Toeta
Otsi

Eesti molekulaarbioloogia

  • Henrik ja Hvostov

    Toomas Paul

    Enamik inimesi on inertsed. Ilmselt on “nõustalgia” üheks põhjuseks asjaolu, et elu oli tol ajal lihtsam, mitte nii inforikas ja erinevaid valikuid pakkuv nagu täna. Juba oktoobrilapse-eas õpetati selgeks, et “riik meie eest muret kannab”, ning sellise teadmisega oli lihtne mõtlemisest loobuda. Sarnast riigi poolt pakutavat kindlustunnet ootavad nõukogude elu paremaks pidajad ka täna, ja seda ei saa neile tegelikult pahaks panna.

    Pealegi kehtib raudne reegel: võitjate üle kohut ei mõisteta. Punaarmee purustas Narva vallutamisel fašistlike röövvallutajate käest barokse linnasüdame. Tänavu tervitas selle sündmuse mälestuspäeval koalitsioonivalitsusse kuuluva Rahvaliidu osakond sõjaveterane: “26. juuli on püha päev meie linna jaoks. Kummardame sügavalt meie linna elanike nimel nende ees, kes vabastasid linna… Igavene kuulsus kõigile sõduritele-vabastajatele!”

    Eestlased väidavad, et nad ei ole kunagi marksismi-leninismi uskunud. Küllap see on tõsi, ega ei mäleta küll kuigi paljusid tõsiusklikke kommuniste. Kuid juba viiekümnendate keskel oli selge – elu tahab elamist, igal on üksainus elu. Kuuekümnendad olidki kuldsed. Kelle ees peaksime siis oma noorpõlve tegusid häbenema? Sugupõlv, kes sündis liiga hilja ja jäi sõjajärgse aja seiklustest ilma, otse nõuab tolle aja täisvärvides ajalugu.

    Jah, päris alguses on vaja kasutada natukene survet ja vägivalda. Ent üksnes algul. Teatud kogus oli neljakümnendatel aastatel vastalisi, need tuli hävituspataljonidel füüsiliselt likvideerida. Edasi oli oluline sisestada asjaosalistesse sellised põhjendused, mis kutsusid esile soovitud käitumise ning lasid samas seda käitumist oma vaba tahte otsuseks pidada. Nagu kirjutas Samuel Butler kolmsada aastat tagasi: “Kui nõustub vastu tahtmist ta / jääb siiski sama meelega.”

    Lauri Vahtre nendib nukrusega, et rahva mälu ei ole nn “muistsest vabadusvõitlusest” säilitanud otsest, elavat mälestust. Võimalik, et selle on minema pühkinud hilisemad häda-, sõja-, nälja- ja katkuajad. Võimalik ka, et rahvapärimus üksinda, ilma kirjakultuuri toeta, ei suudagi meeles pidada vanemaid kui paari-kolmesaja aasta taguseid sündmusi. “Kui 19. sajandil suulist pärimust üles kirjutama hakati, siis mäletas rahvas küll Põhjasõda ja Rootsi aega, aga mis oli enne – seda mitte. Pole säilinud jutte Ümera lahingust ega Jüriöö ülestõusust, rahvasuu ei mäleta isegi Liivi sõja aegseid sündmusi, Tallinna piiramist ega Ivo Schenkenbergi.”

    XIII sajandi sündmused Eestimaal on maailmaajaloolises perspektiivis episood Kirde-Euroopas elanud paganate integreerimisel lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni. Õigusega ei kuluta Eric Christiansen oma monograafias Eesti hõimude alistamisele kuigi palju ruumi, sest sõda käis ka Väinal, Leedus, Karjalas ning Lapimaal, enne seda Põhja-Saksa vendi aladel.

    Ilma Henrikuta oleksime sama suures ja õndsas teadmatuses oma ajaloo areenile astumise perioodist nagu soomlased. Aga nüüd on meil värvikas algus. Kuigi rahvas ei mäletanud midagi, oli materjal Merkelil ja Jakobsonil eest võtta. Loomulikult lugesid estofiilid ja rahvusromantikud kroonikast hoopis muud välja kui need, kellele ta muiste kirjutati.

    Tõlgendamisvõimalused on seda avaramad, et Jaan Unduski hinnangul on Läti Henrik ja Balthasar Russow tänini kõige postmodernistlikumad Eesti historiograafid. Postmodernism mõistab ajalugu kui retooriliste vahenditega üles ehitatud narratiivi. Nii Henrik kui Russow rahuldavad postmodernismi veel ühest tema tunnusest, vaatekohtade pluralismist, lähtudes. Seda fookuste esmalugemisel sageli tabamatut, jutustusse sulandunud vaheldumist, mida nad olid võimelised looma, ei ole hilisemas, üha positivistlikumaks ja teaduslikumaks pürgivas ajalookirjutuses eriti jäljendada suudetud.

    Mu selle suve üks lugemiselamusi oli Umberto Eco “Lector in fabula” ja Andrei Hvostovi “Henriku” rööbitine lugemine. Sellest võiks kirjutada samasuguse analüüsi nagu Eco teeb Alphonse Allais’ novellile “Üks üpris pariislik draama”.

    Ajaloolase ja ajakirjaniku Hvostovi näidend ei ole range ajaloouurimus, vaid vaimukas pamflett, mille kirjutamisel on arvesse võetud uuemaid avastusi. Ants Viires on näidanud, kuidas ärkamisajal leiutatud Taarale pole autentses rahvapärimuses pisemaidki pidepunkte. Marek Tamm kinnitab, et Liivimaa pühitsemine Neitsi Maarjale oli Alberti isiklik initsiatiiv, mida Rooma hea sõnaga toetas, kuid kunagi ametlikult ei kinnitanud. See, mida Henrik vahendab kõnelustest Lateraani kirikukogul, pole käsitletav ametliku otsusena. Pigem on paavsti vastus nii-öelda diplomaatilise small talk’i klassikaline näide. Kõik piirkonnad, mis lülitati kristlaskonda XII-XIII sajandil, nimetasid misjonärid suurema või väiksema eduga Maarjamaaks, seda nii Pürenee poolsaarel kui ka Läänemere kallastel, kusjuures mõningaid näiteid tunneme varasemastki ajaloost (nt Ungari). Jumalaema kujunes kõrgkeskajal ristisõdijate ja misjonäride kõige populaarsemaks eestkostjaks ja tema kaitse alla usaldati suur osa vallutatud maid, rajatud kirikuid ja asutatud kloostreid. Loomulikult ei võta praegune civil religion teda enam reaalse kaitsjana, kuid fiktiivsus resp. selle avastamine ei nõua loobumist Maarjamaa ordenite jagamisest. See on nagu leinamiitingud Hirvepargis Kalevipoja ema Linda mälestuskivi juures. Kogu minevik on ühtviisi mütoloogiline.

    Näidend on loogiline jätk eksklusiivintervjuule, mille Henrik andis Hvostovile möödunud sügisel (Läti Henrik: “Mina mõtlesin Tharapita välja…”, EE 12.IX.2005). Henrikuga kohtuvad Saunamees, Kõnekirjutaja, Arheoloog ja Taarausuline on selgelt äratuntavad tegelased. Kui midagi soovida, siis – Hvostov võiks ka mõnel praegusel ideoloogil ja erakonnaliidril lasta Henrikuga kohtuda. Kuigi see oleks ohtlikum kui intelligentide õrritamine. Aga Hvostov on mees, kes ka seda julgeks.

  • Prantsuse õukond Kadriorus

    Toomas Velmet

    Niisiis algas kontsert Clérambault’ dramaatilise kantaadiga “Zephire et Flore”. Muide, lisaks kavalehele jagati abimaterjalina välja ka kantaatide prantsus- ja eestikeelsed tekstid, mis on korraldajatest hästi kena. Olgu see üks või teine autor tolleaegsest prantsuse õukonnast, siis kantaatide vormiline struktuur nägi ette ikka ühtmoodi: aaria, retsitatiiv, aaria, retsitatiiv, aaria näiteks Clérambault’ kantaadis. Aariatele on aeg-ajalt või ehk vajaduse korral lisatud ka omadussõna, nagu näiteks tendrement (õrnalt) või legerement (kergemeelselt). Teatavat ebatervet segadust võib aga tekitada osa pealkirjaga “Air gay”, mida ka sõnaraamatu abil võib rahulikult tõlkida kui homoseksualisti aaria. Tegelikult on tegu vana kirjaviisiga ning tänapäeval näeb see välja “air gai” (lõbus aaria), mis klapib ka tekstiga suurepäraselt.

    Clérambault’ kantaadi “Zephire et Flore” esimestest fraasidest oli selge, et publiku ees on suurepärased muusikud, kes tunnetavad hästi stiili ning realiseerivad esitatava pingevabale ansamblikultuurile toetudes. Solisti saatev klavessiin viola da gamba’ga oli tõeliselt tähelepanuväärse kõlakultuuriga continuo nii tämbritelt kui dünaamiliselt. Midagi sellist ei ole ammu nautinud. Kädy Plaas on peen muusik, kes klapib ansamblisse hästi, ning lisas ka häälele dramatismi seal, kus vaja. Et saal akustiliselt seda väga ei kannata, pole artisti süü.

    Imbi Tarumilt järgnes neli klavessiinipala Royer’ kogumikust, mis andis esimese võimaluse täiel määral nautida kõrgkvaliteetset instrumenti tippmängija käes. Philidori neljaosaline “Viies süit” flöödile andis taas võimaluse nautida kõlalis-tämbrilist instrumentaalset kooslust. Reet Sukk traversflöödil oskas ennast hästi tasakaalukalt eksponeerida Tarumi-Jõesaare continuo taustal ning vägagi veenvad olid flöödi ja gamba dialoogide fraseerimised. Tarumilt veel kolm Royer’ klavessiinipala, millest “Sküütide marss”, oli lausa teatrietendus – nii virtuoosne kui dünaamiline plahvatus, mida sellelt instrumendilt ei oska kartagi.

    Kontserdi lõpetas mahukas (seitsmeosaline) Montéclairi kantaat “Pan et Syrinx”, kus olid tegevad kõik õhtul osalenud interpreedid. Seekord demonstreerisid oma retsitatiivi kujundamise fantaasiat veel kord Reet Sukk ja Tõnu Jõesaar ning see oli nauditav. Kädy Plaasi sopranis oli nüüd pisut vähem metalli ning see sobis suurepäraselt süürinksi kaaslaseks.

    Kui mõnikord tundub vaheajata tunnine kontsert ehk liiga pikana, siis seekordne, pooleteisetunnine, oli just paras mõõt. Arvan, et interpreetidel oli selles ajamasina maagias oma kaalukas sõna öelda.

     

     

  • Klaasimaailma loojad tutvustavad oma ekspositsiooni klaasinäitusel „Suur haprus“

    Eero Kangor

    Täna, 20. juunil kell 18 pakuvad Klaasimaailma loojad Tiina Sarapu, Eeva Käsper ja produtsent Madli-Liis Parts Tallinna Kunstihoones võimalust saada osa selle erilise projekti sünniloost ja arengust. Kohtumine kunstnikega toimub Eesti klaasikunsti valiknäituse „Suur haprus“ raames.

    Klaasimaailm on klaasikunsti ja muusikat ühendav rahvusvaheline projekt, mille algatasid Norra muusikud Terje Isungset ja Arve Henriksen ning Euroopa kultuuripealinna Tallinna aastat ette valmistanud SA Tallinn 2011. Kultuuripealinna lõpuprogrammi kuulunud sündmus kujunes üheks omanäolisemaks erinevaid kunstivaldkondi liitvaks kontseptsiooniks kogu kultuuripealinna aasta vältel. Kuni 22. juulini on Klaasimailma jaoks loodud rohkem kui 30 klaasist pilli eksponeeritud Tallinna Kunstihoones näitusel „Suur haprus“.

    Kuna tänu projektile omandasid kunstnikud ja muusikud unikaalseid uusi kogemusi, mis on seotud just klaasi kui materjali kasutamisega helide loomisel, siis otsustas SA Tallinna Kultuurikatel jätkata Klaasimaailma arendust laiapõhjaliseks rahvusvaheliseks kunstiprojektiks.

    Klaasimaailma valmistati ette perioodil 2009-2011. See kulmineerus välja müüdud kontsertidega Von Krahli teatris, kus üleni mustal laval sinises valguses särasid üle 30 fantaasiapilli ehk erineva kujuga klaasobjekti, millest ükski ei meenutanud silmale harjumuspäraseid instrumente. Publik oli lummatud nii Isungseti-Henrikseni improvisatsioonidest kui ka pillidest endist.

    Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti tudengid ja Eesti tunnustatud klaasikunstnikud otsisid kahe aasta jooksul põnevaid vorme, milles klaas võiks tekitada muusikute jaoks sobivat heli. Kuna muusikud ühtegi joonist ega visuaalset lahendust ette ei öelnud, olid kunstnikel vabad käed. Nii mõnigi kunstnik uuris pillimeistritelt, kuidas teha huulikut või kuidas kinnitada klaasile pillikeeli nii, et need ka erinevaid toone tekitaksid ja neid häälestada õnnestuks. Kõigist neist kogemustest saab lähemalt kuulda homme juba asjaosaliste endi käest.

    Vaata ka: http://www.kultuurikatel.ee/klaasimaailm

    Eesti klaasikunsti valiknäitus “Suur haprus” on Tallinna Kunstihoones avatud 22. juulini. Näituse kohta saab infot Kunstihoone kodulehelt www.kunstihoone.ee ja Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/pages/Tallinna-Kunstihoone/140096902741315

  • Karikatuur

    Strandberg 2006

    alt=”” hspace=0 src=”images/stories/110806/2.jpg” align=baseline border=0>

  • Pinnavirvendus ja põhjalained

    Toomas Velmet

    Pealkiri on teadagi laenatud jutukirjanikult Herman Sergolt ning aktuaalsemalt liiklusteemaline variant võinuks olla ka “Pinnatuisk ja lumevaalud”. Mõte jääb peaaegu samaks ning peas hakkas see keerlema viimase ERSO kontserdi (9. II) ajal ja järel.

    Soliidne kava, mis koosnes Prokofjevi populaarseimast Klaverikontserdist nr 3 C-duur op. 26, mille solist oli Vladimir Mištšuk, ja veel populaarsemast Beethoveni sümfooniate Sümfooniast nr 5 c-moll op. 67, dirigendipuldis orkestri peadirigent Nikolai Aleksejev. Vladimir Mištšuk esitas 11. II 2004 ERSOga Olari Eltsi juhatusel Tšaikovski b-moll kontserdi, mille puhul kirjutasin: “Interpreet välistas sellised vene interpretatsioonikooli põhitõed nagu fraasi kulgemine ja vormi kujundamine staatika vältimise läbi ning keskendus teksti kõlalisele prepareerimisele” ja veel: “…ei saa öelda, et esitus oleks perfektne olnud.” Huvitava interpreedi isikupära on ju see, mis köidab kuulama ning seda kinnitab veel üks tsitaat iseendalt: “Monumentaalne teos oli jälgitav kui põnevusromaan”.

    Seekordne Mištšuk oli teistest tuultest viidud ning suhe Prokofjeviga hoopis pinnavirvenduslikum. Kõik kulges ja voolas ning vorm (ka variatsioonides) hoiti kompaktsena, kuid Prokofjevi karakterite põnevust andis otsida – kontsert haihtus kui pinnavirvendus. Eelmise esitusega võrreldes pidas paika vaid konstateering esituse perfektsusest. Mištšuk on ilmselgelt see interpreedinatuur, kellega ansamblimäng on igal elujuhtumil ettearvamatu – harjuta või ära harjuta. Ning veel, Mištšuki pianismi ja esitaja tugevad küljed avalduvad lüürikas ja lühivormides, selle tõestuseks eelmisel korral lisapalaks esitatud Tšaikovski “Oktoober” ja seekord Prokofjevi pala tsüklist “Romeo ja Julia”, kümme pala klaverile op. 75. Võib-olla oleks hoopis põnevam kuulata pianisti soolokava, kus puuduvad segavad asjaolud orkestri näol, aga need võimalused meil ja veel suures saalis ning kvaliteetsel instrumendil puuduvad. Eks tule siis leppida pinnavirvenduste ehk lisapaladega.

    Kui pinnavirvendused ainult pritsivad, siis põhjalained juba kõigutavad paati. Beethoveni V sümfoonia on see teos, mis viimased 198 aastat “koputab” iga inimese hingele, kes kordki kuulnud nime Beethoven koos sõnaga “sümfoonia” ning neid ikka leidub üsna massiliselt nii heas kui iroonilises mõttes. ERSO hea traditsioon on kavas ära märkida mõnede teoste puhul teada olevad esitused. Seekord oli fikseeritud 23 Viienda sümfoonia ettekannet, alates aastast 1941 (Olav Roots) kuni viimaseni aastal 2000 (Arvo Volmer).

    Selles ajavahemikus on tihedus erinev ja suurem osa (13) esitusi langeb vahemikku 1960ndad-70ndad. Meenub, et siis tõepoolest mängiti Beethovenit palju, vist oli korduvalt kavas isegi tsükleid Beethoveni sümfoonilisest loomingust. V sümfoonia kavvavõtmine on igal juhul väljakutse kõigile, s.t orkestrile, dirigendile ja kindlasti ka publikule. Viimane ei oota ainult šablooni äratundmise rõõmu, vaid pigem “arheoloogilist” leiurõõmu. Või kui seda ei juhtu, siis vähemalt põnevust kaevamisprotsessist.

    Seekordne esitus ei pakkunud ei esimest, teist ega kolmandat rahuldust. Soovunelmana jäi hinge palve, et kui juba “koputate”, siis palun kõik korraga. Artisti elu on karm, aga see-eest absoluutselt ebaõiglane – seda teab igaüks, kes laval leiba teeninud. Publikut ei huvita organisatsioonilist laadi põhjalained ega pinnavirvendused, vaid kontserdielamus.

    Kui ausaks jääda, siis tuleb tunnistada, et umbes kolm rahuldust õnnestus kõigele vaatamata kokku lugeda. Esiteks Nils Rõõmussaar (I oboe), teiseks metsasarved, kelle võitlus “saatusega” lõppes võidukalt, ja kolmandaks publiku hulk, mis sundis selja tugevalt vastu saali tagumist seina toetama.

     

     

  • Ilmus Professor Peeter Linnapi raamat “Intellektuaalne kunst: kirjutisi fotograafidest”

    Piret Kaevats

    Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetiste sarja 17. osana ilmus juunis Professor Peeter Linnapi artiklitekogumik “Intellektuaalne kunst: kirjutisi fotograafidest” (Silmakirjad 6).

    Raamat koosneb 60 kirjutisest, mis käsitlevad nii Eesti (30 autorit) kui välisfotograafide (30 autorit) loomingut. Autorite valiku põhimõtteks on eeskätt nende mõtlemisvõime ja suutlikkus paljukihiliseks intrigeerivaks tähendusloomeks. Raamatus on artikleid nii 19., 20. kui 21. sajandi fotograafidest, keda ühendab võime pöördelisteks avastusteks ja kelle teemadering ning väljendusviis ületavad harjumuslikult kunsti valdkonnas tegutsevate artisanide enesekeskse nn “eneseväljenduse”.

    Kogumikus leiduvaid tekste iseloomustab analüütiline, piltide ja pildikogumite paljusid tähenduskihte lahkav kirjutamislaad, mis lisaks autorite ja teoste nähtavate tähenduskihtide lahkamisele asetab nähtused ka olulistesse ajaloolistesse, poliitilistesse ja mentaliteediga seotud kontekstidesse. Makro- või mikropoliitiliste teemadega tegelevate autorite kõrval sisaldab raamat kirjutisi ka fotograafidest, kelle tegevust iseloomustab analüütiline lähenemine maailmale/ mõttemaailmale.

    Põhjalikum informatsioon raamatu kohta ja raamatu kaanefoto on lisatud Tartu Kõrgema Kunstikooli veebilehele: http://www.artcol.ee/avaleht/uudised/554/

  • Enesetõestamise tähtis hetk

    Kaarel Tarand

    Me saame alustada puhtalt lehelt, mis sest, et asjatundjatele on Tallinna vabadussamba rajamise pikk ja nurjumisi täis eellugu hästi teada. Teadma peab, aga mitte nüüd kogu ajalugu pommina jala küljes kaasa vedama. Paistab, et seekord on ka valitsus täis otsustavust auküsimus võiduka lõpplahenduseni viia. Ent nagu Sirbi vestlusringis kõneldust saab järeldada, on probleeme ja kiusatusi veel käimata tee igal sammul ette näha.

    Võib eeldada, et vabadussamba alal on ühiskonnas asjatundjaid rohkemgi kui Eurovisiooni esinduslaulu valimise puhul, seega sadu tuhandeid. Võib minna keerukat ja kulukat otsedemokraatia teed või siis usaldada asjatundjaid. Ma ei näe praegu ühtki põhjust, miks avalikkus ei võiks käivitatud protsessis asjatundjaid usaldada, vaid peaks ise vastutuse haarama. Muidugi, usaldus tuleb pideva suhtlemisega välja teenida. See tähendab, et ideekonkursi hindamiskomisjoni kogu tegevus ja eriti lõppotsused peavad olema väga hoolega ja põhjalikult motiveeritud. Näiteks paremini kui Eesti Rahva Muuseumi hoone konkursil. Kui auväärse žürii liikmed peavad enne otsuse väljakuulutamist selle iseendale igakülgselt ära põhjendama, pole ka kartust, et otsus saaks väga vigane või kallutatud, liiga madalale maitsele orienteeritud või rahaliselt popslik tulla.

    Vaadates asja samba võimalike loojate silmadega võib mõista kõhklusi või koguni sügavat skepsist kogu ürituse suhtes. Pettumusi on Vabaduse väljaku esindusväljakuks kujundamisel kätt proovinuist ette tulnud kõigil: kord ei mõista žürii kunsti, kord kaob poliitiline tahe, kord lämbub protsess juriidilistesse võrkudesse. Aga sellest hoolimata on mul raske ette kujutada Eesti kunstnikku, kes loobuks võistlusel osalemisest ainuüksi arvamuse tõttu, et ega niikuinii seekordki midagi välja ei tule. Tegu on siiski unikaalse võimalusega end ajaloos põlistada. Ka auhinnad on seekord nii soliidsed, et ükski ei peaks tohtima öelda samamoodi, nagu mõnel arhitektuurikonkursil on juhtunud: et head ja tasuvat tööd on niigi palju ning osalemine mõttetu kulutus, mida auhinnafond kuidagi ei kompenseeri.

    Olulisem on siiski muu. Esiteks, kuna võistlus tõotab tulla rahvusvaheline, siis ei tohiks puududa võistluspinge. Enese mõõtmine rahvusvahelisel tasemel on väärtuslik kogemus igal juhul. Teiseks, riik pakub välja suurepärase võimaluse oma oskuste rahvusvaheliseks reklaamimiseks. Võitjale eriti, sest tema teosest saab Eesti esimene ja esialgu ainus monument, mis garanteeritult vilksatab pidevalt läbi maailma meediast. See võib tähendada uusi tellimusi ja surematust ka väljaspool Eestit.

    Kolmandaks, monument muutub kunstilise inspiratsiooni ja uute teoste allikaks, seda pildistatakse ja maalitakse, sellest hakatakse tuletama rahva esindussümboolikat, kõikvõimalikke logosid ja märke. Võimalik, et just uus monument aitab juba ammu Eesti pealinnast eksitavat pilti andval nn kilukarbisiluetil lõpuks ajalukku kolida. Selle vanakese piinamine on niigi kahetsusväärselt kaua kestnud.

    Laiem publik paneb end muidugi kõige rohkem proovile. Meilt kõigilt (valijatelt) oodatakse meelekindlust, valitsusele suunatud nõudlikkust – lubasite, nüüd tehke ära ka. Samas eeldab omajagu karmi iseloomu kasvatamist hoidumine asjatundlikkust nõudvasse otsustusprotsessi liigsest sekkumisest. Nagu öeldud, seisukoht kujuneb pea kõigil eestlastel. Väga hea, aga tuleb hoolikalt kaaluda, kus, millal ja kuidas seda serveerida. Sellel, kui näiteks suuremad ajalehed kuulutaksid välja ametliku konkursiga paralleelselt üldrahvaliku joonistusvõistluse, võiks olla lõpptulemusele pigem negatiivne kui positiivne mõju, sest nii tekkiv müra tapaks kogu olulise informatsiooni ja lõpuks ei saaks enam keegi aru, millest räägime, kui räägime sambast. Ühesõnaga, usku on vaja. Ja ainult natukene veel kannatust.

     

     

  • Tõnu Kõrvits kui vaikne nautija

    Heili Vaus-Tamm

    Tõnu Kõrvitsa muusika on ühtaegu pastelselt pehme ja romantiline ning impressionistlik. Ja sellisena haruldane nii Eesti kui muu maailma uue heliloomingu hulgas. Ka on tema muusika tugevalt ning tavatult programmiline, ikka seotud mingi kirjandusliku aluse või meeleolu, looduspildiga. Ja need meeleolud on Kõrvits ise ka paberile pannud. Nii et sel kontserdil sai kavast lugeda iga loo juurde kuuluvat.

    “Kui päike on loojunud, on mõne aja horisondil näha veel heiastus möödunud päeva soojusest, valgusest ja värvidest… Kui lõppeva päeva piiriks võiks olla hetki, kui päike on loojunud, siis järelkuma räägib sellest ajast, mil pimedus pole veel lõplikult saabunud. Otsekui mingist võimsast inertsist helgib päikese halo veel pikalt horisondil. Päeval ja ööl polegi sageli piire. Lühikesel ööl tervitab see imeline valgus hommikupäikest.” Selline põhjalik kirjeldus on autori poolt antud teosele “Järelkuma” (2000) klaverile (Olga Kulikova) ja orkestrile. Seesugune läbitunnetatus eeldab pikka süvenemist ajasse ja olemisse, et settiks välja see hetk, mis tahab jõuda muusikasse. Inspiratsiooni ja enese või pigem looduskaemuse paigana on ära toodud Kõrvemaa üksildane maakodu metsade ja järvede keskel. Eemal tsivilisatsioonist. Selles eemaldatuses pole aga skolastilist loobumist ja eskapismi, vaid hoopis millessegi tundmatusse sisenemist. Helilooja otsib sealt osasaamist, müstikat ja salapära.

     

    Kartmatu nagu loodus ise

    Kõrvitsa muusika on väga elus ja loomulik. Siin puudub XX sajandi võõristus, ilukartus või millegi kaudu näitamine. Kõrvits on aus ja otsekohene nagu loodus, millesse ta sisse elab. Ja kuna loodusele on omane kaare- või ringikujuline tsüklilisus, siis on ka Kõrvitsa vorm kompaktne ning selge. Igas loos on kulminatsioon: tunne jõuab oma loomulikku kõrgpunkti, et siis leebelt vaibuda. Kõik lood lõppesid vaikusesse! Selline vormiehitus pole uues muusikas sugugi tavaline. Aga hea on seda kuulata nagu ikka üht loomulikku asja. Ja pärast XX sajandi kunsti inetusekultust ning võõristust mõjub Kõrvitsa muusika väga tervendavalt.

    Kõrvits pole võitleja ega millegi kehtestaja, isegi mitte millegi teataja – mitte see paljuräägitud helilooja kui meedium, kes toob mingi sõnumi. Pigem lüürik ja isegi veidi kõrvaltvaataja. Samas ta ei distantseeru, ei jäta ennast ega oma helindeid neist nauditavatest protsessidest kõrvale, vaid osaleb neis oma vaiksel moel.

    Kõrvitsa muusika vastuvõtmine toimib mitmel tasandil, kõnetab mitmeid meeli. Ja just tänu konkreetsetele assotsiatsioonidele. Nii oli autorikontserdil lisaks sõnalisele (kavalehel) ja muusikalisele osale ka valgus (Airi Eras), õigemini värvikujundus, mis väreles kiriku seinal vihkudena või laikudena. Sööstvad, kulgevad, muutuvad valguskiired. Ja sellisena Kõrvitsa muusika sisima olemusega haakuvad, sest ka helilooja ise naudib just seda muutumist, millegi igatsust, ootust.

    Tekstidega tugevalt seotud muusikat kirjutavad ju teisedki heliloojad. Toivo Tulevi muusika on seotud suuresti hispaania religioosse müstitsismi ja selle tekstidega. Helena Tulve kasutab kaasaegset, tõsist ja väärt poeesiat. Aga nende teosed on rüütatud mingi tugevama kihiga. Tõnu Kõrvitsa muusika on lahtisem, pehmem ja kaitsetum. Eriti märkab seda siis, kui mitmed tema teosed kõlavad järjestikku nagu sellel autorikontserdil.

     

    Loometee on alles poole peal

    Võib muidugi juhtuda, et Kõrvits vanemaks saades rüütab või toetab oma teosed mingi tugevama dimensiooniga. Ja siis saab õrn sisu neis enam otsitud ning hinnalise paiga.

    Autoriõhtu meeleolu värvisid kammerorkestri ees soleerivad instrumendid: flööt (Monika Mattiesen), altsaksofon (Virgo Veldi), elektrikitarr (Ain Agan) ja klaver (Niklas Pokki, Soome). Igas teoses oli üks orkestrikangast välja uitav ja sellega huvitavaid kooslusi loov soolopill.

    Tallinna Kammerorkester sobis sellesse kavasse hästi – sai näidata oma ansamblitunnetust, nüüdismuusika esitusteadlikkust ja kerget kõla. Dirigent Risto Joosti puhul häirisid või tundusid algul põhjendamatud suured žestid. Liigutused olid nii mahukad, et oleks oodanud korralikku forte’s tutti’t. Aga tuli hoopis sulnis mezzoforte. Et milleks siis nii suurelt näidata. Ent tegelikult pole Kõrvitsa muusika mingi nikerdamine, siin voolab kõik vabalt ja sundimatult, ilma mingi pärssimiseta. Ja sellele mõeldes on dirigendi avarad žestid juba loomulikud.

    Praegu tundub, et Kõrvits on oma maailma täielikult leidnud ja uitab seal meeleldi ringi. Eksperimenteerib vaid pillikoosluste ja leebete kõlaotsingutega. Kas aga midagi veel tuleb, mis heliloojat uut moodi erutaks ja uusi katteid tõstaks, sügavamat süvenemist pakuks… Vanuse poolest on Kõrvits just oma loometee poole peal.

     

  • Loominguline õhtu Vilmantas Marcinkeviciusega Uue Kunsti Muuseumis kolmapäeval, 20.juunil kell 16:00!

    Uue Kunsti Muuseum

    Pärnu Uue Kunsti Muuseumis toimub kolmapäeval, 20. juunil kell 16:00 tänase leedu maalikunsti suurkuju Vilmantas Marcinkeviciuse loominguline õhtu.

    Kunstnik tuleb Pärnusse, oma loomeõhtule, koos perekonnaga.

    Vilmantas Marcinkevicius sündis 1969. aastal ning juba Vilniuse Kunstiakadeemias õppides avanes tema erakordne anne luua omanäolist kontrasti- ja värvirikast maailma. Marcinkeviciuse ekspressiivsed aktimaalid näivad esmapilgul olevat lapsemeelsed, ent süvenemisel avaneb neis palju kihistusi. Kirg ning pühadus, toores jõud ning piiritu hellus on Vilmantase maalides põimunud pidevalt muutuvaks elumustriks.

    Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Vilmantas Marcinkeviciuse loomingut hindab kõrgelt Taani kuninganna Margrethe II perekond, kus kunstnik on sagedane külaline. On ju kuninganna ise ka kunstnik, kelle loomingut läbivad impressionistlikud niidid, ning Margrethe II on palunud Vilmantast maalima nii ennast kui ka printsi ja printsessi.

    Taanis asuvad Vilmantase galeriid (Kopenhaagenis, Roskildes ning Viborgis), tänu kelle lahkusele ja Tallinki abikäele õnnestus meil tosin suuremõõtmelist lõuendit tuua Pärnusse. Et Vilmantas Marcinkeviciuse maalid asuvad Uue Kunsti Muuseumi igasuvise näituse MEES ja NAINE altaril, siis see on meie vihje tulevikule. Nimelt on muuseumil kavas järgmisel aastal näitus PÜHA KUNST, kus kõrvuti Vilmantase religioossete taiestega eksponeerime paljude Läänemere ääres elavate kunstnike kristlikke teoseid.

    Vilmantas Marcinkeviciuse vernissage´il avame ka XXVI Pärnu Filmifestivali eksperimentaalfilmide programmi, mis sel aastal koosneb inimkeha ja -hinge teemal loodud linateostest.

    Kohtumiseni siis leedu esikunstniku Vilmantas Marcinkeviciuse loomeõhtul kolmapäeval, 20. juunil kell 16.00 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.

    Mark Soosaar,

    XIX aktinäituse MEES, NAINE ja LÄÄNEMERI kuraator

  • Määrisid paberit ja iseennast

    Kaarel Tarand

    On vist viisakas eeldada, et ringhäälingunõukogu juhindub oma tegevuses seadusest ja selles kirja panemata jäänud muudest üllastest eesmärkidest. Ringhäälinguseadus määrab nõukogu ühe õiguse ja kohustusena ka “Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni kaudu teostatava Vabariigi Presidendi, Riigikogu, Euroopa Parlamendi ja kohalike omavalitsuste volikogude valimiskampaania korra kehtestamise”. Just presidendi valimise kampaania kajastamise korra ringhäälingunõukogu võidupüha eel kehtestaski.

    Heauskne võib korda käsitleda kui televisioonile ja raadiole seatud miinimumnõudeid, tagatist sellele, et kõik ettepandavad kandidaadid pääseksid kindlasti vähemasti korra tele- ja raadioeetrisse. Juunis oli mitteametlikke, mitmeparteilisel sõelumisel kandidaate tosina jagu, Rüütli osas aga valitses ebaselgus. Mingist tõsisest kampaaniast polnud veel juttugi. Õigupoolest polegi ju praeguse valimiskorra järgi mingit kampaaniat mõtet teha. Need, kes presidenti valivad, ei vaja enda pihta suunatud kulukat propagandat, sest tunnevad enamasti kõiki kandidaate kaua ja isiklikult ning saavad ju lisaks veel oma erakonnajuhtidelt ka käitumissoovitusi.

    Tegelikkuses kukkus ringhäälingunõukogul asi välja loodetule vastupidiselt. Selle asemel, et kindlustada kõigi presidendikandidaatide juurdepääs avalikõiguslikule ringhäälingule, sätestati selline kord, mis teeb ERil ja ETV-lüldse võimatuks mingite ajakirjanduslikult atraktiivsete saadete tegemise. Ringhäälingunõukogu ei pidanud kas kogemata või meelega silmas presidendi valimiste seaduses sätestatud kandidaatide esitamise korda. Ringhäälingunõukogu otsuses räägitakse eetriaja võimaldamisest “ametlikult üles seatud presidendikandidaatidele”. Ja siin konks ongi.

    Kui korda rangelt tõlgendada, siis ei saa kandidaat ametlikuks mitte siis, kui mõni erakond või ümarlaud tema peale kokku lepib, vaid siis, kui ta kõigi nõuete kohaselt on riigikogus üles seatud. Seadus annab selleks väga napid tähtajad. Esimese vooru kandidaadid esitatakse 4 – 2 päeva enne valimiste toimumist. Teine ja kolmas hääletusvoor toimuvad aga riigikogus kohe esimesele voorule järgneval päeval ja kandidaadid seatakse üles alles 4 – 2 tundi enne hääletamist.

    Ringhäälingunõukogu otsuse kohaselt “Eesti Raadio programm Vikerraadio tutvustab ametlikult üles seatud presidendikandidaate otsesaates /—/ valimiste eelsel päeval kuni kahetunnise diskussioonina üldpoliitilistel teemadel.” Tore, aga see tähendab, et riigikogu teises ja kolmandas hääletusvoorus üles seatavad kandidaadid üldse eetriaega ei saagi, sest neid pole “eelmisel päeval” veel üldse üles seatud.

    Valimiskogule esitatakse kandidaadid, nagu riigikogus esimeses vooruski, 4 – 2 päeva enne hääletamist. Seega pääseksid valimiskogus esitatud kandidaadid debateerima küll, aga vahepealsed mitte. Nagu öeldud, ega avalikud debatid ju riigikogus toimuvale olulist mõju ei avalda, aga seda vähem on põhjust üldse mingeid piiranguid meedia teele seada.

    Toimetuste poolt vaadates on nõukogu veeretanud töö organiseerimise kodaratesse lihtsalt mõttetu kaika. Hea küll, korra kehtestamist nõuab seadus. Aga korra saab kirjutada ka sellise, mille igast paragrahvist ei vaata vastu toimetuste kahtlustamine erapoolikuses või soovis tööandja mainet kahjustada. Presidendikandidaadid on ju üldhuvi objektid, mistõttu iga vähegi mõtlev toimetus püüab neid õiglastelt, tasakaalustatult ja palju publiku ette tuua ilma igasuguse eeskirjatagi. Milleks siis luua olukorda, kus programmi koostajad, saatejuhid ja tehnilised töötajad ei tea viimase hetkeni täpselt, millise koosseisuga saadet läbi viiakse? Nii arvult kui isikuti. Nad peavad valmistuma varuga ja üllatusteks, mis on selge ressursiraiskamine.

    Ega siin ju millegi üle liialt pead murda polegi. Kogu eeskirja vaimsust on kujundanud vildakas ettekujutus, justkui oleks raadio ja televisioon mingid ussipesad, kus kogu aeg hautakse Arnold Rüütli tagakiusamise plaane. Ja et Rüütel vajab pahatahtlikkuse eest õiguslikku kaitset. See ettekujutus on muuseas ka vastuolus rahvaliitlaste ja keskerakondlaste pidevate kinnitustega, et Rüütel olevat praegu oma elu parimas vaimses vormis. Kui nii, siis võiks ta ju kas või seitse päeva nädalas väitlussaadetes teistega võrdselt võistelda. Kuid eks tuge ole ju ka teadmisest, et kuskil kõrgel ja kaugel ringhäälingunõukogus pesitseb kaitseingel Jaak Allik. Ja valvab.

     

     

Sirp