eesti keele õpetamine

alt=”” hspace=0 src=”images/stories/090307/2.jpg” align=baseline border=0>

I

Kui ma – küll ilma isata – ülikoolimajja jõudsin, oli eesti filosoofia juba alanud. Tegu ei olnud küll ürgalgusega, filosoofia ei sündinud eimiskist, kuigi selles polnuks midagi imelikku. Eesti filosoofia sündis nõukogude eesti filosoofiast, viimast küll ületades, kuid kindlasti oli selles ületamises ka dialektilist varasemast kaasavõtmist. Üheks vormilise ületamise märgiks oli lahtirebimine senisest traditsioonist ja ametliku filosofeerimise keelest, 1993. aastal ilmus TÜ filosoofia osakonna eestikeelne kogumik Studia Philosophica (SP). Kogumik rõhutas oma uudsust numbriga I, kuigi sulgudes peeti meeles ka eelkäijaid ajast, mil filosofeerimise keeleks oli vene ning ajakirja nimeks Trudõ po Filosofii. Just see kogumik kingiti koos matrikliga minulegi, esmakordse vastuvõtu järel kokku tulnud filosoofia rebasele, ning mulle tundus see suisa trükisoe, kuigi ta seda ei olnud. Aasta siis oli 95.

II

Kui eesti filosoofia maailma avalikkuse ette jõudis (1995. aastal SP teise, läbinisti ingliskeelse vihuga), oli filosoofia seal juba lõppenud. Minek pidi olema läbimurre keelebarjäärist, enda peitmise lõpetamine Euroopa ja muu maailma eest (SP, nr 2, lk 5). Kuna eesti filosoofiline kultuur oli pikki aastakümneid surutise all, puudus võimalus laiemaks vestluseks Euroopaga, siis valitses küllap koostajate seas arusaam, et Euroopa januneb meie mõtete järele samamoodi. Nüüdseks teame, et maailma filosoofia-ajakirjad on küllaltki kitsalt spetsialiseerunud mõtteviiside ja probleemistiku järgi, täites püüdlikult rahvusvahelise teadusbürokraatia “tegijatele” kehtestatud nõudeid. Filosoofia stiihia on lõppenud, käib nikerdamine teadusartiklite vormi raames. Ühe piiririigi seinast seina artiklikogumik ei huvita kedagi. Võib-olla on see väide ekslik ning kuskil kaugel maal loetakse SPd vaimustusega, kuid Soome raamatukogude kataloogist leidsin ma ainult SP 1. numbri, juhuslik otsing teiste välisriikide raamatukogudest ei andnud aga üldse tulemust. Ehk olid teadusbürokraatia nõuded 1995. aastal leebemad kui praegu ning ingliskeelsed tekstid pälvisid kodumaiste bürokraatide silmis suurema tunnustuse kui emakeelsed. On selge, et praegu kehtivate kriteeriumide järgi ei ole SP teadusajakiri: see ei ilmu regulaarselt, puudub rahvusvaheline kolleegium ning artiklite eelretsenseerimisega tehti algust alles viimases vihus. Seda mitte juhuslikult, toimetus on võtnud sihi jõuda selleni, et SP pälviks rahvusvahelise teadusväljaande staatuse (SP, nr 5, lk 5). Nii et väikese vahepausiga (3. osa oli jälle eestikeelne) võetakse taas suund laia maailma, õigemini üritatakse luua eesti filosoofidele võimalus saada ka Eestis avaldades teadusfondi jaoks “linnukesi” kirja. Seega ei ole liialdus väita, et üks etapp SP ajaloos on lõppenud, ning vahekokkuvõtteid teha. Muu hulgas seisab ees nimevahetus, sest Baselis juba ilmub samanimeline ajakiri.

III

Viimase SP kõige teravama teksti eesti filosoofia oleviku ja tuleviku kohta on kirjutanud Andrus Tool (“Filosoofiline refleksioon humanitaarteaduste loomuse üle ja teaduspoliitika”). Käsitledes Dilthey ja Nietzsche seisukohti vaimuteaduste eriomase rolli osas, toob Tool esile, et juba kõnealused mõtlejad näitasid, et humanitaarteadustelt ei saa nõuda loodusteaduste objektiivsust (tänaseks on jõutud tugevate kahtlusteni, kas ka loodusteadustes üldse mingit objektiivsust leidub, aga see on teine jutt; soovitan lugeda Rein Vihalemma ja Endla Lõhkkivi artikleid mitmetes SP numbrites). Humanitaarteadused peaksid hoopis olema orientatsiooniteadused, mis ei ole suunatud ajatule lugejale, vaid kindlale publikule (SP, nr 5, lk 32). Eesti filosoofia missioon võiks siis olla pakkuda orientatsiooni eestlastele. See eesmärk läheks aga kohemaid vastuollu praeguse põhilise teaduse hindamise kriteeriumiga, milleks on rahvusvaheliste publikatsioonide hulk (SP, nr 5, lk 33). Välismaa tunnustatud teadusajakirjades on raske avaldada Eestit puudutavaid artikleid. Tool järeldab, et oleme samas positsioonis, nagu Nietzsche kirjelduse järgi oldi XIX sajandi Saksamaal: teadus astub elu ja humanitaarteaduse vahele ja lahutab nad teineteisest (SP, nr 5, lk 34). Sellist võõrandumist võib kogeda juba praegu SPd lugedes: mõned artiklid on nii sügavalt mingis lääneliku filosoofia traditsioonis ja probleemis sees, et teise ala spetsialistil (olgu ta samuti filosoof) ei ole võimalik aru saada (nt Mölder, SP, nr 5, lk 38–52). See ei ole etteheide: Tooli mõttekäike üldiselt heaks kiites ei arva ma sugugi, et Eestis tehtav filosoofia peaks olema ainult orienteeriv, üldhariv või koguni kodukootud. Suurimaks väljakutseks reformijatele jääb siiski see, kas teadusväljaandeks kasvav SP jääb avatuks ka orientatsiooni pakkuvatele artiklitele, mis enamasti on palju vähem “teaduslikud” (ehk läänelikke filosofeerimise malle kopeerivad).

IV

Eelnevast võib jääda petlik mulje, nagu oleks SP Eesti intellektuaalset avalikkust märkimisväärselt mõjutav väljaanne ning plaanitav muutus teaduslikkuse suunas ohustaks seda positsiooni. Tegelikult on SP kogu aeg jäänud sisu poolest tõsiselt filosoofiliseks, edvistamises teda süüdistada ei saa. Ajakiri maalib filosoofiat halliga hallile, on ka kujunduse poolest hall, nikerdab vaikselt nurga taga. Ainus koht, kus ajakirja osta saab, on TÜ raamatupood Tartus, kusjuures sealgi peate kõvasti vaeva nägema, et ilmetu välimusega trükis nurgatagusest orvast üles leida. Vanu numbreid saab lugeda Eesti suuremates teadusraamatukogudes.

See, et SP on tundmatu ajakiri, ei ole otsene etteheide väljaandjatele. Tegu on formaalselt siiski ühe ülikooli ühe osakonna toimetistega, millega pole vaja turuplatsidel lokku löömas käia. Ometi seab eesti filosoofiakultuuri hõredus (nt ainult kaks ülikooli, kus saab filosoofiat erialana õppida) ajakirjale kõrgemad nõudmised. SP on ainus eestikeelne filosoofiale keskendatud perioodiline väljaanne, olgugi et ilmumistsükkel on kaunis kaootiline.

Tundub, et ühes mõttes on SP toimetajad oma missioonist ka aru saanud. Väljaandes ei avaldata ainult TÜ töötajate-kraadiõppurite artikleid (neid on minu rehkenduse järgi läbi aastate 48st 25), vaid on avatud ka teistele. Kahjuks ei ole see avatus paisunud kõiki eesti filosoofe ühendavaks vestluseks, põhiliselt on SPs avaldanud ennast TTÜ teadusfilosoofid (Müürsepp, Näpinen). Priit Kelderi artikkel uuskonfutsiaanlusest (SP, nr 1) on pigem meeldiv erand. Tallinna ülikool jõuab SP kaante vahele alles viimases vihikus Margus Oti ettekande näol.

Kindlasti on selles, et ükski endiste EHI ega pedagoogikaülikooli mõtleja ajakirjas midagi varem avaldanud ei ole, oma osa ka isikutevahelistel suhetel. Kuna mul puudub taustinfo, siis ma ei hakka spekuleerima, kas mõne isiku avaldamissoovi on kunagi toimetuse poolt tõrjutud. Kuna SP ei ole teadusväljaanne ega jõua ka laiemate kultuurihuviliste lugejateni, siis on loomulik, et filosoofide huvi sinna kirjutamise vastu on jäänud väikseks. Seega tuleb järeldada: SP on küll läbilõige viimase 14 aasta eesti filosoofiast, kuid ei anna sellest piisavat ülevaadet. Eesti filosoofia leiab suurel määral aset mujal, ennekõike ajakirja Akadeemia kaante vahel.

V

SP nurgataguse staatuse tõttu ei pea ma paljuks kõnelda veidi sellest, kes ajakirja viies numbris on kirjutanud ja mida. Kõige rohkem on siin tehtud teadusfilosoofiat, paljuski ka seetõttu, et SP neljas number koosneb Tartus peetud keemiafilosoofia konverentsi ettekannetest. Kuigi teadusfilosoofidel paistab olevat üle Eesti kõige parem klapp (palju artikleid väljastpoolt Tartut), hakkas mulle silma, et TÜ on ajakirjas esindatud ainult kahe filosoofiga: Rein Vihalemm ja Endla Lõhkkivi on kumbki kirjutanud kolm artiklit, järelkasvu SPst välja ei paista.

Teine õppetool TÜ filosoofia osakonnas on praktiline filosoofia. Sellelt suunalt on ajakirja jõudnud ü
llatavalt vähe artikleid, läbi aastate ainult seitse, kusjuures Eero Loonelt kolm ja Valdar Parvelt kaks. Ometi pidanuks SP oma senises formaadis olema ka noortele filosoofidele suleproovimise kohaks enne sisenemist karmi teadusajakirjade maailma. Pärast seda, kui professoriks sai Margit Sutrop, on õppetooli põhisuunaks olnud eetika ning oma ettevõtmisi publitseeritakse ja esitletakse palju suurejoonelisemalt, kui suudaks pakkuda tagasihoidlik SP.

Filosoofia ajaloo valdkonnas on autorite pilt kõige kirevam. Põhiliseks uurimisteemaks mõistagi Heidegger, kuid leidub artikleid ka kantiaanlusest (Parhomenko, Stolovitš, SP, nr 1) ja Berkeleyst (Jakapi, SP, nr 3). Silma jäi, et just filosoofia ajaloo õppetooli juures on olnud kõige rohkem filosoofiast loobujaid (nt Kiisler, Soms).

Valdav enamik artiklitest on tõsised akadeemilised uurimused, harva lipsab sisse isemõtlejalikku haaret (Ott, SP, nr 5). Veidi leiab ajakirjast siiski ka meie kultuurilise orientatsiooni üle mõtisklevaid artikleid. Julgen soovitada Eero Loone artiklit (SP, nr 1) nõukogude eesti filosoofia kohta; seal on küll palju koolkondlikku ilkumist ja teiste materdamist, kuid leidub ka huvitavaid fakte. Üldiselt on ju üks pikk periood eesti filosoofiast sootuks unustatud (huvitaval kombel ei keskendu ükski SP 48 artiklist Marxile ega marxismile, kuigi 50 aastat Marxi uurimist võiksid ju tänaseni midagi huvitavat pakkuda). Veel tasub mainida SP kolmandas vihus peetud vaidlust fenomenoloogia ja teadusfilosoofia vahel (Parhomenko, Vihalemm), kaudselt jätkub see vaidlus ka hiljem (Vihalemm, SP, nr 5). Siiski tuleb öelda, et intensiivsemalt tegeletakse ka eesti filosoofia enesemõtestamisega mujal (vt kogumikke “Tõtt öelda” ning “Eesti filosoofia: mis see on?” ning Madis Kõivu mõtisklusi Akadeemias).

VI

Mis saab edasi? SP toimetus on valinud teadusajakirja tee ja see otsus on õige. Teine võimalus oleks muutuda loetavaks ja populaarseks kultuuriajakirjaks, kuid vaevalt teaduslikkusele orienteeritud TÜ sellist ajakirja pidada tahaks. Soomes on küll ka populaarfilosoofia ajakiri Niin&Näin, kuid Eestis vaevalt erakapital sellist ajakirja käivitada julgeks.

Mõned soovitused ja märkused. Mõnesuguse teadusliku aktsepteerimise saavutamine ei taga ajakirja levikut maailmas, eriti kui arvestada, et väljaanne tuleb segakeelne, üks neist eesti keel. Kuigi põhieesmärgiks polegi lai levik, vaid “linnuke”, mille autor avaldamise eest CVsse saab, ei teeks tuntus ometi paha. Ainsaks variandiks jääb muuta SP kõigile kättesaadavaks võrguajakirjaks, nii suureneks ka kodumaiste lugejate arv. Lisaks teaduslikele artiklitele tuleks sisse seada ka arvustuste-ülevaadete rubriik. Paha ei teeks lühikese autorite tutvustuse lisamine.

Kui toimetusel jääb jaksu mõelda ka kitsamalt eesti filosoofiakultuurile, siis pakuksin lõpetuseks ühe intrigeeriva plaani. Ehk oleks juba aeg vaadata läbi SP venekeelse eelkäija 36 köidet ning tõlkida sealt eestikeelne valikkogu artiklitest, mida saab filosoofiaks pidada ka väljaspool ortodoksset marksismi-leninismi. Selline kogumik oleks ülimalt värskendav, sest nooremate lugejate teadmised eesti filosoofiast ei ulatu 1990ndatest varasemasse aega (mõned põiked Masingu või Koorti manu välja arvata). Kui aga pole võimalik ühe vihu jagu avaldamiskõlbulikke tekste kokku saada, siis oleks see äärmiselt hävitav hinnang kogu nõukogude perioodile eesti filosoofias – üheski teises vaimuteaduses asi nii hull ju ei ole olnud.

Pahempoolsed jõud tõstsid oma meediakära ja kriitikat tekitanud reklaamikampaanias esile kodanlikku rahulolu. Plakatil poosetav rikas vanamehenäss kuulutas uhkelt: ehh, sinikraed, need ju ei käi valimaski! Kuna tulemas on usutavasti kesk- ja paremjõududest kokku pandud “kodanlik” valitsus (porvarihallitus), on püütud analüüsida suurima pahempoolse erakonna, Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei suhtelist ebaedu. Põhjendusena on toodud ka tos samas veidi skandaalses reklaamis välja käidud mõte: duunarit jäid koju ja ei valinud. Üks mu tuttav soome kunstnik ütles pilkamisi, et valimiste päeval oli halb ilm, õhtupoolikul sadas ja oli külm tuul. Töölisklassil oli kergem kodus istuda, Kotipizzast sööki tellida ja telekat vahtida.

Teine ja mitte vähem oluline seik on ehk see, et sotsiaaldemokraadid pingutasid kampaaniaga üle. See on küll kriitikanoot, mida meie sotsioloogid-eksperdid naljalt välja ei kipu tooma, viimastelgi valimistel saatis populistlikke lubadusi ja rohket rahajuttu Eestis selge edu. Sotsdemmid siin Soomes lubasid valimistel enim, ja said ka enim vastu pükse, kaotasid Eduskunta’s kaheksa kohta, jäädes küll üheks kolmest suuremast parteist, aga ikkagi keerulisse seisu. Ka on neile ette heidetud sama mis Eesti sotsiaaldemokraatidelegi, kes on meie riigikogus ainus põhimõtteline vasakjõud, – et neil on nõrga imagoga juhatus.

Kuna sotsiaaldemokraatidele olid need valimised halvimad pärast Teist maailmasõda, tuleb suurimaks võitjaks tegelikult pidada naissugu: 200 kohast läks tervenisti 84 naistele, mis on seni Soome parim tulemus. Neljas parlamendis esindatud erakonnas on naiste osakaal suurem. Selle fakti üle paistab kohalik meedia igatahes uhkust tundvat.

Kodanikuühiskonnas, kus soositakse tsiviliseeritud protestiaktsioonegi, pannakse rõhku teistele asjadele. Ehk ei ole parlamendi ja valitsuse roll soomlase igapäeva elus üldse nii suur? Esiteks on kohalikel omavalitsustel siin pealtnäha palju rohkem algatusvõimet ja võimu, nad pole niivõrd seotud partei põhiliiniga. Teiseks leidub niivõrd palju kolmanda sektori ühendusi ja organisatsioone, mis sekkuvad aktiivselt ühiskonna asjadesse ja korraldavad oma eluala ise. Meil on seni takerdunud kõik sotsdemmide algatused, need on muutunud ennast kordavaiks allkirjakogumiskampaaniaiks, millele enam vastamagi ei vaevuta. Elukutselised protestijad ja kodanikuühiskonna võimalikkuse katsetajad Tallinnas – Prussakovi rattaseltsi Erko Valk ja vennad Kaevatsid – peavad nii palju üksi mässama, aktsioone korraldama, et nende kohalolu on juba rutiinne, kaitsepolitsei ametnikud tunnevad neid nägupidi, ütlevad: tere, mis plaanis? Noored liikumisest Punamust on oma avaldusis veel naiivsed, küll idealistlikud, aga läbimõtlematud. Kui paljukest saab neile lisaks veel nimetada meedias tähelepanu pälvinud kodanikualgatusi?

Soomes on too kodanikuühiskonna praktika, omaalgatuse tähtsus juba läbiproovitud asi, see räägib meile, et valimised ja parlament ja valitsus ei ole iseenesest veel kõik, et ühiskond toimib eluliselt tähtsates asjades hoopis muudes struktuurides. Ja meie rõõmustame enda napilt üle 60%  ulatuva valimistel osalemise üle ning paneme järgmiste valimisteni jalad seinale? Meie andsime oma hääle, nemad nüüd juhtigu? Kodanikuühiskonna õppetunnid Eestis peavad saabuma ja poliitikud vastu näppe saama, et kaoks see arrogantne suhtumine: ilma meieta ei toimu midagi, kui toimub, toimub meie pärast, sest meie anname raha; et järgmistel valimistel oleks erakondadel häbi riigi tehtud otsuseid ja saavutusi reklaamida oma parteipoliitika ja meeskonna töö ainutulemusena.

Valitsus ja parlament on muidugi demokraatliku riigi käigushoidmise vahendid, aga see on ka kõik. Tegu pole miski vana ülikukihiga, kes peaks saama asja isekeskis ja omatahtsi otsustada. Kui vähegi võimalik: valitsusest tuleb mööda minna, teha parimad asjad ära ise. Ja ses mõttes – mida sõltumatumad on lähiaastail ka me ringhääling ja kultuurkapital, seda parem meile.

Andres Kollist: teadusraamatukogude arengu osas puudub riigil visioon ja raamatukogude koostöö osas on arenguruumi.

Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu direktor Andres Kollist, kas võib öelda, et taasiseseisvunud Eestis on puudunud teadusraamatukogude arengu osas arvestatav tulevikuplaan?

Kultuuriministeerium on omal ajal sellega tegelenud, aga ühtset visiooni ei ole tõepoolest tekkinud. Leedus on näiteks olemas teadusraamatukogude arenguprogramm. Ka USAs on välja töötatud programme just teadusraamatukogude arenguks. Meil sellist koordineeritud programmi ei ole. Siiski tegelevad teadusraamatukogudega haridus- ja teadusministeerium, teadusraamatukogude direktorite nõukogu, ELNET konsortsium ja ka avalik-õiguslikke ülikoole ühendav rektorite nõukogu. Ilmselt on rektorite nõukogu üks kõige sagedasemaid päevakorrapunkte olnud just teadusraamatukogude tulevik. Kahjuks on siin tulnud pidevalt tegeleda ka tüliküsimustega, selle asemel et oleks seljad kokku pandud ja püütud mõelda, kuidas arendada teadusraamatukogude süsteemi kui tervikut. Haridusministeerium, kes peaks sõnastama ja esindama riigi huve, ei ole oma seisukohti selles situatsioonis alati piisavalt selgelt välja toonud. Tean, et raamatukogutöötajad on arutanud raamatukogude tegevust koordineeriva struktuuriüksuse vajalikkuse üle.

Saab meie teadusraamatukogude olukorda silmas pidades siiski rääkida ka millestki positiivsest?

2003. aastal arutati meie raamatukogu tuleviku üle ja muu hulgas oli kõne all ka see, et Akadeemiline Raamatukogu kaotatakse ning jaotatakse erinevate raamatukogude vahel laiali. Kuna Teaduste Akadeemia instituudid ühinesid enamasti erinevate ülikoolidega, siis küsiti, kes on selle raamatukogu sihtgrupp. Tookord oli ministeeriumi selge seisukoht, et raamatukogu peab siiski alles jääma. Kasiinosid on kesklinnas küll, võiks olla ka teistsuguseid asutusi. Kui meie raamatukogu, mis on siiski suur raamatukogu, ühendati mitte just kõige suurema ülikooliga, kes ei jõua seda raamatukogu sellisena ülal pidada, otsustas riik meie jätkamist sama palju toetada, nagu seda seni oli tehtud.

Minu arusaamist mööda on oluline säilitada ja arendada Tallinna kesklinna linnaruumi nii, et seal oleks rohkem vaimsust ja kultuuri. Traditsioonidega raamatukogu peaks olema huviobjekt peale ülikoolirahva ka teistele teadushuvilistele, linnarahvale, meie külalistele. Kuigi räägitakse raamatu osatähtsuse vähenemisest elektrooniliste teavikute ajastul, ehitatakse kogu maailmas ülikoolide juurde jätkuvalt suuri raamatukogusid, mille üheks oluliseks funktsiooniks on olla ka akadeemilist vaimsust koondav kokkusaamiskoht. Oleme teinud ettepaneku käsitleda Rävala puiestee – Teatri väljaku ala Tallinna kultuuriteljena. Sellel alal asuvad kunstiakadeemia, muusika- ja teatriakadeemia, Sakala keskus, Draamateater, NO 99, reaalkool, inglise kolledž, Tallinna Linnaraamatukogu. Välisministeeriumi ja Estonia teatri vahele jääb TLÜ akadeemiline raamatukogu. Kaks aastat tagasi alustasime koos arhitektuuribürooga Alver&Trummal Arhitektid tööd, et ehitada raamatukogule juurdeehitus ja kujundada uus keskus – Akadeemikum. Akadeemikum sisaldaks esialgse ruumiprogrammina peale olemasoleva raamatukogu veel raamatukogu laiendust, kus oleksid uued lugemissaalid, rühmatööruumid, aga ka vanaraamatu keskus, konverentsiruumid, näituseruumid, ateljeed, tööruumid, suurt valikut ka välismaist (teadus)kirjandust pakkuv  raamatukauplus, kohvikud. Oleks hea, kui Tallinna ülikool tooks siia mõned oma allosad. Projekti põhiline idee on, et raamatukogu peaks tulevikus olema osa avaramast, laiemaid vaimseid väärtusi pakkuvast keskusest. Akadeemikumist peab saama paik, mis toimib kohtumispaigana, õppimiskeskusena ja nii paberkandjal kui elektroonilist vaimuvara vahendava asutusena.

Kuivõrd on liitumine Tallinna ülikooliga muutnud teie raamatukogu identiteeti?

Selge on, et Tallinna ülikooliga ühinemine kallutab raamatukogu komplekteerimist selle ülikooli huvide suunas, kuid see ei tähenda, et näiteks loodusteadused, mis Tallinna ülikoolis ei ole nii ulatuslikult esindatud, tuleks raamatukogust ära kaotada. Meie raamatukogul on kolm põhilist funktsiooni: õppe- ja teadusraamatukogu funktsioon ja lisaks on meie ja Tartu ülikooli raamatukogul veel kirjandusmuuseumi ja rahvusraamatukogu kõrval arhiivraamatukogu ülesanded. Teaduskirjanduse ja arhiivkogude osas on eraldi rahastamine. Riik on sel aastal teadusraamatukogudele selleks otstarbeks eraldanud peaaegu 49 miljonit krooni. Ülikoolid lisavad siia veel omapoolse osa. Rahvusraamatukogu eelarves on komplekteerimiseks alla 10 miljoni.

Tartu ülikool on Tartu linnas niivõrd domineeriv suurus, et lõviosa Tartu ülikooli raamatukogu lugejatest on ülikooliga seotud. Sama võib öelda suhteliselt spetsiifilise kirjandusega ja äärelinnas asuva tehnikaülikooli raamatukogu kohta. Meie lugejatest on jämedates joontes 25% oma ülikooli ja 25% teiste ülikoolide inimesed. Ülejäänud 50% on inimesed teistest teadus- ja muudestki asutustest, ka teadmishuviline linnarahvas. Tallinna ülikool kindlasti ei jõua seda raamatukogu selliselt rahastada ja seda pole õiglane ka temalt tahta.

Meil kehtiv õigusruum seab teadusraamatukogude puhul esiplaanile sellised asjad, nagu avalik teenus, tarbijate nõudlus, riigi ja ühiskonna arenguks vajaliku informatsiooni kättesaadavus, elanikkonna haridustaseme ja üldise harituse tõus, teadusinformatsiooni üleriigiline kättesaadavus, teadus- ja arendustegevuse areng, komplekteerimise järjepidevus, ühtne komplekteerimiskava. Teadusraamatukogu ei ole sedaviisi vaid oma ülikoolile orienteeritud asutus. Ta täidab ühiskonnas hoopis laiemaid funktsioone, tema sihtgrupp on kõik need, kes seotud teadus- ja arendustegevusega.

Finantseerimisel tuleks arvestada ka senist komplekteerimise mahtu. Vaadates komplekteerimiskulusid kümne aasta jooksul (1994–2004), näeme, et ülikoolide (teadus)raamatukogud on teavikute ostmiseks kulutanud kokku üle 230 miljoni krooni, sealhulgas TÜ raamatukogu 88, praegune TLÜ AR 87 ja TTÜ raamatukogu 52 miljonit krooni. See on meie kõigi rahvuslik rikkus, mida tuleb hoida, inimesteni viia ja süsteemselt edasi komplekteerida.

Kas on oht, et asutakse ka jälle laialijaotamist arutama?

Sellist stsenaariumi on siiski raske ette kujutada. Raamatukogu on Eesti riik andnud Tallinna ülikoolile eesmärgiga see säilitada. Küsimus on, et kui riik raamatukogu ei toeta, siis Tallinna ülikool sellisel kujul raamatukogu üleval pidada ei suuda. Kuna meie oleme avalik-õiguslikele ülikoolidele kuuluvatest teadusraamatukogudest kõige suuremas hädas, siis oleme ka lahendusi otsinud ja neid pakkunud. Ei saa öelda, et üldse edu poleks olnud. Rektorite nõukogu on just viimasel ajal kirjutanud ministeeriumile kirja, kus taotleb kõigi teadusraamatukogude tegevuskulude eraldi rahastamist riigieelarvest. Sellise lahenduse realiseerimine lahendaks loodetavasti ka meie raamatukogu tuleviku probleemi ja teeks seda nii, et teistel ülikoolidel ei tekiks kiivust. Me loodame, et sellega saab tasakaalustatud ebaproportsionaalsus, kus suhteliselt väike ülikool peab ülal pidama suurt raamatukogu, mida tarbib kogu linn. Tallinna ülikool rahastab teadusraamatukogu umbes 3% ulatuses oma täiseelarve mahust, mis on meie reaalsust, s.o rahapuuduses vaevlevaid ülikoole arvestades enam-vähem optimaalne suurusjärk. Arvestades hindade tõusu, taustal toimuvat palgatõusu, oleks riigilt tegelikult vaja 15 miljonit aastas, et raamatukogu saaks areneda. See lahendaks palju, kui riik tunnistaks meie eriolukorda ja ka teised raamatukogud saaksid samamoodi tuge nn avaliku teenuse pealt. See oleks ühe suure probleemi lõpp.

Meie teadusraamatukogude komplekteerimise kogusumma on võrdne ühe korraliku suure ülikooli raamatukogu eelarvega maailma mõistes. See nõuaks raamatukogudelt rollide üsna selget piiritlemist. Kas raamatukogu
de koostöö selles osas on hea?

80–100 miljonit võiks tõesti olla raha, mis läheb ühe korraliku teadusraamatukogu komplekteerimise peale. 49 miljonit paneb täna riik ja ülikoolid lisavad siia veel omaltpoolt juurde. Summasid veel kasvatades annakski see kokku ühe suure lääne standarditele vastava raamatukogu komplekteerimiseelarve. Praegu on katsutud rollijaotust reguleerida ühtse komplekteerimiskavaga. Komplekteerimisjaotus tuleks raamatukogude vahel vähemalt mõneks aastaks kokku leppida, et tekiks rahulik tööõhkkond. Siin tuleks sisuliselt ja sügavuti konkreetseks minna, et vältida dubleerimist. Üldised teatmeteosed, põhiajakirjad võivad olla mitmes kohas, aga spetsiifilisemate teavikute jaotus võiks olla maksimaalselt dubleerimist vältiv.

Paraku püüavad kõik ikka oma osa suuremana näha. Kokkuleppimises on  arenguruumi. Tüli tekitab erinev arusaam selles osas, mida võtta raha jaotamise aluseks. Igaüks püüab seda, mis tal tugev, alusena tuntavamaks lükata. Kui me võtame terve Eesti teaduse mahu, siis laias laastus moodustab Tartu ülikooli osa sellest poole, tehnikaülikool viiendiku ja teised vähem. Teatud huvigrupid püüavad survet avaldada, et ainult sellest tulekski komplekteerimisel lähtuda. See ei saa aga olla ainuke komponent ja ei olegi. Üliõpilaste arv, kogude maht ja lugejate arv on siin samuti näitajad.

Rahvusraamatukogu näib nende küsimuste arutamisest mõneti kõrvale jäävat. Kas rahvusraamatukogul on mõni niisugune spetsiifiline funktsioon, et teda tulekski eraldi vaadata?

Rahvusraamatukogu on, jah, kultuuriministeeriumi all. Rahvusraamatukogu on Eestis veel parlamendiraamatukogu ja ka teadusraamatukogu. Nagu ka eespool jutuks oli, on varasematel aegadel ka korduvalt raamatukogutöötajate vahel arutatud, et peaks olema raamatukogude amet või osakond, mis tegeleks kõigi raamatukogudega koos. Kuigi reaalseks ma seda siiski ei pea. Kui kultuuri- ja haridusministeerium olid ühendatud, siis see nii ka suuresti ju oli.

Kui rikkust juurde tuleb, siis on olemasolevad raamatukogud kõik vajalikud ja mahuvad meie teadus- ja kultuuriruumi ära. Vaevalt et kunagi tekiks olukord, kus raamatukogudele minev ressurss on liiga suur. Nii et komplekteerimiskavas tuleks küll jätkuvalt kokku leppida. Seda muidugi ka rahvusraamatukogu ja meie raamatukogu kontekstis.  Teadusraamatukogude direktorite nõukogusse on rahvusraamatukogu ka kaasatud ja elektronteavikute ostmisega tegelevas ELNET konsortsiumis on nad ka osalised. Kuid eks rollide jaotamise osas ja kokkuleppimises on kõigil raamatukogudel veel arenguruumi.

Rahvusraamatukogus saab raamatuid vaid kohapeal lugeda. Kuidas mõjutab see teie hinnangul raamatute ja teabe kättesaadavust?

Kindlasti jõuab raamat, kui seda saab koju laenutada, palju suurema osa inimesteni. Kojulaenutuse osakaal on meil väga suur ja see võimalus mõjutab kindlasti lugeja rahulolu.

Arusaam, et rahvusriik on üks poliitilise varjupaiga vorme, peaks Eestis olema hästi mõistetav. Võiks ju öelda, et kogu meie rahvuslik projekt on algusest peale seisnenud varjupaiga taotlemises. Selleks, et tõestada varjupaiga taotlemise õigust, tuli kõigepealt muidugi luua “oma kultuur”: mitte küll sellepärast, et varem poleks olnud kultuuri – keelt, traditsiooni ja rahvast, vaid et see oleks mõistetav neile, kellel oli voli anda asüüli ja moodustada reservaate. Juba baltisaksa estofiilid leidsid, et rahvale tuleb “tagasi anda” tema eepos; hiljem kuulutasid ärkamisaja radikaalid, et “rahva meelest” ei saa kustutada muistset priiusepõlve. Järgnes rida ennustamatuid ajaloolisi sündmusi, mis põhimõtteliselt tõestasid valitud suuna õigsust. Juurde tuli ainult paratamatu klausel, et “kindel linn vajab väga-väga kaitset ja varjupaik sala-varjupaika” (Paul-Eerik Rummo). Kuigi selle fraasi kontekst oli irooniline, jõudis tema tõsisem sisu moonutuseta kohale ja suruti mitme põlvkonna meelde koos soovitusega, et “kõik maailma vabadus” tuleks kuhugi peitu viia.

Rahvusliku varjupaiga taotlemisega käivad kaasas ideoloogiad, mida praegu võib kõige üldisemalt nimetada rahvusromantismiks. Need ideoloogiad võiks põhijoontes jagada kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluks selline rahvusromantism, kus varjupaiga taotlemise eeldusena nähakse regionaalset keelelist ja kultuurilist ühtsust, mis suudab vastu panna kõigile lahustavatele ja lammutavatele jõududele. Oma ja võõra vahel peab olema selge piir. Teise kategooria moodustaks niisugune rahvusromantism, kus eeldusena nähakse just teatavate piiride kustutamist, keskendudes ainult mõnele põhitunnusele. Sellisteks põhitunnusteks võivad olla keelesugulus, kultuurivahetus, usutunnistus jne. Mõlemale rühmale annab romantilise ilme see, et ajaloole projitseeritakse nägemusi, mis on loomu poolest pigem müütilised.

Varjupaiga taotlejaid on palju, neil on erinev kujutlusmaailm ja nii kerkib uusi rahvusromantismi ilminguid hoogsalt nagu ehitisi. See kõik on loomulik, kuid siiski võib meelde tuletada, et rahvuslik varjupaik on poliitiline fiktsioon. See on, nagu Sloterdijk samas tekstis ütleb, üks “paratamatu illusioon”, mis õnnestumise korral hoiab ära halvema. Romantilise hoiaku nõrkus on aga siiski selles, et varem või hiljem lööb ajalugu projektsioonide koorma all kõikuma, tekitades pettumust või lausa varinguid. Seepärast võikski poliitiliste, ideoloogiliste ja religioossete varjupaikade kõrval olla veel üks, puhtal kujul müütiline varjupaik, mis ei nõua oma ettekujutuste ülekandmist kuhugi mujale. Selline müütiline varjupaik oleks poliitilisest varjupaigast lahus selles mõttes, et ei nõua mingi õiguse taotlemist ega oma staatuse põhjendamist. See ei oleks ka illusioon, sest kui illusioon on taju eksitus, kuulub see reaalsuse juurde, müüdid aga asuvad teisel tasandil. See müütiline varjupaik võib olla täiesti oma, ta võib olla lausa “põlisrahva reservaat”, aga ei sunni meid kinnituma ühegi ajalookäsituse külge. Kuidas seda müütilist varjupaika leida? Näiteks niisuguse mänguga: külm… külm… veel külmem… soe… soojem… päris kuum…