Eesti teatri auhindade laureaadid

Edward N. Luttwak, Strateegia. Sõja ja rahu loogika. Tõlkinud Meeme Allmann ja Tiina Koitla. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006. 352 lk.

Sõjandusalaseid monograafiaid on viimastel aastatel ilmunud eesti keeles mitmeid ning Edward Luttwaki raamat täiendab väärikalt seda loetelu. Kindlasti tuleb nõustuda Luttwaki käsitlusele eessõna kirjutanud kindralmajor Ants Laaneotsa hinnanguga, et raamat pakub huvitava elamuse oma teadmistepagasi täiendamisel nii riigi julgeoleku ja kaitsega seotud kui ka sõjaajaloo ja -kunsti vastu huvi tundvale tavalugejale. Veelgi enam, raamatus on esitatud aukartustäratav hulk fakte ja hinnanguid, näiteid ja kirjeldusi väga erinevatest lahingutest, sõdadest, diplomaatilistest käikudest ning nende põhjal, samuti kogemusest ja elutarkusest tehtud kaugeleulatuvaid järeldusi, mis on märkimisväärselt üldisemad kui sõja ja rahu tasand ning tungivad sügavale ühiskonnateadusse ja filosoofiasse.

Luttwaki mõttekäik on seetõttu kaasakiskuv ning sunnib kaasa mõtlema ka neid, kelle tegevusvaldkond pole kitsamalt sõjandus, vaid ühiskonnaprobleemid laiemalt. Autor jõuab oma järeldustes universaalsete seaduspärasuste lahkamiseni, mis ei saa jääda tähelepanuta kellegi jaoks, kes on seadnud endale küsimuse, milliste reeglite järgi maailm toimib või kas sellised reeglid või seaduspärasused on üldse olemas? Luttwakil on väga selge positsioon, mistõttu ta sunnib ka lugejat kas nõustuma või vastu vaidlema.

Kuigi Luttwak pretendeerib esmapilgul kitsamalt sõja ja rahu teema arutamisele, ilmneb lugedes õige pea, et ta haarab strateegiat analüüsides ühiskonna selle terviklikkuses. Sõda ja rahu ei ole võimalikud väljaspool ühiskonda ja seega on ka Luttwaki pilt tegelikult kõikehaarav. Autor tuletab oma arvukate näidete põhjal mudeli, kus valitseb kaks universaalset ulatust: dünaamiliste paradokside loogika, mis viib vastandite teineteiseks pöördumiseni, ning tasandite hierarhiline (vertikaalne ja horisontaalne) mõõde. Luttwak jääb siinjuures tagasihoidlikuks ja kasutab neid kategooriaid sõjalise strateegia analüüsimiseks. Samas on kogu käsitlusviis üles ehitatud loogikale, mis lubab järeldada nende ulatuste universaalsust, mis juhul, kui need kehtivad strateegia puhul, peavad kehtima ka mujal. Siit jõuame äratundmiseni, et Luttwaki originaalsus strateegia käsitlemisel osutub filosoofias võrdlemisi laialt ekspluateeritud dialektiliseks mudeliks, mis toob meie silme ette esmalt Hegeli, aga ka mitmed tema (teadlikud või tahtmatud) järgijad teiste valdkondade tippudest, nende hulgas Charles Darwini koos evolutsioonikäsitluse ja Karl Marxi tootmisviisi moodustavate majanduslike tasandite hierarhiaga. Viimasega haakub hämmastavalt strateegia tasandite hierarhia. Selle valgusel tekib tahtmatult küsimus, kas autor on ikkagi tuletanud oma skeemi arvukate näidete analüüsist või hoopiski sobitanud näited skeemi ja läinud mööda neist faktidest (antud juhul sõdadest ja lahingutest), mis sellisesse skeemi ei sobi, nagu seda on ette heidetud marksistidele, Sigmund Freudile, Samuel Huntingtonile ja mitmetele teistele? Iseenesest ei ole see etteheide, vaid arutelu jätkamiseks püstitatud tees. Kuid kuna Luttwak näib oma viietasandilises (tehniline, taktikaline, operatiiv-, sõjatandri ja suure strateegia tasand) ja kahemõõtmelises (hierarhiline) mudelis olevat võrdlemisi kinni, on selle küsimuse esitamine asjakohane.

Paradoksaalse strateegia pealetung

Ent jätame selle vaidluse tuleviku tarvis ja vaatame seoseid, mis paigutavad strateegia suuremasse ühiskondlikku pilti. Kaasaega iseloomustab militaar- ja tsiviilvaldkonna erinevuste taandumine. Militaarsest strateegiast ammutatud kogemused leiavad üha enam rakendamist tsiviilelus, riigijuhtimises, majanduspoliitika planeerimises, tsiviilstrateegia arendamises, hõlmates süstematiseeritud sotsiaalpoliitikat, võimuinstitutsioonide järjest kasvavat sekkumist igapäevaellu, samas aga käsuliini ning inimese õiguste ja vabaduste dilemma tungimist militaarsfääri (inimõigused sõjaväes). Ebameeldiva tõigana tungib paradoksaalne strateegia jõuliselt kuritegevusse, olgu siis organiseeritud kuritegevuse või terrorismi korraldamisel. Viimasest on kujunemas tsiviil- ja militaarvaldkonna piirimail olev lüli, mis toob sõja igapäevaellu. Luttwaki “Strateegia” annab kuldaväärt lähtepunkti analüüsida mitmeid teisi eluvaldkondi, mõistetavalt ka siin võimalusega Luttwaki väidetega nõustuda või neid oponeerida.

Paradoksaalse loogika näiteid võib tuua nii tsiviilelust kui sõja ja rahu tasandil. Ent paradoksaalset strateegiat saab edukalt rakendada seal, kus toimib militaarjuhtimise käsuliin, s.o administratiivse juhtimise tasandil (kus eeldatakse tsentraliseeritud juhtimist ja distsipliini nagu sisejulgeolek, diplomaatia, bürokraatlikud ametkonnad, organiseeritud kuritegevus). Äris ja rahanduses kasutatakse seda sagedamini paradoksaalseid võtteid, mida rohkem turgu administratiivselt korraldatakse (majandusstrateegia). Kuna paradoksaalne tegevus annab soovitud efekti üksnes terviklikus juhtimises, siis ilma distsipliini ja planeerimiseta avalduvad paradoksid juhustena ja annavad sageli ettearvamatuid tagajärgi. Rooma-aegset ütlust “si vis pacem, para bellum” (kui soovid rahu, valmistu sõjaks), aga miks ka mitte sama põhimõtet kandev “parim kaitse on rünnak”, on tsiviilelus võimalik rakendada üksnes siis, kui nähakse mitu sammu ette ja planeerimine allutatakse tsentraliseeritud juhtimisele. Kaitsepookimine epideemiate vastu kuulub sama paradoksiloogika alla kui valmistumine sõjaks. Ettevaatusabinõud looduskatastroofi ärahoidmiseks, politsei relvastamine ja väljaõpetamine kuritegevuse ohjeldamiseks või pensionikindlustusfondide haldamine on ju põhimõtteliselt samalaadne ettevõtmine, mis anarhistlikus keskkonnas ei ole võimalik.

Niisiis, väites, et paradoksaalne tegevus ilmneb vastandite ühinemises ja teineteiseks pöördumises, näitab Luttwak ühtlasi, et efektiivselt saab paradoksaalset strateegiat rakendada üksnes juhitavas ühiskonnas, mis omakorda eeldab võimsa bürokraatia olemasolu. Ja nii jõuab ta tegelikult järelduseni, et suur strateegia, kus on oskuslikult kombineeritud tavamõistuslik loogika ja paradoksaalne loogika, jääb diktatuuride pärusmaaks, kuna demokraatlikus ühiskonnas on paradoksaalseid otsuseid nende üldise avalikkuse tõttu raske põhjendada.

Juhitamatu juhuste kokkusattumus

Eelöeldu ei tähenda, et paradoksid, mis toimivad juhuslikult, et mõjuta ühiskonda. Mõjutavad isegi väga, kusjuures oma sisemise loogika järgi kohati nii, et neid ei panda tähelegi. Võtame näite kas või Eestist. Eesti riik avaldas juba 1990. aastate keskel soovi ühineda Euroopa Liidu ja NATOga ning seda toetas ka enamik Eesti elanikest. Samas valiti 2001. aastal Eesti presidendiks Arnold Rüütel, kes oli lisaks nõukogude nomenklatuursele minevikule kõige euroskeptilisema parlamendipartei Rahvaliidu kandidaat. Pool aastat hiljem kaasati valitsusse Keskerakond, kelle esimees Edgar Savisaar oli avalikult Euroopa Liitu kuulumise vastu. Kui need kaks parteid oleksid riigikogus hääletanud vastu ELi rahvahääletusele, mida võis järeldada nende varasematest avaldustest, ei oleks Eesti ELi ega ilmselt ka NATOga 2004. aastal liituda saanud. Ent paradoksina tehti otsused ELiga ühinemiseks nende parteide aktiivsel osalusel, kuna soov püsida võimul kaalus üles nende suhtumise ELi. Võib väita, et kui Rüütel ei oleks saanud presidendiks ja keskerakondlased oleksid jäänud opositsiooni, siis Eesti ei oleks täna ei ELis ega NATOs, kuna opositsiooniparteidena oleksid nad ilmselt ühinemise blokeerinud, sest patriootlikud kaalutlused nende erakondade käitumist ei mõjutanud. Seega viis Eesti ELi ja NATOsse paradoks, mis tegelikult ei olnud juhitav, vaid mis ilmnes asjaolude k
okkusattumise tulemusena.

Luttwak rõhutab paradoksaalse loogika kasutamise ühe võimalusena sõjas üllatust ja  manööverdamist, mis võib anda eelise väiksema jõu, kuid parema ettevalmistusega üksusele. Ent selline rakendus on ka tsiviilelus laialt levinud, kas või börsil, pokkeris või kuritegevuses, kus osavam, kavalam, organiseeritum ja operatiivsem võib edu saavutada nõrgemast positsioonist hoolimata. Tallink otsis Silja Line’i, mis šokeeris soomlasi ja rootslasi, nagu oleks hiir kassi alla kugistanud. Ent Tallink oli edukas, Silja suurusest hoolimata. Terroristide üllatusrünnak 11. IX 2001 halvas päris tugevasti võitmatut maailmariiki USAd. Muidugi, koraali küsimus, kust läheb leidlikkuse ja pettuse piir, on aktuaalne, ent olukorras, kus eesmärk pühendab abinõu, keegi seda ei küsi. Kui Luttwak väidab sõdade näitel, et kaotus sageli mobiliseerib, võit aga jätab loorberitele puhkama, siis poliitikas (näiteks valimiste tagajärjel) on see vägagi tavaline.

Piirid hägustuvad

Üks intrigeerivamaid Luttwaki arutluskäike puudutab sõja plusspoolt ehk teesi, et sõda teeb enda jätkamise võimatuks, vaherahu aga ei peata, vaid külmutab sõja, mistõttu kõikvõimalikud humanitaarvahendajad (ÜRO jt rahvusvahelised tegijad, vabaühendused jm) tegutsevad destruktiivselt ja kokkuvõttes pikendavad sõjakannatusi. See väide tundub võrdlemisi küünilisena, kuid selles on oma loogika. Tõepoolest, me ei oska öelda, kas kokkuvõttes oleks ohvreid olnud vähem või rohkem, kui näiteks 1970ndate Somaalia-Etioopia konflikti poleks sekkutud ja lastud sõjal kulgeda mingi lahenduseni, mitte külmutatud vahendustegevusega olukorda üksnes järgmiste ohvriterikaste sõdadeni. Võimalik, et Luttwak jagab siinkohal ka USA ametnike seas üsna laialt levinud vastumeelsust ÜRO tegevuse vastu. Avalikkusel on ilmselt raske Luttwaki argumente alla neelata kas või humaansete kaalutluste (aga võib-olla ka eksiarvamuste või ettekujutuste) tõttu. Kui aga Luttwaki lähenemisviisi vaadelda tsiviilühiskonna kontekstis, saab sellest heaoluühiskonna kriitika, kus korporatiivsed vabaühendused on tõrjunud isikuvabaduse ja individuaalse demokraatia kollektiivsete kogude meelevalda. Heaoluühiskond on toonud kaasa sotsiaalse jaotuse konserveerimise, makstes näiteks kinni põllumajanduse ebaefektiivsuse ja tekitades sotsiaalse ülekulu, mida vananev rahvastik ei suuda kinni maksta, multikultuursuse, mille sildi all jäetakse tähelepanuta kultuuride eripära, ühiskonna korporatiivsuse kasvu riigivalitsemisel, poliitilise korrektsuse nõudega aga surutakse kriitika enesetsensuuri raamidesse. Tuues juurde Luttwaki iseloomustuse postheroilisest ajajärgust, kus tänapäeva ühiskond ei talu enam sõjakaotusi, võiks ka sellest tuletada postheroilise ühiskonna, mis ei suuda heaolu arvel toimida ratsionaalselt tulevikku silmas pidades ja tormab teadlikult vastu kollapsile. Samas ei olegi heaoluühiskond mitte niivõrd ratsionaalne, kuivõrd humaanne valik, mis Luttwaki lähenemisviisiga kokku ei sobi.

Militaar- ja tsiviilelu piiri hägustumine tähendab ka sõja ja rahu piiri hägustumist. Rindejoon on jäämas sõjaajalukku ja asendumas võrgustikusõjaga, kuid vaenutsevad pooled tegutsevad läbisegi ja tsiviilelanikkonna keskel. Seda arengut näitab ka ohvrite jaotus sõdurite ja tsiviilelanikkonna hulgas. Vanaaja sõjas olid lahinguohvrid ligi 100% sõdurid (muidugi, kui marodöörlus välja jätta), tulevikusõjas kipuvad sõjaväelased moodustama kõikidest ohvritest vaid väikse protsendi ja valdavalt on ohvriteks just tsiviilelanikud. Luttwaki strateegia räägib selles valguses minevikusõjast ega paku tulevikusõja strateegiat. Ta üksnes ennustab, et tulevikusõda on õhusõda, uus suur strateegia omandab veelgi suurema tähtsuse, kuna koordineerimine peab olema täpsem. Kuid õhusõda ei võimalda rohkemat kui objektide purustamist, millele tõenäoliselt järgnevad okupatsioon, sissisõda, terrorism…

Luttwaki teose eessõnas märgib kindralmajor Laaneots, et raamatu suuremaid puudusi on vähene reaalsete soovituste hulk. Leian, et see on just raamatu suurimaid voorusi ja Luttwak oma laia silmaringi tõttu kindlasti teab, millist hukatust on toonud kaasa teooriate, kas või kõige ilusamate dogmaatiline järgimine.

alt=”” hspace=0 src=”images/stories/151206/2.jpg” align=baseline border=0>

 Indrek Jürjo aastatepikkuse töö tulemusena äsja ilmunud mahukas uurimus August Wilhelm Hupeli kohta on asjalik ja tänuväärne lugemine. Paljudel meist, kes on ühte või teist Hupeli tööd kasutanud, ei ole olnud mahti kuigi põhjalikult tema isiku ja kogu tema mahuka loominguga tegeleda. Jürjo on selle töö suure põhjalikkusega ette võtnud ning saavutanud ka märkimisväärse tulemuse. Selle aluseks on olnud väga rikkalik allikate kogu nii trükitud töid kui seni mitmetes arhiivides laiali pillutud materjale.

Mille poolest on August Wilhelm Hupel meile oluline? Esmalt ikka topograafina, kelle kokku pandud kolm köidet ?Topograafilisi teateid? (1774 ? 1782) koos asehalduskorda käsitleva lisaköitega (?Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalischen Statthalterschaft. Zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1789) on olnud nende ilmumistest saati erinevate valdkondade uurijatele asendamatuteks käsiraamatuteks. Loomulikult olid Hupeli huvid, nagu see toonastele valgustusajastu kirjameestele omane, palju laiemad ? sellest annab ju tunnistust temast jäänud suur hulk trükiseid väga erinevatel teemadel ?, kuid teistest valdkondades, olgu siis tema populaarfilosoofilised või eesti keelele pühendatud tööd, ei olnud ta saavutused siiski nii märkimisväärsed. Aga eks seda rõhuta korduvalt ka Jürjo, kirjutades: ?XVIII sajandi teise poole tähtsaim eesti keele uurija ja sõnavara koguja on Hupel, hoolimata sellest, et ta eesti keeleõpetuse alal midagi eriti originaalset korda ei saatnud. /…/ Pietistlike eelkäijate saavutustele lisab Hupeli keeleõpetus vähe juurde. Ka Hupeli lihtsustav käsitlus eesti keelest, mida ta pidas vähekeerukaks ja kergelt õpitavaks, ei loonud just häid eeldusi eesti grammatika süvendatud tundmaõppimiseks.?  Olemata küll originaalne, oli näiteks tema ?Eesti keeleõpetusel? toona siiski oluline praktiline tähendus eesti keele õppevahendina, rääkimata sellest, mida sel keele ajaloo uurijatele hilisemal ajal on pakkuda olnud.

Hupeli tekstid, olgu need kirjutatud ükskõik millises valdkonnas, ei paista minu arvates küll kuidagi silma ei erilise stiili või keelekasutuse nõtkuse poolest. Need tunduvad olevat üsna tuimad ja igavad, mille võiks tänapäeva lugejale kompenseerida vaid soov leida neisse kätketud informatsiooni.

Kuid kes oli August Wilhelm Hupel? Esimene vastus, mis keelele tuleb: Põltsamaa pastor ja kohalik kirjamees. Kuid see ei ole siiski piisav, mõistmaks tema fenomeni XVIII sajandi Liivimaal. Ent tsiteerigem Jürjot: ?Hupel ei kuulu erakordsete, nii-öelda oma ajast üle ulatuvate isiksuste hulka, nagu näiteks valgustusajastu Baltikumis viibinud Johann Georg Hamann ja Johann Gottfried Herder või Liivimaal sündinud ja üles kasvanud tormi-ja-tungi-kirjanik Jacob Micael Reinhold Lenz ? pigem võib teda iseloomustada kui Saksa valgustuse tüüpilist esindajat.? Jürjo iseloomustabki Hupelit ?tavalisuse? mõistega, mis tegevat viimasest hea näite terve ajastu iseloomustamiseks.

Ent mis peitub selle ?tavalisuse? taga? See on ehk teatud alalhoidlikkus ja ka konservatiivsus, mis tegelikult iseloomustab ka Hupeli kirjatöid. Olgu see suhtumine pärisorjusesse, Vene keskvalitsusse või ka Prantsuse revolutsiooni. Tema kirjakohti talupoegade kohta on paljud hilisemad uurijad ikka ja jälle kasutanud, kuid Hupel, erinevalt näiteks Johann Georg Eisenist, ei positsioneeri oma suhtumist õigupoolest kuidagi: ?ta nendib teatava kibedusega, et eestlased ja lätlased on pärisorjad, kuid piirdub üldsõnalise deklamatsiooniga ja väldib hoolega igasugust poolt ja vastu seisukohta. Hupel kaldub pigem eesti ja läti talupoegade õigusetut olukorda käsitlema suhteliselt ja võtab Balti provintsides valitseva ühiskondliku korra seda kritiseerivate välismaalaste ees oma kaitse alla,? kirjutab Jürjo. Ja asjatu oleks Hupeli töödest üritada leida ka mingit märkimisväärset kriitikat Vene keskvõimude suhtes. Ta oli vähemasti väliselt igast aspektist väga riigitruu kirjamees. Jürjo nimetab teda ka suure enesetsensuuriga ?ettevaatlikuks natuuriks?, kes siiski lubas endale kriitilisi märkusi Venemaa-teemalistes kirjutistes Allgemeine Deutsche Bibliothekis, ent vaid sellistel puhkudel, kui neid ei avaldatud tema enda nime all. Ent siis, vähemasti mulle jäi käesolevat uurimust lugedes selline mulje, kui tema isiklikku turvalisust võis veidigi miski ähvardada, nagu see oli paljude vabameelsete inimestega Paul I valitsemise karmide tsensuuritingimuste ajal, oli ta valmis ka oma töödest loobuma: ??sel ajal tundis Hupel ilmselt tõelist hirmu, sest võimalike repressioonide vältimiseks ta isegi hävitas või peitis oma rikkalikke, tõenäoliselt eelkõige käsikirjalisi kogusid.? Ent Hupeli isiku puhul ei ole küsimus pelgalt neutraalses õpetlase positsioonis. See avaldub üsna selgelt tema suhtumises Prantsuse revolutsiooni. Kuna Liivimaal suhtuti sellesse üsna erinevalt, oli Hupeli seisukoht jäigalt reaktsiooniline (Jürjo nimetab seda Hupeli reformikonservatiivseks meelsuseks), hõlmates ka negatiivse vaate prantslastele üldse: ?Ärgu ometi hakaku Euroopale, mis on end senini lapsikult lasknud valitseda prantsuse moekaubitsejatel, kokkadel, rätsepatel, kammerteenritel ja mitmesugustel ringitõmbajatel, lõpuks meeldima ka praegused prantsuse õudused…?  Selliste seisukohtade avaldamine oli tollasel  Venemaal aga igati turvaline. Vastasel korral oleks vaevalt ta selliste mõttearendustega välja tulnud.

Ma ei puudutanud kaugeltki kõiki teemaarendusi, mis selles mahukas Hupeli uurimuses leiduvad. Neid on palju ja mitmedki neist, näiteks Hupeli isiksus, vajaksid ehk põhjalikumatki edasiarendamist. Ent praeguselgi kujul on Jürjo Hupeli raamat üks huvitavamaid, mis meil varasemast ajaloost kirjutatud. Hea on, et see raamat pole lõplikult valmis, siin on tohutule faktimaterjalile vaatamata õhku, mis annab võimaluse mõttearendusteks. Ei ole midagi hullemat kui täiesti lõpetatud raamat.

Kes Holbeini maali Thomas More?ile sügavamalt silma vaatama jääb, see aimab tõsise ja süvenenud pilgu taga mõistusega vaigistatud sära ja sädemeid. Peale oma saatust ette aimava pühaku ja märtri, mõtleja ja seadusemehe näeme ka mehelikku meest, kes mõistis naistest ja kirgedest nii mõndagi.

Eks More?ist ole muidugi pilte teisigi, aga see kõnealune Hans Holbein noorema oma on kahtlemata kõige tuntum ja õnnestunum. See, mida keegi More?i pilgus näeb, sõltub muidugi nii sellest, kes vaatab, kui ka sellest, kaua ta vaatab ? sest More?i ilme on kirjeldamatu, seletamatu. Mõne meelest vaatab More silma oma surmale, teise meelest on ta kohe-kohe naerma puhkemas. ?See on portree, kus eraisik on rõivastatud avalikkuse esindajana, kontrast salajase siseelu ja avaliku retoorilise rollitäitmise vahel loob mõistatusliku ja tõlgendamatu figuuri,? nagu resümeerib Ackroyd (lk 245).

Kui Ackroydi ?Oscar Wilde?i viimasest testamendist? (tlk Krista Kaer, Eesti Raamat, Tallinn 1983) vaimustuses olnud lugeja haarab ?Thomas More?i elu? järele, siis võib ta esialgu segadusse sattuda. Sest esiteks, ?Wilde?i testament? on fiktiivne päevik ja kuulub ilukirjandusse; More?i-raamat on aga aukartust äratava hulga allikaviidetega varustatud biograafia, mille fiktiivsus piirdub Ackroydi allikatõlgendustega. Peale ?anrierinevuse aga pole need kaks raamatut võrreldavad ka sel lihtsal põhjusel, et More pole Wilde. Wilde?ist arvab igaüks midagi teadvat. Viissada aastat tagasi elanud More aga, kelle kirjutistest on eesti lugejale ainsana kättesaadav tema tähtsaimaks peetud teos ?Utoopia? (tlk Riina Jesmin. Tallinn, Perioodika, LR, 2002 11/12), on laiemale lugejaskonnale märksa võõram; ka ei seostu tema persoon Wilde?iga võrreldaval viisil teatud ?pikantsustega?.

Ent Ackroyd pole asjata tunnistanud, et nimelt More oli see, kes biograafia kirjutamise käigus teda üllatas. Ja tõesti: pühakuks ja märtriks kuulutatud mõtleja, kelle elu kulges kuningat ja seadust teenides, avaneb lugejale teravmeelse, vaimuka ja kindlasti ka võluva mehena, kes suri selle taevase korra nimel, mille kaja ta oli elu jooksul nii kirglikult kaitsnud maa peal. 

Jumala teenri ilmalik tee

Ei või ju teada, kas see päris tõsi on, kuid Ackroyd väidab igatahes, et vaimuliku kutsest loobuma ning ilmiku seadusemehe teele asuma ajendas More?i eelkõige hirm oma sensuaalsuse ees ning soov suunata seksuaalsus neisse raamidesse, mida keskaegne ühiskond tunnustas ? abiellu. Sest et õnn ei seisne ju mitte mis tahes naudingus, vaid ainult sellises, mis on hea, sünnis ja vooruslik ning kooskõlas jumaliku seadusega (vrd ?Utoopia?, lk 84).

Et More naistest, ilust ja ilusatest naistest nii mõndagi teadis, seda tunnistab ka perekonna- ja abielusidemeid kirjeldav osa ?Utoopias?. Nimelt näitavad paariminejad utooplased end teineteisele enne abielusidemete sõlmimist alasti, sest ?ihulised annid sunnivad vaimu voorusi rohkem hindama ja aus pidama, jah, isegi tarkade meeste abielus?. Võib ju ?ihukatete all peituda niisugune inetus, et see mehe mõtted oma naise juurest eemale viia ja võõrutada võib, samal ajal kui seadus kaasade kehasid jälle lahutada ei luba?. Seda tegelikult täitsa loogilist arutlust pooldavad utooplased naeravad seepärast välja teisi rahvaid, kes hindavad tulevast kaasat üksnes ?käelabasuuruse lapikese? ehk näo järgi (lk 98). Ja kuigi jutustaja mõistab säärase kombe otsustavalt hukka, ei välista see ju veel, et utooplaste viis naist või meest valida More?ile enesele vähemalt mõnetigi mõistlik võis tunduda.

Kindlasti oleks More kui kuninga jumalakartlik sulane ja hea kuulsusega riigimees ainsale kaasale truuks jäänud, kui mitte surm ei oleks teda ja temast vähemalt kümme aastat nooremat Jane Colti lahutanud. Jane Colt sünnitas kuue aastaga More?ile neli last ja suri siis 22-aastaselt ? pole teada, kas katku, inglistõppe või mõnesse muusse haigusse, mis olid tolleaegses Londonis nii harilikud. Kiiresti teise abiellu heitma ajas More?i küll pigem perekondlik hädavajadus: lastel oli tarvis ema asendajat ja majapidamine perenaist. Kui Jane?i kirjeldavad biograafid kui ebaküpset ja kergesti vormitavat isiksust, kes ta ju oma aastate poolest paratamatult olema pidigi, siis More?ist kaheksa aastat vanem emand Alice oli sõnakas ja teravmeelne naisterahvas, kellega More?il kaugeltki igav ei olnud. Ja ehkki More eelistab ajastu kombe kohaselt naisest kõnelda kui riiakast tulehargist, pidi see Ackroydi tõlgenduses varjama tõsiasja, et ta oma kaasast ja perekonnast üldse vägagi hoolis.

?More?i huvitasid naised ülimalt,? kirjutab Ackroyd, ?tema kiindumuses oli alati olemas ka seksuaalne element, ent tema huvi oli siiski sügavam ja kestvam kui iha, mida ta püüdis palvete ja patukahetsuse abil kahandada? (lk 137). Muide, Bucklersbury, kus More?id elasid, oligi peamiselt naiste majapidamine. More?il oli esimesest abielust kolm tütart ja üks poeg, Alice tõi majja kaasa oma tütre esimesest abielust ning peale selle sai More?ist peagi veel ühe tütarlapse hooldaja ja eestkostja. Sellest kasutütrest sai hiljem More?i poja naine. Üks tütardest, nimelt Margaret, oli More?ile eriti lähedane. Margaret oli tänu isa hoolele oma aja kõige haritum naine, kes sekkus kord filosoofilisse vaidlusse koguni kuninga enda juuresolekul. Margaret oli ühtlasi ainus, kellele More juba Toweris istudes pidas vajalikuks selgitada, miks ei tee ta midagi oma elu päästmiseks ? hoolimata sellest, kui väga ta oma perekonda armastab.

Peale selle oli More esimene inglane, kes ei pidanud naist vaimsete võimete poolest mehest alamaks ja mõtles tõemeeli naiste harimisele. Nõnda rajas ta teise abielu ajal oma kodus kooli, kus sai haridust 11 ? 13 last: peale More?i omade ka ta hoolealused. Just More?i enda käega kokku pandud õppekava ja õpimeetod tegid võimalikuks selle, et Margaret kirjutas ühtviisi kaunilt nii inglise kui ladina keeles, suutis end väljendada ka kreeka keeles, tõlkis Erasmust ja Eusebiust ning kirjutas traktaategi.

Isiklik elu, isiklik surm

Usutavasti on More üks neid autoreid, kelle elust mõeldes tuleb eelkõige mäletada tema surma. Tema lordkantsleri kohalt tagasiastumise ja vaimulikkonna allutamise aasta oli ennete ja imede aasta. ?Kevadel leiti Thamesist kaks tohutut kala, keda peeti ?tulevast kurja ennustavaks imeks?, ning neljateistkümne päeva jooksul toimus Londonis neliteist enesetappu.? Peale selle läksid preestrid jumal teab miks ühes Londoni kirikus kaklema ja pisteti pokri, kolmest kirikust aga viisid vargad püha sakramendi. Taevas nähti ohtrasti komeete ja hobusepäid, tohutut punast kera ja sinist risti kuu kohal (lk 306).

Toweris oma lõppu oodates teadis More seadusemehe ja õigusemõistjana täpselt, missugune hukk teda ootab: kõigepealt poomine teadvusekaotuseni, siis elustamine, et surmamõistetu võiks näha, kuidas tal peenis küljest lõigatakse ja talle suhu topitakse; siis kõhu lõhkilõikamine ja soolikate viskamine keevasse katlasse; südame väljarebimine kehast ja selle hoidmine surija nina all. Viimaks pea maharaiumine, pea kupatamine keevas vees ja selle teibasseajamine (lk 336). Ajaks, mil More teada sai, et säärane karistus on asendatud pea maharaiumisega, oli ta ilmselt juba valmis kui tahes hirmsaks lõpuks. Ent usutavasti oli piinamise ärajätmine surmaminejale siiski mõningane kergendus.

Võib muidugi väita, et More?i saatuse otsustas ainuisikuliselt Henry VIII, kelle lähimaks nõuandjaks More oma maise karjääri loomuliku jätkuna kujunes, ent on ometi veel kaks naist, kes vähemasti kaudselt More?i saatuse täideviimises osalevad. Üks neist on Anne Boleyn ? naine, kelle pärast Henry hülgas oma esimese naise Katariina ning kelle abielu ennast kirikupeaks kuulutanud Henryga juhatas sisse reformatsiooni Inglismaal. Kui abielu Boleyniga võinuks More veel eraldivõetuna tunnistada, ehkki ta seda õigeks ei pidanud, siis Lutheri üritust heaks kiita ei v
õinud ta oma südametunnistusega vastuollu minemata kuidagi.

Anne Boleyni enda käsi ent ei käinud küll sugugi paremini kui More?il. Vaevalt kolm aastat jõudis ta Henry kõrval kuningannana maad valitseda ning ilmale tuua tulevase kuninganna Elizabeth I, enne kui Henry temagi pea maha raiuda käskis, olles ta enne lasknud süüdi mõista abielurikkumises, intsestis ja nõiduses. Kõigest kuus aastat hiljem laseb Henry sarnaseid süüdistusi kasutades hukata oma viienda naise (kokku jõudis ta neid pidada kuus). Kahe naisetapu vahele mahub veel More?i järel Henry lähimaks nõuandjaks tõusnud ja väljapaistvaks riigimeheks saanud Cromwelli mahalöömine kuninga käsul.

Ent oma osa More?i saatuses on ka ?Kenti püha neitsi? või siis ?Kenti hullu nunnana? tuntud Elizabeth Bartonil, kellega koostöös Henry vastu More?i kahtlustati. More tundis tõepoolest Bartonit ja ka kohtus temaga, ent mingis vandenõus ta muidugi osaline ei olnud: mees, kes tõemeeli uskus, et kuningas kehastab jumala võimu maa peal, ei oleks seda kuidagi teha saanudki. Barton ennustas, et kui Henry Katariina hülgab ja Anne Boleyni kuningannaks kroonida laseb, siis jääb ta võimule veel ainult seitsmeks kuuks ning sureb kurjategija surma. Kuningas võttis oma nägemustega laialt tuntuks saanud ?hullu nunna? nii tõsiselt, et laskis ta riigireetjana üles puua. Sellest, kui ehtsad Bartoni nägemused olid, vaikib ajalugu. Ent tõeks tema ettekuulutus ei saanud ning enne poomist tunnistas ta end ?vaeseks harimata tüdrukuks?, kes ?langes oma uhkuse ja fantaasiate ohvriks?. Barton hukati muide selsamal päeval, mil kõik Londoni gildid andsid tõotuse pidada Anne?i kuninga seaduslikuks abikaasaks. More valmistus sellal juba Toweris oma surmaks.

More?i elu ja surm kinnitab neile, kes siiani ei tea, et ei ole võimalik lahutada isiklikku ja avalikku elu. Nõnda nagu surm on ikka ja alati ainult igaühe enda isiklik surm, on seda ikka ja alati ka elu: ka riigimehel ja seaduseandjal, isegi pühakul ja märtril, mõtlejal niikuinii. Kõigist teistest rääkimata.