Mõned asjad tunduvad siin elus kindlad. Näiteks, kui käes on kevad, siis teevad lõpuklasside õpilased sisseastumiskatseid ja lõpueksameid. Nii on olnud see ka sel kevadel, kuid põhikooli eksamitest ja gümnaasiumikatsetest on ehk räägitud tavapärasest rohkem, sest haridus- ja teadusministeeriumil on plaanis teha muudatusi.
Mida siis tahetakse muuta? Plaanitakse kaotada koolikatsed, muuta põhikoolieksamite aegu ja üle minna e-eksamitele. Esmapilgul tunduvad need plaanid ehk igati mõistlikud, kuid lähemal vaatlusel võib näha mitmeid probleeme.
Koolikatsed on kriitikatule all olnud juba aastaid: küll on need liiga vara, küll on neid liiga palju, küll tekitavad need noortele liigset stressi. Seetõttu on haridusministeerium käinud välja plaani ühendada koolikatsed lõpueksamitega ja tõsta eksamid aprillikuusse. Siiski unustatakse, et eksamil ja katsetel on erinevad eesmärgid. Eksamite eesmärk on hinnata õpilase omandatud teadmisi ja pädevust ning teha otsus kooli lõpetamise kohta, koolikatsetega soovitakse aga välja valida koolile sobivaimad õpilased. Eksamitulemused paraku õpilasi ei erista: heade tulemustega õpilasi on palju ja seetõttu võib nii mõnegi andeka noore soov välja valitud koolis õppida nurjuda. Koolikatsete tegemine pärast eksameid õpilaste stressi ei vähenda, sest summa ei olene liidetavate järjekorrast.
Küsitavusi on ka eksamiaegade muutmisega seoses. Kui gümnaasiumi lõpueksamid on alanud juba aastaid aprillis ja eksamiperioodi algus lõpetab õppetöö, siis põhikoolieksameid on tehtud juuni alguses. Praeguse plaani järgi põhikoolieksamid õppetööd ei lõpetaks, koolis tuleks käia ka pärast eksamit. Paljudele õpetajatele ei ole aga selge, kuidas motiveerida õpilasi õppima pärast eksamite tegemist. Haridusministri Kristina Kallase sõnul tuleks jätta maikuusse need teemad, mida eksamil ei küsita. Kas see aga õppima motiveerib, on iseküsimus.
Põhikooli lõpetamiseks tuleb praegu õpilastel sooritada kolm eksamit: eesti keeles, matemaatikas ja omal valikul ühes õppeaines. Haridus- ja Noorteameti veebileht* annab teada, et 2025. aasta kevadel hakatakse eesti keeles, eesti keeles teise keelena ja inglise keeles tegema eksameid arvutis, mitte paberil. Aga inimene mõtleb, kuid jumal juhib, nagu ütleb vanasõna. Harno veebilehe infost hoolimata on haridusminister teada andnud, et e-eksamitele üleminek on lükatud aasta võrra edasi.
E-eksamitele ülemineku edasilükkamise otsus tuli pärast e-testide suuremahulisi katsetusi eksamite infosüsteemis. Nii Harjumaa ja Tallinna riigigümnaasiumide ühiskatsed kui ka põhikooli eesti keele e-eksam tõid süsteemis välja tõsised probleemid. Muidugi võib näha tekkinud takistusi positiivses võtmes: vananenud süsteemi puudused on avastatud ja hakatakse mõtlema uue süsteemi loomise peale. Ootamatult on selgunud ka, et veerand koolidest ei ole tegelikult valmis e-eksamitele üle minema. Hea, et see nüüd selgus, sest praegu on veel võimalik olukorda parandada.
Peale tehniliste üksikasjade tuleks mõelda ka e-eksamite sisulisele poolele. Üks suuremaid murekohti on tegelikult see, et koolis õpitakse ikkagi paberilt lugedes ja paberile kirjutades, aga tulemusi tahetakse kontrollida arvutis. Kuigi enamikus koolides on paari klassi jagu arvuteid olemas, ei jätku neid igasse tundi ja kõigile õpilastele. Samuti ei ole selge, millise aine õpetaja peaks õpetama arvutis trükkima, kuna õpilased on harjunud suhtlema pigem nutitelefonidega. Inglise keele suulise osa esitamine arvutile on saanud juba palju kriitikat: rääkida tuleks ikka inimestega, sest salvestuste kuulamine õpetajate töökoormust ei vähenda. Vähem on teadvustatud seda, et arvuti ei paranda sugugi kõiki ülesandeid ja kirjandite lugemine ei ole õpetajale sugugi lihtne töö, vähemalt mitte praeguses e-eksamite keskkonnas.
Vanasõna ütleb: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ehk tasuks sellele mõelda ka eksamisüsteemi muutmisel.
Paistab, et EKI parem käsi ei tea, mis vasak teeb. Ühelt poolt on viimasel ajal kõvasti tööaega ja vaimujõudu raisatud (kuulu järgi suhtekorraldusfirma toel), et avalikkusele selgitada: ei seadus ega eesti keele arengukava murra leksikograafidest ÕSi-tegijate rõõmu vaid keele kirjeldamisega piirduda.1
Lydia Risberg ja Margit Langemets on välja tulnud ka „teadusliku“ küsitluse tulemustega artiklis „Kas Sõnaveebi saab usaldada?“2, kuigi ei küsijad ega küsitletud ole kas tahtmatult või tahtlikult aru saanud, millest üldse jutt. Kas küsiti õieti portaali Sõnaveeb või selle alla paigutatud EKI ühendsõnastiku kohta, millest arvati küsitluse ajal saavat trükituna „ÕS 2025“? Paljud jätsidki oma lapsukest kiitvate „teadlaste“ küsimustele vastamise pooleli.
Süüdistatud on alusetult õiguskantslerit keelekorraldusse sekkumises3, kuigi too on vaid juhtinud tähelepanu, et instituudi tegevus ei vasta seadusega ette nähtule. EKI mõttekaaslaste TÜ tänapäeva eesti keele professori Liina Lindströmi ja Pärtel Lippuse arvates „stigmatiseeritakse praeguses EKI ja ÕS-i kriitikas keeleteadust ja üldisemalt tõenduspõhist empiirilist teadust ..Keelekorraldus ei peaks lähtuma ka vaid üksikute huvirühmade, näiteks keeletoimetajate agendast, vaid arvestama eeskätt tavakasutaja vajadusi“4, eirates fakti, et keelekorralduse sisu on paika pandud riigikogus vastu võetud seadusega.
Lydia Risberg, EKI keelekorraldajana ÕSi tegija ja üks häälekamatest normingupõhise kirjakeele vajalikkuse eitajatest ja selle korraldamise seniste põhimõtete vastustajatest, kaitses TÜs äsja doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele“, mida tutvustab ka ERRi portaalis5. Sealsest kokkuvõttest: „Kui 1920.–1930. aastatel normiti tähendusi, sest kohalike murrete asemele loodi ühiskeelt, siis tänapäevaks on ühiskeel ühtlustunud ja sellest on saanud paljude inimeste kodukeel. Tänapäevase põhimõtte järgi üldkeeles sõnatähendusi ei normita ja nende kohta ei anta kogu keeles kehtivaid soovitusi.“
Ühtlustunud ühiskeele olemasolu tõestavaid uuringuid Risberg aga ei maini, näiteks tema eelmisel suvel Sõnaveebi paigutatud selgitused on osutanud aga vaid ühtluse taandumisele. Inglise keele destabiliseerivat mõju EKI teadlased eitavad – sest pole seda uurinud!
Teiselt poolt on 13. maist olemas haridus- ja teadusminister Kristina Kallase käskkiri, kus öeldud: „Muudan haridus- ja teadusministri 17. veebruari 2023. a käskkirja nr 44 „Õigekeelsussõnaraamatu ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava kinnitamine“ lisa ja kehtestan selle uues sõnastuses (lisatud).“ Uus HTMi ja EKI kokku lepitud tegevuskava aga ütleb, et „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2025 (edaspidi ÕS) ilmub paberil, veebis avaldatakse sellele vastav veebiversioon. Sisaldab kirjakeele sõnavaralisi norminguid ja soovitusi. Kirjakeele normi alus alates 01.01.2026.“
Ehk leiaks EKIs tehtava „teaduse“ rea pealt kärpekrokodillile miskit lõugade vahele?
1 Keelekorralduse kohta vt nt Peep Nemvalts, Süsteemitu keelekorraldus sünnitab sasipuntraid. –ERRi kultuuriportaal 13. V 2024.
2 Lydia Risberg, Margit Langemets, Kas Sõnaveebi saab usaldada? – ERRi kultuuriportaal 29. IV 2024.
3 Maarja Siiner, Keeleteadlane: eesti keele säilimist läbi aegade ei taga põhiseaduse preambula ja õiguskantsler. –Eesti Päevaleht 1. V 2024; Airika Harrik, Teadlane: emakeelest peaks tundma rõõmu, mitte elama eksimise hirmus. – ERRi kultuuriportaal 11. V 2024.
4 Pärtel Lippus, Liina Lindström, ÕS-ist ning teaduse demoniseerimisest. – ERRi arvamusportaal 23. IV 2024.
Iseenesest on muidugi veider kutsuda nepobeebiks tänavu 50 aasta juubelit pidavat luuletajat. Seesugune „au“ kuulub ikkagi pigem selle termini loonud põlvkonna enese kirjeldamisele. See, et praeguseks on saanud oluliseks mõtestada eos „staatusesse“ sündimist ning sellest johtuvaid materiaalseid ja sümboolseid hüvesid ja kapitali – pole iseenesest muidugi paha, omaenese võimalikest privileegidest võiks iga looja ju teadlik olla. Elo Viidingu puhul näib, et tegemist on mõneti siiski antinepobeebiga: kuigi eesti kirjandusloo ühe kuulsama luuletaja tütar, näib ta kohalikul skeenel teistest eraldi seisvat, mõjudes kohati selle kohal kõrguva üksiku isepäise suveräänina.
Miks on Elo Viidingu luule mulle alati meeldinud? Sest see ei karda mitte meeldida! Ei paista üldse tõenäoline, et autor naudib perekonna(nime)ga saadud hüvesid, pigem ikka vastupidi – sellest ju ka esimese luulekogu väljaandmine pseudonüümi Elo Vee nime all. Niivõrd erinev on tema autorihääl ja olemine: külm, irooniline, terav, tajutagune, aga mitte üleliia. Ka meeldida püüdmisest on autor mänglevalt üle, ta lihtsalt kirjutab, nagu ise tahab, sõltumata sellest, kas keegi ostab ning kas kriitikutele või lugejatele see ka korda läheb. Annab pea igal aastal ilma furoori ja kärata välja uue kontseptuaalselt viimistletud õhukese luulevihiku (iseenesest võiks ju norida, kas tasuks neid ehk veidikese vähem, kuid „lihavamana“ välja anda) – kokku on neid juba 14, lisaks üks Santa Zukkeriga kahasse välja antud kunsti- ja luuleraamat. Viidingu luuletusi lugedes aimub, et ta kirjutabki neid eeskätt endale, sest muudmoodi ei saa, kirjutab, sest see on ta iseolemise ja olemasolemise kese. Aristokraat oma olemuselt, mitte pärilikkuselt.
Nepobeebindusest ei alustanud ma seda arvustust aga teps mitte niisama. Staatus ja päritavad privileegid on ka Viidingu „Ellujäämisrežiimi“ üks käsitletavaid teemasid: „Pärinesid konservatiivsest suguvõsast, / kuhu olid sattunud üksikud vaimuaadlikud, / kelles kirvendas seenhaigusena vastumõtlemisegeen, / närvutav, nõrgestav – / see kandus sinuga edasi. [—] Ja mis saab sinu sõgedaist sõnadest, / mida ei saa ei tagasi kutsuda, ei lagundada. / Need hõljuvad Soome lahe kohal, / reetes oma suguvõsa vapi ja au“ (lk 19); „Kui sa jooksid oma suures lossis, / milleks oli korter südalinnas, / kas mõtlesid juba, kuis pääseda oma suguvõsast / ja asuda elama vaiksesse Tampere äärelinna?“ (lk 20). Omamoodi ju huvitav, et siin kuulub autorimina sümpaatia nn kõrgemasse klassi kuuluvatele ja seda reetvatele inimestele, mõneti nagu respektaablisse staatusesse sündinud ning viisakast seltskonnast ärakaranud „krahvinna“ ju isegi.
Külmus või omamoodi kutse dialoogile?
Eks Viidingule ole omajagu ette heidetud n-ö mõru ja kibeda stiili viljelemist. Tegemist olevat justkui väikekodanlikult privilegeeritud „mugavusluuletajaga“, kes ei tohikski ehk ühiskonna teemadel sedasi sapiselt sõna võtta. Justkui privileegi olemasolu tühistaks sellestsamast privileegist rääkimise tõsiseltvõetavuse. Praegu mõjuvad omaaegsed akadeemilises stiilis sedastused (nais)loojale à la „naerata väheke (oma luules) nüüd rohkem“ meeletult anakronistliku ja varjamatult misogüünsena. Meenub, et kunagi meeldis mõnele (mees)kriitikule oma arvustustes paigutada näiteks Elo Viiding ja Kristiina Ehin suisa teineteisele diametraalseks à la „valge ja must kuninganna“. Nüüdseks võiks loojate paigutamine seksistlikesse spektritesse olla möödas.
Tihtipeale jääb kriitikuile märkamatuks Viidingu ääretu sümpaatia ja empaatia oma kirjeldatavate – nn teise Eesti, lihtsate inimeste või ka loomerahva enese – suhtes, isegi siis, kui ühes luuletuses öeldakse: „Kui kell saab kümme ärkavad eesti kultuur ja kirjandus / Telliskivi tänavas / ja ronivad Kropotkini sülle / Dr. Martensi saabastes / nosides veganvõikut, skrollides instas“ (lk 10). Eeskätt on „Ellujäämisrežiim“ halastamatu siiski struktuuride vastu, mis vormivad omi subjekte ja hoiavad neid oma ekspluateerivas haardes, olgu selleks siis turumajanduse nähtamatu käsi, liberaalse maailma enese kohatine silmakirjalikkus või ratsionaalse maailma kõige ja kõigi mõõtmise ning kategoriseerimise karm ihalus: „Vaata, Juha, / kapitalism on see, / kui lähed mänguasjapoodi / ja ostad ratsariietes nuku – / piitsaga ja saabastega ja puha. [—] Tütar kodus tänab ja küsib: / Aga… kus hobune on?“ (lk 32); „Sina esimesena sest sa tahtsid sallida / Aga nad polnud sinule truud / Sinust sai kasulik idioot / Postimees Ekspress Presidendi Kantselei / Hukkamine toimub kell kuus Roosiaias“ (lk 25).
Autorimina viis vaadelda kõike distantsilt võib tekitada puhuti tunde, et see mina kõrgub kõrgilt kõigi oma vaadeldavate-kirjeldavate suhtes, aga seda võib võtta ka nutika stilistilise pettemanöövrina. Sedasi annab autor lugejale võimaluse võtta endale positsioon, sest kas Viiding sedasi omamoodi ei võimesta lugejat, ei anna talle agentsust otsustada ise, mida ja kuidas arvata? Täpsem oleks ehk öelda, et niisugune luule asubki küünilise mõtlemise ja ääretu empaatia omavahelises pingeväljas, olles paradoksaalne ja oksüümoronlik. Näib, et distantseeritud, kalkuleeriva jne pealispinna taga on tegelikult selle vastand – kutse dialoogile. Seetõttu on niisuguste tekstide lugemine kohati vaat et … väga ebameeldiv. Oma peaga mõtlemine? Milleks küll!? Siin ei lennata lugejale peale tugevate afektidega (nagu mina eelmises lauses), ei suruta lugeja mina kirjutaja „seisundisse“. See muidugi ei tähenda, et puhuti ei ole tunda autori enese tugevaid (eel)arvamusi ühe või teise rühma, ideoloogia või süsteemi suhtes, ikka on – mis ongi iga isiklikku nägemust (loe: autoripositsiooni) eviva kunstniku puhul normaalne. Ometi päädis vähemalt minu lugemiskogemus pea iga teise teksti puhul sedastusega: „ma ei saa tegelikult aru, mida autor tunneb või mõtleb oma kirjeldava(te) suhtes? aga on see üldse oluline? aga mida mina tunnen-mõtlen?“
Empaatia kui vastupanu
Elo Viidingu põlvkonnale on esmalt Soome kehastanud vaba maailma, mille poole nii isiklikult kui ka ühiskonnana püüelda: „Mida me saime teada, kui sõitsime üle lahe, / elus esimest korda ? /
Kui keegi kukub, peab ta aitama püsti! [—] Et presidendi vastuvõtule vastikud / vastumõtlejadki oodatud on. [—] Mida me veel saime teada? / Et meil oli pikk tee veel minna: / kolm tundi üle lahe, mis muutus / kolmeks aastakümneks, kui olnuks me / haldjamuinasloos“ (lk 29-30). Praegustele lumehelbekestele (loe: mulle) on Soome pelgalt üks tore riik teiste seas, kellelt snitti võtta – paraku on jätkuvalt näha, et Eesti on (sotsiaal)demokraatia poole alles teel.
Luulekoguski on läbivalt tunnetatav distants ja kriitika praeguse pealtnäha vaba konkurentsile mahitatud maailma enese võidetud privileegide suhtes: „Tuleb imetleda teisi, tahta elada nagu nemad! / Tuleb võrrelda enda viletsat elu teiste võrratuga. / Tuleb nende väärtused omaks võtta: / nemad söövad, situvad ja armastavad õigesti, / õigemini kui sina! / Neil on ökonahksed portfellid, viietärni veganresto klubi kuldkaart / ja koju tellitud Vogue“ (lk 59); „Su kodumaal nooredki küllap hullavad täna / või oli see möll neil eile. [—] Võibolla on seal veel suvi, kus / nad vaatavad üksteise silmi ja tunnevad teineteist ära, / õrnad ja ujedad, huulte vahel biolagunev joogikõrs, / topsikestes kakao / või kaerapiim, / vaikivad, seljad koos, märsis emade kaasa pandud / allergiavaba moon. See on üks teine aeg“ (lk 50). Autor näikse vihjavat, et empaatiagi on turumajanduse tähe all muundatud järjekordseks tooteks ja teatud tarbimise viljelemiseks – empaatia kui teistele/avalikkusele suunatud performatiivsus, mitte aga enese sisim teise inimese kingadesse asetamise võime ja tunnetus.
Empaatiast kui sellisest saabki „Ellujäämisrežiimi“ tegelik peategelane, teatud mõttes vastupanutaktika. Ükskõik mis luuletusega parasjagu tegu, selle sisim mure ning käivitaja on suhe teise (nii suure kui ka väikse algustähega). Tihtipeale ollakse tekstides kriitilised individualismist tingitud eneseupitamise suhtes, olgu siis isiklikus elus või karjääriredelil. Viiding kutsub pea igas kogus üles teatud allumatusele, oma mina/subjektsuse omapära kehtestamisele: „Ära taha olla Steffie, ära taha olla Eva, sa ei kuulu nende sekka, lähed nendega tülli, / kiskuma, purelema, sest koerad peavad üksteist üle trumpama, olema armsad, sõltuvad, kuulekad“ (lk 13). Empaatia eeldus on niisiis inimese tugevus. See tugevus ei väljendu mitte rammus, lihaselises füüsises ega ka Facebooki profiili kaunistamises embleemikestega, vaid milleski muus. Aga milles? Sellele ühtset vastust Viidingu karmilt kaunid ja kaunilt karmid tekstid ei anna. Võti peitub ikkagi enese loomises, kartmatuses otsida oma teed, kartmatuses eristuda ning elada pigem pideva kahtlemise ja paradokside pingeväljas kui kindlaks kujunenud arvamuste kütkeis ja tingimusis.
Jääb loota, et Elo Viidingu kui autori vastupanugeen respektaabel-nunnu establishment-luule kirjutamisele peab ikka lõpuni vastu. Miks ta ei peakski? Tegelikult on muidugi igasugune luule rohkem või vähem establishment’i-vastane, üks luuserite meediumidest. Aga eks alati saa ju olla veel tähelepanuväärsemalt anti-instagrammitav – ühtaegu mittelohutav, empaatiale üleskutsuv ning kohutavalt suveräänne. Nii et Grigorjevagi hakkab selletaolist luulet lugedes mõtlema: oot, kas ma olen ikka piisavalt punk?!
Elo Viiding. Näib, et distantseeritud, kalkuleeriva jne pealispinna taga on tegelikult selle vastand – kutse dialoogile.
Kirjutan Sulle siit 180 aasta tagant. Olen viimased seitse-kaheksa aastat iga päev Sinu peale mõelnud. Sinu elule ja saatusele, sellele, kui palju me selles oma eestikeelses Eestis, millest Sina ainult unistada võisid, võlgneme naistele, kes peaaegu nähtamatult kulisside taga tööd teevad, sellal kui mehed kogu „auu“, kuulsuse, tähelepanu ja kiidusõnad enda kanda võtavad. XIX sajandil oli see muidugi veel ilmselgem kui praegu XXI sajandil. Jah, muidugi oleme praeguseks naisküsimuses palju kaugemale jõudnud ja kas tead, Lydia, naised võivad isegi riiki juhtida! Valitseda! Olla presidendid ja peaministrid ja riigikogulased. See on võimas, kas pole?
Lydia, Sina unistasid sellest, et tüdrukud saaksid kooliharidust. Ma ei tea, kas oma unelmaplaanides anda tüdrukutele poistega võrdset kooliharidust ja lubada naistel lausa ülikoolis õppida oskasid Sa ette kujutada, et ühel päeval on Sinu armsas väikeses eestikeelses Eesti riigis lausa kolmveerand kõrgkoolide lõpetajatest naised. Usun, et Sa kujutasid sageli ette, mis tunne oleks seal sammastega majas meestega võrdväärsena loengutes käia, raamatukogus pakse teoseid uurida ja valmistuda iseseisvaks eluks, mis on midagi enamat kui abielu ja laste kasvatamine. Elada elu, kus sul on elu-kutse.
Sa muidugi teadsid juba, mis on Sinu elu kutse: kirjutada eesti keeles ja meeles, eesti rahvale. Iseenda nime alt. Selles paigas ajaloos, kus Eesti praegu on – üle saja aasta Eesti riigikeelt –, võib see kõik tunduda omajagu pateetiline, aga minu põlvkond mäletab veel 1980ndate lõppu ja 1990ndate algust, mil seesama eesti keel ja eesti meel ääretult rahvusromantilisel moel meid haaras. Kui ma keskkooli lõpetasin, oli riikliku lõpukirjandi teema „Ema keel ja isa meel“. Erinevalt Sinu eluajast oli Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti ametlik riigikeel eesti keel, ainult et nagu Sinugi ajal ei tohtinud inimesed rääkida ega kirjutada sellest, millest tegelikult tahtsid. Nüüd valitseb meil viimaks sõnavabadus, aga kas tead, Lydia, milleks inimesed seda vabadust kõige enam kasutavad – selleks, et öelda halvasti. Öelda halvasti riigi, valitsuse, teiste inimeste ja iseäranis naiste kohta.
Šveitsis tähistati mai alguses Lydia Koidula 180. sünniaastapäeva. Kirjastus Baobab esitles Kätlin Kaldmaa lasteraamatu „Lydia“ saksa tõlget (tlk Maximilian Murmann). Pildil kirjastaja Sonja Matheson, näitleja Nicole Coulibaly ja Kätlin Kaldmaa.
Lydia, naiste õigustest Sinu ajal eriti ei räägitud. Arvan, et kui papa Jannseni Postimehes kirjutati, et naised saaksid kindlasti enamaga hakkama kui vaid kodu eest hoolitsemisega, olid selle artikli autor Sina, mitte Sinu isa. See on meie praeguste naiste õnn, et Sinul oli selline isa, kes oma tütrele andis vabaduse oma annet realiseerida, nagu me praegu ütleme. Sina olid üks esimesi eesti naisi, kes omaenda vaimsete võimete varal elatist teenis. Sa olid eesti keeles ja kultuuris esimene nii paljudes asjades, et ma enam ei tea, kas mul on kõik meeleski: esimene naisajakirjanik, esimene kultuuriajakirjanik, esimene naissoost ajalehetoimetaja, esimene naisprosaist ja -luuletaja, esimene naisnäitekirjanik, kelle näidendeid esitati edukalt esimeses eestikeelses kutselises Vanemuise teatris Sinu enda lavastatuna … Nii et nimekirja saab lisada ka esimene naissoost lavastaja tiitli. Rääkimata meeletust tõlkijatööst, millega Sa alustasid juba koolipõlves ja mida jätkasid elu lõpuni.
Lydia, Sul on põhjust enda üle suurt uhkust tunda, ja mina olen Sinu üle iga päev uhke. Mulle on naisõiguslus ühtlasi võrdõiguslus. Võrreldes Sinu eluajaga oleme selles vallas muidugi lausa teise dimensiooni liikunud: ei ole asja, mida naised teha ei võiks, iseasi on see, kas paberil kehtivad võrdsed õigused ka reaalselt toimivad (ei toimi). Sinul, Lydia, oli erinevalt enamikust omaaegsetest naistest võimalus oma vaimseid võimeid täiel määral ära kasutada ja seda Sa ka tegid. XXI sajandi poolt vaadatuna elasid Sa juba kooliajal niisugust elu, mille eest naised natuke hiljem võitlema hakkasid. Sa ei saanud küll valimas käia, valimisi polnud meil siin olemaski, aga Sul oli võimalus luua ja oma loomingut avaldada, ehkki väga suur osa sinu töödest on kirjutatud papa Jannseni nime all. Muidugi oli kas või Postimehe juures omajagu Sinu tööjõu ärakasutamist, võib-olla Sa läksidki ainult sellepärast mehele, et sest orjatööst pääseda (nii Sa seda vahel nimetasid). Võib-olla tundsid Sa elu lõpuni puudust sellest, et papa Jannseni ja sinu kirjutised ei ole korralikult kataloogitud ja et keegi kunagi ei saa teada, millised artiklid oled kirjutanud Sina ja millised isa. See on küll üks asi, mille juures võiks kasu olla tehisarust: kui toonase Postimehe artiklid tehisarule sisse sööta, siis annaks tõenäoliselt sõnavara, lauseehituse ja muude tunnuste alusel oletada, kes mida kirjutas. Vaat see juba oleks midagi!
Lydia, kas tead, mis juhtus pärast Sinu surma? Sinu pinginaaber Lilli Suburgist sai vaimlises mõttes Su järeltulija, ehkki ta selle kõrvale rääkis Sinu kohta inetuid asju, mis kaasteeliste sõnul sugugi tõele ei vastanud. Ometi on näiteks Aino Kallase „Tähelend“ tugevalt Suburgi mälestustest mõjutatud. Lilli asutas selle eesti tütarlaste kooli, mille asutamisest Sina, Lydia, kogu elu unistasid, ka Kroonlinnas, ent oma perekonna kõrvalt seda teoks teha ei jaksanud. Selles koolis käis õpetus küll saksa ja vene keeles, eesti keelt veel ei lubatud. Lilli asutas esimese eestikeelse naisteajakirja ja töötas Postimehes. Just nagu Sina, Lydia. Ainult selle vahega, et Lilli võis kirjutiste alla omaenda nime panna. Mind paneb imestama, kuidas meie XXI sajandi naisõiguslased on Sinu olemasolu ja tegevuse unustanud ning naisõigusluse seisukohalt kõrvale heitnud. Võib ju dzotile viskuda Zelda Fitzgeraldi loomingu nimel, mille tema kuulus abikaasa kas varastas või lihtsalt enda nime all avaldas, ent kuidas saab olla ükskõik sellest, et meie enda kultuuri üks alustaladest on nimetu naistööjõu kasutamisel toiminud?
Lydia, kas tead, kus ma praegu olen? Ma olen Šveitsis Baseli linnas. Ma ei tea, kas Sa oma rännuaastatel jõudsid siia. Usun, et Sulle oleks siin väga meeldinud. See linn on maailmakuulus oma rikkaliku kultuuri- ja vaimuelu poolest, siin asub näiteks üks maailma esimesi kunstimuuseume ja ka üks vanimaid ülikoole. Basel on nüüd ka üks Sinu kodudest. Jah, just ja täpselt nii – Baseli kirjastus Baobab on välja andnud lasteraamatu „Lydia“. See raamat räägib Sinust, Lydia, ja sellest, kuidas Sinust sai see kirjanik ja see naine, kes Sa olid. Kas Sa oleksid kunagi ette kujutanud, et raamat Sinu elust saab tõlgitud saksa keelde (aitäh, Maximilian Murmann!), ja veel nii, et seda saab osta niihästi Viinist – linnast, mida Sa hästi tunned –, Berliinist kui ka Zürichist ehk kõigis saksakeelsetes maades?
Lydia, Sinu 180. sünniaastapäeva puhul olid Baseli sümfooniaorkestri kavas Sulle pühendatud kontserdid kõige noorematele kuulajatele. Need toimusid Pauluse kultuurikirikus ja esitusele tuli muusika neljalt Sinuga seotud maalt: Eestist, Lätist, Soomest ja Venemaalt. Kontsert algas Arvo Pärdi palaga „Spiegel im Spiegel“. Kas tead, et see on ühtlasi ka minu elu esimene Arvo Pärt? Kolhoosist tulnud tüdrukuna kuulsin Arvo Pärdi nime ja kassetile lindistatud kergelt sahisevat muusikat esimest korda 1990. aastal Poola piiri ületust oodates väikese Suzuki bussi katusel.
Lydia, muusikale lisaks luges näitleja ette ka katkendeid Sinust rääkivast raamatust. Ja mitukümmend Baseli koolilast esitas Sinu tekstidele loodud laule. Ilusas kaunis eesti keeles ja peast! Kas Sa oleksid seda elades osanud ette kujutada? Mina küll ei oleks, kuigi Eestis laulame neid senimaani, lausa kooridega. Selle kontserdi jaoks olid mõned laulud arranžeeritud keelpilliansamblile. Seda oli teinud meie noor helilooja Ülo Krigul – iseäranis südame külge jäi mulle „Meil aiaäärne tänavas“ seade. Usun, et see oleks Sullegi meeldinud. Mõned esitatud laulud on läbi käinud eriti pika teekonna: „Õitse ja haljenda, eestlaste maa“ oli ju juba teise laulupeo kavas ja „Ööbikut“ esitati kolmandal laulupeol. „Ööbik“ on õige keeruline laul, aga Baseli lapsed said sellega väga hästi hakkama. Kaks täissaalile antud pikka kontserti – see oli puhas rõõm.
Lydia, Su lugu on läinud maailma rändama. Kontserdile tulid ja raamatuga lahkusid sealt Šveitsi lapsed ja eesti lapsed ja soome lapsed. Üks armsamaid kohtumisi oli Kolumbia naisega, kes koos oma tütrega oli kaks tundi rongiga sõitnud, et Sinu kontserdile jõuda. Raamatu viib ta suvel Kolumbiasse, et Kolumbia tüdrukutega „Lydia“ raamatut lugeda ja Sinust rääkida. Ta tõlgib selle nende jaoks hispaania keelde. Nii rändab Sinu lugu teisele poole ookeani.
Lydia, järgmiseks ilmub Sinu raamat soome keeles. Usun, et see teeb Sulle maailma suurimat rõõmu: Sinu lugu jõuab enam kui saja-aastase ringiga tagasi sellele maale, mis Sinu ellu nii palju rõõmu, sõprust ja seiklusi tõi. Armastustki. Ma ei tea, kuidas Sina, aga meie siin ikka fantaseerime, mis kõik saanud oleks, kui Lydia oleks Antti Almbergiga abiellunud. Milliseid eesti-soome sädemeid oleks see kaasa toonud! Milliseid kujutlematuid hoovusi liikuma pannud!
Võib ju rääkida „oleksite“ keeles – mis kõik veel siis oleks, kui see Su käsikiri poleks ära põlenud … Tühja neist oleksitest. Sina, Lydia, olid oma aja kõige vägevam eesti naine, ja nii lihtsalt on. Aitäh sulle!
Josh Sawyer on videomängutööstuse veteran, kes on mängude loomise ja disainiga tegelenud juba 25 aastat. Ta on Obsidiani stuudio juhtivdisainer, kes on töötanud mitmete selle firma legendaarsete rollimängude kallal, nende hulgas „Icewind Dale“, „Icewind Dale 2“ja „Neverwinter Nights 2“. Sawyer oli „Fallout: New Vegas’e“ lavastaja. Järgnesid „Pillars of Eternity“ ja „Pillars of Eternity 2“. Kuid tema kõige uuem teos on hoopis teisest puust.
2022. aasta rollimäng „Pentiment“ on muu hulgas mõjutatud keskaja kunstist ja Umberto Eco „Roosi nimest“. „Pentimendi“ mängija kehastub XVI sajandi Saksamaal elavaks kunstnikuks Andreas Maleriks, kes peab olude sunnil lahendama verise mõrvamüsteeriumi. Lugu hargneb, reageerib mängija valikutele ning esitab mängijale keerulisi eetilisi dilemmasid, mille puhul õiget vastust tingimata polegi. Kogu teos on stiilipuhtalt täis ajaloolisi viiteid ja hommage’e. Meelis Friedenthal on ajakirjas Vikerkaar märkinud „Pentimendi“ kohta: „Mängu visuaali poole pealt tuleb esile tõsta väga hästi loodud Nürnbergi kroonikate või teiste selliste puulõikes teostatud varajaste trükiste esteetikat ning põhjalikku tööd varauusaegse raamatuajaloo ja kirjatüüpide arenguga.“*
Josh Sawyer õppis ülikoolis ajalugu ning see huvi pole teda kunagi maha jätnud. Saavutanud eelmiste projektidega tohutu edu, otsustas ta teostada oma riskantsema mõtte ja see tasus end ära. Keskaja kunstist inspireeritud ning seda otseselt käsitlev mäng on nüüdseks võitnud mitmeid auhindu, sh prestiižse Peabody auhinna. Kuid mida tähendab ajaloolise kunsti asetamine digitaalse popkultuuri konteksti? Kuidas uus ja vana kunstivorm omavahel suhestuvad? Möödunud nädalal külastas Sawyer esimest korda Eestit ning nägi siin oma silmaga mitut teost, mis teda inspireerinud on.
Kuidas mõjutas varauusaegne kunst „Pentimendi“ tegemisel tehtud otsuseid?
Me püüdsime oma meeskonnaga luua pildikeele, mis ühendaks endas hiliskeskaegsed illumineeritud manuskriptid, mis olid levinud näiteks Burgundias või flaami kunstnike seas, ning varauusaegsed trükitehnikad, mis olid väga levinud toonasel Saksamaal ehk siis Saksa-Rooma keisririigis. Meie mängu peakunstnik Hannah Kennedy lõi nende kahe stilistika hübriidi, mis manab esile ajastu, milles mäng aset leiab, aga mis ometi on ainulaadne.
Kui truu vastava ajastu visuaalkultuurile peab üks ajalooline videomäng üldse olema?
Ranget truudusekohustust siin ei ole, aga kui mängu visuaalne keel kuhugi liiga kaugele eemale triivib, siis ta lihtsalt ei mana mängijale enam vastavat ajastut silme ette. Kõigi meie püüdluste ja kunstiliste valikute taga seisab soov midagi kommunikeerida. Luua jagatud kogemus. Kujutatava ajastu visuaalkeel on lihtsalt üks vahenditest, mis asetab inimese mängus kujutatud aega ja ruumi.
Kaks meemisõpra. Obsidiani stuudio juhtivdisainer ning „Pentimendi“ kunstiline juht Josh Sawyer (vasakul) ja mängu üks kirjutajatest, Märten Rattasepp.
Mis visuaali puutub, siis teine oluline inspiratsiooniallikas „Pentimendi“ puhul oli animatsioonistuudio Cartoon Saloon toodang. See on Iiri-Prantsuse stuudio, kes on tootnud sellised filmid nagu „Kellsi saladus“ – räägib keskaegse iiri meistriteose Kellsi raamatu loomisest –, „Mere laul“ ja „Hundikõndjad“. Eriti just „Kellsi saladusega“ õnnestus neil luua pildikeel, mis tekitab tunde, nagu sa vaataks varakeskaja iiri kunsti, ehkki see pole üldse tingimata sarnane –näiteks meie mängu stilistika on oma alusmaterjalile palju truum. Ometi on selles filmis palju õigeid elemente, mis osutavad keskaja kunstile, eriti Kellsi raamatule. Kui võtta tõeline Kellsi raamat sinna kõrvale, siis on näha, et need stilistikad siiski erinevad teineteisest. Aga taas kord: seose loomiseks tuleb kasutada piisavalt palju ajastutruid elemente. See loob õige raamistuse, ulatab inimesele võtme kätte.
Tallinna vanalinna külastades käisid ka austust avaldamas Bernt Notkele…
Notke „Surmatants“ on „Pentimenti“ väga mõjutanud. See teos oli meie meeskonnal kindlasti võtmetähtsusega viide, eriti näiteks mängus esineva kapiitlimaja seinamaalingu puhul. Loomulikult on seal viiteid ka teistele „Surmatantsudele“, näiteks Hans Holbein noorema gravüüridele. Aga neist kõigist on just Bernt Notke maal „Pentimenti“ kõige rohkem mõjutanud.
Kuidas ajalooline pärand ja digikultuur teineteisega suhestuvad? Mil moel võiks pärand olla digikultuuri sisend?
Esiteks aitab digitaalne kultuur pärandit säilitada. Viimase 20 aasta jooksul on see eriti ilmseks saanud. Ilma digiarhiivideta poleks meil mängutegijatel mõningatele vanadele tekstidele mitte mingit ligipääsu. Paljud vanad ürikud, mida ma tahtsin vaadata, paiknevad Müncheni linnaraamatukogus. Ma ei hakka sinna minema, selleks et need üle vaadata! Või oma kunstnikke sinna saatma… Tõsiasi, et need on digiteeritud, et me saime neid üksikasjalikult vaadelda ja uurida, aitas meid tohutult.
See aitas mitte ainult mängu sisu poolest, vaid ka manuskriptide füüsilisuse mõttes. On tõsi, et midagi läheb kaduma, kui inimene ei saa kohapeal ajaloolist artefakti oma silmaga näha, aga need skaneeringud on niivõrd hea kvaliteediga, et neid võib suumida ja näha sõna otseses mõttes manuskripti poore, kuna tegemist on pärgamendiga, mis on töödeldud nahk. Või siis näha, kuidas tint on dokumendi peal kuhjunud. See oli meile oluline, kuna oleme oma mängus üles ehitanud väga peene süsteemi, mis kohati matkib mängu fontide esitamisel pintslitõmbeid. Nii et arenduses oli see kõik väga kasulik.
Ent kultuuride vahelist ajalist kaugust võib ka laiemalt mõista: ka „Surmatantsu“ keskne teema on ju surma universaalsus. „Pentimendi“ puhul tahtsime me mängu karaktereid kirjutades rõhutada, et kuigi materiaalsed tingimused on ajastust ajastusse erinevad ja mingil kindlal ajajärgul elamine paratamatult raamistab inimese elukogemust sellele ajale ainuomasel viisil, siis lõppude lõpuks oleme me kõik inimesed.
Mida täpsemalt aitas digitaalne konserveerimine teil mängu arendades teha?
Manuskriptide värvi ja detaili nägemine on hämmastav. Meile on antud võimalus leida veebiarhiividest vanu kunstiteosed oma täies hiilguses, detailides ja värvides. Varauusaegse kunsti puhul puutume sageli kokku kirjatüübi või käekirjaga, mis on meie kaasaegsele silmale täiesti loetav, aga sageli näeme ka gooti kirja või muud, mida on tavainimesel juba päris raske dešifreerida. Oli väga kasulik, et need iidsed asjad olid kõik arhiivis juba transkribeeritud tavaliseks ladina- või saksakeelseks tekstiks.
Visuaali puhul sama asi: saime näha marginaaliat, illumineeritud kapiteeltähti, kõike muud taolist. Loomulikult oli ka asju, mille jaoks digiarhiivist ei piisanud, sest pärgamendil on siiski teatav mõõtmelisus. Näiteks illumineeritud manuskripti pinnal on teinekord näha, kuidas kullakiht kuhjub ja omandab ümaruse, mis mõjutab seda, kuidas valgus paberilehelt tagasi põrkab. See ei ole tasapinnaline. Nii et selliste asjade ära tabamiseks oli vaja ise teosega füüsiliselt ühes kohas olla.
Võib-olla kõlab naljakalt, aga tegelikult aitas meid tohutult ka lihtsalt see, et saime vanu teoseid suumida ja näha, kuidas täpselt toonased pintslitõmbed käisid, nii maalikunstis kui ka kirjatähtede puhul. Peale tohutute andmekogude on näiteks Getty muuseum kõige muu kõrval teinud ka terve seeria lühifilme sellest, kuidas neid vanu asju omal ajal tehti. Kuidas pärgamenti tehti? Kuidas raamatut tehti? Kuidas illumineeriti? Kuidas täpselt ikkagi kuld sinna peale kanti? Või värv? Kuidas värvi segati?
Kuidas mõjutab ajalooharidus sinu tegevust videomängude loojana?
See on mulle üüratult oluline. Võib-olla mitte kõige esimese mängu „Icewind Dale“ puhul, aga peaaegu iga järgneva mängu puhul mõjutas see väga tugevalt, kuidas ma mõtestan kõiki neid mängus esinevaid ühiskondi, kultuure ja tegelaskujusid, mis kokku annavad mängijale raamistuse, mille kaudu ta seda maailma mõistab.
Ma kipun kõike vaatama läbi ajaloolis-materialistliku läätse. Isegi täieliku fantaasiamaailma puhul vormib see vaatepunkt seda, kuidas ma lähenen oma mängudes näiteks ühiskonna toimimisele või kuidas ma mõtlen sellest, mismoodi eri kultuurid omavahel läbi käivad. Isegi kui mängu keskkond on täielikult välja mõeldud, kunstiline edasiarendus meie praegusest maailmast, näiteks „Fallout: New Vegas’e“ puhul, või kui tegu on täiesti eraldiseisva fantaasiamaailmaga, näiteks „Pillars of Eternity“ puhul, siis mu ajaloolase haridus mõjutab ikkagi väga tugevalt, kuidas ma kunstiliste vahenditega kujutan väljamõeldud inimesi ja ajastuid. Mind näiteks väga huvitab, mismoodi sealse maailma materiaalne tegelikkus tegelaste elusid kujundab või raamistab.
Loomulikult ei ole tegemist tõelise ajaloo, vaid fiktsiooniga, aga ma püüan alati kõigi mängudega tekitada mängijas tunnet, et see maailm võiks päriselt olemas olla.
Mõned ajalooperioodid ja kultuurid on maailmas rohkem tuntud kui teised. Näiteks antiiki tunnevad kõik, aga näiteks Eesti ajalugu tuntakse vähem… Mida tuleks teha, et maailma mängutööstuses edendada lugude mitmekesisust globaalsel tasandil?
Arvan, et selleks on vaja kuidagi ehitada sild mineviku ja oleviku vahele. Isegi kui mõne kultuuri kandjad ise peavad mingeid ajalooseiku oma kultuuris igavaks, sest nad on niivõrd harjunud neid nägema oma taustsüsteemi osana, ja samas teise kultuuri kandjad ei pruugi osata nende vanade ajalooliste asjadega midagi päriselt peale hakata, sest need jäävad neile võõraks. Iga traditsiooni puhul tuleb leida viis, kuidas see tänapäeva publikule ligitõmbavaks muuta, samal ajal selle allikatele truuks jäädes. Sa pead kaasa haarama inimese, kelle silmad libiseksid muidu teosest lihtsalt üle: „Ah, see on vana eesti kunst, olen seda lapsepõlvest saati juba tuhat korda näinud.“ Või hoopiski: „Ma saan aru, et see pole minu kultuur, aga ma ei mõista, mis see olema peaks.“ Kui leitakse viise, kuidas kunst ümber pakendada või seda kuidagi uuendada, ehitada sild mineviku ja oleviku vahele, siis tõmbab see inimesed kaasa, isegi kui ajalooline taust pole kohe äratuntav.
* Meelis Friedenthal, „Roosi nimi“ ja „Apteeker Melchior“ rollimängukastmes.
„Savvusanna sõsarad“* lõpetas äsja üleilmse võidukäigu. Nüüd naasevad Anna Hints ja Tushar Prakash, partnerid elus ja kunstis, suitsusauna lühimängufilmiga „Sannapäiv“ (2024), mis esilinastub Cannes’i filmifestivalil „Kriitikute nädala“ alamprogrammis.
„Sannapäivas“ on vahetunud eelkäija keskmes olnud naiste lood meeste omade vastu, kuid teemad on samad: intiimsus, usaldus, enda avamine. Lühifilm sündis ebatavalisel moel. Stsenaariumis oli rohkem materjali ja filmimise käigus hakati mõtlema täispika mängufilmi peale, ent montaažiruumis katsetades jõuti lõpuks vaat et uue lühilooni. Kuni ülejäänud materjal nüüd oma aega ootab, astuvad autorid Anna Hints ja Tushar Prakash Cannes’i filmifestivali punasele vaibale viienda Eesti osalusel valminud linalooga, mis maailma mainekaima filmipeo programmi valitud.
Õnnitlen! Cannes’is oma filmi esilinastamine on lavastaja unistus. Mida tundsite, kui uudist kuulsite?
Prakash: See teadmine pole senimaani päriselt settinud. Käisin Cannes’is esimest korda üheksa aastat tagasi, kui osalesin stsenaristika töötoas, ja nüüd naasen filmiga. Tegemist on hullumeelse, hiiglasliku filmifestivaliga. Indias öeldakse, et tegemist on filmibasaariga.
Üritasime selles filmis eksperimenteerida, proovida midagi uut. Mõtlesime, kuidas see Cannes’i kava koostajatele mõjub. Nad kirjutasid meile ja see oli tõeline vau-hetk, sest oli selge, et see, mida me taotlesime, töötab.
Hints: Olen olnud väga õnnelik. Enne kui me „Savvusanna sõsaratega“ Sundance’ile jõudsime, tundus see olevat saavutamatu maailm. Ma arvasin, et A-klassi festivalidele pääseb ainult tutvuste kaudu, aga tegelikult loeb tugev film, mis kuidagimoodi silma paistab. Neid inimesi pole vaja tunda, et valituks osutuda. Näiteks Sundance’ile me lihtsalt esitasime oma filmi täiesti tundmatutena – ja „Savvusanna sõsarad“ meeldis neile. Sel korral juhtus sama: me ei tundnud festivalilt kedagi isiklikult. Lihtsalt oleme loonud midagi, mis festivali kava koostajaid kõnetas ja mis teiste filmide seas silma jäi. Mulle meeldis, kuidas „Kriitikute nädala“ programmi koostajad meile lähenesid: nad helistasid produtsent Johanna Maria Paulsonile ja ütlesid, et film tundub neile värske ja omanäoline.
Ma olen ka aru saanud, et isiklikud tutvused siiski loevad, festivaliga tekib suhe. Pärast valituks osutumist tunned neid inimesi mingil määral. See ei tähenda, et su töö järgmine kord automaatselt festivalil vastu võetakse, aga saad festivali tiimiga otse suhelda, rääkida oma filmist ning saada tagasisidet.
Esmapilgul on „Sannapäiv“ väga eestlaslik ja väga mehelik lugu. Mis Cannes’i kavakoostajaid kõnetas?
Hints: Nad leidsid filmi olevat kaunilt poeetilise ja intiimse, ent huvitava pingega. Me hakkasime eelmisel suvel tegema lühifilmi, aga kui ma materjali vaatasin, nägin potentsiaali pikemaks filmiks ja ei olnud enam kindel, kas seal üldse lühifilmi materjali on. Siis hakkas sees kripeldama. Seadsin endale ülesandeks teha lühifilm, mis ei ole lihtsalt wannabe-täispikk, nagu paljud lühifilmid kipuvad olema, vaid lõigata meie filmitud palju pikemast materjalist tõesti kokku seal sees olev poeem. Siis loksus kõik paika ja nüüd olen tulemuse üle väga uhke.
Tushar Prakash: „Koos loomine on ilus, see annab julgust, loob partnerlust, muidu võib tegemist olla väga üksildase teekonnaga.“
Kavatsen ka ülejäänud materjali kasutada ja edasi filmida, et ühel päeval valmiks ka täispikk film. Vaatame, mida protsess edaspidi loob. Kirjutasin äsja kõigile peaosatäitjatele, et enamik meie eelmisel suvel üles võetud materjalist ei ole filmis ja et meie praegune lühifilm on tegelikult palju lühem kui planeeritud, aga ma näen vaimusilmas pikemat filmi. Kõik toetasid mu otsust ja on valmis edasi eksperimenteerima.
Prakash: Mulle on huvitav, et „Sannapäiva“ teema ja tunne ei väljendu kordagi dialoogis, ei väljendu võtetes, mida tavaliselt loo jutustamiseks kasutatakse –kõik on peidus selles, mis jääb ütlemata. Publik peab filmi tunnetama. Seetõttu oli ka väga keeruline stsenaariumi kirjutada. Filmi stsenaarium on üsna ebatavaline. Enamik asjaosalisi, kõik amatöörnäitlejad ja isegi üks professionaalne näitleja, on pärit orust, kus filmi tegevus aset leiab. Me koguni filmisime ühe peaosalise Agur Seimi kodumajas.
Kui palju erineb lühifilmi publiku ette toomine täispika tegemisest? Eriti arvestades, et teil on „Savvusanna sõsarate“ värske kogemus all.
Hints: Lühifilmide maailm on huvitav osa filmitööstusest, nimelt täielikult alarahastatud ning tihtilugu alavääristatud maailm. Näiteks kirjanduses hindame lühivorme vägagi. Kui „Savvusanna sõsarad“ võitis Euroopa filmiauhinna, oli pressikonverentsi kõige põletavam küsimus „Anna, millal sinu järgmine päris film valmib?“. Ja nad mõtlesid päris filmi all täispikka mängufilmi. Muidugi on täispikad mängufilmid nähtavamad ja võimalusi on rohkem, mis on aga kummaline, arvestades, et elame pidevas ajapuuduses. Lühifilm on ses mõttes palju ajakohasem formaat!
Sellegipoolest on terve filmitööstus keskendunud täispikale formaadile ja eriti mängufilmidele, vaatamata sellele, kui hästi käib dokumentalistika käsi. Ma arvan, et dokumentaalfilmidel läheb seepärast hästi, et dokumentalistikas on rohkem loomingulist vabadust …Ka selle tõttu, et raha on seal palju vähem kui mängufilmimaailmas ning julgetakse rohkem riskida ning endale lubada. Mulle on suur küsimus, kuidas võtta kogu see vabadus, mida dokumentalistikas armastan, ja see ka mängufilmi viia. Teen Eesti muusika- ja teatriakadeemias magistrikraadi ja näen, kuidas teater sünnib – protsessis, kus säilib suhe tegelikkusega, mida lood, mis on su ees, ja kus ei hoita kramplikult kinni alguspunktiks olnud kontseptsioonist või stsenaariumist. Selles protsessis on ruumi elususe jaoks.
Mulle on väga oluline, et kunst oleks elus, aga paljud aspektid filmitööstuses suretavad seda elusust. Suurim ülesanne on hoida ka võttepaigal toimuv elavana, mitte Exceli lehele surutuna. Ma olen väga tänulik produtsentidele Johanna Maria Paulsonile, Evelin Penttiläle ja Marianne Ostratile, kes jätavad režissöörile vabaduse riskida, mida ma vajan, et saaksin luua. „Savvusanna sõsarate“ teekond andis mulle juurde enesekindlust usaldada oma häält ja loomisprotsessi, isegi kui see tundub kellelegi ebatavaline või isegi vale. Ma liigun impulsi pealt elu pulsi poole, ja see ei pea tähendama realismi. Film võib olla ükskõik millises žanris, aga ennekõike otsin elusust. Kunst ei saa olla surnud, hingetu. On palju kunsti, mis tundub pinnal huvitav, aga ma ei taju seal hinge, puudub elujõud. Sageli on just filmitööstuse süsteem see, mis elususe ja loomisväe tapab.
Eestlased on harjunud sageli saunas käima. Tushar, kuidas sulle tundub, miks saun ka rahvusvahelist tähelepanu tõmbab?
Prakash: Mäletan, kui esimest korda suitsusauna läksin – see on muide sama saun, kus „Sannapäiva“ tegime. Oli 2016. aasta suvi, kohe pärast jaanipäeva, ja sattusin väga müstilisse ruumi. Tume atmosfäär, soojus, helid ja akustika, selle koha vibratsioonid. Kohtusin omaenda uute külgedega ja tundsin ühtäkki sidet selle riigi, kultuuri ja piirkonnaga.
Indias pole saunu. Meile ei meeldi paigal seisva niiskusega kohad, sest kuuma kliima tõttu peab vesi olema voolav ja värske. Eesti kontekstis töötab saun teisiti ja loob intiimsust, vestlusi ja puhastava ruumi, kus leiavad aset sünnid ja matuserituaalid.
Just puhastumiseks mõeldud ruum on omane igale kultuurile, hõimule ja religioonile. Ka „Savvusanna sõsarate“ ühe monteerijana mõtlesin kohe, et peame kehtestama suitsusauna ennekõike kui puhastumise ja pesemise koha, sest just see on äratuntav igal pool, ka Indias. Sama kehtib „Sannapäiva“ puhul: tegelased lõpetavad tööpäeva ja lähevad kõike maha pesema. See on sild kultuuride vahel.
Hints: Olen näinud üle maailma erinevaid saunalisi, kellest moodustub omamoodi vabadusliikumine. Nii paljud on rääkinud mulle suitsusauna seostest põlisameeriklaste või Uus-Meremaa maooridega, aga tõeliselt puudutab inimesi üle ilma ikkagi saunaga kaasnev intiimsus. Sauna võib teha ka ilma end hingeliselt alasti võtmata, aga meie kultuuris on olemas selline ruum, kus saab seda teha – ja see on tõeline aare. See ei tähenda, et iga eestlane mõtleb samamoodi ja hakkab saunas kohe avanema, aga tänu saunakultuurile on meil vähemalt võimalus intiimsuseks. Tegemist on vastandiga sotsiaalmeediale, kus esitleme end kogu aeg oma parimates rõivastes.
Suitsusaunas võetakse kõik ära, ja see ei piirdu riietega, vaid tähendab ka metafoorseid, metafüüsilisi riideid. Lood sideme iseenda ja ka teistega, oled tõeliselt nähtud ja kuuldud, ja ma arvan, et just selle järele januneb kogu ühiskond. Kõikjal on vastandumised, inimesed elavad oma mullis. Saun on ruum, kus üksteist päriselt näha ja kuulda. See ei tähenda, et kõiges peab nõustuma, absoluutselt mitte, aga annad vähemalt võimaluse sidemeks, intiimsuseks, teineteise ärakuulamiseks. Mulle meeldib, et saunas kohtuvad erinevad maailmatajud, poliitilised vaated, erinevused kogu oma kirevuses, ent nendest hoolimata on meil inimkonnana ühisosa, mille saun meelde tuletab.
„Savvusanna sõsarate“ ja „Sannapäiva“ vahel sai teil valmis „Eesti mees“ (2023), „Eesti lugude“ sarja lühidokumentaal Tushari aklimatiseerumisest Eestis. Milline on sinu arvates eestlaste arusaam mehelikkusest?
Prakash: Minu sünnimaal valitakse endale tee ja pühendatakse siis kogu oma elu sellele, et olla sel rajal edukas. Kogu sotsiaalne struktuur on selline: kui oled arhitekt, ajakirjanik või filmitegija, siis see on sinu dharma, sinu kohustus, sinu saatus. Pead seda korralikult tegema, täie teadlikkuse ja kohusetundega. Las puusepp teeb toole ja rätsep riideid, see on nende dharma. Igal ametil on koguni oma jumalad.
Eestis pead olema võimeline kõike ise tegema. Tõeline mees on renessansiinimene, kes ehitab maja, remondib asju, kasvatab kanu – ja siis teeb sealt kõrvalt filme ka. Mul on sellega raske harjuda, et väärtustatakse üksnes endast sõltumist, kõige ise tegemist: kõiges tuleb olla hea või vähemalt kõigeks võimeline. Auasi on olla mees, kes ehitab maja, kas või aastaid.
Tahtsin teada, kust see kõik pärineb. Juured jooksevad isade ja vanaisade ja Tammsaare tegelaste ja koguni Kalevipojani. Müüt meestest, kes teevad kõike ise, tähendab ka suurt koormat – meestest saavad selle müüdi ohvrid. Lood on ikkagi vaid lood. Ka vaarisad olid inimesed, aga kujutame neid ette justkui mingite kõiges edukate hiidudena, kes suutsid tõsta sadu kilosid. Need lood räägivad tööst, tööst ja ainult tööst, aga puudu on igasugusest intiimsusest, emotsionaalsest sidemest. Mehed on kangelased – ei mingit ruumi nõrkuseks. Igaks juhuks rõhutan, et ma ei nõustu täielikult ka India süsteemiga, sest selle tulemus on kastisüsteemi mõttelaad.
Eesti mehi iseloomustab emotsionaalne suletus, mida seostatakse liiga sageli tugevusega. Mida peaksid mehed intiimsuse kohta õppima?
Hints: Ma arvan, et see pole ainult soo küsimus, vaid me kõik võiksime õppida, et tõeliselt tugev on see, kes julgeb olla haavatav. Me võime karta sidet teistega, aga me vajame seda sidet, isegi kui ei taha seda endale tunnistada. Kui kardame ennast avada, võib see viia vägivallani. Julgustan inimesi leppima ebamugavusega, mis kaasneb emotsionaalse haavatavusega. Tahame lähedust, aga nii, et see oleks mugav, et ei peaks ennast liialt avama. Tõeliselt lähedal olla pole kunagi mugav. Vastupidi, lähedus paneb meid alati proovile.
See pole üksnes igaühe asi, vaid puudutab kogu ühiskonda. Kas me loome turvalisi ruume, kus saab end avada? Kui oleme traumeeritud, siis me sisemus justkui jäätub. On oluline meeles pidada, et seda jääd on võimalik sulatada, aga selleks on meil vaja südamesooja turvalist ruumi. Kui ühiskond on väga polariseeritud ja iga avanemine tembeldatakse nõrkuseks, siis on väga keeruline näidata tõelist ennast. Kogukondadena vajame aga väga kohti, kus ei pea kartma haavatavust ja erinevusi.
Kui me asjadest ei räägi, traumad endas alla surume, siis loomegi koletisi. Küsimus on selles, kuidas õppida üksteist päriselt nägema ja kuulama. See pole nõrkus, vaid annab väga suure sisemise tugevuse ja vabaduse.
Prakash: Mehed kannatavad, sest neil on kogu aeg häbi, et nad pole piisavalt head. Tuleb õppida iseendaga leppima. Siis suudetakse aktsepteerida ka teisi. Tegelen ka ise sellega. Just seda tahan oma filmidega öelda: te ei ole üksi, mina teen läbi täpselt sedasama.
Me pole Michelangelo loodud saviskulptuurid, me pole täiuslikud, me peaksime õppima ebatäiuslikkust mõistma ja selle omaks võtma. Selle asemel pagevad mehed sageli töö või kuulsuse või raha küüsi, aga sellest ei saa kunagi küllalt, tuntakse end ikka sisemiselt tühjana, kuna see on fundamentaalne alustunne. Nii õpitakse ka väga edukalt autentsete suhete eest põgenema.
Hints: Probleem on sooüleses hinnangulises mõtteviisis. Oleme internaliseerinud hinnangulise vaate iseendale ja teistele. Mind huvitab, kustkohast pärineb arusaam, et tunnete allasurumine näitab tugevust? Millal meie ajaloos see juhtus? See on reaktsioon traumale, aga nii pärandame sedasama traumat üha edasi.
Te töötate koos ja olete eraelus koos, reisite palju, kuigi teie kujunemise kultuuriruum on vägagi erinev. Kõik see seab suhte ilmselt korraliku pinge alla. Kuidas te ühist elu koos hoiate?
Hints: See on tohutult oluline küsimus ja meie puhul pidev protsess ja väljakutse. Oluline on töö ja eraelu vahel tervisliku tasakaalu leidmine. Mul on kalduvus keskenduda täielikult tööle ja muutuda töönarkomaaniks. Siis pean teadlikult tagasi tulema ja looma ruumi, kuhu töö ei tungi. Võime ikkagi rääkida filmidest, kultuurist, poliitikast, aga mitte tööülesannetest.
Saan reisida ainult tänu sellele, et mul on kodus need, kes toetavad: Tushar, mu tütar Leele ja teised lähedased, pere ja sõbrad. Nemad näevad mind ka väljaspool glamuuri ja auhindade sära, edu tegelikku hinda. Koju jõuab see kõige väsinum ning kurnatum Anna. On kurb, et nad näevad halvimat osa minust ja see pole nende suhtes aus. Seega lasub mul vastutus mitte jätta kõige lähedasemaid tähelepanuta.
Me ei saa rääkida suhetest teistega, rääkimata suhtest iseendaga. Pean leidma võimaluse anda endast kodustele parim, sest seda mu lähedased väärivad.
Prakash: Koos loomine on ilus, see annab julgust, loob partnerlust, muidu võib tegemist olla väga üksildase teekonnaga. Koos loomine võib ka vallutada terve elu, seega tuleb tekitada töö ja eraelu vahele piir. Oluline on teadvustada, et ühe edu on kõigi edu, sest sellesse on panustanud paljud. Edu ei ole nullsummamäng. Teise edust innustumine on võtmetähtsusega – mitte üksnes igaühe puhul eraldi, vaid oluline ka peredele ja riikidele.
Hints: Ma usun, et elus ja kunstis võrdub 1+1 kolmega.
Sarja „TKO kammermuusika“ kontsert „Tuubel“ 9. V Mustpeade maja valges saalis. Toomas Oskar Kahur (tuuba), Tallinna Kammerorkester, dirigent Rasmus Puur. Kavas Jüri Lepa „Yes Yes or No Yes“ kammerorkestrile (algselt keelpillikvintetile, esiettekanne), Peeter Vähi „Canzone capricciosa“ tuubale ja kammerorkestrile (esiettekanne), Raimo Kangro ja Béla Bartóki muusika.
Tallinna Kammerorkestri (TKO) kammermuusika sarja värskest energiast ja mängurõõmust pakatav kontsert „Tuubel“ Rasmus Puuri juhatusel hõlmas kahte esiettekannet. Sarja juubelifookusest oli ajendatud selle aasta mais 60. sünnipäeva tähistava Jüri Lepa teos. Peeter Vähi oli aga kirjutanud tuubakontserdi 2020. aasta telekonkursil „Klassikatähed“ TKO preemia saanud Toomas Oskar Kahurile. Just sõnadest „tuuba“ ja „juubel“ inspireerituna olevatki kontserdi pealkirjaks saanud „Tuubel“. Peale esiettekannete olid kavas osad Raimo Kangro tsüklist „Tantsusammud“ ja Béla Bertóki „Rumeenia rahvatantsud“ kreeklase Vikentios Gionanidise seades tuubale ja kammerorkestrile. Mõlemad valikud täiendasid kontserdi esiettekandeid suurepäraselt ja nõnda moodustus muusikaliselt loogiline tervik.
Kontserdi avateos, Peeter Vähi tuubakontsert „Canzone capricciosa“ algab julge, saatuslikult kõlava, mahlase madala pika tuubanoodiga. Enne kontserti ERRile palutud teost kirjeldavas kommentaaris tõi Peeter Vähi välja, et teoses on rohkesti meeleolude vaheldumist ning kohati „kaheksa takti ühes meeleolus ja kaheksa takti teises meeleolus“.* Peab ütlema, et orkester ja solist tulid sellega suurepäraselt toime: kohati justkui raamatus või filmis, jutustades kordamööda fragmentide kaupa ühe loo kaht eri tahku. Karakterivahetused olid meeldivad just seetõttu, et üleminekud olid kohati kui noaga läbi lõigatud, uus meeleolu oli kuulajale selge juba esimesest noodist. Samuti oli muusika loogiliselt liigendatud ning ka löökpillivalik hea: nii torukellad kui ka timpanid teenisid kulminatsioone edukalt. Ka tuubal kasutatud pilli laiendatud tehnikad, nt läbi instrumendi õhu sissetõmme ja väljapuhe ning perkussiivne huuliku kinni löömise heli, olid helilooja kunstiliste ideede teenistuses, muusikaliselt õigustatud ja mõjusid loomulikult.
Peeter Vähi oli kirjutanud tuubakontserdi „Canzone capricciosa“ 2020. aasta telekonkursil „Klassikatähed“ TKO preemia saanud Toomas Oskar Kahurile, kes oli solistina paeluv ja köitis tähelepanu.
Tähelepanu pälvis ka dirigent Rasmus Puuri ja solist Toomas Oskar Kahuri väga hea kontakt. Sarnaselt tuuba laiendatud tehnikatega sobitusid teosesse ka helilooja kasutatud generaalpaus ühendatuna kogu orkestri jalamatsuga ning teoses hiljem kasutatud orkestrantide plaksutatud rütmid, ent rütmiplaksude puhul arvanuks, et see ongi lõpp – sellele järgnenud muusikaline materjal mõjus üleliigsena. Kontserdi soolopartii laseb solistil näidata tuuba imelist kõla ja nõtkust ning eriti head sulandumist tšellode ja kontrabassidega. Teose lõpuosa toob ka kiiremad käigud ja hüpped, millega solist sai meisterlikult hakkama. Puhas rõõm oli nautida ka kadentsi, kus solisti jäägitult vaba olek haaras kuulajad endasse. Igal juhul on eesti muusikaajalugu saanud rikkamaks ühe tuubakontserdi võrra ning võib loota, et esiettekanne ei jää pikkadeks aastateks selle ainsaks esituseks.
Kontserdi teine teos oli ühtlasi õhtu teine esiettekanne „Yes Yes or No Yes“, mille on progeroki ansambli Yes loomingust inspireerituna kirjutanud Tallinna Kammerorkestris selle asutamisest saati mänginud kontrabassimängija Jüri Lepp. Algselt võimendatud keelpillikvintetile mõeldud teos sai tänu kontserdisarja kunstilise juhi Leho Karini soovitusele orkestriversiooni, mis õnnestus kontserdil efektselt ning osutus kindlasti õigeks valikuks.
Kohe esimese osa „Algus“ esimestest taktidest oli selge, et tegemist on eri helimaailmade sulamiga: ühest küljest klassikalisele keelpilliorkestrile omane kõla, kuid ometigi täiesti teise tunnetusega, mis on omane rokkmuusika kavereid esitavatele keelpilliartistidele. Orkestri kõlas oli lahedat kergust ja samal ajal toonis konkreetsust. Tänu orkestri ühisele heale rütmitunnetusele esitati ka vähem levinud taktimõõte selgelt ja pingevabalt. Väga sujuvad üleminekud ning voolavus kõigis karakterites tegid kuulamise meeldivaks.
Teine osa „Igavik“ näitab aga helilooja Jüri Lepa väga head keelpillide tundmist: ta on kombineerinud eri mängutehnikaid, et saavutada sama koosseisuga täiesti isesorti kõlapilt. Ka osa pealkiri on väga tabav: eriti teise osa alguses puudub samal kujul tunglemine nagu esimeses osas. Kuulajale jäigi tunne, et hõljutakse eikusagil ning selles on küll sündmusi, sisemist liikumist ja arengut, aga väljast jääb justkui kõik paika.
Kolmas osa naaseb rokkmuusika meeleoludesse ning sisaldab elavat ja ägedat, energiast pakatavat muusikat. Olgugi et orkestrante sai näha muigamas ja oli selge, et neil endal oli ka lõbus mängida, siis esines hetki, kus muusikaline materjal oleks võinud kõlada veelgi kergemalt ja vabamalt. Publik oli Jüri Lepa teosest joovastuses: kostsid hõiked ja hüüded, ka pärast kõiki asjakohaseid kummardusi saatnud pika aplausi lõppemist oli saalis kuulda veel vestlusi, kus kuuldut kiideti. „Yes Yes or No Yes“ näitel usaldan küll TKO mõnda rokk-kontserti mängima.
Esiettekannetele järgnenud „Kand ja varvas“ Raimo Kangro tsüklist „Tantsusammud“ noorteorkestrile op. 44a (1992) oli kavasse hea valik, sest jätkati endisel energiatasemel ning tänu tugevale pulsitunnetusele, aktiivsele rütmikale ja suurepäraselt õnnestunud dünaamilistele kontrastidele ei jäänud pala helikeelelt eelnevatest teostest liiga kaugeks.
Kava viimaseks teoseks oli valitud Béla Bartóki „Rumeenia rahvatantsud“ Sz 68 (1917), mille kreeklasest tuubasolist ja arranžeerija Vikentios Gionanidis on seadnud tuubale ja kammerorkestrile. Muidu terve kontserdi väga hea kontakti ja koosmängutajuga säranud orkestrantidel esines aga viimases teoses mõningaid lahknevusi, eeskätt just solistiga koos sama materjali mängides. Ka ühe orkestri vahemängu ajal jäi vajaka orkestri juhtrollist. Kuigi sellise seade idee võib kõlada kummaliselt, siis juba esimesest tuuba sisseastumisest tekkis mul kuulajana eelaimus, et see kombinatsioon võib toimida väga hästi. Toomas Oskar Kahur oli solistina paeluv ja köitis tähelepanu. Publikus olles sai kindel olla, et solistil on täielik kontroll iga heli ja selle nüansside üle. Samuti oli selge, et ka solist naudib nende rahvatantsude esitamist.
Kontsert õnnestus, seda tõestas äärmiselt heatujuline publik. Sel õhtul said särada eeskätt heliloojate selged ja hästi vormitud kunstilised ideed, mida kuulajal oli hea jälgida ning kus nii instrumentalistid kui ka nende pillide võimalused on muusika teenistuses. Tuubasolisti ja kahe uudisteosega kontserdi kohta on rõõm kinnitada, et solist Toomas Oskar Kahur on tõesti tasemel ja mõlemaid esiettekandele tulnud teoseid kuulaksin hea meelega veel.
* Reet Weidebaum, Tallinna Kammerorkester toob publikuni uudisteosed tuubakontserdist progerokini. –ERRi kultuuriportaal 8. V 2024.
Muinsuskaitseamet alustas eelmisel aastal mälestiste nimekirjade ülevaatamist ja korrastamist. Vajadusest nimekirjad üle vaadata on räägitud aastaid, kui mitte aastakümneid, seda omavahelistes aruteludes ja töörühmades, teema on jõudnud ka ametlikesse dokumentidesse. Juba 2007. aastal valminud riigikontrolli auditis1toodi tähtsamate tähelepanekute seas välja, et osa väärtuslikku kultuuripärandit on alles kaitse alla võtmata, kuid mälestise staatuses on ka objekte, mis seda ei vääri, sest valdkonna alusuuringuid on tehtud vähe ning mälestiste Nõukogude-aegsed nimekirjad võeti osaliselt automaatselt üle. Kultuuri arengukava aastateks 2021-2030 toob muinsuskaitse valdkonna arenguvajadusena esile, et mälestiste nimekiri ei vasta riikliku kaitse eeldusele, andmed on puudulikud ning mälestiste nimekiri vajab ajakohastamist. Kultuurimälestiste nimekiri peab olema riikliku kaitse all pärandi ajakohane esindusnimekiri ja seetõttu tuleb viia läbi selle inventuur.2 2023. aasta kevadel ametisse asunud valitsuse tööplaanissõnastati, et detsembris 2026 tuleb kultuuriministeeriumil anda valitsuses muinsuskaitseobjektide inventuurist ülevaade.
Kultuurimälestiste nimekiri ei saa kunagi valmis ning on loomulik, et see muutub ajas. Täienevad ja muutuvad arusaamad, milline osa meie pärandist on väärt riiklikult hoidmist. Andmeid ja teadmisi tuleb juurde, midagi kahjuks hävineb ja läheb kaotsi. Nimekiri ise ennast ei loo ega korrasta, automaatset süsteemi ei ole olemas, isegi kui võetaks appi tehisaru. Kultuuripärandi esiletõstmiseks ning säilitamiseks on vaja eesmärgipärast, pidevat ja mõtestatud tegevust.
Eri põhjustel on nimekirjade suuremat ülevaatust ja andmete korrastamist aastaid edasi lükatud. Raha ja inimeste vähesus, õiguslike võimaluste piiratus, kokkulepete saavutamise keerukus – need on mõned kõlama jäänud põhjused. Kõige raskem ongi vahest kokkuleppele jõuda. Väärtuste üle arutamine ja valiku tegemine on alati keeruline ning on suur oht minna liiga emotsionaalseks ja ebakonstruktiivseks. Kui parafraseerida president Alar Karist, siis on viisakalt eriarvamusele jäämise kunsti osas ühiskonnal veel arenguruumi. Praeguseks on saavutatud siiski üksmeel omanike, muinsuskaitsjate, valdkonna ekspertide ja teemaga seotud poliitikute ning teiste asjaosaliste seas, et nimekirjad tuleb üle vaadata ehk inventuur teha. Sama sõnum jäi kõlama 17. aprillil muinsuskaitseameti korraldatud inventuuriteemalisel avaseminaril „Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis!“.Lühidalt: inventuur on vajalik, töömaht on suur ja arutelud saavad olema keerulised. Ka inventuuri eesmärgid tunduvad asjaosalistele enamasti arusaadavad ja põhjendatud. Esiteks peaks kultuurimälestiste nimekirjas olema Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikum osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Teiseks peavad mälestiste piirid ja asukohad olema kitsenduste talujatele selged ning arusaadavad. On selge, et kultuurimälestiste register tuleb korrastada ja nii, et andmed vastaksid tegelikkusele.
Kultuurimälestiste nimekirja kujunemine
Esimese sisulist kaitset pakkuva muinsuskaitseseaduseni jõuti Eestis 1925. aastal, mil nimekirja arvati umbes 1000 muistist: muinaslinnused, vanad kalmed, kabelid jne. Peaaegu saja aasta jooksul on kultuurimälestiseks tunnistatud üle 26 000 objekti: ohvrikivist mõisa peahooneni, laevavrakist linnuseni, kirikulühtrist kalmistuni, aidast auruvedurini. Lisaks kõik muu, mis nende näidete vahele mahub. Sealjuures on riikliku kaitse alustest muinsuskaitseobjektidest pool ehk ligikaudu 13 300 kunstimälestised, peamiselt kirikuinventar. Märkimisväärne osa praegustest mälestistest võeti kaitse alla 1990. aastate teisel poolel, kui vaadati üle Nõukogude-aegsed nimekirjad. Toonastes kiiresti muutuvates oludes oli ennaktempos kaitse rakendamine ilmselt paratamatu ja tänu sellele on oluline osa meie pärandist säilinud. See oli aeg, kui euroremont oli saamas eduka elu sünonüümiks ning särava pakendiga igikestvad tooted täitsid okupatsiooniajast tühjaks jäänud letid. See võis pea ringi käima panna ka kõige tasakaalukamal värskel mälestise omanikul. Seejuures jäi kaitse alla võtmise protsessi suure hoo tõttu märkimisväärse osa mälestiste andmestik lünklikuks või puudus sootuks. Kaalutluste ja valikuprintsiipide kohta saab midagi teada pigem suulistest mälestusest ning linnalegendidest kui dokumentidest. Kunagise Pärnu maakonnainspektorina mäletan lugu, et Sindi ehitismälestiste arvukust ja Vändra alevi nulliringi võis mõjutada ajapuuduse kõrval ka bensiinilimiit. Vändra asub Pärnust märksa kaugemal kui Sindi ja nii pole ajaloolises piirkonnakeskuses isegi kirik kaitse all, üksnes kiriku uks on eraldi kunstimälestisena kaitse alla võetud. Sindis seevastu on riikliku kaitse vääriliseks peetud rida sümpaatseid tüüpilisi väikelinna pereelamuid.
Millist probleemi lahendatakse?
Kõige olulisema inventuuri küsimusena on asjaosalistel kuklas, kui mitte huulil, kas praegune süsteem toimib ja mis muutub inventuuri lõppedes paremaks. Aastakümnete praktika on näidanud, et lihtsalt mälestiste nimekirjas olemine, n-ö igaks juhuks kaitse, ei taga midagi. Midagi säilib lõpuks ikka, eriti kui asju on rohkelt. Erinevalt näiteks muuseumikogudest ei kuulu mälestised riigile, vaid neil on omanik. Suur osa mälestisi on eraomanduses, aga ka kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste valduses. Nii meil kui ka mujal on tõestamist leidnud, et pärand säilib kõige paremini siis, kui see on kasutuses ning omaniku ja muinsuskaitseameti (riigi) vahel toimib sisuline suhtlus ja koostöö. Nimekirjade ülevaatamisel tulebki tegeleda mitme alaküsimusega paralleelselt: kas siin on midagi liiga palju või hoopis puudu? Näiteks, kui kaitsealustest ehitistest on peaaegu 46 protsenti mõisaga seotud hooned, siis kas pole seetõttu ehk vähem tähelepanu saanud muud väärtuslikud ehitised? Kui kunstimälestistest on enamik kirikuinventar, mille seas on arvukalt oma ajastu tüüpilisi ja ühesuguseid katalooginäiteid, siis kas tegemist on meie ainelise pärandi väärtuslikuma osaga või on see pigem kirikuvarade register? Kas muinsuskaitseamet suudab sellise mahu juures olla omanikele toeks nii nõu kui ka jõuga (rahaga) ning tagada pärandi säilitamiseks vajalikud tingimused? Näiteks panna paika arheoloogiamälestiste piirid, nii et omanik saaks aru, mis ja kus on lubatud.
Samaaegselt tuleb üle vaadata ka mälestiste andmed ja ebatäpsused parandada. Eri mälestiste liikide puhul võivad inventuuri käigus ette tulevad küsimused, tegevus ja ajakava mõnevõrra erineda, kuid ei ole ühtegi liiki, mida andmete korrastamine või nimekirja hindamine ja ajakohastamine ei puuduta.
Andmed korda
Vildakad või puuduvad andmed on meie pärandile otsene oht, sest kui riigil ja mälestiste omanikel pole arusaadavat infot kaitse eesmärkide ning ulatuse kohta, siis ei ole võimalik kaitset eesmärgipäraselt ellu viia. Mälestiste andmete asjakohasust on põhjalikumalt analüüsitud kunsti- ja arheoloogiamälestiste puhul. Eelmainitud seminaril tutvustas muinsuskaitseameti arheoloog Eero Heinloo hetkeseisu ja edasist tegevust arheoloogia valdkonnas. Aastatel 2016-2018 vaadati üle arheoloogiamälestiste nimekiri ning kultuurimälestiste registri info. Praegu on kaitse all 6734 arheoloogiamälestist ning kolmandiku ehk üle 2000 mälestise puhul on andmetes puudujääke (¾ tehnilist laadi probleemid ja ¼ tõsisemad vead). Analüüs tõi ka välja, et umbes 200 arheoloogiamälestist on kadunud: neid ei ole 30 aasta jooksul suudetud maastikul kas tuvastada või siis ei ole senised tehnilised abivahendid ja andmed olnud selleks piisavad.
Mälestiste nimekirjade korrastamisel tuleb kriitilise pilguga üle vaadata mõisapärand ja küsida, kas ikka kõik 112 mõisa valitsejamaja väärivad riiklikku kaitset. Pildil Taali mõisa valitsejamaja Pärnu maakonnas.
Tehnilisemaid täpsustusi on asutud jõudsalt tegema. Järjest paremad andmebaasid, digiteeritud allikad ja kaardimaterjalid teevad selle töö tulemuslikumaks ning on põhjust loota, et näiteks märget „leidmata arheoloogiamälestis“ mõne aasta pärast enam riiklikust registrist ei leia. Mitmed arheoloogiamälestised on märgitud kaardil jätkuvalt punktina, kuigi vaevalt usub keegi, et näiteks vana asulakoha suurus sellega piirdub. Tegelik kultuurkihiga ala hõlmab ikkagi kümneid või sadu ruutmeetreid. Pärandile võib selline ebatäpsus tähendada halvemal juhul kaotust kuubis, kuna olulised arheoloogilised allikad saavad teadmatusest rikutud või hävitatud, omanikule kaasnevad planeerimata kulutused ning muinsuskaitseametile menetlused. Möllu oleks palju, kuid rikutud pärandit see enam tagasi ei too. Seda kõike saab aga täpsemate ja korras andmete olemasolul ennetada.
Veealuse pärandina on meil peamiselt kaitse all vanad laevavrakid. Muinsuskaitseametis seda valdkonda aastaid hallanud Maili Roio tõi oma ettekandes esile, et kui praegu on riikliku kaitse all 121 veealust objekti, siis tänu moodsatele andmebaasidele ja tehnikale suudame tänapäeval selle pärandiliigi kohta saada täpsemat infot ja seeläbi andmestikku täiendada ning ka uusi võimalikke mälestisi tuvastada. Kui varem olid ka ajaloolised looduslikud pühapaigad arheoloogimälestiste seas, siis uue muinsuskaitseseadusega käsitletakse neid eraldi, sest nii on kaitse korraldus eesmärgipärasem ja arusaadavam. Looduslike pühapaikade ekspert Pikne Kama tutvustas üleriigilise inventuuri käiku looduslike pühapaikade väljaselgitamiseks. Projektipõhise rahastuse toel tegutsedes ei ole liigutud küll planeeritud tempos, kuid peaaegu 60 protsenti kihelkondadest on inventeeritud ja selle tulemusel on 299 objekti puhul leitud, et tuleks kaaluda riikliku kaitse alla võtmist. Nende hulgas on nii ohvriallikaid, ohvrikive kui ka ohvrikohti (puud, hiied).
Kunstimälestiste nõunik Kadri Tael tutvustas kunstimälestiste andmete analüüsi, mis tehti aastatel 2014-2015. Selle tulemusel arvati 2017. aastal esmalt kaitse alt välja 120 ekslikult või topeltkaitse all kunstimälestist ning selle aasta alguses lõpetati veel 64 kunstimälestise kaitsmine, kuna tegemist oli ühtlasi museaalidega. Kahe seaduse alusel mõne pärandobjekti haldamine on dubleeriv ja ebamõistlik. Tollase ülevaatuse käigus tuvastati, et nimekirjas on 637 varastatud kunstimälestist, kusjuures umbes 500 olid varastatud juba enne kaitse alla võtmist, 686 objekti asukoht on aga teadmata. Nüüd tuleb hinnata objektipõhiselt, kas edasine kaitse on otstarbekas ja kas meil on piisavalt andmeid tuvastamaks varastatud või kaduma läinud mälestisi. Kui andmeid napib, siis ei ole kaitse jätkamine põhjendatud ning nn fantoommälestise kaitse alt väljaarvamine võib olla ajendiks võtta mõni analoogiline ja reaalselt olemas objekt kaitse alla. Topeltkaitse lõpetamise protsess on käimas ka ajaloomälestistest sõjahaudadega. Nende haldamiseks piisab riigi sõjahaudade kaitse seadusest, muinsuskaitseseaduse sätteid selleks pealekauba vaja ei ole. Ajaloomälestiste nõunik Ilme Mäesalu tutvustas ka kalmistute andmete ja piiride korrastamise seisu.
Väärtuste hindamine
Tehnilise korrastamise kõrval pööratakse eeldatult enim tähelepanu mälestiste väärtuspõhisele hindamisele. See puudutab eeskätt ehitis- ja kunstimälestiste nimekirja ajakohastamist riikliku kaitse eeldustest lähtuvalt. Siin jagunevad ootused ja arvamused kohati seinast seina, seda ka muinsuskaitse ekspertide seas.
Juba 2011. aastal moodustas kultuuriminister Rein Lang ehituspärandi väärtuspõhise hindamise ettevalmistamiseks töörühma, kes kaardistas probleemistiku (ehitismälestiste nimekiri on tasakaalust väljas, valiku põhimõtted vajavad kordategemist jms) ja tegi ettepanekuid edasisteks sammudeks. Töörühma tellimusel valmis 2012. aastal Pärnu maakonna mälestiste hindamise näidisprojekt,3 kus muu hulgas nenditakse, et Pärnu maakonnas on 322 ehitismälestist, millest umbes pool asub kahes linnas (64 Pärnus, 60 Sindis), neljas vallas ei ole aga ühtegi ehitismälestist. Valdav osa neist on XIX sajandi teise poole hooned. Enamik mälestisi väljaspool linnu on seotud mõisaarhitektuuriga. Pärnumaal on 22 mõisakompleksi, kus on 117 üksikmälestist, see on kolmandik Pärnumaa mälestistest. Ühtegi Nõukogude-aegset objekti kaitse all ei ole. Väljaspool linnu on ainult kolm objekti Eesti vabariigi algusperioodist. Töö tegijad pakkusid välja, et 322 ehitismälestisest kuue puhul tuleks kaitse lõpetada, 112 mälestise puhul (s.o 35 protsenti) rakendada kaitset kompleksis või kohaliku kaitsena. Mitmed tollase töörühma ettepanekud olid sisend uue muinsuskaitseseaduse koostamisel.
Seminaril tutvustas muinsuskaitseameti ehituspärandi kaitsekorralduse juht Kaire Tooming ehitismälestiste sisulise ülevaatuse etappe. Eelmise aasta algusest vaatab muinsuskaitseamet üle mälestisi, mis on tegelikult teise mälestise lahutamatu osa. Seetõttu on põhjendatud nende kaitse alt väljaarvamine, kuna neid on mõistlik käsitleda koos põhimälestisega. Nii on näiteks kaitse all mõisa peahoone ning eraldi veel selle mõisa välisuks ja ahi või kirikuaed ning omaette selle piirdemüür ja värav või kirik ning ka sama kiriku hauaplaadid või vitraažaknad. Kokku tähendab see suurusjärgus 2000 objekti liitmist.
Edaspidi on fookus aga ennekõike hävinud ehitismälestiste kaitse lõpetamisel ja ehituspärandi sisulisel analüüsil. Viimase metoodika väljatöötamine, katsetamine ja asjaosalistele tutvustamine ning mõttevahetus seisavad ees sel aastal. Sealjuures tuleb kriitilise pilguga üle vaadata mõisapärand. Nimekirjade korrastamise seminaril küsis mälestise omanik, omanike keskliidu juhatuse ja muinsuskaitse nõukogu liige Priidu Pärna põhjusega, kas 112 mõisa valitsejamaja väärivad ikka kõik riiklikku kaitset.
See on ainult üks näide, kuid küsimusi ja küsitavusi praeguse nimekirja vastavuse kohta riikliku kaitse eeldustele on veel.
Ootused muinsuskaitsele
Mitme ettekandja suu läbi kõlas, et omanikud hindavad muinsuskaitseameti pakutavat nõustamist, kuid tähelepanu hajumisel väga erineva väärtusega objektide vahel on raske pakkuda personaalset ja konkreetsest mälestisest lähtuvat tuge ja lahendusi. Veel kord: mälestis säilib kõige paremini siis, kui on kasutuses. Kuna aga uus kasutusviis ei kattu sageli mälestise algse funktsiooniga, tuleb paratamatult teha muudatusi, mis peavad olema läbikaalutud ja põhjendatud.
Hea tulemuseni jõudmine nõuab aega ja kõigi asjaosaliste konstruktiivset suhtlust: mängureeglid tuleb alguses kokku leppida, nii et lõpuvile kõlades oleksid kõik rahul või vähemalt mitte sügavalt pettunud. Andrus Kõresaar arhitektuuribüroost Koko rääkis seminaril pärandist, mis oma algses funktsioonis ei toimi ja mille saab nüüdisaegsete lisandustega uuele elule äratada ja kasutusele võtta. Näiteid on nii Soomest kui ka Itaaliast, aga meil on vahest tuntumaid Fahle maja Tallinnas. Julged lahendused võivad olla edasiviivad ja pärandit hoidvad ning ka esile tõstvad. Muinsuskaitsjatelt oodatakse kaasamõtlemist, konsulteerimist ja suunamist.
Eesti ühe pärandirikkama omavalitsuse ehk Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja selgitas, et muinsuskaitse eesmärgid ja nõuded ei pruugi anda kohe otsest rahalist kasu, kuid võivad pikemas vaates tõsta kinnisvara väärtust. Nimelt asub Jõelähtme vallas Rebala muinsuskaitseala, mis jäi muinsuskaitse piirangute tõttu kõrvale selle sajandi alguse esimese kümnendi rallist ehitada Tallinna ümbruskonna valdade põllud tihedalt täis uusi külasid.
Tollal oli palju kibestumist ja pahandamist, kuid nüüdseks on kasvanud nõudlus ajaloolises maastikus asuvate talu- või elukohtade järele, kus naaber ei vaata üle heki aknast sisse. Ja selline maakoht asub pealinna külje all.
Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vaja
Inventuuri käigus kõrgeima hinnangu pälvinud pärandi hoidmiseks ja haldamiseks saab pakkuda suuremat tuge nii nõu kui ka jõuga. Võimalik, et inventuuri tulemusel on põhjendatud mõne senise tegevuse või ka muinsuskaitseseaduse muutmine ja ajakohastamine. Näiteks on inventuur teravalt esile toonud, et mälestiste andmete muutmise süsteem on dubleeriv ja nõuab asjatult liiga palju aega. Kui muinsuskaitseamet on parimatest tavadest ja haldusmenetluse reeglitest lähtuvalt ette valmistanud õigusakti, millega muudetakse mälestise andmeid, näiteks nimetust, siis ei ole põhjust saata see veel heakskiitmiseks kultuuriministeeriumi, kus seda omakorda menetletakse, misjärel see päädib ministri allkirjaga ning ehitismälestisest „Pangahoone aadressiga Tallinna mnt 23“ saab mälestis nimega „Pangahoone“. Senine õigusruum näeb nii ette, aga usun, et seda saab muinsuskaitseseaduse järelhindamise käigus muuta. Praegune korraldus koormab asjatult ministeeriumi ja taandab muinsuskaitseameti tagapingil sõitjaks. Selle peale kulunud aja võiks mujale panustada.
Oht liigselt reguleerida ja lähtuda kõige halvemast stsenaariumist kipub avalikus sektoris kergesti ligi hiilima. Rohkem on vaja vastastikust usaldust ning ainult nii palju bürokraatiat, et see edasi aitab ehk fikseerib olulised kokkulepped. Suurem osa omanikest, idealistina ütleksin isegi, et mitte ükski omanik, ei taha oma vara kahjustada ja selle väärtust kahandada. Mõnigi kord võib murekohaks saada vähene teadlikkus ja oskused, aga ka piiratud rahalised võimalused. Selleks tasubki koostöös keskenduda kõige olulisemale, leida lahendusi ja suhelda ning mitte lisada kohustusi, kui asjad toimivad ilma riigi sekkumiseta. Triviaalne, aga siiski aeg-ajalt vajalik on meelde tuletada, et riik sekkugu nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.
Kuigi inventuuri osas on paljud üksmeelel, ei ole põhjust arvata, et see läheb lihtsalt ja kiirelt. Otsused peavad olema kaalutletud ja põhjendatud, oluline on, et silmist ei kaoks siht: mälestiste nimekiri on ainelise pärandi esindusnimekiri ja inventuuri käigus andmestiku korrastamine ja väärtuspõhine hindamismetoodika peab olema rakendatav mõistliku aja jooksul. Pole põhjust lükata see ettevõtmine järgmiste põlvkondade kaela. Nemad tõstavad neid kõnetava pärandi esile juba ise, meie ei tohi aga pärandi väärtustamise teatepulka maha pillata ja sellega nende elu raskemaks teha.
Põllumajanduse paradoks seisneb selles, et kuigi sõltub otseselt loodusehüvedest, on see samal ajal üks suuremaid elurikkuse, millest omakorda loodusehüved sõltuvad, hävitajaid. Põllumajanduse esmaülesanne on toidutootmine, kuid elurikkuse säilimine põllumajandusmaastikul on sama tähtis, sest elurikkus on toimivate ökosüsteemide alus. Ainult elurikkad ja mitmekesised kooslused on paindlikud, isereguleeruvad kõikvõimalike häiringute ning säilenõtked kliimamuutuste suhtes. Kahjuks on elurikkus, mis on kujunenud miljardite aastate pikkuse evolutsiooni tulemusena, tohutu surve all ja väheneb katastroofilise kiirusega. Ohus ei ole mitte ainult haruldased liigid, vaid ka tavaliste liikide arvukus on murettekitavalt vähenenud1 ning põllumajanduslik maakasutus ja intensiivne tootmine on üks peamisi elurikkuse hävitajaid.2 Ülemaailmsest asustatud maa-alast moodustab põllumajandusmaa ligikaudu 45%, millest 80% kannatab degradeerumise all,3 seega igasugune elurikkust toetav muudatus põllumajandusmaastikul on globaalsel tasandil märkimisväärse mõjuga. Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks jätkusuutliku põllumajanduse ja püstitanud roheleppe tuumaks oleva „Talust taldrikule“ strateegiaga auahned eesmärgid. See strateegia peab tagama põllumajanduse neutraalse või toetava toime keskkonnale, leevendama kliimamuutuste mõju, peatama elurikkuse vähenemise, kindlustama toidujulgeoleku ning taskukohased, ausalt ja õiglaselt toodetud toidusaadused. Keskkonnakaitse eesmärgil peaksime 2030. aastaks sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamist vähendama poole võrra ja sünteetiliste väetiste kasutamist vähemalt 20%. Koos taimekaitsevahendite kasutamise piiramisega peame paremini rakendama integreeritud taimekaitse (ITK) põhimõtteid. ITKga on selline omapärane lugu: kuigi see on Euroopa Liidus juba alates 2014. aastast kohustuslik taimekaitsestrateegia, ei ole seda taimekasvatuses vajalikul määral rakendatud. ITK püramiidi aluseks on kahjuritõrje ennetavad meetodid, mis põhinevad elurikkusel ja tipuks on otsene sekkumine sünteetiliste preparaatidega kui viimane abinõu. Praktikas on ITK püramiid aga tagurpidi: eelkõige kasutatakse sünteetilisi taimekaitsevahendeid, mitte ei juurutata ennetavaid meetodeid.4 Selle kinnituseks on ka Eestis turustatud taimekaitsevahendite hulk, mis viimasel kümnendil (2011–2022) on kahekordistunud (Statistikaamet 2023) ja Euroopa Liidus jäänud peaaegu samaks (Eurostat 2022). Võimalikke põhjusi on palju: põllud on suured, maastik homogeenne, mitteharitavaid alasid ja poollooduslikke elupaiku on väga vähe ja need on üksteisest eraldatud – seega ei ole põldudel tagatud looduslik kahjuritõrje ja ennetavaid meetmeid on kasinalt rakendatud. Lisaks puuduvad sünteetilistele pestitsiididele alternatiivsed valikud ja neid on vähe uuritud, keskkonnasõbralikud meetodid on teadmismahukad, rakendamine keerukas, tööjõu nõudlus suurem jne.
Ennetavad tõrjevõtted tuginevad elurikkusele, liikide ja maastiku mitmekesisusele. Põldude elurikkust mõjutavad nii maastiku kui talu tasandi tegurid, mis kujundavad põllule jõudvate loodusehüvede kvaliteeti ja kvantiteeti. Maastikus on tähtis roll põldude osakaalul ja suurusel ning kasvatatavate põllukultuuride mitmekesisusel. Agroökosüsteemides, kus üldine elurikkuse tase on madal, on mitmekesisuse lisamine erilise tähtsusega, hõlmates nii liigilist, sordilist kui ka tõulist mitmekesisust. Maastikuelementide osakaal, nende sidusus ja servatihedus on elurikkuse mõjutamisel äärmiselt tähtsad näitajad. Rohtsed õitsevate looduslike taimedega põlluservad suurendavad tolmeldajate ja kahjurite looduslike vaenlaste arvukust ja tagavad vastavate loodushüvede, kahjuritõrje ja tolmeldamise jõudmise põldudele.5 Selleks et tagada põldudel looduslik kahjuritõrje ja tolmeldamishüve, peaksid mitteharitavad alad moodustama vähemalt 20–25% põllumajandusmaastikust.6 Põllumajandusmaastikku kujundades saab märkimisväärselt parandada tolmeldajate elu- ja toitumistingimusi, lisades sinna maastikuelemente taimedega, mis pakuvad õite konveierit kogu vegetatsiooniperioodil. Sellega saab parandada meemesilaste ja looduslike mesilaste poolt pakutavat tolmeldamishüvet, et vähendada põldudel tolmeldamise defitsiiti ja võimalikku saagikadu.7 Põldude rohtsed õitsevate taimedega servaalad panustavad põllul nii tolmeldamisse kui ka kahjuritõrjesse, kuid ei suurenda sealset kahjurite arvukust.8 See on vajalik teave kõikidele tootjatele, kuna hirm mitteharitavatelt aladelt põllule levivate kahjurite ees on üks põhjus, miks maastikuelemente eemaldatakse. Põllumajandusmaastikul poollooduslike alade taastamine ja uute loomine nii, et elupaikade sidusus oleks tagatud, võimaldab kujundada maastikke, mis toimivad nii liikumiskoridorina kui ka mitmesuguste organismide elupaigana ja pakuvad loodushüvesid.
Joonis. Kahjurputukas sööb taime peale pritsitud preparaadi sisse, see jõuab putuka seedetrakti. Sealt liigub kaheahelaline RNA (dsRNA) raku tsütoplasmasse, kus see tuntakse ära ja lõigatakse väikesteks fragmentideks (siRNA). Need väikesed fragmendid harutatakse lahti üksikahelateks, mis integreeruvad geenivaigistuse kompleksi ja paaruvad sihtmärgiks oleva RNA ahelaga, millele tekitatakse lõige ja sellega takistatakse sihtmärgiks oleva valgu sünteesi. Modifitseeritud Joga et al., 2016.
Põllu tasemel mõjutavad elurikkust põllu suurus, külvikorra mitmekesisus, maaharimise intensiivsus ja viljelusviis, taimede kahjuri- ja haiguskindlus, kasutatavate agrokemikaalide hulk ja piirnevate maastikuelementide olemasolu. Mahepõllumajanduslikud alad soodustavad elurikkust, kuna seal ei kasutata sünteetilisi väetisi ja taimekaitsevahendeid. Mahepõldudel on suurem üldine elurikkus, mis tagab lülijalgsete suurema liigirikkuse ja arvukuse ning sellega seotud kahjuritõrje- ja tolmeldamisteenuse parema pakkumise. Mitmekesine pikaajaline külvikord on jätkusuutliku taimekasvatuse alustala, mis tagab mullaviljakuse säilimise (kuna sisaldab mitmeaastaste liblikõieliste taimi), haiguste ja kahjurite leviku ennetamise ning umbrohtude kontrolli all hoidmise. Külvikorraga saab kahjurite ja nende looduslike vaenlaste arvukust mõjutada, manipuleerides sama kultuuriga põldude ajalise-ruumilise paiknemisega. Oma uurimistöös leidsime, et planeerides rapsipõllu eelmise aasta põllust kaugemale kui 500 meetrit, saab vähendada rapsikahjurite arvukust, samal ajal nende parasiteerituse tase ei vähene ja seega panustatakse ennetavasse tõrjesse.9 Agrokemikaalide kasutamise intensiivsus, ITK strateegia rakendamine, külvikorra mitmekesisus ja maaharimise meetodid mõjutavad põldude ja kogu maastiku elurikkust kompleksselt.
Massihävitusrelvast snaipriks
Nagu eespool mainitud, on ITK põhimõte kasutada sünteetilisi pestitsiidide vaid viimase abinõuna, kui ennetavad meetmed ei ole olnud efektiivsed. Põllumajanduses laialdaselt kasutatavad insektisiidid ehk putukamürgid ei ole suunatud ainult konkreetse kahjuri liigile, vaid on mürgised mitmetele organismidele, sealhulgas kasulikele lülijalgsetele.10 Sellest tulenevalt saab ohte mittesihtrühma liikidele vähendada näiteks pritsimisaega valides – päevaajal on õitsevate kultuuridega põldudel palju mesilaselaadseid ja teisi tolmeldajaid, aga ka kasulikke organisme ehk parasitoide, liblikaid, lepatriinusid, kärbseid jne. Seega, tehes kahjuritõrjet öisel ajal, saab vähendada ohtu tolmeldajatele. Samal ajal on paljud röövtoidulised putukad, näiteks jooksiklased ja lühitiiblased, kes on ühed tähtsamad taimekahjurite looduslikud vaenlased, põldudel aktiivsed just videvikus ja pimedas. Seega vähendades ühe rühma riske, nihutame need ühelt kasurite rühmalt teisele. Veel on uuringud näidanud, et paagisegus põldudele viidavad taimekaitsevahendite segude jäägid, millega parasitoidid pärast pritsimist põllul kokku puutuvad, võivad neile olla sünergiliselt mürgised.11 See tähendab, et insektsitsiid ja fungitsiid koos on mürgisemad kui eraldi kasutades, mis omakorda tähendab, et 1 + 1 ei pruugi alati võrduda kahega. Kõik see rõhutab vajadust välja töötada konkreetse sihtrühma pestitsiide.
Teadus areneb hoogsalt ja mitmed uurimisasutused on keskendunud uudsetele biotehnoloogilistele põllumajandusmeetoditele. Üheks selliseks on geenivaigistustehnoloogia ehk RNA interferentsi (RNAi) rakendamine, mis võimaldab luua liigispetsiifilisi kahjuritõrjevahendeid. Andrew Fire ja Craig C. Mello said 2006. aastal Nobeli auhinna RNAi-alaste tööde eest, mille nad olid avaldanud juba 1998. aastal. Pärast RNAi ja selle geenide avaldumise reguleerimisvõime avastamist on uudse tehnoloogia rakendamine kiiresti edasi arenenud. RNAi on tuntud kui täpne, efektiivne ja stabiilne geenivaigistamise mehhanism, mis esineb enamikul eukarüootidel. RNAi mehhanismid põhinevad lühikese ahelaga (20 kuni 24 nukleotiidi) RNA fragmentidel (miRNA, siRNA), mis pärsivad geenide aktiveerumist ja vaigistavad organismides valgusünteesi (vt joonist).
Seda omadust ära kasutades ja tuvastades geeni, mille vaigistamine on kahjurile surmav, saab luua tõrjevahendi, mis on sihitud konkreetsele kahjurile, jättes kõik teised põllul viibivad organismid puutumata. See on suur samm edasi, et muuta massihävitusel põhinevad putukamürgid täpsuslaskuriteks, snaipriteks, mis on suunatud ainult teatud kindlale kahjuriliigile. Posttranskriptoorne geenivaigistus RNAi abil on tõhus vahend integreeritud ja loodussõbralikus taimekaitses, mis on kasulik ka väiketootjatele,12 et tagatud oleks globaalne toiduohutus ja põllumajandusmaastiku elurikkus.13 RNAi tehnoloogial põhinev taimekaitse võib olla taimesisene (geneetiliselt muundatud GM-taimed) või -väline (preparaadiga pritsimine).14 Näiteks on juba olemas transgeenne RNAi-papaia sort, mis on resistentne papaia rõngasviirusele ja päästnud seeläbi Hawaii papaiatööstuse hävimisest. Samuti on Bayer loonud GM-maisi, mis sisaldab RNAi tehnoloogiat. Kiire areng üle maailma on toimunud ka RNAi-põhiste taimekaitsepreparaatide väljatöötamises, millega tegelevad paljud teaduslaborid. Hiljuti, 2023. aasta detsembris registreeris USA keskkonnaamet esmakordselt maailmas biotõrje preparaatide nimekirjas dsRNA kartulimardikatõrje preparaadi. Kuigi kartulimardika puhul on edu saavutatud, ei ole kõik mardikad dsRNA-le15 sama vastuvõtlikud ja tuleb uurida erinevaid RNAi sihtmärke, et leida need, mis kõige paremini sobituvad ITK strateegiasse.16
Koos Guy Smagghe ja Kristof de Schutteriga (Genti ülikool) juhitud teadlasrühmaga oleme teinud suuri edusamme ühe rapsi tähtsama kahjuri hiilamardika tõrjevahendi väljatöötamisel. Leidsime, et RNAi abil coatomer-proteiinikompleks-I vaigistamine oli naeri-hiilamardikale märkimisväärselt letaalne.17 Neis uuringutes oli vaja tõestada geenivaigistuse ja sellest tuleneva suremuse toimumine nii dsRNA mikrosüstimise kui ka suukaudse manustamise teel hiilamardika valmikutele ja vastsetele. Veel näitasime, et iga päev dsRNAga toitmine on märksa tõhusam kui lühiaegne söötmine, mis osutab geenitehnoloogia abil loodud RNAi kultuuride eelisele. Kuigi taimedele pritsitud dsRNA liigub taime pinnalt edasi kudedesse, ei ole taimede pritsimine dsRNAga hiilamardikatele piisavalt surmava toimega,18 mistõttu tuleb teha täiendavaid uuringuid dsRNA stabiilsemaks ja efektiivsemaks muutmiseks ning leida kõige tõhusamad lahendused.
Kui rakendatakse ITK strateegiat – elurikkusele tuginevat ennetavat tõrjet ja panustatakse teaduse esirinna meetodi, RNAi strateegia kasutamisse ja töötatakse välja liigispetsiifilisi kahjuritõrje preparaate, saab põllumajandus elurikkust säilitades olla edukas toidutootja ja täita „Talust taldrikule“ strateegia eesmärgid.
Eve Veromann on Eesti maaülikooli professor.
Olen südamest tänulik oma fantastilisele töörühmale, koostööpartneritele, kraadiõppuritele ja kolleegidele, kellega koos on mitu puuda soola ära söödud, rõõme ja muresid jagatud ning tasapisi uutele kõrgustele jõutud. Minu eriline tänu kuulub Riina Kaasikule, Jonathan Willow’le, Silva Vilumetsale, Gabriella Kovácsile, Liina Soonvaldile, Triin Kallavusele, Guy Smagghele, Clauvis Taningile ja Kristof De Schutterile. Suur tänu kõikidele kaasautoritele nii Eestis kui välismaal!
Uuringuid on toetanud järgmised projektid: Eesti Teadusagentuuri personaalne uurimistoetus PRG1056, Euroopa Liidu FP7 grant 311879 QuESSA, H2020 grant 862731 FRAMEwork, ERA-Net C-IPM projekt IPM4Meligethes.
1 Michael Ulyshen, Scott Horn, Declines of bees and butterflies over 15 years in a forested landscape. – Current Biology 2023, 33(7).
2 Michael Beckmann et al., Conventional land-use intensification reduces species richness and increases production: A global meta-analysis. – Global Change Biology 2019, 25.
Matteo Dainese et al., A global synthesis reveals biodiversity-mediated benefits for crop production. – Science Advances 2019, 5(10).
Stanislas Rigal et al., Farmland practices are driving bird population decline across Europe. – Proceedings of the National Academy of Sciences 2023, 120(21).
Francisco Sánchez-Bayo, Kris A.G. Wyckhuys, Worldwide decline of the entomofauna: A review of its drivers. – Biological Conservation 2019, 232.
3 Remus Prăvălie et al., Arable lands under the pressure of multiple land degradation processes. A global perspective. – Environmental Research 2021, 194.
4 Matteo Galli, Falko Feldmann, Ute Katharina Vogler, Karl-Heinz Kogel, Can biocontrol be the game-changer in integrated pest management? A review of definitions, methods and strategies. – Journal of Plant Diseases and Protection 2024, 131.
5 Mattias Albrecht et al., The effectiveness of flower strips and hedgerows on pest control, pollination services and crop yield: a quantitative synthesis. – Ecology Letters 2020, 23.
Otto Boecking, Eve Veromann, Bee Pollination of Crops: A Natural and Cost-Free Ecological Service. Guy Smagghe, Otto Boecking, Bettina Maccagnani, Marika Mänd, Peter G. Kevan (toim), Entomovectoring for Precision Biocontrol and Enhanced Pollination of Crops. Springer International Publishing, Cham 2020.
John M. Holland et al., Approaches to Identify the Value of Seminatural Habitats for Conservation Biological Control. – Insects 2020, 11, 195.
John M. Holland et al., Moderate pollination limitation in some entomophilous crops of Europe. – Agriculture, Ecosystems & Environment 2020, 302.
Gabriella Kovács et al., Effects of land use on infestation and parasitism rates of cabbage seed weevil in oilseed rape. – Pest Management Science 2019, 75.
Bettina Maccagnani, Eve Veromann, Roberto Ferrari, Luca Boriani, Otto Boecking, Agroecosystem Design Supports the Activity of Pollinator Networks. Guy Smagghe, Otto Boecking, Bettina Maccagnani, Marika Mänd, Peter G. Kevan (toim), Entomovectoring for Precision Biocontrol and Enhanced Pollination of Crops. Springer International Publishing, Cham 2020.
6 Róbert Gallé, Costanza Geppert, Rita Földesi, Teja Tscharntke, Péter Batáry, Arthropod functional traits shaped by landscape-scale field size, local agri-environment schemes and edge effects. – Basic and Applied Ecology 2020, 48.
Silva Vilumets et al., Landscape complexity effects on Brassicogethes aeneus abundance and larval parasitism rate: a two-year field study. – Scientific Reports 2023, 13.
7 John M. Holland et al., Moderate pollination limitation in some entomophilous crops of Europe. – Agriculture, Ecosystems & Environment 2020, 302.
8 Mattias Albrecht et al., The effectiveness of flower strips and hedgerows on pest control, pollination services and crop yield: a quantitative synthesis. – Ecology Letters 2020, 23.
9 Silva Vilumets et al., Landscape complexity effects on Brassicogethes aeneus abundance and larval parasitism rate: a two-year field study. – Scientific Reports 2023, 13.
10 Zakiya Gulshan Ara, Ahmed Redwan Haque, A Comprehensive Review on Synthetic Insecticides: Toxicity to Pollinators, Associated Risk to Food Security, and Management Approaches. – Journal of Biosystems Engineering 2021, 46(3).
Risto Raimets et al., Synergistic interactions between a variety of insecticides and an ergosterol biosynthesis inhibitor fungicide in dietary exposures of bumble bees (Bombus terrestris L.). – Pest Management Science 2018, 74.
11 John Willow, A. Silva, Eve Veromann, Guy Smagghe, Acute effect of low-dose thiacloprid exposure synergised by tebuconazole in a parasitoid wasp. – PLOS ONE 22. II 2019.
12 John Willow, Eve Veromann, Integrating RNAi Technology in Smallholder Farming: Accelerating Sustainable Development Goals. – Frontiers in Sustainable Food Systems 2022, 6.
13 John Willow, Samantha M. Cook, Eve Veromann, Guy Smagghe, Uniting RNAi Technology and Conservation Biocontrol to Promote Global Food Security and Agrobiodiversity. – Frontiers in Bioengineering and Biotechnology 2022, 10.
John Willow et al., RNAi Targets in Agricultural Pest Insects: Advancements, Knowledge Gaps, and IPM. – Frontiers in Agronomy 2021, 3.
14 Clauvis Nji Tizi Taning, Bruno Mezzetti, Gijs Kleter, Guy Smagghe, Elena Baraldi,Does RNAi-Based Technology Fit within EU Sustainability Goals? – Trends in Biotechnology 2021, 39(7).
15 John Willow, Eve Veromann, Highly Variable Dietary RNAi Sensitivity Among Coleoptera. – Frontiers in Plant Science 2021, 12.
16 J. Willow et al., RNAi Targets in Agricultural Pest Insects: Advancements, Knowledge Gaps, and IPM. – Frontiers in Agronomy 3, (2021).
17 John Willow et al., RNAi efficacy is enhanced by chronic dsRNA feeding in pollen beetle. – Communications Biology 2021, 4.
John Willow et al., Anther-Feeding-Induced RNAi in Brassicogethes aeneus Larvae. – Front. Agron.2021, 3.
John Willow et al., Targeting a coatomer protein complex-I gene via RNA interference results in effective lethality in the pollen beetle Brassicogethes aeneus. – J Pest Sci 2021, 94.
John Willow et al., First Evidence of Bud Feeding-Induced RNAi in a Crop Pest via Exogenous Application of dsRNA. – Insects 2020, 11.
J. Willow et al., Examining spray-induced gene silencing for pollen beetle control. – Journal of Natural Pesticide Research 2023, 5.
Mis on flavonoidid ja miks need on meile nii tähtsad?
KATRIN SAK
Flavonoidid on taimede toodetud polüfenoolsed ühendid, mis tänu oma mitmekülgsele bioloogilisele aktiivsusele on saanud tähtsaks uurimisobjektiks kogu maailmas. Loomade ja inimeste organismid ei ole võimelised neid aineid sünteesima, mistõttu vastavate ühendite leidmine inimkehast annab selge vihje hiljutise taimse toidu tarbimise kohta. Flavonoidide süntees toimub kogu taimeriigis alates sammaldest kuni õistaimedeni, ainsaks erandiks kõdersamblad. Arvatakse, et nende ühendite biosüntees tekkis juba 470–550 miljonit aastat tagasi, kui Maa maismaakeskkonna asustasid taimede eelkäijad.
Taimedes on flavonoididel täita väga kindlad ülesanded. Nad kaitsevad taimi nii ebasoodsate keskkonnategurite, sh UV-kiirgus, põud ja külm, kui ka mitmesuguste haigustekitajate (nii bakteriaalsete, viraalsete kui seenhaiguste) eest. Kõige paremini on flavonoidide roll tuntud looduslike pigmentidena – just need ühendid annavad õitele, viljadele ja seemnetele iseloomulikud sinised, violetsed, punased, oranžid ja kollased värvitoonid, meelitades ligi tolmeldavaid putukaid ning ka loomi ja linde, et oma seemneid paremini levitada. Nii annab flavonoidide süntees taimedele kui paiksetele organismidele võimaluse kohaneda erinevate keskkondade ja pidevalt muutuva ümbrusega.
Flavonoidide tootmist mõjutavad märkimisväärselt klimaatilised olud, aga ka inimtegevus. On hästi teada, et põhjapoolsetele laiuskraadidele omastes temperatuuri- ja valgustingimustes sünteesitakse neid pigmentaineid märksa rohkem kui lõunapoolsetel aladel kasvavates liigikaaslastes. Niisamuti on selge, et viimastele aastakümnetele iseloomulik globaalne soojenemine on toonud kaasa flavonoidide sünteesi mõningase vähenemise taimede õites, lehtedes, seemnetes ja viljades.
Esimene tõenduspõhine teave selle kohta, et taimedes sisalduvad flavonoidid võivad olla olulised inimeste tervisele, pärineb 1930ndatest aastatest, mil Ungari teadlane Albert Szent-Györgyi näitas koos kolleegidega, et sidrunimahlast eraldatud produkt (nn tsitriin, hiljem iseloomustatud kui flavanoonide hesperidiini ja eriodiktüooli segu) vähendas kapillaaride seinte läbilaskvust ja haprust hemorraagilise lööbega patsientidel, kelle puhul C-vitamiini ravi ei aidanud. Sellest tulenevalt hakati tsitriini nimetama P-vitamiiniks (P tuleneb ingliskeelsest sõnast permeability ehk läbilaskvus). 1950ndatel aastatel selgus siiski, et flavonoidid ei vasta vitamiinide klassikalisele definitsioonile ja see tõi kaasa P-vitamiini terminist loobumise. Kuivõrd toidus sisalduvate traditsiooniliste toitainete puudujääk põhjustab ägedaid tõsiseid tervisemuresid, siis flavonoidide eemaldamine menüüst selliseid probleeme esile ei kutsunud. Selline tõdemus jättis mõneks aastakümneks flavonoidide käsitlemise soiku kuni 1990ndateni, mil suuremahulised uuringud näitasid, et flavonoidirikaste toitude söömine pakub märkimisväärset kaitset vananemisega seotud krooniliste hädade eest, sh südame-veresoonkonnatõved, insult ja vähk. Nendel inimestel, kes tarbisid rohkem teatud taimseid toiduaineid, leiti märksa vähem südamehaigusi, aga ka kindlat tüüpi pahaloomulisi kasvajaid. See teadmine viis flavonoidide uurimise kiire hoogustumiseni üle maailma. Nii ongi nende ühendite kohta avaldatud teadustööde maht kasvanud viimastel aastakümnetel kiirusel, mis ületab mis tahes teiste toidu koostisosade kohta publitseeritud uuringute arvu, keskendudes peamiselt flavonoidide bioloogilistele rollidele ning nende molekulaarsetele toimemehhanismidele inimkehas.
Praegu tuntakse juba enam kui 9000 struktuurilt mõnevõrra erinevat flavonoidi. Neist mõnda (nt kvertsetiin, apigeniin, luteoliin) leidub väga mitmetes taimsetes produktides, teised on aga oma bioloogilise allika poolest piiratumad, nt rohelises tees ja kakaos sisalduvad katehhiinid, tsitruselistes viljades leiduvad flavanoonid, sojatoodetes sisalduvad isoflavoonid või marjades leiduvad antotsüaniinid. Kuivõrd need taimsed kemikaalid esinevad mõnevõrra suuremates kogustes viljade koortes, siis on näiteks kirsstomatite kvertsetiini sisaldus oluliselt suurem kui normaalsuurusega tomatites. Tsitruseliste viljades on flavonoidid kuhjunud peamiselt viljaliha katvasse valgesse koorde ja segmentide seintesse, mistõttu on flavanoonide sisaldus viljades märkimisväärselt suurem kui nendest pressitud mahlas. Sõltuvalt individuaalsetest toitumisharjumustest ja toiduvalmistusviisidest, aga paljuski ka kultuuriruumist ja geograafilisest paiknevusest tarbitakse päevas flavonoide keskeltläbi paarsada milligrammi kuni üks gramm.
Viimaste aastakümnete uuringud on näidanud, et flavonoididel võib olla väga erisugune bioloogiline aktiivsus, toimides antioksüdantsete, põletikuvastaste, antibakteriaalsete, viirusvastaste, immuunsüsteemi moduleerivate, veresuhkrutaset reguleerivate, vananemist pidurdavate, seedekulglat, südame-veresoonkonda ja närvisüsteemi kaitsvate ning ka vähivastaste ainetena. Kõiki neid toimeid reguleerib konkreetsete ühendite seostumine märklaudadega rakkude pinnal ja sees, tuues kaasa muutusi rakkude talitluses. Nii tunnemegi flavonoide praegu kui toidu koostisosi, mille puudus ei avaldu kohe, vaid nende tähtsus väljendub eluea vältel, pakkudes tuge nii tõsiste krooniliste haiguste ennetamisel kui ka ravis. Näitena võib siinkohal tuua Guna Yala saarestikus elavad indiaanlased, kelle seas ei ole täheldatud vananemisega seotud vererõhu tõusu ega kõrgvererõhktõbe, hoolimata tõsiasjast, et maailmas moodustavad nad ainsa teadaoleva rahvarühma, kes sõltub oma toidu säilitamisel selle soolamisest. Sellist huvitavat seost põhjendatakse saarestiku elanike igapäevase kakao tarbimisega kogustes, milles leiduvad katehhiinid pakuvad kaitset nii südame isheemiatõve ja insuldi kui ka teist tüüpi diabeedi tekke eest. Nii ongi iga päev üle viie tassi kakaod joovate guna indiaanlaste suremus südame-veresoonkonna haigustesse 9,1 korda madalam kui Panama mandriosa elanikel. Guna indiaanlaste sisserändel Panama mandriossa ja kohanemisel sealsete läänemaailmale lähedasemate toitumisharjumustega suureneb ka nendel kõrgvererõhktõve esinemus.
Täiesti omaette teemaks flavonoidide uurimisel on nende taimset päritolu ühendite koostoimed krooniliste haiguste ravis kasutatavate medikamentidega. Nii näiteks võivad kindlad flavonoidid suurel määral võimendada vähkkasvajate raviks kasutatavate ravimite toimetõhusust, võimaldades saavutada samaväärseid raviefekte medikamentide madalamate annuste juures, leevendades seeläbi nende raskesti talutavaid kõrvaltoimeid.
Peatudes lõpetuseks teemal, milline võiks olla flavonoidide uurimise temaatika üldine sõnum inimkonnale, tuleb ühelt poolt rõhutada flavonoidide leidumist puuviljas, köögiviljas, teraviljas, kaunviljas, marjades, vürts- ja ravimtaimedes, meetoodetes, pähklites, seemnetes ja ka taimset päritolu jookides. Teisalt seda, et taimsetest allikatest tarbituna on flavonoidid inimesele enamjaolt ohutud. On ju inimkond flavonoididega kokku puutunud nii toidu kui ka ravimtaimede kaudu juba aegade algusest. Iseasi on olukord, kui vastavaid ühendeid hakatakse lisanditena juurde võtma ülisuurtes annustes. Teades nende ainete rolli krooniliste haiguste ennetamisel on oluline flavonoidirikaste toitude igapäevane tarbimine võimalikult laias valikus. Konkreetsete terviseriskide vähendamiseks ja ka tõbede raviks on arvestatav toime enamasti vaid kindlatel ühenditel ning mitmeid selliseid aineid ja ainete komplekse võib apteekide ja tervisepoodide riiulitelt lisanditena ka leida. Flavonoidide olemuse ja toime tundmine on seda enam tähtis, et mõned vastavad sünteetiliselt modifitseeritud ühendid on jõudnud juba ka uute ravimikandidaatidena kliiniliste uuringute lõppfaasi.
Flavonoidide põhialused ja nendest saadav kasu tervisele
Aasta alguses ilmus New Yorgis asuvalt teaduskirjastuselt Nova Science Publishers flavonoidide kohta esimene laiaulatuslik kõrgkooliõpik „Flavonoidide põhialused ja nende tervisekasud“ („Fundamentals of Flavonoids and Their Health Benefits. A Textbook for Undergraduate, Graduate, and Postgraduate Students“), autoriks Katrin Sak. Õpik on mõeldud kasutamiseks erineva tasemega tudengitele, nii põhiastme üliõpilastele kui ka kraadiõppuritele magistrantuuris ja doktorantuuris.
Koostatud õpik avab flavonoidide ajakohase käsitluse tähtsamaid aspekte. Lisaks nende ühendite keemiliste omaduste, struktuuri ja peamiste looduslike allikate kirjeldamisele on eraldi peatükid pühendatud flavonoidide biosünteesile ja rollile taimedes, ainevahetusele inimorganismis ning kõige olulisemale bioloogilisele aktiivsusele võitluses põletikega, bakteriaalsete, viirus- ja seenhaigustega, diabeediga, kardiovaskulaarsete probleemide ning mitmesugust tüüpi vähkkasvajatega. Vaatluse all on nende ühendite roll nii rakutasandil eri signaaliülekanderadade mõjutajatena kui ka loommudelites, kliinilistes katsetes ja suuremahulistes epidemioloogilistes uuringutes. Seeläbi sobib see õpik kasutamiseks nii fütokeemiakursusel taimedes sünteesitud ühendite tundmaõppimiseks kui ka farmakognoosiakursusel taimsete koostisosade toimete mõistmiseks inimorganismis asetleidvate protsesside reguleerimisel. Raamatu ilmumisele lisab kaalu tõsiasi, et tegemist on maailmas esimese spetsiaalselt flavonoididele pühendatud õpikuga.
