eesti kirjanduse päev

“Transpersonaalne” peaks tähendama midagi üleisikulist, isiksuseülest, isiksusetagust, seal- või teispool isiksust (isikut) olevat. Transpersonalismi, kitsamas tähenduses transpersonaalse psühholoogia kohta leiab märksõnu ka “Võõrsõnade leksikonist” ja “Eesti entsüklopeediast”: usundipsühholoogiast ja usundiloost lähtuv interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis ühendab inimpsüühika uurimise inimese ontoloogilise tausta uurimisega. Transpersonalismi problemaatika sõnastas USA psühholoog Abraham H. Maslow ja selle tähelepanu keskmes on nn teadvuse muutunud seisundite (Maslow’ peak experiences) valdavalt eksperimentaalne uurimine. Asjaga tegelejate endi sõnul on selle õpetuse või maailmanägemise viisi alusdistsipliiniks ennekõike psühholoogia, kuid transpersonalismi valdkond on tohutult laienenud, hõlmates ka psühhiaatriat, antropoloogiat, sotsioloogiat,  ökoloogiat. Multidistsiplinaarsusesse pürgiv transpersonaalne liikumine üritab katta teisigi, peamiselt humanitaariasse kuuluvaid alasid. Võib-olla leiab juba praegu kusagilt transpersonalistlikke ajalookäsitlusi, kunsti- ja kirjandusteooriat. Võib-olla kunagi transpersonaliseerub kõik.

Kirjastus Väike Vanker on üllitanud juba palju tõlkeraamatuid juhtimise, psühholoogia, pedagoogika ja eneseabi vallast. Käesolev raamat on rohkem kui veerandsaja aasta eest ilmunud “Beyond Ego: Transpersonal Dimensions in Psychology” jätk ja edasiarendus, kuigi mainitut ennast pole meil veel tõlgitud. See siin, tsükli teine raamat, on esimene transpersonaalse mõttesuuna niivõrd mahukas tutvustus eesti keeles. (Tõlketeose soovitajat tähistab esikaane ülaservas väike viieharuline Tavidi kroon.) Tegemist on artiklite ja esseede süstematiseeritud, tervikut moodustava koguga 38 autorilt, kellest suur osa on akadeemiliselt kõrgesti gradueeritud mehed, peamiselt Ph.D-d ja M.D-d. Autorite lühitutvustused on raamatu lõpus. Üsna mitmed on tegutsenud või tegutsemas California ülikooli juures. Võimalik, et mõnegi õpingud kulgesid hipiliikumise harjal, mil tekkis elav huvi psühhedeelsete nähtuste vastu. Naisi autorkonnas paraku napib, möönavad teose saatesõnas toimetajad-koostajadki. Kahjuks pole esitatud eluloolisi daatumeid, samuti puudub isikunimede register. On päris palju tundmatuid, vist vaid kitsamates ringkondades ettejuhtuvaid nimesid, kuid Aldous Huxley ja Tema Pühadus dalai-laama on seevastu kõigile teada. Ken Wilber ja ka Abraham Maslow, keda teatakse inimvajaduste hierarhia mudeli loojana (nn Maslow’ püramiid), ei ole eesti lugejale enam võõrad. Ei tea, kas Stanislav Grofi, Judith Malamudi või Charles Tarti kirjutisi, mida esoteerika- ja paranähtustehuvilised omal ajal poolsalaja õhinal lugesid, ongi üldse varem eesti keeles avaldatud?

Ebalus takistab ka Freudi ja Jungi lõplikku paikapanemist

Kõik need raamatusse koondatud, tegelikult äärmiselt haaravad ja põnevad teemad, mis paljudele tuttavad Kolmandas Silmas, Avanemises jt seda tüüpi žurnaalides ilmunud lihtsustatud refereeringute ja kehvade tõlgete kaudu ning seetõttu jätnud asjale veidruse või ebateaduse maigu, on siin käsitlemist leidnud akadeemilises väljapeetuses ja korrektses vormis. Siiski ei oska öelda, kas transpersonaalsed uuringud, mida traditsioonilised koolkonnad ei pruugi tunnustada, on ikka tõsiselt võetav teadus. Ebalus takistab ju seni veel ka Freudi ja Jungi lõplikku paikapanemist (ja see ongi hea!), rääkimata seisukohavõttudest meditsiini või ajaloonägemuste alternatiivsete suundade puhul. Väljaspool reaalteadusi on palju ebamäärasust, ülearust hinnangulist, uskumuslikku.

Leidsin via.ee foorumist transpersonaalse psühholoogia ühe alusepanija Anthony Sutichi (kelle kirjutisi siinsest raamatust millegipärast ei leia) formuleeringu, mis ütleb mõndagi uurimisvaldkonna, opereeritava ainese ja enesemääratlemise kohta, kuid ei ava põrmugi uurimistöö põhimeetodit: “Transpersonaalne (või “Neljanda Jõu”) psühholoogia on nimetus, mis on antud psühholoogia valdkonnas esile kerkinud uuele jõule grupi psühholoogide ja teiste valdkondade professionaalide poolt, kes tunnevad huvi inimese ülimate võimete vastu, millele ei ole süsteemset kohta “Esimese Jõu” (positivistlik või biheivioristlik teooria), “Teise Jõu” (klassikaline psühhoanalüütiline teooria) ega “Kolmanda Jõu” (humanistlik teooria) psühholoogias. Esilekerkinud “Neljas Jõud” (transpersonaalne psühholoogia) käsitleb peamiselt teaduslikke uuringuid ja nende rakendusi seoses isiksuseks saamise ning liikidevaheliste metavajadustega, ülimate väärtustega, ühendava teadvusega, tippelamustega, B-väärtustega, ekstaasiga, müstiliste kogemustega; õuduse, olemise, eneseaktualiseerimise, olemuse, õndsuse, imestuse, ülima tähenduse, eneseületamise, hinge, ühtsuse, kosmilise taju, individuaalse ja liigisisese sünergia, maksimaalse interpersonaalse kokkupuute, igapäevaelu sakraliseerumise, transtsendentaalsete fenomenide, kosmilise eneseiroonia ja mängulisuse, maksimaalse sensoorse taju, reaktsioonide ja väljundite ning nendega seonduvate mõistete, kogemuste ja tegevustega.”

Kõlavaks, ent üldsõnaliseks jääb Ray Greenleafi sealtsamast leitud määratlus: “[Transpersonaalsest psühholoogiast] on saanud integraalsem ja holistlikum mudel, kus teadvuse kõik aspektid, olemise viisid ning arenguprotsessid on uurimisainena võrdselt olulised. See [s.t transpersonaalne psühholoogia] pühendub inimese seisundi paljudele dimensioonidele, sisemisele ja välimisele, individuaalsele ja kollektiivsele jumaliku müstika igavesti laienevas kontekstis.”

Kuigi raamatuski kohtab nii hämaraid definitsioone kui ka vabamüürlasliku paatosega illumineeritud pealkirju (nt “Maailma eest hoolt kandes: teenimine ja jätkusuutlikkus”, lk 311), saab sealt siiski ettekujutuse, mida kõikvõimalike transpersonaalsete fenomenide all on silmas peetud. Transpersonaalsuse uurijad leiavad, et inimkonna evolutsioon on alles algusjärgus, kuid juba esineb ka taandarengut (näiteks meelte ja vaistude tuhmumine). Nad püüavad ületada tavataju piire ja uurida erinevaid teadvuse tasandeid. Keda üldse võikski lohutada agnostiline  ignoramus et ignorabimus – saksa füsioloogi Emil Du Bois-Reymond’i (1818–1896) resigneerunud tõdemus tunnetuse jäädava piiratuse kohta?

Praktilist nõu, kuidas libahundiks hakata ei leia

Raamatus on edastatud tähelepanekuid ja teoreetilisi arutlusi meditatsiooni, valgustumise, teadliku unenägemise üle, teadvuse avardamise kohta lämmastikoksiidi (ilmselt mõeldud ainsat mittemürgist lämmastikoksiidi N2O ehk naerugaasi, mis suures koguses mõjub narkootiliselt), LSD või mõne muu psühhedeelikumi abil, käsitletakse egost vabanemist, meeltevälist taju, transpersonaalseid teraapiaid, vahetuid sünnijärgseid ja surmalähedasi kogemusi, kundalini ehk maoenergia äratamist, šamanistlikku (hinge)rännakut, “kuradi” küüsi langemist, jungiaanliku teooria seost transpersonalismiga jne. Kuid päris praktilist nõu, kuidas näiteks astraalkehana hulkuma minna või libahundiks hakata, ei leia. Seda sorti konkreetsusi peab otsima ikkagi parakirjandusest. Ka teadlikku unenägemist (unenägude juhtimist) tuleks harjutada pigem Carlos Castaneda kui selle ala suure spetsialisti Judith Malamudi siinse kirjutise järgi.

Transpersonalistid ise tõrjuvad väidet, et nende tegevust võiks pidada (uus)religiooniks või lausa ajupesuks, ehkki kattumusi new age’like õpetustega ju on, ega rõhuta peamist lähtumist usundipsühholoogiast ja usundiloost, nagu sedastab entsüklopeedia. Religioosne elamus, ekstaas, müstika ja muu seesugune võib aga olla uurimisobjektiks. Stanislav Grof, psühhiaater ja International Transpersonal Association’i (ITA) endine president, on öelnud, et transpersonaalsed psühholoogid eristavad selgesti personaalsetel kogemustel baseeruvat spirituaalsust tegevustest, mis seonduvad organiseeritud religiooniga. Transpersonaalseid kogemus
i on võimalik uurida teadusliku tõsidusega ning koondada saadud avastused kõikehõlmavaks maailmavaateks, kuid on võimatu omavahel lepitada organiseeritud religioonide dogmasid ja teadust – nii traditsioonilist kui ka “uue paradigma” teadust.

Küllap igal inimesel on olnud mingeid kogemusi n-ö sealpoolsusega ja paranormaalsete nähtustega. Me ei tea aga, kas need kummalised aistingud ja tajud on pärit meie enese mingisse arusaamatusse seisundisse vajunud või kerkinud teadvusest või saadud tõepoolest kusagilt “sealt”, väljastpoolt. See raamat tutvustab üht võimalikku teooriat, mida saab muu hulgas kasutada seletamatute  ilmingute seletamiseks, pakkudes ühtlasi nii mõnelegi teelisele tuge ning varju täiustumise ja paremaks muutumise rajal.

XX sajandi resignatiivse ja skeptilisema filosoofiamõistmise seisukohalt võib pakutud eesmärk tunduda naiivne ning liialt ambitsioonikas. Ihalus tervikliku vaate järele maailmale ja inimese kohale selles ei ole aga kuhugi kadunud ka tänapäeval – see on endiselt üks peamistest põhjustest, mille pärast mõned inimesed hakkavad tegelema just filosoofiaga ning mitte teadustega. Tõsi, filosoofiat tehakse tänapäeval enamasti küll tükitööna ning spetsialiseerudes, kuid seda põhjendab pigem uurimisala pidev laienemine ja progress olemasolevatel aladel kui väide, et kitsaste valdkondade ja probleemidega tegelemine ongi see, mis filosoofe tänapäeval huvitab. Filosoofia väärib ka tänapäeval oma nime philos sophia just mainitud ihaluse tõttu – soovi tõttu tabada tarkust ehk näha, kuidas kõik “asjad” ühte pilti kokku sobivad.

Kaks maailmapilti ja filosoofia ülesanded

Üritades täita kirjeldatud eesmärki, on filosoofia end alati leidnud teatud dialektilisest situatsioonist. Philip Pettit’ arvates sünnib suur osa filosoofiast ilmneva ning intellektuaalse pildi dialektikas: kreeklaste probleemiks oli ilmneva pildi vastavusseviimine pildiga, mille neile paljastas mõistus; keskaja probleemiks oli ilmneva pildi vastavusseviimine pildiga, mille paljastasid ilmutus ja mõistus; uusajal ning tänapäeval on peamiseks probleemiks ilmneva pildi vastavusseviimine teaduse paljastava pildiga. Pettit üldistab ilmnevat ja intellektuaalset pilti vastandades tervele filosoofia ajaloole Wilfrid Sellarsi väite, mille kohaselt filosoofial tuleb tänapäeval oma eesmärki täites arvestada kahe maailmapildi põrkumisega: ühel pool seisab filosoofide poolt kokku pandud ilmnev pilt, mis lähtub suuresti sellest, kuidas maailm meile iga päev ilmneb, ning koondab endasse tavamõtlemise keskme; teisel pool aga erinevate teadusharude tulemustest kokku pandud teaduslik maailma- ja inimesepilt ehk teaduslik pilt.  

Ilmnev ning teaduslik pilt pretendeerivad mõlemad terviklikkusele ning sõltumatusele: mõlemad pakuvad end filosoofiale raamistikuna, mille sees tegutsedes täita mainitud eesmärki inimese ja universumi kirjeldamisel. Nägemaks, kuidas kaks pilti põrkuvad, tuleb mõlemat enne lühidalt iseloomustada. Ilmnevat pilti on minu arvates kõige viljakam mõista koosnevana uskumustest ja mõistetest, millest ei saa Lebenswelt’is orienteerumisel loobuda. Järgnevast nimekirjast võib leida mõned illustreerivad näited selliste praktika absoluutsete eelduste kohta:

(1) Uskumus, et eksisteerin mina ise kui elav inimene; et eksisteerib välismaailm ning selles on mitmeid objekte ja teisi inimesi, kellega olen oma elu jooksul kokku puutunud; et on mitmeid asju, mida välismaailma ja teiste inimeste kohta teame jne (G. E. Moore).

(2) Maailma tajumine ajas ja ruumis ning aja ja ruumiga seonduvad mõisted (I. Kant , P. F. Strawson).

(3) Objektide tajumine värvilisena, kindla kuju ja suurusega ning üksteisega suhestatult; värvi kui sellise, kuju, suuruse ja erinevate suhete nagu “suurem kui”, “pikem kui” jne mõiste.

(4) Induktiivne järeldamine ning põhjuslike seoste eeldamine; põhjuslikkuse mõiste (D. Hume).

(5) Enda käsitlemine agendina: tegutseva olendina, kes on võimeline praktiliseks arutlemiseks ning valiku tegemiseks. Isegi juhul kui agentsus on seotud vaba tahtega ning vaba tahe on illusioon, ei suuda me loobuda päevast päeva agendina käitumast.

(6) Normatiivsed väited: A peaks tegema x; A teeks õigesti, kui ta teeb x; on hea, et A tegi x jne. Isegi juhul kui selgub, et normatiivsust ei saa naturaliseerida ning leitakse, et on piisavalt põhjusi see olematuks kuulutada, ei suuda me loobuda selliseid väiteid esitamast.

Kaks pilti põrkuvad

Sellistest praktika absoluutsetest eeldustest koosnevale ilmnevale pildile võib näha vastandumas teaduslikku pilti, mis koosneb erinevate teaduste teooriatest. Kaks pilti põrkuvad, kuna nende universumi ja inimese kirjeldus on vastuolus: näiteks füüsika vaade, mille kohaselt kõik koosneb parasjagu kõige fundamentaalsemaks peetavate osakeste kogumist, seab kahtluse alla ilmneva pildi keskmes olevate värvide, intentsionaalsuse, teadvuse ja normatiivsuse reaalsuse; neuroteadused ja evolutsioonipsühholoogia seavad aga samal ajal kahtluse alla vaba tahte, agentsuse, vastutuse ning moraali. Filosoofia seisab seega tänapäeval oma fundamentaalse valiku ees: kas lähtuda kirjeldatud eesmärgi täitmisel ilmneva või teadusliku pildi raamistikust?

See valik saab muidugi võimalikuks alles pärast seda, kui ilmnev ja teaduslik pilt on eksplitsiitseks tehtud ja kokku pandud – ka piltide koostamine on filosoofia ülesanne. Filosoofia ülesannet tänapäeval võibki ette kujutada kaheastmelisena. Esimesel astmel on filosoofia ülesandeks kokku panna nii ilmnev kui ka teaduslik pilt, teisel astmel aga täita oma eesmärk: anda kahte pilti sünteesides inimese ja universumi terviklik ja süstemaatiline kirjeldus; luua midagi, mida Sellars nimetas sünoptiliseks vaateks universumile ja inimese kohale selles. Vastuseks küsimusele, mis on filosoofia, saame pärast selle eesmärgi, situatsiooni ning ülesannete kirjeldust öelda, et filosoofia on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on anda üldine ning terviklik kirjeldus maailma ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva olendi koha kohta selles, luues/avastades/eksplitseerides nii ilmnev kui ajastu intellektuaalne pilt (tänapäeval teaduslik pilt) inimesest ja maailmast ning need omavahel sobitades.

Filosoofiakontseptsioonide süntees

Esitatud filosoofiamõistmine oma eesmärgi, eestleitava situatsiooni ning ülesannete kirjeldusega võimaldab näha enamikku tänapäeva filosoofiat oluliselt mõjutanud XX sajandi filosoofiavooludest täitmas ühe ja sama projekti eri osi. Kontseptsioonide selline süntees vabastab meid illusioonist, mille kohaselt erinevate filosoofiavoolude puhul oli ja on tegu täiesti erinevate ja sobitamatute ettevõtmistega. Metafilosoofiliselt olulisimate XX sajandi filosoofiavoolude lühike loetelu on järgmine: ideaalkeele filosoofia, Oxfordi tavakeele filosoofia, fenomenoloogia, Wittgensteini terapeutiline filosoofia ning filosoofiline naturalism.

Kõigi loetletud filosoofiavoolude tegevus on sobitatav kirjeldatud projektiga. Oxfordi tavakeele mõisteanalüüsi projekti jätkavaid filosoofe ning fenomenolooge võib näha kokku panemas ilmnevat pilti. Filosoofilised naturalistid tegutsevad teadlastena, ideaalkeele traditsiooni jätkavad teadusfilosoofid uurivad aga metateadlastena seda, kuidas teadus toimib, ning üritavad erinevate teadusharude teooriatest vahel ka teaduslikku pilti kokku panna. Wittgensteinist inspireeritud terapeudid eemaldavad nii ilmneva pildi sees tekkivaid segadusi kui ka kahe pildi põrkumisel tekkivaid pseudoprobleeme. Sünoptilise vaate loomisel oluline ilmneva ning teadusliku pildi sobitamine on jällegi ülesanne, mille endale sagedasti seadsid ideaalkeele traditsiooni kuuluvad filosoofid. Filosoofiat võib esitatud filosoofiamõistmise seisukohalt seega ka tänapäevasel pluralistlikul ajastul pidada siiski üheks kindlaks intellektuaalseks tegevuseks, mitte pelgalt nimetuseks, millega iseloomustada mitmesugust tegevust.

Õhtumaiseid heaoluühiskondi ohustavat kõige rohkem globaalse kapitalismi ohjeldamatus. Arvatakse, et omaaegsed heaolumudelid ei sobi uutes oludes ja et sõdade järel saavutatud ühiskonnakihtide solidaarsus on kadumas. Tähelepanuta ei tohiks aga jätta, mis osa mängib heaoluriigi allakäigus populism.

Teise maailmasõja järgset heaoluriigi sündi kirjeldatakse sageli kui üldises üksmeeles kulgenud mesinädalaid. Konservatiivid muutsid dekoratiivseks sidemed monarhia ja kirikuga, sotsialistid loobusid märatsemise ja kõige pahupidipööramise ähvardusest. Sageli valitseti koos. Suurimad riigistamised Lääne-Euroopa majanduses ei saanud teoks mitte sotsialistide, vaid konservatiivide, de Gaulle’i ja Itaalia kristlike demokraatide eestvõttel. Sage oli prognoos, et arenenud õhtumaa ühiskond sulandub peagi kihistumiseta keskklassiks. Siiski näib tollane pärand enam sisaldavat muinasjutulisi kirjeldusi seninägemata jõukusest kui kriitilist analüüsi selle kohta, milles efektiivne heaolumudel peaks seisnema. Aastakümnete jooksul on tähele pandud, et heaoluriik tähendab sisuliselt väga erinevaid asju, sageli ka selliseid, mis on ühiskonnale pigem kiviks kaelas kui kergenduseks.

Riigi rollist räägitakse sageli tühjade tähistajate “paks ja õhuke riik” abil. Paks riik ei tohiks küll olla eesmärk iseeneses. Isegi sotsialistid ei rääkinud barbaarsete ähvarduste perioodi järel enam võimalikult paksust riigist, vaid pigem võimalikult õhukesest riigist, mis on nii paks, kui paratamatult vaja on. Eesti riigieelarve osakaal SKTst on küll küsimusi tekitavalt väike. Kuid kui heaoluriigi sisu puudutavate vähegi distsiplineeritumate arutelude asemel on meil laviin populistlikke lubadusi, on paremgi, kui riigitüüri juures on need, kes selle osakaalu väiksena hoiavad.

Savisaar paistab juba ammu silma sellega, et lubab kõigile (ja suurkapitalistidele tõesti ka jagab) maksumaksja raha eest seda, millest vastavalt oma elustandardile unistatakse. Kodulaenudele riikliku toe allapanemise mantral on isegi järjepidevus Savisaare varasema plaaniga anda turuväliselt kortereid töövõimelistele inimestele. Kaar, millega siin sotsiaalse hoolivuse idee peale soristatakse, on nahaalne isegi selle valguses, et mees on olukorras, kus temalt oodatakse vastust ebaleva argpükslikkuse pärast taasiseseisvuse aja kõige kriitilisemal hetkel ning ajud ära joonud pättide ja avalikult rahvaesindaja staatuse müüjate toel võimulpüsimise ning liiklushuligaani mentaliteedi kohta.

Üks lootusetult süvenev nõmedus poliitikamaastikul ei oleks iseenesest kõneväärt, nagu mõistlik osa meediast seda isegi suvisel sündmustepõuasel ajal ka tänuväärselt mõistnud on. Paraku… Koalitsioonileppe sõlmimise aegu leidus neid, kes uskusid, et valitsusel on visioon pürgida sündimuse suurendamise poole. Kuigi sünnitama kihutavate preemiate enampakkumine olukorras, kus pole probleeme mitte ainult lasteaiakohtadega vaid ka lastele meditsiinilise abi osutamisega sedavõrd koletult, nagu kirjeldab Rebecca Lotman (PM 2. VI), on näotu. Pärast PMi esikaasi stiilis “Võimuliit jättis kolmanda lapse lubatud toetuseta” (PM 25. VII) peaks ka sinisilmseimatele selge olema, et ei huvita paremerakondigi ühiskonna pikaajaline stabiilne areng ja heaolu, vaid hakitud sihtgrupilubaduste eest saadud hääled ja võim. Mart Laar võib 50 000 krooni asemel edaspidi titeteo eest ka dollareid tuubil täis Mercedese vankreid lubada, sündimus kulgeb edasi oma kiduvat rada. Mäletame isegi nii säravat kuju nagu Sven Mikser kohalike valimiste eelsel debatil kõnelemas tasuta ühistranspordi eest. Intellektuaalselt kahvatumad debateerijad said lihtsa võimaluse näitlikustada, kuidas see vasakpoolsete poolt (Itaalias jm) omal ajal heaolumudelisse lisatud meede on meie oludes raha tuulde loopiv rumalus.  

Pole võimatu, et heaolu tagamisel on puudu pigem selgetest arusaamadest kui rahast. Kust riik peaks algama? Peavarju ja elementaarse leiva peaks inimestele ikka võimaldama, kuid kas ka majalaene tagada? Lapsed ehk võiks üldjuhul toita ja riietada pere oma teenitud raha eest, samas võiks püüda tagada perede kindlustunnet hariduse ja huviringide võrdse kättesaadavuse ja probleemideta arstiabi näol. Kui tihti võib sihte vahetada, et säiliksid inimeste õigustatud ootused ja võimalused mõistlikult ja korruptsioonivabalt oma elu korraldada? Niisuguste küsimuste üle arutatakse üldfilosoofiliselt üha vähem. Ühiskonna arengu osas ei ole muidugi lõplikke lahendusi ning poliitika mõiste kätkeb juba endas asjade pideva ümbervaatamise eeldust. Kuid vastus küsimusele, mida peaks praegu kujutama endast Eesti heaoluriik, ei tohiks kujuneda ka populistliku  lubadusteloopimise vormis.