19. märtsil 2007 saabus kirjanduskeskusse Haridus- ja Teadusministeeriumi kiri, millele oli lisatud ministri käskkiri nr 640 28. juulist 2006 “Eesti Teadusinfosüsteemis kasutatavate teadus- ja arendustegevust käsitlevate klassifikaatorite kinnitamine”. Paluti üle vaadata selle käskkirja lisa pealkirjaga “Rahvusvaheliste teaduskirjastuste loend”. Käskkirja saatsin välja kirjanduskeskuse teadusnõukogu liikmetele ning see kutsus esile elava vastukaja. Olulisimaks arutlusobjektiks osutusid ministri käskkirja põhipunktid, mille järgi käib praeguse Eesti teaduselu hindamine ja rahastamine. See on kõigis humanitaarteadustes tekitanud vastuseisu, sest hindamissüsteem tõotab üha enam hakata takistama uurimistööd. Võitjaid seejuures ei ole, on ainult kaotajad, ja üsna ühiselt valitseb seisukoht, et humanitaarteadusi ollakse Eestis praegu valitsuse tasemel poliitiliselt valesti suunitlemas ning nende hindamine on nihkumas väärale alusele. Võtaksin teadusnõukogu juhina kokku seisukohad, mis arutelul kõlama jäid.
Kõige üldisemalt: Eesti teadusinfosüsteemis kasutatavate teadus- ja arendustegevuse valdkondade jaotuskava on humanitaarteaduste seisukohalt puudulik, samas infosüsteemis kasutatavad tulemuste klassifikaatorid on humanitaarteadustele kõlbmatud ning sedasama on ka rahvusvaheliste teaduskirjastuste loend. Vaatlen neid kolme punkti lähemalt.
Esiteks, mis puutub teaduste klassifikatsiooni, siis osutan kirjandusinstituudi esindajana vaid ühele asjaolule: kirjandusteadus seal sisuliselt ei kajastu. Valdkond 1.2.6. on märgistatud kui “Filoloogia ja lingvistika” ning see on ilmselt ameerikainglise “Philology and linguistics” vaste, mis rahvusvahelises pruugis tõlgitakse umbes ‘klassikaliseks filoloogiaks ja moodsaks keeleteaduseks’. Praktiliselt sedasama tähendab see tänases eesti keeles – kui me ei kvalifitseeri seda lihtsalt loogiliseks veaks (sest lingvistika on filoloogia osa). Pigem kõlbaks juba nõukogude ajal kasutusel olnud “filoloogiateadused” (ehk keele-, kirjandus- ja rahvaluuleteadus), mida siiski ei soovitaks. Ainus normaalne valdkonnanimetus oleks kas “Keele- ja kirjandusteadus” või siis – vägagi soovitatavalt – eraldi numbrite all “Keeleteadus” ja “Kirjandusteadus”. Pluss veel “Rahvaluuleteadus”, sest seda ei ole praegu üheski lahtris isegi virtuaalselt võimalik tuvastada. Lahusvariant oleks kõige loomulikum, kui arvestada seda, et eraldi numbrite all on ka mitmed Eestis mahuliselt vähesemal määral viljeldavad alad nagu filosoofia või teoloogia, samuti kunstiteadus (mis eesti keeli tähendab üheselt kujutavate kunstidega tegelemist ega vasta inglise “Arts and Literature’ile”).
Teiseks, teadustöö tulemuste (publikatsioonide) klassifikaatorite süsteem on humanitaarteadustele praegusel kujul kõlbmatu. Siin on vaidlused olnud kõige tulisemad ning see on arusaadav, sest praegust hindamissüsteemi võib nimetada isegi küüniliseks: sellega on käiku lastud otsekui teadusbürokraatlik masin näitamaks, et Eesti humanitaarteadustes ei toimu ega saagi toimuda midagi olulist. Süsteemis “Salieri kontra Mozart” on see muidugi õige. Kui Haridus- ja Teadusministeerium tahaks tõestada, et temas ei valitse mitte skopetslik ideoloogia (tuntud vene enesekastreerijate sekti järgi), vaid et ta eriliseks auks ja kohustuseks on tagada humanitaarsete teadmisvaldkondade rikkalik eneseteostus Eesti riigis (ja need on ajaloos alati olnud väikeriikide põhirelv), siis tuleks uue hindamissüsteemi ülesehitamisel arvestada vähemalt kahte asjaolu.
(a) Eesti keeles ja/või Eestis avaldatud teadustekst võib kuuluda kõige kõrgemasse teaduskategooriasse. Loomulikult ei saa selliste tekstide hulk olla üleliia suur, aga võimalus neid tuvastada peab leitama. Siin ei aita ainult formaalsete kategooriate rakendamine (ilmumiskoht kui kriteerium), vaid tuleb kaasata eksperte, kulutada raha, läheneda tekstidele individuaalselt jne. Raske, näib, et peaaegu võimatu ülesanne, aga kehtima tuleb see maksiim panna – pean seda riikliku väärikuse küsimuseks. Kui maksiim (a) välistatakse, siis ühes sellega ei tunnistata Eestis valitsuse tasemel Eestis ja/või eesti keeles tehtava teaduse võimalikkust. Selline valitsus ei saaks enam olla Eesti riigi valitsus.
(b) Iga Eesti kvalifitseeritud ja teadustekste kirjastav teadusasutus peab olema teaduskirjastajana põhimõtteliselt aktsepteeritud. Sellegi maksiimi ümber tuleb paratamatult luua mingi käitumisreeglistik, aga teda ennast pole võimalik ignoreerida selsamal põhjusel, mis toodud maksiimi (a) juures. Maksiim (b) ei eita võimalust, et Eesti teadusasutused avaldavad kohati ka teaduslikult keskpäraseid või nõrku teoseid, aga see on juba edasise retsenseerimise, hindamise, rahajagamise jne kaudu reguleeritav küsimus.
Kolmandaks, ministri käskkirja lisa “Rahvusvaheliste teaduskirjastuste loend” (423 nimetust) on humanitaarteadustes kasutamiseks kõlbmatu. Dokument ei aita mitte millelegi kaasa, loob ainult suvalisi diskriminatsioone. On arusaamatu, et nii algelist dokumenti võidakse pidada teaduskorralduse vahendiks. Võimalik, et loodus- ja täppisteadustes on olemas kitsaid nišše, kus töötades tuleb tõsine publikatsioon kõne alla ainult teatud kirjastustes ja väljaannetes. Humanitaarteadustes selline kapseldumine üldiselt puudub, puudub mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Loendi koostaja on reastanud valdavalt ingliskeelseid, suurelt jaolt Ameerika kirjastusi, kuid isegi neid lugedes ei saa aru, miks puuduvad Havai ja Nebraska ülikoolide kirjastuste kõrvalt näiteks State University of New York Press või Northwestern University Press? Miks on esindatud Quebeci ülikooli kirjastus, aga pole säärast tunnustatud ettevõtet nagu University of Toronto Press? Aga kui ka nimetatud lisada, võib sama targalt esitada küsimusi kümnete järgmiste kohta.
Mis puutub mitte-ingliskeelsetesse kirjastustesse, siis on siin isegi raske dialoogi arendada. Itaalia, hispaania või hiina keeles ei ole Eesti haridusjuhtide meelest ilmselt võimalik teadusteksti avaldada (niisiis on need vähemalt võrdsustatud eesti keelega), vene keeles on seda vähesel määral võimalik teha Moskvas, Helsingis soome keeles pisut rohkem. Kui võtta Euroopa suurim riik Saksamaa, Eesti humanitaaride kõige tihedam koostööpartner Lääne-Euroopas, siis on esitatud vaid pistelisi näiteid kirjastustest. Eeloleval suvel peaks ilmuma kirjanduskeskuse ühistöö Maini-äärse Frankfurdi ülikooliga Universitätsverlag Winteris, mis on teisisõnu Heidelbergi ülikooli kirjastus, vanimaid ja tõsisemaid omalaadseid Saksamaal, aga Eesti teadushindajate jaoks pole see teaduslik asutus. Kes julgeb teha selliseid otsuseid? Oleme teinud kaastööd Kröner Verlagis, Aisthesis Verlagis, LIT Verlagis, samuti Baseli Schwabe Verlagis (maailma suurima filosoofiaentsüklopeedia väljaandja) ilmunud teostele, aga Eesti teadussüsteem ei tea neist tuntud kirjastustest midagi. Loendis on säärane sümpaatne asutus nagu Marburgi Herderi Instituudi kirjastus − olen sellega ülimalt päri, sest seal kirjastatakse ka Balti ajaloo materjale, ehkki ma ei saa aru ministeeriumi teaduslikust loogikast, kui puudub üks tuntumaid ajalookirjastajaid Siedler Verlag, kus on ilmunud ka kõige kapitaalsem Baltimaade ajaloo käsitlus. Vastupidine näide: iseenesest väga hea on loendisse võetud Suhrkampi kirjastus, kelle toodang on aga suurelt jaolt ilukirjanduslik ning kes oma teaduspooles avaldab valdavalt teadustähtede loomingut, s.t selliseid saksa ja välismaiseid autoreid, kes − kui nad on veel elavate kirjas − oma ea ja positsiooni tõttu teadushindajate punkte enam ei vaja. Algselt on nende tööd ilmunud sageli kirjastustes, mida loend ei kajasta. Me ei oska vist ennustada, millal mõni eestlane oma monograafiaga Suhrkampi jõuab, aga karta võib, et temalgi pole siis enam punktidest ei sooja ega külma. Igatahes on Suhrkamp loendis peaaegu et irooniline märk. Nagu ka näiteks Prantsuse kirjastus Seuil, mis avaldab valdavalt säära
st suurejoonelist esseistikat, mida ükski eesti teadushindaja arvatavasti teaduseks ei peaks. Samas puuduvad Prantsuse ülikoolide ja uurimisasutuste kirjastused täielikult.
Selle jutu moraal ei ole igatahes see, et teaduskirjastuste loend oleks puudulik, vaid see, et säärane loend on humanitaarteadustes üleliigne, et mitte öelda kahjulik: kahjulik siis, kui seda võetakse kui eeskirja. Tugev humanitaarteaduslik mõte ei ole koondunud mingitesse kindlatesse kirjastustesse. On enam-vähem garanteeritult häid kirjastusi, kuid seal avaldatakse tekste, mis on teadusruumist juba väljunud avaramasse kultuurikäibesse. Üldiselt ilmub tugevaid humanitaartekste väga erinevates kohtades ning kõige etableerunumad väljaanded ei ole alati kõige algupärasem foorum. Kui ministeerium peab − mingitel formaalsetel põhjustel − teaduskirjastuste loendi välja töötama, siis ainult eeldusel, et seda serveeritakse algusest peale kui põhimõtteliselt lõpmatut, igal juhul vigast ja rangelt soovituslikku.
1 Veidi kohendatud väljavõte Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktori kirjast Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonnale 5. aprillil 2007. a.
