede maailmast, ümberkäimisel Eestis kehtivad?

Liina Eek: Kõige olulisem leping on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, millega Eesti ühines 1992. aastal ja mille ratifitseeris 1994. Seal on kirjas, mida iga riik peab tegema, et võidelda võõrliikide leviku vastu. Eraldi merekonventsioonid reguleerivad veevõõrliikidega ümberkäimist. IMO ehk International Maritime Organisation jälgib ballastvete konventsiooni, mis käsitleb ka taimi. Ballastvees, mida laevad meie vetesse toovad, võib leiduda ka taimede võõrliike. Lisaks põllumajanduse valdkonda kuuluv rahvusvaheline taimekaitse konventsioon. Need moodustavad rahvusvahelise raamistiku.

Bioloogilise mitmekesisuse protokolli alla kuulub just geneetilist muundamist puudutav Cartagena ehk bioloogilise ohutuse protokoll, kus reguleeritakse seda, kuidas võib käsitseda geneetiliselt muundatud taimi, sealhulgas ilutaimi. ELi liikmena kehtivad  Eestis ka ELi vastavad seadused, seda GMOsid puudutavas osas, sest üldist võõrliikide kohta käivat seadusandlust ELis ei ole, reeglid on iga riigi enda teha.

Eestis kehtib looduskaitseseadus, mille alusel on keelatud Eesti loodusesse võõrliikide toomine ja lahtilaskmine. Samuti on kehtestatud nn must nimekiri neist liikidest, mida mingil juhul Eestisse tuua, siin kasutada ega kasvatada ei tohi. Taimedest on nimekirjas hiid-karuputk ja sosnovski karuputk, mis on publiku jaoks üks, ent bioloogiliselt kaks liiki. Lisaks on nimekirjas 12 loomaliiki ja 7 selgrootut.

 

Võõrliikide mahukas andmebaasis on ainuüksi Eestis leitud või levinud võõrtaimeliike 740. Kas kõik peale nimetatud kahe on meie loodusele ja inimesele ohutud või pole veel midagi ohtlikku nende kohta lihtsalt teada?

Definitsiooni järgi on võõrliik liik, mis on tahtlikult või tahtmatult sisse toodud piirkonda, kus seda varem, ajalooliselt pole olnud. Kuid võõrliike on mitmesuguseid. Enamik neist, kui nad uude keskkonda tuua, ei tee midagi ohtlikku. Mustas nimekirjas on invasiivsed võõrliigid, need, mis on loomastikule või inimesele aktiivselt ohtlikud, kas majanduslikult või füüsiliselt. Andmebaasis on kirjas kõik Eestile võõrad liigid. Need kõik ei ohusta inimest, paljud on neutraalsed. Momendil. Aga liigid ei muutu kunagi ka üleöö invasiivseks. On juhtumeid, kus liik võib terve sajandi uue maa oludega kohaneda ja alles seejärel äkki plahvatuslikult levima hakata. Nii ei saa me öelda, et need võõrliigid, mis endast Eestis praegu ohtu ei kujuta, ka tulevikus kindlasti rahumeelselt edasi elavad.

 

Kui uued taimed on ka inimesele ohutud, siis ei pruugi nad seda sugugi olla teistele taimedele. Nii mõnigi sisserännanu võib ühtäkki osutuda väga konkurentsivõimeliseks ja kõlvatuks konkurendiks kohalikele põlistaimedele.

Sageli paraku just nii ongi. Tuntuima näitena rakvere raibe ehk harilik tõlkjas. Inimesele on ta ohutu, aga seal, kus ta looduses levima hakkab, temast enam naljalt lahti ei saa. Teisi liike tõrjub ta kooslusest päris edukalt välja. Ja samasuguseid on palju, tuntumatest näiteks veel kanada kuldvits, söödagaleega, väikeseõiene lemmalts, mis lasi jalga Tartu botaanikaaiast, hobuoblikas, kurdlehine kibuvits. Põhimõtteliselt võivad nad ju isegi olla ilusad vaadata, aga võõrad nad on ja laiutavad looduses natuke liiga palju.

 

Kujutlegem, et mõne aasta pärast löövad meie kohalikud elanikud kuskil looduskaitsealal äkitselt hädakella, kuna mingi uus ja neile seni tundmata taim on ühtäkki vohama hakanud. Mida riik sellisel puhul ette võtab? Millise mustri järgi tegutsema hakatakse?

See küsimus on meil just ministeeriumis päevakorral. Oleme tõdenud, et niisugustes olukordades hakkama saamiseks peaks Eestil olema võõrliikide strateegia, mida praegu ei ole. Kavatsus on hakata seda välja töötama.

Tõepoolest on praegu seadustega keelatud sissetoomine ja loodusesse laskmine, mis aga saab siis, kui võõrliik ikkagi ühel päeval olemas on, selle kohta reegleid pole. Vajaliku tegevuse nimi on eradikatsioon ehk hävitamine, seda ei sätesta praegu mitte miski.

 

Kellel üldse ja mida peaks sellisel puhul olema õigus teha?

Siin kerkib kohe küsimus eraomandist. Kui ebasobiv taim asub eramaal, siis ei saa ju keskkonnainspektsioon minna seda niisama hävitama.

 

Kui ütleme “loodus”, ei saa me rääkida ainult sellest, mis jääb kaugele linna piiri taha. Linnades tegeldakse haljastamisega üsna usinalt nii parkides kui ka eraaedades. Kas seda ruumi käsitleme seaduste mõttes ühtsena või käib elu linnades mingite muude reeglite järgi?

Seadus kehtib igal pool, aga ilutaimede ja metsa istutamist reguleerib siiski eeskätt metsaseadus, mis pole pikki aastaid olnud täielikult kooskõlas looduskaitseseadusega. Ja vaidlusi sel pinnal, et mis üldse on võõrliik, on ette tulnud. Paar aastat tagasi näiteks toodi peamiselt Soomest Eestisse sisse hübriidhaaba. Sel haaval oli  emapuu eestlane, isapuu ameeriklane. Oli arvajaid, et ühest kohalikust vanemast piisab.

Võõrliigi definitsioon ütleb küll, et võõrliik on nii liik kui ka madalam takson, mis tähendab populatsiooni. Kui populatsioon pole varem Eestis kasvanud, on tegu ikkagi võõrliigiga. Kui Vitebskist toodi kuuseistikuid, siis leidsid mõned ametnikud, et need kuused on Eestis võõrliik. Botaanikud ütlesid toona, et taimede puhul kehtib rusikareegel: populatsiooni raadius on umbes 300 km. Vitebsk jäi napilt selle piiri sisse. Ameerika haab loomulikult samadesse piiridesse ei mahu.

 

Kesk-Euroopa ja Ukraina jäävad selle definitsiooni järgi meist juba küllalt kaugele, et tunda muret?

Kas nüüd just muretsema peab, aga võõrliigina peab neid taimi käsitlema ka juhul, kui nime järgi on tegu meil kasvava liigiga. Tõsi on, et peaksime kasutama võimalikult rohkem oma kohalikke puuistikuid – see oleks ka majanduslikult mõistlik –, aga ometi ei käi elu selle loogika järgi.

 

Kui täielik ülevaade on Eesti riigil praegu Eesti looduses kasvavatest võõrliikidest? Kas meil on veel oodata palju või vähe üllatusi ja võimalikke probleeme?

Botaanikute hinnangul on meil üsna hea ülevaade. Ja nendega peaks ka konsulteerima, kui on soov midagi väljastpoolt sisse tuua. Seda, kas võõrliikidest potentsiaalset ohtu sünnib või mitte, oskavad asjatundjad hinnata küll. Loeb ka kogus. Üks-kaks taime parginurgas on üsna ohutu, hoopis suure mõjuga võib olla hektari kaupa võõrliikide istutamine. Kõik otsused tuleb teha juhtumi kaupa.

 

Kas peaks arvestama ka sellega, et taimedelt kandub võimalik probleem teistele liikidele, putukatele ja sealt edasi?

Üks tuntumaid probleeme ongi see, et võõrliikidega tulevad kaasa haigused, mida enne siin ei olnud. Võõrliik võib ise nende suhtes resistentne või haiguskindel olla, meie kohalikud liigid aga mitte. Seda on kogetud nii loomade kui taimede puhul. Nii juhtus näiteks hübriidhaavaga, mis tõi kaasa meie haabade nakatumise pigiroostesse. Igal juhul muudavad võõrliigid kogu ökosüsteemi tasakaalu, sageli vaesestades liigilist mitmekesisust ja muutes ala monokultuurseks. Teiseks levitavad nad patogeene, haigusi, mida varem selles piirkonnas polnud ja mille suhtes nad ise on tundetud.

 

 

 

Missugune on teie arvates Eesti etnoloogia hetkeseis ja millised on peamised mured?

Art Leete: Eesti etnoloogia (ka kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia) olukord on põnevam kui kunagi varem. 1990. aastatest peale on esile kerkinud hulgaliselt noori uurijaid, viljakalt tegutsevad ka vanema põlvkonna uurijad. Käsitletavate teemade ring on avardunud ja mitmekesistunud. Samas aga kummitab Eesti etnoloogiat akadeemilise teaduse kitsas kandepind. Ajaloo instituudi etnoloogia sektor on hulk aega olnud teatud mõttes poolhääbunud olekus, Eesti suurim etnoloogiakeskus Eesti Rahva Muuseum (ERM) ei tegutse päris teadusasutuse staatuses (millel on küll ka omad plussid etnoloogia rakenduslikku külge silmas pidades). Murettekitav on doktorikraadiga teadlaste ebapiisav hulk, eriti kogenud uurijate seas.

Terje Anepaio: Koos 1990. aastail toimunud ühiskonna ja piiride (ka teadusele) avanemisega kasvas  distsipliin etnograafiast etnoloogiaks.  Tegemist ei olnud lihtsalt “nimekohendusega”, väga tugevalt muutus teadusala teoreetilis-metodoloogiline baas. Etnoloogia arenes tunduvalt kiiremini ja eelkõige avatumalt kui mõnigi suurem distsipliin, teadusala uurimisfookus on tuntavalt laienenud, kuid distsipliini kõlapind Eesti ühiskonnas laiemalt on  jäänud veel kitsaks ja nõrgaks.

Aivar Jürgenson: Poliitilised sündmused Eestis (ja kogu idablokis) 1990. aastate alguses on Eesti etnoloogiat mitmeplaaniliselt mõjutanud. Ühelt poolt muutused, mis tabasid kogu teadust: ideoloogilise diktaadi kadumine, detsentraliseerimine, rahastamisskeemi muutused. Teiselt poolt spetsiifilisemad arengud, mis puudutavad etnoloogiat kui sotsiaalteadust ning seostuvad eelkõige uute väljakutsetega kas või uurimistemaatika valikul.

Timothy King: Olles Eesti sotsiaalteaduste maastikul uustulnuk, on mul raske olukorda hinnata. Kuid kindlasti on antropoloogiale alati veel ruumi. Tihti on antropoloogia teadusmaailmas alaesindatud ja laiem avalikkus kipub seda vääriti mõistma. Mulle meeldiks näha rohkem antropoloogiat nii siin kui ka mujal.

 

Missugune on (või peaks olema) etnoloogi ja etnoloogia roll Eesti teadusmaailmas ja  ühiskonnas tervikuna?

A. L.: Arvan, et etnoloogidel on ühiskonnas oma unikaalne ning põhimõtteline roll kultuurierinevuste tõlgendamisel. Distsipliinil, mille esindajad uurivad mitmesuguseid maailma rahvaid ja ka Eesti ühiskonnagruppide kultuurilisi eripärasid, on võimalik mitmeid asju näha laiades suhetevõrgustikes ning kultuuridevahelises perspektiivis. Ehk siis lihtsalt öeldes: nad saavad kaasa aidata sallivuse ning empaatia kasvule.

Akadeemilises kontekstis tuleb märkida, et viimase rahvusvahelise teaduse eval­vee­rimise tulemusel saavutasid Tartu ülikooli ja ERMi etnoloogid koha Eesti sotsiaalteadlaste juhtgrupis.

T. A.: Etnoloogia ei ole teisteski maades nii-öelda tooniandev teadus, vaid teadus, mille eeskujude ja meetodite juurde teised distsipliinid aeg-ajalt “tagasi” pöörduvad. 2000. aastate alguses näiteks võis kohati tunnetada seda, et etnoloogias näevad nii humanitaar- kui sotsiaalteadused omamoodi “päästerõngast”. Kui seega rääkida etnoloogia kohast Eesti teadusmaailmas, võib väita, et “oma koht” on kätte võideldud.

Mõeldes etnoloogi rollile ühiskonnas, tahan märkida, et paraku ei paista iga etnoloog ühiskonnale välja kui  etnoloog. Näiteks inimene, kes töötab mõnes teises muuseumis kui ERM või vabaõhumuuseum (neid kahte seostatakse tavaliselt etnoloogiaga) ning loob seal teadmist etnoloogia meetoditega, kuid ühiskond ei näe (ei oska näha) temas etnoloogi. Kuna etnoloogid on oma ettevalmistuselt ja “objektile” lähenemiselt väga hea muuseumiettevalmistusega, soovin siiralt, et muuseumides töötaks rohkem etnolooge ning et ka hariduse tellija sellest aru saaks.

A. J.: Tänapäeva kiirelt arenevas ühiskonnas peab ilmselt iga humanitaaria või sotsiaalia valdkonna teadus endal pidevalt mingit teravat asja istumise all hoidma ja küsima, milleks mind vaja on. Või vähemalt: kuidas mind vaja on? Mida antakse teoreetiliselt ja metodoloogiliselt ühiskonda ja kultuuri mõtestada püüdvasse diskursusesse? Etnoloogi asi on analüüsida sotsiaalset tegelikkust, mis on sümbolitest paks. Globaliseeruvas maailmas kasvab etnoloogi missioon ühiskonna teravate nukkide väljauurijana üha olulisemaks. Läänes on etnoloogid juba ammu uurimisinstituutidest ja ülikoolidest välja tulnud ning tegutsevad suurtes asutustes, omavalitsustes jne nõustajatena, etnilis-kultuuriliste pingete maandajatena.

T. K.: Kõige üldisemalt uurib sotsiaal- ja kultuuriantropoloog (eelistan seda terminit “etnoloogi” asemel) inimesi. Meie töö on uurida inimesi ja ühiskondi, minevikku ja olevikku, mõista, mis toimub, ja uurimistulemustest ka teistele teada anda. Antropoloogid saavad ühiskonnal aidata mõista iseend ja oma minevikku. Suur osa antropoloogiast on pühendatud inimkonna kui terviku mõistmisele, selle väljaselgitamine, mis on “inimlik” ja mis on kõigile inimestele ühine. Niisuguste küsimuste üle mõtisklevad kõik inimesed ja antropoloogiateadus püüabki neile vastata.

 

Mida peate praegu Eesti etnoloogide kõige viljakamateks uurimissuundadeks?

A. L.: Tugeva asendi on tänapäeval noorema põlvkonna etnoloogide seas võitnud elulugude ning kollektiivse mälu uuringud XX-XXI sajandi ühiskondlike muutuste kontekstis. Teiseks teatud määral ühte koondunud uurimissalgaks võib pidada põhjarahvaste uurijaid, keda huvitavad põhjarahvaste seas toimunud kultuurimuutused kõige laiemas mõttes. Traditsiooniline Eesti etnoloogia peamine uurimisala, esemelise kultuuri analüüs, mille tõttu etnoloogias nähakse läbi huumoriprisma karuäkke- ja õllekapateadust, ei ela just kõige paremini. Kuid viimastel aastatel on selleski vallas märgata taas teatud elavnemist. Eesti etnoloogias on päevakorral palju muidki teemasid, näiteks arusaamad kaasaegsest kodust, eestlaste usuelu, regionaalsed ja etnilised identiteedid, maaelu muutused, eestlaste juriidiline praktika vallakohtute näitel, eestlaste diasporaa nii idas kui läänes, Interneti-kultuur. Tõsist teadust on tehtud Ladina-Ameerikas ning tunnetuslikult kombatud piirkondi Okeaanias, Indias ning Aafrikas.

T. A.: Eelkõige kindlasti mälu-uurimist ning arktiliste kultuuride uurimissuunda. Mõlemad on teoreetilis-metoodiliselt arenenud viljakal interdistsiplinaarsel koostööl ning seetõttu pälvinud nii teadusalavälist laiemat tunnustust Eestis kui ka tunnustust teadusmaailmas laiemalt. ERMis on viimastel aastatel esile kerkinud kultuuriökoloogiline uurimissuund. Veel nimetaksin nõukogude perioodi argikultuuri uurimist, mis kahtlemata on laiema avalikkuse silmis atraktiivne. Esiletoomist väärivad nii kaasaja argikultuuriuuringud kui ka vähemuste ja osakultuuride uurimine.

A. J.: Tegelikult sunnib elu ise peale uusi teemasid ning vanade teemade uusi mõtestusi. Viimasel kümnendil on eesti etnoloogias üheks oluliseks suunaks elulugude, mälu ja kultuuri, mälu ja ajaloo seoste uurimine. Miks just nüüd? Kas enne ei mäletatud? Mäletati ikka – keegi pole midagi unustanud, inimestel on vanad asjad meeles, aga alles nüüd on tekkinud tingimused rääkimiseks, avalikult rääkimiseks. Mitmeid uurimusi, nii etnoloogidelt kui folkloristidelt, on ilmunud migratsiooni teemadel. Eesti etnoloogial on pikaajalised traditsioonid soome-ugri sugulasrahvaste uurimisel – hea, et see edasi kestab.

T. K.: Uurimisvõimalustele kas või põgusalt mõeldes tuleb pähe tohutu hulk teemasid: kuidas võtta vastu “globaalne kultuur” oma kultuuri kompromiteerimata ja kaotamata, majanduskasv ning selle sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud, ühiskonna “taasloomise” viisid, poliitika ja majanduse mõjud keelele, Eesti erinevate kultuuride omavaheliste suhete dünaamika, kuidas eestlased mõtestavad oma minevikku j
a tulevikku ja kuidas mõjutavad kultuurilised ja majanduslikud muutused siin elavaid inimesi.

 

Kas ja kuidas erinevad omavahel etnoloogia, kultuuriantropoloogia ja sotsiaalantropoloogia?

A. L.: Mina vaatlen neid termineid sünonüümidena laias mõttes kultuuri uuriva distsipliini või vähemasti paljuski kattuvate erialade tähistamiseks. Samas respekteerin ma kolleegide arvamusi, mille kohaselt on tegemist põhimõtteliselt erinevate lähenemistega kultuuri ja ühiskonna käsitlemisele. Erinevus on kindlasti uurimistraditsioonides, millest need terminid lähtuvad. Kultuuri holistlikul tõlgendusel põhinevat distsipliini nimetatakse angloameerika traditsioonis kultuuri- või sotsiaalantropoloogiaks, Mandri-Euroopa kontekstis peamiselt etnoloogiaks. Peale selle nähakse kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia kujunemise ühiskondlik-poliitilise kontekstina kolonialismi ning kristlikku misjonit, etnoloogia puhul aga rahvusluse diskursuse kujunemist XIX sajandil. Kuigi teatav rõhuasetuste erinevus on tänapäevalgi täheldatav, pole nende erialade omavahelised piirid tõsikindlalt jälgitavad. Antropoloogid ei uuri ammu enam ainult eksootilisi põlisrahvaid, nagu ka etnoloogid pole keskendunud vaid kohalikule kultuurile. Ka uurimismeetodites ei näe ma üksteist välistavaid piire.

T. A.: Lühidalt vastaksin, et erinevus on eelkõige teadustraditsioonis ja ajaloos. Prantsusmaa ja Ameerika teadustraditsioonis näiteks määratletakse etnoloogiat kui antropoloogia osa. Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas on etnoloogial rahvusteaduse traditsioon ning Eesti vastav distsipliin paigutub ajalooliselt sellesse raamistikku.

Muidugi on Euroopa etnoloogia mõjutanud enamikku Eesti etnoloogidest, sest teadusala õpetusele on see meil enim mõju avaldanud.

T. K.: Eesti sotsiaalteaduste mõistmine oli alguses üsna raske, suur osa sellest segadusest oli semantiline. Eriti Ameerika Ühendriikides tähistab “antropoloogia” üldisemat inimest uurivat teadust, millel on neli aladistsipliini: sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia, lingvistika, füüsiline antropoloogia ja arheoloogia. Ilmselt lisandub neile peagi ka geneetiline antropoloogia. Minu jaoks on kõige segadusse ajavam termini “etnoloogia” kasutamine Eestis. Traditsiooniliselt tähendab “etnoloogia” teatud tüüpi sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat, mis keskendub eelkõige materjali kogumisele ja ühiskondade võrdlemisele. Etnoloogia (sõna traditsioonilises tähenduses) on inimeste mõistmiseks kasulikke töövahendeid andnud, kuid pole kaugeltki mitte ainus sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiliste meetodite kogum. Usun, et ka Eestis hakkab terminoloogia peagi muutuma.

A. J.: Üldlevinud arusaama järgi erineb etnoloogia kultuuriantropoloogiast esiteks suuremal määral rõhutatud ajaloolise dimensiooni ning teiseks regionaalse suunitluse poolest. Seega siis uurib kultuuriantropoloogia võõrast ja etnoloogia oma kultuuri. Mis aga on oma – see on üks problemaatiline mõiste, mille vastuolulised juured on erinevates uurimistraditsioonides. Tänapäeval muutuvad piirid etnoloogia ja kultuuriantropoloogida vahel üha ähmasemaks, antropoloogid on oma uurimisvaldkonda jõuliselt laiendanud ka euroopalikesse ühiskondadesse – või on etnoloogid end lihtsalt ümber nimetanud kultuuriantropoloogideks.

 

Lõpetuseks, missugusena näete Eesti etnoloogiateaduse tulevikku?

A. J.: Tänase etnoloogia ülesanne on uurida kultuurilisi seoseid lokaalsete sündmuste ja ühiskonna makroprotsesside vahel. Küsimus, milleks üldse rahvateadust vaja on, on kindlasti õhus. Aga samamoodi võiks küsida kirjandusteaduse, ajaloo, lingvistika jt “pehmete” alade kohta, mida pidevalt kummitab representatsioonikriis: kes uurib, kes kirjutab, kelle kohta, kelle jaoks, milleks? Ma ei ole nõus nendega, kelle meelest teadus on asi iseeneses, suletud maailm, kus valitud persoonid võivad rahulikult pensionieani maksumaksja raha eest oma uudishimu rahuldada, mõtlemata, mis kasu ühiskond sellest saada võiks.

T.A: Kindlasti inim- ja materiaalsete ressursside poolest rikkamana. Loodan, et tulevikus eksisteerivad mitmed tugevad uurimisgrupid, mis aitavad noori teadusse integreerimisel ja toetavad nii neid kui ka kogenumaid uurijaid edasises uurijakarjääris. Siin tuleks märkida, et ERM plaanib noori integreerida mahukamate ja põhjalike, s.t mitmeaastasel uurimistööl põhinevate näituseprojektide kaudu. ERMi juurde on kavas välja arendada visuaalse antropoloogia keskus, sest olemas on vastavad traditsioonid ja kogemused ning rahvusvahelise festivaliga “Maailmafilm” on ERM asunud jõuliselt kasvatama visuaalse antropoloogia huvilist publikut.

T. K.: Antropoloogia eksisteerib suuresti vaid akadeemilises sfääris – kahjuks jõuab meie tegemistest laiema avalikkuse ette väga vähe. Samuti on antropoloogi elukutse valinutel väljaspool teadusmaailma väga vähe rakendusvõimalusi. Kuid see on muutumas. Näiteks Silicon Valleys on Interneti-firmad mõistnud palgalise antropoloogi eeliseid. Antropoloogiateaduse enda sees saab üha ilmsemaks, et ühele aladistsipliinile spetsialiseerudes on suureks eeliseks algteadmised kõigis neljas valdkonnas. See pakub antropoloogile rohkem töövõtteid ning allikaid, mille kallal töötada. Seepärast hakkame niisugust õppekava sisse seadma ka Tallinna ülikoolis, eesmärgiga anda tudengitele võimalus õppida tulevikuantropoloogiat.

A. L.: Näen seda kujunenud võimaluste kasutamise ning valdkondliku avardumisena. Toimub akadeemilise distsipliinina tugevnemine, arendatakse välja rohkem nii Eesti-siseseid kui ka rahvusvahelisi uurimisprojekte, Eesti-sisene koostöö tiheneb etnoloogide seas omavahel ning ka naabererialadega, osaletakse intensiivsemalt rahvusvaheliste kõrgharidusvõrgustike kujundamisel ning noored kasutavad agaramalt globaalseid õppimisvõimalusi, rakenduslik valdkond areneb jõudsalt, potentsiaalne töökohtade arv kasvab. Seega tahan öelda, et tulevikus areneb Eesti etnoloogia/antropoloogia veelgi tõhusamalt kui seni.