Mikkeli muuseumi näitus jutustab esemete ja teoste kaudu Kügelgenide perekonna loo
Karl Otto Gerhard von Kügelgen. Kunstnik perekonnaga Vinni mõisas. 1835. Eesti Kunstimuuseum
Mikkeli muuseumis avatakse 25. mail näitus „Kügelgenid. Ühe baltisaksa perekonna lugu“, kus tutvustatakse baltisaksa perekonna tuntumaid liikmeid nii nende loomingu kui ka nendega seotud esemete kaudu. Näitus toob vaatajateni teekonna, mis algas 1798. aastal Eestis, kui siia saabusid Saksamaalt kunstnikest kaksikvennad, portretist ja ajaloomaalija Gerhard (1772–1820) ning maastikumaalija Carl (1772–1832) Kügelgen.
19. sajandi pigem rahulikele aegadele järgnes perekonna ajaloos turbulentne periood, kui revolutsiooni ja kahe maailmasõja keerises kaotati oma vara, staatus ja kodumaa ning asuti üles ehitama uut elu Saksamaal. Näituse tuumiku moodustavad Kügelgenide perekonnaliikmete kogudest pärit esemed, fotod ja kunstiteosed, mis jõuavad Eesti publiku ette esimest korda. Neid täiendavad teosed Eesti Kunstimuuseumist ja teistest Eesti muuseumide kogudest. Näitus tutvustab küll ühe perekonna lugu, kuid selles peegelduvad laiemalt kogu baltisaksa kultuuri eri tahud 19.–20. sajandil.
„Kuulsate kaksikvendade Kügelgenide looming on Eestis hästi tuntud, sest 2015. aastal toimus Kadrioru kunstimuuseumis kahe meistri suurnäitus, mille raames ilmus ka põhjalik kataloog. Järgmiste põlvkondade Kügelgenide kunstilooming on Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel esindatud üksikute näidetega, kuid Wilhelmi ja Sally, eriti aga sümbolist Erich von Kügelgeni kunstnikuteed ootavad veel pühendunud uurijaid ja antud näitus on sellele heaks tõukeks. Näituse avapäeval, 25. mail toimuval seminaril saab kuulata mitut ettekannet Saksa ja Eesti uurijatelt, kes toovad välja uusi aspekte Kügelgenide loos,“ ütles Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre.
Eesti kunstilukku on jätnud sügava jälje kuus Kügelgeni, kelle loomingus peegeldub stiilide vaheldumine klassitsismist sümbolismini. Suguvõsa siinse haru rajajate, kaksikvendade Gerhardi ja Carli jälgedes käies said kunstnikeks ka nende pojad Wilhelm (1802–1867) ja Constantin (1810–1880) ning lapselapsed Sally (1860–1928) ja Erich (1870–1945).
Kügelgenide suguvõsast pärineb teisigi mainekaid persoone. Saksamaal on üks tuntumaid Kügelgene antroposoofiline pedagoog, Waldorfi pedagoogika arengule palju kaasa aidanud Helmut von Kügelgen (1916–1998). Eesti jaoks on suure tähtsusega Seewaldi vaimuhaigla juht ja psühhiaater Ernst von Kügelgen (1871–1948) ning samas haiglas töötanud Leo von Kügelgen (1880–1931), kes on tuntud eelkõige metseeni, kollektsionääri ja kunstikriitikuna.
Lisaks arstiametile sobis aadliperekonna liikmetele ka kirjandusalane töö. Nii oli Paul von Kügelgen (1843–1904) mõjukaima Venemaal ilmunud saksakeelse väljaande St. Petersburger Zeitung peatoimetaja, selle ameti päris temalt ka poeg Siegwart (1875–1952). 20. sajandi teisel poolel oli Ida-Saksamaa propagandistlikus ajakirjanduses tähtis roll kommunist Bernt von Kügelgenil. Kirjamehena kogus siiski kõige rohkem kuulsust kunstnikuametit pidanud Wilhelm von Kügelgen (1802‒1867), kelle memuaariraamat „Vana mehe noorusmälestused“ sai Saksamaal nii populaarseks, et jõudis kohustusliku koolikirjanduse hulka. Wilhelmi menukit on välja antud kümneid, kui mitte sadu kordi ja see on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde: näituse kuraatori Anne Untera põhjalikult kommenteeritud tõlge nägi trükivalgust eelmisel aastal.
„Perekonna materjalidel põhineva näituse koostamine on suur väljakutse. Üheks terviklikuks looks tuleb liita erinevad esemed, sealhulgas näiteks reisikirst, millega Gerhard ja Helene Marie von Kügelgen 1804. aastal Ojasoo mõisast Saksamaale teele asusid, ning Wilhelmi reisimale või Sally Peterburis valminud akadeemilised joonistused, rääkimata „näidiskommunist“ Bernti raamatust või Hartmuti disainitud ovaalsest autoroolist,“ kirjeldas näituse Eesti-poolne kuraator Anne Untera. Ta lisas, et suure suguvõsa kirju ja keeruline ajalugu on saanud näituseks tänu iga teose ja esemega seotud lugudele, mille kujundajad Mari Kurismaa ja Mari Kaljuste on harmooniliselt kokku põiminud, liites juurde ka Kügelgenide sugupuu.
Näituse avamiseks tulevad Eestisse mitmed Kügelgenide suguvõsa liikmed, nende seas ka perekonnaühingu esimees dr Tobias von Kügelgen ja tema kunstiajaloolasest abikaasa Dorothee von Kügelgen.
Näitus on avatud 29. septembrini 2024.
Kuraatorid: Anne Untera, Matthias Donath, Eike Eckert, Anu Allikvee Näitusekujundus: Mari Kurismaa Graafilinedisain: Mari Kaljuste Koordinaator: Aleksandra Murre Koostööpartnerid: Dresdeni Linnamuuseum – Kügelgenhaus; Ostpreussisches Landesmuseum, Lüneburg
„Tahtsin teha midagi, mis inimestele rõõmu valmistab“
PILLE-RIIN LARM
Mitmekülgne Ave Taavet on valmis saanud kolmanda raamatu, jutukogu „Kasukas“ (Puänt). Nii nagu Ave ise, on tore ja omapärane ka meie kohtumispaik: Nõo. Ave Taavet sealt pärit siiski ei ole, vaid on siin hoopis sõpradega pikka nädalavahetust veetmas. Nagu ta ise selgitab: „Sirelid õitsevad, rabarber on valmis ja vesi järves soe – on aeg pealinnast lõunasse liikuda!“
Karikaturist, illustraator, animaator, filmitegija, prosaist, kirjanduskriitik, õpetaja … Ave Taavetile ei ole ükski ta tegevusala teistest tähtsam. „Kui leian teema või motiivi, mis mind ennast huvitab, siis ei olegi nii oluline, missugusesse vormi see saab – kas tuleb lühijutt, pilt või animatsioon.“
Oled pärit Tartust ja elad Tallinnas. Ometi tundub su lugude põhjal, et sind huvitab maaelu.
See huvi võib pärineda etnoloogiaõpingute ajast. Käisin omal ajal üsna palju välitöödel nii Eestis kui ka Venemaa avarustes. Seal tekkis visuaalne pagas selle kohta, kuidas inimesed elavad ja kui mitmekesiseid eluviise leidub.
Teine asi on psühhogeograafiline tunnetus. Mulle meeldib väga matkata. Sageli tulevad uued mõtted just kõndides või reisil olles. Huvitav valgus või vaated, mis tekitavad erilisi meeleseisundeid ja jäävad meelde, tulevad hiljem juttudesse sisse. Elamused elavad tekstides edasi.
Nii „Kasukas“ kui ka „Valerahategijas“ on omajagu nostalgiat – kortermajade rajoone ja natuke ajale jalgu jäänud olmet. Olen ise ka enamasti elanud boheemlaslikes üürikorterites ja ega ma nooblimat elu ei oskakski väga kirjeldada.
Kust tulevad „Kasuka“ muistendi- ja mütoloogiamotiivid? Kas libahundile ja kratile loo ümberkasvatamine oli teadlik või loksus see kirjutades niiviisi paika?
Eri lugudel on eri idud. Eriti lihtne oli ühe looga, mis ilmuski nüüd esmakordselt kogumikus, mitte perioodikas: „Kõss“ tuli mu juurde enam-vähem valmis kujul ühes unenäos. Nägin unes oma folkloristist tuttavat, kes pidas kirjandusmuuseumis konverentsil pika ettekande kõssidest ja Siberi eestlaste identiteedi seosest kassinimedega. Õnneks anti unes kõssidest üsna põhjalik ülevaade: nad on sellised pika elueaga rändkassid, kes ise endale peremehi valivad. Unenägu oli ärgates enam-vähem värskelt meeles, panin kirja.
Samavõrd kui mütoloogia huvitavad mind ka lihtsad materjalid ja tehnika: näiteks graniitkillustik, soojuspumbad või elekter, samuti betoon või šarniirid. Asjad, mis on inimestele kõige lähemal ja mida igaüks teab, võimaldavad kõige tugevamaid kujundeid. Kui õpid nende lihtsate asjade keerulisust ja ajalugu tundma, saab selle peale väga palju üles ehitada.
Kratid ja libahundid on ilmselt seotud minu etnoloogia- ja folkloristikataustaga. Näiteks jutustas välitöödel üks vana naine, kuidas ta oma taluõuel ussikuningat kohtas – ussikuningas oli käinud väravakivi peal peesitamas. Müütilised tegelased on midagi elusat, mitte ei ärata mus võõristust. Nihestatuse annab võib-olla nende tõstmine tänapäeva konteksti, kuskile Mustamäele või töötukassasse. See on endale ka põnev mõtteharjutus.
Su lugude jutustajad või peategelased on sageli vanemad inimesed. Oled etnoloogina harjunud neid kuulama ja vahendama.
Jah, seda küll. Ma ilmselt katsun sellest edasi liikuda, aga võib-olla ongi maagilisi ja müstilisi lugusid kergem istutada endale veidi võõraste inimeste ellu ja olmesse. Ma ise olen alles kolmekümnendates ja seenioride elu tundub siit vaadatuna natuke salapärane. See, mida kirjutan, oleneb ka sellest, mida parasjagu loen. Praegusel eesti kirjandusel ei ole ma alati jõudnud kätt pulsil hoida. Loen palju juhumaterjale, näiteks „Valerahategijas“ annab tunda see, et mu kätte sattus kuupmeeter Sotsialistliku Põllumajanduse numbreid. Seal on palju n-ö laetud nimesid, nagu Voldemar Kartul, artiklid ja pildid kangelaslikest põllutöölistest – väga huvitav materjal.
Mida praegu loed või milline raamat sulle viimati korda on läinud?
Nagu ütlesin, tänapäeva asjadel ei jõua alati pilku peal hoida. Viimati lugesin August Gailiti 1926. aastal ilmunud „Aja grimasse“. Mu vend tegeleb vanavaraga ja kui satun Tartusse, saan tema juures vahepeal saabunud raamatuid lugeda. Gailit on ammu mu lemmik, aga see följetonikogu ei olnud näppu sattunud – see on üllatavalt tänapäevane. „Aja grimassides“ on eelkõige poliitikat ja bürokraatiat pilkavad lood, illustratsiooniks on lisatud Gori karikatuurid.
Oled ka ise hinnatud karikaturist ja illustraator, aga samuti animaator, filmitegija, prosaist … Missuguse tahu oma tegevuses ise esikohale sead?
Võib-olla on see vastus natuke lapsik, aga mulle lihtsalt väga meeldib nii kirjutada kui ka joonistada. Kui leian teema või motiivi, mis mind ennast huvitab, siis ei olegi nii oluline, missugusesse vormi see saab – kas tuleb lühijutt, pilt või animatsioon. Kindlasti on kogu mu loomingule omane loolisus. Etnoõpingute ajal kuulasin, salvestasin ja tõlgendasin inimeste lugusid, tegelesin tekstidega. Animatsiooni magistrantuur jällegi õpetas visuaalset loojutustamist, seda, kuidas lühifilmile stsenaarium teha ja sõnadeta lugu vaatajale edasi anda. Isegi lühipiltides ja karikatuurides on maailm mulle endale ikka suurem kui see pilt. Korduvad tegelased ja tüpaažid ning neid ümbritsev situatsioonikoomika on üks suurem tervik.
Oled peamiselt vabakutseline, kuid ühtlasi õpetad Eesti kunstiakadeemias maailma animatsiooni ajalugu. Kuidas sulle õpetajaamet sobib?
Jah, olen eri asutustes varemgi õpetajatööd teinud. Kohe pärast EKA õpinguid vedasin Viimsi teadmiskeskuse Collegium Eruditionis animaringi, õpetasin Nukufilmi lastestuudios ja kunstikoolis DAK, lisaks mõned ained Tartus Pallases ja mitmed töötoad. Õpetajatöö on väga väsitav: õpetaja annab energiat välja rohkem, kui selle eest tasu saab või sellest taastuda jõuab. Lisaks see tohutu killustatus, enese jagamine nelja-viie asutuse vahel.
Eelmise aasta sügisel võtsin siiski vastu pakkumise Eesti kunstiakadeemias külalisõppejõuna animatsiooni ajalugu õpetada. Tudengitega mõtteid vahetada oli tore. Mul on hea meel, et kooli tagasi läksin ning et saan kord nädalas tudengitele animatsiooni suurmeistreid tutvustada ja õpilastega nende tööde üle arutleda.
Muide, loenguid ette valmistades sain aru, et eesti keeles ei ole ülevaatlikku animatsiooniajaloo-raamatut, nii et kui vähegi mahti on, tahaksin selle oma loengute ja tähelepanekute põhjal kokku panna. Meil on Ülo Pikkovi „Animasoofia“, esseistlik filosoofiline kirjutis, ja Rao Heidmetsa „Animaõpik“, mis sobib pigem algajale animaatorile koduseks käsiraamatuks.
Millises suunas oled mõelnud kirjanduses edasi liikuda?
Tahaksin kunagi proovida lastele kirjutada. Ma ei ole kindel, kas võiksin ise olla nii illustraator kui ka kirjanik või paluksin mõnelt sümpaatselt illustraatorilt pildid ja ise panustaksin ainult tekstiga.
Mind käivitab projektide mitmekesisus. Ühelt poolt on see vabakutselise paratamatus – puhtalt kirjutamisega võib-olla ei elakski ära. Ja endal on ju huvitav, kui on erisuguseid väljakutseid. Järgmiste kirjanduslike projektidega tahaksin uusi žanre ja vorme katsetada. Pilti ja sõnu annab veel väga erinevalt omavahel kokku seada.
Oled oma juturaamatud palunud illustreerida teistel: „Valerahategija“ pildid tegi Liisi Grünberg, „Kasuka“ fotod Rein Muuluka. Miks?
Tööjaotuse pärast. Raamatu väljaandmine on alati ajaga võidu jooksmine ja töömahukas protsess – siis olen vähemalt kujunduse osa teistele ära sokutanud. Rein Muuluka pildid jõudsid mu huviorbiiti paar-kolm aastat tagasi, mind väga kõnetas nende olustik ja meeleolu. Tundus, et lood, mis sel hetkel olid juba valmis, oleksidki nagu piltide põhjal kirjutatud. Tahtsin väga neid omavahel siduda ja samuti Rein Muuluka loomingut laiemale avalikkusele tutvustada. Ta oli nõus. Tundub, et sai hea komplekt!
Kas oled mõelnud näiteks graafilise romaani või koomiksi kirjutamisele-joonistamisele?
See ettepanek on tehtud ja tahaksin proovida küll, kas hammas hakkab peale. Praegu otsin lugu, mis pakuks võimaluse luua graafiline jutustus pikas vormis ja mis oleks piisavalt sütitav, et sellega pikemat aega tegeleda.
Lähema aasta jooksul tahaksin aga veel ühe jutukogu kokku panna ja ära lõpetada „Insener Seene“ ajaloolise romaani, mis on jäänud paariks aastaks seisma, aga on siiski pigem valmis kui pooleli. Hiljuti võttis minuga ühendust üks Seene sugulastest, ütles, et oli Vikerkaares ilmunud katkendite peale sattunud ja tahaks materjaliga tutvuda, kaasa aidata ja sidet hoida. See andiski tõuke töö lõpule viia.
Tuleb välja, et insener Seenel on ajalooline prototüüp. Kuidas sa ta leidsid?
Olin aastatel 2017–2018 Uus-Meremaal seljakotirändur. Ma ei olnud siis veel karikaturisti- ega kirjanikuteekonda alustanud, teatud tühimik oli elus. Mõtlesin edasi minna Lõuna-Ameerikasse või Aasiasse. Seesama folkloristist sõber, kes on „Kõssi“ loo prototüüp, tegi samal ajal Urvastes välitöid. Insener Artur Albert Seen on Urvastest pärit ja kohalikud rääkisid temast: oli inseneriharidusega mees, kes 1917. aasta revolutsiooni ajal lõpetas Galápagosel erakuna. See legend elab veel sada aastat hiljemgi. Sõber otsis selle loo jäädvustused 1920. aastate ajalehtedest üles, saatis mulle Uus-Meremaale ja küsis, kas see on ka minu saatus – kuskil troopilisel saarel kanu pidada. Aga lugu kõnetas, ka Seen oli maailmarändur ja keerulise identiteediga.
Kui tulin reisilt tagasi, hakkasin saama pakkumisi ajakirjanduslikeks kaastöödeks, mis kinnitasid seda, et võib-olla tasuks selle asemel, et teha lihttööd kuskil kaugel, proovida hoopis Eestis midagi avaldada. Julgesin ka Värskesse Rõhku esimesed jutud saata. Samal ajal hakkasin insener Seene kohta infot otsima, käisin tema sünnipaigas ja kunagises Tartu elukohas … See on hea materjal, millega töötada: on dokumentaalsust, aga on ka lünki, mida oma fantaasiaga täita.
Oled muu hulgas hinnatud arvustaja. Kui tähtis on sulle endale tagasiside?
„Kasukas“ on üsna värske raamat, ta ei ole veel üleliia tagasisidet saanud … Mulle läheb autorina väga korda see, kui lugejad – olgu sõbrad või kriitikud – ütlevad, et mõni pilt või lugu on neil tuju rõõmsaks teinud. See on alati kõige suurem kompliment. Sellepärast ma ka omal ajal etnoloogiast loobusin, et tahtsin teha midagi, mis inimestele rõõmu valmistab.
Kaader Ave Taaveti joonisfilmist „Vello“ (2015). Taaveti loomingule omaselt põimub siin tegelikkus unenäoga ja inimese olemus teiste olendite omaga. Autori loal.Kaader Ave Taaveti joonisfilmist „Silitada siili“ (2021). Selle filmi aluseks on ajakirjas Värske Rõhk ilmunud sügisene romanss (2018, nr 56). Autori loal.
Ave Taavet on eesti animaator, karikaturist, kirjanik ja kriitik. Taavet on lõpetanud Tartu ülikooli bakalaureuseõppe etnoloogia erialal (2011) ning saanud Eesti kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas magistrikraadi (2015).
Ave Taavet on loonud muusikavideoid eesti artistidele, joonisfilmid „Õnnesoovid eakatele“ (2015), „Vello“ (2015), „Leping“ (2020) ja „Silitada siili“ (2021) ning dokumentaalfilmi „Monument vanaemale“ (2019).
Taaveti karikatuurid ilmuvad järjepidevalt LPs ja Vikerkaares. Taaveti lühiproosat, arvustusi ja esseistikat on avaldatud peaaegu kõigis Eesti kultuuriväljaannetes, sh Sirbis. Raamatuid on Taavetil ilmunud kolm: jutukogu „Valerahategija“ (2020), karikatuuri- ja jutukogu „Karikaturisti eine“ (2022) ning uuemat proosat koondav „Kasukas“ (2024). Tema jutte leidub ka mitmes „Eesti novelli“ sarja raamatus ja mujal. Samuti on ta illustreerinud teiste autorite teoseid.
Taavet on kirjutanud ka akadeemilisemaid käsitlusi, nt artikli eesti graafilise romaani ajaloost (Vikerkaar 2023, nr 6) ja ülevaate viimaste aastate kirjanduskriitikast (kirjutatud koos Johanna Rannikuga, Keel ja Kirjandus 2024, nr 3).
Ave Taavet on olnud Betti Alveri debüüdiauhinna ning Ants Orase nimelise kriitikaauhinna kandidaat. 2022. aastal pälvis ta „Ela ja sära“ stipendiumi.
Euroopa kultuuripealinnas Tartus sattusid kaks üldsusele vähe tuntud lindu, Porzana parva ja Porzana porzana ootamatult põlu alla, sest nende eestikeelses nimetuses sisaldub täheühend, mis võib Peipsi järve ääre vene vanausulised jõledate patumõteteni viia. Huigast endast, olgu ta täpik või väike, ei pruugi neil seal aimugi olla, aga kui uus lodi ristinimega Huik mööda juhtub sõitma, siis saab roppu nalja nabani. Sellest võimalusest ehmunud lodjamehed on nüüd lubanud Kaliningradist Vladivostokini halvasti kõlava nime välja vahetada.
Lodjaseltsi kapitulatsioon avab suure tööpõllu keele- ja kirjandusteadlastele, inspektoritele ning tsensoritele. Peab vaatama, et raudteekirjanduses ükski auruvedur enam ei huilgaks ja huiklevad seenelised metsas edaspidi moka maas hoiaksid, rääkimata siis integreerujatele soovituslikest ristsõnadest, kus enam ei tohiks olla kohta piiritsa ehk võrgunõela sünonüümil. Võõramaalaste pärisnimedegi tõlkimine tõusku taas ausse, ameerika filosoof olgu Pähklipuu Marta ja hollandi ajaloolane Majaste Juss, et poleks mingit rõvedust. Tallinkil pole enam mingit varianti ristida mõni uus laev Joobnud Matemaatikuks, sest mõni immigrant tuletab selle silpidest teadagi mida.
Tegu ei ole õnnetu ja nõmeda üksiksündmusega, vaid järjekordse eestluse nahka regulaarselt õitsetava katkumuhuga. Viirus on veres ja otsib väljapääsu igal võimalikul viisil. Väidetavalt Tartus tegutsevas haridus- ja teadusministeeriumis juhtus sel nädalal näiteks nii, et kui haridusleppe arutamise käigus peaaegu kokku lepitud rahastusmudelit läbi arvutama hakati, ilmnes, et suurimad võitjad rahas on omavalitsused, kus eestlaste osakaal rahvastikus väiksem (Narva, Kohtla-Järve, Tallinn). Pügada saaksid eestluse kantsid. Mis muu kui alateadvus juhtis kätt venekeelsete immigrantide kolooniatele järjekordset pehmemat patja alla lükkama. Neil on ju nii-nii raske, tõotatud impeerium ei taha ega suuda tagasi tulla. Õnneks taipas minister juba päev hiljem töö viltu kiskunud mudeliga päevakorrast maha võtta.
Rahva alateadvust uurivale psühhoanalüütikule on kõik selge: Vene-hirm ja Vene-iha, kes neid suudaks lahuta. Laulupeoteraapia annab kord mõne aasta tagant hetkeks hõlpu, siis aga pääseb lömitamistung jälle võimule. Kes meeldida tahab, peab roomama, teadis juba Sigmund Freudi kaasaegne hull Juhan Liiv. Ega Nõukogude okupatsiooni üle elanud laulupidugi lõpuni kaitstud ole. 1980. aasta laulupeo aegse rahvanalja järgi oli ju nii, et tarvitses vaid ühendkooril Ernesaksa-Koidula lauluga jõuda sõnadeni „sa siiski elad südames“, kui terve Lasnamäe tormas kohale lootuses, et müüakse defitsiitseid viinereid (sossiski). Eks just seetõttu tahtis kompartei ka isamaalaulu laulmist keelata, et see andis vene nõukogude töölisperedele ekslikku toidulootust ja õõnestas nii arenenud sotsialismi kõikvõimsuse kuvandit, mitte sellepärast, et probleem oleks olnud eestlaste rahvusteadvuse ja eneseväärikuse turgutamises.
Lenda, lenda, lenda, ropp lind, väikehuik!
Lasnamäe venekeelsed elanikud vajavad Tallinna poliitilise võimu meelest erikohtlemist ja poputamist nüüdki, nagu on ilmnenud Eesti „teise linna, suurema kui Tartu“ linnaosavanema otsingutel. Koalitsioonikõnelustel langes roomaja roll seekord sotsiaaldemokraatidele. Selleks et halvasti lõimitud lasnamäelased hakkaksid mõistma Eesti Vabariigi paremust nende unistuste Putinimaa ees, peab sotside arvates neile asja seletama tingimata venekeelne ja vene nimega linnaosavanem. Esimene katse teatavasti luhtus, sest põhitunnustele vastanud Tatjana Lavrova kukkus mitteametlikus avalikus meelsustestis siiski läbi. Teisiti ei saanudki minna, sest kõhuli olles on nii inimese kui ka partei vaateväli ahtake. Nii kitsas, et nimetajatel jäi seekord isegi Narva eeskuju märkamata.
Piirilinnas võib ussitamist palju olla, aga linnapeaks võtsid nad eesti peremehe, kes teab, et armastus teenitakse välja korralikke keretäisi heldelt jagades. Seega oleks ka Tallinna sotsid pidanud linnaosavanemat otsides ennekõike vaatama endiste politseiülemate nimekirja, kus lai valik riigi teenekamaid lõimimisveterane. Viimase integratsiooniuuringu järgi olid venekeelsete kohanemisnäitajad suhteliselt paremad vanuserühmas 30–45. Vabalt tõlgendades võib selles tulemuses näha üht juurpõhjust. Nimelt oli neil unikaalne võimalus olla 2007. aasta aprillis osaline seni ainukordseks jäänud politsei korraldatud lõimumise õpitoas Tallinna sadama D-terminalis, kus eestlased olid püsivalt püsti ja teised pikalt pikali. Jäi eluks ajaks meelde.
Ajal, mil keeleteadlased, -toimetajad ja -õpetajad on vaielnud tükk aega tuliselt selle üle, kui vaba ja vallaline eesti keel üldse peaks olema, ning lapsevanemad muretsevad eesti keele kohanemisvõime pärast tekkivas ühtses eesti koolis, ei ole riigikeele elujõu ja eluruumi üldolukord õnneks päris tähelepanuta jäänud. On ammu teada fakt, et keeleseadus vajab täiendamist ja ajakohastamist, sest peab võimaldama mitte ainult umbkaitses istumist, vaid andma ka vahendid vastupealetungiks. Pealegi, nagu keeleamet aastaid on rääkinud, ei ole ka tõhusaks kaitsetööks piisavalt mürske.
Erakond Isamaa on olnud pikalt järjekindel eesti keele positsiooni parandamise eestvedaja ning märtsis esitati riigikogule järjekordne eelnõu keeleseaduse muutmiseks, et eesti keel lõpuks pääseks töökeelena sisse mõnesse kohalikku volikogusse, kus ta seni ukse taga oodanud. Läinud nädalal põhjendas eelnõu kaitsnud Tõnis Lukas kolleegidele põhjalikult ja veenvalt ära, miks seaduse muutmisega on kiire, kuid nagu parlamendis halvaks tavaks saanud, ei leia opositsiooni esitatu valitsuskoalitsiooni poolehoidu ja nii hääletati seegi eelnõu esimese lugemise lõpuks menetlusest välja 39 poolt- ja 15 vastuhäälega. On märkimisväärne, et hääletuspilt oli kirju, koguni 30 tööl viibinud saadikut jättis üldse hääletamata. Mis juhtus? Ei saanud aru või ei ole seisukohta?
Ametliku seletuse järgi, millega juba sajandivahetusest on opositsionääride algatusi kustutatud, olevat koalitsioonil seegi kord plaan tulla varsti ise välja keeleseaduse hoopis parema ja terviklikuma eelnõuga, kuid enne peab teadagi olukorda põhjalikult uurima ja analüüsima. Selle teine nimi on soovimatus otsustada ja tegutseda, sest mõlemad nõuavad meelekindlust ja tekitavad pealegi kulu.
Võimalik, et seekord laua alla läinud või kõrvale vaadanud riigikogu liikmed liiguvad elukaugelt ainult sellises ruumis, kus eesti keel täies ilus õitseb. Minul tuleb vähemasti korra nädalas ette olukordi olgu tänaval, kohvikus või ühissõidukis, kus pean innukalt täpikhuikade elu arutavatele venekeelsetele harrastusornitoloogidele märkuse tegema, et meie maal ei ole avalikus kohas vali ropendamine mis tahes, aga eriti vene keeles sallitud ega lubatud. Mõni võtab vaiksemaks, mõni ajab end hoopis kohevile ja kuulutab, et on ka siin sündinud, tal on põhiõigused ja teeb mis tahab. Neis olukordades märkan küll kaaseestlaste nõustuvaid ja tänulikke pilke, kuid mitte valmisolekut ennast kehtestada. Orjaküür on visa kaduma. Ja mul on veel vähem mõjutusvahendeid kui keeleametil.
Tõnis Lukasel on õigus: kiire on, sest millal veel, kui mitte nüüd? Kui eelnõu ongi juhtumisi ebatäiuslik (ka minu meelest on: sellega oleks võinud kaasneda riigikogu otsus kuulutada vene keel agressorkeeleks vähemasti sõja lõpuni ja see avalikust kasutusest ära koristada), siis riigikogu komisjoni töö ongi seda täiendada ja parandada. Kes sellest aru ei saa, ei peaks ehk riigikogus töötama, vaid proovima kätt umbkeelse taksojuhina pealinna öistel tänavatel. Saaks ehk tegelikkusest pildi ette ja roomavast asendist vähemasti istuvasse.
Isamaa ja Reformierakonna võimekus oma niigi kipaka poliitvankri ette lennukate mõtetega lollpäid leida on jätkuvalt suur. See on peaaegu samaväärne EKRE omaga ning kahtlemata suur saavutus, sest püha perekonna juhitud küünilis-paranoilises poliitprojektis on võimalik esile tõusta üksnes eriti nüridel, ent see-eest silmapaistvalt lojaalsetel isenditel, kes füürerite otsustes kunagi ei kahtle. Tähelepanuväärselt juhmide mõtetega Lea Danilson-Järje ja Riina Solmani kõrvale on Isamaa paari aasta eest soetanud ka Kristjan Järvani. See tegelane on nüüd „transpordi abilinnapeana“ otsustavalt esile astunud ning kukkunud vaeseid taga kiusatud autojuhte kaitsma kurjade ja pahade jalakäijate eest, kes tuleb maa alla suruda, ning leiab, et kergliiklusteede arendamine linnas „ei ole prioriteet“. Tekib täiesti õigustatud küsimus, kas Tallinna linnavalitsus oli tõesti vaja üksnes selleks välja vahetada, et võimaldada selliste geeniuste nagu Järvan esiletõusu. Või ka Reformierakonna Pärtel-Peeter Pere – veel üks huvitav leid sellel imede põllul, mida tänapäeval Tallinna poliitmaastikuks kutsutakse ning kus aeg-ajalt valmivad viljad, millistest kõiksugu hulluste ja geenimutatsioonidega harjunud linnarahvas varem undki näha ei osanud. Oijah.
Huvitavad parempoolsed ideed on seotud ka täies mahus doteeritud ühistranspordiga, sest see Pere arvates „ei toimivat“. Ometigi on näha, et halvemaks see küll läinud ei ole: trammid, bussid, peatused on paremas seisus kui „vanal heal“ piletiga sõidu ajal ja haisugi on täpselt sama palju kui siis, kui odööri kogemise eest veel ka pilet soetada tuli. Täiesti õiglane on linnale antud maksuraha eest saada tasuta sõiduõigus. Erinevalt Järvanist näib Pere aga arvavat, et kergliiklust tuleb siiski korraldada, kuid probleemide lahendamiseks on mõistlik kaasata eraettevõtteid, mitte kodanikualgatusi ja ratturite ühendusi.
See on muidugi tüüpiline parempoolne plaan, sest eraettevõtte huvi midagi arendada piirneb enamasti üksnes idee konverteeritavusega arvestatavaks papihunnikuks sellesama ettevõtja taskus. Pealegi, meile kõigile on ju nii hästi teada Bolti sotsiaalne vastutus, mida demonstreerib hiilgavalt nende suhtumine oma taksojuhtidesse. Olgem ausad, need on taksojuhid, rääkigu firmaomanikud mida tahes: „sõidujagamine“ on lihtsalt kurikaval retooriline leiutis maksude optimeerimiseks ja sotsiaalsest vastutusest kõrvalehiilimiseks. Selle asemel et õpetada Bolti makse maksma ja oma töövõtjate eest hoolitsema, tahab aga Pere tõuksilaenutajad lihtsalt linna peale märatsema lasta. Teeks ikka nii, et linn otsustab, kuidas linn areneb, ja eraettevõtted järgivad linna kehtestatud reegleid. Kui Bolt ega ükski teine tõuksilaenutaja ei saa oma tõukside haldamisegagi mitte kuidagi hakkama, miks peaks arvama, et nende „ärikogemusest“ on linnal midagi võita?
Järvan on ka innukas automaksuvastane, sest näeb maksus tagakiusatud automanike järjekordset repressiooni. Seda see kahtlemata ongi, kuid sugugi mitte sel moel, nagu arvab Järvan. Vanemate autode üüratu registreerimistasu (seaduseelnõu praeguse seisuga) kiusab peaasjalikult vaesemaid elanikke, sest mõne auto puhul võib registreerimistasu ületada koguni selle turuhinna. Nii on nad kahvlis: 1. jaanuarist 2025 nad uuemat autot osta ei jaksa, sest see on kallim ja lisandub ka registreerimistasu, mis ei ole väike, ning vanemat ka ei saa, sest koos registreerimisega tuleb tasuda kahekordne auto turuhind. Päris uuest võib vaene üksnes und näha. Automaks tuleks kahtlemata kehtestada, kuid seda eelkõige autotootjatele, alustada aga uutest ja mõttetult suurte mootoritega masinatest ja rikkast elanikkonna kihist – 90 kuni 100 eurot aastamaksu mõistliku kubatuuriga auto eest jaksavad kõik maksta.
Uue linnavalitsuse parempoolsed liikmed on paari kuuga suutnud juba suure hulga ohjeldamatult lollide mõtetega lagedale tulla, nii et tekib paratamatult nostalgia sotsidega päris hästi tasakaalustatud eelmise linnavalituse järele. Praegu peaks küll soovitama Ossinovskile nende lõukoerte valjaid pisut pingule tõmmata, et pisutki seda agarat ogarust ohjeldada.
Kirjutasin hiljuti, kuidas kliimaseaduse eelnõu ootus meenutab Godotʼ ootamist.1 Ma ei aimanud, et see niimoodi lõpeb, Godotʼd teatavasti ei tulnudki, kuid näidendi lõpust märksa üllatavam puänt on, et ka kaua oodatud kliimaseaduse eelnõu ei tulnud. Selle asemel serveeris kliimaminister Kristen Michal fanfaaride saatel hoopis kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kavandit.
Juba siin laiutab hiigelsuur lõhe, kas me räägime kliimast või kliimakindlast majandusest. Piltlikult öeldes on majandusminister, vabandust, see tähendab muidugi kliimaminister Michal sedastanud, et tühja sest kliimamuutusest, keskkonnahoiust, elurikkusest ja eluslooduse liikide kaupa väljasuremisest, tulgu välku ja rahet või veeuputus, peaasi, et majandus vastu peab ja tööstus kasvab.
Teise obaduse saab kavandit lugedes selles väljendatud mõttest, et Eesti taganeb Pariisi leppega võetud kohustusest hoida globaalse temperatuuri tõus tuntavalt alla 2 kraadi ja püüda hoida seda 1,5 kraadi piires. Ministeeriumi kinnituse kohaselt ei ole kliimakindla majanduse seaduse koostamisel 1,5-kraadise temperatuuritõusu piirist lähtutudki. Samuti ei tegeletaks Eestis lähema kuue aasta jooksul (kuni 2030) heitme vähendamisega ja eraldi on välja toodud, et näiteks põlevkiviõliheitmed hoopis suurenevad 2030. aastaks 40 protsenti.
Temperatuuritõusuga võitlemine olevat ebarealistlik ja heitmete vähendamiseks polevat tehnoloogiaid. Kuid selle kõrval jäetakse ütlemata, mis juhtub siis, kui kliima jätkuvalt soojeneb. Kas meie viljapõllud lokkavad ja tehased huugavad järjest ekstreemsemate ilmade kiuste? Sellest ei räägita, et kui me praegu heitmeid ei vähenda, lükkab see talumatu surve alla tulevikus tegutsejad, kes seda vastavalt Euroopas kokkulepitule peavad mitte järk-järgult, vaid järskude meetmetega tegema. Või mida tähendab Eesti heitmeid-me-ei-vähenda näiline õitsemine teiste rahvaste arvelt. Ühtegi sõna ei kosta laste ja noorte, tulevikupõlvkondade käekäigu kohta, kellel elamiskõlblik pind jalge alt tõmmatakse.
Kõik fanfaarid, mis kliimakindla majanduse leppe puhul kõlasid, ei hõisanud muidugi võidukat trompetiviisi, keskkonnaühendused ja aktivistid haarasid viimsepäevapasunad2 ja seda täiesti õigustatult. Riigikohuski on öelnud, et Eesti riigil on põhiseadusest tulenev kohustus anda oma proportsionaalne panus Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmisse. Muuseas, Pariisi lepingus on olulisel kohal õigluse põhimõte, et kui Eesti leppest taganeb ja heitmeid vähendada ei kavatse, siis saab meie proportsionaalne osa maailma süsinikueelarvest lihtsalt otsa.
Eraldi küsimus on, kas heaolu ja kasv saavad kliimakriisi süvenedes üldse jätkuda. Kui majandusele keskenduda, siis millist kahju toob kliima soojenemine esmatähtsaks seatud pühale majanduskasvule? Eri uuringute kohaselt toob temperatuuri tõus 1°C võrra maailmas kaasa SKT vähenemise 12%, praegusel märksa suurema soojenemise kursil jätkamine 31%. Vaid kolme kliimakiriisi faktorit (keskmise temperatuuri tõus, suurem päevane temperatuuri kõikumine, ekstreemsed sademed) arvesse võttes väheneks maailma SKT 2050. aastaks 20%. Kas on mõeldud sellele, mida tähendab sellises majandussurutises elamine?
Vastupidi, kui riigid vastavalt Pariisi kliimaleppes kokkulepitule pingutaksid, siis võiks see Euroopale 2030. aastaks tuua otsest kasu üle ühe triljoni euro, Eestile 1,5 miljardit. Heaolu on muidugi laiem mõiste kui pelgalt majandus, SKT ja pisike Eesti. Ammu on räägitud, mida toob maailmas kaasa temperatuuri ja veetaseme tõus, prognoositud, kui suur osa rahvastikust kuumuse ja üleujutuste tõttu hirmsasse hätta sattudes liikvele läheb. Mitte ainult nende pärast ei peaks muretsema, vaid pingutama peaks ka järeltulijate pärast. Et nad ei tunneks end teiste ja tuleviku arvelt elavate eellaste tõttu pettunult ja petetuna.
1 Lea Larin, Godotʼd oodates. – Sirp 19. IV 2024.
2 Eesti Keskkonnaühenduste Koja ja Päästame Eesti Metsad MTÜ avalik pöördumine: kliimakindla majanduse seadus kaevab auku loodusele, inimestele ja majandusele.
Ave Taavet on avaldanud juba aastaid Vikerkaares kultuurikarikatuure. Kui neid on õige ikka karikatuurideks nimetada, sest pildid pole suunatud ühegi isiku ega konkreetse sündmuse pihta, vaid on pigem üldkultuurilised kommentaarid. Need näitavad maailma groteskselt, aga mitte õelalt. Taavet ei kirjelda „neid“, vaid „meid“, sestap tunduvad tema iroonilised pildid empaatilised. Enamasti. On nükkeid ja tögamisi, mis eeldavad väikest kultuuriloolist eelteadmist (umbes nagu kunagised Marek Strandbergi pildid Diplomaatias ja mujal, aga nood olid poliitilised). Ühtviisi muretult pilab Taavet nii nõukaaega kui ka eesti (pseudo)rahvuslust ja kultuurilisi lapsusi, kasutab tihtipeale keelemängu.
Taaveti „Kasuka“ jutudki tõukuvad mõnikord rahvusmütoloogilistest motiividest (libahunt, kratt, ahjualune), aga tihti libisevad tuttavlikku olmepilasse. Taavet segab muretult õudusjutuliku triviaalsega ega võta ülearu tõsiselt kumbagi: jutud on karikatuurid, grotesk ilma pildita, kuigi võiksid olla ka pildilised. Oma raamatut ei ole Taavet ise illustreerinud, vaid lasknud kujundaja Lilli-Krõõt Repnaul lisada Rein Muuluka monokroomsed, melanhoolsed olme-, interjööri- ja keskkonnapildid, kus pole inimesi. Jutud on ometi tegelasekesksed ja olustik antakse vaid paari pintslitõmbega. Kuna tegu on ideejuttudega, on tegelased marionetlikud ja psühholoogiata. (Hästi, ei ole mul vaja otsida tekstist seda, mida autor pole soovinud sinna panna.)
Pisut kõhedaks võtvas vana kooli stiilis ja isegi eeposlikus jutus „Tormidesööja“ ja „Kasukas“, kahes esimeses jutus, nalja ei tehta. Rannatüdruk Leevi neelab tormituult ja kalamehed teevad temaga kaupa, et Leevi merd vaigistaks. Mäslev meri annab Leevile jõu, aga kui ühel päeval saab tormist päästetud meremehest Leevi uus kaaslane, siis … „Kasuka“ Liina leiab kopitanud pärandvara hulgast korraliku kasuka ja see paneb ta vanaema jälgi ajama. Nii nagu Leevit kannab läbi jutu mere stiihia, tabab Liinat kasukat kandes imelik, talle endale arusaamatu seestumus, mis tüdruku loodusesse kisub. Vanaema jälgi ja kasuka tähendust otsides saab Liina teada saladuse, mida oli ilmselt aimanud. Need lood võiksid olla Friedebert Tuglase, Aino Kalda, Peet Vallaku, Edgar Allan Poe sulest. Ja mõlemast saaks hea lühifilmi.
Need kaks rasket, tõsimeelset juttu on ühe idee pinnalt välja kasvanud nagu ülejäänudki, ometi kannavad lugedes hästi ega reeda puänti. Puänt ei muuda aga läbivat rõhutud, fatalistlikku tunnet, tumemeelset kirjutamiselaani ja poeesiat.
Kahe esimese jutu sugulane on maagilis-müstilis-salapärase hiidkassi ehk kõssi kujundil põhinev „Kõss“. Poolkriminaalset süžeed arendatakse, aga ehk polegi see nii tähtis, sest juttu kannab minevikust pärit (nagu „Kasuka“ jutus kasukas) Odessast saabunud hiidkass, kes, nagu selgub, on tulnud järele professor Theodor Nurmekunnale, kelle vanaemaga koos ta kord oli fotole sattunud. Taas miski perepärand, aga mitte needus, vaid – jah, mis? Saladus? Paine? Võib-olla varandus, väärtus, osa identiteedist, mis minevikust esile kerkides määrab korraga kangelase tuleviku ja käekäigu.
Sattusin Vikerraadiost kuulama Toomas Lõhmuste esituses Herta Laipaiga folkloorset õudus-armastusjuttu „Lättepiiga“, mis liigub Ave Taaveti „Kõssiga“ üsna sarnastel radadel. Seda sorti põnevusjuttude traditsioon on meil üldse pikk: Kreutzwaldi-Faehlmanni muistendite ümberjutustused, Juhan Jaigi lood, August Jakobsoni „Puujalaga katk“ … Omal moel on niisugused müstifikatsioonid lugeda ka Andres Ehini kogumikus „Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama“ ja eks Andrus Kivirähk harrasta vahel sama, aga mastaapsemalt. Oleme eesti rahva ennemuistsete lugude varal kasvanud ja aeg-ajalt tulevad need nüüdisautorite loomingus tagasi uue näo ja teoga.
„Kasuka“ ülejäänud lood ei ole mu meelest sama hästi õnnestunud. Need kipuvad valtonlikuks ühiskondlikuks groteskiks, aga ei tõuse üldistuseni. Ilmselt on viga lugejas. Taavet nagu väsinuks esimeste lugudega ära ja otsustanuks teha ajaviiteks midagi kergemat, mrożeklikku.
Näiteks „Kulleris“ on Jaan hädas mustanahalise toidukulleriga, kes tassib toitu koju palumatagi ja röövib toiduvarude täiendamiseks naabritädi Malle. Kuller osutub kratt Traktiks, kes on saanud Jaani näpust tema enda teadmata kolm tilka verd. Ootuspäraselt tuleb Jaanil kratist vabanemiseks anda talle võimatu ülesanne: sedapuhku leivast redel. Üllatust siin pole ja jutuke on pigem ajaviiteline veste.
„Kootsingus“ saabub mõisa Saksamaalt uus kubjas, kes erinevalt vanast ihunuhtlust ei jaga, vaid asub talurahvale tutvustama ideoloogiat, et mõisaorjus on talurahva enda huvides. Sellist lollust talumehed ei talu. Vana tuttav kubjas oli parem: ta küll peksis ja teda sai mehiselt vihatud, aga ta oli arusaadav, ta oli oma. Füüsilist vägivalda võib veel taluda, aga mitte ajupesu. Tore mõte ja kujund, teostus följetonlik. Eks nii oligi mõeldud. Ka Kiviräha Andruse esimene raamat „Õlle kõrvale“ oli pajatuste kogu.
„Konsultatsioonis“ otsib töötukassast abi luupainaja, kes ei tule enam oma tööülesannetega toime: Marko, keda tallamas käib, hoopis naudib massaaži. Karjäärinõustaja soovitab luupainajal areneda suunamudijaks ja tooteesitlejaks. Pealetükkiva kaubapakkumisega õnnestubki klient Markol öösel taas juhe kokku ajada, nagu see on luupainaja kohus.
Loos „Meelis ja rästad“ transformeeruvad ametnikud-valgekraed musträstasteks (nagu Joosep Matjuse filmis „Kajaka teoreem“ muutuvad kadunud linnasõbrad linnakajakateks) ja rändavad ära lõunamaale (nagu kontorirahvas Eestist lõunamaal puhkamas käibki, meist ongi saanud rändlinnurahvas). Õudust ja ängi taga ei aeta, pigem absurdi.
„Remontika“ on pseudoromantiline lugu Tümavere küla mehest Karl Maksimovitšist, väsimatust töörügajast, kelle maja renoveerimise käigus tasapisi elustub. Maja saab Karli pruutide peale armukadedaks ja lööb mehe neilt üle. Nagu eelmises neljas loos, on siingi hüperboolidega pisut üle soolatud, lugu muutub ettearvatavaks ja kaotab jõu. (Jällegi, subjektiivne arvamus.) Piisaks sellest, kui kujund ehitataks üles hiilimisi ja võetaks kokku pauhti nagu „Kasuka“ või „Kõssi“ loos. Elava maja kujund leidub ka Kai Kase viimases novellikogus. Veel meenub James Thurberi karikatuur, kus kodumaja on hulkuvat meest koju ootav vihane naine. Rein Raua „Hotell Amalfis“ ehitab peategelane hotelli oma peas ja lõpuks mattubki kujutluse alla. Karl Maksimovitš aga irdub reaalsusest muretult ja õnnelikult – kujutlusmaailm on parem.
„Avokaados“ hakkab korteris peremehetsema potis võrseid ajav avokaadotaim. Algul kingib ta internetikelmile ära kogu peremehe pangaarvel leiduva raha, aga saab varsti osavaks krüptovaluutaga hangeldajaks ja börsimänguriks ning ajab kokku terve varanduse: taimedel on maa all internetiga sarnanev juurevõrgustik, kus infot vahetatakse pausi pidamata. Peremees on algul rahul, aga siis üritab äripartner avokaado teda tüssata.
„Ahjualune“ mõjub südamlikult, kuna täitmatu isuga salasöödik räägib saksiku keelemoonutusega ja tundub pisut totu. Ometi on vaja röövlist, kes paneb nahka kokatädi Silvi koolilastele vaaritatud toidu, vabaneda. Silvi on, kulp pihus, valvas ja valmis virutama, aga ahjualune muudab kavalalt kuju, esineb süütu kiisuna ja pistab jälle kõik nahka. Silvi ei löö põnnama, folklooris harituna teab, et tuleb ära arvata ahjualuse nimi ja surnuaialt ta õige nime leiabki – Fürchtegott! Ahjualune paneb plehku ja läheb uuele ringile Tartu maratoni toidupunktist saaki noolima. Ei oska öelda, mis on tähendamissõna sisu, ehk niisama ajaviide. Taas meenus varane Kivirähk.
Järgmistest lugudest selgub, et inimene on parem ihusoojendaja kui soojuspump. Puškin käib teisest ilmast meediumile oma uusi värsse lugemas, aga kui meedium läheb upsakaks ja hakkab Puškini värsse omatahtsi parandama ja modifitseerima, haarab solvunud poeet duellipüstoli ja kõmmutab ta halastamatult maha. See ei osutu heaks plaaniks, sest peagi on epigoon teises ilmas oma iidolil taas kannul. Pensionär Aivo kinnisidee on sulatada tänavalt korjatud graniitkillustikust kokku hiiglaslik rändrahn, et kanduda vetevoos rahnu seljas kaugele, ning see õnnestubki. Veel: kui ühel ööl Kuu kustub, läheb tööl olev elektrik Kuu peale asja uurima. Sealne valvur on millegipärast keeranud välja Kuud valgustava 40vatise pirni. Väikesest vestlusest kolleegide vahel selgub, et Maa on tegelikult kosmiline alajaam, kus peab kord majas olema. Loo tähendus saab ilmsemaks keskkonnaprobleemide taustal.
„Kasukas“ leidub niisiis lugusid ökokatastroofist Puškini vaimu äpardunud kuriteoni. Kui Taaveti naljajutud mõjuvad pigem konstruktsioonidena, siis kolm esimesena nimetatut on võimsad novelletid. Ootan huviga, millises suunas autor edasi liigub – võimalik, et mõlemas paralleelselt. Läbiv tõsidus ei ole talle loomuomane, isegi ratsionaalses esituses peitub alati törts irratsionaalsust.
Mai alguses tunnustati viis aastat tagasi loodud Kalamaja muuseumi Euroopa muuseumide aastaauhinnaga Silletto, mida antakse välja kogukonna osaluse ja kaasamise eest. Auhinnatseremoonial toodi välja, et Kalamaja muuseum on väike kogukonnamuuseum, mis annab piirkonna elanikele jõu: kuulab, võimestab ja hoolib.
Mis on kogukonnamuuseum, kuidas kogukonda kasvatada ning rahvast muuseumi tuua? Sellest räägivad lähemalt Kalamaja muuseumi direktor Kristi Paatsi ning Tartu Linnaajaloo Muuseumide direktor Risto Lehiste, kelle eestvedamisel avatakse eeloleval suvel näitus „Meie Tartu“, mis sünnib linnaelanike kaasabil ning jutustab Tartu ja selle linnaosade lugusid tänapäeva tartlaste silme läbi.
Miks üldse on vaja muuseumil inimesi kaasata, tegutseda koos linlastega?
Kristi Paatsi: Muuseum on inimestele, me tahame, et nad siia tuleks, et nad tunneks end oodatult ja saaksid panustada muuseumi toimimisse.
Kalamaja muuseumi näitel näeme, et inimesed on väga aktiivsed ja küsivad pidevalt, kuidas saaks midagi teha. Kogukonnamuuseumina oleme kogukonna süda ja ankur, paljudel muuseumidel nii hästi ei lähe.
Risto Lehiste: Tänapäeva infokülluse maailmas, kus teave on klõpsu kaugusel, on muuseum kaotanud monopoli informatsiooni ja ajaloo hoidjana. Me elame tõejärgsel ajastul. Muuseum on apoliitiline asutus ning see annab meile keeruliste küsimuste lahkamisel tõsiseltvõetava positsiooni.
Muuseume hoiab tegevuses maksumaksja raha ning küsitakse, mida siis muuseum vastu annab. Vara tuleb muidugi hoida. Kultuuripärandi säilimine on üks asi, aga selle tutvustamine juba keerulisem.
Muuseumid peavad tänapäeva keerulistes oludes, ka majanduslikult, võistlema teiste riigiasutustega ning riigi raha kasutamist põhjendama. Muuseumidel on kohustus olla ühiskondlikult aktiivsed, kuulata ja kaasata inimesi, rääkida kaasa teemadel, mis ühiskonda kõnetavad.
Muuseum on turvaline paik ebaturvaliste teemade käsitlemiseks. Peaküsimus on see, kas aruteludeks tekitatakse turvaline keskkond. Kui ei, siis inimesed võõrduvad muuseumist.
2019. aastal arutleti rahvusvahelises muuseumide nõukogus muuseumi definitsiooni üle. Sellest arutelust sündis ka ellujäämisjuhis kohalikele omavalitsustele, kogukondadele ja muuseumidele.1 Seal on selgelt näidatud, et muuseumi ellujäämine ei sõltu ainult kogudest, vaid aktiivsest positsioonist ühiskonnas: kui muuseumis käib palju rahvast, siis on muuseum majanduslikult edukas. Muuseumid pole enam pühad graalid, nad on samasugused kultuuriasutused nagu kultuurimaja või raamatukogu. Muuseum peab suhtlema inimestega ja leidma teemad, mis kõnetavad. Ja need teemad on regiooniti erinevad. Lääne-Euroopas räägitakse dekoloniseerimisest, rassismist jne. Eestis pole põhjust dekoloniseerimisest rääkida. Mis siis meie rahva hingel on? Selle teada saamiseks ongi vaja kaasata.
Kaasamine on igal pool popp. Seda eeldatakse nii teaduses kui linnaplaneerimises. Kuulda on ka kaasamisväsimusest: enam ei jaksata igal pool käia ja olla kaasatud. Kui palju on vaja pingutada, et elanikud tuleksid ja osaleksid?
Kalamaja muuseumi direktor Kristi Paatsi näeb, et Euroopa muuseumide aastaauhind süstis uhkust Kalamaja elanikesse ja see näitab, et ollakse õigel teel.
Lehiste: Linnaosadest näituse koostamisega oleme nüüd linnast palju parema pildi ette saanud. Osa elanikke on väga aktiivsed, neil on traditsioonid, kooskäimise harjumus, koos tegemise kogemus. Teised on seevastu väga passiivsed, ei võta kuidagi vedu. Ometi on ka seal potentsiaal olemas. Otsustasime, et pärast näituse avamist mõtleme ja vaatame, kas on võimalik seda potentsiaali realiseerida, aktiveerumist ergutada.
Kuidas seda teha? Ainult kohal olemisega. Ka näituse ettevalmistamise ajal olime pidevalt kohal, küll Karlova päevadel, Supilinna päevadel, Jaamamõisa festivalil, autovabaduse puiesteel. Rääkisime, rääkisime ja rääkisime. See võtab muuseumilt muidugi palju ressurssi, kuid lõpuks on ressursside jaotamine valikute ja eelistuste küsimus.
Paatsi: Kalamaja muuseumiga alustasime viis aastat tagasi. Siis ei olnud kaasamine nii kuum teema. Juba toona tuldi hästi vastu, kui muuseum tundis huvi ja küsis Kalamaja elanike lugusid. Imestati, et keegi tahab nende lugusid kuulata. Küll aga küsis linnamuuseumilt linnavõim, miks me seda teeme, miks me Kalamaja elanikelt selliseid asju tahame teada. Eeldati, et meil on endal museoloogid, kogud. Kogukonnamuuseumi loomine, ideede ärakuulamine ja linlastelt esemete kogumine ja nende lugude vastuvõtmine oli siis väga uus ettevõtmine.
Praegu tahetakse ise siia tulla. Paljud on ehk küll ka väsinud, aga nende asemel tulevad teised. Linna mõõtkavas saab öelda, et Kalamaja on veidi tagasi tõmmanud, nüüd on väga aktiivsed Nõmme, Pelgulinna ja Pääsküla elanikud.
Kui oleme inimestelt arvamust küsinud, võtnud selle arvesse, palunud esemeid ja lugusid, siis needsamad inimesed tulevad ka muuseumi. Nad hoiavad muuseumiga sidet, pakuvad välja mõne tuuri või töötoa vedamise. Nii elavad ka lood inimestes edasi ja kanduvad ajast aega. Muuseum peab olema näoga inimeste poole.
Lehiste: Linnaosade ülevaatenäitust tehakse kolm-neli aastat. Meil oli aega aasta ja mõni kuu. Oli selge, et üksinda me seda näitust ei tee, ainult linnaelanike abiga. Vastab tõele, et kui juba midagi muuseumi tuuakse, siis on muuseumiga side tekkinud.
Näiteks hiljuti käis meil külas Piret Tarto, Enn Tarto lesk. Ta tõi muuseumi Enn Tarto lipsu koos looga Balti apellist, Mart Niklusest ja Tähtveres Vikerkaare 25 asuvast majast, mis on esindatud ka linnaosade näitusel.
Muuseum peab olema selliste lugude ärakuulamiseks ja kogumiseks turvaline paik. Nii kui haistetakse, et muuseum on kallutatud või panust ei hinnata, kaotab muuseum ka oma koha ühiskonnas.
Kui palju vaeva te näete, et muuseum oleks turvaline koht, kuhu tullakse kerge südamega? Mil määral on kaasamiseks tulnud jalgratast leiutada?
Lehiste: Snitti saab võtta lääne muuseumidest, kus neid teemasid on pikemalt käsitletud ja ära proovitud mitmed võtted, et tuua inimesed muuseumisse arutlema, aega veetma, suhtlema, mitte ainult kogudega tutvuma.
Suurepärane näide on Oslo Deichmani raamatukogu, kus raamatud on ainult väga väikeses osas hoonest. Seal saab 3D-printida, pükse parandada, lapsevanemad õpivad, kärus magav laps kõrval. Muuseumidega on samamoodi. Aina enam ruumi võtab avalik ruum, näitused on ainult üks osa. Näitused kuuluvad muuseumi põhiolemusse, kuid ainult sellest ei piisa. Ühtlasi tähendab näoga inimeste poole seismine, et näitused teisenevad, neid saab täiendada ja kohandada vastavalt tagasisidele.
Paatsi: Viis aastat tagasi leiutasime jalgratast omajagu. Lugesime välismaa näidete kohta. Kogukonnamuuseume on palju Inglismaal ja Iirimaal, aga seal kasutatud metoodikad tihti ei sobi siin kasutamiseks. Palju lahendusi on tulnud ka inimestelt. Näiteks jalutuskäigu ehk kõnnikoosoleku, mille käigus eestvedaja juttu lindistame, pakkus välja üks vanahärra, kes viis meid Kalamajas oma lapsepõlve- ja noorusradadele. Palju on juhtunud ka, et üks inimene toob muuseumi oma sõbrad, nemad oma sõbrad jne. Niimoodi lumepalli efektina kasvatasime samuti kontaktide hulka ja võrgustikku. Loomulikult on kaasamise juures tähtsal kohal isiklikud suhted ja tekkivad sõbrasuhted. Tuleb mõelda ka sellele, kuidas inimene ikka ja jälle muuseumi tagasi tuua. Ta tuleb korra ja toob kaasa mõne loo või eseme. Aga edasi? Kuidas me seda suhet hoiame?
Me peame muuseumi sünnipäeva, kuhu annetajaid alati kutsume. Annetatud lugude avaldamise puhul küsime iga kord üle, kas annetaja on nõus seda nt ajalehes avaldama. Usaldust tuleb hoida. Alati saadame annetajatele jõulukaardi. Paljude vanemate Kalamaja elanikega helistame regulaarselt. Nad ootavad seda väga. Ka häid suhteid tuleb hoida.
Kuivõrd need majad, milles te tegutsete, füüsiline ruum, üldse soosib või takistab igakülgset kaasamist. Lõpuks määrab ka see, kas majja pääseb ratastooli ja lapsevankriga, kas kehva nägemisega inimesel on muuseumis midagi teha jne.
Lehiste: Jah, siin määrab ikkagi hoone ajalugu. Kui tegu on KGB keldriga, siis sinna ratastooliga hästi ei saa. XIX sajandi linnakodaniku muuseum vanalinnas on kohandatud nii, et sees saab hästi liikuda, sisse saab maja tagant. Laulupeo muuseumi, Lutsu muuseumi ja linnamuuseumi on võimalik igatpidi tulla ja olla. Asumite ajalugu kokku võtval näitusel on näitusesaaliks ka muuseumi sisehoov – sinna on oodatud kõik, lapsed mängima ja turnima.
Paatsi: Kalamaja muuseum tegutseb Eesti vabariigi esimesel perioodil ehitatud villas. Ratastooliga saab hoovi ja kööki. Kui talvel sajab lund või vihma, saab lapsevankrit hoida õue peal kasvuhoones.
Alustasime kuus aastat muuseumi loomist küsitlusega, millega tahtsime teada, mida üldse muuseumilt oodatakse, nii sisult kui vormilt. Üks soov, mis vastustest läbi jooksis, oli avalik köök. Nüüd on meil see olemas. Lisaks istumiskohad muuseumi ekspositsioonis, mängualad lastele. Muuseumi elutuba ongi olemise koht, mis alati külalisi ootab.
Lehiste: Linnamuuseumidel on võrreldes kunsti-, arheoloogia- või arhitektuurimuuseumiga rohkem vabadust. Selge see, et kunstimuuseumi minnakse esteetilist naudingut otsima, mitte kööki istuma.
Paatsi: Seepärast ongi kogukonnamuuseumid nii teistsugused.
Lehiste: Ka esemete säilitamine ja eksponeerimine muutub. Museaalid on vahendid, millega lugu jutustatakse. Kogukonnamuuseumis võivad need olla täiesti tavalised asjad, need ei pea üldse muuseumile kuuluma, need ei pruugi olla museaalid. Kui asjal on lugu, mis puudutab, siis on see sama väärtuslik nagu museaal. Muuseumis ei pea seda igavesest ajast igavesti säilitama, iga viie aasta tagant inventuuri tegema ja muuseumide infosüsteemi ehk Muisi teadusliku kirjelduse laadima.
Kogud ja nende uurimine on ju olnud muuseumi kese. Kogude olemasolu eraldab muuseumi elamiskeskusest.
Tartu linnamuuseumi direktor Risto Lehiste leiab, et linastelt tuleb küsida, mis neil hingel on. Vaid siis saab muuseum käsitleda aktuaalseid teemasid ja olla ühiskonnas oluline.
Lehiste: Kogud ei kao kuskile. Näiteks eespool mainitud Enn Tarto lips läheb Tartu linnamuuseumi kogusse. Kogud aitasid meil linnaosade näituse infolünki täiendada seal, kus elanikelt piisavalt teavet ei õnnestunud saada, aga muuseum ei pea kõiki esemeid endale jätma, see pole pärandisuutlik. Piisab sellest, kui me teame, kus need on. Kui asi on väärtuslik ja ka omanik saab sellest aru, siis kannab inimene selle eest täpselt sama hästi hoolt, kui teeks muuseum.
Eesti muuseumide ruuminappus on laialdaselt teada, hoidlaid on vähe. Juba praegu hoitakse paljusid esemeid tavalistes tingimustes, puudub õhuniiskuse, temperatuuri jms kontroll.
Paatsi: Tallinna linnamuuseumi kogud toetasid meid samuti seal, kus olid tekkinud infoaugud. Inimestel ei olnud annetada Kalamajas toodetud esemeid, näiteks Rauaniidi tehase – praegu Suva – sokke. Need tulid linnamuuseumi kogudest, kuid linnamuuseumi kogud täienesid ka tänu meile oluliselt. Kogusime Kalamaja elanikelt prill-laudu, mida linnamuuseumi kogus polnud ühtegi. Niisamuti ka hiirelõkse.
Meie juures olevad mõningad esemed on deponeeritud, need antakse lõpuks inimestele tagasi.
Mil määral on muuseumitöö eesmärkide varieerimine toonud kaasa ka pöörde esemete kogumises: kogutakse asju, millele varem pole osatud tähelepanu pöörata?
Lehiste: Me oleme kogunud peamiselt lugusid. Praegu avatud näituse „Peedist pesumasin“ koostamisel koguti isetehtud leiutisi, taas koos Nõukogude perioodist pärit lugudega. Ma ei saa kinnitada, et oleksime oluliselt muutnud oma kogumispõhimõtteid, kuid oleme saanud uut infot.
Paatsi: Ka meile on lood kõige olulisemad. Tallinna linnamuuseumi kogudes on omajagu esemeid, millel pole taustalugu, need on n-ö surnud museaalid. Kogumiskampaania käigus korjasime eelkõige taustainfot, teavet omanike kohta.
Kui palju te lugusid ja esemeid filtreerite ja väljapanekuid kureerite? Ilmselt on võimalik saada väga palju lugusid ja esemeid. Ühed arvavad ühtmoodi, teised mäletavad teistmoodi. Kõik ju vitriinides kohta ei leia.
Lehiste: Selline võimalus, et tullakse ja riputatakse oma ese näitusesaali üles, meil tõesti puudub. Ikka istume maha, vaatame, mõtleme, kus mida kasutada. Mõnda eset saab kasutada hoopis sündmusel, mitte alati näitusel. Niisiis filtreerime ikka, kuid teabe võtame alati tänuga vastu.
Paatsi: Kõik esemed ei jõua kohe püsinäitusele, kuid korraldame ju ajutisi näitusi. Võib-olla see annetatud ese, näiteks 1930. aastate püksiklamber, pannakse välja järgmisel või ülejärgmisel näitusel. Lisaks salvestame iga eseme kohta pika intervjuu annetajaga. Seda kõike korraga me ei kasuta, kuid lõiguti saame teksti eksponeerida, otsime sellele sobiva konteksti. Ühest intervjuust võib saada sada näitust ja sada ideed.
Paar aastat tagasi sai Euroopa muuseumiauhinna Hollandi meelte muuseum, mis oli eestvedaja sellepoolest, et aitas kasvatada tööharjumust nende seas, kes olid elu hammasrataste vahele jäänud. Mil määral Eesti muuseumides sotsiaalsete teemadega tegeletakse?
Lehiste: Tartu linnamuuseumi tuleb suvel noorte maleva salk. See ei ole küll otseselt sotsiaalteema lahendamine, need noored saavad endaga suurepäraselt hakkama, pigem aitab muuseum kaasa noorte tööharjumuse kujundamisele. Lisaks tööle muuseumis pakume neile näiteks ka mõni pargitukk korda teha, kui selleks huvi peaks tekkima. Eks sotsiaalteemad alles tulevad, mõneks teemakäsitluseks ei ole me veel valmis ja mõned teemad, mis mujal laineid löövad, pole meile üldse olulised.
Paatsi: Selliste teemade käsitlemist oodatakse muuseumidelt aina enam ja enam. Meie teeme koostööd noortekeskustega. Mure, mille lahendamisega tegeleme, on vanemaealiste üksindus. Kalamaja muuseumis toimuvad jutuõhtud. Kutsume eakad muuseumisse kokku, et soovijad saaksid oma lugusid jagada, et oleks põhjust soeng pähe teha ja kodust välja tulla.
Kasvav trend on ka see, et muuseumid lähevad ise inimeste juurde. Näiteks piimandusmuuseumil on haridusprogramm, millega käiakse hooldekodudes.
Lehiste: Vaja on usaldust, julgustust ja ootuste selget väljendamist. Head koostööd linnavalitsuse osakondade ja linnaasutuste vahel. Ka linnavalitus on kogukonna osa. Juhtiv osa.
Paatsi: Loomulikult aitavad usalduse loomisele kaasa ka auhinnad. Hiljutine Euroopa muuseumiühenduse tunnustus süstis uhkust ka Kalamaja elanikesse. See näitab, et me oleme õigel teel.
* A Guide for Local Governments, Communities and Museums. International Council of Museums, The Organization for Economic Co-operation and Development, 2019. https://icom.museum/wp-content/uploads/2019/09/OECD-ICOM-GUIDE-MUSEUMS.pdf
Avaliku võimu ja linnaelanike vaheline suhtlus on oluline vahend teadlikkuse tõstmisel, probleemidele tähelepanu juhtimisel ning linnaelanike, ettevõtete ja linnavalitsuse koostöö ergutamisel. Tallinnas on see suhtlus jäänud nõrgaks ning vajab hoolikat läbimõtlemist ja tugevat panust, et saavutada olulisi muutusi, muu hulgas ka linna keskkonnapoliitikas.
Kommunikatsiooni tõhusus sõltub suurel määral selgusest, läbipaistvusest ja kaasamisest. Tallinna linna rohealgatustel on sageli puudu selged suunised ja eesmärgid, mis võiksid tekitada ühtse infovälja ja motiveerida kodanikke linnaruumi- ja keskkonnaalaseid muutusi ja ettevõtmisi toetama.
Kommunikatsiooni juured on sügaval. Jätkusuutliku linnaruumi loomine pole üksnes linnajuhtide asi, vaid hõlmab ka kodanike kaasamist ning toetamist. Selles osas võiks Tallinnas eeskuju võtta teistelt Euroopa linnadelt, kus on loodud mitmesugused platvormid ja algatused, mis julgustavad kodanikke osalema keskkonnaprojektides ning jagama oma ideid ja kogemusi. Avaliku toetuse ja teadlikkuse suurendamiseks on vaja rohkem avatud dialoogi ja linnaelanike kaasamist.
Jätkusuutlikku linnaruumi puudutava suhtluse efektiivsuses mängivad olulist rolli ka arendajad, kelle kätes on lihtsustatult öeldes suuresti see, kas ehitatava maja ümbrus on pelgalt ühe lillepeenraga asfaltplats või hoopis terviklik linnaruum, ja ka see, kas ilusate plaanide taga on teod. Sellest omakorda sõltub, kas ja kui altid on linlased uute mõtetega kaasa tulema, oma käitumisharjumusi muutma ning muutustesse panustama.
Põhjamere piirkonna linnu ühendava projekti „Share-North“ liikumisviiside püramiidi kohaselt tuleb meeldiva linnaruumi nimel keskenduda kõigepealt nõrgematele ehk jalakäijatele, seejärel ratturitele, siis ühissõiduki- ja alles siis autoliikluse vajadustele.
Linnaruumil on keskkonnale väga suur mõju ja seetõttu tuleb kitsaskohtadega tegeleda just linnas. Probleemidele tähelepanu juhtimine on tulemuslik siis, kui muutuste elluviijad mõistavad nende sotsiaalset olemust, sest inimese tegevus on enamasti harjumuslik, mitte ratsionaalne. Tallinnas võiks linnaruumi puudutavas kommunikatsioonis käsitleda keskkonnaprobleeme kompleksselt: võrdväärselt tuleks vaadata sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke aspekte ning teadvustada, et inimese käitumine on sageli seotud harjumuste ja ühiskondlike struktuuridega.1
Jalakäija ihkab olla võrdväärne liikleja. Tallinna tehnikaülikool on kliimanutika ülikooli liikumisstrateegias kirja pannud, et kestliku liikumise üks eeldusi on loodussäästlik ruumiplaneerimine, mille tulemusel valmib keskkonnahoidlikum, huvitavam, tervist toetavam linnaruum.
Brent Pere ja Daaniel Leeviku Delfi TVs korraldatud linnaruumi puudutava tänavaküsitluse tulemused näitasid üht: pealinna suurim puudus on vähene rohelus. Ka jalakäija tahab ennast linnas hästi tunda. Selleks on aga rohkem ruumi vaja. Siiani on linna liikluse puhul prioriteediks seatud autojuhtide mugavus, mistõttu on Tallinna linnaruumi jaotus ebavõrdne.
Põhjamere piirkonna linnu ühendava projekti „Share-North“ liikumisviiside püramiidi kohaselt tuleb meeldiva linnaruumi nimel keskenduda kõigepealt nõrgematele ehk jalakäijatele, seejärel ratturitele, siis ühissõiduki- ja alles siis autoliikluse vajadustele. Tallinnas on asi siiani vastupidi käinud. Autota liikleja peab jalgratturitega kitsast ohutussaart jagama ja rahvakeeles kerjamisnupuks ristitud sinisele kastile vajutama, et üle tee pääseda, või kõnniteel parkivate autode vahelt läbi pugema, ka lapsevankri või ratastooliga, ka talvel läbi lumehangede. See kõik osutab sellele, et parem on sõita autoga, sest ainult nii on suur tõenäosus jõuda valitud sihtkohta tervelt, puhtalt ja väärikal moel.
Linnaruumi mõju (vaimsele) tervisele ja kliimale. ACEA (European Automobile Manufacturers’ Association ehk Euroopa Autotoojate Ühendus) 2022. aasta kokkuvõttes esitatud andmed annavad ülevaate sõiduautode levikust ning kinnitavad, et Eestis on 609 sõiduautot 1000 elaniku kohta,2 mis asetab meid selgelt Euroopa esirinda. Tervise Arengu Instituudi 2018. aasta uuringu järgi on aga vaid 16 protsenti noortest vanuses 11 kuni 15 päevas soovitatud 60minuti jooksul kehaliselt aktiivsed.3
Need mured annab lahendada linnaruumi kvaliteedi tõstmisega. Praegune Tallinna linnaruum ei soosi jalgsi või jalgrattaga kulgemist: puhkamiseks pole loodud kvaliteetseid parke, pole ka ruumi tänavakohvikute tarvis. Praeguses Tallinnas pole arvestatud printsiibiga, et linn peaks liikumisvõimaluste, ligipääsetavuse ja ka ohutuse mõttes samaväärselt sobima nii kaheksa- kui ka 80aastasele inimesele.
Euroopa terviseuuringud kinnitavad, et kõige tervislikum on sõita jalgrattaga: sellega jõuab kiiresti ühest punktist teise ning ühtlasi põletab seesugune liikumisviis kaloreid ja tekitab heaolutunde. Rattateede olukord pealinnas on teadupärast kehv peamiselt läbimõtlematu teostuse tõttu. Laialdaselt püsib müüt Eesti aasta läbi kehvast suusailmast, mis välistab kvaliteetse rattavõrgustiku loomise. Sellist mõtteviisi on tarvis muuta, aga see on võimalik vaid siis, kui tänavapilt seda toetab.
Tallinna visioon ei peegelda reaalsust. Arengustrateegias „Tallinn 2035“ on sõnastatud rohepöörde põhimõtted. Öeldakse, et linnaruumi kujundamisel lähtutakse inimeste heaolust ja kasutusmugavusest, inimmõõtmeline ruum tähendab kvaliteetsemat avalikku ruumi, mis soodustab jalgsi ja jalgrattaga liikumist ning teeb väljas viibimise meeldivaks. Samuti rõhutatakse, et esmajärjekorras keskendutakse säästlikele liikumisviisidele. Pealinna võimuvahetuse tõttu võiks arvata, et see visioon teostatakse, kuid lootust õõnestavad vastse abilinnapea Kristjan Järvani hiljutised sõnavõtud autojuhtide kaitseks.
Oleks suur kordaminek, kui täituks pealinna arengustrateegia, mille järgi seob hoonetevaheline ruum majad, avaliku ruumi, jalakäijate liikumisteekonna, tänavad ja rohealad tervikuks. Seni on olnud vähe arendusi, kus nähtaks hoonet linnaruumi osana, arvestataks kõigi inimeste liikumisvajadustega ja mõistetaks kvaliteetsete rohealade vajadust jne.
Millega kõik päädib? Kommunikatsiooniekspert Põim Kama on välja toonud, et avalik toetus tõukub enamasti emotsioonidest, usaldusest ja usust.4 Oleme näinud, et Tallinnas on lubatud üht, aga tehtud teist. Näiteks rajati kaasava eelarve hääletusel välja valitud linnametsa asemel hoopis peenelt hooldatud park. Sellised teod kujundavad linlaste hoiakuid.
Rohetiigri koostatud visioonis „Ehituse teekaart 2040“ on sõnastatud Eesti arengustsenaariumid. Üks neist on vabatahtlikult linnadesse sunnitud Eesti, mille kohaselt enamik Eesti elanikest elab paarikümne aasta pärast tihedalt asustatud 15-minuti-linnades. See tähendab, et eluks vajalikud sihtpunktid asuvad 15minutise jalgsikäigu, ratta- või ühissõidukisõidu kaugusel, ehitatud ruum on tervislik ja ehitamine on ringmajanduslik. Välja on toodud ka hoiatus: kui sel ja lähiaastail tarku otsuseid ei tehta ega hakata ellu viima ehitatud keskkonna rohepööret, on Eestis elu aastal 2040 ja edaspidi radikaalselt teistsugune.
Tallinna linnaruumi puudutava suhtluse ja tegude puudujääkide mõju on suur. Linnaruumi ja liikumisvõimaluste kvaliteet mõjutab linlaste sotsiaalset sidusust ja tahtmist kodulinna arengus kaasa lüüa. Seetõttu ei saa linn endale lubada ühtegi kergekäelist otsust.
Silvia Säinast on Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng.
1 Mõte TÜ kestliku arengu keskuse juhataja, sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessori Margit Kelleri ettekandest „Kestlik areng – kuidas sellest mõelda ja mida selleks teha?“.
2 Vehicles in use. Europe 2022. ACEA, 2022.
3 Tervise Arengu Instituudi aastaaruanne 2018. Tallinn 2019.
4 Põim Kama, Rohepööre vajab selget kommunikatsiooni. – ERR 25. VI 2023.
Arutelul „Monumendi uued raamid – Tehumardi“ esitletud lahendused sündisid muinsuskaitse ja konserveerimise ning installatsiooni ja skulptuuri osakonna teadusprojekti käigus. Luubi alla võeti sellega vastuoluline pärand, mida soovitatakse siiski säilitada.
Tehumardi monumentaalansamblit (Allan Murdmaa, Riho Kuld, Matti Varik, sammas valmis 1966., II järguna vennaskalmistu 1975. aastal) peetakse Eesti üheks esileküündivamaks. Asustuse mõttes kõrvalisse paika – tõsi, teeristi – püstitatud kompleks on abstraktne, ent siiski harras ja võimas. Nii mõõgaks kui täägiks nimetatud Modernistliku obeliski ees moodustavad omalaadse vaiba kaldpinnaga väikevormid, mida ehivad viisnurgad ning nimed. Lahendus on selle arhitektile Allan Murdmaale (1934–2009) omaselt suurepäraselt paika rihitud. Kompleksi selja taga on meri, lagendikku ümbritsevad kadakad. Ala on looduslikult vägagi sünnis tõsisematel teemadel mõtisklemiseks ja üksiti ümbruse nautimiseks. Tipptasemel kunst on kindlasti tõik, mis siinset ilu avastama kutsub. Pole ime, et 2007. aastast on siinne kant ühtlasi Tehumardi nõmme hoiuala.
Loomingu kaaperdamine
Ukraina sõda on viinud olukorrani, kus oleme asunud Venemaa tegevuse hukkamõistmise raames lõhkuma ja teisaldama Nõukogude perioodil püstitatud mälestusmärke. Viimased olid meie keskkonnas pigem passiivsed skulpturaalsed elemendid ning aina enam unarusse jäänud mälupaigad. Kuna Teises maailmasõjas osalenuid on elus veel väga vähe, nende lapsedki on juba päris eakad ning omariiklust on olnud enam kui kolmkümmend aastat, pole hukkunute leinajate ning sõjatrauma saanute häält enam avalikkuses kuulda. Nii on Eestiski ebameeldival viisil lepitud Venemaa propagandistliku arusaamaga, et praegusel Venemaal on õigus kaaperdada meie Nõukogude aja looming, pidada seda oma riigi pärandiks. Seda on süvendanud muljetavaldavad 9. mai rituaalid (nt üle Narva jõe suunatud kontsert Jaanilinnas). Et aastakümneid on poliitilistel põhjustel kultuuri-, paremat ajaloo- ja keeleõpet ning eelkõige koos tegutsemist nappinud, on viimastel aastatel abi otsitud taradest, bussiliikluse ümbersuunamisest, nelkide kokkukühveldamisest ning monumentide teisaldamisest. Võib jätkuvalt rõõmustada, et tsaaririigi pärand pole seni löögi all. Oleks tuline kahju, kui Romanovite dünastia 300. aastapäevale pühendatud Aleksander Vladovski Narva Kreenholmi juugendlik haigla puhastustöö alla satuks.
Tehumardi monumentaalansambel (Allan Murdmaa, Riho Kuld, Matti Varik, sammas valmis 1966., II järguna vennaskalmistu 1975. aastal) on muinsuskaitse alla võetud kui Eesti XX sajandi teise poole kunstiliselt terviklik memoriaal. Praegu arutatakse, mis sellest edasi saab.
Punamonumentidega võitluseks moodustati riigikantselei juurde 2022. aastal anonüümne ja sestap ka küsitava asjatundmisega töörühm, mis „kogub kokku Eestis asuvate okupatsioonivõimu sümboleid kandvate hauatähiste ja mälestusmärkide info ning töötab välja lahenduse nende eemaldamiseks ja hauatähiste asendamiseks neutraalsete tähistega“. Teisaldamise aluseks on võetud õiguslikult küsitav korrakaitseseadus, mis annab politsei- ja piirivalveametile õiguse eemaldada avalikust kohast objekte, mis võivad tuua kaasa korrarikkumise. Seega eeldatakse, et leinav ema võsastunud platsil või Kivi-Jüri (Endel Taniloo, Ülo Sirp, 1966, eemaldati 2022. aastal) võivad tuua kaasa Vene-meelseid mässe ning provokatsioone.
Kohalikud on siiski olnud Tehumardi suhtes veelgi maiamad pärandit lõhkuma kui komisjon. Nimelt leidis töörühm, et lahingupaiga tähise lahendus on väga suure kunstiväärtusega: „Tehumardi memoriaali näol on tegemist olulise modernistliku monumendiga, mis tuleks kogu ümbritseva maastikulahendusega säilitada ja korrastada. Memoriaali ja ühishaua kujundus moodustab ühtse tervikliku arhitektuurse ja kunstilise lahenduse. Omanikul soovitame kaaluda memoriaali tekstiga plaadi väljavahetamist,“ leiab komisjoni otsusest.
Saaremaal otsustati tänavu siiski minna kulukamat ja kunstivaenulikku teed ning korraldada väljakaevamised ja säilmed ümber matta. Soovitakse sambal mõned kohad kinni katta ja väikesed kivid ning kompositsiooni mõttes olulised hauakivid teisaldada. „Täna on siin need viisnurgad peal. Ei ole kena,“ on öelnud vallavanem Mikk Tuisk. Protsessi on taas kaasatud kaitseministeeriumi allasutus sõjamuuseum, mille juures tegutsev sõjahaudade komisjon on viimastel aastatel ümbermatmisi korraldanud. Muinsuskaitseamet on siiski leidnud, et pärast ümbermatmist tuleks siiski 90 hauatähist alles jätta kas või siledate, ilma viisnurkadeta plaatidega, kuna tegu on kaitse all oleva mälestussamba kui kunstilise ja arhitektuurilise tervikuga.
Mida Tehumardiga teha?
Kiiresti muutuvas ja pärandit ohustavas seisus on oma lahendusega sekkunud kunstiakadeemia. Üritusel tutvustasid projekti vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro, kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop, ICOMOSi asepresident Riin Alatalu ja nooremteadur Anu Soojärv. Samuti oli kaasatud ainus veel elus monumendi autor Riho Kuld, kes tegeles ositi mälestussamba lahenduse modelleerimisega.
Kunstnike kavandeid vaadates kadus ka esitine skepsis, sest mitmed lahendused olid lugupidavad ning loomingulised.
Kõige läbitöötatum ja pieteeditundelisem oli Anna-Mari Liivranna „Kõrred“. Skulptor pakub välja, et kivid võiks katta dolomiidist plaatidega, millel võiks olla ümbruskonna punakaid kõrrelisi meenutav metallist joonmuster. Kui metall oksüdeerub ja punakaspruun vesi hakkab alla nõrguma, siis meenutaks vaatepilt pisaraid. Autor on ka arvanud, et tuultes õõtsuvad kõrrelised seostuvad kenasti ka võõrvõimude meelevalda paisatud inimeste abitusega. Nii säiliks ühtne ansambel ning saaks brutalismi jõulisele esteetikale juurde vägagi sobilikku poeetilist nukrust. Õnnestunud on ka Johannes Säre projekt. Tema pakkus välja, et vormide pindadel tuleks lasta kiirendatult (eraldi tehnoloogia) sammalduda. Obeliski juurde võiks Säre arvates teha aga vaateplatvormi.
Kuna monumendi seinas on imelik uks ja selle kohta tekkis küsimusi, saadi Riho Kullalt teada, et monumendi sees ongi seitsmekorruseline trepikäik ja sealt pääseb ka välja vaatama. Seega arvati, et vaateplatvormi mõttega võiks ehk edasi minna.
Nõrgemaks jäi riigikantselei tellimusel n-ö neutraalse hauatähise välja töötanud dekaan Kirke Kangro kavand, mille kohaselt hakkaks tahukaid katma graafilise novelli laadis jutustus kunagi peetud lahingust tänapäevani. Tundus kuidagi kohatu, et timmitud soliidse pidulikkuse võtab üle kergekaaluline vormikeel. Selline lahendus kipuks mu meelest praegust elamuslikkust tühistama. „Pühaduse rüvetamisena“ tundus ka Taavi Piibemanni „Peaaegu igavene tuli / Kuidas toita mälestust“, mille puhul asetataks hauakividele päikesepaneelid, et memoriaali valgustada. Tema teine plaan on luua tahukate ette uued vormid, mis moodustaksid omalaadse võsa ja summutaksid nõnda Nõukogude aja sõnumid. Kristina Norman pühendaks aga kivide katted Saaremaagagi seostuvatele haruldastele Eesti käpalistele.
Kohal oli mitmekesine publik, kelle seast kostis hääli, et praegu minnakse kaasa poliitikute narratiiviga, sest tegeletakse monumentide ümbermõtestamisega. Samuti rõhutati suuremate monumentide kõrgtaset, autentsust ning sedagi, et nende autoriteks on meie oma tipptegijad. Ajaloolane Kristo Nurmis arvas, et meil võiks olla õigus tutvuda ka selle perioodi ajaloopärandiga, doktorant ja poeet Hasso Krull rõhutas, et ka kunst on ajalugu, mitte ainult sõjasündmused, Saaremaaga mõneti seotud kultuuriuurija Maria Hansar tõdes aga: jutt sellest, et Tehumardile tassitakse praegugi vilkalt punaseid nelke, on jama.
Teadusprojektis osalejatel on plaanis lähiajal tulemusi tutvustada Saaremaal ning korraldada tööde põhjal ka näitus ning arutelu.
Hargnev sisikond kui uute omailmade astenduv pungumine
PEETER LAURITS
Brenda Purtsak, „Sünnitus“ ARSi projektiruumis 25. XI – 7. XII 2023. Kuraator Aleksander Metsamärt.
Brenda Purtsak, Lisette Lepik, „Tung“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 2. II – 3. III 2024. Kuraator Kerly Ritval.
Brenda Purtsak, Lisette Lepik, „Sissepääs mitte igaühele“ Hobusepea galerii 17. IV 2024 – 13. V 2024. Kuraator Kerly Ritval.
„Kui inimesed vaid suudaksid oma vaimse ja füüsilise sisekülje nõtkelt pahupidi pöörata nagu roosi kroonlehe ning mõlemad päikesevalgusele ja maikuu briisile avada…“1
Yukio Mishima
Eelmise aasta mahlaseim kodumaine kunstiüllatus oli minu jaoks Brenda Purtsaku näitus „Sünnitus“, mis ühendas kindlameelse jõu sulgkerge õrnusega, traditsioonilise tahvelmaali radikaalse paradigmanihkega. Jah, Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ HOP-galeriis, oli veelgi süngem, kõrgem ning ulatuvam, aga nende puhul ma juba teadsin karta, millega nad võivad hakkama saada. Brenda Purtsak on EKA magistriõpingud lõpetanud alles mõni aasta tagasi ning kunstimaastikul alles verivärske nimi, mistõttu ka üllatus oli suurem. „Sünnitusele“ järgnesid kiires taktis veel kaks sarnase teemapüstitusega näitust koostöös Lisette Lepikuga ning see lubab märgata selget arenguliini ja põnevaid lahendusi inimkesksusest eemalduvas inimkeha käsitluses.
Arsi projektiruumi vallutas „Sünnitusel“ üheksast maalist koosnev 5,7 meetri kõrgune pannoo inimkudede abstraheeritud avadest, rebenditest ja lootekottidest. Selle tsentris oli karjes avatud hambuline suu. Vagina dentata? Brenda käekiri on üksikasjalikult ekspressiivne, kunstnik joonistab ja maalib samal ajal, kombineerib õlimaali õlipulgaga ning suurendab mõnikord tibatillukese detaili peletu suureks enesesse pöörduvaks ja voltuvaks pinnaks. Õlipulk jätab hoomatavaks maalingu mitmekihilisuse ja vastandub oma kareda pinnaga verekumas kudede libedusele. Lähendab ja võõritab sama žestiga.
Kuraator Aleksander Metsamärt tõstis sellel näitusel esiplaanile protsessuaalsuse, saamishetke igikestva edasilükkamise. Elava olendi enesetaju muutub pidevalt, sureb ühena ja sünnib järgmisena, kustub endasse ja väljub samal hetkel enese piiridest, mis osutuvad illusoorseiks. Mikro- ja makrokosmos libisevad läbi üksteise ning omailmad segunevad. See on eksalteeritud agoonia, lõputu sünnitamise protsess.
Inimkesksusest eemaldumine. Brenda Purtsaki pealkirjata maal eelmise aasta näitusel „Sünnitus“ Arsi projektiruumis.
Eraldi ruumiosas eksponeeritud joonistustel osutus rebestuse mitmekihilisus eriti käegakatsutavaks, savist sgrafiitodel eriti karedaks. Abstraktsioonitase on piisavalt kõrge, et vaatajas pareidooliad käivitada, aga viirastuslike kujundite seas ekseldes jõudsin ma alati tagasi kudedesse, mis omavahel sõlmudes ja sisemusse pöördudes moodustasid uusi ägavaid ja joovastuvaid organisme.
Tartu näitusel „Tung“ muutus see kude tukslevaks, sest mängus oli ka teine maalija Lisette Lepik, Brenda õpingukaaslane ja ateljeenaaber, sõber. Nende maalimismaneer on piisavalt erinev, et sarnasust osutada ning kudede teemat ruumilisemaks tõmmata. Lisette pintsel on pindmisem ja libedam, värvil on tublisti suurem osakaal. „Tungis“ leidis aset kudede traumaatiline ligitõmme, puudutus, kokku õmblemine, armastus. Eelkõige küll armastuse agooniline aspekt. Armastus defineeriti näituse teljeks ka kuraatoritekstis (Kerly Ritval), tekstuaalseid kihte lisas tervikule kõrvaklappidest kostev Andres Anissimovi poeetiline tekst. Õigupoolest oli Anissimov väga oluline kaasautor, see teemat defineeriv ja avardav tekst võinuks olla palju selgemalt esile tõstetud ja kergemini jälgitav.
Teksti ja visuaali terviklikuks näituseks sidumine ongi õige keeruline, aga mõnedel puhkudel väestav ettevõtmine. Brendal ja Lisettel paistab selleks tungi jätkuvat, ka Hobusepea näitusel kasutati Hermann Hesse ja Yukio Mishima ulatuslikke tsitaate, küll üksnes näitust saatvas kataloogivihikus. Laenatud oli ka pealkiri „Sissepääs mitte igaühele“ koos fraasidega „maagiline teater“ ja „ai-nult-hul-lude-le“. Võib-olla mõjunuks need jõulisemalt kusagile tätoveerituna, aga antud juhul olid tekst ja pilt omavahel rebendis. Näitusel ei olnud tekste ega kataloogis pilte, näitus on ajutine, kataloog pikaealine, kokku nad peaaegu ei saanudki.
Näitusel „Sissepääs mitte igaühele“ sai kunstnike dialoog selgemad piirid, oli tajutav, et kunstnike ja ideede kokkupuutes tekib sünapse, vaimset kude, mis lõpuks oma elu hakkavad elama. Peaks ütlema vist „kudemeid“, sest need protsessid ei leia kunagi aset ainsuses, nad peegelduvad, sekkuvad ja killustuvad. Omailmad segunevad. Sellel näitusel sidusid ja eraldasid neid ihuvärvi kelmelised eesriided. Lisette Lepiku „Mehed“, kahte seina täitev portreejada meestest, kes teda on mõjutanud, vaimset või kehalist ruumi jaganud, käivitas kujutluspildi, kuidas need vaimsed „kudemed“ omavahel sõlmuvad ja sotsiaalses ruumis uusi kontaktpindu loovad. Mõjutused ringlevad sootsiumis peristaltilistel trajektooridel ja moodustavad keerulisi võrgustikke ja kokkupuuteid. Armastused on nagu omaette olendid.
Lisette laia joonega üldistav ja mahlakas pintsel mõjub ka õlimaalis akvarelselt, õigupoolest kasutab ta õlile lisaks ka akrüültinti. Niimoodi moodustuvad portreed emotsionaalsetest ebamäärasustest, plekkide ja kontuuride katkemistest. Autoportreede kolmik meenutab lausa nülitud kude, näoskalpi, mis on otsekui pahtlilabidaga lõuendile läigatatud.
Yukio Mishima, kirjanik ja samurai, kes lõpetas oma elu seppukuga, puudutades ja läbistades oma sisikonda ihutud, halja teraga, kirjutab Brenda ja Lisette „Sissepääsu“ kataloogis nõnda: „Miks on inimese sisikond nii võigas? Miks peame me seda nähes silmad kinni katma? Miks inimesed ehmuvad, kui voolavat verd näevad? Miks on inimese sisikond nii inetu? Kas see pole siis niisama hinnaline kui noor ja sile nahk? Miks ei tohi inimese sisemust ja välimust vaadelda roosina, mille sisemisel ja välimisel küljel pole mingit vahet?“2
Nii „Sünnitus“, „Tung“ kui „Sissepääs…“ demonstreerisid inimese sisemust traumaatilisel moel, kuid kauni ja tähenduslikuna. Näiteks teos „Anus“ ongi ühemõtteliselt roos, pung, emakas, mis avaneb lõputult lahtikeerduvast seesmusest. Topoloogiliselt kirjeldatakse seda Kleini pudeli – ühepinnalise servadeta pinnana, mille puhul kategooriad „sees“ ja „väljas“ kaotavad tähenduse. Eluteaduste perspektiivist on see katkematu elu viirastuslik anum, aina uute omailmade astenduv pungumine, mis lahti rulludes samaaegselt sisemusse pöördub.
Aga kõrvalseinas olid kellegi irevil hambad. Anus dentatus.
Brenda ja Lisette tööde tunnetamisel on abi fastsia mõistest. Fastsia on otse naha all ja keha sügavustes paiknev sidekoeline kelme, mis loomses organismis ümbritseb ja ühendab omavahel luid, lihaseid ja siseorganeid, ta on membraan, kes seob organismi tervikuks ja vaatamata oma õhedusele moodustab kehakaalust viiendiku.
Just see läbivalt seotud kelme, varjatud ja kõige raskemini määratletav kehaosa, kõigi organite ja ühenduste nahk ja limaskest, näib olevat kolme näitust ühendav trajektoor.
Seda trajektoori pidi saab liikuda kõige kaugemale ja sügavamale. Saab libistada põske vastu armastatu põske, võtta see suhu, proovida hambaid, imeda, imenduda, silitada armastatu keha, voolida seda avauste suunas, siseneda (sissepääs mitte igaühele!) ja jälgida, kuidas sisemusse pöörduv väljaspoolsus jätkub ka veel sees, väljapoole rulludes, endiselt tundliku, tuksleva, imava ja eritava membraanina. Mida sügavamale me fastsiaid pidi liigume, mida lähemalt me vaatame, seda vaheldusrikkamaks muutuvad „kudemed“.
Kõikjal on külalisi, vetikaid, pisikuid, seeni, kes kõik omal kombel osalevad ja põimuvad. Sooltes toimuvad tervete tsivilisatsioonide ränded, kõhutunne paneb mõnikord pea ringi käima, veresoonte sisemus lõhestub lõpututeks hargnemisteks. Kaob diskreetne ja selgelt piiritletud indiviid. Lõpuks paisatakse fastsiates eksleja väljahingatava õhuga välja, õliseks tolmuks koredal lõuendil või näitusepublikuks.
Eespool kirjeldatud Brenda Purtsaku ja Lisette Lepiku loomingu trajektoor visualiseerib posthumanistlikku suhet maailmaga. Paradoksaalsel kombel lähtub nende posthumanism just inimese kehast, algab sellest ning suubub sellesse. Posthumanismi praktiseerimine kunstis ongi paradoksaalne, sest kunstiruum juhtub olema spetsiifiliselt inimlik valdkond, inimjärgsesse paradigmasse mahutub see üksnes riivamisi.
Võib-olla peaksime siinkohal Rein Raua kombel3 eristama posthumanistlikku post-antropotsentrilisest. Post-antropotsentriline ei lükka tagasi inimlikku diskursust, vaid lahustab selle keskse ja justnagu ainuvõimaliku asendi üheks võimalikuks vaatenurgaks inimeste ja mitteinimeste paljuliikmelises tunnetuslikus sfääris. Sellises pildis ei ole indiviid üksnes eraldi asetsev kindlalt piiritletud tervik, vaid ka pidevalt muutuv, paljude üheaegsete protsesside läbivool. Ehk siis kvantfüüsikute kombel väljendudes nii osake kui võnge.
Post-antropotsentriline (vastikult meeltväänav termin, aga paremat ei tule praegu keelele) saab kunst väga hästi olla. Õigupoolest ongi viimaste aastakümnete kunst järjest eneseteadlikumaid detsentrilisi viipeid teinud. Inimkeskse sotsiaalse maailma kõrval ühendatakse loomseid, taimseid, digitaalseid, ökosüsteemseid, mikroskoopilisi või unenäolisi omailmu. Cecilia Alemani kureeritud 2022. aasta Veneetsia biennaal „Ulmade piim“ pööras otsustavalt pilgu alusküsimusele – mis on elu? Mis eristab inimest mitteinimesest? Näitus jagunes kolmeks osaks: kehade ja nende metamorfooside kujustamine, indiviidide ja tehnoloogiate suhe ning elusate kehade ja maa ühendus.
Biennaal küpses pandeemia võdisevas teadmatuses ja osutus väga tundlikuks refleksiooniks kehtivatele kujutlustele, teadmistele ja müütidele. Domineerisid naiselikuks peetavad kategooriad – intiimsus, kehalisus, unenäolisus ja piiridest välja voolamine just nagu Brenda ja Lisette näitustelgi. Kujutlusvõime teemal on Alemani korduvalt sõna võtnud, see on väga hinnaline tööriist millegi sellise modelleerimiseks, mida teisiti ei oleks või mida ei ole veel.
Mine tea, võib-olla suudame veel kokku kujutleda sellisegi maailma, kus ka mitmesaja aasta pärast elu õitseb. Praeguse aja kiililikus kiirenduses ei vaja me midagi rohkem kui kujutlusvõimet ja kiiret inertsivaba paindlikkust. Ja graatsiat enesesse pöördumise väljarullumises, sukeldudes fastsiate veresegusesse unepiima.
Kudede ligitõmme. Brenda Purtsak ja Lisette Lepiku ühisnäitus „Tung“ Tartu Kunstimajas 2024. aasta algul. Vasakul Purtsaki maal „Kuskilt sealt see puudutus tuli“, paremal Lepiku maal „Tung“.Brenda Purtsak, „Anus”, õlipulk lõuendil, 180 x 190 cm, 2023.
1 Yukio Mishima, „Kuldne tempel“, Tlk M. Juurikas. Varrak, 2009.
2 Samas.
3 Rein Raud, „Olemise voog. Post-antropotsentriline iseduse ontoloogia“, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021. Tlk Triinu Pakk.
